Kreeka toidumuljed, külaskäik oliiviõli tehasesse ning kaks Kreeka retsepti

Veetsime oktoobrikuus perega nädala Kreeta saarel ning sealt kogunenud toidumuljetega vürtsitan nüüd ka oma blogi. Kreeka köök pole meil sugugi nii tuntud kui näiteks naaberriigi Itaalia toidud. Kreeka salat on mul küll pidevalt menüüs ning üksikuid Kreeka toite olen veel proovinud teha, aga eks reisid annavadki sellise süvendatud ja autentse kogemuse kohalikust köögist, kui on viitsimist veidi eeltööd teha ning ehedaid kohalikke söögikohti otsida.

Kreeka köögiga on mul põgus kokkupuude ka 12 aasta tagusest Kreeta reisist, kuid sellest ajast mäletan vaid riisi ja lambalihaga toite, sest muud ma toonase allergiadieedi tõttu seal süüa ei saanud – ei ühtegi salatit, köögiviljarooga ega juustu ma toona ei maitsenud. Kusagilt mälusopist leidsin, et ma mainisin isegi oma blogi kõige esimeses postituses kunagise Kreeta reisi emotsionaalsed näljaolukorrad ära.

Aga seekord oli kõik teisiti, tegelesime aktiivselt Kreeka köögi avastamisega, süües selle nädala jooksul praktiliselt vaid Kreeka toite. Ainukeseks erandiks oli Itaalia gelato, aga kõik põhisöögikorrad sõime me ehedates Kreeka tavern’ides.

Sellel pildil on tegelikult lausa kaks Kreeka tavern'i Hania linnas, nende keskelt läheb tänav. Otsingutlemustele tuginedes tahsime õhtustama minna vasakpoolsesse tavern'isse, aga kuna seal kohti polnud, siis jäime istuma parempoolsesse. Pettuma ei pidanud, kõik oli suurepärane.

Üllataval kombel on tavern’ide menüü suhteliselt sarnane – on palju toite, mis on praktiliselt iga taverni menüüs olemas, vaid nende teostus võib veidi erineda. Üldiselt on taverni toit serveeritud suhteliselt suurte portsjonitena ning toidu väljapaneku kallal keegi ei pinguta. Nii on ka enamik Kreeta reisi toidupilte mitte just kõige apetiitsemad, kuid seda enam tuleb mul rõhku panna toitude sõnades kirjeldamisele.

Kreeka köögi eelroogasid kutsutakse meze’ks, nagu ka paljudes teistes Balkani ja Lähis-Ida riikides. Portsjonid peaksid olema nii väikesed, et üks eelroog oleks paras süüa enne põhitoidukorda. Kuna aga ühel Kreeka toidukorral tuuakse enne eelrooga lauda ka veel maja poolt mingi suupiste (sageli sai koos oliivide või oliiviõliga või ka tomatikastmega) ning pärast pearooga tuuakse veel ka magus suupiste, siis minu arvates on üks Kreeka sööming ikka parajalt magukurnav tegevus, kuna kogused on suured ja toit on kaloririkas. Aga külas küla kombed ning nii me seal nädal aega entusiastlikult tutvusime Kreeka köögiga. Kui juhtusime lõunal juba korraliku söömingu ette võtma, siis tegelikult õhtuks kõht enam tühjaks ei läinudki ning õhtul piisas vaid gelatost ja puuviljadest.

Üks pöörane gelatosööming ühes Kissamos'is asuvas gelatokohvikus, kus käisime mitmel korral, kuna gelato oli seal ülimalt hea.

Kreeka salat (horiatiki ehk külasalat) – ilmselt kõige tuntum Kreeka toit väljaspool Kreekat. Koosneb robustselt (suured ja lohakad tükid) hakitud tomatist, kurgist, paprikast ja punasest sibulast, mille peal on paks viil feta juustu, maitseks musti kividega oliive ja pune. Salatile pole lisatud soola, pipart, oliiviõli ega palsamiäädikat, neid paneb igaüks enne sööma asumist ise. Feta juust on Kreekas tehtud alati kas lambapiimast või lamba- ja kitsepiima segust, mitte nagu siin müüdavad lehmapiimast analoogid. Feta juustude maitse ja tekstuur erineb oluliselt ka Kreeka taverni’des süües. Võib saada kohalikus talus toodetud fetat, aga ilmselt ka poekaupa. Tekstuur võib kõikuda kuivast kuni mõnusalt kreemjani. Mida kreemjam tekstuur, seda parem, on minu arvamus feta juustude kohta. Kreetal viibides sõin ma Kreeka salatit absoluutselt iga päev, vahel isegi mitmel toidukorral ja ei tüdinenud sellest.

Tagantjärgi reisipilte vaadates selgus, et ma polnud Kreeta reisil teinud ühtegi Kreeka salati toidupilti. Küll aga leidsin ühe pildi hommikusöögilauast, kus ma olin endale buffetlauast midagi Kreeka salati laadset ise kokku kuhjanud. Pildilolevast salatist on puudu oliivid, pune ja punane sibul, et see oleks päris Kreeka salat. Väljanägemine on küll üsna sarnane.

Ahjus küpsetatud feta juust – väikeses savinõus serveeritud küpsetatud feta juustu, tomati ja ürtide kooslus. Mina varem fetat soojana polnud söönud, aga maitses see hästi, kuna selles roas on koos juustu ja tomati kooslus, mis mulle kohe väga-väga istub.

Ahjus küpsetatud feta juust koos tomatikastmega

Halloumi – lamba- ja kitsepiimast valmistatud kõva juust, mis ei valgu kuumuses laiali ning mida valmistatakse grillituna. Serveeritakse sageli koos grillitud tomativiiludega, mis koos moodustavad lihtsalt imelise maitsekoosluse. Halloumi juust võib olla veidi hamba all krigisev, aga sain Kreetal ka täiesti kriginavaba halloumit. Halloumi juust on ju meil ka üsna tuntud ja suvistel grilliõhtutel on ka grilljuust leidnud liha kõrval arvestatava koha.

Dakos – krõbedatel saiaviiludel (kuivikutel) serveeritud hakitud tomatid koos mizithra juustu (veidi kreemisem kui feta juust) või feta juustuga, maitsestatud oliiviõli, pune, soola ja pipraga. Välimuselt meenutab Itaalia bruschetta’sid, kuid sai on täielikult kuivatatud. Vahel tuuakse neid lauda ka enne eelrooga lihtsalt väikeseks suupisteks.

Dakos

Tzatziki – Kreeka jogurti, küüslaugu, oliiviõli ja värske riivitud kurgi dipikaste, mida süüakse koos saiaga eelroaks või ka liha kõrvale. Tzatziki tekstuur oli Kreekas sarnane Kreeka jogurti tekstuuriga, mitte vedel valge kaste, nagu seda sageli siinmail tehakse. Pean küll tunnistama, et mul on endal täielik foobia valgete külmade kastmete vastu ning kuigi ma suutsin end kokku võtta ja ampsu seda maitseda, ei saa ma sellest ühest ampsust kaugemale. Aga Kreekas ei saa tzatzikist lihtsalt mööda vaadata ja kui ma teiste sööjate muljeid vahendan, siis see on lihtsalt imeline.

Tzatziki (mille sees oli ka riivitud porgandit)

Saganaki – kuumas õlis küpsetatud paneeritud juust. Selle toidu kvaliteet sõltub õli värskusest ja kasutatavast juustust. Sain liialt pruunistatud juustu, mis meenutas tüüpilist pubides pakutavat juustušnitslit kui ka õrna paneeringuga heleda koorikuga väga hõrku suupistet.

