Neljapäev, 19. detsember 2013

Idamaine vokk kookospiima, ingveri ja tšilliga


Talvisel ajal tekib mul vastupandamatu isu Aasia köögi järgi. Sümboliseerigu see siis mu pidevat igatsust põgeneda siit külmast ja pimedast talvest. Viivu kestev ja kujuteldav reis alaku.

Tassin külmkapist välja erinevaid pudelikesi, lasen silmadega üle maitseaineriiulid ning mu mõte hakkab tööle. Ei saa öelda, et alati tuleb välja just ootuspärane tulemus, aga mõnikord kombineerin selliseid maitseid, mis lummavad sedavõrd, et need tasub retseptina jäädvustada.

See vokk, millest kirjutan, sündis eelmisel nädal ka ühe järjekordse katsetuse tulemusel. Olen seda söönud nüüd neli päeva (iga päev teen ikka värskelt ja uuesti) ning ma ei saa sellest sõltuvusest vabaks. Tundub, et täna kõik kordub… Ingver, tšilli ja kookospiim annavad koos imelise maitsebuketi - tasub proovida. Aga hoiatan, võib olla vastupandamatult sõltuvusttekitav.

Vaja läheb (3-le):
1 kanafilee (ca 200 g)
meresoola
musta pipart
õli praadimiseks
2 paprikat
2 mugulsibulat
ca 15 g ingverit (1 tl peene riiviga riivituna)
ca 1 tl purustatud tšillit (tšilli taluvus on inimestel erinev, lisa algul vähem tšillit; seda saab alati juurde panna)
ca 200 g munanuudleid
ca 1-2 sl kalakastet (Kalakaste on väga soolane ning seetõttu ei lisa soola ei munanuudlitele ega aedviljadele. Selle hais võib hirmutada, kuid maitse on oluliselt parem.)
100 g kookospiima
paras punt rohelist sibulat

Lõika kanafilee õhukesteks ribadeks, lisa kuumale pannile õli ning voki kana mõned minutid; maitsesta soola ja pipraga. Eemalda kanafilee pannilt, lase pannil kuumeneda, lisa õli, õhukesteks viiludeks lõigatud mugulsibul ja paprika. Voki taas mõni minut ning maitsesta riivitud ingveri, tšilli ja kalakastmega. Kalla pannile aedviljade sekka tagasi kanafilee. Lisa ka keedetud munanuudlid (keeda 1-2 min vähem kui pakil toodud aeg) ja kookospiim ning sega läbi. Viimasena puista pannile suur peotäis rohelist sibulat ning eemalda vokk kohe kuumalt pannilt (muidu lähevad nuudlid liiga pehmeks ja sibul närtsib).

Esmaspäev, 2. detsember 2013

Guljašš põdralihast ning olukorrast riigis (Nõmme turul).


Olen viimastel päevadel nii palju sarkasmist nõretavat teksti lugenud ning olles osaliselt veel selle mõju all, on ka mu enda peaskeerlevad mõtted ja seosed sellest kantud. Seepärast alustan kaugemalt. Poleks arvanud, et kunagi seon omavahel oma toidublogi teemasid ja ühte oma lemmik raadiosaadet "Olukorrast riigis", mida olen viimased 13 aastat järjepidevalt kuulanud. Anvar Samost, keda hindan tema liberaalse maailmavaate ja ellusuhtumise pärast ning kes haruldaselt harva puudutab saadetes oma eraelulisi seikasid, mainis eilses saates ("Olukorrast riigis." 01.12.13. R2), et tema auto olevat Nõmme turu parklas külastajate autodest kõige odavam (Anvar, ma loodan, et sa tõused sellest august peagi ja näed elu edaspidi taas positiivsemana). Sellega rõhutas ta, et kunagine Edgari lubadus tuua renoveeritud Nõmme turule taskukohased hinnad, ei ole realiseerunud ning toimib reaalne vabaturg, mistõttu Nõmme turust on saanud ostukoht jõukatele ja nõudlikele klientidele. Ostjaid on - kõik toimib, aga teisiti, kui planeeriti.

Olen samuti juba pikalt arvamusel, et Nõmme turu hinnad on kõrged ja tõusevad pidevalt. Vaatamata sellele ma käin seal ja tekitan iga käiguga nõudlust aina juurde. Kui ma viimati ühel novembrikuisel vihmasel, tuulisel ja hämarduval pärastlõunal turult sõna otseses mõttes läbi jooksin ja vajalikku toorainet taga ajasin (jah, enam ei jaluta ja ei veeda turul aega nagu ilusa ilmaga kevadel või suvel), tundsin, et mängin mängu, "kuidas võimalikult kiiresti võimalikult palju raha kulutada". Miks ma seda mängu mängin? Ikka kvaliteetse ja mitmekesisema tooraine pärast - Nõmme turult saab parimat lõhet ja forelli (mille filee on nagu õige filee mitte supermarketi tagaruumis kirvega nülitud lõhelised), samuti on siin suurim valik ka teisi kalu ja mereande, Nõmme turult saab lambaliha, saab Liivimaa lihaveist ja erinevaid sealihatükke. Viimati nägin müügil ka laagerdunud metssea- ja põdraliha, mis tundub muidu nii haruldane ja kättesaamatu, et ostsin peale sattudes kohe tüki põdraliha.

Siit algab lõpuks asjakohane postitus. Mõtlesin ja kaalusin, mida põdralihaga peale hakata. Kohe ühtegi head ideed ei välgatanud, aga siis meenus kunagi eelmises elukohas naabrite juures üks sünnipäevapidu, kus pakuti põdralihast kastet, mis järelikult oli nii eriline, et tuleb kusagilt ajusopist veel aastate möödudes meelde. See oli midagi guljaši- laadset, seega improviseerisin ja katsetasin teha oma äranägemise järgi põdralihast guljašši.



Vaja läheb:
ca 700 g põdraliha
õli praadimiseks
3 porgandit
3 sibulat
5 küüslauguküünt
meresoola
musta pipart
ca 1-1,5 l vett
3 sl tomatipastat
ca 10 tera vürtsi
punt peterselli
350 ml rõõska koort (35%)

Lõika põdraliha ca 3x3 cm tükkideks. Pruunista kuumal pannil lihatükke mõned minutid, lisa pannile suurte tükkidena sibul, porgand ja küüslauk, maitsesta soola, pipra ja tomatipastaga ning prae veel mõned minutid. Kalla pannil olev kaanega suletavasse ahjupotti. Vala peale vesi, lisa maitseks vürtspipart ja suur punt peterselli ning pane ahju hauduma. Esmalt 1,5 h 130-kraadises ahjus, seejärel 1,5 h 150-kraadises ahjus. Kui liha tundub piisavalt pehme ja küps olevat, eemalda maitset andnud petersellikimp, sega sisse rõõsk koor ning lase (ahjus või pliidil) kuumeneda. Serveeri riisi või kartuliga.

Reede, 15. november 2013

Vietnami kevadrullid


Olen taas ühe toidu sõltuvusse sattunud. Tegelikult avaldub see sõltuvus juba teist korda sel aastal - algas see kevadel, vaibus suvel, aga sügisel elustus taas. Täida, rulli, pista kastmesse ja naudi… Ei, see pole sushi (kuigi ka sushi-vajadus on nüüd sügisel tagasi). Taas killuke Aasia köögist, aga sel korral Vietnamist. Kõik tunnevad hästi ja on maitsnud küpsetatud kevadrulle, kuid Vietnami kevadrullid on kuumtöötlemata ning panevad osasid inimesi algul kõhklevalt nende poole vaatama. Minule aga meeldib just see värskus, mis Vietnami kevadrullides peidus on. Kastmega koos lihtsalt vastupandamatud.

Valmistada on neid väga lihtne, aga tooraaine, põhiliselt riisipaberi, kättesaadavus on suhteliselt piiratud. Kui ma kevadel algselt riisipaberit tavapoodidest (Selver, Prisma, Rimi) otsima hakkasin, ei olnud seda kusagil. Kui uurisin, miks pole, öeldi, et ei osteta. Nokk kinni, saba lahti - raske osta, kui ei müüda. Õnneks oskasin riisipaberit siis Umamist otsida-tellida - see on väga mugav viis just inimestele, kes ei oma igapäevaselt ligipääsu poodidele. Hiljuti avastasin, et Rocca al Mare keskusesse on tekkinud gurmeepood Nimini ning ka sealt leiab kahes suuruses riisipaberit.

Täidise osas pole Vietnami kevadrullidel ühte ja õiget - ikka oma loovus ja maitseeelistused saavad kõige aluseks.

Minu lemmikud komponendid täidiseks:
tiigerkrevetid
kurk
porgand
penikesed riisinuudlid või oanuudlid
röstitud maapähkel
värske koriander

Võib lisada ka:
salatilehti
rohelist sibulat
mungube
valget redist
rohelist mangot (Rohelisest mangost tehakse ka vürtsikat Tai mangosalatit, kuid kahjuks seda Eestis müügil ei ole näinud; mina sain Malaisiast.)


Esmalt tükelda täidisesse minevad köögiviljad. Kurk lõika peenikesteks ribadeks, porgandist saab aga paremini peeneid ribasid sakilise juurviljakoorijaga (tavalise koorijaga tulevad õhukesed laastud, sakilisega just peened ribad). Kui sellist juurviljakoorijat pole (minu juurviljakoorija on Jamie Oliveri sarjast ja on lihtsalt suurepäraselt käesistuv ja tööd tegev abivahend), saab porgandit ka noaga tükeldada - lõika imeõhukesed ribad. Kurgi asemele või kui mahub, siis lisaks kurgile võib lisada ka valge redise ribasid, mungube või kui kusagilt õnnestub saada, siis rohelist mangot. Roheline mango kevadrulli täidises meeldis mulle kohe väga.

Valmista ette ka riisi- või oanuudlid. Need viimased on mulle väga meeldima hakanud ning ma kastutangi pigem just neid. Leiab suurest poest, Thai Choice kaubamärgiga. Riisinuudlitest kasutatakse kevadrullides niitjaid imepeenikesi nuudleid. Nii riisinuudleid kui oanuudleid ei tohi keeta (lagunevad laiali), vaid piisab keeva vee pealekallamisest ja mõned minutid vees hoidmisest. Kurna nuudlid ja loputa-jahuta külma veega.

Vietnami kevadrullide sees võib kasutada ka kanaliha (marineeri, küpseta, jahuta) või teha need täiesti taimsena, aga mulle meeldivad kevadrullid enim just tiigerkrevettidega. Kiirmarinaad (ca 15-30 min) krevettidele on tavaliselt kas tšillikastmest (nt sellisest) või Hoisin kastmest. Krevettidest kasutan parema puudumisel külmutatud ja kuumtöödeldud tiigerkrevette.

