teisipäev, 13. märts 2012

Kõrvitsasalat

Enne eelmise aasta jõule tuli meil mõte teha kõrvitsasalati võistlus. Pidime suguvõsaga jõululaupäeval kokku saama meie juures Murastes ning kõik leibkonnad pidid kaasa võtma oma valmistatud kõrvitsasalati, mille hulgast plaanisime pimetestiga välja selgitada parima soorituse ja retsepti. Osalema pidid seega: mina, minu õde, Renee ema, minu ema ja minu vanaema; ja veel nalja viluks pidime tooma poest ühe Salvesti kõrvitsasalati ka.

Kuigi aega kõrvitsasalati valmistamiseks oli nädalaid, avastasin ma loomulikult endale omaselt viimasel minutil ehk siis päev enne jõule, et mul pole veel kõrvitsasalat tehtud. Mul tiksus tegelikult iga õhtu meeles, et kõrvitsasalat vaja valmis teha, aga lükkasin ja lükkasin seda kogu aeg edasi, kuna suurt kõrvitsat lahti lõigates peaks selle korraga ära lahendama. Toimetusi oli enne jõuluõhtut palju, just seetõttu andsin südaöösel siiski alla - tundsin, et ma ei jõua selle kõrvitsaga enam maadelda ja mu uneaeg on kallim. Mina olin mängust väljas. Mõtlesin enda lohutuseks, et vähemalt ei jää minu tõttu jõululaualt midagi puudu, kuna viis kõrvitsasalati purki on siiski veel tulemas.

Kui mu õde koos ema ja isaga meile jõudis, hakkas ta oma kõrvitsapurki otsima, kuid tulutult - ei tulnud see välja ühestki kotist ega ka autost. Hoolega tehtud kõrvitsasalat oli ununenud tema koju lauanurgale. Küll õde halas, kuna tahtis nii väga võistelda - ikkagi tema esimene enda tehtud kõrvitsasalat. Seega oli juba kaks osalejat mängust väljas. Kohe selgus ka tõsiasi, et isa polnud poest ostnud Salvesti kõrvitsasalatit (oli see tahtlik või mitte, aga tema polnud meie võistlusest sugugi vaimustunud, kuna kõrvitsasalat on temal ainuke asi, mida ta süüa ei suuda). Järgmisena tuli oma kõrvitsasalatiga lagedale vanaema. Aga oh üllatust - tema oli kõrvitsasalati asemel kaasa võtnud hoopis ebaküdooniakompoti, mis oli välimuselt suhteliselt sarnane kõrvitsasalatile. Kõrvitsasalati võistlus hakkas kujunema juba halenaljakaks. Lõpuks jäid võistlustulle vaid minu ema ja Renee ema kõrvitsasalatid. Minu ema lähenes loominguliselt - pani palju erinevaid vürtse, kuid testi käigus selgus, et oli liiga julge valik ja kõik ootasid midagi traditsioonilisemat. Renee ema oli aga pannud täppi - just klassikaline kõrvitsasalat, ka oma värvuselt ideaalne - ilus kuldkollane.

Kuna ühe kõrvitsa lõikusin lahti nüüd Hugo sünnipäeva puhul, meenus mulle kohe ka Renee ema tehtud kõrvitsasalat. Maitsed igati paigas - tunda nii vürtse kui äädikat, parajalt magus ja krõmpsuv. Uurisin retsepti järgi.

Kõrvitsasalat:
1 kg puhastatud kõrvitsat
1 l vett
250 g suhkrut
4 sl äädikat
8 tera nelki
1/2 kaneelikoort
1/2 muskaatpähklit
väike jupp ingverit


Koori kõrvits ning lõika see ühesuurusteks tükkideks (minul umbes 1,5 x 1,5 cm). Valmista marinaad - sega äädikas ja suhkur veega ning kalla marinaad potis olevatele kõrvitsakuubikutele. Mässi kõik maitseained marlisse, seo niiduga kinni ning pista ka see koos eelnevaga potti. Marli sisse pakkides ei pea maitseaineid hiljem ükshaaval välja noppima; kui aga maitseained purki panna, muudavad need kõrvitsa värvust pruunikaks. Lase kõrvitsal marinaadis seista üleöö. Hommikul kuumuta kõrvitsad koos marinaadiga keemiseni ning keeda max 2 min, siis jääb kõrvits kergelt krõmpsuv, aga mitte täiesti kõva. Vana kõrvits (nüüd juba uue aastanumbri sees) pidavat olema kõvem ja vajama rohkem kuumutamist; sügisesele kõrvitsale piisab ehk ka lihtsalt keema laskmisest.
Eemalda marli sees maitseained ning jaota kõrvits koos vedelikuga steriliseeritud purkidesse. Mähi kuumad purgid teki sisse järelküpsema ning eemalda tekk alles siis, kui purgid jahtunud (minul kulus selleks ööpäev).

1 kommentaar: