teisipäev, 21. veebruar 2017

Kodumaised suupisted Eesti Vabariigi aastapäevaks

Eesti Vabariigi 99. aastapäev on ukse ees ning sel puhul on paslik pidulaud katta loomulikult Eesti toiduga.

Nagu kasvab ja areneb Eesti riik, on pidevas muutumises ka lähenemine Eesti toidule. Rahvusköök (ja ka rahvus laiemalt) pole kindlasti mitte staatiline, vaid ajas muutuv ja uute oludega kohanduv. Võrreldes vabariigi algusaegadega on paranenud oluliselt Eesti toidu (hooajaline) kättesaadavus ning ka globaliseerumise mõjudest pole meie köök puutumata jäänud. Arenenud on toiduvalmistamise viisid ja -abivahendid ning ka toidu säilitamise tingimused. Kui kellegi pakub Eesti köögi areng sügavamat huvi, siis oma mõtted Eesti köögi arengust olen kunagi aastate eest blogisse kirja pannud.

Sel aastal pakun Eesti Vabariigi aastapäevaks välja mõned suupisteretseptid, mille kogu tooraine on kohalik.

Esmalt karaskiõhikud, mille algretsept on plaadikarask, mis on meie peres kindlasti püsimenüüs aastaringselt ja aastast aastasse. Köömnekarask soolavõiga maitseb lihtsalt oivaliselt. Suupistete tegemiseks küpsetasin aga karaski imeõhukese kihina, mille tulemusena sain krõbedad karaskiõhikud. Köömnekaraski seltsiliseks on köömnetoorjuust.

Lisaks on välja pakkuda traditsioonilised kiluvõileivad, millele lisasin ka kilumaitselist toorjuustu.

Väikese täisteraröstsaia peal sobib aga pakkuda soolalõhe ja/või soolasiiga koos kalamarja ja mädarõikamaitselise toorjuustuga.

Kõikide toorjuustude tegemiseks kasutasin Farmi naturaalselt toorjuustu ning maitsed segasin kõik ise sisse. Toorjuust on oluliselt väiksema rasvasisaldusega kui või, aga toimib leibade-saiade peal suurepäraselt.

Karaskiõhikud köömnetoorjuustuga

Karask (ca 30-le): 
1 muna
½ tl meresoola
1 tl suhkrut
4 dl keefirit
4 dl täisteraodrajahu
¼ dl rapsiõli
4 tl köömneid
½ tl söögisoodat

Toorjuustukreem:
200 g Farmi toorjuustu
10 g (2 tl) köömneid
näpuotsaga meresoolahelbeid

Kaunistamiseks:
väikeseid rohelisi salatilehti (nt peedilehed, rukola vms)

Esmalt küpseta karaskiõhikud. Klopi kausis vispliga muna lahti. Lisa munale sool, suhkur ja keefir ning vispelda ühtlaseks. Lisa karaskitainasse odrajahu ja köömned ning seejärel õli ja sega ühtlane mass. Viimasena sega ettevaatlikult tainasse sooda.

Pintselda küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaat õliga ning kalla karaskisegu õhukese kihina plaadile. Sellest kogusest saab kaks suurt ahjuplaaditäit karaskit. Küpseta karaskit 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni karask on muutunud krõbedaks.

Jäta karask jahtuma ja valmista toorjuustukreem. Jahvata köömned kohviveskis (või uhmris) peenikeseks pulbriks ning sega köömnepuru ja soolahelbed toorjuustu hulka.

Murra karaskist käte vahel suupistesuurused tükikesed. Pane toorjuustukreem tordipritsi kotti ning vajuta iga karaskiõhiku peale toorjuustukreemi ning puista peale veidi jahvatatud köömepuru. Kaunista õhikud mõne rohelise lehekesega (nt peedilehed, rukola vms).


Kiluleivasuupisted toorjuustuga

Kiluleivad (15 suupisteleiba):
15 viilu musta rukkileiba 
15 vürtsikilu fileed
8 vutimuna
mõned varred rohelist sibulat
tilli (kaunistamiseks)

Toorjuustukreem kiluga:
100 g Farmi toorjuustu
3 kilufileed


Lõika mustast leivast kas klaasi või piparkoogivormiga ümmargused ühesuurused ringid.

Keeda vutimunad vastavalt soovile kas kõvaks (4 min) või jäta munakollased vedelaks (2 min). Jahuta munad külma vee all, koori need ja lõika pooleks.

Valmista kilumaitseline toorjuustukreem – selleks pane saumikseri purustajasse kilufileed ja toorjuust ning jahvata ühtlane mass. Kui masinat pole, haki kilufilee noaga peeneks ja sega see toorjuustu hulka.

Pane toorjuustukreem tordipritsi kotti ning vajuta iga leivakese keskele toorjuustukreemi. Tõsta leivale ka rullikeeratud kilufilee ja poolik vutimuna ning ühenda need suupistetikuga leiva külge.

Lõika rohelisest sibulast peenike puru ja puista ka see kiluleibadele. Kaunista kiluleivad värske tillioksakesega.


Soolasiia ja soolalõhega suupisteampsud koos mädarõikamaitselise toorjuustukreemiga

Siia- ja lõheampsud (15 tk):
15 viilu täistera röstsaia
200 g soolalõhe või soolasiiga (või mõlemat pool kogust)
100 g forellimarja
musta pipart
tilli 

Toorjuustu-mädarõikakreem:
100 g Farmi toorjuustu
1 tl marineeritud mädarõikapüreed

Lõika röstsaiast kas klaasi või piparkoogivormiga ümmargused ühesuurused ringid. Tõsta ringid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti neid 180-kraadises ahjus ca 5 minutit (rasvainet kasutada pole vaja).

Mädarõikamaitselise toorjuustukreemi saamiseks sega ühtlaselt toorjuustu hulka marineeritud mädarõigas.

Pane toorjuustukreem tordipritsi kotti ning vajuta röstitud ja jahtunud saiade peale kreemi. Tõsta igale saiale ka soolalõhe või soolasiig ning pane lusikaotsaga kalamarja. Jahvata iga suupisteampsu peale musta pipart ja kaunista tillioksakesega.

Retsept valmis koostöös Farmiga.

reede, 17. veebruar 2017

Vürtsika maapähklikastmega vegan-salat

Minu hing uitab talvisel ajal ikka kusagil väga kaugel siinsest kliimast, suunaks ikka ja jälle Aasia. Sellist retsepti küll sealkandis pole, see on puhas minu looming, aga kuna maapähklikaste on Kagu-Aasias levinud, siis see maitsekombinatsioon seostub mul just selle piirkonna köögiga. Salatis pole ühtegi loomset komponenti, seega sobib see salat ka veganitele. Valgu- ja kiudaineallikana lisasin salatile musti läätsesid.

Olen ammu täheldanud, et mul käivad igasugused isud hooti ja praegu olen ma maapähkliperioodis. Ma võin maapähklivõid süüa purgist lusikaga, lihtsalt magustoiduks või nii ☺ Parima maitse ja tekstuuriga maapähklivõi, mis ma siin müüdavatest leidnud olen, on Marks&Spenceri Crunchy Peanut butter, milles on väikesed pähklitükid sees.

Mul on blogis üks maapähkli-kookosekastmega salati retsept juba olemas, kuid sel korral tegin kastme veidi teistmoodi – lisasin korralikult vürtsi ja ka veidi seesamiõli ning sain ikka tõelise iseloomuga kastme. Põhimõtteliselt võib selle kastmega süüa igasuguseid köögivilju, nii äge on see. Sama kaste sobib suurepäraselt ka köögiviljade dipp'imiseks.



Salat 3-le:
suur peotäis punast (lillat) kapsast
pool (pikka) kurki
2 keskmist porgandit
suur peotäis tugevakoelist salatit (nt minivorm Rooma salatist, nn little gem)
1 mango (salatisse sobib pisut toores)
1 dl musti läätsi (kuivaine kogus)
2 laimi
2 sl röstitud maapähkleid

Kaste 3-le:
2 kuhjaga sl maapähklivõid
1 sl sojakastet
1 dl sooja (keedetud) vett
1 tl röstitud seesamiseemneõli
1 tl riisiäädikat
1 tl agaavisiirupit (või suhkruroosiirupit või mett (mesi pole vegan))
lusikaotsaga tšillihelbeid
poole laimi mahl (ca 1 sl)


Esmalt rösti maapähkleid 130-kraadises ahjus 20 minutit. Need pähklid lähevad salati peale. Pane ka läätsed keema. Sellesse salatisse sobivad tugevamakoelised läätsed – nt mustad või rohelised (aga mitte punased). Läätsed jätsin al dente; keetsin musti läätsesid veidi vähem kui 20 min.

Haki kapsas, porgand ja kurk suupärasteks tükkideks ja aseta kaussi. Rebi ka salatilehed tükkideks ja lisa ka need kaussi. Koori mango, eemalda kivi ja haki viljaliha õhukesteks viiludeks; lisa salatile.


Valmista salatikaste – selleks pane kas köögikombaini või arvestades koguseid, siis pigem saumikseri väikesesse lõiketeraga purustajasse kõik retseptis olevad kastmekomponendid ja vurista ühtlane mass. Lisatav vesi võiks olla vähemalt toasoe või isegi veidi soojem, kuna see teeb kastme vedelamaks ja siidisemaks.

Kurna keedetud läätsed ja loputa need külma veega. Lisa läätsed salatile ning kalla salatile peale vürtsikas maapähklikaste. Pigista lisaks veel veidi laimimahla ja pusita peale röstitud maapähkleid.

esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Riisikauss Jaapani moodi ehk kausi-sushi

Ma ei tea, kas ma olen sündinud vales kohas või olen ma end liialt harjutanud Aasia toitudega, aga ma tunnen nende järele aeg-ajalt vastupandamatut vajadust. Tegelikult on see aeg-ajalt ikka päris tihti – kestab kogu sügise, talve ja kevade, aga lakkab millegipärast suvel. Piirkonnaliselt on minu lemmikud Jaapani köök, aga samavõrd pakub mulle huvi kogu Kagu-Aasia piirkonna toidukultuur eesotsas Tai köögikunstiga.

Sel korral tutvustan riisikaussi Jaapani moodi ehk kausi-sushit (tuntud don'i või chirashi-zushi, st laiali puistatud sushi nime all), mis on Jaapanis üsna levinud toit, Eestis (ja ka mujal väljaspool Jaapanit) on aga tavapärasel kujul sushi oluliselt populaarsem.

Kausi-sushi pakub tavalisele rullitud sushile alternatiivi ning selle tegemisega saavad hakkama ka need, kelle jaoks tundub sushi valmistamine liiga keeruline ettevõtmine. Kuigi kausi-sushi koosneb põhiliselt samadest komponentidest mis ka maki- või nigiri-rull, maitseb see veidi teistmoodi ja seda just tekstuuride tõttu, mis paiknevad kausis oluliselt õhulisemalt.

Selline kausi-sushi on päris mitmetahuline toit, kuna seda saab süüa nii soojalt, leigelt kui ka külmalt. Olen saanud nii Jaapanis kui teinud ka kodus kõiki versioone ja mulle maitsevad tegelikult kõik. Kuigi esmalt võib soe sushi tunduda pisut imelik, siis selle toidu puhul töötavad kõik temperatuurid. Võib ka temperatuuridega mängida – nt vaid riis on kuum/leige, ülejäänud kõik külmad või on riis ja kala kuumad/leiged, kõik muu külm jne.