Kui kõik komponendid ette valmistatud, aseta need käeulatusse ja asu kevadrulle volitima. Kalla taldrikule (kuhu mahub tervelt sisse riisipaber) kuuma vett ning leota riisipaberit, kuni see pehmeneb (ca 10-20 sekundit).

Tõsta elastne riisipaber kuivale alusele, aseta täidis lehe alumisse osasse, jättes alt paar cm vabaks. Voldi alumine riisipaberi serv täidise peale, seejärel tõsta külgmised servad keskele kokku (et täidis otstest välja ei tuleks) ning rulli lõpuni. Kevadrullid pole mõeldud pikemaks säilitamiseks, kuna riisipaber hakkab kuivama ja krõbenema. Kui pead lühikest aega kevadrulle säilitama, kata need niiske rätikuga. Ka poolikut riisipaberi pakki ära jäta pealt lahtisena - pärast kevadrullide tegemist sulge kott õhukindlat või pane veel teise kotis sisse.


Kevadrullide kaste

Just kaste muudab kevadrullid nauditavaks. Kastmeid segatakse Vietnami kevadrullidele erinevaid. Kevadrulle võib kasta lihtsalt tšillikastmesse (olenevalt maitse-eelistustest siis kas terav tšillikaste või ka mahedam magusapoolne (mango)-tšillikaste). Kastmeks sobib ka Hoisin kaste.

Kastmeks võib kasutada ka segu laimimahlast, roosuhkrust, sojakastmest (või kalakastmest) ja hakitut tšillist (võib lisada ka küüslauku).

Esmaspäev, 28. oktoober 2013

50 parimat restorani aastal 2013


Nädal tagasi selgusid 2013. aasta 50 parimat restorani Eestis. Restoranid seati Eestis pingeritta kuuendat aastat. Käisin kohal ka restoranide väljaselgitamise üritusel, mis oli vaatamata ametlikule formaadile minu jaoks väga põnev ja emotsiooniderohke.

White Guide metoodika

Esmalt valitakse 50 parimat restorani välja 1300 restorani seast nende endi võtmetöötajate häälte põhjal. Teises voorus hindavad 50 enim hääli saanud söögikohta toidumeedia esindajad Eestist ja välismaalt (söögikohad ei tea, kes ja millal hindab). Sel aastal kasutatakse Eestis esimest korda sama metoodikat, mis Rootsi restoranigiid "White Guide". Olulisemad hinded tulevad toidust, kuid hinnatakse ka miljööd, joogivalikut ja teenindust.

50 parimat restorani aastal 2013

1. Alexander
2. Tchaikovsky
3. Põhjaka
4. Horisont
5. Chedi
6. Oko
7. Ribe
8. Neh
    Salt
10. Moon
11. Leib
12. MEKK
13. Wicca
14. Gianni
15. Kolm Sibulat
16. Tammuri
17. Bocca
18. La Bottega
19. Cru
20. Ö
21. Dominic
22. Gloria
23. Meat Market
24. Sesoon
25. Ammende
26. Antonius
27. Spirit
28. Lucca
29. La Dolce Vita
30. Sfäär
31. Polpo
32. Aed
33. Nero
34. Rucola
      Truffe
36. Kaheksa Jalga
      Mahedik
38. Plaz
39. Supelsaksad
      Vihula
41. Till&Kummel
42. Werner
43. Neikid
44. GMP Pühajärve
45. GOSpa
      Senso
47. MerMer


*Restorane Bordoo, Egoist ja F-Hoone, kes olid samuti esialgse 50 restorani seas, ei hinnatud oluliste muutuste tõttu kahe hindamisperioodi vahel.
*Võrdselt punkte saanud restoranide vahel läksid osad kohad jagamisele.

Neljandat aastat järjest saavutas esikoha Pädaste mõisa restoran Alexander. Ootuspärane, aga suure tööga saavutatud esikoht. Restorani Alexander meeskonnas on toimunud sel aastal märgatav verevahetus - septembris lahkus Eestist Alexandri (ja Nehi) peakokk Peeter Pihel ning tema asemel asus Põhjala saarte kööki arendama taanlane Yves Le Lay.

Peeter Pihel, kes nüüd töötab sous-chef'ina Rootsi tipptaseme restoranis Fäviken Magasinet kaugel põhjas (kirjutasin sellest kohast meie Rootsi-reisi postituses), saab enda sõnul keskenduda just toidu tegemisele (liha ja kala) ega pea enam vastama meilidele ja tegelema paberimajandusega. Kahju muidugi, et selline talent Eestist ära läks, aga eks see tule tema arengule kasuks ning loodetavasti saab teda tulevikus taas Eestis tegutsemas näha. Peeter Pihel osales Skype-kõne vahendusel samuti parimate restoranide tiitlite jagamisel - see oli nii vahetu ja siiras - läks ju 2013. aasta Alexandri esikoht teenitult veel tema meeskonnale.

Probleemid Eesti restoranimaastikul

Kuigi tabelis on välja toodud 50 parimat eesti restorani, tuleb ette ka neis restoranides hindajate arvates läbivaid kitsaskohti.

  • Suurim probleem Eesti restoranides on toidu stabiilsus - nt samaaegselt lauda toodud sama toit võib oluliselt erineda (ühel küpsenud liha kauem, tulnud varem pannilt, lisand unustatud vms). Samuti esineb ebastabiilsust ja väga erinevat kvaliteeti sama kategooria toitude lõikes. Veetsime just pika nädalavahetuse GOSpas, kus sõime kolm päeva sealses restoranis ning toidu ebastabiilsus tuli selle ajaga eriti hästi esile. 
  • Hindajad tõid välja ka restoranide võime jutustada toidu lugu. Tõesti, heades restoranides ei käida lihtsalt söömas, vaid sealt oodatakse midagi enamat. Minu arvates on ideaalne, kui toidu lugu saab kuulda otse kokalt, aga ilmselgelt igal pool kokad seda igasse lauda jutustama ei jõua, seega peaks ka teenindaja suutma seda infot edasi anda. Väga head näited, kus peakokk ise jutustab toidu lugu on nt Tammuri talu Lõuna-Eestis või Ööbiku talu Raplamaal. Viimase peakokk Ants Uustalu võttis sööjad lausa käe kõrvale ning viis aedikus kasvavaid elusaid metssigu vaatama (pärast metssea söömist :)). 
  • Hindajaid häiris ka üheülbaline joogivalik restoranides, mis on tihti seotud teatud maaletoojatega. Samu jooke saab ka supermartketist ning joogid pole oskuslikult sobitatud kokku toitudega.
Ööbiku talu metssead suvel 2013 aedikus...


... ja taldrikus.



Üks point, mille peale ma restoranis süües teadlikult mõelnud pole, on söögielamuse tõusev joon - see tähendab, et iga järgnev toit peaks ületama eelmist ning olema positiivselt üllatav. Minu arust on sellesse juba algselt sisse kodeeritud viga. Äkki on asi minus, aga minu arust ei saa vist kunagi magustoit olla parem või üllatada rohkem kui eelroog või põhiroog. Juhtub väga harva, kui magustoit pole mitte liiast, vaid paneb i-le täpi (meenub, et selline emotsioon oli viimati Gourmet Baltic Queen restoranis). Tegelikult loobun ma väga sageli magustoidu söömisest, kuna ei taha rikkuda eelneva elamuse võlu. Kui magustoiduvalikus on lihtsalt igavad ja "klassikalised" koogid, siis ei kutsu see sööma, pealegi on üks koogitükk pärast kahte käiku sageli liiga palju, et end hästi tunda.

Positiivsena Eesti restoranides toodi aga välja väga mitmekülgne leivavalik - väga paljud kohad küpsetavad kas ise leiba või on leidnud endale leivaküpsetaja, kes teeb omanäolist leiba. Sellega tuleb ainult nõustuda - väga head (ja samas erinevat) leiba saab päris paljudes Eesti restoranides. Omalt poolt märgin ära viimase äärmiselt positiivse leivakogemuse sealt samast GOSpa'st. Au leiva küpsetamise eest läheb küll hoopis Muhu pagaritele, kelle küpsetatud Muhu leib seemnetega lummas mind sedavõrd, et tegime tagasisõidul Muhus Liiva külas peatuse ning sain sealt värsket (veel leiget) leiba koju kaasa osta. Lihtsalt jumalik seemneleib, eriti hea koos Saaremaa soolahelvestega võiga. Kui keegi teab kohta, kus seda ka Tallinnas müüakse (kui üldse), olen vihje eest tänulik.
Muhu leib seemnetega


Veiseliha kvaliteedist

Restoranide paremusjärjestuse üritusel oli üheks läbivaks teemaks veiseliha. Liivimaa Lihaveise eestvedajad selgitasid, mis vahe on veiselihal ja veiselihal. Tuleb tõdeda, et Eestis praktiliselt puudub veiseliha söömise kultuur. Ei tehta vahet (piimalehma) veiselihal ja (lihaveise) veiselihal, rääkimata sellest, et ei tunta, ei müüda aga osata kasutada veise erinevaid osasid. Veiseliha, mis poes müüakse, on enamasti karjast väljaarvatud piimalehmade liha, vasikaliha aga noorpulli liha. Need lehmad on kasvatatud piima tootma mitte lihaks ning piimalehmast ei saa kunagi nii head liha kui lihaveisest. Mõistagi on lihaveise liha kallim kui piimalehma liha.

Lihaveiseid kasvatatakse aga spetsiaalselt lihaks ning toidetakse ka vastavalt. Nt Liivimaa Lihaveise veised (Anguse ja Herefordi tõugu) kasvavad vaid rohutoidul (teravilja ega jõusööta lisaks ei anta). Eesti asub sellises kliimavöötmes, kus meie rohumaade taimestik on väga liigirohke, mis kõik mõjutab veiseliha kvaliteeti vaid positiivselt. Kui suvel Rootsis polaarjoonel käisime, ööbisime seal kohalike lihaveisekasvatajate juures, kes kasvatasid ja pakkusid restoranis toiduks Charolais-tõugu veiseid. Samuti rääkisid nad pikalt ja laialt lihaveiste kasvatamisest ja liha kvaliteedist.

