Aasia supp Tom Kha ainetel

Talvisel ajal on Aasia päritolu vürtsikad ja soojendavad supid kui meie kliimasse loodud. See kõlab küll paradoksaalselt, sest need supid on ju tegelikult pärit kuuma kliimaga riikidest ning samamoodi nagu siinsete miinuskraadidega, meeldivad need supid mulle ka Tai päikesepaistes. Kummalisel kombel aga Eesti suvel ma Aasia toitudest ei mõtle ega valmista neid toiduks kohe üldse.

Sügisest kevadeni on aga minu köögis pidevalt midagi aasiapärast. See supp on minu enda looming, kuigi supi aluseks on Tai köögist tuntud kookospiima baasil Tom Kha supp. Õiges Tom Kha supis tegelikult väga palju söödavat polegi – on veidi kanaliha, seeni, mõni tomat ja imehea puljong, aga ka väga palju mittesöödavaid maitseköögivilju, mida hammas ei võta. Kuna siin meil selliseid maitseköögivilju saada pole, siis keedan Tom Kha puljongi kokku Tom Kha maitsesegust, Food Studio kanapuljongist, veest ja kookospiimast.

Minu Tom Kha supis kõlbab süüa kogu supp. See sisaldab paraja portsu köögivilju, kanaliha, seeni ning lisaks ka riisinuudleid ning loomulikult imehead puljongit, mis teebki sellest supist erilise toidu. Tasub proovida.

Tom Kha supp (5-6le):
200 g kirsstomateid
150-200 g rohelisi koos kaunadega herneid
1 mugulsibul
väike jupp tšillit
ca 2 cm viil ingverit
1 pakk (30 g) Tom Kha maitsesegu 
2 kanafileed (ca 400 g)
ca 200 g pruune šampinjone ja/või shiitake seeni
1 väike pakk (350 ml) Food Studio kanapuljongit
500 ml keeva vett
400 ml kookospiima
ca 100 g peenikesi riisinuudelid
pool laimi

Supi jaoks on küll päris palju tükeldamist, kuid soovitan kõik komponendid algul valmis hakkida ning seejärel on supi valmistamne juba kiire ja lihtne.

Viiluta seened. Sobivad nii (pruunid) šampinjonid kui ka shiitake seened. Viimased on eriti head Aasia toitudes, aga neid ei pruugi igalt poolt kätte saada (müüakse Balti jaama turul lahtiselt ja Rimis pakendatult).

Tükelda ka kanafilee suupärasteks õhukesteks tükkideks.

Eraldi lõikelaual (väldi kokkupuudet kanaga) tükelda köögiviljad – kaunadega herned ja kirsstomatid pooleks, sibul õhukesteks viiludeks. Tšilli ja ingver haki peenikeseks (kui pelgad tšillit, jäta see välja, sest Tom Kha maitsesegus on seda ka juba veidi sees).

Kui on olemas paksupõhjaline mittenakkuv pott, siis on võimalik toit valmis teha ühes nõus, kui aga mitte, siis läheb lisaks potile tarvis ka panni. Esmalt pane kuuma potti/pannile veidi õli ja prae kanaliha küpseks. Eemalda kana pannilt.

Nüüd prae samas nõus kergelt läbi seened. Selle etapi võib ka tegemata jätta ning lisada seened ilma eeltöötlemata supile, kuid mulle meeldivad Aasia suppides just praetud seened. Eemalda praetud seened pannilt.

Nüüd lisa pannile sibulad ning alanda kuumust, sest sibul ei tohi pruunistuda. Prae pidevalt lisades paar minutit, seejärel lisa poolitatud kirsstomatid, ingver ja tšilli, kuumuta veel mõned minutid. Lisa potti Tom Kha maitsesegu ning kohe seejärel Food studio kanapuljong ja keev vesi.

Kui supp on keema tõusnud, lisa supile riisinuudlid ja rohelised herned. Keeda veel mõned minutid ning sega supi sisse kookospiim. Kookospiima kogus võiks olla umbes kolmandik ülejäänud vedelikust. Lisa supile ka eelnevalt praetud kanaliha ja pigista supi sisse poole laimi mahl. Supp on valmis. Serveerides tõsta supi peale ka eelnevalt praetud seeni. Head isu!

Postituse koostööpartner on Food Studio puljongid.

Köögivilja-läätsesupp seentega

Mul on üks hea retsept kõigile püreesuppide austajatele, mis peaks ühtlasi huvi pakkuma ka veganitele, kuna juhuslikult on supi sisse sattunud kõik taimne. Samuti soovitan suppi neile vanematele, kes laste eest köögivilju peitma peavad; seda muidugi eeldusel, et lapsed üldse püreesuppe söövad.

Laste täisväärtuslik toidulaud on minu südameasjaks, aga see nõuab nii enda pingutust kui ka pidevat selgitustööd, kusjuures isegi ühe pere lapsed võivad olla olenemata samast kasvukeskkonnast sootuks erinevad. Kui mul suurema lapsega pole söömise osas erilisi muresid olnud, siis väiksem laps, just kooliteed alustanud poeg, on ääretult närb sööja. Siiski toite, mida ta suu sisse ei pane, on vaid üksikuid, kuid talle lihtsalt toit kui selline ei paku huvi ja söömine on üks tüütu kohustus. Halenaljakaim näide tema põlgusest toidu vastu on ehk see, kui ma küsisin, mida ta oma sünnipäevalaule tahaks, siis vastus oli: “mitte midagi”. Ehk siis tema arvates parim sünnipäev oleks ilma söögita. :)

Selle püreesupi sees on ohtralt köögivilju ning kiudainerikkaid läätsesid ja herneid. Kõike, mida üks täisväärtuslik toidukord peaks sisaldama, aga ühtlasi ka palju sellist, mille peale tulevad muidu etteheitvad kommentaarid nagu “juurseller näeb välja nagu mädanenud kapsas” või “ma sibulat ei söö” või siis salatit süües “võta mu tomati pealt see lääts ära”. Taldrikud said lastel igal juhul tühjaks ning kõik see, mille suhtes ma neid etteheiteid olen kuulnud, oli selle supi sees, aga seda ma (vähemalt väiksemale) lapsele ei öelnud.

Siiski, tõe huvides tuleb mainida, et supi garneeringuks kasutasin ma seeni vaid enda toidul ning lapsed sõid suppi koos praetud peekoniga. Supi sees olevad puravikud jäid aga nende poolt tuvastamatuks. Ideaalis oleksin lisanud ka supi peale värskeid praetud puravikke, kuid mul olid kodus vaid pruunid šampinjonid. Igal juhul neil, kel praegu puravikke või teisi metsaseeni saadaval, soovitan lisada just neid, aga ka pruun šampinjon sobib muude seente puudumise korral hästi.

