neljapäev, 15. november 2018

Kalakotletid

Taas on mul jagada üks imeliselt hea kotletiretsept – seekord põhitooraineks kala. Ja taaskord saan rõõmustada, et just laste jaoks on kotletid kohe eriti minev toit. Isegi mu 7-aastane staarpirtsutaja sööb isuga ja küsib ka juurde. Samas on kala talle olnud alati meeltmööda ning üldiselt kalaroogasid ta ära ei põlga.

Olen neid kalakotlette teinud juba päris palju ning tooraineks olen kasutanud erinevaid kalasid – olen teinud kotlette eraldi haugist ja ahvenast ning ka ahvena-koha segust (umbes 50-50 suhtes). Kõige paremaks neist oleme tunnistanud just selle viimase, kuigi märkimisväärseid maitse- ja tekstuurivahesid siiski erinevate valgete kalade vahel ei esine.

Kui nüüd keegi hakkab neid kalakotlette tegema, siis kindlasti ei peaks meeleheitlikult taga ajama just nimelt ahvena- ja kohafileed, selleks sobivad tegelikult vist enamik valgeid kalu. Ahvena- ja kohafilee on küll minu arust pea alati kättesaadavad Kalamajaka poodides ning mul on neid Tabasalust läbi sõites alati väga mugav kaasa osta. Samuti on seal enamasti saada ka haugifileed. Kui haug on muidu väga luine kala, siis kalakotlettide sees pole haugi väikeseid luid absoluutselt tundma.

Kalakotlettide tooraineks olen ostnud alati nahata kalafileed. Kala puhastamine on asi, mida mulle kohe üldse teha ei meeldi. Kalafilee olen ise ajanud läbi hakklihamasina, aga selle puudumisel peaks sobima ka S-kujulise lõiketeraga köögikombain.

Kalakotlettide retsepti algautoriks on Roman Zaštšerinski, kelle haugikookide retseptile tuginedes ma tegin ka neid kalakotlette. Pole varem kunagi kotlettide sisse pannud riivsaia, pigem ikka alati porgandit, suvikõrvitsat või muud kasulikku, aga sel korral tahtsin kohe proovida, mida teeb riivsai kotleti sees. See teeb kotletid kergesti vormitavaks ning annab massi, aga maitses ei erista küll kotleti sees riivsaia olemasolu.

Kalakotletid (10 tk):
300 g kalahakkliha (hakkliha tegemiseks sobivad valged kalad nagu haugi-, ahvena- või kohafilee) (meie lemmik ahven+ koha võrdses koguses)
1 väike mugulsibul
1 tl võid
50 g riivsaia + (4 sl riivsaia paneerimiseks)
100 ml 35%-st rõõska koort 
2 tl sulatatud juustu
1 muna
ca ½ tl (Himaalaja) soola
maitse järgi valget pipart
ca 4 tl hakitud tilli (sobib ka sügavkülmast)

Valmista kalahakkliha kas hakklihamasinaga või köögikombaini S-kujulise lõiketeraga.  Hakklihamasinaga jääb mass ühtlasem. Haki mugulsibul peenikeseks ning prae pannil koos võiga õrnal kuumusel klaasjaks (ja jäta jahtuma).

Kalla riivsaiale peale rõõsk koor ning sega ained omavahel ühtlaseks, et riivsai ei jääks tükki. Ära jäta segu pikemalt seisma, kuna see “kivistub” väga kiiresti ning selle uuesti lahti “sulatamiseks” on tarvis veel rõõska koort lisada ja väga hoolikalt segada. Ma ühe korra alustasin kotlettide tegemisest just riisaia ja koore kokku segamisest, aga kui neid lisama hakkasin, oli mass juba liiga jäik, et seda kotletitainasse segada. Seega soovitus – tee kokku segamine vahetult enne tainasse segamist (max 1-2 min varem).

Nüüd lisa valmis kalahakklihale sool, pipar ja muna ning sega mass läbi. Seejärel lisa tainasse riivsaia-kooresegu ning sega kotletitainas veelkord läbi. Lisada on jäänud veel praetud sibul, sulatatud juust ja till. Sega veelkord kõik läbi, vormi käte vahel pätsikesed ning veereta pätsikesi riivsaias.

Kalla kuumale pannile õli ning pane kotletid pannile. Prae kotlette keskmisel kuumusel kummaltki poolt umbes 5 minutit.

Sellel fotol on kalakotletid koos ahjupeediga, aga kalakotletid sobivad suurepäraselt ka koos kartulipudruga söömiseks ning maitsevad sellises koosluses väga hästi ka lastele.

teisipäev, 6. november 2018

Toidust veidi teise nurga alt ehk kui kuidas ja millega toita nahka

Mina, kes ma olen puhta toidu usku, ei vaata seda teemat tegelikult üldse nii kitsalt toitumise keskselt, vaid pigem on märksõnaks terve olemine üldisemalt. Tõsi, toiduvalikutel on väga oluline roll inimese tervisliku seisundi kujunemisel, kuid inimese enda valikutel põhinevaid tegureid, mis mõjutavad tervist, on veel väga palju erinevaid alates füüsilisest aktiivsusest ja une pikkusest kuni selleni, mida me sisse hingame või mida endale nahale määrime.

Paralleelselt sellega, kui hakkasin puhtast toidust lugu pidama, tekkis koos kogemuste ja lugemusega teadlikkus ka kõige ümbritseva suhtes, mis võib inimese tervist mõjutada. Paljud inimesed on mahetoidu ja looduskosmeetika juurde jõudnud “tänu” mingi probleemi ilmnemisele. Nii oli ka minu puhul, kui minu otsuseid hakkasid mõjutama lapse allergiad, mille läbi muutusid nii minu toiduvalikud kui ka tekkisid majapidamisse teised pesuvahendid ja nahahooldustooted.

Tänase postituse tahaksingi pühendada toidule kaudsemas mõttes - sellele “toidule”, mis meisse naha kaudu jõuab ehk kosmeetika- ja nahahooldustoodetele. Nahk kui keha suurim organ toimib küll kaitsebarjäärina, kuid läbi naha tungib või sageli imendub ka verre aineid, mis nahaga kokku puutuvad ning mida hoiatavamatel andmetel on isegi 60-70%. Selles kontekstis tuleb siiski eristada termineid imendumine (absorbation) ja läbitungimine (penetration) ehk kas nahaga kokkupuutuv aine on võimeline tungima inimese vereringesse või läbib üksnes naha erinevaid kihte.
Bottega Verde dekoratiivkosmeetikasari "100% naturale" (foto: Bottega Verde)

Tundlikuma nahaga inimestel annab organism selgelt märku, kui mõni pesuvahend või nahahooldustoode ei sobi, tugevama nahaga inimestel aga enamasti ebamugavusi ei teki, mis aga ei tähenda, et pesuvahendites ja nahahooldustoodetes sisalduvad aineid nende organismi ei jõuaks. Tagajärjed ei ole üldse mitte koheselt tuntavad ning erinevate ainete ladestumist organismi inimene otseselt ei tunne, kuid kosmeetikumides sisalduvad keemilised ained mõjutavad meie hormonaalset tasakaalu ning seda on seostatud ka rinnavähi tekkepõhjustega.

Kui toidu puhul on mul pähe kulunud, milliseid E-aineid on kahjulikemate killast ning mida ma oma toidulaual näha ei tahaks, siis kosmeetikatoodete valimisel ma end veel nii kindlalt ei tunne. Nii toidu kui ka kosmeetika puhul on alati kindlaim viis valida mis iganes kategoorias muidugi mahetoode, kuna mahetoodete puhul on välistatud erinevad sünteetilised ja muud kahjulikud aineid ning nende märgistus on reguleeritud väga täpsete õigusaktidega. Tavatoodete puhul kohtab aga nii toidu- kui ka kosmeetikamaailmas väga sageli pooliku tõe esitlemist ning ka tarbija otsest lollitamist. Sageli tuuakse pakendi peal lisaks peenes kirjas kohustuslikule koostisele eraldi suuremalt välja, et toode ei sisalda mingeid kahjulikke aineid (toidu puhul kõige sagedamini naatriumglutamaat või sünteetilised värvained; nahahooldustoode puhul parabeenid või ftalaadid). Paraku ongi see poolik tõde, mille abil püütakse tekitata kasuliku toote imago, kuid sageli sisaldavad sellised tooted muid aineid, mida terviseteadlik tarbija pigem väldiks. Esineb ka sõna “looduslik” või “naturaalne” liigkasutamist, kus need positiivse konnotatsiooniga sõnad on tegelikult sisutühjad, kuna looduslikku võib nendes toodetes olla vaid mõni protsent. Vahel arvatakse ekslikult ka, et apteekides müüdavad nahahooldustooted on looduslikud ja kehasõbralikud, kuid ka apteegikosmeetika seas on siiski tooteid, mis sisaldavad sünteetilisi aineid.

Et end mitte tarbijalõksudes lollitada lasta on ju võimalik kalduda ka teise äärmusesse. Eriti ökod inimesed kasutavad keha ja juuste hoolduseks sõna otseses mõttes toitu või siis loodusest pärinevaid taimi, aga minu jaoks on see liialt ekstreemne. Ma ei pese oma juukseid muna ega nõgeseleotisega ega hoia öökapil käte kreemitamiseks kookosrasva purki. See kõik on lihtsalt liiga määriv ja ebamugav ning ei sobi mulle kui puhtusearmastajale kuidagi. Küll aga meeldib mulle mõte, et mu kätekreem või dušigeel on tehtud kas kaerapiimast või sisaldab nahka toitvat oliiviõli, aga selle saab siiski mugavalt igale poole kaasa võtta.

