Aprikoosimoos

Omakeedetud aprikoosimoos on väga maitseküllane ja intensiivne ja näeb välja justkui oleks päikeseline suvi kinni püütud ja talveks purki pistetud. Kes maitsta saab, see on võlutud; see on korduvalt järgi proovitud viimase nädala jooksul. Tasub keeta kohe rohkem ja nautida ka juba suvel, mitte vaid talveks varuda.

Aprikoosimoos sobib söömiseks traditsiooniliselt pannkookidega, aga ka plaadikookide tegemiseks on see väga hea. Minu lemmik on aprikoosimoos aga maitsestamata jogurti kaaslasena ning seetõttu eelistan jätta moosi sisse suuremad viljaliha tükid. Kindlasti sobib aprikoosimoos ka vaniljejäätisega ning isegi õli baasil tehtud salatikastmesse võib (mee asemel) poetada lusikatäie aprikoosimoosi.

Ma ei ole tegelikult eriline moosikeetja ega ka üldse mooside tarbija. Enamik marju panen ma tervena sügavkülma, väga vähe teen toormoose. See suhkrukogus, mis mooside sisse keedetakse, on ikka hirmuäratavalt suur. Traditsiooniline kogus on 1 kg marjade kohta pool kilo suhkrut. Mina vähendasin aprikoosimoosi keetes suhkru kogust veel poole võrra ja moos on ikka magus.

Aga põhjus, miks ma aprikoosidest üldse moosi keetma asusin on see, et aprikoosi maitseomadusi saab kuumtöödeldes suurepäraselt väärindada. Võib-olla teen ma liiga, aga minu arvates on aprikoos muidu niisama süües selline omadusteta vili. Aprikoose ma niisama söömiseks eriti ei osta, sest näiteks nektariinid ja virsikud on oluliselt mahlasemad ja maitseküllasemad.

Aga mõned viljad omandavadki iseloomu just kuumtöödeldes, st toorena süües on nende maitseomadused pigem õlgu kehitama panevad. Marjadest on sellised minu arvates murakas, põldmari ja isegi ka mustsõstar. Puuviljadest aga see sama aprikoos.

Peale selle, et aprikoosimoos maitseb taevalikult, on see ka (vähemalt praegu) kõige odavam vili, millest moosi keeta. Eelmisel nädalal müüdi ideaalses olekus aprikoose Balti Jaama turul lausa 1 €/kg. Tarbijale loomulikult positiivne, aga see hind tekitab küsimusi, kuna tundub absurdne, et selle hinna sisse mahub aprikoosiistanduse omaniku tulu, töötajate palgad, transport, mitmete vahendajate oma osa ja lõpuks ka turumüüja kasum.

Kui ma turul juba kolmandat kotti aprikoosi täis ladusin, küsis minu taga järjekorras seisev naine, et mida ma nendega ette võtta kavatsen. Kuuldes, et hakkan moosi keetma, ladus ka tema endale kolm suurt kotitäit aprikoose.

Vaja läheb:
1 kg aprikoose
250-300 g suhkrut (olenevalt viljade küpsusastmest)

Poolita aprikoosid ning eemalda neist kivid. Lõika aprikoosid 4-6-ks tükiks ning pane tükid potti. Lisa potti kohe ka suhkur ning  kuumuta pliidil, kuni aprikoosidest hakkab eralduma vedelikku ja suhkur hakkab sulama. Sega selles etapis, et moos põhja ei kõrbeks. Kui vedelikku on piisavalt tekkinud, jäta moos madalale kuumusele vaikselt keema ning eemalda aeg-ajalt pealt heledat vahtu. Keeda moosi 25-40 minutit. Keetmisaeg sõltub sellest, kui küpsed on viljad (mida küpsemad, seda vähem vajavad) ning ka sellest, kui intensiivse maitsega moosi keetja soovib (mida kauem, seda intensiivsem).

Olen keetnud juba mitu laari aprikoosimoosi ning katsetanud erinevaid keetmisaegu ja ka suhkrukoguseid. Kui on küpsemad viljad, siis piisab ka 250 g-st suhkrust 1 kg viljade kohta, aga kui veidi tooremad, siis läheb suhkrut ka rohkem.