Kui nüüd retsepti lähemalt uurida, siis võib ehk küsimusi tekitada, kas supi puljongiks ongi paljas vesi. Kuna aga supi koostises on ohtralt köögivilju ning ka peotäis seeni, siis need samad komponendid ongi, mis annavad keetes puljongile maitse ning soolast täiesti piisab, et supi maitset viimistleda.

Köögivilja-läätsesupp seentega (4-le):
300 g lillkapsast
2 porgandit (80-100 g)
1 keskmine mugulsibul
1 küüslauguküüs
1 varsselleri vars
ca 80 g juursellerit
veidi õli
soola
peotäis kuivatatud puravikke või kaks peotäit värskeid puravikke
1,5 dl kaunviljasegu (erinevat värvi läätsed ja herned; ostsin valmisseguna)
ca 750 - 850 ml vett (olenevalt sellest, kui paks supp meeldib)

Lisaks:
ca 200 g seeni (nt puravikke või pruune šampinjone)
õli praadimiseks
maitserohelist

Puhasta ja haki robustselt kõik supi sisse minevad köögiviljad. Kuna tegu on püreesupiga, pole tükeldusaste oluline.

Kuumuta mittenakkuv pott, lisa potti veidi õli ning kalla potti kõik hakitud köögiviljad. Küpseta köögivilju potis pidevalt segades ca 5 minutit ning jälgi, et kõrbema ei läheks. Kalla potti keev vesi ning lisa ka (vee all loputatud) kaunviljasegu, peotäis kuivatatud puravikke (kui pole kuivatatud puravikke, võib lisada ka pannil praetud värskeid puravikke vahetult enne supi püreestamist) ja maitsesta soolaga. Keeda suppi madalal kuumusel ca 15-20 minutit ning seejärel püreesta supp.

Supi keemise ajal prae pannil vähese õliga seened, lisa ka soola. Kalla supp kaussi, laota supile praetud seened ning ka meelepärast (aias leiduvat) maitserohelist.

Safranikollane lillkapsa püreesupp kukeseente ja röstitud lillkapsaga

Praegu on kohaliku tooraine kättesaadavuse tippaeg ning kõike seda kohalikku ja värsket lausa kutsub tarbima, kui turul või koduaias ringi jalutada. Kodumaised lillkapsad on praegu värskuse tipul ning neid leiab turult erinevas suuruses ja ka mitmes värvitoonis.

Hea viis süüa korraga erinevaid köögivilju on püreesupid. Lillkapsas on selle püreesupi peategelane. See annab põhimassi supile ning on röstitud kujul ühes kukeseentega ka supi peal.

Mulle meeldivad püreesupid alati koos tahkema lisandiga; ilma selleta tunduvad püreesupid liiga beebitoidud. Lisanditega annab aga alati vastavalt maitsele mängida. Kel kukeseened lemmikute hulka ei kuulu, siis vana hea traditsiooniline peekon sobib samuti selle supi peale.

Lillkapsasupp (4-le):
1 lillkapsas (ca 500 g)
2 porgandit
4 kartulit
4 küüslauguküünt
1 sl võid või õli
2 x näpuotsaga safranit
ca 500-700 ml kanapuljongit
ca 70 g parmesani juustu
soola
pipart
tšillihelbeid

Peale:
röstitud vürtsikat lillkapsast
võis praetud kukeseeni
kale ja/või murulauku
musta pipart

Tükelda lillkapsas. Kiireim viis selleks on terve lillkapsas lihtsalt suure noaga õhukeselt viilutada. Lillkapsa keskmisest osast saab siis ka efektseid lillkapsalaaste, mis lähevad ahju röstimisse ja hiljem supi peale. Vali supi peale minevad lillkapsalaastud (ca 100 g) ning pane need ahjuplaadile. Piserda laastud pealt oliiviõliga ning puista ka veidi soola, tšillihelbeid ja musta pipart. Küpseata lillkapsalaaste 200-kraadises ahjus umbes 10-15 minutit, kuni lillkapsas hakkab kergelt pruunistuma.

Seejärel puhasta ja tükelda porgand, kartul ja küüslauk; tükeldusaste ei mängi rolli, kuna hiljem läheb kogu mass püreestamisele. Kuumuta pott, pane sinna või sulama (aga ära pruunista) ning lisa tükeldatud porgand, kartul, küüslauk ja ülejäänud lillkapsas. Rösti köögivilju potis umbes 3-5 minutit ning sega pidevalt. Seejärel kalla köögiviljadele peale kuumutatud puljong, et see kataks kergelt köögivilju. Sobib hästi kana- või köögiviljapuljong ning kes ise puljongit keeta ei viitsi, siis kodumaine Food Studio kotti pakendatud pikalt keedetud sügava maitsega puljongid on kiire ja maitsev lahendus. Asja ajab ära ka ökoloogiline (ilma naatriumglutamaadita) puljongikuubik. Lisa nüüd potti ka paar näpuotsatäit safranit – see annab supile kollase värvuse ning annab mõnusa kergelt safranise maitsenüansi.

Keeda suppi umbes veerand tundi, kuni köögiviljad on pehmenenud. Püreesta supp sau- või kannmikseriga ja sega supi sisse riivitud parmesani juust.

Supi keemise ajal prae kukeseened kergelt võis (ca 4-5 min) ja lisa veidi soola.

Valmis supp jaga kaussidesse ning pane iga supi peale röstitud lillkapsalaastud ning praetud kukeseened ja jahvata veskist musta pipart. Haki supi peale ka murulauku või veidi kuumuses närtsitatud kale lehti (lisa viimasel minutil pannile kukeseente juurde).

Kukeseene-suvikõrvitsalisandiga risoto

Kukeseened ja suvikõrvitsad on suvisel toidulaual ühed sagedamini figureerivad toorained. Kui ikka aias kasvab kasvõi üksainus suvikõrvitsataim, on garanteeritud, et suvikõrvitsaid tekib mühinal ja kasutust leiavad need suvistes retseptides. Korjata tasub suvikõrvitsaid peenikeste mõnesajagrammiste viljadena – need on oluliselt maitsvamad, parema tekstuuriga ja kokkuvõttes tekib neid ka massi poolest vähem ☺.

Olen sel aastal suutnud isegi 4-aastase Hugo suvikõrvitsausku pöörata, kuigi ta varem krimpsutas selle peale nina. Aga piisas vaid, kui ta suvikõrvitsat ühel moel sööma sain, kadus tõrge ka teiste suvikõrvitsatoitude vastu. Jää sulatajaks olid imeõhukesed suvikõrvitsaviilud, praetud pannil võis soola ja pipraga ja peale sulatatud Gouda juustu. Nii lihtne, aga nii maitsev. Sel korral jagan retseptiks aga kukeseene-suvikõrvitsalisandiga risotot.

