Neljapäev, 30. september 2010

Digestive küpsised

Lisaks tatrale on poodidest millegipärast otsa lõppenud ka Digestive küpsised. Minu vaatlus põhineb paaril Selveril, seega ei taha nüüd päris paanikat külvata ja innustada inimesi poodidest, kus küpsised veel alles, neid kottidega koju tassima. Kui Digestive küpsiseid poest ei saa, võib ju neid ka ise teha. See pole esimene kord, kui neid ise teen. Retsept nami-namist.


Vaja läheb:
100 g täisteranisujahu 

100 g kaerajahu

50 g pehmet pruuni suhkrut (kasutasin muscovado suhkrut)

1 tl küpsetuspulbrit

noaotsatäis soola 

100 g võid

1-2 sl piima

Sega kuivained omavahel. Näpista juurde või, kuni saad peene puru. Lisa nii palju piima, et saad niiske taina. Pane tainas 15 minutiks külmkappi tahenema.
Pane tainas kahe toidukile tüki vahele ning rulli ettevaatlikult 3 mm paksuseks. Lõika tainast 6-7 cm läbimõõduga kettad (vajutasin klaasiga). 
Tõsta tainakettad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni küpsised on kuldsed. Tõsta küpsetusplaat ahjust välja ning lase 5 minutit jahtuda. Siis libista küpsised metallrestile jahtuma. Küpsised säilivad 2-3 päeva õhukindlas karbis.

Neljapäev, 23. september 2010

Esimesed päevad kokakoolis

Mul on seljataga kaks väga põnevat päeva Tallinna Teeninduskooli kokakursustel ning saadud emotsioonid tungivad vägisi paberile. Mõte minna kokakooli oli mul alateadlikult juba mõnda aega - tundus, et vahel jääb teatud toite valmistades veidi teadmistest puudu. Mõtte tasandil see kaua püsiski, kuni ühel päeval piilusin sisse Tallinna Teeninduskooli kodulehele. Mäletan täpselt, et see oli ühel suvepäeval, mil ma kirjutasin beseerulli postitust ning tundsin end kokakunstis täieliku käpardina.

Leidsin sellest koolist enda jaoks äärmiselt huvipakkuva kursuse - rahvusköögid. Kuigi tegu oli täiendkoolitusega kokkadele, aga minul vastav kvalifikatsioon puudub nii paberil kui praktikas, suutsin ma siiski (ikka meili teel)selgeks teha, et ma sinna nii väga tahan. Mul oli küll kuni viimase hetkeni tõsine kahtlus, et mind saadetakse esimesel koolipäeval ukselt tagasi, kuna mul polnud kaasas ei nõutud kokariideid (oli vaid põll) ega reaalselt kokana töötamise kogemust. Tundsin, et võin kergelt libastuda, kuna ma pole tuttav päris-kokkade mõttemaailma ja töövõtetega. Kuigi kokariideid võib endale iga soovija osta, ei tundnud mina, et ma seda teha saaks - minu arust on kokk nagu teatud mõttes "pagunitega" elukutse ning kui mina endale kokariided selga tõmbaks, tunduks see klounaadina… Kuigi teisest küljest aiman ka, et kokariided võivad ju puhtalt hügieeninõuete pärast kohustuslikud olla. Reaalselt ootas koolis väga meeldiv vastuvõtt ning "sissetungijatesse" suhtuti sõbralikult - on ju kõik kursusel osalejad huviga asja kallal ning vaimustus paistab silmist välja.

