Lihaveise bavette

“Liha ei pea sööma palju, aga kui süüa, siis juba kvaliteetset,” on Liivimaa Lihaveise moto. See ühtib täielikult minu põhimõtetega tervislikust toitumisest ja kattub ka reaalsete isudega. Ma ei vaja liha iga päev, aga ma tahan vahel head liha. Kui ma mõtlen heast lihast, siis ma mõtlen kindlasti just veiselihast. Täpsustusena olgu öeldud, et veiseliha all mõtlen ma lihaveist (jätame kõik muu “veiseliha” silti kandva odava liha mängust välja).

Minu lihaelamused erinevatest restoranidest või ka kodugrillilt on seotud praktiliselt eranditult just veiselihaga. Äsja möödunud suvest meenub Milano Expol Uruguai restoranis söödud antrekoodi lõik – see rasvasilmadega pikitud liha tekitas suus nii vägevaid maitsepahvakaid, et see meenub eredalt veel kolm kuud hiljem. Justkui suudaks ma sellele tagasi mõeldes sama maitse kusagilt mälust üles leida ja seda uuesti kogeda. Oh! ja ah!, see veiserasv! Nagu sisaldaks veiserasv õnnehormoone. Või siis Helsingis Gaijin'is söödud Anguse veis, mida me valisime ühe väga erilise õhtusöögi lõpetuseks kahepeale magustoiduks (pigem siis magustoidu asemel). Milleks kook!? Me pole kumbki erilised magusainimesed ja eelistame iga kell süüa pigem ühe käigu rohkem soolast kui võtta söögikorra lõpetuseks magustoit.

Kodus grillides on meie lemmiktükk lihaveise tri-tip. Mida paksema rasvakihiga, seda parem, aga üldiselt on rohumaa lihaveise liha väherasvane. Reeglina kannab Liivimaa Lihaveise liha ökomärgistust, aga vahel on neil mõni partii maisisilo peal kasvanud veiseid, kelle rasvakiht on oluliselt paksem kui rohusööjatel (sel juhul pole lihal ökomärgistust). Tri-tip’i grillimisest  olen kirjutanud ka ühes varasemas blogipostituses.

Sel suvel avastasin tri-tip’i kõrval ühe teise eriliselt hea lihaveise lõike, mida kutsutakse bavette. Seda tegelikult tänu Liivimaa Lihaveisele, kes mulle selle tüki maitsmiseks ja katsetamiseks saatis. Bavette on nähtava kiuga õhuke ja taine lõige, mis saadakse veise kõhu keskosast. Kui vaadata erinevaid veiseliha lõikusskeeme, siis neid liigitusi on väga erinevaid ning alati seda lõikusskeemilt ei leiagi. Ja ega seda alati ka eraldata, sest selline lõige on üsna uus avastus.

Peab tõdema, et bavette kättesaadavus on suhteliselt nigel, nagu ka üldse lihaveise kättesaadavus. Lihaveise müügikohti on vähe ning kõik lõiked pole igal pool saadaval. Mina ostan lihaveist Nõmme turu müügikohast. Kui on tahtmine mingi kindel tükk saada, siis tasub see kolmapäeviti ette tellida ning reedel saabub kaup. Kontaktid on Liivimaa Lihaveise kodulehel.

Bavette tüki suurus varieerub suuresti – olen näinud ca 600-grammiseid tükke, aga ka 1,4-kg-st bavette lõiget, kuid bavette on alati õhuke. Kui tükk on liiga suur, olen selle poolitanud ja kahes osas küpsetanud. Grillile mahub suur tükk ka tervelt, poolitamisvajadus tekib just pannil küpsetades.

Bavette tükki võib grillida või pannil küpsetada. Olen proovinud mõlemat ning mulle meeldib rohkem malmpannil küpsetamine. Arvan, et olulist osa mängib just malmpann, kuna see läheb väga kuumaks. Ma ei saa garanteerida, et teistel õhukesepõhjalistel pannidel sama tulemus välja tuleb – seega, kui on kodus malmpann, siis proovi liha küpsetada kindlasti sellega.

Rohumaa lihaveise puhul on oluline, et ei tapaks ära liha algupärast maitset. Põhiliseks maitsestajaks olgu sool ja pipar ning kergelt võib mõnda maitsenüanssi juurde anda. Tri-tip’i tüki olen ma alati paar tundi enne grillimist soola ja pipraga maitsestanud, aga bavette on nii õhuke lihas, et seda ei pea oluliselt enne küpsetamist maitsestuma panema. See maitsestamise nüanss on öeldud pigem selleks, et kui on kiire ja ei jõua varem maitsestada, pole hullu – bavette saab ka alles pannil maitsestada ja see töötab. Kui on aega rohkem võib lihale soola panna juba siis, kui see paar tundi enne küpsetamist toatemperatuurile soojenema võtta.

Kuigi bavette paistab toorest peast välisel vaatlusel üsna õrn liha, on see tegelikult tugevakoelisem, aga kindlasti mitte kummine. On oluline teada, et veiseliha kvaliteeti ei hinnata kindlasti mitte vaid selle pehmuse ja suussulavuse järgi. Aga on ka oht, et bavette muutub kummiks, kui see seest täisküpseks küpsetada. Või kui lõigata liha lahti valest otsast. Liha tuleb kindlasti lahti lõigata ristikiudu.

Nagu alljärgnevast valmistamisõpetusest selgub, valmib lihaveise bavette vähem kui viie minutiga. On imestamisväärne, kui lühikese ajaga saab kodus valmistada midagi nii maitsvat. Kuigi küüslauk ja tüümian käivad pannil vaid hetke, pole need väheolulised ja annavad mõlemad lihale äratuntava maitsenüansi.

Liha kõrvale pakuks ma midagi minimaalselt - nt vokitud brokoli või lillkapsas. Aina enam olen hakanud hindama puhast lihaveise maitset ning mulle meeldib, et kui ma söön veiseliha, siis ma keskendungi sellele. Kindlasti ei pakuks veiseliha kõrvale süsivesikut kartuli või riisi näol. Ja salat jälle tundub sellise veiseliha kõrvale kuidagi liiga toores. Inimese maitsemeeled arenevad pidevalt, kui on tahtmine neid treenida. Neid saab ära lollitada rämpsu ja magusaga, aga neid saab ka õpetada hindama midagi eriti head.

Vaja läheb:
ca 500 g lihaveise bavette tükk
maitse järgi meresoolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
õli praadimiseks
1 küüslauguküüs
ca 10 väikest oksa värsket tüümiani
ca ¼ sidruni koor
ca 10 g võid

Puhasta veiseliha kelmetest, aga jäta kindlasti alles rasv, mis annab lihale maitset. Puista lihale veidi meresoolahelbeid ja jäta tükk ca paariks tunniks toatemperatuurile, et liha soojeneks. Kuna bavette lõige on õhuke ja küpseb vaid mõned minutid, siis on oluline, et enne kuumale pannile panemist poleks liha liiga külm (muidu ei jõua lühikese ajaga kuumus liha keskele).