Tasub ka üle korrata, et enne moosi purki panekut tuleb purgid ja kaaned väga hoolikalt pesta ja steriliseerida kas ahjus või keeva vett peale kallates. See tagab mooside säilivuse. Samuti ei tohi kunagi moosi keetes panna moosi sisse tagasi suust läbi käinud lusikat. Iga maitseproov käib ainult puhta lusikaga. Kui moos purkides ja kaanetatud, võib purke esmalt hoida pea alaspidi, kuna kuum moos hävitab ka kaantelt kõik bakterid.

Maasika-tšillimoos

Mulle tundub, et enamik väikeste laste emasid teevad moose ja muid hoidiseid öösel või hilistel õhtutundidel, kui lapsed on magama pandud. Mäletan enda lapsepõlvest, kui hommikul ärgates oli laua peal kümneid ja kümneid hoidistega purke, mis olid sinna öösel “tekkinud”. Keedan nüüd minagi moose oma uneaja arvelt, kuid selliseid koguseid, nagu mu ema kunagi valmistas, mina teha ei suuda. Ja ega pole vajadustki nii paljuks, kuna minu lapsepõlve ajal oli hoidistamine oluliselt suurema osatähtsusega talvisel toidulaual kui praegu. Ja pealegi, mu ema jaoks tundub hoidistamine ikka veel nii loogilise osana toiduainete säilitamisest, et osaliselt varustab ta oma õuna- ja kirsikompottidega ka meie pere.

Maasikahooaja lõpul jagan ühe uue avastuse – maasika ja tšilli koosluse – see on ühteaegu magus ja terav. Maasika-tšillimoos pole tüüpiline pannkoogimoos, vaid pigem sobib juustumoosiks. Veel jõuab väikese koguse viimastest magusatest maasikatest moosiks keeta!

Tavalise suhkruga keetes kipub maasikamoos tulema liiga vedel, kuna maasikas sisaldab vähe pektiini. Pektiin on looduslik tarretav aine, mida tööstuslikult toodetakse tsitruseliste- ja õunakoortest ning lisatakse moosisuhkrule. Maasika-tšillimoosi keetmisel kasutasingi moosisuhkrut. Moosisuhkrus sisalduv pektiin toimib paksendajana ning ühtlasi kulub moosisuhkrut tavalisest suhkrust vähem, kuna see tarretab moosi juba ka oluliselt väiksema kogusega kui nö moosi põhiretsepti (2 kg marju, 1 kg suhkrut) järgi suhkrut lisades. Ma ise pole küll kunagi seda “põhiretsepti” kasutanud, kuna selline moos on minu arvates liiga magus.

Tšilli kogus moosi sees sõltub nii tšilli teravusest kui ka inimese enda tšillitaluvusest. Seega peaks igaüks moosi sisse mineva tšilli koguse ise paika timmima moosi enne valmimist maitstes.

Vaja läheb:
500 g maasikaid
100 g Dansukkeri moosisuhkrut
20 g seemnetest puhastatud tšillipipart (kaal ilma seemnete ja sabata)

Puhasta maasikad ja tšilli ning pane need potti (lõikuda pole tarvis). Keeda maasikaid ja tšillit madala kuumusel (vajadusel lisa tilk vett) kokku 15 minutit. Umbes poole keetmise ajal lisa juurde moosisuhkur. Valmis moos püreesta saumikseriga ning pane puhastesse ja kuumutatud (soovitavalt väikestesse) purkidesse.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

Värsked hapukurgid (soolakurgid) kahel moel

Praegu, juuli lõpus, on aias kõige külluslikum aeg - saab oma tomateid, herneid, ube, kurke, paprikaid, porgandit, peeti, maitserohelist, punaseid- ja musti sõstraid, tikreid ning kuumaasikaid. Töö taimedega on igati vaeva väärt, kui kingituseks saab sellised saagid.

