laupäev, 30. jaanuar 2016

Pitsa

Pitsa on ilmselt üks tuntumaid ja levinumaid Itaalia toite. Pole kahtlust, et just itaallased oskavad teha oma kiviahjudes parimaid pitsasid. Kindlasti pärineb mu kõige parem pitsaelamus Itaaliast ja kui järgi mõelda, siis kõige rohkem pitsat olengi söönud erinevatel reisidel just Itaalias viibides. Kuigi pitsa on pärit Napoli piirkonnast ja itaallased on toidu päritolupiirkondades üsna jäigad, saab pitsat igal pool Itaalias ning võib üsna kindel olla, et see on hästi tehtud.

Mulle on reisil olles alati tundunud, et pitsat oleks õige mõnus võtta lõunasöögiks, kui oled kusagile teel. Aga itaallased ei söö pitsat kunagi lõunasöögiks. Jah, neid tükipitsasid (pizza al taglio) saab enimkäidud kohtades väikestest putkadest, kuid tõelises pitsakohas keset päeva ahi ei köe ja pitsat ei saa. Ilmselt on sellel lisaks kultuurilisele taustale ka praktiline seletus, kuid igal juhul on selge, et itaallased on kinni oma traditsioonides ja neid ei muudeta isegi siis, kui turistirohkes kohas oleks pitsale päev läbi nõudlust.

Kui sellega suudab veel leppida, et lõunal pitsat ei saa, siis mitte kuidagi ei suuda me reisil olles kohaneda siesta olemasoluga. Ehk tavaolukorras poleks see nii häiriv, aga et reisil olles ei saa restorani minna umbes ajavahemikus 14.00 - 19.00, on probleeme tekitav. Ma pole kunagi kusagil keset päeva nii palju näljas olnud kui Itaalias! Meie söömisgraafik lihtsalt ei ühildu kuidagi nende omaga. Viimane kogemus on just nädalatagusest ajast, kui me näljasena suusamäelt tulime ja plaanisime all linnas sööma minna. Siesta! Ei saa süüa. Kõik on kinni. Ma suudan igal Itaalia reisil uuesti üllatuda – kas tõesti on igal pool siesta.

Itaalia heietustelt tagasi koduste tegemiste juurde. Küpsetan kodus ikka aeg-ajalt pitsat, kui pitsa isu väga peale tuleb. Tõsi -  kodustes tingimustes ei saa päris ehtsat Itaalia kiviahju pitsat, kuid saab teha väga hea taina ja ka tomatikastme, kasutada õiget juustu ning õppida ära mõned nipid.

Retsept, mille järgi ma pitsa tainast ja tomatikastet teen, pärineb "Jamie kodus" raamatust. Kogused on hiiglaslikud, sellest saab üle kümne pitsa. Seega kui juba pitsat tegema asud, võib sõbrad külla kutsuda. Või teine variant on järgijäänud pitsatainas küpsetada kaneelikukliteks. Kui mitu tundi ei ole soovi pitsasid küpsetada, võib loomulikult  juba algul nii pitsataina kui kastme kogust vähendada.



Pitsatainas:
1 kg nisujahu (püülijahu)
1 triiki tl meresoola
14 g kuivpärmi
1 sl suhkrut
4 sl extra virgin oliiviõli
650 ml (toa)sooja vett

Sõelu jahu ja sool puhtale tööpinnale ja tee selle keskele õõnsus. Sega kausis või kannus leige vesi, kuivpärm, suhkur ja oliiviõli; lase kuni 5 minutit seista ja paisuda ning seejärel vala segu jahu keskele õõnsusesse. Hakka kahvli abil külgedelt vähehaaval jahu lisama ja sega see vedelikuga läbi. Jätka segamist, lisades järjest rohkem jahu, kuni tainas hakkab kuju võtma. Sõtku tainas korralikult kätega läbi, kuni saad vetruva taina. Pane tainas suurde jahuga ülepuistatud kaussi kerkima ning kata kauss pealt kaane või puhta köögirätikuga. Lase kerkida olenevalt toatemperatuurist vähemalt tund aega, kuni tainas on kerkinud umbes kaks korda suuremaks.

Alternatiivne, lihtsam ja kiirem võimalus pärmitaina valmistamiseks on Kitchen Aidi mikser – lihtsalt lisa kõik koostisained mikseri segamisnõusse (pärmil lase vedelikus paisuda samuti nagu eelnevalt kirjeldatud meetodi juures), kinnita masinasse tainakonks ja lase masinal valmistada ühtlane tainas. Kerkimisega on ikka samamoodi – vähemalt 1 tund. 40-kraadises ahjus (kergitusrežiim) saab pärmitainast kiirkorras kergitada.

Tomatikaste pitsale (500 ml kastet):
veidi oliiviõli praadimiseks
4-6 küüslauguküüt
3 x 400 g purki terveid ploomtomateid
kimp värsket basiilikut
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Pitsa peale:
(pühvli)mozzarella juustu
ja muud meelepärast

Kuumuta pann, nirista pannile oliiviõli ning lisa sinna hakitud küüslauk, aga ära pruunista. Lisa pannile 3 purki ploomtomateid ja ning hauta umbes 10 minutit, samal ajal mulju tomateid pannilabidaga tükkideks. Lisa kastmele basiilikuoksad ning maitsesta kaste soola ja pipraga. Hauta veel paar minutit ning kalla kaste sõelale (sõela alla pane teine pott või pann). Suru lusikaga kastet läbi sõela, kuni sõelale jäävad vaid basiilikuoksad, küüslaugud ja veidi tomati viljakeha.

Sõelast läbipressitud kaste tõsta uuesti pliidile ning hauta madalal kuumusel ilma kaaneta veel veidi vedelikku välja, kuni kaste pakseneb ja see on paraja paksusega, et määrida pitsale katteks. Selleks kulub aega umbes 5-10 minutit.

Kui kastet peaks jääma üle, säilib see külmkapis suletud purgis umbes nädala (Jamie raamatus on kirjas, et kastet saab ka sügavkülmutada, aga seda pole ma ise proovinud).

Kui kaste ja pärmitainas on valmis, võta tainast umbes peopessa mahtuv tükk ja rulli tainas ümmarguselt lahti.

Tõsta rullitud tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kui on olemas spetsiaalne keraamiline pitsa küpsetamise alus, siis aja see ahjus kuumaks ja seejärel aseta selle peale lahtirullitud tainas (külmale plaadile pannes jääb tainas sinna kinni ja hiljem on pitsat raske kätte saada).

Mina olen küpsetanud pitsat mõlemal viisil – enamasti küpsetangi Emile Henry pitsaplaadil, aga kui on rohkem inimesi külas ja ei jõuta 12-minutilise intervalliga pitsasid ahjust oodata, küpsetan korraga nii ahjuplaadil kui pitsaplaadil.

Kata lahtirullitud pitsaalus tomatikastmega ning laota peale meelepärane kate. Õhukese taina puhul ei soovita väga rikkalikku ja niisket katet, kuna need ei jõua samaaegselt läbi küpseda. Minu lemmik on pizza Margherita ehk lihtsalt tomatikastmega ja mozzarella juustuga pitsa. Õhukesed pepperoni/salami viilud sobivad ka hästi pitsa peale ning selle peale veel juust.

