teisipäev, 16. august 2016

Lõhesalat soolakurgi ja tillipestoga

Lõhesalatid erineval kujul on minu arvates imehead. Blogis on ka juba mitmeid retsepte lõhesalatitest, aga seekord sündis midagi hoopis uut, mis vajab talletamist. Mulle maitsevad lõhesalatid otse grillilt tulnud lõhefileega, aga ka varem valmis grillitud lõhefileega, mis on maha jahtunud. Vahel grillimegi spetsiaalselt rohkem kala, et külma lõhe jääks järgmise päeva salatisse.

Selles salatis on kasutatud just varem valmis küpsetatud lõhe ja ka soolakurgid pärinevad eelmisest päevast. Soovitan salatisse panna just 1-päeva kurgid, millel veel hapu maitse ei hakka tekkima. Kui lõhesalat soolakurgi ja tillipestoga kohe isutama hakkab, tuleb kurkide valmimisaja tõttu oodata ilmselt homseni. Või tasub kiiresti turult läbi hüpata ja juba päeva soolvees olnud kurgid osta. Olen üsna kindel, et sama salatiga sobiks ka otse grillilt tulnud lõhefilee. Lõhefileed grillin sageli toagrilliga – on lihtsam, kiirem ja (naistele) jõukohasem.

Salat sisaldab vaid häid rasvu (kala ja oliiviõli) ning tillipesto on rikas raua ja C-vitamiini poolest.

Tillipesto (4-le):
ca 20 g tilli
20 g mandleid
20 g oliiviõli
30 g parmesani juustu

Lõhesalat (4-le):
punt salatilehti
4-6 ühepäeva soolakurki
2 tl röstitud seesamiseemneid
oliiviõli
tillipestot
ca 300-400 g lõhefileed

Salati valmistamise eelduseks on, et soolakurgid ning grillitud lõhefilee on juba olemas. Tillipesto valmib kiiresti. Selleks rösti mandleid kas pannil (ilma rasvaineta) või ahjus ca 5 minutit. Jahuta mandlid ja purusta need köögikombainis, lisa purustajasse ka till ja parmesani juust ning jahvata ühtlane mass. Nirista pesto hulka oliiviõli kuni mass muutub kreemjaks.

Salati võib valmistada igale sööjale oma kaussi, aga ka ühele suurele vaagnale, kust igaüks saab salatit tõsta. Pane kausi põhja salatilehed, lõika soolakurgist õhukesed pikkupidised viilud ning laota need salatilehtedele. Tõsta salatile grillitud lõhefilee tükid ning pane lusikaga väikesed tillipesto tupsukesed. Maitsesta salat röstitud seesamiseemnetega. Salatikastmeks ongi tillipesto, mille sees on ka oliiviõli, aga vajadusel võid veidi õli salatile juurde niristada.

esmaspäev, 1. august 2016

Kukeseene-suvikõrvitsalisandiga risoto

Kukeseened ja suvikõrvitsad on suvisel toidulaual ühed sagedamini figureerivad toorained. Kui ikka aias kasvab kasvõi üksainus suvikõrvitsataim, on garanteeritud, et suvikõrvitsaid tekib mühinal ja kasutust leiavad need suvistes retseptides. Korjata tasub suvikõrvitsaid peenikeste mõnesajagrammiste viljadena – need on oluliselt maitsvamad, parema tekstuuriga ja kokkuvõttes tekib neid ka massi poolest vähem ☺.

Olen sel aastal suutnud isegi 4-aastase Hugo suvikõrvitsausku pöörata, kuigi ta varem krimpsutas selle peale nina. Aga piisas vaid, kui ta suvikõrvitsat ühel moel sööma sain, kadus tõrge ka teiste suvikõrvitsatoitude vastu. Jää sulatajaks olid imeõhukesed suvikõrvitsaviilud, praetud pannil võis soola ja pipraga ja peale sulatatud Gouda juustu. Nii lihtne, aga nii maitsev. Sel korral jagan retseptiks aga kukeseene-suvikõrvitsalisandiga risotot.

Risoto (4-le):
ca 10 g võid või oliiviõli
1 mugulsibul
2 küüslauguküünt
3 dl risoto riisi (nt Arborio)
1 dl valget veini
1 köögivilja-puljongikuubik (soovitavalt öko ja ilma glutamaadita)
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 75 g parmesani juustu

Kukeseene-suvikõrvitsalisand risotole:
ca 20 g võid või oliiviõli
1 väiksem mugulsibul
2 küüslauguküünt
ca 200 g kukeseeni
1 peenike suvikõrvits (ca 200 g)
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Esmalt pane risoto keema ning seejärel valmista risotole lisand. Kasuta risoto valmistamiseks mittenakkuva põhjaga potti. Haki sibul ja küüslauk (nii risoto sisse minev kui lisandisse minev), jaga kogus pooleks ning hauta risoto sisse minevat sibulat-küüslauku võis või oliiviõlis mõned minutid.

Tõsta kuumust, lisa risotoriis ja sega pidevalt. Kalla samasse potti valge vein ning lase alkoholil kuumuses aurustuda. Kalla risotoriisi peale umbes kahekordne riisi kogus keeva vett. Lisa potti ka puljongikuubik, sega ning jäta risoto madalale kuumusele hauduma. Sega aeg-ajalt ja lisa vett järk-järgult juurde. Keeda risotot pakil antud aja järgi, selleks kulub umbes 15-20 minutit.

Risoto keemise ajal valmista lisand. Sibul ja küüslauk on juba lisandiks hakitud. Haki ka kukeseened peeneks ja lõika suvikõrvitsast väikesed kuubikud. Kasuta vaid noort ja peenikest suvikõrvitsat, millel on õrn koor ja imeväikesed pehmekoelised seemned. Kuumuta pann, pane pannile osa võist ning hauta pannil hakitud sibulat ja küüslauku. Tõsta pannil kuumust, lisa pannile veel võid ja ka hakitud kukeseened. Prae umbes 3 minutit, lisa tükeldatud suvikõrvits ja prae veel umbes 2 minutit. Suvikõrvits peaks jääma krõmpsuv, seega ei tasu üle küpsetada. Maitseks lisa soola ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Lõpus sega risoto sissse parmesani juust, veidi pipart ja vajadusel lisa veel veidi vett. Eraldi soola pole vaja, kui kasutad soolaga puljongikuubikut ja ka parmesani juust on soolane. Risoto peab jääma kreemja ja veidi voolava tekstuuriga. Tõsta risoto peale lisand ja soovi korral jahvata veel musta pipart.

kolmapäev, 1. juuni 2016

Kalakohvik FAO27 Tabasalus

Tallinna külje all, Tabasalus, tegutseb juba mõnda aega Kalakohvik FAO27. Söögikoht asub Tallinna poolt tulles Tabasalu mäest üles jõudes kohe vasakut kätt, hoones nimega Gurmee Garaaž. Sõidan sellest kohast mööda pea igapäevaselt, kuna elan ka ise Tabasalu lähedal.  Gurmee Garaaži külastan iganädalaselt ning peamiseks peatuse põhjuseks on samas majas asuv Pärnu Kalamajaka Tabasalu esinduskauplus, vahel ka Oma Põrsa või Juustukuningate kauplus.

