Reede, 31. juuli 2015

Risotto alla Milanese / Safranirisoto

Risotto Milanese ehk safranirisoto on üks väga erilise maitsega risoto, mis on pärit, nagu nimigi viitab, Milanost. Põhimaitse annab risotole safran, samuti tuleb safranist imeilus kuldkollane värvus.

Viibisime suve algul Itaalias Lombardia maakonnas ning Risotto (alla) Milanese oli restoranide menüüdes üsna sageli. Sõin ja olin vaimustuses. Kuigi olin sellest kuldkollasest risotost varem teadlik, polnud seda millegipärast varem kusagil söönud ega ka ise teinud. Nüüd, kui Itaalias sain maitse suhu, tegin risotot ka kodus.

Safran on kalleim vürts maailmas, aga seda kulub vaid õige vähe. Safranile iseloomulik maitse on terav ja veidi mõrkjas. Kindlasti ei tasu safraniga üle pingutada, muidu rikub see toidu maitse. Kui risotole jao kaupa puljongit lisada, tundub, et see ei muutu algul nii kuldkollaseks nagu tahaks (ära lisa safranit juurde!), aga värvi avanemine toimub järk-järgult ning lõpuks on risoto sama kuldkollane nagu juuresoleval pildil.

Vaja läheb (3-4-le):
2 mugulsibulat
25g võid praadideks + 10 g võid maitsete viimistlemiseks
1,5 dl valget veini
3 dl (Arborio) risotoriisi
0,5 tl safranit
ca 1-1,2 l kana- või veisepuljongit (võib teha ka puljongifondist)
ca 70 g parmesani juustu
soovi korral veidi värsket peterselli ja murulauku

Esmalt valmista puljong. Risotto Milanese (safranirisoto) tegemiseks sobivad nii kana- kui veisepuljong. Olen proovinud mõlemaga, väga olulist maitsevahet ei jää, kuna safran ise on nii tugevamaitseline. Spetsiaalselt risoto jaoks puljongi keetmine on piisavalt tülikas ja aeganõudev, seega valmista supipuljongit veidi rohkem (ja hoia tarvitamiseni sügavkülmas) või valmista puljong puljongifondist. Risoto tegemiseks kuumuta puljong üles ning lisa kuumale puljongile safraniniidid, et need annaks puljongile värvi.

Tükelda mugulsibulad ning hauta neid madalal kuumusel võis ca 3-4 minutit. Tõsta kuumust ning lisa ristotoriis, sega pidevalt umbes minut. Lisa valge vein, sega riisi ning lase sellel aurustuda. Lisa risotole umbes 1/5 puljongikogusest. Valmistamise käigus lisa puljongit pidevalt osade kaupa ja lisa uus kogus, kui eelmine on riisi sisse keenud. Risoto tegemise juures on oluline selle valmistamise protsess – et saada kreemjas risoto, tuleb seda valmistamise käigus pidevalt segada ning puljongit lisada osade kaupa. Keeda risotot pakil näidatud aja, kuid jälgi, et riis jääks ikka al dente ehk ei keeks liiga pehmeks. Kui riis on peaaegu valmis, lisa parmesan ja väike tükk võid, soovi korral ka hakitud petersell; sega ja lase kaane all umbes minut tõmmata. Risoto peab jääma kreemjas ja veidi vedel, kindlasti aga mitte liiga kuiv. Risoto valmistatakse üheks toidukorraks; risotot üles soojendades ei saavuta kunagi samasugust tekstuuri nagu esmasel valmistamisel. Serveerimisel jahvata risotole peale musta pipart ning soovi korral ka maitserohelist (nt murulauku).

Esmaspäev, 27. juuli 2015

Maasika-tšillimoos

Mulle tundub, et enamik väikeste laste emasid teevad moose ja muid hoidiseid öösel või hilistel õhtutundidel, kui lapsed on magama pandud. Mäletan enda lapsepõlvest, kui hommikul ärgates oli laua peal kümneid ja kümneid hoidistega purke, mis olid sinna öösel “tekkinud”. Keedan nüüd minagi moose oma uneaja arvelt, kuid selliseid koguseid, nagu mu ema kunagi valmistas, mina teha ei suuda. Ja ega pole vajadustki nii paljuks, kuna minu lapsepõlve ajal oli hoidistamine oluliselt suurema osatähtsusega talvisel toidulaual kui praegu. Ja pealegi, mu ema jaoks tundub hoidistamine ikka veel nii loogilise osana toiduainete säilitamisest, et osaliselt varustab ta oma õuna- ja kirsikompottidega ka meie pere.