Mu ahi pakub mulle "pitsarežiimi",  mis on 200-kradine temperatuur alt kuumutusega. Pitsaplaadi (või ahjuplaadi) asetan alt teisele siinile. Pitsa saab valmis umbes 12 minutiga, aga see sõltub ahjust ja küpsetusrežiimist, seega parim on ahju kõrval jälgida ja hinnata silmaga, millal on pitsa valmis.

Naudi kuumalt, kuni juust veel voolab pitsa peal.

kolmapäev, 13. jaanuar 2016

Tomati-avokaadosalat küüslauguga

Jagan ühe viimase aja lemmikuima salati retsepti, millest praegu vaimustuses olen ja mida üsna sageli valmistan. Salatis on vaid kaks põhikomponenti – tomat ja avokaado, maitseks lisan aga juurde küüslauku, mis annab salatile teravust. Praegu on avokaadod parimas olekus, tomatitest aga eelistan kirsstomateid, milles on rohkem maitset. Tomatite maitset annab intensiivistada koos soolaga sõelal nõrutamine.

Vaja läheb:
1 küps avokaado
ca 12 kirsstomatit
1 väike küüslauguküüs
ca 1/3 tl meresoola
musta pipart
külmpressitud oliiviõli

Lõika kirsstomatid pooleks, pane sõelale ning puista peale ca 1/3 teelusikatäit meresoola. Sega tomatid soolaga läbi ja jäta sõelale nõrguma. Selline meetod jäi mulle silma ühest Jamie Oliveri raamatust ning mul on selle salati esialgne kuju ka blogis olemas. Kogu sool ei jää tomatite külge, vaid nõrgub osaliselt koos tomatimahlaga välja ning muudab tomatid maitseküllasemaks. Eriti hea on seda meetodit kasutada talviste tomatite puhul. Jäta tomatid sõelale nõrguma ca 10ks minutiks.

Samal ajal poolita avokaado, eemalda seeme, lõika noaga viljaliha sisse risti rästi lõiked ning urgitse viljaliha lusikaga koore seest välja. Pressi küüslauguküüs läbi küüslaugupressi. Pane kaussi nõrgunud tomatid, avokaado ja küüslauk, maitsesta värskelt jahvatatud pipraga ning nirista salatisse ka külmpressitud oliiviõli. Sega salat läbi ja serveeri kas liha või kala juurde.

teisipäev, 22. detsember 2015

Jõulukeeks kuivatatud puuviljadega

Kuivatatud puuviljadega keeksid sobivad hästi jõululauale magustoiduks. Selles keeksis on sees kohe õige palju puuvilju, mida on eelnevalt alkoholis leotatud. Keeks peaks seisma vähemalt paar päeva (kuni paar nädalat) külmkapis ja imenduma, siis tulevad maitsed eriti hästi esile ja keeks muutub mahlasemaks.

Ma olin algul skeptiline selliste pikalt säilitatavate küpsetiste suhtes, sest ma hindan pea kõikide toitude juures nende värskust. Mulle on seni tundunud, et keeks on kõige parem siis, kui see on ahjust tulnud, koorik on krõbe ja see on vaid kergelt maha jahtunud. Olen aga näinud retsepte, kus keeks tuleb fooliumisse mässida, külmkappi panna ja mitmeks nädalaks ära unustada. Ikka see katsetamine ja uute nippide teadasaamine on see, mis seda pikalt seisvat keeksi enne jõule küpsetama ajendas.

Selle retsepti alge on Nami-Namis, aga ma olen selles veidi nisujahu asendanud pähklijahuga ja suhkrukogust vähendanud, samuti pisut tehnikat muutnud. Mulle tundus, et mida kauem keeks seisab, seda magusamaks see läheb, seega teise satsi küpsetasin juba vähendatud suhkrukogusega. Antud kogus suhkrut retseptis on juba vähendatud (algselt 200 g).


Vaja läheb:
600 g kuivatatud puuvilju (ploomid, rosinad, aprikoosid, jõhvikad)
2 dl rummi või Amarettot

250 g võid
4 muna
100-150 g suhkrut
200 g nisujahu
75 g sarapuupähkli jahu (jahvata ise kas kohviveskis või saumikseri purustajas)
2 tl küpsetuspulbrit

Tükelda suuremad kuivatatud puuviljad, kalla neile peale rumm ja jäta üheks ööks imenduma (või kui plaanid keeksi küpsetada õhtul, siis pane puuviljad likku hommikul). Mina kasutasin keeksis kuivatatud ploome, kuivatatud aprikoose, kuivatatud jõhvikaid ning tumedaid ja heledaid (suuri) rosinaid.

Umbes tund enne keeksi küpsetamist tõsta või toasoojusesse, mõõda pool suhkrukogusest ja kalla või peale. Kui või on toasoe, mikserda see koos suhkruga ühtlaseks massiks. Lisa või-suhkrusegusse munakollased ning vahusta mass segamini.

Teises anumas vahusta munavalged ülejäänud suhkrukogusega. Sega kokku ka nisujahu, küpsetuspulber ja sarapuupähkli jahu (kui ei soovi pähklijahu kasutada, asenda see nisujahuga). Sarapuupähkli jahu saab ise valmistada – purusta sarapuupähklid kas kohviveskis või köögikombaini/saumikseri purustajas. Kalla segatud kuivained vahustatud või segusse ning sega ühtlaseks. Lisa alkoholis leotatud puuviljad, sega veelkord. Viimasena sega tainasse vahustatud munavalged ning kalla tainas võiga määritud suuremasse keeksivormi. Sellest kogusest tuleb 1,5kg-ne keeks.

Küpseta keeksi esimesed 15 minutit 200-kraadiga, seejärel 45 minutit 175-kraadiga ning viimased 15 minutit 160-kraadiga. Lase keeksil jahtuda, mässi fooliumisse ja tõsta külmkappi imbuma. Keeks muutub iga päevaga aina mahlasemaks ja magusamaks.

neljapäev, 17. detsember 2015

Kookostrühvlid nagu Bounty šokolaad

Mulle jäi ühe rootslase blogist (Söta saker) silma isetehtud Bounty šokolaad. Bounty on üks neist šokolaadidest, mis meenutab mulle 1990-te alguse lapsepõlve, vaba maailma võlusid ja sellega kaasnevaid välismaa šokolaade nagu Snickers, Mars, Twix ja Bounty. Aga nagu rootslase blogist lugesin, jääb ka tema jaoks Bounty vaimustus samasse perioodi. Vaevalt tänapäeva lapsed seda vaimustust jagavad, kuigi see šokolaad on ka praegu poelettidel.

Millegipärast kõnetas mind see kodutehtud Bounty uuesti, kui seda meelde tuletati. Kookos maitseb mulle igal kujul. Kogused timmisin ise ja algselt retseptis olnud piimašokolaadi asemel kasutasin 56%-list mõrušokolaadi. Vormisin neist hoopis ümmargused pallikesed ja tegin sellised ühe-ampsu trühvlid. Maitsesid tõesti nagu Bounty.

