Esmaspäev, 25. mai 2015

Kuivatatud ploom mõrušokolaadis

Selle “retsepti” pealkiri ütleb juba kõik – kuivatatud ploom mõrušokolaadis – ei ühtegi vimkat ega täiustust, nii lihtne see ongi. Käsitlen seda pigem ühe idee kui retseptina. Ideena, kuidas asendada laste (või ka osade täiskasvanute) jaoks vastupandamatuid komme millegi tervislikumaga.

Laste jaoks tunduvad kommid olema midagi eluliselt tähtsat, ilma nendeta ei saa. Seda teavad kõik vanemad. Võin ju emana proovida hankida kuidagi vähem kahjulikke komme, kui ostan need ökopoest, aga fakt on see, et kommid on ikkagi suhkur. Ka rafineerimata suhkur on suhkur ja see ei mõju organismile hästi, kuna enamik meist söövad suhkrut rohkem kui tohiks. Suhkrut on lihtsalt nii paljude toitude sees ning me ei kujuta selle kogust ette. Käisin lastega Tervishoiumuuseumis ning seal oli ühes eksponaadis välja toodud tüüpilisemate toitude sees olev suhkrukogus. Väga hea ülevaade ning arusaadav ka lapsele. Näiteks väikeses, umbes 100-grammises marjajogurtis on 5 tükki tükisuhkrut! See on ju kohutavalt suur kogus, kui mõelda.

Meie kodus ei sööda komme iga päev, vaid on nädalas kaks kommipäeva. Selline on hambaarsti soovitus, kuna igapäevaselt (või lausa pärast iga toidukorda) komme süües mõjuvad need hammastele halvemini kui korraga söödud veidi suurem kogus komme. Kui kolmeaastase kommivalik on minu poolt kontrollitud, siis koolilapse kaudu imbub koju sünnipäevadelt saadud igasuguseid komme, mida ma ise kunagi ei ostaks. Nt draakonikommid – ma ei tea, kas selline ollus tõesti maitseb lastele või on ahvatlev see draakonipilt. Kolmeaastane oli kord õe draakonikommi nähes nõus kommi vastu ära andma kõik oma lemmikautod, et üks seni teadmata ja ülimalt põnevana tunduv draakonipildiga komm endale saada.

Ma vahel ikka leiutan midagi veidigi tervislikumat laste kommivalikusse. Kuivatatud ploomi šokolaadis teen ma enamasti siis, kui valmistan muid šokolaadikomme ning lõpus jääb kaussi veidi sulatatud šokolaadi üle. Siis veeretan sulašokolaadis ploome – saab kausi puhtaks ja mõned head kommid lisaks. Seekord võtsin aga spetsiaalselt ploom šokolaadis kommid ette. Idee panna kuivatatud ploom šokolaadi sisse pole just kuigi originaalne, kuna ka poes on selliseid komme müügil, aga ma proovisin teha need võimalikult väikese suhkrukogusega ehk pistsin ploomid 72%-sesse mõrušokolaadi – seega rohkem kakaod ja vähem suhkrut. Kuna kuivatatud ploomid on väga magusad, tasakaalustab see šokolaadi mõru maitset ja kommid on ka lastele meelepärased.

Mõrušokolaadi juures tasub alati vaadata selle kakaoprotsenti. Mida rohkem kakaod, seda vähem suhkrut. Nt laialt kasutatavas Kalevi Bitteris on vaid 56 % kakaod ning selle koostis algab sõnaga “suhkur” (ehk suhkrut on šokolaadis kõige rohkem). Kes maitsnud, teab ilmselt isegi, et see šokolaad on ikka päris magus. Hiljuti märkasin (Rimis ja Selveris) müügil uusi mõrušokolaade, mis pakendatud Maiasmoka poolt, aga toodetud täpsustamata EL riigis. Üks neist on 74%-line Elevandiluuranniku mõrušokolaad, teine 72%-line ökomärgistusega Ecuadori mõrušokolaad, kui õigesti mäletan, oli üks ka Madagaskari tume šokolaad.

Kommides kasutatavad kuivatatud ploomid võiksid olla mahlased ja niisked ploomid. Minu lemmikud on Seebergeri (neil Selveris eraldi lett) kuivatatud ploomid. Minu jaoks on ka lihtsalt see kuivatatud ploom väga hea magusaisu rahuldaja, aga laste rõõmuks katsin need veel šokolaadiga.

