Makroonid - saadud läbi suurte raskuste

Mulle ikka aeg-ajalt meeldib ette võtta veidi keerulisemaid ja aeganõudvamaid retsepte - makroonid on mul mõttes mõlkunud juba mitu kuud, nüüd siis tegin mõtte lõpuks teoks. Hobikokkajate seas on makroonid kindlasti üks suur väljakutse, katsetajaid leidub erinevates maailma nurkades ning pilte ideaalsetest makroonidest leidub paljudes blogides. Tegu on munavalgest, mandlijahust ja tuhksuhkrust koosnevate prantsusepäraste maiustustega, mille vahel on reeglina kreem; makroonide värvi ja kreemiga võib igaüks oma fantaasia piires mängida - mina katsetasin värvina astelpajujahu ning kreemina astelpajuvõiet, et nagu eestipärased makroonid siis :) Makroonide välimus on äärmiselt efektne, kuid et õige kuju ja vorm õnnestuks - selleks peab teadma nippe… Nami-namis foorumis on makroonidel lausa oma alateema, kus Kristjan on teinud ära suure eeltöö ning jagab lahkelt kõigile huvilistele eesti keeles infot makroonide valmistamise detailidest. Kuna ka Kristjani pildid andsid tunnistust makroonide õnnestumisest, siis polnud mul endal tarvis enam jalgratast leiutada, kasutasin tema baasretsepti.

Vaja läheb:
90 g munavalget (umbes 2 muna)
110 g mandlijahu
200 g tuhksuhkrut
30 g suhkrut
2x 2 spl astelpajujahu

Täidis:
astelpajuvõie - vt retsepti siit.



Juba tund aega enne algust võtsin munavalged toasoojusesse. Taas kööki naastes alustasin mandlijahu tegemist - selleks kasutasin mandlilaaste (kes teeb jahu mandlitest, siis mandlid peavad kindlasti olema kooritud), mille segasin tuhksuhkru ja astelpajujahuga (mõõtsin kogused ülitäpselt, kuna makroonide õnnestumises on iga detail oluline) ning peenestasin need köögikombainis, ikka väga peen ja jahu moodi mass peab välja tulema. Vaatasin tulemust - oli peen küll, kuid astelpajujahu polnud mingit silmaga nähtavat värvi andnud. Jooksin korraks retsepti kontrollima - ja avastasin, et kohe algul sain hakkama esimese äpardusega - astelpajujahu oleks pidanud minema munavalgete sisse… Urr! Teadsin juba alustades, et täna polnud õige päev makroonide tegemiseks, kuna tundsin end loiuna ning siis ei saa midagi suurt teha, ma lihtsalt ei jaksa sellises seisus hinge sinna sisse panna… No pooleli ka enam ei jäta ja uusi mandleid polnud ka kusagilt võtta; mõtlesin, et lisan siis astelpajujahu munavalgetele ka… ette aimates, et õnnestumist ei saa tulla. Olin veidi pettunud ka Taarapõllu talu astelpajujahus - kunagi oli see oranžikaskollane ja hästi peene jahvatusega ühtlane mass, sel aastal oli aga sisse pandud ka seemned, mis jätsid "jahusse" palju musti täpikesi ning värvisid selle üldpildis pruunikas-oranžiks (tõsi - kui tervislikkuse aspekti hinnata, siis just seemnetes peituvad astelpaju tervistavad omadused).

Järgmisena vahustasin täpselt kaalutud munavalged (90 g), millele lisasin poole vahustamise peal ka 30 g suhkrut ja teise 2 spl astelpajujahu (astelpajujahu proovisin veel enne köögikombainis peenemaks jahvatada, eriti ei õnnestunud). Kui munavalged vahustatud, hakkasin läbi peene sõela neile hulka hõõruma eelnevalt peenestatud mandli-tuhksuhkru-astelpajujahu. Püüdsin olla hoolas ning lasin igal sõelatäiel järgijäänud paksema massi veel kord köögikombainist läbi. Viimaks jäi sõelale veel veidi ülipeenikesi mandli-astelpajugraanuleid - mõtlesin, et mida ma nüüd nendega teen. Kuna tundsin, et olen juba niikuinii oma esimesed makroonid metsa keeranud, siis nühkisin ka selle viimase jäägi läbi veidi suuremate aukudega sõela siiski "tainasse" ja hakkasin segama, munavalgest pidi segades õhk välja saama ja moodustuma magmataoline mass. Tundus ilmvõimatu, et sellest segust jääks magmataoline mass, nagu Kristjan kirjeldas, kuiva koostisosa oli selgelt liiga palju! Magma peaks ju ikka voolav olema, minu makroonitainas meenutas aga pigem mõnda küpsisetainast. Olin kindel, et tainas on vale.
Järgmine etapp nägi ette tainast väikeste ringikeste ahjupaberile niristamist. Lõhkusin hiljuti ära oma tordipritsi ning pidin selle asemel kasutama kilekotti. Kuigi ma ei uskunud, et need enam õnnestuks, tegin ikka veel püüdlikult ühesuurused ringikesed (ca 2,5 cm läbimõõt). Makroonid ei tohi jääda pealt tipuga, vaid lamedad, neile peab küpsemise käigus tekkima nn jalg. Mõnele makroonile kippus tipp ikka jääma, kuna tainas oli liiga paks - selle lükkasin märjakstehtud sõrmega alla. Nüüd tuli makroonid jätta tunniks ajaks tuppa tahenema, neile pidi õhu käes peale tekkima koorik. Kuna ma aga olin kindel, et tainas on liiga paks, siis tegin sellest esialgsest tainast vaid ühe plaaditäie makroonihakatisi.