Vaja läheb (15 tk):
100 g kookoshelbeid
100 g kondenspiima
100 g 56%-list mõrušokolaadi

Mõõda kaussi võrdne kogus kookoshelbeid ja kondenspiima. Sega mass ühtlaselt kleepuvaks ning aseta vähemalt tunniks külmkappi. Veereta jahutatud kookosmassist pallikesed. Sulata šokolaad vesivannil ning kasta kookospallid kahe lusika abil šokolaadi sisse (korraga pane šokolaadi sisse vaid 2-3 palli, et need sulama ja lagunema ei hakkaks). Pane trühvlid fooliumiga kaetud pinnale tahenema ning puista trühvlite peale kookoshelbeid. Säilita trühvleid külmkapis.

teisipäev, 15. detsember 2015

Metspähklitega šokolaadikook

Harva, ikka väga harva tuleb ette, et ma midagi magusat, kohe sellist päris kooki küpsetan. On toimiv tõetera, et küpsetamisest hoidumine on parim viis, kuidas mitte (liigset) magusat süüa. Aga nüüd detsembri keskel, kui mul koolis paus ja aega jälle veidi rohkem kodus toimetada, olen jõudnud juba üsna palju küpsetada. Piparkoogitainas on valmis, osa juba lastega koos äragi küpsetatud. Jõulukeeks on ootel ja sünnipäevakook õele ka tehtud.

See õe sünnipäevakook sai üks õige tummine šokolaadikook. Sees ohtralt kakaod ning vahel ja peal šokolaadikreem. Ühegi teravilja jahu tainas pole, selle asemel on metspähklijahu, mis annab koogile mõnusa pähklise maitse. Ja ega koogi pealgi pole pähklitega koonerdatud. Retsept pärineb raamatust "Maailma parimad koogid" (Roger Pizey).

21 cm läbimõõduga kook/ 12 tükki:
50 ml vett
25 g kakaopulbrit
½ pikuti poolitatud vanillikauna
110 g võid
110 g suhkrut
3 muna
85 g sarapuupähklijahu
½ tl küpsetuspulbrit

Kaunistuseks:
75 g sarapuupähklilaaste

Kreem:
110 g 70%-list šokolaadi
120 ml 35% rõõska koort
40 g tükeldatud võid


Aja vesi keema, lisa kakaopulber ja sega ühtlaseks pastaks, lisa sisse ka vanilliseemned. Jäta segu jahtuma.

Tõsta või toasoojusesse, lisa võile kolmandik suhkrukogusest. Vahusta, kui see on muutunud pehmeks. Lisa vahustatud võile munakollased ning jätka vahustamist. Jahvata sarapuupähklid jahuks - purusta sarapuupähklid kas kohviveskis või köögikombaini/saumikseri purustajas. Nüüd sega või-suhkru-munasegusse pähklijahu ja jahtunud kakaopasta.

Vahusta munavalged ülejäänud suhkrukogusega ja sega tainasse.

Vala tainas kas keskmise suurusega keeksivormi või 21 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi (vormi ääred määri võiga). Kuna kook tuleb hiljem horisontaalselt keskelt lahti lõigata, ei tohiks kook olla liiga õhuke.

Küpseta kooki 45 minutit 170-kraadises ahjus. Lase jahtuda ja lõika keskelt pooleks.

Rösti pähkleid ahjus ca 10 minutit. Lõika pähklid viiludeks nii palju, kui see noaga võimalik on. Aga võib kasutada ka lihtsalt purustatud pähkleid (kuigi esimesed jäävad efektsemad).

Valmista šokolaadikreem koogi peale ja vahele. Sulata või, lisa selle sisse šokolaad ning nirista ettevaatlikult vahukoor. Kuna tooraine erinevate temperatuuride tõttu võib šokolaad tükki tõmmata, on soovitav vahukoor eelnevalt kuumutada ja siis sulašokolaadile lisada. Määri kreem lahtilõigatud koogi vahele, külgedele ja peale. Puista koogi peale ja külgedele ka röstitud sarapuupähkliviilud. Lase koogil jahtuda ja serveeri külmkapikülmalt. Šokolaadikook sobib hästi kange kohvi või musta teega.

esmaspäev, 16. november 2015

Plov lambalihaga

Paljudel toitudel on olemas n-ö originaalversioon või "see õige" variant, kuidas ja millest seda toitu täpselt tehakse. Mulle tundub, et ka plov on üks sellistest toitudest, kuigi selle erinevaid variatsioone on eri maades liikvel päris mitmeid. Need tuletised ei pruugi sugugi kehvemad olla, lihtsalt teistmoodi. Mul on endalgi blogis üks eestipärane plovi retsept, mis meil on aeg-ajalt ikka menüüs.

Seekordne plovi retsept on lambalihaga, nagu ka originaal, kuid muus osas ei ole ma näpuga järge ajanud, pigem kasutasin toorainet, mis tundus maitsekombinatsiooni sobivat ning mida kodus leidus. Meile see versioon maitses ning seetõttu tasus ka retseptina talletamist.

Lambaliha on müügil turgudel, aga ka ökopoed ja Rimi taluosakond pakuvad pakendatud kujul mahetalle erinevaid tükke. Vaakumisse pakendatuna on lihal üsna pikk säilivusaeg ning üks tükk lambaliha on hea vahel varuks külmkapis hoida nendeks päevadeks, kui poes ei käi.

Vaja läheb:
400 g lambaliha (nt talle kaelakarbonaad)
2 keskmise suurusega (erivärvilist) paprikat
2 keskmise suurusega sibulat
4 küüslauguküünt
jupp tšillipipart või kuivatatud tšillihelbeid
õli hautamiseks
ca 500 g suureteralist riisi
vett
ca 3 sl tomatipastat või ketšupit
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
värsket koriandrit

Lõika lambaliha ca 2x2 cm tükkideks. Kalla paksupõhjalisse potti õli nii palju, et põhi oleks kaetud ning prae lambalihatükke mõni minut kõrgel kuumusel. Alanda kuumust ning hauta lambaliha umbes 45 minuti, vahepeal segades ja jälgides, et liha liiga ei pruunistuks, vaid hauduks pehmeks. Lõpus lisa lihale ka soola ja pipart.

Liha haudumise ajal valmista ette toidu ülejäänud komponendid. Haki paprika, sibul, küüslauk ja tšilli. Lisa (45 min) haudunud lihale järgemööda hakitud köögiviljad ning ka (pestud) riis. Kalla potti keeva vett nii palju, et riis ja liha oleks kaetud ning keeda, kuni riis saab valmis. Vajadusel lisa keetmise ajal veel vett. Maitsesta plov soola ja musta pipraga ning lisa ka veidi tomatipastat või ketšupit. Serveerimisel lisa plovile värsket koriandrit.

kolmapäev, 28. oktoober 2015

Tatra-seemneküpsised (jahu- ja suhkruvabad)

Tatra-seemneküpsised on taas sarjast "tervislikud maiustused" ning need on jahu- ja suhkruvabad. Suhkrule püüan küll tervislikumaid alternatiive leida, kuid ma ei väldi põhimõtteliselt teravilju ega glueeni (nagu praegu moes on).