Esimene päev - Vene köök teoorias ja praktikas
Kursus algas vene köögiga - tegemist siis vana vene köögiga, mitte nõukogudeaegse ega kaasaegse (eestipärase) vene köögiga. Teooriat luges Maria Kagan, kes on Teeninduskoolis kokkasid õpetanud juba üle 50 aasta ja andnud välja mitu raamatut. Milline kogemus! Ta on ühtlasi vanim õppejõud, kelle käe all ma üldse kunagi õppinud olen. Kuigi õppejõud on vanuseliselt mu vanaema-ealine, on ta aldis kõike uut vastu võtma, omandama ning kasutama. Alates toitudest, mida ta ise teinud või kusagil söönud on kuni tehnolooloogilise pädevuseni välja (otsib uut infot google'st ning suhtleb Facebookis). Kuulasin suure huviga ning konspekteerisin nii palju kui käsi kirjutada jaksas. Paljundatud konspekte pr Kagan meile jagamast keeldus, kuna ta "ei tahtnud enda konspekte kellelegi ära anda" :) Teoreetilises osas sain tuttavaks väga paljude vene toitudega, millest ma enne kas põgusalt kuulnud olin või millest enne üldse ei teadnud. Venelased keedavad väga häid suppe ning teevad suurepäraseid pirukaid ja pelmeene - nende saladustega tutvusime ka lähemalt. Teooriale järgnes 3 h praktikat järgmise õppejõuga - Maria Tupits Olümpia hotelli restoranist. Kokariided ja kokanuga läksid siis nüüd reaalselt käiku. Igaüks sai ühe retsepti, mis tal otsast lõpuni valmis teha tuli. Mulle sattus seeneseljanka (naljakas, et just päev varem valmistasin kodus seenesuppi). Köök oli siis koht, kus inimeste reaalsed oskused kõige paremini välja paistsid - alates kokanoa käsitsemisest kuni kiiruseni välja...

Jagan ka seeneseljanka retsepti, mille kursustel valmis keetsin. Kuigi muidu tassin igale poole oma fotoaparaati kaasa, ei julgenud kokakooli minekul seda kotti pista (kaalub ka teine liiga palju), sest toidu pildistamine seal ei tundunud väga kohane. Tegelikkuses oli õhkkond palju vabam ning pildistamine täiesti tolereeritud tegevus. Piltidega varustas mind sel korral õpingukaaslane Martin, kes toiduvalmistamise kõrval kõike usinalt pildile püüdis.

Seeneseljanka
(2-3-le)

3-4 kuivatatud puravikku
ca 5-7 dl vett
100 g kupatatud ja tükeldatud seeni
4 musta oliivi
70 g hapukapsast
30 g porgandit
20 g sellerijuurt
30 g petersellijuurt
50 g sibulat
50 g tükeldatud (kooreta) tomateid
70 viilutatud peakapsast
50 g võid praadimiseks
soola
terapipart
loorberilehti
hakitud maitserohelist (nt peterselli)
serveerimiseks hapukoort


Leota külmas vees puravikke ca 2 h (ajapuudusel leotasin veidi vähem - sobis ka). Loomulikult võib kasutada ka värskeid seeni. Keeda leotamisvees puravikke edasi 15 minutit.
Meile jagatud retseptis seisis järgnevalt : hauta kapsad koos tomatite ja vähese võiga eraldi potis. Kuna nägin retseptis nii värskeid- kui hapukapsaid, küsisin juhendajalt, kas need kõik tuleb korraga potti panna. Sain vastuseks, et loomulikult mitte, sest "iga kokk peaks teadma, et hapukapsas haudub kauem kui värske kapsas". Tekkis tahtmine öelda, et ma pole tegelikult kokk, kuid hoidsin oma keelt hammaste taga. Tegelikult oli juhendaja väga abivalmis ning see repliik ei kõlanud üldsegi üleolevalt. Täpsustuse kohaselt tuleb siis hapukapsaid hautada vähese vee ja võiga ca 1 h, vahepeal lisada tomatid (ma ei koorinud) ning 20 min enne valmimist värsked kapsad.
Praadisin võiga kergelt sibula, porgandi, sellerijuure ja petersellijuure. Ajastasin seenepuljongi valmimise kapsaste valmimisega samale ajale (seened eemaldasin puljongist ning hakkisin peeneks), kallasin puljongi otse kapsastele ning lisasin pannilt praetud köögiviljad, samuti hakitud puravikud ning hakitud männiriisikad (või teised kupatatud seened). Lisa ka soola, musta terapipart ning mõned loorberilehed. Keeda vaiksel tulel 10-15 minutit. Õiged vene supid on nii paksud, et "lusikas seisab selle sees püsti", meenutavad pigem hautisi. Tänapäeval on supid muutunud oluliselt vedelamaks - nii võib igaüks vett oma maitse järgi juurde lisada. Supi keetmist alustades soovitas juhendaja mul supile lisada ka pool puljongikuubikust, ise veidi piinlikkust tundes. Palusin võimalust teha suppi siiski ilma kuubikuta (see pole kohe kindlasti vana vene komme) ning proovida selle maitse kujunemist valmistamise käigus - selles on ju nii palju köögivilju ja seeni, mis maitset annavad.

