Lõherisoto roheliste hernestega

Risoto, nagu pastagi, on toit, mille variatsioone on lõputult. Maitse sõltub nii lisanditest kui ka puljongist, mida risoto valmistamiseks kasutada. Lisandeid võib nii sisse segada kui ka eraldi kihina peale lisada. Risotole saab ka värvi anda – üks klassikalisemaid kollase värvi allikaid on safran, mis annab nii erkkollast värvi kui ka iseloomulikku safrani maitsenüanssi. See on Milaano piirkonna klassika ning väärib kindlasti maitsmist, kui seda kanti külastada. Muidugi võib seda ka ise teha, safranirisoto retsept on ka siin blogis olemas.

Aga tänane retsept on risoto koos roheliste herneste ja lõhega. Kasutasin sügavkülmutatud herneid ning need on risoto sisse segatud võimalikult hilja, et neid minimaalselt kuumtöödelda (ikka eesmärgiga, et säiliks värskem maitse ja rohkem vitamiine). Lõhefilee on aga praetuna lisatud risoto peale hiljem eraldi. Kuna risoto on lõhelisandiga, siis haakub risotoga kõige paremini kalapuljong. Kui puljongi keetmiseks aega ega tahtmist pole, on kiire ja maitsev variant alati Food Studio kalapuljong.

Lõherisoto (4le):
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
1 + 1 sl võid
4 dl risotoriisi (Arborio/Carnaroli)
1 dl valget veini
750 ml Food Studio kalapuljongit
3 dl sügavkülmutatud herneid
ca 80-100 g parmesani juustu
värskelt jahvatatud musta pipart

ca 400 g lõhefileed
musta pipart
meresoola

Haki sibul ja küüslauk peenikeselt. Pane ühte potti kuumenema kalapuljong. Teises (mittenakkuvas) potis sulata või, lisa hakitud sibul ja küüslauk ning hauta madalal kuumusel ca 5 minutit. Tõsta kuumust ning lisa potti risotoriis.

Pidevalt segades lisa riisile valge vein ning lase alkoholil aurustuda. Kui teises potis on puljong keema läinud, lisa riisile peale umbes veerand puljongikogusest. Jäta risoto keskmisele kuumusele keema, aeg-ajalt segades ja puljongit juurde lisades.

Keeda risotot umbes 15 minutit, seejärel sega sisse herned ning paari minuti pärast umbes 1 sl võid ning riivitud parmesani juust. Sega risoto läbi ning vajadusel lisa veel veidi puljongit, et tekstuur liiga tihke poleks. Vajadusel lisa ka veidi soola.

Lõika lõhe neljaks ühesuuruseks viiluks, prae pannil väheses rasvas igast küljest ning puista peale soola ja pipart.

Tõsta risoto kaussi, jahvata peale musta pipart ning aseta peale praetud lõheviil.

Risoto krevettide ja porruga

Risoto on üks legendaarsetest Itaalia toitudest, mille variatsioone, nagu ka pastatel, on lugematul hulgal. Itaallased on ise küll suhteliselt jäigad oma traditsiooniliste retseptide kohandamisel, kuid väljaspool Itaaliat suhtutakse Itaalia toitudesse loomingulisemalt.

Mängin küll maitsete ja lisanditega, kuid katsun risoto valmistamise põhimõtted hoida algupärasena. Üheks oluliseks komponendiks risoto juures on hea puljong. Varem keetsin erinevaid puljongeid just nimelt risoto pärast alati rohkem. Suppi tehes panin kõrvale ühe koguse puljongit ka risoto jaoks ja säilitasin seda sügavkülmas. Kui aga avastasin enda jaoks Food Studio puljongid, olen selle suurema puljongi keetmise kuidagi katki jätnud. Enamasti olen risotodes kasutanud kanapuljongit, mis on kõige neutraalsem ning laseb kasutada põhimõtteliselt ükskõik millist lisandit.

Kui valmistan risotot aga mereandidega, siis kalapuljong on kindlasti asjakohane. Selles risotos on kasutatud Food Studio kalapuljongit ning lisandiks on krevetid koos porru ja küüslauguga.

Risoto (4-5-le):
ca 20 g võid
1 keskmises suuruses porru (pane ca 15 cm tükk kõrvale)
1 suurem mugulsibul
2-3 küüslauguküünt
4 dl risotoriisi (nt Arborio)
1 dl valget veini
1 pakk (750 ml) Food Studio kalapuljongit 
100 g parmesani juustu

Krevettide ja porru lisand:
veidi õli
200 g krevette
ca 15 cm jupp porrut
2 küüslauguküünt
musta pipart
meresoola
soovi korral ka värskeid idusid

Tükelda sibul, porru ja küüslauk väikesteks tükkideks. Porrut on parim lõigata, kui see keskelt pikkupidi poolitada, sest siis saab ka porru kihtide vahele jäänud mulla kraani all maha pesta. Tumerohelised ja jäigad osad porrust süüa ei kõlba. Võta umbes 15 cm tükk porrut kõrvale ning lõika see pikikiudu peenikesteks ribadeks (see läheb risoto peale). Risoto sisse mineva porru võib lihtsalt viilutada. Ka ristoto lisandiks on tarvis küüslauku tükeldada, seega haki ka see küüslauk kohe ning tõsta koos pikkupidi tükeldatud porruga eraldi anumasse ootama.

Sulata paksupõhjalises potis või ning pane tükeldatud maitseköögiviljad potti madalale kuumusel hauduma; hauta umbes 5 minutit, vahepeal sega. Seejärel tõsta kuumust ja lisa potti risotoriis. Erinevalt teistest riisidest risotoriisi ei pesta, kuna pestes uhutakse riisist risoto kleepjat tekstuuri tekitav tärklis välja. Ja kui detailides veel spetsiifilisemaks minna, siis risotot segatakse alati puulusikaga, kuna metallist lusikas lõhub liialt riisiterasid. Sega pidevalt ning kalla peale valge vein; sega jätkuvalt ning lase alkoholil kuumuse mõjul veinist aurustuda.

Nüüd kalla potti umbes pool Food Studio kalapuljongi kogusest (eelnevalt kuumutatud). Jäta risoto keskmisele kuumusele keema, aeg-ajalt segades ning puljongit juurde lisades.

