reede, 17. november 2017

Spagetid paprika ja tšilliga

Spagetid paprika ja tšilliga on üks lihtne argipäevatoit, mille valmistamiseks kulub minimaalselt aega ning mille komponendid on reeglina kodus olemas.

Selline kooslus on korduvalt järgi proovitud, nüansid oma äranägemise järgi parimaks timmitud ning sellisel kujul on see retsept käibele jäänud. Retsept on lihavaba, aga sisaldab juustu.

Spagetid paprika ja tšilliga (2-le):
100-150 g spagette
1 paprika (umbes 100 g)
1-2 tšillikauna (olenevalt teravusest)
2 küüslauguküünt
ca 1 tl (kuhjaga) võid
rohkelt peenikeseks hakitud peterselli
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 50 g parmesani juustu

Pane pasta vesi keema. Samal ajal haki paprika pikkadeks õhukesteks viiludeks. Haki ka tšillipipar ja küüslauguküüned peenikeselt. Tšilli kogus on retseptis suur, kuna praegu Eestis müügil olevad tšillid on väga lahjad. Kui leiad tugevamat tšillit, lisa seda vähem. Mulle meeldib, kui selles toidus on tšillit parajalt tunda, aga teiste komponentide maitset tšilli päris tappa ei tohiks.

Seejärel sulata pannil või (olen proovinud või asemel ka oliiviõli, aga see väike kogus võid selles toidus on vajalik ja teeb imesid) ning pane pannile paprikaviilud, küüslauk ja tšilli ning küpseta madala kuumusel (et või ei pruunistuks) umbes 6-8 minutit, kuni paprika on pehmenenud. Selles toidus on hea, kui paprikal on krõmpsuvus kadunud ning see eraldab koos tšilli ja küüslauguga või sisse maitset. Vahepeal peaksid olema jõudnud ka pasta keeta al dente ja riivida parmesani juustu. Minu lemmikud on üleüldse ja ka selles toidus spagetid.

Kui maitseköögiviljad hautatud, tõsta pannil kuumust, lisa sool, pipar ja hästi peenikeselt hakitud petersell ning keedetud ja kurnatud pasta kohe samasse pannile. Säilita kurnates umbes pool kruusitäit pastakeeduvett, et sellega veidi pannil olevat niisutada. Lisa kogu riivitud juust pasta hulka ja sega hoolikalt, vajadusel niisuta veel veidi kõrvale pandud keeduveega. Toit on valmis, kui parmesan hakkab kergelt sulama ning muudab spagetid ühtlaselt kreemiseks. Serveeri koheselt pärast valmimist (toit soojendamist ei kannata).

neljapäev, 26. oktoober 2017

Tosca plaadikook õunte ja pohladega

Ei juhtu enam tihti, et ma küpsetaks kooki. Eriti sellist "tavalist" - nisujahust, rohke suhkru ja võiga. Ma olen kunagi oma suure küpsetamisfaasi läbinud, kõik huvipakkuva läbi proovinud, erinevad maitsed ja tekstuurid avastanud. Praegune magus on minu jaoks tooraine poolest oluliselt rohkem alternatiivne, st tavapärast jahu ja suhkrut asendav või välistav.

Aga vahel on tarvis suuremale seltskonnale, kus on erinevas vanuses inimesi, küpsetada midagi, mis peaks sobituma enamiku maitsele. Korduvalt on läbi proovitud, et minu Tosca kook pohladega läheb rahvale väga hästi peale ning sellest koogist inspireerituna tegin ka plaadikoogi, kuhu lisaks pohladele poetasin sisse ka õunu. Tulemus on jagamist väärt.

Koogi pildid on äsja mahasadanud lumevaibaga võrreldes veel väga suvises võtmes, aga need on tehtud vähem kui kaks nädalat tagasi, mil oli tavapäratult soe ja päikseline oktoobrikuine nädalavahetus.


Tosca plaadikook õunte ja pohladega (1 ahjupaadisuurune kook):
6 muna
3 dl suhkrut
6 dl nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
200 g võid
100 g hapukoort
0,5 dl piima
500 g pohli ja/või õunu (mõlemaid umbes pool kogusest) (+ 1 sl nisujahu)

Tosca kate:
150 g võid
3 dl suhkrut
2 dl piima või rõõska koort
3 sl nisujahu
200 g mandlilaaste


Vahusta toasoojad munad suhkruga kohevaks vahuks. Sega küpsetuspulber jahu hulka. Sulata või ning lase sel jahtuda vähemalt 30 kraadini (liiga kuum või takistab koogi kerkimist). Sega sulatatud või hulka kohe pliidil ka hapukoor ja piim, siis jahtub või kiiremini. Haki õunad väiksemat sorti kuubikuteks, lisa hakitud õunte juurde pohlad ja 1 sl nisujahu ning raputa õunad ja pohlad jahuga kokku. Jahuga kokku tehtud marjad ei vaju koogi põhja, vaid jaotuvad ühtlaselt koogis.

Ühenda omavahel vahustatud munad, küpsetuspulbriga segatud nisujahu ja sulatatud või ning sega tainas ühtlaseks. Sega tainasse ettevaatlikult, ilma liigse kloppimiseta, ka jahuga segatud õunad ja pohlad. Vooderda ahjuplaat küpsetuspaberiga, pintselda paber õliga ning kalla tainas ahjuplaadile.

Küpseta kooki 180-kraadises pöördõhuga ahjus 20 minutit. Koogi valmimise ajal valmista kate. Katte jaoks sulata potis või, lisa potti suhkur ja sulata, kuni suhkrukristallid lagunevad. Lisa potti mandlilaastud, jahu ja sega mass ühtlaseks. Vedelda katet piima või rõõsa koorega, et seda oleks kergem koogile määrida.

Kui kook 20 minutit küpsenud, võta kook ahjust ja laota sellele ettevaatlikult ja ühtlaselt õhukese kihina mandlikate (ära kalla koogi keskele kogu portsu, siis vajub kate koogi sisse ja lõhub koogi).  Küpseta veel samal temperatuuril umbes 17-20 minutit, kuni mandlikate muutub pealt kuldseks.

Serveeri kooki kergelt jahtununa. Parim samal päeval söömiseks.

reede, 6. oktoober 2017

Smuuti marjade ja skyr'iga

Smuuti valmistamine on üks lihtsaim ja üks kiireim võimalus hommikusöögiks. Mulle on viimasel ajal hakanud eriti maitsema marjasmuutid, kus sees on ka veidi mõnda piimatoodet, mis teeb selle tekstuuri siidiseks ja maitse mahedaks. Selleks sobib hästi kas valgurikas skyr'i AB jook (mis on nagu maitsestamata joogijogurt) või mõni vedelama tekstuuriga maitsestamata jogurt.