Kuigi ma liha väga vähe ja väga harva söön, oskan ma siiski head veiseliha hinnata. Eks ma osaliselt söön liha vähe ka seetõttu, et ma pole arendanud liha valmistamise oskust. See oleks eesmärk, mille poole püüelda. Ja kuna meil pole Eestis veiseliha-kultuuri, ongi meil kodudes veiseliha valmistamise oskus nigelavõitu et mitte öelda olematu. Paraku pole ka restoranides olukord kiita. Veiseliha on küll pea igas restoranis menüüs, kuid sageli vaid turvalise veise sisefilee näol (mis on halvimal juhul "tapetud" ebasobiva kastmega). Eks see ole osaliselt ka kahepoolne - restoranid ei julge pakkuda muid veiseliha tükke, kuna suur osa tarbijaid ei tule järgi. Aga eks häid restorane iseloomustabki see, et nad oskavad eristuda. Sellel samal restoranide valimise üritusel pakuti Ants Uustalu vedamisel Liivimaa Lihaveise liha, mida oli 25 minutit grillitud - maitses imeliselt, olemata seejuures sisefilee.

Iga TOP 50 restorani kohta lähemalt saab lugeda veebisaidilt http://www.eestimaitsed.com

Teisipäev, 8. oktoober 2013

Vürtsikas tomatisalat - kirju nagu sügis


Aeg-ajalt lappan riiulist kokaraamatuid ja otsin inspiratsiooni. Täna jäi silma üks tomatisalat "Jamie kodus" raamatust. Selleks salatiks läheb tarvis maitseküllaseid ja erivärvilisi kodumaiseid kasvuhoonetomateid. Meie tänavune tomatisaak on järjepidevalt kestnud juba kolm kuud ning isegi oktoobri teisel nädalal pole tomatid veel otsa saanud (kütte abiga elavad tomatid külmad ööd üle). Tundub endale ka uskumatu.

Jamie tomatisalat jäi mulle silma just erilise valmistamistehnoloogia pärast. Minu lemmikud ongi retseptid, kus saab mõnda uut nippi proovida. Selles tomatisalatis tuli tomatid algselt soolaga üle puistata ning seejärel sõelale nõrguma jätta, mistõttu nende maitse intensiivistub. Jooksin kohe kasvuhoonesse ja tõin võimalikult palju erinevaid tomateid.


Salatiks läheb tarvis:
ca 500 g erinevat värvi ja sorti tomateid
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
kuivatatud punet
palsamiäädikat
külmpressitud oliiviõli
1 küüslauguküüs
ca 2 cm tšillipipart
basiilikulehti

Sõltuvalt tomatite suurusest lõika need kas pooleks, ratasteks või sektoriteks - tükeldus võib taotluslikult olla ebaühtlane. Pane tükeldatud tomatid metallsõelale ja maitsesta korralikult meresoolaga. Sega hästi läbi, maitsesta veel soolaga ja jäta 15 minutiks sõela peale nõrguma. Soola võib tõesti julgelt panna, kuna tomatid ei ima soola endasse vaid liigne niiskus tilgub koos soolaga sõelalt välja ja tomatite maitse intensiivistub.

Tõsta tomatid serveerimisalusele, puista peale kuivatatud punet, pressi küüslauguküüs läbi küüslaugupressi ning haki peenikeselt tšillit. Kastmeks nirista peale 1 osa palsamiäädikat ja 3 osa külmpressitud oliiviõli. Puista salati peale mõned noored basiilikulehed.

Salatit sobib serveerida imehästi pühvlimozzarella ja/või grillitud ciabattaga.

Millised sügisvärvid taldrikul, kas pole!

Ma ei suuda jagamata jätta ka oma tänast metsvaarikasaaki, mille Hugoga jalutades korjasin. Sellel pildil on teine osa saagist Aneele (minu peotäis), esimese osa sõi Hugo õues ära. Mulle tundub, et minu ümber on toiduga seotud imed nagu raamatus "Kaksteist kuud"...


Reede, 4. oktoober 2013

Pekaanipähklikattega õunakook


Selle aasta uutmoodi õunakoogiavastus tuleb Soomest vanaema juurest. Pekaanipähklikattega õunakooki pakkus ta meile, kui tal viimati külas käisime. Tavaliselt on vanadel inimestel oma kindlad retseptid, mida nad on aastakümneid teinud ja millele nad on kindlaks jäänud. Eks ole minu vanaemalgi omi kindlaid toite, mida ta iga kord pakub - nagu nt kõigi lemmik rullbiskviit, mida keegi teine ei suuda nii õhulisena teha. Aga väga sageli katsetab ta ka uusi retsepte. Selle õunakoogi retsepti kirjutasin kohe üles ja tegin ise ka kodus.


Põhi:
ca 400 g (3-4 tk) hapusi õunu
2 sl sidrunimahla
150 g võid
2 dl suhkrut
3 muna
1 tl sidrunikoort
4 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 dl piima

Kate:
125 g pekaanipähkleid
3/4 dl nisujahu
1/2 dl fariinisuhkrut
25 g võid

Tükeldada õunad ja vala sidrunimahlaga üle. Vahusta või ja suhkur, lisa ükshaaval munad. Lisa sidrunikoored. Sega jahu ja küpsetuspulber ning sõelu tainasse. Lisa piim. Viimasena sega tainasse õunad.
Katte jaoks haki pekaanipähklid kombainis, lisa või, jahu ja suhkur, jahvata ühtlane mass. Kook mahub nii 24 kui 26 cm lahtikäivasse vormi. Vala tainas küpsetusvormi ning puista peale pekaanipähkli kiht. Küpseta 175 kraadi 50-55 min.

Reede, 13. september 2013

Koorene pasta kukeseente, porru ja suvikõrvitsaga


Milline sügis on sel aastal - või õigemini milline ootamatu suve jätk. Tavaliselt on septembrikuuga suvi kui lõigatult otsa saanud. Septembrisse võib sattuda veel mõni üksik suviselt soe päev, aga sellist aastat, kus suvi on kestnud juba kaks septembri esimest nädalat, mina ei mäleta. Päevad tunduvad praegu nii pikad - olen oma graafikut seoses Anee kooliminekuga nihutanud 3 tundi varasemaks ning ärkan juba kella 7 ajal. Aga igahommikune särav päike annab vaatamata varasele tõusmisele meeletult positiivse energia. Minu jaoks on iga aasta kõige raskem aeg suve üleminek sügiseks - ma lausa nagu leinan suve ja mõtlen hirmuga järgnevale üheksale kuule, mis tuleb külmas ja pimedas mööda saata. Olen proovinud oma mõtlemist korrigeerida ja leppida paratamatusega, et me elame sellises kliimas, aga ega see tuju paremaks tee - ma vist töötan päikesepatareiga :)  Kusjuures kogu selle päikesearmastuse juures mulle (enam praeguses vanuses) päevitada ei meeldi - naudin lihtsalt väljas päikese käes tegutsemist. Veel praegugi kolin suure osa toiduvalmistamisest õue - koorin ja tükeldan nii palju kui võimalik väljas terrassi peal istudes. Kukeseened, mis pasta sisse läksid, puhastasin ja tükeldasin liivakasti kõrval, kui Hugo seal mängis :)

Vaja läheb (3-le):
ca 400 g kukeseeni
võid
1 mugulsibul
1 keskmine porru
1 suvikõrvits (ca 200 g)
3 küüslauguküünt
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
380 ml rõõska koort (minul oli Nopri 35%-line koor)
ca 100 g parmesani juustu
serveerimiseks pastat

Sulata pannil või, hauta sibul madalal kuumusel klaasjaks. Eemalda sibul pannilt. Prae võis kukeseeni ning kui seentest tulev vedelik on aurustunud, lisa ka eelnevalt hautatud sibulad. Seejärel lisa hakitud küüslauk ning porru. Porrule tahaksin veidi tähelepanu juhtida. Ma ei tea, kui populaarne on porru eestlaste seas. Mina igal juhul kasutan porrut üsna sageli ning mul on mõned varred porrut alaliselt juurviljahoidlas olemas. Olen proovinud porrut ka kasvatada, kuid esimesel korral ei õnnestunud (taimed tuleb ette kasvatada ja alles siis istutada). Igal juhul eestimaist porrut saab turult veel isegi talve hakul - porru säilib heades hoiutingimustes kaua - eeldusel, et sellelt pealmisi määrdunud lehti maha ei koorita. Üldjuhul öeldakse, et porru rohelisi osi ei sööda ning need tuleb minema visata. Minule toitu ära visata ei meeldi - porru rohelist osa kasutan ma puljongi maitsestamisel ühe maitseköögiviljana (isegi siis, kui mul on vaja vaid porru valget osa, lõikan rohelise maha ja jätan külmkappi õiget aega ootama). Kui porrud pole väga jämedad, siis kõlbavad tegelikult ka pehmekoelisemad rohelised osad süüa, vaid pealmised lehed ja tipp tuleb eemaldada. Porru puhastamine nõuab loogilist mõtlemist :) Kunagi lõikasin ma porrust lihtsalt rattaid, aga kuna porru kasvab mullast välja, jääb porru kihtide vahele ka mulda. Pesin ja nõrutasin siis neid rattaid, aga mulda oli keeruline kätte saada. Vist oli see kokakoolis, kui sain teada porru puhastamise palju tõhusama meetodi - porru vars tuleb lõigata pikkupidi pooleks ning voolava vee all kõik avanenud kihid pesta. Edasi võib lõigata porrust siis kas poolkuud või tükeldada porru veel omakorda ca 10 cm juppideks ja lõigata peened ribad.


Kastme tegemine jäi pooleli seal, kus lisasin porru - see vajab vaid mõne minuti kuumust. Suvikõrvits riivi jämeda riiviga ning lisa ka see. Maitsesta kaste soola ja pipraga. Veel paar minutit kuumust, siis peale rõõsk koor, millel lasta keema tõusta. Lisa pasta (mis võib olla keenud 1-2 minutit vähem, kuna kuumas koores pasta järelvalmib) ning sega sisse parmesan. Serveeri kohe. Pannil seistes või taaskuumutades kaotab koorene pasta oma võlu.

Neljapäev, 5. september 2013

Pohla-martsipani muffinid

Mulle meeldib väga üks muffini retsept Silja raamatust "Magus kiusatus". Praegu on pohlaaeg ning need muffinid on mul päris tihti ahjus. Olen neid koogikesi korduvalt suurele seltskonnale jaganud ja aina enam küsitakse retsepti. Pohl ja martsipan on vastupandamatult hea kooslus - nt pohla-martsipani kringel on üks imehea küpsetis, aga kringliga mässamine kuulub selliste pikemate ettevõtmiste hulka. Muffinid teeb valmis aga kõigest poole tunniga. Suhkrut panin muffinitainasse veidi vähem, martsipani pisut rohkem ning peale raputasin demerara suhkru terakesi.

