Röstitud paprikad ürtide ja küüslauguga oliiviõlis

Vestleme emaga telefonitsi väga sageli toidu teemal; oleme üksteise menüüga ikka pidevalt kursis ning katsetame päris tihti vastastikku toite, mis kellelgi eriti hästi õnnestusid. Viimati oli juttu röstitud paprikatest, mis pandud purki ühes ürtide, küüslaugu ja oliiviõliga. Emale maitsesid need nii väga, et tegi kohe mitu korda järjest. Mina olen nüüd samas sõltuvusest ning laon neid juba päris mitmendat korda purki. Ürtideks valisin mina pune ja veidi ebatavalise estragoni (aga mulle estragon teatud toitudes väga maitseb).

Röstitud paprikad on eriti just talvisel hooajal ideaalsed salatikomponendid. Talvel külmaga kuidagi väga ei kipu lihtsalt toorsalatit sööma, midagi küpsetatut võiks salatis lisaks olla. Aga miks mitte kasutada õlis paprikaid ka saiakattena või pasta rikastajana.

Vaja läheb:
6 paprikat
2-3 küüslauguküünt (olenevalt küünte suurusest või enda küüslaugulembusest)
head külmpressitud oliiviõli
heledat muscovado suhkrut
kuivatatud pune
kuivatatud estragoni
meresoola
purustatud musta pipart

Poolita paprikad ning eemalda neilt seemned ja sabad. Aseta paprikad lõikepind allpool küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Rösti paprikaid 200-kraadises ahjus ca 25-35 minutit (nahad võivad pealt mustaks tõmbuda, need tuleb hiljem eemaldada). Küpsetusaeg sõltub sellest, kui krõmpsuvaid või pehmeid paprikaid keegi soovib (olen proovinud nii lühema kui pikema küpsetusajaga ning mulle maitsevad kauem küpsenud veidi rohkem). Kohe ahjust välja võttes kata ahjuplaadil olevad paprikad pealt fooliumiga ning lase neil jahtuda vähemalt käesoojaks. Seejärel eemalda paprikatelt nahad - need peaks nüüd väga kergelt lahti tulema. Soovi korral lõika paprikad ka väikesemateks tükkideks.

Kui tarbid paprikad kõik kohe ära, pole neid tarvis purki kihiti laduma hakata - sel juhul puista röstitud paprikatele maitseained, haki peenelt küüslauk ja lisa ka see ning kalla üle hea külmpressitud oliiviõliga. Sobib ka koheselt söömiseks, ei pea pikalt maitsestuma. Purki panekuks olen seganud maitseained (va küüslauk) eraldi kausis - nii on oluliselt lihtsam, kui iga kihi järel võtta kätte järgemööda pipra- ja soolaveski ning lisaks maitseainete purgid ja suhkur. Purgi põhja lähevad paprikad, seejärel maitseained, küüslauk ja oliiviõli, taas paprikad, maitseained, küüslauk ja oliiviõli ja nii edasi. Säilivuse osas pole katseid teinud, alati on need paari päevaga otsa saanud, aga usun, et vähemalt nädala seisavad need külmkapis ikka.

Lisaks veel üks lõhesalat ka, mis mulle väga maitses.

Salatiks läheb tarvis:
röstitud paprikaid ürtide ja küüslauguga oliiviõlis
grillitud suvikõrvitsat
rukolat
avokaadot
kirsstomateid
mungube ja lutserni ube
grillitud lõhe (võib olla salatis nii kuumana kui külmana)


Minu köögis olevast multifunktsionaalsest grillist plaanin rääkida ühes peagi tulevas postitusest lähemalt. Salati jaoks saab suvikõrvitsat grillida ka grillpannil või röstida ahjus. Sama lugu lõhega (meresoola ja valget pipart ka veidi peale). Rukola, avokaado ja kirsstomat tükeldada ja panna kaussi, peale mungoad, röstitud paprikaid ja suvikõrvitsad ning kallata üle sama ürdi-küüslauguõliga, mis paprikate peale sai pandud. Üks priske lõhetükk kroonib kogu salatit. Tõeliselt maitsev ja täisväärtuslik toit.

Väga lihtsa ja kiire salati nende samade paprikatega mõne teise toidu kõrvale (mitte põhiroana) saab siis, kui lõigata paprikatükid väiksemaks, lisada meelepärasele salatile, niristada peale oliiviõli sealt samast purgist ning soovi korral ka veidi Parmesani.

Allakeedetud puljongiga forellisupp - üks eriti hää kalasupp

Neljapäeva peeti nõukogude ajal kalapäevaks, et kala kui väärtusliku toiduaine populaarsust tõsta ning kasvõi kord nädalas kalasöömisharjumist juurutada. Pahatihti tekitas see inimestes küll vastikustunnet kala vastu, kuna kõik vägisi pealesurutu tekitab vastumeelsust. Samas oli idee ju hea, küll aga mitte kõige paremini teostatud ja kommunikeeritud.

Aga miks on tarvis kala regulaarselt süüa? Kala sisaldab väärtuslikke valke ja rasvhappeid. Kalade rasvasisaldus on küll väga erinev, kuid igal juhul sisaldavad kalad tervislikke rasvhappeid. Rasvased kalad on olulised Oomega-3 rasvhapete allikad, mis aitavad ennetada infarkti. Oluliseks peetakse ka seleeni sisaldust kalas, mis peaks kaitsma organismi vähirakkude arengu vastu. Vitamiinidest leidub kalas enamasti A-, D- ja E-vitamiini.

Talvisel ajal napib inimestel meie kliimas tihti just D-vitamiini, kuna päikesevalgust on vähe. Minul on praegusel perioodil igal juhul pidev kalaisu - söön erinevad kalu ja erineval viisil. Täna aga pakun allakeedetud puljongiga forellisuppi - selle võlu seisnebki just tugevamaitselises puljongis. Puljongi allakeetmine (või redutseerimine/kokkukeetmine/mahakeetmine) tähendab kurnatud puljongi ilma kaaneta edasikeetmist, mistõttu osa vett aurustub ning puljongi maitse seetõttu intensiivistub. Ma ei teagi, milline on õige eestikeelne väljend, olen kohanud kõiki eelpool nimetatud termineid. Termin "allakeetmine" oli kõige rohkem kasutuses tippkokkade kõnepruugis, kellega mullu Teeninduskoolis ja muudel üritustel kohtusin. Puljongite allakeetmine on restoranides väga levinud töövõte, kuna ka väga palju kastmeid valmistatakse allakeedetud puljongi baasil. Kalasupi puhul töötab minu arust puljongi allakeetmine eriti hästi ning annab kalasupile palju juurde.


