Laupäev, 1. detsember 2012

Hapukapsasupp


Talv on lõpuks oma tõelist pale ilmutanud. Kui eile akna taga tuul vihisedes lund keerutas, tuli minul tuju keeta soojendavat hapukapsasuppi. Lumi seostub kohe jõulutundega ning lisaks hapukapsasupile sai eile õhtupimeduse saabudes valmistaud ka selle aasta esimene piparkoogitainas. Kuid pikalt oodata ei mallanud - täna sai juba kaks plaaditäit piparkooke valmis küpsetatud.

Mulle väga maitseb hapukapsasupp, kui see on hästi tehtud ja maitsed tasakaalus - liiga hapu pole hea, seetõttu tuleb hapusust suhkruga tasakaalustada. Porgandit meeldib panna nii palju, et supp muutub oranžikaks.


Vaja läheb (ca 4 liitri supi jaoks):
ca 0,7 kg tükk kondiga sealiha (nt koot)
ca 0,7 kg hapukapsast
1 suur porgand
1 suur sibul
õli praadimiseks
1,5 dl odrakruupi
10 tk musta terapipart
ca 0,5 sl meresoola
4 tl rafineerimata roosuhkrut


Kogused on pandud tunnetuslikult, midagi ei kaalunud.
Esmalt pese lihatükk, pane see külma veega potti ja kuumuta keemiseni. Kui tekib palju vahtu ja mustust, vala esimene vesi ära, pese lihatükk ja pott puhtaks ning aja uuesti keema. Alanda kuumust ning jäta lihatükk (lisa terapipart ja soola) umbes pooleteist tunniks madalale kuumusele keema (nii, et käivad vaid aeglased mulksud).

Vahepeal riivi porgand ja tükelda sibul. Kuumuta pann, lisa õli ning hauta sibulat ja porgandit ca 4-5 minutit madala kuumusel. Lisa puljongile (lihatükki ära eemalda) hapukapsas, porgand, sibul ja suhkur. Pese odrakruubid ning lisa ka need supile. Jäta hapukapsasupp veel 1-1,5-ks tunniks madalale kuumusele keema.

Kui muidu iga muu supi puhul võtan suure lihatüki välja, eemaldan kondi ja rasva ning tükeldan peenemaks, siis hapukapsasupi puhul jätan robustse lihatüki supi sisse ning serveerimisel tõstan kahvliga igaühele taldrikusse tüki liha. Kolm tundi keenud liha on nii pehme, et mureneb mööda kiude kergelt lahti.

Teisipäev, 27. november 2012

Võiküpsised


Plaanisin mina hakata tegema sidrunikreemiga tartalette, mille retsepti leidsin sel sügisel Pariisist ostetud raamatust "The Art of French Baking", aga asi jäi pooleli. Olen seda raamatut üsna sageli paitanud ja lehitsenud, kuid ühegi küpsetiseni jõudnud pole. Osaliselt mängib siin rolli mu aastane laps, kes mul igal sammul nagu takjas jala küljes ripub ning kellega koos toidu valmistamine nõuab minult alati leidlikkust. Vahel, kui jala küljes rippumine liiga vinguvaks muutub ja ma pole Hugot puusal hoides näiteks kartuleid võimeline ühe käega koorima, tõstan ta kapi peale istuma. Aga ta käed ulatuvad igale poole ja see minu maailm on ka tema jaoks äärmiselt huvitav.
Hugo on enda valdusse saanud kapsa, mille plaanisin panna ühepajatoidu sisse.

Juhtub ka nii, et vahel on Hugo nõus mängima köögi põrandal. Aga unustage kõik mänguasjad ja muud tilu-lilud - ei, temal on vaja potti ja panni, kulpi ja visplit! Paari kuuga on ta ära õppinud, kuidas käivad lahti erinevad köögisahtlid ja -kapid, jätnud meelde, kus asuvad potid, mida kapist välja kangutada ja kasvanud nii pikaks, et käsi ulatub kõige kõrgemasse sahtlisse mult pannilabidat pihta panema. Ja ega töövõttedki omandamata jää - käsi liigutab tähtsalt visplit potis ja seda päevast päeva. Pole kahtlust - tiitel Sous-Chef on minu köögis õigustatult välja teenitud.
Sous-Chef Hugo

Aga need samad tartaletid, millest juttu alustasin - need jäidki mul sel hetkel pooleli, kuna ma polnud võimeline nende täidist ühe käega valmistama (nagu jäävad pooleli ka mitmed muud asjad, kasvõi seesama postitus on mitu päeva "töös" olnud). See on praegusaja reaalsus. Valminud tartaletitainast suutsin ühe käega lõigata õhukesed viilud ja pista need lihtsalt niisama ahju. Aimasin, et saan vähemalt võiküpsised. Aga nii õigeid võiküpsiseid pole ma varem teha suutnudki - on ju ikka vaid nisujahu, suhkur, või (ja muna), mis võiküpsise tainas käivad, aga lõpuks leidsin nende ideaalse tasakaalu. Selle raamatu retsepte võib usaldada.

Võiküpsised:
125 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
näpuotsaga meresoola
250 g nisujahu (või 125 g nisujahu + 125 g tatrajahu)
1 tl vanilliekstrakti
125 g külma võid

Mina kasutasin taina tegemiseks lihtsaimat ja kiiremat viisi - panin köögikombaini muna, suhkru, soola ja vanilliekstrakti ning lasin neil seguneda, seejärel lisasin jahu, lasin uuesti seguneda. Viimasena lisasin tükk tüki haaval kuubikuteks ligatud külma (!) või ja suristasin kõik ühtlaseks massiks. Lõpuks tuleb mass käte vahel ühtlaseks vormida (mina tegin pika "vorstikese"), kile sisse mässida ja panna külmkappi vähemalt tunniks-paariks tahenema. Tahenenud tainast lõika õhukesed (ca 3 mm) viilud ning küpseta 200-kraadises pöördõhuga ahjus 8-10 minutit (jälgi, et ei pruunistuks).
Vasakul nisujahust võiküpsised, paremal tatrajahust.

Aga nagu ikka, meeldib mulle küpsetamise juures katsetada erinevate jahudega ning võimaluse korral asendada ebatervislik valge püülijahu millegi toitainerikkamaga. Tegin ka teise katsetuse osaliselt nisujahu tatrajahuga asendades. 100% tatrajahu ei pannud, kuna jahude kleepvalgu sisaldus on niivõrd erinev, et ei pruugi samad kogused enam toimida (ka poole koguse tatrajahuga jäi tainas palju kleepuvam, kuid tahenedes enam vahet pole märgata). Tatra kergelt pähkline maitse on sellise jahude vahekorraga aimatav (kasutan kodumaist Koplimäe mahe tatrajahu).

Kolmapäev, 21. november 2012

Risoto madalal temperatuuril küpsetatud tomatite ja kanalihaga


Kunagi kooli ajal anti erinevates keeletundides sageli ülesandeid koostada jutuke teemal maaelu vs linnaelu. Kaldusin sel ajal oma visioonis pigem linnainimeseks, kuna kõik põnev tundus toimuvat ju linnas. 10 aastat sai linnas elatud ning tasapisi linna ääre poole nihkutud, kuni lõpuks täielikult maale elama asusime. Tõsi, lähimas teeristis näitab viit "Tallinn 12" ning vajadusel linna sõit saab teoreetiliselt toimuda ka välkidee ajel. Ometi tunnen ma end psühholoogiliselt kuidagi kaugemal ja põhjuseid linna sõiduks kogun sageli kokku rohkem kui üks. Ma lihtsalt ei raatsi kodust ära minna, nii hea on siin.

Ühel hiljutisel sünnipäeval sai taaselustatud vestlust teemal maaelu vs linnaelu. Kesklinnas elavad tuttavad kiitsid linna võlusid ning võimalust kasvõi öösel kell kolm minna Westmani poodi ja tuua sealt midagi meelepärast. Meie Reneega, maa- või majainimestena, rääkisime aga oma garaažist, mis oma olemuselt ja kaubavalikult toimib meil koduse Westmani poena - pane vaid plätud jalga ja too, mida hing ihkab. Lihtsalt kaubavalik peab piisav olema.

Eelmisel nädalal elasime olude sunnil (kuna olime haiged) nii, et ei käinud kordagi poes. Hädast aitas välja koduse Westmani poe kaubavalik, kusjuures mitmekülgset toitu jätkus igasse päeva. Ühel päeval sõime kanarisotot.



Kanarisoto jaoks läheb tarvis (2-le):
1 sibul
pool sellerivart
2 küüslauguküünt
jupp tšillipipart
võid
oliiviõli
0,5 dl valget veini
kanapuljongit
2 dl risotoriisi
soola
musta pipart
hakitud peterselli
1 sl toorjuustu

Peale:
madalal temperatuuril küpsetatud kirsstomateid (140 kraadises ahjus 1,5 h)
kanafileed (praetud soola ja pipraga)

Talvisel ajal ei ole tomatitel õiget maitset, aga tomat on mu lemmik köögivili ning selle isu ükskõik mis kujul (ok, mitte ketšup) on mul pidevalt. Seetõttu kasutan talviti sageli moodust tomateid ahjus veidi küpsetada, et nende maitse kontsentreeruks. Täiesti mahlu välja ei kuivata, aga veidi küpsetan kokku - seda saab hästi teha madalal kuumusel. Lõika kirsstomatid pooleks, laota lõikepind ülespoole ahjuplaadile, puista peale pipart ja veidi soola ning küpseta madalal kuumusel (140 kraadi) 1 h 15 minutit (täpne aeg sõltub ahjust - seega tasub tomateid küpsemise ajal aeg-ajalt piiluda). Kirsstomat on küpsetamiseks parem kui suur tomat, kuna selle mahl ei valgu välja (suure tomati viiludel kipuvad madalamad küljed kõrbema). Kui tomatid valmimas, asu risoto valmistamise juurde.

