kolmapäev, 26. august 2015

Soe suvikõrvitsasalat vürtsikate krevettidega

Tõenäoliselt kõik, kellel on kodus mõni suvikõrvitsataim, “võitlevad” praegu suvikõrvitsauputusega, kuna isegi üksainus taim suudab vilju produtseerida sellisel kiirusel, et raske on nende tarbimisega sammu pidada. Eriti, kui meespere suvikõrvitsaid toiduks ei tunnista. Ma ei tea, mis teema meestel nende suvikõrvitsatega on või vastupidu vaadates – ehk ei mõista mehed, mis teema naistel nende suvikõrvitsatega on, et nad neid neid terve suvelõpu söövad.
Nii need suvikõrvitsad sirguvad; iga paari päeva tagant uus.

Suvikõrvitsa vilju tasub korjata siis, kui need on veel peenikesed ning ca 20 cm pikkused, siis on nende maitseomadused ka kõige paremad ning seemned pole sees veel jõudnud suureks kasvada. Olen märganud, et ka pelgalt ühe ööga võib suvikõrvits kasvada nii palju, et alamõõdulisest suvikõrvitsast võib järgmiseks päevaks sirguda juba veidi liiga jäme isend. Üldiselt olen aga sel aastal suutnud oma suvikõrvitsakasvatust pidevalt seirata ja nende kasvu pidurdada puhtalt sellega, et korjan nad väiksena ära, aga jätan viljad terrassile varjulisse kohta õuetemperatuurile. Säilivad ilusti ja ei närtsi.
Sellised õhukesed laastud saab suvikõrvitsast juurviljakoorijaga.

Meie pere suvetoidu klassika on hakkliha-juustukattega suvikõrvitsad (neid püüan ka teha ikka pigem väikeste suvikõrvitsatega) ning neid söövad osaliselt isegi meie pere mehed. Vahel aga tahaks midagi uut, midagi kerget ja kiiret, kui jooksen päeval aia ja toa vahet. Küüslauk-tšilli-petersell on kindel ja toimiv maitsekombinatsioon krevettidele, aga proovin seda ka suvikõrvitsaga ning liidan sinna juurde need samad vürtsikad krevetid. Ei mingit saia krevettide juurde, lihtsalt suvikõrvits. Kes toidugruppide järgi dieeti peab, siis puhtalt paleo. Nimetagem seda siis soojaks salatiks või vokiroaks, aga roa olemus jääb ikka samaks – kiirelt kuumust näinud vürtsikad krevetid ja suvikõrvits.

Vaja läheb (2-le):
1 väike suvikõrvits (ca 20 cm pikkune)
ca 20 tiigerkrevetti
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun (sõltuvalt tšilli tugevusest võid kogust vähendada)
punt peterselli
võid ja/või oliiviõli praadimiseks
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Viiluta suvikõrvits juurviljakoorijaga õhukesteks laastudeks. Haki tšilli, küüslauk ja petersell peenikeseks. Puhasta krevetid või kui kasutad sügavkülmutatud puhastatud krevette, siis sulata need.

Kuumuta pann, lisa pannile kas vaid oliiviõli või oliiviõli ja killuke võid, lisa 2/3 küüslaugu ja tšilli kogusest ning kohe ka krevetid. Prae paar minutit, sega, puista peale meresoola ja jahvata värsket pipart ning viimasena lisa 2/3 peterselli kogusest. Tõsta krevetid kaussi. Samale pannile nirista veel veidi oliiviõli (kui pann on liiga kuivaks jäänud), lisa ülejäänud tšilli ja küüslauk ning tõsta pannile suvikõrvitsalaastud. Sega suvikõrvitsalaaste kuumal pannil mitte kauem kui 1 minut, maitsesta soola, pipra ja peteselliga ning tõsta serveerimisnõudesse. Suvikõrvits ei tohi jääda liiga löts, vaid peab säilitama kergelt pringi oleku. Kuna kuumana suvikõrvits nö küpseb edasi, eemalda see pannilt pigem varem kui hiljem. Suvikõrvitsa peale tõsta vürtsikad krevetid. Naudi soojalt.

esmaspäev, 17. august 2015

Sealiha marinaad sojakastme ja sinepiga

Vahel on tarvis grillõhtuks valmistada mõnda sellist liha, mida söövad ka konservatiivsema maitsega inimesed. Sea kaelakarbonaad sobib sellistel puhkudel ideaalselt tooraineks ning lihale tuleb teha vaid marinaad.

Proovisin sel korral sealihale sojakastme ja sinepiga marinaadi, jätsin liha pea terveks ööpäevaks külmkappi marineerima ning järgmisel õhtul läks grillimiseks. Sööjad kiitsid.

Vaja läheb:
1,5 kg sea kaelakarbonaadi
ca 2,5 dl õli
0,75 dl sojakastet
0,75 dl valge veini äädikat
1 sl Dansukkeri Demerara suhkrut
värskelt jahvatatud musta pipart
soola
4 tl Põltsamaa sinepit
3 mugulsibulat
soovi korral maitserohelist (nt tilli ja/või peterselli)

Lõika kaelakarbonaad ca 3x3 cm suurusteks tükkideks. Alternatiivina šašlõkitükkidele võib lõigata ka õhukesed viilud ristikiudu, mida saab grillida grillresti vahel. Pane klaas- või metallnõusse lõigutud lihatükid. Marinaadi tegemisel ei ole soovitav kasutada plastmassnõud, kuna happeline äädikas reageerib plastmassiga. Kalla lihatükkidele õli, veiniäädikas, sojakaste ja mudi lihatükid ühtlaselt läbi. Puista marinaadile ka demerara suhkrut, musta pipart ja veidi soola (arvesta, et sojakaste on ise soolane). Mõõda välja sinepi kogus ning kanna see ühtlaselt lihatükkidele ja mulju liha veelkord läbi. Viimasena lisa marinaadile lõigutud mugulsibulad ja soovi korral ka värsked ürdid.

Jäta marinaad seisma vähemalt paariks tunniks kuni üle öö. Kui soovid kiiremat tulemust, suurenda veiniäädika kogust, mis pehmendab ja annab lihale kergelt hapukat maitset.


reede, 7. august 2015

Kreeka salat

Olen praegu täielikult Kreeka salati lainel, kuna põhiline tooraine tuleb enda aiast ja kasvuhoonest – kõik see on nii värske ja maitsev! Just hea tooraine teebki Kreeka salati imeliseks. Ma ei väsi kiitmast enda kasvatatud kasvuhoonetomatite maitset. See pikk ettevalmistusaeg, mis algas juba märtsi lõpus, on lõpuks ära tasunud (kindlasti mitte rahaliselt, ikka emotsionaalselt) ja kasvuhoonest saab noppida eri värvuse, suuruse ja mahlasusega tomateid. Kui meenutan varasemaid aastaid, siis juuli lõpus olen teinud juba korralikku kogust tomateid talveks sisse; sel külmal suvel aga hakkasid juuli lõpus tulema esimesed tomatid võileiva peale ja sel nädalal jagub neid juba ka salatiks. Kurgid on ka pärast pikka kiratsemist hoo sisse saanud ja tundub, et ühe ööga kasvab sõrmejämedusest kurgist täisküps kurk. Paprikataimed on sel aastal aga hiigelmõõtudes.

