Esmaspäev, 6. september 2010

Täisterapasta puravike ja lamba sisefileega

Turupäevad on väga erinevad - on perioodid, kui ma käin turul ringi ja vaatan, mille pärast neid Hispaania kaubaga liigkasuvõtjaid siia nii palju lastakse ja on perioode, kui on nii palju väärtuslikku kodumaist kraami müügil, et kõike tahaks osta. See kontrast ei tulene vaid aastaaegastest. Tahaks vahel metsaseeni, mis pole vaid kukeseened, tomateid, mis erinevad nii kujult kui värvilt, tahaks kodumaist paprikat, tahaks suitsusiiga ja maheliha… Eelmisel nädalal oli just nimelt see tore aeg, kui müügil oli palju väärtuslikku eestimaist toitu. Sain puravikke, mida ma kaua igatsenud olen; ostsin kohe rohkem, et talveks sügavkülma panna. Tädi, kelle käest ma puravikud ostsin, ütles, et need korjas üks 80-aastane vanatädi, kes oma head kohta kellelegi ei reeda. Mina kahjuks häid puravikukohti ei tea ning olen sel aastal mustikaid korjates juhuslikult otsa komistanud vaid ühele puravikule.

Lisaks ostsin turult lamba sisefileed, mida saab sõprussidemete olemasolu korral lambalihaputkast leti alt. Selles, et lamba sisefilee igapäevaselt letil ei ilutse, on süüdi masu - nimelt käisid inimesed korduvalt kurjustamas, et sellisel karmil ajal 350-kroonise kilohinnaga lihatükke müüakse. Ei tea, kas masu on nüüdseks läbi, aga lamba sisefilee oli eelmisel nädalal letil taas aukohal. Kes lamba sisefileega pole enne kokku puutunud, siis see on väga väike (ca 70-100 g), imemaitsev ja pehme liha. Mina ostan seda iga nädal Aneele, kuna see on puhtaim ja parim liha, mida lapsele pakkuda.
Sel samal pärastlõunal valmistasin endale ja Aneele puravike ja lamba sisefileega pastaroa.

Vaja läheb (1 suur ja 1 väike sööja):
ca 125 g tagliatelle täisterapastat
oliiviõli
võid
ca 100 g puravikke
1 lamba sisefilee
pool paprikat
3 küüslauguküünt
ca 15 lehekest salveid
peterselli
soola
purustatud musta pipart
1 dl 35%-st rõõska koort
1 munakollane
20 g parmesani


Kuna peale meie armastavad puravikke ka ussid, siis hoidmaks suuremat osa seentest endale, tuleb need võimalikult kiiresti ära puhastada (muidu võib üks ussitanud seen rikkuda terve korvitäie ilusaid seeni). Tükelda puravikud ning hauta neid umbes 10 minutit või-oliiviõli segus, lisa veidi soola. Pane pasta jaoks vesi keema ning ajasta pasta valmimine liha-paprika- seente valmimisega samale ajale (jäta alles veidi pastakeeduvett). Võta seened pannilt või jätka teise panniga. Tükelda lamba sisefilee õhukesteks viiludeks, prae seda kergelt oliiviõlis, lisa paprikalaastud, hakitud küüslauk ja salvei. Lisa pannile eelnevalt praetud seened, al dente keedetud tagliatelle (arvesta, et pasta valmib veel veidi kuumal pannil edasi), petersell, sool ja must pipar, vajadusel niisuta veidi pastakeeduveega. Klopi lahti munakollane, lisa rõõsk koor ja paremsan ning kalla kaste pannile. Sega läbi, kuni kaste on kreemjas. Serveeri kohe. Muna-koorekaste kaotab oma kreemja konsistentsi minutitega, seega seda pannile sooja jätta pole hea mõte, samuti ei saa seda toitu hiljem üles soojendada.
Nii juhtub, kui emme liiga kaua toitu pildistab ja laps näljasena enam oodata ei kannata...

5 kommentaari:

  1. oh, puravikke on alati rõõm vaadata:)
    Aet, kas see täisterapasta ikka on hea või olete te selle maitsega ära harjunud? Ma olen paar korda proovinud ja ikka õiget pastarooga sellest ei saa, saepurumaitse on juures. Muid täisteratooteid-jahusid jne kasutan küll,aga see pasta on mu meelest imelik.

    VastaKustuta
  2. Tere, Mari-Liis!
    Rõõm kuulda Sinust.
    Oled vist aru saanud, et püüan võimalikult palju kasutada täisterapastat (ja üldse täisteratooteid). Mulle tundub, et täisterapasta ei jäta kedagi külmaks - vastakaid tundeid tekitab see igal juhul. Minu mees ei suuda täisterapastat ja ka paljusid Vändra leibu (kus sees on täisterajahu) üldse süüa, minule aga täisterapasta teatud olukorras maitseb. Nt kui pastal on koorene kaste, pole minu arust seda "saepurumaitset" küll absoluutselt tunda. Pestoga aga ma ise ei taha ka neid täisterapastasid. See konkreetne lingis viidatud tagliatelle on kooreses kastmes väga hea, aga ilma kastmeta vist ei sööks seda nii hea meelega. Ma ei teagi, kas see on maitsete harjutamises, et ma neid söön (ma ei saa öelda, et ma pole valiv, pastal ja pastal võib ikka väga suur vahe sees olla ja nt Manni makarone ma süüa ei suudaks). Lapsed armastavad ju ka väga pastatooteid - täisterapastat annan alati südamerahuga.

    VastaKustuta
  3. Manni makarone ei oska ma keetagi:) Ükskord olid kuidagi kappi sattunud ja proovisin, välja tuli mingi õudne kleepuv plöga. Palun vabandust sellise väljenduse eest toidublogis:).
    Täisterapastast nuudleid olen pannud supi sisse küll, kui nüüd järgi mõtlema hakata. Aga jah, mulle on nende maitse pastaroana harjumatu.

    VastaKustuta
  4. Käisime just laupäeval seeni korjamas. Saime uskumatult palju puravikke. Ma ju umbes 23 aastat oma elust käinud samas metsas kogu aeg, aga sellist puravikuküllust ei mäleta (küll aga on seal haavariisikaid, kaseriisikaid, tõmmuriisikaid, lepa- ja männiseeni, mõnel aastal ka võiseeni). Just noori puravikke saime palju ja ikka üpris puhtad. Lastele oli paras elamus, JJ, Daniel ja Gerda olid kaasas.
    Muide - puravikke ei tohtivat väga kaua jääs hoida. Kui, siis väga lühikest aega.
    Aga kukeseeni polegi ma sel aastal saanud :( kohe nukraks teeb.

    VastaKustuta
  5. Oi Liisu, kui tore! Ma aina kuulen inimeste puravikusaagist. Väga tahaks ise ka metsast puravikke leida. Läheme sel nädalavahetusel Saare metsa otsingule, seal on puravikke nähtud. Mina Aneed sel korral metsa kaasa ei võtnud, kuna tuli rohkem kõndida kui mustikakorjamisega ja puuke kardan ka (alles kuu aega tagasi sai metsast ühe).
    Seda tean, et seeni eriti kaua sügavkülmas hoida ei tohi.

    VastaKustuta