Sealiha musta oa ja värske kapsaga Hiina köögist

Paar nädalat tagasi vabanes Tuulil üks koht Hiina köögi koolitusele; haarasin võimalusest kinni ja läksin ka Hiina köögi saladusi avastama.

Hiina toite õpetas valmistama Tallinna kesklinnas asuva restorani Dao Hua peakokk, kes on pärit Hiinast Sichuani provintsist ning enamus tema valmistatavaid roogi pärinevadki selle piirkonna köögist. Hiina köögi koolituselt avaldasid mulle erilist muljet üks baklažaanitoit ning sealiha musta oa ja värske kapsaga. Paistis, et mitmed inimesed olid selle sealihatoidu suhtes algul skeptilised, kuna lihana oli kasutusel üsna suure rasvasisaldusega seakülg, mis tuli eelnevalt läbi keeta. Aga nagu hiljem selgus, sõid seda toitu ka need, kas muidu pekki pelgavad.

Igal juhul hakkasid uued kogetud maitsed nii meeldima, et tuli tahtmine ka endal sama toitu kodus valmistada. Komponente käisin spetsiaalselt ostmas Piprapoest. Olulised komponendid näha ka alloleval pildil. Ühtegi tooraine kogust koolitusel meile ei antud, need olen oma mälu ja maitse järgi umbes paika pannud.

Vaja läheb (4-le):
ca 200-300 g läbikasvanud sealiha (nt küljetükk, kus pekk ja tailiha kihiti)
1 keskmise suurusega värske kapsas
õli (selline, mis kannatab kõrget kuumust, nt rapsiõli)
6 küüslauguküünt
jupp ingverit
4-5 tl frementeeritud musti ube (näha alloleval pildil)
4-5 tl tšilli-põldoa kastet (Lee Kum Kee Chilli Bean Sauce)
ca 4-5 sl heledat sojakastest
1 sl tumedat sojakastet

Serveerimiseks:
jasmiini või basmati riisi

Esmalt keeda sea küljetükki ilma soolata vees (lisasoola pole sellele toidule kindlasti vaja) ca 20 minutit (seda võib vabalt teha ka päev varem). Lase jahtuda. Jahtunud lihatükist lõika terava noaga imeõhukesed viilud (küljed umbes  3x 3 cm).

Seda toitu oleks ideaalne teha gaasipliidil ja wok-pannil, aga saab ka maksimumkuumusega elektripliidil, kuid sel juhul ei tohi korraga pannile pandavad toidu kogused olla suured, kuna see jahutab panni maha.
Esmalt kuumuta wok-pann ja pane pannile õli. Pane pannile viilutatud küüslauk ja ingver (õhukesed viilud). Seejärel lisa õhukesteks viiludeks lõigatud liha ning prae, kuni see hakkab värvi muutma, lisa mustad oad ja kohe tunned nende erakordset aroomi.  Seejärel lisa tšilli-põldoa kaste. Nüüd lisa kapsas, mis on tükeldatud ka umbes 3x 3 cm kuubikuteks (mitte õhukesed viilud). Kapsast voki vaid mõned minutid, kindlasti ära lase kapsal haududa. Värskel kapsal peab säilima ilus heleroheline värv. Maitsesta heleda ja tumeda sojakastmega. Hiina köögi koolitusel sain teada, et tumeda sojakastmega antakse roogadele värvi. Ainult tumeda sojakastmega aga toite ei maitsestata ning intensiivse maitse tõttu kasutatakse seda alati vähem. Sojakastmed on tugevalt soolased (samuti selles toidus kasutatavad tšilli-põldoa kaste ja mustad oad), seega see toit lisasoola kindlasti ei vaja.

Serveeri koos (vähese soolaga keedetud) basmati või jasmiini riisiga.

Sushi - puust ja punaseks ka algajale. Täna on blogi 4. sünnipäev.

Täpselt neli aastat tagasi, 8. mai hilisõhtul, istusin ma arvuti taga ja kirjutasin oma toidublogi esimest postitust. Aimamata sel hetkel, kui suureks osaks see blogi minu elust lähemate aastate jooksul saab. Oskamata ette kujutada, kui palju lugejaid sellel blogil olema saab. Teadmata, kui palju leidub veel samasugusid kirglikke toiduarmastaiad, kellega meie teed ristuvad just ühise huvi tõttu. Suur aitäh teile kõigile, kes te siin ideid otsimas käite ja tagasiside annate.

Blogi sünnipäeva puhul on mul varuks üks postitus, milleks ma olen kõige kauem blogi 4-aastase ajaloo vältel valmistunud - üle nelja kuu! Täna räägin sushist. Kui enamik retsepte on minu jaoks lihtsad ning blogipostituse teen juba toitude esmakordsel õnnestumisel ja esmase emotsiooni ajel, siis sushist julgen kirjutada alles nüüd, mil olen seda neli kuud eriti aktiivselt valmistanud. Tagantjärgi on lausa naljakas mõelda, et enne kodus sushi valmistamist arvasin ma, et see on äärmiselt keeruline.

Tundub, et enamus inimestel pole sushi esmakordsel söömisel kohe positiivselt vau-efekti tekkinud. Sushiga harjutakse enamasti järk-järgult ning seda õpitakse nautima tasapisi. Ma ei saa öelda, et mul oleks elus olnud vähe sushiga kokkupuuteid. Ma olen neid lausa teadlikult vältinud, kuna arvasin, et sushi mulle sugugi ei maitse. Tagantjärgi on kahju mõelda, et kahel Jaapani reisil ei pannud ma ühtegi sushit suhu… Olen sushit tõeliselt armastama õppinud alles hiljuti. Täiesti kummalisel kombel tekkis mul mingi alateadlik sushi-isu eelmise aasta lõpupoole ning see isu lihtsalt kasvas ja kasvas minus, kuni vana-aasta õhtuks ostsime kõik sushiks vajaliku ning tegime seda esimest korda ise kodus. Kui ma muidu ei pelga ka keerukamaid retsepte, siis sushi vastu oli mul teatav aukartus ning ma võtsin väga kaua hoogu, et seda ise teha julgeks.

Tavaliselt olen toiduvalmistamisel alati loominguline, katsetan erinevaid maitsekombinatsioone, valmistamisviise jne, aga sushi puhul on väga palju reegleid, mida tuleb kindlalt järgida ning mille rikkumine on Jaapani kultuuriruumis täielik tabu. Kuidas sushit serveeritakse, kuidas tohib sushit täpselt süüa, kuhu kasta, millal mida kõrvale võtta jne… Kõik selliseid detailid pidin enne enda jaoks selgeks tegema, kui sushit valmistama asusin ning sellest kirjutama julgesin hakata.