Smuuti marjade ja skyriga (1-2le):
100 g sügavkülmutatud maasikaid
50 g (sügavkülmutatud) banaani
50 g (sügavkülmutatud) pohli või jõhvikaid
75-100g skyr AB jooki või vedelama tekstuuriga maitsestamata jogurtit
1 sl agaavisiirupit

Peale:
meelepärast müslit või lihtsalt röstitud kaerahelbeid

Pane kõik smuuti koostisosad korraga blenderisse ja töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Et saavutada kreemjat tekstuuri, peavad vähemalt osad komponendid olema sügavkülmutatud. Banaani võib olla ka toatemperatuuril. Mida rohkem jääs komponendid, seda kreemjam tekstuur jääb ja smuutit saab lusikaga süüa ning vastupidi – kui kasutada rohkem toasooje komponente, tuleb joogismuuti. Jääs komponentide kasutamiseks peab blender olema võimas, et suudaks ka suuremaid marju (nagu nt maasikad) purustada.

Tõsta smuuti kaussi või tassi ning serveeri koos meelepärase müsli või ka lihtsalt pannil röstitud kaerahelvestega. Mulle meeldib just see tekstuuride kontrastsus selle toidu puhul.

reede, 29. september 2017

Ahjus küpsetatud spagetikõrvits tomati-juustutäidisega

Eelmises postituses lubasin kirjutada spagetikõrvitsatest. Erinevalt teistest kõrvitsalistest ei ole spagetikõrvitsad väga levinud ning ka nende kasutusviiside kohta pole eriti infot. Seega panen kirja oma lemmikretsepti spagetikõrvitsatest.

Spagetikõrvits kannab sellist nime, kuna selle viljaliha muutub küpsenult spagette meenutavateks kiududeks. Toores spagetikõrvits on aga kõva nagu ka tavaline kõrvits.

Olen spagetikõrvitsaid ühel aastal ka ise kasvatanud, aga isegi üks taim võtab enda alla meeletu ruumi, samas selle saagikus pole võrreldav suvikõrvitsaga, vaid pigem tavalise kõrvitsaga. Küll aga kasvatab spagetikõrvitsaid mu ämm, kellel aiasaaduste kasvatamiseks küllalt ruumi ning ta jagab spagetikõrvitsaid alati lahkelt ka meile.

Olen spagetikõrvitsaid teinud enamasti just täidetuna. Täidis, mille juurde ma pidama olen jäänud ja mida ma nüüd korduvalt olen valmistanud, on lihtne ja alati töötav kooslus tomat-küüslauk-juust, maitseks ka küüslauku ja peterselli.

Täidetud spagetikõrvitsad (jagub umbes 2-4-le inimesele): 
1 spagetikõrvits (ca 1 kg) 
4-5 tomatit (ca 500 g) 
2 küüslauguküünt
peterselli (võib asendada ka basiilikuga)
meresoola
ca 20 g võid
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 150 g ürdijuustu (mulle meeldib selles toidus Saarema päikesekuivatatud tomatitega ürdijuust)

Lõika spagetikõrvits keskelt pikkupidi pooleks. Lõika välja seemnetega pehmem osa ja tee kõrvitsa keskele õõnsus. Lõika õhukesed viilud võid ja pane võilaastud spagetikõrvitsa sisse ja äärtesse. Puista spagetikõrvitsale ka soola. Haki tomat, küüslauk ja petersell, sega need omavahel ning maitsesta soola ja pipraga. Tõsta tomatisegu spagetikõrvitsate sisse.

Tõsta täidetud spagetikõrvitsad ahju (võib panna ahjuvormi või ka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile). Küpseta spagetikõrvitsaid 180-kraadises ahjus umbes 1 h. Katsu kahvliga, et spagetikõrvitsa viljaliha oleks pehme. Kui suvikõrvits jääb pehmeks küpsetades pigem ebameeldiv, siis vastupidiselt spagetikõrvitsa puhul on oluline selle viljaliha pehmeks küpsetada, kuna alles siis hakkavad spagetikõrvitsa kiud kahvli all kergelt eralduma ja pääseb esile selle eripära.

Umbes 5 minutit enne valmimist pane kõrvitsate peale ka ürdijuustu kuubikud ja lase neil ahjus sulada. Olen seda toitud teinud korduvalt Saaremaa päikesekuivatatud tomatitega ürdijuustukuubikutega, mis sobisid sellesse toitu suurepäraselt.

neljapäev, 21. september 2017

Suvikõrvitsapärg peekoni ja gremolataga

Minu selle aasta üllatus aias on kollane suvikõrvits. Arvasin millegipärast varem, et kollane ja roheline suvikõrvits erinevad teineteisest vaid värvi poolest, aga tegelikult on need täiesti erineva tekstuuriga viljad. Kollane suvikõrvits on oluliselt tugevakoelisem ja ei lähe küpsetades lödiks ning ka maitse alatoon on teistsugune kui rohelisel. Kollane suvikõrvits meenutab oma tekstuurilt veidi spagetikõrvitsat. Spagetikõrvitsast olen kunagi kirjutanud, aga mul on sellest üks uus lemmikretsept ja kui ma selle kunagi suudan isuärataval kujul pildile saada (seni pole õnnestunud), siis jagan seda retsepti hea meelega ka blogis.

Aga tagasi kollase suvikõrvitsa juurde. Olen avastanud, et imekombel maitseb kollane suvikõrvits neile (meessoost inimestele), kes muidu suvikõrvitsast midagi kuulda ei taha. Kuna mul on aias oma kollase suvikõrvitsa taim, mis toodab pidevalt uusi vilju, siis olen päris palju imepisikesi, umbes 50-70 grammiseid vilju ära korjanud, need keskelt pooleks lõiganud ja grillil valmistanud. Grillituna ja just imetillukesena on kollased suvikõrvitsad liha või kala kõrvale söömiseks või soojade salatite valmistamiseks imehead.

Selle peekoniga retsepti ja teostuse idee leidsin aga Nami-Namist ja kohandasin seda veidi. Korjasin koos suvikõrvitsaga aiast just paprikaid ja maitserohelist ning kuidagi iseeneslikult tekkis mõte, et ma tahan selle suvikõrvitsa-peekonipärja peale lisada veel maitseköögiviljadest segu. Tegu on põhimõtteliselt Milaano piirkonna maitsesegu gremolataga, oleneb, mida selle koostisesse kuuluvaks lugeda.


