Värskelt pressitud mahlad aeglase mahlapressiga

Olen avastanud enda jaoks värske mahla tegemise ja joomise. Kõik tänu sellele, et mulle toodi testimiseks Philipsi aeglane mahlapress Avance Collection.

Aga miks peaks üks aeglane mahlapress üldse hea olema? Loogiliselt võttes peaks ikka kiirem ja võimsam mahlapress parem olema. Uurime lähemalt. Laias laastus jagunevad mahlapressid kaheks – on kiired ja võimsad n-ö tsentrifuug-mahlapressid, mis purustavad viljad kiiresti ja trummeldavad neist mahla välja ning on aeglased mahlapressid, mis töötlevad viljadest mahla välja pigistades. On olemas ka tsitrusepressid, aga need on juba kolmas kategooria, millega saab mahla kätte vaid tsitruselistest ja seega tsitrusepress ei konkureeri kahe eelmisega.

Kui tsentrifuug-mahlapressiga saab valmistada selget ja vedelat mahla, siis aeglane mahlapress võimaldab teha ka viljalihaga mahlasid, mis olenevalt viljadest võivad olla lausa smuutilaadsed. Aeglane mahlapress peaks kirjelduste järgi rohkem mahla toorainest välja pressima, aga kuna mul pole kõrvale panna tsentrifuugpressi, siis ma ei saa oma kogemusele tuginedes sellist võrdlust ka tuua. Youtube'st leiab ühe video, kus tehakse paralleelselt mahla nii tsentrifuugpressi kui ka aeglase mahlapressiga ning selle tulemused näitavad, et aeglane press annab tõesti veidi rohkem mahla viljadest välja, aga need kogused pole siiski märkimisväärsed. Arvestades, et aeglased pressid on umbes poole kallimad tsentrifuugpressidest, peab see masin end minu jaoks tõestama. Asume asja kallale.

Miks on aeglase mahlapressiga tehtud mahl hea?
Pean tunnistama, et ma ei ole varem olnud eriline mahlajooja. Nädalavahetuse hommikutel teeme küll tsitrusepressiga (Philipsi köögikombaini üks osa) vahel värskelt pressitud apelsinimahla, vahel asendab värsket mahla ka God Morgoni apelsinimahl, aga apelsinimahlaga ka minu mahlajoomine reeglina piirdub.

Olenevalt hooajast teen küll smuutisid, mis on ehk natuke ka võrreldavad aeglase mahlapressi mahladega. Aeglane mahlapress jätab nimelt mahla sisse ka viljaliha, mis muudab mahla tummisemaks. Muidugi sõltub tulemus toorainest – näiteks apelsinist tuleb välja vedel mahl, mis on sarnane tsitrusepressiga tehtud mahlale, aga pirnist mahla pressides tuleb välja püree, mis meenutab beebitoitu (siit ka idee – selle masinaga saab valmistada püreesid beebile, kes veel ise närida ei oska). Kui apelsini saaks ka eraldi mahlana juua, siis pirni tuleb millegi vedelamaga kombineerida, et saada endale meelepärase tekstuuriga mahl.

Nagu smuutisid, käsitlen ma ka aeglase mahlapressiga valmistatud mahlasid mitte joogina millegi kõrvale vaid iseseisva toidukorrana. Toidu kõrvale joomiseks oleks need mahlad liiga isepäised ja intensiivsed.

Värsketest viljadest värskelt pressitud mahlad on minu arvates ideaalsed kas hommikusöögiks või vahepalaks. Või ka lihtsalt nädalavahetuseti hommikusöögi "tervitusjoogina" samal ajal, kui hommikusöögiks lauda katan. Mulle sobivad mahlad hästi hommikusöögiks, kuna ma olen selline inimene, kellel hommikul üldse isu pole ja raske on midagi meelepärast leida. Aga viljalihaga mahlad on just selline kategooria, mis on ka hommikul vastuvõetav. Hommikusöögi puhul jätkub küll klaasi mahlaga tarbitud kaloritest vaevalt tunniks, seega tuleb valida mahla-hommikusöögiks päevad, mil on võimalik peagi uuesti süüa. Aga kahtlemata on isetehtud mahl vitamiinirikas ja ergutav algus päevale.