Haki sibul, varsseller, tšillipipar ja küüslauk peenikeseks. Sulata potis või ja oliiviõli ning hauta madalal kuumusel peenekshakitud maitseköögivilju (ära pruunista). Tõsta kuumust, lisa riis ja sega läbi. Kalla peale vein ning lase alkoholil aurustuda. Kalla potti kolmandik puljongist ning lisa puljongit riisi keetmise ajal veel kaks korda juurde. Lõpus lisa maitse järgi soola, pipart ja peterselli ning sega kreemja tekstuuri saavutamiseks sisse toorjuustu. Lõika kanafilee viiludeks ning prae pannil kiirelt; maitsesta soola ja pipraga. Lisa pannile kanafilee juurde ahjutomatid ning hüpita need pannil omavahel segamini - nii imbub veidi mahla tomatitest kanale. Serveeri risoto madalal temperatuuril küpsetatud tomatite ja kanalihaga.

Kolmapäev, 10. oktoober 2012

Kamatrühvlid


Mul on küpsetamises täielik madalseis. Kunagi küpsetasin pea igapäevaselt, viimasel ajal heal juhul korra kuus. Midagi magusat tahaks aga ikka - jäätis ja šokolaad lahendavad õnneks alati magusavajaduse. Vahelduseks poešokolaadile proovisin teha ise kamatrühvleid. Magusa osas kaalusin, kas panna sisse suhkrut (kartsin, et see ei sulandu massi) või valget šokolaadi - viimane tundus parem variant, kuna annab ka veidi teistsuguse maitsenüansi.

Vaja läheb:
200 g mascarponet
200 g valget šokolaadi
75 g kamajahu
25 g mandlilaaste
200-250 g mõrušokolaadi

Lase mascarponel toasoojuses veidi pehmeneda. Sulata vesivannil valge šokolaad. Šokolaad tuleb sulatada kindlasti vesivannil (potis kuum vesi ning poti kohal teine anum, kus sees šokolaad, mille sisse ei tohi omakorda vett sattuda), kuna šokolaadi liiga kuumas sulatades ei muutu see voolavalt vedelaks, vaid tõmbub pöördumatult tükki (max 45 kraadi). Kusjuures valge šokolaad vajab sulamiseks madalamat temperatuuri kui tume šokolaad. Sega sulanud valge šokolaadi hulka toasoe mascarpone, kamajahu ning mandlilaastud. Aseta trühvlisegu vähemalt tunniks külmkappi tahenema ning vormi seejärel massist pallikesed. Sulata vesivannil mõrušokolaad ning veereta pallikesi šokolaadis (tee neid 2-3 kaupa, mida jõuad kiiresti šokolaadist eemaldada, muidu kipuvad sulama). Soovi korral võid ajal, mil šokolaad veel trühvli peal pehme on, peale puistata midagi kaunistuseks (kookoshelbed, marjajahu, kuivatatud lilleõied, valge šokolaad vms). Pane trühvlid fooliumi peale tahenema ning seejärel taas külmkappi.

Esmaspäev, 1. oktoober 2012

Hakklihakaste loorberiga

Hakklihakaste makaronidega… tänan, ei  - see toit on mul praktiliselt kogu elu olnud vastumeelne. Tõsi - nagu hakklihale lisada tomat (ja veidi ürte), hautada seda pikalt - ehk siis bolognese kaste - sellisel kujul võin seda süüa iga kell. Hiljutisel Pariisi reisil puutusin aga kokku ühe seesuguse hakklihakastmega, mida ma välimuse järgi algselt väga hinnata ei osanud. Kui aga Renee kui selle toidu tellija rooga kiitis, pistsin ka oma kahvli sisse. Tuli tõdeda, et kaste oli heas mõttes huvitav. Kummalisel kombel ei suutnud me aga kumbki ära tabada, mis ürdiga kaste maitsestatud on. Kui lasin oma peast läbi erinevate ürtide poolt tekitatavad maitsenüansid, siis selle kastme maitse ei klappinud ühegagi neist. Uurisime järgi ja saime teada, et hakklihakaste on maitsestatud loorberiga. Kui ootamatu - mina ja kindlasti ka väga paljud teised on loorberit kasutanud põhiliselt puljongite või marinaadide maitsestajana, kuid et loorber tükkideks peenestada ja see kastme sees ära süüa - selle peale pole mina tulnud.

Koju jõudes proovisin analoogset kastet ka ise valmistada. Hakkliha tegin ise veise välisfileest - vaid nii saab kindel olla, et tegu on kvaliteetse hakklihaga.

Vaja läheb:
ca 450 g kvaliteetset veisehakkliha (mina tegin ise veise välisfileest)
2-3 sibulat
õli praadimiseks
5 loorberilehte, purustatult
meresoola
musta pipart, jahvatatult
ca 3-4 dl veisepuljongit
1 tl kartulitärklist + veidi külma vett

Viilita sibul õhukesteks laastudeks ning hauta madalal kuumusel õliga niisutatud pannil klaasjaks; eemalda sibul pannilt. Prae pannil hakkliha, maitsesta soola ja musta pipra ja loorberiga (peenesta kas näppude vahel või uhmri ja nuiaga). Lisa hakklihale klaasjad sibulad ning puljong ja hauta veel ca 15 minutit. Pisut vajab kaste ka paksendamist. Mina tahtsin suhteliselt vedelat kastet, seega piisas vaid 1 tl kartulitärklisest (lahustasin külmas vees ja segasin vispliga kastme hulka). Keeda pasta al dente ning sega hakklihakastmega. Loomulikult võib hakklihakastme serveerida ka keedukartulitega.

Teisipäev, 14. august 2012

Kaks salatit pühvlimozzarellaga

Tervitusi taas pärast pikka vaikust! Suvi on seni möödunud tegusalt ja üsna palju mööda Eestit ringi sõites - olen näinud-kogenud-maitsnud palju meeldejäävat. Kui otsida ja veidi ette planeerida, leiab Eestis stiilipuhtaid ööbimispaiku alates mõisahotellidest kuni parvesaunani välja. Läbi on käidud ka palju häid restorane erinevais Eesti paigus - Tammuris, Põhjakal, Haapsalus, Pärnus. Suvi veel õnneks jätkub…


Samas ei saa kodust kauaks ära minna - aed ju ootab ja taimed hakkavad nukrutsema, kui neid liiga kauaks hoolitsuseta jätta. Tomatid olid pärast nelja päeva üksiolekut niivõrd longus, et esmavaatluse järgi oleks võinud nad täiesti maha kanda. Õnneks aga pärast kastmist nad paari tunniga elustusid ja loodetavasti andestasid mulle. Oma tomateid oleme praeguseks söönud juba üle kuu aja. Sellele eelnes mitu kuud tööd, hoolt ja vaeva ja eks see kestab edasi, kuni tomateid tuleb. Ma ei kujutanud ette, kui nõudlikud võivad ühed taimed olla. Sellele vaatamata on kodutomat seda kõike väärt. Nii palju tomatitoite pole vist ükski suvi varem söönud.
Meie kasvuhoone tomatid (kõik erinevad sordid)

Täna tutvustan oma suve lemmiksalateid - mõlemad pühvlimozzarellaga. Aga mis vahe on pühvlimozzarellal ja lehmapiimamozzarellal - viimane neist on oluliselt tuimem ja kummisem, seevastu pühvlimozzarella on nauditavalt kreemjas. Pühvlimozzarella juust pärineb Itaaliast Campania maakonnast.



Tomati-pühvlimozzarellasalat 
tomatit
basiilikult
rukolat vms salatikraami
pühvlimozzarellat

Kastmeks:
väga head külmpress oliiviõli
väga head palsamiäädikat
meresoola
purustatud musta pipart



See on salat, millest ma ei tüdine, mida ma söön praegu suvel lausa mitu korda nädalas. Oma olemuselt Caprese salat - tomat-basiilik- pühlimozzarella. Minu jaoks oluline komponent selles salatis on ka hea palsamiäädikas (mulle maitseb veidi magusamaitseline ja kreemjas Rimis müüdav "I  love eco" sarjast palsamiäädikas). Pühvlimozzarellat igas poes ei müüda, aga suurtes (mitte kõigis) Rimides ja Selverites (ka Solarises) müüdav pühvlimozzarella on seni järgiproovitutest parim - kõige kreemjama koostisega. Mu Itaaliast toodud parimad oliiviõlivarud on otsas. Soovitused teretulnud, kust Eestist saab head külmpressitud mahedamaitselist oliiviõli. 

Salat valmib vaid mõne minutiga. Rebi kausi põhja salatilehti, lõigu tomatid, puista basiilikulehti ja rebi pühvlimozzarella pall keskelt lahti. Nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat, puista soola ja jahvata pipart. Kõrvale sobib värske ciabatta või ahjus küpsetatud võisaiad. 

Või siis sama asi veidi teisel kujul - bruschettad. Sel juhul röstitud ciabatta alla, veidi küüslauguga määrida, oliiviõli peale niristada ja ülejäänud (salatilehed jäta sel juhul välja) peale tõsta.





Röstitud peedi ja pühvlimozzarella salat

Või siis peedisalat, kus kaste jääb samaks, aga tomati asemel on peet ja teised ürdid.

Vaja läheb: 
peeti
salatilehti
värsket tüümiani
värsket pune

Kastmeks:
väga head külmpress oliiviõli
väga head palsamiäädikat
meresoola
purustatud musta pipart

Rösti peete 180-kraadises ahjus olenevalt tükkide suurusest umbes 20-30 minutit. Lase peetidel jahtuda. Pane kaussi salatilehed, röstitud peediviilud ja puista tüümiani ja pune lehekesi. Rebi pühvlimozzarella pall keskelt lahti ja tõsta salatile. Kastmeks nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat. Maitsesta soola ja värskelt purustatud musta pipraga.