Vahetult enne valmimist lisasin supile hakitud peterselli ja oliivid. Maitset katsusin mitu korda ka valmimise käigus - tundus paljutõotav. Ausalt öeldes ei kujutaks sellise supi maitset ette, kui neid komponente vaadata, hapukapsas, tomat ja värske kapsas ühes supis, lisaks veel köögivilju, millel tugev maitse. Seeneseljanka üllatas oma maitseküllusega (puljongikuubik oleks selgelt liiast), tõesti maitsev supp. Ja muidugi hapukoor käib vene köögis praktiliselt iga toidu peale või kõrvale - nii ka seeneseljankale.

Teine päev - Vahemere köögid - Itaalia, Hispaania, Kreeka
Vahemere köökidest alustasime kuulsaima ja klassikalisemaga - itaalia köögiga. Itaalia köök on mu vaieldamatu lemmikköök ning pälvinud seetõttu ka minu kõrgendatud huvi. Kui eelmisel päeval kuulasin vene köögi loengut suu lahti, siis itaalia köögi loengust saadavasse infosse tuli veidi kriitiliselt suhtuda. Detailne kirjeldus, milline näeb välja penne ning fakt, et pennet täidetakse või pesto saab olla vaid roheline, pani muigama nii mind kui nami-nami Pillet, kes minuga samal kursusel õpib. Meie pidev sosistamine ning täiendavad repliigid tekitasid olukorra, kus õppejõud pakkus varianti kohad vahetada (ehk siis ise loengut pidada). Tegu polnud siiski põhikooli-laadse paikapanekuga "tunni segamise" eest, vaid pr Kagan tunnistas, et tänapäeva palju reisinud noored inimesed võivadki temast rohkem teada; siiralt ja solvumata. Samas on Maria Kagan oma vanuse kohta väga õppimisvõimeline ja teadmishimuline - sõnad, mis talle võõrad oli, kirjutas ta üles ning lubas hiljem internetist lisainfot otsida. Tutvusime veel Kreeka ja Hispaania köögiga, mille kohta ma nii mõndagi uut teada sain.

Lõunaks anti meile 40-kroonine Teeninduskooli söökla talong - selle summa eest võis end ogaraks süüa. Kõike head ja paremat, mida seal koolis tegema õpetetakse, sai ka sööklas mekkida. Ma ei teagi, millal ma viimati sööklas söömas käisin, gümnaasiumi ajal vist :)

Päeva teises pooles jätkasime vene köögiga - läksime külla restoran Troikasse, kus saime piiluda nii kööki kui kuulata restorani igapäevaelust. Ausalt öeldes oli see minu jaoks "šoki-ekskursioon", kuna ma ei ole näinud enne restoranide kööke. Üheksa ruutmeetrine köök peab kõrghooajal ära toitma 140-kohalise söögikoha - minule tunduvad need ebainimlikud töötingimused. Uhkes restoranis istudes ei kujuta sageli ette, mis toimub köögis ning kuidas meistriteos lõpuks viisakalt taldrikule ja lauda jõuab. Lisaks jäid mulle silma mõned ained, mida heas restoranis näha ei tahaks - suur purk aroomisoola, tavaline poe-majonees, hiiglaslikud kilekotid sissetoodud riivitud porgandit ja lillkapsast kraanikausis vedelemas jne… Ma uskusin ja lootsin väga, et neid restorane, kus "sibulat hakatakse koorima siis, kui sibulaga toitu tellitakse" on ikka veidi rohkem kui vaid üksikud fine dining restoranid, kuid kiiruse nimel ollakse sunnitud kasutama siiski efektiivsemaid töövõtteid ja teatud asju sisse ostma. Tõsi, pelmeenitegu Troika köögis oli aus ja ehe.

Üldiselt olen ma rahvusköökide kursusega väga rahul - saab palju uusi kogemusi, ideid ja tutvusi. Kokakoolijutte leiab siit blogist teinekordki.

