Roheline kevadsmuuti

Roheline värv on kevade ja värskuse sümboliks. Värske ja vitamiinirohke on ka roheline kevadsmuuti, mis sobib hästi päeva alustamiseks.

Eriti vitamiinirohke joogi saab, kui lisada smuutisse erinevaid söödavaid umbrohtusid. Täna korjasin jooksuraja äärest naadi- ja nurmenukulehti, aga olen sama smuutit teinud ka salati- ja spinatilehtedega. Maitse poolest pole väga vahet, kas lisada salatiti ja spinatit või erinevaid umbrohtusid, aga kindlasti on värskelt nopitud naadi- ja nurmenukulehed pakendatud salatilistest vitamiinirohkemad.

Ühe klaas jagu (250 ml):

2 kiivit

1 avokaado

peotäis lehtsalatit ja/või spinatit ja/või noori naadilehti või nurmenukulehti

1 laimi mahl

1-2 tl suhkruroosiirupit

Koori kiivi, eemalda avokaadolt koor ja seeme, pigista laimist mahl välja ning pane ka ülejäänud koostisained kannmikserisse (töö saab tehtud ka saumikseriga). Purusta mass ühtlaselt vedelaks ning naudi smuutit koheselt pärast valmistamist. Sobib hommikuseks turgutuseks või ka kergeks vahepalaks teiste söögikordade vahel.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

Nõgesetee

Hommikusel jooksuringil jäid metsa all silma väikesed nõgesehakatised, mille kinda sisse pistes kaasa napsasin, et neist kodus üks maitsev tee teha. Nõgeseteed on ema mulle väiksest peale joogiks pakkunud, kui "väga kasulikku" jooki. Üldiselt otsin ma nüüd kõikidele "kasulikele asjadele" täpsed seletused - mida täpselt sisaldab ning milleks hea on. Googeldades sain teada, et on olemas nii raudnõgesed kui kõrvenõgesed ning need "kasulikud" on just viimased. Sellest, et ka minu korjatud nõgesed olid kõrvenõgesed, sain kodus neid kinda sest välja urgitsedes kohe aru - mu pöial valutas tugevast kõrvetusest terve päeva.


Milleks siis nõgesetee hea on. Sain teada, et nõgesetee puhastab verd mürkainetest, korrastab ainevahetust ja on üldtugevdava toimega. Makroelementidest annab nõges rauda, mis aitab omakorda vere hemoglobiinitaset tõsta. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi kadunud söögiisu (selle all küll kurta ei saa :)). Nõgese tarvitamisel tasub teada, et üle paari nädala ei tasu seda järjest juua, kuna vere normaalne hüübivus võib saada häiritud.

Keeda vesi, vala nõgestele, lase 10-15 minutit tõmmata ning nirista soovi korral tee sisse mett.

Karulauku, sinililli ja jänesekapsaid korjamas

Karulauguhooaeg on alanud - käisime eile Toilas olles sel aastal esimest korda karulauke korjamas. Ega metsa minnes ei teadnudki, kas karulaugud juba maa alt ninad välja pistnud on, kuna selle aasta kevad on selgelt hilisem. Esimesed leitud karulaugud olidki vaid sõrmepikkused maa seest välja ajanud helerohelised "osjakesed", kuid metsas edasi uidates leidsime päiksepaistelisematest kohtadest juba karulauke, millel olid esimesed lehed moodustunud. Iga karulaugulehe noppimisega haistis nina aina tugevamat küüslaugulõhna, mis andis vihjeid sellest, et need noored ja väikesed karulaugulehed on eriti tugevamaitselised. Ega palju neid esimesel korral korjanudki - las kasvavad veel. Suutsin veel enne metsast välja saamist ühe oksa peale astuda nii, nagu oleks astunud tagurpidi jäetud rehale - sain paraja laksu ning poripritsmetega kaetud valge jope ja näo.



Metsast tagasi, suundusime parki sinililli korjama. Ei, sinililli ma siiski toiduks ei tarvita, neid korjasime vaasi. Küll aga jäid pargis silma jänesekapsad, mida lapsest peale kevadeti näksinud olen. Mu emme ütles ikka, et kevadeti koolist tulles tuleb lillede korjamise vahepeal ka mõned jänkukapsad ja nurmenukulehed suhu pista. Kui juba jänesekapsad teele jäid, siis nosisin neid hapukaid lehekesi pargis ja korjasin kaasagi, mõttega teha salat karulaugust ja jänkukapsastest.