Ühes peenrakastis on mul 9 kurgitaime, mis sel aastal on nii lopsakad, et voolavad kastist välja. Kurgikasvatus on täielikult mahe - panin suve algul alla vaid värsket muruniidet, mis soojendas taimi alt ja veidi kanakakat. Sordiks on mul teist aastat järjest Dolomiit, mis on väga hea saagikusega kurk, mille otsad ei lähe ka kibedaks. Kurk on mul aias kõige hooldusvabam taim, ei eemalda neilt lehti ega näpista otsasid. Kuna meil lisaks tomatitele on ka kurgid ühendatud automaatsesse kastmissüsteemi, ei ole ma pidanud pärast taimede mulda istutamist muud tegema, kui vaid kurke korjama.

Meie kurgikasvatus aastal 2013

Aga kurke on nii palju, et jagan neid naabritele laiali ja panen ka purki. Lemmik on ikka värske hapukurk, mida nimetatakse ka soolakurgiks. Millalgi turul märkasin, et osadel, kes müüvad värskeid hapukurke, on kurgid ererohelised, teistel aga kollakad-pruunikad. Oletasin, et see sõltub sellest, kui kuuma veega on kurgid tehtud.

Proovisin ise ka värskeid hapukurke teha kahel meetodil - kuuma ja külma veega; retsept ja koguseid jäid samaks.

Kui kurkidele kuuma vett peale kallata, muutuvad need tõesti kollakaks-pruunikaks, samuti tulevad kurgid rohkem hapud ning võtavad tugevamini mustsõstralehtede, küüslaugu ja tilli maitset külge. Tundub, et kuuma veega kurke tehes lähevad kurgid ka seest õõnsaks. Süüa kõlbavad juba 24 h möödudes.

Külma veega kurke tehes säilitavad kurgid loomuliku rohelise värvi ning ei ole nii hapud. On samuti valmis 24 h pärast. Mulle meeldivad need külma veega tehtud kurgid just esimese ööpäeva möödudes. Teisel päeval kõlbavad veel ka süüa, aga edasi on liiga hapud.

See on puhas maitse küsimus - mõnele meeldivad hapumad, teistele vähem hapumad kurgid. Mina eelistan neid külma veega tehtuid, mis jäävad ererohelised ja kuidagi värskemad. Kui terminoloogiliselt veel püüda selgitada, siis esimese ööpäeva möödudes on maitse järgi tegu soolakurkidega ning järgmistel päevadel pigem hapukurkidega.

Vaja läheb:
ca 1 kg kurke
1 l keedetud ja jahutatud vett
1 kuhjaga sl soola
1 sl suhkrut
6 mustsõstra lehte
2 tilliõisikut
pool küüslaugupead (või umber 4-5 küüslauguküünt keskelt poolekslõigatuna)

Vaskakul külma veega, paremal kuuma veega värske hapukurk (soolakurk).

Keeda vesi, lisa sool ja suhkur. Nüüd vali, kas teed kurgid kuuma veega või jahutad vee maha. Lao purki vaheldumisi mustsõstralehed, kurgid, tilliõisikud. Küüslauku koorida pole vaja, aga võib küüned keskelt pooleks lõigata, siis imendub maitse paremini. Viimasena kalla kurkidele peale vesi. Purki ära kaaneta. Kurke võib teha ka suures potis. Jäta toasoojusesse või veidi jahedamasse kohta ööpäevaks seisma (mina panen garaaži või sauna põrandale).

Kõrvitsasalat

Enne eelmise aasta jõule tuli meil mõte teha kõrvitsasalati võistlus. Pidime suguvõsaga jõululaupäeval kokku saama meie juures Murastes ning kõik leibkonnad pidid kaasa võtma oma valmistatud kõrvitsasalati, mille hulgast plaanisime pimetestiga välja selgitada parima soorituse ja retsepti. Osalema pidid seega: mina, minu õde, Renee ema, minu ema ja minu vanaema; ja veel nalja viluks pidime tooma poest ühe Salvesti kõrvitsasalati ka.