Risoto keemise ajal valmista risoto lisand. Kuumuta pann, pane pannile veidi õli või võid ning lisa tükeldatud porru ja küüslauk. Sega mõni minut ja lisa ka paar supilusikatäit kalapuljongit, et köögiviljad kõrbema ei hakkaks. Kui vedelik aurustunud, lisa pannile ka krevetid ning prae, kuni need on küpsed (kasutada võib erinevas suuruses krevette). Maitsesta lisand soola ja pipraga.

Nüüd peaks ka risoto valmis saama. Olenevalt riisisordist tuleb risotot keeta umbes 15-17 minutit; riis peab kindlasti jääma al dente ning risoto kergelt vedelapoolne (mitte tihke nagu plov). Viimasena sega risoto sisse riivitud parmesani juust. Food Studio kalapuljongit kasutades ei lisanud ma soola üldse juurde, kuna see on hästi maitsestatud ning ka lisatav parmesani juust on soolane.

Tõsta risoto kaussidesse ning jaota lisand iga risoto peale. Purusta risoto peale ka musta pipart ja soovi korral lisa veel värskeid idandeid (minul olid rediseseemne idandid).

Puljong: Food Studio

Riisikauss Jaapani moodi ehk kausi-sushi

Ma ei tea, kas ma olen sündinud vales kohas või olen ma end liialt harjutanud Aasia toitudega, aga ma tunnen nende järele aeg-ajalt vastupandamatut vajadust. Tegelikult on see aeg-ajalt ikka päris tihti – kestab kogu sügise, talve ja kevade, aga lakkab millegipärast suvel. Piirkonnaliselt on minu lemmikud Jaapani köök, aga samavõrd pakub mulle huvi kogu Kagu-Aasia piirkonna toidukultuur eesotsas Tai köögikunstiga.

Sel korral tutvustan riisikaussi Jaapani moodi ehk kausi-sushit (tuntud don'i või chirashi-zushi, st laiali puistatud sushi nime all), mis on Jaapanis üsna levinud toit, Eestis (ja ka mujal väljaspool Jaapanit) on aga tavapärasel kujul sushi oluliselt populaarsem.

Kausi-sushi pakub tavalisele rullitud sushile alternatiivi ning selle tegemisega saavad hakkama ka need, kelle jaoks tundub sushi valmistamine liiga keeruline ettevõtmine. Kuigi kausi-sushi koosneb põhiliselt samadest komponentidest mis ka maki- või nigiri-rull, maitseb see veidi teistmoodi ja seda just tekstuuride tõttu, mis paiknevad kausis oluliselt õhulisemalt.

Selline kausi-sushi on päris mitmetahuline toit, kuna seda saab süüa nii soojalt, leigelt kui ka külmalt. Olen saanud nii Jaapanis kui teinud ka kodus kõiki versioone ja mulle maitsevad tegelikult kõik. Kuigi esmalt võib soe sushi tunduda pisut imelik, siis selle toidu puhul töötavad kõik temperatuurid. Võib ka temperatuuridega mängida – nt vaid riis on kuum/leige, ülejäänud kõik külmad või on riis ja kala kuumad/leiged, kõik muu külm jne.

Jaapanis on väga hea mereandide kättesaadavus, mistõttu pakutakse sellist kausi-sushit seal valdavalt küpsetamata (samal päeval püütud) mereandidega. Kui tahta eriti värskete mereandidega sushi-kaussi, siis tasub see võtta otse Tsukiji kalaturult Tokyos.

Retseptis toon välja ka alternatiive toorele kalale ning ka vegan-versiooni samast toidust.

Lisaks on kausis enamasti midagi rohelist; mina segasin rohelisi salatilehti wakame ja seesamiõliga ning lisasin ka avokaado. Peale raputasin kuivatatud bonito kalaga seesamiseemneid (Jaapanist), aga väga head on ka Umamis müügil olevad Ume ploomiga seesamiseemned või kui neid pole, siis sobivad ta tavalised röstitud seesamiseemned. Röstitud seesam on kindlasti üks võtmemaitsetest selles roas.

Lisaks on mul seal kausis vetikakrõpsud rohelise teega, mis paistavad ühe pildi tagaservast (jätsin ka paki pildile vihjeks neile, kes seda poest otsima hakkavad). See vetikakrõps ei maitse nii nagu nori leht, mille sisse keeratakse sushi – need õhukesed lehed on maitsestatud seesamiõli ja rohelise teega ja need on imehead snäkid, minu lemmik vahepala. Pakis on lehti vaid 10 g, aga neist jagub näksimiseks päris kauaks (psühholoogiliselt tundub, et oled nagu midagi söönud, reaalselt kalorite poolest aga praktiliselt midagi).

Kausi-sushi (1-le):
ca 3-4 sl keedetud sushiriisi (maitsestatud riisiäädika ning väga vähese soola ja suhkruga)
1 avokaado
peotäis rohelist salatit
paar vart rohelist sibulat
2-3 kahvlitäit wakame vetikat
0,5 tl röstitud seesami õli
paar lehte vetikakrõpse
1 kuhjaga tl forellimarja
röstitud seesamiseemneid (kuivatatud bonito kalaga või Ume ploomiga)
sojakastet (soovi korral)

Lisaks vali lõhe ühes meelepärases küpsusastmes:

• grillitud lõhe (juuresoleval pildil)
• aburi lõhe (õrnküpsetatud lõhe, millel vaid pealmine kiht on gaasipõletiga kergelt kuuma saanud, seest on kala toores)
• rasvasem toores lõhe (väga värske) või soolalõhe

Hästi sobivad ka:

• tiigerkrevetid (või, küüslaugu ja tšillihelvestega küpsetatud)
• värske või kergelt küpsetatud kammkarp

Veganitele:

• praetud shitake seened

Keeda sushiriis vastavalt pakendil näidatud juhendile või kasuta minu poolt väljatöötatud sushiriisi keetmise õpetust, mis on lähemalt lahti seletatud sushi-postituses. Maitsesta riis nagu sushigi puhul riisiäädika, soola ja vähese suhkruga. Soovi korral jahuta riis, aga kui soovid kausi-sushit soojana, siis ajasta muud tegevused nii, et need jõuaks valmis samal ajal, kui riis on keenud.

Kui soovid küpsetatud lõhe, valmista see (toa)grillil või hästi kuumal pannil. Sellise toiduga on hästi sobiv ka aburi-lõhe, mis valmistatakse leeklambi abiga. Selleks lõika lõhest suupärased tükid ja küpseta neid veidi pealt leeklambiga (seest peab lõhe jääma toores). Või kasuta toorest (väga värsket lõhe) või soolalõhe.