Kalakohvikusse FAO27 polnud ma siiani veel sisse astunud. Kui aus olla, siis peamine põhjus on tegelikult samas majas asuv väga hea valikuga kalapood, kust ma pidevalt kala ja mereande koju kaasa ostan. Ja kui veel argumente otsida, siis mulle pole väljast vaadates peegelklaasidega hoones asuv söögikoht eriti ligitõmbav tundunud. Aga nagu ukse paotad ja kalakohvikusse sisse piilud, hakkab silma stiilne interjöör ja avatud köök. Restoranil on ka tagahoov, kus saab suvel istuda.
Kalakohvik FAO27

Tabasalu kalakohvikus käisin koos teiste toidublogijatega võõrustaja kutsel ning meile pakuti maitsta valikut praegusest ja ka peagi pakutavast menüüst. Saime maitsta austreid erineval moel. Küpsetatud austrid maitsevõi, vähese peekoni ja pankoga maitsevad ilmselt ka neile, kes tooreid austreid süüa ei suuda ja samas üllatavad neid, kes kunagi küpsetatud austrit ei telliks. Tasub proovida.

Küpsetatud austrid peekoni, maitsevõi ja pankoga

Krevettidest, sinimere-, rohemere- ja südakarpidest koosneva mereannimiksi on kalakohviku peakokk Jaanus Krass timminud ka rannavormi ihkavate inimeste jaoks sobilikuks ja valmistanud need valge veini, tšilli, küüslaugu ja selleri maitsekombinatsioonis. Kuigi ma reeglina eelistan rannakarpe kooreses kastmes, tunnistan, et kergem (kalorivaesem) versioon sellisest roast pole kindlasti mitte kehvem.
Mereannivaagen

Tuunikalalõik koos grillitud arbuusi, mündimaitselise Kreeka jogurti kastme ja wakamega oli midagi uut minu maitsemeeltele. Üllataja oli toidus kergelt kuumust saanud arbuus, mis oli ootamatu, aga hästi haakuv lisand grillitud tuunikala juurde.
Tuunikalalõik, grillitud arbuus, mündimaitseline Kreeka jogurti kaste ja wakame

Veel pakuti meile maitsta suitsulatikat kartulisektorite, tšillimajoneesi ja soolakurkidega. Taas midagi täiesti uut minu jaoks. Suitsukala, mida on pealt määritud kergelt magusa kastmega võist, õllest, meest ja ingverist. Lakkusime kala luudeni puhtaks ja kiitsime kokka.
Suitsulatikas kartulisektorite, tšillimajoneesi ja soolakurkidega

Lisaks roogade maitsmisele lubati meid, toiduhuvilisi, ka kööki piiluma. Restoranide kööke on aastate jooksul omajagu nähtud ning enam ei üllata ühegi köögi ruumikitsikus ega töötingimiste iseloom. See on ammu selgeks saanud, et restoranitöö on raske. Muljet avaldas aga pliidil podisev hiiglaslik pott kalapuljongiga, millest tulid imelised aroomid. Sinna sisse läks ikka väga rikkalikult erinevate mereandide ülejääke. Kodus vist ei teki iial võimalust sellist puljongit keeta. Mul hiljem tekkis mõte, et nad võiks oma kalapuljongit müüma hakata. Mina oleks kindel klient. Tekib näiteks idee teha mereannirisotot ja oleks vaja veidi kalapuljongit – hea meelega ostaks kaasa.

Sain Tabasalu kalakohviku külastamisega maitse suhu, et nii kodule lähedal saab häid mereande, millega kokk oskab lugupidavalt ringi käia. Kui sellest külastusest järgmisel päeval sõbrannale rääkisin, ajasin tal kohe isu peale ning ekspromptmõte ajel olime vähem kui poole tunniga juba kalakohvikus, meil mõlemal lapsed ka kaasas. Avatud köögist paistis, et peakokka sel päeval köögis polnud. Ma natuke pelgasin, kas ilma peakokata köök ka toimib nii nagu peab, sest nagu kogemus näitab, siis pahatihti on peakoka puhkepäeva ja mittetoimiva köögi vahel korrelatsioon. Aga krevetid tšillimajoneesi, rohelise salati ja wakamega olid imehead. Serveerimisviis kohvifiltreid meenutava paberi sees ja kivise aluse peal oli küll efektne, kuid pisut liiga tänavatoidu serveerimise poole kaldu ning sellest oli kahvliga suhteliselt ebamugav süüa.
Krevetid tšillimajoneesi ja rohelise salatiga

Krevetid figureerisid ka lastemenüüs, küll paneeritud kujul, aga mu noorem laps oli nendega väga rahul. Kui millegi kallal nuriseda, siis teenindus oli uimane ja mitte kliendi vajadusi arvestav. Esimesena kõigist tellitud toitudest saabusid lauda tellitud jäätisekokteilid, mis oleksid pidanud olema laste magustoidud. Ei osanud nagu ise rõhutada, et algul ikka pearoog ja seejärel magustoit. Ma ei tuleks selle peale, et keegi valest otsast alustab. Ja püüa siis lapsele midagi soolast sisse sööta, kui alustuseks on sisse tõmmatud üks hiiglaslik jäätisekokteil. Ajapuuduse taha ei saa ka kiireid jäätisekokteile ajada, kuna peale meie polnud sel ajal kedagi söömas.
Krevetid FAO27 lastemenüüst

Aga esimese kalakohviku külastuse päeva juurde tagasi – meile pandi üllatusena kaasa ka midagi kõrvalasuvast kalapoest. Minu kotis oli tuulehaug. Ja mitte suitsutatud kujul, millisena vist enamik inimesi on harjunud seda kala sööma, vaid täiesti toores, koos pea ja sisikonnaga. Vaatasin sellele teravnokale otsa ja tegin temast lõpuks kala tarrendis. Sellise klassikalise maitsekombinatsiooniga.