Vaja läheb (12 tk):
150 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
150 g suhkrut
150 g hapukoort
50 g võid
250-300 g pohli
125 g martsipani
2-3 sl pärlsuhkrut või suureteralist demerarat (peale raputamiseks)


Sega jahu küpsetuspulbri, soola ja vanillisuhkruga. Lisa tükeldatud martsipan. Sulata või ja lase (toasoojaks) jahtuda. Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Lisa munavahule hapukoor, sulavõi, jahusegu ning sega ühtlaseks. Viimasena sega õrnalt sisse marjad (sobivad väga hästi ka külmutatud pohlad). Tõsta tainas muffinivormidesse. Küpseta 220-kraadises ahjus 20 minutit. Lase muffinitel veidi jahtuda ja tõsta restile jahtuma. Parimad esimesel päeval.

Pohli tasub praegu kindlasti panna sügavkülma, kuna pohl on ideaalne mari erinevates küpsetistes ja ei kaota oma kvaliteedilt külmutades. Proovi ka Tosca kooki pohladega.

Pühapäev, 25. august 2013

Põldmarja-ricottakook

Sel nädalal olin ühes teiste toidukirjutajatega kutsutud Nami-Nami Pille juurde Eesti-teemalisele aiapeole. Nimelt oli Rootsi televisioon tegemas filmi Eesti toidust.

Igaüks võttis kaasa midagi enda valmistatut, mis iseloomustaks Eesti toitu. Kuna olin just tulnud Noarootsist ja korjanud põldmarju, otsustasin teha põldmarjakoogi. Põldmarja-toorjuustukooki olen teinud päris palju, sel korral tahtsin aga midagi uut - proovisin teha ricottakooki, mille sees tuntavalt palju põldmarju.

Põldmarjad omandavad parimad maitseomadused kuumtöödeldes. Toorelt on marjad hapud ja mitte sellised, mida võiks nõrkemiseni süüa. Põldmarjamoos on aga minu arvates üks parimaid moose üldse.

Olen sel nädalal juba neli sellist kooki küpsetanud (üks neist digestive-küpsise põhjaga) ning väga paljude tuttavate ja pereliikmetega seda kooki söönud. Anee arvates on see parim kook üldse, ta suutis lausa kolm tükki korraga ära süüa. Blogis on nüüd minu arvates parim versioon sellest koogist.

Kook on taotluslikult võimalikult valge - et kohupiima/ricotta/toorjuustukooki heledana küpsetada, on vaja ahjus madalat temperatuuri. Minule maitseb kook enim esimesel päeval, kui see on just maha jahtunud ja on umbes toatemperatuuril. Siis on kook ka kõige õhulisema tekstuuriga.

Põhi:
130 g võid
3 dl nisujahu
3 sl suhkrut
näpuotsaga meresoola

Täidis:
2 muna
1 dl rafineerimata roosuhkrut
100 g hapukoort
100 g kondenspiima
400 g ricottat (8%) (Otto)
300 g põldmarju


Esmalt valmista koogipõhi. Lihtsaim ja kiireim viis on seda teha köögikombaini abiga, kuhu tuleb vaid kõik komponendid korraga sisse panna ja ühtlaseks massiks jahvatada. Alternatiivina saab koogipõhja ka hakkides ja näppude vahel ühtlaseks massiks mudides. Valmis tainas suru käte abil koogivormi ja mulju ühtlaselt; kata ka koogivormi ääred, kuna täidis ei tohi ulatuda üle taina äärte. Küpseta põhja 180-kraadises ahjus 10 minutit.

Põhja küpsemise ajal valmista täidis. Vahusta munad suhkruga (tugevat vahtu pole vaja, piisab, kui vahustada paar minutit), seejärel lisa järgemööda hapukoor, kondenspiim ja ricotta.

Kalla pool täidist eelküpsetatud koogipõhjale, puista koogile marjad ning kata teise osa täidisega.

Alanda kooki ahju pannes ahjus kuumust 150 kraadile ja küpseta kooki pöördõhufunktsiooniga (jaotab õhku ühtlasemalt ja lühendab veidi küpsetusaega) 30-35 minutit.

*Küpsetasin koogi 28 cm läbimõõduga lahtikäivas pirukavormis. Poole kogusega saab aga koogi, mis mahutub 20 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi (põhja jaoks valmista tainast sel juhul 2/3 antud kogusest).



Neljapäev, 15. august 2013

Maitseseiklus läbi Rootsi


Juuli algul tegime Rootsis 3500-km pikkuse ringreisi. See reis kujunes unustamatuks maitseseikluseks läbi Rootsi, seetõttu lisaks tavapärastele reisijuttudele kirjutan Rootsi maitseelamustest ka oma toidublogis.

Rootsi reisile läksime tavapärasest väiksema eeltööga. Kuna meie Itaalia ja Rootsi reiside vahe oli kõigest kaks nädalat, ei jäänud aega pikalt uurida ja lugeda. Meil oli vaid kindel plaan jõuda välja polaarjoonele, kus on sel ajal polaarpäev.

Otsisin enne reisile minekut söögikohti, kus saaks Lapimaal ehedat Rootsi toitu. Leidsin küll kohti, kus pakuti Lapimaa traditsioonilist toitu - põhjapõdraliha - kuid enamike toidukohtade stiil oli liiga metsonnilik ja toidud a'la terve põhjapõder vardas elaval tulel. Kuidagi liiga "karused" kohad ja toidud ning mitte see stiil, mida mina otsiks. Lõpuks jõudsin välja Hulkoffgårdeni restoranini Rootsi-Soome piiril Norrbotteni läänis. Seda restorani soovitab ka White Guide, mis on Rootsis heade restoranide teejuht. Hulkoffgårdenil on väga informatiivne, ilusate fotodega ja professionaalslet tehtud koduleht eraisikust talupidajate kohta ning mis põhiline - kodulehe järgi tundus, et selles kohas saab ka päriselt head toitu. Pere kasvatab ise mahedalt aedvilju, mida kasutavad oma restorani köögis, kus on au sees Tornedaleni (Soome-Rootsi piiri - Tornio jõe äärne ala) põlised retseptid. Põhiline on talus aga hoopis loomakasvatus - talus on 50-pealine Charolais-tõugu veisekari (samuti mahekasvatus), kes on spetsiaalsed lihaveised, kelle liha hinnatakse kõrgelt.

 Hulkoffgårdeni restoran Põhja-Rootsis

See emotsioon, mida Hulkoffgårdeni koduleht edasi andis, vastas täielikult tegelikkusele ja isegi ületas meie ootusi. Lubasime end kostitada pererahva äranägemise järgi - olime kõigele heale avatud. Eelroaks koorese puljongiga peaaegu ülesoolatud (väga positiivne emotsioon) lõhesupp, kus tahkemast kraamist sees vaid lõhetükid ja roheline sibul. Serveeritud koos knäkkebröd'iga (traditsiooniline Rootsi kuivikleib). Pearoaks loomulikult Charolais veis -  hämmastavalt pehme koega ning maitsev liha. Tükk hiiglaslik - sõin tõenäoliselt oma kuu lihanormi täis. Liha söön ma väga harva, aga kui, siis vaid midagi väga head. Magustoidus üllatas kodus valmisatud vaniljejäätise peal lagritsapuru - harva, kui ma ei suuda välja mõelda, mida ma söön, aga lagrits oli nii ootamatu, et ei tabanud ise ära.

Hulkoffgårdeni restoranis. Eelroaks Tornedaleni lõhesupp

Hulkoffgårdeni restoranis. Pearoaks Charolais veis


Samal aja meiega sõi kodurestoranis õhtusööki ka perekond ise ning kuna rohkem külalisi polnud, jäime me pikalt lobisema. Rääkisime pikalt ja laialt toidust, Eestist ja Rootsist, nende sarnasustest ja erisustest. Meil Reneega elustus rootsi keel, mille aktiivsest kasutusest on üle kümne aasta möödunud. Kuna pererahvas mõistis mu kirge hea toidu vastu, anti mulle öökapilugemiseks äsja ilmunud raamat "Smaka på Sverige". Raamatu on kirjutanud üks Rootsi toiduajakirjanik, kes toob raamatus koos täpsete asukohtadega välja Rootsi parimad gårdbutik'id (raske on anda otsetõlget sellele sõnale - põhimõtteliselt on need talud, kes kasvatavad midagi ning suudavad oma kasvatatud toorainele lisandväärtust anda - teevad kodurestoranis oma toorainest süüa või marjadest moose, sigadest sinki jne). See raamat on ideaalseks teejuhiks hea toidu otsingutel Rootsis. Raamatus on ühena gårdbutik'idest ära mainitud ka sama Hulkoffgårdeni talu.

Etteruttavalt olgu öeldud, et selle raamatu sain ma järgmisel hommikul endale kingituseks. Olin nii liigutatud, et pisar tuli silma. See raamat on ideaalne abimees heade maitsete otsinguil Rootsis ning just sellisel pikal teekonnal läbi Rootsi me olimegi. Polaarjoonel käidud, laskume taas lõuna poole. 

Raamatut lapates hakkas mulle meeldima Jämtlandi maakonnas väikeses asulas Järpenis üks restoran, mille koka käekiri tundus mulle kohe läbi raamatu kirjelduse ja piltide selline, mis pakub elamust. Kui vahel internetti juhtus olema (Põhja-Rootsis on Telia-interneti leviala enamasti vaid asulate piires; maanteedel sõites enamasti interneti levi pole) vaatasin ka netist Fäviken Magasinet'i kodulehelt järgi, mida seal pakutakse. Avastasin ka, et see restoran on valitud sel aastal maailma Top 50 restorani hulka, asudes sellise kategooria restoranidest kõige raskemini ligipääsetavas kohas. See kõik tundus nii äge! Aga kahjuks või õnneks avastasin ma restorani kodulehelt, et ühe inimese õhtusöök koos jookidega maksab seal 3000 SEK (see on umbes 330 €). Jääb pisut kalliks…

Järgmised toiduelamused tulevad otse Rootsi südamest Dalarna maakonnast. Abiks heade toidukohtade leidmisel ikka see sama raamat "Smaka på Sverige". Kusjuures lisaks heale toidule pakuvad mitmed gårdbutik'id ka majutust.

Meie peatuspaik oli sel korral mahetalus, kus kasvatati kõikvõimalikke köögivilju ning omakasvatatud saadusi kasutati ka talu restoranis. Talus loomapidamisega ei tegeleta ning talu väljanägemine on pigem roheline romantiline aiake kui silotünnid ja loomasõnniku hais. Külalistemaja kõik toad on sisustatud stiilselt ja omanäoliselt, kõikjal kohtab kunsti ja käsitööd. 

