Koorene kanapasta päikesekuivatatud tomatitega

Pastaroad seostuvad sageli liigsete kalorite ja tühjade süsivesikutega, pasta on nagu natuke patune toit, mille söömist peaks vähendama või isegi täielikult vältima.

Samas lastega peredes ei saa pastast ilmselt üle ega ümber, sest pasta on ja jääb üheks laste lemmiktoiduks. Argiõhtutel on ju nii lihtne ja kiire perele õhtusöögiks just üks pastaroog valmistada.

Aga et pasta poleks vaid tühjad süsivesikud, jagan mõned ideed, kuidas muuta pastarooga tervislikumaks:
• vali täisterajahust pasta või nt läätsesid sisaldav pasta
• lisa pastaroale ohtralt köögivilju
• lisa pastaroale liha/kala
• jälgi pastaroa komponentide proportsioone – lisa rohkem liha ja köögivilju ja vähem pastat
• söö pastaroa kõrvale salatit
• ära liialda kogustega (söö mõistliku suurusega ports)
• ära söö pastat liiga hilja õhtul (kui enam energiat ei kuluta)

Jagan ka ühe mõnusa kanapasta retsepti, mis on meil üks suur laste lemmik. Selles kanapastas olengi rakendanud eelpool nimetatud nippi, et pastaroa sees on “ebaproportsionaalselt” palju köögivilju ja liha ning pasta osakaal on selle võrra väiksem. Kui pastakastmeks kasutada koort, siis annab sinna edukalt “peita” ka täisterapastat või läätsejahuga pastat. Nii on kõik osapooled rahul.

Koorene kanapasta (4-le):
1 suurem või kaks väiksemat paprikat
100 g  (ca 10 tk) päikesekuivatatud tomateid õlis
3 küüslauguküünt
1 väiksem suvikõrvits
ca 350 g broilerifileed (2 väiksemat fileed)
õli praadimiseks
soola
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 300 g pastat
200 ml 35%st rõõska koort
ca 50 g parmesani juustu


Haki broilerifilee suupärasteks tükkideks. Võta uus lõikelaud ja nuga ning haki paprika ja suvikõrvits kuubikuteks. Viiluta ka päikesekuivatatud tomatid ja küüslauk.

Pane pasta keema ning keeda vastavalt juhendile. Kuna toidu peale tuleb koorene kaste, võiks pasta kuju olla selline, kuhu kaste saab keerdude vahele või õõnsusesse pugeda.

Kuumuta kõrgete äärtega pann või paksupõhjaline pott, lisa veidi õli ning prae broilerifileetükke kuni valmimiseni. Maitsesta soola ja pipraga ning eemalda need pannilt.

Lisa samale pannile hakitud paprika (vajadusel nirista veidi õli päikesekuivatud tomatite purgist), alanda kuumust ning prae pidevalt segades paar minutit, seejärel lisa ka hakitud suvikõrvits, küüslauk ja päiksekuivatatud tomatid ja ka veidi soola maitseks. Kuumuta veel umbes minut ning lisa peale keedetud pasta.

Sega kõik pannil/potis olev omavahel läbi, lisa soovi korral veel musta pipart. Viimasena lisa peale koor ning riivitud parmesan ja sega veelkord kõik läbi. Koorene pasta tuleb pliidilt eemaldada ning serveerida koheselt. Uuesti soojendada sellist toitu oma algsel kujul enam ei saa – koor muutub ebameeldivalt suureks koguseks läbipaistvaks rasvaks.

Spagetid paprika ja tšilliga

Spagetid paprika ja tšilliga on üks lihtne argipäevatoit, mille valmistamiseks kulub minimaalselt aega ning mille komponendid on reeglina kodus olemas.

Selline kooslus on korduvalt järgi proovitud, nüansid oma äranägemise järgi parimaks timmitud ning sellisel kujul on see retsept käibele jäänud. Retsept on lihavaba, aga sisaldab juustu.

Spagetid paprika ja tšilliga (2-le):
100-150 g spagette
1 paprika (umbes 100 g)
1-2 tšillikauna (olenevalt teravusest)
2 küüslauguküünt
ca 1 tl (kuhjaga) võid
rohkelt peenikeseks hakitud peterselli
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 50 g parmesani juustu

Pane pasta vesi keema. Samal ajal haki paprika pikkadeks õhukesteks viiludeks. Haki ka tšillipipar ja küüslauguküüned peenikeselt. Tšilli kogus on retseptis suur, kuna praegu Eestis müügil olevad tšillid on väga lahjad. Kui leiad tugevamat tšillit, lisa seda vähem. Mulle meeldib, kui selles toidus on tšillit parajalt tunda, aga teiste komponentide maitset tšilli päris tappa ei tohiks.

Seejärel sulata pannil või (olen proovinud või asemel ka oliiviõli, aga see väike kogus võid selles toidus on vajalik ja teeb imesid) ning pane pannile paprikaviilud, küüslauk ja tšilli ning küpseta madala kuumusel (et või ei pruunistuks) umbes 6-8 minutit, kuni paprika on pehmenenud. Selles toidus on hea, kui paprikal on krõmpsuvus kadunud ning see eraldab koos tšilli ja küüslauguga või sisse maitset. Vahepeal peaksid olema jõudnud ka pasta keeta al dente ja riivida parmesani juustu. Minu lemmikud on üleüldse ja ka selles toidus spagetid.

Kui maitseköögiviljad hautatud, tõsta pannil kuumust, lisa sool, pipar ja hästi peenikeselt hakitud petersell ning keedetud ja kurnatud pasta kohe samasse pannile. Säilita kurnates umbes pool kruusitäit pastakeeduvett, et sellega veidi pannil olevat niisutada. Lisa kogu riivitud juust pasta hulka ja sega hoolikalt, vajadusel niisuta veel veidi kõrvale pandud keeduveega. Toit on valmis, kui parmesan hakkab kergelt sulama ning muudab spagetid ühtlaselt kreemiseks. Serveeri koheselt pärast valmimist (toit soojendamist ei kannata).

Kalepesto (suvikõrvitsa)spagettidega

Kuulsin raadiost, kui räägiti köögiviljade söömise kampaaniast, mida korratakse igal sügisel, nagu ilmselt paljud on tähele pannud. Statistika näitab, et tegelikult söövad kõik vanusegrupid vähem puu- ja köögivilju kui oleks päevane soovitatav kogus (5 peotäit) ning vähese söömise taga on sageli just oskamatus neid puu- ja eriti just köögivilju kuidagi maitsvaks toiduks vormida.