Jaapanis on väga hea mereandide kättesaadavus, mistõttu pakutakse sellist kausi-sushit seal valdavalt küpsetamata (samal päeval püütud) mereandidega. Kui tahta eriti värskete mereandidega sushi-kaussi, siis tasub see võtta otse Tsukiji kalaturult Tokyos.

Retseptis toon välja ka alternatiive toorele kalale ning ka vegan-versiooni samast toidust.

Lisaks on kausis enamasti midagi rohelist; mina segasin rohelisi salatilehti wakame ja seesamiõliga ning lisasin ka avokaado. Peale raputasin kuivatatud bonito kalaga seesamiseemneid (Jaapanist), aga väga head on ka Umamis müügil olevad Ume ploomiga seesamiseemned või kui neid pole, siis sobivad ta tavalised röstitud seesamiseemned. Röstitud seesam on kindlasti üks võtmemaitsetest selles roas.

Lisaks on mul seal kausis vetikakrõpsud rohelise teega, mis paistavad ühe pildi tagaservast (jätsin ka paki pildile vihjeks neile, kes seda poest otsima hakkavad). See vetikakrõps ei maitse nii nagu nori leht, mille sisse keeratakse sushi – need õhukesed lehed on maitsestatud seesamiõli ja rohelise teega ja need on imehead snäkid, minu lemmik vahepala. Pakis on lehti vaid 10 g, aga neist jagub näksimiseks päris kauaks (psühholoogiliselt tundub, et oled nagu midagi söönud, reaalselt kalorite poolest aga praktiliselt midagi).


Kausi-sushi (1-le):
ca 3-4 sl keedetud sushiriisi (maitsestatud riisiäädika ning väga vähese soola ja suhkruga)
1 avokaado
peotäis rohelist salatit
paar vart rohelist sibulat
2-3 kahvlitäit wakame vetikat
0,5 tl röstitud seesami õli
paar lehte vetikakrõpse
1 kuhjaga tl forellimarja
röstitud seesamiseemneid (kuivatatud bonito kalaga või Ume ploomiga)
sojakastet (soovi korral)

Lisaks vali lõhe ühes meelepärases küpsusastmes:

  • grillitud lõhe (juuresoleval pildil)
  • aburi lõhe (õrnküpsetatud lõhe, millel vaid pealmine kiht on gaasipõletiga kergelt kuuma saanud, seest on kala toores)
  • rasvasem toores lõhe (väga värske) või soolalõhe

Hästi sobivad ka:

  • tiigerkrevetid (või, küüslaugu ja tšillihelvestega küpsetatud)
  • värske või kergelt küpsetatud kammkarp

Veganitele:

  • praetud shitake seened


Keeda sushiriis vastavalt pakendil näidatud juhendile või kasuta minu poolt väljatöötatud sushiriisi keetmise õpetust, mis on lähemalt lahti seletatud sushi-postituses. Maitsesta riis nagu sushigi puhul riisiäädika, soola ja vähese suhkruga. Soovi korral jahuta riis, aga kui soovid kausi-sushit soojana, siis ajasta muud tegevused nii, et need jõuaks valmis samal ajal, kui riis on keenud.

Kui soovid küpsetatud lõhe, valmista see (toa)grillil või hästi kuumal pannil. Sellise toiduga on hästi sobiv ka aburi-lõhe, mis valmistatakse leeklambi abiga. Selleks lõika lõhest suupärased tükid ja küpseta neid veidi pealt leeklambiga (seest peab lõhe jääma toores). Või kasuta toorest (väga värsket lõhe) või soolalõhe.

Olen teinud sarnast sushi-kaussi ka tiigerkrevettidega, mille küpsetasin võis koos küüslaugu ja tšillihelvestega. Jaapanis sõin ühel korral sellist riisikaussi, kus olid miksitud erinevad mereannid (kammkarp on ka väga hea).

Veganid võivad aga mereannid asendada shitake seentega (forellimari jääb ka sel juhul toidust välja)

Rohelise salati jaoks võta peotäis õrnakoelist salatit, lisa veidi wakame vetikat, lõika sisse rohelist sibulat ja nirista peale seesamiõli ning sega läbi.

Kui riis, kala, ja salat valmis, tõsta kõik järjest kaussi. Proportsioonid võib igaüks ise valida – nt kes tahab riisi vähem süüa, lisab seda vaid veidi. Ühte nurka (või kogu põhja) pane riis, lisa punt salatit, selle kõrvale avokaado, siis veidi kalamarja, seejärel lõhe, vetikakrõpse ja puista peale röstitud seesamiseemneid (kui kusagilt õnnestub saada jaapanipäraseid maitsestatud seesamiseemneid, siis need sobivad ideaalselt). Soovi korral lisa riisile enne sööma asumist ka veidi sojakastet.

Kui Jaapani köök ja toidukultuur pakuvad sügavamat huvi, loe ka postitust toiduelamustest Jaapanis.

kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Peedihummus ja lavašikrõpsud

Hummus on tuntud Araabiamaadest pärit toit, mida süüakse kas leivamäärdena või kastetakse selle sisse erinevaid köögivilju. Hummus koosneb põhiliselt kikerhernestest ning on seetõttu tugev valgu- ja kiudaineallikas.

Hummus (eriti lisatud peediga) on toiduna märkimisväärne kontsentreeritud taimse raua allikas, kuna selle koostises olevad kikerherned ja seesamiseemned sisaldavad arvestatava koguse rauda. Ja peet on samuti teada-tuntud taimne rauaallikas. Tasub teada, et taimset rauda omastab organism raskemini kui loomset, kuid C-vitamiin aitab raua imendumisele kaasa. C-vitamiini sisaldab hummuse retseptis olev laimimahl, kuid hummus sobib söömiseks ka koos C-vitamiinirikaste köögiviljadega.

Kuigi mind huvitavad väga toitude toitainelised näitajad, ei söö ma ühtegi toitu pelgalt sellepärast, et see on ülimalt kasulik või populaarne. Toit peab eelkõige maitsema! Hummus on mul üks lemmikutest ja kui lisada hummusele veel peeti, teeb see hummuse veidi mahedamaks, kuid selles on siiski äratuntav nii hummuse maitse kui ka peedi puudutus.

Selles retseptis on mul hummusega "kaasa pandud" ka imeliselt lihtsad ja kiiresti valmivad lavašikrõpsud. Nende krõbedate palakestega on väga mõnus hummust nokkida. Sobib suurepäraselt seltskonnatoiduks.


Hummus röstitud peediga:
40 g seesamiseemneid
0,5 dl rapsiõli
400 g konservkikerherneid
1 laimi mahl
0,75 dl extra virgin oliiviõli
0,5 tl meresoola
0,5 tl tšillihelbeid
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
2 tl muscovado suhkru siirupit
200 g (umbes 2 keskmist) ahjus röstitud peeti (sobib ka keedupeet)
0,5 dl vett

Kõrvale:
1 lavašš (õhuke)
oliiviõli

Esmalt on vaja peedid küpsetada või keeta. Mina röstisin peedid konkreetselt peedihummuse tarvis, aga vahel kipub peete üle jääma ka siis, kui röstitud peedi salatit vms teha. Hummuse jaoks on tarvis jahtunud peeti, seega võib peedid juba eelneval päeval valmis küpsetada.

Ahjus röstimise viise on mitmeid. Sel korral kasutasin lihtsaimat varianti, ehk pesin vaid peedid puhtaks ja panin need fooliumisse (ei koorinud). Küpsetasin umbes pool tundi (keskmise suurusega peedid) 220-kraadises ahjus. Peeti võib röstida ka kooritult ja viilutatult, kergelt õliga üle piserdatult – sellisel juhul kulub röstimisele vähem aega (olenevalt viilude paksusest ca 20 min).

Nüüd huumuse juurde. Esmalt rösti seesamiseemneid kuival pannil, kuni need on saanud kerge jume, aga ära seemneid kõrbema lase. Veidi pruunikas jume annab neile äratuntava röstitud seesami maitse. Mina jumaldan seda maitset.

Lase seesamiseemnetel veidi jahtuda ning pane need koos retseptis antud rapsiõlikogusega saumikseri lõiketeraga purustajasse. Jahvata ühtlaseks massiks.

Kalla konservkikerherned sõelale, pese ja nõruta need. Lisa saumikseri purustajasse konservkikerherned, oliiviõli, laimist pigistatud mahl, maitseained (sool, vürtsköömned ja tšillihelbed) ning veidi (muscovado) suhkru siirupit. Jahvata ühtlane mass.  Hummuse tegemisel on mul abiks jälle minu uus Boschi saumikser (Kaup24-st), millega kaasas olevas lõiketeraga purustajas see hummus kergelt ja kiiresti valmis.

Nüüd võta röstitud (või keedetud) peedid, lisa ka need saumikseri purustajasse ja jahvata mass ühtlaselt kreemjaks. Timmi tekstuuri vee abil – mina lisasin ka veidi vett, et mass ei oleks liiga tihke.


Lavašikrõpsude jaoks tiri õhukesest lavašist väikesed ribad või tükid (ei pea olema korrapärased), piserda neile peal veidi oliiviõli, sega läbi ning küpseta 180-kraadises ahjus, kuni tekib kerge jume ja lavašš muutub krõbedaks (5-7 min). Serveeri koos hummusega.

Hummust saab säilitada suletud nõus külmkapis maksimum nädala.

Postitus valmis koostöös Kaup24-ga.

teisipäev, 17. jaanuar 2017

Loominguline kausismuuti - kerge, tervislik ja vitamiinirikas hommikusöök

Kausismuutid on juba mõnda aega välismaistes toidublogides moetoidud. Pisut teistmoodi viis süüa (mitte juua) smuutit kausist koos lisanditega on tegelikult väga lahe, kuna annab tohutult mitmekesise võimaluse smuutisid kokku panna ja lisanditega täiendada. Lisaks saab kausismuutit valmistades tegeleda omal moel toidukunstiga – mängida värvide, tekstuuride ja mustritega.

Kuidas erineb aga kausismuuti n-ö tavalisest smuutist mida juuakse klaasist? Kausismuuti tekstuur on nimelt paksem ning sellel lisatakse vähem vedelikku või ei lisata üldse (jääb vaid puuviljadest/marjadest eralduv mahl). Smuuti peaks olema nii paks, et see lusika pealt maha ei voolaks. Selline paksem smuuti serveeritakse laiemast kausist ning smuutit saab täiendada nt marjade või lõigutud puuviljadega, pähklitega, seemnetega, (külm)kuivatatud marjadega, müsliga jms. Erinevad tekstuurid koos mänglevad hamba all ning isegi, kui kasutada samu marju smuutis püreestatult ja smuuti peal tervelt, mõjuvad ja maitsevad need koos ühes ampsus erinevalt, isegi kontrastselt. Igaks juhuks lisan, et need smuutid pole mõeldud seismiseks – smuuti tekstuur laguneb loetud minutitega (kuna reeglina on smuutis ka sügavkülmutatud marjad) ning lisandid peal muutuvad liiga pehmeks.

Smuuti ise on suhteliselt kalorivaene, aga lähtuvalt oma vajadustest saab smuutit täiendada ka millegi kaloririkkama lisandiga. Näiteks lisades smuut sisse (kookos)koort või raputades peale müslit, tõuseb arvestataval määral ka kalorite hulk. Seega - täienda smuutit lähtuvalt sellest, kui pikalt peaks kõht täis püsima või kui karm dieet parasjagu käsil on.

