Loominguline kausismuuti - kerge, tervislik ja vitamiinirikas hommikusöök

Kausismuutid on juba mõnda aega välismaistes toidublogides moetoidud. Pisut teistmoodi viis süüa (mitte juua) smuutit kausist koos lisanditega on tegelikult väga lahe, kuna annab tohutult mitmekesise võimaluse smuutisid kokku panna ja lisanditega täiendada. Lisaks saab kausismuutit valmistades tegeleda omal moel toidukunstiga – mängida värvide, tekstuuride ja mustritega.

Kuidas erineb aga kausismuuti n-ö tavalisest smuutist mida juuakse klaasist? Kausismuuti tekstuur on nimelt paksem ning sellel lisatakse vähem vedelikku või ei lisata üldse (jääb vaid puuviljadest/marjadest eralduv mahl). Smuuti peaks olema nii paks, et see lusika pealt maha ei voolaks. Selline paksem smuuti serveeritakse laiemast kausist ning smuutit saab täiendada nt marjade või lõigutud puuviljadega, pähklitega, seemnetega, (külm)kuivatatud marjadega, müsliga jms. Erinevad tekstuurid koos mänglevad hamba all ning isegi, kui kasutada samu marju smuutis püreestatult ja smuuti peal tervelt, mõjuvad ja maitsevad need koos ühes ampsus erinevalt, isegi kontrastselt. Igaks juhuks lisan, et need smuutid pole mõeldud seismiseks – smuuti tekstuur laguneb loetud minutitega (kuna reeglina on smuutis ka sügavkülmutatud marjad) ning lisandid peal muutuvad liiga pehmeks.

Smuuti ise on suhteliselt kalorivaene, aga lähtuvalt oma vajadustest saab smuutit täiendada ka millegi kaloririkkama lisandiga. Näiteks lisades smuut sisse (kookos)koort või raputades peale müslit, tõuseb arvestataval määral ka kalorite hulk. Seega - täienda smuutit lähtuvalt sellest, kui pikalt peaks kõht täis püsima või kui karm dieet parasjagu käsil on.

Smuutid on hea võimalus kasutada suvel sügavkülma kogutud marju, mis lihtsalt sulanuna süües paljudele väga peale ei lähe. Vuristades marjad aga smuutiks, tekivad hoopis uued tekstuurid ja maitsed. Erinevalt mahladest jäävad smuuti sisse ka marjades ja puuviljades sisalduvad kiudained.

Mina smuutidesse suhkrut ei lisa, minu arust pole need hapud. Kui lisada smuutile müslit, siis selle sees on niikuinii juba suhkrut (või mett), samuti on magusad kuivatatud puuviljad ja marjad. Kui kellegi maitsemeelte jaoks on smuutid hapud, siis võib lisada mett või agaavisiirupit (suhkrut ma pigem väldiks).

Imekombel pole selliste kausismuutide valmistamine üldse ajamahukas. Smuuti valmib vaid loetud minutitega – koostisained tuleb lihtsalt panna nõu sisse ning need saumikseriga püreestada. Smuutisid saab valmistada ka blenderis, kuid mulle meeldib neid just saumikseriga valmistada, sest blenderi puhastamine on tüütu, aga kõik saumikserdamisest tekkivad mustad nõud mahuvad ka nõudepesumasinasse.

Vahetasin just hiljuti mind aastaid teeninud Philipsi saumikseri välja ning sain Kaup24-st uue ja võimsama Boschi saumikseri, mis ei jää hätta ühegi jääs marja purustamisega. Algul mõtlesin küll soetada KitchenAidi saumikserit, puhtalt vaimustusest selle brändi vastu, kuid võrreldes Boschi ja KitchenAidi saumikseri näitajaid, olid Boschi näitajad paremad (võimsused vastavalt 750 W ja 180 W). Boschi saumikser on praegu Kaup24-s ka soodushinnaga.


Mustsõstra-granaatõunasmuuti
1 banaan
1 dl mustsõstraid
0,5 dl granaatõunaseemneid
1 tl tšiiaseemneid
25 ml 35%-list rõõska koort

Smuuti peale: küpsetatud banaani, marju ja müslit

Pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) banaan, sügavkülmutatud mustsõstrad, granaatõunaseemned, tšiiaseemned ja veidi rõõska koort ning mikserda ühtlane mass. Kalla smuuti kaussi ning kaunista lisanditega.

Smuuti peale pane müslit ning samu marju, mis smuuti sees (granaatõunaseemneid ja mustsõstraid ning banaanirattaid). Kui peaks aega ülearu olema, tee banaanidest kujukesed väikese piparkoogivormiga☺. Mina küpsetasin banaani mõne minuti ka pannil vähese võiga, siis läheb banaan magusamaks ja aromaatsemaks. Naudi koheselt pärast valmimist.