Ükskõik kui hea ka kosmeetika pole, lähtun ma siiski põhimõttest “mida vähem, seda parem” ehk kasutan kosmeetikat ja isegi nahahooldustooteid vaid vastavalt vajadusele. Ma ei vaja iga päev kreemi, kuigi on perioode (eriti talv), mil ilma selleta ei saa kuidagi. Ka laste puhul olen ma neid hoidnud võimalikult kaua aega ilma pesuvahenditeta. Ma ei räägi siin elementaarsest kätepesust – seda olen lastega ikka kõvasti treeninud, et see iseenesestmõistetav oleks – aga näiteks keha, rääkimata juustest ei vaja iga päev pesuvahendeid. Ja nüüd ma räägin välja ka ühe erilise ekstreemsuse, mille toimimist ei suuda paljud uskuda. Ma ei ole oma lastel päris mitmed esimesed eluaastad pesnud pead ühegi pesuvahendiga, sest juustel on tegelikult isepuhastuv võime (nagu ka lambavillal) ning need ei lähe väikesel lapsel mustaks. Mu 7-aastane poeg (kellel on paksud ja hetkel ka poolpikad juuksed), ei vaja siiani juuste pesemiseks šampooni, kuna need lihtsalt ei muutu tal veel rasvaseks. Pesemiseks piisab vaid veest.
Bottega Verde kaerapiima baasil valmistatud näoseep ning -kreem


Vaataks nüüd lähemalt, mida tasuks silmas pidada kosmeetika- ja nahahooldustoodete valimisel ning millised ained need konkreetselt on, mida tasuks vältida. Iga toode on loomulikult erinev ning kõik ained pole välistatud kindlasti kõigi loodustoodete puhul, aga üldiselt võib kokku võtta, et looduskosmeetika ei sisalda järgmiseid kahjulikke aineid:
silikoone
parabeene
formaldehüüdide vabastajaid
mineraalõlisid
ftalaate
sulfaate
värvaineid
EDTA’d

Nimetatud aineid ei sisalda Itaalia looduskosmeetika brändi Bottega Verde tooted, millega seotud koostööst on ajendatud ka siinne postitus. Meie teed Bottega Verdega ristusid tänu ühisele keelele. Ma poleks kunagi arvanud, et mul võib itaalia keelt minna vaja kusagil mujal peale Itaalia reiside esmatasandi suhtluse, aga just tänu itaalia keele oskusele sai võimalikuks minu koostöö Bottega Verdega. Aga mitte üksnes keel otseses tähenduses, vaid ka ühine keel kui ühiselt tajutavad väärtused on selle koostöö aluseks. Teen koostööd vaid nende brändidega, mille põhimõtted ja eesmärgid ühtivad minu väärtushinnangutega ning millesse ma ise siiralt usun. Ma ei soovitaks oma blogis kunagi ühtegi toitu, toodet, restorani või brändi, mis mulle endale ei meeldi.

Tootesari Straordinaria (itaalia k. "erakordne") küpsele eale (foto: Bottega Verde)

Mind paelub itaallaste kirg toidu vastu ning samasugust kirge ja pühendumust näen ma ka Bottega Verdes, kus naturaalsest toorainest tehakse kvaliteetset looduskosmeetikat, kaasates tootearendusse ka Milano ja Ferrara ülikooli teadlaseid. Veendusin selles, kui käisin Bottega Verde kutsel Itaalias Milanos tutvumas selle brändi põhimõtete ja toodetega.
Milanos Bottega Verdel külas vaatamas, kuidas viinamarjad kreemi sisse saavad

Bottega Verde sünnikodu asub Toskaanas, kus Palazzo Massaini põldudel kasvatatakse mitmeid nende toodete koostises olevaid tooraineid nagu näiteks oliive, kaera, lavendlit ja punaseid viinamarju. Kõik saigi alguse just enda ümber kasvavatest loodusandidest ning tootevaliku täienedes on lisandunud tootesarju ka teiste loodusandidega nagu näiteks kookos, goji, aloe, õun, münt, ingver ja saialill.
Bottega Verde õuna ja aaloega šampoon

Bottega Verde toodetes on looduslikke komponente enamasti üle 95% (see number on iga toote peal nähtavalt välja toodud) ning on ka dekoratiivkosmeetika tootesari, milles kõik komponendid on looduslikud (selle sarja nimi on “100% naturale”). Mul ei ole endal tegelikult õrn ega tundlik nahk, aga mind häirivad kehahooldustoodete tugevad lõhnad ning Bottega Verde puhul meeldib mulle väga see, et nende toodete lõhn ei ole liiga intensiivne. Olen kasutanud Bottega Verde tooteid praeguseks umbes poolteist kuud ning tunnen, et olen leidnud enda jaoks brändi, mida usaldada ning mille tootevalikust leiab absoluutselt kõike, mida ühel naisel võiks vaja minna alates šampoonist kuni ripsmetušini. Bottega Verde valikus on nahahooldustooteid erinevale vanusele, pesuvahendeid näole, kehale ja juustele, meigitooteid, lõhnu ning tooteid ka beebidele ja meestele. Millest võib järeldada, et kogu esmane loetelu oli naistele. :) Ega siin tegelikult midagi imestada pole, kuna naised ju ongi kogu selle valdkonna toodete peamised tarbijad ning sageli ka otsustajad laste- ja meestetoodete valiku osas.

Mis mind selle kõige juures üllatama paneb, on nende toodete hind. Kusjuures üllatus on just positiivne, kuna tegu pole hinna mõttes sugugi eksklusiivtoodetega, vaid Bottega Verde tooted on samas hinnaklassis supermarketites müüdavate brändide kehahooldus- ja meigitoodetega, millele aga saab ette heita just nende koostist.

Bottega Verde punase viinamarja sari näole ja kehale

Väikesest Itaalia perefirmast on rohkem kui neljakümne aasta tegutsemise jooksul saanud Itaalia juhtiv looduskosmeetika bränd, millel on esindused nüüdseks ka rohkem kui paarikümnes riigis väljaspool Itaaliat, sh ka Eestis. Bottega Verde poed asuvad Ülemiste ja Rocca al Mare keskuses ning olles käinud seal incognito, vihjamata oma koostööle sama brändiga, olen saanud alati väga hea teeninduse osaliseks. Kes aga Tallinna suurtesse kaubanduskeskustesse ei satu, saab Bottega Verde tooteid mugavalt osta vastavatud veebipoest ja tellida endale tooted lähimasse pakiautomaati.


neljapäev, 25. oktoober 2018

Kreeka toidumuljed, külaskäik oliiviõli tehasesse ning kaks Kreeka retsepti

Veetsime oktoobrikuus perega nädala Kreeta saarel ning sealt kogunenud toidumuljetega vürtsitan nüüd ka oma blogi. Kreeka köök pole meil sugugi nii tuntud kui näiteks naaberriigi Itaalia toidud. Kreeka salat on mul küll pidevalt menüüs ning üksikuid Kreeka toite olen veel proovinud teha, aga eks reisid annavadki sellise süvendatud ja autentse kogemuse kohalikust köögist, kui on viitsimist veidi eeltööd teha ning ehedaid kohalikke söögikohti otsida.

Kreeka köögiga on mul põgus kokkupuude ka 12 aasta tagusest Kreeta reisist, kuid sellest ajast mäletan vaid riisi ja lambalihaga toite, sest muud ma toonase allergiadieedi tõttu seal süüa ei saanud – ei ühtegi salatit, köögiviljarooga ega juustu ma toona ei maitsenud. Kusagilt mälusopist leidsin, et ma mainisin isegi oma blogi kõige esimeses postituses kunagise Kreeta reisi emotsionaalsed näljaolukorrad ära.

Aga seekord oli kõik teisiti, tegelesime aktiivselt Kreeka köögi avastamisega, süües selle nädala jooksul praktiliselt vaid Kreeka toite. Ainukeseks erandiks oli Itaalia gelato, aga kõik põhisöögikorrad sõime me ehedates Kreeka tavern’ides.
Sellel pildil on tegelikult lausa kaks Kreeka tavern'i Hania linnas, nende keskelt läheb tänav. Otsingutlemustele tuginedes tahsime õhtustama minna vasakpoolsesse tavern'isse, aga kuna seal kohti polnud, siis jäime istuma parempoolsesse. Pettuma ei pidanud, kõik oli suurepärane.


Üllataval kombel on tavern’ide menüü suhteliselt sarnane – on palju toite, mis on praktiliselt iga taverni menüüs olemas, vaid nende teostus võib veidi erineda. Üldiselt on taverni toit serveeritud suhteliselt suurte portsjonitena ning toidu väljapaneku kallal keegi ei pinguta. Nii on ka enamik Kreeta reisi toidupilte mitte just kõige apetiitsemad, kuid seda enam tuleb mul rõhku panna toitude sõnades kirjeldamisele.

Kreeka köögi eelroogasid kutsutakse meze’ks, nagu ka paljudes teistes Balkani ja Lähis-Ida riikides. Portsjonid peaksid olema nii väikesed, et üks eelroog oleks paras süüa enne põhitoidukorda. Kuna aga ühel Kreeka toidukorral tuuakse enne eelrooga lauda ka veel maja poolt mingi suupiste (sageli sai koos oliivide või oliiviõliga või ka tomatikastmega) ning pärast pearooga tuuakse veel ka magus suupiste, siis minu arvates on üks Kreeka sööming ikka parajalt magukurnav tegevus, kuna kogused on suured ja toit on kaloririkas. Aga külas küla kombed ning nii me seal nädal aega entusiastlikult tutvusime Kreeka köögiga. Kui juhtusime lõunal juba korraliku söömingu ette võtma, siis tegelikult õhtuks kõht enam tühjaks ei läinudki ning õhtul piisas vaid gelatost ja puuviljadest.
Üks pöörane gelatosööming ühes Kissamos'is asuvas gelatokohvikus, kus käisime mitmel korral, kuna gelato oli seal ülimalt hea.