Võimalik, et aukartust sushi valmistamise suhtes oli minusse kinnistanud üks Jaapani kokk, kelle käe all me Teeninduskoolis praktikatunnis sushit valmistasime. See oli üks tõeliselt erakordne ja väärt kogemus. Kuigi ma veel ka sel ajal ei osanud sushit nautida ega hakanud saadud näpunäidete järgi seda kodus valmistama. Aga väga eredalt jäi meelde, kui olulised on sushi juures õigesti keedetud riis ning kvaliteetne ja värske tooraine.

Sushiriis
Sushi juures on riisi keetmine väga oluline ja keerukas protsess, mis valesti minna ei tohi. Kui ma esimest korda sushit tegema hakkasin, ei julgenud ma ise sellist vastutust võtta, et keedan kodus tavalise potiga riisi. Nimelt oli Jaapani köögi praktikatunnist meelde jäänud, et õiget sushiriisi saab vaid spetsiaalse riisikeetja abiga keeta. Esmakordsel sushi valmistamisel ostsin riisi Sushihousest ning sain ühtlasi teada ka riisi koguse, mis arvestatakse ühe nori lehe kohta - see on 100 g keedetud riisi.

Aga siiski hakkasin järgmistel kordadel proovima ise riisi keeta, kuna meistriks teeb just praktika. Esimene tõsiasi, mille avastasin, et ühegi sushiriisi pakendil oleva õpetuse järgi ei saa õiget riisi keeta. Sushiriis peab olema kleepjas, aga riisiterad siiski al dente - lihtsalt riisi pudruks keeta ei tohi (ja just see juhtub paarikümne minutiga, mis pakendil soovituslik). Seega olen ma sushiriisi keetes saanud omi vitsu, kuid just nii õppisin keetma õiget sushiriisi.

Sushiriisi keetmine
Enne keetmist tuleb sushiriis väga hoolikalt pesta, kohe mitmed korrad sõela peal vee all loputada - nii, et valget vedelikku enam ei tuleks. Seejärel tuleb sushiriisi leotada umbes pool tundi, siis uuesti pesta, kallata potti ning panna peale külm vesi, millega riis keema tõsta.

500 g toore riisi kohta tuleb panna 750 ml vett (sellest kogusest riisist saab 11 sushirulli).
Siinkohal tasub ära tuua kogused, mis ühe inimese kohta arvestada - kui süüa sushit põhitoiduks, siis 2 rulli on piisav, meestele võib ka 3 rulli.

Riis tuleb keeta võimalikult laiapõhjalises potis või isegi kõrgete äärtega pannil (nagu mu sõbranna soovitas), eriti aga siis, kui keeta riisi suuremat kogust (500 g on juba piisavalt suur kogus, et kasutada laiapõhjalist potti või panni). Kohe selgub, miks.

Nüüd riisipott pliidile, kiiresti keema tõsta ning seejärel alandada kuumust madalale. Keemise ajal mitte segada! Keeta, kuni vedelik on riisi sisse imbunud. See võtab aega umbes 10 minutit keema tõusmisest, aga kindlasti mitte 20, siis on riis juba liiga pehme. Enamus juhiseid sushiriisi pakenditel soovitab veel keenud riisi kuumal pliidiaugul edasi hoida, mina aga eemaldan selle kohe kuumast, muidu haudub liiga pehmeks.

Sushiriisi maitsestamine

Keenud riis tuleb kohe soojalt maitsestada.
500 g (toore) riisi kohta lisan:
ca 50 ml riisiäädikat
ca 2-3 sl suhkrut
ca 0,5 tl meresoola

Seejärel segan riisi maitseainetega kergelt läbi (ei mudi kaua, muidu läheb pudruks). Just segamise ajal tuleb välja, et laias anumas on riisi oluliselt lihtsam segada ning alumine kiht ei ole rohkem haudunud kui ülemine. Pärast maitsestamist viin riisi külma ruumi jahtuma. Nori lehe vahele pannakse alati jahtunud riisi. Keedetud sushiriis säilib külmkapis kaks ööpäeva kindlasti.

Sushi valmistamine

Mida sushi valmistamiseks vaja läheb ning mis võiks sushi-sõbral kogu aeg kodus olla:

• bambusmatt - spetsiaalne vahend sushi rullimiseks (leiad samast riiulist, kus poes ka muu sushi-kraam)
• sushiriis
• nori lehed ehk kuivatatud merevetikas
• riisiäädikas
• marineeritud ingver
• wasabi ehk Jaapani mädarõigas
• Jaapani sojakaste
• wakame vetikas (parim, mida Eestis saanud olen, on sügavkülmutatult müügil MoMo poes Kunderi tänaval)
• röstitud seesamiseemned (Ume ploomiga). Ume ploomiga seesamiseemneid soovitas mulle Juc ning neid saab tellida Umamist. Väga erilise maitsega ja sobivad ideaalselt sushi juurde.

Kui juba läheb sushi valmistamiseks, tuleb osta võimalikult värke kraam täidiseks. Mina kasutan enamasti järgmiseid koostisosi:

• kurk
• avokaado
• paprika
• tiigerkrevetid
• (graavi)lõhe
• tuunikala
• kalamari

Enne sushi valmistamist pane kõik komponendid taldrikutele valmis. Sushi vahele lõigatakse köögiviljadest reeglina peenikesed ribad (kurk, paprika, avokaado). Krevette eraldi viilutama ei pea.

Maki-rullide valmistamine

Maki-rullid on sellised sushi rullid, kus kogu täidis, sh riis, on nori lehe sees (pealmine kiht on nori).
Aseta nori leht bambusmatile läikivam/siledam pool allpool. Jälgi, et nori lehe pealmisel pool olevad triibud oleksid sinu suhtes horisontaalselt. Nii on lihtne jälgida, et ülemine ca 1 cm laiune riba jääks riisist vabaks (selle osaga kleebitakse rull hiljem kokku). Hakka näppude abiga asetama nori lehele riisi ning mulju see kergelt nori külge (kindlasti ära vajuta kõvasti). Kui riis jääb liiga näppude külge, kasta näpud vahel külma vette (hoia kausike veega lähedal). Kata nori leht riisiga ühtlaselt, ka küljed (va ülemine riba). Jaapani kokk selgitas, et sushi äärmisi otsi ei lõigata ära ega visata minema - need peavad olema sama perfektsed nagu ülejäänud sushi.

Maki-rulli valmistamisel tuleb nori lehe ülemine serv jätta riisiga katmata

Kui nori leht riisiga kaetud, aseta alumisele ribale horisontaalselt täidist (ära kata kogu sushi pinda täidisega). Täidise koguseid saab veidi varieerida, kuid üldiselt peab arvestama, et sushi ei tuleks liiga suur ning et seda saab ühe ampsuga süüa (sushit ei hammustata kunagi mitme ampsuga).

