Reede, 30. aprill 2010

Nõgesetee

Hommikusel jooksuringil jäid metsa all silma väikesed nõgesehakatised, mille kinda sisse pistes kaasa napsasin, et neist kodus üks maitsev tee teha. Nõgeseteed on ema mulle väiksest peale joogiks pakkunud, kui "väga kasulikku" jooki. Üldiselt otsin ma nüüd kõikidele "kasulikele asjadele" täpsed seletused - mida täpselt sisaldab ning milleks hea on. Googeldades sain teada, et on olemas nii raudnõgesed kui kõrvenõgesed ning need "kasulikud" on just viimased. Sellest, et ka minu korjatud nõgesed olid kõrvenõgesed, sain kodus neid kinda sest välja urgitsedes kohe aru - mu pöial valutas tugevast kõrvetusest terve päeva.


Milleks siis nõgesetee hea on. Sain teada, et nõgesetee puhastab verd mürkainetest, korrastab ainevahetust ja on üldtugevdava toimega. Makroelementidest annab nõges rauda, mis aitab omakorda vere hemoglobiinitaset tõsta. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi kadunud söögiisu (selle all küll kurta ei saa :)). Nõgese tarvitamisel tasub teada, et üle paari nädala ei tasu seda järjest juua, kuna vere normaalne hüübivus võib saada häiritud.

Keeda vesi, vala nõgestele, lase 10-15 minutit tõmmata ning nirista soovi korral tee sisse mett.

Kolmapäev, 28. aprill 2010

Pisikesed Pavlovad pasha kohupiimakreemiga

Eile päeval helistas sõbranna, et tuleb mulle õhtul oma lapsega külla. Läksin külmkapisisu revideerima, et mõelda välja, mida õhtul külalistele pakkuda. Leib oli just ahjus küpsemas, veisehakklihast sai üks imemaitsev Bolognese kaste (mille ma peaks ka blogisse üles panema) ning oma saatust ootasid neli munavalget, mis olid kreembrüleest üle jäänud. No ja kui vaatad munavalgetele otsa, siis mõtled ikka ju esimesena Pavlova peale - sel korral proovisin suure tordi asemel teha pisikesed, ühele inimesele magustoiduks paraja suurusega, Pavlovad.


Täidise osas olin algul nõutu, kuni silma jäi mu uus totaalne lemmik - pasha kohupiimakreem - valmistatud Tere poolt ja üllatus-üllatus, ilma säilitusaineteta, mistõttu mu käsi üldse tõuseb sellist asja ostma. Olen muidu juba üle kahe aasta söönud praktiliselt vaid ökotootjate kohupiimasid, millest minu vaieldamatu lemmik on olnud Pajumäe rosinakohupiimakreem. Olen vahel huvi pärast käinud poes ka suurtootjate erinevaid jogurteid ja kohupiimakreeme uurimas, kuid alati, kui on sees säilitusaine, jätan ma selle ostmata - tegelikult polegi minu silma midagi puhast seni jäänud. Toilas aga pakkus mu emme, kes on samasugune E-ainete lugeja nagu minagi, seda sama pasha kohupiimakreemi, mis mind juba esimese ampsuga võlus. Pasha kohupiimakreemile annavad maitset apelsini- ja virsikutükid ning apelsinikoor, kohupiim on segatud rõõsa koorega ning rasvasust on 5% - no on maitsev.

Pavlova (7 väikest):
4 munavalget
1,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
3 tl valget veiniäädikat

Täidis:
Pasha kohupiimakreemi (Tere)
meelepäraseid marju ja puuvilju

Mikserda munavalged kolmes jaos suhkrut lisades tugevaks läikivaks vahuks. Sega käsitsi ja ettevaatlikult (et munavalgetest õhk välja ei läheks) vahustatud munavalgete hulka maistärklis ja veiniäädikas. Kuumuta ahi 160 kraadini. Tee munavalgetest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi peale väikesed "korvikesed" - keskelt veidi nõgusamad, et sisse mahuks hiljem ka täidis. Tõsta Pavlovad ahju ning keera kohe kuumus 110 kraadi peale (kasutasin ka pöördõhku) ning küpseta umbes 1 h 15 min. Lase Pavlovatel lahtise ahjusuuga ahjus jahtuda. Jahtunud Pavlovate peale tõsta pasha kohupiimakreemi ning kaunista meelepäraste marjade ja puuviljadega.