Smuutid on hea võimalus kasutada suvel sügavkülma kogutud marju, mis lihtsalt sulanuna süües paljudele väga peale ei lähe. Vuristades marjad aga smuutiks, tekivad hoopis uued tekstuurid ja maitsed. Erinevalt mahladest jäävad smuuti sisse ka marjades ja puuviljades sisalduvad kiudained.

Mina smuutidesse suhkrut ei lisa, minu arust pole need hapud. Kui lisada smuutile müslit, siis selle sees on niikuinii juba suhkrut (või mett), samuti on magusad kuivatatud puuviljad ja marjad. Kui kellegi maitsemeelte jaoks on smuutid hapud, siis võib lisada mett või agaavisiirupit (suhkrut ma pigem väldiks).

Imekombel pole selliste kausismuutide valmistamine üldse ajamahukas. Smuuti valmib vaid loetud minutitega – koostisained tuleb lihtsalt panna nõu sisse ning need saumikseriga püreestada. Smuutisid saab valmistada ka blenderis, kuid mulle meeldib neid just saumikseriga valmistada, sest blenderi puhastamine on tüütu, aga kõik saumikserdamisest tekkivad mustad nõud mahuvad ka nõudepesumasinasse.

Vahetasin just hiljuti mind aastaid teeninud Philipsi saumikseri välja ning sain Kaup24-st uue ja võimsama Boschi saumikseri, mis ei jää hätta ühegi jääs marja purustamisega. Algul mõtlesin küll soetada KitchenAidi saumikserit, puhtalt vaimustusest selle brändi vastu, kuid võrreldes Boschi ja KitchenAidi saumikseri näitajaid, olid Boschi näitajad paremad (võimsused vastavalt 750 W ja 180 W). Boschi saumikser on praegu Kaup24-s ka soodushinnaga.


Mustsõstra-granaatõunasmuuti
1 banaan
1 dl mustsõstraid
0,5 dl granaatõunaseemneid
1 tl tšiiaseemneid
25 ml 35%-list rõõska koort

Smuuti peale: küpsetatud banaani, marju ja müslit

Pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) banaan, sügavkülmutatud mustsõstrad, granaatõunaseemned, tšiiaseemned ja veidi rõõska koort ning mikserda ühtlane mass. Kalla smuuti kaussi ning kaunista lisanditega.

Smuuti peale pane müslit ning samu marju, mis smuuti sees (granaatõunaseemneid ja mustsõstraid ning banaanirattaid). Kui peaks aega ülearu olema, tee banaanidest kujukesed väikese piparkoogivormiga☺. Mina küpsetasin banaani mõne minuti ka pannil vähese võiga, siis läheb banaan magusamaks ja aromaatsemaks. Naudi koheselt pärast valmimist.



Oranž smuuti
1 hurmaa
pool banaani
1 väiksema sidruni mahl

Smuuti peale: hurmaad, maasikakama, õietolmu ja goji marju

Pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) 1 hurmaa (jäta mõni viil ka smuuti peale panemiseks), pool banaani ja värskeltpressitud sidrunimahl. Kõik koostisained võiksid olla külmkapikülmad, sest toasoe smuuti pole kõige parem. Mikserda ühtlane mass.

Kalla smuuti kaussi, lõika peale mõned hurmaaviilud ning puista õietolmu, goji marju ja maasikakama. Maasikakama on mu viimase aja leid talutoodete letist (tootja: Kama ja Kilu) – rukkikamale on lisatud ka maasikajahu ja roosuhkrut. Naudi koheselt pärast valmimist.


Mango-astelpajusmuuti kookospiimaga
½ banaani
½ küpset mangot
1 dl astelpajumarju
ca ½ dl kookospiima (kreemjat)

Smuuti peale: kookoslaaste, (külm)kuivatatud maasikaid, mõni mangoviil, astelpajumarju

Pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) pool mangot, (jäta mõni viil ka smuuti peale panemiseks), pool banaani, 1 dl astelpajumarju ja pool dl kreemjat kookospiima. Mikserda saumikseriga ühtlane smuuti.

Kalla smuuti kaussi, lisa smuuti peale mõni mangoviil ja astelpajumarju ning puista ka kookoselaaste ja (külm)kuivatatud maasikaid (need võib eelnevalt purustada). Naudi koheselt pärast valmimist.


Punase sõstra smuuti
1 banaan (ca 100 g)
ca 1,5 dl (150 g) punaseid sõstraid

Smuuti peale: punaseid (ja valgeid) sõstraid, isetehtud (seemne)müslit

Pane saumiksri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) 1 banaan ja umbes 1,5 dl sügavkülmutatud punaseid sõstraid ning vurista saumikseriga ühtlane mass.

Kalla smuuti kaussi, lisa smuutile punaseid sõstraid (kui on, siis kontrasti andmiseks ka valgeid sõstraid) ning (isetehtud) seemnemüslit. Naudi koheselt pärast valmimist.

Mustika-maasikasmuuti tšiiaseemnejogurtiga
1 dl maasikaid
½ dl mustikaid
½ dl õuna- või pirnimahla

Tšiiaseemnejogurt:
1,5 dl maitsestamata jogurtit
3 tl tšiiaseemneid
ca 1 tl agaavisiirupit või mett (soovi korral)

Peale: purustatud maasikaid ja mustikaid, kuivatatud viigimarju, müslit

Selles hommikusöögis on ühendatud tšiiaseemnetega jogurt ja marjasmuuti. Tšiiaseemnetega jogurt on üks minu lemmik-hommikusööke, selline kiire mugavussöök, sest reeglina pole mul hommikul palju aega. Maitsestamata jogurti hulka tuleb segada tšiiaseemned ja soovi korral mesi või agaavisiirup.

Tšiiaseemnetega jogurti teen valmis eelneval õhtul, siis jõuavad seemned paisuda ja muuta jogurti paksemaks (aga piisab ka 1 h külmkapis seismisest).


Smuuti jaoks pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) kaks osa maasikaid ja üks osa mustikaid ning lisa veidi õuna- või pirnimahla. Vurista ühtlane mass.

Pane poolde kaussi tšiiaseemnetega jogurt ja teisele poole marjasmuuti. Puista peale purustatud marju. Mina tegin purustatud marju saumikseriga kaasas olevas väikeses nõus, millel on jääpurustaja tera (marjad võtsin otse sügavkülmast). Lisa smuuti peale ka mõned viilud (pehmet) kuivatatud viigimarja ning soovi korral ka müslit (kui soovid toitvamat hommikusööki). Naudi koheselt pärast valmimist.

Tikri-mustikasmuuti maitsestamata jogurtiga
1 banaan
1 dl (sügavkülmutatud) mustikaid
1 dl (sügavkülmutatud) tikreid

Peale:
maitsestamata jogurtit
mustikaid
tikreid või granadilli
maasikakama

Smuuti jaoks pane saumikseri nõusse (või mõnda purki, kuhu mahub saumikser sisse) banaan, mustikad ja tikrid ning vurista ühtlane mass.

Kalla smuuti kaussi. Kui tahad ka sellist mustrit nagu pildil, nirista smuuti peale mõni triip maitsestamata jogurtit ning tõmba triipudest hambatikuga risti läbi mõned tõmbed. Kaunista mustikate, tikrite (või granadilliga) ning soovi korral lisa ka maasikakama või müslit.

Postitus valmis koostöös Kaup24-ga.

neljapäev, 12. jaanuar 2017

Itaaliapärane salat ahjutomatite, grillitud suvikõrvitsate, rukola, pesto ja parmesaniga

Täna jagan ühe imehea salati retsepti, mille nullist tegemine võtab küll ebamõistlikult palju aega, mistõttu ma jaotaks selle salati valmistamise pigem kahte järku – ettevalmistus ja salati kokkupanek.

Ainuüksi ahjutomatite valmistamine võtab aega paar tundi, mistõttu võib need üldse kas eelmisel päeval või siis planeeritult mitu tundi enne salati "vajadust" valmis teha. Ka grillitud suvikõrvitsad ja pesto võib varem valmis teha, kuid kui on aega salati peale kulutada suurusjärk pool tundi, saab need valmis ka vahetult enne söömist.

Sellise salati retsept tekkis mul sügisel Itaalias käies. Ma mitte ei saanud seda salatit kusagil restoranis, vaid ühel hiliselt õhtul, kui me olime juba hotellis tagasi ja ei jaksanud enam kusagile välja sööma minna, ostsin ma kohaliku poe valmistoiduletist röstitud tomateid, grillitud suvikõrvitsaviile, imehead pestot ja miksisin need koos rukola ja paremsaniga salatiks kokku. Olin oma supermarketi-salatiga ülimalt rahul, nautisime seda koos krõbeda Itaalia saiaga ja olin kindel, et sel kummalisel kombel tekkinud retsepti võtan koju kaasa.

Itaalia salat (4-le):
1 pott rukolat (2-3 peotäit)
ca 500 g (tooreste tomatite kaal) ahjus röstitud kirsstomateid
1 väiksem grillitud suvikõrvits
meresoola
musta pipart
ca 70 g parmesani juustu (viilude või tükkidena)
ca 4 sl pestot
head külmpressitud oliiviõli

Pesto:
1 pott basiilikut
ca 1 dl head külmpressitud oliiviõli (pesto jaoks sobib mahedamaitseline õli)
ca 30 g seedermänniseemneid
ca 50 g parmesani juustu
1 väike küüslauguküüs

Soovi korral serveeri salati kõrvale head Itaalia saia (nt ciabatta).

Alusta salati valmistamist tomatite küpsetamisega. Kuna see võtab aega ligi paar tundi, on soovitav tomatid varem (kasvõi eelmisel päeval) valmis küpsetada. Kui juba selline pikk küpsetusprotsess ette võtta, tasub kirsstomateid kohe rohkem küpsetada, sest need sobivad hästi ka näiteks risoto peale või mõnda teise salatisse. Enne ahju panekut lõika kirsstomatid pooleks ning laota ahjuplaadile lõikepind ülevalpool. Õli ega soola pole vaja lisada. Lihtsalt küpseta tomateid madalal temperatuuril (130-140 kraadi) umbes poolteist kuni kaks tundi olenevalt tomatite suurusest. Vahel võib ahjuust lahti teha ja niiskust välja lasta. Tomatid ei tohiks täiesti krimpsu kuivada, vaid neile peaks sisse jääma ka veidi nõtkemat osa.

Ka suvikõrvits on tarvis varem valmis küpsetada, aga see käib loetud minutitega. Selleks on tarvis grillpanni või toagrilli (või ka tavalist grilli). Lõika suvikõrvitsast pikkupidi viilud (ca 0,3-0,5 mm), nirista peale õli ja küpseta suvikõrvitsaviile paarkümmend sekundit mõlemalt poolt. Grillpannil jääb suvikõrvitsa külge vähem õli kui tavalisel pannil ja tekivad ka tumedad grill-triibud.

Järgmisena valmista pesto. Ka pestot tasub teha korraga rohkem, kui vaid need mõned lusikatäied. Pestot saab säilitada purgi sees külmkapis mitu päeva. Pesto jaoks võta pott basiilikut (see väike pott, nagu meil talvel poes müüakse) ning murra see koos vartega (kui need pole puitunud) ja pane lõiketeraga köögikombaini või saumikseri komplekti purustajasse. Rösti mõni minut kuumal pannil või ahjus seedermänniseemneid (ära pruunista, anna vaid kerge jume) ning lisa ka seedermänniseemned köögikombaini. Riivi parmesani juust ja lisa see valmiva pesto hulka, samuti pigista küüslauguküüs läbi küüslaugupressi. Vurista mass ühtlaseks ja nirista ava kaudu vähehaaval pesto hulka mahedamaitseline külmpressitud oliiviõli.