Värskelt korjatud karulauku hakkisin eile heeringa peale ja sõin koos kartuliga, Aneele tegin pasta peale karulaugust maitsevõid ning just hetk tagasi lõpetasin lõuna karulaugu-jänesekapsasalatiga.

Salatiks läheb tarvis:
karulaugulehti
salatilehti
jänesekapsaid
pool apelsini
4 redist
mõned maasikad
fetajuustu
extra virgin oliiviõli
purustatud musta pipart
rafineerimata roosuhkrut
sidrunimahla



Hakkisin karulaugu- ja salatilehed (salatilehed lisasin, kuna puhtalt karulaugust tuleks salat liiga küüslaugune ja vänge; noori karulaukusid võib käsitleda kui tugevaid ürte). Laotasin hakitud karulaugu, salati ja jänesekapsad kaussi, tükeldasin ka redise ja lisasin salatile. Koorisin apelsini, lõikasin sellest rattad ja need omakorda sektoriteks, lisasin salatile. Salatisse läksid ka mõned maasikad (mul olid külmutatud ja kergelt üles sulanud). Salatit täiendasin fetajuustuga, piserdasin peale oliiviõli, sidrunimahla, veidi suhkrut ja purustatud musta pipart. Sai väga vinge kevadine toit!

Kukeseenel ja metsvaarikal

Olen ammu tahtnud ise kukeseeni korjama minna, kuid niisama suvalisse metsa uitama minna, lootuses, et äkki komistab mõne seene otsa, pole ma päris tahtnud. Pealegi kardan ma karusid. Paar nädalat tagasi sain juba piisava ehmatuse osaliseks, kui Perakülas metsatee äärest mestmaasikaid korjama läksin ning põõsas karu sammu kuulsin, lendasin nagu tuul autosse tagasi. Jahimeeste andmetel on selles metsas karusid küll. Renee ema sai tuttava käest vihje, et ühes Noarootsi metsas, kus karusid ei tohiks elada, on üks kukeseenekoht. Võtsime Anee kaasa, et ka talle kukeseente kasvamist näidata ning asusime teele. Hoiatasin Aneed, et ta metsas ei püherdaks, kuna eelmisel korral sattus ta just püherdades puugipessa (nüüd on täpselt kuu aega sellest möödas ning haiguseoht möödas).


Metsas leidsime esmalt metsvaarikaid, mis on tunduvalt magusamad ja maitsvamad kui aedvaarikad, küll aga on metsvaarikad hästi pisikesed ning nende korjamine võtab kõvasti aega; ka ussid on pea igast marjast oma osa juba võtnud. Ma polnud aastaid metsvaarikaid saanud, nende maitse on mul meeles lapsepõlvest, mil ma neid suvel Täriveres olles metsas söömas käisin. Sellest ajast on mul meeles ka kukeseenekorjamised koos vanaemaga Ida-Viru põlismetsades, just sellistes, mida Hendrik Relve oma raamatus "Eesti looduse vägi" kirjeldab. Tagantjärgi on neile metsalugudele päris hirmus mõelda - sattusime päris tihti loomadele peale, suurtele metsseakarjadele, ka karu luusis maja ümber; lapsena ei osanud ma aga metsloomi karta. Praegu on mul täielik metsloomafoobia, ma iga kord jooksmas käies mõtlen, et äkki tuleb mõni metsloom ja sööb mu ära.


Kõmpides ilusast päikesepaistelisest mustika- ja vaarikametsast veidi edasi, sattusime madalasse porimülkasse, mis tuli siiski läbida, et kukeseenteni jõuda, kuid õnneks olid meil kummikud jalas. Tõstsin Anee kukile ja marssisin pori pritsides läbi suure porimülka, lootuses ikka kukeseenteni jõuda. Ma küll polnud päris kindel, kas me kukeseeni ikka leiame; märkasin nina maas kõndides mõnda tundmatut seent, mida korjata ei julenud. Mõned metsmaasikad olid isegi veel vähempäikselistes kohtades alles. Teadsin, et kukeseeni on tänu maas leiduvatele kollastele lehtedele ja risule väga keeruline leida, kuid leides kukeseene tuleb hoolikalt lähiümbrust uurida, kuna kukeseened kasvavad perekonniti. Uurides pidevalt jalgeesist, leidsimegi peagi esimese kukeseeneperekonna. Siis veel ja veel ja veel, kuigi tõsi, seened olid ikka väga kollaste lehtede moodi ning nende leidmiseks tuli nina maadligi hoida.