Oranž smuuti
1 hurmaa
pool banaani
1 väiksema sidruni mahl

Smuuti peale: hurmaad, maasikakama, õietolmu ja goji marju

Pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) 1 hurmaa (jäta mõni viil ka smuuti peale panemiseks), pool banaani ja värskeltpressitud sidrunimahl. Kõik koostisained võiksid olla külmkapikülmad, sest toasoe smuuti pole kõige parem. Mikserda ühtlane mass.

Kalla smuuti kaussi, lõika peale mõned hurmaaviilud ning puista õietolmu, goji marju ja maasikakama. Maasikakama on mu viimase aja leid talutoodete letist (tootja: Kama ja Kilu) – rukkikamale on lisatud ka maasikajahu ja roosuhkrut. Naudi koheselt pärast valmimist.

Mango-astelpajusmuuti kookospiimaga
½ banaani
½ küpset mangot
1 dl astelpajumarju
ca ½ dl kookospiima (kreemjat)

Smuuti peale: kookoslaaste, (külm)kuivatatud maasikaid, mõni mangoviil, astelpajumarju

Pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) pool mangot, (jäta mõni viil ka smuuti peale panemiseks), pool banaani, 1 dl astelpajumarju ja pool dl kreemjat kookospiima. Mikserda saumikseriga ühtlane smuuti.

Kalla smuuti kaussi, lisa smuuti peale mõni mangoviil ja astelpajumarju ning puista ka kookoselaaste ja (külm)kuivatatud maasikaid (need võib eelnevalt purustada). Naudi koheselt pärast valmimist.

Punase sõstra smuuti
1 banaan (ca 100 g)
ca 1,5 dl (150 g) punaseid sõstraid

Smuuti peale: punaseid (ja valgeid) sõstraid, isetehtud (seemne)müslit

Pane saumiksri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) 1 banaan ja umbes 1,5 dl sügavkülmutatud punaseid sõstraid ning vurista saumikseriga ühtlane mass.

Kalla smuuti kaussi, lisa smuutile punaseid sõstraid (kui on, siis kontrasti andmiseks ka valgeid sõstraid) ning (isetehtud) seemnemüslit. Naudi koheselt pärast valmimist.

Mustika-maasikasmuuti tšiiaseemnejogurtiga
1 dl maasikaid
½ dl mustikaid
½ dl õuna- või pirnimahla

Tšiiaseemnejogurt:
1,5 dl maitsestamata jogurtit
3 tl tšiiaseemneid
ca 1 tl agaavisiirupit või mett (soovi korral)

Peale: purustatud maasikaid ja mustikaid, kuivatatud viigimarju, müslit

Selles hommikusöögis on ühendatud tšiiaseemnetega jogurt ja marjasmuuti. Tšiiaseemnetega jogurt on üks minu lemmik-hommikusööke, selline kiire mugavussöök, sest reeglina pole mul hommikul palju aega. Maitsestamata jogurti hulka tuleb segada tšiiaseemned ja soovi korral mesi või agaavisiirup.

Tšiiaseemnetega jogurti teen valmis eelneval õhtul, siis jõuavad seemned paisuda ja muuta jogurti paksemaks (aga piisab ka 1 h külmkapis seismisest).

Smuuti jaoks pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) kaks osa maasikaid ja üks osa mustikaid ning lisa veidi õuna- või pirnimahla. Vurista ühtlane mass.

Pane poolde kaussi tšiiaseemnetega jogurt ja teisele poole marjasmuuti. Puista peale purustatud marju. Mina tegin purustatud marju saumikseriga kaasas olevas väikeses nõus, millel on jääpurustaja tera (marjad võtsin otse sügavkülmast). Lisa smuuti peale ka mõned viilud (pehmet) kuivatatud viigimarja ning soovi korral ka müslit (kui soovid toitvamat hommikusööki). Naudi koheselt pärast valmimist.

Tikri-mustikasmuuti maitsestamata jogurtiga

1 banaan

1 dl (sügavkülmutatud) mustikaid

1 dl (sügavkülmutatud) tikreid

Peale:

maitsestamata jogurtit

mustikaid

tikreid või granadilli

maasikakama

Smuuti jaoks pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) banaan, mustikad ja tikrid ning vurista ühtlane mass.

Kalla smuuti kaussi. Kui tahad ka sellist mustrit nagu pildil, nirista smuuti peale mõni triip maitsestamata jogurtit ning tõmba triipudest hambatikuga risti läbi mõned tõmbed. Kaunista mustikate, tikrite (või granadilliga) ning soovi korral lisa ka maasikakama või müslit.

Postitus valmis koostöös Kaup24-ga.

Tatra-seesamipannkoogid

Tatrapannkoogid pakuvad vaheldust traditsioonilistele nisujahust pannkookidele (ning on gluteeni- ja laktoosivabad). Selle retsepti järgi küpsetatud tatrapannkookide näol pole aga tegemist kergitatud kookide ehk pliinidega, vaid need on õhukesed ja krõbedad, lausa pitsilised pannkoogid. Tekstuurilt meenutavad isegi veidi vahvleid. Krõbedus sõltub sellest, palju õli tainasse lisada ja kui rohkes õlis küpsetada – mida rohkem õli, seda krõbedamad.