Tuulehaug tarrendis:
1 tuulehaug
1 mugulsibul
10 tk terapipart
2 tk vürtspipart
0.5 tl meresoola
2 loorberilehte
väike punt peterselli pool vart varssellerit
ca 0,75 ml vett
1 tl želatiinigraanuleid

Eemalda tuulehaugilt pea ja sisikond. Pese kala puhtaks ning lõika umbes 4-5ks tükiks. Pane kala koos veega potti, aja keema ning kohe keema tõustes alanda kuumust vaid kerge mulksumiseni. Lisa potti kõik maitseained – must pipar, vürtspipar, meresool, loorberilehed, samuti petersell/varsseller ja mugulsibul (võib panna tervena). Kui kala keema pandud, valmista ette želatiin – pane see vähese (ca 2 spl) külma veega punduma. Keeda tuulehaugi madalal kuumusel ca 15 minutit, seejärel kurna tekkinud puljong teise anumasse. Pane poti põhja pundunud želatiin ning nirista vaikselt peale puljongit, kuni želatiin on lahustunud. Sõelale jäänud maitseained ja –köögiviljad tarrendi sisse ei lähe – kaussidesse pane vaid tuulehaugi tükid ning kalla peale kuum puljong. Jahuta maha ning säilita külmkapis, kus see lõplikult taheneb.

reede, 27. mai 2016

Aedoa-kartulikotletid

Taimetoitlastel on oluline jälgida, kuidas saada toidust kätte piisavalt valke. Parimad taimse valgu allikad on kaunviljad ja sojatooted, samuti pähklid ja seemned. Neid aedoa-kartulikotlette saab teha ka vegan-toiduna, kui jätta retseptist välja muna.

Valged aedoad, mis on ka aedoa-kartulikotlettide tooraineks, on ühed valgurikkaimad oad. Oad sisaldavad vähe rasva, aga rohkelt kiudaineid ja taimseid valke. Samuti hoiavad taimsed valgud veresuhkru stabiilsena ja aitavad vältida pidevat magusaisu. Tervise seisukohalt peetakse ube väärtuslikuks tooraineks.

Taimsed valgud pole olulised üksnes veganite menüüs, aga ka omnivooride jaoks. Toitumissoovitused soovitavad osa loomseid valke asendada taimsete valkudega.

Vaja läheb (3-le; 9 kotletti):
4 kartulit (ca 400 g)
200 g valgeid ube (konserv) või 100 g valgeid ube kuivainena
1 muna
4 küüslauguküünt
punt värsket tüümiani (kasuta vaid lehti)
värskelt jahvatatud musta pipart
meresoola
1 kuhjaga sl nisujahu
1 kuhjaga sl kinoahelbeid (võib asendada ka täisteranisujahuga)
õli praadimiseks

Aedoa-kartulikotlettide tegemiseks võib kasutada kuivatatud valgeid ube või konserveeritud valgeid ube. Kuivatatud ubade puhul peab toidu valmistamist pikemalt ette planeerima – panema oad üheks ööks likku ning varuma aega, et neid järgmisel päeval keeta ca 1 tund. Kui kasutad konservube, kurna vaid ubadelt vedelik ja jäta need mõneks minutiks sõelale nõrguma (samamoodi tee keedetud ubadega). Seejärel purusta aedoad köögikombainis või tambi pudrunuiaga ühtlaseks massiks.

Koori ja riivi kartul jämeda riiviga. Riivitud kartulist pigista käte vahel välja tekkiv vedelik. Kartulikotlettide tegemise jaoks on vaja võimalikult kuiva toorainet.

Klopi kausis lahti üks muna, lisa munale soola ja jahvata värskelt musta pipart. Kui soovid kotlette vegan-toiduna, jäta lihtsalt muna välja (veidi raskem on kotlette hiljem vormida, kuid uba käitub ka osaliselt sidusainena). Lisa lahtiklopitud muna hulka purustatud oad ja riivitud kartul ning sega mass ühtlaselt munaga kokku. Pressi küüslauguküüned läbi küüslaugupressi kartulikotleti tainasse, samuti nopi tüümianivartelt lehed (varred on puised, neid ära kasuta).

Puista taldrikule laiali nisujahu ja kinoahelbed (viimased võid asendada ka täisteranisujahuga), mulju käte vahel aedoa-kartulimassist pätsikesed ning veereta neid kuivaines.

Kuumuta pann, nirista pannile õli ja prae aedoa-kartulikotlette mõlemalt poolt paar minutit – seni, kuni tekib õrn koorik. Tõsta kotletid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta neid 200-kraadises ahjus 10 minutit.

Serveerimisel võib kõrvale pakkuda rukolat, tilli, murulauku jms maitserohelist. Neile, kelle jaoks 100% veganlus pole eesmärk, võib kõrvale pakkuda ka hapukoort või majoneesi.

Retsept ilmus ka http://tervisliktoitumine.ee leheküljel.

reede, 13. mai 2016

Karulaugusalat ahjupaprika ja suitsukanaga

Karulauk on üks esimesi kevadisi kodumaised taimi, mis turgutab keha ja elavdab maitsemeeli. Küüslaugumekiga noored lehed sobivad nii pestoks kui ka salati sisse. Ahjupaprika annab salatile maitsesügavust ja avokaado kreemjat tekstuuri.

Täisväärtuslik toit peaks meile pakkuma piisavalt vitamiine ja mineraalaineid, mis tagavad hea tervise ja enesetunde. Lisaks ohtrale C-vitamiinile sisaldab karulaugusalat ahjupaprika ja suitsukanaga arvestatava koguse magneesiumit, kaaliumit ja väävlit.

Magneesium on vajalik süsivesikute, rasvade ja aminohapete normaalseks ainevahetuseks. Piisav kogus kaaliumi tagab happe-aluse tasakaalu veres. Väävlit vajab organism aga valkude ja ensüümide toimimiseks ning luude jaoks.

Vaja läheb (2-le):
suur peotäis karulauku
ca 15 kirsstomatit
2 avokaadot
ca 200 g suitsukana (kintsuliha, nahk eemaldatud)
2 ahjus röstitud paprikat
meresoola
värskelt purustatud musta pipart
oliiviõli
palsamiäädikat

Esmalt valmista ahjus röstitud paprika. Selle võib teha valmis ka eelmisel päeval (säilib õliga kaetult jahedas kohas mitu päeva). Lõika paprikad kolmeks tükiks, eemalda saba ja seemned ning aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile lõikepind allapoole. Küpseta paprikaid 200-kraadises ahjus ca 40 minutit, kuni paprika nahk hakkab pealt pruunistuma. Võta plaat ahjust välja ning aseta paprikate peale foolium – see aitab paprika nahka kergemini kätte saada. Kui paprikad on käesoojad, eemalda neilt nahk. Lisa paprikad kohe salatile või säilita suletud purgis kergelt oliiviõliga kaetuna (võib lisada ka soola ja pipart).