Pühapäev, 17. juuni 2012

Mälestusi Itaaliast - vürtsikas salat oliivide ja kapparitega

Saime sellekevadisel Itaalia-reisil ühes Emilia-Romagna maakonna väikelinnas elu parima pizzakogemuse. "Kas sa retsepti küsisid," uuris mu vanaema, kui talle sellest rääkisime. Kindel on aga see, et pelgalt retseptist ei piisaks - ma ei suudaks kodustes tingimustes iialgi sellist pizzat korrata, isegi, kui teaksin grammiliselt kõiki komponente. Pizzakogemust kirjeldan lähemalt reisiblogis.

Selles samas pizzerias tellis Renee lisaks pizzale ühe salati, mis jättis talle kustumatu mälestuse. Salati järgitegemine ei vaja õnneks lisaks komponentide olemasolule erilisi tehnikaid ega vahendeid - seega proovisime salati kodus järgi. Oliivid ja kapparid annavad salatile mõnusat vürtsikust. Meie grillisime salati kõrvale meriahvenat.


Vaja läheb:
erinevaid salatilehti (mul lehtsalat ja Rooma salat oma aiast)
varssellerit
kirsstomateid
häid oliive (meile maitsevad tšilliga - saab Sadamaturult ja Nõmme turult gurmeepoest)
kappareid
musta pipart
külmpressitud oliiviõli
palsamiäädikat



Laota kausipõhja salatilehed, haki varssellerist õhukesed laastud, lisa need salatile. Poolita kirsstomatid ja oliivid, lisa salatile. Lisa ka kapparid, jahvata musta pipart ja nirista peale oliiviõli ning palsamiäädikat.

Kolmapäev, 13. juuni 2012

Risoto hiidkrevettide ja spargliga

Sel hiliskevadel olid paljud mu lähedased inimesed Itaalia lainel. Õde käis Sardiinias, ema ja isa Apuulias, sõbranna Sitsiilias ja meie ise Põhja-Itaalias. Vahetasime omavahel reisimuljeid, mille hulka kuulusid loomulikult ka toiduelamused. Otsereportaaž Apuulia õhtusöögilauast - risoto sparglite ja krevettidega - kõlas nii isuäratavalt, et järgmisel päeval ruttasin poodi vajalikku kraami tooma.

Krevettidest soovitan eelistada hiidkrevette (müüakse külmutatult kuning-krevettide nime all) - on rohkem maitset ning kuigi hind on väikestest koorega krevettidest kallim, on neis rohkem "liha".

Minu tõlgendus Apuulia risotost on järgmine (3 le):
3 dl risotoriisi (nt Arborio)
võid ja oliiviõli
1 mugulsibul
5 küüslauguküünt
2 vart varssellerit
ca 1 dl valget veini
kanapuljongit
ca 10-15 lehte värsket salveid
meresoola
parmesani

hiidkrevette
spargleid
oliiviõli
sidrunimahla
meresoola

Haki sibul, varsseller ja küüslauk peenelt, hauta need või ja oliiviõli segus klaasjaks. Seejärel tõsta pool sellest eraldi kaussi (läheb hiljem risotole peale). Tõsta kuumust ja lisa risotoriis. Kui riis on kuumenenud, lisa ka valge vein; lase alkoholil aurustuda. Kalla potti kanapuljong nii, et riis oleks kaetud ja keeda madalal kuumusel; vahepeal sega ja kui puljong on riisis sisse keenud, lisa puljongit (lisa ka terved salveilehed). Kui riis on valmis, lisa riivitud parmesan ja kaane all mõned minutid tõmmata.

Riisi keemise ajal aseta sparglid ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli ja puista soola ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 5-7 minutit. Pane kuumale pannile või ja hiidkrevetid (minul olid jääs, aga sulavad kohe üles) ning prae mõned minutid, lisa hautatud sibulad-sellerid-küüslaugud, meresoola ja ahjust tulnud sparglid.

Tõsta ristoto taldrikusse ning aseta peale sparglid ja hiidkrevetid koos kastmega. Pigista peale sidrunimahla. Meie perele maitses väga.

Neljapäev, 7. juuni 2012

Olen suvepuhkusel; otsige mind aiast

Võlgnen oma blogi lugejatele selgituse, miks mu blogis haigutab juba pea kaks kuud täielik vaikus. Nimelt on mind haaranud uus hobi, mis "röövib" kogu mu vaba aja. Kui veel mõni aeg tagasi tuli küünealuseid pidevalt tainast puhastada, siis nüüd tuleb käsi õhtul mullast puhtaks küürida. Jah, ma olen oma sõrmed andnud aiale ja aiatöö on mu uus kirg. See on minu jaoks täiesti uus maailm, mida ma õhinal avastan. On see nüüd seotud aia või saabuva suvega, aga endalegi üllatuseks olen ma arvutist aina rohkem võõrdumas - kui veel paar kuud tagasi olin kõigega reaalajas kursis, siis nüüd on päevi, mil ma ei tee arvutit lahtigi. Ja kuna aias suvel tööd ei lõppe, siis mu toidublogi on lihtsalt puhkusel.

Samas on mul mingi seletamatu soov oma elamusi pildistada ja kirja panna. Et aias toimuvat dokumenteerida ja et tagantjärgi hea vaadata oleks, alustasin kevadel oma kolmanda blogiga - sedakorda aia teemal. Kel samuti aiateemade vastu huvi, siis meie Muraste aed pesitseb internetis siin.

Aga pisut veel tagasi toiduteemale. Kuna ma hetkel ei raatsi oma aega väga palju toiduvalmistamisele kulutada, siis proovin sageli midagi väga kiiresti - aga mitte kvaliteeti alla lastes - hamba alla saada. Üks kiire suve alguse toit on lõhe ja sparglid. See kooslus maitseb alati hästi Hollandi kastmega, kuid kuna ma muna veel ikka ei söö, siis saab ka teisiti. Käisime maikuus Itaalias ning tõin sealt kaasas parima oliiviõli, mida ma eales saanud olen. Nimetatud oliiviõli on pärit Garda järve äärest. Ostsime seda kaasa kaks pudelit, aga nüüd tundub, et oleks võinud osta terve kasti. Ja head parmesani ka loomulikult. Reisihuvilised saavad reisijutte lugeda ikka meie reisiblogist.

Ja lõpetuseks üks tarkusetera toidusõpradele: kui asendada küpsetamine aiatööga, mõjub see paratamatult kehakaalule :)

Vaja läheb:
spargleid
lõhefileed
head parmesani
meresoola
valget pipart

Ürdiõli:
head külmpressitud oliiviõli
rukolat
tilli
basiilikut
tüümiani
(mahe) sidruni koort ja mahla

Maitsesta lõhefilee meresoola ja valge pipraga ning küpseta grillil. Ära kala kuivata, jäta kindlasti mahlane; lõhe on küps kohe, kui keskelt punakas värvus asendub roosakaga. Aseta sparglid ahjuplaadile, piserda peale oliiviõli ja soola ning küpseta spargleid 200-kraadises ahjus olenevalt nende paksusest 7-10 minutit (peavad jääma krõmpsuvad).

Neljapäev, 12. aprill 2012

Parmigiana di melanzane

Mu blogipostitused on nii hõredaks jäänud, sest mul on üks uus huvi tekkinud, millega ma praegu oma õhtuid sisustan. Nimelt olen vaikselt hakanud õppima itaalia keelt, kuna juba kuu aja pärast oleme Itaaliasse reisile suundumas. Mulle väga meeldib enne reise teha põhjalikku eeltööd - lugeda ja uurida selle maa kohta, kuhu minemas oleme, aga ühegi uue keele õppimiseni pole ma veel seni jõudnud. Itaalia keel on aga mind köitnud juba ammu ja mis seal salata, eks see toiduga seonduv sõnavara on selle huvi peamine põhjus. Itaalia keele hääldus ja eriti eessõnad tunduvad päris keerulised, kuid ma vähemalt loodan, et saavutan sellise taseme, et ma menüüsid lugedes saan enam-vähem pihta, millega tegu.

Täna aga pakun ma blogiski ühte Itaalia toitu - parmigiana di melanzane ehk baklažaane paremsaniga. Lisaks parmesanile on selles toidus oluline roll ka mozzarella juustul, aga millegipärast seda toidu teada-tuntud nimes ei mainita. Mingi piirkonna autentsust selle retseptiga taga ei aja - tomatikaste on kokku keedetud oma maitse järgi ja parmesan on toidule lisatud alles hiljem. Aga kooslus baklažaan-tomat-juust on minu jaoks lihtsalt vastupandamatud ja sellist toitu süües mina nurrun.

Vaja läheb (2-le):
1 keskmine baklažaan
oliiviõli
1 sibul
ca 10 cm jupp varssellerit
3 küüslauguküünt
ca 300 g purustatud tomateid
värsket basiilikut
1 tl muscovado suhkrut
meresoola
purustatud musta pipart
125 g mozzarella juustu
soovi korral peale veel mõned kirsstomatid

Serveerimiseks:
parmesani juustu
rukolat

Lõika baklažaan viiludeks; soovi korral koori baklažaan eelnevalt. Mind baklažaani nahad toidu sees ei häiri, aga kellele need ebameeldivad tunduvad, võib naha eemaldada. Järgnevalt tuleb baklažaan eelküpsetada. Seda võib teha pannil rohkes õlis praadides ning seejärel baklažaaniviilud köögipaberil nõrutada. Aga võib ka baklažaanid pealt õliga kokku pintseldada ja kas ahjus, grillpannil või (toa)grillil need küpsetada. Küpsetatud baklažaanid peaksid jääma pehmed, aga mitte tõstmisel lagunevad. Lao osad küpsetatud baklažaanid ahjuvormi põhja, jahvata peale soola ja pipart.