Soovitav on liha küpsetada malmpanniga, kuna malmpann läheb kuumemaks kui tavaline kerge ja õhukese põhjaga pann. Pann tuleb ajada hästi kuumaks, nii, et juba tossu hakkab tulema, siis hakkab liha kohe korralikult praadima ega jää pannil hauduma.

Kalla kuumale pannile õli nii palju, et kogu panni põhi oleks kaetud. Lisa lihale vajadusel veel meresoolahelbeid ning jahvata peale musta pipart. Soola lisa pigem rohkem ja pipart pigem vähem, et tuua esile liha naturaalne maitse. Prae (umbes poolekilost) lihatükki ca 2 minutit ühelt poolt ning keera ümber. Viska pannile rasva sisse tüümianioksad, pane kahvli otsa poolik küüslauguküüs ning hõõru liha küpsenud poolt küüslauguga, samal ajal nirista lusikaga liha kõrvalt rasva liha pealmisele kihile. Viimasena lisa pannile tükk võid ja riivi veidi sidrunikoort ning nirista lusikaga veel rasva liha peale. Teist poolt küpseta kokku sama kaua kui esimest, seega liha maitsestamine küüslaugu, tüümiani ja sidruniga peab käima väga kiiresti. Liha peab jääma seest kindlasti roosa, küpsusaste medium või veidi alla selle.

Tõsta liha alusele, lase ca 3-5 minutit rahuneda, et liha mahlad jääks kinni ega voolaks lõigates maha. Bavette (nagu ka mitme teise veidi tugevama kiuga tüki puhul) lahtilõikamisel on äärmiselt oluline nüanss – liha tuleb alati lahti lõigata ristikiudu. Liha kiud tuleb purustada, et liha poleks nätske nagu kumm. Samuti ei tohi liha üle küpsetada, kuna ka siis muutub liha liiga nätskeks. Lõika lihast õhukesed (max 1 cm) viilud ning soovi korral nirista pannilt lahtilõigatud lihale veel rasva. Bavette lõikeid sobib nautida nii kuumalt kui külmalt.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

Aasiapärane salat veiselihaga

Lihaveise esiselja tükk on lõigatud kaela ja antrekoodi vahelt (vaata lõikusskeemi). See on suhteliselt pehme koega liha ja ei vaja pikalt küpsetamist. Liivimaa Lihaveis pakendab esiselja tükid umbes 1 kg suurustena ning tükkide struktuur võib olla erinev. Kui ma esiselja tüki pakendist välja võtsin ja sellele peale vaatasin, tundus mulle, et selles tükis on kahte erinevat tüüpi liha – üks osa on hästi taine ja ilma kelmeta, teine veidi rasvasem. Kohe tundus, et sellest saab kaks erinevat toitu.

Õrnema ja taisema poole lõikasin õhukesteks viiludeks ning plaanisin sellest teha kiire küpsetamisega lisandi salatile. Rasvasemalt poolelt lõikasin välja kelmed (need peaks alati enne söömist lihalt eemaldama) ning lõikasin liha väikesteks tükkideks, hautasin madala kuumusel ca veerand tundi ja kasutasin liha plovis. Plovi valmistan ma sealiha asemel ikka aeg-ajalt veiselihast; varem olen kasutanud plovi valmistamiseks lihaveise potiprae tükki, mis vajab aga veidi kauem hautamist. Plovi retsepti leiab varasemast blogipostitusest, nüüd aga jagan ühe uue salati retsepti. Seekord olen salatile lähenenud pisut teistmoodi – tegu pole traditsioonilise toorsalatiga, vaid enamik komponente on kergelt kuumtöödeldud ja seejärel maha jahutatud. Aasiapärase hõngu annab salatile tšilli-ingveri-laimimahla kombinatsioon.

Vokitud veiseliha salati juurde (3-4-le):
ca 300-400 g tükk lihaveise esiseljast
praadimiseks oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart
tšillit (maitse järgi)
ca 1 cm jupp ingverit

Lõika veiselihast imeõhukesed viilud. Tükelda tšilli ja ingver peenikeseks (ingveri võib ka riivida).  Kuumuta (vokk)pann, nirista pannile õli ning prae lihatükke pidevalt segades max 5 minutit. Vahepeal maitsesta liha musta pipra, tšilli ja ingveriga ning niisuta sojakastmega (arvesta, et sojakaste on soolane ning eraldi soola pole lihale seetõttu vaja). Jahuta liha.

Salat:
1 väiksem brokoli
1 punane paprika
1 kollane paprika
oliiviõli
2 küüslauguküünt
meresoola
kaks peotäit rukola salatit
1 punane sibul

Alusta salati valmistamist brokoli ja paprika kuumtöötlemisega. Kuumtöötlemise eesmärgiks on tuua neis viljades esile rohkem maitset. Aga vilju ehmatan kuumusega vaid korraks, et need säilitaks oma krõmpsu tekstuuri ega kaotaks vitamiine. Eralda brokoli õisikuteks ja viiluta nii punane kui kollane paprika. Tükelda küüslauk väikesteks tükkideks. Kuumuta pann, nirista pannile oliiviõli, lisa küüslauk ning kohe ka paprika. Sega pidevalt; ja kui paprika juba säriseb, lisa ka brokoli, maitsesta vähese soolaga. Piisab kõigest 1-minutilisest kuumutamisest; seejärel jahuta viljad maha.

Samal ajal valmista salatikaste – selleks pane kõik salatikastme komponendid kaanega suletavasse purki (tšilli ja ingver haki peenikeseks) ja loksuta segamini.

Salatikaste:
1 laimi mahl
külmpressitud oliiviõli (2x rohkem kui laimimahla)
ca 2 tl (vedelat) mett
1 sl sojakastet
tšillit
ingverit

Nüüd on salati jaoks kõik eeltööd tehtud ja saab asuda salatit kokku segama. Pane kaussi rukolalehed, õhukeselt viilutatud punane sibul (sibulat saab hästi õhukeselt viilutada juurviljakoorijaga, kui panna sibul kahvli otsa ja selle küljest tükke kaapida), jahutatud paprikaviilud ja brokoliõisikud ning kalla peale salatikaste. Sega salat läbi ja viimasena lisa liha. Tõsta salat serveerimiseks taldrikule või kaussi.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

Veiselihavokk roheliste köögiviljadega

Selle voki idee sain Tuuli blogist ning see retsept ja pilt kõnetasid mind silmapilkselt. Olen küll veidi seda retsepti kohandanud, lisanud tšilli teravuse, seened ning ühe kastmegi teise vastu välja vahetanud, kuid voki olemus jääb samaks – veiseliha ja rohelised köögiviljad. See toit valmib vaid loetud minutitega ning on koostisainete ja valmistusviisi poolest tõeliselt tervislik toit.

On toite, mida proovid korra ja siis unustad, aga on ka toite, mis jäävadki su menüüsse kohe pikaks ajaks. See veiselihavokk roheliste köögiviljadega isutab mind ikka ja jälle ning lisaks minule on sellest toidust vaimustuses ka kogu ülejäänud pere. Voki juurde võib serveerida ka riisi, aga see pole ilmtingimata vajalik. Ma ise eelistan seda vokki süüa ilma riisita, aga lapsed võtavad hea meelega riisi kõrvale.