Suvikõrvitsapärja tegemiseks (3-le inimesele) läheb vaja:
1 kollane suvikõrvits (ca 300-350 g)
2 pakki (kokku 240 g) suitsupeekonit (mina kasutasin Oskari E-vaba suitsupeekonit)
ca 40 g paprikat
1 suurem küüslauguküüs
poole sidruni koor
peterselli
tüümiani
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
veidi oliiviõli
ca 20 g parmesani (või muud meelepärast juustu)

Viiluta kollane suvikõrvits umbes 3 mm viiludena, aga ära suvikõrvitsat päris põhjani läbi lõika. Selleks pane suvikõrvits näiteks kahe sushipulga vahele, siis ei lähe nuga lõigates päris põhjani välja. Aga saab ettevaatlikult lõigates ka ilma pulkade abita.

Viiluta ka peekon umbes nii suurelt, et tükid mahuksid viilutatud suvikõrvitsa pragudesse. Prae peekoniviile mõlemalt poolt pannil kergelt, tõsta köögipaberile nõrguma ning seejärel pane peekonilõigud viilutatud suvikõrvitsa vahele. Pärja kuju moodustub iseenesest, kui toppida peekoniviile suvikõrvitsa valele; kasutasin täiesti sirget suvikõrvitsat, mis hakkas keerduma. Maitsesta suvikõrvits pealt soola ja pipraga, nirista peale veidi oliiviõli ning küpseta 180-kraadises ahjus 10 min.


Küpsemise ajal haki peenikeselt paprika ja küüslauk, lisa maitseks tüümianit, peteselli ja sidrunikoort. Tõsta suvikõrvits ahjust välja, lisa maitsesegu suvikõrvitsa peale ja küpseta veel ca 10 minutit. Paar minutit enne ahjust välja võtmist lisa ka juust.

reede, 15. september 2017

Kalepesto (suvikõrvitsa)spagettidega

Kuulsin raadiost, kui räägiti köögiviljade söömise kampaaniast, mida korratakse igal sügisel, nagu ilmselt paljud on tähele pannud. Statistika näitab, et tegelikult söövad kõik vanusegrupid vähem puu- ja köögivilju kui oleks päevane soovitatav kogus (5 peotäit) ning vähese söömise taga on sageli just oskamatus neid puu- ja eriti just köögivilju kuidagi maitsvaks toiduks vormida.

Ma ei tea, kui palju mõjutavad suurele auditooriumile suunatud tervisekampaaniad reaalselt inimeste tervisekäitumist, sest inimene peab otsuse oma käitumise muutmisest võtma vastu eelkõige enda sees ja selleks peab olema mingi sisemine motivatsioon. Aga mind pani mõtlema just see tahk uuringust, et köögivilju ei osata kuidagi süüa (kõigile ei meeldi toorest porgandit või kaalikat ragistada).

Kas mina söön 5 portsjonit puu- ja köögivilja päevas? Kui aus olla, siis ma ei tea. Ma ei jälgi kindlasti portsjoneid, palju ma köögi- või puuvilju söön, mulle lihtsalt ei istu selline detailne arvepidamine, aga olenemata kampaaniatest või aastaaegadest proovin ma alati toitudesse lisada köögivilju ning sageli mõne teise komponendi arvelt. Nii ka selles toidus on osa tärkliserikastest spagettidest asendatud hoopis suvikõrvitsaspagettidega ning kastmeks on sellel toidul samuti taimne pesto. Kale- ehk lehtkapsapesto idee leidsin tegelikult Facebooki seinalt, mis vist oli üks Jamie Oliveri retsept, aga ma keerasin oma jaoks vinti veidi peale ja asendasin osad spagetid suvikõrvitsatega. Kes on samal lainel, teeb järgi ☺

Kale- ehk lehtkapsapesto (2-3-le):
150 g kale lehti (+ veidi kale keeduvett)
ca 40 g parmesani juustu
0,5 dl oliiviõli
meresoola
1 küüslauguküüs

Serveerimiseks:
1 väike suvikõrvits (ca 200 g)
100 g spagette
parmesani juustu
soovi korral peale veel röstitud pistaatsia- või sarapuupähkleid)

Pane kale keeva vette ning keeda ca 1 minut. Tõsta kale blenderisse (jäta vesi potti alles ja pane sinna samasse vette keema spagetid), lisa blenderisse ka küüslauk, parmesani juust, oliiviõli, veidi soola ja ka veidi kale keeduvett potist. Blenderda mass ühtlaseks pestoks.

Kui on võimalus suvikõrvitsatest spiraale teha (minul on selleks Kitchen Aidi mikseri lisavidin, aga neid masinaid on ka mehaanilisi) ja on soov osa tärkliserikastest spagettidest asendada suvikõrvitsaspagettidega, siis selles toidus on suvikõrvitsaspagetid omal kohal.

Valmista suvikõrvitsaspagetid, pane need kuuma mittenakkuvasse potti, lisa veidi oliiviõli ja meresoola ning lisa kohe ka keedetud spagetid. Sega ja kuumuta umbes minut ning seejärel kalla peale kalepesto. Sega spagetid pestoga kokku ning tõsta toit kaussidesse. Riivi peale veel parmesani juustu ning soovi korral lisa ka röstitud pistaatsia- või sarapuupähkleid.

neljapäev, 7. september 2017

Ahjupeedi ja punase sibula salat punase kinoaga

Sügis on käes, pole kahtlust. Muutuvad ilmad, muutub ka toidulaud. Sügisesed salatid on muutunud tummisemaks ning täidavad ka korralikult kõhtu.

Selles sügiseses salatis on koos sügavad värvid ja sügavad maitsed. Tegelikult on kõik selles salatis sügavpunane – peet, sibul ja ka kinoa. Punane kinoa on kollasest maitseküllasem, rohkem pähkline, ja on ka oluliselt tugevama tekstuuriga, mistõttu sobib ideaalselt just salatitesse. Feta juust või mõni muu pehmem kitsejuust on samuti sellesse salatisse kui loodud.


