esmaspäev, 25. mai 2015

Kuivatatud ploom mõrušokolaadis

Selle “retsepti” pealkiri ütleb juba kõik – kuivatatud ploom mõrušokolaadis – ei ühtegi vimkat ega täiustust, nii lihtne see ongi. Käsitlen seda pigem ühe idee kui retseptina. Ideena, kuidas asendada laste (või ka osade täiskasvanute) jaoks vastupandamatuid komme millegi tervislikumaga.

Laste jaoks tunduvad kommid olema midagi eluliselt tähtsat, ilma nendeta ei saa. Seda teavad kõik vanemad. Võin ju emana proovida hankida kuidagi vähem kahjulikke komme, kui ostan need ökopoest, aga fakt on see, et kommid on ikkagi suhkur. Ka rafineerimata suhkur on suhkur ja see ei mõju organismile hästi, kuna enamik meist söövad suhkrut rohkem kui tohiks. Suhkrut on lihtsalt nii paljude toitude sees ning me ei kujuta selle kogust ette. Käisin lastega Tervishoiumuuseumis ning seal oli ühes eksponaadis välja toodud tüüpilisemate toitude sees olev suhkrukogus. Väga hea ülevaade ning arusaadav ka lapsele. Näiteks väikeses, umbes 100-grammises marjajogurtis on 5 tükki tükisuhkrut! See on ju kohutavalt suur kogus, kui mõelda.

Meie kodus ei sööda komme iga päev, vaid on nädalas kaks kommipäeva. Selline on hambaarsti soovitus, kuna igapäevaselt (või lausa pärast iga toidukorda) komme süües mõjuvad need hammastele halvemini kui korraga söödud veidi suurem kogus komme. Kui kolmeaastase kommivalik on minu poolt kontrollitud, siis koolilapse kaudu imbub koju sünnipäevadelt saadud igasuguseid komme, mida ma ise kunagi ei ostaks. Nt draakonikommid – ma ei tea, kas selline ollus tõesti maitseb lastele või on ahvatlev see draakonipilt. Kolmeaastane oli kord õe draakonikommi nähes nõus kommi vastu ära andma kõik oma lemmikautod, et üks seni teadmata ja ülimalt põnevana tunduv draakonipildiga komm endale saada.

Ma vahel ikka leiutan midagi veidigi tervislikumat laste kommivalikusse. Kuivatatud ploomi šokolaadis teen ma enamasti siis, kui valmistan muid šokolaadikomme ning lõpus jääb kaussi veidi sulatatud šokolaadi üle. Siis veeretan sulašokolaadis ploome – saab kausi puhtaks ja mõned head kommid lisaks. Seekord võtsin aga spetsiaalselt ploom šokolaadis kommid ette. Idee panna kuivatatud ploom šokolaadi sisse pole just kuigi originaalne, kuna ka poes on selliseid komme müügil, aga ma proovisin teha need võimalikult väikese suhkrukogusega ehk pistsin ploomid 72%-sesse mõrušokolaadi – seega rohkem kakaod ja vähem suhkrut. Kuna kuivatatud ploomid on väga magusad, tasakaalustab see šokolaadi mõru maitset ja kommid on ka lastele meelepärased.

Mõrušokolaadi juures tasub alati vaadata selle kakaoprotsenti. Mida rohkem kakaod, seda vähem suhkrut. Nt laialt kasutatavas Kalevi Bitteris on vaid 56 % kakaod ning selle koostis algab sõnaga “suhkur” (ehk suhkrut on šokolaadis kõige rohkem). Kes maitsnud, teab ilmselt isegi, et see šokolaad on ikka päris magus. Hiljuti märkasin (Rimis ja Selveris) müügil uusi mõrušokolaade, mis pakendatud Maiasmoka poolt, aga toodetud täpsustamata EL riigis. Üks neist on 74%-line Elevandiluuranniku mõrušokolaad, teine 72%-line ökomärgistusega Ecuadori mõrušokolaad, kui õigesti mäletan, oli üks ka Madagaskari tume šokolaad.

Kommides kasutatavad kuivatatud ploomid võiksid olla mahlased ja niisked ploomid. Minu lemmikud on Seebergeri (neil Selveris eraldi lett) kuivatatud ploomid. Minu jaoks on ka lihtsalt see kuivatatud ploom väga hea magusaisu rahuldaja, aga laste rõõmuks katsin need veel šokolaadiga.

Vaja läheb:
200 g kuivatatud ploome
100 g mõrušokolaadi

Sulata šokolaad vesivannil (Kuum vesi potis, selle kohal kauss, milles šokolaad. Kauss ei tohi potis oleva veega kokku puutuda). Vesivannil sulatades ei lähe temperatuur liiga kõrgeks ning šokolaad jääb ka peale sulatamist ja tahenemist läikiv (tuhm või tükkiläinud šokolaad viitab liiga kõrgele sulatamistemperatuurile).

Pane kuivatatud ploomid sulanud šokolaadi sisse, sega need šokolaadiga läbi ning tõsta ükshaaval fooliumiga kaetud pinnale (mina kasutan lõikelauda) jahtuma. Tahenenud kommid lao karpi ja säilita külmkapitemperatuuril.

Tervislike kommide retsepte leiab blogist veelgi. 
Vaata ka:

neljapäev, 21. mai 2015

Seesamimaitseline porgandisalat

Juba mõnda aega leiab kaubandusest selle aasta noori porgandeid. Neid tahaks just toorelt süüa ning porgandisalat on selleks üks hea võimalus. Tänane salatisoovitus on taas veidi aasiahõnguline, kuna sisaldab röstitud seesamiseemnetest valmistatud õli, mis on üks tüüpiline “aasia maitse”. Salat sobib hästi liha kõrvale, aga ka lihtsalt eraldiseisva toiduna vahepalana söömiseks.


Mina kasutan röstitud seesamiseemnetest valmistatud õli lisaks salatitele ka vokkides; see sobib enamikele aedviljadele põnevat maitsenüanssi andma. Röstitud seesami õli on hoopis teise maitsega kui külmpressitud seesamiõli ning pole seetõttu asendatav millegi muuga. Röstitud seesamiseemne intensiivse maitse tõttu kulub seda õli väga vähe ning ühest pudelist jätkub pikaks ajaks.

Vaja läheb (2-le):
2 keskmise suurusega porgandit
2 tl seedermänniseemneid
1 tl musti seesamiseemneid
1 tl heledaid seesamiseemneid

Kaste:
poole laimi mahl
1 tl röstitud seesami õli (spetsiifiline maitse, erineb külmpressitud seesamiõlist oluliselt)
1 tl sojakastet
1 tl demerara suhkrut

Tee porgandist sakilise juurviljakoorijaga peened ribad. Mõne toidu juures mõjutab toidu kuju ja tekstuur oluliselt ka maitset ja toidu tunnetamist, selle toidu juures on olulised pikad ja peened porgandiribad. Kui sellist kodus pole, võib häda pärast kasutada ka jämedat riivi, aga samas tasub selline viilutaja muretseda, kuna mitmetes salatites annavad pikad ribad hoopis teise nüansi.