Mul tuleb see vokk iga kord mõttesse, kui käin Mahemarketis, kus on kompaktne köögiviljakülmik, milles kõik rohelised köögiviljad on korraga su silme all. Kõrvalt külmikust saab veiseliha ning ongi vokiks vajalik koos, pealegi veel kõik mahe. Mulle meenutab Mahemarket ja sealne köögiviljalett veidi isegi Whole Foodsi kauplust. USAs on küll kõik mastaapsem, kuid olemus on sama – toit on naturaalne, mahe ja tervislik.

Vaja läheb (4-le):
ca 300-400 g lihaveise antrekooti või sisefileed (Liivimaa Lihaveis või Hiiumaa Lihatööstuse mahe lihaveis)
õli praadimiseks
värskelt jahvatatud musta pipart
1 väiksem suvikõrvits
1 brokoli
ca 250 g suhkruherneid
100 g pruune šampinjone
ca 7-10 vart rohelist sibulat
2-3 sl austrikastet
2-3 sl sojakastet
3 küüslauguküünt
jupp tšillit (taluvuse järgi; vokk ei pea olema väga terav)
pöidlasuurune jupp ingverit
veidi keeva vett

Tükelda veiseliha õhukesteks laastudeks. Lõika suupärased tükid, mida ei pea hiljem taldrikus veel lõikama. Seda toitu on väga mõnus süüa pulkadega.

Eralda brokoli õisikuteks, viiluta pruunid (need on oluliselt maitseküllasemad kui valged) šampinjonid ja suvikõrvits. Haki ka küüslauk ja tšilli.

Kuumuta vokkpann, lisa sellele õli ja veiselihaviilud. Voki liha umbes 3 minutit, maitsesta pipraga (soola ära lisa, sojakaste on soolane) ja eemalda liha pannilt. Pane pannile veel tilk õli, lisa sinna sisse küüslauk, tšilli ja riivi peene riiviga ka ingver. Seejärel pane pannile šampinjonid, sega hetke ning lisa brokoli. Kuna pannil kisub kuivaks, lisa veidi vett (aga tõesti vaid veidi, sest eesmärk on vokkida mitte keeta), sojakaste ja austrikaste. Lisa voki sisse eelnevalt praetud veiseliha ning järgemööda teised rohelised köögiviljad nende kõvaduse järjekorras – suhkruherned, suvikõrvits ning roheline sibul. Kogu toiming alates küüslaugu pannile lisamisest kuni voki valmimiseni ei tohiks võtta kauem aega kui 3 minutit. Vastasel juhul küpsevad köögiviljad juba üle ja ei jää krõmpsud. Brokoli, suhkruherned ja suvikõrvits peaksid jääma tugevalt krõmpsuvad (kindlasti brokolit mitte enne keeta), siis on nad oma parimate maitseomaduste juures ning neis on säilinud ka enim vitamiine.

Soovi korral serveeri juurde basmati või jasmiini riisi.

Lihaveise grillimine. Tri-tip ja picanha

Oktoobris algab veiselihakuu, mille raames pakuvad paljud Eesti restoranid veiselihatoite erimenüüs. Veiselihakuu eesmärgiks on veiseliha laiem tutvustamine – nö ninast sabani filosoofia. Veiselihast tuntakse siinkandis (ja julgetakse valmistada/maitsta) enamasti vaid sisefileed, tegelikult on aga veisel oluliselt rohkem väärt lihaseid, mida tasuks proovida. Veiselihakuu avamiseks on mul varuks üks postitus, mille kirjutamiseks ma juba suvel hoogu võtsin, aga kuidagi omi mõtteid lõplikult kirja panna ei jõudnud.

Selle suve avastus ning meie vaieldamatu lemmik liha grillimiseks on rohumaa lihaveis. Lihaveise liha kasutasin ka varem toitudes – see maitseb hoopis teisiti kui “tavaline” veiseliha. Kui lihaveist kasvatatakse spetsiaalselt lihaloomaks, siis ilma lisamärgisuseta veiseliha, mida igas poes müüakse, on reeglina vananenud piimalehmade (ja pullide) liha. Erinevused on söödas, hoiutingimustes, looma vanuses – sellest tuleb ka maitse- ja tekstuuri vahe.

Rohumaa lihaveise liha on võrreldes teraviljasööda peal kasvatatud lihaveisega rasvavaesem (mistõttu sobib hästi ka neile, kes kaloreid loevad). Reeglina hinnatakse lihaveise lihal selle marmorsust (lihasisese rasva hulka – mida rohkem, seda parem), kuid rohumaa lihaveise liha väärtuseks on selle maitse. Rohumaa lihaveise lihale annab maitse liigirikastel karjamaadel söödud toit. Meie laiuskraadil on väidetavalt parima kooslusega karjamaad. Selline on liha, mida ma hea meelega ostan ja söön – siin samas Eestis loomulikes tingimustes kasvanud. Selline on ökoloom.

Mina ostan rohumaa lihaveist Nõmme turuhoonest (seal spetsiaalne Liivimaa lihaveise müügikoht). Kui suve algul turumüüjalt grillimiseks sobiliku lihatüki kohta uurisin, pakkus ta tri-tip’i või picanha’t. Keerulised ja võõrapärased nimed, mis ei ütle algul midagi, aga kuna Eestis puudub veiseliha söömise kultuur, siis pole nende tükkide kohta ka eestikeelseid termineid. Neid mõlemaid tükke grillitakse suure ja terve lihasena (olenevalt looma suurusest ca 700 g-1300 g)  ning hiljem lõigatakse sellest viilud. Müüa juhatas mind Liivimaa Lihaveise FB lehele, kust leiab mõlema lihatüki kohta Ants Uustalu jagatud grillimisõpetuse.

Esimesena katsetasime grillida tri-tip’i tükki. Olime kogu perega lummatud – ei mäleta, et oleks nii head liha saanud. Rasv, mis on lihatüki peal, on selle suurim väärtus. Grillides tuleb rasv esmalt jätta lihatüki peale ning lasta sellele sulada ja imbuda kogu lihatüki sisse. Liha maitsestasime vaid soola ja pipraga, ei mingit marinaadi ega lisamaitsed, siis tuleb liha enda maitse kõige rohkem esile.  

Järgmisel korral tri-tip’i tükki ostes märkasin, et rasvakiht lihatüki peal on oluliselt õhem kui eelmisel korral. Grillides oli hea, kuid eelmise korra rasvasema tri-tip’i maitse oli veel mälus. Rasva siiski tootmises lihase pealt ei eemaldata. Kuna rohumaa lihaveised söövad ja kasvavad loomulikes ja looduslikes tingimustes, sõltub nende rasva olemasolu ja selle paksus aastast ning ilmastikutingimustest. Kui tri-tip’i tükki valida (kui üldse on valikut), siis kindlasti soovitan paksema rasvakorraga tükki (rasv vaid tüki ühel küljel).