Küpsetatud juust saganaki, purustatud tomat pune ja oliiviõliga ning krõbe sai. 

Valge sai on Kreekas, nagu ka teistes Vahemere riikides, ahvatlevalt krõbeda koorikuga ning saia kohtab toidu kõrvale või selle osana nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögil. Pildil on ühes mägedes asuvas tavern'is kohapeal küpsetatud sai.

Horta – erinevad rohelised õrnakoelised rohttaimed, mis on kas keedetud või aurutatud ning maitsestatud soola, sidrunimahla ja oliiviõliga. Lootsin nendest palju enamat, kuna sõin ka Tais sarnase välimusega rohelistest taimedest toite, kuid Tai maitseaineid annavad rohelistele taimedele oluliselt väekama maitse. Nägin neid rohelisi taimi Kreetal olles menüüs sageli, kuid tellisin vaid ühe korra, kuna need olid lihtsalt maitsetud.

Horta - rohelised rohttaimed

Fava – hummuselaadne taimne määre, mida valmistatakse kuivatatud kollastest hernestest ning mida süüakse koos krõbedaks küpsetatud saiaga või lihtsalt krõbeda koorikuga saiaga. See oli minu absoluutne lemmiktoit Kreetal, mida proovisin erinevates söögikohtades korduvalt. Favat süüakse nii soojalt/leigelt kui ka külmalt ning serveeritakse enamasti koos hakitud sibulaga. Minule maitses leige fava oluliselt rohkem kui külm, ka selle tekstuur oli leigena parem. Arvasin algul, et favat valmistatakse fava ubadest, aga guugeldamise tulemusena selgus, et fava uba ongi tavaline põlduba ning fava kui toidu tooraineks on hoopis kuivatatud kollane Santorini hernes. Kreekas müüakse neid poolitatud herneid siiski ka “fava” nime all ning neid ostes olin veendunud, et ostsin mingeid erilisi ube, mida äkki Eestis pole üldse saada. Mulle meeldis see fava nii väga, et tahtsin seda kindlasti kodus ka veel tegema hakata. Aga kui ma aru sain, et tegu on siiski purustatud hernega, siis on sarnane (herne sort võib küll erineda) tooraine ju saadaval ka meie poodides. Seetõttu jagan ka retsepti, kuidas ma ise favat tegin. Kellel hummus või teised taimsed määrded istuvad, võiks ka favat proovida.

Fava koos sibula, oliivide ja peterselliga, serveerituna külmalt.

Põhiroad
Kreekas süüakse palju liha. Pean tunnistama, et ma küll ise ei tellinud endale kordagi ühtegi liha sisaldavat rooga, kuid perega koos süües maitsesin siit-sealt siiski erinevaid lihasid. Praktiliselt igas tavernis saab souvlaki’t, mis kujutab endast varda otsa aetud grillitud lihatükke. Kõige sagedasem on sea- või kanalihasouvlaki, aga saab ka lamba- või mereandidega või isegi taimset (baklažaan, suvikõrvits, tomat, paprika jms) souvlakit. Liha oskavad kreeklased grillida ning see jääb mõnusalt mahlane. Souvlaki serveeritakse koos praetud kartulitega. Kartul lõigatakse pikuti veidi suuremalt kui friikartul ning praetakse oliiviõliga. Souvlaki koos kartuliga maitses eriti just lastele; on selline turvaline ja puhaste maitsetega toit.

Üleval souvlaki sealihast koos kartulitega, keskel fava (serveeritud soojalt; selle reisi parim), all küpsetatud feta tomatikastmes.

Kreeka köögis on väga palju lambalihaga toite. Lambaid ja kitsi on Kreetal kõik mäenõlvad täis ning toiduks kasutatakse nii lambapiima (feta juustu tegemiseks) kui ka lambaliha. Lambaliha küpsetatakse kiirelt grillil (karreetükid) või hautatakse pikalt koos ürtidega. Mõlemad variandid on väga head.

Kitsed mäenõlvadel

Moussaka – baklažaani, kartuli, hakklihaga ja bešamellkastmega väga rammus kihiline vormiroogi, mida sõin vaid korra ja mis mulle Kreekas ei istunud kuidagi. Ei sobinud see maitsete kombinatsioon ega ka rammusus. Olen ka ise valmistanud kohandatud versiooni moussakast, milles on sees ka tomatid, aga pole kartuleid – sellisel kujul see toit maitseb mulle oluliselt rohkem.

Moussaka

Dolma – täidetud köögiviljad, milleks võivad olla tomatid, paprikad, baklažaanid, viinamarjalehed vms. Mina sõin taimse täidisega dolmasid, mille sees on riis koos köögiviljade ja ürtidega.

Dolma, mis on valmistatud tomatist ja viinamarjalehtedest, täidiseks riis.

Eraldi oodi tahaks aga pühendada Kreeta oliiviõlile. Justnimelt Kreeta, kuna seal kasvab selline eriline oliivisort nagu Koroneiki, millest saab mahedamaitselist oliiviõli. Kreeta oliiviõlil puudub selline mõrkjas maitsenüanss ning see sobib igasugustesse toitudesse.

Oleme kodus tegelikult juba aastaid tarbinud ühte Kreetalt pärit mahemärgistusega oliiviõli ning enne Kreetale minekut vaatasin huvi pärast järgi, et kus seda õli seal täpselt valmistatakse. Selgus, et õli tootmine oli meie hotellist kõigest paarikümne minuti autosõidu kaugusel ning nii võtsime me ka ette külastuskäigu Biolea tehasesse Astrikase külla Kirde-Kreetal. Tee kulgeb mööda mägist maastikku oliivisalude vahel. Jõudsime sinna päeval, mil just algas selleaastane oliivikorje ning mäe otsas paikneva tootmishoone juurest oli näha, kuidas ümberkaudsetes oliivisaludes inimesed tegutsevad. Kogu korje on käsitöö - oliivid pekstakse puudelt alla vaibaklopperit meenutavate vahenditega ning korjatakse puude alla pandud võrkudelt kokku.

Oliivipuid täis mäenõlvad Kreetal Astrikase külas, kust korjatakse Biolea oliiviõli tegemiseks oliivid.

Biloea tehases tehakse ka tootmist tutvustavaid ekskursioone ning me jõudsime täiesti planeerimatult täpselt ühe ringkäigu alguseks. Tehaseks on seda tootmist siiski palju nimetada, tegu on ühte suurde ruumi mahtuva kaasaegse ja puhta tootmisega, kus on aga säilitatud arhailine õli tootmise viis ehk külmpressi meetod. Kolm suurt veskikivi jahvatavad oliivid püreeks ning järgnev protsess on sarnane õunamahla tootmisele, kus mass pannakse kihiti kanga vahele ning tugev press pressib segust vedelikud välja. Kogu tootmise jooksul ei tõuse temperatuur üle 27 kraadi, mille tõttu säilivad õlis erinevad antioksüdandid, millest kogu oliiviõli tervislikkus tulebki. Lisaks mainiti, et nemad ei kasta oliivipuid, kuna siis on oliivides vähem vett ja rohkem antioksüdante.