Salati jaoks haki karulaugulehed, lõika kirsstomatid olenevalt suurusest pooleks või neljaks. Eemalda avokaadolt koor ja kivi ning viiluta viljaliha. Suitsukanalt on soovitav eemaldada nahk, et mitte tarbida üleliigset rasva. Lõika kana kintsuliha viiludeks. Lõika ka ahjupaprika suupärasteks tükkideks. Tõsta kõik salatikomponendid kaussi, puista peale soola, jahvata pipart ning nirista veidi oliiviõli ja tilk palsamiäädikat. Sega salat läbi ning tõsta serveerimiseks puhtasse kaussi või taldrikule.

Retsept ilmus ka tervisliktoitumine.ee lehel

reede, 22. aprill 2016

Roheline kevadsmuuti

Roheline värv on kevade ja värskuse sümboliks. Värske ja vitamiinirohke on ka roheline kevadsmuuti, mis sobib hästi päeva alustamiseks.

Eriti vitamiinirohke joogi saab, kui lisada smuutisse erinevaid söödavaid umbrohtusid. Täna korjasin jooksuraja äärest naadi- ja nurmenukulehti, aga olen sama smuutit teinud ka salati- ja spinatilehtedega. Maitse poolest pole väga vahet, kas lisada salatiti ja spinatit või erinevaid umbrohtusid, aga kindlasti on värskelt nopitud naadi- ja nurmenukulehed pakendatud salatilistest vitamiinirohkemad.


Ühe klaas jagu (250 ml):
2 kiivit
1 avokaado
peotäis lehtsalatit ja/või spinatit ja/või noori naadilehti või nurmenukulehti
1 laimi mahl
1-2 tl suhkruroosiirupit

Koori kiivi, eemalda avokaadolt koor ja seeme, pigista laimist mahl välja ning pane ka ülejäänud koostisained kannmikserisse (töö saab tehtud ka saumikseriga). Purusta mass ühtlaselt vedelaks ning naudi smuutit koheselt pärast valmistamist. Sobib hommikuseks turgutuseks või ka kergeks vahepalaks teiste söögikordade vahel.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

kolmapäev, 13. aprill 2016

Hummus avokaadoga

Mul on täielik avokaadosõltuvuse periood. Avokaadod on praegu ideaalses küpsusastmes ja suurepäraste maitseomadustega ning need on mu menüüs liialdamata igapäevaselt. Kuidas ja millist avokaadot valida, loe ühest varasemast postitusest.

Lisan avokaadot hommikul smuutisse, lõunal salatitesse, vahel söön lihtsalt niisama ühe avokaado. Need on nii head! Isegi hummust tehes tuli mõte lisada hummuse sisse mõned avokaadod – tuli ilus heleroheline ja kergelt avokaadomaitseline. Naljaga öeldes - kui ei suuda otsustada, kas tahad hummust või guacamole'i, siis tuleb need toidud ühendada.

Hummus on Lähis-Idast pärit toit, mille põhikomponendiks on kikerherned ning maitset annavad seesamiseemnetest valmistatud tahini ja vürtsid. Hummus kuulub reeglina suupistelauale, kuna seda süüakse määrdena kas saiaga, lameleivaga, erinevate krõpsudega (ka meie musta leivaga sobib) või köögiviljadega. Mina valmistasin hummusega söömiseks lavašikrõpse. Selleks rebisin lavašist väikesed tükikesed, millele piserdasin veidi oliiviõli ja küpsetasin ahjus krõbedaks.

Vaja läheb (12-15-le):
1 purk (400 g) konservkikerherneid
25 g seesamiseemneid
0,5 dl rapsiõli
0,5 dl extra virgin oliiviõli
0,5 tl meresoola
0,5 tl tšillihelbeid
veerand tl jahvatatud vürtsköömneid
2 tl suhkruroosiirupit
0,5 laimi mahl
2-3 avokaadot (kui on väikesed advokaadid, kasuta kolme)
0,5 dl vett (vajadusel)
koriandrilehti (peale raputamiseks)

Rösti seesamiseemneid kuival pannil paarkümmend sekundit (ära pruunista).

Kalla kikerhernekonserv sõelale ja nõruta vesi välja. Hummusele võib lisada maitseks valmis tahini, aga mina tegin selle ise – panin purustajasse röstitud seesamiseemned, jahvatasin need pulbriks ning lisasin rapsiõli, kuni mass sai ühtlaselt kreemjas.

Nüüd lisa köögikombaini kikerherned, isetehtud tahini, meresool, tšillihelbed, jahvatatud vürtsköömned, suhkruroosiirup ja laimimahl. Purusta köögikombainiga ühtlane mass.

Purustamise ajal kalla köögikombaini (kui kombain võimaldab töötamise ajal lisada, kui mitte, siis lisa kõik ained koos) nii oliiviõli kui tahinist ülejäänud rapsiõli. Kui mass on ühtlane, lisa hummusele ka avokaadod ning purusta veelkord mass ühtlaseks. Avokaado muudab hummuse värvi ilusaks heleroheliseks ja annab ka maistet. Kui tundub, et hummus jäi liiga paks, nirista veidi (keedetud ja jahutatud) vett lisaks.

Serveerimisel puista hummusele peale hakitud koriandrilehti, oliiviõli ja soovi korral lisaks tšillihelbeid.

Soovitan teha korraga selline kogus hummust, mis ka samal päeval ära süüakse (antud kogusest jätkub suupistelauale panekuks ca 12-15 inimesele). Avokaado heleroheline värvus muutub õhuga kokkupuutel pruunikaks ning seetõttu ei näe avokaadoga tehtud hummus järgmisel päeval enam nii ilus välja.

pühapäev, 3. aprill 2016

Kookoseküpsised riisijahuga

Olen avastanud taas ühed imehead küpsised ilma nisujahuta. Kes mu blogi pikemalt lugenud, märkab ehk, et küpsiseretsepte leiab mu blogist ohtralt ja suur osa neist on just nisuvabad küpsetised. Küpsistes saab koostisaineid võrreldes kookidega oluliselt lihtsamini ja ilma lõpptulemust halvemaks muutmata asendada.