Ma ei tea, kui palju mõjutavad suurele auditooriumile suunatud tervisekampaaniad reaalselt inimeste tervisekäitumist, sest inimene peab otsuse oma käitumise muutmisest võtma vastu eelkõige enda sees ja selleks peab olema mingi sisemine motivatsioon. Aga mind pani mõtlema just see tahk uuringust, et köögivilju ei osata kuidagi süüa (kõigile ei meeldi toorest porgandit või kaalikat ragistada).

Kas mina söön 5 portsjonit puu- ja köögivilja päevas? Kui aus olla, siis ma ei tea. Ma ei jälgi kindlasti portsjoneid, palju ma köögi- või puuvilju söön, mulle lihtsalt ei istu selline detailne arvepidamine, aga olenemata kampaaniatest või aastaaegadest proovin ma alati toitudesse lisada köögivilju ning sageli mõne teise komponendi arvelt. Nii ka selles toidus on osa tärkliserikastest spagettidest asendatud hoopis suvikõrvitsaspagettidega ning kastmeks on sellel toidul samuti taimne pesto. Kale- ehk lehtkapsapesto idee leidsin tegelikult Facebooki seinalt, mis vist oli üks Jamie Oliveri retsept, aga ma keerasin oma jaoks vinti veidi peale ja asendasin osad spagetid suvikõrvitsatega. Kes on samal lainel, teeb järgi ☺

Kale- ehk lehtkapsapesto (2-3-le):
150 g kale lehti (+ veidi kale keeduvett)
ca 40 g parmesani juustu
0,5 dl oliiviõli
meresoola
1 küüslauguküüs

Serveerimiseks:
1 väike suvikõrvits (ca 200 g)
100 g spagette
parmesani juustu
soovi korral peale veel röstitud pistaatsia- või sarapuupähkleid

Pane kale keeva vette ning keeda ca 1 minut. Tõsta kale blenderisse (jäta vesi potti alles ja pane sinna samasse vette keema spagetid), lisa blenderisse ka küüslauk, parmesani juust, oliiviõli, veidi soola ja ka veidi kale keeduvett potist. Blenderda mass ühtlaseks pestoks.

Kui on võimalus suvikõrvitsatest spiraale teha (minul on selleks Kitchen Aidi mikseri lisavidin, aga neid masinaid on ka mehaanilisi) ja on soov osa tärkliserikastest spagettidest asendada suvikõrvitsaspagettidega, siis selles toidus on suvikõrvitsaspagetid omal kohal.

Valmista suvikõrvitsaspagetid, pane need kuuma mittenakkuvasse potti, lisa veidi oliiviõli ja meresoola ning lisa kohe ka keedetud spagetid. Sega ja kuumuta umbes minut ning seejärel kalla peale kalepesto. Sega spagetid pestoga kokku ning tõsta toit kaussidesse. Riivi peale veel parmesani juustu ning soovi korral lisa ka röstitud pistaatsia- või sarapuupähkleid.

Kanapasta porru, ingveri ja tšilliga

Pastaroad kuuluvad paljude inimeste lemmikute hulka, kuid levinud on arusaam, et pastat pole tervislik süüa.

Siiski – durumnisujahust (pane tähele: durumnisujahu pole täisterajahu) pasta asemel saab valida täisterajahust pasta, mis sisaldab oluliselt rohkem kiudaineid ning seega soodustab seedetegevust.

Sama tähtis kui tooraine, on ka söödava toidu kogus ning valkude, rasvade ja süsivesikute proportsioonid ühes toidukorras. Taldrikureegel on lihtsaim abivahend tervisliku toidukorra kokkupanekul – umbes pool toidukorrast võiks moodustada köögiviljad, veerandi süsivesikud ja veerandi valgud.

Pasta kui põhiline süsivesikuallikas selles roas võiks taldrikureeglile tuginedes moodustada suurusjärk neljandiku söögikorrast ning põhirõhk tuleks panna salatile ja köögiviljadele. Salatit saab süüa pasta kõrvale ning lisaks on pastaroa sees veel hautatud porrut ja kanaliha. Koos ingveri, tšilli ja küüslauguga moodustub veidi aasiapärane maitsekombinatsioon, mis toimib praegusel külmetushooajal lisaks veel tervise turgutajana.

Täisterapasta (näiteks speltanisupasta) sobib ideaalselt kreemjate kastmetega, mis muudavad selle koredama tekstuuri siidisemaks. Selles toidus sobivad kreemjat tekstuuri andma võrdväärselt hästi nii rõõsk koor (koos parmesani juustuga) kui ka kookoskoor.

Kanapasta (3-4-le):

1 porrulauk (ca 125-150 g)

3 küüslauguküünt

10 g ingverit

väike jupp (paar cm) tšillit

võid ja oliiviõli

200 g täisterapastat (nt speltajahust)

1 broilerifilee (ca 200 g)

musta pipart

meresoola (või sojakastet)

1,5-2 dl 35%-st rõõska koort või kookoskoort

ca 50 g parmesani juustu (kookoskoort kasutades jäta parmesan lisamata)

Roheline salat seemnetega:

2-3 suurt peotäit erinevaid õrnakoelisi rohelisi salatilehti (müüakse seguna)

2-3 avokaadot

külmpressitud oliiviõli

sidrunimahla

teralist sinepit

musta pipart

1 sl röstitud kõrvitsa- ja seesamiseemneid

Valmistusaeg: ca 30-40 min

Esmalt valmista salat, kuna kogu sooja toidu valmistamine käib kiiresti ja vahepeal pause ei teki. Pese salatilehed ning kuivata need kas köögipaberiga või salatikuivatis. Pane salat kaussi, viiluta avokaado ja lisa see salatile. Rösti salati jaoks kõrvitsa- ja seesamiseemneid pannil või ahjus, kuni need hakkavad jume võtma (ära pruunista). Röstimine avab seemnete maitse.

Salatikastme jaoks nirista väikesesse purki oliiviõli, lisa veidi sidrunimahla, teralist sinepit ja loksuta kaste segamini. Kaste kalla salatile alles vahetult enne toidu serveerimist.

Nüüd asu põhiroa juure. Lõika porrulauk keskelt pikkupidi pooleks ja loputa kraani all – nii saab kindel olla, et porru kihtide vahele ei ole jäänud mulda. Seejärel haki porru tükkideks. Haki ka küüslauguküüned, ingver ja tšilli võimalikult peenelt.

