Talvine kukeseenepasta

See on tõeline kiirtoit selle kõige parimas tähenduses - valmib vähem kui veerand tunniga ning on tõeliselt maitsev ja soojendav kõhutäis. Erinevalt traditsioonilisest kiirtoidust pole see pastaroog aga ebatervislik; kaalujälgijatele pole küll soovituslik, kuid kõigile, kes muidu tervislikust toitumisest lugu peavad ning häid rasvu ei karda - soovitan soojalt.


Vaja läheb (ühele):
ca 100 g (värsket) linguine pastat
ca 50 g külmutatud ja eelnevalt praetud kukeseeni
veidi oliivõli
väike tükk võid
punt peterselli
2 tomatit
ca 10 cm jupp zuccinit
1 suur küüslauguküüs
soola
musta pipart
parmesani
ca 70 ml 35%-st rõõska koort

Kasutasin sel korral värsket (või öeldakse eesti keeles toorest?) pastat, millel on kuivast pastast veidi rohkem maitset. Panin pasta joaks vee keema ning tükeldasin tomatid, küüslaugu, peterselli ja zuccini, riivisin ka parmesani. Võtsin sügavkülmast kukeseened - need võib ka seda toitu planeerides sulada lasta, kuid mul oli see kiire improvisatsioon lõunasöögist, mida varakult ei planeerinud. Minu värske pasta vajas keetmiseks vaid 4 minutit - kohe, kui pasta potti läks, panin kuumale pannile tüki võid ja oliivõli ning sulatasin selles kukeseened; lisasin ka hakitud tomatid, suvikõrvitsad ja küüslauguküüne, maitsestasin soola ja pipraga. Kallasin keenud pasta samuti pannile ning lisasin veidi ka pastakeeduvett. Alandasin kuumust ning kallasin pannile ka vahukoore ja riivitud parmesani - segasin hoolikalt läbi. Sõin koos toorsalatiga - tõeliselt maitsev lõuna.

Ahjuõunad pohlade ja martsipaniga

Isadepäeval joonistas ja kirjutas Anee issile kaardi ning tegi koos emmega ahjuõunu pohlade ja martsipaniga.


Vaja läheb (3-4 le):
ca 6-8 talveõuna
0,5 dl pohli
ca 50-70 g martsipani
ca 30 g võid
2 spl muscovado suhkrut
1 dl kaerahelbeid

Tükeldasin õunad neljaks; ei koorinud, siis säilib vitamiine rohkem ning õunad ei lagune ahjus moosiks. Ladusime õunad vormi ning kallasime peale pohli. Anee tükeldas martsipani ning ladus õuntele. Mina hakkisin või, muscovado suhkru ja kaerahelbed ning puistasin need katteks. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes pool tundi. Väga maitsev ja tervislik magustoit, mida saab vajadusel ka koogiks teha, tehes alumiseks kihiks nt liivataigna.

Artiklitesari tervislikust toitumisest. 3. Miks eelistada mahekaupu?

Autor: Aet Trisberg

Mahetoodete tarbimine on nii Eestis kui kogu maailmas üha enam populaarsust koguv trend. Miks aga aina kasvav hulk inimesi on teinud valiku eelistada mahedalt kasvatatud toitu?

Alustuseks tuleks teha väike terminoloogiline täpsustus - sõnaliited "mahe", "öko" ja "ökoloogiline" on samatähenduslikud ning tähitavad kõik ilma sünteetiliste taimekaitsevahendite, hormoonide ja väetisteta põllumajandusest pärinevaid tooteid. Tee puhta toiduni on inimestel erinev, kel on olnud ajendiks mõni haigus, terviserisk või allergiad, kuid selge on see, et mahetoidu tervislikkusest võidavad kõik.

Mahetoidu eelised:
• Mahetoit ei sisalda keemilisi jääkaineid - see on ka mahetoidu suurim pluss ning inimeste jaoks esmane argument, miks neid tooteid eelistada. Kui tavapõllumajandus kasutab suurema saagikuse saavutamiseks keemilisi taimekaitsevahendeid ning -väetisi, siis mahepõllumajanduses on need keelatud. Mahedalt kasvatatud loomi ei vaktsineerita ega söödeta hormoone sisaldava söödaga, maheloomade- ja lindude heaolule pööratakse rõhku ning neid hoitakse vabapidamisel, toiduks pakutakse neile vaid mahesööta.

