Reede, 27. november 2009

Singipizza

See on nüüd väga operatiivne postitus, mul pole pizza veel isegi jahtuda jõudnud. Aga tulin selle pizzaga tervitama oma õde, kes istub näljasena loengus ja ootab, millal ma talle juba süüa toon (sõidame õhtul koos maale). See pizza sündis tegelikult juhuslikult; hakkasin valmistama kukeseene-suvikõrvitsapizzat, kuid teades, et Renee kukeseentest eriti lugu ei pea, mõtlesin pool pizzat veidi meestele sobilikumaks muuta ning teha see hoopis singiga. Lisaks singile veidi suvikõrvitsat, paprikat ja sinihallitusjuustu. Maitsesin seda isegi ning tundus üllatavalt hea. Nii et Kaisa - paari tunni pärast pakin kaasa nii kukeseene- kui singipizza.


Tainas:
10 g pärmi
1 dl käesooja vett
0,5 tl meresoola
0,5 tl tüümiani
2 spl oliivõli
200 g nisujahu

Kate:
ca 300 g sinki (soovitavalt ilma lisaaineteta)
2 väikest suvikõrvitsat
1 punane paprika
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
ca 70 g sinihallitusjuustu
ca 70 g Saaremaa juustu
meresoola

Esmalt valmistasin pizzataina - lahustasin pärm käesoojas vees, segasin sellele hulka oliivõli ja soola ning viimasena nisujahu. Sõtkusin taina ja lasin 1,5 h kerkida. Praadisin singitükid (sink pärit Nõmme turult, sealt saab ilma lisaaineteta) ja tükeldatud sibula, viilutasin õhukeselt paprika ning koorisin suvikõrvitsast juurviljakoorijaga õhukesi laaste (seemnetega südamiku jätsin järgi). Kerkinud taina sõtkusin uuesti läbi ning rullisin laiaks. Määrisin rullitud taina pealt oliivõliga, puistasin peale purustatud küüslauku, praetud singi ja sibula ning laotasin laiali suvikõrvitsa- ja paprikalaastud. Puistasin peale veidi soola ja laotasin sinihallitusjuustu (tuleb arvestada, et see on juba soolane). Küpsetasin 200-kraadises ahjus ca 25 minutit ning viimaks laotasin peale ka riivitud Saaremaa juustu ja lasin sellel ahjus sulada.

Kolmapäev, 25. november 2009

Õuna-kaneeli plaadikook

Mulle meenus üks õunakook, mida tegi mu vanaema viimati, kui me tal Soomes külas käisime. Vahetult enne teeleasumist sõime sooja, just ahjust tulnud plaadikooki, mis maitses imeliselt. Helistasin ja küsisin, kuidas ta selle tegi. Minu imestuseks oli põhjaks pärmitainas - seda seal küll ei tundnud ega aimanud - pärmitainas mulle üldiselt ei maitse. Aga mäletades seda kooki siiski väga maitsvana, püüdsin olla eelarvamustest vaba ning saadud retsepti järgi selle koogi ka ise küpsetada.

Põhi:
3 dl piima
2 dl vett
1 pakk (12g) kuivpärmi
ca 6-7 dl nisujahu
100 g võid
0,75 dl rafineerimata roosuhkrut

Kate:
7-8 talveõuna
muscovado suhkrut
kaneeli

Esmalt sulatasin või. Panin segamisnõusse piima ja vee ning hakkasin tasapisi lisama nisujahu (mille sisse segasin ka kuivpärmi) ja suhkrut; segasin, kuni tainas muutus ühtlaseks, jäädes veidi paksemaks kui on pannkoogitainas. Viimasena segasin tainasse sulatatud või ning kallasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, siludes selle lusikaga ühtlaseks. Lasin tainal veidi kerkida ja tükeldasin õunad. Ladusin õunaviilud üksteise kõrvale, kuni põhi sai kaetud. Puistasin õuntele peale kaneeli ja muscovado suhkrut ning küpsetasin kooki 200 kraadiga ca pool tundi. Vanaema kook maitses siiski tunduvalt rohkem (tõsi, maitsesin kooki pärast õhtusööki, vanaema juures sõin tühja kõhuga), enda koogis tundsin veidi pärmi maitset, mis häiris. Jätkuvalt sain kinnitust, et ei ole mina õige pärmitainast küpsetaja.

Laupäev, 21. november 2009

Omlett tomati, juustu ja basiilikuga

Pärast paari Jamie retsepti katsetust mõtlesin pakkuda ka midagi enda tehtut. Tegin eile lõunal ühe maitsva omleti, sain selle isegi päevavalguses pildile (toidupildistajad mõistavad kindlasti, et praegune pime periood ei soosi häid pilte; pealegi, isu ja inspiratsioon ei ole ajavahemikus 9.30-14.30 just parimas olekus).
Täna hommikul mõtlesin, et sirvin läbi kaks peatükki Jamie raamatust, mida ma veel uurida polnud jõudnud - ja mis ma avastasin, ka tema raamatus on omlett tomati, juustu ja basiilikuga. Mitte, et ma oleks arvanud, et ma selle omletiga nüüd jalgratast leiutasin, ma lihtsalt tahtsin meelde tuletada, et vahel omletti teha on päris hea, aga ma just tahtsin hetkeks eemalduda Jamiest, kuid imekombel oleme me ikka ühel lainel.

Ma olen lapsest peale muidu munapõlgur olnud, ma õppisin omletti ja üldse muna sööma alles 6 aastat tagasi, kui ma Egiptuses esimest korda sarnast omletti sain - traditsiooniline Eesti omlett, kus munad on segatud piimaga, pole kunagi isuäratav tundunud. Aga juust ja tomat omleti sees muudavad muna päris maitsvaks. Mina saan neist kahest munast üldiselt munaisu vähemalt kolmeks nädalaks täis.


Vaja läheb (ühele):
2 muna
1 tomat
ca 6-8 basiilikulehte
ca 25 g meelepärast juustu
meresoola
purustatud musta pipart
oliivõli

Klopi munad lahti, lõika juustust ja tomatist kuubikud, haki basiilik ning sega kõik ained ühes kausis läbi, maitsesta soola ja värskelt purustatud musta pipraga. Kuumuta pann, panen pannile veidi oliivõli ning prae omletti mõlemalt poolt paar minutit. Sobib nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks.

Kolmapäev, 18. november 2009

Koorene peekoni-šampinjoni kaste

Olles vaimustuses oma uuest Jamie Kokakooli raamatust, tahan ma teile sellest raamatust tutvustada koorest peekoni-šampinjonikastme retsepti, mis viib lausa keele alla. See on parim koorene kaste, mida ma kunagi saanud olen. Ainult Jamie raamatu kogused ei pidanud paika (kui just pole mõeldud igale sööjale supilusikatäis kastet) - neid suurendasin, omalt poolt lisasin küüslaugu.