Keeda tomatikaste. Suvel võib kastet teha loomulikult värsketest tomatitest, aga praegusel aastaajal sobivad hästi purustatud purgitomatid (mulle meeldivad Rimis müüdavad ökosarja tomatid). Prae oliiviõlis mõned minutid õhukesi sibula-, küüslaugu- ja varsselleri viile, lisa purustatud tomatid ning hauta ca 10 minutit. Maitsesta värske basiilikuga, lisa ka väheke soola ja suhkrut ning musta pipart. Kalla pool tomatikastmest esimesele kihile baklažaanidele, lõika peale mozzarellaviilud (terve kogus) ning kata teise kihi baklažaanidega (neile samuti soola ja pipart peale) ning kõige peale teine kiht tomatikastet ja soovi korral veel mõned kirsstomatid. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Serveerimisel puista peale rohkelt parmesani ja lase juustul kuumuses sulada. Rukola sobib ka juurde.

Pühapäev, 1. aprill 2012

Tortillad aedviljade ja veisehakklihaga

Lihtne ja kiire poevaba päeva lõuna - võtan hommikul sügavkülmast hakkliha, kuigi sel hetkel pole mul veel aimugi, mis sellest valmib. Leian köögisahtlist paki tortillasid; ostsin need hiljuti ökopoest, kuna nende koostis on oluliselt lühem ja arusaadavam kui tavapoodide analoogsete toodete oma. Köögivilju läks tortillade sisse proportsionaalselt oluliselt rohkem kui hakkliha - nii meeldib mulle rohkem. Aga võib ka täiesti liha välja jätta.

Vaja läheb (6 tk):
6 tortillat
õli
ca 300 g (delikatess) veisehakkliha
meresoola
purustatud musta pipart
3 porgandit
1 paprika
3 sibulat
5 küüslauguküünt
peotäis mungoa idandeid
1,5 väikest suvikõrvitsat
2-3 sl tomatipastat
2 sl magushaput tšillikastet

Prae pannil hakkliha, maitsesta soola ja pipraga; tõsta praetud hakkliha pannilt ära. Tükelda porgand, paprika ja suvikõrvits pikkadeks ja peenikesteks kangideks, sibul ja küüslauk lõika õhukesteks viiludeks. Kuumuta pannil õli, lisa järjest sibul, küüslauk, porgand ja paprika (iga uue komponendi lisamise vahele jäta 1-2 minutit). Maitsesta tomatipasta ja magushapu tšillikastmega, vajadusel lisa ka soola. Kui pann juba tulelt võetud, sega sisse tükeldatud suvikõrvits, mungoad ning praetud hakkliha. Tõsta valmis köögivilja-hakkihasegu tortillade vahele ning keera tortillad rulli (puidust hambaork aitab hästi tortillat fikseerida); pintselda tortillad pealt õliga. Küpseta 200-kraadises ahjus ca 15-20 minutit. Serveeri koos rukola ja vajadusel veel tšillikastmega. Millegipärast meenub aasta 2003…

Esmaspäev, 19. märts 2012

Prantsuse köögiviljahautis ratatouille

Ratatouille on Lõuna-Prantsusmaalt pärit köögiviljaroog, mis on levinud laialt maailmas. Restoranides pakutakse ratatoiulle'd enamasti pearoa ühe komponendina liha või kala kõrvale. Samas võib ratatouille ka neile, kes liha või kala (igapäevaselt) ei söö, olla suurepärane vitamiinirikas pearoog. Ratatouille tundub olevat päris toitev - ometigi koosneb see vaid köögiviljadest. Igati sobilik toit praegusel aastaajal.

Ratatouille võtmekomponendid on tomat ja baklažaan; ülejäänud köögiviljad varieeruvad. Kõrvits, mille mina hautisele lisasin, pole kindlasti ratatouille klassikaline koostisosa, kuid valik täiesti õigustas end. Pole varem tomati ja kõrvitsa kooslust osanud hinnata - see on minu jaoks nüüd uus ja kindlasti kordamisele minev avastus.

Ratatouille valmistusmeetodeid on mitmeid - osad koostisosad võib küpsetada ahjus ning lisada hautisele lõppjärgus, samas võib ka kogu roa haudepotis valmistada, lisades komponente nende küpsemisaja järgi. Mina valmistasin ratatouille potis; valmis üsna kiiresti - alla poole tunni.

Vaja läheb (3-4 le):
oliiviõli ja võid
2 sibulat
pool baklažaani
3 küüslauguküünt
1 suurem paprika
ca 200-250 g purustatud tomateid
ca 250 g kõrvitsat
peotäis kirsstomateid
1 väike suvikõrvits
tšillipipart
meresoola
1 tl muscovado suhkrut
värskelt jahvatatud musta pipart
värsket basiilikut
värsket pune

Haki kõik ratatouille koostisosad suupärasteks tükkideks (sibulast ja küüslaugust lõikasin õhukesed viilud ning kirsstomatid jätsin terveks - siis püsib mahl tomatites sees). Kuumuta haudepotis õli ja või (võib loomulikult ka vaid ühe rasvainega teha) ning lisa sibulad; hauta madalal kuumusel ca 3-4 minutit, lisa baklažaan ja küüslauk, hauta veel umbes sama kaua. Seejärel lisa potti paprika, lase haududa mõned minutid. Nüüd võib lisada purustatud tomatid, seejärel kõrvitsa. Mõne minuti pärast ka kirsstomatid ja suvikõrvitsad. Kõrvits ja suvikõrvits võiks hautise valmides säilitada oma kuju mitte olla hautatud liiga lödiks. Maitsesta hautist meresoola, musta pipra ja tšillipipraga; lisa maitsete tasakaalustamiseks ka veidi muscovado suhkrut. Soola vajavad igasugused tomatiga hautised minimaalselt, nendes on maitset küllaga. Viimasena sega hautisesse värsked hakitud ürdid. Serveeri ratatouille nt grillitud kala või lihaga; aga sobib hästi ka pasta kastmeks või eraldiseisva roana (kõrvale nt ciabatta viil).

Teisipäev, 13. märts 2012

Kõrvitsasalat

Enne eelmise aasta jõule tuli meil mõte teha kõrvitsasalati võistlus. Pidime suguvõsaga jõululaupäeval kokku saama meie juures Murastes ning kõik leibkonnad pidid kaasa võtma oma valmistatud kõrvitsasalati, mille hulgast plaanisime pimetestiga välja selgitada parima soorituse ja retsepti. Osalema pidid seega: mina, minu õde, Renee ema, minu ema ja minu vanaema; ja veel nalja viluks pidime tooma poest ühe Salvesti kõrvitsasalati ka.

Kuigi aega kõrvitsasalati valmistamiseks oli nädalaid, avastasin ma loomulikult endale omaselt viimasel minutil ehk siis päev enne jõule, et mul pole veel kõrvitsasalat tehtud. Mul tiksus tegelikult iga õhtu meeles, et kõrvitsasalat vaja valmis teha, aga lükkasin ja lükkasin seda kogu aeg edasi, kuna suurt kõrvitsat lahti lõigates peaks selle korraga ära lahendama. Toimetusi oli enne jõuluõhtut palju, just seetõttu andsin südaöösel siiski alla - tundsin, et ma ei jõua selle kõrvitsaga enam maadelda ja mu uneaeg on kallim. Mina olin mängust väljas. Mõtlesin enda lohutuseks, et vähemalt ei jää minu tõttu jõululaualt midagi puudu, kuna viis kõrvitsasalati purki on siiski veel tulemas.

Kui mu õde koos ema ja isaga meile jõudis, hakkas ta oma kõrvitsapurki otsima, kuid tulutult - ei tulnud see välja ühestki kotist ega ka autost. Hoolega tehtud kõrvitsasalat oli ununenud tema koju lauanurgale. Küll õde halas, kuna tahtis nii väga võistelda - ikkagi tema esimene enda tehtud kõrvitsasalat. Seega oli juba kaks osalejat mängust väljas. Kohe selgus ka tõsiasi, et isa polnud poest ostnud Salvesti kõrvitsasalatit (oli see tahtlik või mitte, aga tema polnud meie võistlusest sugugi vaimustunud, kuna kõrvitsasalat on temal ainuke asi, mida ta süüa ei suuda). Järgmisena tuli oma kõrvitsasalatiga lagedale vanaema. Aga oh üllatust - tema oli kõrvitsasalati asemel kaasa võtnud hoopis ebaküdooniakompoti, mis oli välimuselt suhteliselt sarnane kõrvitsasalatile. Kõrvitsasalati võistlus hakkas kujunema juba halenaljakaks. Lõpuks jäid võistlustulle vaid minu ema ja Renee ema kõrvitsasalatid. Minu ema lähenes loominguliselt - pani palju erinevaid vürtse, kuid testi käigus selgus, et oli liiga julge valik ja kõik ootasid midagi traditsioonilisemat. Renee ema oli aga pannud täppi - just klassikaline kõrvitsasalat, ka oma värvuselt ideaalne - ilus kuldkollane.

Kuna ühe kõrvitsa lõikusin lahti nüüd Hugo sünnipäeva puhul, meenus mulle kohe ka Renee ema tehtud kõrvitsasalat. Maitsed igati paigas - tunda nii vürtse kui äädikat, parajalt magus ja krõmpsuv. Uurisin retsepti järgi.

