Eessõna

Minu tee selleni, et olen õppinud väärtustama head toitu, on üsna pikk, samas on see minu jaoks asjade loomulik käik. Kui ajas tagasi vaadata, siis arvan, et kõik sai alguse kolm aastat tagasi, kui mu 4-kuune laps toiduallergia küüsi langes. Senine harjumuspärane toitumine tuli totaalselt ringi teha, kuna läbi rinnapiima kandus kõik minu söödu lapse kehasse. Et allergiat põhjustavaid toite välja selgitada, jäin miinumummenüü peale, mis sisaldas algselt 12 toiduainet. See oli paras šokk, ma ei saanud süüa elementaarseid igapäevaseid toite, rääkimata ühestki maiustusest, marjadest ega puuviljadest. Poest ei saanud osta mitte ühtegi valmistoitu, iga tooraine tuli osta oma esialgsel kujul. Maitseaineteks olid sel perioodil vaid sool ja pipar. Kodustes tingimustes kohanesin mõne kuuga ning õppisin neist üksikutest toiduainetest tegema uusi, aga paraku suht maitsetuid, toite. Kuna menüüs polnud ühtegi gluteeni sisaldavat teravilja, mis on just Eestis tavapärased, siis alternatiivina tuli küpsetama hakata maisist, riisist, hirsist ja tatrast - sel perioodil tundusid need päris söödavad, kuna iga uus maitse lisas veidi elule vürtsi, aga praegu ma neid küll enam süüa ei suudaks. Kui siiani arvasin, et praktiliselt kõike küpsetatakse vaid nisust, siis olude sunnil hakkasin küpsetama just eelpool nimetatud alternatiivjahudest, mis käituvad aga küpsetamisel väga teistmoodi kui nisujahu. Sel perioodil oli selgelt kahjustatud mu esmased vajadused, ehk vajadus süüa - mu mõtted keerlesid pidevalt toidu ümber, mul oli pidevalt hirm, et kui me kusagil väljaspool kodu oleme, jään nälga. Mäletan, kuidas käisin Kreekas väljas süües nurga taga nutmas, kui mõni õhtu mulle ei kõlvanud allergiate tõttu ükski toit menüüst ning ma ootasingi koriseva kõhuga järgmist hommikut. Kaheksa kuud elasin nii karmi dieediga, siis hakkasid allergiad tasapisi taanduma ning iga kuu lisandus paar uut toiduainet. Kokku olin allergiadieedil ca 1,5 a ning lisaks veel pool aastat, mil ma vaid šokolaadi ja tsitruselisi vältisin.

Minu pingutus kandis vilja, laps kasvas allergiatest välja. See oli minu jaoks üks elu suurimaid ja raskemaid õppetunde, aga ma tunnen, et ma pidin selle läbi tegema, et normaalse toitumise juurde jõuda. Ei, ma polnud enne mingi limonaadi-kartulikrõpsu-hamburgerisööja, sõin tavalist toitu, aimamata, et kusagil sees (nt puljongikuubikud, singid, jäätised, saiad), on terve pikk rida E-aineid. Allergiaajal aga pidin iga paki pealt kõik peenes kirjas koostisosad üle lugema, et midagi üldse osta julgeks. Põrkudes aina enam E-ainete otsa, jõudsin samm-sammult mahepoodidesse ning tutvusin sealse kaubavalikuga, mis pakkus palju alternatiivseid ja positiivseid võimalusi. Vaikselt kasvas kogu öko-temaatika minu jaoks elustiiliks - tunnen, et see on midagi, millel puudub tagasitee.

Nüüdseks hindan toitu, mis on kasvatatud ilma väetiste, taimekaitsevahendite ning hormoonideta - katsun nii palju kui võimalik, kasutada just puhtaid tooraineid (lapse toidu puhul järgin seda pea 100%-liselt). Tavapoodide kaup olgu E-ainete vaba; vahel siiski väikeste mööndustega, kui puudub alternatiiv ning E-aine pole kahjulikemate killast. Kodus olles teen iga õhtu süüa ning seda suurima heameelega. Tavaliselt hakkavad mul juba lõunal käima mõtted õhtusöögi osas, siis käin mööda retseptiraamatuid (enamasti siiski internetis) ja lemmik-toidublogisid ning mõtlen välja, millise toidu päev täna võiks olla. Õhtusöögi valmistan lapse lõunaune ajal (mis kestab kuni kella 7-ni), sest mulle meeldib olla köögis üksi ja segamatult. Mul on vähe selliseid toite, mis oleks pidevalt menüüs, ma olen rahutu hing ja otsin pidevalt midagi uut. Katsetamine on iga uue toiduga alati nii huvitav! Kogu see toidumaailm on nii lai ja põnev, netiavarustest leiab niivõrd detailset ja huvitavat lugemist. Ja loomulikult on tarvis meeli köitma hakanud toidud kodus ise järgi proovida...

Hea toit on minu jaoks kui kunst, see on minu jaoks lausa üks eneseväljendusviise. Ma tunnen, et mu sees pulbitsevad toiduga nii suured tunded, et ma pean neid hakkama kirja panema ja teistega jagama. Ühtlasi meeldib mulle väga kirjutada - toidublogi on minu arvates selleks parim võimalus ühendada need kaks meeldivat tegevust. Ma veel eelmisel nädalal poleks uskunud, et oma toidublogi loon, kuid paari viimase päevaga küpses mõte oma toidublogist mu peas ning tegin asja ära. Kummalisel kombel andis ühe lükke selleks lapse liivakastis tehtud, lilledega kaunistaud, liivakook ning õe tehtud ilmeline foto sellest koogist. Siis mõtlesingi, et võiks hakata ka päris toitu pildistama.

Hea lugeja, kes Sa oled selle blogi leidnud, räägi kaasa - kirjuta, mida oled ise katsetanud või millise variatsiooniga mingit toitu veel paremaks muuta.

Maitseelamusi soovides,
Aet