Puljong:
forelli supikogu (nt pea, selgroog, kõhuääred jms)
vett
paar loorberilehte
musta terapipart
meresoola
varssellerit (nt varre alumised ja ülemised; keskelt läheb vars supi sisse)
porgandit
porrut (rohelised lehed)
värsket pune (oregano)

Supiks läheb tarvis:
forellifileed
õli
varssellerit
sibulat
küüslauku
porgandit
kartulit
spinatilehti (nt beebispinat)
kuivatatud basiilikut
vajadusel meresoola

Koguseid retseptis ei määra - neid kohandab igaüks ise vastavalt pere suurusele. Hea supi alus on hästi keedetud ja maitsestatud puljong. Kalasupiks võib osta eraldi (forelli)supikogu või lõigata ise tervest kalast pea ja/või selgroog, rasvasemad kõhuääred ja muud jäägid. Pesta kõik puhtaks (võib ka paarkümmend minutit külmas vees leotada) ning veega keema ajada. Nagu vesi keema tõuseb, kurnan kohe esimese vee ära ning loputan kalatükid kergelt voolava vee all puhtaks, samuti pesen poti. Kui nüüd järgmist korda puljong uue veega keema ajada, siis vahtu enam peaaegu ei tekigi - puljong jääb selge ja puhas. Lisa puljongile maitseks loorberilehed, must terapipar, porgand, varsseller ja porru (mina kasutan puljongi maitsestamiseks porru rohelisi osi ning varsselleri jäigemat alumist ja ülemist osa). Keeda 30-45 minutit ning kurna puljong. Kalla puljong puhtasse potti ning keeda puljongit madalal tulel (ilma kaaneta!) mõnevõrra alla (veel lisaks 30-45 minutit). Mina kalapuljongilt rasva ära ei korja, minule meeldib just väikeste rasvamullikestega kalasupp.

Puljongi keemise ajal valmista ette aedviljad. Tükelda varsseller, sibul ja küüslauk peenikeseks ning hauta (pannil) madalal kuumusel õlis, lisa ka jämeda riiviga riivitud porgand, kuumuta veel ca 5 minutit. Riivitud porgand muudab supi värvuse oranžikaks - mulle see meeldib. Tükelda ka kartul suupärasteks tükkideks. Esmalt lisa allakeedetud puljongisse kartul ning mõnevõrra hiljem pannil hautatud aedviljad. Mõni minut enne valmimist lisa supile forellifilee küljest lõigutud kuubikud (kala võid nokkida ka supikogu küljest, kuid see on keetes oluliselt puisem ja maitsetum kui värskelt lisatud ja vähe kuumust saanud kala). Maitsesta supp veel vajadusel soolaga ning lisa kuivatatud basiilikut. Kui ma muidu eelistan üheksal korral kümnest värskeid ürte, siis forellisupis meeldib mulle just kuivatatud basiilik. Serveerides pane kausi põhja spinatilehed ning kalla peale supp. Spinatilehti pole eelnevalt tarvis kuumtöödelda, muidu muutuvad liiga lötsiks.

Mango-kookose jäätis (piimavaba)

Millegipärast eridieedil (olgu see kas tervislikel või eetilistel põhjustel) inimesed hakkavad menüüst puuduvaid/keelatud aineid millegi ligilähedasega asendama. Seda on selgelt märgata näiteks veganite puhul, kes otsivad nii lihale, juustule kui ka koorele aseainet. Minul, kes ma olen piimavabana elanud juba päris mitu kuud, tuli nüüd -20-kraadises pakases jäätise isu peale :) Aga kuidas saaks teha jäätist, kui piimatooteid süüa ei või? Mõtlesin, mis mul kodus leidub ja tuluke lõi põlema. Tõsi, jäätisemassi kokkusegamine meenutas mulle pigem keemiakatseid, kuna mul polnud aimugi, mis sellest välja tuleb, kui ma need kõik ained jäätisemasinasse kokku kallasin. Tavapärase vahu- või kohvikoore asemel kasutasin jäätise tegemisel taimset kaerakoort (Keiju). Selle koorega olen edukalt teinud ka kartuliputru ning mingit (häirivat) lisamaitset sellest ei jää (mis jääb aga sojakoorega).

Aga mu "keemiakatsed" õnnestusid ning kokkusegatud ainetest tuli välja jäätis, küll pigem veidi sorbeti poole kaldu. Veidi oli mangost ja kookosest läbi tunda ka kaerakoore järelmaitset. Mis seal salata, eks ikka koorene päris-jäätis (eriti veel munakollastega) on maitsvam, aga piimavalgu vastu allergilised inimesed (või laktoositalumatusega) ja veganid võivad suure jäätisenäljaga järgi proovida.

Vaja läheb:
2 dl mangopüreed (nt East End või Bonne)
1 dl kookospiima
1 dl kaerakoort (Keiju)
2 kuhjaga sl tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 sl kookoshelbeid

Mina tegin jäätist automaatse jäätisemasinaga, mis valmistab jäätise 20 minutiga ilma, et seda peaks mitu korda sügavkülma pistma ja/või segama. Jäätisenõusse läksid kõik koostisained, va kookoshelbed - need lisasin siis, kui jäätis juba paksenema hakkas. Käsitsi pole sama jäätist teinud ja ei kujuta ette, kas tekstuur jääb sama kreemjas. Kuid kel huvi ja vajadust, võib samuti kodus keemiakatseid teha :)

Sibulasupp Evelin Ilvese kokaraamatust "Kingitud maitsed"

On üks detsembrikuu õhtupoolik. Hugo siputab maas teki peal ning Anee teeb kiiges trikke. Olen kuidagi hajevil; tavapärase kodus toimetamise asemel istun isegi maha. Mind on millegipärast hommikusest trennist kummitama jäänud üks tuntud Toto Cutugno lugu ning sellega seoses meenub ühtlasi mu ammune plaan õppida (kunagi, kui aega saan) itaalia keelt. Haaran mõttelõngast kinni ja löön kohe arvuti lahti, et uurida Rahva Raamatu kodulehelt infot itaalia keele õpikute kohta. Aga mulle kargab justkui näkku bänner, mis teatab Evelin Ilvese kokaraamatu "Kingitud maitsed" autogrammitunnist 6. detsembril kell 17.15 Viru keskuse Rahva Raamatus. Vaatan kuupäeva ja kella - on 6. detsember, kell on 17.00. Elan Murastes ning Tallinna kesklinna sõidab siit sellisel kellaajal üle poole tunni. Juurdlen paar minutit; mõtlen, et kui autogrammitund kestab astronoomilise tunni, siis peaksin jõudma (pean veel enda ja kaks last riidesse saama). Otsustan minna; mingi seletamatu optimism on sees, mis ütleb, et ma jõuan. Seletasin Aneele, et nüüd tuleb kiiresti end riidesse panna, sest äkki mul õnnestub saada ühte enda jaoks olulisse raamatusse autogramm. Anee õnneks mõistab mind väga hästi, kuna olen ka temaga tema lemmikraamatusse "Koer taskus" autogrammi püüdmas käinud, kui Heljo Mänd sai mullu veebruaris 85-aastaseks. Kell 17.25 hakkan sõitma, sajab laia lund ning liiklus on märgatavalt aeglasem kui tavaliselt.