Esmaspäev, 20. september 2010

Kuuseriisikasupp

Nädalavahetusel saime tädi käest suure hunniku kuuseriisikaid, mille ta oli samal hommikul Kääriku lähedalt metsast korjanud. Kuuseriisikaid olen nii palju kui ma lapsepõlvest alates mäletan, saanud alati just tädi Ene käest, kes neid oma kodu lähedalt ämbrite viisi metsast korjab. Mäletan lapsepõlvest purkides imepisikesi marineeritud kuuseriisikaid. Värske saagi korral saab neid kupatamist mittevajavaid seeni kasutada kus iganes analoogselt teiste seentega. Esimesel õhtul (et mitte öelda öösel) maiustasin puhtalt sibulaga praetud kuuseriisikatega, küll olid head. Igal juhul on need väga erilised seened, mille maitseomadustel tasub lasta esile tulla. Täna katsetasin kuuseriisikasuppi.

Vaja läheb:
ca 500 g kuuseriisikaid
oliiviõli
võid
ca 1,5-2 liitrit vett
2 porgandit
2 kartulit
1 porru
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
meresoola
purustatud musta pipart
2 loorberilehte
suur punt peterselli


Esmalt haki kuuseriisikad ning prae neid või ja oliiviõli segus; eemalda pannilt ja pane potti. Seejärel prae kergelt sibulat, küüslauku, porrut ja riivitud porgandit; kalla ka need potti. Vala potti vesi, lisa loorberilehed ning lase keema tõusta. Tükelda kartul ning lisa tükid supile, lisa ka soola ja purustatud musta pipart. Keeda, kuni kartul on paraja küpsusega ning lisa viimasena peenekshakitud petersell. Serveeri krõbedate kuklitega (mina röstisin kuklid ahjus peterselli maitsevõiga).

Kolmapäev, 15. september 2010

Rukkihelbeküpsised mee, kookose ja metsapähklitega

Proovisin leida kasutust rukkihelvestele ning mõttevälgatuse tulemusena said neist kiirestivalmivad õrna meemaitsega küpsised. Küpsistes sees kõik hea ja kasulik.

Vaja läheb:
3 dl rukkihelbeid
2 dl täistera nisujahu
2 dl kookoshelbeid
1 dl metsapähkleid
1 dl rafineerimata roosuhkrut
3 sl vedelat mett
150 g võid
1 munakollane
2 munavalget

Purusta metsapähklid ja sulata või. Klopi munad vispliga lahti. Sega omavahel kõik kuivained, lisa järgemööda sulatatud (ja jahutatud) või, mesi ning sega hulka lahtiklopitud munad. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile supilusikatäie kaupa pätsikesed ning vajuta need lamedaks. Küpseta küpsiseid 175-kraadises (pöördõhuga) ahjus ca 20-25 minutit (kuni muutuvad pruunikaks).

Neljapäev, 9. september 2010

Tõeline nostalgia - kondenspiimatäidisega "Kreeka pähklid"

Te ju kõik mäletate neid "pähkleid", eks! Minul igatahes tuli nende pähklite pilti nähes kohe see maitse meelde, kuigi sõin neid viimati tõenäoliselt oma 20 aastat tagasi. Nõukaajal olid pähklirauad pea igas peres ning magusad kondenspiimatäidisega "Kreeka pähklid" kaunistasid paljude laste sünnipäevalaudasid.

"Kreeka pähkleid" on elustanud ka mõned teised toidublogijad - eelmisel aastal küpsetas neid Juc ning viimati ajas "Kreeka pähklite" isu peale Aniitram. Mõistetavalt on nende küpsiste valmistamiseks vaja spetsiaalseid pähkliraudu ning loomulikult on enamus inimesi need kunagiste suurpuhastuste käigus tunnistanud mittevajalikuks. Küsisin neid enda vanematelt ja vanaemalt, samuti Renee vanematelt - kuigi kõik neid raudu mäletavad, ei tea keegi, kas ja kus need olla võivad. Renee emal tekitas aga nende küpsiste mõte nii suurt huvi, et leidis küla pealt ühed rauad siiski üles - naabrinaise kuuri alt - veidi kulunud, määrdunud ja roostetanud, kuid kõva küürimise peale said need siiski kasutuskõlblikuks. Lisan veel täpsustuseks juurde, et raudasid saab kasutada mittekeraamilisel elektripliidil või puupliidil (äkki ka gaasipliidil), mida tänapäeval ka enam suuremas osas kodudest ei leia.

Retsepti osas kaalusime erinevaid variante - põhimõtteliselt läheb nende küpsetamiseks vaja muretainast. Ühe retsepti leidis Renee ema 1991. a välja antud retseptiraamatust "Küpsetame ise II" - selles retseptis häiris mind majoneesi ja margariini olemasolu. Lõpuks tegin "Kreeka pähkleid" peaaegu Aniitrami blogist leitud retsepti põhjal (vähendasin küll suhkru ja või koguseid).