Väga hõrk magustoit - minu jaoks seni tehtud Pavlovatest täiesti uus lemmikkooslus - väga erilise maitsega pasha kohupiimakreem ning marjad-puuviljad selle kõige peal. Ja eriliselt lihtne valmistada ka. Kui ma õhtul oma õele sellest põnevast kooslusest rääkisin, palus ta endale ka seda head magustoitu tuua. Täna koputasingi Kaisa ukse taga kahe Pavlovaga, ühtlasi jätsime ka Anee tema juurde mängima, kuni me Reneega kinos käisime :)

Teisipäev, 27. aprill 2010

Krõbedad karulaugusaiad



Panen karulauku praegu kõikvõimalikesse toitudesse. Märkimisväärne kogus C-vitamiini säilib karulaugus lehekesi just toorelt süües, küüslauguse maitsenüansi andmiseks olen aga karulauku lisanud vahel ka kuumadesse toitudesse. Eile tegin salati kõrvale ahjusaiu ning sel korral proovisin maitsevõid teha karulauguga. Samuti proovisin osa hakitud karulaugust juustuga segada ning koos saiadega ahju panna. Ahjusaiade tegemiseks on minu üks lemmikutest Vändra Leiva Nukitsamees, millele on lisaks nisujahule ka kaera, rukist ja otra ning seesami- ja päevalilleseemneid lisatud. Erinevalt enamikest teistest Vändra Leiva toodetest, mis juba teisel päeval murenevad käes, on suudetud see sepik teha täiesti korraliku konsistentsiga ja seda ilma lisaaineteta.

Vaja läheb:
Vändra Leiva Nukitsamehe saia/sepikut
karulauku
võid
juustu
meresoola

Haki karulauk peeneks, sega see kas võiga või juustuga, lisa soovi korral veidi soola. Määri maitsevõi (või puista karulauguga segatud riivjuust) saiaviiludele ning küpseta 180-kraadises ahjus krõbedaks. Krõbedad, kergelt küüslaugumekised ahjusaiad sobivad hästi salatite ja suppide kõrvale.

Karulaugust kirjutasin sel nädalal ka Bioneer.ee-s.

Reede, 23. aprill 2010

Lõhelasanje

Ma elan praegu kala-lainel. Sööme kordi rohkem kala kui tavaliselt - nii valget kui punast. Ja ma olen esimest korda hakanud aru saama, et nii sarnastena tunduvatel forellil ja lõhel on tegelikult maitsevahe ka sees - just viimane on kujunenud minu uueks lemmikuks - nii pastas, supis, salatis kui saial.

Eile tõin turult taas ühe lõhetüki koju, teadmata, mida ma sellega peale hakkan. Ja siis jäid kapis silma lasanjeplaadid ning mu mõte sel hetkel sündiski - lõhelasjane. Uurisin külmkapist järgi, mida veel lasnaje sisse sobitada. Purustatud tomateid, mida muidu kasutan hakklihaga lasanje sees, et tahtnud lõhega kokku panna, kuna mulle tundub tomati ja lõhe omavaheline kooslus mitte kõige meeldivam. Leidsin emme tehtud letšo, milles on peale tomatite sees kõike muud aias kasvavat - see tundus olevat leebem kui lihtsalt purustatud tomatid. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli nii vähe tomatine, et julgesin toidule siiski lisada veel veidi tomatipastat.



Vaja läheb:
4 täisterajahust lasanjeplaati
350 g lõhefileed
oliiviõli
1 porgand
jupp porrut
värsket tilli
värsket basiilikut
ca 2 cm jupp tšillipipart
2 sl kontsentreeritud tomatipastat
ca 2 dl tomati-sibula-porgandiletšot
meresoola

Bešamellaste:
1 tl võid
1 sl nisujahu
ca 2 dl piima
parmesani (nii kastmesse kui kihtide vahele)
meresoola
purustatud musta pipart

Pane lasanjeplaadid täidise ettevalmistamise ajaks vette ligunema. Tükelda lõhefilee kuubikuteks, haki porru, riivi porgand, lõika till, basiilik ja tšillipipar peenikeseks. Prae kergelt väheses oliiviõlis lõhetükid, lisa porgand, porru, sool, till, basiilik ja tšillipipar. Kalla peale letšo (mina kasutasin oma emme valmistatut) ja tomatipasta (kasutasin ökoloogilist päritolu ICA tuubis tomatipastat; ICA sarja müüb Rimi) ning lase umbes 5 minutit haududa. Valmista bešamellkaste - sulata potis või, lisa segades nisujahu ning nirista ettevaatlikult hulka piim (sega pidevalt, et kaste ei läheks tükki), lase keema tõusta, lisa parmesan, sool ja purustatud must pipar, sega, kuni kaste pakseneb.