Vahelduseks proovisime grillida ka rohumaa lihaveise picanha tükki. Kel huvi, kust need tükid veisel pärit, saab Liivimaa Lihaveise kodulehelt vaadata. Esimene picanha oli pettumus – praktiliselt närimatu vintske tükk. Uurisin selle kohta Liivimaa Lihaveise esindajatelt ning sain teada, et neil võib esineda vigu loomade tapmise käigus, mil liha võib stressi (ja seetõttu ka sitkeks) minna. Pikalt toiduteemalises postituses sel protsessil siiski ei peatuks. Järgmine picanha tükk oli oluliselt parem ning liha näritav ja maitseküllane. Liikuvate lihaste liha ei lähe aga kunagi nii pehmeks nagu sisefilee – see pole ka eesmärk.

Tri-tip’i ja picanha grillimisõpetus

Kui aega on, oleks hea liha enne grillile panekut hoida toasoojuses, et see soojeneks ühtlaselt ning grillile pannes ei tekiks suurt temperatuuride vahet. Lihalt tuleb eemaldada nähtavad kelmed, kuna kelmed tõmbavad liha kõveraks ning kelmet ei anna ka hästi närida. Liha tuleb hõõruda soola ja pipraga kokku (soola ja pipart maitse järgi – meile meeldib nii, et soola pigem veidi rohkem, pipart pigem vähem). Seejärel tuleb liha kallata õliga üle (sobib tavaline toiduõli), keerutada liha kõiki külgi õlis ning jätta tuppa kaheks tunniks soojenema.

Lihaveise liha on soovitav grillida söegrillil. Hea oleks, kui saab grilli temperatuuri kontrollida, aga võib katsetada ka lihatermomeetriga ning mõõta liha sisetemperatuuri. Grillimiseks on tarvis hõõguvat sütt (mitte lahtist leeki) ning temperatuuri umbes 250 kraadi (grillil kaas peal).

Tri-tip ja picanha küpsevad olenevalt tüki suurusest umbes 25 minutit. Esmalt tuleb liha grillile asetada nii, et rasvakiht jääb peale, siis imbub rasv grillides liha sisse ning annab lihale imelise maitse. Grillida 15 minutit, selle poole peal (umbes 8 min) keerata tükk risti (mitte tagurpidi!) Seejärel tuleb tükk ümber keerata ning grillida viimased 10 minutit. Kohe grillilt liha võttes ei tasu nuga sisse lüüa. Lihal võiks lasta rahuneda umbes 10 minutit, mil mahlad kinnistuvad lihas ning lõigates voolab vähem lihamahlu välja.

Tri-tip’i tüki parim küpsusaste on medium (sisetemperatuur grillides 54-56 kraadi). Kuna lihas ei ole igast küljest ühepaksune, siis otsad jäävad rohkem küpsed ning keskmine osa seest õrnalt roosakas. Serveerimisel lõika lihast õhukesed viilud. Liha lõikamisel on oluline jälgida, et lõikaks ristikiudu. Täpsustuseks ütlen, et mina ise liha ei grilli, grillimine jääb ikka meeste tööks.

Korraldasime sel suvel mitmeid veiselihaõhtuid enda terrassil. Liha juurde pakkusime erinevaid salateid (tooraine oma aiast ja kasvuhoonest), noori küpsetatud peediviile, veinisõpradele liha juurde sobivat veini. Imeline on see elu Eesti suvel. Talvel on, mida meenutada.

Hakklihakaste loorberiga

Hakklihakaste makaronidega… tänan, ei  - see toit on mul praktiliselt kogu elu olnud vastumeelne. Tõsi - nagu hakklihale lisada tomat (ja veidi ürte), hautada seda pikalt - ehk siis bolognese kaste - sellisel kujul võin seda süüa iga kell. Hiljutisel Pariisi reisil puutusin aga kokku ühe seesuguse hakklihakastmega, mida ma välimuse järgi algselt väga hinnata ei osanud. Kui aga Renee kui selle toidu tellija rooga kiitis, pistsin ka oma kahvli sisse. Tuli tõdeda, et kaste oli heas mõttes huvitav. Kummalisel kombel ei suutnud me aga kumbki ära tabada, mis ürdiga kaste maitsestatud on. Kui lasin oma peast läbi erinevate ürtide poolt tekitatavad maitsenüansid, siis selle kastme maitse ei klappinud ühegagi neist. Uurisime järgi ja saime teada, et hakklihakaste on maitsestatud loorberiga. Kui ootamatu - mina ja kindlasti ka väga paljud teised on loorberit kasutanud põhiliselt puljongite või marinaadide maitsestajana, kuid et loorber tükkideks peenestada ja see kastme sees ära süüa - selle peale pole mina tulnud.

Koju jõudes proovisin analoogset kastet ka ise valmistada. Hakkliha tegin ise veise välisfileest - vaid nii saab kindel olla, et tegu on kvaliteetse hakklihaga.

Vaja läheb:
ca 450 g kvaliteetset veisehakkliha (mina tegin ise veise välisfileest)
2-3 sibulat
õli praadimiseks
5 loorberilehte, purustatult
meresoola
musta pipart, jahvatatult
ca 3-4 dl veisepuljongit
1 tl kartulitärklist + veidi külma vett

Viilita sibul õhukesteks laastudeks ning hauta madalal kuumusel õliga niisutatud pannil klaasjaks; eemalda sibul pannilt. Prae pannil hakkliha, maitsesta soola ja musta pipra ja loorberiga (peenesta kas näppude vahel või uhmri ja nuiaga). Lisa hakklihale klaasjad sibulad ning puljong ja hauta veel ca 15 minutit. Pisut vajab kaste ka paksendamist. Mina tahtsin suhteliselt vedelat kastet, seega piisas vaid 1 tl kartulitärklisest (lahustasin külmas vees ja segasin vispliga kastme hulka). Keeda pasta al dente ning sega hakklihakastmega. Loomulikult võib hakklihakastme serveerida ka keedukartulitega.

Tortillad aedviljade ja veisehakklihaga

Lihtne ja kiire poevaba päeva lõuna - võtan hommikul sügavkülmast hakkliha, kuigi sel hetkel pole mul veel aimugi, mis sellest valmib. Leian köögisahtlist paki tortillasid; ostsin need hiljuti ökopoest, kuna nende koostis on oluliselt lühem ja arusaadavam kui tavapoodide analoogsete toodete oma. Köögivilju läks tortillade sisse proportsionaalselt oluliselt rohkem kui hakkliha - nii meeldib mulle rohkem. Aga võib ka täiesti liha välja jätta.