Hoiatus veel enne küpsetamist - aega ja tahtmist nikerdada-nokitseda peab olema, sest nende pähklite tegu on ikka paras ettevõtmine.

Tainas:
200 g võid
3 sl suhkrut
2 muna
6 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
1 purk (400 g) (üle)keedetud kondenspiima
ca 50 g võid

Esmalt keeda suletud kondenspiimapurki veega täidetud potis ca 2 tundi (kasuta kindlasti õiget kondenspiima mitte odavad koopiaid). Sega veel soe kondenspiim võiga ühtlaseks massiks. Või on sisse segatud tõenäoliselt selleks, et kondenspiim kergemini taheneks. Mina vähendasin või kogust kolm korda ja kondenspiim tahenes ikka (äkki poleks seda võid üldse vaja).

Tainast on lihtsaim teha köögikombaini või miskri abiga. Vahusta toasoe või suhkruga, lisa sisse munad ning viimasena küpsetuspulbriga segatud jahu - lase moodustuda ühtlasel tainal. Hoia tainast kile sisse mähituna ca pool tundi külmkapis.

Nüüd kuumuta pähklirauad mõlemalt poolt ning määri iga pesa õli või võiga. Eelpoolmainitud retseptiraamatus oli küpsiste valmistamise õpetuses soovitaud lausa kättpidi masinasse minna ja sõrmede abiga muljuda tainas iga pesa sisse. Minul sepa käsi pole ja põletusarme ei taha, seega panin lihtsalt väikese tükikese tainast igasse pessa ning vajutasin pähkliraua teise poole peale (nõgususele vaatab vastu siis kumer pool). Arvesta, et esimene sats läheb aia taha, kuna ei küpsetusaega ega koguseid ei oska veel tajuda. Liiga kuuma pliiti need ei taha, küpsetasin keskmise kuumusega. Keera küpsetamise ajal pähkliraudadel ka teine pool pliidiplaadi vastu. Enne iga uue taina panemist määri pesasid võiga. Mida rohkem küpsetad, seda vilunumaks muutud ning peagi on korrapärase kuju ja õige küpsetusastmega "pähklikoorikud" terve suur kauss täis. Jahuta need maha, pane lusikaga iga poole sisse võiga segatud kondenspiima ning vajuta kaks pähklikoorikut kokku. Täidist jäi selle koguse taina jaoks veidi väheseks (jah, panin mõned ampsud kondenspiima juba niisama pintslisse ja võid lisasin ka vähem). Osa pähklipoolikuid täitsin Nopri koorekaramelliga, mis tundus samalaadne toode, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et need kondenspiimaga maitsesid ikka paremini.

Maitsesin täidetud "Kreeka pähkleid" kohe nende valmimise järgselt. Ei hõisanud just suurest vaimustusest. Teate ju küll, et mingid asjad püsivad mälus veidi ilusamana/maitsvamana kui need nüüd enam tunduvad - muutuvad maitsed, muutub kontekst, tuleb uusi maitseid juurde jne. "Raskendav asjaolu" oli ka see, et ma olin üle tunni aja neid pliidi ees vorpinud ning sellised tegevused täidavad kõhtu juba emotsionaalselt.

Jätsin kausitäie pähkleid ööseks külmkappi. Järgmisel päeval neid maitstes oli hoopis teine teema - pähklid olid ikka päris nauditavad, just nagu lapsepõlves :) Seega soovitus - pane pähklid vähemalt üheks ööks külmkappi, et täidis ja pealmine kiht omavahel harmoneeruda jõuaks.

