neljapäev, 25. veebruar 2010

Tervislik šokolaad

Autor: Aet Trisberg

Šokolaad on paljude inimeste jaoks vastupandamatu kiusatus, kuid selle kuulumine maiustuste hulka paneb mõtlema millestki kaloririkkast ja ebatervislikust. Siiski - osates erinevatel šokolaadidel vahet teha, saab valida maiustamiseks ka tervisele kasuliku variandi.

Kuigi Euroopas tuntakse šokolaadi viimased aastasajad, on šokolaadi ajalugu palju pikem. Šokolaadi saamiseks vajalikke kakaoube kasvatasid Kesk- ja Lõuna-Mehhiko aladel elavad iidsed maiade hõimud juba 6. sajandil. Šokolaadi ei tuntud küll selle tänapäevasel kujul - maiad oskasid kakaoube röstida ning valmistasid neist jooki nimega chocolatl. 1528. aastal, kui hispaanlased saabusid vallutusretkedelt Kesk-Ameerika aladelt, tõid nad Euroopasse kaasa kakaoube ning šokolaadijoogi valmistamise vahendid. Šokolaadi Euroopas varem ei tuntud ning algselt saigi šokolaadijoogist Hispaania kuningakoja meelisjook, mille valmistamise oskust kaitsti kiivalt. Paari sajandiga levis šokolaad siiski kõikjale Euroopas; ka seni vaid Kesk-Ameerikas kasvanud kakaooad toodi kasvama lähemale - Ekvatoriaal-Aafrika aladele.

Šokolaadi valmistati algselt mitte kakaopulbrist, kuna seda ei osatud veel saada, vaid tahketest šokolaadikamakatest. 17. sajandi algul muutusid Inglismaal populaarseteks kirjanike, poliitikute ja teiste härrasmeeste kohtumispaikadeks šokolaaditoad, kus pakuti šokolaadijooki. 1765. aastal avati Ameerika mandril Massachusettsis esimene šokolaaditehas, mis sisuliselt tähendas kakaoubadest šokolaadijoogi massi tooraine valmistamise mehhaniseerimist. Kakavõi ja kakaomassi eraldamist veel ei tuntud. 19.sajandil tõi tormilise arengu Euroopasse šokolaadi kvaliteedis ja toodangu mitmekesisuse. Rajati šokolaaditehaseid ja valmistati esimesi tahvli- ehk söögišokolaade, õpiti eraldama kakaovõid ja kakaomassi ning valmistama piimašokolaadi ja kakaopulbrit. Hakati kasutama kakaopulbrit ning joogi nimetus muudeti ümber kakaoks. Šokolaadi leiutajaks peetakse Bristolis firma Fry&Sons’i, kes müüs aastal 1847 toodet, mida paljud loevadki esimeseks maiustusena müüdavaks šokolaaditahvliks.

Kakaovõi on üks kallimaid toidurasvu üldse. Kõrge hinna taga on tervislik rasvhappeline koostis, samuti kakaopuude kasvukohtade vähesus. Nimelt kasvavad kakaopuud vaid umbes 20 laiuskraadi laiuses vööndis mõlemal pool ekvaatorit, kus valitseb aastaringselt neile sobiv soojus ja niiskus. Lisaks Kesk-Ameerikale on kakaoubade kasvupiirkondadeks veel Nigeeria, Elevandiluurannik, Ghana, Indoneesia, Malaisia ja Filipiinid. Kakaoubade toodangust lõviosa annavad väikefarmid.

Kakaopuu pärineb Lõuna-Ameerika Amazonase vihmametsadest ning kasvab seal kümnete meetrite kõrguse, troopiliste puude tiheda lehestiku poolt moodustatud kaitsva katuse all. Kakaopuud hakkavad vilju kandma alles 6-7 aastaselt. Kakaopuud on erilised, kuna nad kannavad samal ajal erineva küpsusastmega õisi ning vilju. Kakaopuu viljad kasvavad mitte okste vaid tüve küljes. Kakaopuul võrsub aasta jooksul umbes 10 000 õit, millest vaid murdosa arenevad viljadeks. Viljastunud õiel kulub vilja väljaarenemiseks 4-6 kuud, täieliku suuruse saavutanud vilja küpsemiseks läheb veel vähemalt üks kuu. Kuigi kakaopuu viljad valmivad aastaringselt, koristatakse neid kaks vaid kaks korda aastas ning seda tänapäevani vaid käsitsi (et õisi ega teisi vilju ei vigastataks). Kakaopuu vili on 20-40 cm pikkune ning ameerika jalgpalli kujuline vili. Vilja sisemuses on tiheda pakina 20-60 toorelt umbes põldoa suurust seemet - just neist valmistataksegi šokolaadi.

Šokolaaditööstuses on tänapäeval kasutusel kolm kakaosorti - Trinitario, Forastero ja Criollo - neist parimaks peetakse just viimast, mis on iidsete maiade aladelt pärinev igivana sort. Criollo moodustab maailma šokolaaditoodangust vaid 10% ning seda kasvab vaid vähestel aladel. Parimate omadustega šokolaadi saab just Criollo sorti ube kasutades, kuid ka kahest teisest kasvatavast sordist saab kvaliteetset šokolaadi, kui neid röstida ja segada õigetes vahekordades.