Huvitav asjaolu on õli tootmise juures see, et kogu oliivide massist saadakse kätte vaid umbes 30% õli (keemilisel töötlemisel rohkem, aga siis pole enam õlis säilinud kasulikke aineid), teine 30% on kuivad jäägid, mida kasutatakse nt kütmiseks ning lausa 40% on oliivimahl, mis on tohutult mõru ning millega pole mitte midagi teha ja see pidi olema isegi loodusele mürgine, tapma taimed. Jäi selgusetuks, kuidas see hiiglaslik kogus vedelikku tegelikult utiliseeritakse, aga räägiti mingist päikese käes tünnides seismisest, mille tulemusena mürgid kaovad.

Veski Biolea tehases, mis jahvatab oliivid pastaks.

Kui õli oliividest kätte saadud, peab see õli veel mitu kuud seisma, et sade saaks põhja settida. Seega selleaastast oliiviõli ei saa enne järgmise aasta algust veel tarbida. Suurtes tööstuslikes tootmistes sellist protsessi muidugi kiirendatakse ning kasutatakse filtreid, kuid Biolea õli tootmises on tahetud säilitada selline loomulik arhailine protsess, mis teeb selle õli hinna ka oluliselt kallimaks.

Biolea oliiviõli

Kuigi Kreetal toodetakse tohutu kogus oliiviõli, ca 5 % kogu maailma oliiviõlitoodangust, läheb suurem osa sellest müügiks kokkuostjatele, kes pakendavad selle oma kaubamärgi all ning sageli ka segavad teiste õlidega ning nii läheb kaotsi ka info selle õli päritolu kohta. Kui Biolea on suutnud endale sildiga viisakad pudelid ja Euroopa Liidus tunnustatud mahemärgi hankida, siis paljud kohalikud väiketootjad müüvad tee äärtes oliiviõli kas sildita klaaspudelis või rohelistes oliivipildiga kanistrites. Kõik väidavad, et õli on nende oma oliiviaiast (on see siis tõsi või mitte, seda ei tea tegelikult), aga taara on kõigil igal juhul samasugune. Ostsin ka kohe esimesel päeval ühe sellise “tagaaia” oliiviõli ja kui ma edaspidi tee äärtes igal pool samasuguseid pudeleid nägin, hakkasin kahtlema selle “tagaaia” suuruses. Siis aga öeldi ühest müügikohast, et kõik pakendavadki oma õli samasugusesse taarasse, õli nende sees aga on erinev.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Nüüd aga üks soolane ja üks magus retsept Kreeka köögist, mis mulle eriliselt meeldisid.
Fava on Kreeka köögist pärit eelroog, mis on valmistatud kuivatatud kollastest Santorini hernestest. Kuna fava on valmistatud põhiliselt kaunviljadest, siis on see tervislik ka, sisaldades rohkelt valku ja kiudaineid.

Fava tooraine - kuivatatud ja purustatud kollane hernes

Fava
200 g purustatud (poolitatud) kuivatatud kollaseid herneid
1 keskmine mugulsibul
1 keskmine porgand (umbes 70-80 g)
2 küüslauguküünt
oliiviõli + 6 sl fava sisse blenderisse
ca ½ tl meresoola
450 ml keeva vett
2 loorberilehte
poole sidruni koor ja mahl

Pese herned hoolikalt sõelal. Koori porgand, sibul ja küüslauk ning tükelda need. Nirista kuumutatud potti oliiviõli ning lisa tükeldatud köögiviljad. Sega mõni minut köögivilju tulel ning lisa seejärel pestud herned. Sega veel mõni minut ning kalla peale keev vesi. Lisa vette maitseks soola ja loorberit ning keeda olenevalt herneste suurusest 20 - 40 minutit. Poolitatud Santorini hernestega võttis keemine aega 20 minutit, Eestis peaks saada olevatest hernestest peaks olema kõige lähedasem analoog purustatud kollased herned, mis on veidi suuremad ja mille keetmine võtab natuke kauem aega. Seega tasub vahepeal maitsta herneste küpsusastet.

Kalla keenud herne-köögiviljasegu blenderisse või köögikombaini, lisa sidrunimahl, sidrunikoor ja oliiviõli ning jahvata ühtlaseks pastaks. Kui segu tundub liiga paks, lisa veidi kuuma vett. Fava tekstuur peaks jääma veidi paksem kui hummusel.

Serveeri koos värske või krõbedaks küpsetatud ciabattaga.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kreeka magustoitudega on mul kokkupuude minimaalne, kuna ma pole väga magusasõber ning ühe Kreeka õhtusöögi lõppedes on kõht enamasti nii täis, et magusa jaoks ei jää enam ruumi. Küll aga tuuakse Kreekas õhtusöögi lõpetuseks lauda (isegi, kui midagi tellinud pole, see on lihtsalt selline viisakas komme) väike magus amps, mis on enamasti Kreeka jogurt koos magusa kastmega, baklava, koogilõik või vahel ka jäätis (lastele). Kogus on selline, et selle saab paari ampsuga suhu pista. Kreeka jogurt serveeritakse perele sageli isegi ühest nõust, kust igaüks saab oma lusikaga paar ampsu maitsta.

Kreeka jogurt koos magusa viinamarja/rosinakastmega (üks kohutav välguga pilt õhtupimedusest, aga paremat reisilt polnud). Lihtsalt imeline magustoit. 

Minu jaoks jättis eredaima mälestuse Kreeka jogurt koos magusa kastmega (spoon sweet), mis on minu maitsmise ja vaatluse põhjal otsustades tehtud viinamarjadest, mis on juba peaaegu rosinaks kuivanud. Marju on keedetud väga tugevas suhkrusiirupis ning see kaste on väga magus, aga see on imemaitsev koos hapuka Kreeka jogurtiga. Kuigi meil Eestis pole saada selliseid poolkuivanud viinamarju, proovisin midagi ligilähedast ise kodus valmistada ning valisin tooraineks suured kollased rosinad, maitse sai üsna sarnane. Rosinatesse tuleb uuesti niiskus sisse saada ning tegin seda neid suhkrusiirupis keetes. Retsept on alljärgnev.

Kreeka jogurt rosinakeedisega (4-6le)
ca 400-500 g Kreeka jogurtit (Eestis meeldib mulle Alma Kreeka jogurt)
100 g kollaseid suuri rosinaid
100 g suhkrut
1 dl vett

Pane rosinad, suhkur ja vesi potti, lase keema tõusta ning keeda madalal kuumusel umbes 30 minutit. Lase magusal rosinasegul jahtuda, kuni vedelik muutub kleepjaks. Serveeri koos Kreeka jogurtiga.

Rukkilinnasekreem mustsõstraželee ja leivapuruga. Blogi 6. sünnipäev ja kolimine Facebook’i.

Minu toidublogi saab täna 6-aastaseks. Selle sündmuse puhul otsustasin oma blogile kinkida uue ja värskema välimuse ning lisaks ka Facebook’i konto. Ootan nüüd kõiki blogilugejaid Facebook'i uudistama.

Blogi väljanägemise muutmine oli sel korral oluliselt keerulisem ja töömahukam, kui ma ette kujutasin. Üksi ma kogu selle asjanduse tehnilise poolega poleks hakkama saanud. Renee oskab mind aga sellistes asjades alati aidata ja häid lahendusi leida.

Loomulikult olin mõtet, et viia blogi Facebooki, peas keerutanud ka varasematel aastatel, aga jõudnud kogu aeg arusaamale, et ma kas ei postita blogisse piisavalt sageli või jagan soovi korral infot ja emotsioone läbi isikliku Facebook’i konto.