Maasikahooaja lõpul jagan ühe uue avastuse – maasika ja tšilli koosluse – see on ühteaegu magus ja terav. Maasika-tšillimoos pole tüüpiline pannkoogimoos, vaid pigem sobib juustumoosiks. Veel jõuab väikese koguse viimastest magusatest maasikatest moosiks keeta!

Tavalise suhkruga keetes kipub maasikamoos tulema liiga vedel, kuna maasikas sisaldab vähe pektiini. Pektiin on looduslik tarretav aine, mida tööstuslikult toodetakse tsitruseliste- ja õunakoortest ning lisatakse moosisuhkrule. Maasika-tšillimoosi keetmisel kasutasingi moosisuhkrut. Moosisuhkrus sisalduv pektiin toimib paksendajana ning ühtlasi kulub moosisuhkrut tavalisest suhkrust vähem, kuna see tarretab moosi juba ka oluliselt väiksema kogusega kui nö moosi põhiretsepti (2 kg marju, 1 kg suhkrut) järgi suhkrut lisades. Ma ise pole küll kunagi seda “põhiretsepti” kasutanud, kuna selline moos on minu arvates liiga magus.

Tšilli kogus moosi sees sõltub nii tšilli teravusest kui ka inimese enda tšillitaluvusest. Seega peaks igaüks moosi sisse mineva tšilli koguse ise paika timmima moosi enne valmimist maitstes.


Vaja läheb:
500 g maasikaid
100 g Dansukkeri moosisuhkrut
20 g seemnetest puhastatud tšillipipart (kaal ilma seemnete ja sabata)

Puhasta maasikad ja tšilli ning pane need potti (lõikuda pole tarvis). Keeda maasikaid ja tšillit madala kuumusel (vajadusel lisa tilk vett) kokku 15 minutit. Umbes poole keetmise ajal lisa juurde moosisuhkur. Valmis moos püreesta saumikseriga ning pane puhastesse ja kuumutatud (soovitavalt väikestesse) purkidesse.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

Esmaspäev, 20. juuli 2015

Aasiapärane salat veiselihaga

Lihaveise esiselja tükk on lõigatud kaela ja antrekoodi vahelt (vaata lõikusskeemi). See on suhteliselt pehme koega liha ja ei vaja pikalt küpsetamist. Liivimaa Lihaveis pakendab esiselja tükid umbes 1 kg suurustena ning tükkide struktuur võib olla erinev. Kui ma esiselja tüki pakendist välja võtsin ja sellele peale vaatasin, tundus mulle, et selles tükis on kahte erinevat tüüpi liha – üks osa on hästi taine ja ilma kelmeta, teine veidi rasvasem. Kohe tundus, et sellest saab kaks erinevat toitu.

Õrnema ja taisema poole lõikasin õhukesteks viiludeks ning plaanisin sellest teha kiire küpsetamisega lisandi salatile. Rasvasemalt poolelt lõikasin välja kelmed (need peaks alati enne söömist lihalt eemaldama) ning lõikasin liha väikesteks tükkideks, hautasin madala kuumusel ca veerand tundi ja kasutasin liha plovis. Plovi valmistan ma sealiha asemel ikka aeg-ajalt veiselihast; varem olen kasutanud plovi valmistamiseks lihaveise potiprae tükki, mis vajab aga veidi kauem hautamist. Plovi retsepti leiab varasemast blogipostitusest, nüüd aga jagan ühe uue salati retsepti. Seekord olen salatile lähenenud pisut teistmoodi – tegu pole traditsioonilise toorsalatiga, vaid enamik komponente on kergelt kuumtöödeldud ja seejärel maha jahutatud. Aasiapärase hõngu annab salatile tšilli-ingveri-laimimahla kombinatsioon.


