Neljapäev, 19. detsember 2013

Idamaine vokk kookospiima, ingveri ja tšilliga


Talvisel ajal tekib mul vastupandamatu isu Aasia köögi järgi. Sümboliseerigu see siis mu pidevat igatsust põgeneda siit külmast ja pimedast talvest. Viivu kestev ja kujuteldav reis alaku.

Tassin külmkapist välja erinevaid pudelikesi, lasen silmadega üle maitseaineriiulid ning mu mõte hakkab tööle. Ei saa öelda, et alati tuleb välja just ootuspärane tulemus, aga mõnikord kombineerin selliseid maitseid, mis lummavad sedavõrd, et need tasub retseptina jäädvustada.

See vokk, millest kirjutan, sündis eelmisel nädal ka ühe järjekordse katsetuse tulemusel. Olen seda söönud nüüd neli päeva (iga päev teen ikka värskelt ja uuesti) ning ma ei saa sellest sõltuvusest vabaks. Tundub, et täna kõik kordub… Ingver, tšilli ja kookospiim annavad koos imelise maitsebuketi - tasub proovida. Aga hoiatan, võib olla vastupandamatult sõltuvusttekitav.

Vaja läheb (3-le):
1 kanafilee (ca 200 g)
meresoola
musta pipart
õli praadimiseks
2 paprikat
2 mugulsibulat
ca 15 g ingverit (1 tl peene riiviga riivituna)
ca 1 tl purustatud tšillit (tšilli taluvus on inimestel erinev, lisa algul vähem tšillit; seda saab alati juurde panna)
ca 200 g munanuudleid
ca 1-2 sl kalakastet (Kalakaste on väga soolane ning seetõttu ei lisa soola ei munanuudlitele ega aedviljadele. Selle hais võib hirmutada, kuid maitse on oluliselt parem.)
100 g kookospiima
paras punt rohelist sibulat

Lõika kanafilee õhukesteks ribadeks, lisa kuumale pannile õli ning voki kana mõned minutid; maitsesta soola ja pipraga. Eemalda kanafilee pannilt, lase pannil kuumeneda, lisa õli, õhukesteks viiludeks lõigatud mugulsibul ja paprika. Voki taas mõni minut ning maitsesta riivitud ingveri, tšilli ja kalakastmega. Kalla pannile aedviljade sekka tagasi kanafilee. Lisa ka keedetud munanuudlid (keeda 1-2 min vähem kui pakil toodud aeg) ja kookospiim ning sega läbi. Viimasena puista pannile suur peotäis rohelist sibulat ning eemalda vokk kohe kuumalt pannilt (muidu lähevad nuudlid liiga pehmeks ja sibul närtsib).

Esmaspäev, 2. detsember 2013

Guljašš põdralihast ning olukorrast riigis (Nõmme turul).


Olen viimastel päevadel nii palju sarkasmist nõretavat teksti lugenud ning olles osaliselt veel selle mõju all, on ka mu enda peaskeerlevad mõtted ja seosed sellest kantud. Seepärast alustan kaugemalt. Poleks arvanud, et kunagi seon omavahel oma toidublogi teemasid ja ühte oma lemmik raadiosaadet "Olukorrast riigis", mida olen viimased 13 aastat järjepidevalt kuulanud. Anvar Samost, keda hindan tema liberaalse maailmavaate ja ellusuhtumise pärast ning kes haruldaselt harva puudutab saadetes oma eraelulisi seikasid, mainis eilses saates ("Olukorrast riigis." 01.12.13. R2), et tema auto olevat Nõmme turu parklas külastajate autodest kõige odavam (Anvar, ma loodan, et sa tõused sellest august peagi ja näed elu edaspidi taas positiivsemana). Sellega rõhutas ta, et kunagine Edgari lubadus tuua renoveeritud Nõmme turule taskukohased hinnad, ei ole realiseerunud ning toimib reaalne vabaturg, mistõttu Nõmme turust on saanud ostukoht jõukatele ja nõudlikele klientidele. Ostjaid on - kõik toimib, aga teisiti, kui planeeriti.

Olen samuti juba pikalt arvamusel, et Nõmme turu hinnad on kõrged ja tõusevad pidevalt. Vaatamata sellele ma käin seal ja tekitan iga käiguga nõudlust aina juurde. Kui ma viimati ühel novembrikuisel vihmasel, tuulisel ja hämarduval pärastlõunal turult sõna otseses mõttes läbi jooksin ja vajalikku toorainet taga ajasin (jah, enam ei jaluta ja ei veeda turul aega nagu ilusa ilmaga kevadel või suvel), tundsin, et mängin mängu, "kuidas võimalikult kiiresti võimalikult palju raha kulutada". Miks ma seda mängu mängin? Ikka kvaliteetse ja mitmekesisema tooraine pärast - Nõmme turult saab parimat lõhet ja forelli (mille filee on nagu õige filee mitte supermarketi tagaruumis kirvega nülitud lõhelised), samuti on siin suurim valik ka teisi kalu ja mereande, Nõmme turult saab lambaliha, saab Liivimaa lihaveist ja erinevaid sealihatükke. Viimati nägin müügil ka laagerdunud metssea- ja põdraliha, mis tundub muidu nii haruldane ja kättesaamatu, et ostsin peale sattudes kohe tüki põdraliha.

Siit algab lõpuks asjakohane postitus. Mõtlesin ja kaalusin, mida põdralihaga peale hakata. Kohe ühtegi head ideed ei välgatanud, aga siis meenus kunagi eelmises elukohas naabrite juures üks sünnipäevapidu, kus pakuti põdralihast kastet, mis järelikult oli nii eriline, et tuleb kusagilt ajusopist veel aastate möödudes meelde. See oli midagi guljaši- laadset, seega improviseerisin ja katsetasin teha oma äranägemise järgi põdralihast guljašši.



Vaja läheb:
ca 700 g põdraliha
õli praadimiseks
3 porgandit
3 sibulat
5 küüslauguküünt
meresoola
musta pipart
ca 1-1,5 l vett
3 sl tomatipastat
ca 10 tera vürtsi
punt peterselli
350 ml rõõska koort (35%)

Lõika põdraliha ca 3x3 cm tükkideks. Pruunista kuumal pannil lihatükke mõned minutid, lisa pannile suurte tükkidena sibul, porgand ja küüslauk, maitsesta soola, pipra ja tomatipastaga ning prae veel mõned minutid. Kalla pannil olev kaanega suletavasse ahjupotti. Vala peale vesi, lisa maitseks vürtspipart ja suur punt peterselli ning pane ahju hauduma. Esmalt 1,5 h 130-kraadises ahjus, seejärel 1,5 h 150-kraadises ahjus. Kui liha tundub piisavalt pehme ja küps olevat, eemalda maitset andnud petersellikimp, sega sisse rõõsk koor ning lase (ahjus või pliidil) kuumeneda. Serveeri riisi või kartuliga.