Kuigi aega kõrvitsasalati valmistamiseks oli nädalaid, avastasin ma loomulikult endale omaselt viimasel minutil ehk siis päev enne jõule, et mul pole veel kõrvitsasalat tehtud. Mul tiksus tegelikult iga õhtu meeles, et kõrvitsasalat vaja valmis teha, aga lükkasin ja lükkasin seda kogu aeg edasi, kuna suurt kõrvitsat lahti lõigates peaks selle korraga ära lahendama. Toimetusi oli enne jõuluõhtut palju, just seetõttu andsin südaöösel siiski alla - tundsin, et ma ei jõua selle kõrvitsaga enam maadelda ja mu uneaeg on kallim. Mina olin mängust väljas. Mõtlesin enda lohutuseks, et vähemalt ei jää minu tõttu jõululaualt midagi puudu, kuna viis kõrvitsasalati purki on siiski veel tulemas.

Kui mu õde koos ema ja isaga meile jõudis, hakkas ta oma kõrvitsapurki otsima, kuid tulutult - ei tulnud see välja ühestki kotist ega ka autost. Hoolega tehtud kõrvitsasalat oli ununenud tema koju lauanurgale. Küll õde halas, kuna tahtis nii väga võistelda - ikkagi tema esimene enda tehtud kõrvitsasalat. Seega oli juba kaks osalejat mängust väljas. Kohe selgus ka tõsiasi, et isa polnud poest ostnud Salvesti kõrvitsasalatit (oli see tahtlik või mitte, aga tema polnud meie võistlusest sugugi vaimustunud, kuna kõrvitsasalat on temal ainuke asi, mida ta süüa ei suuda). Järgmisena tuli oma kõrvitsasalatiga lagedale vanaema. Aga oh üllatust - tema oli kõrvitsasalati asemel kaasa võtnud hoopis ebaküdooniakompoti, mis oli välimuselt suhteliselt sarnane kõrvitsasalatile. Kõrvitsasalati võistlus hakkas kujunema juba halenaljakaks. Lõpuks jäid võistlustulle vaid minu ema ja Renee ema kõrvitsasalatid. Minu ema lähenes loominguliselt - pani palju erinevaid vürtse, kuid testi käigus selgus, et oli liiga julge valik ja kõik ootasid midagi traditsioonilisemat. Renee ema oli aga pannud täppi - just klassikaline kõrvitsasalat, ka oma värvuselt ideaalne - ilus kuldkollane.

Kuna ühe kõrvitsa lõikusin lahti nüüd Hugo sünnipäeva puhul, meenus mulle kohe ka Renee ema tehtud kõrvitsasalat. Maitsed igati paigas - tunda nii vürtse kui äädikat, parajalt magus ja krõmpsuv. Uurisin retsepti järgi.

Kõrvitsasalat:
1 kg puhastatud kõrvitsat
1 l vett
250 g suhkrut
4 sl äädikat
8 tera nelki
1/2 kaneelikoort
1/2 muskaatpähklit
väike jupp ingverit


Koori kõrvits ning lõika see ühesuurusteks tükkideks (minul umbes 1,5 x 1,5 cm). Valmista marinaad - sega äädikas ja suhkur veega ning kalla marinaad potis olevatele kõrvitsakuubikutele. Mässi kõik maitseained marlisse, seo niiduga kinni ning pista ka see koos eelnevaga potti. Marli sisse pakkides ei pea maitseaineid hiljem ükshaaval välja noppima; kui aga maitseained purki panna, muudavad need kõrvitsa värvust pruunikaks. Lase kõrvitsal marinaadis seista üleöö. Hommikul kuumuta kõrvitsad koos marinaadiga keemiseni ning keeda max 2 min, siis jääb kõrvits kergelt krõmpsuv, aga mitte täiesti kõva. Vana kõrvits (nüüd juba uue aastanumbri sees) pidavat olema kõvem ja vajama rohkem kuumutamist; sügisesele kõrvitsale piisab ehk ka lihtsalt keema laskmisest.
Eemalda marli sees maitseained ning jaota kõrvits koos vedelikuga steriliseeritud purkidesse. Mähi kuumad purgid teki sisse järelküpsema ning eemalda tekk alles siis, kui purgid jahtunud (minul kulus selleks ööpäev).