Täidis asetatakse vaid alumissse serva

Lemmiktäidised selgitab välja kindlasti igaüks ise. Toon välja oma lemmikud:

• kurk+lõhe+avokaado+ seesamiseemned Ume ploomiga
• kurk+lõhe+paprika
• kurk+lõhe+wakame
• kalamari+avokaado+kurk
• krevett+ kurk+avokaado
• kurk + tuunikala+wakame

wakame vetikas

Täidis lisatud, hakka bambusmati abiga sushit rulli keerama. Taas ära kõvasti vajuta, rulli mõõdukalt vajutades (kui liiga vähe vajutada, jääb sushi lagunev. Ilma riisita nori lehe osa kleebi veega niisutades sushirulli küllge kinni ja aseta "õmbluskoht" alpool taldrikule (lõika lahti veidi aja pärast). Harjutamine teeb meistriks, seega proovi julgelt ja ära karda ebaõnnestuda.

Sushi tuleb bambusmati abiga kokku rullida

Lahtine nori lehe osa niisutakakse veega ja kleebitakse rull kokku

Uramaki'd, tuntud ka California maki/sushi nime all

Uramaki puhul jääb pealmiseks kihiks riis. Enne Uramaki valmistamist tuleb bambusmatt katta mõlemalt poolt toidukilega, seejärel võtta ette nori leht nagu maki rullidegi pugul. Nüüd tuleb katta kogu nori lehe pind ühtlaselt riisiga (kulub veidi üle 100 g riisi), võib peale puistata ka seesamiseemneid. Kui nori leht riisiga kaetud, tuleb leht ümber keerata ning täidis asetada otse nori lehele (ikka alla äärde ja horisontaalselt). Nüüd tuleb sushi kokku rullida. Toidukile takistab riisi kleepumist bambusmati külge.

Uramaki, tuntud ka California maki/sushi nime all

Sushidest on väga levinud ka nigiri-sushi (piklik riisipall all, kala peal padjaks), kuid seda ma veel kodus valmistanud pole ning seega sellest ei kirjuta. Kokandustunnist mäletan ka selle valmistamise perfektsuse püüdlusi.

Sushit viilutatakse alati terava noaga ning lõigates ei vajutata rulli lapikuks. Ühest rullist lõigatakse reeglina 8 sushit.

Sushit süüakse võimalikult ruttu pärast valmistamist. Mina polegi proovinud sushit kauem säilitada, isegi mõni tund mitte. Seisnud sushi kannatab kvaliteedis.

Sushit süüakse kas pulkade abiga või ka lihtsalt näppude vahelt (täiesti aktsepteeritud sushi söömise viis Jaapanis). Kindlasti aga mitte kahvli ja noaga. Sushit süüakse enamasti ühe ampsuga (nii tunneb ka kõige paremini maitseid ja tekstuuri). Poolikut sushit ei panda kunagi taldrikule tagasi.

Sojakastmes sushit ei leotata (sojakaste on ka väga soolane); kastetakse kergelt vaid sojakastmesse. Marineeritud ingveriga puhastatakse sushi söömise vahepeal maitsemeeli, mitte ei sööda lisandina sushi juurde. Wasabi on väga tugevamaitseline, piisab, kui seda sushile lisada vaid pulga otsaga (kellele ei maitse, ei pea loomulikult lisama; mina söön ka sushit ilma wasabita).

Tervislik lastesupp - Anee looming

Tulen jooksmast, taskus värskelt korjatud naadi- ja nurmenukulehed. Plaan teha kevadist salatit läätsede ja feta juustuga. Anee (7 a) teatab, et tema tahaks hoopis midagi muud. Tahaks suppi ja tahaks kiiresti, kuna kõht on jube tühi. Lastega kodus olles seisan pea iga päev sellise olukorra ees, et kellelgi läheb kõht jube äkki tühjaks ning ruttu tuleb midagi välja mõelda.

Supp teadagi kõige kiiremini valmiv toit pole, aga aeg-ajalt teen lastele alla-poole-tunni kiirsuppe, mida nimetan lastesuppideks, nagu nt porgand-kartul-porru-paprika-nuudlid vms.

Kuna Anee kuulis, et ma endale läätsesid keedan, tahtis tema saada läätsesuppi ja seletas ise täpselt, mis seal sees peab olema - tuleb panna riivitud porgandit, tomatipastat, lambaliha, läätsesid ja tähepastat. Sibula ja oregano panin omalt poolt juurde. Aga muidu on see lastesupp täiesti Anee looming. Roheline sibul ja riivitud parmesan lisandusid Anee "tellimusse", kui supi lauale viisin. Sõi ja oli rahul. Maitsesin isegi - üllatavalt hea tunnetus ja õiged asjad kokku pandud. Tasub teinekordki lastele teha.

Vaja läheb:
porgandit
sibulat
oliiviõli
lamba sisefileed
purustatud tomateid
meresoola
vett
mõni oregano oksake
läätsesid
täisterapastat (meil olid väikesed tähestiku-pastad)
rohelist sibulat
parmesani

Riivi porgand ning haki sibul peeneks. Tükelda lamba sisefilee. Kuumuta potis õli, lisa sibul ning hauta madalal kuumusel klaasjaks. Lisa tükeldatud lambaliha ning riivitud porgand. Hauta veel mõned minutid. Lisa purustatud tomatid, maitsesta soola ja oreganoga ning kalla peale kuum vesi ja jäta kaane alla madalal kuumusel podisema. Läätsed tasub supi jaoks eraldi keeta, kuna läätsede keeduvesi supiks ei kõlba. Eriti veel Beluga läätsede, mida meie kasutasime - nendest jääb süsimust vesi järgi. Kui supp ca 10 minutit haudunud, lisa pasta (nt nuudlid või väikesed tähekesed) ning nende valmides sega hulka keedetud läätsed. Serveeri rohelise sibula ja riivitud parmesaniga.

Feta juustu ja Beluga läätsedega salat

Kevadel ihkab hing salatit rohkem kui ühelgi teisel aastaajal. Minu salateid täiendavad enamasti juustud või kala, liha söön ma väga vähe. Tänane kevadiselt kerge salat - sinepine rukola ja redis miksituna süsimustade Beluga läätsede ja Feta juustuga.

Vaja läheb:
rukolat
redist
avokaadot
Beluga läätsesid (saadaval mahekauplustes)
Feta juustu

Kaste:
külmpressitud oliiviõli
vedelat mett või suhkruroosiirupit
sidrunimahla
Dijon'i sinepit
musta pipart

Esmalt tuleb keeta läätsed. Sel korral kasutasin salatitesse hästi passivaid süsimustasid Beluga läätsesid, mis on tugeva tekstuuriga ja ei lagune keetes laiali. Keetsin neid tegelikult ka vähem kui pakendil kirjas - 20 minuti asemel vaid ca 15 minutit - et jääksid al dente - nii sobib salatisse paremini; keemise ajal lisasin ka soola. Jahuta läätsed.