Kuumuta pann, pane pannile tükk võid ja veidi oliiviõli, lisa hakitud porru, küüslauk, ingver ja tšilli ning keera kuumus madalamaks. Hauta (sellisel kuumusel, et midagi ei pruunistuks) köögiviljasegu umbes 7 minutit.

Porru haudumise ajal pane pasta keema (keeda vastavalt pakil antud minutitele) ja lõika kanafilee suupärasteks tükkideks. Eemalda köögiviljasegu pannilt ja kuumuta taas pann. Nirista pannile veidi õli ning prae kanafileetükke pannil umbes 4 minutit, neid pidevalt segades. Maitsesta sojakastme (või soola) ja pipraga.

Lisa pannile kanafilee juurde hautatud maitseköögivilja segu (kana ja porrut ei saa koos praadida, kuna need vajavad erinevaid kuumuseid) ning ka keedetud pasta. Kalla pannile kas rõõsk koor või kookoskoor ja sega toit läbi. Soovi korral lisa ka veidi parmesani juustu. Eemalda toit kiiresti pannilt, kuna kreemjas tekstuur hakkab kuumuses lagunema (seda toitu pole võimalik sama kvaliteediga üles soojendada).

Kui pasta valmis, nirista salatile salatikaste ja puista röstitud seemned ning naudi kanapastat koos rohelise salatiga.

Retsept ilmus ka tervisliktoitumine.ee lehel.

Pesto, päikesekuivatatud tomatite ja suvikõrvitsalaastudega pasta

Pasta, pesto, päikesekuivatatud tomatid ja suvikõrvitsalaastud – selline kooslus jäi mulle meelde Portugalist ühest fine dining restoranist. Kuigi pasta ja Portugal ega ka pasta ja fine dining tegelikult ei tohiks omada mingit seost. Ise tõenäoliselt sellist valikut poleks teinud, aga kuna meil oli 3-aastane laps kaasas ning ma olin teda nädal aega söötnud enda valikul mereandidega alates kaladest kuni kaheksajalgadeni, tellisime talle üle pika aja ühe pasta. Maitsesin loomuliult ka ise – see oli väga hästi valmistatud, mis omakorda inspireerib ju ise järgi katsetama.

Pasta peale läheb tarvis väikest suvikõrvitsat, mille seemned veel ei ole välja arenenud ning mille koor õrnake. Minul kasvab peenras sel aastal üksainus suvikõrvitsataim, millelt olen korjanud juba ligi 20 suvikõrvitsat. Kiratses terve külma juunikuu ning tundus lausa, et sureb välja, aga juuli lõpust kuni tänaseni on olnud väga viljakas. Ühe sellise noore suvikõrvitsa järgi jooksin õue, kui hakkasin pastat tegema. Vaid mõni minut pärast korjamist oli suvikõrvits juba õhukesteks laastudeks fileeritud ning valmis pannile minema. Sellist “elus” isendit ei raatsi pikalt küpsetada – vaid kergelt kuuma ja kohe söögiks.

Lihtsama vastupanu teed minnes võib pestot ka poest osta, kuid värskelt valmistatud pesto on kindlasti kordades parem. Köögikombainiga valmib see kiiresti samal ajal, kui pasta keeb.

Ja ei mingit liha ega kala. Päikesekuivatatud tomati tükid on tugevamaitselised ning justnagu liha asemel. Sobib taimetoitlastele, kel juust menüüs.

Vaja läheb (3-le):

300 g pastat

ca 5 päikesekuivatatud tomatit õlis

meresoola

1 väike suvikõrvits

Pesto:

1 pott basiilikut (ca 35-40 g lehti)

ca 30 g piinia- või seedermänni seemneid (röstitult)

ca 40 g parmesani juustu

1 küüslauguküüs

ca 0,75 dl külmpressitud oliiviõli

Pane pasta vesi keema ning asu pestot valmistama. Rösti piinia- või seedermänniseemneid 180-kraadises ahjus ca 4 minutit (ära pruunista). Riivi parmesani juust ning purusta küüslauk. Pane köögikombaini basiilikulehed, röstitud seemned, purustatud küüslauk ja riivitud parmesan – jahvata kõik peeneks. Lase köögikombainil töötada ning nirista pesto sisse oliiviõli kuni pesto on ühtlaselt kreemjas. Soola eraldi lisada pole vaja, parmesani juust on piisavalt soolane. Pane vahepeal pasta potti (lisa keeduvette ka soola) ning jäta küpsusaste al dente, mitte mingil juhul ära liiga pehmeks keeda, sellise toidu puhul on see eriti oluline. Tükelda päikesekuivatatud tomatid väiksemaks ning viiluta suvikõrvitsast juurviljakoorijaga õhukesi laaste. Kasuta võimalikult väikest ja noort suvikõrvitsat, siis on maitse ja tekstuur parimad. Kuumuta pann, nirista pannile veidi päikesekuivatatud tomatite purgist õli (või lihtsalt oliiviõli) ning keeruta suvikõrvitsalaaste pannil umbes üks minut, maitsesta vähese soolaga. Suvikõrvitsaid ei tasu liialt närtsitada, väheke kuumust õhukestele viiludele on juba piisav.

Kurna pasta ning sega selle sisse pesto ja päikesekuivatatud tomatid. Tõsta pasta taldrikusse ning pane peale suvikõrvitsalaaste. 

Kuidas pastat valida? Spagetid sinimerekarpidega

Pastaga on mul väga emotsionaalne suhe. Arvan, et paljudel teistelgi. Pasta annab meeletul hulgal tõlgendamisvõimalusi, sellega saab kombineerida lugematul arvul lisandeid ja kastmeid. Kuna mänguruumi ja erinevaid maitseid on nii palju, on pasta toit, mis pisut ehk liiga sageli menüüsse kipub (vt blogist pasta alajaotust). Ilmselgeks probleemiks on rafineeritud nisujahu, mida väga paljud inimesed kas osaliselt või täielikult vältida püüavad. Olen püüdnud minagi asendada nisujahust pasta rukkijahust, riisijahust, tatrajahust või siis nisu täisterajahust pasta vastu, kuid need ei ole siiski võrdväärsed vastased heale durumnisujahust pastale. Durumnisujahust pasta sisaldab rohkem valku kui tavalisest nisujahust pasta, mistõttu ei kleepu keetes kokku ning jääb al dente keedetuna ka pringim.