Arvates, et suudan päris makroonid siiski veidi tainast parandades välja võluda, vahustasin veel kaks munavalget ning segasin need tainasse. Nüüd tundus tainas just selline magmataoline olevat. Segasin ka piisavalt palju, et õhumullid kaoksid. Järgmised plaaditäied tegin siis uue ja vedelama tainaga. Niristasin taas kilekotiga küpsetuspaberile (küpsetuspaber peab olema kohe ahjuplaadil, hiljem neid liigutada ei saa) ringikesed ning jätsin need seisma. Kell oli juba päris palju ning päris tund ma neil taheneda ei lasknud. Pistsin esimese plaaditäie 160-kraadisesse (pöördõhuga) ahju ning istusin ahju kõrvale protsessi jälgima - mõne minutiga hakkasid need kerkima, mulle tundus, et uus tainas toimib, kuigi "jalga" ei näinud tekkivat. 8 minutit ja siis hakkasid makroonid juba pruuniks tõmbuma - ruttu võtsin need ahjust välja ja lükkasin sisse järgmise plaadi. Aga kohe, kui makroonid olid jõudnud ahjust välja, laskusid need taas alla ning olid sama lamedad kui enne ahju minemist. Ikka ei toiminud see uus tainas… Mitu tundi jändamist ja ei mingit tulemust. Ka teine plaaditäis käitus samuti. Viimasena pistsin ahju need esimesed "valest" tainast tehtud makroonid, enam ei viitsinud jälgida ka, likvideerisin köögis segadust. Kui hakkasin viimaseid makroone ahjust välja võtma, jäi mul suu lahti - need olid nagu PÄRIS. Ma ei uskunud oma silmi - need siiski õnnestusid ja tainas oli õige, kuigi see oli selgelt liiga paks. Võtsin need õigel hetkel välja (ikka 8 min 160-kraadises ahjus) ja ootasin, kas need oma kuju ei muuda. Ei laskunudki alla ja jäid päris jalaga makroonid. Just need viimased, kõige kauem seisnud makroonid, olid saanud toaõhu käes kindla kooriku peale ning küpsemise käigus eraldus nende seest pehmem kiht, millest tekkis nn jalg.

Algul mõtlesin, et panen oma küpsetustöökoja tänaseks kinni ja ei tegele nende libamakroonidega enam edasi, aga viimane pannitäis tekitas minus huvi viia protsess ikka lõpuni. Määrisin neile vahele astelpajuvõiet, mille olin valmistanud astelpajutordi jaoks. Lõpuks oli mul 8 päris makrooni ning hunnik ebaõnnestunud lamedaid munavalgelätakaid. Päris makroonid jäädvustasin ikka pildile ka, kuigi need olid ebaühtlase värviga ning neis oli selgelt näha astelpajujahust tulenevaid konarusi.

Ah jaa - maitsest ka :) Ega ma neid tegelikult maiste pärast teinudki, ikka rohkem selle põneva valmistamisprotsessi pärast (mis mul küll kujunes ebaõnnestumistejadaks). Mis sellest munavalgest ikka head saab - no pole need minu jaoks just õiged maiustused. Juba retsepti vaadates hirmutas mind neis sisalduv hiigelkogus valget suhkrut. Ja väga magusad need olidki, kohe väga magusad. Äkki šokolaadimakroonid jääks veidi vähem magusad, mõru kakao tasakaalustaks magusust.