Nüüdseks aga olen jõudnud järeldusele, et Facebook on siiski paralleelmaailm, kus pea kõik inimesed tänapäeval elavad ning seal asub ka inimeste peamine uudisvoog. Tean omast käest, kuidas spetsiaalselt kellegi blogisse minek on tegelikult tüütu ning mulle meeldib, kui uue postituse kohta saan infot just Facebook’ist. Lisaks on mu Facebook’i kogunenud meeletu hulk sõbrakutseid inimestelt, keda ma isiklikult ei tunne ning kes tõenäoliselt saadavadki mulle sõbrakutseid, lootes leida mu seinalt toiduteemalisi mõtteid.

Seega ei tüüta ma toiduteemadega enda isiklikul Facebook’i kontol enam inimesi, kes toidusse samavõrra entusiastlikult ei suhtu ning ühtlasi avan oma blogi “Aet köögis” Facebook’i konto kõigile neile, kes suhtuvad toidusse kirglikult ning soovivad saada inspiratsiooni toiduvalmistamiseks. Põhirõhk on tervislikul ja täisväärtuslikul toidul. Lisaks retseptidele jagan Facebook’i lehel ka teisi toiduvaldkonna uudiseid ning arenguid.

Tänane retsept on pidupäevale omaselt veidi erilisem. Idee teha rukkilinnasekreemi sain restoranist Farm, aga retsepti tuli endal mitu korda katsetada, et see toimima saada.

Rukkilinnasekreem on valmistatud brüleekreemi põhimõttel ning sellele annab karamellist maitset rukkilinnaseekstrakt. Kasutasin vedelal kujul Sangaste rukkilinnaseekstrakti. Magusat brüleekihti asendab hapukas mustsõstraželee ning pealmine kiht jätkab rukki teemat ehk on valmistatud riivleivast.

Rukkilinnasekreem (4-le):
2 munakollast
20 g Dansukkeri demerara suhkrut
2,5 dl 35% rõõska koort
10-15 g (1 kuhjaga tl) Sangaste rukkilinnase ekstrakti
lusikaotsaga vaniljepulbrit või vanillisuhkrut (kui vanill on koos suhkruga, vähenda veidi esialgset suhkru kogust)

Mustsõstraželee:
200 g musti sõstraid
75 g Dansukkeri tarretisesuhkrut

Rukkipuru:
25 g riivleiba
15 g tumedat muscovado suhkrut
¼ tl kaneeli

Kaunistuseks:
marju – nt astelpajud, mustad sõstrad, jõhvikad.

Pane munakollased koos suhkruga (lisa nüüd ka vaniljepulber või vanillisuhkur) kaussi ning vispelda need segamini (vahtu ajada pole tarvis). Lisa lahtiklopitud munakollastele rukkilinnase ekstrakt ja vispelda segu ühtlaseks massiks. Kuumuta koor, kuid ära keema lase. Hakka ettevaatlikult koort munakollaste hulka niristama. Kui kuum koor ja külmad munakollased liiga järsult ühendada, tõmbuvad munakollased tükki. Seepärast lisa algul vaid veidi koort, vispelda see munakollastega ühtlaseks ning pidevalt edasi vispeldades nirista sisse ka ülejäänud koor. Tõsta saadud segu madalatesse kuumakindlatesse portsjonvormidesse, kata iga vorm pealt fooliumiga ning aseta vormid vesivanni (selleks võib olla ka tavaline ahjuplaat, kuhu on kallatud kuum vesi).

Kuumuta ahi 140-kraadini (pöördõhk sees) ning küpseta kreemi ahjus 20 minutit. Et kreemi tekstuur jääks siidjas, peab kreem ahjust väljavõttes jääma veidi võbelev, kui vormi liigutada, kuid kreem ei tohi olla enam vedel.

Lase rukkilinnasekreemil jahtuda päris külmaks ning valmista siis mustsõstraželee. Pane mustsõstrad potti, aja need keema ning lisa tarretisesuhkur. Keeda želeed madalal kuumusel ca 10 minutit ning pressi vedelam mass läbi sõela. Jahuta mustsõstraželeed veidi, kuid ära täiesti külmaks lase, kuna see hakkab jahtudes tarretuma. Kui želee on veel vormitav, kalla see ettevaatlikult ja kreemi vigastamata igasse vormi rukkilinnasekreemi peale. Lase taheneda.

Viimasena valmista kreemi peale riivleivast puru. Selleks pane pannile riivleib, tume muscovado suhkur ja kaneel. Kuumuta segu katkematult segades kuni suhkur ja riivleib muutuvad krõbedaks (ca 5 min). Lase purul jahtuda. Tume muscovado suhkur toob esile karamellist maitset ning haakub suurepäraselt sama alatooniga rukkilinnasekreemiga.

Puista jahtunud riivleivapuru vahetult enne serveerimist iga portsjonvormi peal oleva mustsõstraželee peale ning lisa kaunistuseks (väikeseid) marju.


Kasutasin magustoidus erinevaid suhkruid Dansukkeri rikkalikust suhkruvalikust.

Beseerull - kaua tehtud kaunikene

See lugu sai alguse juba ligi kaks kuud tagasi, kui ühel päeval tõi Renee Boulevardi kohvikust kaks koogitükki - üks toorjuustukook ning teine kirssidega beseerull. Mina loomulikult arvasin, et toorjuustukook on parem, kuid võtsin huvi pärast ampsu ka beseerullist - ja ma ei suutnud juba pärast esimest ampsu ära imestada, kui maitsev see oli! Vahetasime taldrikud ära :) Igasugused rullkoogid on mind seni külmaks jätnud. Võtsin järjest suussulavaid ampse ning juurdlesin, et kuidas see küll tehtud on… Selgelt oli aru saada, et tegu on beseega ning kuidagi on see suudetud rulli keerata. Aga kuidas küll beseed rulli keerata, ei suutnud ma algul aru saada!? Minu senised teadmised ütlesid, et maisitärklise ja veiniäädikaga võib besee küll seest nätskeks muuta, aga pealt jääb ju besee ikka nii krõmpsuv, et vähimgi rullikeeramise katse lõhuks besee tükkideks. Oletasin, et äkki on munavalgetele lisatud veidi nisujahu, küpsetusaega võrreldes Pavlovaga oluliselt lühendatud ja küpsetustemperatuuri tõstetud. Juba peagi asusin esimesele katsele teha samasugune kirsimoosi ja (vist) kohupiimakreemi-mascarpone täidisega beseerull.

Nurjaläinud beseerull nr 1
Kasutasin besee tegemiseks 4 munavalget (ikka vahustatult), koonerdasin suhkruga (ca 1 dl) ning segasin vahustatud munadele hulka 1 tl nisujahu. Määrisin segu küpsetusapaberiga kaetud ahjuplaadile laiali ning küpsetasin (mälu järgi) 175-kraadises ahjus ca 30-35 minutit (jälgisin, et besee ei pruunistuks). Besee küpsemise ajal valmistasin ka kohupiimakreemist ja mascarpone'st ühtlase segu ning varem olin valmis keetnud vähemagusa kirsimoosi. Olin veendunud, et pean selle beseerulli just kirssidega tegema, nagu ma ka seda algsel kujul saanud olin. Kuna arvasin, et ahjust välja võttes taheneb besee kohe kõvaks ja krõbedaks, siis oletasin, et täidis tuleb sinna vahele määrida koheselt ja besee võimalikult kiiresti rulli keerata. Samas ütles loogika, et kohupiima ja mascarpone kuumale pinnale määrida pole hea mõte. Aga ma ei näinud muud valikut. Kui hakkasin beseed rulli keerama (mis oli juba täidise määrimisega lössi vajunud), selgus, et besee ei mõtlegi paberi küljest lahti tulla - see ei olnud mitte natuke kinni, vaid ei tulnud absoluutselt lahti. Mõtlesin, et valikud on see kohe prügikasti visata või keerata koos paberiga rulli - valisin viimase. Jahutasin rulli maha ja panin sügavkülma tahenema, et selle küljest lõpuks paberit paremini kätte saada. Välja tuli maitse poolest täiesti söödav ollus, kuid enne söömist tuli igalt lõigult paber välja nikerdada ning besee polnud loomulikult enam krõmpsuv ega isuäratava väljanägemisega.