Risoto (4-le):
ca 10 g võid või oliiviõli
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
3 dl risoto riisi (nt Arborio)
1 dl valget veini
1 köögivilja-puljongikuubik (soovitavalt öko ja ilma glutamaadita)
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 75 g parmesani juustu

Kukeseene-suvikõrvitsalisand risotole:
ca 20 g võid või oliiviõli
1 väiksem mugulsibul
2 küüslauguküünt
ca 200 g kukeseeni
1 peenike suvikõrvits (ca 200 g)
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Esmalt pane risoto keema ning seejärel valmista risotole lisand. Kasuta risoto valmistamiseks mittenakkuva põhjaga potti. Haki sibul ja küüslauk (nii risoto sisse minev kui lisandisse minev), jaga kogus pooleks ning hauta risoto sisse minevat sibulat-küüslauku võis või oliiviõlis mõned minutid.

Tõsta kuumust, lisa risotoriis ja sega pidevalt. Kalla samasse potti valge vein ning lase alkoholil kuumuses aurustuda. Kalla risotoriisi peale umbes kahekordne riisi kogus keeva vett. Lisa potti ka puljongikuubik, sega ning jäta risoto madalale kuumusele hauduma. Sega aeg-ajalt ja lisa vett järk-järgult juurde. Keeda risotot pakil antud aja järgi, selleks kulub umbes 15-20 minutit.

Risoto keemise ajal valmista lisand. Sibul ja küüslauk on juba lisandiks hakitud. Haki ka kukeseened peeneks ja lõika suvikõrvitsast väikesed kuubikud. Kasuta vaid noort ja peenikest suvikõrvitsat, millel on õrn koor ja imeväikesed pehmekoelised seemned. Kuumuta pann, pane pannile osa võist ning hauta pannil hakitud sibulat ja küüslauku. Tõsta pannil kuumust, lisa pannile veel võid ja ka hakitud kukeseened. Prae umbes 3 minutit, lisa tükeldatud suvikõrvits ja prae veel umbes 2 minutit. Suvikõrvits peaks jääma krõmpsuv, seega ei tasu üle küpsetada. Maitseks lisa soola ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Lõpus sega risoto sissse parmesani juust, veidi pipart ja vajadusel lisa veel veidi vett. Eraldi soola pole vaja, kui kasutad soolaga puljongikuubikut ja ka parmesani juust on soolane. Risoto peab jääma kreemja ja veidi voolava tekstuuriga. Tõsta risoto peale lisand ja soovi korral jahvata veel musta pipart.

Koorene pasta kukeseente, porru ja suvikõrvitsaga

Milline sügis on sel aastal - või õigemini milline ootamatu suve jätk. Tavaliselt on septembrikuuga suvi kui lõigatult otsa saanud. Septembrisse võib sattuda veel mõni üksik suviselt soe päev, aga sellist aastat, kus suvi on kestnud juba kaks septembri esimest nädalat, mina ei mäleta. Päevad tunduvad praegu nii pikad - olen oma graafikut seoses Anee kooliminekuga nihutanud 3 tundi varasemaks ning ärkan juba kella 7 ajal. Aga igahommikune särav päike annab vaatamata varasele tõusmisele meeletult positiivse energia. Minu jaoks on iga aasta kõige raskem aeg suve üleminek sügiseks - ma lausa nagu leinan suve ja mõtlen hirmuga järgnevale üheksale kuule, mis tuleb külmas ja pimedas mööda saata. Olen proovinud oma mõtlemist korrigeerida ja leppida paratamatusega, et me elame sellises kliimas, aga ega see tuju paremaks tee - ma vist töötan päikesepatareiga :)  Kusjuures kogu selle päikesearmastuse juures mulle (enam praeguses vanuses) päevitada ei meeldi - naudin lihtsalt väljas päikese käes tegutsemist. Veel praegugi kolin suure osa toiduvalmistamisest õue - koorin ja tükeldan nii palju kui võimalik väljas terrassi peal istudes. Kukeseened, mis pasta sisse läksid, puhastasin ja tükeldasin liivakasti kõrval, kui Hugo seal mängis :)

Vaja läheb (3-le):
ca 400 g kukeseeni
võid
1 mugulsibul
1 keskmine porru
1 suvikõrvits (ca 200 g)
3 küüslauguküünt
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
380 ml rõõska koort (minul oli Nopri 35%-line koor)
ca 100 g parmesani juustu
serveerimiseks pastat

Sulata pannil või, hauta sibul madalal kuumusel klaasjaks. Eemalda sibul pannilt. Prae võis kukeseeni ning kui seentest tulev vedelik on aurustunud, lisa ka eelnevalt hautatud sibulad. Seejärel lisa hakitud küüslauk ning porru. Porrule tahaksin veidi tähelepanu juhtida. Ma ei tea, kui populaarne on porru eestlaste seas. Mina igal juhul kasutan porrut üsna sageli ning mul on mõned varred porrut alaliselt juurviljahoidlas olemas. Olen proovinud porrut ka kasvatada, kuid esimesel korral ei õnnestunud (taimed tuleb ette kasvatada ja alles siis istutada). Igal juhul eestimaist porrut saab turult veel isegi talve hakul - porru säilib heades hoiutingimustes kaua - eeldusel, et sellelt pealmisi määrdunud lehti maha ei koorita. Üldjuhul öeldakse, et porru rohelisi osi ei sööda ning need tuleb minema visata. Minule toitu ära visata ei meeldi - porru rohelist osa kasutan ma puljongi maitsestamisel ühe maitseköögiviljana (isegi siis, kui mul on vaja vaid porru valget osa, lõikan rohelise maha ja jätan külmkappi õiget aega ootama). Kui porrud pole väga jämedad, siis kõlbavad tegelikult ka pehmekoelisemad rohelised osad süüa, vaid pealmised lehed ja tipp tuleb eemaldada. Porru puhastamine nõuab loogilist mõtlemist :) Kunagi lõikasin ma porrust lihtsalt rattaid, aga kuna porru kasvab mullast välja, jääb porru kihtide vahele ka mulda. Pesin ja nõrutasin siis neid rattaid, aga mulda oli keeruline kätte saada. Vist oli see kokakoolis, kui sain teada porru puhastamise palju tõhusama meetodi - porru vars tuleb lõigata pikkupidi pooleks ning voolava vee all kõik avanenud kihid pesta. Edasi võib lõigata porrust siis kas poolkuud või tükeldada porru veel omakorda ca 10 cm juppideks ja lõigata peened ribad.


Kastme tegemine jäi pooleli seal, kus lisasin porru - see vajab vaid mõne minuti kuumust. Suvikõrvits riivi jämeda riiviga ning lisa ka see. Maitsesta kaste soola ja pipraga. Veel paar minutit kuumust, siis peale rõõsk koor, millel lasta keema tõusta. Lisa pasta (mis võib olla keenud 1-2 minutit vähem, kuna kuumas koores pasta järelvalmib) ning sega sisse parmesan. Serveeri kohe. Pannil seistes või taaskuumutades kaotab koorene pasta oma võlu.