Vaja läheb:
200 g kuivatatud ploome
100 g mõrušokolaadi

Sulata šokolaad vesivannil (Kuum vesi potis, selle kohal kauss, milles šokolaad. Kauss ei tohi potis oleva veega kokku puutuda). Vesivannil sulatades ei lähe temperatuur liiga kõrgeks ning šokolaad jääb ka peale sulatamist ja tahenemist läikiv (tuhm või tükkiläinud šokolaad viitab liiga kõrgele sulatamistemperatuurile).

Pane kuivatatud ploomid sulanud šokolaadi sisse, sega need šokolaadiga läbi ning tõsta ükshaaval fooliumiga kaetud pinnale (mina kasutan lõikelauda) jahtuma. Tahenenud kommid lao karpi ja säilita külmkapitemperatuuril.

Tervislike kommide retsepte leiab blogist veelgi. 
Vaata ka:

Neljapäev, 21. mai 2015

Seesamimaitseline porgandisalat

Juba mõnda aega leiab kaubandusest selle aasta noori porgandeid. Neid tahaks just toorelt süüa ning porgandisalat on selleks üks hea võimalus. Tänane salatisoovitus on taas veidi aasiahõnguline, kuna sisaldab röstitud seesamiseemnetest valmistatud õli, mis on üks tüüpiline “aasia maitse”. Salat sobib hästi liha kõrvale, aga ka lihtsalt eraldiseisva toiduna vahepalana söömiseks.


Mina kasutan röstitud seesamiseemnetest valmistatud õli lisaks salatitele ka vokkides; see sobib enamikele aedviljadele põnevat maitsenüanssi andma. Röstitud seesami õli on hoopis teise maitsega kui külmpressitud seesamiõli ning pole seetõttu asendatav millegi muuga. Röstitud seesamiseemne intensiivse maitse tõttu kulub seda õli väga vähe ning ühest pudelist jätkub pikaks ajaks.

Vaja läheb (2-le):
2 keskmise suurusega porgandit
2 tl seedermänniseemneid
1 tl musti seesamiseemneid
1 tl heledaid seesamiseemneid

Kaste:
poole laimi mahl
1 tl röstitud seesami õli (spetsiifiline maitse, erineb külmpressitud seesamiõlist oluliselt)
1 tl sojakastet
1 tl demerara suhkrut

Tee porgandist sakilise juurviljakoorijaga peened ribad. Mõne toidu juures mõjutab toidu kuju ja tekstuur oluliselt ka maitset ja toidu tunnetamist, selle toidu juures on olulised pikad ja peened porgandiribad. Kui sellist kodus pole, võib häda pärast kasutada ka jämedat riivi, aga samas tasub selline viilutaja muretseda, kuna mitmetes salatites annavad pikad ribad hoopis teise nüansi.

Seejärel rösti seedermänniseemneid 180-kraadises ahjus ca 4 minutit, seesamiseemnetele piisab paarist minutist. Röstimise võib teha ka panni peal (ilma rasvaineta).

Sega kokku salatikaste – pigista väikesesse purki või spetsiaalsesse salatisegajasse poole laimi mahl, kalla röstitud seesami õli ja sojakaste ning lisa ka suhkur. Pane purgile kaas peale ning loksuta salatikaste ühtlaseks. Kalla kaste salatile, sega salat läbi ning puista peale röstitud seesamiseemneid ja seedermänniseemneid.

Postitus sündis koostöös Gemoss Eestiga. Gemoss asub Sikupillli Prisma kõrval ning on peamiselt restoranidele ja hotellidele mõeldud hulgiladu, kust saab nii toidunõusid kui ka toituaineid. Sinna on oodatud ka erakliendid, mingit kliendikaarti pole tarvis kassas esitada. Gemossis on meeletult lai lauanõude valik, eriline rõhk on just valgetel nõudel. Mulle tundub, et sealt leiab absoluutselt kõike, mida köögis võiks vaja minna. Kindlasti leiab sealt ka juurviljaviilutaja, mida postituses mainin; ka see armas kauss pildil on samast kauplusest pärit.

Mulle meeldis Gemossis lahtiste kuivatatud puuviljade ja seemnete-pähklite valik, mida saab just enda jaoks sobiva koguse osta kaalukaubana. Ma pole nii häid kuivatatud ananassirõngaid veel kusagilt saanud (need on magusad, veidi nätsked, maitse omandanud ananassi enda mahlast, säilitusaineid ja suhkrut pole lisatud). Lahtiselt sai osta ka kahes suuruses seedermänniseemneid, mida mujal sellisel kujul pole tähele pannud.