Lisaks olen vaimustuses sellest, et õppisin hiljuti sööma toorest (kuumtöötlemata) sibulat. Ja mulle kohe tõeliselt maitseb sibul Kreeka salatis koos krõmpsuva kurgi ja paprika ning mahlase tomatiga.

Minu lemmik salatikaste praegusel ajal on külmpressitud oliiviõli, valge veini äädika (või sidrunimahla) ja täisterasinepi kooslus. Lisaks veidi suhkruroosiirupit, et tasakaalustada hapusust. Kasutan seda kastet erinevate salatite juures ja väga hea on see ka Kreeka salatiga.

Vaja läheb (2-le):
1-2 keskmist lihatomatit
peotäis (erinevat värvi) kirsstomateid
3 lühikest kurki
1 punane sibul
½ paprikat
näpuotsaga meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
150-200 g Feta juustu
(lisa soovi korral ka häid oliive)

Täisterasinepiga salatikaste:
3 sl külmpressitud oliiviõli
1 sl valge veini äädikat või sidrunimahla
½ tl täisterasinepit (sinepiseemned pole purustatud)
1 tl Dansukkeri suhkruroo siirupit

Viiluta tomat, kurk ja paprika ning pane need laiapõhjalisse kaussi. Punane sibul viiluta kas õhukesteks viiludeks või tõmba sellest juurviljakoorijaga õhukesed laastud (sibul hoia kahvli otsas, nii ei vigasta sõrmi), lisa ka see salatile. Tükelda Feta juust ja lisa see salati peale. Jahvata salatile värskelt musta pipart ning puista vaid õige veidi soola (Feta juust on soolane).

Sega kokku salatikaste – kalla väikesesse purki vajalik kogus külmpressitud oliiviõli, valge veini äädikat (või sidrunimahla), täisterasinepit ja suhkruroo siirupit. Sulge purk kaanega ning loksuta salatikaste ühtlaselt kreemjaks. Nirista salatikaste salatile.


Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

teisipäev, 4. august 2015

Maitsestamata jogurt chia seemnete ja suvemarjadega

Minu jaoks on maitsestamata jogurt chia seemnetega ja erinevate marjadega olnud umbes pool aastat üks lemmikumaid ja sagedasemaid hommikusööke (idee ühest Mari-Liisi blogipostitusest). Ma olen nimelt see inimene, kel hommikuti pole üldse isu ja süüa suunan vaid väga väikese koguse ja väga väheseid toite. Millegipärast on need toidud just piimatooted, mida ma hommikuti süüa tahan.  Olin aastaid sõltuvuses Pajumäe rosinatega kohupiimakreemist, samuti meeldib mulle väga Farmi koorene jogurt murakatega. Aga need mõlemad sisaldavad liiga palju suhkrut.

Kui ma talvel oma toidus suhkru kogust hakkasin vähendama, otsisin ka hommiksöögiks alternatiive. Lihtne oleks ju asendada magusad piimatooted maitsestamata jogurti ja marjadega või hoopis keefiriga tehtud kamaga, aga mul on lapseeast saati totaalne tõrge hapude piimatoodete vastu. See on midagi analoogset, nagu osadel inimestel on blokk seest punase veiseliha või sinimerekarpide vms vastu.

Maitsestamata jogurti saab ka suhkrule alternatiivsete magusainete nagu mee või agaavisiirupiga magusaks muuta, kuid enamasti ei rahulda mind Eesti jogurtite tekstuur. Olen saanud väga häid maitsestamata jogurteid Rootsis ja Hispaanias, mis ei ole nii hapud nagu Eesti maitsestamata jogurtid ning ka nende tekstuur on ideaalne – siidine ja täpselt õige paksusega. Eesti jogurtid on enamasti kas liiga vedelad või siis tärklise või želatiiniga paksendatud. Need abiained aga ei anna minu arust ideaalset tulemust. Olen läbi proovinud tõenäoliselt enamik Eestis müüdavaid maitsestamata jogurteid ning mu lemmik on Tere Natural maitsestamata jogurt, mille tekstuuri aitavad veidi parandada chia seemned.

Chia seemnetega saab jogurtit paksemaks muuta, kuna chia seemned eraldavad želeetaolist massi, mis jogurtit paksendab. Chia seemned ise aga maitset ei anna. Chia seemned on üks nn supertoitudest, sisaldades märkimisväärse koguse oomega-3 rasvhappeid, kiudaineid ja antioksüdante. Neid soovitatakse süüa just paisutatuna. Chia seemneid müüakse enamikes ökopoodides, aga olen neid näinud ka suurtes poodides kuivatatud puuviljade letis.

Chia seemnete kogusega ja samuti ajaga saab jogurti paksust reguleerida. 1 tl chia seemneid 1 dl jogurti kohta öö otsa hoides + 2 tl agaavisiirupit on minu välja timmitud kogus, mis mulle kõige rohkem maitseb. Kui on jogurtit tarvis kiiremini, siis lisa chia seemneid veidi rohkem.

Olen oodanud selle postitusega just vaarikaajani, kuna minu lemmik on chia seemnetega jogurt koos vaarikatega. Vaarikate all mõtlen metsvaarikaid või tavalisi aedvaarikaid, kuid mitte neid turul müüdavaid tumepunaseid tugeva tekstuuriga marju, mida ka vaarikateks nimetatakse. Teine lemmik on sama jogurt vähemagusa kirsimoosiga. Talvel sobivad jogurtile peale panemiseks ka sügavkülmast võetud kergelt sulanud vaarikad, mis pole veel kuju kaotanud.


Vaja läheb:
1 dl maitsestamata jogurtit
1 tl chia seemneid
1-2 tl agaavisiirupit (või vedelat mett)
vaarikaid või teisi meelepäraseid marju

Sega maitsestamata jogurti hulka chia seemned ja agaavisiirup (või vedel mesi). Lase seista vähemalt paar tundi kuni üleöö. Serveerimisel pane peale meelepäraseid värskeid marju. Proovi kindlasti ka vaarikatega!

reede, 31. juuli 2015

Risotto Milanese / Safranirisoto

Risotto Milanese ehk safranirisoto on üks väga erilise maitsega risoto, mis on pärit, nagu nimigi viitab, Milanost. Põhimaitse annab risotole safran, samuti tuleb safranist imeilus kuldkollane värvus.

Viibisime suve algul Itaalias Lombardia maakonnas ning Risotto (alla) Milanese oli restoranide menüüdes üsna sageli. Sõin ja olin vaimustuses. Kuigi olin sellest kuldkollasest risotost varem teadlik, polnud seda millegipärast varem kusagil söönud ega ka ise teinud. Nüüd, kui Itaalias sain maitse suhu, tegin risotot ka kodus.

Safran on kalleim vürts maailmas, aga seda kulub vaid õige vähe. Safranile iseloomulik maitse on terav ja veidi mõrkjas. Kindlasti ei tasu safraniga üle pingutada, muidu rikub see toidu maitse. Kui risotole jao kaupa puljongit lisada, tundub, et see ei muutu algul nii kuldkollaseks nagu tahaks (ära lisa safranit juurde!), aga värvi avanemine toimub järk-järgult ning lõpuks on risoto sama kuldkollane nagu juuresoleval pildil.