Olen teinud sarnast sushi-kaussi ka tiigerkrevettidega, mille küpsetasin võis koos küüslaugu ja tšillihelvestega. Jaapanis sõin ühel korral sellist riisikaussi, kus olid miksitud erinevad mereannid (kammkarp on ka väga hea).

Veganid võivad aga mereannid asendada shitake seentega (forellimari jääb ka sel juhul toidust välja)

Rohelise salati jaoks võta peotäis õrnakoelist salatit, lisa veidi wakame vetikat, lõika sisse rohelist sibulat ja nirista peale seesamiõli ning sega läbi.

Kui riis, kala, ja salat valmis, tõsta kõik järjest kaussi. Proportsioonid võib igaüks ise valida – nt kes tahab riisi vähem süüa, lisab seda vaid veidi. Ühte nurka (või kogu põhja) pane riis, lisa punt salatit, selle kõrvale avokaado, siis veidi kalamarja, seejärel lõhe, vetikakrõpse ja puista peale röstitud seesamiseemneid (kui kusagilt õnnestub saada jaapanipäraseid maitsestatud seesamiseemneid, siis need sobivad ideaalselt). Soovi korral lisa riisile enne sööma asumist ka veidi sojakastet.

Kui Jaapani köök ja toidukultuur pakuvad sügavamat huvi, loe ka postitust toiduelamustest Jaapanis.

Kukeseene-suvikõrvitsalisandiga risoto

Kukeseened ja suvikõrvitsad on suvisel toidulaual ühed sagedamini figureerivad toorained. Kui ikka aias kasvab kasvõi üksainus suvikõrvitsataim, on garanteeritud, et suvikõrvitsaid tekib mühinal ja kasutust leiavad need suvistes retseptides. Korjata tasub suvikõrvitsaid peenikeste mõnesajagrammiste viljadena – need on oluliselt maitsvamad, parema tekstuuriga ja kokkuvõttes tekib neid ka massi poolest vähem ☺.

Olen sel aastal suutnud isegi 4-aastase Hugo suvikõrvitsausku pöörata, kuigi ta varem krimpsutas selle peale nina. Aga piisas vaid, kui ta suvikõrvitsat ühel moel sööma sain, kadus tõrge ka teiste suvikõrvitsatoitude vastu. Jää sulatajaks olid imeõhukesed suvikõrvitsaviilud, praetud pannil võis soola ja pipraga ja peale sulatatud Gouda juustu. Nii lihtne, aga nii maitsev. Sel korral jagan retseptiks aga kukeseene-suvikõrvitsalisandiga risotot.

Risoto (4-le):
ca 10 g võid või oliiviõli
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
3 dl risoto riisi (nt Arborio)
1 dl valget veini
1 köögivilja-puljongikuubik (soovitavalt öko ja ilma glutamaadita)
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 75 g parmesani juustu

Kukeseene-suvikõrvitsalisand risotole:
ca 20 g võid või oliiviõli
1 väiksem mugulsibul
2 küüslauguküünt
ca 200 g kukeseeni
1 peenike suvikõrvits (ca 200 g)
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Esmalt pane risoto keema ning seejärel valmista risotole lisand. Kasuta risoto valmistamiseks mittenakkuva põhjaga potti. Haki sibul ja küüslauk (nii risoto sisse minev kui lisandisse minev), jaga kogus pooleks ning hauta risoto sisse minevat sibulat-küüslauku võis või oliiviõlis mõned minutid.

Tõsta kuumust, lisa risotoriis ja sega pidevalt. Kalla samasse potti valge vein ning lase alkoholil kuumuses aurustuda. Kalla risotoriisi peale umbes kahekordne riisi kogus keeva vett. Lisa potti ka puljongikuubik, sega ning jäta risoto madalale kuumusele hauduma. Sega aeg-ajalt ja lisa vett järk-järgult juurde. Keeda risotot pakil antud aja järgi, selleks kulub umbes 15-20 minutit.

Risoto keemise ajal valmista lisand. Sibul ja küüslauk on juba lisandiks hakitud. Haki ka kukeseened peeneks ja lõika suvikõrvitsast väikesed kuubikud. Kasuta vaid noort ja peenikest suvikõrvitsat, millel on õrn koor ja imeväikesed pehmekoelised seemned. Kuumuta pann, pane pannile osa võist ning hauta pannil hakitud sibulat ja küüslauku. Tõsta pannil kuumust, lisa pannile veel võid ja ka hakitud kukeseened. Prae umbes 3 minutit, lisa tükeldatud suvikõrvits ja prae veel umbes 2 minutit. Suvikõrvits peaks jääma krõmpsuv, seega ei tasu üle küpsetada. Maitseks lisa soola ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Lõpus sega risoto sissse parmesani juust, veidi pipart ja vajadusel lisa veel veidi vett. Eraldi soola pole vaja, kui kasutad soolaga puljongikuubikut ja ka parmesani juust on soolane. Risoto peab jääma kreemja ja veidi voolava tekstuuriga. Tõsta risoto peale lisand ja soovi korral jahvata veel musta pipart.

Plov lambalihaga

Paljudel toitudel on olemas n-ö originaalversioon või "see õige" variant, kuidas ja millest seda toitu täpselt tehakse. Mulle tundub, et ka plov on üks sellistest toitudest, kuigi selle erinevaid variatsioone on eri maades liikvel päris mitmeid. Need tuletised ei pruugi sugugi kehvemad olla, lihtsalt teistmoodi. Mul on endalgi blogis üks eestipärane plovi retsept, mis meil on aeg-ajalt ikka menüüs.

Seekordne plovi retsept on lambalihaga, nagu ka originaal, kuid muus osas ei ole ma näpuga järge ajanud, pigem kasutasin toorainet, mis tundus maitsekombinatsiooni sobivat ning mida kodus leidus. Meile see versioon maitses ning seetõttu tasus ka retseptina talletamist.

Lambaliha on müügil turgudel, aga ka ökopoed ja Rimi taluosakond pakuvad pakendatud kujul mahetalle erinevaid tükke. Vaakumisse pakendatuna on lihal üsna pikk säilivusaeg ning üks tükk lambaliha on hea vahel varuks külmkapis hoida nendeks päevadeks, kui poes ei käi.