Riisijahuga kookoseküpsisteks sain inspiratsiooni taas ökoküpsetaja Pagar Võtaks küpsetiste põhjal. Olen ennegi nende valikust mitmeid häid küpsiseid avastanud ja neid kodus ise järgi teinud. Küpsiseküpsetamise kogemus on mul aastatega tekkinud päris korralik ning ma võin vist juba enamikke küpsiseid maitstes suuta tekitada retsepti, mille järgi neid ise küpsetada. Need riisijahuga kookoseküpsised tulid küll sama maitse ja tekstuuriga nagu Pagar Võtaks samad küpsised. Küpsised on tõelised laste lemmikud, testitud paljude laste peal.

Kuna küpsistesse lähevad vaid munavalged, siis pakun ideid, mida järgijäänud munakollastest valmistada:
brüleekreemi
jäätist
Key Lime Pie'd
Caesari salati kastet/kodust majoneesi
või lisa pastakastmele


Vaja läheb:
3 munavalget
75 g rafineerimata roosuhkrut
125 g võid
100 g riisijahu
50 g kookoshelbeid

Esmalt lase võil umbes pool tundi toasoojuses pehmeneda (kui lõikad või viiludeks, pehmeneb see kiiremini kui terve tükk). Vahusta munavalged koos suhkruga kohevaks vahuks. Lisa või hulka riisijahu ja kookoshelbed ning sega või töötle mikseriga mass ühtlaseks. Nüüd sega tainasse suhkruga vahustatud munavalge ja sega tainas ühtlaseks.

Ühesuuruseid küpsiseid saab hästi teha, kui panna küpsisemass spetsiaalse otsikuga kondiitrikoti sisse (sama töö teeb ära ka tavaline kilekott, millel üks ots ära lõigata) ja pigistada ühesuurused pätsikesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Mina tegin umbes 3 cm läbimõõduga väikesed küpsised. Arvesta, et küpsis valgub ahjus veidi laiali.

Küpseta küpsiseid 200-kraadises ahjus 15-17 minutit, kuni need võtavad kollaka jume. Lase küpsistel jahtuda ning vajadusel säilita õhukindlas karbis, et säiliks küpsiste krõbedus.

pühapäev, 13. märts 2016

Tatra-seesamipannkoogid

Tatrapannkoogid pakuvad vaheldust traditsioonilistele nisujahust pannkookidele (ning on gluteeni- ja laktoosivabad). Selle retsepti järgi küpsetatud tatrapannkookide näol pole aga tegemist kergitatud kookide ehk pliinidega, vaid need on õhukesed ja krõbedad, lausa pitsilised pannkoogid. Tekstuurilt meenutavad isegi veidi vahvleid. Krõbedus sõltub sellest, palju õli tainasse lisada ja kui rohkes õlis küpsetada – mida rohkem õli, seda krõbedamad.

Suhkrut neis pannkookides pole üldse, sest mulle tundub, et tatrapannkook sobib soolasena kuidagi paremini. Maitseks on lisatud seesamiseemneid, mis haakuvad hästi tatra pähklise maitsega. Kui ma enamike (vähemalt tuttavatest komponentidest valmistatud) toitude maitse suudan ette ära aimata, siis tatrapannkoogid olid kummalisel kombel midagi sellist, millisena ma neid ette kujutada ei osanud. Ehk seetõttu, et need koogid just n-ö soolase toiduna serveerisin. Aga see maitseüllatus oli igal juhul positiivne ning selliseid pannkooke tahaks ma teinekordki.

Tatra-seesamipannkookide serveerimiseks sobib ideaalselt mõni parmesani-tüüpi juust, samuti sobivad lisandina idandid, ahjupaprikad või – tomatid, šampinjonid vms.

Vaja läheb (ca 7-8 tk):
1 muna 
1 dl toortatrajahu
1/4 tl meresoola
1 sl seesamiseemneid
2-3 sl õli
2 dl vett

Klopi muna lahti, lisa sool ja tarajahu. Nirista tainasse vett ning sega vispliga tainas ühtlaseks. Viimasena sega tainasse seesamiseemned ja õli. Tainas jääb hästi vedel, aga püsib sellele vaatamata hästi koos. See oli minu jaoks tegelikult isegi üllatus, kuna tainast kausis liigutades on tunda tatra "liivane" tekstuur, mis tundub olevat selline, et laguneb koost.

Küpseta tatrapannkooke õhukese põhjaga pannkoogipannil. Pane pannile veidi õli ja väga õhuke kiht pannkoogitainast ning aja see keerutades laiali. Pannkoogid küpsevad veidi kauem kui nisujahust pannkoogid.

pühapäev, 28. veebruar 2016

Ideaalne omlett

Omlett on üks toitudest, mida justkui kõik oskavad teha. Nagu ka pannkoogid. Aga ometi kui erinevad saavad omletid ja pannkoogid olla! Ma ei hakka lahterdama, millised on head ja millised mitte – inimeste maitsed on ju erinevad ja nii teebki igaüks nii suuri/väikseid, pakse/õhukesi või pehmeid/krõbedaid pannkooke või omlette kui heaks arvab. Erinevad tulemused ei tule pelgalt tooraine vahekorrast, vaid ka tehnikast.

Aga – nagu ühe ammuse pannkoogipostituse sabas olevaid kommentaare lugedes on selgunud, siis inimesed võivad teha pannkooke puhtalt harjumusest mingi kindla retsept järgi, mis ei pruugigi olla üldse nende endi jaoks ideaalne. Mõtlesin, et äkki on sama ka omletiga. Või äkki hakkab keegi omletti sööma, kes seda varem pole söönud. Umbes 10 aastat tagasi ei suutnud ma ise ka veel muna süüa (va koogi sees), aga nüüd olen leidnud viisi, kuidas ma naudin muna. Lahendus peitub tehnikas. Just tehnikale keskendudes tahakski täna omletist kirjutada.

Meie pere nädalavahetuse hommikud mööduvad viimasel ajal koos omlette tehes ning katsetades, kuidas tuleb välja parim võimalik tulemus. Vähemalt enda jaoks oleme leidnud ideaalse omleti. Meie lemmikuks on kujunenud imeõhukesed omletid šampinjoni, tomati, sibula ja juustuga. See omlett on nii õhuke, et 20 cm-se läbimõõduga pannkoogipannil küpsetades saab ühest munast kaks omletti.


Omleti koostis (1-le inimesele 2 õhukest omletti):
1 vabaltpeetava kana muna
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
õli praadimiseks
4 (pruuni) šampinjoni
2 kirsstomatit
juustu
pool väiksemat mugulsibulat
paar vart rohelist sibulat

Kui ma kunagi tegin omletti nii, et kloppisin munad lahti ning lisasin munale ülejäänud koostisosad ja küpsetasin kõike korraga, siis nüüd läheb muna pannile alles hiljem ja ka kogus on väiksem.