Röstitud paprikad ürtide ja küüslauguga oliiviõlis

Vestleme emaga telefonitsi väga sageli toidu teemal; oleme üksteise menüüga ikka pidevalt kursis ning katsetame päris tihti vastastikku toite, mis kellelgi eriti hästi õnnestusid. Viimati oli juttu röstitud paprikatest, mis pandud purki ühes ürtide, küüslaugu ja oliiviõliga. Emale maitsesid need nii väga, et tegi kohe mitu korda järjest. Mina olen nüüd samas sõltuvusest ning laon neid juba päris mitmendat korda purki. Ürtideks valisin mina pune ja veidi ebatavalise estragoni (aga mulle estragon teatud toitudes väga maitseb).

Röstitud paprikad on eriti just talvisel hooajal ideaalsed salatikomponendid. Talvel külmaga kuidagi väga ei kipu lihtsalt toorsalatit sööma, midagi küpsetatut võiks salatis lisaks olla. Aga miks mitte kasutada õlis paprikaid ka saiakattena või pasta rikastajana.

Vaja läheb:
6 paprikat
2-3 küüslauguküünt (olenevalt küünte suurusest või enda küüslaugulembusest)
head külmpressitud oliiviõli
heledat muscovado suhkrut
kuivatatud pune
kuivatatud estragoni
meresoola
purustatud musta pipart

Poolita paprikad ning eemalda neilt seemned ja sabad. Aseta paprikad lõikepind allpool küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti paprikaid 200-kraadises ahjus ca 25-35 minutit (nahad võivad pealt mustaks tõmbuda, need tuleb hiljem eemaldada). Küpsetusaeg sõltub sellest, kui krõmpsuvaid või pehmeid paprikaid keegi soovib (olen proovinud nii lühema kui pikema küpsetusajaga ning mulle maitsevad kauem küpsenud veidi rohkem). Kohe ahjust välja võttes kata ahjuplaadil olevad paprikad pealt fooliumiga ning lase neil jahtuda vähemalt käesoojaks. Seejärel eemalda paprikatelt nahad - need peaks nüüd väga kergelt lahti tulema. Soovi korral lõika paprikad ka väikesemateks tükkideks.

Kui tarbid paprikad kõik kohe ära, pole neid tarvis purki kihiti laduma hakata - sel juhul puista röstitud paprikatele maitseained, haki peenelt küüslauk ja lisa ka see ning kalla üle hea külmpressitud oliiviõliga. Sobib ka koheselt söömiseks, ei pea pikalt maitsestuma. Purki panekuks olen seganud maitseained (va küüslauk) eraldi kausis - nii on oluliselt lihtsam, kui iga kihi järel võtta kätte järgemööda pipra- ja soolaveski ning lisaks maitseainete purgid ja suhkur. Purgi põhja lähevad paprikad, seejärel maitseained, küüslauk ja oliiviõli, taas paprikad, maitseained, küüslauk ja oliiviõli ja nii edasi. Säilivuse osas pole katseid teinud, alati on need paari päevaga otsa saanud, aga usun, et vähemalt nädala seisavad need külmkapis ikka.

Lisaks veel üks lõhesalat ka, mis mulle väga maitses.

Salatiks läheb tarvis:
röstitud paprikaid ürtide ja küüslauguga oliiviõlis
grillitud suvikõrvitsat
rukolat
avokaadot
kirsstomateid
mungube ja lutserni ube
grillitud lõhe (võib olla salatis nii kuumana kui külmana)


Minu köögis olevast multifunktsionaalsest grillist plaanin rääkida ühes peagi tulevas postitusest lähemalt. Salati jaoks saab suvikõrvitsat grillida ka grillpannil või röstida ahjus. Sama lugu lõhega (meresoola ja valget pipart ka veidi peale). Rukola, avokaado ja kirsstomat tükeldada ja panna kaussi, peale mungoad, röstitud paprikaid ja suvikõrvitsad ning kallata üle sama ürdi-küüslauguõliga, mis paprikate peale sai pandud. Üks priske lõhetükk kroonib kogu salatit. Tõeliselt maitsev ja täisväärtuslik toit.

Väga lihtsa ja kiire salati nende samade paprikatega mõne teise toidu kõrvale (mitte põhiroana) saab siis, kui lõigata paprikatükid väiksemaks, lisada meelepärasele salatile, niristada peale oliiviõli sealt samast purgist ning soovi korral ka veidi Parmesani.