Mahla tegemisest ja joomisest on vaimustunud ka minu lapsed. Hästi huvitav on ju tükke ise masinasse sisse loopida ning vaadata, mis välja tuleb. Ja kui ise juba tehtud, siis on lastel suur huvi see mahl ka ise ära juua. Viljalihaga mahlad on kindlasti hea võimalus saada lapsi erinevaid puu- ja köögivilju sööma, olgugi vedelal kujul. Viljades sisalduvad vitamiinid, mineraalained ning vesilahustuvad kiudained jäävad ka mahla sisse alles ning osad vesilahustumatud kiudained tulevad koos viljalihaga samuti kaasa. Päris võrdusmärki toitainete ja kiudainesisalduse poolest siiski vilja ja viljast pressitud mahla vahele tõmmata ei saa. Organism vajab nii vesilahustuvaid kui vesilahustumatuid kiudained, kuid on ka teisi allikaid (nt täisteratooted), kust on võimalik ammutada eelkõige vesilahustumatuid kiudaineid, mis tagavad korras seedimise.

Kuidas mahlapress töötab?
Philipsi aeglane mahlapress on üllatavalt väike ning oma pikliku ja peenikese disaini poolest mahub ilmselt ka väiksematesse köökidesse. Kui ma esimest korda masinat juppidest kokku panin, olin küll skeptiline, kas ma panen need detailid ikka õiges järjekorras kokku ja kas ma tõesti viitsin hommikuti mahla tehes neid detaile kokku-lahti kangutada. Ilmselgelt tuleb ju mahlapress pärast mahla valmistamist ka puhtaks pesta. Aga pärast paari kasutuskorda panin mahlapressi kokku juba väga vilunult ning samuti käib selle pesemine lihtsalt. Nõudepesumasinat detailide pesemiseks ei soovitata, aga kui masin kohe pärast kasutamist puhtaks pesta, lähevad detailid voolava vee all väga kergelt puhtaks.

Kui aeglane on aeglane ehk kui kaua võtab aega klaasi mahla tegemine?
Viljade läbipressimine masinast (et saada 1 klaas mahla) võtab aega suurusjärk 1-2 minutit olenevalt viljade tekstuurist (nt porgand võtab oluliselt kauem aega kui arbuus). Ei tundugi tegelikult väga aeglane, aga mahla tegemisele eelneb ka viljade ettevalmistamine. Osa vilju tuleb koorida, kivid eemaldada ning tükeldada tuleb kõik puu- ja köögiviljad (va marjad). See ava, kust viljad masinasse lähevad, on suhteliselt kitsas ning isegi veidi suurem porgand on liiga jäme, et sealt läbi mahtuda. Samuti võtab veidi aega ka mahlapressi pesemine. Masina tutvustuses on kirjas, et selle pesemiseks kulub kõigest üks minut. Võimalik, et see on isegi teostatav, kuid reaalselt tuleb pärast mahla tegemist ka masina ümber tekkinud pritsmed kokku pühkida, lõikelaud ja nuga pesta. Puhastamise aeg sõltub jällegi viljadest - nt apelsin ja ananass ei pritsinud väljapoole klaasi üldse ja mahla saigi valmis täiesti puhtalt. Pealegi on masinal tilgalukk, mis takistab mahla tilkumist, kui parasjagu klaasi all pole. Aroonia aga ajas punaseid imepeenikesi pritsmeid igale poole masina ümbrusesse ning pärast nägin kurja vaeva, et see valge tööpinna pealt maha küürida. Arooniaga võtsin muidugi suurema mässamise ka ette – ajasin masinast läbi umbes 6-liitrise ämbritäie arooniad, millest saadud mahlast suurema osa kuumutasin ära ja panin talveks pudelisse.

Ma stopperiga aega pole võtnud, aga arvan, et kogu protsessile alates viljade ettevalmistamisest kuni mahlapressi pesemiseni kulub aega suurusjärk kümme minutit. Kas see on palju või vähe, sõltub inimese elustiilist ja sellest, mida ta väärtustab. Mina arvan, et 10 minutit päevas on selline optimaalne aeg panustada ühele vitamiinirohkele mahlale ja rikastada oma menüüd värskete puu- ja köögiviljadega.