Suhkrut neis pannkookides pole üldse, sest mulle tundub, et tatrapannkook sobib soolasena kuidagi paremini. Maitseks on lisatud seesamiseemneid, mis haakuvad hästi tatra pähklise maitsega. Kui ma enamike (vähemalt tuttavatest komponentidest valmistatud) toitude maitse suudan ette ära aimata, siis tatrapannkoogid olid kummalisel kombel midagi sellist, millisena ma neid ette kujutada ei osanud. Ehk seetõttu, et need koogid just n-ö soolase toiduna serveerisin. Aga see maitseüllatus oli igal juhul positiivne ning selliseid pannkooke tahaks ma teinekordki.

Tatra-seesamipannkookide serveerimiseks sobib ideaalselt mõni parmesani-tüüpi juust, samuti sobivad lisandina idandid, ahjupaprikad või – tomatid, šampinjonid vms.

Vaja läheb (ca 7-8 tk):
1 muna 
1 dl toortatrajahu
1/4 tl meresoola
1 sl seesamiseemneid
2-3 sl õli
2 dl vett

Klopi muna lahti, lisa sool ja tarajahu. Nirista tainasse vett ning sega vispliga tainas ühtlaseks. Viimasena sega tainasse seesamiseemned ja õli. Tainas jääb hästi vedel, aga püsib sellele vaatamata hästi koos. See oli minu jaoks tegelikult isegi üllatus, kuna tainast kausis liigutades on tunda tatra "liivane" tekstuur, mis tundub olevat selline, et laguneb koost.

Küpseta tatrapannkooke õhukese põhjaga pannkoogipannil. Pane pannile veidi õli ja väga õhuke kiht pannkoogitainast ning aja see keerutades laiali. Pannkoogid küpsevad veidi kauem kui nisujahust pannkoogid.

Tempura ahven ning kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida

Tempura on Jaapanist pärit toiduvalmistamise viis, kus kala või juurviljad kastetakse tainasse ning küpsetatakse kuumas õlis. Tainas jääb kerkelt krõmpsuv ning moodustab õhulise kihi pehme kala või juurvilja ümber. Täiesti tahtmatult olen ma oma juttudega taas Aasia kööki jõudnud, kuigi kõnealune toit ei kujuta endast maitsete poolest midagi tüüpilist idamaist. Mäletan Jaapanis keset ürgset loodust ühes ryoakanis kogetud väga erilist õhtusööki, kus tempuratainas pakuti mitmeid värvilisi lilleõisi. 

Õhtusöök Iya ryokanis (Jaapan 2008. aasta mai)

Tempura tundmatud taimed (Jaapan 2008. aasta mai)

Tempura ahvenaga seevastu olen mitmed korrad kokku puutunud Eestimaal – Vihula mõisa restoranis ning Kalamajas Diip’is. Tõsi, kokk, kes seda valmistab on ju sama – Toomas Lääts. Selline restoranitoit on tegelikult kodukokale täiesti jõukohase valmistusastmega. Vaja läheb vaid õiget tempuratainast – mina kasutasin riisijahust koosnevat Japanese choice tempura jahu (müügil Selveris ja tõenäoliselt ka teistes suurtes poodides). Ahvenafileed saab Nõmme turult (müüakse mitmes kalapoes, kuid kõige sagedamini leiab seda Saaremaa kalakaubast).

Ahvenafileed ostan alati, kui sellele värskes olekus turul peale satun. Mu lapsed lausa jumaldavad ahvenat. Praen seda kergelt võis ning juurde serveerin suvikõrvitsat, paprikat või mõnda muud aedvilja. Retsept on olemas ka minu raamatus “Eesti laste lemmiktoidud”. Ahvenat hakkasin mõlemale lapsele pakkuma esimese kalana juba titeeas (Anee sai küll allergiate tõttu kala alles teisel eluaastal süüa) ehk just seetõttu on sellest kujuned nende lemmikkala. Kuigi nad söövad väga hea meelega ka igasuguseid teisi valgeid kalu - olgu selleks siis haug, koha, räim või mõni tervelt grillitud meie jaoks tundmatu kala kusagil reisil. Tempura ahven võeti samuti vastu vaimustusega.

Tean, et see tundub paljude jaoks ebatavaline või lausa uskumatu, et mõned lapsed söövad toite, mis ei tundu nö tüüpilised lastetoidud ning mille enamik lapsi tõenäoliselt välja praagiksid. Kuulasin eelmisel nädalal Kuku raadiost järjejuttu, kus loeti katkendeid raamatust “Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida”. Raamatu tutvustuses on kirjas: “Prantsuse lapsed söövad korralikult ja rõõmsal meelel kõike – peetidest spargelkapsani, salatist spinatini ja rannakarpidest müslini”. Milline äratundmine! Sattusime ühte lõiku kuulama koos Aneega ning tema suutis kuuldu põhjal järeldada, et ta sööb nagu Prantsuse laps väga erinevaid toite ning julgeb proovida alati midagi uut. Väga huvitav teema minu jaoks, tellisin juba raamatu ära. 