Vaja läheb:
400 g lambaliha (nt talle kaelakarbonaad)
2 keskmise suurusega (erivärvilist) paprikat
2 keskmise suurusega sibulat
4 küüslauguküünt
jupp tšillipipart või kuivatatud tšillihelbeid
õli hautamiseks
ca 500 g suureteralist riisi
vett
ca 3 sl tomatipastat või ketšupit
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
värsket koriandrit

Lõika lambaliha ca 2x2 cm tükkideks. Kalla paksupõhjalisse potti õli nii palju, et põhi oleks kaetud ning prae lambalihatükke mõni minut kõrgel kuumusel. Alanda kuumust ning hauta lambaliha umbes 45 minuti, vahepeal segades ja jälgides, et liha liiga ei pruunistuks, vaid hauduks pehmeks. Lõpus lisa lihale ka soola ja pipart.

Liha haudumise ajal valmista ette toidu ülejäänud komponendid. Haki paprika, sibul, küüslauk ja tšilli. Lisa (45 min) haudunud lihale järgemööda hakitud köögiviljad ning ka (pestud) riis. Kalla potti keeva vett nii palju, et riis ja liha oleks kaetud ning keeda, kuni riis saab valmis. Vajadusel lisa keetmise ajal veel vett. Maitsesta plov soola ja musta pipraga ning lisa ka veidi tomatipastat või ketšupit. Serveerimisel lisa plovile värsket koriandrit.

Risotto alla Milanese / Safranirisoto

Risotto Milanese ehk safranirisoto on üks väga erilise maitsega risoto, mis on pärit, nagu nimigi viitab, Milanost. Põhimaitse annab risotole safran, samuti tuleb safranist imeilus kuldkollane värvus.

Viibisime suve algul Itaalias Lombardia maakonnas ning Risotto (alla) Milanese oli restoranide menüüdes üsna sageli. Sõin ja olin vaimustuses. Kuigi olin sellest kuldkollasest risotost varem teadlik, polnud seda millegipärast varem kusagil söönud ega ka ise teinud. Nüüd, kui Itaalias sain maitse suhu, tegin risotot ka kodus.

Safran on kalleim vürts maailmas, aga seda kulub vaid õige vähe. Safranile iseloomulik maitse on terav ja veidi mõrkjas. Kindlasti ei tasu safraniga üle pingutada, muidu rikub see toidu maitse. Kui risotole jao kaupa puljongit lisada, tundub, et see ei muutu algul nii kuldkollaseks nagu tahaks (ära lisa safranit juurde!), aga värvi avanemine toimub järk-järgult ning lõpuks on risoto sama kuldkollane nagu juuresoleval pildil.

Vaja läheb (3-4-le):
2 mugulsibulat
25g võid praadideks + 10 g võid maitsete viimistlemiseks
1,5 dl valget veini
3 dl (Arborio) risotoriisi
0,5 tl safranit
ca 1-1,2 l kana- või veisepuljongit (võib teha ka puljongifondist)
ca 70 g parmesani juustu
soovi korral veidi värsket peterselli ja murulauku

Esmalt valmista puljong. Risotto Milanese (safranirisoto) tegemiseks sobivad nii kana- kui veisepuljong. Olen proovinud mõlemaga, väga olulist maitsevahet ei jää, kuna safran ise on nii tugevamaitseline. Spetsiaalselt risoto jaoks puljongi keetmine on piisavalt tülikas ja aeganõudev, seega valmista supipuljongit veidi rohkem (ja hoia tarvitamiseni sügavkülmas) või valmista puljong puljongifondist. Risoto tegemiseks kuumuta puljong üles ning lisa kuumale puljongile safraniniidid, et need annaks puljongile värvi.

Tükelda mugulsibulad ning hauta neid madalal kuumusel võis ca 3-4 minutit. Tõsta kuumust ning lisa ristotoriis, sega pidevalt umbes minut. Lisa valge vein, sega riisi ning lase sellel aurustuda. Lisa risotole umbes 1/5 puljongikogusest. Valmistamise käigus lisa puljongit pidevalt osade kaupa ja lisa uus kogus, kui eelmine on riisi sisse keenud. Risoto tegemise juures on oluline selle valmistamise protsess – et saada kreemjas risoto, tuleb seda valmistamise käigus pidevalt segada ning puljongit lisada osade kaupa. Keeda risotot pakil näidatud aja, kuid jälgi, et riis jääks ikka al dente ehk ei keeks liiga pehmeks. Kui riis on peaaegu valmis, lisa parmesan ja väike tükk võid, soovi korral ka hakitud petersell; sega ja lase kaane all umbes minut tõmmata. Risoto peab jääma kreemjas ja veidi vedel, kindlasti aga mitte liiga kuiv. Risoto valmistatakse üheks toidukorraks; risotot üles soojendades ei saavuta kunagi samasugust tekstuuri nagu esmasel valmistamisel. Serveerimisel jahvata risotole peale musta pipart ning soovi korral ka maitserohelist (nt murulauku).

Praetud riis krabilihaga

Praetud riis krabilihaga on üks toit, mis hakkas mulle tohutult maitsema kolm aastat tagasi Tais käies. Sõin seda sageli isegi hommikusöögiks. Olen tahtnud midagi sarnast kodus ka teha, kuid pole seni Eesti kaubandusest krabiliha leidnud (siinkohal ei räägi ma "krabipulkadest"). Mulle meenusid taas krabiliha otsingud, kui viimasel toidublogijate kohtumisel Horisondi restorani eeloras krabiliha figureeris. Ja kuna toidublogijate seltskonnas on inimesed, kes sageli mõnda spetsiifilist toorainet taga ajavad ning sellest vaimustuvad, siis Kätrin teadis rääkida, et krabiliha leiab Marks&Spencerist konservina. Värsket krabiliha Eestis ilmselt ei kohta, aga asja ajab ära ka konserv, milles sees korralikud krabiliha tükid. Retsept pärineb väikeste mugandustega ühest Taist kaasatoodud kokaraamatust.

Vaja läheb (4-le):

3 dl jasmiiniriisi

meresoola

3 küüslauguküünt

tšillipipart (maitse järgi)

õli praadimiseks

2 muna

170 g krabiliha (1 konserv)

ca 15 vart rohelist sibulat

1 sl kalakastet

1 sl sojakastet

valget pipart

värskeid koriandrilehti

laimimahla

Keeda riis al dente ja kurna. Kuumuta (vokk)pann, lisa pannile õli ning peenelt hakitud küüslauk ja tšilli. Prae pidevalt segades umbes 1 minut. Lisa keedetud riis, löö lahti munad ning sega munad kuumal pannil riisi hulka. Kalla pannile konservi seest kurnatud krabiliha ning hakitud roheline sibul. Kuumuta vaid korraks. Maitsesta riis kalakastme (lisasoola pole vaja kuna nii kala- kui sojakaste on soolased), sojakastme, valge pipra ja laimimahlaga. Serveerimisel puista peale värskeid koriandrilehti.

