esmaspäev, 26. september 2011

Õunamahl

Meie peres on õunamahla tehtud nii kaua, kui ma mäletan. Lapsena olin ma õunamahla tegemises pea alati abitööline. See tundus palju põnevam töö võrreldes kanadele nõgeste korjamise või hekialuste rohimisega. Loopida õunu purustajasse, mässida püreed kaltsude vahele ja pressida see mingi kummalise masina abil mahlaks. Ja siis juua seal samas seda värsket ja magusat mahla.



Kunagi sai mahla tehtud ja talveks pudelisse pandud ikka sadu liitreid. Õunamahl oli vaid üks suure õunaaia iga-aastane saadus; ka õunakompottide rivi keldri riiulitel oli mitmeid meetreid pikk.


Vahepeal olid ajad, kui kodusest õunamahlast oli isu ikka parajalt täis ning palju parem tundus juua poe pakimahlu. Mõned aastad koduse õunamahla ignoreerimist muutsid mahla taas ihaldusväärseks.



Viimased aastad on kodune õunamahl tundunud taas väärt kraam. Eks nõudluse ja pakkumise suhe ole ka muutunud - nüüd keegi enam sellistes kogustes mahla ei tee ning terveks talveks seda joomiseks ei jagu.







Sel nädalavahetusel tegime minu vanemate juures taas õunamahla (kui täpne olla, siis meenutas see pigem Lõuna-Euroopa moodi töö tegemist, kus üks tegutseb ja neli ülejäänut seisavad käed taskus kõrval ja jälgivad protsessi). Mahlategu sai ette võetud eelkõige Aneele näitamiseks, kuidas valmib õunamahl.


Pildiseeria autor on Kaisa-Maarja.

laupäev, 24. september 2011

Tomatikaste pastale; võib panna ka talveks purki

Sellist tomatikastet olen ma söönud terve tänavuse tomatihooaja. Algul seda päris retseptiks ei pidanudki, lihtsalt sai tomatiuputuses pidevalt rohke tomatiga toite välja mõeldud ja selle kastme puhul läksid käiku tomatiga loogiliselt sobivad komponendid, mis alati kodus olemas. Millegipärast maitses see kaste nii väga, et tegin seda veel ja veel, sai pakutud mitmetele külalistelegi ning nendegi poolt heaks kiidetud.
Retsept ilmus ka tänases Postimehe Arteris.

Vaja läheb (2-le):
praadimiseks sobilikku oliiviõli
1 mugulsibul
1 paprika
6 tomatit
2 küüslauguküünt
soovi korral jupp tšillit
punt peterselli
0,5 tl meresoola
1 tl muscovado suhkrut
purustatud musta pipart

Serveerimiseks: pastat ja parmesani


Haki kõik komponendid tükkideks. Prae madalal kuumusel oliiviõlis hakitud sibulad ja paprika, kuni need pehmenevad, lisa tomat, küüslauk ja soovi korral ka tšilli ning hauta madalal kuumusel ajaliselt umbes 20 minutit (suuremat kogust valmistades on ka hautamisaeg veidi pikem). Maitsesta peterselli, soola, pipra ja muscovado suhkruga.
Tomatikaste sobib serveerimiseks kuumalt meelepärase pastaga; peale puista riivitud parmesani. Samuti võib tomatikastme purki panna ning säilitada talveks.

neljapäev, 22. september 2011

Borš

Kolm nädalat vaikust blogis pole tingitud sellest, et ma oleks oma blogi maha jätnud. Täpselt kolm nädalat tagasi, 1. septembril, sündis meie perre teine laps - poeg Hugo. Arvutikaugeks muutumisele on aidanud tublisti kaasa ka asjaolu, et lapse sünniga samale ajale langes kolimine uude koju, millega seotud toimingud tegelikult mitu nädalat mu põhilised ajaröövlid ongi. Beebi ju esimesel elukuul põhiliselt magab, tema palju ei nõua.

4-päevane Hugo

Neil nädalatel oleme jõudnud juba mitmeid külalisi võõrustada ning kuigi ma olen vastsündinu ema, ei jookse ma poodi külalistele pakkumiseks valmistoitu ostma, vaid püüan poisi uneajal midagi ikka vaaritada. Rohkem kui retseptide kirjapanemisega, olen jõudnud tegeleda pildistamisega ning lisaks beebi erinevatele näoilmetele olen üles pildistanud ka osa uusi toite. Kunagi jõuavad need kindlasti ka blogisse.

Uue hooaja alustuseks minu borši retsept, mida ma olen korduvalt teinud ja mis on kujunenud meie pere üheks lemmiksupiks, aga imekombel avastasin, et blogis seda polegi. Sõbranna, kes külas käis ja meiega suppi sõi, mainis, et tema ei oskagi borši teha. Siit tuleb retsept. Borši tegu nõuab küll palju aega - nagu kõik lihapuljongiga supid - kuid see on tõesti hea supp ja hea toit väärib ajakulu.

Puljong:
ca 800 g lambakooti
ca 3,5-4 l vett
1 porgand
1 sibul
paras punt peterselli
2 oksa rosmariini
3 loorberilehte
meresoola
musta terapipart

Lisaks:
2 peeti
2 porgandit
200 g hapukapsast
5-6 sl tomatipastat
3 küüslauguküünt
oliiviõli
1 tl rafineerimata roosuhkrut
purustatud musta pipart
meresoola
3 kartulit
kontide küljest liha

Serveerimiseks:
siledalehelist peterselli
hapukoort

Esmalt keeda puljong. Pane potti lambakoodid ning kata need külma veega; lase keema tõusta ja vala esimene vesi ära; pese ka pott. Pese koodid jooksva vee all puhtaks. Sellist kupatamist esmalt tehes saad selge ja puhta puljongi. See on palju lihtsam kui supilt vahtu pealt ära koorida. Teist korda koote ja vett keema ajades ei tekigi puljongi pinnale enam eriti vahtu; kui veidi tekib, eemalda see enne maitseainete lisamist. Kui koodid lähevad keema, lisa puljongile poolekslõigatud sibul (võib olla koorega, siis jääb puljong kollakam), porgand, punt peterselli ja rosmariini, loorberilehed, pipraterad ning meresoola. Keeda madalal kuumusel ca 3 h. Kurna puljong puhtasse potti.
Riivi peet ja porgand, haki mugulsibul. Hauta oliiviõlis pannil sibulat, lisa peet, porgand ja hapukapsas ning hauta küpseks. Vajadusel lisa niisutamiseks paar dl puljongit. Maitsesta tomatipasta, hakitud küüslaugu, soola, suhkru ja pipraga. Tükelda kartul ning keeda puljongis küpseks, lisa supile pannilt ülejäänud hautatud köögiviljad ning kontide küljest puhastatud suupärased lihatükid. Lase supil keema tõusta ning enne söömist veel veidi tõmmata. Serveeri siledalehelise peterselli ning hapukoorega (minul puudub viimane pildilt, kuna ma ei söö hapukoort).