Dala-Flodas pererahvas (50-60-aastate vahel paar) on taas ehe näide sellest, kuidas suudetakse omakasvatatud saadustele lisandväärtust anda. Pere peab maherestorani, kus menüü on just selline, mis sel päeval saadaval, aga sellised kohad ongi lahedad. Ma täiesti usaldan koka valikut, kuna sellistes kohtades valitakse alati parim tooraine. Lisaks on nad võtnud eesmärgiks pakkuda just mahetoorainest toitu. Eelroaks krepid leesputke juustu ja Kalix piirkonna kalamarjaga; pearoaks Boeuf Bourgignon hooajaliste juurviljadega; magustoiduks šokolaadi-pähklikook vahukoorega. Tase oli selline kodune väga hästi tehtud toit. Sõime ja nautisime elu-olu. Hugole (1 a 10 kuud), kes meil sel reisil samuti kaasas, me seni eraldi toitu pole tellinud, ta maitseb ja sööb kõike meie juurest - tundub, et talle maitseb vist praktiliselt kõik. Renee andis talle täna esimest korda ka šokolaadikooki maitsta, kuid see oli nii tugevamaitseline, et hinnang oli "pähh" (tavaliselt ta toidu kohta nii ei arva).

 Krepid leesputke juustu ja Kalix piirkonna kalamarjaga Dala-Flodas

Dala-Flodas söömas

Hommikusöögilaud Dala-Flodas oli omaette elamus - laualt leiab kõikvõimalikku head ja paremat mahetoitu. Ainult kummalisel kombel pole me Rootsis kohanud hommikusöögilauas putru, mida Hugo on harjunud tavaliselt hommikuti sööma. Aga ta sööb hea meelega ka jogurtit või muna või leiba või juustu. Täna oli laual ka kausitäis hiidsuuruses maasikaid, sabad küljes ja näha, et hommikul värskelt aiast nopitud. Minu jaoks tundmatu sort, aga värskuse maitse oli lihtsalt imeline. 

Dala-Flodas hommikusöögil

Dala-Flodas maasikaid söömas

Järgmise ööbimis- ja toidukohasoovituse saime siit samast Dala-Floda külalistemaja perenaiselt, kes teadis meile ühte kohta soovitada oma kogemusest - Sillegården Västra-Ämtervik'i alevikus. Seal samas, kus möödus rootsi kirjaniku Selma Lagerlöfi lapsepõlv ning mis on tema mitme raamatu tegevuspaikadeks. 

Ma olin esimesest hetkest Sillegårdenist lummatud - see on ehe näide Rootsi romantilisest stiilist - maalilisel järvekaldal kollased ja rootsipunased puitpitsiga kaunistatud majakesed, õitsvad suvelilled ning lõpuks kauaoodatud suviselt soe ja päikeseline õhtu. Sillegårdeni ajalugu ulatub pea saja aasta taha - 1915. aastal asutas praeguse peremehe tekstiilikunstnikust vanaema selle koha. Kuigi Sillegården on avatud külalistele vaid suviti, on selle ajalugu järjepidev, mida on osanud hoida ja arendada ka järgmised põlvkonnad. Praegune peremees on umbes 70-aastane kunstikaupmees ja nagu järgmisel päeva selgus, ulatuvad tema tegemised veel Sillegårdenist kaugemale. 

Sillegårdeni restoran

Vürtsikas-magus brokoli-spargli-tomatisalsa

Kergelt suitsutatud veiselõigud magusate sibulate, oliiviõli ja sinepiga 

 Fenkoliga lõhe hooajaliste aedviljadega

Kui me Sillegårdeni restorani uksest sisse astusime, oli mu imestus veel suurem. Mu ootused polnud väga üles kruvitud, kuna eelmise koha perenaine nimetas seda kohta lihtsaks. Hinnangud on alati subjektiivsed, aga minu arvates on tänane Sillegården midagi nii erilist ja lihtsalt puhast ilu, et on tunne, nagu viibiksid kusagil muinasjutus. 

Restoran asus kõrge kaarlaega puidust hoones, seinadel maalid ja tekstiilikunst, laudadel põllulilled, nurgas riiulitel mustrilised taldrikud. Armas ja hubane õhkkond oli koheselt tunda. Samas ei osanud söögi osas midagi oodata või oletada. Ettekandja oli noor tüdruk, pea laiali otsas, ei tundunud kuidagi kohal olevat. Aga kui saali tuli ringkäigule kokk, oli tema olekust ja aurast tunda, ei see mees teab, mida ta teeb. Esmalt toodi meile lauda rikkalik leivakorv ning koka tervitusampsuna midagi täiesti uut ja senikogematut - vürtsikas-magusalt maitsestatud brokoli-spargli-tomatisalsa. Väga positiivne algus. Eelroaks tellisime mõlemad õhukesed kergelt suitsutatud veiselõigud magusate sibulate, oliiviõli ja sinepiga. Lummatud - kõik meie kolm. Pearoaks valisin mina fenkoliga lõhe hooajaliste aedviljadega - kalal väga õige küpsusaste, nahk krõbe ja söödav koos fenkoliseemnetega. Renee sõi veist, see on tema klassika. Magusaks võtsin brüleekreemi maasikatega. Brüleekiht veidi liiga vähe põletatud (suhkruteri oli tunda), aga kreem ideaalne. Kes magustoiduks kooki ja kohvi/teed tahtsid, said seda ise endale võtta. See on huvitav komme, mida kohtasime hiljem veel Rootsis. Restorani ühte nurka on kaetud koogi-kohvilaud ning sööjad saavad enne magustoitu veidi jalgu sirutada ning ise endale meelepärast magusat tõsta.

Sillegårdeni kohvi- ja koogilaud

Ehe Rootsi - Sillegården

Kui Sillegårdeni restorani proovida võrrelda mõne Eesti kohaga, siis oleks see nagu segu Põhjaka köögist ja interjöörilt Epp-Maria galeriist Haapsalus. Sillegårdeni restoran oli täna õhtul üsna täis. Inimesed, kellega me Rootsis samadel radadel käime, on enamasti meist oma 30 aastat vanemad. Umbes 60-aastates hästisäilinud ja hästi riides Rootsi ja Norra vanapaarid, kes hindavad head toitu ja veini ning naudivad lihtsalt elu. Kas me tulevikus oleme ka sellised…

Järgmine päev, teel tagasi Stockholmi poole, avastasin uut ööbimis- ja söögikohta otsides väga hea veebilehe www.matochsmak.se (lehekülg on vaid rootsikeelne). Sellel leheküljel on koos kogu Rootsi väikesed omanäolised majutusasutused, gårdsbutik'id (talupoed), väikesed kohvikud, kodu- ja mõisarestoranid jms ning neid saab otsida kategooriate või piirkondade järgi. Sellelt leheküljelt avastasin enda jaoks Rootsi mõisad. Üks mõis, mis eriti meeldima hakkas (Färna Herrgård) ja ka tee peale jäi, oli kahjuks sel hetkel remondis. Teise (Karmansbo Herrgård) leidmisega oli raskusi ning kolmandasse (Kolswa Herrgård), kuhu jõudsime, pidime juba olude sunnil sööma jääma, kuna kell oli nii palju, et vastasel juhul poleks üldse sel päeval enam süüa saanud. Mingeid ootuseid restoranile polnud; nüüd oli juba kõht nii tühi, et söömine oli muutunud Maslow hierarhia järgi esmatasandi vajaduste rahuldamiseks mitte naudinguteotsinguks. Näljastele sobis kolmekäiguline õhtusöök sel hetkel hästi, kuid tagantjärgi hinnates seda kohta just soovitama ei hakkaks. Samas tasub Rootsis mõisate kööke kasvõi sellelt samalt www.matochsmak.se leheküljelt otsida, kuna selles kategoorias leidub kindlasti pärleid. 

Järgmised toiduelamused tulevad üsna ootamatust kohast - kruiisilaevalt Baltic Queen, millega Rootsist tagasi Eesti poole sõitsime. Meile hakkas nii asukoha kui menüü poolest laevas meeldima restoran Gourmet Baltic Queen. Esmalt ma küll kahtlesin, kas fine dining väikese lapsega on teiste suhtes õiglane valik, aga kui silmasin kohe restorani ukse all beebitoole, sain aru, et lapsed on siin laevas igal pool oodatud. Lisaks on selles restoranis ka eraldi lastemenüü. Hugo on veel jätkuvalt restoranis viisaks ja vaikne, istub meie juures ega häiri teisi.

Kuigi menüü oli paljutõotav, ei teadnud ma midagi selle teostusest. Minus valitses millegipärast arusaam, et laevaköökide hiilgeajad jäid kusagile sajandivahetuse aegadesse. Mulle tundub, et ma ei tohigi söögikohtades käies ootusi üles kruvida, siis saab kogeda rohkem positiivseid üllatusi. Renee sõi eelroaks parti, mina kammkarpi pastinaagipüree ja värskelt soolatud kurgiga. Kahest kammkarbist poolteist olin sunnitud Hugole andma, kuna talle nii väga maitses ja kus sa siis saad lapse eest ise ära süüa… Renee pidi endalt veidi pardiliha samuti Hugole loovutama. 

Restoranis Gourmet Baltic Queen

Kammkarp pastinaagipüree ja värskelt soolatud kurgiga

 Langustiin ja lõherulli värskete kartulite, pak choi kapsa ja magus-hapude rabarberilaastudega

Põhjapõder

Toorjuustujäätis kaerapuru, maasikate ja maasikageeliga

 Pearoaks sõi Renee põhjapõtra - selle vastu oli ka minu huvi suur. Jäi ju meil Rootsis põhjapõder söömata, aga ära maitsta ma selle looma tahtsin. Põhjapõdraliha medium-küpsusastmes meenutab maitselt enim maksa. Põhjapõder oli kaaslaseks saanud soolased porgandid ja brokoli. See oli midagi nii lihtsana tunduvat aga nii erilist - porgand oli vaid korraks kuumust näinud, säilitanud praktiliselt toore porgandi maitseomadused, samas oli üsna tugevalt soolahelvestega maitsestatud - magus ja soolane maitse samaaegselt - ülihea. Sama oli tehtud brokoliga - super. Mina sõin pearoaks langustiini ja lõherulli, serveeritud värskete kartulite, pak choi kapsa/salatiga ja magus-hapude rabarberilaastudega - vaimustust nautisin ja jagasin koos Hugoga. Ja selle hea toidu kõrvale milline vaade Stockholmi skärgård'ile (skääridele). 

Algul ei plaaninud magustoitu võtta, kuid siinne privaatne olemine oli nii mõnus, et kahju oleks lahkuda. Seega otsustasime ühe käigu veel teha. Renee võttis juustuvaliku, mis oli üllatavalt suur. Mina valisin toorjuustujäätise kaerapuru, maasikate ja maasikageeliga. Jäätis oli kaunistatud sulatatu suhkru laastuga, millesse oli puistatud pohlajahu - nii eriline, uuenduslik ja nii maitsev. Taas jagan kõike head Hugoga. Hugo õpib väiksest peale, mis on hea. Seda, et kolmekäigulise õhtusöögi järel hakkab mõne tunni möödudes kõht tühjusest korisema pole veel kogenud - aga mu väike kaassööja oli täna nii ablas, et ma vist sõin rohkem silmadega. 