Nüüd on kõik ettevalmistused tehtud ja võib salati kokku laduda. Salati võib teha nii soojade, leigete kui ka külmade suvikõrvitsaviiludega. Mina eelistan selle salati puhul täiesti jahtunud suvikõrvitsaid ja ka ahjutomateid.

Pane serveerimisvaagna alumiseks kihiks rukola salat, seejärel lao grillitud suvikõrvitsaviilud, ahjutomatid ja pane lusikaga mitmesse kohta pestot. Maitsesta vajadusel veel soola ja pipraga (kui ei lisanud suvikõrvitsatele grillimise ajal soola ja pipart) ning nirista salatile külmpressidud oliiviõli. Puista peale parmesanilaaste ning soovi korral võta kõrvale ka head Itaalia saia (nt ciabatta).

laupäev, 31. detsember 2016

Trühvlid

Isetehtud trühvlid on silmailu ja maitseelamusi pakkuv kingitus erinevateks tähtpäevadeks. Samuti sobib trühvlid mitmekäigulise pidusöögi lõpetuseks lauale panna, kui tundub, et kook või tort on selgelt liiast. Selle magusa postitusega saadan aga seekord ära aasta 2016.

Tuleb tõdeda, et trühvlite valmistamine on ajamahukas protsess. Eriti, kui võtta endale eesmärgiks teha samaaegselt mitmeid erinevaid trühvleid, et karpi saaks ikka kokku pandud korralik assortii. Mulle tuli appi mu 10-aastne tütar, keda viimasel ajal kohtan köögis toimetamas aina sagedamini. Ei ole mina teadlikult temasse kokkamiskirge süstinud ega arvanudki, et tütar peaks olema samade huvidega, aga kuidagi on ta minu kõrvale kööki imbunud. Kui veel pool aastat tagasi ei julgenud ta endale ise pliidil suppi soojendada, siis nüüd keedab ta supi algusest lõpuni valmis ise, kui juhtub supiisu peale tulema.

Seekord valmistasime koos Aneega aga 6 erinevat sorti trühvleid. Kõige uudsemad maitse poolest olid minu jaoks pistaatsiatrühvlid, mille sisu valmistasin naturaalsest röstimata pistaatsiapähkli kreemist, toorjuustust ja kondenspiimast. Seda sama pistaatsiamassi olen kasutanud ka kodus pistaatsiajäätise valmistamiseks ja sellega saab ikka tõeliselt ehtsa pistaatsiajäätise, sellise õige itaalia gelato.

Anee valmistatud kirju koera trühvlid lähevad hästi peale lastele. Tegime neid ka kooli jõululaadale, mil vormisime suuremad pallikesed ja panime need pulga otsa.
Kirju koera trühvlid pulgakoogi kujul

Minimaalse suhkrusisaldusega (vaid trühvlit katvas 70%-lises šokolaadis sisalduv suhkur) trühvleid saab teha kuivatatud puuviljadest. Ühes korralikus assortiikarbis on ka martsipanitrühvel ja väikese alkoholitilgaga šokolaaditrühvel. Lisaks nimetatud trühvlitele leiab sellest postitusest ka metspähkli-granadillitrühvli retsepti.

Kuna alati võib lugejate seas olla inimesi, kes hakkavad trühvleid tegema esimest korda või varem on kõik vussi keeranud, siis lisasin retseptide juurde ka detailse vesivanni tegemise õpetuse, mille abiga saab trühvlid katta ühtlase ja läikiva šokolaadikihiga.


Pistaatsiatrühvlid (20 tk):
100 g toorjuustu
100 g kondenspiima
35 g pistaatsiapähkli kreemi (müüakse Umamis)
15 g pistaatsiapähkleid (ilma soolata ja röstimata)
katmiseks: 100 g 70%-list šokolaadi
peale raputamiseks: 10 g ilma soolata ja röstimata pistaatsiapähkleid

Lase toorjuustul umbes pool tundi toasoojuses pehmeneda ning sega siis toorjuustu hulka pistaatsiapähkli kreem ja kondenspiim ning ka hakitud pistaatsiapähklid (osa pähkleid jäta peale ka kaunistuseks). Kui mass on segatud ühtlaseks, tõsta see umbes tunniks külmkappi tahenema (või kiirenda külmumisprotsessi sügavkülmas).

Šokolaadi tasub sulatada alati veisvannil, et vältida selle tükkiminekut (see on pöördumatu, uuesti üles sulatada šokolaadi ei saa). Vesivanni tegemiseks võta kaks kuumakindlat anumat - nt kastrul ja metallist kauss, mis istub täpselt alumise nõu peale. Alumise nõu põhjas tuleb kuumutada vesi (vett panna nii vähe, et ei puutuks ülemise nõu vastu), seejärel võib panna ülemise kausi koos šokolaadiga (murra käte vahel tükkideks) vesivanni peale ja lasta šokolaadil sulada. Sega aeg-ajalt. All nõus ei tohi vesi keeda (siis on liiga kuum ja šokolaad läheb ka vesivanni kohal tükki). Mina lasen tavaliselt vee peaaegu keema, siis panen šokolaadinõu poti kohale ja jätan pliidile sisse kuumusastme 3 (kokku 9 kuumusastet). Nii sulab šokolaad ühtlaselt ning ei tahene ka siis, kui külmasid trühvleid selle sees veeretada.

Vormi pistaatsiamassist kahe väikese lusikaga võimalikult ümmargused pallikesed (mass on liiga vedel, et käte vahel veeretada) ja kata need kiiresti sulašokolaadiga. Tõsta trühvlid toidukilega kaetud sirge aluse (nt lõikelaua) peale, puista peale hakitud pistaatsiapähkleid ja tõsta külmkappi tahenema.
Pistaatsiatrühvlid

Kuivatatud puuviljadest trühvlid (35-40 tk):
100 g kuivatatud aprikoose
150 g kuivatatud ploome
50 g kuivatatud viigimarju
100 g mustsõstraid
100 g mandleid või sarapuupähkleid (võivad olla röstitud)
1 kuhjaga sl mett
katmiseks 150 g 70%-list šokolaadi
kaunistuseks: pähklipuru või nt maasikakama (maasikajahuga kamapulber, mida müüakse tervisetoodete poodides)

Pane köögikombaini kuivatatud aprikoosid, ploomid, viigimarjad, mustsõstrad, mandlid/pähklid ja mesi ning jahvata mass ühtlaseks. Vormi käte vahel massist pallikesed ning kata need sulašokolaadiga. Vajadusel vaata pistaatsiatrühvlite retseptist, kuidas sulatada šokolaadi vesivannil.

Tõsta trühvlid toidukilega kaetud aluse peale, puista peale pähklipuru või maasikakama pulbrit ja tõsta külmkappi tahenema.
Tervislikud puuviljatrühvlid

Kirju koera trühvlid (20 tk):
1 pakk Kalevi küpsiseid (160 g)
2 sl kakaopulbrit
20 g võid
0,25 dl piima
30 g kondenspiima
50 g marmelaadi
katmiseks: ca 80-100 g 70%-list šokolaadi
kaunistamiseks: värvilist suhkrupuru

Jahvata küpsised köögikombainis ja haki marmelaad tükkideks. Pane suuremasse kaussi küpsisepuru, kakaopulber, kondenspiim ja marmelaaditükid ning sega läbi. Sulata potis või ja lisa piim. Lisa või-piimasegu küpsisemassile ja sega mass ühtlaseks. Lase külmkapis vähemalt pool tundi taheneda.

Vormi käte vahel massist pallikesed ning kata need sulašokolaadiga. Vajadusel vaata pistaatsiatrühvlite retseptist, kuidas sulatada šokolaadi vesivannil.

Tõsta trühvlid toidukilega kaetud aluse peale, puista peale meelepärane kaunistus. Lapse maitse järgi läks sinna värviline suhkrupuru. Tõsta trühvlid külmkappi tahenema.

Kirju koera trühvlid

Metspähkli-granadillitrühvlid (ca 15 tk):
50 g metspähkleid 
75 g granadillimoosi (või paksemat aprikoosimoosi)
katmiseks: 25 g mõrušokolaadi
kaunistuseks: metspähklipuru

Rösti ahjus metspähklid (ca 8-10 min 180 kraadi) ja koori need (röstitud pähklitelt tuleb koor käte vahel hõõrudes kergelt maha).

Haki metspähklid noaga; jäta pigem suuremad tükid. Sega hakitud mestpähklid paksemat sorti moosiga. Mina tegin metspähklite ja granadillimoosi segu, aga võib proovida ka teiste paksemate želeetaoliste moosidega. Oluline on, et segu jääks kleepuv ja seisaks koos.

Tõsta lusikaga metspähklisegu sulašokolaadi sisse ja kata see kiiresti šokolaadiga. Tõsta trühvlid toidukilega kaetud aluse peale, puista peale meelepärane kaunistus (nt pähklipuru). Tõsta trühvlid külmkappi tahenema.
Metspähkli-granadillitrühvlid

Anee martsipanitrühvlid (10 tk):
100 g martsipani (vähemalt 50% mandleid sisaldavat)
15 g mandleid
katmiseks: 50 g 70%-list šokolaadi
kaunistuseks: valget šokolaadi

Haki mandlid noaga peeneks, aga tükid võiksid jääda siiski hamba all tuntavad. Tõsta hakitud mandlid kaussi ja lisa samasse ka martsipanimass ning mulju käte vahel mandlid martsipani sisse. Tee martsipanist pallikesed ning kata need sulašokolaadiga. Vajadusel vaata pistaatsiatrühvlite retseptist, kuidas sulatada šokolaadi vesivannil.

Tõsta trühvlid toidukilega kaetud aluse peale ja tõsta külmkappi tahenema. Tahenenud trühvlid kaunista nt sulatatud valge šokolaadiga. Kui soovid trühvlid kaunistada nt röstitud mandlilaastuga, siis lisa kaunistused, kui šokolaad on veel vedel.

Rummitrühvlid (olenevalt vormi suurusest ca 20 tk):
100 g mõrušokolaadi
0,25 dl 35%-list rõõska koort
2 sl rummi 
kaunistuseks: mandli-või pähklipuru

Kuumuta potis koor, alanda kuumust ja sulata segades selle sees šokolaad, lisa ka rumm. Sega mass ühtlaseks ja nirista trühvlivormidesse. Võib kasutada ühekordseid paberis vorme, aga ka plastmassvormi, millest hiljem trühvlid välja saab võtta. Kaunistuseks lisa peale pähklipuru. Tõsta trühvlid külmkappi tahenema.


Trühvlite kinkimiseks tuleks need veel kenasti ära pakkida. Kes hästi käsitööd oskab, saab ilusaid käsitöökarpe meisterdada. Mina käsitöös nii osav pole ning leidsin piltidel olevad trühvlite pakendamiseks mõeldud karbid Lainekarbist.

neljapäev, 15. detsember 2016

Amaretti küpsised

Amaretti küpsised (gli amaretti/i biscotti amaretti) on Itaalia päritolu maiustused. Küpsised koosnevad mandlijahust, suhkrust ja munavalgest, olles koostise poolest sarnased makroonidele. Seega, kes makroonidest vaimustuses on, võiks proovida ka amaretti küpsiseid.