Pasta kujusid on kümneid ja kümneid (Itaalias isegi sadu) ning vastavalt pasta kujule valitakse juurde ka kaste. Olen proovinud mitmeid eri kujuga pastasid, kuid jäänud on siiski vaid mõned püsivad sordid, mida enamasti toitudes kasutan. Minu absoluutne lemmik pastasortidest on spagetid – sobivad hästi nii tomatikastmetega, lihakastmetega (nt Bolognese) kui ka koore- ja juustukastmetega. Teine lemmikpasta, mida aeg-ajalt toitudes kasutan, on fusilli (spiraalid). Ideaalne kastmetega, mis spiraali keerdude vahele poevad – nt pestoga.

Räägime täna vaid klassikalisest Itaalia pastast. Aasia toitude nuudlid, mis on ju tegelikult ka koostise poolest sarnased (neis on sageli ka muna), jätan selles kontekstis võrdlusest välja.

Pastat valin üldiselt selle järgi, et see oleks durumnisujahust ja Itaalia päritolu. See ei anna muidugi alati 100%-list garantiid, et tegu on kvaliteetse pastaga. Tuleb ise katsetada, ja välja selgitada. Reeglina on ka kallim pasta kvaliteetsem. Pastavalik on Eesti suurtes ketipoodides üsna suur – leiab igas hinnaklassis pastat erinevatelt tootjatelt. Kunagi müüdi Prismas Monsurro pastat, mis oli üks parimaid pastasid, mida siin Eestis leidnud olen, aga tõenäoliselt ei ostetud seda selle kalli hinna tõttu eriti ning nii see müügilt kadus. Odavamatest pastadest on head Reggia spagetid (teisi sama firma pastasorte pole testinud). Sageli valin aga mahetoorainest pasta ning erinevate tootjate testimisel on parimaks osutunud Rimi kaubamärgi all müüdav ökopasta (sortidest on olemas spagetid, fusilli, penne ja äkki midagi veel). Kusjuures mahepasta hind ei erine eriti teistest pastadest, kuigi muidu on alati mahetoode samalaadsest tavatootest (kordades) kallim.

Lisaks kuivpastale on müügil ka värske pasta, kuid nende valik on Eestis nigel. Muidugi võib pastat ka ise teha, kel selle jaoks vastav masin olemas. Minul on KitchenAid’i mikseri külge kinnituv pastamasin, mis ei tee õhukesi lehekesi nagu enamus pastamasinad, vaid mitme erineva kujuga pastasid. Töötab hakklihamasinaga sarnasel põhimõttel ning igale pastaliigile on eraldi “sõel”, mille abil pasta kuju vormub. Ei kasuta küll pastamasinat sageli, kuid kõikvõimalikud köögividinad mulle meeldivad.

Pasta keetmine võib tunduda lihtsaimast lihtsaim, aga nõuab siiski veidi teadmisi ja harjutamist. Pasta peab jääma keemise lõpuks al dente ehk hamba all veidi kõva. Pooltoorel ja al dentel on omakorda vahe. Pasta pakile on vastavalt sordile märgitud alati ka keeduaeg (või ajavahemik). Soovitav on keeta alati pigem vähem kui rohkem. Kui pasta serveerida vedelapoolse kuuma kastmega, haudub see kastmes edasi ning sel juhul peaks pastat keetma isegi vähem kui pakil ette nähtud miinimumaeg. Pasta keeduvette tuleb lisada vaid soola; õli pasta keeduvette ei lisata (see komme pärineb tõenäoliselt kleepuva pasta keetmisest). Pastat keedetakse kõrgel kuumusel ning pahatihti kipub pott üle ajama. Selle vastu aitab, kui panna kaane vahele puulusikas. Pastat valmista alati vahetult enne sööma hakkamist (ajasta täpselt kastme valmimise ajaks), et seda ei peaks maha jahutama. Maha jahutatud ja uuesti kuumutatud pasta ei maitse kunagi sama hästi kui värskelt keedetud. Pastat ei tasu sõelal liiga kuivaks nõrutada – vaid hetkeks sõelale ning sõelalt juba kaussi või kastme sisse.

Pastateemaliste mõtete koondamise ajendiks on aga uued Veski Mati pastad, millele on asutud tegema jõulist turunduskampaaniat. Saadeti mullegi kui toidublogijale proovimiseks kuut erinevat sorti Veski Mati pastasid. Tunnistan, et ei ostaks ise poest kunagi Eesti pastat, kuna Itaalia pasta lihtsalt on kindla peale minek. Pealegi on kusagil mälusopis 90-tel levinud (äkki praegugi?) kodumaised rõvepastad, mis keesid pehmeks ja kleepusid kokku. Veski Mati pastad on kirjade järgi 100% durumnisujahust, kuid pimetesti tehes seda ei uskuks. Spagetid imavad kastme sees liigselt vedelikku ning pehmenevad üle, seda ei juhtu aga teiste spagettidega mida ma sageli kasutan. Kui keeta fusillit 9-10 minutit, nagu pakendil kirjas, ei jää see mitte al dente, vaid tugevalt ülekeedetud pasta. Ka 8 minutit oli selle fusilli jaoks ilmselgelt palju. Fusilli laguneb koost ja jääb lödi. Penne ja Chifferini (klassikaline makaronisarveke) olid tugevamad. Makaronikuju ei istu mulle aga pastaroogades üldse. Veski Mati pastad on millegipärast väiksemad, kui nende sortide kuju klassikaline vorm – spagetid on lühemad, penned ja fusillid peenemad ja lühemad – ei kujuta ette, miks sellist teed mindud on. Kuigi pastat süüakse kastmega ning kaste annab pastale maitse, on Veski Mati pastad maitsetumad kui teised pastad, mida ma sööma olen harjunud.

Ilmselgelt ei osta mind keegi mõne pastapakiga ära ega saa vastutasuks tellitud positiivset postitust. Olin nõus testima, aga alati avaldan oma tegeliku arvamuse. Jään ausaks nii enda kui oma lugejate ees, blogimine on minu jaoks hobi mitte rahateenimise viis ega kellegi ärihuvide esindamine.

