Pühapäev, 20. veebruar 2011

Juustusarved

Nende juustusarvede retsept pärineb Nami-nami kokaraamatust ning neid olen ma teinud juba päris mitu korda. Väga mõnusad nädalavahetuse hommiku ahjusaiad, mis maitsevad kõige paremini just soojana või leigena, kui juust sarvekeste sees on veel veidi pehme. Seni olen juustusarved küpsetanud püülijahust, kuid sel korral proovisin osa jahust asendada täistera nisujahuga - kellele täisterajahu vastukarva pole, siis võib vabalt asendada osa rafineeritud jahust tervislikuma täisterajahuga.

Juustuna kasutasin Saarema Ekstra juustu, mis on Saaremaa juustudest kõige tugevamaitselisem ja sobib seega hästi küpsetistesse, kus juustu maitset võiks tunda olla. Käisin eelmisel nädalal ühel üritusel, kus räägiti Saaremaa juustudest ning nende märgist "Puhas toode". See, et Saaremaa juustud on puhtad toidu lisaainetest, olen ma juba ammu teadlik - olen neli aastalt üsna järjekindlalt eesti juustudest just Saaremaa juustusid tarbinud. Nüüd siis kannavad Saaremaa juustude pakendid kvaliteedimärki, millega tahetakse püüda ka nende pilku, kes toote peenes kirjas koostist ei loe. Minu jaoks tuli üllatusena, et Saaremaa juustud ja või on toodetud ka reaalselt Saaremaa lehmadelt lüpstud piimast - need Saaremaa lehmad söövad mereäärsetel karjamaadel erilist taimestikku, mis mõjutab nende piima kvaliteeti. Ja mis seal salata, Saaremaa või on minu arvates vaieldamatu nr 1 Eestis - maitse poolest sellest paremat pole. Oma blogis räägin ma ikka headest kaubamärkidest või toodetest, mida mina kasutan ja seega tunnustan - nii lubasin paaril järgmisel kuul katsetada aeg-ajalt retsepte ka Saaremaa juustudega (P.S. - oma juustud ostan ma ise.).

Tainas:
140 g nisupüüli
100 g täistera nisujahu
100 g riivitud juustu (minul Saaremaa Ekstra)
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl meresoola
50 g pehmet võid
200 g hapukoort

Täidis:
ca 100 g juustu (minul Saaremaa Ekstra)

Peale:
määrimiseks 1 vutimuna + veidi vett
seesamiseemneid


Sega jahud, sool, küpsetuspulber ja riivitud juust. Näpi juurde pehme või, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks tainaks. Rulli kergelt jahusel pinnal tainas õhukeseks rattaks. Kes kasutab Tupperware rullimisalust, siis selle keskel olev ümmargune ringikujund on täpselt nii suur, kui see tainas tuleks rullida. Lõika tainas neljaks ning seejärel iga veerand kolmeks - kokku 12 kolmnurka. Jaota täidisesse minev riivitud juust iga sektori laiemasse ossa ning keera rulli, alustades keeramist laiemast osast. Tõsta sarvesaiad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning määri pealt munaga. Sellest samast Pille kokaraamatust leidsin ühe väga hea nipi - määrida väikest kogust küpsetisi pealt vutimunaga. Kanamuna või isegi vaid kollane või valge osa sellest on vähemalt minu küpsetamiskoguste juures alati liiga suur kogus määrimiseks. Pealegi lahustan ma muna alati vees, siis ei kipu küpsetised pealt liiga kiiresti pruunistuma. Vutimuna on just paraja suurusega, et veidi vett lisades ja lahti kloppides sellest 12 sarvekesele jaguks. Munaga määritud sarvekestele puista peale seesamiseemneid. Küpseta 225-kraadises ahjus ca 20 minutit.

Reede, 18. veebruar 2011

Plov

See plov (või pilaff; sõnad on samatähenduslikud) ei ole küll autentne, kuna sisaldab tomatipüreed, kuid plov just sellisel kujul on üks tõeliselt hea toit. Retsept pärineb ämmalt ning seda sama plovi me külla minnes sageli "tellime". See toit ei pärine Renee lapsepõlvelemmikute hulgast, vaid on pigem menüüs olnud viimasel kümnendil ja selle toidu suurem fänn olen ka vist mina.

Kuna olime haiged, mistõttu jäi meil tavapärane nädalavahetuse maalesõit ära, proovisin kodus samasugust plovi ise teha. Toidu valmistamist olen maal kõrvalt näinud ja kõik nüansid meelde jätnud. Õli paneks ämm veel rohkem, aga ma proovisin veidi vähemaga - ka nii on väga maitsev.