Ilmselgelt pole see nii, et osad lapsed on juba geneetiliselt loodud toiduga pirtsutama. Selleks, et laps hästi ja tervislikult sööks, on vaja teha järjepidevat tööd. Raamatus soovitatakse uut toitu pakkuda lausa 7-15 korda! Äratundmine tekkis mul selles raamatus kirjeldatud Prantsuse laste söömisharjumuste kujundamise strateegiast. Ehk on isegi strateegia liiga jäik sõna, mina olen selle sama mõtte oma raamatus pannud sõna “väärtushinnangud“ alla. Vanemad harivad ja kasvatavad last, andes edasi sellega koos ka oma väärtushinnangud. Toit ja toitumine on minu arvates üks osa väärtushinnangutest ning sellega olen ma prantslastega ühel nõul. Ma polnud varem mõelnud sellele, et on olemas mõni rahvus või ühiskond, kelle lapsed pole toidu suhtes valivad (lääne mõistes ekstreemsetes tingimustes elavad rahvad jätame siin kõrvale). Aga kui loogiliselt võtta, siis just prantslased ja itaallased, kelle jaoks toidukultuur on niivõrd tähtis, annavad seda kultuuri lastele edasi maast ja madalast. Sellest tekibki juba lapsest peale arusaam, et toit ja söömine võib olla elamus, üks osake maistest naudingutest. Minu kui foodie (miks küll eesti keeles pole sellel terminil head vastet) jaoks on iseenesestmõistetav või isegi instinktiivne, et ma pühendan toidu varumisele (sh kasvatamisele), toidu valmistamisele ning toidu üle arutamisele keskmisest rohkem aega, kaasates sellesse ka lapsed. Iga tooraine kohta või toidu valmistamisega seoses on mul lastele rääkida lugu; ma ei pane kunagi lauale anonüümset toitu, lapsed tunnevad seetõttu väga varajasest east alates enamikke tooraineid ja neil pole kartusi uute toitude suhtes. Toitu tuleb kiita, rääkida, kui väga see sulle endale maitseb ning loomulikult seda ka näidata – nt tempura ahvenast rääkisin ma lastele, et sain täna turult värsket ahvenafileed ning teen seda täna veidi teistmoodi kui tavaliselt – krõbe tainas ümber; sellist sõime ka Vihula mõisa restoranis (restoranitoidu mainimine on muide Anee jaoks väga veenev argument).

Kõige tervisliku ja põneva kõrval armastavad mu lapsed loomulikult ka magusat. Aga magusa söömiseks on meil omad reeglid – see ei saa olla laste jaoks pidevalt nähtaval ja kättesaadav. Olen veendunud, et liigne ning valel ajal söödud magus on üks suurimaid laste isu rikkujaid. Ka toidu kõrvale või sageli isegi alustuseks joodud klaas mahla rikub laste isu – kiired süsivesikud, mis tekitavad täiskõhutunde. Mina ei paku lastele kunagi mahla toidu ajal, kui vahel harva mahla joovad, siis kas pärast toitu või kahe söögikorra vahepeal. Kommid on meil pandud eraldi karpi ning neid hoian kodurahu huvides garaažis. Mõnel päeval nädalas toon karbi välja. Varem oli kommikarp sahtlis, kus asuvad ka igasugused kuivatatud puuviljad, pähklid, marjakrõpsud, näkileivad ehk selline tervislik magus, mida lapsed ise pärast sööki valida võivad, aga kui kõige selle kõrval seisab ka kommikarp, on ahvatlus ju sealt midagi eriti magusat saada. Targem tundus probleem likvideerida – nüüd ei tule kommid nii sageli meelde. Ega mul hea meel pole, et kaheaastane juba komme sööb (küll vaid ökokomme), aga teise lapse eest ei õnnestu paraku selliseid asju enam varjata (Anee sai kommidest ja šokolaadist teadlikuks alles 4-aastatselt). Vahel saavad nad ka šokolaadi (mõrušokolaad sobib ka väga hästi), isetehtud jäätist või kooki. Küpsetan siiski väga harva, heal juhul vaid paar korda kuus.

Tempura ahven:

ahvenafileed

meresoola

valget pipart

tempura jahu

toiduõli frittimiseks

Salat:

rukolalehti

redist

avokaadot

kirsstomateid

oliiviõli

sidrunimahla

roosuhkru siirupit

meresoola

värskelt jahvatatud musta pipart

Laota ahvenafileed taldrikule, puista peale meresoola ning valget pipart (must pipar jääb õrna valge kalaga liiga tugev). Valmista tempuratainas – selleks tuleb spetsiaalne tempurajahu (valmistatud peamiselt riisijahust) segada veega, vajadusel võib maitse järgi lisada ka veidi soola. Tempurataina tekstuurist sõltub, kui paks või õhuke jääb kala peal tempurakiht. Soovitan suhteliselt vedelat tainast – sellist, et kala sisse kastes valgub enamus tainast kaussi tagasi. Sel juhul jääb kalale kerge ja õhuke tempurakiht, mis ei varjuta ahvena hõrku maitset. 