• Mahetoit ei sisalda kunstlikke E-aineid - kui tavapoodidest on raske leida toodet, millesse poleks lisatud mõnda säilitusainet, jahuparendajat, värvainet või maitsetugevdajat, nimetatuna kõiki lühidalt kui E-aineid, siis ökotoodetes on need lisaained keelatud. Inimene on harjunud aastatuhandeid sööma puhast toitu, viimastel aastakümnetel aga on toidu esialgset koostist ja välimust õpitud täiendama erinevate kunstlike ainetega - see aga pole kindlasti inimese tervise huvides. Eriti valvas tuleks olla lastele E-aineid sisaldavate toitude andmisel, kuna inimese tervisele ohutud normid on seatud täiskasvanud inimese kehakaalu arvestades ning lapse organism ei saa nende lisaainetega hakkama. Kui olla valvas ning jälgida pakendil peenes kirjas tooteinfot ning tõdeda, et meie igapäevastes toiduainetes on pea kõigis E-aineid, võib lihtsa liitmistehte tulemusena nentida, et ka täiskasvanule ohutud E-ainete normid võivad kergesti üle piiri minna, kui me E-aineid ammutame läbi päeva erinevatest toitudest.

• Mahetoit on allergiavabam - kuna mahetoidul pole ei taimekaitsevahendite ega sünteetiliste väetiste jääke, samuti pole neisse lisatud kunstlike E-aineid, siis toiduained oma esialgsel puhtal kujul on palju vähem allergiat tekitavad. Isegi väga allergeenne mari nagu maasikas võib mitte allergiat tekitada, kui see on pärit mahepõllumajandusest.

• Mahetoit on GMO-vaba - Ameerika Ühendriikides, Argentiinas ja Brasiilias laialt levinud geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kasutamine põhiliselt taimekasvatuses on veel väheuuritud valdkond, siiski on avastatud võimalikud sellest tulenevad haigused ning keskkonnariskid. GM taim saadakse selle pärilikkusinfot muutes, mis toimub geenitehnoloogilisi võtteid kasutades. Kui sordiaretus on tegelenud liigile omase pärilikkuse materjaliga, siis GMO puhul on ristamine liikidevaheline - nii nt võime me GM maisi süües saada ka maapähkligeene, kartulit süües saada kalageene jne. GMO-de kasutamisel on ka ebaeetilisi tahke, kuna nende kasutamine on vastuolus säästva maailmavaate põhimõtetega.

• Mahetoitu tarbides säästad keskkonda - kuna mahetoidu tootmiseks pole kasutatud sünteetilisi taimekaitsevahendeid ega -väetisi, mis muidu imenduvad ka pinnasesse ning rikuvad põhjavett, siis võib südamerahuga nentida, et eelistades mahetoitu, annad panuse puhtama maakera heaks. Kasutades koduhoolduses ökomärgistusega pesupulbreid ning muid puhastusvahendeid, võite samuti kindel olla, et neist ei eraldu keskkonda kahjulikke kemikaale, samuti on ökomärgistusega tooted nahasõbralikud.

• Mahetooteid tarbides toetad kohalikku põllumajandust - 2009. aasta alguse seisuga on Eestis 1245 mahetootjat, kes enamasti on väiketootjad ning suhtuvad täie tõsiduse ning südamega puhta toidu tootmisesse. Mida rohkem mahepõllumajandusega Eestis tegeletakse, seda puhtam säilib ka Eesti loodus.

• Mahetoit sisaldab rohkem vitamiine ning mineraale, samuti on mahetoit maitseküllasem - sageli on maheviljas väiksem veesisaldus ning sellevõrra suurem toitainete sisaldus. Ka on oluline maitsevahe, kui proovida nt tavapoes müüdavat kaugelt Hispaaniast imporditud tomatit või süüa Eestis mahedalt kasvatatud loomulikku päikest näinud tomateid.

• Mahemärk on garantiimärk kvaliteetsele tootele - mahepõllumajanduse nõuete täitmine on riikliku järelvalve all; Eestis kontrollib põllumajandustootjaid Taimetoodangu Inspektsioon, mahetoidu ja -sööda töötlejaid, turustajaid ja toitlustajaid Veterinaar- ja Toiduamet ning jaekaubandusel hoiab silma peal Tarbijakaitseamet. Nii Eestis kui Euroopa Liidus on mahepõllumajanduslikud tooted märgistatud vastavate märgistega. Seega on mahemärk tootel kui garantiimärk.