Tomatikaste pastale; võib panna ka talveks purki

Sellist tomatikastet olen ma söönud terve tänavuse tomatihooaja. Algul seda päris retseptiks ei pidanudki, lihtsalt sai tomatiuputuses pidevalt rohke tomatiga toite välja mõeldud ja selle kastme puhul läksid käiku tomatiga loogiliselt sobivad komponendid, mis alati kodus olemas. Millegipärast maitses see kaste nii väga, et tegin seda veel ja veel, sai pakutud mitmetele külalistelegi ning nendegi poolt heaks kiidetud.
Retsept ilmus ka tänases Postimehe Arteris.

Vaja läheb (2-le):
praadimiseks sobilikku oliiviõli
1 mugulsibul
1 paprika
6 tomatit
2 küüslauguküünt
soovi korral jupp tšillit
punt peterselli
0,5 tl meresoola
1 tl muscovado suhkrut
purustatud musta pipart

Serveerimiseks: pastat ja parmesani


Haki kõik komponendid tükkideks. Prae madalal kuumusel oliiviõlis hakitud sibulad ja paprika, kuni need pehmenevad, lisa tomat, küüslauk ja soovi korral ka tšilli ning hauta madalal kuumusel ajaliselt umbes 20 minutit (suuremat kogust valmistades on ka hautamisaeg veidi pikem). Maitsesta peterselli, soola, pipra ja muscovado suhkruga.
Tomatikaste sobib serveerimiseks kuumalt meelepärase pastaga; peale puista riivitud parmesani. Samuti võib tomatikastme purki panna ning säilitada talveks.

Põldmarjamoos

Korjasin nädalavahetusel Noarootsist veidi üle ühe kilogrammi põldmarju ning pistsin osa saagist sügavkülma, ülejäänu aga keetsin moosiks. Üldiselt valmistan ma hoidiseid minimaalselt ning enamasti ongi need just konservatiivsed (ei miksi erinevaid vilju ja maitseid) moosid mu lemmikmarjadest. Loodan ja usun, et jõuan kunagi ka sinna faasi, et hakkan hoidiste vallas rohkem katsetama.
Põldmarjamoos on üks mu lemmikmoosidest - ja põldmari on kindlasti parim just keedetud kujul (nagu ka murakas).
Põldmarju saab sageli ka turult - nägin päev hiljem turul käies, et üks tädi müüs väga ilusaid põldmarju vaid 60 kr/kg. Kuna olin neid just ise korjanud, siis ei hakanud ostma. Kindlasti korjan põldmarju sel aastal veel, kui nädalavahetustel Noarootsis käin. Sel aastal on mu sügavkülmavarudest ikka päris märkimisväärne osa enda korjatud marjad.

Põldmarjamoos:
ca 900 g põldmarju
ca 350 g suhkrut (sellest umbes 4-5 sl moosisuhkrut)

Pane põldmarjad ja suhkur potti ning keeda umbes 15-20 minutit. Kuna põldmarjad eritavad palju mahla, siis moos tuleb väga vedel (pigem nagu kompott). Kui on soov saada veidi tahkem moos, siis võib osa suhkrust lisada moosisuhkru näol (või kasuta vaid moosisuhkrut). Kalla kuum moos steriliseeritud purkidesse ja sulge õhukindlalt.

P.S. Suhkrut kasutasin moosis suhteliselt vähe, aga ka selline kogus pani mu südame verd tilkuma - ma pigistaks pigem silma kinni, et mitte näha/teada, palju moosis tegelikult suhkrut on. Hirmuäratavalt suur suhkru kogus on kindlasti üks põhjuseid, et ma nii vähe moose keedan ja söön.

Jõhvikad purgis… ja tuhksuhkrus

Septembrikuus, mil valmivad jõhvikad, on inimestel sügavkülmad juba pungil täis erinevaid marju, seetõttu hilise valmimisega jõhvikad sinna teenimatult enam ei mahu. Jõhvikate algupärase maitse säilitamiseks on aga üks vana ja hea nipp, mida on kasutatud aastakümneid ajal, mil sügavkülmikuid veel ei tuntud. Nimelt säilivad jõhvikad vee sees kaanega suletavas purgis üle talve. Jõhvikas sisaldab looduslikult bensoehapet, millel on konserveerivad omadused - just seetõttu säilib jõhvikas ideaalselt ilma suhkru (kui konservandi) lisamiseta.