Vaja läheb (4-6-le):
4 ahjus küpsetatud peeti
2 ahjus küpsetatud punast sibulat
1 dl punast kinoad (kuivainena)
peotäis rukolat 
ca 3 tl kappareid
ca 200 g feta juustu

Kaste:
oliiviõli 
sidrunimahla
mett 
teralist sinepit

Paki koorimata peedid ja punased sibulad igaüks eraldi fooliumisse. Võimalusel vali sama suurusega ja pigem väiksemad viljad, siis on küpsetamisaeg kõigil sama. Laota pakikesed ahjuplaadile ja küpseta peete ja sibulaid 200-kraadises ahjus olenevalt viljade suurusest ca 45-60 min (kontrolli vahepeal hambatikuga peedi küpsust). Kuna salati jaoks on vaja jahtunud peete ja sibulaid, siis küpsetamise võib teha ka päev varem; ajaliselt on see küll pikk, kuid töömaht on olematu ning viljad võib küpsema jätta muude tegevuste kõrvalt.

Keeda valmis ka punane kinoa (samuti võib varem valmistada). Keeda kinoad pakendil toodud juhendist pigem mõni minut isegi vähem, (umbes 13 min) lisa keeduvette ka soola.

Kui kõik komponendid küpsetatud-jahutatud, koori peedid ja sibulad ning lõika õhukesteks viiludeks. Laota need taldrikule, lisa ka keedetud kinoa ja rukolalehed ning puista salatile kappareid. Peale lisa feta juustu. Salatikastmeks pane väikesesse purki oliiviõli (2/3), sidrunimahl (1/3), veidi vedelat mett ning umbes 1 tl seemnetega sinepit. Loksuta salatikaste kaanega suletud purgis segamini ning nirista salatile. Soovi korral purusta salatile ka pipart, aga soola pole vaja, kuna feta ja kapparid on juba soolased.

teisipäev, 22. august 2017

Suvikõrvitsakotletid

Kuigi suvearmastajatele on see suvi praktiliselt olematu olnud, siis aiasaaduste kasvatamiseks on selline jahe ja vihmane suvi sobinud hästi. Praegu, augusti lõpus, lokkab kõik aias ning praktiliselt iga toidukorra eel käin ringi aias ja korjan saadusi. Hommikul päikesesoojad tomatid leival või värskeltkorjatud marjad jogurti peal, lõunaks saab tomateid, kurke, porgandeid, peete, ube, herneid, kale, maitserohelist, aga loomulikult ka suvikõrvitsat, mida toodavad enneolematul kiirusel kolm taime, mis mul peenras kasvavad. Lihtsalt müstiline, kui kiiresti võib suvikõrvits ühe ööpäevaga kasvada! Ma proovin ikka neid suuruse mõttes mitte käest ära lasta, näiteks grillimiseks korjan hunniku selliseid väikeseid, umbes avamaakurgi mõõtu vilju, salatiks ja suvikõrvitsanuudliteks samuti peenikesi ja sihvakaid. Igal juhul on suvikõrvitsatoidud meil praegu väga sageli menüüs.

Viimased paar nädalat olen taga ajanud häid suvikõrvitsakotlette. Minu puhul tähendab see pidevat katsetamist erinevate maitsekooslustega ja tehnikatega.
Lõpuks olen ma rahul ja jagan hea meelega ka retsepti, mille tunnistasin parimaks.

Eesmärgiks oli saada võimalikult vähe töödeldud suvikõrvitsakotletid, kus sees on suvikõrvitsa maitse ja tekstuur veel tuntav. Proovisin nii munaga (ei hoia tainast rohkem koos, aga tekitab vormiroa maitse) kui munata versiooni, proovisin lisada erinevaid maitseid (nt tüümian – liiga tugev ja häiriv), aga minu jaoks osutus parimaks versiooniks ilma munata ja ilma lisamaitseteta versioon. Kuna suvikõrvits on ise hästi vesine, siis panin sellele toeks veidi kartulit ning lisasin ka parmesani juustu. Need sobisid hästi.

Suvikõrvitsakotletid (15 tk):
1 mõõdukas suuruses suvikõrvits (ca 300 g)
1 keskmine kartul (ca 150 g)
ca 90 g parmesani juustu
1/4 tl meresoola
3 sl õli + õli praadimiseks
3 sl nisujahu ja/või kinoahelbeid (müüakse lahtisena Biomarketis ja pakendatult Rimis)

Serveerimiseks värsket rohelist vabal valikul otse peenrast ja kiire Jaapani majonees:
1 sl majoneesi
½ tl teravat tšillikastet
1 tl sojakastet

Riivi suvikõrvits, kartul ja parmesani juust võimalikult jämeda riiviga. Pane kõik riivitud toiduained ühte kaussi, lisa õli ja sool ning sega läbi. Tegutse edasi kiiresti, kuna nii suvikõrvits kui ka kartul hakkavad seistes vedelikku eraldama.

Puista taldrikule jahu ja/või kinoahlebeid ning tõsta peoga kausist kotletisegu jahusse. Koos see tainas ei seisa, seega proovi kuidagi sõrmede vahel keerata pätsikese üks ja teine külg, et see saaks kergelt jahuseks.

Tõsta jahu sisse kaetud pätsikesed õliga kaetud kuumale pannile ning prae suvikõrvitsakotlette mõlemalt poolt umbes 3 minutit.

Mina serveerisin suvikõrvitsakotletid roheliseseguga otse peenrast (till, rukola, kress-salat, spinat) ning juurde tegin veidi kiirkorras valmivat Jaapani majoneesi. Jaapani majoneesi tarvis võta 1 sl majoneesi ja sega selle sisse ½ tl teravat tšillikastet ning 1 tl sojakastet.

kolmapäev, 2. august 2017

Safranikollane lillkapsa püreesupp kukeseente ja röstitud lillkapsaga

Praegu on kohaliku tooraine kättesaadavuse tippaeg ning kõike seda kohalikku ja värsket lausa kutsub tarbima, kui turul või koduaias ringi jalutada. Kodumaised lillkapsad on praegu värskuse tipul ning neid leiab turult erinevas suuruses ja ka mitmes värvitoonis.

Hea viis süüa korraga erinevaid köögivilju on püreesupid. Lillkapsas on selle püreesupi peategelane. See annab põhimassi supile ning on röstitud kujul ühes kukeseentega ka supi peal.

Mulle meeldivad püreesupid alati koos tahkema lisandiga; ilma selleta tunduvad püreesupid liiga beebitoidud. Lisanditega annab aga alati vastavalt maitsele mängida. Kel kukeseened lemmikute hulka ei kuulu, siis vana hea traditsiooniline peekon sobib samuti selle supi peale.

