kolmapäev, 21. oktoober 2009

Teravalt koorene kanasupp värviküllaste aedviljadega

Renee käis eelmisel nädalal Rootsis ning jutustas mulle, et sõi seal restoranis ühte ääretult maitsvat koorest aga teravat kana ja aedviljadega suppi. Tal oli soov, et ma seda kodus ise ka teeksin. Väga raske on küll kujutada ette suppi, mida ise ei näinud ega maitsnud pole, kuulnud vaid kirjeldusena, et supi sees oli VIST praetud kanatükid, paprika, porru, sibul, porgand ja supp oli kreemjas-koorene, samas tuliselt terav; aedviljad selle sees täiesti krõmpsuvad, vaid väga kergelt kuumutatud. Supid pole senini eriti minu rida olnud, pelgan kooreseid ja püreesuppe, kuid kirjeldatav supp tundus päris põnev. Huvi minus tärkas ning otsustasin plaani teoks teha.


Järgneb minu improvisatsioon teemal terav ja koorene kanasupp värviliste aedviljadega; antud kogusest jagub 3-4-le inimesele:
1 kanafilee
2 punast paprikat
1 suur porgand
8 brüsseli kapsast
1 porru
1 punane sibul
2 küüslauguküünt
ca 2 cm tšillipipart
oliivõli
1 tl rohelist terapipart
2 loorberilehte
paprikapulbrit
musta pipart
soola
1 (öko)kanapuljongikuubik
1 liiter vett
1,2 dl 35%-st rõõska koort
1,5 dl õhukeselt riivitud parmesani
1 spl maisitärklist + veidi külma vett

Alustasin supi tegemist komponentide lõikumisega - kanafileest lõikasin õhukesed ribad, sama tegin porgandiga. Paprikast lõikasin suuremad tükid, arvestusega, et need ikka ühe ampsuga suhu mahuks, lõikusin ka porru ratasteks, sibula kuubikuteks ning küüslaugu ja tšilli peenikeseks, brüsseli kapsastelt võtsin pealmise kihi maha. Keetsin vee ning lahustasin selles kanapuljongikuubiku. Supipotti pole jätkuvalt midagi läinud. Praadisin pannil oliivõlis kergelt sibula ja küüslaugu, aga tõesti - väga kergelt, nende pannilt eemaldades ka porgandi ning viimasena kanafilee. Kallasin kergelt läbipraetud komponendid nüüd kuumutatud supipotti, lisasin soola, musta pipart ja paprikapulbrit ning kallasin peale puljongi, lisasin ka loorberilehed, rohelised terapiprad (neid ei ole vaja purustada, roheline pipar imab vedelikus kuumutades vett ning hamba alla sattudes pole üldse vänge - väga maitsvad on need) ja tšilli ning jätsin umbes 10 minutiks keema. Vastavalt kõvadusele hakkasin lisama komponente - esimesena läksid juurde brüsseli kapsad, mõne minuti pärast paprikad ning viimasena porru. Renee õpetuse järgi pidid kõik aedviljad supi sees olema krõmpsuvad, seega läks kohe pärast aedvilju supi sisse ka 35%-ne koor ning parmesan. Segasin supi läbi, kuid kreemjas see polnud, paksendamiseks proovisin supi sisse panna veidi maisitärklist, kuid ei julenud palju panna, ma kahtlen, et suppe maisitärklisega paksendatakse; võib-olla algfaasis lisatud jahu või hiljem juurde pandav toorjuust, mis selle supi kreemjaks muudaks…
Olgugi, et supp päris kreemjas polnud, olime me mõlemad supiga ääretult rahul - nentisime üheskoos, et see on parim supp, mille ma kunagi teinud olen.

4 kommentaari:

  1. Kõlab ülimaitsvana! Olen ise ka avastanud, et köögivilju ei olegi alati tarvis supi sees pehmeks keeta, isegi porgand võib tiba krõmpsuv olla ja väga hea on :)

    VastaKustuta
  2. Ma olen kuulnud, et isegi vee-jahuseguga saab püreesuppe paksendada (ja olen kahtlustanud, et just seda nad kohvikutes teevadki, miks muidu on kohvikutes nii maitsetud püreesupid), miks siis mitte tärklisega. Ise armastan püreesuppe väga, aga porgandi purustamisel lähevad need niigi küllalt paksuks. Tükilist kreemsuppi pole proovinud.

    VastaKustuta
  3. Väga maitsev supp tuli (eriti, kui oli külmkapis ööpäeva seisnud). Sinu blogi retseptid on minu jaoks alati kindla peale minek: tekib tahtmine millegi hea järele, lasen välja valida mõne sinu retseptidest ja pettuma ei ole veel kordagi pidanud.

    VastaKustuta