P.S. Kuna minu blogis eeldatakse näha enamasti tervislikku toitu, siis pean lisama hoiatuse: need maiustused ilmselgelt EI OLE tervislikud. Nii et sööge silmadega ja mäletage neid sellistena nagu need lapsepõlves olid :)

Esmaspäev, 6. september 2010

Täisterapasta puravike ja lamba sisefileega

Turupäevad on väga erinevad - on perioodid, kui ma käin turul ringi ja vaatan, mille pärast neid Hispaania kaubaga liigkasuvõtjaid siia nii palju lastakse ja on perioode, kui on nii palju väärtuslikku kodumaist kraami müügil, et kõike tahaks osta. See kontrast ei tulene vaid aastaaegastest. Tahaks vahel metsaseeni, mis pole vaid kukeseened, tomateid, mis erinevad nii kujult kui värvilt, tahaks kodumaist paprikat, tahaks suitsusiiga ja maheliha… Eelmisel nädalal oli just nimelt see tore aeg, kui müügil oli palju väärtuslikku eestimaist toitu. Sain puravikke, mida ma kaua igatsenud olen; ostsin kohe rohkem, et talveks sügavkülma panna. Tädi, kelle käest ma puravikud ostsin, ütles, et need korjas üks 80-aastane vanatädi, kes oma head kohta kellelegi ei reeda. Mina kahjuks häid puravikukohti ei tea ning olen sel aastal mustikaid korjates juhuslikult otsa komistanud vaid ühele puravikule.

Lisaks ostsin turult lamba sisefileed, mida saab sõprussidemete olemasolu korral lambalihaputkast leti alt. Selles, et lamba sisefilee igapäevaselt letil ei ilutse, on süüdi masu - nimelt käisid inimesed korduvalt kurjustamas, et sellisel karmil ajal 350-kroonise kilohinnaga lihatükke müüakse. Ei tea, kas masu on nüüdseks läbi, aga lamba sisefilee oli eelmisel nädalal letil taas aukohal. Kes lamba sisefileega pole enne kokku puutunud, siis see on väga väike (ca 70-100 g), imemaitsev ja pehme liha. Mina ostan seda iga nädal Aneele, kuna see on puhtaim ja parim liha, mida lapsele pakkuda.
Sel samal pärastlõunal valmistasin endale ja Aneele puravike ja lamba sisefileega pastaroa.

Vaja läheb (1 suur ja 1 väike sööja):
ca 125 g tagliatelle täisterapastat
oliiviõli
võid
ca 100 g puravikke
1 lamba sisefilee
pool paprikat
3 küüslauguküünt
ca 15 lehekest salveid
peterselli
soola
purustatud musta pipart
1 dl 35%-st rõõska koort
1 munakollane
20 g parmesani


Kuna peale meie armastavad puravikke ka ussid, siis hoidmaks suuremat osa seentest endale, tuleb need võimalikult kiiresti ära puhastada (muidu võib üks ussitanud seen rikkuda terve korvitäie ilusaid seeni). Tükelda puravikud ning hauta neid umbes 10 minutit või-oliiviõli segus, lisa veidi soola. Pane pasta jaoks vesi keema ning ajasta pasta valmimine liha-paprika- seente valmimisega samale ajale (jäta alles veidi pastakeeduvett). Võta seened pannilt või jätka teise panniga. Tükelda lamba sisefilee õhukesteks viiludeks, prae seda kergelt oliiviõlis, lisa paprikalaastud, hakitud küüslauk ja salvei. Lisa pannile eelnevalt praetud seened, al dente keedetud tagliatelle (arvesta, et pasta valmib veel veidi kuumal pannil edasi), petersell, sool ja must pipar, vajadusel niisuta veidi pastakeeduveega. Klopi lahti munakollane, lisa rõõsk koor ja paremsan ning kalla kaste pannile. Sega läbi, kuni kaste on kreemjas. Serveeri kohe. Muna-koorekaste kaotab oma kreemja konsistentsi minutitega, seega seda pannile sooja jätta pole hea mõte, samuti ei saa seda toitu hiljem üles soojendada.
Nii juhtub, kui emme liiga kaua toitu pildistab ja laps näljasena enam oodata ei kannata...

Neljapäev, 2. september 2010

Brita kook

Suvisel vaarikahooajal käisin kordi Perenaine.ee lehel Brita koogi fotot imetlemas - see on üks isuäratavamaid koogipilte üldse. Perenaiste Brita koogi pilti vaadates on vastupandamatu soov seda kohe arvutiekraanilt ampsata, eriti tühja kõhuga :) Mingil hetkel otsustasin virtuaalse söömise asendada reaalsega ning proovisin Brita kooki ka ise teha. Olin sel ajal vahetult lõpetanud katsed munavalgetega ehk suutnud lõpuks valmis saada õnnestunud beseerulli ning selle kogemuse najal olin üsna kindel, et Britaga ma hätta ei jää. Aga ju siis võtsin koogitegu liiga vabalt, mistõttu seisin silmitsi oma esimese nurjunud Brita koogiga. Mu emotsionaalne tase ei oleks pärast viite ebaõnnestunud beseerulli välja kannatanud samu katseid Brita koogiga. Ei tea täpselt, milles viga oli, aga alumine kiht sai liiga kõva (tagantjärgi oletan, et vahustasin munakollaseid liiga vähe ja ei lasknud võil täielikult jahtuda).