Seejärel rösti seedermänniseemneid 180-kraadises ahjus ca 4 minutit, seesamiseemnetele piisab paarist minutist. Röstimise võib teha ka panni peal (ilma rasvaineta).

Sega kokku salatikaste – pigista väikesesse purki või spetsiaalsesse salatisegajasse poole laimi mahl, kalla röstitud seesami õli ja sojakaste ning lisa ka suhkur. Pane purgile kaas peale ning loksuta salatikaste ühtlaseks. Kalla kaste salatile, sega salat läbi ning puista peale röstitud seesamiseemneid ja seedermänniseemneid.

Postitus sündis koostöös Gemoss Eestiga. Gemoss asub Sikupillli Prisma kõrval ning on peamiselt restoranidele ja hotellidele mõeldud hulgiladu, kust saab nii toidunõusid kui ka toituaineid. Sinna on oodatud ka erakliendid, mingit kliendikaarti pole tarvis kassas esitada. Gemossis on meeletult lai lauanõude valik, eriline rõhk on just valgetel nõudel. Mulle tundub, et sealt leiab absoluutselt kõike, mida köögis võiks vaja minna. Kindlasti leiab sealt ka juurviljaviilutaja, mida postituses mainin; ka see armas kauss pildil on samast kauplusest pärit.

Mulle meeldis Gemossis lahtiste kuivatatud puuviljade ja seemnete-pähklite valik, mida saab just enda jaoks sobiva koguse osta kaalukaubana. Ma pole nii häid kuivatatud ananassirõngaid veel kusagilt saanud (need on magusad, veidi nätsked, maitse omandanud ananassi enda mahlast, säilitusaineid ja suhkrut pole lisatud). Lahtiselt sai osta ka kahes suuruses seedermänniseemneid, mida mujal sellisel kujul pole tähele pannud.

teisipäev, 19. mai 2015

Rabarbri-mandlikook

Pea igal kevadel avastan või leiutan uue rabarbrikoogi, mis jääb kogu selle aasta rabarbrihooaja lemmikuks. Mulle meeldib kookides kasutada lisaks nisujahule ka teisi jahusid – nii avastab uusi ja põnevaid maitseid ning leiab asendust liiga sageli kasutuses olevale nisujahule. Seekord tegin rabarbrikoogi mandli- ja nisujahu seguga.

Sõime kooki suure seltskonnaga, kus oli erinevas vanuses ja ka erineva maitse-eelistusega inimesi, aga selline kook maitses eranditult kõigile. Koogi pealmine kiht on krõbe ja magus, rabarber annab koogi sisemusele hapukust ja mahlasust, mandel aga mõnusat maitset ja tekstuuri.

Vaja läheb: 
200 g võid
150-200 g demerara suhkrut (olenevalt magusalembusest)
3 vabaltpeetava kana muna
100 g mandleid
100 g nisujahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
lusikaotsaga vanillipulbrit (mina kasutan ilma suhkruta puhast vanilli, saadaval ökopoodides)
75 g hapukoort
300 g rabarberit

Tõsta suhkrust 2 sl eraldi kaussi (see läheb hiljem koogi peale). Vahusta umbes pool järgijäänud suhkrukogust munadega kohevaks vahuks ning teine pool suhkrut vahusta (teises kausis) toasooja võiga ühtlaseks massiks (ei pea olema kaalutud kogused; piisab, kui silma järgi poolitada).

Purusta mandlid köögikombaini või saumikseri purustajas umbes täisterajahu jämeduse tekstuuriga massiks. Sega omavahel purustatud mandlid, nisujahu, küpsetuspulber ja vanillipulber.

Kalla segatud kuivained või ja suhkru segusse ning sega käsitsi või töötle mikseriga madalatel pööretel ühtlaseks massiks. Lisa hapukoor ning jätka aeglastel pööretel taina töötlemist. Nüüd lisa tainale vahustatud munad ja sega tainas taas ühtlaseks. Viimasega sega taina hulka hakitud rabarber.

Kalla tainas 28 cm  (peaks mahtuma ka 26 cm) läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ja raputa koogi pealmisele kihile eelnevalt kõrvale tõstetud demerara suhkur, mille jämedakoelised terad kuumuses ei sula. Pane kook 200-kraadisesse ahju ning alanda ca 15 minuti pärast kuumust 180 kraadile. Küpseta kooki kokku 1 h.

reede, 8. mai 2015

Rukkilinnasekreem mustsõstraželee ja leivapuruga. Blogi 6. sünnipäev ja kolimine Facebook’i.

Minu toidublogi saab täna 6-aastaseks. Selle sündmuse puhul otsustasin oma blogile kinkida uue ja värskema välimuse ning lisaks ka Facebook’i konto. Ootan nüüd kõiki blogilugejaid Facebook'i uudistama.

Blogi väljanägemise muutmine oli sel korral oluliselt keerulisem ja töömahukam, kui ma ette kujutasin. Üksi ma kogu selle asjanduse tehnilise poolega poleks hakkama saanud. Renee oskab mind aga sellistes asjades alati aidata ja häid lahendusi leida.

Loomulikult olin mõtet, et viia blogi Facebooki, peas keerutanud ka varasematel aastatel, aga jõudnud kogu aeg arusaamale, et ma kas ei postita blogisse piisavalt sageli või jagan soovi korral infot ja emotsioone läbi isikliku Facebook’i konto.

Nüüdseks aga olen jõudnud järeldusele, et Facebook on siiski paralleelmaailm, kus pea kõik inimesed tänapäeval elavad ning seal asub ka inimeste peamine uudisvoog. Tean omast käest, kuidas spetsiaalselt kellegi blogisse minek on tegelikult tüütu ning mulle meeldib, kui uue postituse kohta saan infot just Facebook’ist. Lisaks on mu Facebook’i kogunenud meeletu hulk sõbrakutseid inimestelt, keda ma isiklikult ei tunne ning kes tõenäoliselt saadavadki mulle sõbrakutseid, lootes leida mu seinalt toiduteemalisi mõtteid.

Seega ei tüüta ma toiduteemadega enda isiklikul Facebook’i kontol enam inimesi, kes toidusse samavõrra entusiastlikult ei suhtu ning ühtlasi avan oma blogi “Aet köögis” Facebook’i konto kõigile neile, kes suhtuvad toidusse kirglikult ning soovivad saada inspiratsiooni toiduvalmistamiseks. Põhirõhk on tervislikul ja täisväärtuslikul toidul. Lisaks retseptidele jagan Facebook’i lehel ka teisi toiduvaldkonna uudiseid ning arenguid.



Tänane retsept on pidupäevale omaselt veidi erilisem. Idee teha rukkilinnasekreemi sain restoranist Farm, aga retsepti tuli endal mitu korda katsetada, et see toimima saada.

