Astelpajukreemiga martsipanitort

Mul on juba mõnda aega mõlkunud mõttes valmistada üks martsipanikattega tort, idee tuli sellest, kui leidsin Nõmme turul müügilt 60%-se mandlisisaldusega (Kalevi martsipanimassis peaks mandlisisaldus olema 20% ringis, ülejäänud on siis valge suhkur) kvaliteetset Taanis toodetud mandlimassi, saadaval oli ka mahemärgiga mandlimass, müüa oli ka igasuguseid värvilisi mandlimasse, mis jätaksid tordi efektsemaks, kuid E-ainete sisalduse tõttu ma neid siiski ei valinud - võtsin naturaalse beežikat tooni mandlimassi.
Kuigi see tort oli mul pidevalt alateadvuses, ei teadnud ma, kuidas seda täpselt teostada. Põhimõtteliselt olin valmis mõelnud, et tort peaks olema biskviittainast ja pealt martsipaniga, aga sisu osas mõte ei töötanud. Vahukoort ja kohupiima ma kookide vahel ei armasta, need tuli välistada.
Kuna olime eilseks külalised kutsunud, siis otsustasin selle tordi teoks teha. Hakates netist täidise osas inspiratsiooni otsima, meenus mulle kunagi Mari-Liisi poolt valmistatud lemon curd, mida ma vajaduse tekkides kindlasti proovida tahtsin. Sidruni vahetasin aga välja astelpaju vastu, algne retsept ja valmistamisõpetus siis Mari-Liisi blogist. Olles tordi mõtteliselt kokku pannud, hakkasin seda teostama. Etteruttavalt olgu öeldud, et selle valmistamine võtab terve päeva (või olen mina lihtsalt nii aeglane :)).


Astelpajuvõie:
75 g võid
150 g peeneteralist suhkrut
3 muna
1 dl viljalihaga astelpajumahla

Biskviit:
6 muna
6 sl rafineerimata roosuhkrut
6 sl pehmet nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Võikreem:
83 g võid
33 g kondenspiima
50 g tuhksuhkrut
vanilli

Tordi pealispind:
ca 300 g martsipani
tuhksuhkrut
astelpajumarju
3 ruutu mõrušokolaadi

Alustasin tordi tegemist astelpajuvõide valmistamisega. Lasin võil toasoojuses pehmeneda, lisasin suhkru ning vahustasin massi ühtlaseks, lisasin mikserdamist peatamata ükshaaval munad, viimasena viljalihaga astelpajumahla. Astelpajumahl oli mul enda valmistatud, kuna ma olen selle valmistanud Taarapõllu talu astelpajumahla ainetel, siis sobib kasutamiseks ka Taarapõllu talu mahl. Kallasin vahustatud ühtlase massi potti ning lasin väga tasasel tulel podiseda 15 minutit; aeg-ajalt segasin - segu muutus kuumutades paksemaks.
Järgmisena asusin biskviittaina juurde. Kuna kõige õhulisemat biskviittainast oskab teha mu Soomes elav vanaema, siis helistasin täpsete juhiste saamiseks temale. Munad tuli lasta toasoojuseks, seejärel vahustada munavalge ja -kollane koos, lisades kolmes osas suhkur - minul kulus munade korralikult vahulesaamiseks 20 minutit. Esimest korda tundsin, et mul oleks vaja ühte toredat "käed vabad" masinat, et ma ise 20 minutit kätt hoidma ei peaks… Segasin jahu sisse küpsetuspulbri ning lisasin jahu osade kaupa kõvaksvahustatud munadele - seda juba lusikaga segades. Jahuna kasutasin pehmet Sunnuntai nisujahu, biskviidi õnnestumiseks peab olema see eriliselt ühtlase ja peene jahvatusega, pole veel kohanud ühtegi mahemärgiga jahu, mis eriti tundlike tainaste jaoks sobiks. Biskviittainas ei tohi toorena seista, õhumullid kaovad ja tainas vajub alla - kuumutasin ahju juba varem 175-kraadini ning küpsetasin seda lahtikäivas ümmarguses koogivormis ca 25 minutit. Piilusin ahju ja tundus, et kerkib hästi.
Aeg on juba pärastlõunane - kõik see võtab aega, kui mõni komponent peab saama toasoojuseks, teine jälle jahtuma. Ootasingi astelpajuvõide ja biskviittaina jahtumist, et saaks edasi liikuda. Kui tainas jahtunud, lõikasin selle keskelt pooleks, kallasin taldrikule veel veidi astelpajumahla ning immutasin selles lahtilõigatud biskviite (ainult ühelt poolt - see, mis jääb sisse). Määrisin kummalegi poolele ohtralt astelpajuvõiet ning tõstsin biskviidid üksteise peale. Panin külmkappi imenduma.
Vahepeal tegelesin kõrvaliste asjadega, võimalik, et martsipanikihi võib tordile kohe peale tõmmata, kuid mina tegin seda alles paari tunni pärast. Hakates mõtlema teemal, kuidas martsipani tordile saada - jah, seda ma teadsin, et martsipani rullitakse - aga mida kasutada "liimina" - vaatasin nami-namisse ning leidsin sealt võikreemi retsepti. Seda otsustasingi kasutada, ainult koguseid vähendasin ja konjaki jätsin välja, kuna lapsele ei saa alkoholiga torti pakkuda. Võikreemi tegin nii - lasin võil toasoojuses pehmeneda, lisasin tuhksuhkru ja vanilli ning vahustasin, lisasin tasakesi ka kondenspiima. Määrisin tordi peale ja külgedele õhukese kihi võikreemi, sellest kogusest jäi veidi isegi üle. Võtsin mandlimassi ning muljusin seda käte vahel, nii, nagu plastiliiniga tehakse, käed tegin tuhksuhkruga kokku, et väga ei kleepuks, samuti panin rullimispinnale alla tuhksuhkrut ning rullisin mandlimassi paari millimeetri paksuseks. Lõikasin tordivormi põhja järgi ümmarguse ratta ning tõstsin selle tordile, ümberringi kleepisin samuti martsipanikatte. Kuna martsipan polnud tordi peal ühes tükis, siis liitekohtadesse ladusin astelpajudest "pärlikee". Tort oli peaaegu valmis, kuid nägi üsna näotu välja - lõpuks sulatasin mõrušokolaadi, panin selle kilekotti, tegin hambatikuga peenikese augu ning niristasin šokolaadi risti-rästi tordile. Tundus nagu päris :)
Kui Renee muidu täiesti jälestab astelpajumarju, siis ma siiski üritasin ta ära petta - ta küll küsis astelpajumarjadest kaunistuste kohta, kuid sees olev astelpajudest kreem tundus täiesti maitsev - nii maitsev, et võttis veel teisegi suure tüki. Tort maitses hästi ka külalistele; mina ütleks aga, et see oli päris söödav, arvestades, et tegu on siiski biskviittainaga, mis ei kuulu minu lemmikute hulka, samas kulub selle tordi valmistamiseks ebaproportsionaalselt suur hulk aega, Tarte Tatin valmib oluliselt kiiremini ja on päris palju maitsvam, aga mulle pakub õnneks rõõmu ka valmistamisprotsess ja uued katsetused, millest jälle midagi uut õpib.
Tõeline hitt oli igal juhul astelpajukreem selle tordi vahel, mis sobib ideaalselt ka saiamäärdena kasutamiseks.