Kreeka salat (horiatiki ehk külasalat) – ilmselt kõige tuntum Kreeka toit väljaspool Kreekat. Koosneb robustselt (suured ja lohakad tükid) hakitud tomatist, kurgist, paprikast ja punasest sibulast, mille peal on paks viil feta juustu, maitseks musti kividega oliive ja pune. Salatile pole lisatud soola, pipart, oliiviõli ega palsamiäädikat, neid paneb igaüks enne sööma asumist ise. Feta juust on Kreekas tehtud alati kas lambapiimast või lamba- ja kitsepiima segust, mitte nagu siin müüdavad lehmapiimast analoogid. Feta juustude maitse ja tekstuur erineb oluliselt ka Kreeka taverni’des süües. Võib saada kohalikus talus toodetud fetat, aga ilmselt ka poekaupa. Tekstuur võib kõikuda kuivast kuni mõnusalt kreemjani. Mida kreemjam tekstuur, seda parem, on minu arvamus feta juustude kohta. Kreetal viibides sõin ma Kreeka salatit absoluutselt iga päev, vahel isegi mitmel toidukorral ja ei tüdinenud sellest.
Tagantjärgi reisipilte vaadates selgus, et ma polnud Kreeta reisil teinud ühtegi Kreeka salati toidupilti. Küll aga leidsin ühe pildi hommikusöögilauast, kus ma olin endale buffetlauast midagi Kreeka salati laadset ise kokku kuhjanud. Pildilolevast salatist on puudu oliivid, pune ja punane sibul, et see oleks päris Kreeka salat. Väljanägemine on küll üsna sarnane.


Ahjus küpsetatud feta juust – väikeses savinõus serveeritud küpsetatud feta juustu, tomati ja ürtide kooslus. Mina varem fetat soojana polnud söönud, aga maitses see hästi, kuna selles roas on koos juustu ja tomati kooslus, mis mulle kohe väga-väga istub.
Ahjus küpsetatud feta juust koos tomatikastmega

Halloumi – lamba- ja kitsepiimast valmistatud kõva juust, mis ei valgu kuumuses laiali ning mida valmistatakse grillituna. Serveeritakse sageli koos grillitud tomativiiludega, mis koos moodustavad lihtsalt imelise maitsekoosluse. Halloumi juust võib olla veidi hamba all krigisev, aga sain Kreetal ka täiesti kriginavaba halloumit. Halloumi juust on ju meil ka üsna tuntud ja suvistel grilliõhtutel on ka grilljuust leidnud liha kõrval arvestatava koha.

Dakos – krõbedatel saiaviiludel (kuivikutel) serveeritud hakitud tomatid koos mizithra juustu (veidi kreemisem kui feta juust) või feta juustuga, maitsestatud oliiviõli, pune, soola ja pipraga. Välimuselt meenutab Itaalia bruschetta’sid, kuid sai on täielikult kuivatatud. Vahel tuuakse neid lauda ka enne eelrooga lihtsalt väikeseks suupisteks.
Dakos

Tzatziki – Kreeka jogurti, küüslaugu, oliiviõli ja värske riivitud kurgi dipikaste, mida süüakse koos saiaga eelroaks või ka liha kõrvale. Tzatziki tekstuur oli Kreekas sarnane Kreeka jogurti tekstuuriga, mitte vedel valge kaste, nagu seda sageli siinmail tehakse. Pean küll tunnistama, et mul on endal täielik foobia valgete külmade kastmete vastu ning kuigi ma suutsin end kokku võtta ja ampsu seda maitseda, ei saa ma sellest ühest ampsust kaugemale. Aga Kreekas ei saa tzatzikist lihtsalt mööda vaadata ja kui ma teiste sööjate muljeid vahendan, siis see on lihtsalt imeline.
Tzatziki (mille sees oli ka riivitud porgandit)

Saganaki – kuumas õlis küpsetatud paneeritud juust. Selle toidu kvaliteet sõltub õli värskusest ja kasutatavast juustust. Sain liialt pruunistatud juustu, mis meenutas tüüpilist pubides pakutavat juustušnitslit kui ka õrna paneeringuga heleda koorikuga väga hõrku suupistet.
Küpsetatud juust saganaki, purustatud tomat pune ja oliiviõliga ning krõbe sai. 
Valge sai on Kreekas, nagu ka teistes Vahemere riikides, ahvatlevalt krõbeda koorikuga ning saia kohtab toidu kõrvale või selle osana nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögil. Pildil on ühes mägedes asuvas tavern'is kohapeal küpsetatud sai.


Horta – erinevad rohelised õrnakoelised rohttaimed, mis on kas keedetud või aurutatud ning maitsestatud soola, sidrunimahla ja oliiviõliga. Lootsin nendest palju enamat, kuna sõin ka Tais sarnase välimusega rohelistest taimedest toite, kuid Tai maitseaneid annavad rohelistele taimedele oluliselt väekama maitse. Nägin neid rohelisi taimi Kreetal olles menüüs sageli, kuid tellisin vaid ühe korra, kuna need olid lihtsalt maitsetud.
Horta - rohelised rohttaimed

Fava – hummuselaadne taimne määre, mida valmistatakse kuivatatud kollastest hernestest ning mida süüakse koos krõbedaks küpsetatud saiaga või lihtsalt krõbeda koorikuga saiaga. See oli minu absoluutne lemmiktoit Kreetal, mida proovisin erinevates söögikohtades korduvalt. Favat süüakse nii soojalt/leigelt kui ka külmalt ning serveeritakse enamasti koos hakitud sibulaga. Minule maitses leige fava oluliselt rohkem kui külm, ka selle tekstuur oli leigena parem. Arvasin algul, et favat valmistatakse fava ubadest, aga guugeldamise tulemusena selgus, et fava uba ongi tavaline põlduba ning fava kui toidu tooraineks on hoopis kuivatatud kollane Santorini hernes. Kreekas müüakse neid poolitatud herneid siiski ka “fava” nime all ning neid ostes olin veendunud, et ostsin mingeid erilisi ube, mida äkki Eestis pole üldse saada. Mulle meeldis see fava nii väga, et tahtsin seda kindlasti kodus ka veel tegema hakata. Aga kui ma aru sain, et tegu on siiski purustatud hernega, siis on sarnane (herne sort võib küll erineda) tooraine ju saadaval ka meie poodides. Seetõttu jagan ka retsepti, kuidas ma ise favat tegin. Kellel hummus või teised taimsed määrded istuvad, võiks ka favat proovida.
Fava koos sibula, oliivide ja peterselliga, serveerituna külmalt.


Põhiroad
Kreekas süüakse palju liha. Pean tunnistama, et ma küll ise ei tellinud endale kordagi ühtegi liha sisaldavat rooga, kuid perega koos süües maitsesin siit-sealt siiski erinevaid lihasid. Praktiliselt igas tavernis saab souvlaki’t, mis kujutab endast varda otsa aetud grillitud lihatükke. Kõige sagedasem on sea- või kanalihasouvlaki, aga saab ka lamba- või mereandidega või isegi taimset (baklažaan, suvikõrvits, tomat, paprika jms) souvlakit. Liha oskavad kreeklased grillida ning see jääb mõnusalt mahlane. Souvlaki serveeritakse koos praetud kartulitega. Kartul lõigatakse pikuti veidi suuremalt kui friikartul ning praetakse oliiviõliga. Souvlaki koos kartuliga maitses eriti just lastele; on selline turvaline ja puhaste maitsetega toit.
Üleval souvlaki sealihast koos kartulitega, keskel fava (serveeritud soojalt; selle reisi parim), all küpsetatud feta tomatikastmes.

Kreeka köögis on väga palju lambalihaga toite. Lambaid ja kitsi on Kreetal kõik mäenõlvad täis ning toiduks kasutatakse nii lambapiima (feta juustu tegemiseks) kui ka lambaliha. Lambaliha küpsetatakse kiirelt grillil (karreetükid) või hautatakse pikalt koos ürtidega. Mõlemad variandid on väga head.
Kitsed mäenõlvadel

Moussaka – baklažaani, kartuli, hakklihaga ja bešamellkastmega väga rammus kihiline vormiroogi, mida sõin vaid korra ja mis mulle Kreekas ei istunud kuidagi. Ei sobinud see maitsete kombinatsioon ega ka rammusus. Olen ka ise valmistanud kohandatud versiooni moussakast, milles on sees ka tomatid, aga pole kartuleid – sellisel kujul see toit maitseb mulle oluliselt rohkem.
Moussaka

Dolma – täidetud köögiviljad, milleks võivad olla tomatid, paprikad, baklažaanid, viinamarjalehed vms. Mina sõin taimse täidisega dolmasid, mille sees on riis koos köögiviljade ja ürtidega.
Dolma, mis on valmistatud tomatist ja viinamarjalehtedest, täidiseks riis.

Eraldi oodi tahaks aga pühendada Kreeta oliiviõlile. Justnimelt Kreeta, kuna seal kasvab selline eriline oliivisort nagu Koroneiki, millest saab mahedamaitselist oliiviõli. Kreeta oliiviõlil puudub selline mõrkjas maitsenüanss ning see sobib igasugustesse toitudesse.