Suhkrut on neis küpsistes siiski häbiväärselt palju ja küpsised on ikka päris magusad. Piisab paarist küpsisest, et saada magusaisu täis. Pole kohe ammu midagi sellist küpsetanud. Aga oli üks põhjus, miks küpsetada midagi itaaliapärast.

Karbi amaretti küpsistega läksin eile itaalia keele eksamile. Itaalia keele õppimine on üks minu ammustest unistustest ning nüüdseks olen omandanud itaalia keeles algtaseme ja ilmselt jätkan ka uuel aastal õpinguid (juhul, kui see ei hakka segama mu teisi magistriõppe aineid). Huvi itaalia keele vastu tekkis mul kunagi aga just nimelt toiduteema ja Itaalia köögiga seoses ning ka esialgne sõnavara tekkis just toitudest. Toidust rääkimine mulle meeldib ja teha seda keeleõppe raames on eriti kasulik. Pealegi satub Itaaliasse ikka aeg-ajalt ning nii tore on, kui suudad kohalikku keelt mingil määral rääkida või vähemalt saad aru elementaarsetest asjadest.

Keele algõpe täiskasvanuna on ka omamoodi naljakas kogemus. See tasand, millest keeleõpet alustatakse, on ikka selline lihtne, asine ja lapselik. Räägid ja kirjutad sellest, mis sulle meeldib, mida päeva jooksul teed, mida sööd, millised riided sul seljas on või milline näeb välja su kodu. See on sama tase, mida mu neljandas klassis käiv laps õpib praegu inglise keeles. Aga vaatamata sügavamate teemade puudumisele on keeleõpe siiski paras ajutrenn ning tohutult ajamahukas protsess.


Sellest kogusest saab kaks plaaditäit küpsised (ca 60 tk). Kui nii palju küpsiseid pole vaja, võib kogust näiteks poole võrra vähendada. Küpsised säilivad muidu ilusti ka õhukindlas karbis.

Koostis (ca 60 küpsist):
175 g munavalget (5 L-suuruses muna)
280 g mandlijahu
200 g suhkrut + suhkrut, mille sees veeretada küpsisepalle
1 (ökoloogilise) sidruni koor (vaid kollane osa)


Mõõda suurde kaussi mandlijahu ja suhkru kogus ning riivi samasse kaussi ka sidrunikoor. Sidrun on soovitav valida mahepõllumajandusest, mis ei sisalda kemikaale (selline märge on enamasti ka itaaliakeelsetes retseptides). Sega kuivained omavahel läbi.

Pane eraldi kaussi munavalged ning lase need võimalusel toasoojaks. Sega munavalged (ilma vahustamata) kuivaine hulka, kuni on moodustunud ühtlane tainas. Tainas peab jääma pehme, aga mitte vedel. Samas ei tohi see olla ka liiga tihke. Lugesin, et retseptides ongi raske määratleda munavalge, mandli ja suhkru kogust, kuna tulemus võib isegi samade kogustega tulla iga kord erinev. Erinevus tuleb ka sellest, kas kasutada kuiva mandlijahu või teha mandlitest ise jahu (olles enne mandleid kuumas vees leotanud). Mina kasutasin valmis mandlijahu. Tainas on õige paksusega, kui küpsised ahjus veidi kerkivad, samas aga ei tohiks küpsistest välja nõrguda munavalget (ümber küpsise ei tohi tekkida krõbe ring munavalgest). Liiga kõvast tainast jäävad aga liiga jäigad küpsised.

Ära lase valmis tainal seista, vaid hakka kohe niiskete käte vahel vormima väikeseid pallikesi (umbes trühvli suuruseid). Veereta pallikesed suhkru seest läbi ning tõsta ahjuplaadile.

Küpseta amaretti küpsiseid 150-kraadises pöördõhuga ahjus ca 23-25 minutit, kuni küpsised on saanud kerge jume. Valmis küpsised peaks olema pealt krõbedad, aga seest pehmed ning äratuntava mandlimaitsega.

esmaspäev, 14. november 2016

Caponata

Olen järjekordses Itaalia köögi vaimustuse perioodis (neid on mul olnud ennegi). Vaimustuse periood tähendab minu jaoks sügavamat huvi mingi maa või piirkonna (antud juhul Itaalia) köögi ja söögikultuuri vastu. Samuti pidevat uute ja ka järgiproovitud retseptide kodus katsetamist ja ka (Itaalia)-õhtuid koos pere ja sõpradega.

Seekordne Itaalia köögi kõrgendatud huvi tekkis ilmselt koos itaalia keele õpingute alustamisega selle aasta sügisel, millest omakorda koorus plaan veeta selle aasta sügisvaheaeg Itaalias. Kahtlesime küll veidi ilmastikutingimustes, kuid õnneks oli oktoobri viimasel nädalal Lazios ja Toskaanas üle 20 kraadi sooja. Turiste oli vähe, ühtegi majutust ette broneerida polnud vaja (kuigi seiklesime koos lastega) ja toit oli hea, nagu Itaalias ikka. Mul on meie Itaalia tegemised ja käimised märkmetena kirjas ja kui ma oma kiirete toimetuste kõrvalt jõuan, siis katsun ikka ka meie reisiblogi täiendada.

Täna ja siin toidublogis jagan aga caponata retsepti, mis pärineb Sitsiiliast. Traditsiooniliselt oli caponata valmistatud neist andidest, mis saarel kasvasid ja valmistati seda just perioodil, mil kõik viljad olid oma parimas küpsusastmes.

Meil on küll kodumaiste tomatite periood läbi, aga minu arust on just hautised sellised toidud, kus köögiviljad võivad väga heaks muutuda ka siis, kui nad toorelt pole oma tippvormis.

Caponatat süüakse nii kuumana kui ka jahtununa. Kuumana lisandiks pearoa juurde, külmana aga nt ciabatta peal suupistena. Mina eelistan caponatat just jahtununa (parim on toasoe, aga kindlasti mitte külmkapikülm, kui rasv hakkab juba tahenema).

Caponata (2- le pearoaks või 4-le suupisteteks):
1 baklažaan
oliiviõli
1 väiksem punane sibul
1 küüslauguküüs
½ varsselleri vart
½ tl kuivatatud pune
meresoola
1/3 tl suhkrut
värskelt jahvatatud musta pipart
2 tl hakitud värsket peterselli
6-8 kirsstomatit (või kaks suurt tomatit)
1 sl (valget) veiniäädikat
ca 8 rohelist oliivi
3 tl kappareid
1 sl seedermänniseemneid

Tükelda baklažaan umbes 1,5 cm x1,5 cm kuubikuteks. Haki punane sibul, varsseller, petersell ja küüslauk peenikeseks. Poolita kirsstomatid või lõika suured tomatid umbes poole kirsstomati suurusteks tükkideks.

Kalla kuumutatud potti oliiviõli ning prae paar-kolm minutit pidevalt segades baklažaanikuubikuid. Baklažaan imab endasse rohkelt õli. Parima tulemuse saavutamiseks lisa õli vajadusel juurde järkude kaupa. Kui baklažaan on liiga kuival, ei tule toit nii maitsev, samuti võib häiriv olla üleliigne õlikogus.

Kui baklažaani veidi praetud, lisa potti ka hakitud sibul, varsseller ja küüslauk. Sega läbi, alanda kuumust ja jäta potis olev segu ca 5-ks minutiks hauduma.

Nüüd lisa hakitud tomatid ja maitsesta caponata soola, pipra, peterselli ja punega. Hauta veel umbes kümme minutit ning lõpus timmi maitset veiniäädika ja vajadusel ka veidikese suhkruga.

Lisa caponata hulka ka oliivid ja kapparid ning puista peale röstitud seedermänniseemneid.

Caponata sobib serveerimiseks kuumalt lisandiks liha või kala juurde. Taimse variandina sobib caponatat serveerida ka riisi või pastaga. Jahtununa pakutakse caponatat aga suupistena (antipasto) koos ciabattaga.

teisipäev, 25. oktoober 2016

Kommi asemel

Kuidas süüa vähem suhkrut, unustamata sealjuures ära kõiki maiustusi? Tuleb leiutada midagi kommi asemele. Selles maiustuses on suhkrut vaid nii palju, kui seda on šokolaadis. Mina kasutasin 85%-st šokolaadi, kus suhkrut on minimaalselt.

Pähklid, seemned ja kuivatatud puuviljad kuuluvad täisväärtusliku menüü juurde ning need sobivad suurepäraselt asendama suhkrurikkaid maiustusi. Pakkuge ka lastele!


Vaja läheb:
1 banaan
250 g kuivatatud puuvilju (minul olid aprikoosid, datlid, rosinad ja jõhvikad)
50 g sarapuupähkleid
25 g päevalilleseemneid
15 g chiaseemneid
35 g toortatart (leotatult)
2 sl maapähklivõid
1 sl mett

150 g (85%-list) mõrušokolaadi
15 g võid

Esmalt leota röstimata tatart vähemalt viis tundi kuni üleöö (ära keeda). Pane kõik koostisosad (va või ja mõrušokolaad) köögikombaini ja jahvata ühtlaseks massiks.

Sulata šokolaad vesivannil ja sega šokolaadi hulka ka veidi võid, et seda hiljem lihtsam lõigata oleks.

Vooderda (neljakandiline) vorm toidukilega ning kalla vooderdatud vormi põhja õhuke kiht sulašokolaadi (umbes pool kogusest). Jahuta šokolaad, kuni see on täiesti kõva (külmkapp või sügavkülm kiirendavad protsessi, aga sinna ei tohi päris kuuma šokolaadi panna).

Tahenenud šokolaadikihi peale kalla purustatud pähkli-puuviljamass, mulju see lusikaga ühtlaseks ja nirista peale ülejäänud sulašokolaad. Tõsta mass külmkappi tahenema. Kui tahenenud, tõsta maiustus toidukile abil vormist välja ning lõika meelepärase suurusega tükkideks.

reede, 21. oktoober 2016

Viru kabaree ja õhtusöök restoranis Merineitsi

Kui ma poleks Viru hotelli restorani Merineitsi kabaree-etendusele kutset saanud, poleks ma ise ilmselt kunagi selle peale tulnud, et üks võimalik reedeõhtune meelelahutus võiks olla kabaree-etendus. Ma ei olnud varem kabarees käinud ja ausalt öeldes ei osanud ma kabareest ka midagi head arvata. Pigem suhtusin sellesse žanri eelarvamusega ega mõelnud, et see on midagi kas meie ajastule või vähemalt minu vanusegrupile (30+) sobilikku. Õppetund: eelarvamus võib olla petlik ja ära kunagi ütle kunagi.

Kuna Viru selle hooaja kabaree-etendus on pühendatud Eesti 100.-le sünnipäevale ja etenduse juurde pakutakse kolmekäigulist õhtusööki, otsustasime abikaasaga siiski olla avatud ja minna kohale. Kabareeõhtu kestab üle nelja tunni; atmosfäär ja riietus on glamuurne, istutakse laudades, õhtusöögi käigud ja etenduse vaatused toimuvad vaheldumisi.