Vaja läheb (kolmele):
ca 200 g peekonit
5 šampinjoni
2 küüslauguküünt
ca 3-4 cm punast tšillit
punt värsket tüümiani
oliivõli
meresoola
purustatud musta pipart
3 dl crème fraîche'i

Kuna retsept eeldas crème fraîche'i kasutamist ja Eestis sellist kraami ei müüda, siis tuli see ise valmis teha - valmistamisõepetus nami-namist. Crème fraîche'i valmistamises midagi keerulist pole, vaid aega nõuab see - segasin omavahel 1 dl hapukoort ja 2 dl vahukoort ning kuumutasin 45 kraadini. Panin saadud segu purki ning jätsin 8-ks tunniks toasoojusesse (nami-nami väidab, et segu säilib külmkapis kuni kolm nädalat).
Kastet asusin tegema järgmisel päeval. Hakkisin peekoni väikesteks kuubikuteks, seened laastudeks ning tšilli, küüslaugu ja tüümiani peeneks. Panin pannile oliivõli ning praadisin selles peekonikuubikuid, kuni need muutusid krõbedaks. Lisasin pannile seened, tšilli, küüslaugu ja tüümiani ning maitsestasin soola ja pipraga; praadisin veel mõned minutid. Viimasena lisasin crème fraîche'i ja hautasin kastet umbes minuti. Serveerisin kastme koos ahjus küpsetatud sea sisefileega (maitseks tüümian pipar ja sool), mille lõikasin viiludeks ning toorsalatiga. Nurrusime terve perega seda süües.

Pühapäev, 15. november 2009

Kuidas kujundada lapsel tervislikud toitumisharjumused

Autor: Aet Trisberg

Inimeste toitumisharjumused on pärit nende lapsepõlvest, just sellepärast on varajane lapseiga kõige õigem aeg kujundada lapsest tervislik toituja. Kuna väga paljud inimeste tervisehädad saavad alguse valest toitumisest, siis mõeldes lapse tulevikule, peaks lapsevanem panustama täisväärtusliku ja tervisliku toidulaua loomisesse.

Looduse poolt on nii seatud, et lapse ainuke toit esimesed kuus kuud on rinnapiim; Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab jätkata imetamist ka lapse teisel eluaastal, kuid lisaks rinnapiimale vajab laps pooleaastaselt lisatoitu. Kuna me juba esimeste söökidega hakkame kujundama lapse maitsemeeli, siis tasuks tervislikkuse seisukohalt lähtudes pakkuda lapsele esimesena maitsta aedvilju nagu lillkapsas, brokoli, porgand või suvikõrvits. Esimesel eluaastal beebid toidus soola ei vaja, sool koormaks liialt lapse neere. Aedviljade valikul tuleks tähelepanu pöörata nende päritolule - tavakaubanduses müüdavad suurtootjate poolt turustatavad aedviljad on kasvatatud kunstlikke taimekaitsevahendeid ning väetisi kasutades, mille ohutud piirnormid on seatud täiskasvanu kehakaalu arvestades; andes kemikaalidega kasvatatud vilju aga alla 10 kg kaaluvale imikule, võivad tagajärjed olla hoopis teised. Ka lapse allergiad võivad olla tingitud hoopis kemikaalide jääkidest aed- ja puuviljades mitte aga konkreetselt mingist viljast.

Lapse toit esimesel eluaastal
Väikelapse toiduvalikul tuleb lähtuda eelkõige eakohastest soovitustest, laps võib küll suuta süüa ära nt jäätise või lutsutada grill-lihatükki, kuid kindlasti pole see lapse tervise huvides. Lapse toit vähemalt esimesel eluaastal võiks olla veel pere tavapärasest toidulauast lahus. Esiteks ei suuda beebi süüa tükilist toitu, samas pole täiskasvanute jaoks vastuvõetav süüa ilma soolata toitu. Lapse menüüsse esimesel eluaastal peaksid kuuluma lisaks aedviljadele ka marjad ja puuviljad, gluteenivabad teraviljatooted, liha ja kala. Beebi organism omastab toidust kergemini vitamiine ja mineraale, kui need on eelnevalt kuumtöödeldud. Samas tuleks arvestada, et toiduvalmistusviis oleks tervislik - kõige rohkem vitamiine ja mineraale säilib aed- ja puuviljades aurutades (praadimine peaks olema esimesel eluaastal lapse toidu valmistamises välistatud). Lapse toitmisel tasuks meeles pidada ka reeglit, et menüüsse lisatakse üks toiduaine korraga ning jälgitakse lapse organismi käitumist - kas ei esine allergiaid, kõhukinnisust või -lahtisust. Liha tuleks pakkuda lapsele algselt püreestatult, kuna lihatükikesi laps veel närida ei suuda; liha pakkumine on oluline, kuna väikelapsi kimbutab väga sageli rauavaegusaneemia, punane liha aga suurendab punaste vereliblede hulka veres ning hoiab rauahulga normis. Raua omastamiseks on oluline, et rauarikkaid toite ei tarbitaks koos piimatoodetega (lehmapiim ei peaks kuuluma esimese eluaasta menüüsse), samuti peab raua omastamiseks organism saama piisavalt C-vitamiini. Esimesel eluaastal laps maiustama ei peaks - piisava süsivesikutehulga saab lapse organism ka puuviljadest ja marjadest. Janu kustutamiseks sobivad vaid vesi või rinnapiim, mahlajooke nii väike laps ei vaja. Poes müüdavate purgitoitudega tuleks piiri pidada ning kasutada neid vaid olukordades, kus endal söögivalmistusvõimalus puudub - lapse tervise seisukohalt on oluline, et ta saaks vahetult valmistatud ja üleküpsetamata toitu, milles on säilinud enim vitamiine ja mineraale. Ka toidu teistkordne soojendamine vähendab selles sisalduvate vitamiinide hulka.