Olime metsas ca 1,5 tundi, saime mõlemale perele paraja koguse kukeseeni, Anee sai kõhu metsvaarikatest täis ning veidi korjasime marju veel õhtuks kaasa ka. Minu poolt polnud eriti tark tegu ronida metsa lühikese seelikuga ja paljasääri - just seetõttu tulin metsast kriibitud säärtega, poriste jalgade ning kolme puugiga, üks neist oli jõudnud juba end ka sisse imeda. Järgmine kuu aega valvelolekut läks käima…

Metsmaasikaid korjamas

Ostan Aneele ikka paar korda nädalas kõige kallimalt turult kõige kallimaid metsmaasikaid. Noarootsis olles mõtlesime aga minna ise neid metsa korjama, kohad on meil teada juba eelnevatest aastatest. Anee korjas väga usinalt esmalt kaussi, suhu ei pistnud ka soovituse peale; kui juba mõnda aega korjatud ning kausipõhi täis, istus ta kännule maha ja hakkas endakorjatud marju nosima. Mina aga korjasin marju koos vartega, et neist talvel teed teha; metsmaasikatee on Anee lemmiktee, aga eelmisel aastal oli mul neid vaid pihutäis korjatud ning väikeste osade kaupa tegin neist Aneele teed. Tänavu korjasin talveks vaid vartega marju, tee jaoks sobivad nii varred, lehed kui marjad. Väga mõnus on kuivatatud metsmaasikaid ka teiste teede hulka lisada, ka nt musta tee hulka, kui seda liiga kanget ei tee. Tundus, et Anee sai ikka paraja koguse metsmaasikad, lõpuks istus heina sees, nägu, sõrmed ja kampsun üleni maasikased ning ajas tuimalt marju suhu.

Noarootsi metsast leidsime ka juba küpseid mustikaid; neid korjasime täna vaid suhu. Plaan oli leida ka kukeseeni, kuid need olid kunagisest kohast täiesti jäljetult kadunud... Metsas kulus päris mitu tundi. Lisaks metsmaasikatele tõime metsast kaasa ka hulga puuke - neli puuki leidsin liikuvana Anee küljest, võtsime kõik riided seljast ja otsisime juuksed läbi, kuid tunde hiljem Tallinnasse koju jõudes kõndis Anee käe peal veel üks puuk, mina leidsin ühe puugi endal puusa küljest kinnihaakinuna ning Aneel avastasin pärast vanniskäiku ühe veel kõrva seest...

Kodus panin metsmaasikavarred küpsetuspaberi peale kuivama; mul on kodus nii soe ja kuiv, et ei pea neid vist ahjus kuivatama, arvan, et need mädanema ei lähe, vaid kuivavad kiiresti ära.

Valmistume järgmiseks talveks - nurmenukuõied tee tarvis

Alles see talv läbi sai, kui tuleb hakata valmistuma juba järgmiseks talveks - nimelt on nurmenukud täies õides ning ootavad korjajaid. Meie korjame nurmenukuõisi, kuivatame need ning valmistame talvel kuivanud õitest teed. Nurmenukk on tuntud kui köhavastane ja röga lahtistav vahend, selle maapealsetel osadel on tugev higistama ajav ja rahustav toime, kasutatakse ka peapöörituse ja reumavalude vastu. Alati ei peagi näidustus olema, et nurmenukuteed juua, joome seda talviti ka niisama sooja saamiseks või rüüpame mõne koogi kõrvale.
Leidsime Noarootsis Silma looduskaitsealal ökoloogiliselt puhta asukoha, kust neid talveks varuda. Väga põnev ja jõukohane töö ka meie 3- aastasele lapsele.

Nurmenukuõied tuleb tee jaoks korjata ilma varteta. Kuivatamiseks asetada küpsetuspaberile mitte otsese päikesevalguse kätte ning käia neid aeg-ajalt segamas, kuni on täiesti kuivad. Säilitada vaid paberkottides.