Eelroaks pakutakse kas Alaska hõbelõhet või mooritud lihaveise keelt. Alaska hõbelõhe serveeritakse küpsetamata kujul – just nii tuleb selle puhas maitse ja õrn tekstuur kõige paremini esile; lisandiks tilliaioli, karboniseeritud tomat ja kodujuustupärlid. Ettekandjad on koolitatud ja laovad ette püüdlikult päheõpitud teksti toitude valmistusviiside ja komponentide kohta. Kuigi iga toidu juurde on menüüs ka sommeljee soovitatud veinid, on jookide tellimine veidi ajalises nihkes, kuna jookide tellimused võetakse alles siis, kui toidud on lauda toodud. Seega jõuavad joogid lauda siis, kui toit on kas peaaegu või täielikult otsas. Inimesi on sel reede õhtul restoranis Merineitsi ilmselt üle saja ja minu jaoks jääb tegelikult alati müstiliseks, kuidas selline mass inimesi fine dining restoranis üheaegselt suudetakse ära teenindada.
Alaska hõbelõhe. Foto: Katrin Press

Pearoaks annab peakokk Margus Tammpere valida musta tursa, vuti ja hirveliha vahel. Proovin Eesti saarte päritoluga hirveliha, mis on küpsetaud sous-vide meetodil, muutes seeläbi metslooma liha pehmeks. Hirveliha kaaslaseks on maapirn ja teised hooajalised köögiviljad, trühvlipüree ja ulukileem, mis haakuvad üheskoos suurepäraseks tervikuks. Viimane käik on kõigile ühine - selleks on tiramisu, mis on osadeks lahti võetud ja taldrikule justkui kunstiteosena laiali laotatud. Õhtusöögi käigud kulgesid tõusvas joones ning magustoit oli söögietenduse tipp. Restoran Merineitsi menüü on minu hinnangul ajatu klassika ja turvalise valikuga fine dining selle parimas tähenduses. Selle menüü eesmärk pole raputada või šokeerida, vaid see peaks sobima pea kõigile.
 Hirveliha taimsete kaaslasetga. Foto: Katrin Press

Tiramisu. Müstiline must magus puru taldrikul on purustatud Mesikäpa küpsis. Foto: Katrin Press

Aga lisaks söögile tekitas minus emotsioone ka laval toimuv, mille on kokku pannud Kristjan Kurm. Revüülavastus "Forever young" jutustab läbi tantsu ja laulu kolmes vaatuses Eesti vabariigi elust, armastusest ja vabaduseihalusest läbi erinevate perioodide. Lavastuse peategelaseks on Eesti, keda on kujutatud igavesti noore naisena. Kui esimeses vaatuses tüdrukud kankaani ja lehvivate seelikutega lavale tulid, mõtlesin ma endamisi, kuidas ma selle etenduse küll üle elan ja miks ma siia üldse tulin. Kas tõesti on kankaan iga kabaree-etenduse lahutamatu osa!? Tekkis küsimus, mis on selle seos algusaastate Eesti Vabariigiga. Või siis India sugemetega kõhutants ja Eesti? Sündmused arenevad aga lavastuses kiiresti ning peagi hakkas ka mõte lahti rulluma ning ma tundsin, et ma juba vaatan huviga seda etendust. Harukordsel kiirusel vahetuvad tantsijatel kostüümid, mis on omaette vaatemäng. Vaatasin neid Eesti Tantsuagentuuri tantsijaid ja imestasin, kuidas nad suudavad ühtviisi professionaalselt tantsida nii kankaani, rahvatantsu, kõhutantsu, peotantsu kui ka balletti. Nad on oma ala professionaalid, aga avalikkusele nime- ja nägupidi tundmatud inimesed, kes varjuvad kostüümidesse ja nende tunnustuseks saab olla vaid publiku aplaus. Tuntumatest nimedest oli laval Nele-Liis Vaiksoo, kes on väga hea laulja, parodeerija ja tuleb välja, et ka osav tantsija. Nele-Liis ei jäänud Tantsuagentuuri tüdrukutele sugugi alla, kusjuures tantsimise kõrval pidi tema suutma veel ka laulda. Teine naissolist on Irina Haak.

Viru kabaree. Foto: Harry Tiits

Peaosas laulva mehe hääl ja sarm võlusid mind kohe algul. Tas on enesekindlust, karismat ja ta laulab paremini kui enamik Eesti meeslauljaid. Hääletämbrilt on temas midagi sarnast Ott Leplandiga. Kes ta on ja miks keegi temast midagi ei tea? Nimi Kalle Sepp ei öelnud mulle esmalt midagi, aga kes Eesti meelelahutusmaailmaga kursis on, hoiab kindlasti peast kinni. Google andis muidugi kohe vastuseks, et Kalle Sepp osaleb selle hooaja "Su nägu kõlab tuttavalt" saates, mida ma polnud sel sügisel vaadanud. Vähemalt selgus, et see talent on avastatud ja teda ei hoita siin Viru kabaree kuldpuuris.

Olles lummatud Kalle Sepa lauluoskusest ja nähes, kui hästi üks inimene end laval tunneb, vaatasin koju jõudes juba samal õhtul tema rollid näosaates üle. Kuigi ta eelmise saate võitis, tundub mulle, et Viru kabarees on ta veel parem ning talle sobib ülihästi selline algusaastate Eesti Vabariigi-aegne džentelmenlik olek, soeng ja ka rõivastus.

Nagu õhtusöök, kulges ka kabaree-etendus selgelt tõusvas joones. Minu skepsis (ja ka kõigi tuttavate, kellega etenduse järgselt rääkisin) asendus huvi ja imetlusega ning kolmanda vaatuse (periood: Eesti alates taasiseseisvumisest) ajal naersin juba pisar silmis, kui Kalle Sepp oli laval Genkana tema lauluga "Pankrot" või kuidas oli lähtuvalt tegelikust elust uued sõnad saanud Ruja laul "Kes kellega käib". 1990-te popurrii oli ilmselgelt selline, mis tõmbas rahva käima. Selles perioodis on seda äratundmist minuealistel kõige rohkem ja eks see oma noorusaastate muusika tundu alati kuidagi eriline, isegi, kui seda hiljem nalja või piinlikkustundega võtta.

Ma ei arva, et minust saab pärast selle etenduse vaatamist kabaree kui žanri austaja, kuid nähtud etendus ületas just peaosas laulnud ta tantsinud Nele-Liis Vaiksoo ja Kalle Sepa tõttu kõvasti ootusi. "Forever young" kabareeprogramm on hästi tehtud meelelahutus ning sobib ilmselt kõigile vanusegruppidele. Ma võrdleksin seda kabaree-etendust isegi Londoni muusikalidega, mis on samuti väga professionaalselt tehtud, kuigi žanriliselt kuuluvad pigem kerglase meelelahutuse alla. Kuna inimesed tõlgendavad sõnumeid lahti lähtuvalt oma kultuuriruumist ja kogemusest, on kindlasti just eestlastel (ilmselgelt on Virus etendust vaatamas ka välismaalasi) seal kõige rohkem äratundmist ning oma ajaustu leiab ka igaüks ise sellest etendusest üles. Revüülavastus "Forever young" on Viru kabaree kavas 07.10-17.12.2016 ja 13.01-28.04.2017 igal reedel ja laupäeval algusega kell 19:00 ning vahemikus 17.11-15.12.2016 ka neljapäeviti ning pileteid saab osta Piletilevist.

reede, 7. oktoober 2016

Toiduvaldkonna suursündmus - Sauce 2016

Septembri keskel toimus Eestis rahvusvaheline toiduvaldkonna suursündmus Sauce 2016. Kolme päeva jooksul jagati oma lugusid, räägiti toidumaailma trendidest, tehti töötubasid ning võeti ajutiselt ka üle mõned Eesti restoranid, kus toimetasid välismaised kokad.

Sauce on üritus, mille sihtgrupp on põhiliselt toitlustusvaldkonnas töötavad inimesed, aga teemad pakuvad huvi ka lihtsalt toiduarmastajale, kes tahab uuemate suundumustega kursis olla.

Esimesel päeval käisin uudistamas töötubasid, kus räägiti detailselt šokolaadist, pähklitest ja kapparitest. Šokolaadi-töötoas sai teha kvaliteetšokolaadide pimeteste umbes paarikümne väikese šokolaaditükiga ja leida šokolaadides erinevaid maitsenüansse, mis avanevad kord kiiremini, kord aeglasemalt. Kvaliteetšokolaadi alla kvalifitseeruvad vaid kakaooa ja suhkru baasil tehtud šokolaadid, milles on kasutatud parimaid kakaoubasid, mis sageli on tehtud käsitööna ja mida reeglina supermarketist ei leia. Testitavate šokolaadide vahele oli peidetud ka üks Lindti šokolaad, mis eraldi tarbitavana tundub igati maitsev ja autentne tume šokolaad (on ju 70% kakaod), aga nende ehedate šokolaadide kõrval oli Lindt lihtsalt üks magus ja ülemaitsestatud šokolaad. Šokolaadidega 35 aastat tegelenud  prantslanna väitis, et valida šokolaadi selle kakaoprotsendi järgi on samaväärne kui valida veini selle promilli järgi. Šokolaadi puhul on tähtsaim kakaoa kvaliteet ning selle oskuslik töötlemine. Üks huvitav väljaütlemine oli veel seotud vanilli (naturaalse, mitte tehisliku) olemasoluga šokolaadis – seda peetakse šokolaadi saastamiseks. Vanilliga nimelt peidetakse kehva kakao maitset.

Pähkleid tutvustas Itaalia noormees, kes rääkis erinevatest pähklitest väga kirglikult. Sai maitsta nii häid kui halbu näiteid pähklitest. Ehk et see Itaalia pähkel on ikka valitud ja kõrge kvaliteediga, aga mingi Türgi pähkel ei kõlba kusagile. Kuigi võib tunduda, et see on pelgalt kvaliteetse Itaalia toidu narratiivi edendamine, on sellel ka sisu taga. Itaallased suhtuvad toitu väga aupaklikult ning nende jaoks algab hea toit kvaliteetsest toorainest. Need valitud Itaalia metspähklid, pistaatsiapähklid, Kreeka pähklid ja nendest valmistatud määrded olid tõesti erakordselt puhta maitsega ja tuntavalt kvaliteetsed.