Vaja läheb (3-4-le):
2 mugulsibulat
25g võid praadideks + 10 g võid maitsete viimistlemiseks
1,5 dl valget veini
3 dl (Arborio) risotoriisi
0,5 tl safranit
ca 1-1,2 l kana- või veisepuljongit (võib teha ka puljongifondist)
ca 70 g parmesani juustu
soovi korral veidi värsket peterselli ja murulauku

Esmalt valmista puljong. Risotto Milanese (safranirisoto) tegemiseks sobivad nii kana- kui veisepuljong. Olen proovinud mõlemaga, väga olulist maitsevahet ei jää, kuna safran ise on nii tugevamaitseline. Spetsiaalselt risoto jaoks puljongi keetmine on piisavalt tülikas ja aeganõudev, seega valmista supipuljongit veidi rohkem (ja hoia tarvitamiseni sügavkülmas) või valmista puljong puljongifondist. Risoto tegemiseks kuumuta puljong üles ning lisa kuumale puljongile safraniniidid, et need annaks puljongile värvi.

Tükelda mugulsibulad ning hauta neid madalal kuumusel võis ca 3-4 minutit. Tõsta kuumust ning lisa ristotoriis, sega pidevalt umbes minut. Lisa valge vein, sega riisi ning lase sellel aurustuda. Lisa risotole umbes 1/5 puljongikogusest. Valmistamise käigus lisa puljongit pidevalt osade kaupa ja lisa uus kogus, kui eelmine on riisi sisse keenud. Risoto tegemise juures on oluline selle valmistamise protsess – et saada kreemjas risoto, tuleb seda valmistamise käigus pidevalt segada ning puljongit lisada osade kaupa. Keeda risotot pakil näidatud aja, kuid jälgi, et riis jääks ikka al dente ehk ei keeks liiga pehmeks. Kui riis on peaaegu valmis, lisa parmesan ja väike tükk võid, soovi korral ka hakitud petersell; sega ja lase kaane all umbes minut tõmmata. Risoto peab jääma kreemjas ja veidi vedel, kindlasti aga mitte liiga kuiv. Risoto valmistatakse üheks toidukorraks; risotot üles soojendades ei saavuta kunagi samasugust tekstuuri nagu esmasel valmistamisel. Serveerimisel jahvata risotole peale musta pipart ning soovi korral ka maitserohelist (nt murulauku).

esmaspäev, 27. juuli 2015

Maasika-tšillimoos

Mulle tundub, et enamik väikeste laste emasid teevad moose ja muid hoidiseid öösel või hilistel õhtutundidel, kui lapsed on magama pandud. Mäletan enda lapsepõlvest, kui hommikul ärgates oli laua peal kümneid ja kümneid hoidistega purke, mis olid sinna öösel “tekkinud”. Keedan nüüd minagi moose oma uneaja arvelt, kuid selliseid koguseid, nagu mu ema kunagi valmistas, mina teha ei suuda. Ja ega pole vajadustki nii paljuks, kuna minu lapsepõlve ajal oli hoidistamine oluliselt suurema osatähtsusega talvisel toidulaual kui praegu. Ja pealegi, mu ema jaoks tundub hoidistamine ikka veel nii loogilise osana toiduainete säilitamisest, et osaliselt varustab ta oma õuna- ja kirsikompottidega ka meie pere.

Maasikahooaja lõpul jagan ühe uue avastuse – maasika ja tšilli koosluse – see on ühteaegu magus ja terav. Maasika-tšillimoos pole tüüpiline pannkoogimoos, vaid pigem sobib juustumoosiks. Veel jõuab väikese koguse viimastest magusatest maasikatest moosiks keeta!

Tavalise suhkruga keetes kipub maasikamoos tulema liiga vedel, kuna maasikas sisaldab vähe pektiini. Pektiin on looduslik tarretav aine, mida tööstuslikult toodetakse tsitruseliste- ja õunakoortest ning lisatakse moosisuhkrule. Maasika-tšillimoosi keetmisel kasutasingi moosisuhkrut. Moosisuhkrus sisalduv pektiin toimib paksendajana ning ühtlasi kulub moosisuhkrut tavalisest suhkrust vähem, kuna see tarretab moosi juba ka oluliselt väiksema kogusega kui nö moosi põhiretsepti (2 kg marju, 1 kg suhkrut) järgi suhkrut lisades. Ma ise pole küll kunagi seda “põhiretsepti” kasutanud, kuna selline moos on minu arvates liiga magus.

Tšilli kogus moosi sees sõltub nii tšilli teravusest kui ka inimese enda tšillitaluvusest. Seega peaks igaüks moosi sisse mineva tšilli koguse ise paika timmima moosi enne valmimist maitstes.


Vaja läheb:
500 g maasikaid
100 g Dansukkeri moosisuhkrut
20 g seemnetest puhastatud tšillipipart (kaal ilma seemnete ja sabata)

Puhasta maasikad ja tšilli ning pane need potti (lõikuda pole tarvis). Keeda maasikaid ja tšillit madala kuumusel (vajadusel lisa tilk vett) kokku 15 minutit. Umbes poole keetmise ajal lisa juurde moosisuhkur. Valmis moos püreesta saumikseriga ning pane puhastesse ja kuumutatud (soovitavalt väikestesse) purkidesse.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

esmaspäev, 20. juuli 2015

Aasiapärane salat veiselihaga

Lihaveise esiselja tükk on lõigatud kaela ja antrekoodi vahelt (vaata lõikusskeemi). See on suhteliselt pehme koega liha ja ei vaja pikalt küpsetamist. Liivimaa Lihaveis pakendab esiselja tükid umbes 1 kg suurustena ning tükkide struktuur võib olla erinev. Kui ma esiselja tüki pakendist välja võtsin ja sellele peale vaatasin, tundus mulle, et selles tükis on kahte erinevat tüüpi liha – üks osa on hästi taine ja ilma kelmeta, teine veidi rasvasem. Kohe tundus, et sellest saab kaks erinevat toitu.

Õrnema ja taisema poole lõikasin õhukesteks viiludeks ning plaanisin sellest teha kiire küpsetamisega lisandi salatile. Rasvasemalt poolelt lõikasin välja kelmed (need peaks alati enne söömist lihalt eemaldama) ning lõikasin liha väikesteks tükkideks, hautasin madala kuumusel ca veerand tundi ja kasutasin liha plovis. Plovi valmistan ma sealiha asemel ikka aeg-ajalt veiselihast; varem olen kasutanud plovi valmistamiseks lihaveise potiprae tükki, mis vajab aga veidi kauem hautamist. Plovi retsepti leiab varasemast blogipostitusest, nüüd aga jagan ühe uue salati retsepti. Seekord olen salatile lähenenud pisut teistmoodi – tegu pole traditsioonilise toorsalatiga, vaid enamik komponente on kergelt kuumtöödeldud ja seejärel maha jahutatud. Aasiapärase hõngu annab salatile tšilli-ingveri-laimimahla kombinatsioon.


Vokitud veiseliha salati juurde (3-4-le):
ca 300-400 g tükk lihaveise esiseljast
praadimiseks oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart
tšillit (maitse järgi)
ca 1 cm jupp ingverit

Lõika veiselihast imeõhukesed viilud. Tükelda tšilli ja ingver peenikeseks (ingveri võib ka riivida).  Kuumuta (vokk)pann, nirista pannile õli ning prae lihatükke pidevalt segades max 5 minutit. Vahepeal maitsesta liha musta pipra, tšilli ja ingveriga ning niisuta sojakastmega (arvesta, et sojakaste on soolane ning eraldi soola pole lihale seetõttu vaja). Jahuta liha.

