teisipäev, 5. juuni 2018

Kanakotletid

Meie pere toidulauale on tekkinud üks uus toit, millest kõik on vaimustuses ning mida ma seetõttu viimastel kuudel suhteliselt regulaarselt valmistanud olen – need on kanakotletid. Tegelikult imestan ma selle üle, kuidas saab midagi nii tavalist alles nüüd avastada ning kuidas ma enne polnud jõudnud kanakotlettide valmistamiseni. Arvasin, et need jäävad kuivad ja ka maitset ei osanud ette kujutada.

Olin ma ju teadlik, et veise- ja seahakkliha kõrval müüakse poes ka broilerihakkliha. Mäletan, et olen kunagi poes broilerihakkliha pakki ka käes hoidnud, aga ähmaselt meenub, et mulle ei meeldinud selle koostis ja just seetõttu jätsin selle ostmata. Uuesti kanahakkliha poole pani mind vaatama asjaolu, et ühegi poes müüdava veise- või seahakkliha või nende segu kvaliteet ei rahuldanud mind, kuna see on kas liiga rasvane või liiga kuiv ning ka maitse pole meeldiv.

Alternatiivse hakkliha otsingul avastasin, et müügil on kahe tootja kolme erinevat broilerihakkliha. Rannamõisa hakklihasegu näeb välja liiga püree ning ilmselt just selle koostis mulle ka kunagi ei meeldinud. Olen proovinud kotlettide valmistamiseks mõlemat Talleggi toodet - delikatess broilerihakklihasegu ja broilerifilee hakkliha, kusjuures esimeses on rasva 11,7 g, teises vaid 1,6 g, aga märgatavat vahet kotlettide mahlasuse puhul ei tähelda. Seega sisaldavad linnulihakotletid oluliselt vähem rasva kui sea- või veiselihakotletid ning sobivad hästi nende toidulauale, kes soovivad kaalu langetada. Aga muidugi ei pea vaid kaalulangetaja olema, et kanakotlette süüa – need maitsevad lihtsalt hästi ja sobivad tasakaalustatud toidulauale, pakkudes alternatiivi teistele loomsetele toodetele.


Kanakotletid (3-4le):
300 g broilerihakkliha
lusikaotsaga meresoola
musta pipart
1 tl Dijon sinepit
1 muna
2 porgandit (ca 80-100 g)
1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
2 sl maisitärklist (või kartulitärklist)
ca 3-4 sl riivsaia kotlettide veeretamiseks
veidi õli praadimiseks

Mulle meeldib kotlettidele lisada alati ka köögivilju ning ka kanakotlettidesse peidan paraja koguse porgandit ja sibulat.  Seega esmalt valmista ette hakklihasegusse minevad köögiviljad – riivi porgand ning haki küüslauk ja sibul. Mulle meeldib, kui kotlettide sisse minevad köögiviljad on enne kuumtöödeldud, vastasel korral jääks need kotleti sees liiga toored ja krõmpsuvad. Seega kuumuta pann, lisa veidi õli ning prae köögivilju keskmisel kuumusel pidevalt segades umbes 3-4 minutit (ära pruunista). Jahuta segu maha vähemalt toasoojaks.

Seejärel pane kanahakkliha kaussi, lisa soola, pipart, sinepit ja muna ning sega mass ühtlaseks. Nüüd lisa ka köögiviljad pannilt ning maisitärklis ning sega mass veelkord ühtlaseks. Maisitärklis (sobib ka kartulitärklis) aitab siduda niiskust, muidu jääks mass liiga vedel.

Puista teisele taldrikule riivsaia ning veereta kotlette riivsaias. Olen proovinud paneerida kotlette ka jahus, aga mulle endale meeldib riivsaiast tekkiv krõbe pealispind rohkem. Pane pannile õli ning prae kotlette keskmisel kuumusel mõlemalt poolt umbes 4-5 minutit. Serveeri koos salatiga ja/või värske kartuliga.

reede, 18. mai 2018

Vürtsikas kanasupp

See kanasupp on koostisainete poolest selline lihtne ja eestipärane, mille koostisosad peaks kõigil kodus olemas olema, küll aga annab väikese kiiksu ja hoopis uue hingamise supile sellele lisatud tšilli, mis teeb supi erilisemaks. Tšillit tasub muidugi lisada alati enda taluvuse järgi.

Taaskord kasutan supi valmistamiseks Food Studio kanapuljongit, mis võimaldab maitsva supi valmis teha umbes poole tunniga, andmata samas järgi tooraine kvaliteedis. Eriti mõnus on supp selle aasta värskete porgandite ja kartulitega. 


Vürtsikas kanasupp (3-le):
1 pakk (750 ml) Food Studio kanapuljongit
3 kartulit (ca 250 g)
3 porgandit (ca 250 g)
1 varsselleri vars
2 küüslauguküünt
jupp värsket tšillit või tšillihelbeid (taluvuse järgi)
1 kanafilee (ca 200 g)
veidi õli praadimiseks
tilli peale puistamiseks

Koori kartulid ja porgandid ning haki suupärasteks tükkideks, samuti haki varsseller ja küüslauk. Lõika kanafilee õhukesteks viiludeks või ribadeks. 

Kalla puljong potti ja lase keema tõusta. Samal ajal prae vähese õliga pannil tükeldatud kanafilee (pruunistada pole vaja) ning maitsesta see soola ja pipraga. Eemalda kanafilee pannilt ning pane pannile viilutatud porgandid, varsseller ja küüslauk, vajadusel lisa veidi õli juurde ja maitsesta segu tšilliga (võib kasutada kas tšillihelbeid või värsket tšillit). Prae pidevalt segades umbes 3 minutit. 

Selleks ajaks peaks olema puljong keema tõusnud. Nüüd lisa puljongisse kartulid ning köögiviljad pannilt ja ka eelnevalt praetud kanafilee tükid. Keeda suppi keskmisel kuumusel, kuni kartul on valmis. Serveeri suppi värske tilliga.

Postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega.

kolmapäev, 4. aprill 2018

Kookospiimaga lõhesupp

Proovisin teha ühe kerge ja kiiresti valmiva kalasupi, aga mitte sellise traditsioonilise selge puljongiga kalasupi, vaid hoopis midagi teistsugust. Kookospiimaga lõhesupp meenutab mulle taas Aasia maitseid, lisaks kookospiimale on supis ka ingver ja sidrunhein, millest võib järeldada, et ma just teadlikult Aasia suunas jälle kaldun.

Kodus keedetud kalapuljong on küll väga maitsev, kuid peab tõdema, et kalapuljongi keetmine on üks ebameeldivaima haisuga toiduvalmistamisi. Pärast puljongi keetmist peab kogu majas aknad lahti tegema ning kõik põhjalikult ära tuulutama. Sestap mulle Food Studio puljongid väga meeldivadki, et saab mööda minna puljongi keetmise protsessist ja kohe, kui mõne supi mõte tekib, saab seda ka realiseerida, kui pakendatud puljong külmkapis olemas on.

Muutsin supi valmistamise juures mitut tehnilist aspekti – näiteks tundus mulle, et lõhe jääb selle supi sees palju parem, kui seda mitte puljongis keeta, vaid hoopis eelnevalt kergelt pannil praadida; sama tegin ka köögiviljadega. Tunnustuseks ütles laps, et ta pole kunagi nii hea vedeliku ja nii maitsva kalaga suppi saanud, küll aga praakis supi seest välja rooskapsad. Eks see ole maitse asi, kellele rooskapsad maitsevad, kellele mitte. Kui kohe üldse ei istu nende maitse, võib rooskapsad asendada näiteks suhkruhernestega (koos kaunaga) või brokoliga.

Lõhesupp kookospiimaga (3-le):
1 pakk (750 ml) Food Studio kalapuljongit
1 dl kookospiima
3 porgandit
150 g rooskapsast ehk Brüsseli kapsast
võid ja/või oliiviõli praadimiseks
1 vars sidrunheina
ca 25 g ingverit
ca 250 g lõhefileed
meresoola
musta pipart
värsket koriandrit

Eemalda lõhefileelt nahk ning lõika lõhe suupärasteks tükkideks. Tükelda porgand peenikesteks ribadeks kas noaga või juurvilja spiraalitajaga. Eemalda rooskapsastelt pealmised lehed ning lõika need pooleks.

Kuumuta pann, lisa pannile veidi õli või võid ning prae keskmisel kuumusel porgandiribasid ja poolitatud rooskapsaid umbes 5 minutit, viimasel minutil lisa peenelt hakitud sidrunhein (eemalda pealmised puised kihid) ja ingver.

Pane kalapuljong potti kuumenema ning samal ajal prae pannil lõhekuubikuid 2-3 minutit. Maitsesta lõhe soola ja musta pipraga.

Kui puljong on keema tõusnud, lisa puljongi hulka kookospiim.

Jaga kaussidesse pannil eeltöödeldud köögiviljad ja lõhekuubikud ning kalla igasse kaussi peale kuum puljong. Soovi korral lisa supile maitseroheliseks värsket koriandrit.

Postitus valmis koostöös Food Studio puljongitega.

kolmapäev, 14. märts 2018

Risoto krevettide ja porruga

Risoto on üks legendaarsetest Itaalia toitudest, mille variatsioone, nagu ka pastatel, on lugematul hulgal. Itaallased on ise küll suhteliselt jäigad oma traditsiooniliste retseptide kohandamisel, kuid väljaspool Itaaliat suhtutakse Itaalia toitudesse loomingulisemalt.

Mängin küll maitsete ja lisanditega, kuid katsun risoto valmistamise põhimõtted hoida algupärasena. Üheks oluliseks komponendiks risoto juures on hea puljong. Varem keetsin erinevaid puljongeid just nimelt risoto pärast alati rohkem. Suppi tehes panin kõrvale ühe koguse puljongit ka risoto jaoks ja säilitasin seda sügavkülmas. Kui aga avastasin enda jaoks Food Studio puljongid, olen selle suurema puljongi keetmise kuidagi katki jätnud. Enamasti olen risotodes kasutanud kanapuljongit, mis on kõige neutraalsem ning laseb kasutada põhimõtteliselt ükskõik millist lisandit.

Kui valmistan risotot aga mereandidega, siis kalapuljong on kindlasti asjakohane. Selles risotos on kasutatud Food Studio kalapuljongit ning lisandiks on krevetid koos porru ja küüslauguga.

Risoto (4-5-le):
ca 20 g võid
1 keskmises suuruses porru (pane ca 15 cm tükk kõrvale)
1 suurem mugulsibul
2-3 küüslauguküünt
4 dl risotoriisi (nt Arborio)
1 dl valget veini
1 pakk (750 ml) Food Studio kalapuljongit 
100 g parmesani juustu

Krevettide ja porru lisand:
veidi õli
200 g krevette
ca 15 cm jupp porrut
2 küüslauguküünt
musta pipart
meresoola
soovi korral ka värskeid idusid

Tükelda sibul, porru ja küüslauk väikesteks tükkideks. Porrut on parim lõigata, kui see keskelt pikkupidi poolitada, sest siis saab ka porru kihtide vahele jäänud mulla kraani all maha pesta. Tumerohelised ja jäigad osad porrust süüa ei kõlba. Võta umbes 15 cm tükk porrut kõrvale ning lõika see pikikiudu peenikesteks ribadeks (see läheb risoto peale). Risoto sisse mineva porru võib lihtsalt viilutada. Ka ristoto lisandiks on tarvis küüslauku tükeldada, seega haki ka see küüslauk kohe ning tõsta koos pikkupidi tükeldatud porruga eraldi anumasse ootama.