Lapse toit teisel eluaastal
Teise eluaasta alguses suudab lapse organism juba hakkama saada lehmapiimatoodetega - lapse jaoks on parimad loomuliku rasvasisaldusega lehmapiimatooted; poes müüdavast 2,5-%-lisest piimast ei suuda lapse organism omastada kaltsiumi; laps peaks jooma koorimata rasvast lehmapiima. Last võib nüüd tutvustada ka teiste lehmapiimatoodetega nagu juust, või, kohupiim ja jogurt, kuid neid valides tuleks lugeda poes peenes kirjas pakendiinfot ning veenduda, et neisse poleks lisatud säilitus- ega värvaineid. Hoiatada tuleks kohukeste, kohupiimakreemide ja jogurtite eest, kuhu sisse on pandud liialt palju (valget)suhkrut, samuti on need reeglina väherasvased ning eesmärk sealt lapsele kaltsiumi ammutada on seetõttu olematu. Otsimise peale leiab poest ka mahemärgistusega kohupiimasid ja jogurteid, mille rasvaprotsent ulatub 10 ligi - just need sobivad väga hästi kasvavale organismile. Lapsele toitu valides tuleks seada harjumuseks lugeda pakendi pealt alati läbi toote täielik koostis, kunstlike E-ainete ohutud normid on paika pandud täiskasvanu kehamassi arvestades, lapse organism ei saa nendega hakkama. Ohtlikemad on säilitusainete grupp tähistatuna E 200-E 299, samuti värvained (E 100- E 199), aga ka suhkruasendajad, maitsetugevdajad jne. Lapse organism vajab lisaks süsivesikutele ja valkudele ka rasvu - tervise seisukohast on parimad rasvad piimarasv (või), külmpressitud õlid ning osaliselt ka loomne rasv; samas on hüdrogeenitud taimerasvad, mida leidub erinevates pagaritoodetes, kohukestes ja küpsetistes, kantserogeense toimega ning neid peaks vältima nii iga täiskasvanu kui laps.
Nii kala kui liha peaks samuti lapse menüüs olema, taimetoitlast väikesest lapsest kasvatada on vastutustundetu. Lapsele võiks pakkuda erinevaid kalu ning lihasid. Kalade valikul on parimad väikesed, valge lihaga puhta veekogu kalad, kahjulikemad aga lõhe ja forell, millesse on kogunenud nende elukeskkonna saastatuse tõttu kahjulikke raskmetalle. Erandiks on siin mahesöödaga toidetud kasvanduseforellid. Liha valikul tuleks eelistada kvaliteetseid lihatükke, samuti pakkuda lapsele raua omastamise tõstmiseks pigem punast liha (lehm, siga, lammas). Olgu ka mainitud, et vorsti- ja singitooted ei asenda lihatooteid, need sisaldavad eranditult kõik säilitusaineid ja maitsetugevdajaid, mis on ühed kahjulikemad E-ained. Suurtööstuste poolt on vastutustundetu nimetada ebakvaliteetsest toorainest tehtud vorsti, millesse lisatakse selle söögikõlblikumaks muutmiseks värvaineid, Lastevorstiks, kuna lapsed on viimased, kes seda süüa tohiksid. Ka puhtana näivatesse sinkidesse on lisatud samu säilitusaineid ning liialt palju soola. Valmismarinaadis grill-lihad on tehtud samuti kauasäilivaks ning lisatud neisse maitsetugevdajaid; laste jaoks tasuks vajadusel grill-marinaad ise valmistada.
Teisel eluaastal lisanduvad lapse menüüsse veel muna, samuti gluteeni sisaldavad teraviljatooted (kaer, rukis, oder, nisu). Teraviljatoodete puhul on oluline, et laps ei saaks neist tühje süsivesikuid, vaid ka mineraal- ja kiudaineid - seetõttu tuleks eelistada täisteratooteid. Enamus laste lemmikud on makaronid - et see toit kasulikuks muuta, tulekski pakkuda lapsele just täisterapastat ning soovitavalt erinevate viljade oma mitte vaid nisust valmistatud pastat. Lai valik täistera- ning alternatiivjahude pastatooteid on saadaval ökopoodides. Putrude valikul on samuti parimaks variandiks täisterapudrud; kooritud viljateradest tehtud nisumannas midagi kasulikku säilinud pole.

Ikka kipub probleemiks olema, mida pakkuda lapsele suuremate toidukordade vahel vahepalaks või maiustuseks. Kui lapsel juba hambaid piisavalt, võib neile nosida anda kõikvõimalikke kuivatatud puuvilju, samuti seemneid ja pähkleid. Mõned ohud siiski nendega on - pähklid võivad olla allergeensed ning neid peaks menüüsse lisama vähe korraga ning vaatama, kas reaktsiooni ei järgne. Teine oht on tavapoes müügilolevad säilitus- ja värvainetega töödeldud kuivatatud puuviljad; osad neist on lausa suhkrustatud. Kuivatatud aprikooside autentne värvus pole mitte oranžikas-kollane, mis on saadud värvaineid kasutades vaid pruun; kuivatatud ananassid ja viigimarjad on aga kaetud tugeva suhkruvaabaga. Lapse tervise huvides tuleks enne ostmist pakendeid uurida ning valida puhtamaid alternatiive. Mahekauba eeliseks jääb alati see, et neis ei sisaldu kunstlikke E-aineid, samuti on mahekaupluste kuivatatud puuviljade lett mitmekesisem.

Vahepalaks sobib lapsele pakkuda ka erinevaid näkileibu - valikukriteeriumiks võiks olla jälle märksõna "täistera", ka teraviljad võiksid olla erinevad. Piisava süsivesikutehulga saab laps jätkuvalt ka marjadest ja puuviljadest, mis sobivad tervise seisukohalt ideaalselt maiustamiseks. Vältida tuleks igasuguseid poesmüüdavaid kooke-küpsiseid-torte, kuna need sisaldavad liiga palju suhkrut/soola, samuti E-aineid. Lapsele võib ise küpsetada täisterajahudest, võist, rafineerimata roosuhkrust ja kollastest maamunadest kooke-küpsiseid, samuti lisada küpsetistesse erinevaid marju või puuvilju - tuleb igati maitsev ja tervislik maiustus. Ka šokolaad pole teisel eluaastal soovitatav - šokolaadi peamine komponent kakao omab kofeiini sisalduse tõttu ergastavat toimet nagu ka kohv, kuid lapse organismile pole seda nii varases eas tarvis tekitada. Vältida tuleks ka igasuguseid komme ja nätsusid (eriti kahjulikud on igasugused värvilised lutsu- ja kummikommid).

Joogiks on sobilik pakkuda vett, piima või keefiri, samuti ka rinnapiima. Magusad joogid nagu mahlajoogid, limonaadid või siirupivesi on täis kahjulikke E-aineid ning sisaldavad väga suure koguse suhkrut - seetõttu ei sobi need kindlasti väikelapsele pakkumiseks. Kui siiski on soov pakkuda midagi magusamat juua, siis võiks need olla kvaliteetsed täismahlad, kuhu pole lisatud värv- ega säilitusaineid. Kakaojook nagu šokolaadki ei kuulu veel teise eluaasta menüüsse. Samuti ei tasuks anda väikelapsele eriti taimeteesid; kui, siis korralikult uurida, mis täpselt sobib, ka süütuna tunduvatel taimedel on oma kõrvalmõjud, mis kõik pole väikelapsele sobilikud.

Kuidas edasi?
Lapse toidulauda tuleks hoida tervislikuna mitte ainult kaks esimest eluaastat, vaid kujundadagi temas välja normaalne tervislik toituja edaspidiseks eluks. Siinkohal on tähtsad eeskujud - kui vanemad õed/vennad või ema ja isa söövad kartulikrõpse, komme ja hamburgeri, siis on lapsele keeruline selgeks teha, et see tegelikult söögiks ei kõlba. Laps võib osutuda motivaatoriks, muutmaks ka enda toitumist. Kui varajasest lapsepõlvest on kujundatud lapsele harjumus süüa juur- ja puuvilju, siis reeglina võtab laps need maitsed omaks ning tema jaoks kujunebki harjumuspäraseks süüa neid regulaarselt. Maiustuste osas ei tohiks rakendada täielikku magusakeeldu, kuna see võib tekitada trotsi, vaid pakkuda kahjulikele maiustustele alternatiivi kas ise küpsetades või ökopoodide lettidel leiduvast.

Allergiline laps
Mida teha siis, kui perre sünnib allergiline laps? Esimesed kuus kuud peaks laps sööma vaid rinnapiima, kuid läbi rinnapiima kanduvad ema söödud toidust allergeenid lapse organismi, mis omakorda tekitavad lapsel vaevusi. Kõige lihtsam tundub olevat asendada rinnapiim pakis rinnapiimaasendajatega, neist enamus aga on tehtud lehmapiima baasil ning nende pakkumine allergilisele lapsele teeb olukorra veel hullemaks. Müügil on ka spetsiaalsed rinnapiimaasendajad allergilistele lastele, kuid neis ei leidu vajalikke antikehasid, mida laps saab vaid emapiimast. Allergilise lapse tervise seisukohast oleks parim, kui ta saaks rinnapiima võimalikult kaua, kuna rinnapiim on ainuke allergiate "ravim", samas peab ema suutma hoida piima allergiavaba ning vältima tooteid, mis lapsele vaevusi põhjustavad.

Allergiatega kaasas käib ka müüt, et kui allergeenset ainet rohkem söögiks pakkuda, siis lõpuks allergiad kaovad, kuna organism harjub nendega ära. Selline väide on väär - allergiatest on võimalik välja kasvada vaid allergeenseid toite teatud aja vältides, mõne aja pärast võib organism juba nendega hakkama saada. Pidev allergeeniga "harjutamine" aga võib tingida laiaulatuslikumad allergiad ning kaob taluvus ka seni mitteallergeensete toitude vastu.

Kuidas aga allergilist last toita? Selge on see, et allergialapse toidusedel kannatab, kuid lähtuda tuleks põhimõttest, et toit peab olema lapse organismi jaoks mitteallergeenne; toidu mitmekesisust võivad laiaulatuslikud allergiad küll pärssida, kuid lootus parema tuleviku poole liikuda on ikka vaid ühte teed pidi - vältides allergeene. Paljud allergiliste laste vanemad on jõudnud kriisis, mil lapsele pole midagi söögiks pakkuda just ökopoodidesse, kus on tunduvalt suurem sortiment väheallergeenseid tooteid. Samuti ei sisalda mahedalt kasvatatud aed- ja puuviljad taimekaitsevahendite jääke ning võivad juba seetõttu sobida söögiks allergilisele lapsele. On juhuseid, kus allergiat põhjustavadki konkreetsed taimekaitsevahendid või kunstlikud E-ained toidus, mitte aga toiduaine ise.

Sama artikkel on ilmunud veel:
ajakiri Meie Pere, november 2009
perekool.ee
beebiweb.ee
tervitus.ee

Reede, 13. november 2009

Toit + internet = toidublogi - artikkel toidublogidest ajakirjas Marie Claire

Mul tegelikult puudus plaan seda postitust siin teha, kuna mulle tundus, et ma peaks sel juhul avama eraldi alateema "Edevuse laat", aga ma vaatan, et toidublogides on enda saavutuste eksponeerimine muutunud üleüldiseks normiks ja nii lähen minagi sellega kaasa - äkki pakub see tõesti ka toidublogi lugejatele huvi. Ajakirja Marie Claire novembrinumbris (eestikeelne variant), ilmus ajakirjanik Kristel Kossari sulest artikkel toidublogindusest (lk 54-56). Asjaosalistena sai intervjueeritud kolme erineva nišiga blogipidajat - Pillet, Sillet ja mind. Tõsi - ma ei pea saavutuseks, et mind intervjueeriti (mina end pakkuma ei läinud, ajakirjanik tundis ise huvi), kuna üldiselt tutvustan ma teile siin blogis enda publikatsioone mitte publikatsioone endast ja neil on ikka olemuslik vahe :) Artikli juures jäi minu jaoks õhku küsimus, mille järgi reastab ajakiri Marie Claire populaarsed toidublogid, kust tuleb see statistika…


Kui ma eelinfo põhjal selle ajakirja ostsin ja seda artiklit sealt otsisin, siis seda leides pahvatasin ma naerma - see artikkel on illustreeritud filmi "Julie & Julia" kaadritega ning mina olin seda filmi just paar päeva tagasi vaatamas käinud. Aga naerma ei ajanud mind mitte need fotod, vaid äratundmisrõõm, et selle filmi, toidublogi ja minu elu praeguse faasi ühisosa on hämmastavalt suur. See oli järjekordne märk! Jään siiski veel salapäraseks; kes filmi näinud, oskab ehk aimata :)

Neljapäev, 12. november 2009

Peekonisse mässitud tursafilee aasiapärase aedviljawokiga

Sattusin nädalavahetusel juhuslikult raamatupoodi, tegime kümmet minutit parajaks, kuni Renee "juhtmepoes" surfas. Kui ma koos Aneega raamatupoes käin, veedame me selle aja alati laste- ja nuputamisraamatute osakonnas; kuni Anee raamatuid ja töövihikuid uurib, võtan mina mõne minu jaoks huvipakkuva raamatu sirvimiseks - sel korral jäi letil silma "Jamie Kokakool", mille mõtlemata kaasa haarasin. Jamie Oliver on ju mu iidol! Tema toidud on oma lihtsuses nii võluvad ning tema saateid on nii nauditav vaadata - istusin terve eelmise hooaja teleka ees konspekteerimisvihik käes, kusjuures keegi ei tohtinud mind segada, kui see saade käis. Jamie on õige asja eest väljas - tema võitlus rämpstoiduga on muljetavaldav.

Aga tagasi selle raamatu juurde. Mul polnud plaanis seda osta, aga mida enam ma seda sirvisin, seda rohkem see võlus mind ja kui ma olin leidnud kastmete peatüki, siis teadsin juba, et mul on seda raamatut oma koju vaja. Ma ei osta kokaraamatuid kergekäeliselt, mul on kodus suhteliselt vähe retseptiraamatuid, aga ostan neid tõesti vaid siis, kui need mulle väga meeldivad. Jamie maitset ma usaldan ning selle raamatu saatus oli otsustatud - tuleb minuga kaasa.

Sõitsime Noarootsi ja mina asusin oma uut raamatut lugema. Jah, kohe päriselt lugema - kokaraamatut lugema, sest ma tahtsin kõigest teada, mida Jamie kirjutab. Olles läbi lugenud sissejuhatuse, milles Jamie motiveerib, ei, lausa ootab, et igaüks, kes selle raamatu on ostnud, annaks tõotuse, et tema annab igast peatükist ühe retsepti edasi vähemalt kahele inimesele - et täituks Jamie pöörane unistus õpetada võimalikult palju inimesi valmistama ise tervislikku, kvaliteetset, lihtsat ja maitsvat toitu. Kuna ma olin selle raamatu ostnud ja mul on austus Jamie vastu, siis tunnen, et pean minagi oma tõotuse andma - pealegi on mul oma toidublogi näol võimalus jagada neid retsepte ikka rohkemale kui kahele inimesele :) Ja teie, armsad lugejad, levitage neid retsepte omakorda edasi!


Kuigi see raamat on suunatud algajatele, on see sellele vaatamata hea raamat ka minu jaoks, vahel lihtsalt ei tule mõne geniaalselt lihtsa toidu peale. Mind ei ole selle raamatu abiga kindlasti vaja motiveerida tervislikule toidule ning seletada, kui kasulikud on aedviljad, see tee on mul läbi käidud, kuid sellest raamatust leiab ka suuremaid väljakutseid lihatoitude ja kastmete peatükis. Magustoitude osa on aga üsna hõre, aga sellest olen juba varem aru saanud, et magus pole Jamie trump. Ja veel - seda raamatut oleks tegelikult parem lugeda originaalkeeles, tõlge häiris kohutavalt (enne ostmist mõtlesin, et kui tore, et see on eestikeelne).
Nüüd aga kaks retsepti Jamie Kokakoolist - ühendasin need retseptid üheks toidukorraks, veidi panin ka omalt poolt juurde.


Peekonisse mässitud tursafilee (kahele):
1 tursafilee (ca 200 g)
4 viilu kuumsuitsupeekonit
4 oksa värsket tüümiani (või rosmariini)
oliivõli
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Aasia kaste wokitud aedviljadele (kahele):
ca 1 cm jupp ingverit
0,5 küüslauguküünt
ca 1 cm punast tšillit
1 spl seesamiõli
1 spl oliivõli
1 tl sojakastet
0,5 laimi mahl
0,5 tl palsamiäädikat

Wok:
brokoli
lillkapsas
paprika
suvikõrvits
kirsstomatid

Mulle jäi Jamie raamatust silma üks lihtne tursafilee retsept. Meie pere sööb kala tegelikult liiga harva (aga see on ju minu viga, kuna mina kujundan pere toidulauda!), vaatamata sellele, et ma käin iganädalaselt turul läbi paarist kalapoest. Tihti kalapoes käik vaid uudistamisega piirdub, kuna lõhe ja forell on igavad, külmutatud ja suitsutatud kala ei taha ning head kalad nagu lest ja ahven on terves tükis, aga mina neid puhastada ei suuda. Jamie tursafilee retsept meeles mõlkumas, käisin turul kalapoodides seda otsimas - ei leidnud - küll aga leidsin lõpuks värske tursafilee Selveri kalaletist.

Mõtlesin, millega seda tursafileed süüa - midagi süsivesikurikast reelina tugeva valgu kõrvale ei soovi ja külma ilmaga külma salatit ei tahtnud, seega mõtlesin teha ühe kiire woki - kastme selle peale leidsin taas Jamie raamatust - tema pakub sellist kastet aurutatud brokoli peale. Ja nagu Jamie oma raamatus väidab, on paljude inimeste tõrge erinevate köögiviljade vastu tingitud valest valmistusviisist - tema väidab, et iga inimese saab panna oskusliku valmistamisega köögivilju sööma. Seda usun ka mina - olen minagi oma praktikas näinud, kuidas mu tuttavad hakkavad esmakordselt hea meelega kõrvitsat, suvikõrvitsat või baklažaani sööma...

Aga lõpuks siis valmistusviisi juurde - tegu on kiire toiduga, kulub vaid ca 15 minutit valmistamisaega. Esmalt kuumutasin ahju maksimumtemperatuurini (250 kraadi), lõikasin tursafilee neljaks ning hakkisin lõikelaual värske tüümiani lehekesed (Jamie kasutas oma retseptis tegelikult rosmariini, aga ma ei leidnud seda kusagilt müügilt - asendasin tüümianiga, tundus sobiv). Piserdasin tüümianile oliivõli (kasutasin oliivõli, mida tohib kuumutada, kuna temperatuurid olid nii kõrged ning extra virgin variant muutuks sellise töötlusviisiga kantserogeenseks), lisasin ka soola ja värskelt jahvatatud pipart. Sealsamas lõikelaual veeretasin tursafileesid maitseainesegus ning mässisin igaühele ümber ühe peekoniviilu. Panin mundris fileed panniga ahju - sinna võisid nad Jamie õpetuse järgi jääda vaid max 12 minutiks. Tükeldasin kiiresti lillkapsa ja brokoli ning aurutasin neid vaid paar minutit aurupotis. Lõikasin tükkideks ka paprika ja suvikõrvitsa, kirsstomatit jätsin terveks. Valmistasin kastme woki jaoks - riivisin ingveri ja küüslaugu hästi peenelt ja panin segamisnõusse, lisasin hakitud punase tšilli, seesami- ja oliivõli, sojakastme, laimi mahla ja palsamiäädika ning segasin korralikult läbi. Vahetult enne kala valmimist (lasin tegelikult siiski ajast üle - umbes 15 min, kuna peekon tundus liiga toores) panin wokpannile aedviljad ning kallasin peale kastme. Wok tundus maitselt tõesti veidi idamaine, tursk peekonis oli ka maitsev - ja see on ju tõeliselt täisväärtuslik toit.

P.S. Pean vabandama paari viimase pildi pärast (ka. selle postituse oma) - nimelt oli mu oma fotoaparaat välja laenatud ning vastu saadud asendusfotoaparaat tegi lihtsalt nii hirmsate värvidega ja ülevalgustatud pilte, et neid ei saanud ka iPhoto fototöötlusega normaalseks kruttida ja paraku toidupildi puhul ei anna pilti päästa ka seda mustvalgeks tehes.

Teisipäev, 10. november 2009

Talvine kukeseenepasta

See on tõeline kiirtoit selle kõige parimas tähenduses - valmib vähem kui veerand tunniga ning on tõeliselt maitsev ja soojendav kõhutäis. Erinevalt traditsioonilisest kiirtoidust pole see pastaroog aga ebatervislik; kaalujälgijatele pole küll soovituslik, kuid kõigile, kes muidu tervislikust toitumisest lugu peavad ning häid rasvu ei karda - soovitan soojalt.