Šokolaad on viimastel aastakümnetel olnud üks toiduteadlaste poolt enimuuritud ja vaidlusi äratanud toiduaine, mille ümber liikuvatest müütidest ja teabest on tavatarbijal küllaltki rakse tõetera üles leida. Teaduslikult on ära tõestatud mitmeid šokolaadi tervistavaid omadusi, kuid just lisanditeta mõrušokolaadi, mitte piima- ega vähese kakaosisaldusega teiste šokolaadi nime kandva toodete:

1. Šokolaadi peamise koostisosa kakaovõi rohked rasvhapped ei tõsta vere kolesteroolitaset ega suurenda südamehaiguste riski. Nädalas võib süüa julgelt 200-300g šokolaadi, kahjutekitamata südamele ja veresoonkonnale.
2. Šokolaad sisaldab antioksüdante (alagrupp-polüfenoole), mis kaitsevad südant ja veresoonkonda, kaitsevad keharakke vabade radikaalide kahjulike mõju eest, aitavad vähendada mälukaotuse, kasvajate, silmakahjustuste, Alzheimeri tõve, parkinsonismi ja veel mitmete tõsiste tervisehäirete tekkimise ohtu.
3. Šokolaad sisaldab mineraalainetest rauda, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja vaske ning vitamiine A, B1, C, D ja E.
4. Viimaste aastate uuringud on tõestanud ka, et šokolaad ei tekita aknet ega hambakaariest.
5. Šokolaadis on leitud ohtralt „ajuvitamiini” ehk meeleolutõstjat türosiini, mis alandab ka vererõhku, stabiliseerib veresuhkru taset ning aktiviseerib kilpnääret, kiirendades nõnda ainevahetust ja alandades kehakaalu. Türosiin on lisaks ka üheks lähteaineks „õnnehormooni” ehk serotoniini tekkimisele organismis (serotoniin reguleerib und, pärsib näljatunnet, väldib meeleolu kõikumisi, kontrollib söömisel õigeaegselt küllustunde tekkimist ja teeb reipamaks).
6. Kõige puhtamas ja järelikult ka kõige kõrgema kofeiinisisaldusega keedušokolaadi 100g on sama palju kofeiini kui ühes tassis keskmise kangusega kohvis; ergastava toime tõttu ei sobi šokolaad väikelaste maiustuseks.

Kuidas aga poe šokolaadiriiuli ees seistes vahet teha, milline on kvaliteetne ja tervislik šokolaad ning milline mitte. Põhiliselt tuleks uurida šokolaadi kakaosisaldust - mida kõrgem kakaosisaldus, seda kvaliteetsem ja tervislikum on šokolaad; kvaliteetsed šokolaadid ei sisalda ka toidu lisaaineid. Et oleks lihtsam tervislikku šokolaadi ära tunda, toome siinkohal välja šokolaadide liigituse:

1. Mõrušokolaad (teisisõnu magustamata šokolaad, keedušokolaad, köögišokolaad või pagarišokolaad) on kõige puhtam, tumedam ja kõige lihtsam šokolaad. Sellele ei ole lisatud ühtegi lisandit, sellepärast on see hea teiste toiduainete maitsestamiseks ja küpsetamiseks. Sisaldab 35% või enam tahket kakaomassi.
2. Mõrumagus šokolaad (teisisõnu poolmagus või tume šokolaad) on samuti väga tumeda värvusega, kuid natukene magusam kui mõrušokolaad ja sobib ka maiustuseks. Puhtale šokolaadipastale on lisatud suhkrut, vanilli, täiendavat kakaovõid või emulgaatorina toimivat letsitiini. Tahke kakaomass võib ulatuda isegi kuni 75%-ni.
3. Söögišokolaad on magus, maiustusena kasutatav šokolaad, mida esindab piimašokolaad. Siia võib paigutada ka Euroopas kokkuleppeliselt šokolaadi nime kandva valge šokolaadi. Piimašokolaad on heledama värvusega, sest sellele on lisatud suhkrut, piima ja veel täiendavat kakaovõid. Valge šokolaad ei sisalda kakaomassi, vaid koosneb põhiliselt kakaovõist, millele on lisatud piimapulbrit, letsitiini, vanillisuhkrut ja tavalist suhkrut; ehtne valge šokolaad peab olema elevandiluu värvi.
4. Kuvertüür (teisisõnu glasuurimisšokolaad või dipišokolaad) sisaldab tavalise söögišokolaadiga võrreldes rohkem kakaovõid ning sulab seetõttu ühtlasemalt ja hõlpsamini. Tahkudes jääb kuvertüür kaunilt läikivaks ning sellest valmistatud glasuur murdub toreda, kergelt kuuldava krõpsuga. Kuvertüür on asendamatu šokolaadikaunistuste tegemisel, šokolaadikihiga katmisel ning nendes magusroogades, kus šokolaad on põhikomponendiks. Väga eriliseks teeb kuvertüüri veel see, et teda on mitmes variandis: mõrumagusana, poolmagusana, piimašokolaadina ja isegi valgena.
5. Šokolaadikompvekkide ja täidisega šokolaadide puhul on rõhk pandud tihti täidisele ning šokolaadi enda kvaliteet ei pruugi olla kõige parem. Täidisena kasutatakse näiteks kuivatatud puuvilju, kuivatatud marju, pähkleid, küpsiseid, alkoholi jne. Šokolaadikompvekid sisaldavad enamasti tervise seisukohalt liialt palju suhkrut. Erandiks võivad olla väikeste töökodade või kohvikute poolt pakutavad kvaliteetsed (käsitöö) šokolaadikompvekid, mille valmistamisel jälgitakse hoolikalt nii täidise kui šokolaadi kvaliteeti.