Kõrvitsasalat:
1 kg puhastatud kõrvitsat
1 l vett
250 g suhkrut
4 sl äädikat
8 tera nelki
1/2 kaneelikoort
1/2 muskaatpähklit
väike jupp ingverit


Koori kõrvits ning lõika see ühesuurusteks tükkideks (minul umbes 1,5 x 1,5 cm). Valmista marinaad - sega äädikas ja suhkur veega ning kalla marinaad potis olevatele kõrvitsakuubikutele. Mässi kõik maitseained marlisse, seo niiduga kinni ning pista ka see koos eelnevaga potti. Marli sisse pakkides ei pea maitseaineid hiljem ükshaaval välja noppima; kui aga maitseained purki panna, muudavad need kõrvitsa värvust pruunikaks. Lase kõrvitsal marinaadis seista üleöö. Hommikul kuumuta kõrvitsad koos marinaadiga keemiseni ning keeda max 2 min, siis jääb kõrvits kergelt krõmpsuv, aga mitte täiesti kõva. Vana kõrvits (nüüd juba uue aastanumbri sees) pidavat olema kõvem ja vajama rohkem kuumutamist; sügisesele kõrvitsale piisab ehk ka lihtsalt keema laskmisest.
Eemalda marli sees maitseained ning jaota kõrvits koos vedelikuga steriliseeritud purkidesse. Mähi kuumad purgid teki sisse järelküpsema ning eemalda tekk alles siis, kui purgid jahtunud (minul kulus selleks ööpäev).

Esmaspäev, 5. märts 2012

Kõrvitsapidu ja kaeraküpsised kõrvitsaga

Meie pere neljas ja kõige noorem liige sai möödunud nädalal 6-kuuseks. On aeg teha tutvust esimeste maitsetega tahke toidu maailmast. Sümboolselt Hugo poole-aastase sünnipäeva puhul lõikasin lahti Hugo vanaema kasvatatud kõrvitsa, mida hoidsin alles spetsiaalselt tema jaoks. Tõsi, kui ikka suur kõrvits lahti lõigata, tuleb ka ise hulk kõrvitsaretsepte välja otsida.
Tutvumine esimese toiduga

Katsetan Hugoga toidu püreestamise asemel baby led weaning metoodikat, mille järgi laps õpib tahket toitu tükkidena ISE sööma.

Esimeste päevade põhjal tundub, et ise söömine pakub Hugole huvi.

Poja sünnipäeva tähistasime kõrvitsapeoga - kõrvits oli läbiv toiduaine nii soolastes kui magusates roogades, mida sel päeval lauale panin. Kõrvitsarisoto on oma tuntud headuses, magusaks aga avastasin nami-namist kõrvitsaküpsised (ilma munata), mis hakkasid nii väga maitsema, et olen neid juba kolm korda järjest küpsetanud. Kohandasin retsepti veidi tervislikumaks - nisujahu asendasin osaliselt täistera kaerajahuga - just seetõttu meenutavad need küpsised vanu häid kaeraküpsiseid. Kõrvits küpsistes olulist maitset ei anna (järgi proovitud - söövad ka need, kes muidu kõrvitsat suu sisse ei pane), kõrvitsapüree täidab pigem sidusaine rolli.

Kaeraküpsised kõrvitsaga:
100 g võid
150 g heledat muscvado suhkrut
200 g keedetud ja püreestatud kõrvitsat
1 tl vanilliekstrakti (leidsin Marks & Spencerist lausa ökomärgiga vaniljeekstrakti)
125 g nisujahu
100 g täistera kaerajahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
100 g rosinaid


Soovitan kasutada taina tegemiseks köögikombaini abi - läheb oluliselt kiiremini. Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa püreestatud kõrvits ja vanilliekstrakt. Sega omavahel jahud, küpsetuspulber ja kaneel ning lisa tainale. Töötle tainas ühtlaseks. Viimasena sega sisse rosinad. Tainas jääb üsna vedel, see on ok (mina algul lõin kahtlema, kas ikka töötab retsept - töötas). Tõsta tainast teelusikaga väikesed pätsikesed ahjuplaadile. Jäta küpsiste vahele vahed, kuna need valguvad küpsedes veidi laiali. Kahe erineva partiiga avastasin, et laialivalgumine sõltub sellest, kui vedel või paks on kõrvitsapüree. Mina tegin umbes 3 cm läbimõõduga küpsised, sel juhul sai antud kogusest 48 küpsist.
Küpseta 200-kraadises ahjus 15-18 minutit (sõltuvalt sellest, kas tahad seest veidi pehmeid või täiesti krõbedaid küpsiseid).

Esmaspäev, 20. veebruar 2012

Röstitud paprikad ürtide ja küüslauguga oliiviõlis

Vestleme emaga telefonitsi väga sageli toidu teemal; oleme üksteise menüüga ikka pidevalt kursis ning katsetame päris tihti vastastikku toite, mis kellelgi eriti hästi õnnestusid. Viimati oli juttu röstitud paprikatest, mis pandud purki ühes ürtide, küüslaugu ja oliiviõliga. Emale maitsesid need nii väga, et tegi kohe mitu korda järjest. Mina olen nüüd samas sõltuvusest ning laon neid juba päris mitmendat korda purki. Ürtideks valisin mina pune ja veidi ebatavalise estragoni (aga mulle estragon teatud toitudes väga maitseb).

Röstitud paprikad on eriti just talvisel hooajal ideaalsed salatikomponendid. Talvel külmaga kuidagi väga ei kipu lihtsalt toorsalatit sööma, midagi küpsetatut võiks salatis lisaks olla. Aga miks mitte kasutada õlis paprikaid ka saiakattena või pasta rikastajana.

Vaja läheb:
6 paprikat
2-3 küüslauguküünt (olenevalt küünte suurusest või enda küüslaugulembusest)
head külmpressitud oliiviõli
heledat muscovado suhkrut
kuivatatud pune
kuivatatud estragoni
meresoola
purustatud musta pipart

Poolita paprikad ning eemalda neilt seemned ja sabad. Aseta paprikad lõikepind allpool küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti paprikaid 200-kraadises ahjus ca 25-35 minutit (nahad võivad pealt mustaks tõmbuda, need tuleb hiljem eemaldada). Küpsetusaeg sõltub sellest, kui krõmpsuvaid või pehmeid paprikaid keegi soovib (olen proovinud nii lühema kui pikema küpsetusajaga ning mulle maitsevad kauem küpsenud veidi rohkem). Kohe ahjust välja võttes kata ahjuplaadil olevad paprikad pealt fooliumiga ning lase neil jahtuda vähemalt käesoojaks. Seejärel eemalda paprikatelt nahad - need peaks nüüd väga kergelt lahti tulema. Soovi korral lõika paprikad ka väikesemateks tükkideks.

Kui tarbid paprikad kõik kohe ära, pole neid tarvis purki kihiti laduma hakata - sel juhul puista röstitud paprikatele maitseained, haki peenelt küüslauk ja lisa ka see ning kalla üle hea külmpressitud oliiviõliga. Sobib ka koheselt söömiseks, ei pea pikalt maitsestuma. Purki panekuks olen seganud maitseained (va küüslauk) eraldi kausis - nii on oluliselt lihtsam, kui iga kihi järel võtta kätte järgemööda pipra- ja soolaveski ning lisaks maitseainete purgid ja suhkur. Purgi põhja lähevad paprikad, seejärel maitseained, küüslauk ja oliiviõli, taas paprikad, maitseained, küüslauk ja oliiviõli ja nii edasi. Säilivuse osas pole katseid teinud, alati on need paari päevaga otsa saanud, aga usun, et vähemalt nädala seisavad need külmkapis ikka.

Lisaks veel üks lõhesalat ka, mis mulle väga maitses.

Salatiks läheb tarvis:
röstitud paprikaid ürtide ja küüslauguga oliiviõlis
grillitud suvikõrvitsat
rukolat
avokaadot
kirsstomateid
mungube ja lutserni ube
grillitud lõhe (võib olla salatis nii kuumana kui külmana)


Minu köögis olevast multifunktsionaalsest grillist plaanin rääkida ühes peagi tulevas postitusest lähemalt. Salati jaoks saab suvikõrvitsat grillida ka grillpannil või röstida ahjus. Sama lugu lõhega (meresoola ja valget pipart ka veidi peale). Rukola, avokaado ja kirsstomat tükeldada ja panna kaussi, peale mungoad, röstitud paprikaid ja suvikõrvitsad ning kallata üle sama ürdi-küüslauguõliga, mis paprikate peale sai pandud. Üks priske lõhetükk kroonib kogu salatit. Tõeliselt maitsev ja täisväärtuslik toit.

Väga lihtsa ja kiire salati nende samade paprikatega mõne teise toidu kõrvale (mitte põhiroana) saab siis, kui lõigata paprikatükid väiksemaks, lisada meelepärasele salatile, niristada peale oliiviõli sealt samast purgist ning soovi korral ka veidi Parmesani.

Neljapäev, 16. veebruar 2012

Allakeedetud puljongiga forellisupp - üks eriti hää kalasupp

Neljapäeva peeti nõukogude ajal kalapäevaks, et kala kui väärtusliku toiduaine populaarsust tõsta ning kasvõi kord nädalas kalasöömisharjumist juurutada. Pahatihti tekitas see inimestes küll vastikustunnet kala vastu, kuna kõik vägisi pealesurutu tekitab vastumeelsust. Samas oli idee ju hea, küll aga mitte kõige paremini teostatud ja kommunikeeritud.

Aga miks on tarvis kala regulaarselt süüa? Kala sisaldab väärtuslikke valke ja rasvhappeid. Kalade rasvasisaldus on küll väga erinev, kuid igal juhul sisaldavad kalad tervislikke rasvhappeid. Rasvased kalad on olulised Oomega-3 rasvhapete allikad, mis aitavad ennetada infarkti. Oluliseks peetakse ka seleeni sisaldust kalas, mis peaks kaitsma organismi vähirakkude arengu vastu. Vitamiinidest leidub kalas enamasti A-, D- ja E-vitamiini.