Praetud riis krabilihaga. Tai. Märts 2011

Kalapuljongi ja tšilli-küüslaugu krevettidega risoto

Vahel sünnivad juhuse tahtel ühed parimad toidud. Nimelt keetsin kalasuppi, aga puljongit tuli liiga palju. Ma ei tea, kus mu mõtted olid, aga liiga palju hakkisin ka supipõhja jaoks köögivilju (sibul, küüslauk, varsseller, porgand). Nii ma siis mõtlesin, kas saaks mõnes toidus ülejäägid ära kasutada ja mõte läks "mereteemalisele" risotole. Plaanisin keeta risoto kalapuljongiga ning peale panna teravaid (ohtralt tšillit ja küüslauku) krevette.

Tulemus oli lihtsalt ülimaitsev - üks parimaid risotosid, mis ma üldse söönud olen. Tasub teinekordki suuremas koguses kalapuljongit keeta.

Risoto jaoks läheb tarvis (3-4 le):

1 suur porgand
1 suur sibul
3 küüslauguküünt
1 sellerivars
ca 25 g võid
3 dl risotoriisi (nr Arborio)
1 dl valget veini
meresoola
ca 0,7-1 l kalapuljongit
ca 70-100 g parmesani

Peale:
rohkelt hakitud küüslauku, tšillit ja peterselli
võid
tiigerkrevette
meresoola

Riivi porgand jämeda riiviga, tükelda sibul, küüslauk ja varsseller peenikeseks. Hauta madala kuumusel võis ca 5 minutit. Tõsta kuumust ning lisa hoolikalt pestud risotoriis. Sega läbi ning kalla peale valge vein; lase alkoholil kuumuses aurustuda. Kalla peale kolmandik puljongist (parim on allakeedetud puljong) ning keeda madalal kuumusel kuni vedelik keeb riisi sisse.. Aeg-ajalt sega ning lisa puljongit. Risotoriis vajab valmimiseks olenevalt sordist 14-17 min, ära üle keeda. Viimasena sega sisse riivitud paremsani juust ning lase mõni minut kaane all tõmmata. Lisa vajadusel ka soola, aga arvesta, et parmesan annab ka ohtralt soolasust.

Samal ajal valmista kiiresti krevetid. Mina eelistan tiigerkrevette ning olude sunnil saab neid praegu vaid sügavkülmutatuna (tuleb eelnevalt sulatada). Haki küüslauk, tšilli ja petersell peenelt. Kuumuta pannil või, lisa hakitud maitseained ning minuti pärast ka krevetid, woki mõned minutid (ära krevette kummiseks kuumuta).

Tõsta risoto kaussi ning kalla pannilt peale teravad krevetid. Soovi korral jahvata peale veidi musta pipart. Tasub proovimist!

Risoto madalal temperatuuril küpsetatud tomatite ja kanalihaga

Kunagi kooli ajal anti erinevates keeletundides sageli ülesandeid koostada jutuke teemal maaelu vs linnaelu. Kaldusin sel ajal oma visioonis pigem linnainimeseks, kuna kõik põnev tundus toimuvat ju linnas. 10 aastat sai linnas elatud ning tasapisi linna ääre poole nihkutud, kuni lõpuks täielikult maale elama asusime. Tõsi, lähimas teeristis näitab viit "Tallinn 12" ning vajadusel linna sõit saab teoreetiliselt toimuda ka välkidee ajel. Ometi tunnen ma end psühholoogiliselt kuidagi kaugemal ja põhjuseid linna sõiduks kogun sageli kokku rohkem kui üks. Ma lihtsalt ei raatsi kodust ära minna, nii hea on siin.

Ühel hiljutisel sünnipäeval sai taaselustatud vestlust teemal maaelu vs linnaelu. Kesklinnas elavad tuttavad kiitsid linna võlusid ning võimalust kasvõi öösel kell kolm minna Westmani poodi ja tuua sealt midagi meelepärast. Meie Reneega, maa- või majainimestena, rääkisime aga oma garaažist, mis oma olemuselt ja kaubavalikult toimib meil koduse Westmani poena - pane vaid plätud jalga ja too, mida hing ihkab. Lihtsalt kaubavalik peab piisav olema.

Eelmisel nädalal elasime olude sunnil (kuna olime haiged) nii, et ei käinud kordagi poes. Hädast aitas välja koduse Westmani poe kaubavalik, kusjuures mitmekülgset toitu jätkus igasse päeva. Ühel päeval sõime kanarisotot.

Kanarisoto jaoks läheb tarvis (2-le):
1 sibul
pool sellerivart
2 küüslauguküünt
jupp tšillipipart
võid
oliiviõli
0,5 dl valget veini
kanapuljongit
2 dl risotoriisi
soola
musta pipart
hakitud peterselli
1 sl toorjuustu

Peale:
madalal temperatuuril küpsetatud kirsstomateid (140 kraadises ahjus 1,5 h)
kanafileed (praetud soola ja pipraga)

Talvisel ajal ei ole tomatitel õiget maitset, aga tomat on mu lemmik köögivili ning selle isu ükskõik mis kujul (ok, mitte ketšup) on mul pidevalt. Seetõttu kasutan talviti sageli moodust tomateid ahjus veidi küpsetada, et nende maitse kontsentreeruks. Täiesti mahlu välja ei kuivata, aga veidi küpsetan kokku - seda saab hästi teha madalal kuumusel. Lõika kirsstomatid pooleks, laota lõikepind ülespoole ahjuplaadile, puista peale pipart ja veidi soola ning küpseta madalal kuumusel (140 kraadi) 1 h 15 minutit (täpne aeg sõltub ahjust - seega tasub tomateid küpsemise ajal aeg-ajalt piiluda). Kirsstomat on küpsetamiseks parem kui suur tomat, kuna selle mahl ei valgu välja (suure tomati viiludel kipuvad madalamad küljed kõrbema). Kui tomatid valmimas, asu risoto valmistamise juurde.