Allikad:
"Šokolaadiraamat" Angeelika Kang, Maire Suitsu, Lia Virkus
Wikipedia

Artikkel on ka Tervitus.ee toitumisrubriigis

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Chilli con Carne

Valmistasin esimest korda ise Chilli con Carnet - see roog (tõlkes - piprad lihaga) on algselt Mehhiko päritolu, kuid seda tuntakse nüüdseks kõikjal maailmas - head retseptid ju võetakse ikka üle. Retsepte leiab internetist erinevaid, lisaks mäletasin, et Jamie Kokakoolis oli Chilli con Carne retsept sees. Mulle tundus aga, et selle raamatu retseptis oli üks tõlkeviga - nimelt olid seal koostises köömned, kuigi muudes retseptides figureerisid vürtsköömned ja on ikka oluline maitsevahe, kumba kasutada. Nii ma siis otsustasin kasutada ikka vürtsköömneid ning tegin mõned väikesed kohandused veel (nt kikerherned jätsin välja).

Koostise järgi võib juba ette oletada, et tegu on ühe väga tummise, erinevaid süsivesikuid ja valke sisaldava toiduga. Mulle üldiselt hakkab tugev valgu ja süsivesikute eksisteerimine ühes toidukorras veidi vastu (erandiks on millegipärast lasnaje). Kui ma mõtlesin, et patta läheb nii liha, oad kui porgandid ning seda kõike süüa veel mingi süsivesikuga, siis tundus selgelt liiast. Keetsin siiski kõrvale metsikut riisi, ciabattat oli ka kodus, proovisin ka sellega - ikka see, mis oletasin, liiga erinevad asjad koos. Toitu jäi päris palju järgi, aga olin lugenud, et see maitseb järgmisel päeval veel paremini. Ja välja mõtlesin - aurutasin endale järgmisel päeval Chilli con Carne kõrvale brokoliõisikuid ning nii tundus toit tõeliselt nauditav - pisut kummaline viis, aga just nii sai Chilli con Carne minu lemmikuks (tõesti - järgmisel päeval on see parem - see on üks vähestest toitudest, mille kohta nii saab öelda).


Vaja läheb:
240 g veise (delikatess)hakkliha
2 porgandit
2 sibulat
4 küüslauguküünt
1 varsselleri vars
1 suur punane paprika
ca 4 cm tšillipipart
oliiviõli
0,5 tl tšillipulbrit
1/3 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 kaneelikoor
meresoola
purustatud musta pipart
pool peotäit koriandrilehti
1 tl palsamiäädikat
400 g purustatud tomateid
200 ml vett
400 g punaseid ube

Koori ja tükelda porgandid, sibulad ja küüslauguküüned. Lõika varsseller juppideks ning paprika ja tšillipipar tükkideks. Kuumuta paksupõhjaline pott, nirista sinna oliivõli pane järgemööda potti kõik aedviljad; sega pidevalt. Puista peale maitseained - tšillipulber, jahvatatud vürtsköömned, sool ja purustatud must pipar. Lisa hakkliha ning sega ja kuumuta, kuni hakkliha on värvi muutnud. Vala potti ka purustatud tomatid, poole tomatipurgi jagu kuuma vett, tilguta palsamiäädikat ning lisa koriandrilehed ja kaneelikoor. Vähenda kuumust ning hauta Chilli con Carnet 1,5 tundi. Tund pärast hautamise algust lisa nõrutatud punased oad. Serveeri meelepärase lisandiga - nt riis, bocatta, salat, brokoli või teised aedviljad.

neljapäev, 18. veebruar 2010

Granaatõunajäätis

Ma tegin ühe "põrsas kotis" ostu - tellisin Nigella Ekspressi eestikeelse raamatu (tegelikult juba paar kuud tagasi). Lootsin parimat, kuid olen veidi pettunud - ei ole need retseptid nagu päris minu maitsele. Seetõttu katsetan esimest retsepti alles nüüd, kui see raamat juba mõnda aega minu kodus on olnud. Võtsin alustuseks granaatõunajäätise, mida saab käsitsi valmistada (pean tunnistama, et teen jäätist käsitsi olude sunnil, kuna mu armas jäätisemasin on omadega õhtal). Mind on alati imestama pannud, kuidas saab vahukoort mingi mahlaga koos vahustades ja seda ära külmutades valmistada jäätise. Minu senised õnnestunud jäätiseretseptid on eeldanud lehmapiimatoote kuumutamist ja külmumisfaasis pidevat segamist. Aga proovisin järgi.

Vaja läheb:
400 ml 35%-st rõõska koort
2 dl 100%-ist granaatõunamahla
130 g peeneteralist rafineerimata suhkrut
0,5 laimi mahl

Kaunistuseks:
granaatõunaseemneid

Lahustasin peeneteralise suhkru (kasutasin Billington's peenetrealist rafineerimata suhkrut) laimi- ja granaatõunamahlas. Algses retseptis oli märgitud küll tuhksuhkur, kuid kasutasin siiski rafineerimata suhkrut. Granaatõunamahla ei pressinud ise - ostsin 100%-se mahla, kuhu pole lisatud suhkrut. Kuna algses retseptis oli 2 granaatõuna mahl, siis oletasin, et sealt võib tulla ligikaudu 2 dl mahla, mul oli ka vahukoore kogus veidi väiksem. Vahustasin suhkruga segatud mahla ja vahukoore, kuni kreemile moodustusid peale pehmed tipud. Külmutasin jäätist ühe öö, õpetuse järgi pole sügavkülmas külmumise ajal jäätist segada vaja.