Teisipäev, 19. mai 2015

Rabarbri-mandlikook

Pea igal kevadel avastan või leiutan uue rabarbrikoogi, mis jääb kogu selle aasta rabarbrihooaja lemmikuks. Mulle meeldib kookides kasutada lisaks nisujahule ka teisi jahusid – nii avastab uusi ja põnevaid maitseid ning leiab asendust liiga sageli kasutuses olevale nisujahule. Seekord tegin rabarbrikoogi mandli- ja nisujahu seguga.

Sõime kooki suure seltskonnaga, kus oli erinevas vanuses ja ka erineva maitse-eelistusega inimesi, aga selline kook maitses eranditult kõigile. Koogi pealmine kiht on krõbe ja magus, rabarber annab koogi sisemusele hapukust ja mahlasust, mandel aga mõnusat maitset ja tekstuuri.

Vaja läheb: 
200 g võid
150-200 g demerara suhkrut (olenevalt magusalembusest)
3 vabaltpeetava kana muna
100 g mandleid
100 g nisujahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
lusikaotsaga vanillipulbrit (mina kasutan ilma suhkruta puhast vanilli, saadaval ökopoodides)
75 g hapukoort
300 g rabarberit

Tõsta suhkrust 2 sl eraldi kaussi (see läheb hiljem koogi peale). Vahusta umbes pool järgijäänud suhkrukogust munadega kohevaks vahuks ning teine pool suhkrut vahusta (teises kausis) toasooja võiga ühtlaseks massiks (ei pea olema kaalutud kogused; piisab, kui silma järgi poolitada).

Purusta mandlid köögikombaini või saumikseri purustajas umbes täisterajahu jämeduse tekstuuriga massiks. Sega omavahel purustatud mandlid, nisujahu, küpsetuspulber ja vanillipulber.

Kalla segatud kuivained või ja suhkru segusse ning sega käsitsi või töötle mikseriga madalatel pööretel ühtlaseks massiks. Lisa hapukoor ning jätka aeglastel pööretel taina töötlemist. Nüüd lisa tainale vahustatud munad ja sega tainas taas ühtlaseks. Viimasega sega taina hulka hakitud rabarber.

Kalla tainas 28 cm  (peaks mahtuma ka 26 cm) läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ja raputa koogi pealmisele kihile eelnevalt kõrvale tõstetud demerara suhkur, mille jämedakoelised terad kuumuses ei sula. Pane kook 200-kraadisesse ahju ning alanda ca 15 minuti pärast kuumust 180 kraadile. Küpseta kooki kokku 1 h.

Reede, 8. mai 2015

Rukkilinnasekreem mustsõstraželee ja leivapuruga. Blogi 6. sünnipäev ja kolimine Facebook’i.

Minu toidublogi saab täna 6-aastaseks. Selle sündmuse puhul otsustasin oma blogile kinkida uue ja värskema välimuse ning lisaks ka Facebook’i konto. Ootan nüüd kõiki blogilugejaid Facebook'i uudistama.

Blogi väljanägemise muutmine oli sel korral oluliselt keerulisem ja töömahukam, kui ma ette kujutasin. Üksi ma kogu selle asjanduse tehnilise poolega poleks hakkama saanud. Renee oskab mind aga sellistes asjades alati aidata ja häid lahendusi leida.

Loomulikult olin mõtet, et viia blogi Facebooki, peas keerutanud ka varasematel aastatel, aga jõudnud kogu aeg arusaamale, et ma kas ei postita blogisse piisavalt sageli või jagan soovi korral infot ja emotsioone läbi isikliku Facebook’i konto.

Nüüdseks aga olen jõudnud järeldusele, et Facebook on siiski paralleelmaailm, kus pea kõik inimesed tänapäeval elavad ning seal asub ka inimeste peamine uudisvoog. Tean omast käest, kuidas spetsiaalselt kellegi blogisse minek on tegelikult tüütu ning mulle meeldib, kui uue postituse kohta saan infot just Facebook’ist. Lisaks on mu Facebook’i kogunenud meeletu hulk sõbrakutseid inimestelt, keda ma isiklikult ei tunne ning kes tõenäoliselt saadavadki mulle sõbrakutseid, lootes leida mu seinalt toiduteemalisi mõtteid.

Seega ei tüüta ma toiduteemadega enda isiklikul Facebook’i kontol enam inimesi, kes toidusse samavõrra entusiastlikult ei suhtu ning ühtlasi avan oma blogi “Aet köögis” Facebook’i konto kõigile neile, kes suhtuvad toidusse kirglikult ning soovivad saada inspiratsiooni toiduvalmistamiseks. Põhirõhk on tervislikul ja täisväärtuslikul toidul. Lisaks retseptidele jagan Facebook’i lehel ka teisi toiduvaldkonna uudiseid ning arenguid.