Vaja läheb (ühele):
ca 100 g (värsket) linguine pastat
ca 50 g külmutatud ja eelnevalt praetud kukeseeni
veidi oliivõli
väike tükk võid
punt peterselli
2 tomatit
ca 10 cm jupp zuccinit
1 suur küüslauguküüs
soola
musta pipart
parmesani
ca 70 ml 35%-st rõõska koort

Kasutasin sel korral värsket (või öeldakse eesti keeles toorest?) pastat, millel on kuivast pastast veidi rohkem maitset. Panin pasta joaks vee keema ning tükeldasin tomatid, küüslaugu, peterselli ja zuccini, riivisin ka parmesani. Võtsin sügavkülmast kukeseened - need võib ka seda toitu planeerides sulada lasta, kuid mul oli see kiire improvisatsioon lõunasöögist, mida varakult ei planeerinud. Minu värske pasta vajas keetmiseks vaid 4 minutit - kohe, kui pasta potti läks, panin kuumale pannile tüki võid ja oliivõli ning sulatasin selles kukeseened; lisasin ka hakitud tomatid, suvikõrvitsad ja küüslauguküüne, maitsestasin soola ja pipraga. Kallasin keenud pasta samuti pannile ning lisasin veidi ka pastakeeduvett. Alandasin kuumust ning kallasin pannile ka vahukoore ja riivitud parmesani - segasin hoolikalt läbi. Sõin koos toorsalatiga - tõeliselt maitsev lõuna.

Esmaspäev, 9. november 2009

Ahjuõunad pohlade ja martsipaniga

Isadepäeval joonistas ja kirjutas Anee issile kaardi ning tegi koos emmega ahjuõunu pohlade ja martsipaniga.


Vaja läheb (3-4 le):
ca 6-8 talveõuna
0,5 dl pohli
ca 50-70 g martsipani
ca 30 g võid
2 spl muscovado suhkrut
1 dl kaerahelbeid

Tükeldasin õunad neljaks; ei koorinud, siis säilib vitamiine rohkem ning õunad ei lagune ahjus moosiks. Ladusime õunad vormi ning kallasime peale pohli. Anee tükeldas martsipani ning ladus õuntele. Mina hakkisin või, muscovado suhkru ja kaerahelbed ning puistasin need katteks. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes pool tundi. Väga maitsev ja tervislik magustoit, mida saab vajadusel ka koogiks teha, tehes alumiseks kihiks nt liivataigna.

Laupäev, 7. november 2009

Artiklitesari tervislikust toitumisest. 3. Miks eelistada mahekaupu?

Autor: Aet Trisberg

Mahetoodete tarbimine on nii Eestis kui kogu maailmas üha enam populaarsust koguv trend. Miks aga aina kasvav hulk inimesi on teinud valiku eelistada mahedalt kasvatatud toitu?

Alustuseks tuleks teha väike terminoloogiline täpsustus - sõnaliited "mahe", "öko" ja "ökoloogiline" on samatähenduslikud ning tähitavad kõik ilma sünteetiliste taimekaitsevahendite, hormoonide ja väetisteta põllumajandusest pärinevaid tooteid. Tee puhta toiduni on inimestel erinev, kel on olnud ajendiks mõni haigus, terviserisk või allergiad, kuid selge on see, et mahetoidu tervislikkusest võidavad kõik.

Mahetoidu eelised:
Mahetoit ei sisalda keemilisi jääkaineid - see on ka mahetoidu suurim pluss ning inimeste jaoks esmane argument, miks neid tooteid eelistada. Kui tavapõllumajandus kasutab suurema saagikuse saavutamiseks keemilisi taimekaitsevahendeid ning -väetisi, siis mahepõllumajanduses on need keelatud. Mahedalt kasvatatud loomi ei vaktsineerita ega söödeta hormoone sisaldava söödaga, maheloomade- ja lindude heaolule pööratakse rõhku ning neid hoitakse vabapidamisel, toiduks pakutakse neile vaid mahesööta.

Mahetoit ei sisalda kunstlikke E-aineid - kui tavapoodidest on raske leida toodet, millesse poleks lisatud mõnda säilitusainet, jahuparendajat, värvainet või maitsetugevdajat, nimetatuna kõiki lühidalt kui E-aineid, siis ökotoodetes on need lisaained keelatud. Inimene on harjunud aastatuhandeid sööma puhast toitu, viimastel aastakümnetel aga on toidu esialgset koostist ja välimust õpitud täiendama erinevate kunstlike ainetega - see aga pole kindlasti inimese tervise huvides. Eriti valvas tuleks olla lastele E-aineid sisaldavate toitude andmisel, kuna inimese tervisele ohutud normid on seatud täiskasvanud inimese kehakaalu arvestades ning lapse organism ei saa nende lisaainetega hakkama. Kui olla valvas ning jälgida pakendil peenes kirjas tooteinfot ning tõdeda, et meie igapäevastes toiduainetes on pea kõigis E-aineid, võib lihtsa liitmistehte tulemusena nentida, et ka täiskasvanule ohutud E-ainete normid võivad kergesti üle piiri minna, kui me E-aineid ammutame läbi päeva erinevatest toitudest.

Mahetoit on allergiavabam - kuna mahetoidul pole ei taimekaitsevahendite ega sünteetiliste väetiste jääke, samuti pole neisse lisatud kunstlike E-aineid, siis toiduained oma esialgsel puhtal kujul on palju vähem allergiat tekitavad. Isegi väga allergeenne mari nagu maasikas võib mitte allergiat tekitada, kui see on pärit mahepõllumajandusest.

Mahetoit on GMO-vaba - Ameerika Ühendriikides, Argentiinas ja Brasiilias laialt levinud geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kasutamine põhiliselt taimekasvatuses on veel väheuuritud valdkond, siiski on avastatud võimalikud sellest tulenevad haigused ning keskkonnariskid. GM taim saadakse selle pärilikkusinfot muutes, mis toimub geenitehnoloogilisi võtteid kasutades. Kui sordiaretus on tegelenud liigile omase pärilikkuse materjaliga, siis GMO puhul on ristamine liikidevaheline - nii nt võime me GM maisi süües saada ka maapähkligeene, kartulit süües saada kalageene jne. GMO-de kasutamisel on ka ebaeetilisi tahke, kuna nende kasutamine on vastuolus säästva maailmavaate põhimõtetega.

Mahetoitu tarbides säästad keskkonda - kuna mahetoidu tootmiseks pole kasutatud sünteetilisi taimekaitsevahendeid ega -väetisi, mis muidu imenduvad ka pinnasesse ning rikuvad põhjavett, siis võib südamerahuga nentida, et eelistades mahetoitu, annad panuse puhtama maakera heaks. Kasutades koduhoolduses ökomärgistusega pesupulbreid ning muid puhastusvahendeid, võite samuti kindel olla, et neist ei eraldu keskkonda kahjulikke kemikaale, samuti on ökomärgistusega tooted nahasõbralikud.

Mahetooteid tarbides toetad kohalikku põllumajandust - 2009. aasta alguse seisuga on Eestis 1245 mahetootjat, kes enamasti on väiketootjad ning suhtuvad täie tõsiduse ning südamega puhta toidu tootmisesse. Mida rohkem mahepõllumajandusega Eestis tegeletakse, seda puhtam säilib ka Eesti loodus.