Jõuan Viru keskusesse kell 18.05, minu lootus on säilinud, astronoomiline tund pole veel läbi. Õnneks vabaneb üks koht just parklasse sissesõidul - täpselt seda oligi vaja, sest parkla sellest küljest saab ilma keskust läbimata otse Rahva Raamatusse. Raamatu esitluseks on Viru keskuse Rahva Raamatus nii mitmeid kohti ning pood asetseb ühtlasi veel kahel korrusel. Aga õnneks nagu poodi sisse astun, silman kohe Evelin Ilvest, kes istub seal samas laua taga. Astun ligi ning tutvustan end. Oleme küll ka varem kohtunud - nimelt käis Evelin Ilves ka minu raamatu esitlusel - aga sellest on 1,5 aastat möödas ning inimesel, kes kohtab elus nii palju teisi inimesi, ei pruugi kõik näod meelde jääda. Ta siiski mäletab mind. Saan raamatusse pühendusega autogrammi. Ajame veel umbes 10 minutit juttu; see on võimalik üksnes seetõttu, et jõudsin nö viimasel minutil (nagu kuulsin, oli eelnevad 40 minutit pidev järjekord). See vestlus ja paar sõna paberil tegid südame nii soojaks. Särasin rõõmust ja hõljusin pilvedes veel terve õhtu. Väike Eesti selle kõige laiemas tähenduses, vaid siin saavad sellised asjad juhtuda…

Olen alati imetlenud ja kaasa elanud Evelin Ilvese tegevusele tervisliku toitumise edendamisel. See teema on ju mullegi nii südamelähedane. Loomulikult leidis ka raamat "Kingitud maitsed" kohe ilmudes tee minu koju. Polnud seda veel lehitsenudki, kui õde mulle raamatupoest helistas ja küsis, kas ostab raamatu mulle ära. Tavaliselt ma "põrsast kotis" ei osta, kuid ma usaldasin Evelin Ilvese retseptivalikut ning soovisin seda raamatut kindlasti. Õde lehitses raamatut ja luges ette - Caesari salat, brüleekreem, Pavlova, tomati-kurgi salat… "Sa ju oskad neid kõiki ise ka teha," üritas ta mind kahtlema panna. Mina jäin kindlaks - seda raamatut ma tahan, sest ma olin lugenud, et nendel kõikidel retseptidel on oma lugu ja oma looga retseptid on väärtus.

Lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi - need retseptid on tõesti "juurtega", pärinedes maailma eri paigust. Evelin Ilves on toidust sügavuti huvituva inimesena ajanud välja väga erineval viisil talle kustumatu mulje jätnud toitude retsepte. Selles raamatus on retsepte alates Kreeka lihtsa rannikuäärse külataverni parimatest paladest kuni Prantsuse tipprestorani köögisaladusteni välja ja muidugi ka Ärma talu omad lemmikud. Neid lugusid lugedes ja retsepte uurides on tahtmine järgemööda kõik need toidud järgi proovida. Päris mitmeid olen juba ka valmistanud. Sel korral aga sibulasupp, mis pärit Prantsuse (talupoja)köögist. Koostisaineid on vähe ja supp lihtne, aga lihtsuses peitubki võlu.

Vaja läheb:
250 g sibulaid
2 sl võid
1 sl nisujahu
1 l puljongit (minul kanapuljong)
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
krõbeda koorikuga saia (minul ahjus tehtud krutoonud)
riivitud tugevamaitselist juustu (nt Emmental, Gruyére, Cheddar) (mul olude sunnil Pecorino)



Viiluta sibulad õhukesteks ratasteks ning prae madalal kuumusel võis kuldseks (ära pruunista). Raputa sibulad üle jahuga ning sega korralikult läbi. Kalla peale puljong ning hauta kaane all 20-30 minutit. Maitsesta meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Serveerides sega supi sisse tugevamaitselist riivitud juustu. Rösti ka saiaviilud või krutoonid ahjus ning serveeri koos supiga.

Moosimusid

Moosimusid avastasin enda jaoks "Jõulud kodus" raamatust (autorid Pille Petersoo ja Irina Tammis). Retsept jäi silma ja ajendas järgi proovima taas seetõttu, kuna ei sisaldanud ei muna ega piima. Moosimusid (syltkyssar) on Rootsi päritolu küpsised, kuid meil said need hoopis nime Poola küpsised. Nimelt uusaastapeol arvas mu sõbranna, et olen lauale panekuks toonud Maximast või Säästumarketist neid odavaid (Poola päritolu?) kastidesse pakendatud moosiküpsiseid, mida vanamemmed tavatsevad osta :) Aga näed, hoopis ise tegin. Ju siis tulid liiga korrapärased, et meenutasid poeküpsiseid. Ka ükskord külla minnes ja neid samu küpsiseid kaasa võttes tuli seletada, et ikka ise tehtud kraam on.

Küpsised sisaldavad kartulitärklist (mida ma varem kunagi küpsistesse pannud pole) ning seetõttu jäävad küpsised ühteaegu suussulavad ja rabedad. Minule maitsevad need küpsised kõige rohkem vaarika- ja viigimarjamoosiga. Moos peab olema paksem, et see küpsedes küpsistest välja ei voolaks. Kaneeli ja/või kardemoni võib lisada, aga mulle meeldib ilma lisamaitseteta kõige rohkem.