Nurjaläinud beseerull nr 2
Mõtlesin, mis mul valesti sai minna. Peast käis läbi mitmeid variante, alates besee valest koostisest, valest suhkrust, valest küpsetustemperatuurist ja -ajast ning paberi mittemäärimisest. Otsustasin minna selle õige beseerulliga uuesti tutvuma - ikka Boulevardi kohvikusse. Sain veelkord maiustada selle sama imemaitsva beseerulliga (seal kannab nime Lihavõttekook) ning pealekauba järgneva infosaagi: besee sees on mandlijahu, küpsetatud 200 kraadiga 18 minutit, rulli vahel kirsimoos ning mingi valmis cheesecake mix (pidavat olema midagi kohupiima ja mascarpone sarnast või segu). Olin õnnelik nii taaskord kogetud imelise maitseelamuse üle kui eriti just olulise info üle (mis kujutas endast laias laastus retsepti ja valmistamisõpetust).
Ja kodus algasid taaskord katsed munavalgetega. Ikka 4 munavalget, ca 1 dl suhkrut (rafineerimata variant), veidi maisitärklist ja ca 2 sl mandlijahu. Sel korral määrisin ka küpsetuspaberi õliga kokku, et besee kinni ei jääks. Otsustasin küpsetustemperatuuri ja -aega järgida just saadud juhiste järgi - 200 kraadi ja 18 min. Juba ca 5 min enne aja täitumist nägin, et besee hakkab liialt pruunistuma, kuid ootasin selle 18 minuti täitumise siiski ära. Samasugune täidis oli juba ootamas, sest ma olin jätkuvalt arvamusel, et besee tuleb koos täidisega kuumana rulli keerata. Besee tuli kenasti plaadi küljest lahti, kuid täidise panemise ajal vajus lössi. Järjekordne nurjaläinud beseerull.

Nurjaläinud beseerull nr 3
Kuuldes mu kahest ebaõnnestunud katsest valmistada beseerulli, juhatas Renee ema mind Toidutares selle retsepti juurde. Kuigi ma muidu tavaliselt googeldan ja loen enda jaoks uute toitude kohta, siis sel korral millegipärast ei otsinud varem ise infot. Sain teada, et beseerull tuleb siiski maha jahutada ning alles siis rulli keerata. Mandlilaastud olid asetatud hoopis besee pinnale, mitte aga segatud jahvatatuna vahustatud munavalgete hulka. Toidutare retseptis oli päris suur kogus suhkrut - 4 dl 6 munavalge kohta. Mina proovisin panna 2 dl 4-le munavalgele, lisasin ka veidi sidrunimahla ja maistärklist. Määrisin enne küpsetuspaberi õliga kokku, kui vahustatud munavalged sellele laiali määrisin. Puistasin munavalgeplaadile peale mandlilaaste ning katsetasin 175-kraadises ahjus 15 minutit küpsetada. Kui besee ahjust välja võtsin, vajus see kohe lössi - jäi vaid mõne millimeetri paksune "tallanahk", mida sai siiski jahtununa ka rulli keerata, kuid see peaks ju kuidagi tulema ikka krõmpsuva ja kuiva pinnaga. Kusjuures Toidutare beseepilt ei ole ka just see, mis see olema peaks - no kujunduslikult on see ok, aga besee pole see õige. Ma ei jätnud jonni, otsustasin uute munavalgete tekkimisel (kollaseid läheb ju pidevalt jäätisesse või Caesari salati kastmesse) jätkata katsetusi.


Nurjaläinud beseerull nr 4
Sain aru, et nii ma enam edasi minna ei saa. Lugesin nami-nami foorumist läbi hulga munavalgete-teemalisi jutuajamisi. Ka google otsingust märksõnaga "meringue roulade" üritasin leida fotosid õigetest beseerullidest. Jõudsin välja ühe youtube videoni, mis õpetas otsast lõpuni tegema beseerulli - valminud rull nägi see õige välja. No rohkem puust ja punaseks ei saa ette teha. Videost saadud info: 4 munavalget, 225 g suhkrut, veidi sidrunimahla, soola ja maisitärklist ning 140 kraadi ja 1 h. Küpsetustemperatuur ja -aeg erines oluliselt eelnevatest kordadest. Ja siis umbes poole küpsemise ajal, kui ma läbi ahjuukse imetlesin ilusti kerkivat beseed, meenus mulle, et ma olin unustanud lisada maistärklise. No miks küll nii??? Tund aega küpsenud besee oli veel ilusti valge, küll aga pealt täiesti jäik ning rulli keerata seda ei õnnestunud. Arvasin, et nurja läks see unustatud maisitärklise tõttu. Üks tore neljakandiline Pavlova sai sellest vähemalt. Aga lõpuks peab see rull ju siiski välja tulema. Ma tahan teada, kuidas saab beseed rulli keerata!

Nurjaläinud beseerull nr 5
Kuna eelmine beseerull läks nurja minu arvates lihtsalt maisitärklise unustamise tõttu, siis sel korral otsustasin lisada nii maisitärklise kui julgesin lisada ka jahvatatud mandleid (oli vist ca 30 g). Küpsetasin ikka 140 kraadiga ja 1 h. Välja võttes sain kohe aru, et see ei keerdu rulli. Jäik, mis jäik. Ja mandlijahu tegi selle veel jäigemaks ning seest pruunistus besee liiga palju (pealt oli küll hele). Kuidas küll saab üks küpsetis olla nii ülejõu käiv, ei saanud ma aru. Kaua võib peaga vastu seina joosta… Järeldused viiendast küpsetamisest - jätan suhkru ja munavalgete koguse samaks, mis eelmisel korral, kuid tõstan veidi temperatuuri ja vähendan küpsetamise aega; mandlijahu ei lisa, aga lisan maisitärklise, sidrunimahla ja soola.

Õnnestunud beseerull:
4 munavalget
225 g suhkrut (toimib ka peeneteraline rafineerimata suhkur)
1 tl sidrunimahla
näpuotsaga soola
2 tl maisitärklist
veidi õli küpsetuspaberi määrimiseks

Täidis:
ca 150 g kohupiimakreemi (Nopri vaniljekohupiim)
ca 150 g mascarpone'i
ca 1,5 dl paksemat kirsikeedist/moosi


Panin detailselt kirja etapid õnnestunud beseerullist, kui kellelgi peaks olema soov see esimese korraga valmis meisterdada :)
Lisa munavalgetele näpuotsaga sool ja sidrunimahl ning hakka neid miksriga vahustama. Kui hakkab juba valge vaht moodustuma, lisa suhkur ning vahusta edasi, kuni munavalged on saanud läikivaks vahuks, millest vispleid välja tõmmates moodustuvad valged tipud. Vahustusaste peab olema õige - liiga vähe vahustades libiseb munavalge veel kausist välja, liiga kaua vahustades hakkab munavalge struktuur lagunema. Ma olen ise mitmed korrad munavalget üle vahustanud - sel juhul eralduvad vahustatud munavalgest lusikaga tõstes vahused "pilvekesed"; õige vahustusaste on aga selline, kui munavalge on veniv ja ühtlane mass (näeb välja nagu tahenemata sefiiri). Päris keeruline on õiget vahustusastet sõnades kirjeldada (peaks vist selle teinekord pildile püüdma).