Mu mõtetes oli Brita kook aga jätkuvalt; ostsin isegi tükikese Stockmannist ja nurrusin seda süües, kuid mingi kartus ise küpsetamise ees oli ikka veel. Olin veendunud, et Brita kook on parim just vaarikatega, kuid vaarikahooaeg sai tasapisi läbi ning ma olin Brita koogi mõttes juba järgmisesse suvesse kandnud. Eile hommikul ostsin aga turult suure karbitäie hilise sordi vaarikaid, lihtsalt niisama söömiseks, kuid koju jõudes elustus Brita koogi idee taas. Retsept loomulikult eelpool mainitud leheküljelt. Suhtusin valmivasse Britasse aupaklikult ning võtsin tänutäheks ahjust välja õnnestunud koogi. Kuna läksime õhtul sõpradele külla 2-nädalast titat vaatama, siis võtsime koogi külakostiks kaasa. See imeline kook pani kaheksa inimest rahulolevalt mõmisema.

Alumine kiht:
3 munakollast (vabaltpeetavate kanade munad aitavad koogil eriti kollaseks muutuda)
1 terve muna
1 dl rafineerimata roosuhkrut
150 g võid
2,5 dl nisujahu
1 tl vanillisuhkrut
2 tl küpsetuspulbrit

Beseekiht:
3 munavalget
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
1 dl mandlilaaste

Täidis:
2-4 dl vahukoort (oleneb, kui vahukoorene kellelegi maitseb)
1 sl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vanillisuhkrut
275 g vaarikaid


Mikserda munakollased, terve muna ja suhkur kohevaks vahuks. Kuna munavalge on munakollaste hulgas, võtab vahustamine päris kaua aega (vaht jääb siiski vedelam kui vahustatud munavalged). Lisa sulatatud ja jahutatud või (koogi õnnestumiseks on oluline, et munad ja või oleks sama temperatuuriga), seejärel eelnevalt läbi segatud kuivained. Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tainas on väga kleepuv ja raskesti vormitav, kuid spaatli abil saab selle koguse ahjuplaadi suuruseks vormida (jääb õhuke, aga kerkib ahjus). Beseekihiks mikserda munavalged ning lisa vahustades vähehaaval suhkur. Jaga mass lusika abil kuhjakestena tainale ja silu spaatliga ühtlaseks kihiks. Raputa peale mandlilaastud ja küpseta alumisel siinil 175-kraadises ahjus 20 minutit. Tõsta kook restile jahtuma. Lõika täiesti jahtunud kook keskelt pikkupidi pooleks. Vahusta vahukoor, lisa suhkur ja vanillisuhkur. Kata üks koogi pool pealt vahukoorega, lisa (vajadusel kergelt purustatud) marjad ning tõsta teine koogi pool peale. Tõsta kook vähemalt neljaks tunniks külmkappi imenduma. Õnnestunud Brita kook on seest õhuline ja kerkinud, vahukoorest ja marjadest mahlane ning pealt krõbeda-mureneva beseekoorikuga.

Kook on igal juhul parim valmistamise päeval. Kui ma muidu väldin vahustatud koort praktiliselt kõikides kookides, siis sel korral olin sunnitud vahukoore koogile lisama olude sunnil. Brita koogi vahele võib panna ka vanillikastet või vahukoore-kohupiima segu, kuid mul polnud piisavalt munakollaseid ega kohupiimapastat, mistõttu tuli leppida vaid vahukoorega. Lisasin vahukoorele teelusikatäie ehtsat vanillisuhkrut, et vähegi selle maitset täiustada. Tuleb tunnistada, et see on esimene kook, kus mulle vahukoor vastu ei hakanud - vastupidi, vahukoor on selle koogi vahel ideaalne, aga seda peab tasakaalustama paras kogus marju (mina lisasin neid rohkem kui algses retseptis).

P.S. Äkki keegi oskab seletada, kuidas kook nime saanud?