Enne söömist võtsin jäätise ca 10 minutiks toasoojusesse sulama. Jäätis polnud sugugi nii heleroosa kui Nigella raamatu pildil, pigem selline värvitu-kahvatuvõitu. Vormisin kuulikesed ja puistasin peale granaatõunaseemneid. Jäätis oli esiteks liiga magus, teiseks polnud selles absoluutselt granaatõunamaitset - seda andsid vaid seemned, millega koos ma jäätist sõin ning ebameeldiva üllatusena kleepus jäätises sisalduv rasv nii suulakke kui lusikale. Nüüd ma olen ikka täiesti veendunud, et parima jäätise saab siiski lehmapiimatooted eelnevalt läbi kuumutades - olen ju ise ka teinud pigem rasvaseid jäätiseid (sest need lihtsalt on paremad), aga kuumutatud jäätisesegu baasil ei teki sellist vastikut rasvatunnet suhu.

Lõpetuseks hoiatus - efektne pilt on pöördvõrdelises seoses jäätise maitsega :) Kahjuks on teistpidi seos erinevate kastmete või hautistega, mille pilt on märgatavalt näotum ja ei anna toidu maitsest tegelikku aimu.

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Jamie roheline segasalat

Kui ma muidu ei tee salateid kunagi ühegi retsepti järgi - minu igapäevased salatid kujunevad ikka kodusolevate komponentide ja hetkeemotsiooni ajel, siis sel korral kasutasin ühte segasalati retsepti Jamie Kokakooli raamatust. Tegelikult jäi see roheline salat mulle silma juba päris algul seda raamatut sirvides, küll aga ootas see oma aega - nähes ühel õhtul külmkapis ebaproportsionaalselt palju rohelist salatikraami, meenus mulle ka see Jamie roheline segasalat. Väike muudatus siiski minu poolt - Cheddari juustu asendasin parmesaniga, rohelise sibula murulauguga, kressivõrsed asendasin rediseseemnete ja lutserniga ning basiiliku jätsin välja, kuna seda hetkel kodus polnud - oot-oot, jäi üldse midagi algsest retseptist järgi… :) Olen seda salatit nüüd juba neli korda teinud, proovinud kasutada salatis ka Jamie pakutud kressi (sel juhul muutus salat liiga mõrkjaks ja vajas vähest suhkrut) - minule maitseb see salat just rediseseemne- ja lutserni idudega. Kui minu salatid on enamus sellised, mis eeldavad võimalikult vähe komponentide tükeldamist, siis see salat on vastupidiselt hästi peeneks hakitud - maitse sõltub ju ka komponentide peenestusastmest. Kuna ma juba mainisin, et olen seda lühikese aja jooksul juba neli korda jõudnud valmistada, siis siit ka vihje, et see salat hakkas mulle hullupööra maitsema. Olen seda salatit teinud nii teise toidu kõrvale, kui söönud ka lihtsalt eraldiseisva toiduna (viimasel juhul on küll salatis käiv paremsanihulk tunduvalt suurem).


Vaja läheb:
1 avokaado
3 lehtsalati lehte
ca 5 cm kurki
1 peotäis lutserni ja rediseseemne idusid (neid kokku 1 peotäis)
ca 10 vart murulauku
ca 1 spl oliivõli
lusikaotsaga Dijon sinepit
lusikaotsaga palsamiäädikat
meresoola
purustatud musta pipart
parmesani juustu

Koori ja tükelda avokaado, lõika lehtsalat võimalikult peenikeseks, haki kurk väikesteks kuubikuteks, lõika kääridega murulauk peenikeseks ning pane kaussi. Tõsta kaussi ka peotäis peenekoelisi idusid. Mungube ei kasutaks selles salatis, küll aga sobivad kõik niiditaolised peenikesed idud nagu lutsern, kress, rediseseeme või brokoli. Niristasin rohelise salati peale oliivõli, veidi palsamiäädikat ning puistasin meresoola ja musta pipart, segasin salati korralikult läbi. Serveerisin jämedalt riivitud parmesaniga.

pühapäev, 14. veebruar 2010

Kirju koer, ilma E-aineteta

Saan igal pühapäeval meilile Anee lasteaia nädalase tegevuskava. Sealt võib sageli avastada päris põnevaid ja esmapilgul üllatavaid tegevusi, mille serveerimisoskus lasteaialastele nõuab omajagu pingutust. Sellega, et igakuiselt käiakse KUMUs kunstinäitusel või jäähallis uisutamas, olen juba ära harjunud; uus üllatus tabas mind, kui ma järgmise nädala tegevuskavast leidsin Stenbocki maja külastuse. Mulle tegelikult väga meeldib suhtumine, et last võetakse võrdväärsena ning seletatakse elu meie ümber lahti, aga ma tahaks teada, kuidas seletatakse neile 3-6-aastastele lahti Stenbocki maja külastuse eesmärk ning kes need tähtsad onud seal majas siis on… Ma eeldan, et lastele viimasel kuul õpetatud Eesti hümn läheb seal majas vabariigi aastapäeva puhul käiku…