Vaja läheb (6 tk):
6 tortillat
õli
ca 300 g (delikatess) veisehakkliha
meresoola
purustatud musta pipart
3 porgandit
1 paprika
3 sibulat
5 küüslauguküünt
peotäis mungoa idandeid
1,5 väikest suvikõrvitsat
2-3 sl tomatipastat
2 sl magushaput tšillikastet

Prae pannil hakkliha, maitsesta soola ja pipraga; tõsta praetud hakkliha pannilt ära. Tükelda porgand, paprika ja suvikõrvits pikkadeks ja peenikesteks kangideks, sibul ja küüslauk lõika õhukesteks viiludeks. Kuumuta pannil õli, lisa järjest sibul, küüslauk, porgand ja paprika (iga uue komponendi lisamise vahele jäta 1-2 minutit). Maitsesta tomatipasta ja magushapu tšillikastmega, vajadusel lisa ka soola. Kui pann juba tulelt võetud, sega sisse tükeldatud suvikõrvits, mungoad ning praetud hakkliha. Tõsta valmis köögivilja-hakkihasegu tortillade vahele ning keera tortillad rulli (puidust hambaork aitab hästi tortillat fikseerida); pintselda tortillad pealt õliga. Küpseta 200-kraadises ahjus ca 15-20 minutit. Serveeri koos rukola ja vajadusel veel tšillikastmega. Millegipärast meenub aasta 2003…

Bolgnese kaste

Mu blogis on tegelikult üks Bolognese kastme retsept olemas, lisatud blogi algusaja esimeste postituste seas. Vahepeal on mu kodune Bolognese kaste teinud läbi märkimisväärse arengu ning just seetõttu jagan seda retsepti täiustatud kujul. Olen ajapikku aru saanud, et Bolognese kastme juures on kõige olulisem tegur pikk hautamisaeg, millest tuleb ka kastme maitse sügavus. Uskuge, maitsevahe lühikest ja pikka aega haudunud Bolognese kastme vahel on meeletu!

Minu tehtav Bolognese kaste ei aja taga mingit autentsust - tõenäoliselt mõni Itaalia nonna minestaks selle retsepti peale. Blognese kastmes käib tegelikult väike kogus tomatipastat ja suurem osa liha, kuid minul on proportsioonid vastupidised. Ka pancetta/peekon/sink jääb minu Bolognese kastmest välja (olen proovinud, aga ilma on minu arust parem). Bolognese kastet on algupäraselt serveeritud tagliatelle pastaga, kuid levinuim ja üldse mitte halvem viis on neid serveerida spagettidega. Kaldudes markantsetesse äärmustesse, siis TEKO (kokakooli) sööklas serveeriti vähehautatud Bolognese kastet keedetud kartulitega. Need kokakooli õpilased, kes kooli köögis süüa valmistavad, töötavavad peagi toitlustuses…

Mul on millegipärast Bolognese kastmega seoses eredad mälestused gümnaasiumi esimesel aastal tehtud praktikareisist Rootsi, kus me elasime paar nädalat peredes ja sõime seal pakutavat. Olles harjunud meil levinud vedela valge hakklihakastmega, imestasin, kui head punast hakklihakastet teevad rootslased. Teadmata sel ajal veel, et tegu on hoopis Itaalia päritoluga Bolognese kastmega, mis põhjamaades nii laialt levinud on. Ja mitte ainult põhjamaades, vaid ka üle maailma, eriti aga turistipiirkondades. Viimati Tais Phuketi turismikeskusest läbi sõites jätsid söögikohtade suured karjuvad sildid mulje, et "Pasta Bolognese" näol on tegu ühe tuntud Tai toiduga, mida igal nurgal pakutakse. Aga eks need samad põhjamaalased ka seal puhkavad, kes tahavad süüa seda turvalist toitu. Mina aga söön Bolognese kastet vaid kodus, kus ma tean täpselt, mida ma sinna sisse panen ja kaua seda hautan.

Vaja läheb:
oliiviõli praadimiseks
ca 300 g veisehakkliha
1 suur sibul
1varsselleri vars
2+2 küüslauguküünt
meresoola
1 dl punast veini
ca 500 g purustatud tomateid (kasutan enamasti Rimi Eco sarja purustatud tomateid)
ca 1 triiki tl kuivatatud punet (kui on, siis muidugi kasutada värsket)
purustatud musta pipart
punt värsket basiilikut

Serveerimiseks:
meelepärast pastat - nt tagliatelle või spagetid
parmesani

Prae oliiviõliga kaetud pannil kergelt hakkliha, lisa hakitud sibul ja varsseller. Ära pruunista. Lisa kaks hakitud küüslauguküünt ja maitsesta meresoolaga. Jälgi, et küüslauk kõrbema ei läheks. Vala kohe peale punane vein ja lase veinil redutseeruda. Seejärel kalla pannile purustatud tomatid, maitsesta kaste punega ja jahvata veskist parajalt musta pipart. Jäta madalal tulel kaane alla hauduma ning kontrolli umbes iga poole tunni tagant, et vedelik liiga aurustunud poleks (vajadusel lisa veidi vett).
Lõhnad panevad suu vett jooksma tõenäoliselt juba varem, kuid hea oleks, kui Bolognese kaste hauduks ca 2 h. Olen näinud retsepte, kus on hautamisajaks märgitud lausa 5 h. Üle kahe tunni pole mina kunagi jaksanud oodata ning ei kujuta ka ette, kas aja lisandudes kaste veel paremaks muutuks.
Mõned minutit enne lõppu (loe: pasta valmimist) lisa veel kaks hakitud küüslauguküünt ja paras punt värsket basiilikut. Kui küüslauku vahetult enne valmimist lisada, jääb selle maitse tugevam. Serveeri al dente keedetud pastaga ning puista peale parmesani.

Veisesabaraguu

Ühel päeval jäid Sadama turu lihaletis silma väga ilusasti tükeldatud veisesaba jupid. Et kellelgi esimest lauset lugedes vastikustunne peale ei tuleks, lisasin ka pildi veisesaba tükkidest. Pigem on nende välimus atraktiivne! Veisesaba pole söödava lihatükina Eestis pikka aega hinnatud ning sabad on läinud seni pigem kolmanda kategooria ohtlike jäätmete hulgas hävitamisele. Sama lugu on põskede, keelte, neerude, südamete jt "rupskite" kategooriasse kuuluvate lihatükkidega. Veisesaba siiski supermarketi lihaletist veel ei leia, kuid kaootiliselt leidub seda Sadama turul, Keskturul ja Stockmannis. Nii, et saba on pigem delikatess, vaatamata alla 2-eurosele kilohinnale. Veisesabast saab suurepärast hautist, kuna saba sees olev luuüdi eraldab hautamisleemele tummisust. Maha jahtudes tarretub kaste sültjaks.

Veel veisesabasid hauduma pannes ei teadnud ma, mida ma täpselt nendega teen. Mõtlesin, kas närida valmis liha sabakondi küljest või puhastada liha saba küljest lahti. Lõpuks otsustasin haudunud liha saba küljest siiski eemaldada ja keetsin sellest kokku maitseküllase veisesabaraguu. Hautamise lõpus lisasin veel veidi puravikke, kuna üritan sügavkülma tühjendada seentest, mis sinna sügisel suure õhinaga varutud sai.