Mahetoit sisaldab rohkem vitamiine ning mineraale, samuti on mahetoit maitseküllasem - sageli on maheviljas väiksem veesisaldus ning sellevõrra suurem toitainete sisaldus. Ka on oluline maitsevahe, kui proovida nt tavapoes müüdavat kaugelt Hispaaniast imporditud tomatit või süüa Eestis mahedalt kasvatatud loomulikku päikest näinud tomateid.

Mahemärk on garantiimärk kvaliteetsele tootele - mahepõllumajanduse nõuete täitmine on riikliku järelvalve all; Eestis kontrollib põllumajandustootjaid Taimetoodangu Inspektsioon, mahetoidu ja -sööda töötlejaid, turustajaid ja toitlustajaid Veterinaar- ja Toiduamet ning jaekaubandusel hoiab silma peal Tarbijakaitseamet. Nii Eestis kui Euroopa Liidus on mahepõllumajanduslikud tooted märgistatud vastavate märgistega. Seega on mahemärk tootel kui garantiimärk.

Mahetoitu tarbides on parem tervis - see võtab kõik eelpooltoodu kokku - vältides toidu lisaaineid ning keemilisi taimekaitsevahendeid, teete teene oma organismile ning püsite terve.

Allikad:
http://www.eko.org.ee/gmo/images/stories/raamatud/raamat.pdf
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13151590
http://www.agri.ee/index.php?id=11861&highlight=mahemärk

Sama artikkel on üleval ka Tervitus.ee toitumisrubriigis.

Reede, 6. november 2009

Meetort

Oli see vist eelmisel talvel, kui mu ema tegi nami-nami retsepti järgi meetorti… mul on sellega vastakad tunded, see nagu maitses mulle, aga samas - selle tordi vahel oli toores hapukoor. Ja hapukoort ma teadagi kardan, ei pigem jälestan (vabandust, hapukooresõbrad) ja ma ei saanud psühholoogilise tõrke tõttu seda kooki üle paari ampsu süüa. Paar päeva tagasi mõlgutasin mõtteid teemal mida küpsetada - tahtsin midagi uut ja põnevat, midagi sellist, mida ma veel kunagi teinud pole. Ja siis mulle see meetort meenuski - ei tea, kas see oli alateadlikult sellest, et meil oli külmkapis jälle hapukooretops mille ma paari päeva pärast taas lahtitegemata ära oleks pidanud viskama (meie peres ei söö hapukoort viimasel ajal enam keegi) ning proovides sellele kasutust leida ma meetordi mõttele jõudsingi.


Vaja läheb:
3 spl mett
1,6 dl rafineerimata roosuhkrut
2 muna
5 dl nisujahu+ jahu rullimiseks
1,3 tl soodat

Täidis:
560 g hapukoort
0,75 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 spl mett

Vahustasin munad (kollane ja valge koos) tugevaks vahuks. Sulatasin potis suhkru ja mee ühtlaseks massiks ja lasin korraks keema. Segasin kuuma mee-suhkrusegu sisse järgemööda vahustatud munad, sooda ja nisujahu. Vähendasin küll nami-namis oleva retsepti koguseid ning valmistasin 2/3 suuruse koguse, kuid nisujahu läks ikka 1 dl rohkem, kui algses retseptis. Nimelt tainas oli vaja muuta rullitavaks, vähema koguse jahuga poleks see võimalik olnud. Jahutasin taina maha ning jagasin selle viieks osaks. Rullisin küpsetuspaberi peal taina õhukeseks, pidin kasutama veel jahu, et tainas taignarulli külge ei kleepuks ning tegin potikaant kasutades ühesuurused ringid (diameeter ca 20 cm). Küpsetasin iga ringi 225-kraadises ahjus 4 minutit - tõesti nii vähe, need pruunistuvad ülikiiresti. Väga kummaline tainas on see igal juhul - grammigi pole rasva, munavalged lähevad kuuma suhkru-meesegu sisse ja paras ports soodat on ka sees - ise ei julgeks küll midagi sinnakanti loogikaga kokku panna, aga kui järgiproovitud retsept on ees, siis katsetan isegi. Lasin kõikidel kihtidel jahtuda ning tegin valmis hapukoorekreemi. Mul on lapsest peale täielik hapukoorefoobia, ma ei suuda hapukoorest kaussigi pesta, rääkimata selle söömisest või nuusutamisest. Aga ma katsun sellest tasapisi jagu saada. Koogi vahele panin retseptis olevast kogusest 100 g vähem hapukoort, lisasin hapukoorele ka vaniljesuhkru, et veidi selle maitset peita. Määrisin hapukoore lusikaga koogipõhjale ning asetasin peale järgmise ratta, järgnes taas hapukoorekiht, hapukoore maitse peitmiseks niristasin kahe kihi vahele veel veidi mett. Pealmisele kihile läks hapukoor ning viimase järgijäänud ratta pudistasin käte vahel väikesteks tükkideks, puistates selle koogi peale ja külgedele. Kook peab üleöö seisma ja imenduma.

Maitseelamused järgmisest päevast… Katsudes mitte endale teadvustada, et tordi vahel on hapukoor, maitsesin seda ja tort tundus päris hea. Pole mitte aimatavatki hapukoore maitset, hapukoor pole ka välimuselt äratuntav, pigem on see muutunud nagu mingiks kreemiks. Kui hapukoort vahele määrides tundus mulle, et seda on üle mõistuse palju, siis teisel päeval torti lahti lõigates oli koor üllatavalt palju tordi sisse imendunud. Meetort väärib oma nime - maitse oli tõesti meene ning hapukoorekreem tordi vahel lausa päris maitsev. Pean tunnistama, et hapukoort oleks tõesti võinud isegi veidi rohkem olla, siis oleks tort veel mahlasem. Kuna suurendasin tainas jahu kogust, siis tainas muutus jäigemaks ning raskestirullitavaks - rullisin küll jõuga ca 2-3 mm paksused kettad, kuid ahjus kerkisid need ca 1 paksuseks - seega tundusid ka valmis koogipõhjad veidi liiga paksud (tõsi, maitset need ei rikkunud).

Kolmapäev, 4. november 2009

Kreeka pähklite, rosinate ja šokolaadiga muffinid

Anee nurus mult täna ühed muffinid välja. Vahelduseks sagedastele kohupiimamuffinitele proovisin sel korral teha kerkivaid, armsa mütsikesega, muffineid, mis eeldasid pehme nisujahu ja küpsetuspulbri kasutamist. Anee muffinite sisse läksid rosinad ja kreeka pähklid, teistele maiustajatele lisaks veel valge- ja mõrušokolaad. Need viimased olid ikka maitsvamad, seetõttu ka nende retsept.