Salat:
1 väiksem brokoli
1 punane paprika
1 kollane paprika
oliiviõli
2 küüslauguküünt
meresoola
kaks peotäit rukola salatit
1 punane sibul

Alusta salati valmistamist brokoli ja paprika kuumtöötlemisega. Kuumtöötlemise eesmärgiks on tuua neis viljades esile rohkem maitset. Aga vilju ehmatan kuumusega vaid korraks, et need säilitaks oma krõmpsu tekstuuri ega kaotaks vitamiine. Eralda brokoli õisikuteks ja viiluta nii punane kui kollane paprika. Tükelda küüslauk väikesteks tükkideks. Kuumuta pann, nirista pannile oliiviõli, lisa küüslauk ning kohe ka paprika. Sega pidevalt; ja kui paprika juba säriseb, lisa ka brokoli, maitsesta vähese soolaga. Piisab kõigest 1-minutilisest kuumutamisest; seejärel jahuta viljad maha.

Samal ajal valmista salatikaste – selleks pane kõik salatikastme komponendid kaanega suletavasse purki (tšilli ja ingver haki peenikeseks) ja loksuta segamini.

Salatikaste:
1 laimi mahl
külmpressitud oliiviõli (2x rohkem kui laimimahla)
ca 2 tl (vedelat) mett
1 sl sojakastet
tšillit
ingverit

Nüüd on salati jaoks kõik eeltööd tehtud ja saab asuda salatit kokku segama. Pane kaussi rukolalehed, õhukeselt viilutatud punane sibul (sibulat saab hästi õhukeselt viilutada juurviljakoorijaga, kui panna sibul kahvli otsa ja selle küljest tükke kaapida), jahutatud paprikaviilud ja brokoliõisikud ning kalla peale salatikaste. Sega salat läbi ja viimasena lisa liha. Tõsta salat serveerimiseks taldrikule või kaussi.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

kolmapäev, 1. juuli 2015

Rukkiküpsised

Rukkiküpsiste idee sain Haapsalus jalutades, kui astusin sisse Müüriääre pagariärisse ja sain seal maitsta rukkiküpsiseid. Maitse järgi ei ütleks absoluutselt, et tegu on rukkiküpsisega, pigem meenutas see nisujahust võiküpsist. Küpsised nägid ka välja heledad, kuid müüja kinnitas, et tõesti on 100% rukkijahu kasutatud. Ostsime karbi kaasa ja juurdlesime veel, kuid mulle tundus, et rukkiküpsiste sees peab olema ikka nisujahu ka, kuna isegi väikestki rukkile iseloomulikku maitsenüanssi ei kuma. Välimuse järgi sain aru, et küpsistes on kasutatud püülijahu.

Mind hakkas kohe tõesti huvitama, kas rukkijahust saab teha nisujahumaitsega küpsiseid. Proovisin kodus järgi – võtsin toimiva võiküpsiste retsepti (vähendasin veidi jahukogust, kuna küpsiste sees olid ka kuivatatud puuviljad) ja proovisin teha selliseid küpsiseid, mida Haapsalus maitsta sain. Etteruttavalt olgu öeldud, et kasutades küpsistes rukki püülijahu, ei ole tõesti maitses tunda ühtegi rukkile iseäralikku maitsenüanssi. Aga küpsised on ausad ja head ning kuna ma nisujahu püüan võimalikult palju vältida, siis on see taas hea alternatiiv.

Selles postituses jagan lausa kaks rukkijahuküpsiste retsepti. Nimelt oli mul jäätisetegemisest taas järgi kolm munavalget ning minu jaoks on lihtsaim (ja kõiki rõõmustav) viis realiseerida neid munavalgeid “Valeri” küpsistena. Olen neid teinud puhtalt nisujahust, nisu- ja tatrajahu segust ning ka ainult tatrajahust, kuid rukkijahu pole neist küpsistes veel kasutanud. Saades innustust rukkijahust võiküpsistest, proovisin ka munavalgetel baseeruvaid “Valeri küpsiseid” valmistada 100% rukkijahust. Õnnestusid suurepäraselt ning taas ei ütle maitse järgi keegi, et need on tehtud rukkijahust.

Kui neid kahte erinevat küpsist võrrelda, siis “Valeri” küpsiste õrn ja murenev tekstuur peaks vist kõigile teada olema, kuivatatud puuviljadega rukkiküpsised on aga tugevama tekstuuriga, kuid üldse mitte halvemad. Mõlemad küpsised on parimad küpsetamise päeval kohe pärast mahajahtumist. Kui küpsiseid jääb ka teiseks päevaks, säilita neid õhukindlas karbis, muidu imavad nad õhust niiskust ja muutvaud pehmeks või nätskeks.

Rukkiküpsised kuivatatud ploomide ja – aprikoosidega
125 g võid
125 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
225 g rukkijahu (püülijahu)
1 tl küpsetuspulbrit
ca 100 g kuivatatud ploome ja aprikoose (5 ploomi + 5 aprikoosi)

Mikserda omavahel segamini veidi külmem kui toasoe või ja suhkur, lisa muna ning seejärel rukkijahu (mille sisse sega ka küpsetuspulber). Mina kasutasin peene jahvatusega rukkist tehtud püülijahu, mis on heleda värvusega. Mikserda tainas ühtlaseks. Haki kuivatatud ploomid ja aprikoosid väga väikesteks tükkideks ning kalla ka need küpsisetainasse. Mikserda kuivatatud puuviljad samuti taina sisse. Vormi tainast peenike “vorst” ja paki see köögikilesse. Hoia tainast vähemalt paar tundi külmkapis, kuni see jõuab täielikult taheneda. Enne küpsetamist viiluta tainas noaga õhukesteks ühepaksusteks (ca 0,3-0,5 cm) viiludeks, lao need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (küpsedes ei valgu tainas laiali, võib jätta väikesed vahed). Küpseta rukkiküpsiseid 200-kraadises (pöördõhuga) ahjus 10 minutit.


Rukkijahust “Valeri” küpsised
3 munavalget
100 g rafineerimata roosuhkrut
125 g võid
125 g rukkijahu
0,5 dl rosinaid
0,5 dl metspähkleid

Pane ühte nõusse munavalged ja silma järgi pool suhkrukogusest, teise nõusse või ja teine pool suhkrukogustest. Mikserda munavalged koos suhkruga kohevaks vahuks. Teises nõus mikserda või suhkruga ühtlaseks massiks. Sellise mitmes nõus taina tegemise juures tuleb Kitchen Aid’i miksri headus ja vajalikkus eriti esile. Esiteks on käed vabad ja saab ette valmistada järgmist sammu. Kuna mul on mikserile juurde ostetud teine nõu, saab tainast teha ilma, et midagi vahepeal pesema või teise nõusse ümber tõstma peaks. Munavalged vahustuvad vispliga, või aga tainasegajaga – lihtsalt vaheta anum ja segaja ning tainas on valmis loetud minutitega.

Pähklid ja rosinad purustan mina saumikseriga kaasas olevas väikeses lõikenoaga nõus, aga kui seda pole, võib need ka noaga peenikeseks hakkida. Köögikombainiga saab muidugi ka, aga see kogus on nii väike ja pärast on tüütu kõik köögikombaini vidinad puhtaks pesta.