Veidi veel eelmise nädala lasteaia tegevuskavast - neljapäevaks oli tunniplaani tekitatud kokandustund, kus valmistati üheskoos kirjut koera. Kuna kirju koera sees käivad küpsised ja marmelaad sisaldab paraja koguse E-aineid, siis ei tahtnud, et Anee seda sööks (selgus ka, et söömine polnudki samal päeval). Samas aga ei taha, et Anee minu põhimõtete pärast kannatama peaks - lubasin talle, et valmistame kodus ühe täiesti E-ainetest vaba kirju koera - kasutame ökomärgiga speltaküpsiseid ning astelpajumarmelaadi (mille kohta sain Facebookis Pillelt vihje). Palusin siis Aneel kõik täpselt meelde jätta - mis sisse käib ja kuidas täpselt tehakse. Ma hakkasin kahtlema, kas ma ise kunagi kirjut koera teinud olen, meelde küll ei tulnud. Küll aga olen ma seda oma lapsepõlves ja ka hilisemal ajal omajagu söönud ning see kummalise tehnoloogiga (komponentide purustamine ja uuesti kokkusurumine) "vorst" on üks maitsev magus kraam. Igal juhul oli Anee kodus kirjut koera tegema hakates põnevil ja uhke selle üle, et tema juhatab köögis vägesid.


Vaja läheb:
150 g speltaküpsiseid
90 g marmelaadi
40 g rosinaid
1 spl rafineerimata roosuhkrut
20 g valget šokolaadi
3 spl kakaod
80 g kondenspiima
60 g võid

Kirjut koera tahtis Anee võimalikult palju ise teha - nii purustaski ta suurde kaussi käte vahel küpsised, lõikas ise marmelaadikommid ja lisas küpsiste juurde, kallas sisse rosinad, koos minu käega tõstsime purgist ka kakaod ja suhkrut. Tükeldatud valge šokolaadi, kondenspiima ja sulatatud või lisasin mina. Anee segas kirju koera massi läbi ning Renee keeras selle tugevaks "vorstiks" toidukile sisse. Jätsime kirju koera üheks ööks külmkappi.


Järgmisel päeval - lõikan kirju koera juba hommikul lahti ning panen lauale. Anee sööb oma hommikuputru ning kurdab, et midagi haiseb laua peal. Kuna seal peale kuivatatud puuviljade ja tee midagi muud polnud, andsin nuusutada kirjut koera - just sealt tema arust see hais tuligi. Haisuks pidas tema siis kakaolõhna; kusjuures mulle meenus, et kui ma kunagi varem šokolaadi sulatanud olen, käis ta ka köögis vingumas, et mida ma haisutan. Nii palju siis kirjust koerast - Anee keeldus seda isegi maitsmast - eks me siis Reneega peame selle ära sööma. Ka Anee kauaoodatud šokolaadisöömiseks paras iga päädis sellega, et kolmel päeval sõi ta ühe ruudu šokolaadi ning neljandal päeval teatas, et see on liiga vänge… Ja rohkem ei tahagi.

neljapäev, 11. veebruar 2010

Liibanoni õhtu oma kodus ehk Kefta, Muhammara ja loomulikult üks salat ka seal juures

Viimastel nädalatel on paljudes toidublogides (ja loomulikult ka neis kodudes) lahti läinud kummaline Lähis-Ida köögi austamine - selles kõiges on "süüdi" Pille, kes tegi paarikümnele huvilisele Liibanoni-teemalised koolitused, tutvustades uusi ja põnevaid maitseid. Just neilt koolitustelt noppisid inimesed oma lemmikud välja ning panid need oma kodudes elama. Üheks vaieldamatuks inimeste lemmikuks sellelt koolituselt osutus paprikadipp ehk muhammara, mille maitset pelgalt välimuse järgi on raske aimata - see tuleb lihtsalt ise järgi proovida. Retsepti järgisin 100%-se täpsusega, et välja tuleks just see sama maitse. Minule maitses see paprikadipp eriti just lihatoitude kõrvale, seega läksin ka kodus seda teed.

Koolitusel hakkasid mulle maitsema ka lambahakklihatoidud, millest ma ühte ka ise sellel koolitusel valmistasin. Kuna mulle end korrata ei meeldi, siis proovisin kodus valmistada teist lambahakklihatoitu, milleks on Liibanoni hakklihapallid ehk Kefta. Andsin hakklihapallidele veidi vürtsikust küüslaugu ja tšillipipra lisamisega, mida algses retseptis polnud.

Mõeldes, mida hakklihapallide ja paprikadipile veel lisaks süüa, tuli ikka mulle omane mõte - loomulikult mõni hea salat. Ja salat valmiski planeerimatult, nii, nagu mu enamus salateid valmivad - mõtteid selleks annavad käepärased komponendid. Kodus oli lambasalat - hakkasin mõtlema, miks ühe salati nimi seotakse küll lammastega - googeldasin ja leidsin Maalehest sellise info: "Lambasalati nimi olevat tulnud sellest, et taime esimeste lehtede ilmumine langeb kevadel ühte lammaste poegimisperioodiga." Nojah, vähemalt pole see salat lammaste toit :). Lambasalatit nimetatakse ka põldkännakuks - pole just väga suupärane nimi. Lisaks lambasalatile panin salatisse tumedaid viinamarju, tugevamaitselisi kollaseid kirss-ploomtomateid, lemmikut avokaadot ja uudistoodet oma idandamisnõust - rediseseemne idusid (üllatus-üllatus - need on redisemaitselised). Ja kuna mul olid muhammarast käepärast granaatõunasiirup ja kreeka pähklid, siis mõtlesin seda joont ka salatis jätkata. Salat sai väga põnev ning kõik koos moodustasid ühe imelise õhtusöögi.