Vaja läheb:
200 g toasooja pehmet võid
1 dl tuhksuhkrut
240 g nisujahu (4 dl)
50 g kartulitärklist (1 dl)
noaotsatäis soola
soovi korral kaneeli või kardemoni

Peale:
paksemat vaarika- või viigimarjamoosi


Hõõru toasoe või tuhksuhkruga kohevaks. NB! Mida pehmem on või, seda korrektsema kujuga tulevad küpsised ning seda vähem need pragunevad sõrmejälge tehes (mina olen võtnud võipaki ööseks kapi peale pehmenema ning hommikul küpsetanud). Sega nisujahu ja kartulitärklis, lisa võikreemile. Sega ühtlaseks. Seda kõike võib teha ka köögikombaini abiga - on lihtsam ja kiirem.
Vormi käte vahel küpsisemassist väiksemad pallikesed ja aseta need ahjuplaadile. Suurust saab ise valida, aga mina olen teinud üsna väikesed küpsised ning sellest kogusest tainast tuleb 40 küpsist. Suru pöidlaga iga küpsise keskele süvend. Aseta süvendisse ca pool teelusikatäit moosi.
Küpseta 180-kraadise ahju keskosas umbes 15 minutit, kuni küpsised on helekollased ja tahenenud. Küpsised ei pea pruunistuma; ideaalne värv ongi just helekollane.

Rebitav kaneelisai elik kaneelilõõts

Olen "haigestunud" kahtlasesse küpsetuspalavikku - eelmisel nädalal läks ahju vist lausa iga päev mingi küpsetis - alates erinevatest küpsistest kuni võirooside ja kaneelisaiadeni välja. Ja uskuge või mitte, aga ma teen seda kõike ilma muna ja piimata! Ma varem arvasin ekslikult, et muna ja piim on pea iga küpsetise alus…

Rebitav kaneelisai elik kaneelilõõts oli eelmisel aastal Eesti toidublogides väga populaarne küpsetis. Tavatingimustes ma pärmitainast küpsetisi ei valmista - pärmitainas pole lihtsalt kuidagi minu teema. Aga nüüd tegin selle kaneelilõõtsa valmis - valmistusviisi lähemalt süüvides tundus, et see on niivõrd uudne ja tekkis suur huvi järgi proovida. Minu puhul mängib asja juurde asumiseks päris suurt rolli ka valmistusprotsessi põnevus (et mitte öelda keerukus) ning vahel jäävad maitseootused päris tahaplaanile (nii olen kunagi ette võtnud nt makroonid, mis mind üldse tegelikult ei istuta). Etteruttavalt olgu öeldud, et kaneelilõõtsa maitse ei jää kindlasti mitte tahaplaanile. Aga võiga ei tasu koonerdada ning suhkrut ja kaneeli olgu ikka korralikult vahel!

Pärmitainast soovitan teha kogenenud pärmitaina küpsetajatel ikka oma kindla retsepti järgi; see siin on minu allergiaversioon (aga kindlasti mitte halb). Kaneelilõõtsa puhul on põhiline siiski valmistuskäik ja uudne kuju. Keeruline see kindlasti pole - tasub proovida.

Munata ja piimata pärmitainas:
25 g presspärmi
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2 dl leiget vett
50 g võid
noaotsaga soola
5,5 dl nisujahu

Vahele:
2 sl kaneeli
ca 70 g võid
2 dl rafineerimata roosuhkrut

Taina jaoks lahusta leiges vees pärm, lisa suhkur, sool ja sulatatud või. Viimasena sega sisse nisujahu ning sõtku korralik pärmitainas (käsitsi tehes vähemalt 10 min). Jäta tainas sooja kohta ja kaetult 1-1,5 tunniks kerkima (Tupperware kaanega tainapott on pärmitaina tegemiseks ideaalne).

Sõtku kerkinud tainast õhk välja ning rulli tainas võimalikult ristkülikukujuliseks. Määri lahtirullitud tainas pintsliga sulavõiga kokku ning puista peale suhkrut ja kaneeli (võid kuivained enne omavahel segada).

Lõika tainast viis ühesuurust riba. Lao ribad üksteise peale.

Lõika ribadest ca 7x7 cm suurused ruudud ning lao need püstipidi (nagu raamatud riiulis) keeksivormi. Kaneelilõõtsa on kergem vormist kätte saada, kui vooderdad vormi küpsetuspaberiga.

Sellest kogusest tainast piisab täpselt ühe keeksivormi jaoks. Jäta tainas veel 30-45 minutiks rätikiga kaetud keeksivormi kerkima.

Küpseta kaneelisaia 200 kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase enne vormist väljavõtmist veidi jahtuda. Serveeri soojalt. Nagu pärmitainast küpsetised ikka, on ka kaneelilõõts parim valmistamise päeval. Soojast kaneelilõõtsalt saab rebida õhukesi viilukesi ning noaga seda lõikama ei peagi.

P.S Proovisin ükskord kaneeli asemel panna küpsetisse hoopis mooniseemneid ning sain fantastilise moonilõõtsa. Proovi sinagi!

Alternatiiv juustuleibadele - rohelise salatimütsi ja peekoniga röstleivad

Juustuleivad on olnud minu jaoks kiiretel hetkedel üks toit, millest ma vist kunagi ei tüdine. Lihtsalt röstin leiva, panen sellele paar viilu juustu ja sageli ka tomatit peale ning see maitseb ütlemata hästi. Võiks öelda, et see on kujunenud lõunal õuest või linnast tulles, kui kõht on juba korisevalt tühi, täiesti mugavustoiduks, millele ma pole vaevunud mingit alternatiivi välja mõtlema.

Aga elu teeb korrektiive ning hetkel räägin ma oma juustuleibadest minevikuvormis. Mul tuli mõneks ajaks loobuda kõigist lehmapiimatoodetest ning lisaks juustule olen ma ilma ka oma igahommikusest must be hommikusöögist ehk Pajumäe rosinatega kohupiimakreemist. Juustust ja kohupiimakreemist loobudes mõistsin ühtlasi, et olin neist täielikus sõltuvuses, kuna sõltuvustest loobumine on alati emotsionaalselt keeruline.

Püüdsin leida neile kahele aseainet - kohupiimakreemi proovisin asendada sojajogurtiga, aga mul tuli juba esimesest ampsust vastikustunne ja nostalgiahetk 4-aasta tagusest ajast - rohkem ei tahtnud. Parmesani annab minu meelest edukalt asendada lambapiimast Pecorinoga ning lisaks saan ma süüa ka kitsejuustu. Kitsejuust pole mul olnud küll lemmikute hulgast, kuid uurisin siiski uue pilguga meil müüdavad kitsejuustud üle ning leidsin viilutatud kitsejuustu "Kitseke", mida saab ka edukalt röstleivale panna. (Juustu)näljaga kõlbab küll, kuid muidugi päris "see" pole.