Vaja läheb:
ca 600 g sea kaelakarbonaadi
ca 1 dl õli praadimiseks
2 sibulat
1 suur porgand
3 küüslauguküünt
ca 400 g tomatipüreed või purustatud tomateid
ca 600 g riisi (Veski Mati sõmer riis on väga hea)
meresoola
musta pipart (värskelt jahvatatud)
keeva vett
tilli
peterselli

Lõika liha suupärasteks tükkideks (ca 1,5x 1,5 cm tükid). Pane paksupõhjalisse ja mittenakkuvasse potti korralikult õli ning hauta selles lihatükke ca 20 minutit, kuni vedelik lihatükkide ümber on muutunud selgeks ja liha hakkab kergelt pruunistuma. Lisa hakitud sibul ja porgand ning hauta edasi paar minutit. Lisa riis, sega läbi ja lase veel minut kuumeneda. Viimasena lisa sool, purustatud must pipar, tomatipüree ja hakitud küüslauk ning kalla peale keeva vett - nii, et riis oleks kergelt kaetud. Hauta madalal kuumusel ning lisa vedeliku imendudes veel kahel korral vett; ajaliselt haudub toit ca pool tundi. Katsu mitte eriti segada, kuid jälgi, et poti põhja ei kõrbeks (madalal tulel ja mittenakkuva potiga hautades seda ei juhtugi). Kui toit valmis, lisa hakitud tilli ja peterselli ning lase paar minutit maitsetel kaane alla tõmmata.

Esmaspäev, 14. veebruar 2011

Lehttaigna-juustuküpsised

Saades innustust esimesest õnnestunud lehttaignast, proovisin sel korral küpsetada enda valmistatud lehttaignast juustuküpsiseid. Eesmärk polnud saada võimalikult palju kihte, vaid pigem anda küpsistele veidi õhulisust, seega rullisin lehttainast palju vähem kui eelmisel korral, kasutasin vähem rasvainet, aga küpsised kerkisid ikka korralikult. Enda valmistatud lehttaigna eelis on kontrollitud tooraine - ise saab kasutada ehtsat 82%-st võid, poes müüdav lehttainas on tehtud aga odava transrasvu sisaldava margariiniga. Enam ma ei arva ka, et kodus lehttaigna valmistamine midagi rasket oleks ning julgustan kõiki ise järgi proovima.

Kuna tegemist on juustuküpsistega, siis küpsetamisel on soovitav kasutada alati kõrgema rasvasusega juustu. Hästi sobib 26%-line või kõrgema rasvaprotsendiga juust; üldse ei sobi 15%-lised light-juustud - viimane jääb sulatades nagu kumm. Mina eelistan eestimaistest juustudest Saaremaa Piimatööstuse juustusid, kuna need on minu otsingute järgi seni ainukesed kohalikud juustud, mis ei sisalda säilitusaineid. Hollandi Leibjuust on nö lihtsatest võileivajuustudest minu lemmik.

Vaja läheb:
50 g + 75 g võid
4 dl nisujahu
1,5 dl külma vett
1 tl 30%-st äädikat
0,5 tl meresoola
70 g 26%-se rasvasusega juustu (nt Saare juust)

Kalla jahu kaussi, lisa külm vesi, sool, äädikas ja 50 g tükkideks lõigatud võid ning sega see ühtlaseks tainaks. Jäta kilesse pakendatult tunniks ajaks külmkappi. Rulli tainast neljakandiline plaat ning kata ühtlaselt ülejäänud või õhukeste viiludega. Seejärel keera plaadi nurgad keskele kokku, et tekiks nagu ümbrik. Suru ümbriku servad kokku, et või välja ei tuleks ning keera ümbrik murdekohad allapoole. Rulli tainas ettevaatlikult (et või välja ei tuleks) 1,5 cm paksuseks nelinurgaks ja keera plaat kolmeks kokku. Pane 10-ks minutiks külmkappi. Seejärel rullida tainas taas suureks plaadiks ja keerata neljaks. Aseta tainas taas 10-ks minutiks külmkappi. Oluline on, et tainast rullida ja kokku voltida alati ühes suunas. Tainast on rullimise käigus kujunenud juba pikk tükk. Rulli see lamedaks ning puista vahele pool juustukogusest. Tõsta üks taina külg teise peale ja vajuta servad kinni. Puista peale ülejäänud juust, vajuta käega kinni ning lõika pikast taignast ca 2-cm pikkused ribad. Tõsta need ahjuplaadile, jättes kerkimiseks ruumi. Küpseta 200-kraadises pöördõhuga ahjus 20 minutit.