Haki sibul, varsseller, tšillipipar ja küüslauk peenikeseks. Sulata potis või ja oliiviõli ning hauta madalal kuumusel peenekshakitud maitseköögivilju (ära pruunista). Tõsta kuumust, lisa riis ja sega läbi. Kalla peale vein ning lase alkoholil aurustuda. Kalla potti kolmandik puljongist ning lisa puljongit riisi keetmise ajal veel kaks korda juurde. Lõpus lisa maitse järgi soola, pipart ja peterselli ning sega kreemja tekstuuri saavutamiseks sisse toorjuustu. Lõika kanafilee viiludeks ning prae pannil kiirelt; maitsesta soola ja pipraga. Lisa pannile kanafilee juurde ahjutomatid ning hüpita need pannil omavahel segamini - nii imbub veidi mahla tomatitest kanale. Serveeri risoto madalal temperatuuril küpsetatud tomatite ja kanalihaga.

Risoto hiidkrevettide ja spargliga

Sel hiliskevadel olid paljud mu lähedased inimesed Itaalia lainel. Õde käis Sardiinias, ema ja isa Apuulias, sõbranna Sitsiilias ja meie ise Põhja-Itaalias. Vahetasime omavahel reisimuljeid, mille hulka kuulusid loomulikult ka toiduelamused. Otsereportaaž Apuulia õhtusöögilauast - risoto sparglite ja krevettidega - kõlas nii isuäratavalt, et järgmisel päeval ruttasin poodi vajalikku kraami tooma.

Krevettidest soovitan eelistada hiidkrevette (müüakse külmutatult kuning-krevettide nime all) - on rohkem maitset ning kuigi hind on väikestest koorega krevettidest kallim, on neis rohkem "liha".

Minu tõlgendus Apuulia risotost on järgmine (3 le):
3 dl risotoriisi (nt Arborio)
võid ja oliiviõli
1 mugulsibul
5 küüslauguküünt
2 vart varssellerit
ca 1 dl valget veini
kanapuljongit
ca 10-15 lehte värsket salveid
meresoola
parmesani

hiidkrevette
spargleid
oliiviõli
sidrunimahla
meresoola

Haki sibul, varsseller ja küüslauk peenelt, hauta need või ja oliiviõli segus klaasjaks. Seejärel tõsta pool sellest eraldi kaussi (läheb hiljem risotole peale). Tõsta kuumust ja lisa risotoriis. Kui riis on kuumenenud, lisa ka valge vein; lase alkoholil aurustuda. Kalla potti kanapuljong nii, et riis oleks kaetud ja keeda madalal kuumusel; vahepeal sega ja kui puljong on riisis sisse keenud, lisa puljongit (lisa ka terved salveilehed). Kui riis on valmis, lisa riivitud parmesan ja kaane all mõned minutid tõmmata.

Riisi keemise ajal aseta sparglid ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli ja puista soola ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 5-7 minutit. Pane kuumale pannile või ja hiidkrevetid (minul olid jääs, aga sulavad kohe üles) ning prae mõned minutid, lisa hautatud sibulad-sellerid-küüslaugud, meresoola ja ahjust tulnud sparglid.

Tõsta ristoto taldrikusse ning aseta peale sparglid ja hiidkrevetid koos kastmega. Pigista peale sidrunimahla. Meie perele maitses väga.

Plov

See plov (või pilaff; sõnad on samatähenduslikud) ei ole küll autentne, kuna sisaldab tomatipüreed, kuid plov just sellisel kujul on üks tõeliselt hea toit. Retsept pärineb ämmalt ning seda sama plovi me külla minnes sageli "tellime". See toit ei pärine Renee lapsepõlvelemmikute hulgast, vaid on pigem menüüs olnud viimasel kümnendil ja selle toidu suurem fänn olen ka vist mina.

Kuna olime haiged, mistõttu jäi meil tavapärane nädalavahetuse maalesõit ära, proovisin kodus samasugust plovi ise teha. Toidu valmistamist olen maal kõrvalt näinud ja kõik nüansid meelde jätnud. Õli paneks ämm veel rohkem, aga ma proovisin veidi vähemaga - ka nii on väga maitsev.

Vaja läheb:
ca 600 g sea kaelakarbonaadi
ca 1 dl õli praadimiseks
2 sibulat
1 suur porgand
3 küüslauguküünt
ca 400 g tomatipüreed või purustatud tomateid
ca 600 g riisi (Veski Mati sõmer riis on väga hea)
meresoola
musta pipart (värskelt jahvatatud)
keeva vett
tilli
peterselli

Lõika liha suupärasteks tükkideks (ca 1,5x 1,5 cm tükid). Pane paksupõhjalisse ja mittenakkuvasse potti korralikult õli ning hauta selles lihatükke ca 20 minutit, kuni vedelik lihatükkide ümber on muutunud selgeks ja liha hakkab kergelt pruunistuma. Lisa hakitud sibul ja porgand ning hauta edasi paar minutit. Lisa riis, sega läbi ja lase veel minut kuumeneda. Viimasena lisa sool, purustatud must pipar, tomatipüree ja hakitud küüslauk ning kalla peale keeva vett - nii, et riis oleks kergelt kaetud. Hauta madalal kuumusel ning lisa vedeliku imendudes veel kahel korral vett; ajaliselt haudub toit ca pool tundi. Katsu mitte eriti segada, kuid jälgi, et poti põhja ei kõrbeks (madalal tulel ja mittenakkuva potiga hautades seda ei juhtugi). Kui toit valmis, lisa hakitud tilli ja peterselli ning lase paar minutit maitsetel kaane alla tõmmata.

Metsaseenerisoto karulaugupestoga

Tegin täna nii erilise ja maitsva toidu, et tulin kohe saadud emotsiooni najalt kõike kirja panema. Tänane õhtusöögiplaan oli risoto, ei teadnud algul veel milline täpselt, aga just risoto isu tuli peale. Kuna korjasin nädalavahetusel Toilast kaasa ka karulauku, tahtsin teostada ka oma ammust plaani karulaugupesto osas. Küll on tihti neid olukordi, mil mõtteid ja tahet erinevaid toite valmistada on rohkem kui reaalselt süüa jõuaks!