Vaja läheb:
ca 1 kg tükeldatud veisesaba
oliiviõli
meresoola
15 kuivatatud kadakamarja
purustatud musta pipart
2 loorberilehte
3 dl punast veini
ca 700 ml keeva vett
2 porgandit
2 sibulat
1 porru
4 küüslauguküünt
ca 1 dl kontsentreeritud tomatipastat
soovi korral puravikke
rohelist sibulat

Pese veisesabad ja kuivata need köögipaberiga. Maitsesta meresoolaga ning pruunista sabad oliiviõlis igast küljest kuumal pannil. Kalla sabadele peale punane vein. Purusta kadakamarjad uhmri ja nuiaga ning maitsesta sabad kadakamarjade ja purustatud musta pipraga. Lisa keev vesi ja loorberilehed. Kalla pannil olev ahjupotti. Tükelda sibul ja kuumuta kergelt pannil, lisa ka tükeldatud porgandid ja terved küüslauguküüned. Kalla ka need ahjupotti. Kata pott kaanega ja hauta 150-kraadises ahjus vähemalt 3 h. Viimasel tunnil lisa ka tükeldatud porru. Liha peab kahvliga tõmmates kergelt lahti pudenema, siis on sabad valmis. Hautatud veisesaba võib ka selles faasis serveerida, kuid neid on üpris ebamugav lutsutada, seega otsustasin peene näputöö kasuks ja puhastasin liha kontide küljest väikeste tükkidena lahti ja valmistasin sellest raguu.

Selleks kallasin haudepotti kogu ahjus haudunud vedeliku ja aedviljad ning lisasin raguule puhastatud lihatükid, lisaks ka kontsentreeritud tomatipasta. Keetsin raguu leeme tunni ajaga kokku ja lisasin lõpu poole puravikud (sügavkülmast). Maitseks rohelist sibulat ning tummine ja tugevamaitseline raguu oligi valmis. Serveerisin raguu kartuli-juurselleri-porganditambiga.

Osso buco

Osso buco on Itaaliast pärit vasikaliharoog, mis tõlkes tähendab õõnsat luud. Roog valmistatakse luuüdiga vasikakoodist ning see küpseb pikalt kas ahjus või pliidi peal haudepotis ja mureneb süües. Osso buco isu tuleb peale nagu õues külmaks läheb ning ahjus valmistatavad pajaroad nii toa kui hinge soojaks kütavad.
Hiljuti valmistas osso bucot ka Liina. Nagu enamus klassikute puhul kombeks, on neist käibel rida variatsioone. Osso buco hautamise juures kasutatakse sageli ka porgandit, sellerit ja tomatipastat, kuid mina jätsin need sel korral välja ja lisasasin hoopis kuuseriisikaid. Mulle väga meeldisid seened selle roa juures.





Vaja läheb:
2 paarisajagrammist vasikakoodi tükki
soola
musta pipart
ca 2 sl nisujahu
oliiviõli
ca 1 dl valget veini
2 suurt sibulat
3 küüslauguküünt
3 loorberilehte
ca 500 ml puljongit (kasutasin lambalihapuljongit)
ca 250 g kuuseriisikaid või teisi metsaseeni
võid (seente ja sibula praadimiseks)
paras punt peterselli

Pese ja kuivata vasikakoodi tükid. Maitsesta soola ja musta pipraga ning keeruta tükke nisujahus. Prae vasikakoote oliiviõlis mõlemalt poolt kuni pruunistumiseni ning tõsta ahjuvormi. Haki sibulad ja küüslauk ning hauta neid ca 8-10 minutit võis, lisa järgemööda vein, loorberilehed ja puljong, lase keema tõusta ning kalla see lihatükkide peale ahjuvormi. Küpseta kaanega suletavas ahjuvormis 160-180- kraadiga ca 2 h. Pool tundi enne valmimist prae kuuseriisikaid võis ning lisa need ahjuvormi, samuti lisa petersell. Veendu, et liha tuleb kahvliga katsudes kergelt kondi küljest lahti - siis on see valmis.
Puista peale hakitud peterselli ja serveeri meelepärase lisandiga. Osso buco kodumaal Itaalias serveeritakse seda koos risotto alla milanese'ga (safranirisotoga) või polentaga. Mina serveerisin seene-sibulakastmes osso buco aurutatud köögiviljadega.

Täidetud kõrvitsalised

Noarootsis on kõrvitsaliste-uputus - heas pinnases (ilma väetisteta) ja suure hoole all kasvab nii kõrvitsaid, suvikõrvitsaid, spagetikõrvitsaid kui ka isendeid, mis on omavahel ristunud ja millele nime anda ei oska. Need taimed on vallutanud kogu hiiglasliku hunniku, mille otsas nad kasvavad, roninud alla, "voolanud" mööda kartuli- ja kaalikapõldu ning võtnud iga päevaga enda alla üha suuremaid valdusi.
Sain koju kaasa ühe ümmarguse kõrvitsalise - Renee ema võttis selle spagetikõrvitsa (spagetikõrvitsatest kirjutasin eelmisel suvel) taime küljest, kuid kujult ja struktuurilt meenutas see juba tavalist kõrvitsat. Selle huvitava isendi täitsin seente ja aedvilja-hakklihaseguga - ehk panin hakkliha sisse suurel hulgal kõikvõimalikku praegusel ajal aias kasvavat kraami ning sain omamoodi värvilise hakkliha, mida oli nõus sööma isegi Anee, kes muidu hakkliha suu sissegi võtta ei suuda.

Vaja läheb:
1 suurem suvikõrvits või spagetikõrvits
võid
oliiviõli
meresoola
purustatud musta pipart
300 g kukeseeni
3 peenikest porrut
2 väikest sibulat
0,5 dl valget veini
240 g veisehakkliha
2 porgandit
1 tomat
4 küüslauguküünt
jupp tšillipipart
värkset tüümiani
värsket estragoni
parmesani juustu

Lõika kõrvitsaline pooleks - sobivad nii spagetikõrvitsad kui suured ja väikesed suvikõrvitsad. Urgitse seemnetega sisu välja ning määri olenevalt isendist "kausike" või "laevuke" seest oliiviõliga kokku ja pusita peale meresoola. Tõsta kõrvitsad pannile ning pane 200-kraadisesse ahju eelküpsema. Mina valmistasin täidise kolmes järgus - esmalt praadisin kukeseened võis ja lisasin neile soola; tõstsin praetud seened taldrikule. Järgmisena tükeldasin kolm peenikest porrut ja kaks sibulat, panin need pannile ja ehmatasin veiniga ning jätsin madalale kuumusele ca 10-ks minutiks hauduma, vahepeal segasin ka. Viimasena praadisin hakkliha, lisasin oliiviõli, riivitud porgandi, hakitud küüslaugu ja tšilli, tükeldatud tomati ning natuke soola, pipart, värsket tüümiani ja estragoni. Segasin hakklihale hulka ka hautatud porru ja sibula ning saingi mõnusa värvilise hakkliha, milles on aedviljad selges enamuses. Selleks ajaks olid kõrvitsad ahjus olnud ca pool tundi. Tõstsin "kausikeste" sisse hakkliha-aedviljatäidise ja seened ning küpsetasin veel ca pool tundi (küpsetusaeg oleneb kõrvitsa suurusest - seda saab kahvliga vahepeal kontrollida). Vahetult enne ahjust väljavõtmist puistasin kõrvitsakausikeste peale riivitud parmesani. Minule meeldis eriti, et hakklihaga oli segatud väga palju aedvilju, need maitsestavad hakkliha väga mõnusaks ja mahlaseks.