Tänane retsept on pidupäevale omaselt veidi erilisem. Idee teha rukkilinnasekreemi sain restoranist Farm, aga retsepti tuli endal mitu korda katsetada, et see toimima saada.

Rukkilinnasekreem on valmistatud brüleekreemi põhimõttel ning sellele annab karamellist maitset rukkilinnaseekstrakt. Kasutasin vedelal kujul Sangaste rukkilinnaseekstrakti. Magusat brüleekihti asendab hapukas mustsõstraželee ning pealmine kiht jätkab rukki teemat ehk on valmistatud riivleivast.



Rukkilinnasekreem (4-le):
2 munakollast
20 g Dansukkeri demerara suhkrut
2,5 dl 35% rõõska koort
10-15 g (1 kuhjaga tl) Sangaste rukkilinnase ekstrakti
lusikaotsaga vaniljepulbrit või vanillisuhkrut (kui vanill on koos suhkruga, vähenda veidi esialgset suhkru kogust)

Mustsõstraželee:
200 g musti sõstraid
75 g Dansukkeri tarretisesuhkrut

Rukkipuru:
25 g riivleiba
15 g tumedat muscovado suhkrut
¼ tl kaneeli

Kaunistuseks:
marju – nt astelpajud, mustad sõstrad, jõhvikad.


Pane munakollased koos suhkruga (lisa nüüd ka vaniljepulber või vanillisuhkur) kaussi ning vispelda need segamini (vahtu ajada pole tarvis). Lisa lahtiklopitud munakollastele rukkilinnase ekstrakt ja vispelda segu ühtlaseks massiks. Kuumuta koor, kuid ära keema lase. Hakka ettevaatlikult koort munakollaste hulka niristama. Kui kuum koor ja külmad munakollased liiga järsult ühendada, tõmbuvad munakollased tükki. Seepärast lisa algul vaid veidi koort, vispelda see munakollastega ühtlaseks ning pidevalt edasi vispeldades nirista sisse ka ülejäänud koor. Tõsta saadud segu madalatesse kuumakindlatesse portsjonvormidesse, kata iga vorm pealt fooliumiga ning aseta vormid vesivanni (selleks võib olla ka tavaline ahjuplaat, kuhu on kallatud kuum vesi).

Kuumuta ahi 140-kraadini (pöördõhk sees) ning küpseta kreemi ahjus 20 minutit. Et kreemi tekstuur jääks siidjas, peab kreem ahjust väljavõttes jääma veidi võbelev, kui vormi liigutada, kuid kreem ei tohi olla enam vedel.

Lase rukkilinnasekreemil jahtuda päris külmaks ning valmista siis mustsõstraželee. Pane mustsõstrad potti, aja need keema ning lisa tarretisesuhkur. Keeda želeed madalal kuumusel ca 10 minutit ning pressi vedelam mass läbi sõela. Jahuta mustsõstraželeed veidi, kuid ära täiesti külmaks lase, kuna see hakkab jahtudes tarretuma. Kui želee on veel vormitav, kalla see ettevaatlikult ja kreemi vigastamata igasse vormi rukkilinnasekreemi peale. Lase taheneda.


Viimasena valmista kreemi peale riivleivast puru. Selleks pane pannile riivleib, tume muscovado suhkur ja kaneel. Kuumuta segu katkematult segades kuni suhkur ja riivleib muutuvad krõbedaks (ca 5 min). Lase purul jahtuda. Tume muscovado suhkur toob esile karamellist maitset ning haakub suurepäraselt sama alatooniga rukkilinnasekreemiga.

Puista jahtunud riivleivapuru vahetult enne serveerimist iga portsjonvormi peal oleva mustsõstraželee peale ning lisa kaunistuseks (väikeseid) marju.


Kasutasin magustoidus erinevaid suhkruid Dansukkeri rikkalikust suhkruvalikust.

Teisipäev, 5. mai 2015

Karulaugusalat Feta juustu ja röstitud paprikaga

Ka sel aastal õnnestus mul endal Põhjarannikul karulauku korjamas käia. Korjasin korraga kohe suurema koguse, et jätkuks mitmeks toiduks. Karulauk säilib hästi külmkapis, kui on keeratud niiskesse rätikusse (mitte vaid varred, vaid kõik lehed on rätiku sees).