Mina küpsetan lasanjet piklikus kõrges keeksivormis - mulle meeldib paks lasanje. Vormi põhja nirista bešamellkastet, seejärel lasanjeplaat, lõhe-aedviljasegu, riivitud parmesan, veidi bešamellkastet ning jätkuvalt samas järjekorras, kuni ettevalmistatud komponendid otsa saavad. Pealmiseks kihiks jääb lõhe-aedviljasegu ning vorm tasub katta pealt fooliumiga, et lasanje ahjus liialt ei kuivaks. Küpseta lasanjet 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit (enne valmimist lisa soovi korral peale veel parmesani. Võta ahjust välja ja lase ca 10 min "rahuneda", siis püsivad kihid paremini koos. Serveeri koos toorsalatiga.

Esmaspäev, 19. aprill 2010

Karulauku, sinililli ja jänesekapsaid korjamas

Karulauguhooaeg on alanud - käisime eile Toilas olles sel aastal esimest korda karulauke korjamas. Ega metsa minnes ei teadnudki, kas karulaugud juba maa alt ninad välja pistnud on, kuna selle aasta kevad on selgelt hilisem. Esimesed leitud karulaugud olidki vaid sõrmepikkused maa seest välja ajanud helerohelised "osjakesed", kuid metsas edasi uidates leidsime päiksepaistelisematest kohtadest juba karulauke, millel olid esimesed lehed moodustunud. Iga karulaugulehe noppimisega haistis nina aina tugevamat küüslaugulõhna, mis andis vihjeid sellest, et need noored ja väikesed karulaugulehed on eriti tugevamaitselised. Ega palju neid esimesel korral korjanudki - las kasvavad veel. Suutsin veel enne metsast välja saamist ühe oksa peale astuda nii, nagu oleks astunud tagurpidi jäetud rehale - sain paraja laksu ning poripritsmetega kaetud valge jope ja näo.



Metsast tagasi, suundusime parki sinililli korjama. Ei, sinililli ma siiski toiduks ei tarvita, neid korjasime vaasi. Küll aga jäid pargis silma jänesekapsad, mida lapsest peale kevadeti näksinud olen. Mu emme ütles ikka, et kevadeti koolist tulles tuleb lillede korjamise vahepeal ka mõned jänkukapsad ja nurmenukulehed suhu pista. Kui juba jänesekapsad teele jäid, siis nosisin neid hapukaid lehekesi pargis ja korjasin kaasagi, mõttega teha salat karulaugust ja jänkukapsastest.




Värskelt korjatud karulauku hakkisin eile heeringa peale ja sõin koos kartuliga, Aneele tegin pasta peale karulaugust maitsevõid ning just hetk tagasi lõpetasin lõuna karulaugu-jänesekapsasalatiga.

Salatiks läheb tarvis:
karulaugulehti
salatilehti
jänesekapsaid
pool apelsini
4 redist
mõned maasikad
fetajuustu
extra virgin oliiviõli
purustatud musta pipart
rafineerimata roosuhkrut
sidrunimahla



Hakkisin karulaugu- ja salatilehed (salatilehed lisasin, kuna puhtalt karulaugust tuleks salat liiga küüslaugune ja vänge; noori karulaukusid võib käsitleda kui tugevaid ürte). Laotasin hakitud karulaugu, salati ja jänesekapsad kaussi, tükeldasin ka redise ja lisasin salatile. Koorisin apelsini, lõikasin sellest rattad ja need omakorda sektoriteks, lisasin salatile. Salatisse läksid ka mõned maasikad (mul olid külmutatud ja kergelt üles sulanud). Salatit täiendasin fetajuustuga, piserdasin peale oliiviõli, sidrunimahla, veidi suhkrut ja purustatud musta pipart. Sai väga vinge kevadine toit!

Kolmapäev, 14. aprill 2010

Kana-krevetisupp kookospiima ja krõmpsuvate suhkruhernestega

Kuigi toidust ja toitumisest kirjutamine on mu igapäevane põhitegevus, tunnen, et olen oma toidublogi veidi unarusse jätnud. Lihtsalt on hetkel mitu erinevat projekti, mis vajavad esmajoones tähelepanu ja pühendumist (varsti kirjutan ka ühe pikema töö tulemusest siin). Aga hea toit maitseb mulle endiselt ning süüa teen ma ikka. Tahtsin just eile blogis kiita märtsikuus Gruusia köögi koolitusel saadud retsepti järgi valmistatud šampinjone, mida olen kodus juba kordi ka ise teinud ja üles pildistanud, kuid Pille jõudis must ette. Ma siis neid samu seeni hetkel kordama ei hakka ning pakun täna hoopis suppi.