Karulaugu-seenepasta kooreses kastmes

Vahel, kui jälle mõni jahupakk köögisahtli kinniminemist takistab, mõtlen ma, miks mul need sahtlid küll alati nii täis on. Mulle endalegi tundub, et ma olen nagu rott, kes kogub talvevarusid :) Mul on praktiliselt alati kodus olemas kõikvõimalikud jahud, erinevad suhkrud ja mesi, kümned erinevad õlid, või, sibul-küüslauk, munad, väga palju pastasorte, erinevaid tangaineid, kuivatatud puuvilju ja pähkleid, šokolaadi, maitseaineid, lisaks leiab sahvrist juurvilju ja sügavkülmast alati marju, seeni, liha ja kala. Olen mõelnud, kaua ma saaks kodus elada ilma, et poest ei peaks süüa ostma. Tõenäoliselt väga kaua. Vahel teengi ma teadlikult selliseid päevi, et ei käi ei poes ega turul ning teen süüa sellest, mis kodus olemas on. Järgnev toit ongi valminud ühel "kapitühjenduse" päeval.

Vaja läheb (2-le):
oliiviõli
1 sellerivars
1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
ca 150 g seeni (minul olid puravikud)
suur punt karulauku (läheb kuumutades väga palju kokku)
peotäis kirsstomateid
meresoola
purustatud musta pipart
ca 200 g pastat
200 ml rõõska koort
2 munakollast
ca 30 g riivitud parmesani

Hauta pannil oliiviõlis hakitud sibulaid ja sellerit ca 10 minutit. Samal ajal pane pasta keema. Hautatud sibulatele lisa seened. Minul läksid käiku viimane karp puravikke, mille veel sügavkülmast leidsin. Sügavkülmas hoitud seeni ma eelnevalt toatemperatuuril üles ei sulata - mulle tundub, et nii lähevad seened kummiks. Panen otse sügavkülmast pannile ja lasen kuumuses kiiresti üles sulada. Kui seened pannil sulanud, lisa hakitud küüslauk, poolekslõigatud kirsstomatid ja hakitud karulauk. Viimast võib panna ikka paraja portsu, kuna karulauk läheb kuumutades väga palju kokku (nagu ka spinatilehed). Kalla kohe pannile ka al dente keenud pasta. Sega kokku kaste - klopi lahti munakollane, lisa rõõsk koor ja riivitud parmesan. Vala kaste samuti pannile ning sega pasta läbi - see on sekundite küsimus, kui pasta on õige kreemjas ja koorene - just siis tuleb see pannilt eemaldada ja asuda kohe sööma.

Vürtsidega hautatud šampinjonid

Vürtsidega hautatud šampinjonide retsepti sain millalgi selle aasta alguses Pille korraldatud Gruusia toitude koolituselt. Olen neid seeni korduvalt kodus teinud ning sellest võib järeldada, et need maitsevad mulle väga. Hakkasin nende retsepti juba vist kevadel blogisse üles panema, kuid täpset samal päeval pani Pille selle retsepti ka enda blogisse üles. Seetõttu ei hakanud samasugust postitust täpselt samal päeval tegema :)
Tegin neid seeni eelmisel nädala taas ning siis meenus, et mul on need ju kunagi pildistatud ja retsept ka kirjas (mina suurendasin retseptis koore kogust - panen ühe topsi Nopri rõõska koort).
Šampinjon on muidu selline igav seen aga need šampinjonid teevad eriliseks just vürtsid, mis annavad minu arust seentele kergelt jõulumaitse - kasutatud ju nelki, kaneeli ja pipart… Soojal suvel need seened mu mõtetes ei mõlgu, aga külmal sügispäeval on need väga mõnusad.

Vaja läheb:
500 g šampinjone
1 sl võid
0,5 tl meresoola
380 ml 35%-st rõõska koort
6 tera musta pipart
3 nelgi õiepunga
2 loorberilehte
tükk kaneelikoort
suur peotäis hakitud värskset peterselli
suur peotäis hakitud värsket tilli
purustatud musta pipart

Viiluta šampinjonid jämedate viiludena. Nüüd veidi käsitööd, et hiljem hautise seest vürtse ükshaaval välja noppima ei peaks. Lõika marilist neljakandiline tükk, pane selle peale terapiprad, nelk, kaneel ja loorber ning seo niidiga marlikotike kinni. Mina kasutan hautamiseks kõrgete äärtega haudepanni. Pane pannile või, lisa seened ja prae mõni minut, lisa ka sool. Kalla seente peale vahukoor ning poeta hautisesse vürtsidega marlikotike. Hauta madalal kuumusel aeg-ajalt segades umbes 45 minutit, kuni rõõsk koor on kokku keenud ja jääb mõnusalt kreemjas. Enne serveerimist puista hautisesse purustatud musta pipart ning parast ports tilli ja peterselli.

Kuuseriisikasupp

Nädalavahetusel saime tädi käest suure hunniku kuuseriisikaid, mille ta oli samal hommikul Kääriku lähedalt metsast korjanud. Kuuseriisikaid olen nii palju kui ma lapsepõlvest alates mäletan, saanud alati just tädi Ene käest, kes neid oma kodu lähedalt ämbrite viisi metsast korjab. Mäletan lapsepõlvest purkides imepisikesi marineeritud kuuseriisikaid. Värske saagi korral saab neid kupatamist mittevajavaid seeni kasutada kus iganes analoogselt teiste seentega. Esimesel õhtul (et mitte öelda öösel) maiustasin puhtalt sibulaga praetud kuuseriisikatega, küll olid head. Igal juhul on need väga erilised seened, mille maitseomadustel tasub lasta esile tulla. Täna katsetasin kuuseriisikasuppi.

Vaja läheb:
ca 500 g kuuseriisikaid
oliiviõli
võid
ca 1,5-2 liitrit vett
2 porgandit
2 kartulit
1 porru
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
meresoola
purustatud musta pipart
2 loorberilehte
suur punt peterselli


Esmalt haki kuuseriisikad ning prae neid või ja oliiviõli segus; eemalda pannilt ja pane potti. Seejärel prae kergelt sibulat, küüslauku, porrut ja riivitud porgandit; kalla ka need potti. Vala potti vesi, lisa loorberilehed ning lase keema tõusta. Tükelda kartul ning lisa tükid supile, lisa ka soola ja purustatud musta pipart. Keeda, kuni kartul on paraja küpsusega ning lisa viimasena peenekshakitud petersell. Serveeri krõbedate kuklitega (mina röstisin kuklid ahjus peterselli maitsevõiga).