Mikserdatud või-suhkrusegusse kalla ka rukkijahu ja purustatud rosinad-pähklid ning mikserda mass ühtlaseks. Viimasena sega aeglastel pöörete taina hulka vahustatud munavalged.

Pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile teelusikaga väikesed kuhjakesed ning jäta iga küpsise vahele piisavalt ruumi, kuna need valguvad küpsedes laiali. Küpsised valguvad ise lamedaks, neile kuidagi kuju anda pole mõtet; lihtsalt tasub vaadata, et kuhjakesed oleksid võimalikult ühesuurused, siis saab kogu plaaditäis samaaegselt valmis. Küpseta küpsiseid 185-kraadises (pöördõhuga) ahjus olenevalt nende suurusest 10-12 minutit.

reede, 26. juuni 2015

Grillitud broilerifilee sinepikastmes

Sinepikastet olen püüdnud teha päris mitmel korral, kuid pole tulemusega täielikult rahule jäänud. Sinepikastmes kana retsept jäi mulle silma raamatust “Jamie 30 minuti road” ja hakkas isutama, kuid retsepti proovides selgus, et kaste polnud minu jaoks see õige. Mulle tuli appi Renee, kes kuulas ära, mida ma teha tahan, ei vaadanud ühtegi retsepti ja katsetas kastme külmalt kokkusegamise tehnikat ning aitas ka maitsed paika timmida. Sinepikaste sai oma parima tekstuuri ja tasakaalus maitsed.

Kana küpsetasin toagrillil – see on grill, mida saab kasutada aastaringselt (isegi sellisel suvel, kui on külm ja vihma kallab ning õuegrilli ei taha üles kütta). Toagrill on üks mu lemmik köögimasinatest, see annab liha ja kala puhul hoopis teise tulemuse – liha/kala jääb pealt krõbe ja seest mahlane. Ja toit valmib väga kiiresti. Grilli puhastamine on küll paras tüütus, kuid pärast esialgse mustuse eemaldamist võib selle plaate ka nõudepesumasinas pesta.

Grillitud broilerifilee sinepikastmes sobib hästi Jasmiini või Basmati riisiga ning ahjus röstitud lillkapsaga.

Vaja läheb:
3-4 broilerifileed
meresoola
musta pipart
õli

Sinepikaste (4-le):
2 tl sinepiseemneid (kuivaine)
1 tl teralist/seemnetega sinepit (Wholegrain Mustard)
1 tl Dijon sinepit
1/3 tl Eesti (Põltsamaa) sinepit
ca 1/3 tl meresoola
musta pipart
1 tl suhkrut
Cayenne pipart
500 ml 35% rõõska koort
ca 1 sl värsket tüümiani
4 küüslauguküünt
1 tl võid

Serveerimiseks:
Jasmiini või Basmati riisi


Esmalt valmista sinepikaste. Pane kaussi sinepiseemned, seemnetega/teraline sinep, Dijon sinep ja Eesti sinep, lisa maitse järgi soola, pipart, suhkrut ja Cayenne pipart. Nirista maitseainete hulka veidi rõõska koort ning vispelda maitseained segamini, lisa järgemööda ülejäänud koor ning vispelda sinepikaste ühtlaseks.

Kana ja sinepikaste sobib ideaalselt riisiga. Enne kana grillile panekut on õige aeg panna ka riis keema. Piltidelt paistab ka tšilline ahjus röstitud lillakapsas, mis haakus hästi kana ja sinepise kastmega (lõika lillkapsast õhuksed viilud, lisa sool, pipar, tšillihelbed, Cayenne pipar ja veidi õli, küpseta ahjus ca 15 min).

Maitsesta kanafilee soola ja pipraga, nirista peale õli ning küpseta broilerifileed (toa)grillil umbes 7-10 minutit (olenevalt filee suurusest). Filee peab seest jääma kindlasti mahlane, seega väldi üleküpsetamist ja liha kuivatamist.

Mina kasutan toagrilli üsna sageli liha ja kala küpsetamiseks. See on kahepoolne metallplaatidega elektriline grill ning see annab hoopis teise tulemuse, kui pannil küpsetamine – liha ja kala saavad peale krõbeda triibulise kooriku, aga seest jäävad mahlased.

Kui toagrilli pole, võib alternatiivina proovida kana küpsetada ka õuegrillil, grillpannil või siis tavalisel praepannil.

Samal ajal, kui asetad kana grillile, sulata pannil või ning hauta selles madalal kuumusel hakitud küüslauguküüsi mõni minut. Lisa pannile eelnevalt kokkusegatud sinepikaste ning hauta madalal kuumusel, kuni kaste on veidi kokku keenud (ca 7-10 min). Maitsesta kaste värske tüümianiga.

Lõika grillitud kana paksudeks viiludeks, tõsta serveerimisnõule ning kalla peale sinepikaste. Serveeri koos riisiga.

esmaspäev, 8. juuni 2015

Krõbe kaerahelbekook

Krõbe kaerahelbekook on midagi müslibatooni ja koogi vahepealset ning sobib seega söömiseks kasvõi hommikusöögiks jogurti kõrvale. Samas sobib see ka näiteks piknikule kaasavõtmiseks, kuna kooki saab edukalt süüa näpu vahelt.


Vaja läheb:
2 munavalget
1 sl ekstrapeent valget suhkrut
75 g võid
100 g kaerhelbeid
50 g nisujahu
50 g tatrajahu
25 g tumedat muscovado suhkrut
100 g rosinaid



Vahusta munavalged koos väikese koguse ekstrapeene valge suhkruga kohevaks vahuks. Retseptis on kasutatud kahte erinevat suhkrut. Tume muscovado suhkur annab küpsetisele karamellise maitsenüansi, kuid on liiga niiske ja raske, et see lisada munavalgetele vahustamise ajal. Koos suhkruga vahustuvad munavalged aga paremini, seetõttu kasutan munavalgete ühtlasemaks vahustamiseks ekstrapeent valget suhkrut.

Seejärel sulata või. Mõõda ühte suuremasse kaussi vajalik kogus kaerahelbeid, nisu- ja tatrajahu (võib kasutada ka vaid ühte jahu), tume muscovado suhkur ja rosinad. Kalla kuivainete hulka sulatatud või ning sega mass ühtlaselt võiga kokku. Viimasena lisa tainale vahustatud munavalged ning sega, kuni tainas on ühtlane. Tõsta tainas küpsetusvormi ning vormi tainas lusikaga ühtlaseks õhukeseks kihiks. Selle koguse jaoks sobib ümmargune 24 või ka 26 cm läbimõõduga küpsetusvorm, aga ka kitsas ja piklik (11x35 cm) lahtikäiv vorm. Kuna tainas ei ole vedel ja ei valgu laiali, saab seda kooki küpsetada ka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi peal. Küpseta kaerahelbekooki 180-kraadises ahjus 20 minutit.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga. Vaata retsepte ka D-kokaraamatust.

kolmapäev, 3. juuni 2015

Rabarbrijäätis ja rabarbrisorbett

Tundub, et rabarbrijäätis on sel aastal tõeline moejäätis. La Muu rabab rabarbrijäätisega jalust ning ka mitmest blogist on rabarbrijäätise retsept läbi jooksnud. Minu katsetused rabarbrijäätisega õnnestusid hästi ning seetõttu jagan ka enda retsepti. Lisaks rabarbrijäätisele proovisin teha ka rabarbrisorbetti ehk rabarbri mahlajäätist, milles rabarbri maitse veel intensiivsem.

