reede, 8. mai 2009

Eessõna

Minu tee selleni, et olen õppinud väärtustama head toitu, on üsna pikk, samas on see minu jaoks asjade loomulik käik. Kui ajas tagasi vaadata, siis arvan, et kõik sai alguse kolm aastat tagasi, kui mu 4-kuune laps toiduallergia küüsi langes. Senine harjumuspärane toitumine tuli totaalselt ringi teha, kuna läbi rinnapiima kandus kõik minu söödu lapse kehasse. Et allergiat põhjustavaid toite välja selgitada, jäin miinumummenüü peale, mis sisaldas algselt 12 toiduainet. See oli paras šokk, ma ei saanud süüa elementaarseid igapäevaseid toite, rääkimata ühestki maiustusest, marjadest ega puuviljadest. Poest ei saanud osta mitte ühtegi valmistoitu, iga tooraine tuli osta oma esialgsel kujul. Maitseaineteks olid sel perioodil vaid sool ja pipar. Kodustes tingimustes kohanesin mõne kuuga ning õppisin neist üksikutest toiduainetest tegema uusi, aga paraku suht maitsetuid, toite. Kuna menüüs polnud ühtegi gluteeni sisaldavat teravilja, mis on just Eestis tavapärased, siis alternatiivina tuli küpsetama hakata maisist, riisist, hirsist ja tatrast - sel perioodil tundusid need päris söödavad, kuna iga uus maitse lisas veidi elule vürtsi, aga praegu ma neid küll enam süüa ei suudaks. Kui siiani arvasin, et praktiliselt kõike küpsetatakse vaid nisust, siis olude sunnil hakkasin küpsetama just eelpool nimetatud alternatiivjahudest, mis käituvad aga küpsetamisel väga teistmoodi kui nisujahu. Sel perioodil oli selgelt kahjustatud mu esmased vajadused, ehk vajadus süüa - mu mõtted keerlesid pidevalt toidu ümber, mul oli pidevalt hirm, et kui me kusagil väljaspool kodu oleme, jään nälga. Mäletan, kuidas käisin Kreekas väljas süües nurga taga nutmas, kui mõni õhtu mulle ei kõlvanud allergiate tõttu ükski toit menüüst ning ma ootasingi koriseva kõhuga järgmist hommikut. Kaheksa kuud elasin nii karmi dieediga, siis hakkasid allergiad tasapisi taanduma ning iga kuu lisandus paar uut toiduainet. Kokku olin allergiadieedil ca 1,5 a ning lisaks veel pool aastat, mil ma vaid šokolaadi ja tsitruselisi vältisin.

Minu pingutus kandis vilja, laps kasvas allergiatest välja. See oli minu jaoks üks elu suurimaid ja raskemaid õppetunde, aga ma tunnen, et ma pidin selle läbi tegema, et normaalse toitumise juurde jõuda. Ei, ma polnud enne mingi limonaadi-kartulikrõpsu-hamburgerisööja, sõin tavalist toitu, aimamata, et kusagil sees (nt puljongikuubikud, singid, jäätised, saiad), on terve pikk rida E-aineid. Allergiaajal aga pidin iga paki pealt kõik peenes kirjas koostisosad üle lugema, et midagi üldse osta julgeks. Põrkudes aina enam E-ainete otsa, jõudsin samm-sammult mahepoodidesse ning tutvusin sealse kaubavalikuga, mis pakkus palju alternatiivseid ja positiivseid võimalusi. Vaikselt kasvas kogu öko-temaatika minu jaoks elustiiliks - tunnen, et see on midagi, millel puudub tagasitee.

Nüüdseks hindan toitu, mis on kasvatatud ilma väetiste, taimekaitsevahendite ning hormoonideta - katsun nii palju kui võimalik, kasutada just puhtaid tooraineid (lapse toidu puhul järgin seda pea 100%-liselt). Tavapoodide kaup olgu E-ainete vaba; vahel siiski väikeste mööndustega, kui puudub alternatiiv ning E-aine pole kahjulikemate killast. Kodus olles teen iga õhtu süüa ning seda suurima heameelega. Tavaliselt hakkavad mul juba lõunal käima mõtted õhtusöögi osas, siis käin mööda retseptiraamatuid (enamasti siiski internetis) ja lemmik-toidublogisid ning mõtlen välja, millise toidu päev täna võiks olla. Õhtusöögi valmistan lapse lõunaune ajal (mis kestab kuni kella 7-ni), sest mulle meeldib olla köögis üksi ja segamatult. Mul on vähe selliseid toite, mis oleks pidevalt menüüs, ma olen rahutu hing ja otsin pidevalt midagi uut. Katsetamine on iga uue toiduga alati nii huvitav! Kogu see toidumaailm on nii lai ja põnev, netiavarustest leiab niivõrd detailset ja huvitavat lugemist. Ja loomulikult on tarvis meeli köitma hakanud toidud kodus ise järgi proovida...