Kuumuta ahi 150 kraadini. Vahustatud munavalgetele sega ettevaatlikult hulka maisitärklis. Määri ahjuplaadil olev küpsetuspaber pealt kergelt õliga kokku ning kalla sellele vahustatud munavalged. Vormi spaatliga ristkülikukujuliseks. Küpseta beseed 150-kraadises ahjus 25 minutit (istusin sel korral ahju kõrval ja jälgisin toimuvat - tegin ka korraks ahjuukse 25 minuti pärast lahti, ning vajutasin beseed - tundus olevat õige küpsetusaste). Võta besee välja, pane sellele peale puhas küpsetuspaber ning kummuta besee pealmine pool allapoole (et see jääks omakorda beseerulli pealmiseks kihiks - just see pool beseest on krõbe). Lase jahtuda umbes 20-30 minutit ning määri vahele täidis. Mina segasin omavahel kohupiimakreemi ja mascarpone (suhkrut ei lisanud, kuna Nopri vaniljekohupiim on magus), aga vabalt võib kasutada ka vahukoore-kohupiima segu või lihtsalt vahukoort. Kirsikeedise valmistasin ise, keetsin kirsid hästi vähese suhkruga, kuna besee ise on magus, veidi lisasin ka tarretisesuhkrut, et liiga vedel ei jääks. Keerasin besee rulli ja imetlesin tehtut. Kuigi ma juba beseed ahjust välja võttes ja katsudes sain aru, et sel korral on see nüüd see õige, ei julgenud ma enne täidise vahelekeeramist hõisata, et mul beseerull siiski välja tuli. Aga tuli - just selline, mida ma algusest peale oodanud olin. Beseerulli juures mängib lisaks maitsele (tegelikult oli ka juba esimene beseerull maitselt päris ok) väga olulist rolli ka besee tekstuur - see peab olema pealt kuiv ja krõbe ning seest nätske. Beseerull on mõeldud söömiseks võimalikult kiiresti pärast täidise vahelemäärimist - järgmisel päeval on kogu võlu kadunud.

Kuidagi juhtus nii, et kõiki neid beseesid alates esimesest nurjaläinud rullist kuni viimase õnnestunud rullini said maitsta mu vanemad. See, et ma neid 5 korda järjest "üllatasin" ebaõnnestunud küpsetistega, tegi nalja juba kõigile ja nii see besee ka nurjaläinud beseerulli nime külge sai. Ema, isa ja õde olid külas ka sel õhtu, mil beseerull oli lõpuks oma täies hiilguses. Nautisime seda hilistel õhtutundidel jahedal rõdul istudes.

Kihiline suvemagustoit

Kui suvel aega napib või palavas köögis pikalt aega veeta ei taha, siis väga mõnusa suvemagustoidu saab valmis ka küpsetamata. Kohupiimakreemi, riivleiva, kirsimoosi ja värskete maasikatega kihilist magustoitu pakkus meile Toilas mu ema. Maitses nii hästi, et tuli tahtmine seda kodus kohe uuesti teha. Hapusid ja vesiseid Poola ja Hispaania päritolu maasikaid süües olin ma juba peaaegu kaotanud lootuse, et mu lemmikmari üldse hästi maitseda võiks. Lõpuks on siiski valmis kodumaised päikeseküpsed ja magusad maasikad - alles nüüd saab tõeline maasikanautimise hooaeg alata.







Vaja läheb:
riivleiba
võid
tumedat muscovado suhkrut
kaneeli
kohupiimakreemi (väga maitsvad ja puhtad on Pajumäe, Nopri ja Saida kohupiimakreemid)
(kirsi)moosi
maasikaid

Alustuseks prae riivleiba vähese võiga, lisa hulka tumedat muscovado suhkrut ning veidi kaneeli. Jahuta riivleib täielikult maha. Keetsin sel korral ise ka kirsimoosi (magustoidu sisse pannes peab see olema juba maha jahtunud), kuid magustoidus võib kasutada just enda maitse järgi ükskõik millist keedu- või toormoosi. Pane pokaalidesse kiht praetud riiveleiba, kiht kohupiimakreemi, kiht riivleiba, kiht moosi, uuesti kiht kohupiimakreemi, riivleiba ning peale maasikaid (miks mitte ka muid hooajalisi marju).

Kama veidi teistmoodi ja kamajäätis

Käisime nädalavahetusel Pädaste mõisas puhkamas, loomulikult külastasime seal olles ka 2010 aastal Fine Dining kategoorias esikoha saavutanud restorani Alexander. Olen emotsioonidest tulvil ning kavatsen kogu nädalavahetuse elamused ka kirja panna, aga praegu lähemalt siis koka tervitusampsust sealt samast restoranist. Selleks oli kama - saades teada, et tegu on kamaga, olin ma maitseelamuste saamise osas veidi kahtleval seisukohal - liiatigi, et ma tegelikult ei söö kama. Tõsi, kamajahu kasutan siiski siin-seal küpsetistes, kuid keefiri, hapupiima või maitsestamata jogurtiga tehtud kama ma süüa ei suuda, kuna mul on ületamatu tõrge kõikide hapupiimatoodete vastu. Restoranis anti lubadus, et nii head kama mujal ei saa. Võtsin sellest armsast sõrmkübarasuurusest topsikesest esimese ampsu ning sain kohe aru, et tegu on tõepoolest uskumatult hea kamaga - aimasin, et maitset on antud veidi apelsinikoorega ning hapupiimatooteid kasutatud pole, oletasin, et sees on vahukoore-mascarpone segu, mis on segatud kamajahuga. Kama peale oli niristatud veidi magusat siirupit (vist mustsõstra). Olin maitsest nii positiivselt üllatunud, et uurisin kohe järgi, millega ja kuidas see kama täpselt tehtud oli - sain teada, et poolenisti vahustatud vahukoorega ning kama oli hoitud ka sügavkülmas.

Otse loomulikult katsetasin koju jõudes sarnast kama ka ise valmistada.

Vaja läheb:
1 dl 35%-st koort
1 triiki sl rafineerimata roosuhkrut
veidi vaniljesuhkrut (ikka ehtsate vaniljeseemnetega)
1/3 apelsini riivitud koor
1 sl kamajahu

Serveerimiseks:
marju, moosi või marjasiirupit

Vahustasin koore koos suhkrutega poolenisti vahule; valgeid tippe tekkida ei lasknud, pigem jäi koor vedelamapoolne. Lisasin riivitud apelsini koore, kamajahu ning segasin kama ühtlaseks. Tõstsin kama pokaalidesse ja hoidsin umbes 10-15 minutit sügavkülmas. Serveerisin maasikate ning rabarberi-maasikamoosiga, aga miks mitte ka mõne marjasiirupiga, nagu see oli Pädastes serveeritud. Vahukoorega ja paraja suhkrukogusega tehtud kama pole kindlasti aga selline toit või jook nagu on keefiriga tehtud kama - seda kannatab korraga süüa vaid väga väikese koguse, aga need mõned apsud on tõeliselt nauditavad.