Kui kvaliteetse šokolaadi ja pähklid tunneb maitse järgi ära, siis kappareid ei osanud ma enne küll ühegi kriteeriumi järgi hinnata või aru saada, milline neist on see õige. Kapparitest rääkis üks abielupaar Itaalia väikesaarelt nimega Pantelleria, kus nad pereettevõttena peavad kapparikasvandusi. Kappari taim on maadligi roomav piimjate lehtedega taim, mis meenutab just kivisel maastikul kasvavaid kaktuselisi. Madal on taim seetõttu, et on kohanenud sealsete tuuliste oludega. Pantelleria väikesaarel on parim vulkanailine muld, kus kapparitaimi kasvatada. Sain teada, et kappareid on eri mõõtu ning nende suurus sõltub sellest, millal kappari õiepungad (neid süüaksegi) on taime küljest ära korjatud. Veel sain teada, et süüakse ka kappari lehti ning kvaliteetseid kappareid ei peideta mitte äädika sisse, vaid säilitatakse kvaliteetses oliiviõlis. Kapparisaaki koristatakse vaid käsitsi, mis teeb nende kasvatamise väga töömahukaks. Maitsta sai erinevaid toite, milles figureeris ühe osana kappar.
Ettekanne kapparitest (Foto: Lauri Laan)

Sauce konverentsipäev möödus Nokia kontserdimajas. Päev oli täis lugusid, mida jagasid põhiliselt tipprestoranide kokad. Särtsaka avalöögi üritusele andis Belgiast pärit kokk Wim Ballieu, kes lisaks andekusele toiduvaldkonnas on ka imehea esineja. Tema ettevõtmised arenevad tormilise kiirusega ning tundub, et midagi ei saavutamatuks. Ta mõjus nagu Belgia Jamie Oliverina, rääkides toidust sama kirglikult. Praegu tegeleb Ballieu lihapalle müüvate restoranide ja delidega, mis ei kõla küll paljutõotavalt, aga tema lugu nende lihapallide taga on nii tugev, et see muudab ka lihapalli väärtuslikuks. Nimelt kasvatavad tema vanavanemad oma talus sigu ning seal tuleb ka tema tooraine. Materjal, mille ta lihapallideks kasutab, on parim ja ta rääkis oma lihapallidest sellise õhinusega, et mul tekkis kohe hirmus lihapalli isu. Ei tulnud kaugele minna ega kaua oodata, sest konverentsi lõunalaua kattiski tema meeskond oma lihapallidega. Need lihapallid olid umbes rusikasuurused ning seest juustutäidisega. Kuigi lihapall pole muidu selline toit, mis mind isutaks, oli selle päeva lõuna maitsev ja toekas.
Balls & Glory lihapallid Tallinnas (Foto: Lauri Laan)

Eriline lugu on ka Taanis Kopenhaagenis asuval Michelini tärniga restoranil Relæ, kus kasutatakse 90% ulatuses vaid mahetoorainet (see on ka ainus Michelini tärniga maherestoran), ning järgitakse ka teisi keskkonnasäästlikke meetodeid, kuidas restorani pidada (taaskasutuses mööbel, säästlik valgustus, kohalik tarne jalgratastega jne). Lisaks on retsorani kokk Christian Puglisi võtnud plaaniks hakata kasvatama ise lehmasid, et saada parima kvaliteediga piima, mis omakorda annab hea lähte tema valmistatavale toidule.

Kuigi restoranimaailmas on parimad kokad enamasti mehed, siis tasakaalustuseks oli konverentsil esinemaks ka kaks naist, kes on end kokkadena tõestanud. Adeline Grattard on prantslane, kes peab restorani Yam'tcha ning pakub seal Hiina toitu, mis on Prantsuse mõjutustega. Restorani menüü koostab ta vastavalt oma tundele ja lähtuvalt toorainest, mida ta hommikul turult saab. Märkimisväärne on, et esimese Michelini tärni sai restoran juba aasta pärast avamist.

Sloveen Ana Roš on aga naine, kes on end kokandusmaailmas üles töötanud puhtalt ise õppides, omamata mingit kokandusharidust. Ana Roš armastab kohalikku (Sloveenia) toorainet, mille kasutamisega oma roogades annab ta edasi ka kohalikku kultuuri.

Üritusena on Sauce kui kontsentratsioon kirest ja vaimustusest toidu vastu. Saab maitsta, kuulata lugusid, õppida, ammutada inspiratsiooni. Jääb vaid loota, et Sauce järgmisel aastal samuti Tallinnas peetakse.

neljapäev, 29. september 2016

Maapähklikastmega Aasia salat

Selle salati värvid ja vitamiinid tulevad minu aiast. Porgandid on septembri lõpuks parajalt prisked, suvikõrvitsa- ja paprikataimed on juba kolmandat kuud tootvas faasis, hilissuvel külvatud redised on valmis, maitseroheline on krõmpsuv ja lopsakas ning viimaseid kurkegi leiab veel peenrast. Kõike seda värsket tahaks süüa ning ühte salatisse need köögiviljad lähevad, millele lisavad Aasiahõngulist maitset maapähklikaste, riisinuudlid ja vürtsikas kanaliha. Kui aga kanaliha välja jätta, on salat koos kastmega täiesti vegan.


Salati valmistamisega seoses tahaksin rääkida veel ühest masinast, mille ma endale muretsenud olen. Puhtalt oma initsiatiivist ja reklaamivabalt. Spiraalitaja, kui sellele püüda eestikeelne nimetus anda. Tegu on mitteelektrilise, mehaaniliselt töötava masinaga, millega saab spiraalitada pikki ja sirgeid köögivilju neid läbi riivi vändates. Tulemuseks on pikad ja peenikesed ribad, mida saab süüa kas toorena või lisada vokkidesse või mõnda toitu, mis vaid lühikest kuumust vajab.

Ma natuke kahtlesin ka, kas sellist masinat tasub osta. Neid masinaid on mul juba omajagu. Kahtlust süvendas asjaolu, et see masin on plastmassist ja ei tundu väga töökindel (kas nt kõva porgandiga jänni ei jää – kogemus näitab, et mitte). Maksab olenevalt firmast ca 20 - 35€, mis pole küll kallis, aga see on järjekordselt üks ese, mis kusagile mahutada tuleb.

Aga köögiviljaspagette tahtsin ikka väga saada praeguseks olen jõudnud järeldusele, et see on ikka üks hea abivahend köögis. Teen sellega köögivilju salatite sisse, samuti kevadrullide täidiseks. Hästi populaarsed on suvikõrvitsaspagetid, mis näevad välja nagu tavalised spagetid, ainult on tehtud suvikõrvitsast. Olen neid suvikõrvitsaspagette miksinud tavaliste spagettidega, lisaks kreemjas kukeseenekaste, samuti vokkinud neid seesamiõliga ja krevettidega. Suvikõrvitsaspagetid lisavad tavalisele pastale mõnusat krõmpsuvat tekstuuri (vaid väga vähe kuumust vajavad), vähendavad sissesöödavat nisujahukogust ja annavad ka õrna maitsenüansi. Võimaldavad isegi suvikõrvitsapõlguritele (heal eesmärgi) tünga teha.

Spiraalitaja olemasolu pole aga kindlasti eeltingimuseks, et sellist salatit teha. Sellega on küll lihtsam, kuid viilutada saab ka juurviljakoorijaga või lihtsalt noaga. Väiksemaid köögivilju, nagu näiteks redis või seest tühja vilja, nagu paprika, selle masinaga spiraalitada ei saagi.

Aasia salat (2-le):
1 keskmine porgand
1 väike (ca 100 g) suvikõrvits
5 redist
pool paprikat
1 lühike kurk
punt rukolat ja koriandrit
ca 1/3 tšillipipart (oleneb tšillipipra suurusest ja tšilli teravusest)
ca 50 g peenikesi riisinuudleid (kuivaine kaal)

Maapähklikaste:
2 kuhjaga sl maapähklivõid
1 sl laimimahla
¼  küüslauguküünt
pöidlaküüne suurune tükk ingverit
1 tl kalakastet
1 sl sojakastet
3 sl kookoskoort
3 sl vett

Vürtsikas kanaliha:
(maapähkli) õli praadimiseks
1 broileri rinnafilee
1 küüslauguküüs
ca 1 cm jupp ingverit
tšillit (taluvuse järgi)
1 tl kalakastet
2 sl sojakastet
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Koori porgand ja kurk. Viiluta porgand ja suvikõrvits kas spiraalitajaga või tõmba juurviljakoorijaga õhukesed laastud. Viiluta ka paprika, kurk, redis ja tšilli. Tõsta kõik tükeldatud köögiviljad laiapõhjalisse kaussi. Lisa ka punt rukolat ja koriandrilehti.

Aja vesi keema ning kalla see riisinuudlitele (sobivad ka oanuudlid). Riisinuudleid ei keedeta (lähevad katki), vaid hoitakse 3-4 minutit kuumas vees. Jahuta nuudlid jooksva külma veega ja kurna. Lisa ka nuudlid salatile.

Valmista maapähklikaste. Seda on kõige parem teha kas saumikseriga või saumikseri lisaks oleva väikese purustajaga (minivorm köögikombainist). Pane maapähklivõi, laimimahl, kalakaste, sojakaste, kookoskoor ja vesi ühte anumasse, pressi küüslauguküüs ja ingver läbi küüslaugupressi ning lisa samasse. Jahvata mass ühtlaseks. Vajadusel lisa veel veidi vett või kookoskoort, et kaste oleks kreemja tekstuuriga.

Viimasena valmista kanaliha. Viiluta broileri rinnafileest võimalikult õhukesed viilud. Tükelda tšilli ning pressi küüslauguküüs ja ingver läbi küüslaugupressi. Kuumuta pann, lisa pannile (maapähkli)õli ja prae broilerifileed, kuni lihale hakkab kerge jume tekkima. Lisa pannile tšilli, küüslauk ja ingver ning sojakaste ja kalakaste. Lisa maitseks ka soola ja pipart. Kuumuta veel umbes minuti ja lisa ka liha salatikaussi. Viimasena nirista salatile maapähklikaste.

neljapäev, 15. september 2016

Värskelt pressitud mahlad aeglase mahlapressiga

Olen avastanud enda jaoks värske mahla tegemise ja joomise. Kõik tänu sellele, et mulle toodi testimiseks Philipsi aeglane mahlapress Avance Collection.

Aga miks peaks üks aeglane mahlapress üldse hea olema? Loogiliselt võttes peaks ikka kiirem ja võimsam mahlapress parem olema. Uurime lähemalt. Laias laastus jagunevad mahlapressid kaheks – on kiired ja võimsad n-ö tsentrifuug-mahlapressid, mis purustavad viljad kiiresti ja trummeldavad neist mahla välja ning on aeglased mahlapressid, mis töötlevad viljadest mahla välja pigistades. On olemas ka tsitrusepressid, aga need on juba kolmas kategooria, millega saab mahla kätte vaid tsitruselistest ja seega tsitrusepress ei konkureeri kahe eelmisega.

Kui tsentrifuug-mahlapressiga saab valmistada selget ja vedelat mahla, siis aeglane mahlapress võimaldab teha ka viljalihaga mahlasid, mis olenevalt viljadest võivad olla lausa smuutilaadsed. Aeglane mahlapress peaks kirjelduste järgi rohkem mahla toorainest välja pressima, aga kuna mul pole kõrvale panna tsentrifuugpressi, siis ma ei saa oma kogemusele tuginedes sellist võrdlust ka tuua. Youtube'st leiab ühe video, kus tehakse paralleelselt mahla nii tsentrifuugpressi kui ka aeglase mahlapressiga ning selle tulemused näitavad, et aeglane press annab tõesti veidi rohkem mahla viljadest välja, aga need kogused pole siiski märkimisväärsed. Arvestades, et aeglased pressid on umbes poole kallimad tsentrifuugpressidest, peab see masin end minu jaoks tõestama. Asume asja kallale.

Miks on aeglase mahlapressiga tehtud mahl hea?
Pean tunnistama, et ma ei ole varem olnud eriline mahlajooja. Nädalavahetuse hommikutel teeme küll tsitrusepressiga (Philipsi köögikombaini üks osa) vahel värskelt pressitud apelsinimahla, vahel asendab värsket mahla ka God Morgoni apelsinimahl, aga apelsinimahlaga ka minu mahlajoomine reeglina piirdub.

Olenevalt hooajast teen küll smuutisid, mis on ehk natuke ka võrreldavad aeglase mahlapressi mahladega. Aeglane mahlapress jätab nimelt mahla sisse ka viljaliha, mis muudab mahla tummisemaks. Muidugi sõltub tulemus toorainest – näiteks apelsinist tuleb välja vedel mahl, mis on sarnane tsitrusepressiga tehtud mahlale, aga pirnist mahla pressides tuleb välja püree, mis meenutab beebitoitu (siit ka idee – selle masinaga saab valmistada püreesid beebile, kes veel ise närida ei oska). Kui apelsini saaks ka eraldi mahlana juua, siis pirni tuleb millegi vedelamaga kombineerida, et saada endale meelepärase tekstuuriga mahl.