Hilisem täiendus: juhtusin taas poes pastaleti ette ning silma jäi teise Eesti tootja - Tartu Mill fusilli pasta, mis nägi kahtlaselt hea välja (mida kokkusurutumad on fusilli keerud, seda vähem need ka keetes välja venivad). Hind kummaliselt odav - 69 senti (pakk ikka 500 g). Lihtsalt sama teema valguses ostsin ja proovisin neidki (taas karulaugupestoga, et võrdlus oleks samadel alustel). Minu imestus oli suur ning pean tõdema, et see fusilli on täiesti arvestatav pasta - säilitas kuju ja keerud olid tihedalt koos. Kusjuures al dente keetmisaeg on märgitud 6 minutit ja see on väga täpne. Kui Veski Mati inimestega suhtlesin ning mainisin, et fusilli keetmisaeg pakendil on ikka totaalselt vale, tunnistasid nad, et jah, tõesti, et see märgitud 9-10 minutit ongi vale, nad on ise pastat testinud (ohoo!) ja tegelik keetmisaeg on 7 minutit. Ma ei suuda mõista sellist tagantjärgi tarkust. Kuidas saab lasta müügile valede andmetega toodet! Aga ega paraku ka vähem keetmine seda pastat kvaliteesemaks muuda.

Lõpetuseks üks pastaretsept, mida mul seni blogis pole – spagetid sinimerekarpidega. See on imeline toit - kes proovinud, see teab. Sama kastmega võib pasta asemel süüa ka krõbedat Prantsuse saia.

Vaja läheb (3-4-le):

1 kg sinimerekarpe

oliiviõli

4 küüslauguküünt

1 tšillikaun

paras punt peterselli

tüümianit 

1,5-2 dl valget veini

3 dl 35%-list rõõska koort

meresoola

300 g spagette

Kalaletis müüdavad sinimerekarbid on elusad – või vähemalt peaksid nad seda olema. Neid hoitakse võrgu sisse pakituna jää peal külmas. Et need koju tulles jätkuvalt elus püsiksid, kasuta kilekotti võimalikult lühikest aega ning vabasta karbid kodus nt külma vette. Elusad sinimerekarbid tunneb ära selle järgi, et nende kaks karbipoolt on tugevalt kinni. Lahtiseid karpe toksi vastu lauda või muud kõvemat pinda – elusad karbid tõmbavad endale kesta tagasi ümber, surnud jäävad lahti. Surnud karpe ära toiduks tarvita.

Meil müüdavad kasvatuste sinimerekarbid on üldiselt puhtad – neid vees leotades ei pudene sealt reeglina liiva (vees karbid avanevad ning nii peaks mustus välja tulema). Kui karpidel on küljes “habemed” – väikesed karvakesed ühel pool karpi, eemalda need ettevaatlikult.

Pasta ja sinimerekarbid peavad valmima ühel ajal – kui hakkad kastet valmistama, aja samaks ajaks vesi keema ning pane pasta keeduvette.
Lõika küüslauk ja tšilli peenikeselt. Kuumuta pann, lisa pannile õli ning prae selles küüslauku ja tšillit umbes pool minutit (ära küüslauku pruunista, muidu muutub see kibedaks). Lisa pannile sinimerekarbid ning sega pidevalt – karbid hakkavad kuumuses avanema. Paari minuti pärast lisa pannile vein ning lase alkoholil kõrges kuumuses aurustuda (kuna alkohol aurustub, võivad seda toitu süüa ka lapsed). Küpseta karpe kokku umbes 4-5 minutit, seejärel lisa pannile rõõsk koor, puista sisse hakitud petersell ja tüümianilehed (varsi ära kasuta, need on jäigad). Maitsesta kaste vähese meresoolaga. Lase koorel korraks keema tõusta ning serveeri kaste vastvalminud pastaga.

Spagetid hakklihaga, sügava tšilli puudutusega

See pealtnäha lihtne, aga nüansirohke retsept on täiustunud ajas ning selle retsepti on välja töötanud Renee. Oma esialgsel kujul kujutas retsept Renee mugavustoitu ajal, kui meie õhtusöögi ideed lahknesid ja ta otsustas midagi rohkem enda maitsele teha. 

Tšilli lisandus toidule mõne aja möödudes - seda väga huvitaval viisil - pasta keeduvees. Sellest ka see sügav tšilli puudutus, mis ei ole tuntav esimesest ampsust, vaid tuleb esile alles järelmaitses. 

Sellest, kui olulist rolli mängib selle toidu juures hakkliha kvaliteet, sain aru suvel Rootsi reisil käies, mil me seda toitu tegime looduses matkapliidil ning kasutasin mahelihaveise hakkliha. Kuigi vabas õhus söögi tegemine ja söömine lisavad osalise positiivsuse koefitsiendi, sain aru, kui hea võib olla lihaveise hakkliha. Hakkliha lõhnas ja käitus praadides ka hoopis teisiti.

Renee kinkis mulle sünnipäevaks Kitchen Aid'i mikseri külge kinnituva hakklihamasina, ning nüüd saame ka ise kodus lihaveisest hakkliha teha. Liivimaa lihaveise liha sobib selleks suurepäraselt. 

Ka juustu segamise tehnika lisandus sellele toidule just Rootsi reisil. Tol korral oli vähe juustu ning tavalise juustu pealmisele kihile laotamise asemel ja sulada laskmisel segas Renee juustu pasta sisse - see tekitas spagettidele ühtlase juustukorra ning need maitsesid nii veel paremini.

Kui ma algselt sellest toidust keeldusin, siis tasapisi hakkasin seda mekkima ning nüüd me juba naudime neid hakklihaga spagette terve perega. Aneel tšillitaluvus on treenitud meiega samale tasemele ning viimasel ajal on ka 2-aastane Hugo juba hakanud vaikselt "tšillikooli" saama - ta lihtsalt tahab teha kõike samamoodi kui meie. Ma küll hoiatasin, et see pasta on tšilliga ja võib veidi suus kõrvetada, kuid ta tahab seda kõike omal nahal kogeda. Lonks piima peale ja saab hakkama. 

Ja et süümepiinad ei vaevaks, tasub eelroaks süüa ühe toorsalati.

Vaja läheb (3-4-le):

300-350 g veisehakkliha (soovitavalt lihaveisest)

2 väikest sibulat

2 küüslauguküünt

õli praadimiseks

300 g spagette

1 kuhjaga tl purustatud tšillit (keeduvette)

ca 100 g riivitud juustu

Kui võimalik, valmista selle toidu jaoks hakkliha lihaveise lihast. Seejärel haki sibul ja küüslauk peenikeseks. Kuumuta pann, lisa õli ning hauta sibulat ja küüslauku madalal kuumusel (ära pruunista). Samal ajal pane pasta keema; lisa keeduvette tšilli ning spagetid murra kolmeks. Keeda spagette minut vähem kui pakendil soovitatud aeg. Lisa pannile veisehakkliha ning prae see küpseks (lihaveise liha ei vaja pikka küpsemist). Kurna 

spagetid ning lisa pannile hakkliha peale; sega ja prae umbes minut. Lisa riivitud juust ning sega juust ühtlaselt spagettide hulka, et iga spagett saaks kreemja tekstuuriga kaetud. Naudi kuumalt. 