Rootsi on koht, kuhu tasub kindlasti toiduelamusi otsima minna. Stockholmis on palju häid restorane, aga et kogeda ehedat Rootsit, tasub täiesti eraldi reis ette võtta ja minna seiklema ka mujale Rootsis. Sel korral tulid meieni järgemööda väga head juhtlõngad, mille järgi Rootsi maitsete otsingul orienteeruda ning see on ehe näide, kuidas kohaliku keele abil on võimalik reisidel kogeda oluliselt rohkem. Rootsi on ju meie jaoks nii lähedal ja kergesti ligipääsetav - ideaalne koht suviseks reisiks. 

Teisipäev, 30. juuli 2013

Värsked hapukurgid (soolakurgid) kahel moel


Praegu, juuli lõpus, on aias kõige külluslikum aeg - saab oma tomateid, herneid, ube, kurke, paprikaid, porgandit, peeti, maitserohelist, punaseid- ja musti sõstraid, tikreid ning kuumaasikaid. Töö taimedega on igati vaeva väärt, kui kingituseks saab sellised saagid.

Ühes peenrakastis on mul 9 kurgitaime, mis sel aastal on nii lopsakad, et voolavad kastist välja. Kurgikasvatus on täielikult mahe - panin suve algul alla vaid värsket muruniidet, mis soojendas taimi alt ja veidi kanakakat. Sordiks on mul teist aastat järjest Dolomiit, mis on väga hea saagikusega kurk, mille otsad ei lähe ka kibedaks. Kurk on mul aias kõige hooldusvabam taim, ei eemalda neilt lehti ega näpista otsasid. Kuna meil lisaks tomatitele on ka kurgid ühendatud automaatsesse kastmissüsteemi, ei ole ma pidanud pärast taimede mulda istutamist muud tegema, kui vaid kurke korjama.
Meie kurgikasvatus aastal 2013

Aga kurke on nii palju, et jagan neid naabritele laiali ja panen ka purki. Lemmik on ikka värske hapukurk, mida nimetatakse ka soolakurgiks. Millalgi turul märkasin, et osadel, kes müüvad värskeid hapukurke, on kurgid ererohelised, teistel aga kollakad-pruunikad. Oletasin, et see sõltub sellest, kui kuuma veega on kurgid tehtud.

Proovisin ise ka värskeid hapukurke teha kahel meetodil - kuuma ja külma veega; retsept ja koguseid jäid samaks.

Kui kurkidele kuuma vett peale kallata, muutuvad need tõesti kollakaks-pruunikaks, samuti tulevad kurgid rohkem hapud ning võtavad tugevamini mustsõstralehtede, küüslaugu ja tilli maitset külge. Tundub, et kuuma veega kurke tehes lähevad kurgid ka seest õõnsaks. Süüa kõlbavad juba 24 h möödudes.

Külma veega kurke tehes säilitavad kurgid loomuliku rohelise värvi ning ei ole nii hapud. On samuti valmis 24 h pärast. Mulle meeldivad need külma veega tehtud kurgid just esimese ööpäeva möödudes. Teisel päeval kõlbavad veel ka süüa, aga edasi on liiga hapud.

See on puhas maitse küsimus - mõnele meeldivad hapumad, teistele vähem hapumad kurgid. Mina eelistan neid külma veega tehtuid, mis jäävad ererohelised ja kuidagi värskemad. Kui terminoloogiliselt veel püüda selgitada, siis esimese ööpäeva möödudes on maitse järgi tegu soolakurkidega ning järgmistel päevadel pigem hapukurkidega.

Vaja läheb:
ca 1 kg kurke
1 l keedetud ja jahutatud vett
1 kuhjaga sl soola
1 sl suhkrut
6 mustsõstra lehte
2 tilliõisikut
pool küüslaugupead (või umber 4-5 küüslauguküünt keskelt poolekslõigatuna)

Vaskakul külma veega, paremal kuuma veega värske hapukurk (soolakurk).

Keeda vesi, lisa sool ja suhkur. Nüüd vali, kas teed kurgid kuuma veega või jahutad vee maha. Lao purki vaheldumisi mustsõstralehed, kurgid, tilliõisikud. Küüslauku koorida pole vaja, aga võib küüned keskelt pooleks lõigata, siis imendub maitse paremini. Viimasena kalla kurkidele peale vesi. Purki ära kaaneta. Kurke võib teha ka suures potis. Jäta toasoojusesse või veidi jahedamasse kohta ööpäevaks seisma (mina panen garaaži või sauna põrandale).

Reede, 24. mai 2013

Sealiha musta oa ja värske kapsaga Hiina köögist


Paar nädalat tagasi vabanes Tuulil üks koht Hiina köögi koolitusele; haarasin võimalusest kinni ja läksin ka Hiina köögi saladusi avastama.

Hiina toite õpetas valmistama Tallinna kesklinnas asuva restorani Dao Hua peakokk, kes on pärit Hiinast Sichuani provintsist ning enamus tema valmistatavaid roogi pärinevadki selle piirkonna köögist. Hiina köögi koolituselt avaldasid mulle erilist muljet üks baklažaanitoit ning sealiha musta oa ja värske kapsaga. Paistis, et mitmed inimesed olid selle sealihatoidu suhtes algul skeptilised, kuna lihana oli kasutusel üsna suure rasvasisaldusega seakülg, mis tuli eelnevalt läbi keeta. Aga nagu hiljem selgus, sõid seda toitu ka need, kas muidu pekki pelgavad.

Igal juhul hakkasid uued kogetud maitsed nii meeldima, et tuli tahtmine ka endal sama toitu kodus valmistada. Komponente käisin spetsiaalselt ostmas Piprapoest. Olulised komponendid näha ka alloleval pildil. Ühtegi tooraine kogust koolitusel meile ei antud, need olen oma mälu ja maitse järgi umbes paika pannud.


Vaja läheb (4-le):
ca 200-300 g läbikasvanud sealiha (nt küljetükk, kus pekk ja tailiha kihiti)
1 keskmise suurusega värske kapsas
õli (selline, mis kannatab kõrget kuumust, nt rapsiõli)
6 küüslauguküünt
jupp ingverit
4-5 tl frementeeritud musti ube (näha alloleval pildil)
4-5 tl tšilli-põldoa kastet (Lee Kum Kee Chilli Bean Sauce)
ca 4-5 sl heledat sojakastest
1 sl tumedat sojakastet

Serveerimiseks:
jasmiini või basmati riisi

Esmalt keeda sea küljetükki ilma soolata vees (lisasoola pole sellele toidule kindlasti vaja) ca 20 minutit (seda võib vabalt teha ka päev varem). Lase jahtuda. Jahtunud lihatükist lõika terava noaga imeõhukesed viilud (küljed umbes  3x 3 cm).

Seda toitu oleks ideaalne teha gaasipliidil ja wok-pannil, aga saab ka maksimumkuumusega elektripliidil, kuid sel juhul ei tohi korraga pannile pandavad toidu kogused olla suured, kuna see jahutab panni maha.
Esmalt kuumuta wok-pann ja pane pannile õli. Pane pannile viilutatud küüslauk ja ingver (õhukesed viilud). Seejärel lisa õhukesteks viiludeks lõigatud liha ning prae, kuni see hakkab värvi muutma, lisa mustad oad ja kohe tunned nende erakordset aroomi.  Seejärel lisa tšilli-põldoa kaste. Nüüd lisa kapsas, mis on tükeldatud ka umbes 3x 3 cm kuubikuteks (mitte õhukesed viilud). Kapsast voki vaid mõned minutid, kindlasti ära lase kapsal haududa. Värskel kapsal peab säilima ilus heleroheline värv. Maitsesta heleda ja tumeda sojakastmega. Hiina köögi koolitusel sain teada, et tumeda sojakastmega antakse roogadele värvi. Ainult tumeda sojakastmega aga toite ei maitsestata ning intensiivse maitse tõttu kasutatakse seda alati vähem. Sojakastmed on tugevalt soolased (samuti selles toidus kasutatavad tšilli-põldoa kaste ja mustad oad), seega see toit lisasoola kindlasti ei vaja.

Serveeri koos (vähese soolaga keedetud) basmati või jasmiini riisiga.

Kolmapäev, 8. mai 2013

Sushi - puust ja punaseks ka algajale. Täna on blogi 4. sünnipäev.


Täpselt neli aastat tagasi, 8. mai hilisõhtul, istusin ma arvuti taga ja kirjutasin oma toidublogi esimest postitust. Aimamata sel hetkel, kui suureks osaks see blogi minu elust lähemate aastate jooksul saab. Oskamata ette kujutada, kui palju lugejaid sellel blogil olema saab. Teadmata, kui palju leidub veel samasugusid kirglikke toiduarmastaiad, kellega meie teed ristuvad just ühise huvi tõttu. Suur aitäh teile kõigile, kes te siin ideid otsimas käite ja tagasiside annate.

Blogi sünnipäeva puhul on mul varuks üks postitus, milleks ma olen kõige kauem blogi 4-aastase ajaloo vältel valmistunud - üle nelja kuu! Täna räägin sushist. Kui enamik retsepte on minu jaoks lihtsad ning blogipostituse teen juba toitude esmakordsel õnnestumisel ja esmase emotsiooni ajel, siis sushist julgen kirjutada alles nüüd, mil olen seda neli kuud eriti aktiivselt valmistanud. Tagantjärgi on lausa naljakas mõelda, et enne kodus sushi valmistamist arvasin ma, et see on äärmiselt keeruline.


Tundub, et enamus inimestel pole sushi esmakordsel söömisel kohe positiivselt vau-efekti tekkinud. Sushiga harjutakse enamasti järk-järgult ning seda õpitakse nautima tasapisi. Ma ei saa öelda, et mul oleks elus olnud vähe sushiga kokkupuuteid. Ma olen neid lausa teadlikult vältinud, kuna arvasin, et sushi mulle sugugi ei maitse. Tagantjärgi on kahju mõelda, et kahel Jaapani reisil ei pannud ma ühtegi sushit suhu… Olen sushit tõeliselt armastama õppinud alles hiljuti. Täiesti kummalisel kombel tekkis mul mingi alateadlik sushi-isu eelmise aasta lõpupoole ning see isu lihtsalt kasvas ja kasvas minus, kuni vana-aasta õhtuks ostsime kõik sushiks vajaliku ning tegime seda esimest korda ise kodus. Kui ma muidu ei pelga ka keerukamaid retsepte, siis sushi vastu oli mul teatav aukartus ning ma võtsin väga kaua hoogu, et seda ise teha julgeks.

