Luubiga poodi

Autor: Aet Trisberg

Evelin Ilvese poolt kitsas ringis transrasvade kahjulikkusele tähelepanu juhtimine paisus hiljuti meedia vahendusel ühiskonnas palju kõneainet tekitavaks teemaks. Kõik meist tundsid end justkui puudutatuna, kuna Kalevi komme oleme me ju kõik söönud.

Intriigi tekitamiseks seoti transrasvade teema tihedalt Kalevi kommidega, kuid transrasvad jõuavad meie toidulauale lisaks maiustustele ka paljude teiste igapäevaste toitudega. Esmalt - margariin on transrasva kontsentraat, margariini määrime me saiale, mille koostises on omakorda margariin, samuti kasutatakse margariini praktiliselt eranditult kõikides poes müüdavates kookides-küpsistes. Toiduainetööstus on varmas leiutama üha uusi ja odavamaid viise, et ikka püsida konkurentsis - odavuse nimel on taimse rasva baasil valmistatud ka suur hulk jäätistest ja kohukestest, taimne rasv on tunginud isegi mõne juustu ja koore sisse.

Kuna transrasvade märgistamiseks pole seatud riiklikke regulatsioone, on ilma teemakohase terminoloogia selgekstegemiseta nende olemasolu toodetes suhteliselt keeruline tuvastada. Küll aga on seadusega reguleeritud, milliseid toidu lisaaineid, teisisõnu E-aineid, võib toiduainetööstus kasutada. Samas on teaduslikult tõestatud, et mitmed toidu lisaained põhjusavad osadel inimestel tervisehädasid. Siinkohal tasub äramärkimist, et E-aineid ei sisalda üksnes värvilised maiustused, vaid praktiliselt kõik tavapärased tooted, mida inimene on harjunud ohtu aimamata ostukorvi laduma - saiad-leivad, kohupiimad-jogurtid-juustud, mahlad ja karastusjoogid, vorsti- ja singitooted, ka (hakk)lihad, margariinid, majoneesid, jäätised, koogid, küpsised…see loetelu on lõputu - reaalsuses on raske leida poes toodet, mille konsistentsi, maitset, värvi või säilivust poleks "parandatud" mõne E-aine abil. Kuigi E-ainete ohutu kogus toodetes on paika pandud keskmise täiskasvanu kehakaalu arvestades, ei tähenda see aga, et E-ainete tarbimine täiskasvanud inimesele terviseriski ei kujundaks - päevast päeva erinevaid E-aineid sisaldavaid toite tarbides võib ka täiskasvanud kergelt normaalkogused ületada, rääkimata siis lastest, kelle oluliselt väiksem organism ei suuda sarnaste E-ainete kogustega võidelda. Paraku toiduainetööstuse üks suur sihtgrupp ongi lapsed, kellele suunatud multifilmikangelaste ning muude laste jaoks pilkupüüdvate tegelastega pakendite sisu ei tahaks teadlik ja tervisest hooliv lapsevanem oma lapsele söögiks lubada. Reaalsus näitab, et tootjad ei hooli muust kui kasumist, mis paneb neid pikema säilivusaja ning erksama värvi saavutamiseks tootma inimeste tervist ohustavaid tooteid. Ka laste sagedased külmetushaigused, väsimus ja allergiad on sageli tingitud lisaaineid sisaldava toidu tarbimisest - mittetäisväärtuslik toit nõrgestab organismi, tehes selle vastuvõtlikuks erinevatele haigusetekitajatele.

Toitumine mõjutab koos liikumisega olulisel määral inimese tervist - kui 20-40-aastane "kõigesööja" võib väita, et tema tervisel pole olenemata E-aineid ja transrasvu sisaldavate toitude tarbimisest märke halvenemise poole, siis aastate lisandudes annavad ebatervislikud eluviisid endast märku erinevate tervisehädade näol. Mõtlemisainet oleks siin nii üksikisiku kui riigi tasandil - kas me tahame elada maailmas, kus meie tervist laastab võimalikult odavalt toodetud tervistkahjustav toit? Tootjad eeldavad, et tarbija on üldjuhul rumal - oma toote esiletõstmiseks kasutatakse poolikuid tõdesid - olgugi, et inimestele on kampaaniatega teadvustatud, et nt "Aus kaup" märgistust kandev sink ei sisalda kondijahu, samas jäätakse aga mainimata, et nimetatud lihatoode sisaldab ühte kahjulikemat E-ainet naatriumglutamaati ning lisaks veel säilitusaineid - kas see kaup on siis tõesti aus? Alternatiiviks suurtööstuste toodangule on loomulikult olemas lisaainetevaba mahemärgiga kaup, kuid kõrge hinna tõttu pole see paraku kättesaadav suurele hulgale inimestele.

Tuleb leida viis, kuidas survestada tootjaid valmistama tervisesõbralikku toitu - olgu selleks siis riigipoolsed regulatsioonid teatud ainete kasutamisele toitudes või teadliku tarbija valikud, kes oma ostukäitumisega saaksid reguleerida turuolukorda. Inimeste tervis ja töövõime on riigi suurim vara, seetõttu peaks riik sellesse valdkonda panustama - olgu selleks siis vastavate regulatsioonide kehtestamine, mis keelaks riigis nt transrasvu sisaldavate toodete müümise või vastavasisuline teavitustöö. Praeguses olukorras, kus E-aineid ja transrasvu kasutavad sama agaralt nii välismaised kui kodumaised toojad, pole tervislikkuse seisukohast vaadates mõjuvat põhjust, miks peaks eelistama eestimaist. Et eestimaised tooted tõesti oma head mainet ning kodumaiste tarbijate heakskiitu vääriksid, peaksid need olema tõesti puhtad - puhtad E-ainetest ja transrasvadest.

Sama artikkel ilmus 27.10.09 EPL arvamusküljel.