Vokitud veiseliha salati juurde (3-4-le):
ca 300-400 g tükk lihaveise esiseljast
praadimiseks oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart
tšillit (maitse järgi)
ca 1 cm jupp ingverit

Lõika veiselihast imeõhukesed viilud. Tükelda tšilli ja ingver peenikeseks (ingveri võib ka riivida).  Kuumuta (vokk)pann, nirista pannile õli ning prae lihatükke pidevalt segades max 5 minutit. Vahepeal maitsesta liha musta pipra, tšilli ja ingveriga ning niisuta sojakastmega (arvesta, et sojakaste on soolane ning eraldi soola pole lihale seetõttu vaja). Jahuta liha.

Salat:
1 väiksem brokoli
1 punane paprika
1 kollane paprika
oliiviõli
2 küüslauguküünt
meresoola
kaks peotäit rukola salatit
1 punane sibul

Alusta salati valmistamist brokoli ja paprika kuumtöötlemisega. Kuumtöötlemise eesmärgiks on tuua neis viljades esile rohkem maitset. Aga vilju ehmatan kuumusega vaid korraks, et need säilitaks oma krõmpsu tekstuuri ega kaotaks vitamiine. Eralda brokoli õisikuteks ja viiluta nii punane kui kollane paprika. Tükelda küüslauk väikesteks tükkideks. Kuumuta pann, nirista pannile oliiviõli, lisa küüslauk ning kohe ka paprika. Sega pidevalt; ja kui paprika juba säriseb, lisa ka brokoli, maitsesta vähese soolaga. Piisab kõigest 1-minutilisest kuumutamisest; seejärel jahuta viljad maha.

Samal ajal valmista salatikaste – selleks pane kõik salatikastme komponendid kaanega suletavasse purki (tšilli ja ingver haki peenikeseks) ja loksuta segamini.

Salatikaste:
1 laimi mahl
külmpressitud oliiviõli (2x rohkem kui laimimahla)
ca 2 tl (vedelat) mett
1 sl sojakastet
tšillit
ingverit

Nüüd on salati jaoks kõik eeltööd tehtud ja saab asuda salatit kokku segama. Pane kaussi rukolalehed, õhukeselt viilutatud punane sibul (sibulat saab hästi õhukeselt viilutada juurviljakoorijaga, kui panna sibul kahvli otsa ja selle küljest tükke kaapida), jahutatud paprikaviilud ja brokoliõisikud ning kalla peale salatikaste. Sega salat läbi ja viimasena lisa liha. Tõsta salat serveerimiseks taldrikule või kaussi.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

Kolmapäev, 1. juuli 2015

Rukkiküpsised

Rukkiküpsiste idee sain Haapsalus jalutades, kui astusin sisse Müüriääre pagariärisse ja sain seal maitsta rukkiküpsiseid. Maitse järgi ei ütleks absoluutselt, et tegu on rukkiküpsisega, pigem meenutas see nisujahust võiküpsist. Küpsised nägid ka välja heledad, kuid müüja kinnitas, et tõesti on 100% rukkijahu kasutatud. Ostsime karbi kaasa ja juurdlesime veel, kuid mulle tundus, et rukkiküpsiste sees peab olema ikka nisujahu ka, kuna isegi väikestki rukkile iseloomulikku maitsenüanssi ei kuma. Välimuse järgi sain aru, et küpsistes on kasutatud püülijahu.

Mind hakkas kohe tõesti huvitama, kas rukkijahust saab teha nisujahumaitsega küpsiseid. Proovisin kodus järgi – võtsin toimiva võiküpsiste retsepti (vähendasin veidi jahukogust, kuna küpsiste sees olid ka kuivatatud puuviljad) ja proovisin teha selliseid küpsiseid, mida Haapsalus maitsta sain. Etteruttavalt olgu öeldud, et kasutades küpsistes rukki püülijahu, ei ole tõesti maitses tunda ühtegi rukkile iseäralikku maitsenüanssi. Aga küpsised on ausad ja head ning kuna ma nisujahu püüan võimalikult palju vältida, siis on see taas hea alternatiiv.

Selles postituses jagan lausa kaks rukkijahuküpsiste retsepti. Nimelt oli mul jäätisetegemisest taas järgi kolm munavalget ning minu jaoks on lihtsaim (ja kõiki rõõmustav) viis realiseerida neid munavalgeid “Valeri” küpsistena. Olen neid teinud puhtalt nisujahust, nisu- ja tatrajahu segust ning ka ainult tatrajahust, kuid rukkijahu pole neist küpsistes veel kasutanud. Saades innustust rukkijahust võiküpsistest, proovisin ka munavalgetel baseeruvaid “Valeri küpsiseid” valmistada 100% rukkijahust. Õnnestusid suurepäraselt ning taas ei ütle maitse järgi keegi, et need on tehtud rukkijahust.