Ideaalse omleti tehnika: Klopi munad lahti, lisa sool ja pipar. Viiluta šampinjonid õhukeselt (šampinjoni asemel võib lisada loomulikult ka peekonit või sinki), tükelda ka tomat ja mugulsibul ning riivi juust.

Kuumuta (õhuke pannkoogi)pann kuumusele 8/9-st, nirista pannile õli ja prae esmalt šampinjone paarkümmend sekundit, seejärel lisa hakitud mugulsibul ja tomat (koos vedelikuga, mis tuleb tomati seest). Sega max 10 sekundit ja kalla peale imeõhuke kiht lahtiklopitud muna. Puista muna peale kohe ka riivitud juustu. Juust riivi peene riiviga ja lisa seda vaid natuke, sest suurem kogus ja jämedalt riivitud juust ei jõua omleti küpsemise ajal sulada. Kui juust lisatud, lõika omleti peale kohe ka rohelist sibulat. Kõike tuleb kiiresti teha, sest õhuke omlett küpseb hetkega. Ühe omleti valmimine võtab aega alla minuti (omletti ümber keerata ei ole vaja). Nüüd ruttu omlett pannilt taldrikusse ja kuumalt nautima.

laupäev, 30. jaanuar 2016

Pitsa

Pitsa on ilmselt üks tuntumaid ja levinumaid Itaalia toite. Pole kahtlust, et just itaallased oskavad teha oma kiviahjudes parimaid pitsasid. Kindlasti pärineb mu kõige parem pitsaelamus Itaaliast ja kui järgi mõelda, siis kõige rohkem pitsat olengi söönud erinevatel reisidel just Itaalias viibides. Kuigi pitsa on pärit Napoli piirkonnast ja itaallased on toidu päritolupiirkondades üsna jäigad, saab pitsat igal pool Itaalias ning võib üsna kindel olla, et see on hästi tehtud.

Mulle on reisil olles alati tundunud, et pitsat oleks õige mõnus võtta lõunasöögiks, kui oled kusagile teel. Aga itaallased ei söö pitsat kunagi lõunasöögiks. Jah, neid tükipitsasid (pizza al taglio) saab enimkäidud kohtades väikestest putkadest, kuid tõelises pitsakohas keset päeva ahi ei köe ja pitsat ei saa. Ilmselt on sellel lisaks kultuurilisele taustale ka praktiline seletus, kuid igal juhul on selge, et itaallased on kinni oma traditsioonides ja neid ei muudeta isegi siis, kui turistirohkes kohas oleks pitsale päev läbi nõudlust.

Kui sellega suudab veel leppida, et lõunal pitsat ei saa, siis mitte kuidagi ei suuda me reisil olles kohaneda siesta olemasoluga. Ehk tavaolukorras poleks see nii häiriv, aga et reisil olles ei saa restorani minna umbes ajavahemikus 14.00 - 19.00, on probleeme tekitav. Ma pole kunagi kusagil keset päeva nii palju näljas olnud kui Itaalias! Meie söömisgraafik lihtsalt ei ühildu kuidagi nende omaga. Viimane kogemus on just nädalatagusest ajast, kui me näljasena suusamäelt tulime ja plaanisime all linnas sööma minna. Siesta! Ei saa süüa. Kõik on kinni. Ma suudan igal Itaalia reisil uuesti üllatuda – kas tõesti on igal pool siesta.

Itaalia heietustelt tagasi koduste tegemiste juurde. Küpsetan kodus ikka aeg-ajalt pitsat, kui pitsa isu väga peale tuleb. Tõsi -  kodustes tingimustes ei saa päris ehtsat Itaalia kiviahju pitsat, kuid saab teha väga hea taina ja ka tomatikastme, kasutada õiget juustu ning õppida ära mõned nipid.

Retsept, mille järgi ma pitsa tainast ja tomatikastet teen, pärineb "Jamie kodus" raamatust. Kogused on hiiglaslikud, sellest saab üle kümne pitsa. Seega kui juba pitsat tegema asud, võib sõbrad külla kutsuda. Või teine variant on järgijäänud pitsatainas küpsetada kaneelikukliteks. Kui mitu tundi ei ole soovi pitsasid küpsetada, võib loomulikult  juba algul nii pitsataina kui kastme kogust vähendada.



Pitsatainas:
1 kg nisujahu (püülijahu)
1 triiki tl meresoola
14 g kuivpärmi
1 sl suhkrut
4 sl extra virgin oliiviõli
650 ml (toa)sooja vett

Sõelu jahu ja sool puhtale tööpinnale ja tee selle keskele õõnsus. Sega kausis või kannus leige vesi, kuivpärm, suhkur ja oliiviõli; lase kuni 5 minutit seista ja paisuda ning seejärel vala segu jahu keskele õõnsusesse. Hakka kahvli abil külgedelt vähehaaval jahu lisama ja sega see vedelikuga läbi. Jätka segamist, lisades järjest rohkem jahu, kuni tainas hakkab kuju võtma. Sõtku tainas korralikult kätega läbi, kuni saad vetruva taina. Pane tainas suurde jahuga ülepuistatud kaussi kerkima ning kata kauss pealt kaane või puhta köögirätikuga. Lase kerkida olenevalt toatemperatuurist vähemalt tund aega, kuni tainas on kerkinud umbes kaks korda suuremaks.

Alternatiivne, lihtsam ja kiirem võimalus pärmitaina valmistamiseks on Kitchen Aidi mikser – lihtsalt lisa kõik koostisained mikseri segamisnõusse (pärmil lase vedelikus paisuda samuti nagu eelnevalt kirjeldatud meetodi juures), kinnita masinasse tainakonks ja lase masinal valmistada ühtlane tainas. Kerkimisega on ikka samamoodi – vähemalt 1 tund. 40-kraadises ahjus (kergitusrežiim) saab pärmitainast kiirkorras kergitada.

Tomatikaste pitsale (500 ml kastet):
veidi oliiviõli praadimiseks
4-6 küüslauguküüt
3 x 400 g purki terveid ploomtomateid
kimp värsket basiilikut
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Pitsa peale:
(pühvli)mozzarella juustu
ja muud meelepärast

Kuumuta pann, nirista pannile oliiviõli ning lisa sinna hakitud küüslauk, aga ära pruunista. Lisa pannile 3 purki ploomtomateid ja ning hauta umbes 10 minutit, samal ajal mulju tomateid pannilabidaga tükkideks. Lisa kastmele basiilikuoksad ning maitsesta kaste soola ja pipraga. Hauta veel paar minutit ning kalla kaste sõelale (sõela alla pane teine pott või pann). Suru lusikaga kastet läbi sõela, kuni sõelale jäävad vaid basiilikuoksad, küüslaugud ja veidi tomati viljakeha.