Üllatused-pettumused
Minu jaoks olid aeglast mahlapressi kasutades kõige suuremaks üllatuseks need maitsed, mille press saab kätte lehtedest. Nt piparmünt on ju taim, millest ei saa mahla teha, aga mis annab tugevaid eeterlikke õlisid ja ka maitset joogile, kui see koos teise viljadega aeglasest mahlapressist läbi lasta. Ei ole vaja mingit kuumtöötlemist, lihtsalt veidi muljumist. Samuti oli üllatajaks kale (lehtkapsas), mis algul ei paistnud üldse vedelikku välja andvat, kuid teisi mahlasemaid vilju lisades hakkas masinast nirisema sügavrohelist mahla.

Pettumuseks osutus aga porgand, millest saab kätte vaid väga natuke mahla, aga jäägikonteinerisse läheb suur kogus riivitud porgandit, mida on lihtsalt kahju ära visata, kuna see tundub juba vilja raiskamisena. See porgandipuru ei tundu ka olevat kuiv nagu saepuru, vaid millegipärast on selles veel mahla sees. Muidugi võib võtta selle vähemahlase porgandipuru sealt masinast ja see praadida kas hakkliha hulka või lisada risotopõhjale, aga ma ilmselt ei jõua ega ka taha iga mahlapressimise ajal mõelda ega tegutseda järgmise toidukorra nimel.

Ootustele ei vastanud ka õunamahl, kuna ma eeldasin millegipärast, et Philipsi masinaga saab samasuguse värskeltpressitud õunamahla, mida valmistatakse hiigelsuurte mahlapressidega paljudes koduaedades. Aga aeglane mahlapress jätab õunamahla sisse ka viljaliha, mis tõuseb kiiresti mahla pinnale ja mõjub pigem häiriva sodina. Vaatamata esimesele pettumusele ei loobunud praegusel õunaajal õunadega katsetamast. Kombineerides õunu erinevate teiste viljadega, eriti nendega, mis annavad tugevalt viljaliha välja (pirn, nektariin, virsik, kiivi), segunes õunamahl ühtlasemalt ja andis päris hea tulemuse.

Üldiselt jäävad selle masinaga mahla pressides viljadest järgi ikka kas nahad (apelsin) või midagi vähest ja väärtusetut (nt pirni ja õuna südamikud ja koored). Kiivist ja arbuusist ei jää pea midagi järgi.

Katsetades sain aru, et aeglane mahlapress sobib kõige paremini just erinevate mahlasegude valmistamiseks. Oma äranägemise järgi võib kombineerida kõikvõimalikke puu- ja köögivilju. Toon välja mõned kombinatsioonid, millised mahlakooslused mulle meeldima hakkasid.

Arbuus + ploom + piparmünt (1 klaas):
3 ploomi
ca 500 g arbuusi
5-7 piparmündilehte

Poolita ploomid, eemalda neilt kivid. Arbuusilt eemalda koor ja lõika tükkideks. Aja järgemööda ploomid, piparmünt ja arbuus mahlapressi sisse. Piparmündist saab rohkem maitset kätte, kui pärast seda veel mõni mahlasem tükk lisada. Arbuus ja ploom on mõnus kooslus nii maitse kui tekstuuri poolest, piparmünt lisab mahlale aga särtsaka mündiefekti.

Kurk + õun + kale + sidrun (1 klaas):
3 lühikest kurki
3 keskmist õuna
3 kale lehte (umbes käelaba suurust)
½ sidrunit

Lõika kurk ja õun sellisteks tükkideks, mis mahuvad masinase. Ei kurki ega õuna pole vaja koorida, samuti ei ole tarvis õunalt südamikku eemaldada. Sidrun on aga soovitav koorida, kuna tsitruseliste koored muudavad mahla mõrkjaks. Kale on soovitav ajada masinasse esimesena, sest kale mahl tuleb välja alles siis, kui teised viljad suruvad masinas peale. Kui ma algul kale masinasse panin, vaatasin pettunult, et sellest ei tule tilkagi mahla. Kui aga pärast kalet lisasin kurgi, siis hakkas klaasi nirisema intensiivse tooniga rohelist mahla. Kale annab sellele mahlasegule värvi, kerge maitsenüansi ja rohkelt C-vitamiini.