Rafineeritud jahust on vitamiini- ja mineraalainerikkamad terved kruubid. Nii kasutan ka neis küpsistes jahu asemel tatrakruupi. Soovitan kasutada just röstimata toortatart (kodumaine tatar saadaval nii ökopoodides kui supermarketites), mis on vähem töödeldud ning mille maitse sobib küpsetistesse kuidagi paremini kui pruun tatar. Kindlasti ei ole need küpsised rasvavaesed, kuigi sinna on lisatud vaid 1 tl oliiviõli – seemnetes ja pähklites on palju rasva, kuid need on head rasvad, mida organism vajab.


Vaja läheb:
50 g toortatart (röstimata beeži värvi tatar)
30 g kõrvitsaseemneid
20 g päevalilleseemneid
20 g maapähkleid
20 g rosinaid
10 g seesamiseemneid
1 tl oliiviõli
ca 50 g mett või agaavisiirupit

Pese tatar ja leota seda vees umbes 15 minutit, et tatra kruup veidi pehmeneks. Mõõda kaussi seemned, pähklid ja rosinad. Ei pea näpuga järge ajama, millist seemet mitu grammi täpselt sai, vabalt võib mõne ära jätta või lisada hoopis mõnda muud seemet/pähklit või rosina asemel mõnda teist kuivatatud puuvilja. Üldised proportsioonid on kaks osa seemneid-pähkleid-rosinaid ja üks osa tatart.

Leotatud tatar kurna ja lisa kaussi ülejäänud toorainele. Nirista peale veidi oliiviõli (aga tõesti vaid veidi, muidu jäävad küpsised liiga tuntavalt rasvased) ning mesi (või agaavisiirup). Sega mass läbi ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile madalad pätsikesed. Küpseta 160-kraadises pöördõhuga ahjus (seemnete ja pähklite rasvu pole soovitav liiga kõrges kuumuses küpsetada) ca 13-15 minutit. Järgi, et ei pruunistuks, vaid muudaks vaid kergelt värvi. Lase jahtuda, et küpsised taheneks. Küpsised on üpris pudisevad, kuna ainus sidusaine neis on mesi/agaavisiirup.

teisipäev, 20. oktoober 2015

Röstitud peet kinoa ja feta juustuga

Vahel tundub pärast nädalavahetust, et tahaks midagi kergemat, midagi ilma lihata ja väherasvast. Mõte liigub köögiviljade peale.

Meie aias on juurviljad veel peenras, et need püsiks kauem krõmpsud ja värsked. Lippan õue ja toon ühe jääkülma peedi, et see ahjus ära röstida. Plaanin teha röstitud peeti, millele lisan kinoad ja feta juustu. Kuna sellest valmib külm toit, mille peal on õlikaste, käsitlen seda salatina.


Vaja läheb (2-le):
2 keskmist peeti
ca 50 g kinoad (kuivaine kaal)
ca 50-70 g feta juustu
värsket pune
oliiviõli
palsamiäädikat või “Naršarab” granaatõunakontsentraati
meresoola (helvestena)
värskelt jahvatatud musta pipart

Lõika peedist õhukesed viilud, piserda peale oliiviõli ning puista peediviiludele soolahelbeid. Rösti peete 160-kraadises ahjus ca pool tundi. Jahuta peediviilud.

Keeda kinoa vähese veega ja jäta kinoa al dente. Kinoa kõvadus varieerub ning sellest sõltub ka keetmisaeg. On oluline, et salati jaoks jääks kinoa kindlasti al dente ehk seda ei tohi liiga pehmeks keeta. Reeglina on punane kinoa kõvem ja vajab pikemat keemiseaega, kuid vahel on ka kollane kinoa üsna kõva (äkki on erinevad sordid, kuigi näevad välja samasugused). Silma järgi on toorel kujul raske hinnata, kaua kinoa keetmiseks aega kulub, seega tasub kinoad aeg-ajalt maitsta. Jahuta keedetud kinoa.

Tõsta taldrikule röstitud peediviilud, kinoa ja feta juust. Puista peale väikeseid pune lehekesi ning jahvata musta pipart. Nirista salatile ka oliiviõli ning palsamiäädikat (või “Naršarab” granaatõunakontsentraati).

teisipäev, 6. oktoober 2015

Kookosküpsised

Kui siin blogis ringi vaadata, on näha, et kunagi tegelesin ma küpsetamisega oluliselt rohkem. Praegu aga küpsetan midagi magusat väga harva ning kui, siis peab see olema tõesti tervislik. Uskuge, see mõjub kehakaalule (ja laiemalt tervisele) ainult positiivselt.

Magusa söömine on minu jaoks väga südamelähedane teema. Õigemini küll see, kuidas saaks magusat, eelkõige just suhkrut, vähem süüa. Ma jälgin ja valin väga, millist magusat ma ise söön ja suunan ka oma lapsi. Õnneks ei isuta mind koogid ega tordid absoluutselt ning ma ei pea neist tahtejõuga eemale hoidma. Küll aga maitsevad mulle šokolaad ja vahel ka küpsised.

Ise küpsiseid tehes saab tooraine kujundada võimalikult tervislikuks – alates sellest, et kogu tooraine on mahe kuni erinevate rasvade ja suhkrute valikuni välja. Neis kookosküpsistes pole näiteks ühtegi jahu kasutatud. Magusainena lisasin kookosküpsistesse kookossuhkrut, aga kui seda parajasti kodus pole, võib selle asendada ka roosuhkruga. Kaalusin ka kookosrasva kasutamist, kuid mulle meeldib küpsistes just või maitse.

Küpsised on pea alati palju lihtsamini ja kiiremini valmivad kui igasugused koogid. Need kookosküpsised on kohe eriti lihtsad, kuna toorained tuleb vaid kokku segada, ahjuplaadile tõsta ja 10ks minutiks ahju pista.

Vaja läheb (25 tk):
1 muna
30 g (kookose)suhkrut
120 g kookoshelbeid
40 g võid

Klopi muna koos suhkruga lahti (päris vahule ajada pole vaja). Lisa kookoshelbed ning sega läbi. Viimasena sega massi sisse toasoe või ning sega tainas ühtlaseks. Tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed pätsikesed ning küpseta küpsiseid 180-kraadiss ahjus 10 minutit.

Fotodel oleva Iittala Kastehelmi sarja sain kingituseks Iittalalt. See armas vaakumkaanega purk on eriti hea just küpsiste lühiajalisel hoiustamisel, kuna küpsised kipuvad muidu laual seistes endasse õhuniiskust imama ja pehmeks minema.

teisipäev, 29. september 2015

Kaks lihtsat pirukat - parmesani-suvikõrvitsapirukas ning ahjutomati ja Västerbotteni juustuga pirukas

Need kaks pirukaretsepti on sarjast “mida pakkuda ootamatule külalisele” – valmivad umbes poole tunniga, on lihtsad, aga ahvatlevad.