Oleme kodus tegelikult juba aastaid tarbinud ühte Kreetalt pärit mahemärgistusega oliiviõli ning enne Kreetale minekut vaatasin huvi pärast järgi, et kus seda õli seal täpselt valmistatakse. Selgus, et õli tootmine oli meie hotellist kõigest paarikümne minuti autosõidu kaugusel ning nii võtsime me ka ette külastuskäigu Biolea tehasesse Astrikase külla Kirde-Kreetal. Tee kulgeb mööda mägist maastikku oliivisalude vahel. Jõudsime sinna päeval, mil just algas selleaastane oliivikorje ning mäe otsas paikneva tootmishoone juurest oli näha, kuidas ümberkaudsetes oliivisaludes inimesed tegutsevad. Kogu korje on käsitöö - oliivid pekstakse puudelt alla vaibaklopperit meenutavate vahenditega ning korjatakse puude alla pandud võrkudelt kokku.
Oliivipuid täis mäenõlvad Kreetal Astrikase külas, kust korjatakse Biolea oliiviõli tegemiseks oliivid.

Biloea tehases tehakse ka tootmist tutvustavaid ekskursioone ning me jõudsime täiesti planeerimatult täpselt ühe ringkäigu alguseks. Tehaseks on seda tootmist siiski palju nimetada, tegu on ühte suurde ruumi mahtuva kaasaegse ja puhta tootmisega, kus on aga säilitatud arhailine õli tootmise viis ehk külmpressi meetod. Kolm suurt veskikivi jahvatavad oliivid püreeks ning järgnev protsess on sarnane õunamahla tootmisele, kus mass pannakse kihiti kanga vahele ning tugev press pressib segust vedelikud välja. Kogu tootmise jooksul ei tõuse temperatuur üle 27 kraadi, mille tõttu säilivad õlis erinevad antioksüdandid, millest kogu oliiviõli tervislikkus tulebki. Lisaks mainiti, et nemad ei kasta oliivipuid, kuna siis on oliivides vähem vett ja rohkem antioksüdante.

Huvitav asjaolu on õli tootmise juures see, et kogu oliivide massist saadakse kätte vaid umbes 30% õli (keemilisel töötlemisel rohkem, aga siis pole enam õlis säilinud kasulikke aineid), teine 30% on kuivad jäägid, mida kasutatakse nt kütmiseks ning lausa 40% on oliivimahl, mis on tohutult mõru ning millega pole mitte midagi teha ja see pidi olema isegi loodusele mürgine, tapma taimed. Jäi selgusetuks, kuidas see hiiglaslik kogus vedelikku tegelikult utiliseeritakse, aga räägiti mingist päikese käes tünnides seismisest, mille tulemusena mürgid kaovad.
Veski Biolea tehases, mis jahvatab oliivid pastaks.

Kui õli oliividest kätte saadud, peab see õli veel mitu kuud seisma, et sade saaks põhja settida. Seega selleaastast oliiviõli ei saa enne järgmise aasta algust veel tarbida. Suurtes tööstuslikes tootmistes sellist protsessi muidugi kiirendatakse ning kasutatakse filtreid, kuid Biolea õli tootmises on tahetud säilitada selline loomulik arhailine protsess, mis teeb selle õli hinna ka oluliselt kallimaks.
Biolea oliiviõli

Kuigi Kreetal toodetakse tohutu kogus oliiviõli, ca 5 % kogu maailma oliiviõlitoodangust, läheb suurem osa sellest müügiks kokkuostjatele, kes pakendavad selle oma kaubamärgi all ning sageli ka segavad teiste õlidega ning nii läheb kaotsi ka info selle õli päritolu kohta. Kui Biolea on suutnud endale sildiga viisakad pudelid ja Euroopa Liidus tunnustatud mahemärgi hankida, siis paljud kohalikud väiketootjad müüvad tee äärtes oliiviõli kas sildita klaaspudelis või rohelistes oliivipildiga kanistrites. Kõik väidavad, et õli on nende oma oliiviaiast (on see siis tõsi või mitte, seda ei tea tegelikult), aga taara on kõigil igal juhul samasugune. Ostsin ka kohe esimesel päeval ühe sellise “tagaaia” oliiviõli ja kui ma edaspidi tee äärtes igal pool samasuguseid pudeleid nägin, hakkasin kahtlema selle “tagaaia” suuruses. Siis aga öeldi ühest müügikohast, et kõik pakendavadki oma õli samasugusesse taarasse, õli nende sees aga on erinev.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Nüüd aga üks soolane ja üks magus retsept Kreeka köögist, mis mulle eriliselt meeldisid.
Fava on Kreeka köögist pärit eelroog, mis on valmistatud kuivatatud kollastest Santorini hernestest. Kuna fava on valmistatud põhiliselt kaunviljadest, siis on see tervislik ka, sisaldades rohkelt valku ja kiudaineid.
Fava tooraine - kuivatatud ja purustatud kollane hernes

Fava
200 g purustatud (poolitatud) kuivatatud kollaseid herneid
1 keskmine mugulsibul
1 keskmine porgand (umbes 70-80 g)
2 küüslauguküünt
oliiviõli + 6 sl fava sisse blenderisse
ca ½ tl meresoola
450 ml keeva vett
2 loorberilehte
poole sidruni koor ja mahl


Pese herned hoolikalt sõelal. Koori porgand, sibul ja küüslauk ning tükelda need. Nirista kuumutatud potti oliiviõli ning lisa tükeldatud köögiviljad. Sega mõni minut köögivilju tulel ning lisa seejärel pestud herned. Sega veel mõni minut ning kalla peale keev vesi. Lisa vette maitseks soola ja loorberit ning keeda olenevalt herneste suurusest 20 - 40 minutit. Poolitatud Santorini hernestega võttis keemine aega 20 minutit, Eestis peaks saada olevatest hernestest peaks olema kõige lähedasem analoog purustatud kollased herned, mis on veidi suuremad ja mille keetmine võtab natuke kauem aega. Seega tasub vahepeal maitsta herneste küpsusastet.

Kalla keenud herne-köögiviljasegu blenderisse või köögikombaini, lisa sidrunimahl, sidrunikoor ja oliiviõli ning jahvata ühtlaseks pastaks. Kui segu tundub liiga paks, lisa veidi kuuma vett. Fava tekstuur peaks jääma veidi paksem kui hummusel.

Serveeri koos värske või krõbedaks küpsetatud ciabattaga.


---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kreeka magustoitudega on mul kokkupuude minimaalne, kuna ma pole väga magusasõber ning ühe Kreeka õhtusöögi lõppedes on kõht enamasti nii täis, et magusa jaoks ei jää enam ruumi. Küll aga tuuakse Kreekas õhtusöögi lõpetuseks lauda (isegi, kui midagi tellinud pole, see on lihtsalt selline viisakas komme) väike magus amps, mis on enamasti Kreeka jogurt koos magusa kastmega, baklava, koogilõik või vahel ka jäätis (lastele). Kogus on selline, et selle saab paari ampsuga suhu pista. Kreeka jogurt serveeritakse perele sageli isegi ühest nõust, kust igaüks saab oma lusikaga paar ampsu maitsta.
Kreeka jogurt koos magusa viinamarja/rosinakastmega (üks kohutav välguga pilt õhtupimedusest, aga paremat reisilt polnud). Lihtsalt imeline magustoit. 

Minu jaoks jättis eredaima mälestuse Kreeka jogurt koos magusa kastmega (spoon sweet), mis on minu maitsmise ja vaatluse põhjal otsustades tehtud viinamarjadest, mis on juba peaaegu rosinaks kuivanud. Marju on keedetud väga tugevas suhkrusiirupis ning see kaste on väga magus, aga see on imemaitsev koos hapuka Kreeka jogurtiga. Kuigi meil Eestis pole saada selliseid poolkuivanud viinamarju, proovisin midagi ligilähedast ise kodus valmistada ning valisin tooraineks suured kollased rosinad, maitse sai üsna sarnane. Rosinatesse tuleb uuesti niiskus sisse saada ning tegin seda neid suhkrusiirupis keetes. Retsept on alljärgnev.

Kreeka jogurt rosinakeedisega (4-6le)
ca 400-500 g Kreeka jogurtit (Eestis meeldib mulle Alma Kreeka jogurt)
100 g kollaseid suuri rosinaid
100 g suhkrut
1 dl vett

Pane rosinad, suhkur ja vesi potti, lase keema tõusta ning keeda madalal kuumusel umbes 30 minutit. Lase magusal rosinasegul jahtuda, kuni vedelik muutub kleepjaks. Serveeri koos Kreeka jogurtiga.

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Lillkapsakotletid

Kotlette ei pea ilmtingimata valmistama lihast, vaid ka taimsed kotletid võivad täiendada toidulauda uute maitsetega. Eesmärk ei ole asendada või kuidagi imiteerida lihast tehtud kotlette, vaid pigem leida uusi põnevaid maitseid ning suurendada menüüs taimse toidu osakaalu. Võtsin ette madala kalorsuse ja vähese süsivesikusisaldusega lillkapsa, millest valmistasin esmalt “lillkapsariisi”.

Parim viis “lillkapsariisi” valmistamiseks on köögikombaini S-kujulise lõiketeraga, millega võtab see aega vaid kümmekond sekundit. Noaga hakkides on nii ühtlast ja peenikest tulemust keeruline saavutada. Purustatud lillkapsamass meenutab peenikest riisi, millest tuleb ka selle nimi.

Kui peenestatud mass olemas, on sidujaks vaja vaid muna ning kõik ained tuleb kokku segada. Lillkapsakotletid sisaldavad ka juustu, mis lisab lillkapsale maitset ja kreemisust.

Kuna tegu on taimsete kotlettidega, siis serveerisin neid kalaga, kuid olen söönud lillkapsakotlette ka lihtsalt salatiga. Kellele liha rohkem meelepärane, siis sobib neid loomulikult ka liha kõrvale serveerida.