Õun + aroonia + porgand (1 klaas):
3 õuna
150 g arooniaid
1 keskmine porgand

Masinasse võib panna nii koorimata õunad kui ka arooniamarjad kogu kobaraga (sabasid ei ole tarvis eemaldada). Seisnud porgand tasuks koorida või värske peenrast võetud porgand hästi korralikult puhtaks pesta. Aroonia iseloomu on selles mahlas eriti tugevalt tunda, aga üllataval kombel ei vaja mahl lisatavaid suhkruid – kõik tuleb loomulikult viljadest. Suhkrut ega mett ei lisanud ma tegelikult ühelegi mahlale, kuna ükski valmistatud mahladest polnud liiga hapu.

Apelsin + ananass  (1 klaas): 
2 apelsini
ca 100 g ananassi

Koori apelsin ja ananass (ananassil pole tarvis südamikku eemaldada) ja töötle aeglase mahlapressiga mahlaks. Apelsini ja ananassi proportsioone võib vastavalt eelistusele muuta. Apelsin annab rohkem vedelamat tekstuuri, ananass lisab tummisust. Mahlas kohtuvad ananassi magusus ja apelsini värskus.

Ananass + porgand + nektariin + ingver (1 klaas):
100 g ananassi
100 g porgandit
2 nektariini (või virsikut)
5-10 g ingverit

Koori ananass (südamik võib alles jääda). Seisnud porgand tasuks koorida või värske peenrast võetud porgand hästi korralikult puhtaks pesta. Eemalda nektariinilt kivi ja koori ingver. Töötle kõik komponendid aeglase mahlapressiga mahlaks. See on hästi huvitav mahl, milles on tunda järgemööda kõikide komponentide maitseid. See on üks iseloomuga kokteil - selline smuutilaadne, on hästi intensiivne ja sobib eraldi "toidukorraks". Esmalt vürtsitab maitsemeeli ingver, seejärel tulevad järgi ananassi, porgandi ja nektariini maitsed.

Postitus valmis koostöös Philipsiga.
Philipsi Avance Collection mahlapress on müügil Euronicsis.

Roheline kevadsmuuti

Roheline värv on kevade ja värskuse sümboliks. Värske ja vitamiinirohke on ka roheline kevadsmuuti, mis sobib hästi päeva alustamiseks.

Eriti vitamiinirohke joogi saab, kui lisada smuutisse erinevaid söödavaid umbrohtusid. Täna korjasin jooksuraja äärest naadi- ja nurmenukulehti, aga olen sama smuutit teinud ka salati- ja spinatilehtedega. Maitse poolest pole väga vahet, kas lisada salatiti ja spinatit või erinevaid umbrohtusid, aga kindlasti on värskelt nopitud naadi- ja nurmenukulehed pakendatud salatilistest vitamiinirohkemad.

Ühe klaas jagu (250 ml):

2 kiivit

1 avokaado

peotäis lehtsalatit ja/või spinatit ja/või noori naadilehti või nurmenukulehti

1 laimi mahl

1-2 tl suhkruroosiirupit

Koori kiivi, eemalda avokaadolt koor ja seeme, pigista laimist mahl välja ning pane ka ülejäänud koostisained kannmikserisse (töö saab tehtud ka saumikseriga). Purusta mass ühtlaselt vedelaks ning naudi smuutit koheselt pärast valmistamist. Sobib hommikuseks turgutuseks või ka kergeks vahepalaks teiste söögikordade vahel.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

Naadismuuti

Kevadine rohelise söömise periood on täies hoos. Peenras sirgub murulauk, kasvuhoonest saab juba rediseid, rohelist sibulat, tilli ja kress-salatit ning ühes karulauguga leiab metsa alt ka naati. Naat pole aga oma tekstuurilt sama õrn nagu karulauk ning minu arvates jääb see salatites pisut liiga jäigaks ja kriibib kurku. Kui naati kuumtöödeldult, nt küpsetistes kasutada, hävib suur hulk vitamiine ning siis kaob selle söömise mõttekus üldse.