Sõelast läbipressitud kaste tõsta uuesti pliidile ning hauta madalal kuumusel ilma kaaneta veel veidi vedelikku välja, kuni kaste pakseneb ja see on paraja paksusega, et määrida pitsale katteks. Selleks kulub aega umbes 5-10 minutit.

Kui kastet peaks jääma üle, säilib see külmkapis suletud purgis umbes nädala (Jamie raamatus on kirjas, et kastet saab ka sügavkülmutada, aga seda pole ma ise proovinud).

Kui kaste ja pärmitainas on valmis, võta tainast umbes peopessa mahtuv tükk ja rulli tainas ümmarguselt lahti.

Tõsta rullitud tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kui on olemas spetsiaalne keraamiline pitsa küpsetamise alus, siis aja see ahjus kuumaks ja seejärel aseta selle peale lahtirullitud tainas (külmale plaadile pannes jääb tainas sinna kinni ja hiljem on pitsat raske kätte saada).

Mina olen küpsetanud pitsat mõlemal viisil – enamasti küpsetangi Emile Henry pitsaplaadil, aga kui on rohkem inimesi külas ja ei jõuta 12-minutilise intervalliga pitsasid ahjust oodata, küpsetan korraga nii ahjuplaadil kui pitsaplaadil.

Kata lahtirullitud pitsaalus tomatikastmega ning laota peale meelepärane kate. Õhukese taina puhul ei soovita väga rikkalikku ja niisket katet, kuna need ei jõua samaaegselt läbi küpseda. Minu lemmik on pizza Margherita ehk lihtsalt tomatikastmega ja mozzarella juustuga pitsa. Õhukesed pepperoni/salami viilud sobivad ka hästi pitsa peale ning selle peale veel juust.

Mu ahi pakub mulle "pitsarežiimi",  mis on 200-kradine temperatuur alt kuumutusega. Pitsaplaadi (või ahjuplaadi) asetan alt teisele siinile. Pitsa saab valmis umbes 12 minutiga, aga see sõltub ahjust ja küpsetusrežiimist, seega parim on ahju kõrval jälgida ja hinnata silmaga, millal on pitsa valmis.

Naudi kuumalt, kuni juust veel voolab pitsa peal.

kolmapäev, 13. jaanuar 2016

Tomati-avokaadosalat küüslauguga

Jagan ühe viimase aja lemmikuima salati retsepti, millest praegu vaimustuses olen ja mida üsna sageli valmistan. Salatis on vaid kaks põhikomponenti – tomat ja avokaado, maitseks lisan aga juurde küüslauku, mis annab salatile teravust. Praegu on avokaadod parimas olekus, tomatitest aga eelistan kirsstomateid, milles on rohkem maitset. Tomatite maitset annab intensiivistada koos soolaga sõelal nõrutamine.

Vaja läheb:
1 küps avokaado
ca 12 kirsstomatit
1 väike küüslauguküüs
ca 1/3 tl meresoola
musta pipart
külmpressitud oliiviõli

Lõika kirsstomatid pooleks, pane sõelale ning puista peale ca 1/3 teelusikatäit meresoola. Sega tomatid soolaga läbi ja jäta sõelale nõrguma. Selline meetod jäi mulle silma ühest Jamie Oliveri raamatust ning mul on selle salati esialgne kuju ka blogis olemas. Kogu sool ei jää tomatite külge, vaid nõrgub osaliselt koos tomatimahlaga välja ning muudab tomatid maitseküllasemaks. Eriti hea on seda meetodit kasutada talviste tomatite puhul. Jäta tomatid sõelale nõrguma ca 10ks minutiks.

Samal ajal poolita avokaado, eemalda seeme, lõika noaga viljaliha sisse risti rästi lõiked ning urgitse viljaliha lusikaga koore seest välja. Pressi küüslauguküüs läbi küüslaugupressi. Pane kaussi nõrgunud tomatid, avokaado ja küüslauk, maitsesta värskelt jahvatatud pipraga ning nirista salatisse ka külmpressitud oliiviõli. Sega salat läbi ja serveeri kas liha või kala juurde.

teisipäev, 22. detsember 2015

Jõulukeeks kuivatatud puuviljadega

Kuivatatud puuviljadega keeksid sobivad hästi jõululauale magustoiduks. Selles keeksis on sees kohe õige palju puuvilju, mida on eelnevalt alkoholis leotatud. Keeks peaks seisma vähemalt paar päeva (kuni paar nädalat) külmkapis ja imenduma, siis tulevad maitsed eriti hästi esile ja keeks muutub mahlasemaks.

Ma olin algul skeptiline selliste pikalt säilitatavate küpsetiste suhtes, sest ma hindan pea kõikide toitude juures nende värskust. Mulle on seni tundunud, et keeks on kõige parem siis, kui see on ahjust tulnud, koorik on krõbe ja see on vaid kergelt maha jahtunud. Olen aga näinud retsepte, kus keeks tuleb fooliumisse mässida, külmkappi panna ja mitmeks nädalaks ära unustada. Ikka see katsetamine ja uute nippide teadasaamine on see, mis seda pikalt seisvat keeksi enne jõule küpsetama ajendas.

Selle retsepti alge on Nami-Namis, aga ma olen selles veidi nisujahu asendanud pähklijahuga ja suhkrukogust vähendanud, samuti pisut tehnikat muutnud. Mulle tundus, et mida kauem keeks seisab, seda magusamaks see läheb, seega teise satsi küpsetasin juba vähendatud suhkrukogusega. Antud kogus suhkrut retseptis on juba vähendatud (algselt 200 g).


Vaja läheb:
600 g kuivatatud puuvilju (ploomid, rosinad, aprikoosid, jõhvikad)
2 dl rummi või Amarettot

250 g võid
4 muna
100-150 g suhkrut
200 g nisujahu
75 g sarapuupähkli jahu (jahvata ise kas kohviveskis või saumikseri purustajas)
2 tl küpsetuspulbrit

Tükelda suuremad kuivatatud puuviljad, kalla neile peale rumm ja jäta üheks ööks imenduma (või kui plaanid keeksi küpsetada õhtul, siis pane puuviljad likku hommikul). Mina kasutasin keeksis kuivatatud ploome, kuivatatud aprikoose, kuivatatud jõhvikaid ning tumedaid ja heledaid (suuri) rosinaid.