Vaja läheb (9 tk):
100 g võid
2 muna
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2,5 dl nisujahu
2 dl piima
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl rosinaid
3 ruutu valget šokolaadi
3 ruutu mõrušokolaadi
1 dl kreeka pähkleid

Lasin võil toasoojuses pehmeneda ning vahustasin selle suhkruga, lisasin mikserdamist peatamata ükshaaval munad, seejärel vaheldumisi piima ja küpsetuspulbriga segatud nisujahu. Lõpuks segasin lusikaga tainasse veidi väiksemaks murtud kreeka pähklid, hakitud šokolaadid ja rosinad. Kallasin taina muffinivormidesse, täites need peaaegu ääreni. Panin igale muffinile peale ühe terve kreeka pähkli, kuid enamuse neist neelas tainas siiski enda sisse, üksikud jäid kuni muffinite valmimiseni pinnale. Küpsetasin muffineid 185-kraadises ahjus, kuni need muutusid kuldseks, ajaliselt umbes 30 minutit.

Esmaspäev, 2. november 2009

Lasteaia menüüst ja transrasvadest

Uurin sageli lasteaia menüüd pilguga, kas seal kasutatakse ikka puhtaid ja tervislikke tooraineid, olen sel teemal ka varmas alati kaasa rääkima. Tervise Arengu Instituut on koostanud lasteaedadele ja koolidele soovitusliku toitumiskava, mida lugedes saan isegi mina üsna rahul olla. Aga ma tean ka, et ma võin tonti näha seal, kus iga inimene ei näeks… Kui on kirjas, et lasteaias on menüüs kohupiim, siis enamus inimesi mõtleks kindlasti, et väga hea ja tervislik - mina aga tean, et kohupiimasid on erinevaid - on väga vähese rasvaprotsendiga, millest lapse organism kaltsiumi ei omasta, on säilitus- ja värvainetega, mida samuti lastele ei annaks. Ükskord uurisingi millise firma kohupiima tavaliselt lasteaias lastele antakse - köögis näidati mulle Alma "torus" kohupiimapastat. Teadsin, et sellesse on topitud säilitus- ja värvainet - mainisin seda ka lasteaia juhatajale, kes ühtlasi on lasteaia söögiga varustaja ja poole kohaga kokk - minu rõõmuks vahetati nüüd kõigil lastel Alma kohupiim alatiseks välja ning kasutatakse parema alternatiivina (samas hinnaklassis) Tere kohupiima. Ma kindlasti mõtleksin sellest ka parema ja rasvasema ökovariandi välja, kuid lasteaia tingimustes olen rahul ka sellega, kui toit on säilitusainetest vaba.

Täna hommikul läksin tegema luuret või teemal - köögis oli juhataja just ise süüa valmistamas. Olen tuttavatel kuulnud, et suurtes lasteaedades vanemaid kööki ei lasta ning erimenüü saab vaid paberitega allergik, meie kodukoha väikeses eralasteaiast lubatakse mul õnneks kaasa rääkida, kriipsutada Anee menüüs maha teatud toidud või vajadusel need asenada. Uurides, kas või on ikka piimarasvast tehtud või mitte margariin, laoti mulle külmkapist ette mõlemad variandid. Lasteaia juhataja väitis, et ostab Voimixi vahel vaid seetõttu, et seda on parem leivale määrida; oli ühtlasi ka pakendilt uurinud, et see ei sisalda kolesterooli. Seletasin siis, et kolesterool pole lasteaialapse jaoks probleem ning selle näitaja jälgimine pole ka vajalik, pigem juhtisin tähelepanu transrasvadele, säilitus- ja värvainetele. Õnneks on transrasvad viimasel ajal ühiskonnas teemaks tõstetud ja ma ei aja üksi mingit maavälist teemat, kuid paraku ei osata neid toodetest üles leida. Tegin väikse transrasvaalase teavitustöö ning palusin edaspidi lastel kasutada leivamäärdena vaid võid.

Samal õhtul...
Anee (3 a 9 kuud) küsib kodus Caesari salati peal krutoone vaadates: "Kas see sai transravsu ei sisalda?"
Naerupahvatuse saatel nendin : "Ei, see sai mitte, aga paljud saiad sisaldavad tõesti. Tegelikult ei tohiks inimesed süüa transrasvu sisaldavaid tooteid."
Tundub, et minu hommikune lasteaias tehtud teavitustöö kinnistus igal juhul minu kõrval seisnud Aneele…
Anee jätkab: "Aga miks neid saiu siis poes müüakse???"
Jään selgituse otsimisel hätta, Anee jätkab ise: "Kas pahad onud müüvad neid?"
Katsudes igati vältida inimeste sildistamist "headeks ja pahadeks", pidin nentima, et seda tehakse pigem sellepärast, et müüa odavat asja võimalikult kallilt.
Kui "transrasvad" on Anee sõnavaras uus sõna, siis muid söögiga seonduvaid teemasid on suutnud ta salvestada juba varem, pakkudes oma mänguköögis nukkudele ja loomadele vaid säilitus- ja värvainevabasid toite.
Ega asjata öelda, et laps on kodu peegel...

Sügisesalat

Kui kevadisel ajal toituks ma lausa igapäevaselt salatitest, siis suveajal, mil kõikvõimalikku salatikraami kasvab ka Eestimaal, ei tundnud ma paradoksaalsel kombel salatite vastu enam erilist huvi. Tõenõoliselt on see seletatav sellega, et organism saab suvel, mil Eestis kasvab kõikvõimalikke marju ja värskeid aedvilju nii palju, vitamiine just neist allikatest. Tundub, et viimasel ajal olen aga läinud üle talvisele toitumisrežiimile - enam ei isuta suvised toidud nagu mozzrella ja basiilikuga tomatid, värske lillkapsas või suvikõrvitsaroad. Toitude kõrvale tahaks taas toorsalateid nosida, aga miks mitte süüa salatit ka põhiroana, täiendades seda mõne juustu, liha ja/või krutoonidega.


Vaja läheb:
peotäis rukolat
pool paprikat
1 lühike kurk
1/4 granaatõuna seemneid
peotäis heledaid viinamarju
pistaatsia pähkleid
mandliõli
sidrunimahla
1 tl rafineerimata roosuhkrut

Panin kausipõhja rukolalehed, lõikasin paprika õhukesteks viiludeks ning koorisin ja viilutasin ka kurgi. Koorisin granaatõuna ning nokkisin ühest veerandist välja seemned, lõikasin viinamarjad pooleks ning koorisin pistaatsia pähklid. Ladusin kõik komponendid kaussi eraldi kihtidena. Kastmeks segasin mandliõli, sidrunimahla ja suhkru ning kallasin salatile. Nii lihtne see ongi ja maitseb suurepäraselt, andes organismile rohkesti vitamiine. Mäletate - ikka 5 erinevat värvi puu- ja köögivilja päevas!