Täisterapasta puravike ja lamba sisefileega

Turupäevad on väga erinevad - on perioodid, kui ma käin turul ringi ja vaatan, mille pärast neid Hispaania kaubaga liigkasuvõtjaid siia nii palju lastakse ja on perioode, kui on nii palju väärtuslikku kodumaist kraami müügil, et kõike tahaks osta. See kontrast ei tulene vaid aastaaegastest. Tahaks vahel metsaseeni, mis pole vaid kukeseened, tomateid, mis erinevad nii kujult kui värvilt, tahaks kodumaist paprikat, tahaks suitsusiiga ja maheliha… Eelmisel nädalal oli just nimelt see tore aeg, kui müügil oli palju väärtuslikku eestimaist toitu. Sain puravikke, mida ma kaua igatsenud olen; ostsin kohe rohkem, et talveks sügavkülma panna. Tädi, kelle käest ma puravikud ostsin, ütles, et need korjas üks 80-aastane vanatädi, kes oma head kohta kellelegi ei reeda. Mina kahjuks häid puravikukohti ei tea ning olen sel aastal mustikaid korjates juhuslikult otsa komistanud vaid ühele puravikule.

Lisaks ostsin turult lamba sisefileed, mida saab sõprussidemete olemasolu korral lambalihaputkast leti alt. Selles, et lamba sisefilee igapäevaselt letil ei ilutse, on süüdi masu - nimelt käisid inimesed korduvalt kurjustamas, et sellisel karmil ajal 350-kroonise kilohinnaga lihatükke müüakse. Ei tea, kas masu on nüüdseks läbi, aga lamba sisefilee oli eelmisel nädalal letil taas aukohal. Kes lamba sisefileega pole enne kokku puutunud, siis see on väga väike (ca 70-100 g), imemaitsev ja pehme liha. Mina ostan seda iga nädal Aneele, kuna see on puhtaim ja parim liha, mida lapsele pakkuda.
Sel samal pärastlõunal valmistasin endale ja Aneele puravike ja lamba sisefileega pastaroa.

Vaja läheb (1 suur ja 1 väike sööja):
ca 125 g tagliatelle täisterapastat
oliiviõli
võid
ca 100 g puravikke
1 lamba sisefilee
pool paprikat
3 küüslauguküünt
ca 15 lehekest salveid
peterselli
soola
purustatud musta pipart
1 dl 35%-st rõõska koort
1 munakollane
20 g parmesani


Kuna peale meie armastavad puravikke ka ussid, siis hoidmaks suuremat osa seentest endale, tuleb need võimalikult kiiresti ära puhastada (muidu võib üks ussitanud seen rikkuda terve korvitäie ilusaid seeni). Tükelda puravikud ning hauta neid umbes 10 minutit või-oliiviõli segus, lisa veidi soola. Pane pasta jaoks vesi keema ning ajasta pasta valmimine liha-paprika- seente valmimisega samale ajale (jäta alles veidi pastakeeduvett). Võta seened pannilt või jätka teise panniga. Tükelda lamba sisefilee õhukesteks viiludeks, prae seda kergelt oliiviõlis, lisa paprikalaastud, hakitud küüslauk ja salvei. Lisa pannile eelnevalt praetud seened, al dente keedetud tagliatelle (arvesta, et pasta valmib veel veidi kuumal pannil edasi), petersell, sool ja must pipar, vajadusel niisuta veidi pastakeeduveega. Klopi lahti munakollane, lisa rõõsk koor ja paremsan ning kalla kaste pannile. Sega läbi, kuni kaste on kreemjas. Serveeri kohe. Muna-koorekaste kaotab oma kreemja konsistentsi minutitega, seega seda pannile sooja jätta pole hea mõte, samuti ei saa seda toitu hiljem üles soojendada.

Nii juhtub, kui emme liiga kaua toitu pildistab ja laps näljasena enam oodata ei kannata...

Eestimaine suvetoit

Kukeseened on mu vaieldamatud lemmikseened ning tavaliselt söön ma neid hooajal ikka väga tihti; sel suvel palavuse tõttu kahjuks aga palju harvem. Kui mõne magusa küpsetise pärast olen ma rohkem nõus nahast välja pugema, siis soolast toitu kaua köögis teha ei kannata. Soe toit on praegusel ajal meie peres täielik haruldus, kuid vahel harva seda siiski saab. Eestimaistest aias ja metsas kasvavatest suveandidest valmis väga mõnus ja kerge toit.


Vaja läheb:
värskeid kartuleid
kukeseeni
aedube
tilli
võid
oliiviõli
1 sibul
meresoola
purustatud musta pipart

Puhasta kukeseened ning prae neid võis, lisa ka hakitud sibul ning maitsesta soolaga. Lõika (vajadusel kooritud) kartul õhukesteks ratasteks ning prae need teisel pannil õlis või võis kergelt pruuniks; lisa ka soola. Auruta aedubasid mõni minut (või keeda korraks väheses vees), eemalda aedubadelt otsad ning lõika olenevalt pikkusest kaheks või kolmeks. Sega aurutatud oad kukeseente ja sibulaga. Serveeri oad ja kukeseened koos praetud värskete kartulitega. Purusta peale musta pipart ning puista hakitud tilli. No on mõnus! Eriti hästi maitseb õues süües.

Koorene peekoni-šampinjoni kaste

Olles vaimustuses oma uuest Jamie Kokakooli raamatust, tahan ma teile sellest raamatust tutvustada koorest peekoni-šampinjonikastme retsepti, mis viib lausa keele alla. See on parim koorene kaste, mida ma kunagi saanud olen. Ainult Jamie raamatu kogused ei pidanud paika (kui just pole mõeldud igale sööjale supilusikatäis kastet) - neid suurendasin, omalt poolt lisasin küüslaugu.


Vaja läheb (kolmele):
ca 200 g peekonit
5 šampinjoni
2 küüslauguküünt
ca 3-4 cm punast tšillit
punt värsket tüümiani
oliivõli
meresoola
purustatud musta pipart
3 dl crème fraîche'i

Kuna retsept eeldas crème fraîche'i kasutamist ja Eestis sellist kraami ei müüda, siis tuli see ise valmis teha - valmistamisõepetus nami-namist. Crème fraîche'i valmistamises midagi keerulist pole, vaid aega nõuab see - segasin omavahel 1 dl hapukoort ja 2 dl vahukoort ning kuumutasin 45 kraadini. Panin saadud segu purki ning jätsin 8-ks tunniks toasoojusesse (nami-nami väidab, et segu säilib külmkapis kuni kolm nädalat).
Kastet asusin tegema järgmisel päeval. Hakkisin peekoni väikesteks kuubikuteks, seened laastudeks ning tšilli, küüslaugu ja tüümiani peeneks. Panin pannile oliivõli ning praadisin selles peekonikuubikuid, kuni need muutusid krõbedaks. Lisasin pannile seened, tšilli, küüslaugu ja tüümiani ning maitsestasin soola ja pipraga; praadisin veel mõned minutid. Viimasena lisasin crème fraîche'i ja hautasin kastet umbes minuti. Serveerisin kastme koos ahjus küpsetatud sea sisefileega (maitseks tüümian pipar ja sool), mille lõikasin viiludeks ning toorsalatiga. Nurrusime terve perega seda süües.