Muhammara paprikadipp:
500 g punaseid paprikaid
100 g kreeka pähkleid
0,25 tl Cayenne pipart
0,5 spl sidrunimahla
2 spl granaatõunasiirupit
1 küüs hakitud küüslauku
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid (mitte segamini ajada hariliku köömnega)
0,5 tl meresoola
0,5 tl rafineerimata roosuhkrut
1 spl extra virgin oliivõli

Esmalt lõika paprikad neljaks, eemalda vars ja seemneosa ning laota need ahjuplaadile kooreosa ülespidi. Rösti paprikaid ahju grillfunktsiooniga umbes 15 minutit, kuni need hakkavad pealt pruunistuma (nahk tuleb hiljem maha koorida, pruunistumist ei tasu karta). Kata küpsenud paprikad pealt fooliumiga ning lase peaaegu täielikult jahtuda. Jahtunud paprikatelt koori nahk. Pane köögikombaini kreeka pähklid, paprikad, Cayenne pipar, sidrunimahl, granaatõunasiirup, hakitud küüslauk, jahvatatud vürtsköömned, sool ja suhkur - jahvata kõik ühtlaseks massiks. Vahetult enne purustamise lõppu lisa oliivõli.


Kefta ehk Liibanoni hakklihapallid:
325 g lambahakkliha
2 sibulat
2 küüslauguküünt
peotäis värsket peterselli
10 vürtspipra tera (purustatult)
1/3 tl kaneeli
ca 3 cm jupp tšillit
meresoola
purustatud musta pipart

Purusta sibul ja küüslauk peenelt, haki tšilli ja petersell ning purusta uhmris nuia abil vürtspiprad. Sega kõik hakitud ja purustatud ained ning maitseained hakkliha hulka ning vormi hakklihast käte vahel väikesed "vorstikesed". Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Muhammarast inspireeritud salat:
2 peotäit lambasalatit
ca 15 kollast kirss-ploomtomatit
1 peotäis tumedaid viinamarju
1 peotäis rediseseemne idandeid
1 avokaado
1 spl granaatõunaekstrakti
3 spl kreekapähkli õli
1 peotäis röstitud kreeka pähkleid

Rösti 180-kraadises ahjus ca 5 minutit kreeka pähkleid. Laota kaussi lambasalatid, poolita tomatid (leidsin Selverist kollased kirss-ploomtomatid - pole pärast suve lõppu veel nii häid tomateid saanud) ja viinamarjad ning laota salatile. Tükelda avokaado ning lisa salatile. Tõsta salatile ka rediseseemne idandeid (need on redisemaitselised). Nirista salatile 1 spl granaatõunasiirupit, 3 spl kreekapähkli õli ning puista peale röstitud kreeka pähkleid.

teisipäev, 9. veebruar 2010

Pohlakook, milles peidus õige palju pohli


Kui ma muidu olen harjunud uitama mööda toidupoode, tehes emotsionaalseid oste (ei saa ju kõike vajalikku kaupa kunagi ühest poest kätte), käima vähemalt tund aega mööda turgu ja rääkima tuttavate müüjatega juttu, siis praegu on mul tohutult kiire periood ja ei jõua kusagile. Kuna ma üliharva poes käin, siis vahel tunduvad kodused toiduvarud päris kokkukuivanud (ok - kuivained, erinevad õlid, suhkrud, kuivatatud puuviljad ja sügavkülmamarjad ei saa mul otsa ka siis, kui ma peaks kuuks ajaks lumevangi jääma) ja tihti tuleb välja mõeldagi midagi olemasolevatest vahenditest. Nii meenus mulle eile üks mu traditsiooniline pohlakook, mida olen aastaid küpsetanud - selline hästi tervislikest koostisosadest kook, mida võib süümepiinadeta mitu tükki korraga ära süüa :) Kui üldiselt on soolased toidud sellised, kus saab loovusel rohkem mängida lasta, kartmata, et toit ebaõnnestuks, siis seda kooki olen ma alati nö käe järgi teinud ja alati õnnestub. Eile panin ka kogused kirja, et saaks retsepti ka teistega jagada.
Olen pohli ja tosca katet varemgi ühes koogis kombineerinud - tõeliselt maitsev kooslus.

Põhi:
100 g võid
50 g rafineerimata roosuhkrut
1 dl täistera nisujahu
1 dl kaerajahu

Täidis ja kate:
4 dl pohli
1 dl rafineerimata roosuhkrut
50 g võid
1 spl nisujahu
0,5 dl neljaviljahelbeid
1,5 dl mandlilaaste
ca 0,5 dl siirupit või piima