Lillkapsakotletid (8 tk):
200 g lillkapsast
1 muna
1 tl Dijon sinepit
lusikaotsaga meresoola
värskelt jahvattaud musta pipart
lusikaotsaga Cayenne pipart
40-50 g juustu (umbes pooleks parmesani + Emmentali juustu või tavalist Eesti juustu, mis sulab hästi)
ca 3 sl riivsaia
õli (praadimiseks)

Puhasta lillkapsas lehtedest, eralda õisikuteks ning purusta õisikud köögikombainis ühtlaseks peeneks massiks (seda massi kutsutakse ka lillkapsariisiks, kuna meenutab välimuselt riisi).

Pane purustatud lillkapsas suurde kaussi, lisa samasse kaussi muna, sinep, meresool, must- ja Cayenne pipar ning riivitud juust. Sega mass ühtlaseks, vormi käte vahel ühesuurused võimalikult lamedad pätsikesed ning veereta pätikesi riivsaias. Lisa pannile õli ning prae pätsikesi pannil mõlemalt poolt umbes 3 minutit, kuni pätsikesed on kuldsed.

Serveeri koos meelepärase lisandiga. Kuna tegu on taimsete kotlettidega, siis sobib hästi kõrvale kas mõni kala või liha, aga lillkapsapätsikesi võib ka täiesti eraldi toiduna käsitleda, soovi korral kõrvale mõnda salatit süües.

neljapäev, 27. september 2018

Kalasupp bouillabaisse ainetel

Bouillabaisse on üks Prantsuse päritolu mereannisupp, loodud sealsete kalurite poolt, kes keetsid suppi neist luistest kaladest, mida turul ei õnnestunud müüa. Tegelikult peetakse algse päritoluga bouillabaisse’d isegi pigem hautiseks kui supiks, mida süüakse koos majoneesi ja saiaga. Mina valmistasin bouillabaisse siiski supi kujul ning antud kogustega tulebki selline tummine ja toekas supp.

See retsept siin on kindlasti bouillabaisse kohandatud versioon, kus ei ajanud taga algupäraseid kalu ja koorikloomi, millest on puljong keedetud ning mereandidest on supi sees igalt poolt kergelt kättesaadavad lõhe ja krevetid. Küll aga on köögiviljade ja maitseainete kombinatsioon selline, mis annab bouillabaisse supile iseloomuliku maitse.

Erilisemate koostisainete poolest on supi on sees nii fenkol kui ka tähtaniis, mis mõlemad annavad supile seda äärmiselt iseloomulikku aniisi maitset. Tähtaniis on mul alati maitseainekapis olemas ja see on selles supis kohustuslik element. Küll aga olen mitmel korral teinud bouillabaisse suppi ilma fenkolita, mis annab ka sarnast aniisist maitsenüanssi, aga ma ei ole täheldanud suuri erinevusi, kui fenkoli välja jätan. Seega kui ei leia fenkolit poest või turult, siis võib selle vabalt välja jätta.

Olin bouillabaisse supi suhtes tegelikult pikalt skeptiline, kuna minus tekitas vastumeelsust kala ja tomati kooslus. Ilmselt on minu põlgus sellise maitsekombinatsiooni vastu tekkinud lapsepõlvest, kuna elades kalatööstuse kõrval, oli meie laual sageli kala tomatis konserv. Ma küll juba siis hoidsin sellest toidust kõrvale, kuna pelgalt selle lõhn tekitas minus vastumeelsust ja seose, kuidas kaks toiduainet ei sobi kohe üldse kokku.

Mitte et ma võrdleks bouillabaisse suppi kala tomatis konserviga, aga toitude maitse- ja lõhnaomadused on sõltuvalt temperatuurist väga erinevad. Kui mõelda kasvõi ükskõik millise supi peale, mis on külmkappi pandud ja selle sama supi peale auravkuumana, siis aroomid on kindlasti viimase kasuks. Nii tekkis mul millalgi huvi ka bouillabaisse supi vastu ja seda on vahel ka restoranides proovitud, aga võiks öelda, et võttis aastaid, et ma kodus selle supi peale mõtlema hakkasin. Seega minu versioon bouillabaisse supist on järgmine.


Kalasupp bouillabaisse ainetel (4-le):
oliiviõli
2 varsselleri vart (ca 100 g)
2 keskmist porgandit (ca 150 g)
2 mugulsibulat (ca 100 g)
½ fenkolit (ca 100 g) (võib jätta ka välja, kuna tähtaniis annab aniisi maitset küllaga)
2-3 küüslauguküünt
4 keskmist tomatit (ca 200 g)
4 sl tomatipastat
1 l kalapuljongit
2 tähtaniisi kauna (neid tähekesi nimetatakse kaunadeks)
meresoola
musta pipart

Supi peale:
ca 20 tiigerkrevetti
ca 200 g lõhefileed
(soovi korral ka mõnda muud kala, sinimerekarpe või teisi mereande)
meresoola
musta pipart
värsket koriandrit

Supi jaoks on vaja esmalt kalapuljongit. Mina olen tavaliselt keetnud kalapuljongit selle supi jaoks lõhest, aga loomulikult sobivad ka teistest kaladest keedetud puljongid; mulle meeldib näiteks veel väga kuld-merikogre puljong. Selle bouillabaisse supist inspireeritud kalasupi sees on puljongile maitset andmas ka rohkelt köögivilju, seega kalapuljongi maitsenüansid pole kuigi olulised, lihtsalt tegu peab olema kalapuljongiga, mida oleks supis tunda. Traditsiooniliselt keedetakse see muidu väherasvastest luistest kaladest.

Kuna lapsed armastavad traditsioonilist selget kalasuppi rohkem, teen sageli puljongit rohkem ja osa võtan ära selle mõnusa tomatise kalasupi jaoks. Samuti olen pannud kalapuljongit ka karbiga sügavkülma ning supi tegemise ajal sulatanud puljongi uuesti üles. Lisaks olen kasutanud Food Studio kalapuljongit, mis on kohe kasutamiseks valmis ning mille puhul eelnev puljongi keetmise aeg jääb ära.

Aga juhul, kui hakkad keetma selle supi jaoks eraldi kalapuljongit, siis annan ka oma universaalse kalapuljongi retsepti, mida kasutan kõige rohkem.

Kalapuljongiks läheb vaja:
ühe lõhe pea ja/või selgroog ja kõhuääred
2 porgandit
1 varsselleri vars
ühe porru ülemised rohelised lehed
1 mugulsibul
2 loorberilehte
suur punt peterselli
meresoola
musta terapipart (ca 15 tk)

Pese kala puljongikogu ning pane külma veega potti. Aja keema ning koori pealt tekkiv vaht ära. Seejärel lisa puljongile kõik retseptis olevad maitsevöögiviljad ja maitseained ning lase puljongil keeda ca 30-45 minutit. Kauem ei soovitata kalapuljongit keeta, kuna pidavat kibedaks minema. Pole ise järgi proovinud, ei oska oma kogemusest rääkida. Kurna keenud puljong puhtasse anumasse, vajadusel sügavkülmuta portsonide kaupa või jätka soovitud kalasupi valmistamist.

Bouillabaisse supist inspireeritud kalasupi jaoks haki varsseller, porgand, mugulsibul, fenkol, küüslauk ja tomatid võimalikult väikesteks kuubikuteks. Kuumuta mittenakkuvas potis oliiviõli ning lisa hakitud köögiviljad, lisa soola ja pipart (arvesta ka puljongi soolasust). Kuumuta köögivilju pidevalt segades ca 7 minutit, ära pruunista.

Seejärel kalla potti köögiviljade peale kuum puljong, lisa puljongisse tähtaniis ning keeda suppi madalal kuumusel kuni 20 minutit (maitse vahepeal köögiviljade pehmust).

Supi keemise ajal lõika lõhefileest kuubikud ning puhasta krevetid (võib kasutada ka sügavkülmutatud krevette, mida tasub enne sulatada). Kuumuta pann, lisa pannile tilk õli ning krevetid ja lõhekuubikud ning prae mõni minut, kuni need on küpsed, lisa maitseks soola ja pipart.

Serveerimisel tõsta potist supp kaussi ning tõsta supi peale praetud lõhe ja krevetid. Lisa supile soovi korral ka värsket koriandrit.

esmaspäev, 17. september 2018

Köögivilja-läätsesupp seentega

Mul on üks hea retsept kõigile püreesuppide austajatele, mis peaks ühtlasi huvi pakkuma ka veganitele, kuna juhuslikult on supi sisse sattunud kõik taimne. Samuti soovitan suppi neile vanematele, kes laste eest köögivilju peitma peavad; seda muidugi eeldusel, et lapsed üldse püreesuppe söövad.

Laste täisväärtuslik toidulaud on minu südameasjaks, aga see nõuab nii enda pingutust kui ka pidevat selgitustööd, kusjuures isegi ühe pere lapsed võivad olla olenemata samast kasvukeskkonnast sootuks erinevad. Kui mul suurema lapsega pole söömise osas erilisi muresid olnud, siis väiksem laps, just kooliteed alustanud poeg, on ääretult närb sööja. Siiski toite, mida ta suu sisse ei pane, on vaid üksikuid, kuid talle lihtsalt toit kui selline ei paku huvi ja söömine on üks tüütu kohustus. Halenaljakaim näide tema põlgusest toidu vastu on ehk see, kui ma küsisin, mida ta oma sünnipäevalaule tahaks, siis vastus oli: “mitte midagi”. Ehk siis tema arvates parim sünnipäev oleks ilma söögita. :)

Selle püreesupi sees on ohtralt köögivilju ning kiudainerikkaid läätsesid ja herneid. Kõike, mida üks täisväärtuslik toidukord peaks sisaldama, aga ühtlasi ka palju sellist, mille peale tulevad muidu etteheitvad kommentaarid nagu “juurseller näeb välja nagu mädanenud kapsas” või “ma sibulat ei söö” või siis salatit süües “võta mu tomati pealt see lääts ära”. Taldrikud said lastel igal juhul tühjaks ning kõik see, mille suhtes ma neid etteheiteid olen kuulnud, oli selle supi sees, aga seda ma (vähemalt väiksemale) lapsele ei öelnud.