Kuumuta potis vähemalt 2-3 cm paksune õlikiht ning pane tempuratainasse kastetud kalafileed potti. Jälgi, et need üksteisega küpsedes kokku ei kleepuks, seetõttu pane potti vaid 1-2 fileed korraga. Küpseta kala olenevalt selle suurusest 1-2 minutit (keera vahepeal ka külge). Küpsenud kala pane köögipaberiga kaetud taldrikule nõrguma. Serveeri tempura ahven toorsalatiga.

Salatiks pane taldrikule rukolalehed, viiluta redised ja avokaado ning poolita kirsstomatid. Viimasel ajal olen ostnud Intsu talu kollaseid ja musta-punase triibulisi kirsstomateid, mis on hea valik nende sordivalikus. Kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta, kuid see ei tee neist loomulikult veel mahetomateid. Tomatitaimed vajavad toiduks ju väetist ikka. Minul endal on sel aastal eesmärgiks kasvatada 100% mahetomateid; olen sinnapoole püüelnud ka eelnevatel aastatel, kuid olen nii mulla kui tomatitaimede toitmisega mööda pannud. 

Salati juurde tagasi – salatikastmeks sega kokku 3 osa oliiviõli, 1 osa sidrunimahla, maitse järgi roosuhkru siirupit, soola ja pipart. Kalla kaste salatile ning tõsta salati peale ka kuumad tempura ahvenad. 

Goma kaste – täielik umami

Kes mu blogi järjepidevalt loeb, on tõenäoliselt märganud, et mind on juba oma poolteist aastat haaranud täielik Aasia toitude vaimustus. See on osa uute maitsete otsingust, vaimustusest toidumaailma vastu, mis mind ikka ja jälle innustab. Eelnevalt olen elanud pikalt nii Eesti- kui Itaalia-perioodis, katsudes nende maade kööke detailsusteni tundma õppida. Tõsi, Itaalia köök on niivõrd ulatuslik ja piirkonniti erinev, et avastusi jätkub kindlasti ka edaspidiseks.

Aasia köök on väga lai mõiste ning hõlmab eurooplase vaatevinklist mitme suure rahva kööke, mis on tegelikult väga erinevad. Kindlasti on ka nende köökide tõlgendus Euroopas ja Ameerikas hoopis teistsugune kui kohapeal. Ise olen reisidel saanud kogeda nii Jaapani kui Tai köögi võlusid ning need mu kaks suuremat lemmikut on. Hiina köök on minu jaoks samuti äärmiselt huvitav ning maitsemööda, kuid kokkupuuted Hiina köögiga on mul praegu veel igal pool mujal väljaspool Hiinat.

Aasia kööki on minu jaoks alati ümbritsenud mingi salapära, mis tuleneb meie jaoks tundmatute toorainete ja maitseainete rohkusest. Olen lugematuil kordadel Aasia toitu süües tabanud end imestamast, kui eriliselt hästi see toit maitseb, kuid mul pole aimugi, mis maitseained siin mängus on. Pidevalt uurides ja katsetades on loomulikult ka arenguid ning mitmeid huvi pakkuvaid maitseaineid, maitseainesegusid ja kastmeid olen tuvastanud. Osa neist pooljuhuslikult – nagu kunagi wakame maitse ja nimetuse omavahel kokku viisin.

Hiljutiselt avastusretkelt Jaapani poodi MoMo leidsin kastme, mille välimus on kõike muud kui isuäratav (Anee ütles tabavalt, et meenutab leivajuuretist), kuid seda nähes tundsin kohe ära ühe Jaapani kastme, mis oli mul sealsetes salatites absoluutne lemmik. Selle maitse on kirjeldamatu ja mittevõrreldav millegi tuttavaga (ühe komponendina on äratuntav röstitud seesam), minu jaoks on see täielik umami maitse. Ongi ju umami maitset kui viiendat maitset (või siis midagi väga maitsvat) esmalt kirjeldatud just Jaapanis. Ma ei teadnud seni selle salatikastme nime, kuid nüüd sain pudelilt lugeda, et tegu on Goma kastmega. Googeldamistulemused lisasid selgust ja andsid ideid. Goma tähendab jaapani keeles seesamit. Leidsin Youtubest ühe taanikeelse video Goma kastme valmistamisest (saab aru ka ilma taani keele oskuseta, vähemalt rootsi keele baasil). Asusin kohe järgi proovima; eraldi poeskäiku tooraine varumiseks pole vaja ette võtta. Kuna mul on Aasia-vaimustus juba pikalt peal, on mul üks külmkapp täis igasuguseid Aasia kastmete-vedelikega pudeleid, mida erinevate toitude katsetamisel on tekkinud.