Rostbiif ja kukeseened salatipadjal

Ilma naljata - mu köögis näitab sisetermomeeter päikeselise ilmaga + 50 kraadi, ükskõik kui palju aknaid ja uksi ma lahti ka ei tee. See on ka üks põhjusi, miks suur osa päevast toituda vaid maasikatest, hernestest ja noortest porganditest (ja seda loomulikult õues). Õhtupoole läheb temperatuur siiski veidi inimlikumaks ning kui süda toorest kraamist juba läigib, võiks teha mõne kiire ja külma salati.

Selleks toiduks sain inspiratsiooni Haapsalu Kuursaalist (külm rostbiif ja seened). Muu mõtlesin ise juurde vastavalt kodus leiduvatele komponentidele. Rostbiifi tegin valmis ühel õhtul ning sõin seda järgmisel päeval külmana. Kuna kasutasin salatis imeõhukesi viile külmast rostbiifist, siis valisin selle tegemiseks veise sisefilee (kondiga ja rasvasemad tükid sobivad rohkem kuuma prae valmistamiseks).

Rostbiif (Roast beef):
veiseliha (nt sise- või välisfilee)
meresoola
musta pipart
rohelist pipart
roseepipart
punt rosmariini
oliiviõli

Purusta kõik piprad uhmris, haki rosmariin peenikeseks, sega maitseained meresoolaga ning puista lõikelauale. Kuivata lihatükk köögipaberiga ning veereta seda lõikelaual maitseainete sees. Kuumuta ahi 200-kraadini. Enne lihatüki ahju panemist kinnita selle mahlad, praadides lihatükki oliiviõlis igalt küljelt vaid mõne hetke. Tõsta lihatükk ahjuplaadile ning lase 200-kraadises ahjus 10 minutit küpseda (minul oli umbes 250-grammine tükk, suurem tükk vajab veidi enam küpsemist). Mässi küpsenud lihatükk fooliumisse ning lase vähemalt 15 minutit lihamahladel rahuneda (mina lasin fooliumis lihal täielikult maha jahtuda). Serveeri rostbiif meelepärase lisandiga õhukeste laastudena kas kuumalt või külmalt. Liha küpsusaste on iga inimese enda valida - 10 minutiga jääb liha seest mõnusalt roosa (küpsetusaste: rare), sobib ideaalselt salatisse.


Salat:
punt rukolat
paar sõrmejämedust porgandit
extra virgin oliiviõli
tumedat palsamiäädikat
meresoola
purustatud musta pipart
kukeseeni (kergelt võiga praetud)
majoneesi (tegin ise)
õhukesi rostbiifi lõike


Prae kukeseeni kergelt võiga, lisa veidi soola ning lase seentel maha jahtuda. Sega jahtunud kukeseened vähese majoneesiga (majoneesi tegin ise, võtsin lihtsalt ühe lusikatäie majoneesi Caesari salati kastmesse minevast osast; vaata õpetust siit). Lõika külmast rostbiifist õhukesed viilud ning keera nende sisse majoneesiga kukeseened. Pane segamiskaussi rukolat ning koori porgandist juurviljakoorijaga peenikesed laastud - nirista peale oliiviõli, veidi balsamicot ja tsipa soola - sega salat läbi ning tõsta taldrikusse. Tõsta salatipadjale kukeseentega täidetud rostbiifi rullid ja purusta peale musta pipart. Mõnus suveeine.

Chilli con Carne

Valmistasin esimest korda ise Chilli con Carnet - see roog (tõlkes - piprad lihaga) on algselt Mehhiko päritolu, kuid seda tuntakse nüüdseks kõikjal maailmas - head retseptid ju võetakse ikka üle. Retsepte leiab internetist erinevaid, lisaks mäletasin, et Jamie Kokakoolis oli Chilli con Carne retsept sees. Mulle tundus aga, et selle raamatu retseptis oli üks tõlkeviga - nimelt olid seal koostises köömned, kuigi muudes retseptides figureerisid vürtsköömned ja on ikka oluline maitsevahe, kumba kasutada. Nii ma siis otsustasin kasutada ikka vürtsköömneid ning tegin mõned väikesed kohandused veel (nt kikerherned jätsin välja).

Koostise järgi võib juba ette oletada, et tegu on ühe väga tummise, erinevaid süsivesikuid ja valke sisaldava toiduga. Mulle üldiselt hakkab tugev valgu ja süsivesikute eksisteerimine ühes toidukorras veidi vastu (erandiks on millegipärast lasnaje). Kui ma mõtlesin, et patta läheb nii liha, oad kui porgandid ning seda kõike süüa veel mingi süsivesikuga, siis tundus selgelt liiast. Keetsin siiski kõrvale metsikut riisi, ciabattat oli ka kodus, proovisin ka sellega - ikka see, mis oletasin, liiga erinevad asjad koos. Toitu jäi päris palju järgi, aga olin lugenud, et see maitseb järgmisel päeval veel paremini. Ja välja mõtlesin - aurutasin endale järgmisel päeval Chilli con Carne kõrvale brokoliõisikuid ning nii tundus toit tõeliselt nauditav - pisut kummaline viis, aga just nii sai Chilli con Carne minu lemmikuks (tõesti - järgmisel päeval on see parem - see on üks vähestest toitudest, mille kohta nii saab öelda).


Vaja läheb:
240 g veise (delikatess)hakkliha
2 porgandit
2 sibulat
4 küüslauguküünt
1 varsselleri vars
1 suur punane paprika
ca 4 cm tšillipipart
oliiviõli
0,5 tl tšillipulbrit
1/3 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 kaneelikoor
meresoola
purustatud musta pipart
pool peotäit koriandrilehti
1 tl palsamiäädikat
400 g purustatud tomateid
200 ml vett
400 g punaseid ube

Koori ja tükelda porgandid, sibulad ja küüslauguküüned. Lõika varsseller juppideks ning paprika ja tšillipipar tükkideks. Kuumuta paksupõhjaline pott, nirista sinna oliivõli pane järgemööda potti kõik aedviljad; sega pidevalt. Puista peale maitseained - tšillipulber, jahvatatud vürtsköömned, sool ja purustatud must pipar. Lisa hakkliha ning sega ja kuumuta, kuni hakkliha on värvi muutnud. Vala potti ka purustatud tomatid, poole tomatipurgi jagu kuuma vett, tilguta palsamiäädikat ning lisa koriandrilehed ja kaneelikoor. Vähenda kuumust ning hauta Chilli con Carnet 1,5 tundi. Tund pärast hautamise algust lisa nõrutatud punased oad. Serveeri meelepärase lisandiga - nt riis, bocatta, salat, brokoli või teised aedviljad.