Olen valmistanud karulaugust juba iga-aastaselt kohustuslikku pestot - see on lihtsalt võrratult hea. Kui karulaugupesto segada pastaga, söövad seda toitu väga hea meelega ka lapsed, olgugi, et see on tugevalt küüslaugune. Uus avastus on sel aastal karulauguga määrdejuust, mille valmistasin sõira põhimõttel, aga lasin juustumassil nõrguda vaid õige natuke, lisasin veidi rohkem võid ning sellest valmis ideaalselt kreemjas määrdejuust. Sinna juurde tõin Muhu pagaritest sooja leiba. Appi, kui hea!

Ja loomulikult on meil menüüs erinevad salatid karulauguga. Mulle hakkas meeldima kooslus karulauk, röstitud paprika ja Feta juust. Lisaks karulaugule lisasin salatile ka nurmenukulehti, mida tõin hommikuselt jooksuringilt. Ema on mulle lapsest peale rääkinud, et kevadel tuleb nurmenukulehti süüa, kuna need sisaldavad palju vitamiine. Mäletan end lapsena neid korjamas teel koolist koju. Minu koolitee kulges läbi Toila Oru pargi ning kevadeti oli looduses alati palju avastamist. Kuigi nurmenukulehed on üsna mõrkja maitsega, pistsin ma ka lapsena mõne lehekese suhu ja närisin nina kirtsutades ära. Kui nurmenukulehed aga salatile lisada, ei ole mõrkjat maitset tunda.

Karulaugusalat (3-4-le):
punt karulauku
ca 2 cm pikkuseid nurmenukulehti ja kaunistuseks õisi
3 avokaadot
ca 10 redist
ca 2-3 röstitud paprikat (vaata valmistamisõpetust siit)
10 kirsstomatit
ca 150 g Feta juustu (salat on hea ka sinises pakis Feta juustu sarnase Fitaki juustuga)
värskelt jahvatatud musta pipart

Salatikaste:
3 osa oliiviõli
1 osa sidrunimahla
maitse järgi Dansukkeri suhkruroo siirupit


Haki karulauk peenikesteks ribadeks ning laota taldrikule, lisa ka nurmenukulehed. Viiluta redised, tomatid ja avokaado ning lisa ka need salatile. Tõsta salatile röstitud ja maitsestatud paprikaviilud (retsept siin) ning poolitatud kirsstomatid. Lisa salatile ka Feta juust või sobib ka Feta juustu sarnane soolane lehmapiimast valmistatud Fitaki juust. Jahvata salatile veskist musta pipart. Soola pole tarvis lisada, kuna juust on päris soolane. Kaunista salat nurmenukuõitega.

Pane väikesesse purki oliiviõli, sidrunimahl ja maitseks veidi suhkruroo siirupit ning loksuta salatikaste ühtlaseks ja kalla salatile. Minule meeldib salatikastmetes kasutada maitsete tasakaalustamiseks alati ka midagi magusat. Üks lemmikutest on Dansukkeri suhkruroo siirup, mis on valmistatud demerara suhkrust ning selle vedela konsistentsi tõttu ühtlustub hästi salatikastmega. Suhkruroo siirup on käepärases väikeses pudelis ning seda on mugav kasutada. 

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga. Vaata ka teisi retsepte D-kokaraamatust.

Reede, 1. mai 2015

Naadismuuti

Kevadine rohelise söömise periood on täies hoos. Peenras sirgub murulauk, kasvuhoonest saab juba rediseid, rohelist sibulat, tilli ja kress-salatit ning ühes karulauguga leiab metsa alt ka naati. Naat pole aga oma tekstuurilt sama õrn nagu karulauk ning minu arvates jääb see salatites pisut liiga jäigaks ja kriibib kurku. Kui naati kuumtöödeldult, nt küpsetistes kasutada, hävib suur hulk vitamiine ning siis kaob selle söömise mõttekus üldse.

Mu ema pakkus mulle aga smuutit, kuhu sisse oli purustanud ka naati. Olin algul üsna kahtlev, kas see tõesti ka maitsev on. Kuigi ma hindan tervislikku toitu, ei tee ma järeleandmisi maitse osas ning ei taha ega suuda süüa kõike, mida tervislikuks peetakse. Aga naadismuuti üllatas mind, kuna naat ei domineeri smuuti sees – põhimaitset annavad ikka marjad ning kreemisust lisab banaan. Smuutis võib kasutada meelepäraseid marju, mida sügavkülmas leidub ning lisada smuutile naati, mis purustades sulandub ühtlasesse massi. Mina tegin paksema smuuti, mida saab süüa lusikaga.

Minu smuutisse läks:
peotäis naati
1 banaan
1 dl jääs musti sõstraid
0,5 dl kirsimahla

Pane kõik smuuti koostisained ühte anumasse ning valmista smuuti kas saumikseriga või blenderiga.