• Mahetoitu tarbides on parem tervis - see võtab kõik eelpooltoodu kokku - vältides toidu lisaaineid ning keemilisi taimekaitsevahendeid, teete teene oma organismile ning püsite terve.

Allikad:
http://www.eko.org.ee/gmo/images/stories/raamatud/raamat.pdf
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13151590
http://www.agri.ee/index.php?id=11861&highlight=mahemärk

Sama artikkel on üleval ka Tervitus.ee toitumisrubriigis.

Meetort

Oli see vist eelmisel talvel, kui mu ema tegi nami-nami retsepti järgi meetorti… mul on sellega vastakad tunded, see nagu maitses mulle, aga samas - selle tordi vahel oli toores hapukoor. Ja hapukoort ma teadagi kardan, ei pigem jälestan (vabandust, hapukooresõbrad) ja ma ei saanud psühholoogilise tõrke tõttu seda kooki üle paari ampsu süüa. Paar päeva tagasi mõlgutasin mõtteid teemal mida küpsetada - tahtsin midagi uut ja põnevat, midagi sellist, mida ma veel kunagi teinud pole. Ja siis mulle see meetort meenuski - ei tea, kas see oli alateadlikult sellest, et meil oli külmkapis jälle hapukooretops mille ma paari päeva pärast taas lahtitegemata ära oleks pidanud viskama (meie peres ei söö hapukoort viimasel ajal enam keegi) ning proovides sellele kasutust leida ma meetordi mõttele jõudsingi.


Vaja läheb:
3 spl mett
1,6 dl rafineerimata roosuhkrut
2 muna
5 dl nisujahu+ jahu rullimiseks
1,3 tl soodat

Täidis:
560 g hapukoort
0,75 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 spl mett

Vahustasin munad (kollane ja valge koos) tugevaks vahuks. Sulatasin potis suhkru ja mee ühtlaseks massiks ja lasin korraks keema. Segasin kuuma mee-suhkrusegu sisse järgemööda vahustatud munad, sooda ja nisujahu. Vähendasin küll nami-namis oleva retsepti koguseid ning valmistasin 2/3 suuruse koguse, kuid nisujahu läks ikka 1 dl rohkem, kui algses retseptis. Nimelt tainas oli vaja muuta rullitavaks, vähema koguse jahuga poleks see võimalik olnud. Jahutasin taina maha ning jagasin selle viieks osaks. Rullisin küpsetuspaberi peal taina õhukeseks, pidin kasutama veel jahu, et tainas taignarulli külge ei kleepuks ning tegin potikaant kasutades ühesuurused ringid (diameeter ca 20 cm). Küpsetasin iga ringi 225-kraadises ahjus 4 minutit - tõesti nii vähe, need pruunistuvad ülikiiresti. Väga kummaline tainas on see igal juhul - grammigi pole rasva, munavalged lähevad kuuma suhkru-meesegu sisse ja paras ports soodat on ka sees - ise ei julgeks küll midagi sinnakanti loogikaga kokku panna, aga kui järgiproovitud retsept on ees, siis katsetan isegi. Lasin kõikidel kihtidel jahtuda ning tegin valmis hapukoorekreemi. Mul on lapsest peale täielik hapukoorefoobia, ma ei suuda hapukoorest kaussigi pesta, rääkimata selle söömisest või nuusutamisest. Aga ma katsun sellest tasapisi jagu saada. Koogi vahele panin retseptis olevast kogusest 100 g vähem hapukoort, lisasin hapukoorele ka vaniljesuhkru, et veidi selle maitset peita. Määrisin hapukoore lusikaga koogipõhjale ning asetasin peale järgmise ratta, järgnes taas hapukoorekiht, hapukoore maitse peitmiseks niristasin kahe kihi vahele veel veidi mett. Pealmisele kihile läks hapukoor ning viimase järgijäänud ratta pudistasin käte vahel väikesteks tükkideks, puistates selle koogi peale ja külgedele. Kook peab üleöö seisma ja imenduma.