Vahukoore baasil kama tehes tekkis minus mõte, et kui ma seda koort nüüd veidi rohkem vahustan ning siis kamajahu sisse panen ja ära külmutan, tekib sellest ju teoreetiliselt kamajäätis. Pool pakki vahukoort oli veel alles ning improviseerisin ka kamajäätise.

Kamajäätise jaoks läheb tarvis täpselt samas koguses samu komponente. Valmistamistehnoloogia erineb vaid selle poolest, et vahukoor tuleb täiesti vahule ajada.


Jälle ma olin unustanud, et kuumutamata piimatoodetega (rasvane) jäätis jääb suulakke kinni, mina eelistan siiski pigem läbikuumutatud piima ja koorega jäätist. Jäätise maitse oli mõnusalt kamane, kuid teinekord prooviks seda siiski teha kuumutamise meetodil.

Pisikesed Pavlovad pasha kohupiimakreemiga

Eile päeval helistas sõbranna, et tuleb mulle õhtul oma lapsega külla. Läksin külmkapisisu revideerima, et mõelda välja, mida õhtul külalistele pakkuda. Leib oli just ahjus küpsemas, veisehakklihast sai üks imemaitsev Bolognese kaste (mille ma peaks ka blogisse üles panema) ning oma saatust ootasid neli munavalget, mis olid kreembrüleest üle jäänud. No ja kui vaatad munavalgetele otsa, siis mõtled ikka ju esimesena Pavlova peale - sel korral proovisin suure tordi asemel teha pisikesed, ühele inimesele magustoiduks paraja suurusega, Pavlovad.


Täidise osas olin algul nõutu, kuni silma jäi mu uus totaalne lemmik - pasha kohupiimakreem - valmistatud Tere poolt ja üllatus-üllatus, ilma säilitusaineteta, mistõttu mu käsi üldse tõuseb sellist asja ostma. Olen muidu juba üle kahe aasta söönud praktiliselt vaid ökotootjate kohupiimasid, millest minu vaieldamatu lemmik on olnud Pajumäe rosinakohupiimakreem. Olen vahel huvi pärast käinud poes ka suurtootjate erinevaid jogurteid ja kohupiimakreeme uurimas, kuid alati, kui on sees säilitusaine, jätan ma selle ostmata - tegelikult polegi minu silma midagi puhast seni jäänud. Toilas aga pakkus mu emme, kes on samasugune E-ainete lugeja nagu minagi, seda sama pasha kohupiimakreemi, mis mind juba esimese ampsuga võlus. Pasha kohupiimakreemile annavad maitset apelsini- ja virsikutükid ning apelsinikoor, kohupiim on segatud rõõsa koorega ning rasvasust on 5% - no on maitsev.

Pavlova (7 väikest):
4 munavalget
1,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
3 tl valget veiniäädikat

Täidis:
Pasha kohupiimakreemi (Tere)
meelepäraseid marju ja puuvilju

Mikserda munavalged kolmes jaos suhkrut lisades tugevaks läikivaks vahuks. Sega käsitsi ja ettevaatlikult (et munavalgetest õhk välja ei läheks) vahustatud munavalgete hulka maistärklis ja veiniäädikas. Kuumuta ahi 160 kraadini. Tee munavalgetest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi peale väikesed "korvikesed" - keskelt veidi nõgusamad, et sisse mahuks hiljem ka täidis. Tõsta Pavlovad ahju ning keera kohe kuumus 110 kraadi peale (kasutasin ka pöördõhku) ning küpseta umbes 1 h 15 min. Lase Pavlovatel lahtise ahjusuuga ahjus jahtuda. Jahtunud Pavlovate peale tõsta pasha kohupiimakreemi ning kaunista meelepäraste marjade ja puuviljadega.

Väga hõrk magustoit - minu jaoks seni tehtud Pavlovatest täiesti uus lemmikkooslus - väga erilise maitsega pasha kohupiimakreem ning marjad-puuviljad selle kõige peal. Ja eriliselt lihtne valmistada ka. Kui ma õhtul oma õele sellest põnevast kooslusest rääkisin, palus ta endale ka seda head magustoitu tuua. Täna koputasingi Kaisa ukse taga kahe Pavlovaga, ühtlasi jätsime ka Anee tema juurde mängima, kuni me Reneega kinos käisime :)

Ahjuõunad pohlade ja martsipaniga

Isadepäeval joonistas ja kirjutas Anee issile kaardi ning tegi koos emmega ahjuõunu pohlade ja martsipaniga.


Vaja läheb (3-4 le):
ca 6-8 talveõuna
0,5 dl pohli
ca 50-70 g martsipani
ca 30 g võid
2 spl muscovado suhkrut
1 dl kaerahelbeid

Tükeldasin õunad neljaks; ei koorinud, siis säilib vitamiine rohkem ning õunad ei lagune ahjus moosiks. Ladusime õunad vormi ning kallasime peale pohli. Anee tükeldas martsipani ning ladus õuntele. Mina hakkisin või, muscovado suhkru ja kaerahelbed ning puistasin need katteks. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes pool tundi. Väga maitsev ja tervislik magustoit, mida saab vajadusel ka koogiks teha, tehes alumiseks kihiks nt liivataigna.

Tiramisu

Märkasin turul müügil Eestis harva nähtavaid värskeid viigimarju ning ostsin mõned kaasa. Mõtlesin, et need võiksid sobida mõne kreemise magustoidu peale, niisama süües on värsked viigimarjad suhteliselt maitsetud ning igavad. Kuivatatud kujul nende maitse aga kontsentreerub ning need on minu arust kuivatatud puuviljadest vaieldamatult parimad - aga ikka need suhkrustamata ökopoes müüdavad viigimarjad mitte suurpoodide tugeva suhkruvaaba all müüdav jama. Turult koju sõites mõtlesin magustoitude peale ning siis meenus, et olin ostnud Savoiardi küpsised, plaaniga teha kunagi, kui isu peale tuleb, Tiramisu. Tundsin, et aeg on käes. Tiramisu valmistasin nami-nami retsepti järgi, vähendasin küll kogust, kuna sööjaid nii palju polnud.

Vaja läheb (5-le):
140 g Savoiardi küpsiseid
2,5 dl kanget kohvi
0,5 dl Amerettot

Kreem:
2 munakollast
0,5 dl peeneteralist suhkrut
250 g mascarponet
1 dl 35% rõõska koort
0,5 tl vaniljesuhkrut

Kaunistuseks:
1-2 spl kakaopulbrit
1 värske viigimari


Vahustasin vahukoore ning lisasin selle hulka vaniljesuhkru. Teises kausis vahustasin munakollased suhkruga paksuks heledaks vahuks ning lisasin vaikselt mikserdades toasooja mascarpone ning vahukoore. Segasin kuuma kohvi ning Amaretto ja lasin jahtuda. Kui kasutada õigeid Savoiardi küpsiseid, seisab Tiramisu ilusti püsti ning seda võib vabalt teha ka mõne taldriku või aluse peale, ilma, et ääred seda toestaksid. Kastsin Savoiardi küpsised ükshaaval kohvi-Amaretto vedeliku sisse ning ladusin nendest aluspinna. Ettevaatust - küpsised imavad vedelikku ülikiiresti ning need tuleb hetkega vedelikus ümber pöörata ja kiiresti taldrikule tõsta. Mitut küpsist korraga leotada ei tasu, need lihtsalt sulavad koost. Kunagi proovin kindlasti Savoiardi küpsiseid ka ise valmistada… Tiramisu põhale määrisin umbes pool kreemist ning ladusin seejärel peale ülejäänud küpsised, neid hetke samas vedelikus leotades. Küpsisekihile tuli jälle peale kreemikiht ning lõpuks puistasin Tiramisu üle kakaopulbriga. Kaunistasin Tiramisu viigimarjaga, mille lõikasin neljaks. Lasin Tiramisul külmkapis 4 tundi imenduda - sellest ajast täiesti piisas; parim on see ära süüa valmistamisega samal päeval. Fantastiline Itaalia köögi maiuspala on see Tiramisu - kuidas ikka saab ühe maa köök olla niivõrd maitsev; mul on kindlasti mõttekaaslasi…

Põldmarjamagustoit

Korjasin Noarootsis kadakate vahelt veidi põldmarju ning tegin neist ühe kiirestivalmiva, ääretult lihtsa ja maitsva magustoidu.