Mu ema pakkus mulle aga smuutit, kuhu sisse oli purustanud ka naati. Olin algul üsna kahtlev, kas see tõesti ka maitsev on. Kuigi ma hindan tervislikku toitu, ei tee ma järeleandmisi maitse osas ning ei taha ega suuda süüa kõike, mida tervislikuks peetakse. Aga naadismuuti üllatas mind, kuna naat ei domineeri smuuti sees – põhimaitset annavad ikka marjad ning kreemisust lisab banaan. Smuutis võib kasutada meelepäraseid marju, mida sügavkülmas leidub ning lisada smuutile naati, mis purustades sulandub ühtlasesse massi. Mina tegin paksema smuuti, mida saab süüa lusikaga.

Minu smuutisse läks:
peotäis naati
1 banaan
1 dl jääs musti sõstraid
0,5 dl kirsimahla

Pane kõik smuuti koostisained ühte anumasse ning valmista smuuti kas saumikseriga või blenderiga.

Palavuse leevendaja - laimi-piparmündijook elik extra virgin mojito

On palav, aga ma ei kurda. Kuigi palavus võib olla kurnav, tiksub mu peas pidevalt mõte, et selliseid päevi on Eestis harukordselt vähe. Suvekummardajana püüan päikest kõikide meeltega - salvestan selle pruuni jumena kehale, talletan soojuse ja valguse hinge. Siis on talvekülmas ja –pimedas hea neist mälestustest energiat ammutada.

Jookidele olen oma toidublogis tähelepanu pööranud väga vähe. Kõik mu sõbrad ja tuttavad teavad, et ma ei tarbi alkoholi (jah, seega ei joo ka toidu kõrvale veini). Samuti ei joo ma kohvi, kohe üldse mitte. Sellised ei ole mu põhimõtted, vaid need joogid lihtsalt ei maitse mulle (ju ei alustanud siis piisavalt varases eas proovimist). Kummaline tunnistada, aga joogid on minu jaoks ebaolulised. Ma võiks vabalt elada ka nii, et tarbin joogiks vaid vett. Praegu suvel ei tulnud esimese hooga meelde, et septembrist maini ehk külmal ajal olen ma siiski hommikujoogina sõltuvuses astelpajuteest. Nii nagu veinisõbrad tunnevad veinide juures igat nüanssi ja kirjeldavad maitset, suudan mina seda teha vee puhul. Vesi, sh pudelivesi on väga erineva maitsega ja isegi tekstuuriga, samuti on kraanivesi erinevates kohtades (ka erinevates Tallinna piirkondades) väga erinevate maitsenüanssidega, ja seda ka kaevu- või allikavesi.

Nendel kuumadel päevadel võiks ma ka piirduda vaid külma veega, kuid Renee üllatas mind laimi-piparmündijoogiga. Jook on tehnoloogia poolest inspireeritud mojito’st, aga kuna sealt on võetud ära kaks komponenti, nimetan seda extra virgin mojito’ks (alkoholivaba mojito’t nimetatakse virgin mojito’ks). Kui rumm ja Sprite (või mullivesi) asendada vaid veega, tundub, et ega sellest joogist midagi head järgi jää, kuid siiski on tegu väga mõnusa värskendava joogiga, mida on eriti hea just palavusega juua.

Mojito tegemiseks, täpsemalt laimi pressimiseks ja piparmündi purustamiseks, on vaja spetsiaalselt nuia. Kuigi mu köögitarvikute sahtlist võib leida kõike, puudus mul siiski kollektsioonist spetsiaalne mojito nui. Katsed piparmünti blenderis purustada, tegid joogist sellise metsapoole välimusega nõiajoogi. Uhmri juures oleva marmorist nuiaga ei saa aga klaasis midagi purustada (pealegi on see liiga lühike). Niisiis võttiski Renee ühe puutüki, otsis netist välja mõõdud ning treis valmis ühe korraliku mojito nuia. Kui spetsiaalselt mojito nuia pole, saab ilmselt eraldi nõus (mitte klaasist) ka mõne muu nuiaga komponente purustada.