Rukkilinnasekreem on valmistatud brüleekreemi põhimõttel ning sellele annab karamellist maitset rukkilinnaseekstrakt. Kasutasin vedelal kujul Sangaste rukkilinnaseekstrakti. Magusat brüleekihti asendab hapukas mustsõstraželee ning pealmine kiht jätkab rukki teemat ehk on valmistatud riivleivast.



Rukkilinnasekreem (4-le):
2 munakollast
20 g Dansukkeri demerara suhkrut
2,5 dl 35% rõõska koort
10-15 g (1 kuhjaga tl) Sangaste rukkilinnase ekstrakti
lusikaotsaga vaniljepulbrit või vanillisuhkrut (kui vanill on koos suhkruga, vähenda veidi esialgset suhkru kogust)

Mustsõstraželee:
200 g musti sõstraid
75 g Dansukkeri tarretisesuhkrut

Rukkipuru:
25 g riivleiba
15 g tumedat muscovado suhkrut
¼ tl kaneeli

Kaunistuseks:
marju – nt astelpajud, mustad sõstrad, jõhvikad.


Pane munakollased koos suhkruga (lisa nüüd ka vaniljepulber või vanillisuhkur) kaussi ning vispelda need segamini (vahtu ajada pole tarvis). Lisa lahtiklopitud munakollastele rukkilinnase ekstrakt ja vispelda segu ühtlaseks massiks. Kuumuta koor, kuid ära keema lase. Hakka ettevaatlikult koort munakollaste hulka niristama. Kui kuum koor ja külmad munakollased liiga järsult ühendada, tõmbuvad munakollased tükki. Seepärast lisa algul vaid veidi koort, vispelda see munakollastega ühtlaseks ning pidevalt edasi vispeldades nirista sisse ka ülejäänud koor. Tõsta saadud segu madalatesse kuumakindlatesse portsjonvormidesse, kata iga vorm pealt fooliumiga ning aseta vormid vesivanni (selleks võib olla ka tavaline ahjuplaat, kuhu on kallatud kuum vesi).

Kuumuta ahi 140-kraadini (pöördõhk sees) ning küpseta kreemi ahjus 20 minutit. Et kreemi tekstuur jääks siidjas, peab kreem ahjust väljavõttes jääma veidi võbelev, kui vormi liigutada, kuid kreem ei tohi olla enam vedel.

Lase rukkilinnasekreemil jahtuda päris külmaks ning valmista siis mustsõstraželee. Pane mustsõstrad potti, aja need keema ning lisa tarretisesuhkur. Keeda želeed madalal kuumusel ca 10 minutit ning pressi vedelam mass läbi sõela. Jahuta mustsõstraželeed veidi, kuid ära täiesti külmaks lase, kuna see hakkab jahtudes tarretuma. Kui želee on veel vormitav, kalla see ettevaatlikult ja kreemi vigastamata igasse vormi rukkilinnasekreemi peale. Lase taheneda.


Viimasena valmista kreemi peale riivleivast puru. Selleks pane pannile riivleib, tume muscovado suhkur ja kaneel. Kuumuta segu katkematult segades kuni suhkur ja riivleib muutuvad krõbedaks (ca 5 min). Lase purul jahtuda. Tume muscovado suhkur toob esile karamellist maitset ning haakub suurepäraselt sama alatooniga rukkilinnasekreemiga.

Puista jahtunud riivleivapuru vahetult enne serveerimist iga portsjonvormi peal oleva mustsõstraželee peale ning lisa kaunistuseks (väikeseid) marju.


Kasutasin magustoidus erinevaid suhkruid Dansukkeri rikkalikust suhkruvalikust.

teisipäev, 5. mai 2015

Karulaugusalat Feta juustu ja röstitud paprikaga

Ka sel aastal õnnestus mul endal Põhjarannikul karulauku korjamas käia. Korjasin korraga kohe suurema koguse, et jätkuks mitmeks toiduks. Karulauk säilib hästi külmkapis, kui on keeratud niiskesse rätikusse (mitte vaid varred, vaid kõik lehed on rätiku sees).

Olen valmistanud karulaugust juba iga-aastaselt kohustuslikku pestot - see on lihtsalt võrratult hea. Kui karulaugupesto segada pastaga, söövad seda toitu väga hea meelega ka lapsed, olgugi, et see on tugevalt küüslaugune. Uus avastus on sel aastal karulauguga määrdejuust, mille valmistasin sõira põhimõttel, aga lasin juustumassil nõrguda vaid õige natuke, lisasin veidi rohkem võid ning sellest valmis ideaalselt kreemjas määrdejuust. Sinna juurde tõin Muhu pagaritest sooja leiba. Appi, kui hea!

Ja loomulikult on meil menüüs erinevad salatid karulauguga. Mulle hakkas meeldima kooslus karulauk, röstitud paprika ja Feta juust. Lisaks karulaugule lisasin salatile ka nurmenukulehti, mida tõin hommikuselt jooksuringilt. Ema on mulle lapsest peale rääkinud, et kevadel tuleb nurmenukulehti süüa, kuna need sisaldavad palju vitamiine. Mäletan end lapsena neid korjamas teel koolist koju. Minu koolitee kulges läbi Toila Oru pargi ning kevadeti oli looduses alati palju avastamist. Kuigi nurmenukulehed on üsna mõrkja maitsega, pistsin ma ka lapsena mõne lehekese suhu ja närisin nina kirtsutades ära. Kui nurmenukulehed aga salatile lisada, ei ole mõrkjat maitset tunda.

Karulaugusalat (3-4-le):
punt karulauku
ca 2 cm pikkuseid nurmenukulehti ja kaunistuseks õisi
3 avokaadot
ca 10 redist
ca 2-3 röstitud paprikat (vaata valmistamisõpetust siit)
10 kirsstomatit
ca 150 g Feta juustu (salat on hea ka sinises pakis Feta juustu sarnase Fitaki juustuga)
värskelt jahvatatud musta pipart

Salatikaste:
3 osa oliiviõli
1 osa sidrunimahla
maitse järgi Dansukkeri suhkruroo siirupit


Haki karulauk peenikesteks ribadeks ning laota taldrikule, lisa ka nurmenukulehed. Viiluta redised, tomatid ja avokaado ning lisa ka need salatile. Tõsta salatile röstitud ja maitsestatud paprikaviilud (retsept siin) ning poolitatud kirsstomatid. Lisa salatile ka Feta juust või sobib ka Feta juustu sarnane soolane lehmapiimast valmistatud Fitaki juust. Jahvata salatile veskist musta pipart. Soola pole tarvis lisada, kuna juust on päris soolane. Kaunista salat nurmenukuõitega.

Pane väikesesse purki oliiviõli, sidrunimahl ja maitseks veidi suhkruroo siirupit ning loksuta salatikaste ühtlaseks ja kalla salatile. Minule meeldib salatikastmetes kasutada maitsete tasakaalustamiseks alati ka midagi magusat. Üks lemmikutest on Dansukkeri suhkruroo siirup, mis on valmistatud demerara suhkrust ning selle vedela konsistentsi tõttu ühtlustub hästi salatikastmega. Suhkruroo siirup on käepärases väikeses pudelis ning seda on mugav kasutada. 