Tavaliselt olen toiduvalmistamisel alati loominguline, katsetan erinevaid maitsekombinatsioone, valmistamisviise jne, aga sushi puhul on väga palju reegleid, mida tuleb kindlalt järgida ning mille rikkumine on Jaapani kultuuriruumis täielik tabu. Kuidas sushit serveeritakse, kuidas tohib sushit täpselt süüa, kuhu kasta, millal mida kõrvale võtta jne… Kõik selliseid detailid pidin enne enda jaoks selgeks tegema, kui sushit valmistama asusin ning sellest kirjutama julgesin hakata.

Võimalik, et aukartust sushi valmistamise suhtes oli minusse kinnistanud üks Jaapani kokk, kelle käe all me Teeninduskoolis praktikatunnis sushit valmistasime. See oli üks tõeliselt erakordne ja väärt kogemus. Kuigi ma veel ka sel ajal ei osanud sushit nautida ega hakanud saadud näpunäidete järgi seda kodus valmistama. Aga väga eredalt jäi meelde, kui olulised on sushi juures õigesti keedetud riis ning kvaliteetne ja värske tooraine.

Sushiriis
Sushi juures on riisi keetmine väga oluline ja keerukas protsess, mis valesti minna ei tohi. Kui ma esimest korda sushit tegema hakkasin, ei julgenud ma ise sellist vastutust võtta, et keedan kodus tavalise potiga riisi. Nimelt oli Jaapani köögi praktikatunnist meelde jäänud, et õiget sushiriisi saab vaid spetsiaalse riisikeetja abiga keeta. Esmakordsel sushi valmistamisel ostsin riisi Sushihousest ning sain ühtlasi teada ka riisi koguse, mis arvestatakse ühe nori lehe kohta - see on 100 g keedetud riisi.

Aga siiski hakkasin järgmistel kordadel proovima ise riisi keeta, kuna meistriks teeb just praktika. Esimene tõsiasi, mille avastasin, et ühegi sushiriisi pakendil oleva õpetuse järgi ei saa õiget riisi keeta. Sushiriis peab olema kleepjas, aga riisiterad siiski al dente - lihtsalt riisi pudruks keeta ei tohi (ja just see juhtub paarikümne minutiga, mis pakendil soovituslik). Seega olen ma sushiriisi keetes saanud omi vitsu, kuid just nii õppisin keetma õiget sushiriisi.

Sushiriisi keetmine
Enne keetmist tuleb sushiriis väga hoolikalt pesta, kohe mitmed korrad sõela peal vee all loputada - nii, et valget vedelikku enam ei tuleks. Seejärel tuleb sushiriisi leotada umbes pool tundi, siis uuesti pesta, kallata potti ning panna peale külm vesi, millega riis keema tõsta.

500 g toore riisi kohta tuleb panna 750 ml vett (sellest kogusest riisist saab 11 sushirulli).
Siinkohal tasub ära tuua kogused, mis ühe inimese kohta arvestada - kui süüa sushit põhitoiduks, siis 2 rulli on piisav, meestele võib ka 3 rulli.

Riis tuleb keeta võimalikult laiapõhjalises potis või isegi kõrgete äärtega pannil (nagu mu sõbranna soovitas), eriti aga siis, kui keeta riisi suuremat kogust (500 g on juba piisavalt suur kogus, et kasutada laiapõhjalist potti või panni). Kohe selgub, miks.

Nüüd riisipott pliidile, kiiresti keema tõsta ning seejärel alandada kuumust madalale. Keemise ajal mitte segada! Keeta, kuni vedelik on riisi sisse imbunud. See võtab aega umbes 10 minutit keema tõusmisest, aga kindlasti mitte 20, siis on riis juba liiga pehme. Enamus juhiseid sushiriisi pakenditel soovitab veel keenud riisi kuumal pliidiaugul edasi hoida, mina aga eemaldan selle kohe kuumast, muidu haudub liiga pehmeks.

Sushiriisi maitsestamine

Keenud riis tuleb kohe soojalt maitsestada.
500 g (toore) riisi kohta lisan:
ca 50 ml riisiäädikat
ca 2-3 sl suhkrut
ca 0,5 tl meresoola

Seejärel segan riisi maitseainetega kergelt läbi (ei mudi kaua, muidu läheb pudruks). Just segamise ajal tuleb välja, et laias anumas on riisi oluliselt lihtsam segada ning alumine kiht ei ole rohkem haudunud kui ülemine. Pärast maitsestamist viin riisi külma ruumi jahtuma. Nori lehe vahele pannakse alati jahtunud riisi. Keedetud sushiriis säilib külmkapis kaks ööpäeva kindlasti.

Sushi valmistamine

Mida sushi valmistamiseks vaja läheb ning mis võiks sushi-sõbral kogu aeg kodus olla:
  • bambusmatt - spetsiaalne vahend sushi rullimiseks (leiad samast riiulist, kus poes ka muu sushi-kraam)
  • sushiriis
  • nori lehed ehk kuivatatud merevetikas
  • riisiäädikas
  • marineeritud ingver
  • wasabi ehk Jaapani mädarõigas
  • Jaapani sojakaste
  • wakame vetikas (parim, mida Eestis saanud olen, on sügavkülmutatult müügil MoMo poes Kunderi tänaval)
  • röstitud seesamiseemned (Ume ploomiga). Ume ploomiga seesamiseemneid soovitas mulle Juc ning neid saab tellida Umamist. Väga erilise maitsega ja sobivad ideaalselt sushi juurde.
Kui juba läheb sushi valmistamiseks, tuleb osta võimalikult värske kraam täidiseks. Mina kasutan enamasti järgmiseid koostisosi:
  • kurk
  • avokaado
  • paprika
  • tiigerkrevetid
  • (graavi)lõhe
  • tuunikala
  • kalamari
Enne sushi valmistamist pane kõik komponendid taldrikutele valmis. Sushi vahele lõigatakse köögiviljadest reeglina peenikesed ribad (kurk, paprika, avokaado). Krevette eraldi viilutama ei pea.

Maki-rullide valmistamine

Maki-rullid on sellised sushi rullid, kus kogu täidis, sh riis, on nori lehe sees (pealmine kiht on nori).
Aseta nori leht bambusmatile läikivam/siledam pool allpool. Jälgi, et nori lehe pealmisel pool olevad triibud oleksid sinu suhtes horisontaalselt. Nii on lihtne jälgida, et ülemine ca 1 cm laiune riba jääks riisist vabaks (selle osaga kleebitakse rull hiljem kokku). Hakka näppude abiga asetama nori lehele riisi ning mulju see kergelt nori külge (kindlasti ära vajuta kõvasti). Kui riis jääb liiga näppude külge, kasta näpud vahel külma vette (hoia kausike veega lähedal). Kata nori leht riisiga ühtlaselt, ka küljed (va ülemine riba). Jaapani kokk selgitas, et sushi äärmisi otsi ei lõigata ära ega visata minema - need peavad olema sama perfektsed nagu ülejäänud sushi.

Maki-rulli valmistamisel tuleb nori lehe ülemine serv jätta riisiga katmata

Kui nori leht riisiga kaetud, aseta alumisele ribale horisontaalselt täidist (ära kata kogu sushi pinda täidisega). Täidise koguseid saab veidi varieerida, kuid üldiselt peab arvestama, et sushi ei tuleks liiga suur ning et seda saab ühe ampsuga süüa (sushit ei hammustata kunagi mitme ampsuga).
Täidis asetatakse vaid alumissse serva

Lemmiktäidised selgitab välja kindlasti igaüks ise. Toon välja oma lemmikud:
  • kurk+lõhe+avokaado+ seesamiseemned Ume ploomiga
  • kurk+lõhe+paprika
  • kurk+lõhe+wakame
  • kalamari+avokaado+kurk
  • krevett+ kurk+avokaado
  • kurk + tuunikala+wakame
wakame vetikas

Täidis lisatud, hakka bambusmati abiga sushit rulli keerama. Taas ära kõvasti vajuta, rulli mõõdukalt vajutades (kui liiga vähe vajutada, jääb sushi lagunev. Ilma riisita nori lehe osa kleebi veega niisutades sushirulli küllge kinni ja aseta "õmbluskoht" alpool taldrikule (lõika lahti veidi aja pärast). Harjutamine teeb meistriks, seega proovi julgelt ja ära karda ebaõnnestuda.
Sushi tuleb bambusmati abiga kokku rullida

Lahtine nori lehe osa niisutakakse veega ja kleebitakse rull kokku


Uramaki'd, tuntud ka California maki/sushi nime all

Uramaki puhul jääb pealmiseks kihiks riis. Enne Uramaki valmistamist tuleb bambusmatt katta mõlemalt poolt toidukilega, seejärel võtta ette nori leht nagu maki rullidegi pugul. Nüüd tuleb katta kogu nori lehe pind ühtlaselt riisiga (kulub veidi üle 100 g riisi), võib peale puistata ka seesamiseemneid. Kui nori leht riisiga kaetud, tuleb leht ümber keerata ning täidis asetada otse nori lehele (ikka alla äärde ja horisontaalselt). Nüüd tuleb sushi kokku rullida. Toidukile takistab riisi kleepumist bambusmati külge.

Uramaki, tuntud ka California maki/sushi nime all

Sushidest on väga levinud ka nigiri-sushi (piklik riisipall all, kala peal padjaks), kuid seda ma veel kodus valmistanud pole ning seega sellest ei kirjuta. Kokandustunnist mäletan ka selle valmistamise perfektsuse püüdlusi.

Sushit viilutatakse alati terava noaga ning lõigates ei vajutata rulli lapikuks. Ühest rullist lõigatakse reeglina 8 sushit.

Sushit süüakse võimalikult ruttu pärast valmistamist. Mina polegi proovinud sushit kauem säilitada, isegi mõni tund mitte. Seisnud sushi kannatab kvaliteedis.

Sushit süüakse kas pulkade abiga või ka lihtsalt näppude vahelt (täiesti aktsepteeritud sushi söömise viis Jaapanis). Kindlasti aga mitte kahvli ja noaga. Sushit süüakse enamasti ühe ampsuga (nii tunneb ka kõige paremini maitseid ja tekstuuri). Poolikut sushit ei panda kunagi taldrikule tagasi.

Sojakastmes sushit ei leotata (sojakaste on ka väga soolane); kastetakse kergelt vaid sojakastmesse. Marineeritud ingveriga puhastatakse sushi söömise vahepeal maitsemeeli, mitte ei sööda lisandina sushi juurde. Wasabi on väga tugevamaitseline, piisab, kui seda sushile lisada vaid pulga otsaga (kellele ei maitse, ei pea loomulikult lisama; mina söön ka sushit ilma wasabita).