Goma kaste:

0,5 dl röstitud seesamiseemneid

1 tl suhkrut

0,5 sl kalakastet

1 sl sojakastet

1 sl röstitud seesami õli

1 sl Jaapani Mirin äädikat

Mõõda 0,5 dl seesamiseemneid. Rösti seesamiseemneid 180-kraadises ahjus mõni minut. Jahuta seemned, tõsta 1 tl seesamiseemneid kaussi ning ülejäänud purusta kohviveskis (või uhmris). Lisa purustatud seesamiseemned tervetele, samuti lisa kaussi suhkur. Nüüd nirista kaussi järgemööda kõik vedelikud – kalakaste, sojakaste, röstitud seesami õli ja Mirin äädikas (videoretseptis küll äädikat polnud, kuid Goma kastme sees on äädikas tuntav, seega lisasin Jaapani äädikat).

Minu valmistatud Goma kaste

Tõsi, tulemus ei jää päris sama, mis poes müüdaval kastmel, kuid midagi selles suunas küll. Kes tõelist umami maitset tahab tunda, tasub ikka see valmis kaste osta. Goma kastmel on lisaks veel hulk aineid sees, mille söömise üle ma uhke pole, kuid minu jaoks saavutas umami maitse võidu glutamaadi ees. Glutamaat on paraku Aasia toitudes väga sage kaasnähtus. Vahel õnnestub siiski erinevate tootjate vahel valides leida ka ilma glutamaadita tooteid.

Goma kaste sobib kõige paremini just salatitega. Võib teha erinevatest komponentidest salati – lisada nt salatilehti, kurki, redist, paprikat, idusid jt krõmpsuvaid aedvilju (tomati välistaks). Samas on goma kaste ideaalne ka lihtsalt mõne tugevakoelisema salatiga – nt little gem või Rooma salat.  Üks suur lemmik on aga goma kaste värske kapsaga (vahel lõikan veidi karulauku ka lisaks). Piltide peal on salatil veel tuunikalahelbeid, ka neid võib lisada. Salati kõrvale tavaliselt midagi muud ei söögi – see on nii täiuslik. Ideaalne toit neile, kes tahavad kaalust alla võtta.

Värsked hapukurgid (soolakurgid) kahel moel

Praegu, juuli lõpus, on aias kõige külluslikum aeg - saab oma tomateid, herneid, ube, kurke, paprikaid, porgandit, peeti, maitserohelist, punaseid- ja musti sõstraid, tikreid ning kuumaasikaid. Töö taimedega on igati vaeva väärt, kui kingituseks saab sellised saagid.

Ühes peenrakastis on mul 9 kurgitaime, mis sel aastal on nii lopsakad, et voolavad kastist välja. Kurgikasvatus on täielikult mahe - panin suve algul alla vaid värsket muruniidet, mis soojendas taimi alt ja veidi kanakakat. Sordiks on mul teist aastat järjest Dolomiit, mis on väga hea saagikusega kurk, mille otsad ei lähe ka kibedaks. Kurk on mul aias kõige hooldusvabam taim, ei eemalda neilt lehti ega näpista otsasid. Kuna meil lisaks tomatitele on ka kurgid ühendatud automaatsesse kastmissüsteemi, ei ole ma pidanud pärast taimede mulda istutamist muud tegema, kui vaid kurke korjama.

Meie kurgikasvatus aastal 2013

Aga kurke on nii palju, et jagan neid naabritele laiali ja panen ka purki. Lemmik on ikka värske hapukurk, mida nimetatakse ka soolakurgiks. Millalgi turul märkasin, et osadel, kes müüvad värskeid hapukurke, on kurgid ererohelised, teistel aga kollakad-pruunikad. Oletasin, et see sõltub sellest, kui kuuma veega on kurgid tehtud.

Proovisin ise ka värskeid hapukurke teha kahel meetodil - kuuma ja külma veega; retsept ja koguseid jäid samaks.

Kui kurkidele kuuma vett peale kallata, muutuvad need tõesti kollakaks-pruunikaks, samuti tulevad kurgid rohkem hapud ning võtavad tugevamini mustsõstralehtede, küüslaugu ja tilli maitset külge. Tundub, et kuuma veega kurke tehes lähevad kurgid ka seest õõnsaks. Süüa kõlbavad juba 24 h möödudes.

Külma veega kurke tehes säilitavad kurgid loomuliku rohelise värvi ning ei ole nii hapud. On samuti valmis 24 h pärast. Mulle meeldivad need külma veega tehtud kurgid just esimese ööpäeva möödudes. Teisel päeval kõlbavad veel ka süüa, aga edasi on liiga hapud.

See on puhas maitse küsimus - mõnele meeldivad hapumad, teistele vähem hapumad kurgid. Mina eelistan neid külma veega tehtuid, mis jäävad ererohelised ja kuidagi värskemad. Kui terminoloogiliselt veel püüda selgitada, siis esimese ööpäeva möödudes on maitse järgi tegu soolakurkidega ning järgmistel päevadel pigem hapukurkidega.