Lappasin Jamie's Italy raamatut, lootuses leida sealt mõni Jamie Itaaliast toodud autentne risotoretsept. Ja loomulikult leidsingi sealt risotto blanco ehk valge risoto retsepti. Ja järgmisel lehel pakkus Jamie risotot juba koos pestoga, mistõttu tärkas minus mõte pakkuda risotot eestipäraselt ehk koos karulaugupestoga. Mulle meeldib, kui risoto sees on ka midagi tükilist - seetõttu lisasin risotole ka vanaema tehtud soolaseened.


Karulaugupesto:
50 g karulauku (ca kolm pihutäit)
50 g extra virgin oliiviõli (ca 80 ml)
50 g parmesani
20 g seedermänni seemneid
veidi teralist soola (nt Rose või Machu Picchu)

Risotto bianco (valge risoto), 2-3-le:
600 ml puljongit (kasutasin pool öko aedviljapuljongikuubikust)
oliiviõli
1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
2 vart sellerit
150 g risotoriisi (Arborio)
1 dl valget veini
kupatatud ja soolatud metsaseeni
ca 50 g parmesani
2 tl võid
veidi soola


Esmalt valmistasin karulaugupesto. Alustasin pesto tegemist just nii nagu üks õige itaallane seda teeb - ikka uhmri ja nuiaga, sain isegi algul karulaugu peenestamisega hakkama, kuni valasin uhmrisse tilk õli - edasi läks kõik sõna otseses mõttes liiga libedalt ehk karulauk muudkui liugles mööda uhmri seinu ja ei mõelnudki enam puruks minna. Rikkusin pesto valmistamise õpetust ning panin karulaugud purustava lõiketeraga köögikombaini, lisasin järgemööda parmesani, kergelt röstitud (mitte pruunid) seedermänni seemned, veidi teralist soola ning viimasena niristasin sisse külmpressitud oliiviõli. Hämmastav, kui kiiresti saab köögikombaini abiga pestot valmistada! Maitsesin - oli mõnusalt küüslaugune. Männiseemnete pakil (roheline ökomärgistusega pakk Stockmannist) oli eestikeelselt kirjas, et tegu on seedermänni seemnetega, inglise keeles aga oli märgitud pine nut, samas olin ma vaatluse põhjal kindel, et tegu on siiski seedermänni seemnetega (lühikesed). Aga pestosse sobivad mõlemad. Hoiatan ka, et liigsel seedermänni seemnete tarbimisel võivad need maitsemeele mitmeks päevaks mõruks muuta, täpsemalt loe Bioneer.ee-st.


Pesto valmis, asusin metsaseentega tegelema. Kuna minul läksid käiku vanaema käest saadud soolatud ja kupatatud erinevad metsaseened, siis tuli neid liigse soola eemaldamiseks algul mõned minutid rohkes vees keeta - just nii soovitas vanaema. Seejärel loputasin seened külma veega, hakkisin väikesteks tükkideks ning praadisin võiga kergelt pannil. Risoto tegin sel korral enam-vähem Jamie Itaaliast hangitud retsepti põhjal - kuumutasin paksupõhjalise poti, panin sinna oliiviõli ja 1 tl võid, hakitud sibula, selleri ja küüslaugu ning hautasin madalal kuumusel ca 10 minutit, kuni sibulad muutusid klaasjaks. Keerasin pliidi maksimumi peale, lisasin eelnevalt praetud seened ja risotoriisi, seejärel valge veini ning lasin veinil redutseeruda. Jamie õpetuse järgi tuleb puljong lisada risoto hulka kulp-haaval, vahepeal segades ning lastes iga kord vedelikul riisi sisse keeda. Mina lisasin puljongi kolmes jaos. Keetsin risotot umbes 15 minutit, lisasin teise osa võid (1 tl) ja riivitud parmesani ning lasin risotol 2 minutit tõmmata ja kreemjaks muutuda.

Serveerisin metsaseenerisoto karulaugupestoga, puistasin peale röstitud seedermänni seemneid ning parmesanilaaste. Minu jaoks oli see heas mõttes eriline maitsekooslus. Pakkudes sama toitu Reneele, olin valmis kõige hullemate kommentaaridega, kuna esiteks ei kuulu risoto Renee lemmiktoitude hulka ning teiseks olin ma jälle karulauguga tembutanud. Ka karulauk ei kuulu Renee lemmikute hulka, pealegi juba noritakse teda töö juures, kui ma teda pidevalt "umbrohuga" toidan :) Mainisin algul igaks juhuks, et tegu on metsaseenerisotoga, millel peal pesto, täpsustamata, millest tehtud pesto. Üllataval kombel pakkus see toit ka Reneele positiivseid maitseelamusi, erilisi kiidusõnu sai ka pesto. Pesto komponendid avaldasin ma talle alles siis, kui taldrik tühi oli :)

Kõrvitsarisoto kukeseente ja vinnutatud kirsstomatitega

Kui esimesed õunad valmima hakkavad, on tunda, et sügis on lähedal, kui aga kõrvitsad juba parajas suuruses ning esimesed kollased lehed puudelt langevad, on sügise märgid juba ilmselged. Sügisesed jahedad ilmad tekitavad mõtteid teistsuguste toitude osas, tahaks midagi sooja ja kreemjat. Mõtted liikusid kõrvitsarisoto suunas, millele sai sisse pandud veel viimaseid värskeid kukeseeni sel aastal. Kukeseenesõpradel on talvevarud sügavkülmas juba olemas, eks; kui ei, siis nüüd on viimane aeg.

Vaja läheb (3-4 le):
250 g risotoriisi
2 väikest sibulat
oliivõli
1 dl valget veini
2 küüslauguküünt
500 g kõrvitsat (puhastatult)
50 g võid
ca 0,7 l aedviljapuljongit
150 g kukeseeni
peotäis peterselli
50 g parmesani
0,5 muskaatpähklit
purustatud musta pipart
ca 0,7 kg kirsstomateid

Alusta toidu tegemist vinnutatud kirsstomatite valmistamisega - tomatid valmivad poolekslõigatuna (lõikepind üleval) 130-kraadises ahjus olenevalt suurusest umbes 60-75 minutit. Need sobivad ideaalselt kõrvitsarisoto juurde. Järgmisena kõrvitsapüree - hauta pannil või sees (osa võist jäta ka kukeseentele) kõrvitsakuubikuid ja küüslauguküüsi umbes 15 minutit ning püreesta need seejärel. Prae võis kergelt läbi ka kukeseened (eriti armsad on risoto sees väikesed seened, mida ei pea pooleks lõikama). Pane paksupõhjalisse potti oliivõli ning kuumuta selles hakitud sibulaid, lisa ka risotoriis, samal ajal pidevalt segades. Kalla potti valge vein ning lase sellel aurustuda, seejärel kalla peale pool puljongist ning jäta tasasele tulele podisema. Kui puljong riisi imendunud, lisa teine osa puljongist. Kui riis on keenud al dente, kalla sellele peale kõrvitsapüree, hakitud petersell, lisa purustatud muskaatpähkel, riivitud parmesan ja kukeseened. Enne söömist laota risotole vinnutatud kirsstomatid, puista risotole peale veel värskelt purustatud muskaatpähklit ja riivitud parmesani, soovi korral ka musta pipart.