Aseta kaussi rukola lehed, viiluta redis ja avokaado. Puista salatile jahtunud ja keedetud Beluga läätsed ning tükelda Feta juust. Kastmeks sega kokku külmpressitud oliiviõli, suhkruroosiirup (või ka vedel mesi), sidrunimahl ja Dijon'i sinep. Õli, mahl ja mesi emulgeeruvad kõige kiiremini, kui panna kõik kastmekomponendid pisikesse purki, sulgeda selle kaas ning loksutada purki paarkümmend sekundit. Kalla kaste salatile ja purusta peale musta pipart. Soola pole vaja lisada, kuna Feta juust on soolane ja ka läätsed on maitsvamad, kui need soolaga keeta.

Kuivatatud puuviljade ja pähklitega karamelline kondenspiimakook

See on üks imemagus kook, mille eest pean tänama Tassikese Marjut, kes mul paar nädalat tagasi külas käis ja seda kaasa tõi. Tema omakorda kohtas seda ideed ühe raamatu tegemise käigus. Head asjad väärivad ikka jagamist - seega siin on minu versioon sellest kondenspiimakoogist. Koguseid ei pea kindlasti grammipealt järgima ning kuivatatud puuvilju ja pähkleid koogi jaoks võib valida neid, mida parasjagu sahtlist leiab.

Ma ei teagi, kas kook on sellele maiustusele õige nimi - mulle tundub ikka, et kooki tehes peab midagi vahustama või kokku segama, aga selle koogi tehnoloogia on nii lihtne, et sellega saab hakkama ka iga laps - lihtsalt puista kõik komponendid küpsisepõhjale.

Mind kui suurt karamellisõpra see kook igal juhul võlus - nii olengi seda juba kordi küpsetanud ja pakkunud erinevatele inimestele, kes meil viimastel nädalatel külas on käinud ning üllataval kombel maitseb see kook kõigile. Kuna see on hästi magus kook, siis täiesti piisab ühest tükist koos musta kohvi või musta teega. Arvan, et see kook peaks isu äratama kõigis neis, kes armastavad karamelli või iirist - just selliseks kondenspiim küpsedes muutub.

Vaja läheb:
185 g digestive küpsiseid
75 g võid
500 g kondenspiima
ca 200 g kuivatatud puuvilju (nt rosinaid, jõhvikaid, viigimarju, ploome, aprikoose)
50 g pähkleid (nt metspähkleid, pekaani pähkleid, mandleid)
100 g mõrušokolaadi
20 g mandlilaaste

Purusta küpsised ja sega need sulavõiga. Suru küpsisepuru koogivormi põhja. Minul oli kasutusel 30x22 ristkülikukujuline vorm, kuid saab teha ka lahtikäivas vormis (26 cm läbimõõduga vormi peaks koguseid veidi vähendama). Nirista küpsisest põhja peale ühtlaselt kondenspiim ning puista sisse kuivatatud puuvilju, pähkleid, šokolaaditükke ja mandlilaaste. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 25 minutit, kuni kondenspiim hakkab pinnale immitsema ja muutub iirisetaoliseks.

Lase jahtuda ja lõika tükkideks (soojana ei saa lõigata, mureneb). Säilib külmkapis hoides päris kaua.

Pardisalat wakame vetikaga

Kevad on alanud, kuigi akna taga vilisev lumetuisk ja miinuskraadid kuidagi seda ei toeta. Vaatamata ilmale olen ma siiski kevade lainel - juba paar nädalat tagasi alustasin aiahooajaga - külvasin tomatid ja imetlen nüüd iga päev taimede kasvamist.

Jooksmas tahaks pärast talvist pausi uuesti käima hakata, aga selle tuisu ja libedaga pole kuidagi jaksu, kuna pean jooksmas ka lapsevankrit kaasas tassima. Ootan nii väga juba lume ja jää sulamist. Tunnen, et ka menüü vajab rohkem kevadist kergust. Lutserni- ja mungoaidud on mul nüüd kogu aeg aluse peal võrsumas ning salatid jälle au sees (vaata, kuidas ise kodus idandada munguba või lutserni).

Nädalvahetusel käisime Vihula mõisas ning tagasiteel põikasime sisse ka OKO restorani Kaberneemes, kus sõin pardisalatit. Kui ma esimese ampsu võtsin, olin heas mõttes hullumas - tundsin kohe ära "jaapani maitse", mida mu maitsemeeled veel nii hästi Jaapani reisidest mäletavad, aga mille allikat ma seni leidnud pole. Tean vaid, et osaliselt tuleb see maitse seesamiseemnetest. Ettekandja oskas aga väga täpselt seletada, et salatis on marineeritud wakame vetikas (merekapsas). Lõin kohe googlesse ja leidsin ka koha, kus seda müüakse - Jaapani toidupoes MoMo kesklinnas.

Olin sellest "jaapani maitsest" nii vaimustuses, et läksin kohe järgmine päev linna wakame salati järele. Aimasin juba ette, et marineeritud wakame lisaainete nimekiri on kõike muud kui midagi ilusat, aga arvestan, et kogused, mida korraga söön on väikesed ja pigistan silma seetõttu kinni ning tuletan hetkeks Jaapanit meelde. Proovisingi teha sarnast wakame salatit pardilihaga, mida OKOs sõin.

Vaja läheb:
noori spinatilehti, peedilehti või lambasalatit
küps mango
redist
lutserni idusid
mungoa idusid
wakame vetikat ehk merikapsast
seesamiõli

Pardifilee marinaadis:
pardifileed
meresoola
musta pipart
yakitori kastet

Esmalt valmista ette pardifilee. Tee pardifilee nahaga osale risti-rästi lõiked, aga ära liha sisse lõika, muidu voolavad mahlad välja. Pane pardifilee nahk allpool külmale (!) pannile ja kuumuta seejärel pliit kõige kuumemasse asendisse. Kui pann kuumenenud, prae pardifileed mõlemalt poolt umbes 3 minutit, õli pole vaja lisada, kuna pardi nahast voolab välja piisavalt rasva. Seejärel tõsta pardifilee fooliumisse, maitsesta soola ja pipraga. Lisasin ka veidi Jaapani poest ostetud yakitori kastet. Mässi foolium pealt kokku ja küpseta 220-kraadises ahjus veel umbes 10 minutit. Arvesta, et pardifilee järelküpseb ka ahjust välja tulles fooliumi sees, seega ahjust välja võttes peaks liha seest olema veel punakas. Jahuta pardifilee ning lõika sellest salati peale panemiseks õhukesed viilud.

Pane kaussi noori spinati- või peedilehti või lambasalatit. Tükelda mango ja redis ning laota salatile. Puista salatile lutserni- ja mungoa idusid. Laota salatile ka wakame vetikat ning tõsta peale küpsetatud ja mahajahtunud pardifilee lõigud. Vala salatile kastet, mis pardifilee alla küpsedes kogunes ning veidi ka seesamiõli. Naudi kevadet!

Kalapuljongi ja tšilli-küüslaugu krevettidega risoto

Vahel sünnivad juhuse tahtel ühed parimad toidud. Nimelt keetsin kalasuppi, aga puljongit tuli liiga palju. Ma ei tea, kus mu mõtted olid, aga liiga palju hakkisin ka supipõhja jaoks köögivilju (sibul, küüslauk, varsseller, porgand). Nii ma siis mõtlesin, kas saaks mõnes toidus ülejäägid ära kasutada ja mõte läks "mereteemalisele" risotole. Plaanisin keeta risoto kalapuljongiga ning peale panna teravaid (ohtralt tšillit ja küüslauku) krevette.

Tulemus oli lihtsalt ülimaitsev - üks parimaid risotosid, mis ma üldse söönud olen. Tasub teinekordki suuremas koguses kalapuljongit keeta.

Risoto jaoks läheb tarvis (3-4 le):

1 suur porgand
1 suur sibul
3 küüslauguküünt
1 sellerivars
ca 25 g võid
3 dl risotoriisi (nr Arborio)
1 dl valget veini
meresoola
ca 0,7-1 l kalapuljongit
ca 70-100 g parmesani

Peale:
rohkelt hakitud küüslauku, tšillit ja peterselli
võid
tiigerkrevette
meresoola

Riivi porgand jämeda riiviga, tükelda sibul, küüslauk ja varsseller peenikeseks. Hauta madala kuumusel võis ca 5 minutit. Tõsta kuumust ning lisa hoolikalt pestud risotoriis. Sega läbi ning kalla peale valge vein; lase alkoholil kuumuses aurustuda. Kalla peale kolmandik puljongist (parim on allakeedetud puljong) ning keeda madalal kuumusel kuni vedelik keeb riisi sisse.. Aeg-ajalt sega ning lisa puljongit. Risotoriis vajab valmimiseks olenevalt sordist 14-17 min, ära üle keeda. Viimasena sega sisse riivitud paremsani juust ning lase mõni minut kaane all tõmmata. Lisa vajadusel ka soola, aga arvesta, et parmesan annab ka ohtralt soolasust.

Samal ajal valmista kiiresti krevetid. Mina eelistan tiigerkrevette ning olude sunnil saab neid praegu vaid sügavkülmutatuna (tuleb eelnevalt sulatada). Haki küüslauk, tšilli ja petersell peenelt. Kuumuta pannil või, lisa hakitud maitseained ning minuti pärast ka krevetid, woki mõned minutid (ära krevette kummiseks kuumuta).

Tõsta risoto kaussi ning kalla pannilt peale teravad krevetid. Soovi korral jahvata peale veidi musta pipart. Tasub proovimist!

Lambalihasupp läätsede ja koriandriga

Lambalihasupiks sain inspiratsiooni Saaremaalt GOspa restoranist. Sel korral veetsime Saaremaal neli päeva ning selle ajaga sai kogu GOspa restorani menüü läbi proovitud. Meile meeldib seal käia eriti just talvisel perioodil, mil pole patt nautida tubaseid tegevusi - lõõgastavad hoolitsused, "kohustuslik" välibasseiniga spaakeskus ja pikad õhtusöögid koos heade sõpradega - see on ideaalne kodumaine talvine puhkus. 

Tundub, et GOspa on kasvanud koos oma (püsi)klientidega - kui algusaastatel seal eriti lastega peresid ei kohanud (ka meil polnud siis veel lapsi), siis nüüdseks on saanud sellest hotellist parim paik, kus lastega koos puhata - suveniiripoekesed on muudetud laste mängutubadeks ja igasse tuppa mahutatakse soovi korral paar lisavoodit. Tunnustust väärib ka restorani lastemenüü, kus domineerivad tervislikud lasteeined.

Ühesõnaga GOspas on alati tõeliselt mõnus - kes veel käinud pole, tasub reis Saaremaale ette võtta. Minu arust vaieldamatu nt 1 spaa Eestis. Väga oluline on seejuures, et ka restoran on spaahotelli kategoorias tasemel - Eesti kontekstis väga hea buffet hommikusöök, á la carte menüüst leiab nii kergeid ja tervislikke lõunatoite kui ka head ja paremat kolmeks käiguks õhtusöögiks. 

Täna tegin ideaalse puljongiga lambalihasuppi, mis väikeste minupoolsete muudatustega jäi meelde ühest GOspa lõunast. Paari aasta eest tegin veel ühte GOspa ainetel kookospiimaga kana-krevetisuppi.

Lambapuljong:

kondiga lambaliha

mugulsibulat 

porru tumerohelised osad

varssellerit

porgandit

musta terapipart

meresoola

Supi jaoks läheb tarvis:

porgandit

sibulat

fenkolit

punaseid läätsesid

kartulit

peale raputamiseks värsket koriandrit

Esmalt keeda puljong - pane lihatükk potti, kata veega ja lase keema tõusta. Kalla ära esimene vahutav vesi ära, pese pott ja lihatükk puhtaks ning pane uuesti lihatükk veega keema. Kui esimene vesi ära valada, ei teki enam keetes puljongi pinnale vahtu ning puljong jääb selgem. Lisa puljongile maitseköögiviljad - sibul, porgand, porru tumerohelised puisemad osad, varssellerit, terapipart ja meresoola.  Jäta puljong madalale kuumusele umbes 3-4 ks tunniks keema (olenevalt lihatüki suurusest). Liha peab hiljem kondi küljest kergesti lahti tulema. Puljongi valmides kurna puljong puhtasse potti. Maitseköögiviljad on endast kõik andnud ning nende maitse on nüüd puljongis, söömiseks need enam ei kõlba. 

Supiks tükelda porgandist õhukesed ja pikad ribad (julienne), sama tükeldus ka fenkolile. Sibul haki peenikeseks. Kuumuta pann ning hauta hakitud köögivilju madalal kuumusel kerges õlis ca 7 minutit. Lase puljong uuesti keema, lisa puljongile tükeldatud kartul ning veidi aja pärast pannil tükeldatud köögiviljad. Ca 5 min enne supi valmimist lisa ka (pestud) punased läätsed (ära läätsi üle keeda, muutuvad liiga pudruseks).

Serveerimisel puista peale värsket koriandrit.

Aasiapärased vutid

Mul on juba kaks kuud mingi seletamatu Aasia toitude isu. Mind isutab praegu Aasia köögist kõik - alates maitseküllastest ja vürtsikatest toitudest kuni sushini välja. Olen Aasia kööki pidanud alati keerulisemaiks, st raskemini järgi tehtavaks - sealsed autentsed toorained ja kastmeid pole siin sageli saada (või on müügil kehvemad analoogid) ja isegi kui tundub, et kõik toorained mõneks toiduks on olemas, ei tule lõpptulemus ikka nagu soovitud. Kasvõi Aasia köögi üks enimlevinuid toite - magushapu kaste - ma olen seda aastaid püüdnud teha erinevate retseptide järgi, aga see ei tule kunagi nii hea, nagu nt Tais olen saanud.

