laupäev, 30. juuli 2011

Toidublogijatega Põhjaka mõisas

Siit nurgast ja seal nurgast keskpõrandale kokku ehk ühel õhtul asusid teele toidublogijad Tallinnast, Tartust ja Pärnust, et kohtuda täpselt keset Eestit Põhjaka mõisas. Geograafiline keskpunkt polnud küll eesmärgiks omaette - selline seltskond sõidab kohale ikka toidulõhna peale.

Tuuli oli varem Põhjaka kokkadega rääkinud ja palus meile kokku panna erimenüü Põhjaka parimatest paladest - pigem väikesed portsud ja rohkem käike oli meie kõigi soov.

Et Põhjaka mõis on menukas söögikoht, tõestas vaatepilt, mis avanes sinna kohale jõudes - neljapäevasel õhtupoolikul oli mõis sööjaid täis; vaid eelnevalt broneeritud laud ootas meid. Pole ime, sest kuuldus heast söögikohast on levinud kulutulena ning ilma reserveerimata siia lauda alati ei saa.

Kohale oli saabunud 14 toidublogijat - enamusi neist olin varasematel ühisüritustel juba kohanud, kuid vist kõigi jaoks oli see esmakohtumine meie virtuaalse tuttava Juciga, kes hetkel Eestis viibib.


Kõik söödav tuleb jäädvustada...

Esmalt serveeriti meile värske salat kohupiimajuustu ja murakamoosiga; lauale toodi ka Põhjaka leib. Mõnus kerge ja värske amps alustuseks; murakamaitse salatikastmes polnud küll selgelt äratuntav.


Järgnes haugileem vutimuna ja rohelise sibulaga - väga selge ja intensiivse haugi maitsega puljong, mille sees suussulavad vutimunad ja värske ürdid. See oli tõeline maitseüllatus! Kõrvale armsad "lillepotisaiad". Kokalt puljongi nippe järgi uurides selgus, et tegu on allakeedetud puljongiga - sellest ka intensiivne maitse.


Järgmine käik - kukeseenekaste värske kartuliga - lihtne aga eriline. Kaste oli heas mõttes huvitav oma kergelt magusa maitsenüansi poolest, kuid vaatamata treenitud maitsemeeltele ei suutnud keegi blogarditest selle maitse tekitajat ära arvata. Kokalt saime teada, et koorese kastme sees on lambalihapuljongit, tüümiani ja koriandrit.

Järgnes kerge vahepala - jääs mustikaamps. Maitses nagu jääs mustika toormoos.

Aga see pole veel kõik. Lauda saabus veiseselg praetud suvikõrvitsa ja tomatiga. Ja kuigi kõht oli juba päris täis, maitses kõik pakutav hea.

Ja siis legendaarne Põhjaka Napoleoni kook. Napoleoni kohta ebatavaliselt krõbedad kihid, mitte liiga magus kreem ja punased sõstrad - ideaalne kooslus. Tekkis tahtmine taas ise Napoleoni kodus teha proovida. Kui vaid oskaks nii…

Pärast õhtusööki lubati meil veel Põhjaka kööki piiluda. Poisid teevad kogu toidu puuküttega pliidil, mille nad ise ehitasid.
Põhjaka mõisa köögis

Kuigi enamus väljaspool Tallinna söögikohtade toitude hindamisse tuleb teatud koefitsiendiga suhtuda, siis Põhjaka toidud ületasid ootusi. Teekond vanasse mõisa tasus ette võtta. Lugege Põhjaka mõisa kodulehelt ka selle saamislugu - see on väga armas ja südantsoojendav.

Tänud Põhjaka kokkadele toiduelamuste ja toidublogijatele lõbusa seltskonna eest.

teisipäev, 26. juuli 2011

Maasikaraamat ja maasikatoidud

Hiljuti valmis üks imeilus maasikateemaline kokaraamat "Oma maa maasikad", mis ilmus kõigile tasuta kättesaadavana e-raamatu kujul. Raamatu autoreid on palju-palju - nende seas suur hulk toidublogijaid ja ka päris kokkasid. Suur hulk autoreid teeb raamatu väga mitmekesiseks - kõigil on erinev käekiri ning oma lemmikud, mida välja tuua. Raamatust leiab nii magusaid kui soolaseid toite, kõigi ühendavaks lüliks see imeline mari - maasikas. Paar maasikaretsepti on selles raamatus ka minu sulest.