Talvisel ajal napib inimestel meie kliimas tihti just D-vitamiini, kuna päikesevalgust on vähe. Minul on praegusel perioodil igal juhul pidev kalaisu - söön erinevad kalu ja erineval viisil. Täna aga pakun allakeedetud puljongiga forellisuppi - selle võlu seisnebki just tugevamaitselises puljongis. Puljongi allakeetmine (või redutseerimine/kokkukeetmine/mahakeetmine) tähendab kurnatud puljongi ilma kaaneta edasikeetmist, mistõttu osa vett aurustub ning puljongi maitse seetõttu intensiivistub. Ma ei teagi, milline on õige eestikeelne väljend, olen kohanud kõiki eelpool nimetatud termineid. Termin "allakeetmine" oli kõige rohkem kasutuses tippkokkade kõnepruugis, kellega mullu Teeninduskoolis ja muudel üritustel kohtusin. Puljongite allakeetmine on restoranides väga levinud töövõte, kuna ka väga palju kastmeid valmistatakse allakeedetud puljongi baasil. Kalasupi puhul töötab minu arust puljongi allakeetmine eriti hästi ning annab kalasupile palju juurde.


Puljong:
forelli supikogu (nt pea, selgroog, kõhuääred jms)
vett
paar loorberilehte
musta terapipart
meresoola
varssellerit (nt varre alumised ja ülemised; keskelt läheb vars supi sisse)
porgandit
porrut (rohelised lehed)
värsket pune (oregano)

Supiks läheb tarvis:
forellifileed
õli
varssellerit
sibulat
küüslauku
porgandit
kartulit
spinatilehti (nt beebispinat)
kuivatatud basiilikut
vajadusel meresoola

Koguseid retseptis ei määra - neid kohandab igaüks ise vastavalt pere suurusele. Hea supi alus on hästi keedetud ja maitsestatud puljong. Kalasupiks võib osta eraldi (forelli)supikogu või lõigata ise tervest kalast pea ja/või selgroog, rasvasemad kõhuääred ja muud jäägid. Pesta kõik puhtaks (võib ka paarkümmend minutit külmas vees leotada) ning veega keema ajada. Nagu vesi keema tõuseb, kurnan kohe esimese vee ära ning loputan kalatükid kergelt voolava vee all puhtaks, samuti pesen poti. Kui nüüd järgmist korda puljong uue veega keema ajada, siis vahtu enam peaaegu ei tekigi - puljong jääb selge ja puhas. Lisa puljongile maitseks loorberilehed, must terapipar, porgand, varsseller ja porru (mina kasutan puljongi maitsestamiseks porru rohelisi osi ning varsselleri jäigemat alumist ja ülemist osa). Keeda 30-45 minutit ning kurna puljong. Kalla puljong puhtasse potti ning keeda puljongit madalal tulel (ilma kaaneta!) mõnevõrra alla (veel lisaks 30-45 minutit). Mina kalapuljongilt rasva ära ei korja, minule meeldib just väikeste rasvamullikestega kalasupp.

Puljongi keemise ajal valmista ette aedviljad. Tükelda varsseller, sibul ja küüslauk peenikeseks ning hauta (pannil) madalal kuumusel õlis, lisa ka jämeda riiviga riivitud porgand, kuumuta veel ca 5 minutit. Riivitud porgand muudab supi värvuse oranžikaks - mulle see meeldib. Tükelda ka kartul suupärasteks tükkideks. Esmalt lisa allakeedetud puljongisse kartul ning mõnevõrra hiljem pannil hautatud aedviljad. Mõni minut enne valmimist lisa supile forellifilee küljest lõigutud kuubikud (kala võid nokkida ka supikogu küljest, kuid see on keetes oluliselt puisem ja maitsetum kui värskelt lisatud ja vähe kuumust saanud kala). Maitsesta supp veel vajadusel soolaga ning lisa kuivatatud basiilikut. Kui ma muidu eelistan üheksal korral kümnest värskeid ürte, siis forellisupis meeldib mulle just kuivatatud basiilik. Serveerides pane kausi põhja spinatilehed ning kalla peale supp. Spinatilehti pole eelnevalt tarvis kuumtöödelda, muidu muutuvad liiga lötsiks.

Reede, 10. veebruar 2012

Mango-kookose jäätis (piimavaba)

Millegipärast eridieedil (olgu see kas tervislikel või eetilistel põhjustel) inimesed hakkavad menüüst puuduvaid/keelatud aineid millegi ligilähedasega asendama. Seda on selgelt märgata näiteks veganite puhul, kes otsivad nii lihale, juustule kui ka koorele aseainet. Minul, kes ma olen piimavabana elanud juba päris mitu kuud, tuli nüüd -20-kraadises pakases jäätise isu peale :) Aga kuidas saaks teha jäätist, kui piimatooteid süüa ei või? Mõtlesin, mis mul kodus leidub ja tuluke lõi põlema. Tõsi, jäätisemassi kokkusegamine meenutas mulle pigem keemiakatseid, kuna mul polnud aimugi, mis sellest välja tuleb, kui ma need kõik ained jäätisemasinasse kokku kallasin. Tavapärase vahu- või kohvikoore asemel kasutasin jäätise tegemisel taimset kaerakoort (Keiju). Selle koorega olen edukalt teinud ka kartuliputru ning mingit (häirivat) lisamaitset sellest ei jää (mis jääb aga sojakoorega).

Aga mu "keemiakatsed" õnnestusid ning kokkusegatud ainetest tuli välja jäätis, küll pigem veidi sorbeti poole kaldu. Veidi oli mangost ja kookosest läbi tunda ka kaerakoore järelmaitset. Mis seal salata, eks ikka koorene päris-jäätis (eriti veel munakollastega) on maitsvam, aga piimavalgu vastu allergilised inimesed (või laktoositalumatusega) ja veganid võivad suure jäätisenäljaga järgi proovida.

Vaja läheb:
2 dl mangopüreed (nt East End või Bonne)
1 dl kookospiima
1 dl kaerakoort (Keiju)
2 kuhjaga sl tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 sl kookoshelbeid

Mina tegin jäätist automaatse jäätisemasinaga, mis valmistab jäätise 20 minutiga ilma, et seda peaks mitu korda sügavkülma pistma ja/või segama. Jäätisenõusse läksid kõik koostisained, va kookoshelbed - need lisasin siis, kui jäätis juba paksenema hakkas. Käsitsi pole sama jäätist teinud ja ei kujuta ette, kas tekstuur jääb sama kreemjas. Kuid kel huvi ja vajadust, võib samuti kodus keemiakatseid teha :)

Esmaspäev, 6. veebruar 2012

Sibulasupp Evelin Ilvese kokaraamatust "Kingitud maitsed"

On üks detsembrikuu õhtupoolik. Hugo siputab maas teki peal ning Anee teeb kiiges trikke. Olen kuidagi hajevil; tavapärase kodus toimetamise asemel istun isegi maha. Mind on millegipärast hommikusest trennist kummitama jäänud üks tuntud Toto Cutugno lugu ning sellega seoses meenub ühtlasi mu ammune plaan õppida (kunagi, kui aega saan) itaalia keelt. Haaran mõttelõngast kinni ja löön kohe arvuti lahti, et uurida Rahva Raamatu kodulehelt infot itaalia keele õpikute kohta. Aga mulle kargab justkui näkku bänner, mis teatab Evelin Ilvese kokaraamatu "Kingitud maitsed" autogrammitunnist 6. detsembril kell 17.15 Viru keskuse Rahva Raamatus. Vaatan kuupäeva ja kella - on 6. detsember, kell on 17.00. Elan Murastes ning Tallinna kesklinna sõidab siit sellisel kellaajal üle poole tunni. Juurdlen paar minutit; mõtlen, et kui autogrammitund kestab astronoomilise tunni, siis peaksin jõudma (pean veel enda ja kaks last riidesse saama). Otsustan minna; mingi seletamatu optimism on sees, mis ütleb, et ma jõuan. Seletasin Aneele, et nüüd tuleb kiiresti end riidesse panna, sest äkki mul õnnestub saada ühte enda jaoks olulisse raamatusse autogramm. Anee õnneks mõistab mind väga hästi, kuna olen ka temaga tema lemmikraamatusse "Koer taskus" autogrammi püüdmas käinud, kui Heljo Mänd sai mullu veebruaris 85-aastaseks. Kell 17.25 hakkan sõitma, sajab laia lund ning liiklus on märgatavalt aeglasem kui tavaliselt.