Koorene pasta kukeseente, porru ja suvikõrvitsaga

Milline sügis on sel aastal - või õigemini milline ootamatu suve jätk. Tavaliselt on septembrikuuga suvi kui lõigatult otsa saanud. Septembrisse võib sattuda veel mõni üksik suviselt soe päev, aga sellist aastat, kus suvi on kestnud juba kaks septembri esimest nädalat, mina ei mäleta. Päevad tunduvad praegu nii pikad - olen oma graafikut seoses Anee kooliminekuga nihutanud 3 tundi varasemaks ning ärkan juba kella 7 ajal. Aga igahommikune särav päike annab vaatamata varasele tõusmisele meeletult positiivse energia. Minu jaoks on iga aasta kõige raskem aeg suve üleminek sügiseks - ma lausa nagu leinan suve ja mõtlen hirmuga järgnevale üheksale kuule, mis tuleb külmas ja pimedas mööda saata. Olen proovinud oma mõtlemist korrigeerida ja leppida paratamatusega, et me elame sellises kliimas, aga ega see tuju paremaks tee - ma vist töötan päikesepatareiga :)  Kusjuures kogu selle päikesearmastuse juures mulle (enam praeguses vanuses) päevitada ei meeldi - naudin lihtsalt väljas päikese käes tegutsemist. Veel praegugi kolin suure osa toiduvalmistamisest õue - koorin ja tükeldan nii palju kui võimalik väljas terrassi peal istudes. Kukeseened, mis pasta sisse läksid, puhastasin ja tükeldasin liivakasti kõrval, kui Hugo seal mängis :)

Vaja läheb (3-le):
ca 400 g kukeseeni
võid
1 mugulsibul
1 keskmine porru
1 suvikõrvits (ca 200 g)
3 küüslauguküünt
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
380 ml rõõska koort (minul oli Nopri 35%-line koor)
ca 100 g parmesani juustu
serveerimiseks pastat

Sulata pannil või, hauta sibul madalal kuumusel klaasjaks. Eemalda sibul pannilt. Prae võis kukeseeni ning kui seentest tulev vedelik on aurustunud, lisa ka eelnevalt hautatud sibulad. Seejärel lisa hakitud küüslauk ning porru. Porrule tahaksin veidi tähelepanu juhtida. Ma ei tea, kui populaarne on porru eestlaste seas. Mina igal juhul kasutan porrut üsna sageli ning mul on mõned varred porrut alaliselt juurviljahoidlas olemas. Olen proovinud porrut ka kasvatada, kuid esimesel korral ei õnnestunud (taimed tuleb ette kasvatada ja alles siis istutada). Igal juhul eestimaist porrut saab turult veel isegi talve hakul - porru säilib heades hoiutingimustes kaua - eeldusel, et sellelt pealmisi määrdunud lehti maha ei koorita. Üldjuhul öeldakse, et porru rohelisi osi ei sööda ning need tuleb minema visata. Minule toitu ära visata ei meeldi - porru rohelist osa kasutan ma puljongi maitsestamisel ühe maitseköögiviljana (isegi siis, kui mul on vaja vaid porru valget osa, lõikan rohelise maha ja jätan külmkappi õiget aega ootama). Kui porrud pole väga jämedad, siis kõlbavad tegelikult ka pehmekoelisemad rohelised osad süüa, vaid pealmised lehed ja tipp tuleb eemaldada. Porru puhastamine nõuab loogilist mõtlemist :) Kunagi lõikasin ma porrust lihtsalt rattaid, aga kuna porru kasvab mullast välja, jääb porru kihtide vahele ka mulda. Pesin ja nõrutasin siis neid rattaid, aga mulda oli keeruline kätte saada. Vist oli see kokakoolis, kui sain teada porru puhastamise palju tõhusama meetodi - porru vars tuleb lõigata pikkupidi pooleks ning voolava vee all kõik avanenud kihid pesta. Edasi võib lõigata porrust siis kas poolkuud või tükeldada porru veel omakorda ca 10 cm juppideks ja lõigata peened ribad.


Kastme tegemine jäi pooleli seal, kus lisasin porru - see vajab vaid mõne minuti kuumust. Suvikõrvits riivi jämeda riiviga ning lisa ka see. Maitsesta kaste soola ja pipraga. Veel paar minutit kuumust, siis peale rõõsk koor, millel lasta keema tõusta. Lisa pasta (mis võib olla keenud 1-2 minutit vähem, kuna kuumas koores pasta järelvalmib) ning sega sisse parmesan. Serveeri kohe. Pannil seistes või taaskuumutades kaotab koorene pasta oma võlu.

Hakklihakaste loorberiga

Hakklihakaste makaronidega… tänan, ei  - see toit on mul praktiliselt kogu elu olnud vastumeelne. Tõsi - nagu hakklihale lisada tomat (ja veidi ürte), hautada seda pikalt - ehk siis bolognese kaste - sellisel kujul võin seda süüa iga kell. Hiljutisel Pariisi reisil puutusin aga kokku ühe seesuguse hakklihakastmega, mida ma välimuse järgi algselt väga hinnata ei osanud. Kui aga Renee kui selle toidu tellija rooga kiitis, pistsin ka oma kahvli sisse. Tuli tõdeda, et kaste oli heas mõttes huvitav. Kummalisel kombel ei suutnud me aga kumbki ära tabada, mis ürdiga kaste maitsestatud on. Kui lasin oma peast läbi erinevate ürtide poolt tekitatavad maitsenüansid, siis selle kastme maitse ei klappinud ühegagi neist. Uurisime järgi ja saime teada, et hakklihakaste on maitsestatud loorberiga. Kui ootamatu - mina ja kindlasti ka väga paljud teised on loorberit kasutanud põhiliselt puljongite või marinaadide maitsestajana, kuid et loorber tükkideks peenestada ja see kastme sees ära süüa - selle peale pole mina tulnud.