Mulle ei istu kuidagi kirjapilt “sorbett”, kuigi õigekeelsussõnaraamat annab ainsa keeleliselt õige variandina just sellise kirjapildi. Samas hääldatakse seda sõna ju enamasti prantsusepäraselt “sorbee”, mistõttu võiks eesti keeles ka hääldus ja kirjapilt ühtida. Aga eks ma siis jätkan keelelise korrektsuse huvides ka edaspidi selle koledakõlalise kirjapildiga ja kasutan suusõnaliselt mugavamat hääldust.

Rabarbrisorbett on tehtud vaid rabarbritest, suhkrust, sidrunimahlast ja veest, mistõttu on täiesti vegan maiustus ning sobib ka neile, kes mingil põhjusel piima ja/või muna ei tarbi. Rabarbrisorbetti jäätisemasinast võttes hakkasin ma korraks isegi kahtlema, kas ma panin masinasse ikka ilma kooreta segu (valmistasin jäätist ja sorbetti paralleelselt), kuna valmis mass oli nii kreemja tekstuuri ja õrnroosa värvusega ning ka maitstes ei ütleks ilmeksimatult, et tegu pole jäätisega. Arvan, et keedetud rabarbri saumikseriga püreestamine andis kreemjale tekstuurile oma osa. Mulle meeldis rabarbrisorbett väga, samuti lastele, kes tunnistasid selle isegi rabarbrijäätisest paremaks.

Rabarbrijäätis on vähem intensiivne kui sorbett, aga samuti äratuntavalt rabarbrimaitseline. Soovitus – keeda veidi rohkem rabarbrimoosi, kui retseptis ette nähtud ning pane iga jäätiseportsu peale serveerides ka rabarbrimoosi.


Rabarbrijäätis:
200 ml 35%-list rõõska koort
200 ml 10%-list rõõska koort
50 g suhkrut
3 munakollast
pool vaniljekauna

150 g rabarbrit (soovitavalt noori ja koorimata)
30 g suhkrut
0,5 dl sidrunimahla


Rabarbrisorbett:
300 g rabarbrit
100 g suhkrut
1 dl vett
0,5 dl sidrunimahla

Rabarbrijäätis
Esmalt keeda rabarbrimoos. Kui sul on noored ja väetamata rabarbrid, ära koori neid, kuna punast värvi koor annab nii moosile kui jäätisele rohkem värvi. Pane potti hakitud rabarbrid, sidrunimahl ja suhkur. Aja keema ning hauta madalal temperatuuril umbes 5-7 minutit, kuni rabarbrid muutuvad pehmeks. Jahuta moos. Sega moos lusikaga läbi nii, et rabarbritükid lagunevad, kuid kiud jäävad nähtavaks-tuntavaks, siis on ka jäätises rabarbri tekstuuri tunda.

Teise potti pane mõlemad rõõsad koored koos vaniljekaunaga ning kuumuta koort veidi vähem kui keemiseni (ca 80 kraadi). Klopi munakollased suhkruga ühtlaseks massiks (vahustada pole vaja) ning nirista pidevalt vispliga segades munakollaste hulka kuumutatud koor. Pane jäätisemass tagasi pliidile ning kuumuta jäätisesegu madalal kuumusel max 10 minutit, aeg-ajalt vispliga segades ning kontrollides, ega muna kuumas tükki ei tõmba. Kuumutades muutub jäätisemass veidi paksemaks. Jahuta jäätisemass ning valmista jäätisemasinaga ühtlane kreemjas jäätis. Rabarbrimoos lisa alles lõppjärgus, kui jäätis juba kuju võtnud (jäta mõni lusikatäis moosi alles, mida panna serveerides jäätise peale või keeda kohe rohkem moosi). Jäätist saab valmistada ka käsitsi, pannes jahtunud jäätisesegu sügavkülma ning aeg-ajalt seda segada. Moos lisada samuti lõppjärgus.

Rabarbrisorbett ehk rabarbri mahlajäätis (vegan)
Pane potti hakitud (samuti koorimata) rabarbrid, vesi, suhkur ja sidrunimahl ning keeda rabarbrit, kuni tükid hakkavad lusikaga katsudes lagunema (ca 5-7 min). Püreesta rabarbrimass ning lase jahtuda. Jahtunud mass pane jäätisemasinasse ning valmista rabarbrisorbett. Käsitsi pole proovinud kunagi sorbetti teha ning ei tea, kas see õnnestub, kuna jääkristallide tekke oht on suurem kui koorega vedelikel. Kindlasti peaks palju segama, kui mass on juba sügavkülmas. Ootan kommentaarides vastukaja, kui keegi katsetab.

esmaspäev, 25. mai 2015

Kuivatatud ploom mõrušokolaadis

Selle “retsepti” pealkiri ütleb juba kõik – kuivatatud ploom mõrušokolaadis – ei ühtegi vimkat ega täiustust, nii lihtne see ongi. Käsitlen seda pigem ühe idee kui retseptina. Ideena, kuidas asendada laste (või ka osade täiskasvanute) jaoks vastupandamatuid komme millegi tervislikumaga.

Laste jaoks tunduvad kommid olema midagi eluliselt tähtsat, ilma nendeta ei saa. Seda teavad kõik vanemad. Võin ju emana proovida hankida kuidagi vähem kahjulikke komme, kui ostan need ökopoest, aga fakt on see, et kommid on ikkagi suhkur. Ka rafineerimata suhkur on suhkur ja see ei mõju organismile hästi, kuna enamik meist söövad suhkrut rohkem kui tohiks. Suhkrut on lihtsalt nii paljude toitude sees ning me ei kujuta selle kogust ette. Käisin lastega Tervishoiumuuseumis ning seal oli ühes eksponaadis välja toodud tüüpilisemate toitude sees olev suhkrukogus. Väga hea ülevaade ning arusaadav ka lapsele. Näiteks väikeses, umbes 100-grammises marjajogurtis on 5 tükki tükisuhkrut! See on ju kohutavalt suur kogus, kui mõelda.

Meie kodus ei sööda komme iga päev, vaid on nädalas kaks kommipäeva. Selline on hambaarsti soovitus, kuna igapäevaselt (või lausa pärast iga toidukorda) komme süües mõjuvad need hammastele halvemini kui korraga söödud veidi suurem kogus komme. Kui kolmeaastase kommivalik on minu poolt kontrollitud, siis koolilapse kaudu imbub koju sünnipäevadelt saadud igasuguseid komme, mida ma ise kunagi ei ostaks. Nt draakonikommid – ma ei tea, kas selline ollus tõesti maitseb lastele või on ahvatlev see draakonipilt. Kolmeaastane oli kord õe draakonikommi nähes nõus kommi vastu ära andma kõik oma lemmikautod, et üks seni teadmata ja ülimalt põnevana tunduv draakonipildiga komm endale saada.

Ma vahel ikka leiutan midagi veidigi tervislikumat laste kommivalikusse. Kuivatatud ploomi šokolaadis teen ma enamasti siis, kui valmistan muid šokolaadikomme ning lõpus jääb kaussi veidi sulatatud šokolaadi üle. Siis veeretan sulašokolaadis ploome – saab kausi puhtaks ja mõned head kommid lisaks. Seekord võtsin aga spetsiaalselt ploom šokolaadis kommid ette. Idee panna kuivatatud ploom šokolaadi sisse pole just kuigi originaalne, kuna ka poes on selliseid komme müügil, aga ma proovisin teha need võimalikult väikese suhkrukogusega ehk pistsin ploomid 72%-sesse mõrušokolaadi – seega rohkem kakaod ja vähem suhkrut. Kuna kuivatatud ploomid on väga magusad, tasakaalustab see šokolaadi mõru maitset ja kommid on ka lastele meelepärased.