Talvine kukeseenepasta

See on tõeline kiirtoit selle kõige parimas tähenduses - valmib vähem kui veerand tunniga ning on tõeliselt maitsev ja soojendav kõhutäis. Erinevalt traditsioonilisest kiirtoidust pole see pastaroog aga ebatervislik; kaalujälgijatele pole küll soovituslik, kuid kõigile, kes muidu tervislikust toitumisest lugu peavad ning häid rasvu ei karda - soovitan soojalt.


Vaja läheb (ühele):
ca 100 g (värsket) linguine pastat
ca 50 g külmutatud ja eelnevalt praetud kukeseeni
veidi oliivõli
väike tükk võid
punt peterselli
2 tomatit
ca 10 cm jupp zuccinit
1 suur küüslauguküüs
soola
musta pipart
parmesani
ca 70 ml 35%-st rõõska koort

Kasutasin sel korral värsket (või öeldakse eesti keeles toorest?) pastat, millel on kuivast pastast veidi rohkem maitset. Panin pasta joaks vee keema ning tükeldasin tomatid, küüslaugu, peterselli ja zuccini, riivisin ka parmesani. Võtsin sügavkülmast kukeseened - need võib ka seda toitu planeerides sulada lasta, kuid mul oli see kiire improvisatsioon lõunasöögist, mida varakult ei planeerinud. Minu värske pasta vajas keetmiseks vaid 4 minutit - kohe, kui pasta potti läks, panin kuumale pannile tüki võid ja oliivõli ning sulatasin selles kukeseened; lisasin ka hakitud tomatid, suvikõrvitsad ja küüslauguküüne, maitsestasin soola ja pipraga. Kallasin keenud pasta samuti pannile ning lisasin veidi ka pastakeeduvett. Alandasin kuumust ning kallasin pannile ka vahukoore ja riivitud parmesani - segasin hoolikalt läbi. Sõin koos toorsalatiga - tõeliselt maitsev lõuna.

Kõrvitsarisoto kukeseente ja vinnutatud kirsstomatitega

Kui esimesed õunad valmima hakkavad, on tunda, et sügis on lähedal, kui aga kõrvitsad juba parajas suuruses ning esimesed kollased lehed puudelt langevad, on sügise märgid juba ilmselged. Sügisesed jahedad ilmad tekitavad mõtteid teistsuguste toitude osas, tahaks midagi sooja ja kreemjat. Mõtted liikusid kõrvitsarisoto suunas, millele sai sisse pandud veel viimaseid värskeid kukeseeni sel aastal. Kukeseenesõpradel on talvevarud sügavkülmas juba olemas, eks; kui ei, siis nüüd on viimane aeg.

Vaja läheb (3-4 le):
250 g risotoriisi
2 väikest sibulat
oliivõli
1 dl valget veini
2 küüslauguküünt
500 g kõrvitsat (puhastatult)
50 g võid
ca 0,7 l aedviljapuljongit
150 g kukeseeni
peotäis peterselli
50 g parmesani
0,5 muskaatpähklit
purustatud musta pipart
ca 0,7 kg kirsstomateid

Alusta toidu tegemist vinnutatud kirsstomatite valmistamisega - tomatid valmivad poolekslõigatuna (lõikepind üleval) 130-kraadises ahjus olenevalt suurusest umbes 60-75 minutit. Need sobivad ideaalselt kõrvitsarisoto juurde. Järgmisena kõrvitsapüree - hauta pannil või sees (osa võist jäta ka kukeseentele) kõrvitsakuubikuid ja küüslauguküüsi umbes 15 minutit ning püreesta need seejärel. Prae võis kergelt läbi ka kukeseened (eriti armsad on risoto sees väikesed seened, mida ei pea pooleks lõikama). Pane paksupõhjalisse potti oliivõli ning kuumuta selles hakitud sibulaid, lisa ka risotoriis, samal ajal pidevalt segades. Kalla potti valge vein ning lase sellel aurustuda, seejärel kalla peale pool puljongist ning jäta tasasele tulele podisema. Kui puljong riisi imendunud, lisa teine osa puljongist. Kui riis on keenud al dente, kalla sellele peale kõrvitsapüree, hakitud petersell, lisa purustatud muskaatpähkel, riivitud parmesan ja kukeseened. Enne söömist laota risotole vinnutatud kirsstomatid, puista risotole peale veel värskelt purustatud muskaatpähklit ja riivitud parmesani, soovi korral ka musta pipart.

Täidetud spagetikõrvitsad

Ei, ma ei täida kõrvitsaid spagettidega :) Noarootsis kasvatab üks tädi heledaid suvikõrvitsaid, mille nimeks ta väidab olevat spagetikõrvitsad. Nimi "spagetikõrvits" tulevat selle kõrvitsa sisust, mis ahjus küpsedes muutub spagette meenutavaks. Tundus kummaline… Googeldasin ning sain teada, et tõesti eksisteerib sellise nimega liik suvikõrvitsaid, väliselt ei oskaks õrna roheka tooniga valgest suvikõrvitsast midagi eripärast oodata. Esimest korda saingi maitsta neid spagetikõrvitsaid Noarootsis Renee ema poolt valmistatutena; nii väga maitsesid. Sain endalgi kaks spagetikõrvitsat koju kaasa ning otsustasin need valmistada just sarnasel viisil, nagu neid saanud olin, lisasin küll täidisesse enda korjatud kukeseened.


Vaja läheb (neljale):
2 spagetikõrvitsat
võid
oliivõli
4 tomatit
3 küüslaguküünt
pool peotäit peterselli
soola
kukeseeni
rasvast juustu


Lõikasin spagetikõrvitsad pikuti pooleks ning võtsin lusikaga seemneosa seest välja, määrisin pealt veidi oliivõliga. Nõgususse panin mõned viilud võid, tükeldatud küüslauguküüned, hakitud peterselli, puistasin soola ning kergelt praetud kukeseened. Sisse peitsin ka veidi juustu. Kõige selle peale panin poolekslõigatud tomatid (lõikepind allapoole) ning küpsetasin 200 kraadiga umbes 45-50 minutit. Veidi enne valmimist panin peale veel mõned viilud juustu. Küpse spagetikõrvitsa sisu meenutas tõesti pikki spagette, nii et nad on ikka oma nime väärilised. Mulle maitsesid spagetikõrvitsad täidetuna isegi rohkem kui tavalised suvikõrvitsad, nende "liha" on kuidagi tugevakoelisem ja mõnusam.