Parmesani-suvikõrvitsapiruka retsept on Nami-Namist; peaks seal olema lausa legendaarsete retseptide seas, aga see polnud mind millegipärast varem kõnetanud. Kuni sain seda maitsta ühel sünnipäeval ja see kooslus võlus mind (mitte, et ma varem poleks teadnud, et parmesan ja suvikõrvits on ideaalsed kaaslased). Ja veel lehttainapõhjal! Mulle tegelikult väga maitsevad lehttainaküpsetised, aga mõistetavatel põhjustel hoian ma neist eemale ning luban neid endale haruharva. Kui lehttainast ostan (jah, võib ka ise valmistada, kuid see on pikk ja tüütu protsess), siis valin ilma transrasvadeta variandi (pakendil märgitus suurelt, et see on võiga).

Teine pirukas, ahjutomati ja Västerbotteni juustuga, valmib kiiresti vaid juhul, kui ahjutomatid on juba eelnevalt valmis tehtud. Need ahjutomatid on meil nii lemmikud, et olenemata tehtud kogusest, on neid ikka vähe. Neid sobib panna risoto peale, samuti süüa koos kinoga, aga ka lihtsalt niisama purgist nokkida. Pirukaidee sündis üsna juhuslikult, kui olin valmistamas parmesani-suvikõrvitsapirukat ning tomatite purk seisis mul seal samas kapi peal. Intensiivse maitsega ahjutomatile lisasin tugevamaitselise Rootsi päritolu Västerbotteni juustu (Västerbottensost), mida müüakse pea iga suuremas kaupluses ka Eestis. Västerbotteni juust on pärit Põhja-Rootsist samanimelisest maakonnast ning see juust on Rootsis väga levinud ja armastatud. Västerbotteni juust on laagerdunud umbes aasta ning selle maitse on veidi parmesani meenutav, kuid mõrkjama alatooniga. Västerbotteni juustu tekstuur on aga pehmem ja teralisem kui parmesanil. Seda kasutatakse pirukate küpsetamisel, aga ka näkileivaga (knäckebröd) söömiseks. Minul on see juust pea alati (nagu ka parmesan) külmkapis olemas. Tehniliselt ei tohiks ma küll Fortet nimetada parmesani juustuks, kuid võtan õiguse kalduda korrektsusest kõrvale ja räägin Fortest (mis on minu arvates sama hea kui päris paremani juust) kui parmesanist.

Parmesani-suvikõrvitsapirukas:
400 g (võiga) pärmi lehttainast
150 g toorjuustu (nt Tere)
100 g parmesani juustu
ca 350 g suvikõrvitsat (1 peenike suvikõrvits)
2 küüslauguküünt
meresoola
musta pipart
oliiviõli

Võiga pärmi-lehttainas on sügavkülmutatuna pakis nelja väikese lehena. Lehti ei soovita rullida, sest vigastamata lehttaina kihid kerkivad paremini. Tõsta lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile umbes veerand tunniks sulama. Samal ajal riivi juust ning lõika terava noaga suvikõrvitsast (soovitavalt noor ja peenike) õhukesed laastud. Pane viilutatud suvikõrvist kaussi, lisa maitseks veidi oliiviõli, soola ja pipart ning hakitud küüslauguküüned.

Lõika lehttainaplaatidele kerge sisselõige ja tekita n-ö äär, kuhu täidist ei pane. Lõikepinnast seespool kata tainas toorjuustuga (nt puust võinoaga on hea määrida, kui tainas veel täiesti sulanud pole). Raputa toorjuustu peale umbes 2/3 riivitud parmesanist ning lao juustukihi peale maitsestatud suvikõrvitsaviilud. Küpseta pirukat 200-kraadises pöördõhuga ahjus olenevalt piruka kogusest ja ahju eripärast ca 22-25 minutit. Jälgi, et ääred ei kõrbeks. Umbes 10 minutit enne valmimist lisa peale ülejäänud parmesanikogus. Pirukas on parimas olekus, kui see on kergelt maha jahtunud, aga selle maitse ja tekstuur kannatavad kvaliteedis juba mõne tunni möödudes.

Alternatiivina võib küpsetamiseks kasutada ka pikka ja kitsast lahtikäivat pirukavormi, kuhu tainaplaadid samuti ideaalselt mahutuvad.


--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Järgmise piruka kiire valmistamise eelduseks on ahjutomatite olemasolu. Soovitav on neid valmistada korraga kohe suurem kogus, et jätkuks ka teiste toitude tarvis. Antud kogus on sobilik sellele pirukale.

Ahjutomatid oliiviõlis:
400 g kirsstomateid
külmpressitud oliiviõli
2 küüslauguküünt
kuivatatud basiilikut
kuivatatud pune
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
½ tl rafineerimata roosuhkrut

Poolita kirsstomatid. Lao tomatid lõikepind ülespidi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta madalal kuumusel (110 kraadi) 2 h. Maitsesta tomatid hakitud küüslauguküünte, kuivatatud basiiliku, pune ning soola, suhkru ja pipraga. Kalla tomatite peale külmpressitud oliiviõli ning vajadusel säilita purgis.

Ahjutomati ja Västerbotteni juustuga pirukas:
400 g (võiga) pärmi lehttainast
1 plaaditäis ürtidega ahjutomateid oliiviõlis (kaal toorelt ca 400 g)
ca 150 g Västerbotteni juustu

Tõsta lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile umbes veerand tunniks sulama. Samal ajal riivi Västerbotteni juust. Lõika lehttainaplaatidele kerge sisselõige ja tekita n-ö äär, kuhu täidist ei pane. Lõikepinnast sissepoole puista riivitud Västerbotteni juustu ning lao juustu peale ahjutomatid. Küpseta pirukat 200-kraadises pöördõhuga ahjus olenevalt piruka kogusest ja ahju eripärast ca 22-25 minutit. Jälgi, et ääred ei kõrbeks.

neljapäev, 17. september 2015

Neerupirukad

Kui ma Liivimaa Lihaveiselt paki sain, olid seal lisaks esiselja ja bavette' tükile ka maheveise neerud. Ma ei ole kunagi neerudest toitu valmistanud! Ausalt öeldes ei tuleks ma ise selle peale, et kõigi teiste ahvatlevate lihaveise tükkide kõrval osta sügavkülmutatud maheveise neer. Neerudest millegi maitsva valmistamine oli minu jaoks paras väljakutse, aga mulle meeldib, kui vahel peab mõne toidu õnnestumiseks põhjalikku eeltööd tegema ja palju lugema.

Sukeldusin umbes 40-50 aasta tagustesse kokaraamatustesse ja uurisin, mida sel ajal neerudest tehti. Praegusaja kokaraamatutest ju naljalt subproduktide retsepte ei leia, aga vanasti kasutati loom ninast sabani ära ja iga perenaine pidi oskama midagi ette võtta ka looma siseelunditega. Neeruretsepte on vanades kokaraamatutes arvestatav kogus, aga tuleb tunnistada, et üksi neist polnud minu jaoks isuäratav.

Kuna meil oli ees sünnipäevale minek, kuhu igaüks pidi söögipoolist kaasa võtma, mõtlesin, et küpsetaks neerupirukaid.

Neerupirukad on toit, mis praegusajal pole väga tuntud, küll aga mäletavad sellist toitu vanemad inimesed. Koos neerudega on nende pirukate sees ka hautatud köögivilju ning koheva pärmitaina sees moodustavad need tervikliku maitsekombinatsiooni.