Hakkisin külma või suhkruga peenikeseks, lisasin juurde nisu- ja kaerajahu ning näppisin taina ühtlaseks. Kasutasin 20 cm läbimõõduga lahtikäivat koogivormi, suurema vormi puhul võiks koguseid umbes kolmandiku võrra tõsta. Muljusin taina õhukese kihina lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtesse. Küpsetasin koogipõhja 185 kraadiga 10 minutit. Võtsin eelküpsenud koogipõhja ahjust ning lisasin sellele täidiseks sügavkülmutatud pohlad ja puistasin peale kolmandiku suhkrukogusest. Panin koogi tagasi ahju ning lasin pohladel ahjus sulada (keema ega mullitama ei hakanud pohlad selle ajaga). Samal ajal valmistasin katte - sulatasin potis või, segasin selle hulka nisujahu ja suhkru, lisasin kohe ka neljaviljahelbed ja mandlilaastud. Segu oli liiga paks, et koogile määrida - kui tavaliselt kasutan selle vedeldamiseks piima (nagu tüüpilises tosca kattes), siis eile polnud mul peale kohupiima ühtegi piimatoodet külmkapis ning ma kallasin sinna peale lahtiolevast virsikukompotist veidi siirupit - töötas küll. Määrisin katte koogile ning küpsetasin veel umbes 20 minutit, kuni kook oli pealt kuldne. Soovitav on kook esmalt maha jahutada, kui seda lõikama asuda, kuna marjad võivad kuumalt laiali voolata; aga juba leiget kooki saab väga edukalt lõigata ja see püsib hästi koos. Just leigelt see kook ongi mu lemmik - see ei ole kook, mille sisse on pistetud mõned marjad, vaid see ongi väga tugev marjakook, kus marjad ise moodustavad suure enamiku. Suhkru magusus ja pohlade hapusus olid parasjagu tasakaalus, krõbedad karamellised mandlilaastud koogi peal viivad alati keele alla.

laupäev, 6. veebruar 2010

Nädalavahetuse ahjusaiad

Mul on poesaiadega kana kitkuda - ma ei saa aru, miks lisatakse enamus saiadesse säilitus- ja värvaineid, veidi süütumatest E-ainetest lisaks jahuparandajaid ja askorbiinhapet ning loomulikult leidub ühes ehtsas Eesti saias ka kurikuulsat transrasva. Võigas mõelda, et selline elementaarne ja enamus peredes igapäevaselt ostukorvi minev esmatarbekaup nagu sai koosneb tegelikkuses palju enamast kui lihtsalt nisujahust. Mina olen lapse lasteaia keelatud toitude nimekirja liigitanud ka saia, kuna see sama süütuna näiv teraviljatoode pole lähemal uurimisel sugugi nii puhas kui arvata võiks. Endale omaselt olen puhta saia otsingutes läbi käinud suurpoodide saialetid, lootes sealt leida ilma E-ainete ja transrasvadeta saia - senised tulemused on andnud vaid ühe ainsa kvalifitseeritud tulemuse - Vändra leiva Mahe Haldja sai. Olen suur Vändra leiva toodete austaja, kuna nad teevad tänuväärset mahetoodete sarja - enamasti küll leibu. Kuna Vändra Leib on oma toodete valmistamisel võtnud eesmärgiks teha need E-ainete vabalt, siis minu hinnangul on need maitsvad vaid esimesel päeval pärast küpsetamist. Aga see leibade värskuse taga ajamine on kindlasti ka veidi minu kiiks - ka kahte oma teist lemmikut - Musta leiba ja Rukkipala armastan ma süüa vaid esimesel päeval; sama ka enda küpsetatud leivaga (see on ka üks põhjus, miks ma leiba kodus ise harva küpsetan - mulle maitseb see vaid esimesel päeval ja enda küpsetaud leiba on pärast kole kahju ära visata). Vändra leib kasutab ka väga palju täisterajahusid, mistõttu need leivad muutuvad teisel-kolmandal päeval muredaks ja puiseks (Renee tõi ükskord oma hommikusöögiks kaasa pandud leivad tagasi kahtlustades, et ma olin teda sel päeval saepurust leibadega üllatanud). Kujutan ette, et inimesed, kes juhtuvad esimest korda ostma sildi järgi veel täiesti kehtivat Vändra leiva toodet, saavad tõelise pettumise osaliseks, sest tegu on mingi saepurulaadse tootega ja tõenäoliselt konservatiivse ostjana ei julge edaspidi enam ühtegi sama firma toodet osta. Aga esimesel päeval on Vändra leiva tooted tõesti maitsvad.
Sel korral tahtsingi ma rääkida ühest minu kauaigatsetust tootest, millega Vändra Leib mõni aeg tagasi hakkama sai. Kuna mulle maitsevad kuumad juustuga ahjusaiad, mis on tehtud just röstsaial, aga mida ma siiani endale eriti lubada ei saanud, siis nüüd lõpuks on olemas ilma ühegi E-aineta mahedast täisterajahust röstsai. Ja mina saan nüüd nädalavahetusel nautida mõnusaid kuumasid ahjusaiu. Kuna tegu on täisterajahust saiaga, siis on sellel küljes see sama viga mis kõikidel teistel täisteratoodetel - laguneb juba teisel päeval koost ning sellele on keeruline võid määrida. Vaatamata sellele olen ma tänulik, et selline toode on turule toodud ning minust on saanud selle sage tarbija. Aga nüüd siis minu lemmikud nädalavahetuse ahjusaiad - või, juustu, tomati, küüslaugu ja basiilikuga. Sarnaseid saiu tegi eelmisel suvel mu õde ning see tomati ja juustu kooslus saia peal hakkas mulle väga maitsema.