Jõuan Viru keskusesse kell 18.05, minu lootus on säilinud, astronoomiline tund pole veel läbi. Õnneks vabaneb üks koht just parklasse sissesõidul - täpselt seda oligi vaja, sest parkla sellest küljest saab ilma keskust läbimata otse Rahva Raamatusse. Raamatu esitluseks on Viru keskuse Rahva Raamatus nii mitmeid kohti ning pood asetseb ühtlasi veel kahel korrusel. Aga õnneks nagu poodi sisse astun, silman kohe Evelin Ilvest, kes istub seal samas laua taga. Astun ligi ning tutvustan end. Oleme küll ka varem kohtunud - nimelt käis Evelin Ilves ka minu raamatu esitlusel - aga sellest on 1,5 aastat möödas ning inimesel, kes kohtab elus nii palju teisi inimesi, ei pruugi kõik näod meelde jääda. Ta siiski mäletab mind. Saan raamatusse pühendusega autogrammi. Ajame veel umbes 10 minutit juttu; see on võimalik üksnes seetõttu, et jõudsin nö viimasel minutil (nagu kuulsin, oli eelnevad 40 minutit pidev järjekord). See vestlus ja paar sõna paberil tegid südame nii soojaks. Särasin rõõmust ja hõljusin pilvedes veel terve õhtu. Väike Eesti selle kõige laiemas tähenduses, vaid siin saavad sellised asjad juhtuda…

Olen alati imetlenud ja kaasa elanud Evelin Ilvese tegevusele tervisliku toitumise edendamisel. See teema on ju mullegi nii südamelähedane. Loomulikult leidis ka raamat "Kingitud maitsed" kohe ilmudes tee minu koju. Polnud seda veel lehitsenudki, kui õde mulle raamatupoest helistas ja küsis, kas ostab raamatu mulle ära. Tavaliselt ma "põrsast kotis" ei osta, kuid ma usaldasin Evelin Ilvese retseptivalikut ning soovisin seda raamatut kindlasti. Õde lehitses raamatut ja luges ette - Caesari salat, brüleekreem, Pavlova, tomati-kurgi salat… "Sa ju oskad neid kõiki ise ka teha," üritas ta mind kahtlema panna. Mina jäin kindlaks - seda raamatut ma tahan, sest ma olin lugenud, et nendel kõikidel retseptidel on oma lugu ja oma looga retseptid on väärtus.

Lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi - need retseptid on tõesti "juurtega", pärinedes maailma eri paigust. Evelin Ilves on toidust sügavuti huvituva inimesena ajanud välja väga erineval viisil talle kustumatu mulje jätnud toitude retsepte. Selles raamatus on retsepte alates Kreeka lihtsa rannikuäärse külataverni parimatest paladest kuni Prantsuse tipprestorani köögisaladusteni välja ja muidugi ka Ärma talu omad lemmikud. Neid lugusid lugedes ja retsepte uurides on tahtmine järgemööda kõik need toidud järgi proovida. Päris mitmeid olen juba ka valmistanud. Sel korral aga sibulasupp, mis pärit Prantsuse (talupoja)köögist. Koostisaineid on vähe ja supp lihtne, aga lihtsuses peitubki võlu.

Vaja läheb:
250 g sibulaid
2 sl võid
1 sl nisujahu
1 l puljongit (minul kanapuljong)
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
krõbeda koorikuga saia (minul ahjus tehtud krutoonid)
riivitud tugevamaitselist juustu (nt Emmental, Gruyére, Cheddar) (mul olude sunnil Pecorino)



Viiluta sibulad õhukesteks ratasteks ning prae madalal kuumusel võis kuldseks (ära pruunista). Raputa sibulad üle jahuga ning sega korralikult läbi. Kalla peale puljong ning hauta kaane all 20-30 minutit. Maitsesta meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Serveerides sega supi sisse tugevamaitselist riivitud juustu. Rösti ka saiaviilud või krutoonid ahjus ning serveeri koos supiga.

Teisipäev, 31. jaanuar 2012

Moosimusid

Moosimusid avastasin enda jaoks "Jõulud kodus" raamatust (autorid Pille Petersoo ja Irina Tammis). Retsept jäi silma ja ajendas järgi proovima taas seetõttu, kuna ei sisaldanud ei muna ega piima. Moosimusid (syltkyssar) on Rootsi päritolu küpsised, kuid meil said need hoopis nime Poola küpsised. Nimelt uusaastapeol arvas mu sõbranna, et olen lauale panekuks toonud Maximast või Säästumarketist neid odavaid (Poola päritolu?) kastidesse pakendatud moosiküpsiseid, mida vanamemmed tavatsevad osta :) Aga näed, hoopis ise tegin. Ju siis tulid liiga korrapärased, et meenutasid poeküpsiseid. Ka ükskord külla minnes ja neid samu küpsiseid kaasa võttes tuli seletada, et ikka ise tehtud kraam on.

Küpsised sisaldavad kartulitärklist (mida ma varem kunagi küpsistesse pannud pole) ning seetõttu jäävad küpsised ühteaegu suussulavad ja rabedad. Minule maitsevad need küpsised kõige rohkem vaarika- ja viigimarjamoosiga. Moos peab olema paksem, et see küpsedes küpsistest välja ei voolaks. Kaneeli ja/või kardemoni võib lisada, aga mulle meeldib ilma lisamaitseteta kõige rohkem.

Vaja läheb:
200 g toasooja pehmet võid
1 dl tuhksuhkrut
240 g nisujahu (4 dl) (või 2 dl nisujahu + 2 dl tatrajahu)
50 g kartulitärklist (1 dl)
noaotsatäis soola
soovi korral kaneeli või kardemoni

Peale:
paksemat vaarika- või viigimarjamoosi


Hõõru toasoe või tuhksuhkruga kohevaks. NB! Mida pehmem on või, seda korrektsema kujuga tulevad küpsised ning seda vähem need pragunevad sõrmejälge tehes (mina olen võtnud võipaki ööseks kapi peale pehmenema ning hommikul küpsetanud). Sega nisujahu ja kartulitärklis, lisa võikreemile. Sega ühtlaseks. Seda kõike võib teha ka köögikombaini abiga - on lihtsam ja kiirem.
Vormi käte vahel küpsisemassist väiksemad pallikesed ja aseta need ahjuplaadile. Suurust saab ise valida, aga mina olen teinud üsna väikesed küpsised ning sellest kogusest tainast tuleb 40 küpsist. Suru pöidlaga iga küpsise keskele süvend. Aseta süvendisse ca pool teelusikatäit moosi.
Küpseta 180-kraadise ahju keskosas umbes 15 minutit, kuni küpsised on helekollased ja tahenenud. Küpsised ei pea pruunistuma; ideaalne värv ongi just helekollane.

Soovitan proovida küpsiseid ka osaliselt tatrajahuga valmistada - mulle maitsevad isegi rohkem ja on tervislikumad ka. Tatrajahu annab kergelt pähklise nüansi. Eesti Mahe tatrajahu on minu arvates parim.

Neljapäev, 26. jaanuar 2012

Rebitav kaneelisai elik kaneelilõõts

Olen "haigestunud" kahtlasesse küpsetuspalavikku - eelmisel nädalal läks ahju vist lausa iga päev mingi küpsetis - alates erinevatest küpsistest kuni võirooside ja kaneelisaiadeni välja. Ja uskuge või mitte, aga ma teen seda kõike ilma muna ja piimata! Ma varem arvasin ekslikult, et muna ja piim on pea iga küpsetise alus…

Rebitav kaneelisai elik kaneelilõõts oli eelmisel aastal Eesti toidublogides väga populaarne küpsetis. Tavatingimustes ma pärmitainast küpsetisi ei valmista - pärmitainas pole lihtsalt kuidagi minu teema. Aga nüüd tegin selle kaneelilõõtsa valmis - valmistusviisi lähemalt süüvides tundus, et see on niivõrd uudne ja tekkis suur huvi järgi proovida. Minu puhul mängib asja juurde asumiseks päris suurt rolli ka valmistusprotsessi põnevus (et mitte öelda keerukus) ning vahel jäävad maitseootused päris tahaplaanile (nii olen kunagi ette võtnud nt makroonid, mis mind üldse tegelikult ei istuta). Etteruttavalt olgu öeldud, et kaneelilõõtsa maitse ei jää kindlasti mitte tahaplaanile. Aga võiga ei tasu koonerdada ning suhkrut ja kaneeli olgu ikka korralikult vahel!

Pärmitainast soovitan teha kogenenud pärmitaina küpsetajatel ikka oma kindla retsepti järgi; see siin on minu allergiaversioon (aga kindlasti mitte halb). Kaneelilõõtsa puhul on põhiline siiski valmistuskäik ja uudne kuju. Keeruline see kindlasti pole - tasub proovida.

Munata ja piimata pärmitainas:
25 g presspärmi
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2 dl leiget vett
50 g võid
noaotsaga soola
5,5 dl nisujahu

Vahele:
2 sl kaneeli
ca 70 g võid
2 dl rafineerimata roosuhkrut

Taina jaoks lahusta leiges vees pärm, lisa suhkur, sool ja sulatatud või. Viimasena sega sisse nisujahu ning sõtku korralik pärmitainas (käsitsi tehes vähemalt 10 min). Jäta tainas sooja kohta ja kaetult 1-1,5 tunniks kerkima (Tupperware kaanega tainapott on pärmitaina tegemiseks ideaalne).

Sõtku kerkinud tainast õhk välja ning rulli tainas võimalikult ristkülikukujuliseks. Määri lahtirullitud tainas pintsliga sulavõiga kokku ning puista peale suhkrut ja kaneeli (võid kuivained enne omavahel segada).

Lõika tainast viis ühesuurust riba. Lao ribad üksteise peale.

Lõika ribadest ca 7x7 cm suurused ruudud ning lao need püstipidi (nagu raamatud riiulis) keeksivormi. Kaneelilõõtsa on kergem vormist kätte saada, kui vooderdad vormi küpsetuspaberiga.

Sellest kogusest tainast piisab täpselt ühe keeksivormi jaoks. Jäta tainas veel 30-45 minutiks rätikuga kaetud keeksivormi kerkima.

Küpseta kaneelisaia 200 kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase enne vormist väljavõtmist veidi jahtuda. Serveeri soojalt. Nagu pärmitainast küpsetised ikka, on ka kaneelilõõts parim valmistamise päeval. Soojast kaneelilõõtsalt saab rebida õhukesi viilukesi ning noaga seda lõikama ei peagi.

P.S Proovisin ükskord kaneeli asemel panna küpsetisse hoopis mooniseemneid ning sain fantastilise moonilõõtsa. Proovi sinagi!