Sulata paksupõhjalises potis või ning pane tükeldatud maitseköögiviljad potti madalale kuumusel hauduma; hauta umbes 5 minutit, vahepeal sega. Seejärel tõsta kuumust ja lisa potti risotoriis. Erinevalt teistest riisidest risotoriisi ei pesta, kuna pestes uhutakse riisist risoto kleepjat tekstuuri tekitav tärklis välja. Ja kui detailides veel spetsiifilisemaks minna, siis risotot segatakse alati puulusikaga, kuna metallist lusikas lõhub liialt riisiterasid. Sega pidevalt ning kalla peale valge vein; sega jätkuvalt ning lase alkoholil kuumuse mõjul veinist aurustuda.

Nüüd kalla potti umbes pool Food Studio kalapuljongi kogusest (eelnevalt kuumutatud). Jäta risoto keskmisele kuumusele keema, aeg-ajalt segades ning puljongit juurde lisades.

Risoto keemise ajal valmista risoto lisand. Kuumuta pann, pane pannile veidi õli või võid ning lisa tükeldatud porru ja küüslauk. Sega mõni minut ja lisa ka paar supilusikatäit kalapuljongit, et köögiviljad kõrbema ei hakkaks. Kui vedelik aurustunud, lisa pannile ka krevetid ning prae, kuni need on küpsed (kasutada võib erinevas suuruses krevette). Maitsesta lisand soola ja pipraga.

Nüüd peaks ka risoto valmis saama. Olenevalt riisisordist tuleb risotot keeta umbes 15-17 minutit; riis peab kindlasti jääma al dente ning risoto kergelt vedelapoolne (mitte tihke nagu plov). Viimasena sega risoto sisse riivitud parmesani juust. Food Studio kalapuljongit kasutades ei lisanud ma soola üldse juurde, kuna see on hästi maitsestatud ning ka lisatav parmesani juust on soolane.

Tõsta risoto kaussidesse ning jaota lisand iga risoto peale. Purusta risoto peale ka musta pipart ja soovi korral lisa veel värskeid idandeid (minul olid rediseseemne idandid).

Puljong: Food Studio

neljapäev, 8. märts 2018

Troopiline smuuti

Vahelduseks kodumaistest marjadest smuutidele viskan vahel blenderisse troopilised viljad. Üks lemmikuid smuutisid sai avastatud Tais, kus mulle hakkas eriliselt meeldima mango ja granadilli kooslus, viimane annab smuutile omapäraselt värske ja särtsaka maitsenüansi. Seal lisatakse puuviljasmuutidele ka suur kogus jääd ning lisaks suhkrusiirupit ja soola, mis intensiivistavad maitset.

Päris sellisel jäisel kujul smuutit ma praegu siin lumises Eestis ette ei kujuta, samuti ei kasuta ma puhtalt tervislikel põhjustel kodustes smuutides lisatud suhkruid. Looduslikku magusust annab banaan, samuti lisab see tihedamat tekstuuri. Kuigi ei mangod ega granadillid pole siin nii magusad kui nad on oma kasvukohtades, tunduvad mulle smuutid imekombel piisavalt magusad.


Ühele:
pool mangot (ca 150-170 g)
ühe apelsini mahl
1 granadill
1 väiksem banaan

Koori banaan ja mango ning pane blenderisse. Lõika granadill pooleks ning kaabi lusikaga viljaliha (koos seemnetega) blenderisse, pressi ühest apelsinist mahl ning vala ka see blenderisse. Vurista valmis smuuti.

esmaspäev, 26. veebruar 2018

Rohelise herne püreesupp

Olen viimasel ajal päris palju teinud katseid rohelise herne püreesupiga. Katseid just seepärast, et mul on olnud mingi kindel nägemus supist, mida ma olen üritanud saavutada. Supp, millega ma oleks rahul olnud, ei valminud esimese korraga – kord oli maitset vähe, kord supp liiga lahja, kord varjutas mingi komponent herne maitse nii, et ma ei saanud enam aru, et tegu on hernesupiga, kord tundus lisand vale.

Ma ei hakka kõiki ebaõnnestunud kaitseid siin lahti seletama, küll aga panen kirja retsepti, millega ma lõpuks rahul olen. Nagu näha, pole supis komponente eriti palju, sest eesmärk oli, et hernesupp oleks ikka äratuntavalt hernesupi maitsega. Juurseller annab õrna maitsenüanssi ning Food Studio kanapuljong on just nii hea, et ei varjuta herne maitset, aga samas ei tule supile mitte ühtegi maitseainet juurde lisada, sest kõik on juba paigas.

Püreesupi peale sobib hästi mõni tahkem lisand. Hernesupi lisandina kasutasin valgurikkaid mustasid läätsesid ning ka suitsupeekonit.

Katsetamiseks ei keetnud ma potitäit suppi, vaid tegin just ühe inimese portsu. Viimane õnnestunud katse sai tehtud Food Studio kanapuljongiga, mida müüakse ka väikeses pakendis (230 ml). Tehes sama suppi suures pakis puljongiga (750 ml), kolmekordista kõikide komponentide koguseid ning saad supi kolmele inimesele.

Supp ühele:
1 väike pakk (230 ml) Food Studio kanapuljongit
1 sl õli 
1 väike kartul
50 g juursellerit
1 küüslauguküüs
100 g rohelisi herneid + veidi herneid supi peale
2 sl musti läätsesid (keedetult)
paar viilu suitsupeekonit

Esmalt on tarvis keema panna läätsed, et need jõuaks supiga samal ajal valmis. Mina kasutasin musta värvi läätsesid (sobivad ka rohelised), mis on suhteliselt pika keemise ajaga ning neid keetsin keskmisel kuumusel 15 minutit (keeduvette lisasin soola). Oluline on, et läätsed ei keeks liiga pehmeks, vaid need säilitaksid veidi krõmpsuva tekstuuri. Ühele inimesele läheb supi peale umbes 2-3 sl läätsesid, kuid nii väikest kogust keeta on natuke absurdne. Mina keetsin umbes 1 dl (kuivainina) läätsesid ning sellest jätkus veel kahel korral salati peale panemiseks ka.