Hea toit on minu jaoks kui kunst, see on minu jaoks lausa üks eneseväljendusviise. Ma tunnen, et mu sees pulbitsevad toiduga nii suured tunded, et ma pean neid hakkama kirja panema ja teistega jagama. Ühtlasi meeldib mulle väga kirjutada - toidublogi on minu arvates selleks parim võimalus ühendada need kaks meeldivat tegevust. Ma veel eelmisel nädalal poleks uskunud, et oma toidublogi loon, kuid paari viimase päevaga küpses mõte oma toidublogist mu peas ning tegin asja ära. Kummalisel kombel andis ühe lükke selleks lapse liivakastis tehtud, lilledega kaunistaud, liivakook ning õe tehtud ilmeline foto sellest koogist. Siis mõtlesingi, et võiks hakata ka päris toitu pildistama.

Hea lugeja, kes Sa oled selle blogi leidnud, räägi kaasa - kirjuta, mida oled ise katsetanud või millise variatsiooniga mingit toitu veel paremaks muuta.

Maitseelamusi soovides,
Aet

10 kommentaari:

  1. Tea kas kuuseis kuidagi eriline, aga ma umbes üleeile mõtlesin täpselt samu mõtteid :)

    VastaKustuta
  2. Aga tee ära! Kindlasti!

    VastaKustuta
  3. Sina Aet oled väga tubli! Sinu uus uus lugeja Triin :)

    VastaKustuta
  4. Aitäh, Triin :) Sorry, et ma varem seda linki Sulle ei andnud, aga nüüd tead, kust mind leida :)

    VastaKustuta
  5. Super mõnus toidublogi, kuidagi selline mõnus soe aura on asjal juures :) Hoian Su tegemistel silma peal ;)

    VastaKustuta
  6. Tore blogi :) Hakkan siin kindlasti piilumas käima. Ja kui ma sinu juttu dieedist lugesin, tulid värinad peale - ma pidin ka lapse pärast veidi aega dieedil olema, aga minu dieet tähendas piimavalgu ja gluteenivaba dieeti ja kestis ca 1,5 kuud. See oli juba väga pikk aeg minu jaoks ja tähendas pidevat mõistatamist, mida süüa. Seega müts maha sinu eest, et sa üldse suutsid nii kaua vastu pidada!!!
    Ning selles, et valides loodussõbraliku elustiili - sellest tagasiteed enam pole, sellega olen ka nõus. Ma ükspäev sõin puhtjuhuslikult külas margariiniga võileiba ja ma ei saanud tükk aega aru, mis imelik mekk sellel leival on. Pisike näide, aga ehe, kuidas harjumusel on suur jõud. Esmast rolli mängib muidugi teadvustamine, mida me sööme, peale määrime jne.

    Jõudu!

    VastaKustuta
  7. Aitäh, Katri, tere tulemast lugema!
    See, mida on üks ema oma lapse jaoks nõus tegema, on piiritu. Ma pole kunagi varem oma elus suutnud enda pärast ühtegi dieeti pidada, aga lapse heaolu pärast olin tõesti nõus loobuma lausa esmastest vajadustest, see tundus lihtsalt nii loomulik. Asju tuleb osata suures plaanis vaadata, ma lootsin edule, ma tõesti lootsin, et meie peres kasvab edaspidi allergiatest vaba laps ja ma pingutasin selle nimel, kuigi sel perioodil oli ka nutmaajavaid ja lootusetuid hetki. Aga taas suurt plaani vaadates - see oli minu elus vajalik õppetund ja eriti hea on seda aega tangantjärgi hinnata, teades, et ma ei andnud alla.

    VastaKustuta
  8. Mina olen laste kõhugaaside pärast üsna rangel dieedil olnud, aga ka alla poole aasta, nii et oskan ka Sinu tööd ja pühendumist hinnata. Eks ma olen enda seedimise pärast üsna tundlik toituja olnud tegelikult terve elu. Nüüd siis seda teadlikum. Sellepärast tänan, et võtad seda kirjutamise tööd teha.
    Ja veel: mind on ka just lapsed inspireerinud paljusid asju tegema või tegemata jätma. See, kuidas nad meid mõjutavad, on lihtsalt võluv. Nagu see väike liivakoogike siin pildil.
    Aitäh!

    VastaKustuta
  9. Ma ei taha öelda, et tore, et mul on olnud kaaskannatajaid, aga ma usun, et sa mõistad, et ju see oli siis elus vajalik. Kindlasti mõistad neid nüansse, olles ise käinud läbi sama tee. Ma arvan, et see on ema instinktide järgimine, kui oma lapse nimel ollakse kõigeks valmis. Mäletan, et lapsena ei suutnud ma mõista, kuidas ema raatsis anda mõnda maiustust, mida oli nii vähe, vaid meile, lastele, loobudes sealjuures enda osast. Nüüd aga mõistan seda tunnet - vaatan rõõmu ja südamerahuga pealt, kuidas lapse aplalt esimesi maasikaid kiiruga suhu pistab, tundmata sealjuures vajadust ise neist osa ära süüa :) Ema süda...

    Sirvisin ka Sinu blogi - mulle meeldivad Su väärtushinnangud laste kasvatamisel. Kindlasti leian sealt veel lugemist.

    VastaKustuta