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga. Vaata ka teisi retsepte D-kokaraamatust.

reede, 1. mai 2015

Naadismuuti

Kevadine rohelise söömise periood on täies hoos. Peenras sirgub murulauk, kasvuhoonest saab juba rediseid, rohelist sibulat, tilli ja kress-salatit ning ühes karulauguga leiab metsa alt ka naati. Naat pole aga oma tekstuurilt sama õrn nagu karulauk ning minu arvates jääb see salatites pisut liiga jäigaks ja kriibib kurku. Kui naati kuumtöödeldult, nt küpsetistes kasutada, hävib suur hulk vitamiine ning siis kaob selle söömise mõttekus üldse.

Mu ema pakkus mulle aga smuutit, kuhu sisse oli purustanud ka naati. Olin algul üsna kahtlev, kas see tõesti ka maitsev on. Kuigi ma hindan tervislikku toitu, ei tee ma järeleandmisi maitse osas ning ei taha ega suuda süüa kõike, mida tervislikuks peetakse. Aga naadismuuti üllatas mind, kuna naat ei domineeri smuuti sees – põhimaitset annavad ikka marjad ning kreemisust lisab banaan. Smuutis võib kasutada meelepäraseid marju, mida sügavkülmas leidub ning lisada smuutile naati, mis purustades sulandub ühtlasesse massi. Mina tegin paksema smuuti, mida saab süüa lusikaga.

Minu smuutisse läks:
peotäis naati
1 banaan
1 dl jääs musti sõstraid
0,5 dl kirsimahla

Pane kõik smuuti koostisained ühte anumasse ning valmista smuuti kas saumikseriga või blenderiga.


esmaspäev, 27. aprill 2015

Singapuri nuudlid

Aasia maitsete otsingud on viinud mind Singapuri nuudlite retsepti katsetama. Kui mõte tekkis, oli mul vaja muidugi koheselt see teostada. Seega kasutusse sai minna vaid tooraine, mis siis kodus olemas oli. Sirvisin hulga Singapuri nuudlite retsepte ning sain aru, et mul pole ühte nuudlite põhimaitseainet – Madras karripulbrit.

Kiireim ja mugavaim viis Madras karrit leida ja kätte saada on Umami veebipood, kust leiab kõikvõimalikke maailma maitseid, mida tavapoodidest ei saa.

Paari päeva pärast, kui vajalik tooraine käes, asusin uuele katsele. Olen nüüd sama retsepti kastetanud üsna mitmel korral. Singapuri nuudlite koostisainete nimekiri on päris pikk, kuid ei tasu ära kohkuda, kui päris kõike ei õnnestu saada (Madras karripulber on küll tõesti vajalik) – aedvilju ei pea lisama nii palju erinevaid kui retseptis, kanaliha asemel võib kasutada veiseliha või liha mittesööjatel hoopis nt lõhe (või üldse välja jätta). Krevetid (ja nende suurus) voki sees on ka puhtalt maitse asi. Samuti võib munanuudlid asendada riisinuudlitega, mis tegelikult ongi selles retseptis levinumad. Munanuudlitega on vokki valmistada oluliselt lihtsam kui riisinuudlitega, kuna riisinuudlid on väga kuumatundlikud ning lagunevad kergelt, kui püüda neid läbi segada. Väga head munanuudlid, mida vokis kasutasin, sain ka Umamist.

Singapuri nuudlite koostises olev Madras karripulber on tšillipiprast terava maitse saanud ja vürtsikas karri. Madras karripulber on pärit Lõuna-Indiast, kuid Singapuri on jõudnud tänu selle asukohale kaubateede ristumiskohas. Nii on sealset kööki mõjutanud vürtsid ja maitsed erinevaist maailma paigust.

Vaja läheb (4-le):
1 broilerifilee (rinnaliha)
ca 150 g krevette
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
(maapähkli)õli vokkimiseks
1 porgand
2 mugulsibulat
4 küüslauguküünt
0,5-1 tšillikaun
vähemalt pöidlasuurune jupp värsket ingverit (riivituna)
rusikasuurune tükk kapsast
5 minimaisi tõlvikut (kui leiab kusagilt värskeid mitte purgi omi; müügil Rimis)
ca 12-15 Türgi uba
1 paprika
2 muna
punt pak-choi lehtkapsast (tõmbub kuumutades olulisel määral kokku)
ca 4 tl Madras karripulbrit
ca 4 sl sojakastet
ca 250 g muna- või riisinuudleid
ca 15 vart rohelist sibulat

Igasuguste vokkidega on selline lugu, et need valmivad pannil vaid loetud minutitega, aga nende ettevalmistamine võtab aega. Mida pikem retsept, seda rohkem köögivilju (ja liha) tuleb puhastada-tükeldada.

Alustame krevettidest ja lihast. Kui kasutad sügavkülmutatud krevette, võta need sulama juba nii varakult, et vokkimise ajaks poleks need enam jääs. Viiluta kanaliha õhukesteks kitsasteks viiludeks.

Koori porgand ning lõika sellest õhukesed, ca 8 cm pikad ribad. Lõika mugulsibul pooleks, pane lõikepind allapoole ning viiluta mõlemad pooled õhukesteks viiludeks. Haki küüslauk ja tšilli. Viiluta kapsas ribadeks. Kasuta minimaisi vaid juhul, kui õnnestub saada värsket minimaisi (purgis mais on juba teise maitsega); kui mais jääb välja, pole hullu – toidu olemus ega maitse sellest ei muutu ☺. Lõika minimais 2-3-ks tükiks. Samuti lõika Türgi oad 2-3-ks. Viiluta paprika. Pak-choi lehtkapsast lõika ribad (üks leht umbes 2-3ks tükiks; need tõmbuvad kuuma saades olulisel määral kokku). Aga taas – kui ei õnnestu leida kaubandusest pak-choi lehtkapsast, jäta see välja (müüakse Rimis).

Nüüd on aeg kallata keev vesi peale munanuudlitele. Ära munanuudleid potis keeda, hoia lihtsalt ca 4 min (vaata juhendit pakil) kuumas vees ja seejärel kurna nuudlid.

Kõik hakkimised-viilutamised on nüüdseks tehtud ning toidu valmimiseni on jäänud veel loetud minutid. Et vahepeal kusagile jooksma ei peaks, võta pliidi juurde ka munad, Madras karripulber, sojakaste, ingver (koorituna) + peenike riiv ning rohelised sibulad + käärid.