Kuigi maasikahooaeg on sel aastal juba praktiliselt läbi, ei jäänud kokaraamat järgmist maasikahooaega ootama, vaid ilmus kohe, kui maasikad toitudesse jõudsid, retseptid kirja said ja pildid klõpsitud. Maasikafestivalil parimaks maasikaks valitud Polka sort on küll juba lõppenud, kuid Sonata on veel täiesti turul saadaval ning kel mõni retsept meeli köitma hakkab, proovige kindlasti juba sel aastal järgi.

Mõnda raamatus figureerivat restoranikokkade toitu käisime toidublogija Kätriniga eile restoranides proovimas. Katsun enamasti pakutavasse toitu suhtuda eelarvamuseta, maitsta ka midagi sellist, mis minu jaoks väga ahvatlev ei tundu, kuna alati võib üllatuda. Nii olen isegi oma suurimat "vaenlast" hapukoort söönud (küll enda teadmata) ja toitu väga kiitnud :)

Eile alustasime Sushihousest ja kuigi mind pole ka kaks Jaapani reisi ega Jaapani koka koolitus sushisõbraks pööranud, olin eile kui puhas leht, eelarvamusteta. Peakokk Toomas Lember serveeris meile nelja erinevat maasikalisandiga sushit, mitme tooraine väga eestipärane. Eestis hõlpsasti saadava tooraine põhjal on Toomas Lember kokku pannaud ka sushiteemalise raamatu, mille me endale kingiks saime. Ja siis see juhtus - üllataval kombel sõin ma sushit esimest korda elus hea meelega. Eriti tahaks välja tuua suitsulesta ja maasikaga sushi. Ja ka kitsejuustu-maasika kooslus sushi vahel toimib! Sushihouses on suitsulõhe-maasika sushi selle kuu lõpuni veel saadaval, nii, et kel huvi, siis proovige järgi (või vaadake retsepti maasikaraamatust ja keerutage sushi kodus valmis).


Järgmisena maandusime Itaalia toitu pakkuvas Giannis - toidukohal on nii kohviku kui restorani pool. Meie jäime istuma viimasesse. Tundus, et kohal on kahte sorti põhiklientuur - esiteks Vene rikkurite kodused naised, kes käivad väärikas kohas teiste omasugustega söömas ja lobisemas ning ärilõunal meesteseltskonnad. Peakokk on rahvusvahelise kogemusega, kuid tagasihoidlik mees ning kuigi meil teda isiklikult näha ei õnnestunud, saabus köögist tema nägemuse järgi maasikaroog - pasta tiigerkrevettide ja maasikatega. Pasta oli serveeritud parmesanikorvis, lisandiks koorene maasikakaste, kus maasikat meenutas vaid õrnroosa värv. Tundus, et ka pasta sees olevad maasikad kaotasid kuumutades oma tugevad maitseomadused. Jään jätkuvalt arvamuse juurde, et maasikas on oma ideaalsemates maitseomadustes just toorel (st kuumutamata) kujul. Gianni tiigerkrevettide ja maasikatega pasta retsepti leiab ka maasikaraamatust.


restoran Gianni

reede, 22. juuli 2011

Tallelihašašlõkk

Nõmme turu lambalihaputkas jäid silma väga ilusa lihaga talle kintsuliha tükid. Suvel sööme liha praktiliselt vaid grillituna ning ka tallest valmis üks järjekordne šašlõkk. Minu arust olid antud retsepti järgi tehes maitsed väga hästi paigas; Renee oli grillitud tallelihast lausa vaimustuses ja ootab peagi kordust. Sõime tallelihašašlõkki koos noore peedi-rukolasalatiga - ideaalne maitsete kooslus ja imeilus suveõhtu kodu terrassil.

Vaja läheb:
ca 600 g talle kintsuliha
3 küüslauguküünt
1 mugulsibul
2 sl tomatipastat
2 sl palsamiäädikat
4 sl (oliivi)õli
1 tl tumedat muscocvado suhkrut
0,5 tl tšillihelbeid
1 tl meresoola
purustatud musta pipart
peotäis värsket rosmariini ja koriandrit