Kookospiima leemega supi isu tekitas mulle esmalt aprillikuu Oma Maitse; see supp mõlkus mul mitu päeva peas, kuid polnud aega kõiki koostisaineid kokku otsida (ehk käia kesklinnas Stockas ja Piprapoes). Nädalavahetusel Saaremaal hotelli restorani menüüs GOspa sugemetega Tom Kha suppi silmates, ei olnud minus kookospiima supi isu ikka raugenud ning selle ma kosutavaks lõunasöögiks võtsingi. GOspa sugemetest sain mina suppi süües aru, et omavahel oli miksitud Tom Kha Gai ja Tom Yum Goong (leemes nii vahukoor kui kookospiim, sees nii kana kui krevetid, aedviljadest suhkruherned, porgand); ei ma ei kurda, supp maitses hästi ning innustas mind koduski veel midagi samalaadset tegema. Kes mõlemast supist täpsemalt lugeda tahab, siis Juc kirjutas neist suppidest väga autentsed lood otse Taist. Lõunasöögiks söödud supi maitse tundus veidi tuttav - tundsin ära oma teravalt koorese kanasupi värviküllaste aedviljadega (selle supi tekkelugu on eelnevas lingis). Ühtlasi sain tagantjärgi teada, et see Renee kirjeldatud supp oli ka kumbki või mingi variatsioon neist kahest Tai kuulsast supist (seni polnud meist kumbki nende suppidega tutvust teinud).

Aga minu tänasest supist - mõjutused sai siis see nii kogetud maitseelamustest kui Oma Maitse kookosese krevetisupi retseptist.

Vaja läheb (3-4-le):
450 g koorimata krevette
1 broilerifilee
ca 15 cm jupp porrut
2 porgandit
värskeid suhkruherneid
pool sidrunit
1 tl tšillikastet
kookosrasva
paprikapulbrit
koriandrilehti
ingveripulbrit
800 ml krevetipuljongit (valmib krevetikestadest, mis koorides järgi jäävad)
200 ml kookospiima
tšillit
kalakastet

Koori krevetid, pane puhastatud krevetid kaussi, kalla peale tšillikaste ja riivi sidrunikoor. Pese kreveti kestad, pane külma vette, lisa soola ning keeda neist puljong (ca 30 min). Puljongi keemise ajal haki või tee köögikombaini abiga porgandist peened ribad (mul teeb köögikombaini üks nuga pikki laaste, mis ei jää nagu päris riivitud porgand). Lõika porrust pikad peened ribad. Lõika ka kanafilee ribadeks ning prae väheses kookosrasvas, lisades maitse järgi soola ja paprikapulbrit. Kui puljong keenud, kurna see läbi peene sõela. Pane potti kookosrasva, kuumuta selles peenelt hakitud porgandit ja porrut, lisa eelnevalt praetud kanafilee, puista sisse veidi ingveripulbrit ja hakitud koriandrit ning kalla peale puljong ja kookospiim. Lase supil keema tõusta, lisa suhkruherned, krevetid ja parajalt tšillit (et oleks supi sees ikka teravust tunda). Vajadusel lisa soolastust kalakastmega. Keeda vaid paar minutit, et säiliks juurviljade krõmpsuvus. Sain poest täna suuremat sorti punased tšillid, mida pidin mitu korda supile juurde lisama ning hiljem veel hakitud tšilliga supi üle puistama, et teravust tunda oleks. Heas mõttes põnev ja teistsugune supp oli. Minu imestuseks maitses supp isegi Aneele, kes kuuldes, et tegu on kookosPIIMAsupiga, keeldus algul seda isegi maitsmast, kuna ta piima ei joo ega piimasuppi ei söö. Selgituse peale, et kookospiim on nagu kookose mahl, sai esimene amps suhu ning uus maitse sobis isegi meie väiksele konservatiivile.

Kolmapäev, 7. aprill 2010

Eestimaine kevadesalat

Täna salatit tegema asudes avastasin, et juba aprilli algul on võimalik valmistada Eestis kasvatatud toorainest värskeid salateid. Rukolavõrsed kasvavad mul aknalaual potis (mullas), mungoad ja lutsernid idandan ka ise, värskeid rediseid ja kurke pakub turutädi. Selline kausitäis kevadist värskust annab rohkelt vitamiine ning teeb tuju rõõmsaks. Rukolavõrsed on pehmekoelisemad kui "täiskasvanud" rukola, maitselt aga ikka nagu üks hea rukola olema peab.