Vaja läheb:
ca 1 kg kurke
1 l keedetud ja jahutatud vett
1 kuhjaga sl soola
1 sl suhkrut
6 mustsõstra lehte
2 tilliõisikut
pool küüslaugupead (või umber 4-5 küüslauguküünt keskelt poolekslõigatuna)

Vaskakul külma veega, paremal kuuma veega värske hapukurk (soolakurk).

Keeda vesi, lisa sool ja suhkur. Nüüd vali, kas teed kurgid kuuma veega või jahutad vee maha. Lao purki vaheldumisi mustsõstralehed, kurgid, tilliõisikud. Küüslauku koorida pole vaja, aga võib küüned keskelt pooleks lõigata, siis imendub maitse paremini. Viimasena kalla kurkidele peale vesi. Purki ära kaaneta. Kurke võib teha ka suures potis. Jäta toasoojusesse või veidi jahedamasse kohta ööpäevaks seisma (mina panen garaaži või sauna põrandale).

Alternatiiv juustuleibadele - rohelise salatimütsi ja peekoniga röstleivad

Juustuleivad on olnud minu jaoks kiiretel hetkedel üks toit, millest ma vist kunagi ei tüdine. Lihtsalt röstin leiva, panen sellele paar viilu juustu ja sageli ka tomatit peale ning see maitseb ütlemata hästi. Võiks öelda, et see on kujunenud lõunal õuest või linnast tulles, kui kõht on juba korisevalt tühi, täiesti mugavustoiduks, millele ma pole vaevunud mingit alternatiivi välja mõtlema.

Aga elu teeb korrektiive ning hetkel räägin ma oma juustuleibadest minevikuvormis. Mul tuli mõneks ajaks loobuda kõigist lehmapiimatoodetest ning lisaks juustule olen ma ilma ka oma igahommikusest must be hommikusöögist ehk Pajumäe rosinatega kohupiimakreemist. Juustust ja kohupiimakreemist loobudes mõistsin ühtlasi, et olin neist täielikus sõltuvuses, kuna sõltuvustest loobumine on alati emotsionaalselt keeruline.

Püüdsin leida neile kahele aseainet - kohupiimakreemi proovisin asendada sojajogurtiga, aga mul tuli juba esimesest ampsust vastikustunne ja nostalgiahetk 4-aasta tagusest ajast - rohkem ei tahtnud. Parmesani annab minu meelest edukalt asendada lambapiimast Pecorinoga ning lisaks saan ma süüa ka kitsejuustu. Kitsejuust pole mul olnud küll lemmikute hulgast, kuid uurisin siiski uue pilguga meil müüdavad kitsejuustud üle ning leidsin viilutatud kitsejuustu "Kitseke", mida saab ka edukalt röstleivale panna. (Juustu)näljaga kõlbab küll, kuid muidugi päris "see" pole.

Mu menüü kaldub olude sunnil praeguse seisuga iga päev aina piiratumaks. Ma ei tea praegu, milleks see hea on, aga ehk selgub see kunagi tagantjärgi.
Ekstreemtingimused võivad olla küll rasked taluda, kuid teevad mõtte ärksaks ning panevad rohkem katsetama.

Vaja läheb:
koorikleiba (nt Rukkipala)
õrna tekstuuriga salatit (minul misuuna ja rukola segu)
1 küps avokaado
lutserni idusid
meresoola (vajadusel)
lusikaotsaga sinepit
oliiviõli
Pecorino juustu
peekonit

Rösti leivad. Ideaalne on koorikleib, aga sobivad ka teised leivad vastavalt maitsele või soovi korral sai/ciabatta. Tükelda avokaado väikesteks tükikesteks (juhiseid avokaado valimiseks ja tükeldamiseks võid lugeda siit). Haki salatiline ja sega avokaadoga. Maitsesta pipra, sinepi ja törtsu oliiviõliga. Sega rohelisse massi Pecorino juustu (arvesta, et Pecorino on soolane ning lisasoola ei pruugi vaja minnagi). Viimasena sega õrnakoelised lutserni idud (vaata siit, kuidas neid ise idandada). Prae peekoniribad ja kuivata need köögipaberil liigsest rasvast. Tõsta kate röstleivale ning puista peale praetud peekonit.