  

Vaja läheb (1 klaas):

pool laimi

1,5-2 tl rafineerimata roosuhkrut (suureteraline demerara)

ca 10 piparmündilehte

jääd (peaaegu klaasi täis)

vett

Lõika laimist viilud, poolita need ning pane viilud klaasi põhja. Kalla laimiviiludele rafineerimata roosuhkur (mida jämedakoelisem, seda parem) ning piparmündilehed. Pressi nuiaga laimiviiludest mahl välja, samuti mulju sellega piparmünti, et sellest maitset joogi sisse imenduks. Pane klaasi jääd (vähemalt 5 kuubikut) ning kalla peale vett. Suhkur joogi sees ei pea olema sulanud, just mõnus ongi, kui kõrrega saab suhu tõmmata veidi teralist suhkrut.

Mojito nui (pikkus peab olema selline, et klaasist väljaulatuv ots mahub kätte)

Õunamahl

Meie peres on õunamahla tehtud nii kaua, kui ma mäletan. Lapsena olin ma õunamahla tegemises pea alati abitööline. See tundus palju põnevam töö võrreldes kanadele nõgeste korjamise või hekialuste rohimisega. Loopida õunu purustajasse, mässida püreed kaltsude vahele ja pressida see mingi kummalise masina abil mahlaks. Ja siis juua seal samas seda värsket ja magusat mahla.



Kunagi sai mahla tehtud ja talveks pudelisse pandud ikka sadu liitreid. Õunamahl oli vaid üks suure õunaaia iga-aastane saadus; ka õunakompottide rivi keldri riiulitel oli mitmeid meetreid pikk.


Vahepeal olid ajad, kui kodusest õunamahlast oli isu ikka parajalt täis ning palju parem tundus juua poe pakimahlu. Mõned aastad koduse õunamahla ignoreerimist muutsid mahla taas ihaldusväärseks.



Viimased aastad on kodune õunamahl tundunud taas väärt kraam. Eks nõudluse ja pakkumise suhe ole ka muutunud - nüüd keegi enam sellistes kogustes mahla ei tee ning terveks talveks seda joomiseks ei jagu.

Sel nädalavahetusel tegime minu vanemate juures taas õunamahla (kui täpne olla, siis meenutas see pigem Lõuna-Euroopa moodi töö tegemist, kus üks tegutseb ja neli ülejäänut seisavad käed taskus kõrval ja jälgivad protsessi). Mahlategu sai ette võetud eelkõige Aneele näitamiseks, kuidas valmib õunamahl.


Pildiseeria autor on Kaisa-Maarja.

Piparmündi- ja vaniljemekiga rabarbrikissell

Lisasin rabarbrikissellile peenrast tärkavat värsket piparmünti ja vaniljekauna ning sain veidi teistsuguse maitsenüansiga rabarbrikisselli. Antud tärklisekogusega on kissell pigem jook; kes tahab paksemat kisselli, võib tärklist rohkem lisada. Rabarbrikissell on minu lemmik leige joogina.


Vaja läheb:
500 g rabarbrivarsi
800 ml vett
pool vaniljekauna
suur peotäis värskeid piparmündilehti (võib ka koos vartega)
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2 sl kartulitärklist + külma vett tärklise lahustamiseks

Rabarbri võib kisselli jaoks jätta täiesti koorimata, kui varred pole puitunud ja pärinevad mahepõllumajandusest. Silmailuks annavad punased rabarbrikoored kissellile värvi. Pane potti tükeldatud rabarber ja külm vesi ning lase keema tõusta, lisa pool vaniljekauna ja piparmündilehed või -varred (võib siduda punti, siis on hiljem neid lihtsam kissellist eemaldada). Keeda keskmisel kuumusel umbes 5 minutit, lisa suhkur ja lase sellel lahustuda. Kaabi vaniljekaunast seemned kisselli sisse. Viimasena lisa külmas vees lahustatud kartulitärklis, samal ajal vispliga kisselli segades. Eemalda pott kuumalt pliidilt, vastasel korral kaob tärklise mõju.