Kiisuga kauss reedab, et salat sai valmistatud Aneele. Endale plaanisin tomati-mozzarella salatit, kuid Anee salatit maitstes muutsin meelt ning tegin endalegi ühe portsu samasugust salatit. Salat maitseb hästi mõne tugevama toidu kõrvale, parmesani või krutoonidega täiendades aga sobib suurepäraselt ka iseseisvaks roaks.

Vaja läheb:
rukolavõrseid
värsket kurki
rediseid
mungoa idandeid
lutserni idandeid
seesamiõli
extra virgin oliiviõli
mõned tilgad ploomiäädikat
rafineerimata roosuhkrut



Lõika potist rukolavõrsed, pane kaussi. Tükelda kurk ja redis ja lisa salatisse. Lisa nii lutserni- kui mungoa idandid. Sega valmis salatikaste - seesamiõli, oliiviõli, ploomiäädikas ja rafineerimata roosuhkur. Kalla kaste salatile, sega läbi ning serveeri kohe, kuna rukolavõrsed närtsivad kiiresti. Soovi korral lisa salatile meelepärast juustu.

Pühapäev, 4. aprill 2010

Pühademunad ja kohupiimavorm

Kuigi ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kõige olulisemad pühad aastas, pole meie peres seda püha kunagi rangelt traditsioone järgides peetud. Tõsi - mune oleme värvinud alati ning ka kohupiimatoidud on sel ajal au sees, kuid need on pigem ülestõusmispühade helgem ja mängulisem pool kui usulistel kaalutlustel toimingud. Rahvasuus kutsutakse ülestõusmispühi ka kevadpühadeks ning just kevade kui looduse ülestõusmisega ka mina neid pühi seostanud olen. Kevadpühadel oleme alati tuppa toonud pajuurvad ning korjanud tärkavast loodusest munade värvimiseks põnevaid leide. Väga ilusaid mune saab sinililleõitega värvides - munadele jääb nii sinakas värv kui lille kuju. Sel aastal on aga lillede õidepuhkemine karmi talve tõttu raskendatud, mistõttu kevadlillede imetlemise asemel tulid selle aasta lihavõtted pidevast vihmasajust halli, märja ja sombuse ilmaga. Munade värvimiseks ei leidnud õuest muud, kui igihaljaid kadakaoksi (mõistagi Noarootsist), mida varem veel selleks otstarbeks katsetanud polnud.


Sel aastal värvisime pruune kanamune, vahenditeks looduslikud materjalid nagu sibulakoored, tangud, riisiterad, kadakaoksad, pajuurvad ja kurgikoored. Vägesid juhatas Anee, kes oli sel nädalal lasteaias juba ühe munade värvimise läbi teinud ning pidas end õigustatult selle ala spetsialistiks.

Minu plaan oli valmistada midagi maitsvat kohupiimast ja siis meenus mulle üks kohupiimavorm, mida Renee mõned kuud tagasi omaalgatuslikult küpsetas ning sellega ka meie külalisi kostitas. Uurisin retsepti päritolu - pidi googeldades kohe esilehe algul tulema - lähemalt uurides selgus, et retsept on Toidutarest. Ma ise pole nõukogudeaja (magus)toitude suur austaja, ega kipu neid seetõttu ka valmistama, kuid kohupiimavormist on mul vaid head mälestused. Samuti oli meeles, et Renee tehtud kohupiimavorm oli päris maitsev. Seega võtsingi ette selle sama Toidutare (algselt Targu Talita) retsepti ning asusin kohupiimavormi valmistama.

Kohupiimavorm:
4 sl (80 g) võid
2 sl nisujahu
3 dl piima

400 g kohupiima (ricotta)
3 muna
1 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 dl rosinaid

Sulata potis või, lisa pidevalt vispeldades nisujahu, kalla hulka piim, sega ühtlaseks ning lase nõrgal kuumusel paar minutit segul pakseneda. Jahuta segu veidi maha. Vahusta munakollased suhkruga, lisa vaniljesuhkur, kohupiim, rosinad ja soe piimakaste. Vahusta munavalged ning vala need ettevaatlikult segades tainasse. Kuumuta ahi 185-kraadini, määri koogivorm võiga, puista üle mannaga ning kalla tainas vormi. Küpseta kohupiimavormi 30-35 minutit.

Ma poleks arvanud, et kohupiimavormi tegemine nii ajamahukas on - kolm erinevat nõud, kus taina koostisosi vahustada-segada ning lõpuks kogu segaduse likvideerimine. Kohupiimavorm jäi mõnusalt kohev ning maitses enim just leigena; mina vähendaksin retseptis veidi suhkru kogust.