Lillkapsasupp (4-le):
1 lillkapsas (ca 500 g)
2 porgandit
4 kartulit
4 küüslauguküünt
1 sl võid või õli
2 x näpuotsaga safranit
ca 500-700 ml kanapuljongit
ca 70 g parmesani juustu
soola
pipart
tšillihelbeid

Peale:
röstitud vürtsikat lillkapsast
võis praetud kukeseeni
kale ja/või murulauku
musta pipart


Tükelda lillkapsas. Kiireim viis selleks on terve lillkapsas lihtsalt suure noaga õhukeselt viilutada. Lillkapsa keskmisest osast saab siis ka efektseid lillkapsalaaste, mis lähevad ahju röstimisse ja hiljem supi peale. Vali supi peale minevad lillkapsalaastud (ca 100 g) ning pane need ahjuplaadile. Piserda laastud pealt oliiviõliga ning puista ka veidi soola, tšillihelbeid ja musta pipart. Küpseata lillkapsalaaste 200-kraadises ahjus umbes 10-15 minutit, kuni lillkapsas hakkab kergelt pruunistuma.

Seejärel puhasta ja tükelda porgand, kartul ja küüslauk; tükeldusaste ei mängi rolli, kuna hiljem läheb kogu mass püreestamisele. Kuumuta pott, pane sinna või sulama (aga ära pruunista) ning lisa tükeldatud porgand, kartul, küüslauk ja ülejäänud lillkapsas. Rösti köögivilju potis umbes 3-5 minutit ning sega pidevalt. Seejärel kalla köögiviljadele peale kuumutatud puljong, et see kataks kergelt köögivilju. Sobib hästi kana- või köögiviljapuljong ning kes ise puljongit keeta ei viitsi, siis kodumaine Food Studio kotti pakendatud pikalt keedetud sügava maitsega puljongid on kiire ja maitsev lahendus. Asja ajab ära ka ökoloogiline (ilma naatriumglutamaadita) puljongikuubik. Lisa nüüd potti ka paar näpuotsatäit safranit – see annab supile kollase värvuse ning annab mõnusa kergelt safranise maitsenüansi.

Keeda suppi umbes veerand tundi, kuni köögiviljad on pehmenenud. Püreesta supp sau- või kannmikseriga ja sega supi sisse riivitud parmesani juust.

Supi keemise ajal prae kukeseened kergelt võis (ca 4-5 min) ja lisa veidi soola.

Valmis supp jaga kaussidesse ning pane iga supi peale röstitud lillkapsalaastud ning praetud kukeseened ja jahvata veskist musta pipart. Haki supi peale ka murulauku või veidi kuumuses närtsitatud kale lehti (lisa viimasel minutil pannile kukeseente juurde).

kolmapäev, 19. juuli 2017

Suvine roheline salat

Jagan ühe lihtsa suvise rohelise salati retsepti, mis sobib hästi näiteks grillitud toitude kõrvale. Salatis on mitmeid erinevaid salatisorte, millest nt rukola ja kress-salat on kergelt sinepise maitsega ja muudavad salati maitseküllaseks. Värskelt peenralt korjatud till annab aga ehedat suvist maitset.

Koguseid sel korral ei anna, need tuleb kohandada ise vastavalt sööjate arvule ja ega salatit saagi tegelikult ju kuidagi valesti teha, isegi, kui proportsioone muuta. Peaasi, et kõik on võimalikult värske ja salat on valmistatud vahetult enne söömist.


Suvine roheline salat:
tugevakoelist salatit (nt Rooma salatit)
õrna tekstuuriga maitserikast salatit (nt kress-salatit ja/või rukolat)
tilli
kurki
avokaadot (kui leidub poes ilusaid)

Peale puistamiseks:
päevalilleseemneid
kõrvitsaseemneid

Salatikaste:
2 osa külpressitud oliiviõli
1 osa sidrunimahla
mett või agaavisiirupit (või veidi aprikoosimoosi)
näpuotsaga meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Rebi või lõigu erinevad salatilehed ja till kaussi. Haki kurk suupärasteks tükkideks ning viiluta ka avokaado; lisa salatile.

Rösti päevalilleseemneid ja kõrvitsaseemneid kergelt pannil või ahjus (ära pruunista), et maitsed avaneksid.

Kastmeid on imelihtne teha väikeses purgis – lihtsalt pane kõik komponendid purki, sule kaanega ja raputa ühtlaseks. Kalla kaste salatile vahetult enne serveerimist ning lisa salatile ka röstitud seemned.

kolmapäev, 5. juuli 2017

Aprikoosimoos

Omakeedetud aprikoosimoos on väga maitseküllane ja intensiivne ja näeb välja justkui oleks päikeseline suvi kinni püütud ja talveks purki pistetud. Kes maitsta saab, see on võlutud; see on korduvalt järgi proovitud viimase nädala jooksul. Tasub keeta kohe rohkem ja nautida ka juba suvel, mitte vaid talveks varuda.

Aprikoosimoos sobib söömiseks traditsiooniliselt pannkookidega, aga ka plaadikookide tegemiseks on see väga hea. Minu lemmik on aprikoosimoos aga maitsestamata jogurti kaaslasena ning seetõttu eelistan jätta moosi sisse suuremad viljaliha tükid. Kindlasti sobib aprikoosimoos ka vaniljejäätisega ning isegi õli baasil tehtud salatikastmesse võib (mee asemel) poetada lusikatäie aprikoosimoosi.



Ma ei ole tegelikult eriline moosikeetja ega ka üldse mooside tarbija. Enamik marju panen ma tervena sügavkülma, väga vähe teen toormoose. See suhkrukogus, mis mooside sisse keedetakse, on ikka hirmuäratavalt suur. Traditsiooniline kogus on 1 kg marjade kohta pool kilo suhkrut. Mina vähendasin aprikoosimoosi keetes suhkru kogust veel poole võrra ja moos on ikka magus.

Aga põhjus, miks ma aprikoosidest üldse moosi keetma asusin on see, et aprikoosi maitseomadusi saab kuumtöödeldes suurepäraselt väärindada. Võib-olla teen ma liiga, aga minu arvates on aprikoos muidu niisama süües selline omadusteta vili. Aprikoose ma niisama söömiseks eriti ei osta, sest näiteks nektariinid ja virsikud on oluliselt mahlasemad ja maitseküllasemad.

Aga mõned viljad omandavadki iseloomu just kuumtöödeldes, st toorena süües on nende maitseomadused pigem õlgu kehitama panevad. Marjadest on sellised minu arvates murakas, põldmari ja isegi ka mustsõstar. Puuviljadest aga see sama aprikoos.