Maitseelamused järgmisest päevast… Katsudes mitte endale teadvustada, et tordi vahel on hapukoor, maitsesin seda ja tort tundus päris hea. Pole mitte aimatavatki hapukoore maitset, hapukoor pole ka välimuselt äratuntav, pigem on see muutunud nagu mingiks kreemiks. Kui hapukoort vahele määrides tundus mulle, et seda on üle mõistuse palju, siis teisel päeval torti lahti lõigates oli koor üllatavalt palju tordi sisse imendunud. Meetort väärib oma nime - maitse oli tõesti meene ning hapukoorekreem tordi vahel lausa päris maitsev. Pean tunnistama, et hapukoort oleks tõesti võinud isegi veidi rohkem olla, siis oleks tort veel mahlasem. Kuna suurendasin tainas jahu kogust, siis tainas muutus jäigemaks ning raskestirullitavaks - rullisin küll jõuga ca 2-3 mm paksused kettad, kuid ahjus kerkisid need ca 1 paksuseks - seega tundusid ka valmis koogipõhjad veidi liiga paksud (tõsi, maitset need ei rikkunud).

Kreeka pähklite, rosinate ja šokolaadiga muffinid

Anee nurus mult täna ühed muffinid välja. Vahelduseks sagedastele kohupiimamuffinitele proovisin sel korral teha kerkivaid, armsa mütsikesega, muffineid, mis eeldasid pehme nisujahu ja küpsetuspulbri kasutamist. Anee muffinite sisse läksid rosinad ja kreeka pähklid, teistele maiustajatele lisaks veel valge- ja mõrušokolaad. Need viimased olid ikka maitsvamad, seetõttu ka nende retsept.


Vaja läheb (9 tk):
100 g võid
2 muna
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2,5 dl nisujahu
2 dl piima
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl rosinaid
3 ruutu valget šokolaadi
3 ruutu mõrušokolaadi
1 dl kreeka pähkleid

Lasin võil toasoojuses pehmeneda ning vahustasin selle suhkruga, lisasin mikserdamist peatamata ükshaaval munad, seejärel vaheldumisi piima ja küpsetuspulbriga segatud nisujahu. Lõpuks segasin lusikaga tainasse veidi väiksemaks murtud kreeka pähklid, hakitud šokolaadid ja rosinad. Kallasin taina muffinivormidesse, täites need peaaegu ääreni. Panin igale muffinile peale ühe terve kreeka pähkli, kuid enamuse neist neelas tainas siiski enda sisse, üksikud jäid kuni muffinite valmimiseni pinnale. Küpsetasin muffineid 185-kraadises ahjus, kuni need muutusid kuldseks, ajaliselt umbes 30 minutit.

Lasteaia menüüst ja transrasvadest

Uurin sageli lasteaia menüüd pilguga, kas seal kasutatakse ikka puhtaid ja tervislikke tooraineid, olen sel teemal ka varmas alati kaasa rääkima. Tervise Arengu Instituut on koostanud lasteaedadele ja koolidele soovitusliku toitumiskava, mida lugedes saan isegi mina üsna rahul olla. Aga ma tean ka, et ma võin tonti näha seal, kus iga inimene ei näeks… Kui on kirjas, et lasteaias on menüüs kohupiim, siis enamus inimesi mõtleks kindlasti, et väga hea ja tervislik - mina aga tean, et kohupiimasid on erinevaid - on väga vähese rasvaprotsendiga, millest lapse organism kaltsiumi ei omasta, on säilitus- ja värvainetega, mida samuti lastele ei annaks. Ükskord uurisingi millise firma kohupiima tavaliselt lasteaias lastele antakse - köögis näidati mulle Alma "torus" kohupiimapastat. Teadsin, et sellesse on topitud säilitus- ja värvainet - mainisin seda ka lasteaia juhatajale, kes ühtlasi on lasteaia söögiga varustaja ja poole kohaga kokk - minu rõõmuks vahetati nüüd kõigil lastel Alma kohupiim alatiseks välja ning kasutatakse parema alternatiivina (samas hinnaklassis) Tere kohupiima. Ma kindlasti mõtleksin sellest ka parema ja rasvasema ökovariandi välja, kuid lasteaia tingimustes olen rahul ka sellega, kui toit on säilitusainetest vaba.