Teeme ise limonaadi

Kodune limonaad - pühendusega ja sünnipäevaõnnitlustega minu pinginaabrile Liisule, kes mind selle toreda joogiga möödunud nädalal kostitas, kui ma tal Avinurmes külas käisin. Ma ausalt öeldes ei tuleks sellise asja peale, et ise kodus limonaadi teha, kuna me muidu kunagi limonaade ei tarbi ja pole seetõttu tundnud vajadust ka limonaadile omatehtud alternatiivi välja mõtlema hakata. Aga Liisu tehtud limonaad maitses hästi ning mõtlesin seda kodus ka ise teha ja Aneele pakkuda - temal siiani puudus vähimgi kokkupuude limonaadidega.

Vaja läheb:
2 sidrunit
5 apelsini (tsitruselistest kokku umbes 0,5 l mahla)
gaseeritud vett (ca 0,4-0,5 l - oleneb, kui gaasilist jooki tahta)
ca 3 sl rafineerimata roosuhkrut


Ega limonaadi tegemises midagi rasket olegi - tsitruselistest tuleb mahl välja pressida (käsitsi kauem, masinaga kiiremini), valada see kannu, lisada suhkrut ja gaseeritud vett. Veidi võib lasta suhkrul sulada ja ilma E-aineteta ja mõistuspärase suhkrukogusega C-vitamiinirikas limonaad ongi valmis.

Võrdluseks poelimonaadi koostis - limonaadid sisaldavad säilitus- ja värvaineid (vahel ka asovärve), kunstlikke lõhna- ja maitseaineid, vitamiine neis ei sisaldu. Eriti paneb mõtlema aga limonaadis olev suhkru kogus - leidsin Terviseameti kodulehelt info, et ühes liitris limonaadis on ca 20 sl valget (!) suhkrut. Ja mina panin liitrise kannu peale 3 sl suhkrut ning limonaad sai piisavalt magus - ma ei taha mõelda, et veel 17 lusikatäit jäi panemata…

Kuna Anee pole harjunud jooma gaseeritud jooke, ütles ta algul, et limonaad teeb ta keelele paha tunde. Lahendus oli juua limonaadi kõrrega :)

Nõgesetee

Hommikusel jooksuringil jäid metsa all silma väikesed nõgesehakatised, mille kinda sisse pistes kaasa napsasin, et neist kodus üks maitsev tee teha. Nõgeseteed on ema mulle väiksest peale joogiks pakkunud, kui "väga kasulikku" jooki. Üldiselt otsin ma nüüd kõikidele "kasulikele asjadele" täpsed seletused - mida täpselt sisaldab ning milleks hea on. Googeldades sain teada, et on olemas nii raudnõgesed kui kõrvenõgesed ning need "kasulikud" on just viimased. Sellest, et ka minu korjatud nõgesed olid kõrvenõgesed, sain kodus neid kinda sest välja urgitsedes kohe aru - mu pöial valutas tugevast kõrvetusest terve päeva.


Milleks siis nõgesetee hea on. Sain teada, et nõgesetee puhastab verd mürkainetest, korrastab ainevahetust ja on üldtugevdava toimega. Makroelementidest annab nõges rauda, mis aitab omakorda vere hemoglobiinitaset tõsta. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi kadunud söögiisu (selle all küll kurta ei saa :)). Nõgese tarvitamisel tasub teada, et üle paari nädala ei tasu seda järjest juua, kuna vere normaalne hüübivus võib saada häiritud.

Keeda vesi, vala nõgestele, lase 10-15 minutit tõmmata ning nirista soovi korral tee sisse mett.

Maasika-mustikasmuuti

Palav pärastlõuna, vajaks midagi külma - aga teeme smuuti, see käib kärmesti. Võib ju võtta ka lihtsalt mõne mahla külmkapist, kuid smuuti on palju kasulikum - selles on marjad kuumutamata kujul, kus on säilinud kõik vitamiinid. Tavalistesse mahladesse on lisatud liialt palju valget suhkrut (paljudesse ka säilitusaineid), smuuti magusus tuleb looduslikust marjasuhkrust.

Vaja läheb (kahele):
2 dl mustikaid
peotäis maasikaid
1 suur banaan
2 dl ploomimahla

Ega smuuti tegemises midagi rasket olegi, lihtsalt tuleb panna kõik komponendid ühte nõuusse ning need saumikseriga või blenderis läbi jahvatada. Minu tähelepanekud smuuti tegemises on, et ühed marjad võiks olla sügavkülmutatud (minul olid mustikad sügavkülmast), kuna siis on smuuti konsistents klaasjalt jäine. Sellest ei piisa, kui mahl tuleb külmkapist, toasoojad või isegi külmkapis hoitud marjad annavad välja palju vedelama smuuti, mis minu arust pole nii maitsev. Banaan tundub minu jaoks smuuti kohustuslik komponent olevat, muude marjade ja mahladega võib varieerida fantaasia piires.