Mu menüü kaldub olude sunnil praeguse seisuga iga päev aina piiratumaks. Ma ei tea praegu, milleks see hea on, aga ehk selgub see kunagi tagantjärgi.
Ekstreemtingimused võivad olla küll rasked taluda, kuid teevad mõtte ärksaks ning panevad rohkem katsetama.

Vaja läheb:
koorikleiba (nt Rukkipala)
õrna tekstuuriga salatit (minul misuuna ja rukola segu)
1 küps avokaado
lutserni idusid
meresoola (vajadusel)
lusikaotsaga sinepit
oliiviõli
Pecorino juustu
peekonit

Rösti leivad. Ideaalne on koorikleib, aga sobivad ka teised leivad vastavalt maitsele või soovi korral sai/ciabatta. Tükelda avokaado väikesteks tükikesteks (juhiseid avokaado valimiseks ja tükeldamiseks võid lugeda siit). Haki salatiline ja sega avokaadoga. Maitsesta pipra, sinepi ja törtsu oliiviõliga. Sega rohelisse massi Pecorino juustu (arvesta, et Pecorino on soolane ning lisasoola ei pruugi vaja minnagi). Viimasena sega õrnakoelised lutserni idud (vaata siit, kuidas neid ise idandada). Prae peekoniribad ja kuivata need köögipaberil liigsest rasvast. Tõsta kate röstleivale ning puista peale praetud peekonit.

Meenutusi jõuludest: viilupiparkoogid

Sain vanaemalt sünnipäevaks "Jõulud kodus" raamatu (autorid Pille Petersoo ja Irina Tammis), millesse on koondatud nii jõuluteemalist käsitööd kui toiduretsepte. Kink oli vanaema poolt teadlikult valitud - nimelt on minu vanaema ja Pille ämm kunagised klassiõed, kes suhtlevad tänaseni ning eks need "noored" ole alati üks jututeema.

Olen raamatust juba päris mitu retsepti järgi proovinud. Viilupiparkoogid valisin küpsetamiseks just seetõttu, kuna tainas ei sisalda muna ja munata küpsetised on minu jaoks praegu aktuaalne teema, kuna Hugo-poisi allergiate tõttu ei saa ka mina muna süüa.

Viilupiparkookide tainas tuleb vormida "vorstikeseks" ning küpsetamiseks tuleb vaid "vorstike" viilutada - ei mingit rullimist. Kel jõulumaitsetest juba isu täis, siis vürtsid võib ju lisamata jätta - saab lihtsalt mõnusaed mandliküpsised. Vähendasin raamatus toodud koguseid poole võrra - nii tuleb ca 30 küpsist.

Vaja läheb:
125 g võid

100 g suhkrut
70 g heledat suhkrusiirupit

200 g nisujahu

0,5 sl jahvatatud kaneeli

0,25 sl jahvatatud nelki

0,25 sl söögisoodat

50 g mandlilaaste


Sulata või potis. Sega juurde suhkur ja siirup, sega ühtlaseks. Lase leigeks jahtuda. Sega jahu, kaneel, nelk, sooda ja mandlid omavahel, siis lisa või-suhkru-siirupisegule. Sega ühtlaseks tainaks. Jaota tainas kaheks ning vormi tainaosad umbes 4 cm läbimõõduga “vorstideks”. Keera toidukilesse ja pane järgmise päevani külmkappi maitsestuma ja tahenema. Lõika tainas umbes 3-4 mm viiludeks, laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile; jäta küpsiste vahele piisavalt suured vahed, kuna need valguvad laiali umbes kahekordseks. Küpseta 200-kraadise ahju keskosas umbes 6-8 minutit, kuni need on helepruunid. Võta küpsetusplaat ahjust välja, lase mõned minutid taheneda ja siis tõsta restile jahtuma. Säilita piparkooke kinnises õhukindlas karbis.

Kakao-kohupiimakook ja kokasaade Lusikas

Nii, armsad sõbrad, nüüd telerite ette! Homme hommikul kell 10.00 Kanal 2-s kokasaates Lusikas kokkan koos Tuuliga minu kodus Murastes (saade kordusena pühapäeval kell 11.50 Kanal 11-s). Toimetasime köögis viis tundi, kuid kokku tuleb sellest umbes pooletunnine saade. Endal ka põnev, milline see saade siis välja kukub :)

Külla saabub Tuuli

Valmistasime minu talviseid lemmikuid - röstitud aedviljasuppi punaste läätsedega ja õlikastmega kartulisalatit. Ahju läksid tatraküpsised (proovige neid kindlasti röstimata tatra jahust - nt Zerna talu tatrajahu) ning kakao-kohupiimakook, mille retsept pärit Nami-namist (seal turbakoogi nime all), kuid veidi koguseid muudetud.

Nii see saate tegemine käis...

Veidi ka kaadritagusest elust. Saate tegemise ajal otsustas ahi keelduda minuga koostööst - oh seda õudust - leidis ka aja! Olin just enne oma ahju kohta paar paha sõna öelnud, kuna ahi küpsetas ühest nurgast rohkem ja tegi kõva mürinat. Aga seda, et see otsad annab just saate tegemise ajal, tundus kui paha unenägu. Valmistasime juba ette plaan B-d - röstime supi jaoks aedviljad toagrilli vahel ning samas sai küpsetatud ka broilerifilee (ja mis hiljem selgus, oli veel parem kui ahjus tehtud) ning kooki ja küpsiseid küpsetama plaanisime suunduda juba kokasaate Lusikas stuudiokööki. Aga oh seda imet - järsku käis ahjul õrn piiks ning ahi otsustas minuga taas suhelda! Poole saate ajal õnneks kusagile ümber kolima ei pidanud ning edaspidi ma ainult kiidan oma ahju. Pealegi on viga nüüd tuvastatud - Renee ja mu isa urgitsesid ahju oma pesast välja ning selgus, et üks pöördõhu ventilaatori laager oli läbi ja sellest see mürin ning kõrvetamine ka tingitud oli.

Kakao-kohupiimakoogi retsept jäi mul kunagi silma, kuna mulle selle valmistamise viis tundus mulle väga põnev - koogi põhja ja katteks käib külm ja jämeda riiviga riivitud tainas, mille tekstuur säilib hästi ka küpsedes ning eriti mõnus on just koogi küpsisene kate. Täidises meeldib mulle kasutada Pajumäe kohupiimakreemi.