Kuumuta vokkpann. Kalla pannile (maapähkli)õli ning voki broilerifilee ribasid ca 3 minutit. Maitsesta need soola ja musta pipraga. Lisa pannile hakitud sibulaviilud, voki ca 10 sekundit, lisa porgandid jätka pidevat segamist, lisa kohe ka küüslauk ja tšilli ning riivi pannile ka ingver. Kalla pannile krevetid ning sega vaid kümmekond sekundit. Kui vedelikku tundub vähe olevat, lisa sojakaste just nüüd. Vajadusel võid lisada pannile ka veidi vett - aga veidi on tõesti vaid mõned supilusika täied; kui vett läheb rohkem, hakkab pannil toimuma keemine ning sel juhul ei jää toidu maitse enam selline nagu vokkides. Järgmisena lisa kapsas, seejärel paprika, minimais ja Türgi oad. Ära lisa mitut köögivilja ega suurt kogust vokkpannile korraga, kuna muidu toimub panni jahumine; vokkida saab aga vaid kuumal pannil.

Lükka pannile väike vaba pind ning löö sinna munad. Maitsesta munad soola ja pipraga ning sega läbi nii, et tekiks munapudru taoline mass. Alles siis võib muna segada ülejäänud panniloleva hulka. Nüüd lisa maitseks Madras karripulber ning munanuudlid. Viimasena lisa pak-choi lehtkapsa viilud ning ca 5 cm pikkused rohelise sibula varred. Sega kõik läbi ning toit ongi serveerimiseks valmis.

reede, 17. aprill 2015

Roheline salat pikalt küpsenud pardilihaga

Salatid on ühed mu lemmiktoidud. Seekordne salat sai tehtud pikalt küpsenud pardilihaga. Pelgalt salati jaoks pardiliha eraldi valmistada pole praktiline, kuna see võtab aega ca 3 h. Ikka nii, et kui eelnevalt on söödud pardiconfit’d ja veidi on liha järgi jäänud, saab selle salatis ära kasutada.

Salatisse lisasin piklikke magusaid paprikaid, mida müüakse Rimis (äkki mujal, ka, aga ma pole näinud). Need paprikad on väga maitsvad toorelt ning pea alati, kui ma neid lõikan, on lapsed kohal ja võtavad kausiga paprikaviile nosimiseks. Täiesti tasustamata teadaandena tahan jagada oma vaimustust Rimi puu- ja köögiviljaosakonnast (täpsustuseks mainin, et räägin suurest Haabersti Rimist; väikeste Rimidega pole see võrreldav), kus on Eesti kohta üllatavalt hea värske kraami valik. Lisaks mainitud paprikatele saab sealt alati häid Hass sordi avokaadosid (lilla krobelise koorega), sealt saab Aasia toitude tarvis pak-choi lehtkapsast, broccolinit (eesti keeles äkki varsbrokoli?), seal on suurim tomativalik ja ka talvel leiab maitsega tomateid. Mulle meeldib väga Rimi mahemärgistusega köögi- ja puuvilja lai valik, sellist pole üheski teises tavapoes. Lisaks tuuakse sinna hooajaliselt põnevaid vilju – nt praegu on Rimis Eesti mõistes väga head mangod (vajavad mõned päevad kodus küpsemist), on punaseid apelsine ning kole-ilusaid kollakas-rohelise krobelise koorega Jamaikalt pärit greipe (huh, mis ökoloogiline jalajälg!).

Vaja läheb:
rukolat
paprikat (soovitavalt piklik ja magus paprika)
avokaadot
seesamiga maitsestatud wakame vetikat
rebitud liha pikalt küpsemud pardikoivast

Kastmeks:
pardiliha ahjupotist vedelat rasva või oliiviõli
sidrunimahla

Laota taldrikule rukolalehed, viilutatud paprika ja avokaado. Lisa seesamiga maitsestatud wakame vetikas.

Igaks juhuks lisan meeldetuletuse pardiconfit jaoks ka. Selleks tuleb pardikoivad koos maitseainetega (sool, pipar, küüslauk, tšilli, loorber) umbes 2,5-3-ks tunniks 160 kraadiga ahju unustada ja lasta küpseda omas mahlas ehk siis rasvas. Liha ise ei jää rasvane, küll aga mahlane, kuna rasv sulab ja nõrgub pardinaha alt välja.

Salatiga võib süüa nii sooja kui külma pardiliha. Mina rebisin selle salati tarvis liha jahtunud pardikoivast. Salatikastmeks on hea kasutada samast ahjupotist rasva (kui see on maha jahtunud ja tahenenud, sulata see kergelt üles; aga ära kuumuta) ja veidi sidrunimahla. Kui aga loomset rasva keegi pelgab, siis alati sobib salatisse külmpressitud oliiviõli. Kuna pardirasvas on juba maitsed sees, siis lisada tuleb vaid sidrunimahl, oliiviõli juurde tasuks aga lisaks sidrunimahlale lisada maitset andma veel soola ja pipart.

esmaspäev, 13. aprill 2015

Tervislikud trühvlid datlite ja Kreeka pähklitega

Neile, kes proovivad vähendada toidus suhkrukoguseid, aga midagi magusat tahaks ikka vahel põske pista, peaks see trühvlite retsept eriti hästi sobima. Peidetud (just selliseid koguseid, mida me ei taju) suhkrut on väga paljudes toitudes ja toodetes, mida me igapäevaselt või üsna sageli tarbime. Iseenesestmõistetav, et suur suhkrukogus peitub kookides, šokolaadis ja kommides, aga ka näiteks maitsestatud jogurtites ja kogupiimakreemides, hommikuhelvestes ja müslis, mahlajookides, leivas ning veel mitmes teises toidus, mis paljude jaoks sageli menüüsse satub.

Selle põhiliselt datlitest ja Kreeka pähklitest koosneva alternatiivse trühvliretsepti inspiratsiooni sain Otse Omadelt lehelt. Lisasin koostisesse magususe andmiseks veidi agaavisiirupit, aga selle võib asendada ka meega või üldse välja jätta. Isegi agaavisiirupit lisades ei muutu trühvlid liiga magusaks; pigem peaks need meeldima neile, kellele maitsevad veidi mõrumad maiustused.


Vaja läheb:
150 g datleid
100 g Kreeka pähkleid
1 sl kakaopulbrit + veidi kakaod trühvlite veeretemaiseks (puhas mõru kakao, mitte maitsestatud)
1 sl agaavisiirupit (võib asendada ka meega)
1 tl vanilliekstrakti (orgaaniline vanilliekstrakt on müügil nt Marks & Spenceris)

Jahvata köögikombaini abil datlid ja Kreeka pähklid ühtlaseks massiks nii, et segu sisse ei jääks suuri tükke. Sega peenestatud massi hulka kakaopulber, agaavisiirup ja vanilliekstrakt. Vormi käte vahel väikesed pallikesed ning veereta trühvleid kakaos. Enne serveerimist hoia vähemalt tund aega külmkapis (samuti säilita neid külmas).

esmaspäev, 6. aprill 2015

Tom yum supp


Terve pika sügise ja talve suutsime me terved olla, aga nüüd kevadel, kohe pärast harukordset sooja nädalat, sai haigus meist kõigist järgemööda võitu. Kogesin sellist nohu, millist mul pole aastaid olnud – see oli pikk ja vaevaline ning lisaks ebamugavustundele halvas ka mu lõhna- ja maitsetaju. Nädal aega mitte tunda maitset on ikka paras “karistus”, eriti kellelegi, kelle jaoks toit on elus nii suure tähendusega. Tegelikult ei kao maitsetaju täielikult, vaid see on halvatud osaliselt – mingil määral tunneb põhimaitseid – magus, soolane, hapu, kibe ja ka terav, aga ei tunne maitsenüansse. 

Mõtlen toitudele, millel on tugevamad maitsed, et elul ikka toidu läbi ka värvi oleks ning mu mõtted rändavad taas Aasia kööki. Käisin tutvumas Gemoss kauplusega ning tõin sealt Tom yum pasta, millest saab kerge vaevaga ühe imemaitsva Aasia supi. Tom Yum supp on legendaarne vürtsikas-hapu Tai supp, mida süüakse erinevate lihadega või mereandidega ja ka seentega. Vahel lisatakse puljongile ka kookospiima. Tais hakkas mulle maitsema krevettide ja seentega Tom yum supp. Sellist kodus teengi. Kunagi võtan supi koostise üksipulgi lahti, varun tooraineid (puljongis on mitmeid tooraineid, mida tavapoest ei leia) ja keedan selle nullist ise. Seniks aga, kuni jõud ja maitsemeeled taastuvad, üks 5-minuti Tom yum. 

Kiire Tom yum supp (2-le):
0,5 l vett
1 kuhjaga sl Tom yum pastat
1 mugulsibul
ca peotäis krevette
ca 7-8 pruuni šampinjoni
koriandrilehti

Aja vesi keema. Viiluta õhukesteks viiludeks mugulsibul ja pruunid šampinjonid. Lisa keeva vette järgemööda Tom yum pasta, sibulad, krevetid ja šampinjonid. Lase need vaid paari minutiga kuumaks, ära pikemalt keeda. Serveeri supp värske koriandriga. 

Postitus valmis koostöös Gemoss Eestiga.

kolmapäev, 11. märts 2015

Veiselihavokk roheliste köögiviljadega

Selle voki idee sain Tuuli blogist ning see retsept ja pilt kõnetasid mind silmapilkselt. Olen küll veidi seda retsepti kohandanud, lisanud tšilli teravuse, seened ning ühe kastmegi teise vastu välja vahetanud, kuid voki olemus jääb samaks – veiseliha ja rohelised köögiviljad. See toit valmib vaid loetud minutitega ning on koostisainete ja valmistusviisi poolest tõeliselt tervislik toit.

On toite, mida proovid korra ja siis unustad, aga on ka toite, mis jäävadki su menüüsse kohe pikaks ajaks. See veiselihavokk roheliste köögiviljadega isutab mind ikka ja jälle ning lisaks minule on sellest toidust vaimustuses ka kogu ülejäänud pere. Voki juurde võib serveerida ka riisi, aga see pole ilmtingimata vajalik. Ma ise eelistan seda vokki süüa ilma riisita, aga lapsed võtavad hea meelega riisi kõrvale.

Mul tuleb see vokk iga kord mõttesse, kui käin Mahemarketis, kus on kompaktne köögiviljakülmik, milles kõik rohelised köögiviljad on korraga su silme all. Kõrvalt külmikust saab veiseliha ning ongi vokiks vajalik koos, pealegi veel kõik mahe. Mulle meenutab Mahemarket ja sealne köögiviljalett veidi isegi Whole Foodsi kauplust. USAs on küll kõik mastaapsem, kuid olemus on sama – toit on naturaalne, mahe ja tervislik.

Vaja läheb (4-le):
ca 300-400 g lihaveise antrekooti või sisefileed (Liivimaa Lihaveis või Hiiumaa Lihatööstuse mahe lihaveis)
õli praadimiseks
värskelt jahvatatud musta pipart
1 väiksem suvikõrvits
1 brokoli
ca 250 g suhkruherneid
100 g pruune šampinjone
ca 7-10 vart rohelist sibulat
2-3 sl austrikastet
2-3 sl sojakastet
3 küüslauguküünt
jupp tšillit (taluvuse järgi; vokk ei pea olema väga terav)
pöidlasuurune jupp ingverit
veidi keeva vett

Tükelda veiseliha õhukesteks laastudeks. Lõika suupärased tükid, mida ei pea hiljem taldrikus veel lõikama. Seda toitu on väga mõnus süüa pulkadega.

Eralda brokoli õisikuteks, viiluta pruunid (need on oluliselt maitseküllasemad kui valged) šampinjonid ja suvikõrvits. Haki ka küüslauk ja tšilli.

Kuumuta vokkpann, lisa sellele õli ja veiselihaviilud. Voki liha umbes 3 minutit, maitsesta pipraga (soola ära lisa, sojakaste on soolane) ja eemalda liha pannilt. Pane pannile veel tilk õli, lisa sinna sisse küüslauk, tšilli ja riivi peene riiviga ka ingver. Seejärel pane pannile šampinjonid, sega hetke ning lisa brokoli. Kuna pannil kisub kuivaks, lisa veidi vett (aga tõesti vaid veidi, sest eesmärk on vokkida mitte keeta), sojakaste ja austrikaste. Lisa voki sisse eelnevalt praetud veiseliha ning järgemööda teised rohelised köögiviljad nende kõvaduse järjekorras – suhkruherned, suvikõrvits ning roheline sibul. Kogu toiming alates küüslaugu pannile lisamisest kuni voki valmimiseni ei tohiks võtta kauem aega kui 3 minutit. Vastasel juhul küpsevad köögiviljad juba üle ja ei jää krõmpsud. Brokoli, suhkruherned ja suvikõrvits peaksid jääma tugevalt krõmpsuvad (kindlasti brokolit mitte enne keeta), siis on nad oma parimate maitseomaduste juures ning neis on säilinud ka enim vitamiine.

Soovi korral serveeri juurde basmati või jasmiini riisi.

esmaspäev, 23. veebruar 2015

Tai mangosalat

Kui ma hommikul trennist tulen, isutavad mind alati värskusest pakatavad ja eriliselt tervislikud toidud. Keha nagu ise nõuaks midagi värsket, aga ma usun, et eks sellel ole mingi emotsionaalne alatoon juures ka. Hoo sisse saanud, jätkad justkui samal lainel keha ja vaimu heaks.

Tihti on selleks värskeks toiduks just salatid. Hiljuti hakkas mind isutama Tai mangosalat. Täiesti kontekstiväliselt; ilma, et oleks hiljuti Tais käinud, kusagil selle pilte näinud või sellest lugenud. Tais reisil olles meeldis mulle mangosalat meeletult, samuti sealne papaiasalat. Need on mõlemad krõmpsuvad ja värskusest pakatavad veidi magusad salatid, millele annab suud tulitamapanevat teravust tšillipipar.

Tai mangosalatis kasutatakse rohelisi (ka viljaliha roheline) mangosid. Selliseid meil siin ei müüda, aga selle asemel saab kasutada ka kollase viljalihaga tooremaid mangosid, millisel kujul need meie poodides müügil ongi.  