Koju jõudes proovisin analoogset kastet ka ise valmistada. Hakkliha tegin ise veise välisfileest - vaid nii saab kindel olla, et tegu on kvaliteetse hakklihaga.

Vaja läheb:
ca 450 g kvaliteetset veisehakkliha (mina tegin ise veise välisfileest)
2-3 sibulat
õli praadimiseks
5 loorberilehte, purustatult
meresoola
musta pipart, jahvatatult
ca 3-4 dl veisepuljongit
1 tl kartulitärklist + veidi külma vett

Viilita sibul õhukesteks laastudeks ning hauta madalal kuumusel õliga niisutatud pannil klaasjaks; eemalda sibul pannilt. Prae pannil hakkliha, maitsesta soola ja musta pipra ja loorberiga (peenesta kas näppude vahel või uhmri ja nuiaga). Lisa hakklihale klaasjad sibulad ning puljong ja hauta veel ca 15 minutit. Pisut vajab kaste ka paksendamist. Mina tahtsin suhteliselt vedelat kastet, seega piisas vaid 1 tl kartulitärklisest (lahustasin külmas vees ja segasin vispliga kastme hulka). Keeda pasta al dente ning sega hakklihakastmega. Loomulikult võib hakklihakastme serveerida ka keedukartulitega.

Tomatikaste pastale; võib panna ka talveks purki

Sellist tomatikastet olen ma söönud terve tänavuse tomatihooaja. Algul seda päris retseptiks ei pidanudki, lihtsalt sai tomatiuputuses pidevalt rohke tomatiga toite välja mõeldud ja selle kastme puhul läksid käiku tomatiga loogiliselt sobivad komponendid, mis alati kodus olemas. Millegipärast maitses see kaste nii väga, et tegin seda veel ja veel, sai pakutud mitmetele külalistelegi ning nendegi poolt heaks kiidetud.
Retsept ilmus ka tänases Postimehe Arteris.

Vaja läheb (2-le):
praadimiseks sobilikku oliiviõli
1 mugulsibul
1 paprika
6 tomatit
2 küüslauguküünt
soovi korral jupp tšillit
punt peterselli
0,5 tl meresoola
1 tl muscovado suhkrut
purustatud musta pipart

Serveerimiseks: pastat ja parmesani


Haki kõik komponendid tükkideks. Prae madalal kuumusel oliiviõlis hakitud sibulad ja paprika, kuni need pehmenevad, lisa tomat, küüslauk ja soovi korral ka tšilli ning hauta madalal kuumusel ajaliselt umbes 20 minutit (suuremat kogust valmistades on ka hautamisaeg veidi pikem). Maitsesta peterselli, soola, pipra ja muscovado suhkruga.
Tomatikaste sobib serveerimiseks kuumalt meelepärase pastaga; peale puista riivitud parmesani. Samuti võib tomatikastme purki panna ning säilitada talveks.

Karulaugu-seenepasta kooreses kastmes

Vahel, kui jälle mõni jahupakk köögisahtli kinniminemist takistab, mõtlen ma, miks mul need sahtlid küll alati nii täis on. Mulle endalegi tundub, et ma olen nagu rott, kes kogub talvevarusid :) Mul on praktiliselt alati kodus olemas kõikvõimalikud jahud, erinevad suhkrud ja mesi, kümned erinevad õlid, või, sibul-küüslauk, munad, väga palju pastasorte, erinevaid tangaineid, kuivatatud puuvilju ja pähkleid, šokolaadi, maitseaineid, lisaks leiab sahvrist juurvilju ja sügavkülmast alati marju, seeni, liha ja kala. Olen mõelnud, kaua ma saaks kodus elada ilma, et poest ei peaks süüa ostma. Tõenäoliselt väga kaua. Vahel teengi ma teadlikult selliseid päevi, et ei käi ei poes ega turul ning teen süüa sellest, mis kodus olemas on. Järgnev toit ongi valminud ühel "kapitühjenduse" päeval.

Vaja läheb (2-le):
oliiviõli
1 sellerivars
1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
ca 150 g seeni (minul olid puravikud)
suur punt karulauku (läheb kuumutades väga palju kokku)
peotäis kirsstomateid
meresoola
purustatud musta pipart
ca 200 g pastat
200 ml rõõska koort
2 munakollast
ca 30 g riivitud parmesani

Hauta pannil oliiviõlis hakitud sibulaid ja sellerit ca 10 minutit. Samal ajal pane pasta keema. Hautatud sibulatele lisa seened. Minul läksid käiku viimane karp puravikke, mille veel sügavkülmast leidsin. Sügavkülmas hoitud seeni ma eelnevalt toatemperatuuril üles ei sulata - mulle tundub, et nii lähevad seened kummiks. Panen otse sügavkülmast pannile ja lasen kuumuses kiiresti üles sulada. Kui seened pannil sulanud, lisa hakitud küüslauk, poolekslõigatud kirsstomatid ja hakitud karulauk. Viimast võib panna ikka paraja portsu, kuna karulauk läheb kuumutades väga palju kokku (nagu ka spinatilehed). Kalla kohe pannile ka al dente keenud pasta. Sega kokku kaste - klopi lahti munakollane, lisa rõõsk koor ja riivitud parmesan. Vala kaste samuti pannile ning sega pasta läbi - see on sekundite küsimus, kui pasta on õige kreemjas ja koorene - just siis tuleb see pannilt eemaldada ja asuda kohe sööma.

Täisterapasta puravike ja lamba sisefileega

Turupäevad on väga erinevad - on perioodid, kui ma käin turul ringi ja vaatan, mille pärast neid Hispaania kaubaga liigkasuvõtjaid siia nii palju lastakse ja on perioode, kui on nii palju väärtuslikku kodumaist kraami müügil, et kõike tahaks osta. See kontrast ei tulene vaid aastaaegastest. Tahaks vahel metsaseeni, mis pole vaid kukeseened, tomateid, mis erinevad nii kujult kui värvilt, tahaks kodumaist paprikat, tahaks suitsusiiga ja maheliha… Eelmisel nädalal oli just nimelt see tore aeg, kui müügil oli palju väärtuslikku eestimaist toitu. Sain puravikke, mida ma kaua igatsenud olen; ostsin kohe rohkem, et talveks sügavkülma panna. Tädi, kelle käest ma puravikud ostsin, ütles, et need korjas üks 80-aastane vanatädi, kes oma head kohta kellelegi ei reeda. Mina kahjuks häid puravikukohti ei tea ning olen sel aastal mustikaid korjates juhuslikult otsa komistanud vaid ühele puravikule.