Umbes tund enne keeksi küpsetamist tõsta või toasoojusesse, mõõda pool suhkrukogusest ja kalla või peale. Kui või on toasoe, mikserda see koos suhkruga ühtlaseks massiks. Lisa või-suhkrusegusse munakollased ning vahusta mass segamini.

Teises anumas vahusta munavalged ülejäänud suhkrukogusega. Sega kokku ka nisujahu, küpsetuspulber ja sarapuupähkli jahu (kui ei soovi pähklijahu kasutada, asenda see nisujahuga). Sarapuupähkli jahu saab ise valmistada – purusta sarapuupähklid kas kohviveskis või köögikombaini/saumikseri purustajas. Kalla segatud kuivained vahustatud või segusse ning sega ühtlaseks. Lisa alkoholis leotatud puuviljad, sega veelkord. Viimasena sega tainasse vahustatud munavalged ning kalla tainas võiga määritud suuremasse keeksivormi. Sellest kogusest tuleb 1,5kg-ne keeks.

Küpseta keeksi esimesed 15 minutit 200-kraadiga, seejärel 45 minutit 175-kraadiga ning viimased 15 minutit 160-kraadiga. Lase keeksil jahtuda, mässi fooliumisse ja tõsta külmkappi imbuma. Keeks muutub iga päevaga aina mahlasemaks ja magusamaks.

neljapäev, 17. detsember 2015

Kookostrühvlid nagu Bounty šokolaad

Mulle jäi ühe rootslase blogist (Söta saker) silma isetehtud Bounty šokolaad. Bounty on üks neist šokolaadidest, mis meenutab mulle 1990-te alguse lapsepõlve, vaba maailma võlusid ja sellega kaasnevaid välismaa šokolaade nagu Snickers, Mars, Twix ja Bounty. Aga nagu rootslase blogist lugesin, jääb ka tema jaoks Bounty vaimustus samasse perioodi. Vaevalt tänapäeva lapsed seda vaimustust jagavad, kuigi see šokolaad on ka praegu poelettidel.

Millegipärast kõnetas mind see kodutehtud Bounty uuesti, kui seda meelde tuletati. Kookos maitseb mulle igal kujul. Kogused timmisin ise ja algselt retseptis olnud piimašokolaadi asemel kasutasin 56%-list mõrušokolaadi. Vormisin neist hoopis ümmargused pallikesed ja tegin sellised ühe-ampsu trühvlid. Maitsesid tõesti nagu Bounty.

Vaja läheb (15 tk):
100 g kookoshelbeid
100 g kondenspiima
100 g 56%-list mõrušokolaadi

Mõõda kaussi võrdne kogus kookoshelbeid ja kondenspiima. Sega mass ühtlaselt kleepuvaks ning aseta vähemalt tunniks külmkappi. Veereta jahutatud kookosmassist pallikesed. Sulata šokolaad vesivannil ning kasta kookospallid kahe lusika abil šokolaadi sisse (korraga pane šokolaadi sisse vaid 2-3 palli, et need sulama ja lagunema ei hakkaks). Pane trühvlid fooliumiga kaetud pinnale tahenema ning puista trühvlite peale kookoshelbeid. Säilita trühvleid külmkapis.

teisipäev, 15. detsember 2015

Metspähklitega šokolaadikook

Harva, ikka väga harva tuleb ette, et ma midagi magusat, kohe sellist päris kooki küpsetan. On toimiv tõetera, et küpsetamisest hoidumine on parim viis, kuidas mitte (liigset) magusat süüa. Aga nüüd detsembri keskel, kui mul koolis paus ja aega jälle veidi rohkem kodus toimetada, olen jõudnud juba üsna palju küpsetada. Piparkoogitainas on valmis, osa juba lastega koos äragi küpsetatud. Jõulukeeks on ootel ja sünnipäevakook õele ka tehtud.

See õe sünnipäevakook sai üks õige tummine šokolaadikook. Sees ohtralt kakaod ning vahel ja peal šokolaadikreem. Ühegi teravilja jahu tainas pole, selle asemel on metspähklijahu, mis annab koogile mõnusa pähklise maitse. Ja ega koogi pealgi pole pähklitega koonerdatud. Retsept pärineb raamatust "Maailma parimad koogid" (Roger Pizey).

21 cm läbimõõduga kook/ 12 tükki:
50 ml vett
25 g kakaopulbrit
½ pikuti poolitatud vanillikauna
110 g võid
110 g suhkrut
3 muna
85 g sarapuupähklijahu
½ tl küpsetuspulbrit

Kaunistuseks:
75 g sarapuupähklilaaste

Kreem:
110 g 70%-list šokolaadi
120 ml 35% rõõska koort
40 g tükeldatud võid


Aja vesi keema, lisa kakaopulber ja sega ühtlaseks pastaks, lisa sisse ka vanilliseemned. Jäta segu jahtuma.

Tõsta või toasoojusesse, lisa võile kolmandik suhkrukogusest. Vahusta, kui see on muutunud pehmeks. Lisa vahustatud võile munakollased ning jätka vahustamist. Jahvata sarapuupähklid jahuks - purusta sarapuupähklid kas kohviveskis või köögikombaini/saumikseri purustajas. Nüüd sega või-suhkru-munasegusse pähklijahu ja jahtunud kakaopasta.

Vahusta munavalged ülejäänud suhkrukogusega ja sega tainasse.

Vala tainas kas keskmise suurusega keeksivormi või 21 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi (vormi ääred määri võiga). Kuna kook tuleb hiljem horisontaalselt keskelt lahti lõigata, ei tohiks kook olla liiga õhuke.

Küpseta kooki 45 minutit 170-kraadises ahjus. Lase jahtuda ja lõika keskelt pooleks.

Rösti pähkleid ahjus ca 10 minutit. Lõika pähklid viiludeks nii palju, kui see noaga võimalik on. Aga võib kasutada ka lihtsalt purustatud pähkleid (kuigi esimesed jäävad efektsemad).

Valmista šokolaadikreem koogi peale ja vahele. Sulata või, lisa selle sisse šokolaad ning nirista ettevaatlikult vahukoor. Kuna tooraine erinevate temperatuuride tõttu võib šokolaad tükki tõmmata, on soovitav vahukoor eelnevalt kuumutada ja siis sulašokolaadile lisada. Määri kreem lahtilõigatud koogi vahele, külgedele ja peale. Puista koogi peale ja külgedele ka röstitud sarapuupähkliviilud. Lase koogil jahtuda ja serveeri külmkapikülmalt. Šokolaadikook sobib hästi kange kohvi või musta teega.