Peale selle, et aprikoosimoos maitseb taevalikult, on see ka (vähemalt praegu) kõige odavam vili, millest moosi keeta. Eelmisel nädalal müüdi ideaalses olekus aprikoose Balti Jaama turul lausa 1 €/kg. Tarbijale loomulikult positiivne, aga see hind tekitab küsimusi, kuna tundub absurdne, et selle hinna sisse mahub aprikoosiistanduse omaniku tulu, töötajate palgad, transport, mitmete vahendajate oma osa ja lõpuks ka turumüüja kasum.

Kui ma turul juba kolmandat kotti aprikoosi täis ladusin, küsis minu taga järjekorras seisev naine, et mida ma nendega ette võtta kavatsen. Kuuldes, et hakkan moosi keetma, ladus ka tema endale kolm suurt kotitäit aprikoose.

Vaja läheb:
1 kg aprikoose
250-300 g suhkrut (olenevalt viljade küpsusastmest)


Poolita aprikoosid ning eemalda neist kivid. Lõika aprikoosid 4-6-ks tükiks ning pane tükid potti. Lisa potti kohe ka suhkur ning  kuumuta pliidil, kuni aprikoosidest hakkab eralduma vedelikku ja suhkur hakkab sulama. Sega selles etapis, et moos põhja ei kõrbeks. Kui vedelikku on piisavalt tekkinud, jäta moos madalale kuumusele vaikselt keema ning eemalda aeg-ajalt pealt heledat vahtu. Keeda moosi 25-40 minutit. Keetmisaeg sõltub sellest, kui küpsed on viljad (mida küpsemad, seda vähem vajavad) ning ka sellest, kui intensiivse maitsega moosi keetja soovib (mida kauem, seda intensiivsem).

Olen keetnud juba mitu laari aprikoosimoosi ning katsetanud erinevaid keetmisaegu ja ka suhkrukoguseid. Kui on küpsemad viljad, siis piisab ka 250 g-st suhkrust 1 kg viljade kohta, aga kui veidi tooremad, siis läheb suhkrut ka rohkem.

Tasub ka üle korrata, et enne moosi purki panekut tuleb purgid ja kaaned väga hoolikalt pesta ja steriliseerida kas ahjus või keeva vett peale kallates. See tagab mooside säilivuse. Samuti ei tohi kunagi moosi keetes panna moosi sisse tagasi suust läbi käinud lusikat. Iga maitseproov käib ainult puhta lusikaga. Kui moos purkides ja kaanetatud, võib purke esmalt hoida pea alaspidi, kuna kuum moos hävitab ka kaantelt kõik bakterid.

kolmapäev, 28. juuni 2017

Sõrnikud

Sõrnikud ehk kohupiimapannkoogid on meie peres laual üsna sageli olenemata aastaajast ja ka kellaajast. Enamasti süüakse sõrnikud hommikusöögiks, kuid me valmistame neid vahel kiireks ampsuks ka lõunal või isegi õhtul. Tervise seisukohalt on rohkelt valku sisaldavad sõrnikud parim versioon erinevatest pannkookidest ning see konkreetne retsept on ka suhkruvaba.

Mul on kujunenud ka kindel lemmikversioon sõrnikutest – sõrnikud rosinate ja meega. Samuti olen jäänud pikalt kasutama kindla tootja ricottat, mis annab sõrnikutele mõnusa kergelt teralise tekstuuri. Kunagi tegin sõrnikuid ka kohupiimaga, kuid enamik kohupiimasid on liiga kreemjad ja sageli ei olnud tulemus oodatav. Seevastu vadakust valmistatud ricottaga õnnestuvad sõrnikud alati.

Kuna mulle maitsevad sõrnikud üle kõige just meega (eriti just värske vedela meega), olen ajapikku aru saanud, et sõrnikutainasse suhkru lisamine on täiesti üleliigne. Nii valmistangi ma sõrnikuid ilma suhkruta, kuna mesi on ju iseenesest väga magus ja ka rosinad sõrnikute sees lisavad magusust.

Sõrnikute küpsusaste on rohkem maitse küsimus, aga mulle meeldib, kui kohupiimapannkoogid ei ole liigselt pruunistatud, vaid jäävad kuldseks. Nii kollast värvi on need konkreetsed sõrnikud ka seetõttu, kuna on valmistatud suvel vabalt väljas ringiliikuva kana munast. Pildil olevad sõrnikud küpsetas mu 11-aastane tütar, kes on väga tundlik ja nõudlik erinevate pannkoogiliste värvi ja küpsusastme suhtes ning on omandanud õiged töövõtted perfektse tulemuse saavutamiseks.

7-8 sõrnikut:
200 g ricottat (mina kastutan Piimameister Otto ricottat)
1 vabaltpeetava kana muna
40-50 g (2 väikese kuhjaga sl) nisujahu + veidi jahu sõrnikute veeretamiseks
ca 30 g rosinaid

Praadimiseks:
õli

Peale:
mett ja marju

Pane kaussi muna ja klopi see kergelt lahti. Lisa ricotta ja sega munaga kokku. Seejärel lisa nisujahu ja sega tainas lusikaga ühtlaseks massiks. Pese rosinad sõelal ning lisa ka need sõrnikutainale. Suhkrut pole tainasse vaja lisada, kui sööd sõrnikuid mee või magusa moosiga. Tainast võib sõrnikuid valmistada kohe, aga kilega kaetud kausis seisab tainas ka ööpäeva külmpakis.

Vormi tainast käte vahel pallikesed – sellest kogusest saab umbes 7-8 sõrnikut – ning vajuta sõrnikud jahusel taldrikult veidi lamedamaks ja kergelt jahuseks.

Kuumuta pann umbes keskmisele kuumusele, lisa pannile veidi õli ning prae sõrnikuid mõlemalt poolt paar-kolm minutit. Sõrnikud peaksid jääma kuldpruunid. Piimatooted ei talu küpsetamisel kõrget kuumust, seetõttu küpseta pigem madalamal kuumusel (kui kasutad küpsetamiseks õli asemel võid, tuleb veel ettevaatlikum olla kuumusega, kuna või kipub kergemini kõrbema).

Serveeri sõrnikud otse pannilt kuumana (kuni need on veel kohevad) koos mee ja marjadega.

esmaspäev, 5. juuni 2017

Avokaado ja tomatiga röstsepik – kiire, lihtne ja tervislik hommikusöök

Mul on tekkinud uus lemmik-hommikusöök – avokaado ja tomatiga röstsepik, täpsemini pehmik. See on nii lihtne, et seda retseptiks on lausa imelik nimetada, aga kuna see pakub mulle tõelist maitseelamust, siis jagan seda ideed hea meelega ka blogis.