Ülejäänud komponendid salatis varieeruvad. Minu valik tulenes otseselt sellest, mida mul sel hetkel kodus oli, kui mangosalati isu tekkis. Oluline maitsenüanss salatile tuleb kastmest. Tai mangosalatit tehakse ka mõne liha või kala lisandiga, kuid mulle maitseb just selline vegan variant kõige rohkem.

Olen nüüd Tai mangosalatit mitu nädalat järjest korduvalt teinud ja ikka veel see isutab. Mina teen salati üpris terava, aga teravus ei tohiks maitset varjutama hakata. 3-aastane poeg käib mu juurest salatit maitsmas ning üllatuslikult ei kohku tšilli teravusest, vaid küsib aina uusi ampse.

Vaja läheb: 3-4-le
1 suhteliselt toores mango (selline, nagu meie poodides müüakse)
1 porgand
ca 20 cm jupp kurki
1 väiksem paprika

Kaste:
2 sl sojakastet
2 sl kalakastet
1 laimi mahl
2 tl rafineerimata roosuhkrut (või palmisuhkrut, kui seda kusagilt saab)
jupp tšillit (sõltuvalt tšilli taluvusest, aga salat peaks olema terav)

Peale raputamiseks: 
röstitud ja purustatud maapähkleid
koriandrilehti

Viiluta mango ja porgand juurviljakoorijaga, mis teeb peenikesi ribasid. Lõika paprikast ja kurgist õhukesed ribad. Pane kõik tükeldatud aedviljad ühte kaussi.

Salatikastmeks sega kokku sojakaste, kalakaste, laimimahl, tšilli ja roosuhkur. Suhkur (või mesi või agaavisiirup) peab kindlasti salatis olema, sest magus maitsenüanss peab salatil olema. Tšillit lisa nii palju, et salat oleks tuntavalt terav. Täpset tšillikogust on raske anda, kuna tšillide teravus on erinev (väiksemad on teravamad, eriti linnusilma tšillid, mida Aasias kasutatakse); samuti on erinev inimeste tšillitaluvus.

Sega salat kastmega läbi, puista salatile röstitud ja purustatud maapähkleid ning värskeid koriandrilehti. Ära salatil seista lase, naudi kohe.

neljapäev, 19. veebruar 2015

Milline on hea nuga? / Roheline salat külma lõhega

Külmal ja pimedal talveajal saatis Fiskars mulle testimiseks salativalmistamise komplekti. Südatalv sellise tooteseeria tutvustamise jaoks pole minu arvates just parim aastaaeg, kuna kodumaist toorainet salati valmistamiseks napib, kuid poest leiab muidugi aastaringselt salati valmistamiseks vajalikku toorainet. Seega usun, et see komplekt läks õigetesse kätesse. Mind isutavad salatid igal aastaajal ning ma valmistan ja söön salateid nii toidu kõrvale kui eraldiseisva toiduna mitu korda nädalas. Just talveajal kasutan ma ka idandamisnõud kõige sagedamini, et kasvatada salati sisse värskeid idandeid.

Mul on ennegi köögis (ja garaažis) Fiskarsi tööriistu päris mitmeid. Nüüd lisandus alusega nugadekomplekt, salativurr (salatikuivatamise nõu), näpitsad salati tõstmiseks ja purk salatikastme segamiseks.

Salativurr oli mul varem ka olemas. Väga tihti seda ei kasuta, kuna ei viitsi iga kord kapist välja võtta ja selle kolme detaili pesta-kuivatada (kauss, sõel, kaas). Testimisel selgub, et Fiskarsi vurr on töökindlam ja teeb ka vähem häält. Ja nagu aru saan, on see plastmassist kauss mõeldud lisaks salati kuivatamisele ka salati segamiseks või lausa serveerimiseks. Komplekti juures on ka salatitõstmise näpitsad, mis samuti valmistatud plastmassist.

Fiskarsi plastmassist salativalmistamise sari sobib minu arvates pigem suvise aiapeo juure kui aastaringselt tubastes tingimustes kasutamiseks. Ma ei paneks plastmasskaussi ja plastmassist tange toas lauale. Kuigi see näeb välja kvaliteetne ja viisakas plastmass. Meil on söögilaud praktiliselt alati laudlinaga kaetud ja sellisele lauale ei sobi enam plastmass. See on puhtalt subjektiivne maitse küsimus.

Salativalmistamise purk on erinevalt enamus Fiskarsi toodetest valmistatud aga klaasist (kaas on küll plastmassist). Väga ilus purk on. Salatikastmeid valmistan ma ka muidu purgi meetodiga – ehk kallan kõik salatikastme koostisosad purki ja loksutan segamini. Hädavajalik selline purk just salati valmistamiseks pole, kuna salatikastme saab segi loksutada suvalises klaasist purgis (soovitavalt väikeses, siis jääb vähem salatikastet purgi seintele). Fiskarsi purgil on erinevalt tavalisest purgist ka tila, mille abil on kastet salatile niristada pisut mugavam.



Minu kööki lisandus ka Fiskarsi alusega nugade komplekt. Nagu esimese noa kätte võtsin (allpool pildil nuga nr 4) ja sellega esimesed lõiked avokaadosse tegin (peo peal hoides, nagu ikka avokaado viljaliha lõigatakse), avastasin hetke pärast, et lisaks avokaadole olen teinud kolm sisselõiget ka oma käele. Aiii! Nii terav nuga oli, mis tungis ka avokaado koorest läbi. Plaasterdasin end kinni ja asusin edasi nugasid testima.

Alusel on lisaks nimetatud noale ka ümaraotsaline sakiline väiksem nuga (samasugune nagu allpool pildil nuga nr 3) ning kolm suuremat suhteliselt sarnast nuga (jääb selgusetuks, miks on ühel alusel nii sarnased noad). Kõik noad on väga teravad. Minu köögis on harva noad teravad. Kuigi mulle tegelikult meeldivad teravad noad, sest ilmselgelt on terava noaga parem lõigata kui nüri noaga. Aga ma ei suuda ise nuge teritada, sest noa teritamise hääl ja tunne on väljakannatamatult vastik (mees ikka vahel teritab nuge). Ja tasapisi ma lihtsalt unustan ära, kui hea on terav nuga. Fiskarsi noad tuletasid uuesti meelde, tõsi, küll üsna valusalt, kui hea võib olla terava noaga lõigata. Paprika ei paindu noa all, vaid nuga läheb sellest läbi nagu pehmest võist. Kurgi kilele tuleb lõige sisse, kui vaid noaga seda puutuda. Ilma sakkideta noaga saab lõigata isegi tomatit nii, et sellest mahl välja pritsiks. Mõtlen, et edaspidi peavad mu noad kõik teravad olema. Kuigi mu 3-aastane köögiabiline tükeldab ka pidevalt midagi ja tema tarvis peaks jätma mõned noad nürimad.