Spinati-kukeseenerisoto

Käisin täna Keskturult head ja paremat värsket kraami toomas. Ostsin selle aasta esimesed kukeseened, nunnud ja väikesed kui sõrmeküüned - neid plaanisin risoto hulka lisada. Juba turult lahkudes märkasin müügil ka spinatit; kohe tärkas mõte see kukeseenerisoto hulka segada.

Mõtteis koorus järgmine retsept (2,5-le):
200 g risotoriisi
200 g kukeseeni
1 sibul
2 küüslauguküünt
oliiviõli
2 dl valget veini
ca 400 ml köögiviljapuljongit (kasutasin 2/3 puljongikuubikust)
suur punt spinatit
100 ml vett
peotäis värsket peterselli
soola
musta pipart
ca 70 g parmesani
vinnutatud kirsstomateid
rukolat

Umbes tund enne toidu valmimist panin kirsstomatid ahju vinduma, lõigates need enne pooleks (120 kraadiga ca 1 h). Mõne aja pärast kööki naastes tükeldasin sibula, küüslaugu, peterselli ja spinati. Spinatist tahtsin saada püreed, seega panin potti 100 ml vett ning tükeldatud spinati ja keetsin seda umbes 5 minutit; hiljem purustasin saumikseriga ühtlaseks massiks. Paksupõhjalises potis praadisin oliiviõli sees sibula ja küüslaugu klaasjaks, lisasin ka risotoriisi ning kuumutasin veidi veel. Seejärel kallasin peale veini ning lasin alkoholil aurustuda; kui riis jälle kuiv, valasin peale poole puljongist ning jätsin kaane alla podisema. Samal ajal praadisin kergelt läbi kukeseened; need olid nii väikesed, et ei olnud tarvis isegi neid lõikuda, lihtsalt pesin kraani all puhtaks. Kui riis jälle kuivaks hakkas jääma, kallasin peale püreestatud spinati (vedelalt ca 150 ml); jällegi lasin vedelikul kaduda, nüüd lisasin teise osa puljongist, praetud kukeseened ja peenekshakitud peterselli. Kulus ca 20 minutit ning riis tundus olevat al dente, viimasena läks sisse parmesan, veidi soola ning musta pipart. Risotole panin peale vinnutatud kirsstomateid ning rukolat - tõsiselt hea toit!

Muskaatpähklimekiga risoto vinnutatud kirsstomatitega

Laupäevaõhutusest kogupere õhtusöögist ei tulnud meil sel korral midagi välja - nimelt ei suutnud me Reneega kokkuleppele saada, milline on üks hea söök ning mille isu meil mõlemal oleks. Kui tööpäevaõhtutel meil sel teemal eriti vaidlusi pole, sest söögi teen mina ja enamasti ei küsi ka, kas sobiks :), siis laupäeval on Renee mõtted valla ning küll sealt tuleb siis nostalgitsevaid sealihakäntsaka-, praetud makaroni(!) riivjuustuga-, mannapudru-kisselli- või vahukooretordisoove... Ma tõstan siinkohal käed üles ning ütlen, et igaüks teeb kompromisside puudumise tõttu omale meelepärase toidu ise, no ei suuda mina valmistada toitu, mida pärast süüa ei taha. Renee valis poest paar tükki kaelakarbonaadi, mina otsustasin täna endale ja Aneele risoto valmistada - nii, et õhtul tegutsesid köögis koos kaks kokka.

Risotto jaoks läheb vaja (1,5 sööjat):
130 g risotoriisi
1 šalottsibul
1 küüs küüslauku
oliiviõli
1 dl valget veini
ca 300 ml köögiviljapuljongit (tehtud poolest ökopuljongikuubikust)
1/4 muskaatpähklit
värsket peterselli
peotäis paremsani

Peale:
vinnutatud kirsstomateid
murulauku
paremesani

Alustasin kirsstomatite vinnutamisega; mõtte neid risotole lisada leidsin Liina blogist. Lõikasin kirsstomatid pooleks, mul olid need sel korral üliväikesed, ning panin tunniks ajaks 120 kraadiga ahju vinduma (Liina tegi 1,5 h 75 kraadiga, aga mul oli neid kiiremini vaja, seega tõstsin temperatuuri ja vähendasin aega). Seejärel hakkisin sibula ja küüslaugu ning keetsin vee puljongikuubiku lahustamiseks. Praadisin paksupõhjalises potis oliiviõlis sibula ja küüslaugu klaasjaks ning lisasin riisi; segasin veel natuke ning lasin riisil kuumeneda. Seejärel valasin peale 1 dl veini, mis aurustus potist päris kiiresti; kui vein aurustunud, valasin peale 1/3 puljongist ning keetsin, kuni puljong oli imendunud riisi sisse; siis lisasin järgmise kolmandiku puljongit. Kui lisasin viimase osa puljongist, panin hulka ka hakitud peterselli ja muskaatpähkli. Vahetult enne valmimist (kees ca 20 minutit) lisasin parmesani ning lasin paar minutit kaane all maitsetel ühilduda. Risotole puistasin peale hakitud murulauku, veidi paremsani ning tõstsin lisaks vinnutatud tomatid, mis olid ahjus veel väiksemaks kuivanud ning nägid välja nagu nööbid. Tegin tomateid terve ahjuplaaditäie, Anee nii fännab küpsetatud tomateid, et sõi kindlasti üle poole plaaditäie tomateid ise ära. Vinnutatud kirsstomatid sobisid risoto peale fantastiliselt. Ainuke viga oli, et ma suutsin pildistamise ajaga toidu natuke maha jahutada ning pidin sööma sooja riisi, muidu mulle ikka maitsevad sellised toidud kuumana kõige paremini. Andsin Reneele ka ampsu maitsta, siis arvas küll, et võiks ise ka sellist toitu süüa...