Neerude maitse on kõige lähemal maksa maitsele. Kellele maks meeldib, see hindab tõenäoliselt ka neerupirukaid.

Täidis:
500 g maheveise neeru
õli praadimiseks
1 punane paprika
1 suurem mugulsibul
2 küüslauguküünt
ca 20 cm jupp porrulauku
tšillit (taluvuse järgi)
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart


Pärmitainas (pärmitaina retsept Angeelika Kangi raamatust "Ahjusoe"; suhkrukogust vähendatud):
250 ml piima
90 g võid
25 g pärmi
35 g suhkrut
500 g nisujahu

1 muna (pirukate määrimiseks)


Esmalt pane neerud külma vette likku ning leota neid umbes 1-2 tundi.

Järgmisena valmista pärmitainas. Kuumuta piim käesoojaks (ca 37 kraadi) ning lisa piima sisse ka või ja lase sellel sulada. Pane suurde anumasse pärm, sool ja suhkur ning hõõru, kuni pärm muutub suhkruga koos vedelaks. Kalla käesoe piim sulanud pärmi hulka ja sega läbi. Sega vähehaaval juurde jahu. Sõtku tainast, kuni see on ühtlane ja tuleb kausi küljest lahti. Lihtsam ja kiirem viis on tainas valmistada KitchenAidi mikseriga – sel juhul teeb kogu sõtkumistöö ära masin. Raputa sõtkutud tainapalli peale veidi jahu ning kata anum rätikuga. Lase tainal kerkida olenevalt toatemperatuurist umbes 1 tund. Tainas peab olema saavutanud kerkides 2-3-kordse koguse.

Nüüd valmista pirukatäidis – see koosneb neerudest ja köögiviljadest. Neerud on kurrulised ning nende sees on peenikesed kanalid. Neerude seest kanaleid ja kelmeid ei sööda. Eralda neerude kurrud ükshaaval ning lõika väikesteks, ca 1x1 cm, tükkideks. Tükelda ka paprika, sibul, küüslauk, porrulauk ja tšilli väikesteks tükkideks.

Nirista haudepotti veidi õli, lisa hakitud köögiviljad ning hauta madalal kuumusel ca 5-7 minutit. Tõsta hautatud köögiviljad kõrvale. Kalla kuuma haudepotti veidi rohkem õli ning pane tükeldatud neerud hauduma. Hauta neere aeg-ajalt segades ning soola ja pipraga maitsestades umbes 45 minutit. Ca 5 minutit enne valmimist lisa ka hautatud köögiviljad neerude juurde potti ja hauta kõike koos. Jahuta valminud segu.

Kerkinud pärmitainas rulli laiali. Vajuta rullitud tainasse ümmarguse (piruka)vormi või klaasiga ringid. Tõsta iga ringi keskele täidist ning pigista ääred kinni. Kui on kodus pirukavorm, siis saab piruka ääred kinnitada selle abiga.

Tõsta täidisega pirukad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes nende vahele kerkimisruumi. Määri pirukad pealt munaga ning lase enne ahju panemist ca 10-15 minutit kerkida. Küpseta pirukaid 200-kraadises ahjus ca 15 minutit.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

pühapäev, 6. september 2015

Lihaveise bavette

“Liha ei pea sööma palju, aga kui süüa, siis juba kvaliteetset,” on Liivimaa Lihaveise moto. See ühtib täielikult minu põhimõtetega tervislikust toitumisest ja kattub ka reaalsete isudega. Ma ei vaja liha iga päev, aga ma tahan vahel head liha. Kui ma mõtlen heast lihast, siis ma mõtlen kindlasti just veiselihast. Täpsustusena olgu öeldud, et veiseliha all mõtlen ma lihaveist (jätame kõik muu “veiseliha” silti kandva odava liha mängust välja).

Minu lihaelamused erinevatest restoranidest või ka kodugrillilt on seotud praktiliselt eranditult just veiselihaga. Äsja möödunud suvest meenub Milano Expol Uruguai restoranis söödud antrekoodi lõik – see rasvasilmadega pikitud liha tekitas suus nii vägevaid maitsepahvakaid, et see meenub eredalt veel kolm kuud hiljem. Justkui suudaks ma sellele tagasi mõeldes sama maitse kusagilt mälust üles leida ja seda uuesti kogeda. Oh! ja ah!, see veiserasv! Nagu sisaldaks veiserasv õnnehormoone. Või siis Helsingis Gaijin'is söödud Anguse veis, mida me valisime ühe väga erilise õhtusöögi lõpetuseks kahepeale magustoiduks (pigem siis magustoidu asemel). Milleks kook!? Me pole kumbki erilised magusainimesed ja eelistame iga kell süüa pigem ühe käigu rohkem soolast kui võtta söögikorra lõpetuseks magustoit.

Kodus grillides on meie lemmiktükk lihaveise tri-tip. Mida paksema rasvakihiga, seda parem, aga üldiselt on rohumaa lihaveise liha väherasvane. Reeglina kannab Liivimaa Lihaveise liha ökomärgistust, aga vahel on neil mõni partii maisisilo peal kasvanud veiseid, kelle rasvakiht on oluliselt paksem kui rohusööjatel (sel juhul pole lihal ökomärgistust). Tri-tip’i grillimisest  olen kirjutanud ka ühes varasemas blogipostituses.

Sel suvel avastasin tri-tip’i kõrval ühe teise eriliselt hea lihaveise lõike, mida kutsutakse bavette. Seda tegelikult tänu Liivimaa Lihaveisele, kes mulle selle tüki maitsmiseks ja katsetamiseks saatis. Bavette on nähtava kiuga õhuke ja taine lõige, mis saadakse veise kõhu keskosast. Kui vaadata erinevaid veiseliha lõikusskeeme, siis neid liigitusi on väga erinevaid ning alati seda lõikusskeemilt ei leiagi. Ja ega seda alati ka eraldata, sest selline lõige on üsna uus avastus.

Peab tõdema, et bavette kättesaadavus on suhteliselt nigel, nagu ka üldse lihaveise kättesaadavus. Lihaveise müügikohti on vähe ning kõik lõiked pole igal pool saadaval. Mina ostan lihaveist Nõmme turu müügikohast. Kui on tahtmine mingi kindel tükk saada, siis tasub see kolmapäeviti ette tellida ning reedel saabub kaup. Kontaktid on Liivimaa Lihaveise kodulehel.

Bavette tüki suurus varieerub suuresti – olen näinud ca 600-grammiseid tükke, aga ka 1,4-kg-st bavette lõiget, kuid bavette on alati õhuke. Kui tükk on liiga suur, olen selle poolitanud ja kahes osas küpsetanud. Grillile mahub suur tükk ka tervelt, poolitamisvajadus tekib just pannil küpsetades.

Bavette tükki võib grillida või pannil küpsetada. Olen proovinud mõlemat ning mulle meeldib rohkem malmpannil küpsetamine. Arvan, et olulist osa mängib just malmpann, kuna see läheb väga kuumaks. Ma ei saa garanteerida, et teistel õhukesepõhjalistel pannidel sama tulemus välja tuleb – seega, kui on kodus malmpann, siis proovi liha küpsetada kindlasti sellega.