Kukeseenesalat juustu, seedermänniseemnete ja röstitud suvikõrvitsalaastudega

Sai järgi proovitud, et lisaks kastmetele, pastadele ja pizzadele passivad kukeseened ka salatisse. Koos kukeseentega sobis salatisse ideaalselt ka Esko talu küüslaugu ja peterselliga fetalaadne salatijuust, seedermänniseemned ning röstitud suvikõrvitsalaastud. Proovige järgi, väga eriline salat!

Vaja läheb (2-3-le):
jääsalatit
3 tomatit
5 rohelise sibula vart
200 g kukeseeni
1 mugulsibul
meresoola
100 g Esko talu küüslaugu ja peterselliga salatijuustu
röstitud suvikõrvitsalaaste
röstitud seedermänniseemneid
kreekapähkliõli
sidrunimahla
kalakastet
2 tl suhkrut
purustatud musta pipart


Alusta salati tegemist lisandite valmistamisest. Lõika peenike suvikõrvits (millel pole sees suuri seemneid veel moodustunud) paari millimeetri paksusteks ratasteks ning aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, ripsuta peale kas meresoola või ürdisoola ning pane 100-kraadisesse ahju umbes 40-ks minutiks kuivama. Suvikõrvitsalaastud on valmis, kui muutuvad krõmpsuvaks (suvikõrvitsakrõpsud sobivad ka tervislikuks alternatiiviks kartulikrõpsudele). Seedermänniseemned rösti 180-kraadises ahjus kuldpruuniks. Prae kukeseened kergelt ning lisa hakitud mugulsibul ja sool.
Nüüd salatipõhi - pese ja kuivata hoolikalt jääsalat ning rebi tükkideks. Laota salat igale sööjale eraldi kaussidesse, siis säilib salatikaste oma kausis ning suurest anumast tõstes ei pea salatikihte lõhkuma. Salati peale aseta tomatirattad ja lõigu rohelist sibulat. Tõsta salatipõhjale ka praetud kukeseened ning lõika salatijuustust viilud. Esko talu küüslaugu ja peterselliga salatijuust, nagu nimigi ütleb, sobib ideaalselt just salatitesse. Juustu soolasus ning tugev maitse panevad salati elama. Salatikastmeks sega kokku kolm osa kreekapähkliõli, 1 osa sidrunimahla, mõned tilgad kalakastet ja 2 tl suhkrut ning kalla salat kastmega üle. Puista veel salatile peale röstitud seedermänniseemneid ning tõsta mõned röstitud suvikõrvitsalaastud.

Kukeseenepasta

Kukeseened on eriliste maitseomadustega seened, mille lisamine erinevatesse roogadesse annab toidule huvitava maitsenüansi, kusjuures 100 g kukeseeni sisaldab vaid 30 kcal. Kukeseened annavad küll vähe kaloreid, kuid sisaldavad D-vitamiini ning ka B-rühma vitamiine. Tänavusel kukeseenehooajal proovin valmistada kukeseenepastat; koorene kaste pasta peale tundub ideaalne.

Vaja läheb (1-2 portsjonit):
150 g täistera pennet
150 g kukeseeni
oliiviõli
1 väike brokoli
3 viilu värsket ananassi
peterselli
1 küüslauguküüs
1 mugulsibul
1 munakollane
1 dl 10%-list rõõska koort
30 g parmesani
soola
musta pipart


Panin pasta jaoks vee keema ning tükeldasin sibula, küüslaugu ja peterselli. Keerasin ananassilõikuriga ananassist sisu välja ning lõikasin rattad suupärasteks tükkideks. Brokoli küljest lõikasin õisikud ning panin need viieks minutiks aurupotti; oluline on, et brokoli jääks ikka krõmpsuv. Tegin valmis koorese kastme pasta peale - kloppisin munakollase, lisasin koore (sel korral oli 10%-line, kes aga rasvasema suutäie ees ära ei kohku, siis pasta peale sobib väga hästi ka 35%-line koor) ja parmesani. Praadisin veidi oliiviõlis kukeseeni, lisasin ka sibula, küüslaugu, peterselli ja soola. Kui pasta oli al dente keenud, valasin selle kurnatult pannile; pannile läksid ka ananassitükid ja aurutatud brokoli. Viimasena valasin peale koorese kastme ning segasin panniloleva läbi kuni kaste muutus kreemjaks. Lisasin veel maitse järgi soola ning purustasin musta pipart. Nagu ikka kooreste kastmete puhul, on oluline see õigel hetkel pannilt ära võtta, et kreemjas konsistents ei asenduks läbipaistva rasvasusega. Päris huvitavalt maitsev kooslus tuli, brokoli ja värske ananass sobisid hästi kooresesse kastmesse.

Ahjus küpsetatud lillkapsas kukeseentega

Kukeseenetoitude sari jätkub, seekord läksid kukeseened koos lillkapsaga ahju.

Vaja läheb (kahele):
1 keskmine lillkapsas
200 g kukeseeni
50 g spinatit
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
ürdisoola
1 dl rõõska koort
150 g mozzarellat
50 g parmesani
rohelist sibulat

Tükeldasin lillkapsa õisikuteks ning lasin aurupotis pehmeneda ca 5 minutit. Praadisin kergelt kukeseened, tükeldatud spinati, sibula ja küüslaugu. Tõstsin lillkapsad ahjuvormi ning valasin peale pannilt tulnud seened. Maitseks panin oma lemmik -ürdisoola, peale lõikusin mozzarellast tükikesed ning vormi põhja valasin 150 ml kohvikoort, et lillkapsad põhja ei kõrbeks. Küpsetasin ahjus 200 kraadiga umbes pool tundi. Serveerisin koos rohelise sibula ja riivitud parmesaniga, viimane sobis lillkapsaga ideaalselt kokku. Ma olen ikka täielik parmesanisõltlane, ma paneks peaaegu igale soolasele toidule parmesani ka peale, aga minu arust paremsan lihtsalt sobib igale poole ja teeb toidu veel paremaks. Kõrvalt vaadates võib selline parmesanisõltuvus päris kummalisena tunduda, on olemas ju ka ketšupisõltlasi - inimesed, kes tõmbavad iga toidu ketšupiga üle. Kui ma näen kedagi mingile toidule ketšupit lisamas, siis mulle kohe tundub, et toit on nii kehv, et ketšupiga tuleb selle maitse ära tappa. Ei tea, kas parmesanisõltuvus jätab sama mulje...