Aga vaatamata sellele, et mu noad on sageli liiga nürid, on need noad isegi nüris olekus paremad kui ükskõik millised teised köögiriistad, mida reisidel olles erinevates rendikorterite köökides kasutanud olen . Suvaline odav nuga ei ole ikka see, mis on korralike brändide noad (ma ei räägi käsitöönugadest, kuna neid mul pole). Samuti nagu võib vihale ajada ka suvaline tolmuimeja või triikraud, mis ei tee oma tööd korralikult. Ma hakkan juba mõistma, miks mõned inimesed koristamist või triikimist vihkavad – neil on selleks lihtsalt liiga halvad vahendid.

Minu praeguste köögitarvete valik on kujunenud selliseks läbi aastate. Praegune köök on mul kolmas. Iga järgnev köök on eelmisest suurem. Selle aja jooksul on olnud küll ja küll vahetamisi ikka paremate asjade vastu. Ja mitte vaid vahetamisi – kui on rohkem pinda, saab ka rohkem träni tekkida. Kui hobi on seotud köögi ja söögiga, siis see on iseenesestmõistetav.

Läheks liiga paljuks, kui kirjutada kõigist headest köögitarvetest, mida mina ka teistele soovitaks, ühes loos. Ühe eneseiroonilise loo võiks ma kirjutada erinevatest köögimasinatest, sest mul suhteliselt spetsiifilisi masinaid lugematu arv (loomulikult ei hoia ma enamusi neist köögikapil, vaid nende tarvis on garaažis suur riiul).

Täna keskendun aga nugadele. Milline on hea nuga? Sellele pole ühest vastust. Kui, siis ehk just teravus iseloomustaks head nuga. Aga nuge on vaja väga erinevate toitude viilutamiseks ja tükeldamiseks. Toon välja lemmikud oma koduköögist. Pildil on noad, mida ma kõige sagedamini kasutan.


1. Fiskarsi väike nuga – kasutuses väiksemate köögiviljade viilutamisel – nt kurk, redis vms. Selle noa võtan siis, kui on vaja lõigata nt mõned kurgirattad vms. Suurema koguse tükeldamiseks kasutan ka suuremaid nuge.

2. Victorinox sakiline terava otsaga nuga – ideaalne tomati, sibula ja paprika  lõikamiseks. Ei lähe nüriks.

3. Victorinox ümara otsaga sakiline nuga - ideaalne tomati, sibula ja paprika  lõikamiseks. Sellega saab ka saia või leiba lõigata, kuid mina eelistan selleks alati suurt sakilist nuga. Nuga ei lähe nüriks.

4. Fiskarsi nuga (uuest komplektist) – originaalis väga terav – saab lõigata kõiki väiksemaid köögivilju, ka tomatit. Pärast kolme nädalat kasutamist on märgata muutumist nürimaks.

5. Villeroy&Boch suur kokanuga – üks mu lemmikutest suurtest nugadest. Mulle meeldib köögivilju tükeldada suure noaga. Sobib ka liha lõikamiseks.

6. Fiskarsi kokanuga (uuest komplektist) – sarnane eelmisele. Teravuse poolest teeb silmad ette. Ma ei mäletanud, kui hea võib terava noaga olla liha lõigata.

7. Kala fileerimise nuga – kitsa noaga on kala mugavam fileerida, kala ei jää noa külge vaakumisse ning kitsas nuga libiseb kergemini kalast läbi.

8. Villeroy&Boch leiva- ja saianuga – ideaalne krõbeda koorikuga (ja loomulikul ka pehme) leiva ja saia lõikamiseks. Ei suru leiba ega saia kokku, vaid “saeb” selle läbi. 2-aastaselt küsis laps selle noa kohta, et miks ma saia saega lõikan ☺

9. Victorinox roosipuust käepidemega Santoku nuga – sellise kujuga noad on kasutusel Aasia kokkadel ning nendega on väga hea köögivilju tükeldada. Nõgusused, mis noa teral paistavad, ei lase vaakumil tekkida. Kui tavalise suure kokaoaga kartulit viilutada, jääb kartuliviil sageli vaakumiga noa külge kinni. Sellise kujuga nuga ei lase köögiviljadel noa külge kleepuda, vaid nuga läbib viljaliha. Kah üks lemmikutest.

10. Fiskarsi juustunuga – mul on kolm Fiskarsi juustunuga. Käepidemed erinevat värvi (must, valge, kollane), terad näiliselt kõik ühesugused. Must ja valge on väga head, kollane aga totaalselt kehv. Ei saa aru, millest tuleb vahe.

11. Jamie Oliver juurviljade koorimise nuga – ideaalne koorimisnuga. Mul on koorimisnuge mitmeid, kuid enamus neist ei kõlba kusagile. Vertikaalse teraga koorimisnoad ei istu minu kätte kohe üldse, on jäigad ja mina ei saa nende kiiresti hakkama. Antud kujuga on aga lemmik. Koorimisnoa pea on vahetatav, kaasas veel kaks tera, millega saab peeneid ribasid.

12. KitchenAid käärid – head köögikäärid. Lisaks neile kääridele on mul tegelikult aluse peal terve KitchenAid’i nugade komplekt. Aga KitchenAid’i noad on lihtsalt ütlemata kehvad, tehtud mingist kummalisest terasest, mis ei ole nii sile nagu kõik teised mu noad. Teistest KitchenAid’i toodetest olen vaimustuses, aga nugasid nad teha ei oska.


--------------------------------------------------------------------------------------------------
Retseptiks pakun täna ühte oma lemmikkooslust – jahtunud grillitud lõhefilee rohelise salatiga. Selle lihtsaim vorm, pigem selline püstjalaamps on lihtsalt külm lõhe ja kurk.

Talvel grillin lõhe toagrilliga, sest just grillil saavutab lõhe oma parima maitse. Grillin alati rohkem, kui esimesel päeval ära sööme; teisel päeval on jahtunud lõhe vaata et paremgi veel. Aga kui toagrilli pole, võib lõhe selle salati tarvis küpsetada ka ahjus või pannil.

Salat on sõna otseses mõttes roheline – kõik salati komponendid ongi rohelist värvi. Nii kevadine ja värke keset talve.

Roheline salat külma lõhega (koguseid kohandab igaüks ise vastavalt sööjatele)
lõhefileed (grillitud ja jahutatud)
salatilehti
kurki
avokaadot
mungoa idandeid
lutserni idandeid
värskelt jahvatatud musta pipart

Kaste:
3 osa extra virgin oliiviõli
1 osa sidruni- või laimimahla
sinepiseemnetega teralist sinepit (Maille Wholegrain Mustard, müüakse Stockmannis ja suuremates Rimides)
veidi suhkruroosiirupit või roosuhkrut



Tükelda salat, kurk ja avokaado suupärasteks tükkideks ja pane nendega samasse kaussi ka mungoa idandid. Loksuta purgi sees valmis salatikaste. Kalla kaste salatile ja sega läbi. Selles salatis võib avokaado veidi anda oma kreemisust teistele salatikomponentidele. Tõsta salatile lutserni idandid ja külm lõhefilee. Jahvata salatile ka musta pipart.