Seejärel koori kartul, juurseller ja küüslauk. Lõika väiksemateks need tükkideks; juurselleri võib üsna õhukeselt viilutada, siis on küpsemisaeg lühem.

Kuumuta pott, lisa potti õli ning kuumuta potis kartulit ja juursellerit pidevalt segades umbes paar minutit. Seejärel lisa küüslauk, aga ära seda pruunista, muidu muutub küüslauk kibedaks. Kalla potti kanapuljong ning keeda suppi umbes viis minutit, seejärel lisa (külmutatud) rohelised herned ning keeda suppi veel umbes 3-5 minutit. Mida vähem herneid kuumtöödelda, seda erksamat rohelist värvi supp jääb. Panid tähele, et ühtegi maitseainet, isegi soola, ei lisanud ma supile, sest kanapuljong on väga hästi maitsestatud ning supp ei vaja midagi enam juurde.

Prae peekoniviilud mõlemalt poolt krõbekaks ning soovi korral võib ka läätsed pannilt läbi lasta. Minul olid läätsed varem valmis keedetud ning enne supile lisamist kuumutasin neid samal pannil koos peekoniga. Lisa läätsede juurde ka veel ca 1 sl külmutatud herneid, et need pannil üles soojeneksid.

Püreesta supp saumisekri või blenderi abiga. Tõsta supp kaussi, lisa supile läätsed, herned ja peekon.

Puljong: Food Studio

esmaspäev, 19. veebruar 2018

Kiudainerikas seemne- ja pähklimüsli

Olen harjunud müslit kodus valmistama, kuna eelistan valida müsli komponendid ise. Vahel mulle meeldib, kui müslis on palju lisandeid, vahel aga tahan müslit, kus on peale kaeraheleveste vaid paar komponenti. Tänane müsli ei sisalda näiteks üldse kuivatatud puuvilju, see-eest aga rohkelt erinevaid seemneid ja pähkleid.

Müsli baasiks on täistera kaerahelbed, sel korral lausa koos rukkikliidega, mis sobisid müsli sisse väga hästi, kuna kinnitusid pannil agaavisiirupi abil kaerahelveste külge ja moodustasid maha jahtudes mõnusa krõbeda kihi.

Selline täisteravilja ja seemneid sisaldav müsli on kiudainerikas hommikusöök. Kiudainete tarbimise vajalikkusest on iga terviseteadlik inimene kindlasti lugenud – kiudainerikaste toitude tarbimine soodustab eelkõige normaalset seedetegevust. Kel aga huvi end teemaga kurssi viia, siis jagan ühte enda kirjutatud artiklit.

Ma ei söö müslit väga sageli, aga vahel meeldib mulle müslit lisada smuutidele, mida ma jälle söön hommikuti väga sageli. Smuuti on küll väga mõnus hommikusöök, kuid umbes 1,5 tundi pärast söömist kõht juba koriseb ja seega on müsli tänuväärne lisand, mis tagab pikema täiskõhutunde. Kuna ma jätkuvalt ühtegi putru kahjuks kohe üldse ei suuda ühelgi kujul süüa, siis minu jaoks on müsli oma kiudainerikkusega omamoodi pudru asenaine.


Seemne- ja pähklimüsli:
3 dl täistera kaerahelbeid koos rukkikliidega (Veski Mati ökotoode)
1 kuhjaga tl kookosrasva
½ dl päevalilleseemneid
½ dl kõrvitsaseemneid
½ dl pistaatsiapähkleid (soolata)

½ dl mandlilaaste
½ dl kookoshelbeid
4 tl mett või agaavisiirupit

Kuumuta pann, lisa pannile kookosrasv ning kaerahelbed – sega pannilabidaga pidevalt umbes 1-2 minutit ning lisa seejärel päevalilleseemned, kõrvitsaseemned ja pistaatsiapähklid. Pistaatsiapähklitest tasub kasutada ilma soolata ja röstimata pähkleid (müüakse lahtiselt nt ökopoodides). Kui pistaatsiapähkleid pole, võib need loomulikult asendada teiste meelepäraste pähklite või mandlitega.

Kui müsli hakkab mõne minuti möödudes kergelt jumet võtma, lisa viimasel minutil ka mandlilaastud ja kookoshelbed ning nirista müsli peale mett või agaavisiirupit. Võta pann tulelt ja lase müslil pannil jahtuda. Müsli muutub krõbedaks jahtununa. Kui müsli on kokku kleepunud, toksi pannilabida abil see lahti.

Säilita müslit õhukindlas purgis.

esmaspäev, 12. veebruar 2018

Aasia supp 10 minutiga

Puljong on supi juures kõige olulisem komponent, mis annab toidule maitsesügavuse ja tõelise iseloomu. Kui mul rohkem aega on, keedan ise 3-4 tundi puljongit, kuid vahel tuleb supi isu peale ka siis, kui puljongit keeta pole aega või tahtmist.

Juba mõnda aega olen kasutanud kiirsuppide ja ka muude puljongit nõudvate toitude tegemiseks Food Studio puljongeid. Need puljongid on pikalt keedetud (puljongi maitse juures on see oluline) ja koostises on vaid naturaalsed toorained.

Üks lemmikutest on minul Aasia puljong, millega saab valmistada erinevaid Aasia suppe. Puljongi sisse on keedetud Aasia toitudele iseloomulikud maitsed ingverist, sidrunheinast, kahvrilaimi lehtedest ja tšillist, seega eraldi supis neid koostisosi kasutada pole tarvis.

Täna jagan aga retsepti ühest lihtsast Aasia supist, mis valmib vaid 10 minutiga. Koostises on põhiliselt seened ja roheline kraam ja veidi ka munanuudleid, seega supp sisaldab vähe kaloreid ja sobib hästi neile, kes kaalu langetada tahavad.