Hoopis positiivsemaid arenguid on aga sushi teemal. Veel mõned aastad tagasi ei söönud ma sushit üldse; lihtsalt ei maitsenud. Ma suutsin käia kaks korda Jaapanis söömata seal sushit (tagantjärgi on kahju mõelda sellele). Kokakoolis käies läbisin ka Jaapani köögi teemalise praktilise koolituse, kus üks Eestis elav Jaapani vanahärra õpetas sushi valmistamise põhitõdesid. Ka sel ajal ma veel sushit ei söönud - maitsesin küll, aga no ei meeldinud. Kummalisel kombel tekkis mul sushi isu eelmise aasta lõpupoole. See lihtsalt tuli vaikselt minuni, kuigi ma vahepeal sushit ei söönud. Vana-aasta õhtul mõtlesin, et nüüd on käes aeg esimest korda kodus ise sushit teha. Tõime turult lõhe ja tuunikala, kurki, avokaadot ja paprikat, ostsime ka nori lehed, sojakastme, wasabi ja ingveri, kuid riis oli asi, millega ma ei julgenud esimesel korral jännata. Mäletasin kokakoolist, et sushiriisi ei tasu üldse ilma spetsiaalse riisikeetjata teha, kuna ei tule õige. Ostsin valmiskeedetud sushiriisi Sushihousest. Kuigi ma pidasin sushit millekski väga keeruliseks ja ise mitte järgitehtavaks, sain kohe esimesel korral kinnitust, et see on väga lihtne. Vaimustununa sushist, tegime me seda terve jaanuarikuu mitu korda nädalas. Olude sunnil hakkasin ka ise riisi keetma ning vahel tuli välja väga hästi, teinekord pisut kehvemini. Igal juhul olen mina nüüd suur sushi-sõber ja rullin sushit julgelt ka ise.

Õnnestumisi Aasia köögist on veelgi. Tahaksin jagada Hoisin kastmes vuttide retsepti, mida olen nüüdseks juba korduvalt teinud ja retsepti enda järgi kohandanud.

Vaja läheb:

6 vutti (ca 1 kg) (Rimi taluosakonnas müüakse Järveotsa põldvutte)

meresoola

6 küüslauguküünt

6 sl Hoisin kaste kastet

3 sl vedelat mett või Dansukkeri suhkruroosiirupit

4 sl seesamiõli

1 tšillikaun

1 sl seesamiseemneid

Hõõru vutid soolaga kokku; tee seda kohe ahjuvormis, milles plaanid hiljem vutte küpsetada. Sega kokku Hoisin kaste, mesi/suhkruroosiirup, seesamiõli. Kalla kaste vuttidele ja sega linnud korralikult kastmega kokku. Haki tšilli peenelt ning puista ühtlaselt vuttidele, samuti lisa seesamiseemned. Lase vähemalt mõned tunnid (kuni üleöö) maitsetel imenduda. Küpseta esmalt ca 30 min 180- kraadises ahjus, seejärel veel ca 45 minutit 160 kraadiga. 15 minutit enne vuttide valmimist võib lisada samasse ahjuvormi paprikaviilud. Serveeri salatipadjal, millele tõsta vutid, küpsetatud paprikad ja nirista ahjuvormist kastet. Ära häbene sõrmedega söömist, nii on kõige mõnusam ja maitsvam :)

Kuna vutte pole igal pool saada, julgen arvata, et sama kastet võib alternatiivina proovida ka nt kanakoibadele või -tiibadele. Kui keegi ära proovib, võib kommentaarides tagasisidet jagada.

Kamapallid iirises

Pisut tervislikum alternatiiv Kass Arturi koogile, kus maisikepikeste asemel kasutatakse ilma suhkruta kamapalle - nii ei jää tulemus liiga magus ning kama maitsenüanss on selgelt tuntav. Idee sain Triinult, kes omakorda sai idee nami-namist. Kamapallid iirises on ideaalne laste sünnipäeva maiustus - valmib kiiresti ja maitseb lastele. Tegin neid eelmisel nädalal ka Anee sünnipäeval. 

Vaja läheb:

75 g võid

250 g iiriseid

ca 60 g kamapalle

Sulata potis või ja iirised. Mina ostsin Kalevi poest iirist kaalukaubana - nii jääb tüütu iiriste ükshaaval paberist väljanokkimine ära. Sega sulanud või ja iiris ühtlaseks ning kalla potti ka kamapallid ning sega mass ühtlaseks. Tõsta kas muffinivormi pesadesse või keera kile sisse rulli pikaks "vorstiks" (sellest saab hiljem viile lõigata). 

Kamapallide asemel võib kasutada ka teisi BalSnacki teraviljakrõbuskeid - nt rukki-, neljavilja- või speltanisukrõbuskeid. 

Trühvlid nagu Kalevi "Mosaiik"

Head uut aastat, kallid blogi lugejad. Tervitan teid aasta alguse puhul imeliste trühvlitega, küll pelgalt virtuaalsetega. Aga varuge 15 minutit aega ja mõned toorained ning need trühvlid saavad reaalsuseks. 

Mäletate, kunagi olid Kalevil trühvlid nimega "Mosaiik" - seest pähklised-puuviljased, kaetud šokolaadiga, pakitud ükshaaval fooliumisse (need olid olemas veel lähiminevikus, nii 7-10 a tagasi). Algselt olid kommid erakordselt suured, kuid aasta-aastalt muutusid need aina väiksemaks, kuni lõpuks üldse müügilt kadusid. Hästi kahju, kuna need olid mul ühed lemmikud ning olid kujunenud minu traditsioonilisteks sünnipäevakommideks. 

Sel sünnipäeval kinkis ema mulle karbitäie enda tehtud komme. Juba esimest ampsu võttes hõiskasin, et see on nagu "Mosaiik". Üllataval kombel polnud eesmärk üldse nimetatud komme järgi teha, aga need kukkusid välja lihtsalt juhuslikult. Võtsin retsepti ja tegin ka ise. 

Koostisaineid lugedes võib kinnitada, et kõik on 100% tervislik ning et see lõpuks kommi kujul serveeritakse, ei tee sellest veel midagi patust. Kui ülejäänud pere on mu tervislike katsetuste suhtes vahel pisut skeptiline, siis esimene partii sai häbematult kiiresti otsa ning juba tuleb asuda tegema järgmist.