Lisaks ostsin turult lamba sisefileed, mida saab sõprussidemete olemasolu korral lambalihaputkast leti alt. Selles, et lamba sisefilee igapäevaselt letil ei ilutse, on süüdi masu - nimelt käisid inimesed korduvalt kurjustamas, et sellisel karmil ajal 350-kroonise kilohinnaga lihatükke müüakse. Ei tea, kas masu on nüüdseks läbi, aga lamba sisefilee oli eelmisel nädalal letil taas aukohal. Kes lamba sisefileega pole enne kokku puutunud, siis see on väga väike (ca 70-100 g), imemaitsev ja pehme liha. Mina ostan seda iga nädal Aneele, kuna see on puhtaim ja parim liha, mida lapsele pakkuda.
Sel samal pärastlõunal valmistasin endale ja Aneele puravike ja lamba sisefileega pastaroa.

Vaja läheb (1 suur ja 1 väike sööja):
ca 125 g tagliatelle täisterapastat
oliiviõli
võid
ca 100 g puravikke
1 lamba sisefilee
pool paprikat
3 küüslauguküünt
ca 15 lehekest salveid
peterselli
soola
purustatud musta pipart
1 dl 35%-st rõõska koort
1 munakollane
20 g parmesani


Kuna peale meie armastavad puravikke ka ussid, siis hoidmaks suuremat osa seentest endale, tuleb need võimalikult kiiresti ära puhastada (muidu võib üks ussitanud seen rikkuda terve korvitäie ilusaid seeni). Tükelda puravikud ning hauta neid umbes 10 minutit või-oliiviõli segus, lisa veidi soola. Pane pasta jaoks vesi keema ning ajasta pasta valmimine liha-paprika- seente valmimisega samale ajale (jäta alles veidi pastakeeduvett). Võta seened pannilt või jätka teise panniga. Tükelda lamba sisefilee õhukesteks viiludeks, prae seda kergelt oliiviõlis, lisa paprikalaastud, hakitud küüslauk ja salvei. Lisa pannile eelnevalt praetud seened, al dente keedetud tagliatelle (arvesta, et pasta valmib veel veidi kuumal pannil edasi), petersell, sool ja must pipar, vajadusel niisuta veidi pastakeeduveega. Klopi lahti munakollane, lisa rõõsk koor ja paremsan ning kalla kaste pannile. Sega läbi, kuni kaste on kreemjas. Serveeri kohe. Muna-koorekaste kaotab oma kreemja konsistentsi minutitega, seega seda pannile sooja jätta pole hea mõte, samuti ei saa seda toitu hiljem üles soojendada.

Nii juhtub, kui emme liiga kaua toitu pildistab ja laps näljasena enam oodata ei kannata...

Pasta ja pesto

Pasta ja pesto - see on mu praeguse perioodi "sõltuvustoit". Mul on tegelikult pidevalt mingi toit, mida ma teatud perioodil (ca paar kuud järjest) pidevalt ihaldan ning tunnen, et pean seda saama vähemalt korra nädalas. On see siis seotud organismis mingi aine vajadusega või on see emotsionaalne… Kooslus tomat-basiilik-mozzarella on troonilt lükatud ning asemele on tulnud pasta ja pesto. Rõdul kasvab selleks tarbeks pottide viisi basiilikut, et vajadusel sealt lehti korjamas käia.

Olid ajad, mil ma arvasin, et pesto ei ole üks meeldiv toit. See arvamus kujunes mul poest ostetud purgipestot proovides ning püsis aastaid. Kui ma millalgi esimest korda enda tehtud pestot maitsesin, muutus mu avamus pestost kardinaalselt - koos kvaliteetse pastaga moodustab see ideaalse terviku.

Pesto (nimetatud ka kui basiilikupesto, roheline pesto, liguuria pesto, pesto alla genovese) pärineb Itaaliast, täpsemalt Liguuriast. Sealt pärit retseptid annavad protsentuaalse täpsusega ette, millised kogused milliseid koostisaineid pestos käib; isegi basiiliku sort on täpselt defineeritud. Minu pesto kogused on umbkaudsed, osaliselt tuletatud liguuria pestost.

Pesto:
50 g basiilikut (paras ports lehti)
1 dl extra virgin oliiviõli
20 g röstitud seedermänni seemneid
30 g Parmesani juustu
20 g Pecorino Romano juustu (väga soolane lambapiimast valmistatud juust)
1 küüslauguküüs
veidi teralist meresoola

Esmalt rösti kergelt seedermänni seemneid (pannil või ahjus) ja jahuta need. Nopi basiilikutaimelt suur hunnik lehti (kindlasti kuivi) ning peenesta need lõiketeraga köögikombainis. Autentsem on basiilik purustada uhmris, kuid see võtab mitmeid kordi rohkem aega ning mina olen sellest aja- ja jõuvarusid nõudvast tegevusest loobunud. Põhimõtteliselt võib ka kõik komponendid köögikombaini sisse panna ja puruks jahvatada, kuid mina tunnen, et parim on siiski juustud (kui Pecorino juustu pole, võib selle osa asendada ka Parmesaniga) eelnevalt peene riiviga riivida ning küüslauguküüs läbi küüslaugupressi ajada. Kui basiilik juba peenike, lisa ka kõik ülejäänud komponendid järgemööda köögikombaini, viimasena nirista sisse oliiviõli.

Et saada täiuslikku pasta ja pesto kooslust, tuleks valida kindlasti mõni kvaliteetsem pasta (odavad ja valest jahust pastad rikuvad toidu ära; ka erinevad täisterajahust pastad pole koos pestoga just kõige parem koolsus). Öelgu need itaallased mida tahes, millist pastat ja pestot koos süüa tohib, aga minu vaieldamatuks lemmikus on pesto koos fusilli pastga (ostan Prismast Monsurro fusillit) - pesto poeb iga pastakeeru vahele ning nii ühendub toit mõnusaks tervikuks. Mainin igaks juhuks ka, et pasta küpsusaste peab kohe kindlasti jääma al dente (hamba all peab ikka väikest krõmpsu tundma); pastat keeta pigem minut vähem kui minut kauem. Pasta kurnata ning kallata koheselt kaussi ja segada pestoga (mitte mingil juhul keedetud pastat külma vee all pesta). Parmesanisõltlastele riivida peale veel paremsani. See toit on imeline.