Vaja läheb (3-4-le):
1 pakk (750 ml) Food Studio Aasia puljongit
100 g Aasia munanuudleid
1 pea pak choi’d ehk Hiina lehtkapsast
150 g shiitake ja/või pruune šampinjoni seeni
veidi võid või õli praadimiseks
ca 15 suhkruherne kauna
kuivatatud wakame vetikat (soovi korral)
rohelist sibulat


Kalla puljong potti ja aja keema ning pane ka pann tulele. Samal ajal viiluta shiitake ja šampinjoni seened. Shiitake seeni müüakse lahtisena Balti jaama turul ning pakendatuna (lausa ökosertifikaadiga) ka Rimis (ehk ka teistes poodides). Kui shiitake seeni ei õnnestu saada, võib need asendada ka pruunide šampinjonidega.

Pane kuumale pannile veidi võid või õli ja prae seeni maksimaalselt ühe minuti, lisa näpuotsaga ka soola.

Lõika suhkruherne kaunad diagonaalis 2-3ks tükiks. Paksoi (Pak choi ) ehk Hiina lehtkapsast süüakse nii õrnemat leheosa kui ka tugevamat varreosa, lõigata võib selle pikkupidi neljaks tükiks. Sobib ideaalselt Aasia toitudesse; kuumtöötlust vajab minimaalselt. Mitte segi ajada seda Hiina kapsaga; pak choi on pildil ka taamal näha. Saadaval on see vähemalt Rimis alati, teistes poodides ei tea nii täpselt. Ma ei tee siin Rimile tahtlikult sisuturundust, vaid see on puhtalt minu subjektiivne hinnang, kuna võrreldes teiste minu teele jäävate poodidega, Selveri ja Konsumiga, on (Haabersti) Rimi köögiviljalett kordades mitmekesisem.

Kui vesi keeb, lisa vette munanuudleid ning keeda neid vastavalt pakil toodud juhendile, tavaliselt kulub selleks aega maksimaalselt 4 minutit. Viimasel minutil lisa sisse ka tükeldatud suhkruherne kaunad ja paksoi kapsas. Kui on kodus olemas kuivatatud wakame vetikat, lisa ka see.

Enne serveerimist maitse puljongit ning vajadusel lisa veel veidi keedetud vett, kui puljong tundub liiga intensiivne või soolane. Sellises kalorivaeses Aasia supis, kus pole sees ei liha ega muud valku, sobib tegelikult intensiivne puljong väga hästi, sest see ongi kogu supi tuum, mis annab sellele maitse.

Viimasena lisa supile praetud seened ning lõika peale rohelist sibulat.

P.S. Supp võib tunduda vegan, aga ei ole seda, kuna puljong on keedetud kanast.

Puljong: Food Studio

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Jaapanipärane lõhesalat suhkruherneste, granaatõuna ja maitsestatud seesamiseemnetega

Talvel salateid tehes on tooraine valik suhteliselt nukker. Isegi, kui poes on nagu kõike saada, pole tooraine maitseomadused sellised nagu kõrghooajal. Mina aga tunnen, et mul on vaja ka keset südatalve salateid, olgu või väljas – 9 kraadi. Seega tuleb otsida, milles on elu ja maitset.

Avastasin enda jaoks salatikomponentidena suhkruherned. Süüakse neid koos kaunaga ning maitset on neis küllaga. No ja avokaado ei puudu talvel vist küll ühestki salatist. Selles salatis on lisandiks grillitud lõhe ning salatile annavad maitset veel maitsestatud seesamiseemned. Maitsestatud seesamiseemned on väga omased Jaapani köögi toitudele ning Jaapani salatid on ühed mu suured lemmikud. Wakame (erkroheline vetikas; müüakse kalapoodides) lisab salatile samuti veidi jaapanipärast hõngu.

Maitsestatud seesamiseemnete valik on Eestis väike; väga tahaks, et neid leiaks siit rohkem. Umamis on müügil Ume ploomiga seesamiseemned ja Gomasio soola all müüdav maitseainesegu, mis tegelikult ongi õrnalt soolakad maitsestatud seesamiseemned. Mul on veel üksikuid pakikesi Jaapanist toodud erinevad maitsestatud seesamiseemneid alles, aga loodaks edaspidi oma varusid täiendada siiski Eestis. Kui keegi on kusagilt midagi head leidnud, andke märku

Vaja läheb (2-le):
2 tükki grillitud lõhe (ca 100-150 g ühele inimesele)
paar peotäit rukolat või lambasalatit
2 avokaadot
veidi wakamed (et maitse ei domineeriks)
ca 15 tk suhkruherneid
mungube (soovi korral)
peotäis granaatõunaseemneid
ca 2 tl maitsestatud seesamiseemneid (Ume ploomiga, Gomasio vms)

Kaste:
Oliiviõli
Sidrunimahla
Agaavisiirupit, mett või suhkrut
Värskelt jahvatatud musta pipart

Küpseta lõhe meelepärasel viisil. Mulle meeldib selles salatis enim just grillitud lõhe (mida talvel teen toagrilliga), aga sobib ka pannil või ahjus (grillrežiimiga) küpsetatud lõhe. Selle salatiga sobib nii kuum lõhe kui ka küpsetatud ja mahajahtnud lõhe.

Salati põhjaks sobib hästi rukola või lambasalat. Seejärel viiluta avokaado ja lisa salatile. Pane salatile veidi wakame vetikaid. Lõika ka suhkruherned diagonaalis pooleks ja lisa salatile. Salatisse sobivad hästi ka mungoad, vahel olen lisanud ka neid, kui juhtub parasjagu olema. Koori granaatõun ja puista umbes veerandi granaatõuna seemned salatile.

Nirista väikesesse purki head külmpressitud oliiviõli, veidi sidrunimahla ja hapususe tasakaalustamiseks veidi midagi magusat (mett, agaavisiirupit või suhkrut). Loksuta kaste väikeses purgis segamini. Kalla kaste salatile ning jahvata otse salatile ka musta pipart.