Vaja läheb (24 tk):

50 g mandleid

100 g kuivatatud ploome*

100 g kuivatatud datleid*

ca 15-30 g kuivatatud jõhvikaid

1 kuhjaga sl mett

100 g 70 %-list mõrušokolaadi

Komme saab teha kas köögikombainiga või ka saumikseri väikeses purustajas. Kuna kogus polnud suur, tegin saumikseri purustajaga. Esmalt purusta mandlid, aga ära päris jahuks jahvata, jäta väikesed tükid. Mandlid tuleb purustada eraldi, kuna kleepuvad puuviljad ei lase hiljem mandlil piisavalt peenestuda. Seejärel purusta kuivatatud ploomid, datlid ja jõhvikad. Kalla kõik purustatud komponendid kaussi, tõsta peale tubli lusikatäis vedelat mett ning sega ühtlaseks massiks. Sulata vesivannil šokolaad. Vormi massist käte abil väikesed pallikesed ning veereta neid sulašokolaadi sees. Tõsta fooliumile tahenema. Kui kohe otsa ei saa, säilita külmkapis. 

* Mina kasutasin kommide tegemiseks pehmeid kuivatatud ploome ja datleid - nt Rimis müüdav I Love Eco sarja omad või Seebergeri mõnusalt kleepuvad ploomid ja datlid.

Hapukapsasupp

Talv on lõpuks oma tõelist pale ilmutanud. Kui eile akna taga tuul vihisedes lund keerutas, tuli minul tuju keeta soojendavat hapukapsasuppi. Lumi seostub kohe jõulutundega ning lisaks hapukapsasupile sai eile õhtupimeduse saabudes valmistaud ka selle aasta esimene piparkoogitainas. Kuid pikalt oodata ei mallanud - täna sai juba kaks plaaditäit piparkooke valmis küpsetatud.

Mulle väga maitseb hapukapsasupp, kui see on hästi tehtud ja maitsed tasakaalus - liiga hapu pole hea, seetõttu tuleb hapusust suhkruga tasakaalustada. Porgandit meeldib panna nii palju, et supp muutub oranžikaks.

Vaja läheb (ca 4 liitri supi jaoks):
ca 0,7 kg tükk kondiga sealiha (nt koot)
ca 0,7 kg hapukapsast
1 suur porgand
1 suur sibul
õli praadimiseks
1,5 dl odrakruupi
10 tk musta terapipart
ca 0,5 sl meresoola
4 tl rafineerimata roosuhkrut


Kogused on pandud tunnetuslikult, midagi ei kaalunud.
Esmalt pese lihatükk, pane see külma veega potti ja kuumuta keemiseni. Kui tekib palju vahtu ja mustust, vala esimene vesi ära, pese lihatükk ja pott puhtaks ning aja uuesti keema. Alanda kuumust ning jäta lihatükk (lisa terapipart ja soola) umbes pooleteist tunniks madalale kuumusele keema (nii, et käivad vaid aeglased mulksud).

Vahepeal riivi porgand ja tükelda sibul. Kuumuta pann, lisa õli ning hauta sibulat ja porgandit ca 4-5 minutit madala kuumusel. Lisa puljongile (lihatükki ära eemalda) hapukapsas, porgand, sibul ja suhkur. Pese odrakruubid ning lisa ka need supile. Jäta hapukapsasupp veel 1-1,5-ks tunniks madalale kuumusele keema.

Kui muidu iga muu supi puhul võtan suure lihatüki välja, eemaldan kondi ja rasva ning tükeldan peenemaks, siis hapukapsasupi puhul jätan robustse lihatüki supi sisse ning serveerimisel tõstan kahvliga igaühele taldrikusse tüki liha. Kolm tundi keenud liha on nii pehme, et mureneb mööda kiude kergelt lahti.

Võiküpsised

Plaanisin mina hakata tegema sidrunikreemiga tartalette, mille retsepti leidsin sel sügisel Pariisist ostetud raamatust "The Art of French Baking", aga asi jäi pooleli. Olen seda raamatut üsna sageli paitanud ja lehitsenud, kuid ühegi küpsetiseni jõudnud pole. Osaliselt mängib siin rolli mu aastane laps, kes mul igal sammul nagu takjas jala küljes ripub ning kellega koos toidu valmistamine nõuab minult alati leidlikkust. Vahel, kui jala küljes rippumine liiga vinguvaks muutub ja ma pole Hugot puusal hoides näiteks kartuleid võimeline ühe käega koorima, tõstan ta kapi peale istuma. Aga ta käed ulatuvad igale poole ja see minu maailm on ka tema jaoks äärmiselt huvitav.

Hugo on enda valdusse saanud kapsa, mille plaanisin panna ühepajatoidu sisse.

Juhtub ka nii, et vahel on Hugo nõus mängima köögi põrandal. Aga unustage kõik mänguasjad ja muud tilu-lilud - ei, temal on vaja potti ja panni, kulpi ja visplit! Paari kuuga on ta ära õppinud, kuidas käivad lahti erinevad köögisahtlid ja -kapid, jätnud meelde, kus asuvad potid, mida kapist välja kangutada ja kasvanud nii pikaks, et käsi ulatub kõige kõrgemasse sahtlisse mult pannilabidat pihta panema. Ja ega töövõttedki omandamata jää - käsi liigutab tähtsalt visplit potis ja seda päevast päeva. Pole kahtlust - tiitel Sous-Chef on minu köögis õigustatult välja teenitud.

Sous-Chef Hugo

Aga need samad tartaletid, millest juttu alustasin - need jäidki mul sel hetkel pooleli, kuna ma polnud võimeline nende täidist ühe käega valmistama (nagu jäävad pooleli ka mitmed muud asjad, kasvõi seesama postitus on mitu päeva "töös" olnud). See on praegusaja reaalsus. Valminud tartaletitainast suutsin ühe käega lõigata õhukesed viilud ja pista need lihtsalt niisama ahju. Aimasin, et saan vähemalt võiküpsised. Aga nii õigeid võiküpsiseid pole ma varem teha suutnudki - on ju ikka vaid nisujahu, suhkur, või (ja muna), mis võiküpsise tainas käivad, aga lõpuks leidsin nende ideaalse tasakaalu. Selle raamatu retsepte võib usaldada.

Võiküpsised:
125 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
näpuotsaga meresoola
250 g nisujahu (või 125 g nisujahu + 125 g tatrajahu)
1 tl vanilliekstrakti
125 g külma võid

Mina kasutasin taina tegemiseks lihtsaimat ja kiiremat viisi - panin köögikombaini muna, suhkru, soola ja vanilliekstrakti ning lasin neil seguneda, seejärel lisasin jahu, lasin uuesti seguneda. Viimasena lisasin tükk tüki haaval kuubikuteks ligatud külma (!) või ja suristasin kõik ühtlaseks massiks. Lõpuks tuleb mass käte vahel ühtlaseks vormida (mina tegin pika "vorstikese"), kile sisse mässida ja panna külmkappi vähemalt tunniks-paariks tahenema. Tahenenud tainast lõika õhukesed (ca 3 mm) viilud ning küpseta 200-kraadises pöördõhuga ahjus 8-10 minutit (jälgi, et ei pruunistuks).