Vaja läheb (kolmele):
ca 200 g põldmarju
3 spl rafineerimata roosuhkrut
ca 40 g võid
6 speltajahust küpsist
ca 40 g mandlilaaste


Asetasin põldmarjad kuumakindlatesse väikestesse ahjunõudesse (igale sööjale eraldi), puistasin marjadele peale suhkrut ning purustasin käte vahel speltajahust küpsised (mitte täiesti peeneks). Lõikasin võist õhukesed laastud ning asetasin need põldmarjade ja küpsiste peale. Viimasena lisasin mandlilaastud ning küpsetasin 185-kraadises ahjus umbes 15 -20 minutit. Sarnast magustoitu saab teha erinevaid marju kasutades, sobivad ka külmutatud marjad.

Crème brûlée (brüleekreem)

Crème brûlée (brüleekreem) on üks imeline Prantsuse magustoit, mida ma aeg-ajalt väljas süües ikka proovin. Olen seda varem ühe korra ka kodus teinud, kuid tulemus ei rahuldanud mind - kuna mul gaasipõletit polnud, proovisin glasuuri teha esmalt ülikuumas ahjus grillifunktsiooniga, kuid nii ajasin ma brüleekreemi enda ka keema. Proovisin siis suhkru potis sulatada ja siis brüleekreemile peale valada - nii aga muutus pealmine kiht liiga kõvaks ning liiga kukekommiks. Ei tea kust see crème brûlée mulle jälle mõtetesse tuli, aga seekord võtsin asja tõsiselt ette - tõin poest gaasipõleti ning väiksemad vormid, seejärel vaatasin youtube'st ühe koolitatud koka video crème brûlée valmistamisest ning asusin ise asja juurde.
Väike vaheseik ka gaasipõletiga. Renee oli korraks linna läinud, meie Aneega olime kahekesi kodus. Mul oli huvi gaasipõleti töölehakkamise suhtes nii suur, et üritasin väikest gaasiballooni selle külge ise ühendada - järgnes esimene ehmatus ning tuba oli gaasihaisu täis, balloon jäi ka sisisema. Anee karjus, et ma haisu minema ajaks, mina üritasin telefonitsi Reneed kätte saada, ise hirmunud, et lasen kodu ka nüüd õhku. Viisin gaasiballooni (see on umbes 12 cm pikkune) igaks juhuks rõdule, ei mina seda gaasi usalda. Kurtsin Reneele, et gaas läks mu käte peale ja terve tuba on haisu täis, Renee soovitas mul rõdule minna ja tugevamini ballooni vastu gaasipõletit suruda - sellele järgnes jällegi ilge hais ning ka pool ballooni oli järsku gaasist tühi. Kirusin, et oleme vist vale ballooni ostnud ning nende otsad ei ühildu, nüüd raiskasin veel pool gaasi ka ära, millega ma pärast suhkrut põletan... Kui Renee koju jõudis, vaatas ta ise asja üle - tema sai kohe sellele pihta - gaasipõleti allpool, balloon ülevalpool tuligi gaas gaasipõleti käepideme sisse lasta, mina aga mõtlesin, et see balloon peab selle põleti külge kuidagi kinni jääma... Ja see enne arvatavalt haihtunud gaas - see läks ikka gaasipõleti sisse :)


Vaja läheb (2 väikest ja 6 suurt vormi):
4 munakollast
480 ml vahukoort
60 g rafineerimata roosuhkrut
pool vaniljekauna
peale: 7-8 tl rafineerimata roosuhkrut

Tegin brüleekreemi õpetuse järgi. Kloppisin munakollased suhkruga kergelt vahule. Valasin vahukoore potti, samuti panin vahukoore sisse poolitatud vaniljekauna, mille seest kaapisin välja seemned (need läksid samuti potti), kuumutasin, kuid ei lasknud keema. Soovitan kasutada ehtsat vaniljekauna mitte vanillisuhkrut ega vanilliessentsi, maitsevahe on tuntav. Lisasin vahustatud munakollastele läbi peene sõela algul veidi kuumutatud vahukoort ning kloppisin vispliga edasi; nii soojendasin munakollased koorega, et need tükki ei läheks. Lõpuks valasin läbi sõela sisse ka ülejäänud vahukoore ning segasin vedeliku ühtlaseks. Valasin saadud segu crème brûlée vormidesse, kasutasin kahte eri liiki vorme - ühed olid umbes 1 cm kõrgused, teised mitu cm kõrgemad. Madalamad vormid panin peaaegu ääreni täis, kõrgematesse vormidesse panin umbes 2,5 cm vedelikku. Crème brûlée vormid tõstsin klaasist ahjuvormi; kuna vormid olid eri kõrgused, siis panin need ka eraldi ahjuvormidesse ning täitsin ahjuvormid kuuma veega nii, et crème brûlée vormid oli poolenisti sees. Pealt katsin mõlemad vormid fooliumiga, et sisu ei pruunistuks. Vormid tuli ahju panna 160 kraadiga ning küpsetada seni, kuni vedel mass muutub võdisevaks, kuid enam mitte vedelalt loksuvaks massiks. Madalate vormidega võttis selle seisundi saavutamine aega 25 minutit, kõrgematega 45 minutit. Lasin vormidel toasoojuses jahtuda ning tõstsin siis külmkappi, kuhu need võiks jääda vähemalt 4 tunniks aga sobib ka üleöö säilitamine.
Kuna läksime juba teist õhtut naabrite juurde terrassile õhtust sööma, siis võtsin crème brûléed täna magustoiduks kaasa. Viimase lihvi andsime neile õues - puistasin igale brüleekreemile peale suhkrut ning Renee andis gaasipõletiga tuld, kuni suhkur muutus veidi mullitavaks ning seejärel tahenes krõmpsuvaks karamellikihiks. Serveerisin crème brûlée murakate, vaarikate ja mustikatega. Mmm, milline maitse, mulle tundub, et ma suutsin ise valmistada parima brüleekreemi, mida ma kunagi söönud olen. Ka sooja ja külma tasakaal oli õigesti paigas, pealmine kiht soe, brüleekreem ise külm (olen saanud nii liiga soojasid kui täiesti jääkülmasid variante) ning marjad sobisid selle hõrgu maiusega kokku ideaalselt. Uskumatu, mida head saab nii vähestest komponentidest teha! Läheb kindlasti peagi kordamisele.