Laupäev, 12. veebruar 2011

Kanapeed

Kanapeed või suhkrukringlikesed on ühed vanaaegsed küpsetised, mida pakuti eriti tähtsatel puhkudel kohvi kõrvale. See retsept jäi mul ühte teist retsepti otsides silma Vanaemade kokaraamatust. Kuna olin sel päeval just teada saanud, et minu blogi sai Perenaine.ee poolt koostatud toidublogide TOPis teise koha, olin indu täis ja mõtlesin, et midagi teistsugust ja töömahukat tuleks sel puhul teha. Aitäh kõigile blogikülastajatele!

Muidugi ei teadnud ma neid küpsiseid tegema hakates, et need mu terve päeva sisustavad ja ega ma lõpuni päris aru saanud, mida ma teen, kuigi olin õpetuse umbes kümme korda läbi lugenud. Need suhkrukringlikesed on mõnusad nostalgiaküpsetised; kunagi ammu olen neid poest ostnud ja maitse oli meeles. Ma ei mäleta, mis nimeliselt neid poes müüakse, aga kindlasti on kõik neid maitsnud ja tunnevad pildi järgi ära. Kel nüüd suu vett jooksma hakkas, lugege valmistamisõpetus mitu korda läbi, see pole lihtsamate killast, kuid paremini ma seda kirja ka panna ei osanud.

Vaja läheb:
50 g + 150 g võid
4 dl nisujahu
1,5 dl külma vett
1 tl 30%-st äädikat
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut


Kalla jahu kaussi, lisa külm vesi, äädikas ja 50 g tükkideks lõigatud võid ning sega see ühtlaseks tainaks. Jäta kilesse pakendatult tunniks ajaks külmkappi. Rulli tainast neljakandiline plaat ning kata ühtlaselt ülejäänud või õhukeste viiludega. 150 g võid on ikka väga palju ning ma kahtlesin hetkeks, kas retseptis ikka õiged kogused on. Siiski mahutasin vaevaliselt kogu selle hiigelkoguse võid tainaplaadile ära. Seejärel keera plaadi nurgad keskele kokku, et tekiks nagu ümbrik. Suru ümbriku servad kokku, et või välja ei tuleks ning keera ümbrik murdekohad allapoole. Rulli tainas ettevaatlikult (et või välja ei tuleks) 1,5 cm paksuseks nelinurgaks ja keera plaat kolmeks kokku. Pane 10-ks minutiks külmkappi. Seejärel rullida tainas taas suureks plaadiks ja keerata neljaks. Taas 10-ks minutiks külmkappi ja korrata sama rullimist veel kaks korda (vahepeal jälle külmkappi).

Viimaks rulli tainas ruudukujuliseks, puista üle suhkruga, patsuta suhkur taina külge kinni ja keera plaadiääred keskele kokku. Puista ka sellele kihile vahele suhkrut ning keera taas pikisuunas kaheks (välimised ääred sissepoole). Raamatus kirjas oleva õpetuse järgi peaks saama veel ühe korra tainas kaheks keerata (vastassuunas), kuid minu voltimine seda enam ei võimaldanud. Vajutasin kaks volditud poolt kokku, et moodustuks pikk rull. Pane tainas veel 10-ks minutiks külmkappi ja lõika terava noaga ca 0,5-1 cm paksused viilud. Kui suhkrut on järgi, kasta veel suhkrusse ja aseta ahjuplaadile. Kui otsad alt kinni vajutada, tuleb see õige, veidi südant meenutav, kuju. Mina ei saanud enam sel hetkel midagi aru, mis sellest rullist välja tulema pidi ja ei vajutanud midagi, lihtsalt tõstsin õhukesed laastud ahjuplaadile. Vahele tasub jätta piisavalt ruumi, kuna need paisuvad ikka üsna palju. Küpseta 200-kraadises ahjus ca 20 minutit, kuni suhkrukringlikesed on kuldsed. Küpsemise ajal jälgisin, kuidas need kordi rullitud kihid hakkasid nähtavale tulema. Kuna otsi kinni ei vajutanud, tulid välja liblikad ja merihobud, vähemalt Anee nägi neid sellistena :)

Teisipäev, 8. veebruar 2011

Õnneliku kana supp

Hiljuti läks ühel toidublogijate koosviibimisel jutt vabaltpeetavate kanade peale. Neid inimesi, kes eelistavad vabaltpeetavate kanade mune puurikanade munadele on juba tekkinud päris palju, kuid seni pole Eestist võimalik osta vabaltpeetavate kanade liha. Sadamaturu Liina lubas veidi turul kauplejatega asja arutada ning juba mõne aja pärast saime oma esimesed õnnelikult päikse käes tatsanud ja loomulikul viisil lihasmassi kasvanud talukanad kätte. Milline rõõm!
Meie kodus on kanaliha midagi väga harukordset, ostan kanaliha muidu äkki vaid mõned korrad aastas. Seda just põhjusel, et ma ei taha süüa sellise linnu liha, kelle kasvu on forsseeritud (oli vist tibust kanaks kahe kuuga). Kuna kõige rohkem hormoone koguneb looma või linnu liikuvatesse kehaosadesse, siis ei osta ka kanakoibi supipuljongi jaoks. Supid teen tavaliselt maheveise- või lambapuljongiga. Kanafilee (rinnaliha) on aga üks igavamaid lihasid, mis mind üldse ei isuta.
Meie koju saabunud õnnelik talukana oli 2-kilone - seda oli meie perele üheks toidukorraks selgelt liiga palju, seega jagasin kana tükkideks. Esmalt läks tegemisse kanasupp, kuna Anee seda väga soovis.