Vasakul nisujahust võiküpsised, paremal tatrajahust.

Aga nagu ikka, meeldib mulle küpsetamise juures katsetada erinevate jahudega ning võimaluse korral asendada ebatervislik valge püülijahu millegi toitainerikkamaga. Tegin ka teise katsetuse osaliselt nisujahu tatrajahuga asendades. 100% tatrajahu ei pannud, kuna jahude kleepvalgu sisaldus on niivõrd erinev, et ei pruugi samad kogused enam toimida (ka poole koguse tatrajahuga jäi tainas palju kleepuvam, kuid tahenedes enam vahet pole märgata). Tatra kergelt pähkline maitse on sellise jahude vahekorraga aimatav (kasutan kodumaist Koplimäe mahe tatrajahu).

Risoto madalal temperatuuril küpsetatud tomatite ja kanalihaga

Kunagi kooli ajal anti erinevates keeletundides sageli ülesandeid koostada jutuke teemal maaelu vs linnaelu. Kaldusin sel ajal oma visioonis pigem linnainimeseks, kuna kõik põnev tundus toimuvat ju linnas. 10 aastat sai linnas elatud ning tasapisi linna ääre poole nihkutud, kuni lõpuks täielikult maale elama asusime. Tõsi, lähimas teeristis näitab viit "Tallinn 12" ning vajadusel linna sõit saab teoreetiliselt toimuda ka välkidee ajel. Ometi tunnen ma end psühholoogiliselt kuidagi kaugemal ja põhjuseid linna sõiduks kogun sageli kokku rohkem kui üks. Ma lihtsalt ei raatsi kodust ära minna, nii hea on siin.

Ühel hiljutisel sünnipäeval sai taaselustatud vestlust teemal maaelu vs linnaelu. Kesklinnas elavad tuttavad kiitsid linna võlusid ning võimalust kasvõi öösel kell kolm minna Westmani poodi ja tuua sealt midagi meelepärast. Meie Reneega, maa- või majainimestena, rääkisime aga oma garaažist, mis oma olemuselt ja kaubavalikult toimib meil koduse Westmani poena - pane vaid plätud jalga ja too, mida hing ihkab. Lihtsalt kaubavalik peab piisav olema.

Eelmisel nädalal elasime olude sunnil (kuna olime haiged) nii, et ei käinud kordagi poes. Hädast aitas välja koduse Westmani poe kaubavalik, kusjuures mitmekülgset toitu jätkus igasse päeva. Ühel päeval sõime kanarisotot.

Kanarisoto jaoks läheb tarvis (2-le):
1 sibul
pool sellerivart
2 küüslauguküünt
jupp tšillipipart
võid
oliiviõli
0,5 dl valget veini
kanapuljongit
2 dl risotoriisi
soola
musta pipart
hakitud peterselli
1 sl toorjuustu

Peale:
madalal temperatuuril küpsetatud kirsstomateid (140 kraadises ahjus 1,5 h)
kanafileed (praetud soola ja pipraga)

Talvisel ajal ei ole tomatitel õiget maitset, aga tomat on mu lemmik köögivili ning selle isu ükskõik mis kujul (ok, mitte ketšup) on mul pidevalt. Seetõttu kasutan talviti sageli moodust tomateid ahjus veidi küpsetada, et nende maitse kontsentreeruks. Täiesti mahlu välja ei kuivata, aga veidi küpsetan kokku - seda saab hästi teha madalal kuumusel. Lõika kirsstomatid pooleks, laota lõikepind ülespoole ahjuplaadile, puista peale pipart ja veidi soola ning küpseta madalal kuumusel (140 kraadi) 1 h 15 minutit (täpne aeg sõltub ahjust - seega tasub tomateid küpsemise ajal aeg-ajalt piiluda). Kirsstomat on küpsetamiseks parem kui suur tomat, kuna selle mahl ei valgu välja (suure tomati viiludel kipuvad madalamad küljed kõrbema). Kui tomatid valmimas, asu risoto valmistamise juurde.

Haki sibul, varsseller, tšillipipar ja küüslauk peenikeseks. Sulata potis või ja oliiviõli ning hauta madalal kuumusel peenekshakitud maitseköögivilju (ära pruunista). Tõsta kuumust, lisa riis ja sega läbi. Kalla peale vein ning lase alkoholil aurustuda. Kalla potti kolmandik puljongist ning lisa puljongit riisi keetmise ajal veel kaks korda juurde. Lõpus lisa maitse järgi soola, pipart ja peterselli ning sega kreemja tekstuuri saavutamiseks sisse toorjuustu. Lõika kanafilee viiludeks ning prae pannil kiirelt; maitsesta soola ja pipraga. Lisa pannile kanafilee juurde ahjutomatid ning hüpita need pannil omavahel segamini - nii imbub veidi mahla tomatitest kanale. Serveeri risoto madalal temperatuuril küpsetatud tomatite ja kanalihaga.

Kamatrühvlid

Mul on küpsetamises täielik madalseis. Kunagi küpsetasin pea igapäevaselt, viimasel ajal heal juhul korra kuus. Midagi magusat tahaks aga ikka - jäätis ja šokolaad lahendavad õnneks alati magusavajaduse. Vahelduseks poešokolaadile proovisin teha ise kamatrühvleid. Magusa osas kaalusin, kas panna sisse suhkrut (kartsin, et see ei sulandu massi) või valget šokolaadi - viimane tundus parem variant, kuna annab ka veidi teistsuguse maitsenüansi.

Vaja läheb:
200 g mascarponet
200 g valget šokolaadi
75 g kamajahu
25 g mandlilaaste
200-250 g mõrušokolaadi

Lase mascarponel toasoojuses veidi pehmeneda. Sulata vesivannil valge šokolaad. Šokolaad tuleb sulatada kindlasti vesivannil (potis kuum vesi ning poti kohal teine anum, kus sees šokolaad, mille sisse ei tohi omakorda vett sattuda), kuna šokolaadi liiga kuumas sulatades ei muutu see voolavalt vedelaks, vaid tõmbub pöördumatult tükki (max 45 kraadi). Kusjuures valge šokolaad vajab sulamiseks madalamat temperatuuri kui tume šokolaad. Sega sulanud valge šokolaadi hulka toasoe mascarpone, kamajahu ning mandlilaastud. Aseta trühvlisegu vähemalt tunniks külmkappi tahenema ning vormi seejärel massist pallikesed. Sulata vesivannil mõrušokolaad ning veereta pallikesi šokolaadis (tee neid 2-3 kaupa, mida jõuad kiiresti šokolaadist eemaldada, muidu kipuvad sulama). Soovi korral võid ajal, mil šokolaad veel trühvli peal pehme on, peale puistata midagi kaunistuseks (kookoshelbed, marjajahu, kuivatatud lilleõied, valge šokolaad vms). Pane trühvlid fooliumi peale tahenema ning seejärel taas külmkappi.