Siiski, tõe huvides tuleb mainida, et supi garneeringuks kasutasin ma seeni vaid enda toidul ning lapsed sõid suppi koos praetud peekoniga. Supi sees olevad puravikud jäid aga nende poolt tuvastamatuks. Ideaalis oleksin lisanud ka supi peale värskeid praetud puravikke, kuid mul olid kodus vaid pruunid šampinjonid. Igal juhul neil, kel praegu puravikke või teisi metsaseeni saadaval, soovitan lisada just neid, aga ka pruun šampinjon sobib muude seente puudumise korral hästi.

Kui nüüd retsepti lähemalt uurida, siis võib ehk küsimusi tekitada, kas supi puljongiks ongi paljas vesi. Kuna aga supi koostises on ohtralt köögivilju ning ka peotäis seeni, siis need samad komponendid ongi, mis annavad keetes puljongile maitse ning soolast täiesti piisab, et supi maitset viimistleda.



Köögivilja-läätsesupp seentega (4-le):
300 g lillkapsast
2 porgandit (80-100 g)
1 keskmine mugulsibul
1 küüslauguküüs
1 varsselleri vars
ca 80 g juursellerit
veidi õli
soola
peotäis kuivatatud puravikke või kaks peotäit värskeid puravikke
1,5 dl kaunviljasegu (erinevat värvi läätsed ja herned; ostsin valmisseguna)
ca 750 - 850 ml vett (olenevalt sellest, kui paks supp meeldib)

Lisaks:
ca 200 g seeni (nt puravikke või pruune šampinjone)
õli praadimiseks
maitserohelist

Puhasta ja haki robustselt kõik supi sisse minevad köögiviljad. Kuna tegu on püreesupiga, pole tükeldusaste oluline.

Kuumuta mittenakkuv pott, lisa potti veidi õli ning kalla potti kõik hakitud köögiviljad. Küpseta köögivilju potis pidevalt segades ca 5 minutit ning jälgi, et kõrbema ei läheks. Kalla potti keev vesi ning lisa ka (vee all loputatud) kaunviljasegu, peotäis kuivatatud puravikke (kui pole kuivatatud puravikke, võib lisada ka pannil praetud värskeid puravikke vahetult enne supi püreestamist) ja maitsesta soolaga. Keeda suppi madalal kuumusel ca 15-20 minutit ning seejärel püreesta supp.

Supi keemise ajal prae pannil vähese õliga seened, lisa ka soola. Kalla supp kaussi, laota supile praetud seened ning ka meelepärast (aias leiduvat) maitserohelist.


kolmapäev, 12. september 2018

Ahjupaprikad hakkliha ja köögiviljadega

Enne retsepti juurde asumist võlgnen ma alustuseks blogilugejatele selgituse, miks mu blogis kolmekuuline paus on tekkinud. Soe suvi on kindlasti üks oluline faktor, mis mind arvutist eemal hoidis (toidublogi kirjutamiseks ei piisa mõistetavalt vaid toidu valmistamisest, vaid kogu köögilooming tuleb ka pildi- ja kirjakeeles edasi anda) ja põhipõhjus oligi just tahe arvutist eemal olla, millele ilmselt aitas kaasa ka magistritöö kirjutamisega seoses tekkinud absurdselt suured ületunnid arvuti taga. Seega lühidalt öeldes hoidsin sel suvel arvutist võimalikult palju eemale.

Nüüd oma blogi uuesti elustama asudes avastasin ka, et mu blogi kommentaaride teavitus on samuti päris mitu kuud kinni olnud. Kui ma varem sain iga kommentaari kohta oma blogis teavituse e-mailile ja reeglina vastasin alati kommentaaridele, siis millegipärast ei mõelnud ma vahepeal üldse sellele, et mul selliseid teateid ei tule. Avastasin isegi viimase postituse alt kommentaari, kus küsiti, kas ma olen oma blogi hüljanud.  Tuli lihtsalt pikem paus sisse, aga olen tagasi oma köögikatsetusi tutvustamas ja väärt retsepte jagamas.

Tänases retseptis kasutan võimalikult palju toorainet oma aiast. Paprikataimed on hetkel veel paksult vilju täis ning nii tekkiski mõte toidust, kus põhifookus on just paprikal. Teen aeg-ajalt ka täidetud paprikaid, kuid mu enda kasvatatud viljad on pigem väiksemapoolsed ning neisse väga palju täidist ei mahu, seega lõikasin need viiludeks ning laotasin täidise hoopis paprikate peale.

Ahjupaprikad hakkliha ja köögiviljadega (4-le)
4 tavamõõdus paprikat
õli praadimiseks + veidi oliiviõli 
1 suurem mugulsibul
3-4 küüslauguküünt
500 g hakkliha (sobib 50/50 sea ja veisehakkliha või puhas veisehakkliha)
1 suvikõrvits (ca 150-200 g)
4 keskmist tomatit
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
peterselli
ca 150 g juustu (sobib nt Emmentali juust või mõni tavaline Eesti juust, mis sulab hästi)

Lõika paprikad neljaks tükiks ning eemalda neilt sabad ja seemned. Laota paprikad ahjuvormi põhja tihedalt üksteise kõrvale lõikepind ülespidi ning piserda neid pealt oliiviõliga ja raputa peale veidi soola.

Tükelda järjest kõik retsepti koostises olevad köögiviljad. Haki sibul ja küüslauk peenikeselt, samuti haki ka suvikõrvits ja tomat väikeseks kuubikuteks. Kuumuta pann, nirista pannile õli ning prae sibulat ja küüslauku paar minutit (ära pruunista), lisa hakkliha ning prae seda kuni hakkliha hakkab kergelt pruunistuma. Lisa hakitud tomatid, suvikõrvits ning maitseks soola, pipart ja peterselli. Sega hakkliha-köögiviljasegu läbi, prae veel mõni minut ning laota ahjuvormi tükeldatud paprikaviilude peale.

Küpseta paprikaid koos hakkliha ja köögiviljadega 180-kraadises ahjus ca 20-25 minutit. Viimaseks umbes viieks minutiks pane pealmiseks kihiks riivitud/viilutatud juust ning lase juustul ahjus sulada. Serveerimisel puista peale hakitud peterselli ja/või basiilikut. 

teisipäev, 5. juuni 2018

Kanakotletid

Meie pere toidulauale on tekkinud üks uus toit, millest kõik on vaimustuses ning mida ma seetõttu viimastel kuudel suhteliselt regulaarselt valmistanud olen – need on kanakotletid. Tegelikult imestan ma selle üle, kuidas saab midagi nii tavalist alles nüüd avastada ning kuidas ma enne polnud jõudnud kanakotlettide valmistamiseni. Arvasin, et need jäävad kuivad ja ka maitset ei osanud ette kujutada.

Olin ma ju teadlik, et veise- ja seahakkliha kõrval müüakse poes ka broilerihakkliha. Mäletan, et olen kunagi poes broilerihakkliha pakki ka käes hoidnud, aga ähmaselt meenub, et mulle ei meeldinud selle koostis ja just seetõttu jätsin selle ostmata. Uuesti kanahakkliha poole pani mind vaatama asjaolu, et ühegi poes müüdava veise- või seahakkliha või nende segu kvaliteet ei rahuldanud mind, kuna see on kas liiga rasvane või liiga kuiv ning ka maitse pole meeldiv.

Alternatiivse hakkliha otsingul avastasin, et müügil on kahe tootja kolme erinevat broilerihakkliha. Rannamõisa hakklihasegu näeb välja liiga püree ning ilmselt just selle koostis mulle ka kunagi ei meeldinud. Olen proovinud kotlettide valmistamiseks mõlemat Talleggi toodet - delikatess broilerihakklihasegu ja broilerifilee hakkliha, kusjuures esimeses on rasva 11,7 g, teises vaid 1,6 g, aga märgatavat vahet kotlettide mahlasuse puhul ei tähelda. Seega sisaldavad linnulihakotletid oluliselt vähem rasva kui sea- või veiselihakotletid ning sobivad hästi nende toidulauale, kes soovivad kaalu langetada. Aga muidugi ei pea vaid kaalulangetaja olema, et kanakotlette süüa – need maitsevad lihtsalt hästi ja sobivad tasakaalustatud toidulauale, pakkudes alternatiivi teistele loomsetele toodetele.


Kanakotletid (3-4le):
300 g broilerihakkliha
lusikaotsaga meresoola
musta pipart
1 tl Dijon sinepit
1 muna
2 porgandit (ca 80-100 g)
1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
2 sl maisitärklist (või kartulitärklist)
ca 3-4 sl riivsaia kotlettide veeretamiseks
veidi õli praadimiseks

Mulle meeldib kotlettidele lisada alati ka köögivilju ning ka kanakotlettidesse peidan paraja koguse porgandit ja sibulat.  Seega esmalt valmista ette hakklihasegusse minevad köögiviljad – riivi porgand ning haki küüslauk ja sibul. Mulle meeldib, kui kotlettide sisse minevad köögiviljad on enne kuumtöödeldud, vastasel korral jääks need kotleti sees liiga toored ja krõmpsuvad. Seega kuumuta pann, lisa veidi õli ning prae köögivilju keskmisel kuumusel pidevalt segades umbes 3-4 minutit (ära pruunista). Jahuta segu maha vähemalt toasoojaks.