Minul oli šašlõki valmistamiseks talle kintsuliha kõige ülemine tükk - see on hea ja pehme liha. Lõika talle kintsuliha umbes 2x2 cm tükkideks. Parem on lõigata väikesed tükid, kuna muidu ei küpse läbi ja hakkab pealt kõrbema. Eemalda lihalt rasv ja kelmed ning kasuta šašlõkiks vaid taiseid tükke (tallel küll polegi eriti rasva, kuid lambarasv annab üldiselt ebameeldivat kasukamaitset). Aseta lõigutud lihatükid anumasse, kuhu tuleb ka marinaad (soovitavalt mitte plastmassist nõu). Tükelda mugulsibul ja küüslauk ning aseta lihatükkide vahele, lisa ka tomatipasta, palsamiäädikas, õli, meresool, purustatud must pipar, veidi tšillit, muscovado suhkrut ning hakitud värske rosmariin ja koriander. Sega või mudi marinaad lihatükkide ümber ja vahele ning jäta üheks ööks marineeruma.
Grillimine jäta asjatundja hoolde (mina ise kunagi ei grilli, küll aga valmistan alati toidu grillimiseks ette). Aja marinaadis seisnud liha tihedalt vardasse ja grilli kuumadel sütel ca 15 minutit; vahepeal võib liha õllega kasta.

teisipäev, 19. juuli 2011

Meeletult mustikane mustikakook

Täna valmis üks tõeliselt mustikane mustikakook, mis pole veel täielikult jahtudagi jõudnud, aga juba ma kirjutan retsepti üles ja jagan seda blogis. Jahtuda pole jõudnud ka mu emotsioonid, kuna kook tuli välja tõeliselt maitsev ja mis mind imestama pani - siis imekombel ei voolanud selle täidis laiali.
Mulle väga maitsevad koogid, milles on "ebaproportsionaalselt" palju marju, kuid sageli kipuvad need koogid liiga vedelad olema. Tundub, et proovitud kogus kartulitärklist ning imeõhuke hapukoorekiht koogi peal hoidsid kooki kenasti koos.

Kogused 20 cm läbimõõduga vormi jaoks
Tainas:
85 g võid
2 dl nisujahu
2 sl rafineerimata roosuhkrut
lusikaotsaga meresoola
vajadusel niisutamiseks 1 sl vett

Täidis:
350 g mustikaid
3/4 dl - 1 dl rafineerimata roosuhkrut
1 kuhjaga sl kartulitärklist
100 g hapukoort
1 tl vaniljesuhkrut

Suurendades kõikide komponentide koguseid kolmandiku võrra, on kook sobilik 26 cm läbimõõduga (lahtikäivasse) koogivormi või 28 cm läbimõõduga madalasse pirukavormi.


Tainast võib valmistada köögikombaini abiga, pannes kõik komponendid masinasse ning vuristades lõiketeraga ühtlaseks massiks. Kuna tegin väikese, 20 cm läbimõõduga vormi mahutuva koogi, siis ei hakanud köögikombaini selle pärast määrima ning hakkisin taina käsitsi valmis. Minul on muretaina hakkimiseks üks huvitav "konks", mis on ka siin all pildil. Mu ema on samasuguse konksuga alati tainast valmistanud ning teades, kui hõlpsasti sellega tainas valmib ja kuidas ma seda konksu pikalt otsinud olen (seda ei müüda enam kusagil poodides), oli mu vanaema nõus enda nõukaajast pärit konksu mulle loovutama. Külm või, suhkur, sool ja jahu kaussi ning hakkides muretainas valmibki. Kui tundub liiga kuiv, võib veidi vett sisse tilgutada. Valmis tainast tuleb hoida vähemalt pool tundi kile sees külmkapis ning seejärel suruda ühtlase kihina lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtesse. Koogivormi põhja on soovituslik panna ka küpsetuspaber, et kooki oleks hiljem lihtne teisele alusele libistada. Põhja küpsetada 200-kraadises ahjus ca 10 minutit. Samal ajal sega hapukoor 1 sl suhkru ja vaniljesuhkruga. Mustikad sega kartulitärklise ja ülejäänud suhkruga. Kalla mustikad eelküpsetatud koogipõhjale ning määri pealmisele kihile magus hapukoor. Küpseta 200-kraadises ahjus ca 20-25 minutit (jälgi, et hapukoor ei pruunistuks). Mina nautisin kooki leigelt, isegi siis ei vajunud täidis laiali, vaid seisis kenasti koos.

teisipäev, 12. juuli 2011

Baklažaanivorm tomati ja mozzarellaga

Baklažaanid on praegusel ajal nii pringid ja õiges küpsusastmes, et kohe kutsuvad ostma. Ühte jahedamasse suvepäeva sobib hästi baklažaanivorm, mis küpsetatud rõõsas koores. Et baklažaanist õiget mõnu tunda, peab see olema hästi läbi küpsetatud. Seega praadisin ka vormi sisse minevad baklažaanid enne õlis läbi. Kes suveajal kaloreid kardab, peaks seda toitu pisut pelgama, kuid need, kes seda vormi söönud, lakuvad hiljem pannigi puhtaks ja teevad nende maitsete lummuses sama toitu peagi uuesti.