Tõsta salatile tükk lõhet ning puista peale maitsestatud seesamiseemneid.

esmaspäev, 18. detsember 2017

Talvine salat ahjutomati ja –baklažaaniga

Talvised salatid on suvistest salatitest tuntavalt teistsuguse iseloomuga - sellised tummised ja sügavamaitselised. Iseenesest on ju ka talvel salatikraami poest saada, kuid kõik viljad on kaugelt toodud või äärmisel juhul kasvanud kohapeal kasvuhoonetes kunstvalgusega. Tulemus ei saa olla sama, mis suvel kasvanud viljadel. Kuna midagi värsket oma parimates maitseomadustes saada pole, tuleb leida viise, kuidas talvise salati koostisosi väärindada. Minu arvates töötab väga hästi ahjus küpsetamise tehnika, mille tulemusena viljades maitsed kontsentreeruvad.

Selles talvises salatis ongi peategelased ahjus küpsetatud tomatid ja baklažaan, mis on maitsestatud klassikalise oliiviõli-sidrunimahlakastmega ning millele on lisatud suur ports rukolat. Salat on maitsev nii soojalt kui ka jahtununa.

Talvine salat (2-3-le):
1 baklažaan + veidi õli
ca 200 g kirsstomateid
pool karbitäit rukolat (ca 50 g)
1 sl kappareid
1 sl röstitud kõrvitsaseemneid
külmpressitud oliiviõli
½ tl roosuhkrut
1-2 sl sidrunimahla
värskelt jahvatatud musta pipart
meresoola

Lõika baklažaan keskelt pikkupidi pooleks ning viiluta mõlemad pooled umbes 0,5 cm viiludeks. Nirista baklažaaniviiludele õli ja raputa veidi soola ning mudi kõik viilud õliga kokku. Aseta baklažaaniviilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lõika kirsstomatid pooleks ning pane ka need, lõikepind ülespidi, ahjuplaadile. Küpseta mõlemaid 170-kradaises ahjus umbes 45 minutit. Baklažaanid peavad küpsema pehmeks, aga ääred ei tohiks hakata krõbedaks muutuma ega kõrbema (seepärast peavad viilud olema ühepaksused). Ahjud on tihti erinevad, seega jälgi vilju küpsemise ajal ja võta vajadusel varem välja.

Küpsenud viljad aseta suurde kaussi, lase jahtuda ja rahuneda umbes 10 minutit. Lisa kaussi mitu peotäit rukolat ning kapparid ja sega salat läbi. Nirista salatisse oliiviõli ja sidrunimahl ning maitsesta vähese soola, suhkru ja pipraga. Sega lõpuks maitsed salatisse ja raputa enne serveerimist salatile röstitud kõrvitsaseemneid. Sobib söömiseks nii soojalt kui ka jahtununa.

reede, 17. november 2017

Spagetid paprika ja tšilliga

Spagetid paprika ja tšilliga on üks lihtne argipäevatoit, mille valmistamiseks kulub minimaalselt aega ning mille komponendid on reeglina kodus olemas.

Selline kooslus on korduvalt järgi proovitud, nüansid oma äranägemise järgi parimaks timmitud ning sellisel kujul on see retsept käibele jäänud. Retsept on lihavaba, aga sisaldab juustu.

Spagetid paprika ja tšilliga (2-le):
100-150 g spagette
1 paprika (umbes 100 g)
1-2 tšillikauna (olenevalt teravusest)
2 küüslauguküünt
ca 1 tl (kuhjaga) võid
rohkelt peenikeseks hakitud peterselli
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 50 g parmesani juustu

Pane pasta vesi keema. Samal ajal haki paprika pikkadeks õhukesteks viiludeks. Haki ka tšillipipar ja küüslauguküüned peenikeselt. Tšilli kogus on retseptis suur, kuna praegu Eestis müügil olevad tšillid on väga lahjad. Kui leiad tugevamat tšillit, lisa seda vähem. Mulle meeldib, kui selles toidus on tšillit parajalt tunda, aga teiste komponentide maitset tšilli päris tappa ei tohiks.

Seejärel sulata pannil või (olen proovinud või asemel ka oliiviõli, aga see väike kogus võid selles toidus on vajalik ja teeb imesid) ning pane pannile paprikaviilud, küüslauk ja tšilli ning küpseta madala kuumusel (et või ei pruunistuks) umbes 6-8 minutit, kuni paprika on pehmenenud. Selles toidus on hea, kui paprikal on krõmpsuvus kadunud ning see eraldab koos tšilli ja küüslauguga või sisse maitset. Vahepeal peaksid olema jõudnud ka pasta keeta al dente ja riivida parmesani juustu. Minu lemmikud on üleüldse ja ka selles toidus spagetid.

Kui maitseköögiviljad hautatud, tõsta pannil kuumust, lisa sool, pipar ja hästi peenikeselt hakitud petersell ning keedetud ja kurnatud pasta kohe samasse pannile. Säilita kurnates umbes pool kruusitäit pastakeeduvett, et sellega veidi pannil olevat niisutada. Lisa kogu riivitud juust pasta hulka ja sega hoolikalt, vajadusel niisuta veel veidi kõrvale pandud keeduveega. Toit on valmis, kui parmesan hakkab kergelt sulama ning muudab spagetid ühtlaselt kreemiseks. Serveeri koheselt pärast valmimist (toit soojendamist ei kannata).

neljapäev, 26. oktoober 2017

Tosca plaadikook õunte ja pohladega

Ei juhtu enam tihti, et ma küpsetaks kooki. Eriti sellist "tavalist" - nisujahust, rohke suhkru ja võiga. Ma olen kunagi oma suure küpsetamisfaasi läbinud, kõik huvipakkuva läbi proovinud, erinevad maitsed ja tekstuurid avastanud. Praegune magus on minu jaoks tooraine poolest oluliselt rohkem alternatiivne, st tavapärast jahu ja suhkrut asendav või välistav.