Põhi ja kate: 

200 g nisujahu 

3 sl kakaopulbrit 

100 g rafineerimata roosuhkrut

125 g võid

1 muna


Täidis: 

2 vabaltpeetava kana muna

465 g Pajumäe vanilje kohupiimakreemi (1 suur karp)

75 g rafineerimata roosuhkrut 

2 sl nisujahu
peotäis rosinaid (soovi korral)

Valmistame kakao-kohupiimakooki


Sega sulavõi ja suhkur, lisa kakaopulber, jahu ja muna. Sõtku sõrmedega tihe mass, jaota kaheks ja vormi kaks ümmargust tainapätsi. Pane kile sisse mähituna külma tahenema vähemalt üheks tunniks (see on oluline, kuna muidu on tainast keeruline riivida). Täidise jaoks vahusta munakollased ja suhkur tihedaks vahuks, mikserda juurde kohupiim ja jahu (soovi korral sega sisse ka rosinad). Viimasena lisa ettevaatlikult eelnevalt vahustatud munavalged. 
Võta külmkapis tahenenud-kõvenenud tainapätsid. Riivi üks tainapäts küpsetuspaberiga kaetud 26 cm läbimõõduga koogivormi aluspõhjaks. Kata kohupiimaseguga ning riivi peale teine tainapäts - jälgi, et koogi pind oleks ühtlaselt riivitud seguga kaetud. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit. Serveeri oma maitse järgi kas leigelt või külmalt. Mõnele maitsevad leiged kohupiimakoogid (mulle), mõnele aga kindlasti külmad.

Saadet saab järelvaadata Kanal 2 lehelt.

Kuidas valida ja puhastada avokaadot ning avokaadosalat röstitud musta leiva ja Pecorino juustuga

Südatalvel ei väsi ma ülistamast avokaadot - just praegu on avokaadod oma parimas küpsusastmes. Tundub, et avokaado ei jäta kedagi külmaks - osa inimesi lausa jumaldavad avokaadot, teine osa ei pane seda vilja suu sissegi ja väidavad, et avokaado on üks imelik seep. Omast kogemusest olen õppinud heal ja halval avokaadol vahet tegema. Meie kaubanduses müüakse enamasti kahte sorti avokaadosid - rohelised (Fuerte) ja mustjaslillad (Hass). Kiika pilte siit. Avokaado on oma parimas küpsusastmes, kui see kergelt vetrub sõrmega vajutades, aga tasub ettevaatlik olla, et avokaado hoopis mäda poleks (siis on avokaadol sageli üks ots tössim). Mina suudan hea avokaado pimesi juba ära tunda :) Olen maitsnud mõlema sordi avokaadosid oma parimas küpsusastmes ning minu eelistus kuulub selgelt just Hass sordile - need on maitseküllasemad ja ka parema tekstuuriga (ja kui avokaadot seebina kirjeldada, siis Fuerte viljaliha on tõesti pisut seebim). Mitte kunagi ei tasu süüa toorest avokaadot, kuna avokaado võlu on selle pehmes viljalihas; samuti on toores avokaado täiesti teise maitsega, veidi mõrkjas. Kui on tarvis toore avokaado küpsemist kiirendada, pane see banaani kõrvale või koos banaaniga paberkotti - väga tõhus (ja vastupidi - ära hoia küpset avokaadot banaanide lähedal või koos banaanidega samas külmkapisahtlis ega puuviljavaagnal). Küps avokaado on seest alati ühtlaselt õrnroheline; pruunid laigud või triibud vihjavad juba üleküpsenud või mädanenud viljale.
Kuidas avokaadot puhastada, avastasin kunagi ammu ühest Youtube videost. Seda nippi olen jaganud väga paljudele sõpradele ning kõik on väga üllatunud. Nimelt tuleb küpsele avokaadole noaga teha ring peale (nagu lõikaks pooleks, aga seeme on keskel). Seejärel keerata üht avokaadopoolt paremale, teist vasakule. Küps avokaado avaneb kergelt ning ühele poolele jääb seeme. Seemnele löö sisse noa lõikeosa ning keera nuga; seeme jääb noa külge ja tuleb kergesti välja. Edasi oleneb, kui suuri tükke on vaja. Näiteks salatisse panekuks lõikan koorega avokaadopooliku sees noaga paar korda risti-rästi ning tõstan teelusikaga viljaliha välja.

Avokaadosalat:
küps avokaado
kollaseid ja punaseid kirsstomateid
midagi salatilist - nt lehtsalatit või rukolat
paprikat
pomelo viljaliha ja pomelomahla
Kreeka pähkli õli
veidi suhkrut või mett
meresoola
purustatud musta pipart

Kõrvale ja peale:
röstitud musta leiba
Pecorino juustu (valmistatud lambapiimast)

Salati komponentide kogus sõltub sööjate arvust ning tooraine vahekorda saab igaüks enda maitse järgi reguleerida. Avokaadot võiks avokaadosalatis olla ikka pea igas ampsus. Salatikastme jaoks sega Kreeka pähkli õli, pomelomahl (pigista pomelost), suhkur (või mesi) ja sool. Kalla kaste salatile. Purusta salatile peale musta pipart. Mina söön hetkel Parmesani alternatiivina Pecorino juustu, kuna pisipoja lehmapiimaallergia ei lase mul tarbida lehmapiimatooteid. Salati kõrvale röstisin ahjus musta leiba. Mina söön salatit sageli lõunal põhiroana, aga salat sobib loomulikult ka mõne lihatoidu kõrvaliseks.

Banaani-mustsõstrakeeks

Head asjad sünnivad vahel täiesti juhuslikult. Kaks küpset pruunitäpilist banaani puuviljavaagnal tekitasid mõtte, et võiks need keeksi sisse pista. Sügavkülmas on mul sel aastal päris palju mustsõstraid - ka need sai keeksile lisatud. Keeks sai seest mahlane ning pealt krõmpsuv; maitses eriti Reneele. Keeksi pealmisele kihile meeldib mulle puistata suureteralist demerara suhkrut, mille kristallid kuumuses ei sula.

Vaja läheb:
2 muna
1 dl rafineerimata roosuhkrut
100 g võid
2 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
ca 200 g banaani (2 banaani)
150 g mustsõstraid
1 tl maisitärklist
2 tl suureteralist rafineerimata roosuhkrut



I etapp: vahusta munad (kollane ja valge koos) suhkruga korralikult vahule. Sulata või ja püreesta kahvliga küps banaan. Sega omavahel nisujahu ja küpsetuspulber. Hüpita mustsõstraid maisitärklise sees.
II etapp: sega kõik kokku. Lisa vahustatud munadele kuivained, sega kergelt läbi. Seejärel lisa banaan ja mustsõstrad ning viimasena sega sisse sulavõi. Kalla tainas võiga määritud keeksivormi ning puista peale suureteralist rafineerimata roosuhkrut (nt pruunis pakis Billington's demerara) - sellest jääb keeksile krõbe ja magus pealispind, mis muudab keeksi eriliselt maitsvaks.
III etapp: küpseta keeksi pöördõhu funktsiooniga 180-kraadises ahjus (või 200 kraadi ilma pöördõhuta) alumisel siinil ca 45 minutit (kuni pealt on kuldpruun).

Brokoliga lõhesupp

Brokoli sattus mul lõhesupi sisse täiesti juhuslikult, aga üllatas sedavõrd, et tasus retsept kirja panna. Juhtus see nii, et otsisin külmkapisahtlist supi jaoks maitserohelist, kui komistasin brokoli otsa ning nii see sõna otseses mõttes viimasel minutil supis sisse sattus. Lõhe ja brokoli on teada-tuntud sobib kooslus - see on varem järgi proovitud paljudes teistes toitudes; miks mitte siis ka supis. Aga tasub meeles pidada, et brokoli on oma parimate maitseomadustega vaid siis, kui see on krõmpsuv ja värske, mingil juhul ei tohi seda pehmeks keeta. Seetõttu lisasin brokoli supile alles siis, kui supp juba valmis oli - piisab vaid korraks kuumaga ehmatamisest.

Puljong:
lõhe supikogu (minul oli selleks rohke lihaga kala selgroog)
maitserohelist (minul salvei, till, loorber, petersell)
1 sibul
meresoola

Supiks:
oliiviõli
3 porgandit
2 kartulit
1 porrulauk
1 sibul
3 küüslauguküünt
jupp tšillit
meresoola
jahvatatud valget pipart
2 peotäit brokoli õisikuid

Peale:
maitserohelist (roheline sibul, till, petersell)

Mina eelistan lõhesupi puhul keeta puljongit lõhe selgroost ning selle küljes olevast lihast. Kalapead ja sisikonnad on minu jaoks täielik hirm ning nendega ma lihtsalt ei suuda ümber käia. Sestap kui läheb supi tegemiseks, ostan ma just selle poole lõhest, millel on selgroog, aga pole pead. Kui kala fileerida ja selgroog jätta puljongi jaoks, võib selle külge jätta ka liha. Supikogu tuleb eelnevalt pesta ning lasta vähese veega keema tõusta. Esimene vesi tasub ära kallata ja pott pesta. Teise veega ei teki enam puljongi pinnale praktiliselt üldse vahtu ning puljong jääb selge. Puljongi keema tõustes lisa poolitatud sibul, meresoola ning maitserohelist (pole vaja tükeldada). Kalapuljongile piisab 30-45 minutist keetmisest. Raamat "Kulinaaria" väidab puljongite peatükis, et kauem keetes läheb kalapuljong mõruks. Kurna valmis puljong (kõik maitseained jäävad sõelale ja supi sisse ei lähe - neist on maitse puljongisse keedetud). Nopi kala selgroo küljest liha ja pane eraldi kaussi. Kui liha on vähe, võib supile lisada lõppjärgus ka tükeldatud lõhefileed.

Puljongi keemise ajal valmista ette köögiviljad. Osa porgandist lõikasin tükkideks, osa riivisin jämeda riiviga. Porgandiga mängimisel oli puhtalt praktiline eesmärk, kuna Anee on hakanud supi seest porgandit välja urgitsema, aga riivitud porgand sobis hästi; mäletan, et tegin väiksena ise sama ja ega keeduporgand maitse mulle tänaseni. Tükelda ka sibul ja porrulauk. Et porrulaugu vahelt mulda hästi kätte saada, lõika see keskelt pikkupidi pooleks ning pese voolava vee alla kihtide vahelt puhtaks. Seejärel tükelda porru. Hauta pannil tükeldatud sibul, porru, porgand ja küüslauk; maitsesta meresoola, jahvatatud valge pipra ja tšilliga - piisab umbes kümnest minutist. Kurnatud ja uuesti keema lastud puljongisse lisa kartul ning kui kartul peaaegu valmis, lisa ka kõik pannil hautatud aedviljad. Viimasena lisa puljongisse puhastatud kalatükid ja brokoli. Ära enam keeda! Brokolit ei tohi keeta ega jätta kuuma puljongisse pikemaks ajaks, muidu läheb see pehmeks ning muutub mõnusa krõmpsuva asemel söödamatuks plögaks. Juhul, kui suppi jääb ka teiseks päevaks, ära jäta sellesse brokolit. Minu arvates selgete suppide maitseomadused kannatavad oluliselt, kui neid tarbida teisel päeval soojendatult. Seetõttu keedan suppi vaid üheks päevaks ja koheselt söömiseks. Supile puista peale ka maitserohelist - minul läks rohelist sibulat, tilli ja peterselli.

Ökomüsli ja supertoit

Ärkame lastega kell 11 hommikul, väljas on ikka pime ja sajab vihma. Hullemat ilma annab otsida. Aga muudame päeva ilusaks - alustame seda tervisliku isetehtud müsliga, mille kõik koostisained pärinevad mahepõllumajandusest. Vahelduseks traditsioonilisele kaerahelbemüslile lisasin sellele ka odrahelbeid. Kuna Liina teab, et mulle meeldib igasugune tervislik kraam, tõi ta mulle prooviks supertoidu alla klassifitseeritud chia seemneid - ka neid lisasin müslile. Chia seemned on olnud tähtsateks maiade ja asteekide toiduaineteks, need sisaldavad rikkalikult Oomega-3 rasvhappeid ja antioksüdante. Seemned erilist maitset ei anna; oma välimuselt meenutavad imepeenikesi mooniseemneid ning pärast nende söömist tasub hambavahed üle kontrollida :) Goji marju kui supertoitu tunnen mina juba alates 2007 aastast, mil ma need marjad Jaapanis avastasin.