Kabatšokirattad

Ma ei teagi, kas suurekskasvanud suvikõrvitsaid nimetatakse kabatšokkideks või on kabatšokid mõni suvikõrvitsa eriliik, aga igatahes seda suurt ja jämedat versiooni ei sobi kasutada enam neis toitudes, kus kasutatakse väikeseid suvikõrvitsaid. Suuri suvikõrvitsaid (kabatšokke) meeldib mulle täita hea ja paremaga kas laevukestena või neist rattaid lõigates. Sel korral tegin rattad ning neile peale hakklihatäidise.

Vaja läheb (kolmele):
1 keskmine kabatšokk
oliiviõli
250 g veisehakkliha
ca 70 g päikesekuivatatud tomateid
3 küüslauguküünt
1 sibul
2 porgandit
peotäis peterselli
juustu

Koorisin kabatšoki ning lõikasin sellest umbes 1 cm paksused rattad. Määrisin rattad pealt oliiviõliga ning panin 200 kraadiga ahju eelküpsema, samal ajal valmistasin täidise. Praadisin oliiviõlis kergelt väherasvase veisehakkliha, lisasin tükeldatud sibula, küüslaugu, riivitud porgandi, peterselli ja päikesekuivatatud tomatid. Tõstsin hakklihasegust suvikõrvitsaratastele mütsid ning panin veel umbes veerand tunniks ahju. Veidi enne valmimist panin suvikõrvitsatele peale sulama ülimaitsvat Rootsi juustu Prästosti, mis on 24-kuulise valmimisajaga soolane, parmesani-laadne, kuid veidi pehmem juust. Suviselt maitsev toit!

Veiselihakotletid suvise toorsalatiga

Paar aastat tagasi sain sõbranna Kadri kaudu teada Levini lahussöömise dieedi kohta, tundus kuidagi sümpaatne ja usutav. Kaalusin nii enda kui Anee pärast isegi selle testi tegemist. Kuna aga olime koos Aneega tema allergiate pärast väga piiratud menüül, tundsin, et ma ei suudaks aktsepteerida, et mulle mingil muul põhjusel veel mingi neist 12 toiduainest, mida ma süüa võisin, ei sobi. Personaalne test jäi tegemata, aga lahustoitumise põhimõtteid olen osaliselt jälginud tänaseni. Ma ei ole kindlasti neis põhimõtetes radikaalne - kooki söön ikka marjadega, kohupiima sees on ikka rosinad, aga koos ei söö ma tavaliselt liha ja kartulit/pastat/riisi (lasanje on küll minu jaoks erand, sellega ei teki tõrget). Need korrad, kui ma liha söön, siis teengi kõrvale vaid toorsalatit või wokitud/grillitud aedvilju - nii lihtsalt maitseb kõige paremini. Salatisõbrad on meie peres õnneks kõik, tavaliselt küll mehed ja väikelapsed kirtsutavad nina salatite peale, aga oma koduse teavitustööga salatite kasulikkusest ning pidevalt muutuvate retseptidega suudan ma nad sööma panna.


Kotlettide koostis:
500 gr (mahe)veisehakkliha
1 suur sibul
1 väike paprika
2 küüslauguküünt
1 porgand
ca 50 g juustu
soola
musta pipart
1 muna
nisujahu
päevalilleõli

Toorsalat:
punt rukolat
peotäis lutserni idusid
1 punane paprika
1 porgand
ca 15 kirsstomatit
murulauku
sidrunimahla
kreekapähkliõli
pipart
suhkrut
tilk kalakastet

Kotlettide jaoks tükeldasin paprika ja sibula väikesteks tükkideks, küüslaugu surusin läbi küüslaugupressi, porgandi riivisin peenelt, juustust lõikasin kuubikud - lisasin kõik hakklihale hulka ning segasin läbi. Purustasin veskist meresoola ja musta pipart ning lõin kotletitainasse ka ühe muna. Muljusin käte vahel väikesed pallikesed ning veeretasin jahus, praadisin päevlilleõlis pannil kaane all keskmisel kuumusel mõlemalt poolt pruuniks. Sellest kogusest sai kaks väga tihedalt täis pannitäit kotlette, jätkub päris mitmele inimesele.
Toorsalati jaoks lõikasin rukola lühemaks ning asetasin madalasse kaussi, tõstsin peale peotäie lutserini idusid, lõikusin paprika peenteks viiludeks ning porgandist tõmbasin kurgikoorijaga õhukesi laaste. Lisaks läksid salatisse veel poolitatud kirsstomatid ning punt murulauku. Kastmeks segasin kokku sidrunimahla, kreekapähkliõli, kalakastme, suhkru ja pipra.

Kreeka Moussaka

Nägin, et turul müüdi baklažaane ning ostsin ühe ka endale - tahtsin sellest teha Kreeka Moussakat, mis mul kunagi allergiadieedi pärast Kreekas proovimata jäi. Retsepti leidsin Selverist ning olen selle järgi Moussakat ka varem kodus teinud.

Vaja läheb (2,5 sööjat):
1 suurem baklažaan
pool väikese sidruni mahlast
soola
pipart
oliiviõli
200 g veisehakkliha
1 suur sibul
1 suur tomat
4 spl tomatipüreed
näpuotsaga kaneeli
ca 15 kirsstomatit

Bechamel-kaste:
ca 20 g võid
2 spl nisujahu
2,5 dl piima
1/4 purustatud muskaatpähklit
ca 75 g riivitud juustu

Pesin ja lõikasin baklažaani umbes 1 cm paksusteks viiludeks; praadisin baklažaaniviile oliiviõlis mõlemalt poolelt vaid mõne hetke. Tõstsin baklažaaniviilud lamedasse ahjuvormi ning puistasin peale veidi soola ja pipart ning niristasin sidrunimahla. Hakkisin ühe suure tomati kuubikuteks; praegu on poes täiesti saadaval Intsu talu ilma taimekaitsevahenditeta kasvatatud tomatid, ma küll ei saa aru, kuidas nad nii suureks kasvavad, aga ju siis on mingi selline hea sort. Tükeldasin ka sibula ning praadisin sibulat oliiviõlis kuni klaasjaks muutumiseni, seejärel lisasin veisehakkliha ning segasin läbi, kuni punasus kadus - lõpuks panin pannile hakitud tomatid ja tomatipüree, lisasin ka tunde järgi soola ja pipart ning lasin ca 15 minutit madalal kuumusel haududa. Keetsin samal ajal valmis bechamel-kastme - selleks sulatasin potis või ning lisasin vaikselt nisujahu, ise samal ajal vispliga segades, kohe valasin peale ka piima ning segasin ikka vispliga, et kastmesse tükke ei jääks. Lasin korraks kuumeneda, seejärel lisain kastmesse juustu ning purustatud muskaatpähkli. Kallasin hakkliha baklažaanidele peale ning panin veel hakklihale poolitatud kirsstomateid, viimasena kallasin üle bechamel-kastmega ning panin pooleks tunniks 200 kraadiga ahju. Väga maitsev roog; sobib hästi söömiseks koos rukola salatiga.