Kukeseene-suvikõrvitsapizza

Kukeseenehooajal jätkub sari kukeseenetoitudest; tänane plaan oli kukeseenepizza, kuid mõtteis on veel mitmed road kukeseentest, mida ma peagi ette võtan. See retsept on umbes midagi sellist, mis mul Jamie Oliveri ühest seenepizzast meeles on, eriti meeldis mulle, et pizzas on kasutatud suvikõrvitsat, mis on viilutatud kurgikoorijaga. Tainakoguste komponendid kontrollisin nami-namist üle.

Tainas (kuuele):
20 g pärmi
2 dl käesooja vett
1 tl soola
2 sl oliiviõli
350 g nisujahu

Täidis (kolmele):
4 sl oliiviõli
3 küüslauguküünt
1 sibul
2 keskmist suvikõrvitsat
300 g kukeseeni
soola
100 g mozzarellat
70 g parmesani

Kui tahta pizza algusest lõpuni ise valmis teha, tuleb varuda aega, kuna taina kerkimine vajab kannatust. Lahustasin pärmi käesoojas vees, segasin sellele hulka oliiviõli ja soola ning viimasena nisujahu. Algul tundus, et sellest veekogusest jääb väheseks, kuid tainast sõtkudes sulandus jahu ilusti massi. Üldiselt kehtib reegel, et mida kauem tainast sõtkuda, seda parem see tuleb, mina sõtkusin umbes 10 minutit ning panin siis selle Tupperware tainapotti kerkima; lasin kerkida 1,5 h; vahepeal käisin kaant tagasi vajutamas, mis rõhu all lahti hüppas. Kerkinud taina sõtkusin uuesti läbi ning hakkasin rullima, selleks tuleb ka varuda aega ja jõudu. Rullisin taina nii õhukeseks, et see ei mahtunud enam ahjuplaadile ära, selge oli ka see, et kolmekesi sellist kogust pizzat ära ei söö, seega lõikasin rullitud taina pooleks ning teisest poolest mõtlesin kaneelikuklid küpsetada. Vahepeal praadisin kergelt kukeseened ja tükeldatud sibula. Pizzapõhjaks mineva poole asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning hakkasin peale laduma täidist. Määrisin taina pealt oliiviõliga, puistasin peale purustatud küüslauku, laotasin ka kukeseened ja sibula, millele olin lisanud ka soola. Tõmbasin kurgikoorijaga suvikõrvitsast peeneid laastusid (suvikõrvitsasüdamikku jätsin järgi, see ei kõlba) ning laotasin need pizza peale laiali (mitte korrapäraselt), veidi panin ka soola. Viilutasin ka mozzarellapalli ning panin tükikesi pizza peale - nüüd läks pizza 200 kraadisesse ahju ca 20-25 minutiks küpsema. Mõned minutid enne valmimist puistasin pizza üle parmesaniga, sellel tuleb ainult sulada lasta, muidu kuivab ära, kui pikemalt ahju jätta. Pizza oli õige maitsev - pizzapõhi oli päris krõmps, aga mulle meeldibki just selline, täidis suurepärane - jällegi viis, kuidas suvikõrvitsat väga maitsvaks teha.

Kreemjas kukeseenekaste rohke rohelisega

Minule maitsevad kukeseened üliväga; nende hooajal söön neid ikka päris tihti. Panen igal aastal kukeseeni ka kergelt läbipraetuna sügavkülma, siis on neid hea ka talvel võtta. Täna valmis aga kreemjas kukeseenekaste, lisandiks värsked tillukesed koorega kartulid.

Vaja läheb (2,5-le):
200 g kukeseeni
1 sibul
peotäis värsket spinatit
ca 20 cm pikkune porru
värsket tüümiani
värsket tilli
oliiviõli
300 ml vahukoort
200 ml piima
2 spl toorjuustu
2 spl maisitärklist
veidi külma vett
värskeid keedetud kartuleid

Lõikusin rohelise kraami ning sibula peeneks, praadisin pannil oliiviõlis kergelt kukeseened ning lisasin järgemööda sibula, porru, spinati ja tüümiani. Kastme otsustasin teha eriti rammusa, kasutades selleks vahukoort, piima ja toorjuustu. Lasin kastmel tasasel tulel ca 10 minutit podiseda ning paksendasin selle lõpus maisitärklisega, viimasena lisasin värske tilli. Ideaalne oli seda serveerida tillukeste koorega keedetud kartulitega, peale ripsutasin veel värsket tilli. Viis keele alla ning ka kukeseenepõlgur Renee pidas seda kastet väga maitsvaks.

Kukeseente ja hakklihaga täidetud suvikõrvitsad

Kui suvikõrvitsad on muidu suhteliselt maitsetud ning paljude jaoks täiesti söödamatud viljad, siis ka neid saab tegelikult väga maitsvaks teha. Loomulikult on suvikõrvitsad parimad ikka suvel, mil neid ka Eestis kasvab. Suvikõrvitsaid on mitmeid erinevaid liike - on tumerohelistest helerohelisteni, on kollaseid, on kirjuid; ka suurus on neil erinev. Minu lemmikuteks on saanud õrnalt helerohelised ca 15-20 cm pikkused suvikõrvitsad, just neid on praegu igal pool turgudel ka müügil.

Käisin koos sõbranna Mari-Liisiga Nõmme turul ning tulime hiljem minu juurde sööma. Ka Mari-Liis oli algul väga skeptiline suvikõrvitsate suhtes... Minul oli plaan täita suvikõrvitsad hakkliha ja kukeseentega, samuti lisada erinevaid köögivilju.

Vaja läheb (neljale):
4 väiksemat suvikõrvitsat
200 g kukeseeni
200 g (sea)hakkliha
1 punane paprika
1 sibul
3 küüslauguküünt
suur peotäis hakitud spinatit
1 suur lihatomat
oliiviõli
meresoola
musta pipart
juustu
rukolat

Suvikõrvitsad lõikasin pikuti pooleks, seest urgitsesin pehmema osa välja, et oleks ruumi täidet panna. Pistsin suvikõrvitsalaevukesed 200 kraadiga ahju eelküpsema ning asusin täidist valmistama. Praadisin pannil kergelt oliiviõlis läbi hakkliha, hakitud sibula ja küüslaugu, peenekstükeldatud paprika ja tomati, samuti lisasin spinati, maitsestasin soola ja pipraga. Eraldi praadisin kukeseened, lisasin ka veidi soola. Võtsin suvikõrvitsad ahjust välja ning panin igaühte neist nii hakklihasegu kui kukeseeni - küpsetasin veel ahjus umbes 30 minutit, veidi enne valmimist panin suvikõrvitsatele peale ka juustu ning lasin sellel sulada. Maitsesid õige hästi, kõrvale näksisime veel rukolat. Mari-Liis oli üllatunud, et suvikõrvitsaid saab nii maitsvaks teha; plaanib edaspidi ka oma lapsed suvikõrvitsat sööma saada.