Seejärel pane kanahakkliha kaussi, lisa soola, pipart, sinepit ja muna ning sega mass ühtlaseks. Nüüd lisa ka köögiviljad pannilt ning maisitärklis ning sega mass veelkord ühtlaseks. Maisitärklis (sobib ka kartulitärklis) aitab siduda niiskust, muidu jääks mass liiga vedel.

Puista teisele taldrikule riivsaia ning veereta kotlette riivsaias. Olen proovinud paneerida kotlette ka jahus, aga mulle endale meeldib riivsaiast tekkiv krõbe pealispind rohkem. Pane pannile õli ning prae kotlette keskmisel kuumusel mõlemalt poolt umbes 4-5 minutit. Serveeri koos salatiga ja/või värske kartuliga.

reede, 18. mai 2018

Vürtsikas kanasupp

See kanasupp on koostisainete poolest selline lihtne ja eestipärane, mille koostisosad peaks kõigil kodus olemas olema, küll aga annab väikese kiiksu ja hoopis uue hingamise supile sellele lisatud tšilli, mis teeb supi erilisemaks. Tšillit tasub muidugi lisada alati enda taluvuse järgi.

Taaskord kasutan supi valmistamiseks Food Studio kanapuljongit, mis võimaldab maitsva supi valmis teha umbes poole tunniga, andmata samas järgi tooraine kvaliteedis. Eriti mõnus on supp selle aasta värskete porgandite ja kartulitega. 


Vürtsikas kanasupp (3-le):
1 pakk (750 ml) Food Studio kanapuljongit
3 kartulit (ca 250 g)
3 porgandit (ca 250 g)
1 varsselleri vars
2 küüslauguküünt
jupp värsket tšillit või tšillihelbeid (taluvuse järgi)
1 kanafilee (ca 200 g)
veidi õli praadimiseks
tilli peale puistamiseks

Koori kartulid ja porgandid ning haki suupärasteks tükkideks, samuti haki varsseller ja küüslauk. Lõika kanafilee õhukesteks viiludeks või ribadeks. 

Kalla puljong potti ja lase keema tõusta. Samal ajal prae vähese õliga pannil tükeldatud kanafilee (pruunistada pole vaja) ning maitsesta see soola ja pipraga. Eemalda kanafilee pannilt ning pane pannile viilutatud porgandid, varsseller ja küüslauk, vajadusel lisa veidi õli juurde ja maitsesta segu tšilliga (võib kasutada kas tšillihelbeid või värsket tšillit). Prae pidevalt segades umbes 3 minutit. 

Selleks ajaks peaks olema puljong keema tõusnud. Nüüd lisa puljongisse kartulid ning köögiviljad pannilt ja ka eelnevalt praetud kanafilee tükid. Keeda suppi keskmisel kuumusel, kuni kartul on valmis. Serveeri suppi värske tilliga.

Postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega.

kolmapäev, 4. aprill 2018

Kookospiimaga lõhesupp

Proovisin teha ühe kerge ja kiiresti valmiva kalasupi, aga mitte sellise traditsioonilise selge puljongiga kalasupi, vaid hoopis midagi teistsugust. Kookospiimaga lõhesupp meenutab mulle taas Aasia maitseid, lisaks kookospiimale on supis ka ingver ja sidrunhein, millest võib järeldada, et ma just teadlikult Aasia suunas jälle kaldun.

Kodus keedetud kalapuljong on küll väga maitsev, kuid peab tõdema, et kalapuljongi keetmine on üks ebameeldivaima haisuga toiduvalmistamisi. Pärast puljongi keetmist peab kogu majas aknad lahti tegema ning kõik põhjalikult ära tuulutama. Sestap mulle Food Studio puljongid väga meeldivadki, et saab mööda minna puljongi keetmise protsessist ja kohe, kui mõne supi mõte tekib, saab seda ka realiseerida, kui pakendatud puljong külmkapis olemas on.

Muutsin supi valmistamise juures mitut tehnilist aspekti – näiteks tundus mulle, et lõhe jääb selle supi sees palju parem, kui seda mitte puljongis keeta, vaid hoopis eelnevalt kergelt pannil praadida; sama tegin ka köögiviljadega. Tunnustuseks ütles laps, et ta pole kunagi nii hea vedeliku ja nii maitsva kalaga suppi saanud, küll aga praakis supi seest välja rooskapsad. Eks see ole maitse asi, kellele rooskapsad maitsevad, kellele mitte. Kui kohe üldse ei istu nende maitse, võib rooskapsad asendada näiteks suhkruhernestega (koos kaunaga) või brokoliga.

Lõhesupp kookospiimaga (3-le):
1 pakk (750 ml) Food Studio kalapuljongit
1 dl kookospiima
3 porgandit
150 g rooskapsast ehk Brüsseli kapsast
võid ja/või oliiviõli praadimiseks
1 vars sidrunheina
ca 25 g ingverit
ca 250 g lõhefileed
meresoola
musta pipart
värsket koriandrit

Eemalda lõhefileelt nahk ning lõika lõhe suupärasteks tükkideks. Tükelda porgand peenikesteks ribadeks kas noaga või juurvilja spiraalitajaga. Eemalda rooskapsastelt pealmised lehed ning lõika need pooleks.

Kuumuta pann, lisa pannile veidi õli või võid ning prae keskmisel kuumusel porgandiribasid ja poolitatud rooskapsaid umbes 5 minutit, viimasel minutil lisa peenelt hakitud sidrunhein (eemalda pealmised puised kihid) ja ingver.

Pane kalapuljong potti kuumenema ning samal ajal prae pannil lõhekuubikuid 2-3 minutit. Maitsesta lõhe soola ja musta pipraga.

Kui puljong on keema tõusnud, lisa puljongi hulka kookospiim.

Jaga kaussidesse pannil eeltöödeldud köögiviljad ja lõhekuubikud ning kalla igasse kaussi peale kuum puljong. Soovi korral lisa supile maitseroheliseks värsket koriandrit.

Postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega.

kolmapäev, 14. märts 2018

Risoto krevettide ja porruga

Risoto on üks legendaarsetest Itaalia toitudest, mille variatsioone, nagu ka pastatel, on lugematul hulgal. Itaallased on ise küll suhteliselt jäigad oma traditsiooniliste retseptide kohandamisel, kuid väljaspool Itaaliat suhtutakse Itaalia toitudesse loomingulisemalt.

Mängin küll maitsete ja lisanditega, kuid katsun risoto valmistamise põhimõtted hoida algupärasena. Üheks oluliseks komponendiks risoto juures on hea puljong. Varem keetsin erinevaid puljongeid just nimelt risoto pärast alati rohkem. Suppi tehes panin kõrvale ühe koguse puljongit ka risoto jaoks ja säilitasin seda sügavkülmas. Kui aga avastasin enda jaoks Food Studio puljongid, olen selle suurema puljongi keetmise kuidagi katki jätnud. Enamasti olen risotodes kasutanud kanapuljongit, mis on kõige neutraalsem ning laseb kasutada põhimõtteliselt ükskõik millist lisandit.

Kui valmistan risotot aga mereandidega, siis kalapuljong on kindlasti asjakohane. Selles risotos on kasutatud Food Studio kalapuljongit ning lisandiks on krevetid koos porru ja küüslauguga.

Risoto (4-5-le):
ca 20 g võid
1 keskmises suuruses porru (pane ca 15 cm tükk kõrvale)
1 suurem mugulsibul
2-3 küüslauguküünt
4 dl risotoriisi (nt Arborio)
1 dl valget veini
1 pakk (750 ml) Food Studio kalapuljongit 
100 g parmesani juustu

Krevettide ja porru lisand:
veidi õli
200 g krevette
ca 15 cm jupp porrut
2 küüslauguküünt
musta pipart
meresoola
soovi korral ka värskeid idusid

Tükelda sibul, porru ja küüslauk väikesteks tükkideks. Porrut on parim lõigata, kui see keskelt pikkupidi poolitada, sest siis saab ka porru kihtide vahele jäänud mulla kraani all maha pesta. Tumerohelised ja jäigad osad porrust süüa ei kõlba. Võta umbes 15 cm tükk porrut kõrvale ning lõika see pikikiudu peenikesteks ribadeks (see läheb risoto peale). Risoto sisse mineva porru võib lihtsalt viilutada. Ka ristoto lisandiks on tarvis küüslauku tükeldada, seega haki ka see küüslauk kohe ning tõsta koos pikkupidi tükeldatud porruga eraldi anumasse ootama.

Sulata paksupõhjalises potis või ning pane tükeldatud maitseköögiviljad potti madalale kuumusel hauduma; hauta umbes 5 minutit, vahepeal sega. Seejärel tõsta kuumust ja lisa potti risotoriis. Erinevalt teistest riisidest risotoriisi ei pesta, kuna pestes uhutakse riisist risoto kleepjat tekstuuri tekitav tärklis välja. Ja kui detailides veel spetsiifilisemaks minna, siis risotot segatakse alati puulusikaga, kuna metallist lusikas lõhub liialt riisiterasid. Sega pidevalt ning kalla peale valge vein; sega jätkuvalt ning lase alkoholil kuumuse mõjul veinist aurustuda.

Nüüd kalla potti umbes pool Food Studio kalapuljongi kogusest (eelnevalt kuumutatud). Jäta risoto keskmisele kuumusele keema, aeg-ajalt segades ning puljongit juurde lisades.