Mõrušokolaadi juures tasub alati vaadata selle kakaoprotsenti. Mida rohkem kakaod, seda vähem suhkrut. Nt laialt kasutatavas Kalevi Bitteris on vaid 56 % kakaod ning selle koostis algab sõnaga “suhkur” (ehk suhkrut on šokolaadis kõige rohkem). Kes maitsnud, teab ilmselt isegi, et see šokolaad on ikka päris magus. Hiljuti märkasin (Rimis ja Selveris) müügil uusi mõrušokolaade, mis pakendatud Maiasmoka poolt, aga toodetud täpsustamata EL riigis. Üks neist on 74%-line Elevandiluuranniku mõrušokolaad, teine 72%-line ökomärgistusega Ecuadori mõrušokolaad, kui õigesti mäletan, oli üks ka Madagaskari tume šokolaad.

Kommides kasutatavad kuivatatud ploomid võiksid olla mahlased ja niisked ploomid. Minu lemmikud on Seebergeri (neil Selveris eraldi lett) kuivatatud ploomid. Minu jaoks on ka lihtsalt see kuivatatud ploom väga hea magusaisu rahuldaja, aga laste rõõmuks katsin need veel šokolaadiga.

Vaja läheb:
200 g kuivatatud ploome
100 g mõrušokolaadi

Sulata šokolaad vesivannil (Kuum vesi potis, selle kohal kauss, milles šokolaad. Kauss ei tohi potis oleva veega kokku puutuda). Vesivannil sulatades ei lähe temperatuur liiga kõrgeks ning šokolaad jääb ka peale sulatamist ja tahenemist läikiv (tuhm või tükkiläinud šokolaad viitab liiga kõrgele sulatamistemperatuurile).

Pane kuivatatud ploomid sulanud šokolaadi sisse, sega need šokolaadiga läbi ning tõsta ükshaaval fooliumiga kaetud pinnale (mina kasutan lõikelauda) jahtuma. Tahenenud kommid lao karpi ja säilita külmkapitemperatuuril.

Tervislike kommide retsepte leiab blogist veelgi. 
Vaata ka:

neljapäev, 21. mai 2015

Seesamimaitseline porgandisalat

Juba mõnda aega leiab kaubandusest selle aasta noori porgandeid. Neid tahaks just toorelt süüa ning porgandisalat on selleks üks hea võimalus. Tänane salatisoovitus on taas veidi aasiahõnguline, kuna sisaldab röstitud seesamiseemnetest valmistatud õli, mis on üks tüüpiline “aasia maitse”. Salat sobib hästi liha kõrvale, aga ka lihtsalt eraldiseisva toiduna vahepalana söömiseks.


Mina kasutan röstitud seesamiseemnetest valmistatud õli lisaks salatitele ka vokkides; see sobib enamikele aedviljadele põnevat maitsenüanssi andma. Röstitud seesami õli on hoopis teise maitsega kui külmpressitud seesamiõli ning pole seetõttu asendatav millegi muuga. Röstitud seesamiseemne intensiivse maitse tõttu kulub seda õli väga vähe ning ühest pudelist jätkub pikaks ajaks.

Vaja läheb (2-le):
2 keskmise suurusega porgandit
2 tl seedermänniseemneid
1 tl musti seesamiseemneid
1 tl heledaid seesamiseemneid

Kaste:
poole laimi mahl
1 tl röstitud seesami õli (spetsiifiline maitse, erineb külmpressitud seesamiõlist oluliselt)
1 tl sojakastet
1 tl demerara suhkrut

Tee porgandist sakilise juurviljakoorijaga peened ribad. Mõne toidu juures mõjutab toidu kuju ja tekstuur oluliselt ka maitset ja toidu tunnetamist, selle toidu juures on olulised pikad ja peened porgandiribad. Kui sellist kodus pole, võib häda pärast kasutada ka jämedat riivi, aga samas tasub selline viilutaja muretseda, kuna mitmetes salatites annavad pikad ribad hoopis teise nüansi.

Seejärel rösti seedermänniseemneid 180-kraadises ahjus ca 4 minutit, seesamiseemnetele piisab paarist minutist. Röstimise võib teha ka panni peal (ilma rasvaineta).

Sega kokku salatikaste – pigista väikesesse purki või spetsiaalsesse salatisegajasse poole laimi mahl, kalla röstitud seesami õli ja sojakaste ning lisa ka suhkur. Pane purgile kaas peale ning loksuta salatikaste ühtlaseks. Kalla kaste salatile, sega salat läbi ning puista peale röstitud seesamiseemneid ja seedermänniseemneid.

Postitus sündis koostöös Gemoss Eestiga. Gemoss asub Sikupillli Prisma kõrval ning on peamiselt restoranidele ja hotellidele mõeldud hulgiladu, kust saab nii toidunõusid kui ka toituaineid. Sinna on oodatud ka erakliendid, mingit kliendikaarti pole tarvis kassas esitada. Gemossis on meeletult lai lauanõude valik, eriline rõhk on just valgetel nõudel. Mulle tundub, et sealt leiab absoluutselt kõike, mida köögis võiks vaja minna. Kindlasti leiab sealt ka juurviljaviilutaja, mida postituses mainin; ka see armas kauss pildil on samast kauplusest pärit.

Mulle meeldis Gemossis lahtiste kuivatatud puuviljade ja seemnete-pähklite valik, mida saab just enda jaoks sobiva koguse osta kaalukaubana. Ma pole nii häid kuivatatud ananassirõngaid veel kusagilt saanud (need on magusad, veidi nätsked, maitse omandanud ananassi enda mahlast, säilitusaineid ja suhkrut pole lisatud). Lahtiselt sai osta ka kahes suuruses seedermänniseemneid, mida mujal sellisel kujul pole tähele pannud.

teisipäev, 19. mai 2015

Rabarbri-mandlikook

Pea igal kevadel avastan või leiutan uue rabarbrikoogi, mis jääb kogu selle aasta rabarbrihooaja lemmikuks. Mulle meeldib kookides kasutada lisaks nisujahule ka teisi jahusid – nii avastab uusi ja põnevaid maitseid ning leiab asendust liiga sageli kasutuses olevale nisujahule. Seekord tegin rabarbrikoogi mandli- ja nisujahu seguga.

Sõime kooki suure seltskonnaga, kus oli erinevas vanuses ja ka erineva maitse-eelistusega inimesi, aga selline kook maitses eranditult kõigile. Koogi pealmine kiht on krõbe ja magus, rabarber annab koogi sisemusele hapukust ja mahlasust, mandel aga mõnusat maitset ja tekstuuri.