Vaja läheb (3-4-le):
2 baklažaani
rohkelt praadimisõli
meresoola
purustatud musta pipart
250 g purustatud tomateid
2-3 küüslauguküünt
värsket koriandrit, peterselli ja/või basiilikut
125 g mozzarella juustu
ca 150 ml rõõska koort (mida rasvasem, seda maitsvam)
peale puistamiseks pecorino või parmesani juustu

Viiluta baklažaanid pikkupidi ca 0,5 cm paksusteks viiludeks. Prae viilusid mõlemalt poolt rohkes õlis, kuni need muutuvad kergelt vetruvaks. Kuumuta pannil purustatud tomatid, lisa hakitud küüslauk ja värsked ürdid. Lao pooled praetud baklažaaniviilud ahjuvormi põhja, maitsesta soola ja pipraga ning kalla peale kuumutatud tomatipasta. Viiluta mozzarella juust ja puista samuti vormi vahele. Lao peale järgmine kiht baklažaaniviile, maitsesta soola ja pipraga (kui on väiksem vorm, võid panna ka kolm kihti baklažaane ja kaks kihti tomatipastat). Kalla peale rõõsk koor ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 20-30 minutit. Veidi enne välja võtmist puista vormi pealmisele kihile veel pecorino või parmesani juustu.

reede, 8. juuli 2011

Toidublogijad homme Sadama turul

Sel laupäeval, 9. juulil, tulevad toidublogijad taas oma blogidest välja ning seavad end Sadama turul ritta, et pakkuda teile midagi maitsvat oma blogidest. Osalemas on 15 toidublogijat, kes astuvad üles ajavahemikus kell 12.00-15.00, täpsem ajakava ja info osalejate kohta Sadama turu leheküljel. Kõikide palakeste hinnaks on 1 €.

Kui eelmise samalaadse ürituse eel murdis mind seagripp, siis sel korral olen vaatamata palavusele ja ümmargusele kõhule kohal ning pakun tervislikke kaerahelbeküpsiseid. Turul näeme!


reede, 1. juuli 2011

Valge šokolaadi ja maasikatega toorjuustukoogikesed

Alati pole suureks toorjuustukoogi küpsetamiseks põhjust ega ka piisavalt palju inimesi seda söömas. Ühel täiesti tavalisel päeval, kui tuli isu toorjuustukoogi järgi, tegin kooki väiksema koguse ning jaotasin selle suure vormi asemel väikestesse kuumakindlatesse portsjonvormidesse (ehk ramekin-vormidesse). Küpsetamata ja želatiiniga tarretatud toorjuustukoogid pole mu lemmikud, seega valmistan mina toorjuustukooke alati madalal temperatuuril vesivannil küpsetades.
Maasikahooajal läksid toorjuustukoogi sisse marjadena loomulikult maasikad ning lisaks ka valge šokolaad.

Põhi (6 väikest portsjonvormi):
100 g digestive küpsiseid
50 g võid

Täidis:
1 muna
50 g rafineerimata roosuhkrut
250 g mascarponet
75 g hapukoort
2 sl sidrunimahla
100 g valget šokolaadi
100 g maasikaid

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Jaota võiga segatud küpsisepuru võrdselt portsjonvormide põhja ja suru tihkeks. Täidise jaoks vahusta muna kergelt suhkruga; jätka vahustamist madalate pööretega ja lisa osade kaupa toasoe mascarpone, hapukoor ja sidrunimahl. Sulata vesivannil valge šokolaad (valge šokolaadi sulamiseks piisab 40-45 kraadist, kõrgematel temperatuuridel läheb šokolaad tükki mitte ei sula). Lisa sulatatud šokolaad eelnevale segule ning sega ühtlaseks. Kalla segu portsjonvormidesse ning puista sisse (võimalikult väikesed) maasikad.
Küpseta vorme vesivannil 150-kraadises ahjus ca 45-50 minutit. Jahuta ja serveeri külmalt.