Vaja läheb:
jõhvikaid
keedetud ja jahutatud vett
kaanega suletavat purki

Jõhvikad on tuntud kui ideaalsed kodumaised vitamiiniallikad - enim vitamiine ja antioksüdante leidub tumepunastes täisküpsetes jõhvikates. Jõhvikad on külluslike vitamiinide poolest head külmetushaiguste ennetajad ja vajadusel ka ravijad, samuti alandavad jõhvikad vererõhku ning ergutavad seedenäärmete tegevust. Eesti kliimas oleks neid ideaalne varuda septembri lõpus ja oktoobri algul. Jõhvikate talveks säilitamine on lihtsamaist lihtsam - tuleb lihtsalt keeta vett, see maha jahutada, panna jõhvikad purki ning kallata keenud aga juba külm vesi jõhvikatele peale. Mina pole isegi purke desinfitseerinud, olen neid vaid kraani all hoolikalt kuuma veega pesnud, mingit riknemist pole veel märganud. Küll aga kasutasin ühel aastal plastmasskaanega purke - nendes tekkis õhu juurdepääsu tõttu siiski peale valge kiht. Seega säilitamiseks on tarvis õhukindlalt suletavaid purke. Purke tasub hoida toatemperatuurist külmemas hoiukohas - nt jahedas sahvris.
Jõhvikate isu tekib mul tavaliselt alles jõulude paiku - seni suudab organism vitamiine veel mujalt hankida, aga just see teine pool talve ja ka terve kevad tunduvad jõhvikad eriti ihaldusväärsed. Jõhvikaid saab kasutada erinevates küpsetistes kui ka lihtsalt tuhksuhkrus veeretada ning neid kommi asemel nosida. Meie pere lemmikud on talvisel perioodil just tuhksuhkrus veeretatud jõhvikad, seetõttu varun jõhvikaid igaks talveks ikka paarkümmend purgitäit.

Päikesekuivatatud tomatid

Kel kodus tomatid omal kasvuhoones kasvamas, seisab päikeseküllasel suvel silmitsi olukorraga, mil neid valmib rohkem kui ära süüa jaksaks. Minul kodus kasvuhoonet pole, küll aga külastame me tomatikasvuhooneid Toilas ja Noarootsis :) Sain Noarootsist kaasa portsu tomateid ning plaanisin neist osad ahjus ära kuivatada ehk teha nn päikesekuivatatud tomatid. Tomateid läks aga mõne päevaga nii mitmesse toitu ning lihtsalt söömiseks, et lõpuks ma enam ei raatsinudki allesjäänuid ära kuivatada. Kuna ma rääkisin Renee emale tomatikuivatusplaanist, aga tomatite kuivatamiseni ei jõudnud, otsustas Renee ema tomateid ise kuivatada. Seega minu osa nende tomatite valmistamises on minimaalne.

Vaja läheb:
u 2 kg tomateid
külmpressitud oliivõli
oreganot
soola
musta pipart

Kui ma kuulsin, kaua nende tomatite kuivatamine aega ja vaeva nõudis, kadus mul tahtmine neid ise teha. Et tomatid ära kuivaks, võttis see aega neli päeva, mil tuli ahjule tuld alla teha. Pealegi - mina oma elektriahjuga suurendaks oma ökoloogilist jalajälge haiglaselt palju, saades selle tulemusena vaid ühe tillukese purgi päikesekuivatatud tomateid. Aga Renee ema kuivatas need siiski puuküttega ahjus ära ning tüdimusest selle protsessi vastu loovutas need tomatid mulle. Minu osa seisnes siis vaid tomatite purki panemises ning soola, pipra, oregano ja oliivõli lisamises.
Päikese käes vist Eesti kliimas neid tomateid ära ei kuivataks, nagu need nimele vihjates autentselt tehtud võiksid olla...