Lavaširullid

Ühe lihtsa, kiire ja maitsva lõunase suutäie saab kokku keerata lavaši vahele. Mõte lavaširulle teha tuli seetõttu, et sain turult väidetavalt säilitusainevaba kuumsuitsusinki, toodetud Rey lihatööstuse poolt. Ma lihtsalt muidu põhimõtteliselt ei söö sinke nendesse topitavate lisaainete tõttu. Püüdes kodus googeldades Rey lihatööstuse kohta rohkem infot hankida, tuli mulle üllatuseks, et neil puudub isegi oma koduleht, sain teda, et Rey Lihatööstus kuulub Eesti Lihatootjate Assotsiatsiooni ning ühtlasi kannab ka kaubamärki Aus Kaup (mis küll tähendab vaid seda, et toodetes pole kasutatud kondilihamassi), lisaks tuli välja info, et mõned aastad tagasi maksid nad töötajatele ümbrikupalka... Ma ei tea, kas uskuda siis infot, et sink on tehtud ilma säilitusaineteta (mingeid pabereid müüjal turul mulle näidata polnud), samas ei tähenda ju säilitusainevaba täiesti ilma ühegi E-ta sinki. Minu skeptilisus tuleb sellest, et kunagi sain ühe singiga kõvasti petta. Ostsin üle aasta aja Herne tänava ökopoest lahtiselt müüdavat Otepää suitsusinki, pidevalt uurisin ja puurisin, et kas tõesti on ikka puhas sink, et tahan anda lapsele ka ja olla kindel; kinnitati, et ei kasutata E-aineid... Kuni ühel päeval hakati pakendama sama sinki kilepakendisse, millel oli peal ka nõuetekohane silt singi koostisosadest, milles leidus lisaks sealihale ka paras rida E-sid. Olin ikka väga löödud ning minu usaldus igasuguste singimüüjate vastu on visa taastuma; lapsele ei julge pärast seda pettasaamist küll ühtegi sinki enam pakkuda.

Vaja läheb:
ca 50-75 g lavaši (1/3 pakist)
sulatatud juustu
ca 4-5 viilu tavalist juustu (nt Saaremaa)
ca 3-4 viilu väherasvast sinki
1 lühike kurk
lehtsalatit
värsket tilli

Lõikasin suurest lavašikettast ühe tüki, laotasin laiali ning määrisin sellele sulatatud juustu. Laotasin peale singi- ja juustuviilud, lehtsalati ning värsket tilli. Koorisin kurgi ning lõikasin pikkupidi neljaks. Asetasin ka kurgid pikkupidi lavaši peale, nii, et keerates jääks kurgiviil keskele. Keerutasin paraja suurusega rulli ning lõikasin keskelt pooleks. Sobib kohe söömiseks, üle paari tunni seistes vettib juba ära.

Ürdine peedisalat parmesaniga

Peet ei kuulu üldiselt mu lemmikute hulka, kuid on üks salat peedist, mis mulle tõeliselt maitseb. Nägin seda retsepti sõbranna juures Anni Arro kokaraamatus, kuna aga üles ei kirjutanud, siis pole see mul kindlasti täielikult meeles ning olen teinud retsepti väikesed muudatused.

Vaja läheb:
põldsalatit
keedetud peeti
pressitud küüslauku või küüslaugusoola
tüümiani
rosmariini
oreganot
seesamiõli
palsamiäädikat
paremsani

Asetan kaussi salatilehed. Keedetud, kuid külma, peedi lõikan ratasteks ja tõstan salatilehtedele; selles salatis peavad kindlasti suured lõigud olema, riivitud peet ei sobi, kuna muudab täielikult salati maitset ja olemust. Peale puistan kas pressitud küüslauku (täna tegin küüslaugusoolaga, kuna ei tahtnud värsket küüslauku süüa), tüümiani, rosmariini, oreganot. Seejärel tilgutan peale palsamiäädikat ning niristan veel seesamiõli, mütsiks panen suure kuhja jämedalt riivitud parmesani. Valmib kiiresti (muidugi, kui on olemas keedetud peet) ning maitseb hästi - peedi ja parmesani kooslus on fantastiline.

Klassikaline Bruschetta

Soojade kevadilmadega kipub isu vahel kaduma. Siiski, kui terve esimene pool päevast on õues veedetud, läheb kõht ikka tühjaks ning vaja oleks midagi lihtsat, kerget ja maitsvat. Bruschetta vastab väga hästi sellisele kirjeldusele. 

Vaja läheb:
4 jämedat viilu ciabattat
2 lihatomatit
1 küüs küüslauku
pool peotäit värsket basiilikut
tumedat palsamiäädikat
külmpressitud oliiviõli
musta värskelt purustatud pipart
oreganot

Mina tegin nii: lõikasin ciabattast neli ca 1-1,5 cm paksust viilu ja pistsin rösterisse. Hakkisin tomati (jätsin suhteliselt suured tükid) ja basiiliku, panin kaussi, lisasin tilk palsamiäädikat ja purustasin veskist ohtralt pipart. Küüslauguküüne lõikasin pooleks ning hõõrusin sellega rösterist tulnud ciabattaviile, röstituna on leib kare ning küüslaugumahl imendub hästi selle sisse. Ciabattale niristasin peale külmpressitud oliiviõli ning sellele omakorda tõstsin kausis valmissegatud tomati-basiilikusegu. Kõige peale puistasin veidi oreganot ning veelkord pipart ja mõned tilgad oliiviõli. Nii lihtne see ongi - ja sobib suurepäraselt kokku sooja ilmaga. Ciabattast soovitan valida tumedama variandi, kus on lisaks nisujahule ka odrajahu sees, nisuciabatta on minu arust liiga tavalise saia maitsega.