Puljongiks läheb tarvis:
1 kanakoib
kana seljatükk (kondiga)
meresoola
musta terapipart
punt tüümianioksi
paar loorberilehte
1 sibul

Supiks:
3 kartulit
2 porgandit
1 porru
1 mugulsibul
nuudleid või tähekujulist pastat
kontide küljest kanaliha
2 küüslauguküünt
tilli
rohelist sibulat

Esmalt keedan puljongi. Mina lasen alati liha esimese veega keema tõusta ning kallan esimese vee ära, siis jääb puhtam puljong. Poti pesen ka puhtaks ja liha loputan vee all üle. Panen liha tagasi puhtasse potti ja lasen uuesti keema tõusta, koorin tekkinud vahu, lisan soola, terapiprad, maitseürdid ja poolekslõigatud sibula ning keedan vaevu mulksuvana 1,5-2 h. See aeg on kanapuljongile piisav. Valmis puljongi kurnan läbi sõela puhtasse nõusse.
Hakkisin supi jaoks kartulid, porgandid, porru, mugulsibula ja küüslaugu. Porgandi, sibula ja porru blanšeerisin pannil ning lisasin keevasse puljongisse. Samuti lisasin kartuli. Tavaliselt ma ei pane kartuleid ja pastatooteid ühe supi sisse, kuid kanasupis tunduvad need täiesti sobivat. Võib lisada peenikesi nuudleid või nt tähekujulist pastat. Kui supp valmis, lisasin viimasena kanaliha ja peenikeseks hakitud küüslaugu (küüslauk jääb aromaatsem, kui see viimasel hetkel lisada). Igasse taldrikusse veel tilli ja rohelist sibulat ning üks mõnus kanasupp ongi valmis.

Kolmapäev, 2. veebruar 2011

Toidublogijad tulevad blogidest välja

Viimasel ajal tegutsevad toidublogijad päris sageli samal lainel. Kui seni külastasime restorane, nautisime head toitu ja seltskonda, siis sel korral tuleme ise oma blogidest välja ja pakume kõigile huvilistele midagi oma lemmikutest.

Nimelt sel nädalavahetusel, 5. ja 6. veebruaril, on Solarise keskuse aatriumis avataud pop-up kohvik, kus kahel päeval pakuvad 10 toidublogijat valdavalt just küpsetisi. Idee eestvedajaks on MTÜ Maitseklubi ning kohvik on avatud vaid laupäeval ja pühapäeval alates kella 12-st kuni kooke jätkub.

Laupäeval on oma küpsetistega kohvikus:
Mari-Liis - Siit nurgast ja sealt nurgast
Tuuli - Ise tehtud. Hästi tehtud.
Piret - Puhas rõõm
Liina - Aglio e Olio
ja mina

Pühapäeval on kohvikus kohal:
Ragne - Kokkama Ragnega
Kätrin - Kätrini kokkamispäevik
Elis - Elis köögis
Katrin - Harilik pliiats
Priit - Profa köögipool

Kui kooke küpsetada ning üheks päevaks kohvikut teha tundus päris põnev idee, siis projektiga kaasneva ennast ja kooki tutvustava video tegemine polnud just väga ahvatlev. Üks asi on enda emotsioone kirjalikul kujul väljendada, hoopis teine ja mitte nii meeldiv on kaamera ees juttu rääkida. Videost on hästi näha, kuidas kokakoolis toimunud filmimise ajal end wok-panniga mõnusalt ära kõrvetan…



Nii videos kui kohvikus valmistan maailma parimat porgandikeeksi, mille retsept on olemas nii minu blogis kui raamatus "Maitseelamused tervise heaks". Otsustasin teha seda imemaitsvat ja koostise poolest väga tervislikku küpsetist, kuna see peegeldab väga hästi minu toitumisalaseid väärtushinnanguid. Ka kohvikus pakutav keeks on eriline oma koostisainete poolest - küpsetise koostises saavad olema vabaltpeetavate kanade munad, maheporgandid ning mahesuhkur.

Olete kõik oodatud laupäeval ja pühapäeval Solarise keskusesse kooke maitsma!