Kolmapäev, 1. mai 2013

Tervislik lastesupp - Anee looming


Tulen jooksmast, taskus värskelt korjatud naadi- ja nurmenukulehed. Plaan teha kevadist salatit läätsede ja feta juustuga. Anee (7 a) teatab, et tema tahaks hoopis midagi muud. Tahaks suppi ja tahaks kiiresti, kuna kõht on jube tühi. Lastega kodus olles seisan pea iga päev sellise olukorra ees, et kellelgi läheb kõht jube äkki tühjaks ning ruttu tuleb midagi välja mõelda.

Supp teadagi kõige kiiremini valmiv toit pole, aga aeg-ajalt teen lastele alla-poole-tunni kiirsuppe, mida nimetan lastesuppideks, nagu nt porgand-kartul-porru-paprika-nuudlid vms.

Kuna Anee kuulis, et ma endale läätsesid keedan, tahtis tema saada läätsesuppi ja seletas ise täpselt, mis seal sees peab olema - tuleb panna riivitud porgandit, tomatipastat, lambaliha, läätsesid ja tähepastat. Sibula ja oregano panin omalt poolt juurde. Aga muidu on see lastesupp täiesti Anee looming. Roheline sibul ja riivitud parmesan lisandusid Anee "tellimusse", kui supi lauale viisin. Sõi ja oli rahul. Maitsesin isegi - üllatavalt hea tunnetus ja õiged asjad kokku pandud. Tasub teinekordki lastele teha.

Vaja läheb:
porgandit
sibulat
oliiviõli
lamba sisefileed
purustatud tomateid
meresoola
vett
mõni oregano oksake
läätsesid
täisterapastat (meil olid väikesed tähestiku-pastad)
rohelist sibulat
parmesani

Riivi porgand ning haki sibul peeneks. Tükelda lamba sisefilee. Kuumuta potis õli, lisa sibul ning hauta madalal kuumusel klaasjaks. Lisa tükeldatud lambaliha ning riivitud porgand. Hauta veel mõned minutid. Lisa purustatud tomatid, maitsesta soola ja oreganoga ning kalla peale kuum vesi ja jäta kaane alla madalal kuumusel podisema. Läätsed tasub supi jaoks eraldi keeta, kuna läätsede keeduvesi supiks ei kõlba. Eriti veel Beluga läätsede, mida meie kasutasime - nendest jääb süsimust vesi järgi. Kui supp ca 10 minutit haudunud, lisa pasta (nt nuudlid või väikesed tähekesed) ning nende valmides sega hulka keedetud läätsed. Serveeri rohelise sibula ja riivitud parmesaniga.

Neljapäev, 11. aprill 2013

Feta juustu ja Beluga läätsedega salat


Kevadel ihkab hing salatit rohkem kui ühelgi teisel aastaajal. Minu salateid täiendavad enamasti juustud või kala, liha söön ma väga vähe. Tänane kevadiselt kerge salat - sinepine rukola ja redis miksituna süsimustade Beluga läätsede ja Feta juustuga.


Vaja läheb:
rukolat
redist
avokaadot
Beluga läätsesid (saadaval mahekauplustes)
Feta juustu

Kaste:
külmpressitud oliiviõli
vedelat mett või suhkruroosiirupit
sidrunimahla
Dijon'i sinepit
musta pipart

Esmalt tuleb keeta läätsed. Sel korral kasutasin salatitesse hästi passivaid süsimustasid Beluga läätsesid, mis on tugeva tekstuuriga ja ei lagune keetes laiali. Keetsin neid tegelikult ka vähem kui pakendil kirjas - 20 minuti asemel vaid ca 15 minutit - et jääksid al dente - nii sobib salatisse paremini; keemise ajal lisasin ka soola. Jahuta läätsed.

Aseta kaussi rukola lehed, viiluta redis ja avokaado. Puista salatile jahtunud ja keedetud Beluga läätsed ning tükelda Feta juust. Kastmeks sega kokku külmpressitud oliiviõli, suhkruroosiirup (või ka vedel mesi), sidrunimahl ja Dijon'i sinep. Õli, mahl ja mesi emulgeeruvad kõige kiiremini, kui panna kõik kastmekomponendid pisikesse purki, sulgeda selle kaas ning loksutada purki paarkümmend sekundit. Kalla kaste salatile ja purusta peale musta pipart. Soola pole vaja lisada, kuna Feta juust on soolane ja ka läätsed on maitsvamad, kui need soolaga keeta.

Teisipäev, 2. aprill 2013

Kuivatatud puuviljade ja pähklitega karamelline kondenspiimakook


See on üks imemagus kook, mille eest pean tänama Tassikese Marjut, kes mul paar nädalat tagasi külas käis ja seda kaasa tõi. Tema omakorda kohtas seda ideed ühe raamatu tegemise käigus. Head asjad väärivad ikka jagamist - seega siin on minu versioon sellest kondenspiimakoogist. Koguseid ei pea kindlasti grammipealt järgima ning kuivatatud puuvilju ja pähkleid koogi jaoks võib valida neid, mida parasjagu sahtlist leiab.

Ma ei teagi, kas kook on sellele maiustusele õige nimi - mulle tundub ikka, et kooki tehes peab midagi vahustama või kokku segama, aga selle koogi tehnoloogia on nii lihtne, et sellega saab hakkama ka iga laps - lihtsalt puista kõik komponendid küpsisepõhjale.

Mind kui suurt karamellisõpra see kook igal juhul võlus - nii olengi seda juba kordi küpsetanud ja pakkunud erinevatele inimestele, kes meil viimastel nädalatel külas on käinud ning üllataval kombel maitseb see kook kõigile. Kuna see on hästi magus kook, siis täiesti piisab ühest tükist koos musta kohvi või musta teega. Arvan, et see kook peaks isu äratama kõigis neis, kes armastavad karamelli või iirist - just selliseks kondenspiim küpsedes muutub.



Vaja läheb:
185 g digestive küpsiseid
75 g võid
500 g kondenspiima
ca 200 g kuivatatud puuvilju (nt rosinaid, jõhvikaid, viigimarju, ploome, aprikoose)
50 g pähkleid (nt metspähkleid, pekaani pähkleid, mandleid)
100 g mõrušokolaadi
20 g mandlilaaste

Purusta küpsised ja sega need sulavõiga. Suru küpsisepuru koogivormi põhja. Minul oli kasutusel 30x22 ristkülikukujuline vorm, kuid saab teha ka lahtikäivas vormis (26 cm läbimõõduga vormi peaks koguseid veidi vähendama). Nirista küpsisest põhja peale ühtlaselt kondenspiim ning puista sisse kuivatatud puuvilju, pähkleid, šokolaaditükke ja mandlilaaste. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 25 minutit, kuni kondenspiim hakkab pinnale immitsema ja muutub iirisetaoliseks.

Lase jahtuda ja lõika tükkideks (soojana ei saa lõigata, mureneb). Säilib külmkapis hoides päris kaua.

Kolmapäev, 20. märts 2013

Pardisalat wakame vetikaga


Kevad on alanud, kuigi akna taga vilisev lumetuisk ja miinuskraadid kuidagi seda ei toeta. Vaatamata ilmale olen ma siiski kevade lainel - juba paar nädalat tagasi alustasin aiahooajaga - külvasin tomatid ja imetlen nüüd iga päev taimede kasvamist.

Jooksmas tahaks pärast talvist pausi uuesti käima hakata, aga selle tuisu ja libedaga pole kuidagi jaksu, kuna pean jooksmas ka lapsevankrit kaasas tassima. Ootan nii väga juba lume ja jää sulamist. Tunnen, et ka menüü vajab rohkem kevadist kergust. Lutserni- ja mungoaidud on mul nüüd kogu aeg aluse peal võrsumas ning salatid jälle au sees (vaata, kuidas ise kodus idandada munguba või lutserni).

Nädalvahetusel käisime Vihula mõisas ning tagasiteel põikasime sisse ka OKO restorani Kaberneemes, kus sõin pardisalatit. Kui ma esimese ampsu võtsin, olin heas mõttes hullumas - tundsin kohe ära "jaapani maitse", mida mu maitsemeeled veel nii hästi Jaapani reisidest mäletavad, aga mille allikat ma seni leidnud pole. Tean vaid, et osaliselt tuleb see maitse seesamiseemnetest. Ettekandja oskas aga väga täpselt seletada, et salatis on marineeritud wakame vetikas (merekapsas). Lõin kohe googlesse ja leidsin ka koha, kus seda müüakse - Jaapani toidupoes MoMo kesklinnas.

Olin sellest "jaapani maitsest" nii vaimustuses, et läksin kohe järgmine päev linna wakame salati järele. Aimasin juba ette, et marineeritud wakame lisaainete nimekiri on kõike muud kui midagi ilusat, aga arvestan, et kogused, mida korraga söön on väikesed ja pigistan silma seetõttu kinni ning tuletan hetkeks Jaapanit meelde. Proovisingi teha sarnast wakame salatit pardilihaga, mida OKOs sõin.

Vaja läheb:
noori spinatilehti, peedilehti või lambasalatit
küps mango
redist
lutserni idusid
mungoa idusid
wakame vetikat ehk merikapsast
seesamiõli

Pardifilee marinaadis:
pardifileed
meresoola
musta pipart
yakitori kastet

Esmalt valmista ette pardifilee. Tee pardifilee nahaga osale risti-rästi lõiked, aga ära liha sisse lõika, muidu voolavad mahlad välja. Pane pardifilee nahk allpool külmale (!) pannile ja kuumuta seejärel pliit kõige kuumemasse asendisse. Kui pann kuumenenud, prae pardifileed mõlemalt poolt umbes 3 minutit, õli pole vaja lisada, kuna pardi nahast voolab välja piisavalt rasva. Seejärel tõsta pardifilee fooliumisse, maitsesta soola ja pipraga. Lisasin ka veidi Jaapani poest ostetud yakitori kastet. Mässi foolium pealt kokku ja küpseta 220-kraadises ahjus veel umbes 10 minutit. Arvesta, et pardifilee järelküpseb ka ahjust välja tulles fooliumi sees, seega ahjust välja võttes peaks liha seest olema veel punakas. Jahuta pardifilee ning lõika sellest salati peale panemiseks õhukesed viilud.

Pane kaussi noori spinati- või peedilehti või lambasalatit. Tükelda mango ja redis ning laota salatile. Puista salatile lutserni- ja mungoa idusid. Laota salatile ka wakame vetikat ning tõsta peale küpsetatud ja mahajahtunud pardifilee lõigud. Vala salatile kastet, mis pardifilee alla küpsedes kogunes ning veidi ka seesamiõli. Naudi kevadet!