Rohumaa lihaveise puhul on oluline, et ei tapaks ära liha algupärast maitset. Põhiliseks maitsestajaks olgu sool ja pipar ning kergelt võib mõnda maitsenüanssi juurde anda. Tri-tip’i tüki olen ma alati paar tundi enne grillimist soola ja pipraga maitsestanud, aga bavette on nii õhuke lihas, et seda ei pea oluliselt enne küpsetamist maitsestuma panema. See maitsestamise nüanss on öeldud pigem selleks, et kui on kiire ja ei jõua varem maitsestada, pole hullu – bavette saab ka alles pannil maitsestada ja see töötab. Kui on aega rohkem võib lihale soola panna juba siis, kui see paar tundi enne küpsetamist toatemperatuurile soojenema võtta.

Kuigi bavette paistab toorest peast välisel vaatlusel üsna õrn liha, on see tegelikult tugevakoelisem, aga kindlasti mitte kummine. On oluline teada, et veiseliha kvaliteeti ei hinnata kindlasti mitte vaid selle pehmuse ja suussulavuse järgi. Aga on ka oht, et bavette muutub kummiks, kui see seest täisküpseks küpsetada. Või kui lõigata liha lahti valest otsast. Liha tuleb kindlasti lahti lõigata ristikiudu.

Nagu alljärgnevast valmistamisõpetusest selgub, valmib lihaveise bavette vähem kui viie minutiga. On imestamisväärne, kui lühikese ajaga saab kodus valmistada midagi nii maitsvat. Kuigi küüslauk ja tüümian käivad pannil vaid hetke, pole need väheolulised ja annavad mõlemad lihale äratuntava maitsenüansi.

Liha kõrvale pakuks ma midagi minimaalselt - nt vokitud brokoli või lillkapsas. Aina enam olen hakanud hindama puhast lihaveise maitset ning mulle meeldib, et kui ma söön veiseliha, siis ma keskendungi sellele. Kindlasti ei pakuks veiseliha kõrvale süsivesikut kartuli või riisi näol. Ja salat jälle tundub sellise veiseliha kõrvale kuidagi liiga toores. Inimese maitsemeeled arenevad pidevalt, kui on tahtmine neid treenida. Neid saab ära lollitada rämpsu ja magusaga, aga neid saab ka õpetada hindama midagi eriti head.


Vaja läheb:
ca 500 g lihaveise bavette tükk
maitse järgi meresoolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
õli praadimiseks
1 küüslauguküüs
ca 10 väikest oksa värsket tüümiani
ca ¼ sidruni koor
ca 10 g võid

Puhasta veiseliha kelmetest, aga jäta kindlasti alles rasv, mis annab lihale maitset. Puista lihale veidi meresoolahelbeid ja jäta tükk ca paariks tunniks toatemperatuurile, et liha soojeneks. Kuna bavette lõige on õhuke ja küpseb vaid mõned minutid, siis on oluline, et enne kuumale pannile panemist poleks liha liiga külm (muidu ei jõua lühikese ajaga kuumus liha keskele).

Soovitav on liha küpsetada malmpanniga, kuna malmpann läheb kuumemaks kui tavaline kerge ja õhukese põhjaga pann. Pann tuleb ajada hästi kuumaks, nii, et juba tossu hakkab tulema, siis hakkab liha kohe korralikult praadima ega jää pannil hauduma.

Kalla kuumale pannile õli nii palju, et kogu panni põhi oleks kaetud. Lisa lihale vajadusel veel meresoolahelbeid ning jahvata peale musta pipart. Soola lisa pigem rohkem ja pipart pigem vähem, et tuua esile liha naturaalne maitse. Prae (umbes poolekilost) lihatükki ca 2 minutit ühelt poolt ning keera ümber. Viska pannile rasva sisse tüümianioksad, pane kahvli otsa poolik küüslauguküüs ning hõõru liha küpsenud poolt küüslauguga, samal ajal nirista lusikaga liha kõrvalt rasva liha pealmisele kihile. Viimasena lisa pannile tükk võid ja riivi veidi sidrunikoort ning nirista lusikaga veel rasva liha peale. Teist poolt küpseta kokku sama kaua kui esimest, seega liha maitsestamine küüslaugu, tüümiani ja sidruniga peab käima väga kiiresti. Liha peab jääma seest kindlasti roosa, küpsusaste medium või veidi alla selle.

Tõsta liha alusele, lase ca 3-5 minutit rahuneda, et liha mahlad jääks kinni ega voolaks lõigates maha. Bavette (nagu ka mitme teise veidi tugevama kiuga tüki puhul) lahtilõikamisel on äärmiselt oluline nüanss – liha tuleb alati lahti lõigata ristikiudu. Liha kiud tuleb purustada, et liha poleks nätske nagu kumm. Samuti ei tohi liha üle küpsetada, kuna ka siis muutub liha liiga nätskeks. Lõika lihast õhukesed (max 1 cm) viilud ning soovi korral nirista pannilt lahtilõigatud lihale veel rasva. Bavette lõikeid sobib nautida nii kuumalt kui külmalt.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

kolmapäev, 26. august 2015

Soe suvikõrvitsasalat vürtsikate krevettidega

Tõenäoliselt kõik, kellel on kodus mõni suvikõrvitsataim, “võitlevad” praegu suvikõrvitsauputusega, kuna isegi üksainus taim suudab vilju produtseerida sellisel kiirusel, et raske on nende tarbimisega sammu pidada. Eriti, kui meespere suvikõrvitsaid toiduks ei tunnista. Ma ei tea, mis teema meestel nende suvikõrvitsatega on või vastupidu vaadates – ehk ei mõista mehed, mis teema naistel nende suvikõrvitsatega on, et nad neid neid terve suvelõpu söövad.
Nii need suvikõrvitsad sirguvad; iga paari päeva tagant uus.

Suvikõrvitsa vilju tasub korjata siis, kui need on veel peenikesed ning ca 20 cm pikkused, siis on nende maitseomadused ka kõige paremad ning seemned pole sees veel jõudnud suureks kasvada. Olen märganud, et ka pelgalt ühe ööga võib suvikõrvits kasvada nii palju, et alamõõdulisest suvikõrvitsast võib järgmiseks päevaks sirguda juba veidi liiga jäme isend. Üldiselt olen aga sel aastal suutnud oma suvikõrvitsakasvatust pidevalt seirata ja nende kasvu pidurdada puhtalt sellega, et korjan nad väiksena ära, aga jätan viljad terrassile varjulisse kohta õuetemperatuurile. Säilivad ilusti ja ei närtsi.
Sellised õhukesed laastud saab suvikõrvitsast juurviljakoorijaga.

Meie pere suvetoidu klassika on hakkliha-juustukattega suvikõrvitsad (neid püüan ka teha ikka pigem väikeste suvikõrvitsatega) ning neid söövad osaliselt isegi meie pere mehed. Vahel aga tahaks midagi uut, midagi kerget ja kiiret, kui jooksen päeval aia ja toa vahet. Küüslauk-tšilli-petersell on kindel ja toimiv maitsekombinatsioon krevettidele, aga proovin seda ka suvikõrvitsaga ning liidan sinna juurde need samad vürtsikad krevetid. Ei mingit saia krevettide juurde, lihtsalt suvikõrvits. Kes toidugruppide järgi dieeti peab, siis puhtalt paleo. Nimetagem seda siis soojaks salatiks või vokiroaks, aga roa olemus jääb ikka samaks – kiirelt kuumust näinud vürtsikad krevetid ja suvikõrvits.