Vaja läheb: 
200 g võid
150-200 g demerara suhkrut (olenevalt magusalembusest)
3 vabaltpeetava kana muna
100 g mandleid
100 g nisujahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
lusikaotsaga vanillipulbrit (mina kasutan ilma suhkruta puhast vanilli, saadaval ökopoodides)
75 g hapukoort
300 g rabarberit

Tõsta suhkrust 2 sl eraldi kaussi (see läheb hiljem koogi peale). Vahusta umbes pool järgijäänud suhkrukogust munadega kohevaks vahuks ning teine pool suhkrut vahusta (teises kausis) toasooja võiga ühtlaseks massiks (ei pea olema kaalutud kogused; piisab, kui silma järgi poolitada).

Purusta mandlid köögikombaini või saumikseri purustajas umbes täisterajahu jämeduse tekstuuriga massiks. Sega omavahel purustatud mandlid, nisujahu, küpsetuspulber ja vanillipulber.

Kalla segatud kuivained või ja suhkru segusse ning sega käsitsi või töötle mikseriga madalatel pööretel ühtlaseks massiks. Lisa hapukoor ning jätka aeglastel pööretel taina töötlemist. Nüüd lisa tainale vahustatud munad ja sega tainas taas ühtlaseks. Viimasega sega taina hulka hakitud rabarber.

Kalla tainas 28 cm  (peaks mahtuma ka 26 cm) läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ja raputa koogi pealmisele kihile eelnevalt kõrvale tõstetud demerara suhkur, mille jämedakoelised terad kuumuses ei sula. Pane kook 200-kraadisesse ahju ning alanda ca 15 minuti pärast kuumust 180 kraadile. Küpseta kooki kokku 1 h.

reede, 8. mai 2015

Rukkilinnasekreem mustsõstraželee ja leivapuruga. Blogi 6. sünnipäev ja kolimine Facebook’i.

Minu toidublogi saab täna 6-aastaseks. Selle sündmuse puhul otsustasin oma blogile kinkida uue ja värskema välimuse ning lisaks ka Facebook’i konto. Ootan nüüd kõiki blogilugejaid Facebook'i uudistama.

Blogi väljanägemise muutmine oli sel korral oluliselt keerulisem ja töömahukam, kui ma ette kujutasin. Üksi ma kogu selle asjanduse tehnilise poolega poleks hakkama saanud. Renee oskab mind aga sellistes asjades alati aidata ja häid lahendusi leida.

Loomulikult olin mõtet, et viia blogi Facebooki, peas keerutanud ka varasematel aastatel, aga jõudnud kogu aeg arusaamale, et ma kas ei postita blogisse piisavalt sageli või jagan soovi korral infot ja emotsioone läbi isikliku Facebook’i konto.

Nüüdseks aga olen jõudnud järeldusele, et Facebook on siiski paralleelmaailm, kus pea kõik inimesed tänapäeval elavad ning seal asub ka inimeste peamine uudisvoog. Tean omast käest, kuidas spetsiaalselt kellegi blogisse minek on tegelikult tüütu ning mulle meeldib, kui uue postituse kohta saan infot just Facebook’ist. Lisaks on mu Facebook’i kogunenud meeletu hulk sõbrakutseid inimestelt, keda ma isiklikult ei tunne ning kes tõenäoliselt saadavadki mulle sõbrakutseid, lootes leida mu seinalt toiduteemalisi mõtteid.

Seega ei tüüta ma toiduteemadega enda isiklikul Facebook’i kontol enam inimesi, kes toidusse samavõrra entusiastlikult ei suhtu ning ühtlasi avan oma blogi “Aet köögis” Facebook’i konto kõigile neile, kes suhtuvad toidusse kirglikult ning soovivad saada inspiratsiooni toiduvalmistamiseks. Põhirõhk on tervislikul ja täisväärtuslikul toidul. Lisaks retseptidele jagan Facebook’i lehel ka teisi toiduvaldkonna uudiseid ning arenguid.



Tänane retsept on pidupäevale omaselt veidi erilisem. Idee teha rukkilinnasekreemi sain restoranist Farm, aga retsepti tuli endal mitu korda katsetada, et see toimima saada.

Rukkilinnasekreem on valmistatud brüleekreemi põhimõttel ning sellele annab karamellist maitset rukkilinnaseekstrakt. Kasutasin vedelal kujul Sangaste rukkilinnaseekstrakti. Magusat brüleekihti asendab hapukas mustsõstraželee ning pealmine kiht jätkab rukki teemat ehk on valmistatud riivleivast.



Rukkilinnasekreem (4-le):
2 munakollast
20 g Dansukkeri demerara suhkrut
2,5 dl 35% rõõska koort
10-15 g (1 kuhjaga tl) Sangaste rukkilinnase ekstrakti
lusikaotsaga vaniljepulbrit või vanillisuhkrut (kui vanill on koos suhkruga, vähenda veidi esialgset suhkru kogust)

Mustsõstraželee:
200 g musti sõstraid
75 g Dansukkeri tarretisesuhkrut

Rukkipuru:
25 g riivleiba
15 g tumedat muscovado suhkrut
¼ tl kaneeli

Kaunistuseks:
marju – nt astelpajud, mustad sõstrad, jõhvikad.


Pane munakollased koos suhkruga (lisa nüüd ka vaniljepulber või vanillisuhkur) kaussi ning vispelda need segamini (vahtu ajada pole tarvis). Lisa lahtiklopitud munakollastele rukkilinnase ekstrakt ja vispelda segu ühtlaseks massiks. Kuumuta koor, kuid ära keema lase. Hakka ettevaatlikult koort munakollaste hulka niristama. Kui kuum koor ja külmad munakollased liiga järsult ühendada, tõmbuvad munakollased tükki. Seepärast lisa algul vaid veidi koort, vispelda see munakollastega ühtlaseks ning pidevalt edasi vispeldades nirista sisse ka ülejäänud koor. Tõsta saadud segu madalatesse kuumakindlatesse portsjonvormidesse, kata iga vorm pealt fooliumiga ning aseta vormid vesivanni (selleks võib olla ka tavaline ahjuplaat, kuhu on kallatud kuum vesi).

Kuumuta ahi 140-kraadini (pöördõhk sees) ning küpseta kreemi ahjus 20 minutit. Et kreemi tekstuur jääks siidjas, peab kreem ahjust väljavõttes jääma veidi võbelev, kui vormi liigutada, kuid kreem ei tohi olla enam vedel.

Lase rukkilinnasekreemil jahtuda päris külmaks ning valmista siis mustsõstraželee. Pane mustsõstrad potti, aja need keema ning lisa tarretisesuhkur. Keeda želeed madalal kuumusel ca 10 minutit ning pressi vedelam mass läbi sõela. Jahuta mustsõstraželeed veidi, kuid ära täiesti külmaks lase, kuna see hakkab jahtudes tarretuma. Kui želee on veel vormitav, kalla see ettevaatlikult ja kreemi vigastamata igasse vormi rukkilinnasekreemi peale. Lase taheneda.


Viimasena valmista kreemi peale riivleivast puru. Selleks pane pannile riivleib, tume muscovado suhkur ja kaneel. Kuumuta segu katkematult segades kuni suhkur ja riivleib muutuvad krõbedaks (ca 5 min). Lase purul jahtuda. Tume muscovado suhkur toob esile karamellist maitset ning haakub suurepäraselt sama alatooniga rukkilinnasekreemiga.

Puista jahtunud riivleivapuru vahetult enne serveerimist iga portsjonvormi peal oleva mustsõstraželee peale ning lisa kaunistuseks (väikeseid) marju.


Kasutasin magustoidus erinevaid suhkruid Dansukkeri rikkalikust suhkruvalikust.