Selles "retseptis" on põhikomponente vaid kolm, aga need peavad kõik olema väga head. Avokaado ideaalselt varaküps ja ühtlaselt rohelise viljalihaga (seest ilma ühegi pruuni täpita), tomatitest on praegu parimad turul müüdavad kobarates kirsstomatid, millel on ka maitset. Avokaadodest on minu lemmikud mustjaslillad Hass-sorti avokaadod, mis on maitseküllasema viljalihaga kui rohelised avokaadod. Avokaadode värvus ei sõltu küpsusastmest, vaid need on erinevad sordid.

Leivana (täpsemalt sepikuna) avastasin enda jaoks hiljuti Eesti Pagari pehmikud. Täiesti reklaamivabalt, lihtsalt oma vaimustusest kirjutan, kuna need maitsevad. Rösterist läbi lastes on need pealt krõbeda koorikuga, aga sees säilitavad pehmuse. Peale avokaadolõike, tomatit, meresoola ja soovi korral ka lutserni idandeid ning imehea hommikusöök ongi valmis. Pealegi muna-piima-lihavaba ja täiesti vegan.

Vaja läheb:
1 viil kanepiseemne-tatra või mitmeviljapehmikut
1 küps avokaado
2-3 kirsstomatit
meresoolahelbeid või värskelt jahvatatud roosat soola
lutserni idandi (soovi korral)

Rösti sepik. Lõika avokaado pooleks, eemalda seeme, viiluta koore sees viljaliha ning tõsta viljaliha lusikaga koores seest välja röstitud sepikule. Puista avokaadole meresoolahelbeid või jahvata veskist roosat soola. Viiluta tomatid ning puista veidi soola ka tomativiiludele. Soovi korral tõsta võikule mütsiks veel lutserni idandeid (aga ilma nendeta on ka väga hea).

teisipäev, 23. mai 2017

Seesamimaitselise hummusega toorsalat (vegan)

Hummus salatikastmena on minu jaoks uus avastus. Kuigi ma hummusega köögivilju söön sageli, pole seda millegipärast varem salatiga koos kokku pannud. Selle idee sain, kui sain ühel R-Kioski korraldatud koosviibimisel maitsta Joel Ostrati retseptide järgi valmistatud salateid.

Ma reeglina ei tee blogis reportaaže pressiüritustelt, kuid vahel tundub mõni idee nii eriline ja oluline, et on soov sellest ka laiemalt rääkida. R-Kioski koostööst koka Joel Ostratiga on sündinud midagi ägedat. Nimelt müüb R-Kiosk Joel Ostrati retseptide järgi kokku pandud salateid ja supertervislikke hommikusööke, mis on pakendatud ka väga esteetiliselt. Tooraine on aus ja tervislik ning nagu pakendilt lugeda võib, siis koosnebki vaid sellest, mis sealt paistab – ei mingeid säilitusaineid, värvaineid ega stabilisaatoreid. Hommiksöökidest on saadaval näiteks mangomaius müsliga ja tšiiaseemne-mandlipiim koos värskete marjade ja puuviljadega, salateid on aga kinoga, toortatraga, pastaga, kanalihaga, veiselihaga ja tuunikalaga, aga ka vegan-salatit. 

Minu jaoks oli suurim kahtlus, kuidas suudetakse salati kvaliteet ja eelkõige värskus, mis on salati juures nii oluline, säilitada ka siis, kui see seisab plastnõus 4-5 päeva, mis on sellele antud säilimisaeg. Õrnad salatilehed (nt spinat, mida on kasutatud) närtsivad ju kiiresti, niiske tooraine eritab vedelikku kuivemasse jne. Aga imekombel maitsesid need salatid värskelt, kuna salat on laotud nõusse kihtidena (raputatakse segamini enne sööma asumist) ning pakendatud õhukindlalt. Vaid röstitud kaerahelbed, mis olid tšiiamaiuse peal, olid minu arvates muutunud liiga pehmeks. 

Mainin igaks juhuks, et ma olen väga tundlik toitude värskuse ja temperatuuri suhtes. Ma ei söö reeglina ülessoojendatud toitu, salatit ei jäta kunagi järgmiseks (rääkimata järgmise päeva) toidukorraks, ei söö toite külma või leigena, mis peavad olema kuumad, väldin söömist, kui vajalik krõbedus on kadunud ja mingi asi on muutunud seistes niiskemaks. Lühidalt – toit peab olema valmistatud vahetult enne selle sööma asumist. 

Reeglina on mul võimalus omale hommikune tšiiajogurt marjadega ja ka lõunane salat ise valmistada või leian aega väljas söömiseks. Aga igal juhul on kõik need tooted mõistlik ja tervisesõbralik alternatiiv igasugustele saiakestele, mida kiireks hommikusöögiks või lõunaks kaasa haaratakse. Salati hind (4.50 €) on vaid minu arvates natuke liiga kõrge, et endale püsikliente tekitada.

Nüüd aga tänase retsepti juurde. See ei ole ükski eelnevalt mainitud salatitest, vaid minu looming, lihtsalt hummuse idee salati juures on see kild, mida ma kaasa võtsin. Seekord on hummus eriti seesamimaitseline, kuna lisaks tahhiinile lisasin sellesse ka röstitud seesamiseemne õli. Salat on vegan, mis ei ole küll minu jaoks oamette eesmärk, aga kui mõni selline retsept mul tekib, mainin huviliste jaoks ära. 


Seesamimaitseline hummus (4-le):
400 g konservkikerherneid
2 kuhjaga tl tahhiinit (seesamipasta)
1/3 tl meresoola
1 tl tšillihelbeid
2 tl röstitud seesami õli
½ dl külmpressitud oliiviõli
½ dl sooja vett

Salat (4-le):
1 punane paprika
8 redist
4 avokaadot
2 lühikest kurki
pool värsket peakapsast
keedetud kinoad (1 dl kuivaine kogus)


Esmalt pane kinoa keema (enne loputa sõelal) ja keeda seda salati jaoks pigem veidi vähem (ca 15 min). Kollane kinoa keeb kiiremini, punane aeglasemalt. Mina tegin nende segu ja lisasin kollase veidi hiljem potti. Jahuta keenud kinoa maha. Seda võib teha ka eelneval päeval ja hoida keedetud kinoad külmkapis.