Vaja läheb (2-le):
1 väike suvikõrvits (ca 20 cm pikkune)
ca 20 tiigerkrevetti
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun (sõltuvalt tšilli tugevusest võid kogust vähendada)
punt peterselli
võid ja/või oliiviõli praadimiseks
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Viiluta suvikõrvits juurviljakoorijaga õhukesteks laastudeks. Haki tšilli, küüslauk ja petersell peenikeseks. Puhasta krevetid või kui kasutad sügavkülmutatud puhastatud krevette, siis sulata need.

Kuumuta pann, lisa pannile kas vaid oliiviõli või oliiviõli ja killuke võid, lisa 2/3 küüslaugu ja tšilli kogusest ning kohe ka krevetid. Prae paar minutit, sega, puista peale meresoola ja jahvata värsket pipart ning viimasena lisa 2/3 peterselli kogusest. Tõsta krevetid kaussi. Samale pannile nirista veel veidi oliiviõli (kui pann on liiga kuivaks jäänud), lisa ülejäänud tšilli ja küüslauk ning tõsta pannile suvikõrvitsalaastud. Sega suvikõrvitsalaaste kuumal pannil mitte kauem kui 1 minut, maitsesta soola, pipra ja peteselliga ning tõsta serveerimisnõudesse. Suvikõrvits ei tohi jääda liiga löts, vaid peab säilitama kergelt pringi oleku. Kuna kuumana suvikõrvits nö küpseb edasi, eemalda see pannilt pigem varem kui hiljem. Suvikõrvitsa peale tõsta vürtsikad krevetid. Naudi soojalt.

esmaspäev, 17. august 2015

Sealiha marinaad sojakastme ja sinepiga

Vahel on tarvis grillõhtuks valmistada mõnda sellist liha, mida söövad ka konservatiivsema maitsega inimesed. Sea kaelakarbonaad sobib sellistel puhkudel ideaalselt tooraineks ning lihale tuleb teha vaid marinaad.

Proovisin sel korral sealihale sojakastme ja sinepiga marinaadi, jätsin liha pea terveks ööpäevaks külmkappi marineerima ning järgmisel õhtul läks grillimiseks. Sööjad kiitsid.

Vaja läheb:
1,5 kg sea kaelakarbonaadi
ca 2,5 dl õli
0,75 dl sojakastet
0,75 dl valge veini äädikat
1 sl Dansukkeri Demerara suhkrut
värskelt jahvatatud musta pipart
soola
4 tl Põltsamaa sinepit
3 mugulsibulat
soovi korral maitserohelist (nt tilli ja/või peterselli)

Lõika kaelakarbonaad ca 3x3 cm suurusteks tükkideks. Alternatiivina šašlõkitükkidele võib lõigata ka õhukesed viilud ristikiudu, mida saab grillida grillresti vahel. Pane klaas- või metallnõusse lõigutud lihatükid. Marinaadi tegemisel ei ole soovitav kasutada plastmassnõud, kuna happeline äädikas reageerib plastmassiga. Kalla lihatükkidele õli, veiniäädikas, sojakaste ja mudi lihatükid ühtlaselt läbi. Puista marinaadile ka demerara suhkrut, musta pipart ja veidi soola (arvesta, et sojakaste on ise soolane). Mõõda välja sinepi kogus ning kanna see ühtlaselt lihatükkidele ja mulju liha veelkord läbi. Viimasena lisa marinaadile lõigutud mugulsibulad ja soovi korral ka värsked ürdid.

Jäta marinaad seisma vähemalt paariks tunniks kuni üle öö. Kui soovid kiiremat tulemust, suurenda veiniäädika kogust, mis pehmendab ja annab lihale kergelt hapukat maitset.


reede, 7. august 2015

Kreeka salat

Olen praegu täielikult Kreeka salati lainel, kuna põhiline tooraine tuleb enda aiast ja kasvuhoonest – kõik see on nii värske ja maitsev! Just hea tooraine teebki Kreeka salati imeliseks. Ma ei väsi kiitmast enda kasvatatud kasvuhoonetomatite maitset. See pikk ettevalmistusaeg, mis algas juba märtsi lõpus, on lõpuks ära tasunud (kindlasti mitte rahaliselt, ikka emotsionaalselt) ja kasvuhoonest saab noppida eri värvuse, suuruse ja mahlasusega tomateid. Kui meenutan varasemaid aastaid, siis juuli lõpus olen teinud juba korralikku kogust tomateid talveks sisse; sel külmal suvel aga hakkasid juuli lõpus tulema esimesed tomatid võileiva peale ja sel nädalal jagub neid juba ka salatiks. Kurgid on ka pärast pikka kiratsemist hoo sisse saanud ja tundub, et ühe ööga kasvab sõrmejämedusest kurgist täisküps kurk. Paprikataimed on sel aastal aga hiigelmõõtudes.

Lisaks olen vaimustuses sellest, et õppisin hiljuti sööma toorest (kuumtöötlemata) sibulat. Ja mulle kohe tõeliselt maitseb sibul Kreeka salatis koos krõmpsuva kurgi ja paprika ning mahlase tomatiga.

Minu lemmik salatikaste praegusel ajal on külmpressitud oliiviõli, valge veini äädika (või sidrunimahla) ja täisterasinepi kooslus. Lisaks veidi suhkruroosiirupit, et tasakaalustada hapusust. Kasutan seda kastet erinevate salatite juures ja väga hea on see ka Kreeka salatiga.

Vaja läheb (2-le):
1-2 keskmist lihatomatit
peotäis (erinevat värvi) kirsstomateid
3 lühikest kurki
1 punane sibul
½ paprikat
näpuotsaga meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
150-200 g Feta juustu
(lisa soovi korral ka häid oliive)

Täisterasinepiga salatikaste:
3 sl külmpressitud oliiviõli
1 sl valge veini äädikat või sidrunimahla
½ tl täisterasinepit (sinepiseemned pole purustatud)
1 tl Dansukkeri suhkruroo siirupit

Viiluta tomat, kurk ja paprika ning pane need laiapõhjalisse kaussi. Punane sibul viiluta kas õhukesteks viiludeks või tõmba sellest juurviljakoorijaga õhukesed laastud (sibul hoia kahvli otsas, nii ei vigasta sõrmi), lisa ka see salatile. Tükelda Feta juust ja lisa see salati peale. Jahvata salatile värskelt musta pipart ning puista vaid õige veidi soola (Feta juust on soolane).

Sega kokku salatikaste – kalla väikesesse purki vajalik kogus külmpressitud oliiviõli, valge veini äädikat (või sidrunimahla), täisterasinepit ja suhkruroo siirupit. Sulge purk kaanega ning loksuta salatikaste ühtlaselt kreemjaks. Nirista salatikaste salatile.


Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.