Täna hommikul läksin tegema luuret või teemal - köögis oli juhataja just ise süüa valmistamas. Olen tuttavatel kuulnud, et suurtes lasteaedades vanemaid kööki ei lasta ning erimenüü saab vaid paberitega allergik, meie kodukoha väikeses eralasteaiast lubatakse mul õnneks kaasa rääkida, kriipsutada Anee menüüs maha teatud toidud või vajadusel need asenada. Uurides, kas või on ikka piimarasvast tehtud või mitte margariin, laoti mulle külmkapist ette mõlemad variandid. Lasteaia juhataja väitis, et ostab Voimixi vahel vaid seetõttu, et seda on parem leivale määrida; oli ühtlasi ka pakendilt uurinud, et see ei sisalda kolesterooli. Seletasin siis, et kolesterool pole lasteaialapse jaoks probleem ning selle näitaja jälgimine pole ka vajalik, pigem juhtisin tähelepanu transrasvadele, säilitus- ja värvainetele. Õnneks on transrasvad viimasel ajal ühiskonnas teemaks tõstetud ja ma ei aja üksi mingit maavälist teemat, kuid paraku ei osata neid toodetest üles leida. Tegin väikse transrasvaalase teavitustöö ning palusin edaspidi lastel kasutada leivamäärdena vaid võid.

Samal õhtul...
Anee (3 a 9 kuud) küsib kodus Caesari salati peal krutoone vaadates: "Kas see sai transravsu ei sisalda?"
Naerupahvatuse saatel nendin : "Ei, see sai mitte, aga paljud saiad sisaldavad tõesti. Tegelikult ei tohiks inimesed süüa transrasvu sisaldavaid tooteid."
Tundub, et minu hommikune lasteaias tehtud teavitustöö kinnistus igal juhul minu kõrval seisnud Aneele…
Anee jätkab: "Aga miks neid saiu siis poes müüakse???"
Jään selgituse otsimisel hätta, Anee jätkab ise: "Kas pahad onud müüvad neid?"
Katsudes igati vältida inimeste sildistamist "headeks ja pahadeks", pidin nentima, et seda tehakse pigem sellepärast et müüa odavat asja võimalikult kallilt.
Kui "transrasvad" on Anee sõnavaras uus sõna, siis muid söögiga seonduvaid teemasid on suutnud ta salvestada juba varem, pakkudes oma mänguköögis nukkudele ja loomadele vaid säilitus- ja värvainevabasid toite.
Ega asjata öelda, et laps on kodu peegel...

Sügisesalat

Kui kevadisel ajal toituks ma lausa igapäevaselt salatitest, siis suveajal, mil kõikvõimalikku salatikraami kasvab ka Eestimaal, ei tundnud ma paradoksaalsel kombel salatite vastu enam erilist huvi. Tõenõoliselt on see seletatav sellega, et organism saab suvel, mil Eestis kasvab kõikvõimalikke marju ja värskeid aedvilju nii palju, vitamiine just neist allikatest. Tundub, et viimasel ajal olen aga läinud üle talvisele toitumisrežiimile - enam ei isuta suvised toidud nagu mozzrella ja basiilikuga tomatid, värske lillkapsas või suvikõrvitsaroad. Toitude kõrvale tahaks taas toorsalateid nosida, aga miks mitte süüa salatit ka põhiroana, täiendades seda mõne juustu, liha ja/või krutoonidega.


Vaja läheb:
peotäis rukolat
pool paprikat
1 lühike kurk
1/4 granaatõuna seemneid
peotäis heledaid viinamarju
pistaatsia pähkleid
mandliõli
sidrunimahla
1 tl rafineerimata roosuhkrut

Panin kausipõhja rukolalehed, lõikasin paprika õhukesteks viiludeks ning koorisin ja viilutasin ka kurgi. Koorisin granaatõuna ning nokkisin ühest veerandist välja seemned, lõikasin viinamarjad pooleks ning koorisin pistaatsia pähklid. Ladusin kõik komponendid kaussi eraldi kihtidena. Kastmeks segasin mandliõli, sidrunimahla ja suhkru ning kallasin salatile. Nii lihtne see ongi ja maitseb suurepäraselt, andes organismile rohkesti vitamiine. Mäletate - ikka 5 erinevat värvi puu- ja köögivilja päevas!