Kui neid kahte erinevat küpsist võrrelda, siis “Valeri” küpsiste õrn ja murenev tekstuur peaks vist kõigile teada olema, kuivatatud puuviljadega rukkiküpsised on aga tugevama tekstuuriga, kuid üldse mitte halvemad. Mõlemad küpsised on parimad küpsetamise päeval kohe pärast mahajahtumist. Kui küpsiseid jääb ka teiseks päevaks, säilita neid õhukindlas karbis, muidu imavad nad õhust niiskust ja muutvaud pehmeks või nätskeks.

Rukkiküpsised kuivatatud ploomide ja – aprikoosidega
125 g võid
125 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
225 g rukkijahu (püülijahu)
1 tl küpsetuspulbrit
ca 100 g kuivatatud ploome ja aprikoose (5 ploomi + 5 aprikoosi)

Mikserda omavahel segamini veidi külmem kui toasoe või ja suhkur, lisa muna ning seejärel rukkijahu (mille sisse sega ka küpsetuspulber). Mina kasutasin peene jahvatusega rukkist tehtud püülijahu, mis on heleda värvusega. Mikserda tainas ühtlaseks. Haki kuivatatud ploomid ja aprikoosid väga väikesteks tükkideks ning kalla ka need küpsisetainasse. Mikserda kuivatatud puuviljad samuti taina sisse. Vormi tainast peenike “vorst” ja paki see köögikilesse. Hoia tainast vähemalt paar tundi külmkapis, kuni see jõuab täielikult taheneda. Enne küpsetamist viiluta tainas noaga õhukesteks ühepaksusteks (ca 0,3-0,5 cm) viiludeks, lao need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (küpsedes ei valgu tainas laiali, võib jätta väikesed vahed). Küpseta rukkiküpsiseid 200-kraadises (pöördõhuga) ahjus 10 minutit.


Rukkijahust “Valeri” küpsised
3 munavalget
100 g rafineerimata roosuhkrut
125 g võid
125 g rukkijahu
0,5 dl rosinaid
0,5 dl metspähkleid

Pane ühte nõusse munavalged ja silma järgi pool suhkrukogusest, teise nõusse või ja teine pool suhkrukogustest. Mikserda munavalged koos suhkruga kohevaks vahuks. Teises nõus mikserda või suhkruga ühtlaseks massiks. Sellise mitmes nõus taina tegemise juures tuleb Kitchen Aid’i miksri headus ja vajalikkus eriti esile. Esiteks on käed vabad ja saab ette valmistada järgmist sammu. Kuna mul on mikserile juurde ostetud teine nõu, saab tainast teha ilma, et midagi vahepeal pesema või teise nõusse ümber tõstma peaks. Munavalged vahustuvad vispliga, või aga tainasegajaga – lihtsalt vaheta anum ja segaja ning tainas on valmis loetud minutitega.

Pähklid ja rosinad purustan mina saumikseriga kaasas olevas väikeses lõikenoaga nõus, aga kui seda pole, võib need ka noaga peenikeseks hakkida. Köögikombainiga saab muidugi ka, aga see kogus on nii väike ja pärast on tüütu kõik köögikombaini vidinad puhtaks pesta.

Mikserdatud või-suhkrusegusse kalla ka rukkijahu ja purustatud rosinad-pähklid ning mikserda mass ühtlaseks. Viimasena sega aeglastel pöörete taina hulka vahustatud munavalged.

Pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile teelusikaga väikesed kuhjakesed ning jäta iga küpsise vahele piisavalt ruumi, kuna need valguvad küpsedes laiali. Küpsised valguvad ise lamedaks, neile kuidagi kuju anda pole mõtet; lihtsalt tasub vaadata, et kuhjakesed oleksid võimalikult ühesuurused, siis saab kogu plaaditäis samaaegselt valmis. Küpseta küpsiseid 185-kraadises (pöördõhuga) ahjus olenevalt nende suurusest 10-12 minutit.