Risoto keemise ajal valmista risoto lisand. Kuumuta pann, pane pannile veidi õli või võid ning lisa tükeldatud porru ja küüslauk. Sega mõni minut ja lisa ka paar supilusikatäit kalapuljongit, et köögiviljad kõrbema ei hakkaks. Kui vedelik aurustunud, lisa pannile ka krevetid ning prae, kuni need on küpsed (kasutada võib erinevas suuruses krevette). Maitsesta lisand soola ja pipraga.

Nüüd peaks ka risoto valmis saama. Olenevalt riisisordist tuleb risotot keeta umbes 15-17 minutit; riis peab kindlasti jääma al dente ning risoto kergelt vedelapoolne (mitte tihke nagu plov). Viimasena sega risoto sisse riivitud parmesani juust. Food Studio kalapuljongit kasutades ei lisanud ma soola üldse juurde, kuna see on hästi maitsestatud ning ka lisatav parmesani juust on soolane.

Tõsta risoto kaussidesse ning jaota lisand iga risoto peale. Purusta risoto peale ka musta pipart ja soovi korral lisa veel värskeid idandeid (minul olid rediseseemne idandid).

Puljong: Food Studio

neljapäev, 8. märts 2018

Troopiline smuuti

Vahelduseks kodumaistest marjadest smuutidele viskan vahel blenderisse troopilised viljad. Üks lemmikuid smuutisid sai avastatud Tais, kus mulle hakkas eriliselt meeldima mango ja granadilli kooslus, viimane annab smuutile omapäraselt värske ja särtsaka maitsenüansi. Seal lisatakse puuviljasmuutidele ka suur kogus jääd ning lisaks suhkrusiirupit ja soola, mis intensiivistavad maitset.

Päris sellisel jäisel kujul smuutit ma praegu siin lumises Eestis ette ei kujuta, samuti ei kasuta ma puhtalt tervislikel põhjustel kodustes smuutides lisatud suhkruid. Looduslikku magusust annab banaan, samuti lisab see tihedamat tekstuuri. Kuigi ei mangod ega granadillid pole siin nii magusad kui nad on oma kasvukohtades, tunduvad mulle smuutid imekombel piisavalt magusad.


Ühele:
pool mangot (ca 150-170 g)
ühe apelsini mahl
1 granadill
1 väiksem banaan

Koori banaan ja mango ning pane blenderisse. Lõika granadill pooleks ning kaabi lusikaga viljaliha (koos seemnetega) blenderisse, pressi ühest apelsinist mahl ning vala ka see blenderisse. Vurista valmis smuuti.

esmaspäev, 26. veebruar 2018

Rohelise herne püreesupp

Olen viimasel ajal päris palju teinud katseid rohelise herne püreesupiga. Katseid just seepärast, et mul on olnud mingi kindel nägemus supist, mida ma olen üritanud saavutada. Supp, millega ma oleks rahul olnud, ei valminud esimese korraga – kord oli maitset vähe, kord supp liiga lahja, kord varjutas mingi komponent herne maitse nii, et ma ei saanud enam aru, et tegu on hernesupiga, kord tundus lisand vale.

Ma ei hakka kõiki ebaõnnestunud kaitseid siin lahti seletama, küll aga panen kirja retsepti, millega ma lõpuks rahul olen. Nagu näha, pole supis komponente eriti palju, sest eesmärk oli, et hernesupp oleks ikka äratuntavalt hernesupi maitsega. Juurseller annab õrna maitsenüanssi ning Food Studio kanapuljong on just nii hea, et ei varjuta herne maitset, aga samas ei tule supile mitte ühtegi maitseainet juurde lisada, sest kõik on juba paigas.

Püreesupi peale sobib hästi mõni tahkem lisand. Hernesupi lisandina kasutasin valgurikkaid mustasid läätsesid ning ka suitsupeekonit.

Katsetamiseks ei keetnud ma potitäit suppi, vaid tegin just ühe inimese portsu. Viimane õnnestunud katse sai tehtud Food Studio kanapuljongiga, mida müüakse ka väikeses pakendis (230 ml). Tehes sama suppi suures pakis puljongiga (750 ml), kolmekordista kõikide komponentide koguseid ning saad supi kolmele inimesele.

Supp ühele:
1 väike pakk (230 ml) Food Studio kanapuljongit
1 sl õli 
1 väike kartul
50 g juursellerit
1 küüslauguküüs
100 g rohelisi herneid + veidi herneid supi peale
2 sl musti läätsesid (keedetult)
paar viilu suitsupeekonit

Esmalt on tarvis keema panna läätsed, et need jõuaks supiga samal ajal valmis. Mina kasutasin musta värvi läätsesid (sobivad ka rohelised), mis on suhteliselt pika keemise ajaga ning neid keetsin keskmisel kuumusel 15 minutit (keeduvette lisasin soola). Oluline on, et läätsed ei keeks liiga pehmeks, vaid need säilitaksid veidi krõmpsuva tekstuuri. Ühele inimesele läheb supi peale umbes 2-3 sl läätsesid, kuid nii väikest kogust keeta on natuke absurdne. Mina keetsin umbes 1 dl (kuivainina) läätsesid ning sellest jätkus veel kahel korral salati peale panemiseks ka.

Seejärel koori kartul, juurseller ja küüslauk. Lõika väiksemateks need tükkideks; juurselleri võib üsna õhukeselt viilutada, siis on küpsemisaeg lühem.

Kuumuta pott, lisa potti õli ning kuumuta potis kartulit ja juursellerit pidevalt segades umbes paar minutit. Seejärel lisa küüslauk, aga ära seda pruunista, muidu muutub küüslauk kibedaks. Kalla potti kanapuljong ning keeda suppi umbes viis minutit, seejärel lisa (külmutatud) rohelised herned ning keeda suppi veel umbes 3-5 minutit. Mida vähem herneid kuumtöödelda, seda erksamat rohelist värvi supp jääb. Panid tähele, et ühtegi maitseainet, isegi soola, ei lisanud ma supile, sest kanapuljong on väga hästi maitsestatud ning supp ei vaja midagi enam juurde.

Prae peekoniviilud mõlemalt poolt krõbekaks ning soovi korral võib ka läätsed pannilt läbi lasta. Minul olid läätsed varem valmis keedetud ning enne supile lisamist kuumutasin neid samal pannil koos peekoniga. Lisa läätsede juurde ka veel ca 1 sl külmutatud herneid, et need pannil üles soojeneksid.

Püreesta supp saumisekri või blenderi abiga. Tõsta supp kaussi, lisa supile läätsed, herned ja peekon.

Puljong: Food Studio

esmaspäev, 19. veebruar 2018

Kiudainerikas seemne- ja pähklimüsli

Olen harjunud müslit kodus valmistama, kuna eelistan valida müsli komponendid ise. Vahel mulle meeldib, kui müslis on palju lisandeid, vahel aga tahan müslit, kus on peale kaeraheleveste vaid paar komponenti. Tänane müsli ei sisalda näiteks üldse kuivatatud puuvilju, see-eest aga rohkelt erinevaid seemneid ja pähkleid.

Müsli baasiks on täistera kaerahelbed, sel korral lausa koos rukkikliidega, mis sobisid müsli sisse väga hästi, kuna kinnitusid pannil agaavisiirupi abil kaerahelveste külge ja moodustasid maha jahtudes mõnusa krõbeda kihi.

Selline täisteravilja ja seemneid sisaldav müsli on kiudainerikas hommikusöök. Kiudainete tarbimise vajalikkusest on iga terviseteadlik inimene kindlasti lugenud – kiudainerikaste toitude tarbimine soodustab eelkõige normaalset seedetegevust. Kel aga huvi end teemaga kurssi viia, siis jagan ühte enda kirjutatud artiklit.

Ma ei söö müslit väga sageli, aga vahel meeldib mulle müslit lisada smuutidele, mida ma jälle söön hommikuti väga sageli. Smuuti on küll väga mõnus hommikusöök, kuid umbes 1,5 tundi pärast söömist kõht juba koriseb ja seega on müsli tänuväärne lisand, mis tagab pikema täiskõhutunde. Kuna ma jätkuvalt ühtegi putru kahjuks kohe üldse ei suuda ühelgi kujul süüa, siis minu jaoks on müsli oma kiudainerikkusega omamoodi pudru asenaine.


Seemne- ja pähklimüsli:
3 dl täistera kaerahelbeid koos rukkikliidega (Veski Mati ökotoode)
1 kuhjaga tl kookosrasva
½ dl päevalilleseemneid
½ dl kõrvitsaseemneid
½ dl pistaatsiapähkleid (soolata)

½ dl mandlilaaste
½ dl kookoshelbeid
4 tl mett või agaavisiirupit

Kuumuta pann, lisa pannile kookosrasv ning kaerahelbed – sega pannilabidaga pidevalt umbes 1-2 minutit ning lisa seejärel päevalilleseemned, kõrvitsaseemned ja pistaatsiapähklid. Pistaatsiapähklitest tasub kasutada ilma soolata ja röstimata pähkleid (müüakse lahtiselt nt ökopoodides). Kui pistaatsiapähkleid pole, võib need loomulikult asendada teiste meelepäraste pähklite või mandlitega.

Kui müsli hakkab mõne minuti möödudes kergelt jumet võtma, lisa viimasel minutil ka mandlilaastud ja kookoshelbed ning nirista müsli peale mett või agaavisiirupit. Võta pann tulelt ja lase müslil pannil jahtuda. Müsli muutub krõbedaks jahtununa. Kui müsli on kokku kleepunud, toksi pannilabida abil see lahti.

Säilita müslit õhukindlas purgis.