Pasta Carbonara

Pasta Carbonara on üks tõeliselt nauditav toit, aga ikka siis, kui see on hästi valmistatud (kuumutatud vahukoor spagettide peal pole just päris see…). Mina leidsin millalgi ideaalse Pasta Carbonara retsepti Juci toidublogist, tema oli omakorda kasutanud Nigella Lawsoni retsepti. Kuna Pasta Carbonara pole oma olemuselt just tervislike toitude kategooriasse kuuluv, siis mina proovisin mingi tervisliku nüansi ikka omalt poolt juurde anda - pastana kasutasin täisteraspagette ning lisasin juurde ka ühe porru.
Pasta Carbonara on toit, mida on äärmiselt raske pildile saada, et see näeks välja kreemjas ja isuäratav pastaroog, mida vaadates hakkab suu vett tilkuma mitte aga mingi värvitu ollus, mis südame pahaks ajab. Olen päris mitmed korrad juba toidublogi pidamise ajal üritanud Pasta Carbonarast head pilti saada, kuid pilte sirvides ei leidnud neist seni midagi avaldamisväärset. Sel korral tundus, et sain makrovõttega pildile õige nurga alt ja õige valgusega just soovitud hetke. Toidupildistajad kindlasti teavad, et mõni toit ei pruugi olla üldsegi nii staatiline kui esmalt näib - juba mõne minuti pärast võivad toidu omadused muutuda, seega tuleb ka toidupiltides vahel tabada hetke ja loomulikult jälgida ka valgust.

Vaja läheb (kolmele):
250 g spagette
125 g peekonit
3 küüslauguküünt
1 porru
peotäis peterselli
oliivõli
0,5 dl valget veini
soola
musta pipart
2 dl 35% -list rõõska koort
2 munakollast
ca 50 g parmesani
1/4 muskaatpähklit

Pasta Carbonara valmib tõeliselt kiiresti. Kui paned keema vee pasta jaoks, alusta ka kõikide komponentide hakkimisega. Kui peekon, küüslauk, petersell ja porru hakitud, läksid keevasse vette ka spagetid. Praadisin pannil oliivõlis kergelt peekonilaastud, küüslaugu, peterselli ja porru ning lisasin neile valge veini, lastes sellel peaaegu aurustuda. Kallasin juurde ka kurnatud spagetid (osa keeduvett jätsin alles) ning segasin läbi. Sel hetkel on mul tõsine vajadus teise paari käte järgi ning just siin saab kasutada aja võitmiseks tilka pastakeeduvett, et pannilolev ära ei kõrbeks. Ruttu kloppisin lahti munakollase, lisasin vahukoore ja riivitud paremsani ning segasin selle ühes kausis läbi. Lisasin soola ja pipart ning kummutasin kastme pannile ja segasin ruttu kõik läbi; pliidilt keerasin juba tule alt ära, sest munakollane liialt kuumust ei talu ja tõmbuks tükki. Segasin Pasta Carbonarat seni, kuni kaste muutus kreemjaks ning tõstsin ruttu kaussi. Puistasin peale purustatud muskaatpähklit ning lasin hea maitsta. Porru oli Pasta Carbonara sees väga hea tasakaalustaja, kõrvale sobib näksida ka rukola salatit ja kel parmesani veel vähe, siis paremsan sobib hästi ka Pasta Carbonara peale.
Hoiatus - Pasta Carbonara (nagu ka kõik teised kooresed pastad) ei tohi jääda pannile ootama, et sealt mõne aja pärast minnakse uut portsu tõstma - kreemjas konsistents kaob kuumuses minutitega - seega on targem paras ports kohe kaussi valmis tõsta.