Viljalihaga astelpajumahl - maitsev nii kuumalt kui külmalt

Astelpajumari on üks suuremaid C-vitamiini allikaid. C-vitamiin on teadagi vesilahustuv vitamiin, millest organismi varud ei kogune ning mida tuleb seetõttu tarbida igapäevaselt. Astelpajumarju pidevalt süües saab ennetada haigusi; samas, kui gripp või mõni muu külmetushaigus kallal, on väga oluline anda organismile suur kogus C-vitamiini - selleks sobivadki astelpajumarjad suurepäraselt. Mina teen talv läbi astelpajumarjadest viljaliha sisaldavat mahlakontsentraati. Valmistan korraga ca 0,5-0,75 l kontsentraati, mida jooma hakates lahjendan. Astelpajumari on ju paljalt süües väga hapu ja vänge mari, see tuleb lihtsalt kuidagi meeldivamaks muuta. Vanasti puistasin neid lihtsalt tee sisse ning surusin lusikaga katki; häirisid aga nahad ja seemned, mis pidevalt suhu lipsasid.

Vaja läheb:
ca 7 dl astelpajumarju
1 dl vett
0,5 dl suhkrut

Panen jääs astelpajumarjad ja vee potti, lisan sulanud marjadele suhkru ning lasen vaid korraks keema. Võtan tulelt ning lasen kogu massi saumikseriga võimalikult peeneks (et nahad oleks katki ning järgi jääksid vaid seemned - neid viimased saumikser ei purusta). Võtan väga väikeste aukudega sõela ning valan saadud vedeliku läbi sõela teise nõusse, sõelale jääva viljaliha pressin lusikaga läbi sõela mahla sisse nii, et sõelale jäävad järgi vaid seemned. Saadud segu on VÄGA hapu, seega ei seisa see ka eriti kaua - külmkapis olles kuni kaks nädalat. Seepärast on ka kogused, mida korraga teen suhteliselt väikesed. Astelpajumahla saab ka kauem seisvaks teha, kui lisada palju rohkem suhkrut, mis toimib säilitajana. Mina kasutan enda tehtud astelpajukontsentraati peamiselt hommikuse "tee" valmistamiseks - ma ei vala seda kusagile tee hulka maitsestamiseks, vaid teengi astelpajumahlast sellise kuuma joogi. See on nii vänge, et panen kruusi põhja 1 osa kontsentraati ja u 6-7 osa keevat vett. Lasen veidi jahtuda - kuni kuumuseni, millesse tohib ka mett panna - panen suure kuhjaga teelusikatäie. Mulle meeldib õrn mee maitse selles joogis, sellepärast teengi selle vähese suhkruga ning lisan hiljem magustamiseks mett. Tuleb välja magushapu ülimalt maitsev kuum jook, mis on väga mõnus vitamiiniannus igasse hommikusse. Tundub, et mulle ei saa sellest kunagi küllalt, ma joon seda umbes septembrist kuni maikuuni IGA hommik, mil ma kodus olen. Teine toit, millest ma ei tüdine, on Pajumäe rosinatega kohupiimakreem - koos astelpajuteega moodustavad need mu igahommikuse maitsva hommikusöögi. Panen ka lapse seda mahla endaga üsna tihti jooma, vahel viskab tal küll üle ning tuleb teha väike paus, vahel joob ta seda aga külmalt. Aga suvel mu organism seda mahla üldiselt ei nõua - eks siis ole väga palju muid C-vitamiini allikaid.
Mõtte selle mahla valmistamiseks sain Taarapõllu talu astelpajumahlast (on samuti kontsentraat), lihtsalt tuletasin oma peas, kuidas seda teha võiks. Koduse mahla puudumisel ostan vahel ökopoest ikka seda Taarapõllu talu astelpajumahla.