Vaja läheb:
täisterasaia
võid
juustu
tomatit
küüslauku
värsket basiilikut

Rabedamale saiale on lihtsam võid peale saada, kui see sulatada ning kasta sai korraks või sisse; sulavõi sisse lisa ka purustatud küüslauk. Kastsin iga saia hetkeks sulavõi sisse. Tükeldasin ka tomati ja basiiliku peenikeseks ning puistasin igale saiale. Sulatamiseks on parem kasutada alati kõrgema rasvaprotsendiga juustu, light-juustud (mis erinevalt light-jogurtitest pole kahjulikud) jäävad sulatades nagu kummitükid. Riivisin juustu ning puistasin igale saiale. Küpsetasin saiad ahjus 200 kraadiga alt krõbedaks ja pealt mullitavaks. Naudin selliseid ahjusaiu südamerahuga…

P.S. Kuna ma eelinfona teadsin, et täna ilmub Õhtulehes artikkel toidublogidest, kus on mainitud ka minu blogi, siis tahtsin täna selle lehe, mida ma muidu kunagi vabatahtlikult ei osta ega loe, siiski endale muretseda. Kuna viibin täna Toilas, läksin lehte otsima Jõhvi kaubandusest - Selverist olid lehed otsas, järgi vaid suur hulk venekeelset ajakirjandust, sama lugu kõrvalasuvas R-kioskis. Mõtlesin, et ei saagi ma seda ajalehte siit Ida-Virust kusagilt. Leidsin lõpuks siiski tänase Õhtulehe Maximast ja üllatusin, et see leht maksab vaid 7 krooni (mäletan, et suvel ostsin ka ühe endaga seotud artikli pärast esmaspäevase Eesti Päevalehe ja see maksis 18 krooni - olin hämmingus, milline hind!). Äkki mõistan nüüd rohkem, miks seda ajalehte nii palju ostetakse, hind räägib enda eest. Artikkel ise ka ajalehe veebiversioonis olemas.

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Rugelach - eriti maitsvad ja patused küpsised…

Detsembrikuu Oma Maitse ajakirjast jäi mulle silma persoonilugu imeliste kondiitrioskustega korealannast Heidi Parkist, kes jagas ka mõne retsepti. Eriti põnevad tundusid Rugelachi küpsised - nende tainas oli midagi sellist, mille kooseksisteerimist mina veel katsetanud polnud. Need küpsised mõlkusid mul alates detsembri algusest peas, pidin need lõpuks ära proovima. Ja patused on need küpsised just oma koostisosade tõttu - hiigelkogus rasva või ja toorjuustu näol ning tühjad kalorid valgest nisujahust… Vaid valge suhkru retseptis muutsin rafineerimata suhkruks. Mitte et ma äkki kaloreid lugema oleks hakanud, aga tervislikud need küpsised küll pole. Sellele vaatamata tundusid need nii ahvatlevad, et võiks ise järgi proovida.


Vaja läheb:
200 g võid
200 g toorjuustu
200 g nisujahu
45 g rafineerimata roosuhkrut
1 spl Amarettot

Täidis:
vaarikamoosi
viigimarjamoosi
viriskumoosi
pekaanipähkleid

Kuna mul oli 200-grammine toorjuustukarp, siis kohandasin ka teised koostisosad selle järgi, Heidi sõnul on oluline küpsetistes koostisosi grammilise täpsusega järgida. Esmalt lasin toorjuustul ja võil toasoojuseks muutuda. Seejärel segasin pehme või, suhkru, toorjuustu, nisujahu ja Amaretto ühtlaseks tainaks (retseptis oli konjak - mul aga jätkuvalt pole kodus muud alkoholi peale ühe Amarettopudeli, seega kasutasin oma lemmikut "universaalalkoholi"). Jagasin õpetuse järgi taina kolmeks ning rullisin iga osa kahe küpsetuspaberi vahel ca 3 mm paksuseks ruuduks. Tainas oli väga kleepuv, pole mina enne sellisest tainast midagi teinud; kontrollisin koostisosade kogused üle - kõik oli ikka õige. Tainalehed tuli asetada vähemalt pooleks tunniks külmkappi - mul ei mahtunud - viskasin rõdule -10 kraadisesse pakasesse. Võtsin esimese külmunud tainalehe tuppa (teised las ootavad külmas, need soojenevad väga kiiresti ja muutuvad raskestikäsitletavateks), lõikasin taina umbes 2x5 cm ribadeks ning määrisin peale õhukese kihi virsikumoosi ja puistasin purustatud pekaanipähkleid. Keerasin iga riba eraldi rulli ning tõstsin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsetasin 180-kraadises ahjus küpsised kuldpruuniks, ajaliselt oli see umbes 15-20 minutit. Toimisin samuti kahe teise tainalehega - ühele läks vahele viigimarjamoos ja pekaanipähklid, teisele vaid vaarikamoos.

Juba tainast rullides tundus, et tegu oleks nagu millegi lehttainasarnasega; samas poe lehttainastel pole koostises toorjuustu märganud. Veel rohkem tagasi mõelda, siis tõenäoliselt mulle koitis juba seda ajakirjapilti vaadates, et tegu võib olla millegi lehttainasarnasega - ja lehttainas mulle maitseb. Küll aga katsun ma sellest hoiduda selle transrasvasisalduse tõttu, pealegi sisaldavad enamik lehttainastest lisaks säilitusaineid. Pole leidnud ka ühtegi retsepti, kuidas lehttainast ise valmistada saaks. Aga see tainas valmis mul või mitte margariini baasil ning on seega transrasvavaba.

Küpsetisi ahjust võttes maitsesin neid algul kohe - tundus küll midagi lehttainalaadset. Lehttainast küpsetised on aga parimad jahtunult - nii lasin ka neil jahtuda. Oi, küll olid need maitsvad. Kadusid taldrikult kurjakuulutavalt kiiresti, Renee oli ka neist väga vaimustuses, hea, et mõned neist alles jäid, muidu oleks see postitus ilma pildita jäänud. Ei teagi, milliseid eriti esile tuua, kõik variandid olid head, kui siis äkki vaarikamoosiga.