Aga vahel on tarvis suuremale seltskonnale, kus on erinevas vanuses inimesi, küpsetada midagi, mis peaks sobituma enamiku maitsele. Korduvalt on läbi proovitud, et minu Tosca kook pohladega läheb rahvale väga hästi peale ning sellest koogist inspireerituna tegin ka plaadikoogi, kuhu lisaks pohladele poetasin sisse ka õunu. Tulemus on jagamist väärt.

Koogi pildid on äsja mahasadanud lumevaibaga võrreldes veel väga suvises võtmes, aga need on tehtud vähem kui kaks nädalat tagasi, mil oli tavapäratult soe ja päikseline oktoobrikuine nädalavahetus.


Tosca plaadikook õunte ja pohladega (1 ahjupaadisuurune kook):
6 muna
3 dl suhkrut
6 dl nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
200 g võid
100 g hapukoort
0,5 dl piima
500 g pohli ja/või õunu (mõlemaid umbes pool kogusest) (+ 1 sl nisujahu)

Tosca kate:
150 g võid
3 dl suhkrut
2 dl piima või rõõska koort
3 sl nisujahu
200 g mandlilaaste


Vahusta toasoojad munad suhkruga kohevaks vahuks. Sega küpsetuspulber jahu hulka. Sulata või ning lase sel jahtuda vähemalt 30 kraadini (liiga kuum või takistab koogi kerkimist). Sega sulatatud või hulka kohe pliidil ka hapukoor ja piim, siis jahtub või kiiremini. Haki õunad väiksemat sorti kuubikuteks, lisa hakitud õunte juurde pohlad ja 1 sl nisujahu ning raputa õunad ja pohlad jahuga kokku. Jahuga kokku tehtud marjad ei vaju koogi põhja, vaid jaotuvad ühtlaselt koogis.

Ühenda omavahel vahustatud munad, küpsetuspulbriga segatud nisujahu ja sulatatud või ning sega tainas ühtlaseks. Sega tainasse ettevaatlikult, ilma liigse kloppimiseta, ka jahuga segatud õunad ja pohlad. Vooderda ahjuplaat küpsetuspaberiga, pintselda paber õliga ning kalla tainas ahjuplaadile.

Küpseta kooki 180-kraadises pöördõhuga ahjus 20 minutit. Koogi valmimise ajal valmista kate. Katte jaoks sulata potis või, lisa potti suhkur ja sulata, kuni suhkrukristallid lagunevad. Lisa potti mandlilaastud, jahu ja sega mass ühtlaseks. Vedelda katet piima või rõõsa koorega, et seda oleks kergem koogile määrida.

Kui kook 20 minutit küpsenud, võta kook ahjust ja laota sellele ettevaatlikult ja ühtlaselt õhukese kihina mandlikate (ära kalla koogi keskele kogu portsu, siis vajub kate koogi sisse ja lõhub koogi).  Küpseta veel samal temperatuuril umbes 17-20 minutit, kuni mandlikate muutub pealt kuldseks.

Serveeri kooki kergelt jahtununa. Parim samal päeval söömiseks.

reede, 6. oktoober 2017

Smuuti marjade ja skyr'iga

Smuuti valmistamine on üks lihtsaim ja üks kiireim võimalus hommikusöögiks. Mulle on viimasel ajal hakanud eriti maitsema marjasmuutid, kus sees on ka veidi mõnda piimatoodet, mis teeb selle tekstuuri siidiseks ja maitse mahedaks. Selleks sobib hästi kas valgurikas skyr'i AB jook (mis on nagu maitsestamata joogijogurt) või mõni vedelama tekstuuriga maitsestamata jogurt.

Smuuti marjade ja skyriga (1-2le):
100 g sügavkülmutatud maasikaid
50 g (sügavkülmutatud) banaani
50 g (sügavkülmutatud) pohli või jõhvikaid
75-100g skyr AB jooki või vedelama tekstuuriga maitsestamata jogurtit
1 sl agaavisiirupit

Peale:
meelepärast müslit või lihtsalt röstitud kaerahelbeid

Pane kõik smuuti koostisosad korraga blenderisse ja töötle ühtlaseks kreemjaks massiks. Et saavutada kreemjat tekstuuri, peavad vähemalt osad komponendid olema sügavkülmutatud. Banaani võib olla ka toatemperatuuril. Mida rohkem jääs komponendid, seda kreemjam tekstuur jääb ja smuutit saab lusikaga süüa ning vastupidi – kui kasutada rohkem toasooje komponente, tuleb joogismuuti. Jääs komponentide kasutamiseks peab blender olema võimas, et suudaks ka suuremaid marju (nagu nt maasikad) purustada.

Tõsta smuuti kaussi või tassi ning serveeri koos meelepärase müsli või ka lihtsalt pannil röstitud kaerahelvestega. Mulle meeldib just see tekstuuride kontrastsus selle toidu puhul.

reede, 29. september 2017

Ahjus küpsetatud spagetikõrvits tomati-juustutäidisega

Eelmises postituses lubasin kirjutada spagetikõrvitsatest. Erinevalt teistest kõrvitsalistest ei ole spagetikõrvitsad väga levinud ning ka nende kasutusviiside kohta pole eriti infot. Seega panen kirja oma lemmikretsepti spagetikõrvitsatest.

Spagetikõrvits kannab sellist nime, kuna selle viljaliha muutub küpsenult spagette meenutavateks kiududeks. Toores spagetikõrvits on aga kõva nagu ka tavaline kõrvits.

Olen spagetikõrvitsaid ühel aastal ka ise kasvatanud, aga isegi üks taim võtab enda alla meeletu ruumi, samas selle saagikus pole võrreldav suvikõrvitsaga, vaid pigem tavalise kõrvitsaga. Küll aga kasvatab spagetikõrvitsaid mu ämm, kellel aiasaaduste kasvatamiseks küllalt ruumi ning ta jagab spagetikõrvitsaid alati lahkelt ka meile.