Nn supertoit on Eestis viimasel aastal muutunud moesuunaks. Samas on selle kõige taga kõva turunduskampaania ning selge on ka see, et supertoit on muutunud siin kellegi äriks. Olen kuulnud nii müügiinimeste supertoitu ülistavaid jutte kui ka lugenud nende imeviljade kohta ajakirjandusest, kuid eile sattusin kuulama Vikerraadio saadet Huvitaja, kus Urmas Laansoo rääkis supertoiduks peetavatest viljadest botaaniku vaatevinklist. Säilitagem ikka terve mõistus. Saadet saab kuulata siit.

Vaja läheb (3-le):
päevalilleõli
3 sl odrahelbeid
3 sl kaerahelbeid
2 tl rafineerimata roosuhkrut
2 sl päevalilleseemneid
2 sl maitsestamata täistera maisihelbeid (saadaval ökopoodides)
1 sl kookoshelbeid
1 sl kookoslaaste
1 sl rosinaid
1 sl chia seemneid
1 tl goji marju

Pane kuumutatud pannile päevalilleõli, lisa odra- ja kaerahelbed - rösti kergelt. Järgmisena lisa suhkur ja päevalilleseemned, sega kõik läbi. Nüüd võid pannilt juba tule alt ära keerata, kuumust jätkub piisavalt. Lisa müslile täistera maisihelbed (need on pressitud tervest maisiterast ja seega sisaldavad täisväärtuslikke toitaineid), kookoshelbed ja -laastud, rosinad, chia seemned ja goji marjad. Eemalda pann kohe kuumalt pliidiaugult, kuna viimasena lisatud koostisainetele pole kuumutamist vaja, muidu lähevad kasulikud ained kaduma. Serveeri jogurti või piimaga. Kõrvale võid lõigata ka banaani. Eriti hea hommikujook on kuum astelpajumahl, millest mina talviti täiesti sõltuvuses olen. Astelpajumahlas on väga palju C-vitamiini ning pidev C-vitamiini tarbimine aitab ennetada külmetushaigused.

Kausi meisterdas Kaisa-Maarja

Toidublogijate parimad palad nüüd raamatus - "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat"

Kes Eesti toidublogisid süstemaatiliselt külastab, on tõenäoliselt juba sahinaid uue kokaraamatu teemal lugenud-kuulnud. Kohe-kohe on ilmumas raamat pealkirjaga "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat", mille autoriteks 10 hästituntud Eesti toidublogijat.

Toidublogijate raamatu idee tuli kirjastuselt Pegasus ning raamatu koostajaks ja ühtlasi vahelüliks kirjastuse ja blogijate vahel sai Tuuli. Kerge see Tuuli jaoks kindlasti polnud - autoreid oli kümme, igaüks erinev isiksus ning lisaks ühe osapoolena kirjastus oma huvidega. Välja sai vahetatud mitmeid retsepte, kuna liiga sarnaseid toite polnud mõtet raamatusse teineteise kõrvale panna. Blogijad on viisakas rahvas, mistõttu kokkuleppele saime omavahel väga kenasti. Aga loomulikult tekitas raamatu pealkiri väga palju arvamusi ja erinevaid assotsiatsioone ning eks lõpuks jääb pealkirjaks ikka mingi kompromisslahendus. Pealkirjast olulisem on siiski raamatu sisu.

Niisiis, 10 kulinaarset kroonikut on:

Mari-Liis blogist Siit nurgast ja sealt nurgast
Tuuli blogist Ise tehtud. Hästi tehtud.
Liina blogist Aglio e olio
Piret blogist Puhas rõõm
Juta blogist What a wonderful world!
Ülle blogist Tiramisust ja Fata Morganast
Marju blogist Tassike elu topelt koorega
Elis blogist Elis köögis
Priit blogist Profa köögipool
ja mina


Iga blogija pakkus välja ühe retsepti kaheksasse erinevasse kategooriasse - seega kokku 80 toitu, mida toidublogijad peavad oma lemmikuteks. Raamatust leiab häid suppe, maitsvaid kooke ning isegi perekonna reliikviaid, mida blogijate peres on tehtud põlvest põlve. Samuti lihtsat ja kiiret argipäeva õhtuks kui midagi erilisemat ja aeganõudvamat pidulauale. Lisaks eksootilisi retsepte, mis toodud enamasti reisidelt. Loomulikult on kõik raamatusse jõudnud toidud varustatud fotodega; pildid ikka blogijate poolt klõpistud.

Raamatus saab tutvust teha ka blogijate endiga - selge see, et meid kõiki ühendab kirg hea toidu vastu. Aga teada saab ka, mis meid blogi kirjutama ajendab, kust ammutame ideid ja inspiratsiooni, samuti jagame oma kööginippe ja naljakaid seiku mõnest äpardusest köögis.

Kuni veel raamatut poelettidel pole, saab Marju kokkupandud klipis sellega tutvust teha.

Keda aga raamat tõsisemalt huvitama hakkas, siis raamatu esitlus toimub 8. detsembril kell 17.00 Viru keskuse Rahva raamatus. Kohal nii asjaosalised ise kui ka head ja paremat maitsmiseks.

Kes aga detsembrini oodata ei kannata, siis raamatut saab juba ette tellida siit.

Datli-kookosekommid

Kui mu mälu mind ei peta, siis see "retsept" on minu blogi ajaloo kõige lühem ehk kommide tegemiseks on vaja vaid kahte koostisainet. Sellele vaatamata on tegu väärt mõttega, mille idee tegelikult sain, kui otsisin veebipoest ökomaiustusi ja leidsin need kommid. Vaadates koostist, selgus, et tegu ongi vaid datlitest ja kookosest koosnevate pallikestega. Väga lihtne - teen ise!

Datli-kookosekommid sobivad koostisainete ja töötlusprotsesside puudumise tõttu maiustuseks ka toortoidu austajatele.

Kuigi me korjasime veel täna (31.okt!) õuest kuumassikaid, metsvaarikad, karikakraid ja saialilli, tuleb kalendrisse vaadates tõdeda, et jõulud pole enam kaugel. Kommid on hea idee ka jõulukingiks või päkapikkude sussi sisse. Lastele datlite ja kookose kommi kujul serveerimine on koduse näite puhul hea idee. Võib ju olla häid päevi, kui laps võib võtta paar kommi rohkem, kui ta tavaliselt on harjunud saama :) Ikkagi komm (info laste jaoks), aga ilma suhkruta (info emmede jaoks)…

Vaja läheb:
100 g datleid
35 g kookoshelbeid

Haki datlid noaga võimalikult peenikeseks - nii, et jääks praktiliselt tükkideta kleepuv mass. Mulju näppude vahel kookosehelbed datlimassi hulka. Veereta peopesas väikesed pallikesed.