Neljapäev, 19. jaanuar 2012

Alternatiiv juustuleibadele - rohelise salatimütsi ja peekoniga röstleivad

Juustuleivad on olnud minu jaoks kiiretel hetkedel üks toit, millest ma vist kunagi ei tüdine. Lihtsalt röstin leiva, panen sellele paar viilu juustu ja sageli ka tomatit peale ning see maitseb ütlemata hästi. Võiks öelda, et see on kujunenud lõunal õuest või linnast tulles, kui kõht on juba korisevalt tühi, täiesti mugavustoiduks, millele ma pole vaevunud mingit alternatiivi välja mõtlema.

Aga elu teeb korrektiive ning hetkel räägin ma oma juustuleibadest minevikuvormis. Mul tuli mõneks ajaks loobuda kõigist lehmapiimatoodetest ning lisaks juustule olen ma ilma ka oma igahommikusest must be hommikusöögist ehk Pajumäe rosinatega kohupiimakreemist. Juustust ja kohupiimakreemist loobudes mõistsin ühtlasi, et olin neist täielikus sõltuvuses, kuna sõltuvustest loobumine on alati emotsionaalselt keeruline.

Püüdsin leida neile kahele aseainet - kohupiimakreemi proovisin asendada sojajogurtiga, aga mul tuli juba esimesest ampsust vastikustunne ja nostalgiahetk 4-aasta tagusest ajast - rohkem ei tahtnud. Parmesani annab minu meelest edukalt asendada lambapiimast Pecorinoga ning lisaks saan ma süüa ka kitsejuustu. Kitsejuust pole mul olnud küll lemmikute hulgast, kuid uurisin siiski uue pilguga meil müüdavad kitsejuustud üle ning leidsin viilutatud kitsejuustu "Kitseke", mida saab ka edukalt röstleivale panna. (Juustu)näljaga kõlbab küll, kuid muidugi päris "see" pole.

Mu menüü kaldub olude sunnil praeguse seisuga iga päev aina piiratumaks. Ma ei tea praegu, milleks see hea on, aga ehk selgub see kunagi tagantjärgi.
Ekstreemtingimused võivad olla küll rasked taluda, kuid teevad mõtte ärksaks ning panevad rohkem katsetama.

Vaja läheb:
koorikleiba (nt Rukkipala)
õrna tekstuuriga salatit (minul misuuna ja rukola segu)
1 küps avokaado
lutserni idusid
meresoola (vajadusel)
lusikaotsaga sinepit
oliiviõli
Pecorino juustu
peekonit

Rösti leivad. Ideaalne on koorikleib, aga sobivad ka teised leivad vastavalt maitsele või soovi korral sai/ciabatta. Tükelda avokaado väikesteks tükikesteks (juhiseid avokaado valimiseks ja tükeldamiseks võid lugeda siit). Haki salatiline ja sega avokaadoga. Maitsesta pipra, sinepi ja törtsu oliiviõliga. Sega rohelisse massi Pecorino juustu (arvesta, et Pecorino on soolane ning lisasoola ei pruugi vaja minnagi). Viimasena sega õrnakoelised lutserni idud (vaata siit, kuidas neid ise idandada). Prae peekoniribad ja kuivata need köögipaberil liigsest rasvast. Tõsta kate röstleivale ning puista peale praetud peekonit.

Neljapäev, 12. jaanuar 2012

Meenutusi jõuludest: viilupiparkoogid

Sain vanaemalt sünnipäevaks "Jõulud kodus" raamatu (autorid Pille Petersoo ja Irina Tammis), millesse on koondatud nii jõuluteemalist käsitööd kui toiduretsepte. Kink oli vanaema poolt teadlikult valitud - nimelt on minu vanaema ja Pille ämm kunagised klassiõed, kes suhtlevad tänaseni ning eks need "noored" ole alati üks jututeema.

Olen raamatust juba päris mitu retsepti järgi proovinud. Viilupiparkoogid valisin küpsetamiseks just seetõttu, kuna tainas ei sisalda muna ja munata küpsetised on minu jaoks praegu aktuaalne teema, kuna Hugo-poisi allergiate tõttu ei saa ka mina muna süüa.

Viilupiparkookide tainas tuleb vormida "vorstikeseks" ning küpsetamiseks tuleb vaid "vorstike" viilutada - ei mingit rullimist. Kel jõulumaitsetest juba isu täis, siis vürtsid võib ju lisamata jätta - saab lihtsalt mõnusaed mandliküpsised. Vähendasin raamatus toodud koguseid poole võrra - nii tuleb ca 30 küpsist.

Vaja läheb:
125 g võid

100 g suhkrut
70 g heledat suhkrusiirupit

200 g nisujahu

0,5 sl jahvatatud kaneeli

0,25 sl jahvatatud nelki

0,25 sl söögisoodat

50 g mandlilaaste


Sulata või potis. Sega juurde suhkur ja siirup, sega ühtlaseks. Lase leigeks jahtuda. Sega jahu, kaneel, nelk, sooda ja mandlid omavahel, siis lisa või-suhkru-siirupisegule. Sega ühtlaseks tainaks. Jaota tainas kaheks ning vormi tainaosad umbes 4 cm läbimõõduga “vorstideks”. Keera toidukilesse ja pane järgmise päevani külmkappi maitsestuma ja tahenema. Lõika tainas umbes 3-4 mm viiludeks, laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile; jäta küpsiste vahele piisavalt suured vahed, kuna need valguvad laiali umbes kahekordseks. Küpseta 200-kraadise ahju keskosas umbes 6-8 minutit, kuni need on helepruunid. Võta küpsetusplaat ahjust välja, lase mõned minutid taheneda ja siis tõsta restile jahtuma. Säilita piparkooke kinnises õhukindlas karbis.

Reede, 6. jaanuar 2012

Kakao-kohupiimakook ja kokasaade Lusikas

Nii, armsad sõbrad, nüüd telerite ette! Homme hommikul kell 10.00 Kanal 2-s kokasaates Lusikas kokkan koos Tuuliga minu kodus Murastes (saade kordusena pühapäeval kell 11.50 Kanal 11-s). Toimetasime köögis viis tundi, kuid kokku tuleb sellest umbes pooletunnine saade. Endal ka põnev, milline see saade siis välja kukub :)

Külla saabub Tuuli

Valmistasime minu talviseid lemmikuid - röstitud aedviljasuppi punaste läätsedega ja õlikastmega kartulisalatit. Ahju läksid tatraküpsised (proovige neid kindlasti röstimata tatra jahust - nt Zerna talu tatrajahu) ning kakao-kohupiimakook, mille retsept pärit Nami-namist (seal turbakoogi nime all), kuid veidi koguseid muudetud.
Nii see saate tegemine käis...

Veidi ka kaadritagusest elust. Saate tegemise ajal otsustas ahi keelduda minuga koostööst - oh seda õudust - leidis ka aja! Olin just enne oma ahju kohta paar paha sõna öelnud, kuna ahi küpsetas ühest nurgast rohkem ja tegi kõva mürinat. Aga seda, et see otsad annab just saate tegemise ajal, tundus kui paha unenägu. Valmistasime juba ette plaan B-d - röstime supi jaoks aedviljad toagrilli vahel ning samas sai küpsetatud ka broilerifilee (ja mis hiljem selgus, oli veel parem kui ahjus tehtud) ning kooki ja küpsiseid küpsetama plaanisime suunduda juba kokasaate Lusikas stuudiokööki. Aga oh seda imet - järsku käis ahjul õrn piiks ning ahi otsustas minuga taas suhelda! Poole saate ajal õnneks kusagile ümber kolima ei pidanud ning edaspidi ma ainult kiidan oma ahju. Pealegi on viga nüüd tuvastatud - Renee ja mu isa urgitsesid ahju oma pesast välja ning selgus, et üks pöördõhu ventilaatori laager oli läbi ja sellest see mürin ning kõrvetamine ka tingitud oli.

Kakao-kohupiimakoogi retsept jäi mul kunagi silma, kuna mulle selle valmistamise viis tundus mulle väga põnev - koogi põhja ja katteks käib külm ja jämeda riiviga riivitud tainas, mille tekstuur säilib hästi ka küpsedes ning eriti mõnus on just koogi küpsisene kate. Täidises meeldib mulle kasutada Pajumäe kohupiimakreemi.


Põhi ja kate: 

200 g nisujahu 

3 sl kakaopulbrit 

100 g rafineerimata roosuhkrut

125 g võid

1 muna


Täidis: 

2 vabaltpeetava kana muna

465 g Pajumäe vanilje kohupiimakreemi (1 suur karp)

75 g rafineerimata roosuhkrut 

2 sl nisujahu
peotäis rosinaid (soovi korral)
Valmistame kakao-kohupiimakooki


Sega sulavõi ja suhkur, lisa kakaopulber, jahu ja muna. Sõtku sõrmedega tihe mass, jaota kaheks ja vormi kaks ümmargust tainapätsi. Pane kile sisse mähituna külma tahenema vähemalt üheks tunniks (see on oluline, kuna muidu on tainast keeruline riivida). Täidise jaoks vahusta munakollased ja suhkur tihedaks vahuks, mikserda juurde kohupiim ja jahu (soovi korral sega sisse ka rosinad). Viimasena lisa ettevaatlikult eelnevalt vahustatud munavalged. 
Võta külmkapis tahenenud-kõvenenud tainapätsid. Riivi üks tainapäts küpsetuspaberiga kaetud 26 cm läbimõõduga koogivormi aluspõhjaks. Kata kohupiimaseguga ning riivi peale teine tainapäts - jälgi, et koogi pind oleks ühtlaselt riivitud seguga kaetud. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit. Serveeri oma maitse järgi kas leigelt või külmalt. Mõnele maitsevad leiged kohupiimakoogid (mulle), mõnele aga kindlasti külmad.

Saadet saab järelvaadata Kanal 2 lehelt.