Nagu smuutisid, käsitlen ma ka aeglase mahlapressiga valmistatud mahlasid mitte joogina millegi kõrvale vaid iseseisva toidukorrana. Toidu kõrvale joomiseks oleks need mahlad liiga isepäised ja intensiivsed.

Värsketest viljadest värskelt pressitud mahlad on minu arvates ideaalsed kas hommikusöögiks või vahepalaks. Või ka lihtsalt nädalavahetuseti hommikusöögi "tervitusjoogina" samal ajal, kui hommikusöögiks lauda katan. Mulle sobivad mahlad hästi hommikusöögiks, kuna ma olen selline inimene, kellel hommikul üldse isu pole ja raske on midagi meelepärast leida. Aga viljalihaga mahlad on just selline kategooria, mis on ka hommikul vastuvõetav. Hommikusöögi puhul jätkub küll klaasi mahlaga tarbitud kaloritest vaevalt tunniks, seega tuleb valida mahla-hommikusöögiks päevad, mil on võimalik peagi uuesti süüa. Aga kahtlemata on isetehtud mahl vitamiinirikas ja ergutav algus päevale.

Mahla tegemisest ja joomisest on vaimustunud ka minu lapsed. Hästi huvitav on ju tükke ise masinasse sisse loopida ning vaadata, mis välja tuleb. Ja kui ise juba tehtud, siis on lastel suur huvi see mahl ka ise ära juua. Viljalihaga mahlad on kindlasti hea võimalus saada lapsi erinevaid puu- ja köögivilju sööma, olgugi vedelal kujul. Viljades sisalduvad vitamiinid, mineraalained ning vesilahustuvad kiudained jäävad ka mahla sisse alles ning osad vesilahustumatud kiudained tulevad koos viljalihaga samuti kaasa. Päris võrdusmärki toitainete ja kiudainesisalduse poolest siiski vilja ja viljast pressitud mahla vahele tõmmata ei saa. Organism vajab nii vesilahustuvaid kui vesilahustumatuid kiudained, kuid on ka teisi allikaid (nt täisteratooted), kust on võimalik ammutada eelkõige vesilahustumatuid kiudaineid, mis tagavad korras seedimise.

Kuidas mahlapress töötab?
Philipsi aeglane mahlapress on üllatavalt väike ning oma pikliku ja peenikese disaini poolest mahub ilmselt ka väiksematesse köökidesse. Kui ma esimest korda masinat juppidest kokku panin, olin küll skeptiline, kas ma panen need detailid ikka õiges järjekorras kokku ja kas ma tõesti viitsin hommikuti mahla tehes neid detaile kokku-lahti kangutada. Ilmselgelt tuleb ju mahlapress pärast mahla valmistamist ka puhtaks pesta. Aga pärast paari kasutuskorda panin mahlapressi kokku juba väga vilunult ning samuti käib selle pesemine lihtsalt. Nõudepesumasinat detailide pesemiseks ei soovitata, aga kui masin kohe pärast kasutamist puhtaks pesta, lähevad detailid voolava vee all väga kergelt puhtaks.

Kui aeglane on aeglane ehk kui kaua võtab aega klaasi mahla tegemine?
Viljade läbipressimine masinast (et saada 1 klaas mahla) võtab aega suurusjärk 1-2 minutit olenevalt viljade tekstuurist (nt porgand võtab oluliselt kauem aega kui arbuus). Ei tundugi tegelikult väga aeglane, aga mahla tegemisele eelneb ka viljade ettevalmistamine. Osa vilju tuleb koorida, kivid eemaldada ning tükeldada tuleb kõik puu- ja köögiviljad (va marjad). See ava, kust viljad masinasse lähevad, on suhteliselt kitsas ning isegi veidi suurem porgand on liiga jäme, et sealt läbi mahtuda. Samuti võtab veidi aega ka mahlapressi pesemine. Masina tutvustuses on kirjas, et selle pesemiseks kulub kõigest üks minut. Võimalik, et see on isegi teostatav, kuid reaalselt tuleb pärast mahla tegemist ka masina ümber tekkinud pritsmed kokku pühkida, lõikelaud ja nuga pesta. Puhastamise aeg sõltub jällegi viljadest - nt apelsin ja ananass ei pritsinud väljapoole klaasi üldse ja mahla saigi valmis täiesti puhtalt. Pealegi on masinal tilgalukk, mis takistab mahla tilkumist, kui parasjagu klaasi all pole. Aroonia aga ajas punaseid imepeenikesi pritsmeid igale poole masina ümbrusesse ning pärast nägin kurja vaeva, et see valge tööpinna pealt maha küürida. Arooniaga võtsin muidugi suurema mässamise ka ette – ajasin masinast läbi umbes 6-liitrise ämbritäie arooniad, millest saadud mahlast suurema osa kuumutasin ära ja panin talveks pudelisse.

Ma stopperiga aega pole võtnud, aga arvan, et kogu protsessile alates viljade ettevalmistamisest kuni mahlapressi pesemiseni kulub aega suurusjärk kümme minutit. Kas see on palju või vähe, sõltub inimese elustiilist ja sellest, mida ta väärtustab. Mina arvan, et 10 minutit päevas on selline optimaalne aeg panustada ühele vitamiinirohkele mahlale ja rikastada oma menüüd värskete puu- ja köögiviljadega.

Üllatused-pettumused
Minu jaoks olid aeglast mahlapressi kasutades kõige suuremaks üllatuseks need maitsed, mille press saab kätte lehtedest. Nt piparmünt on ju taim, millest ei saa mahla teha, aga mis annab tugevaid eeterlikke õlisid ja ka maitset joogile, kui see koos teise viljadega aeglasest mahlapressist läbi lasta. Ei ole vaja mingit kuumtöötlemist, lihtsalt veidi muljumist. Samuti oli üllatajaks kale (lehtkapsas), mis algul ei paistnud üldse vedelikku välja andvat, kuid teisi mahlasemaid vilju lisades hakkas masinast nirisema sügavrohelist mahla.

Pettumuseks osutus aga porgand, millest saab kätte vaid väga natuke mahla, aga jäägikonteinerisse läheb suur kogus riivitud porgandit, mida on lihtsalt kahju ära visata, kuna see tundub juba vilja raiskamisena. See porgandipuru ei tundu ka olevat kuiv nagu saepuru, vaid millegipärast on selles veel mahla sees. Muidugi võib võtta selle vähemahlase porgandipuru sealt masinast ja see praadida kas hakkliha hulka või lisada risotopõhjale, aga ma ilmselt ei jõua ega ka taha iga mahlapressimise ajal mõelda ega tegutseda järgmise toidukorra nimel.

Ootustele ei vastanud ka õunamahl, kuna ma eeldasin millegipärast, et Philipsi masinaga saab samasuguse värskeltpressitud õunamahla, mida valmistatakse hiigelsuurte mahlapressidega paljudes koduaedades. Aga aeglane mahlapress jätab õunamahla sisse ka viljaliha, mis tõuseb kiiresti mahla pinnale ja mõjub pigem häiriva sodina. Vaatamata esimesele pettumusele ei loobunud praegusel õunaajal õunadega katsetamast. Kombineerides õunu erinevate teiste viljadega, eriti nendega, mis annavad tugevalt viljaliha välja (pirn, nektariin, virsik, kiivi), segunes õunamahl ühtlasemalt ja andis päris hea tulemuse.

Üldiselt jäävad selle masinaga mahla pressides viljadest järgi ikka kas nahad (apelsin) või midagi vähest ja väärtusetut (nt pirni ja õuna südamikud ja koored). Kiivist ja arbuusist ei jää pea midagi järgi.

Katsetades sain aru, et aeglane mahlapress sobib kõige paremini just erinevate mahlasegude valmistamiseks. Oma äranägemise järgi võib kombineerida kõikvõimalikke puu- ja köögivilju. Toon välja mõned kombinatsioonid, millised mahlakooslused mulle meeldima hakkasid.

Arbuus + ploom + piparmünt (1 klaas):
3 ploomi
ca 500 g arbuusi
5-7 piparmündilehte

Poolita ploomid, eemalda neilt kivid. Arbuusilt eemalda koor ja lõika tükkideks. Aja järgemööda ploomid, piparmünt ja arbuus mahlapressi sisse. Piparmündist saab rohkem maitset kätte, kui pärast seda veel mõni mahlasem tükk lisada. Arbuus ja ploom on mõnus kooslus nii maitse kui tekstuuri poolest, piparmünt lisab mahlale aga särtsaka mündiefekti.

Kurk + õun + kale + sidrun (1 klaas):
3 lühikest kurki
3 keskmist õuna
3 kale lehte (umbes käelaba suurust)
½ sidrunit


Lõika kurk ja õun sellisteks tükkideks, mis mahuvad masinase. Ei kurki ega õuna pole vaja koorida, samuti ei ole tarvis õunalt südamikku eemaldada. Sidrun on aga soovitav koorida, kuna tsitruseliste koored muudavad mahla mõrkjaks. Kale on soovitav ajada masinasse esimesena, sest kale mahl tuleb välja alles siis, kui teised viljad suruvad masinas peale. Kui ma algul kale masinasse panin, vaatasin pettunult, et sellest ei tule tilkagi mahla. Kui aga pärast kalet lisasin kurgi, siis hakkas klaasi nirisema intensiivse tooniga rohelist mahla. Kale annab sellele mahlasegule värvi, kerge maitsenüansi ja rohkelt C-vitamiini.

Õun + aroonia + porgand (1 klaas):
3 õuna
150 g arooniaid
1 keskmine porgand



Masinasse võib panna nii koorimata õunad kui ka arooniamarjad kogu kobaraga (sabasid ei ole tarvis eemaldada). Seisnud porgand tasuks koorida või värske peenrast võetud porgand hästi korralikult puhtaks pesta. Aroonia iseloomu on selles mahlas eriti tugevalt tunda, aga üllataval kombel ei vaja mahl lisatavaid suhkruid – kõik tuleb loomulikult viljadest. Suhkrut ega mett ei lisanud ma tegelikult ühelegi mahlale, kuna ükski valmistatud mahladest polnud liiga hapu.

Apelsin + ananass  (1 klaas): 
2 apelsini
ca 100 g ananassi



Koori apelsin ja ananass (ananassil pole tarvis südamikku eemaldada) ja töötle aeglase mahlapressiga mahlaks. Apelsini ja ananassi proportsioone võib vastavalt eelistusele muuta. Apelsin annab rohkem vedelamat tekstuuri, ananass lisab tummisust. Mahlas kohtuvad ananassi magusus ja apelsini värskus.

Ananass + porgand + nektariin + ingver (1 klaas):
100 g ananassi
100 g porgandit
2 nektariini (või virsikut)
5-10 g ingverit



Koori ananass (südamik võib alles jääda). Seisnud porgand tasuks koorida või värske peenrast võetud porgand hästi korralikult puhtaks pesta. Eemalda nektariinilt kivi ja koori ingver. Töötle kõik komponendid aeglase mahlapressiga mahlaks. See on hästi huvitav mahl, milles on tunda järgemööda kõikide komponentide maitseid. See on üks iseloomuga kokteil - selline smuutilaadne, on hästi intensiivne ja sobib eraldi "toidukorraks". Esmalt vürtsitab maitsemeeli ingver, seejärel tulevad järgi ananassi, porgandi ja nektariini maitsed.

Postitus valmis koostöös Philipsiga.
Philipsi Avance Collection mahlapress on müügil Euronicsis.