Olen spagetikõrvitsaid teinud enamasti just täidetuna. Täidis, mille juurde ma pidama olen jäänud ja mida ma nüüd korduvalt olen valmistanud, on lihtne ja alati töötav kooslus tomat-küüslauk-juust, maitseks ka küüslauku ja peterselli.

Täidetud spagetikõrvitsad (jagub umbes 2-4-le inimesele): 
1 spagetikõrvits (ca 1 kg) 
4-5 tomatit (ca 500 g) 
2 küüslauguküünt
peterselli (võib asendada ka basiilikuga)
meresoola
ca 20 g võid
värskelt jahvatatud musta pipart
ca 150 g ürdijuustu (mulle meeldib selles toidus Saarema päikesekuivatatud tomatitega ürdijuust)

Lõika spagetikõrvits keskelt pikkupidi pooleks. Lõika välja seemnetega pehmem osa ja tee kõrvitsa keskele õõnsus. Lõika õhukesed viilud võid ja pane võilaastud spagetikõrvitsa sisse ja äärtesse. Puista spagetikõrvitsale ka soola. Haki tomat, küüslauk ja petersell, sega need omavahel ning maitsesta soola ja pipraga. Tõsta tomatisegu spagetikõrvitsate sisse.

Tõsta täidetud spagetikõrvitsad ahju (võib panna ahjuvormi või ka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile). Küpseta spagetikõrvitsaid 180-kraadises ahjus umbes 1 h. Katsu kahvliga, et spagetikõrvitsa viljaliha oleks pehme. Kui suvikõrvits jääb pehmeks küpsetades pigem ebameeldiv, siis vastupidiselt spagetikõrvitsa puhul on oluline selle viljaliha pehmeks küpsetada, kuna alles siis hakkavad spagetikõrvitsa kiud kahvli all kergelt eralduma ja pääseb esile selle eripära.

Umbes 5 minutit enne valmimist pane kõrvitsate peale ka ürdijuustu kuubikud ja lase neil ahjus sulada. Olen seda toitud teinud korduvalt Saaremaa päikesekuivatatud tomatitega ürdijuustukuubikutega, mis sobisid sellesse toitu suurepäraselt.

neljapäev, 21. september 2017

Suvikõrvitsapärg peekoni ja gremolataga

Minu selle aasta üllatus aias on kollane suvikõrvits. Arvasin millegipärast varem, et kollane ja roheline suvikõrvits erinevad teineteisest vaid värvi poolest, aga tegelikult on need täiesti erineva tekstuuriga viljad. Kollane suvikõrvits on oluliselt tugevakoelisem ja ei lähe küpsetades lödiks ning ka maitse alatoon on teistsugune kui rohelisel. Kollane suvikõrvits meenutab oma tekstuurilt veidi spagetikõrvitsat. Spagetikõrvitsast olen kunagi kirjutanud, aga mul on sellest üks uus lemmikretsept ja kui ma selle kunagi suudan isuärataval kujul pildile saada (seni pole õnnestunud), siis jagan seda retsepti hea meelega ka blogis.

Aga tagasi kollase suvikõrvitsa juurde. Olen avastanud, et imekombel maitseb kollane suvikõrvits neile (meessoost inimestele), kes muidu suvikõrvitsast midagi kuulda ei taha. Kuna mul on aias oma kollase suvikõrvitsa taim, mis toodab pidevalt uusi vilju, siis olen päris palju imepisikesi, umbes 50-70 grammiseid vilju ära korjanud, need keskelt pooleks lõiganud ja grillil valmistanud. Grillituna ja just imetillukesena on kollased suvikõrvitsad liha või kala kõrvale söömiseks või soojade salatite valmistamiseks imehead.

Selle peekoniga retsepti ja teostuse idee leidsin aga Nami-Namist ja kohandasin seda veidi. Korjasin koos suvikõrvitsaga aiast just paprikaid ja maitserohelist ning kuidagi iseeneslikult tekkis mõte, et ma tahan selle suvikõrvitsa-peekonipärja peale lisada veel maitseköögiviljadest segu. Tegu on põhimõtteliselt Milaano piirkonna maitsesegu gremolataga, oleneb, mida selle koostisesse kuuluvaks lugeda.


Suvikõrvitsapärja tegemiseks (3-le inimesele) läheb vaja:
1 kollane suvikõrvits (ca 300-350 g)
2 pakki (kokku 240 g) suitsupeekonit (mina kasutasin Oskari E-vaba suitsupeekonit)
ca 40 g paprikat
1 suurem küüslauguküüs
poole sidruni koor
peterselli
tüümiani
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
veidi oliiviõli
ca 20 g parmesani (või muud meelepärast juustu)

Viiluta kollane suvikõrvits umbes 3 mm viiludena, aga ära suvikõrvitsat päris põhjani läbi lõika. Selleks pane suvikõrvits näiteks kahe sushipulga vahele, siis ei lähe nuga lõigates päris põhjani välja. Aga saab ettevaatlikult lõigates ka ilma pulkade abita.

Viiluta ka peekon umbes nii suurelt, et tükid mahuksid viilutatud suvikõrvitsa pragudesse. Prae peekoniviile mõlemalt poolt pannil kergelt, tõsta köögipaberile nõrguma ning seejärel pane peekonilõigud viilutatud suvikõrvitsa vahele. Pärja kuju moodustub iseenesest, kui toppida peekoniviile suvikõrvitsa valele; kasutasin täiesti sirget suvikõrvitsat, mis hakkas keerduma. Maitsesta suvikõrvits pealt soola ja pipraga, nirista peale veidi oliiviõli ning küpseta 180-kraadises ahjus 10 min.


Küpsemise ajal haki peenikeselt paprika ja küüslauk, lisa maitseks tüümianit, peteselli ja sidrunikoort. Tõsta suvikõrvits ahjust välja, lisa maitsesegu suvikõrvitsa peale ja küpseta veel ca 10 minutit. Paar minutit enne ahjust välja võtmist lisa ka juust.