Kurna ja loputa kraani all konservkikerherned, kuni enam vahtu ei eraldu. Nõruta kikerherned ja kalla need köögikombaini või saumikseri lõiketeraga purustajasse. Lisa kikerherneste juurde tahhiini ning maitseks veidi meresoola, tšillihelbeid ja röstitud seesamiseemne õli. Lisa samasse ka oliiviõli ja soe vesi (keedetud ja veidi maha jahutatud). Soe vesi muudab hummuse siidisemaks, aga kuna kogus on nii väike, siis pole karta, et hummus ise soojaks muutuks. Jahvata kogu mass ühtlaseks siidiseks pastaks.

Lõika kurk, redis ja paprika suupärasteks tükkideks. Viiluta värske (selle aasta) peakapsas ja viiluta ka avokaadod. Tõsta kõik salatikomponendid, sh kinoa kaussidesse (igale inimesele oma portsjon) ning lisa igasse kaussi juurde ka hummus. Soovi korral lisa veel salatile veidi oliiviõli, seesamiseemneid ja tšillihelbeid. 

esmaspäev, 24. aprill 2017

Isetehtud energiabatoon

Energiabatoonid peaksid andma rohkelt kiiret energiat ning olema kõigi eelduste kohaselt ka tervislikud.

On olemas erinevat liiki poes müüdavaid energiabatoone – kõige levinumad on tavapoodides müüdavad rohke suhkruga (või glükoosisiirupiga) müsli- ja puuviljabatoonid, mis just suhkrusisalduse ja lisaainete tõttu ei liigitu tegelikult tervisliku vahepala kategooriasse. On põhiliselt fitness-inimestele suunatud valgurikkad batoonid, mille koostises on minu arvates ka liiga vähe päris toitu ning on ökopoodide kaubavalikus olevad batoonid, mille koostis on aus ja maitseid ka päris rohkelt.

Aga mulle meeldib kõike ise valmistada ning maitseid just oma nägemuse järgi kokku sobitada. Ma olen praegu vaimustuses erinevatest pähklitest ja seemnetest ning kombineerin neid igale poole alates müslist kuni salatini. Pähklid ja seemned on valgurikkad, samuti sisaldavad märkimisväärse koguse rasva. Aga need rasvad on organismi jaoks vajalikud head taimsed rasvad, mille söömist (mõistlikus koguses) ei tasu peljata.

Energiabatoonide valmistamine on tegelikult väga lihtne, ei mingit küpsetamist, lihtsalt tuleb ained omavahel kokku segada ja sellel taheneda lasta. Isegi siis on lihtne, kui teha šokolaad algkomponentidest ise, nagu ma sel korral tegin. Et valmistada ise šokolaadi, on tarvis toorkakaod, kakaovõid ja soovitavalt võimalikult head magusainet (agaavisiirup, mesi, kookossuhkur). Toorkakao sisaldab rohkelt magneesiumi ning vitamiinidest leidub selles A, B1, B2, B3, C ja E-vitamiini. Toorkakao maitse ega toitainete sisaldus pole võrreldav Fazeri kakaopulbriga (mõistetavalt on toorkakaos kõike kasulikku rohkem). Proovisin sellest samast kakaovõist ja kakaopulbrist valmistada ka metspähklitega šokolaadi ning mulle meeldis väga selle maitse.

Neis seemnebatoonides on šokolaadi minimaalselt, et see lihtsalt hoiaks massi koos ja et šokolaadi maitse ei domineeriks kõige muu üle. Energiabatooni saab endale tööle või lapsele kooli (või kasvõi piknikule) kaasa pakkida ning tervislik vahepala ongi vajadusel käepärast võtta.

Energiabatoonid (10 tk):
100 g mandleid
50 g päevalilleseemneid
25 g linaseemneid
100 g kuivatatud ploome (või viigimarju, või datleid, või rosinaid)
25 g tšiiaseemneid

50 g kakaovõid
25 g kookossuhkrut
25 g toorkakaod

Soovi korral rösti esmalt mandlid ja päevalilleseemned ahjus (150 kraadi, 15 minutit) - minu arust teeb see pähklite-seemnete maitse veidi küpsemaks. Aga vabalt võib batoonis kasutada ka ilma röstimata mandleid ja päevalilleseemneid.

Pane mandlid, päevalilleseemned ja linaseemned lõiketeraga köögikombaini või saumikseriga kaasas olevasse purustajasse ning purusta neid veidi, kuid ära jahuks jahvata (tükid võivad jääda ebaühtlased). Kui selleks tarbeks masinaid ei ole, saab põhimõtteliselt sama töö teha ära ka lõikelaua peal noaga hakkides. Linaseemned võib ka kohviveski abil purustada. Kuivatatud ploomid (need võib asendada ka rosinate, viigimarjade või datlitega) haki noaga veidi väiksemaks.

Kui mandlid on batooni sees lihtsalt veidi liiga suured hamba alla sattumiseks, siis linaseemnete purustamine on oluline, et organism neist paremini kiudaineid kätte saaks. Linaseemned on nimelt ühed kiudainerikkaimad toidud üldse (28 g kiudaineid 100 g kohta) ning sisaldavad just kuumutamata kujul ka rohkelt oomega-3 rasvhappeid. Kuid kiudainete omastamine linaseemnetest on organismi jaoks keeruline, kui linaseemned on terved – seetõttu on väga oluline linaseemneid eelnevalt veidi purustada.

Järgnevalt sulata vesivanni kohal kakaovõi (vajadusel haki enne väiksemateks tükkideks). Sulanud kakaovõi sisse lisa kookossuhkur, sega see läbi ning lase veidi jahtuda (ilma, et kakaovõi uuesti tahenema hakkaks). Seejärel sega sisse toorkakao pulber ning sega mass ühtlaseks. Sega vedela tooršokolaadi hulka kõik retseptis olevad seemned ja mandlid ja ka tükeldatud kuivatatud ploomid. Kata kas karp või mõni muu sobiv nõu toidukilega ning kalla seemnemass kilega vooderdatud vormi sisse. Mulju see lusika abil ühtlase paksusega kihiks ning tõsta külmkappi tahenema. Šokolaad hoiab tahenedes kogu massi koos. Kui mass tahenenud, lõika see terava noaga viiludeks ja soovi korral pakenda ka näiteks küpsetuspaberi sisse.

Kakaovõid ja kakaopulbrit saab tellida tervis24.com veebilehelt, samuti leidub seal ka palju teisi mahemärgistusega tooteid. Selle energiabatooni retsept valmis koostöös veebipoega tervis24.com