reede, 25. detsember 2009

Murakakattega toorjuustutort

Mul on nüüd uus lemmiktort. Leidsin selle retsepti Toidutarest ning tegin seda paarile sõbrannale, kes mul sel aastal juba varakult sünnipäeval käisid. Murakakate toorjuustutordi peal oli lihtsalt imeline - tort võlus mind nii, et sai mu uueks lemmikuks. Täna, oma tegelikul sünnipäeval, kordasin ma seda torti, et pakkuda seda maitseelamust ka oma perekonnale. Murakad on minu arust ehtsad talvemarjad ning sobivad ideaalselt talvisesse sünnipäevatorti.


Põhi:
90 g Digestive küpsiseid
40 g võid

Täidis (1 osa):
250 g mascarponet
1 muna
1/2 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Täidis (2 osa):
250 g hapukoort
1/4 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Kate:
150 g murakamoosi
1/4 dl munalikööri
1/4 dl apelsinimahla
2 lehte želatiini

Tort on tehtud 20 cm diameetriga lahtikäivas vormis, kogused selle järgi! Purustasin küpsised ja sulatasin või - segasin need omavahel läbi ning küpsetasin tordipõhja ahjus umbes 5 minutit. Mikserdasin muna, suhkrud ja toasooja mascarpone ühtlaseks massiks ning valasin tordipõhjale. Küpsetasin 200 kraadiga 20 minutit. Samal ajal valmistasin järgmise kihi - segasin hapukoore ja suhkrud. Valasin järgmise kihi 20 min küpsenud tordile ning küpsetasin samal temperatuuril veel 10 minutit. Jahutasin tordi täielikult maha (mina lasin jahtuda terve öö) ning valmistasin pealmise kihi. Niisutasin želatiinilehti külmas vees 5 minutit. Segasin murakamoosi ja munalikööri, kuumutasin potis apelsinimahla ning lisasin väljaväänatud želatiinilehed, kuni need sulasid. Segasin kaks massi omavahel kokku (külmas olnud moosi ja likööri tõttu jahtus mass kiiresti maha) ning kallasin tordile. Tort peab külmas seisma vähemalt 5 tundi. Imemaitsev!

neljapäev, 24. detsember 2009

Jõulutrühvlid

Müstiline, kuidas selle aasta jõuludel on trühvlid moes! Mina valmistasin perele ja sõpradele trühvleid, sain ise trühvleid ühelt sõbrannalt (kes oli käinud spetsiaalselt trühvlivalmistust õppimas), emalt ja õelt. Täielik üleküllus trühvlitest - ja kõik tahtsid originaalsed olla. Olidki - sest iga trühvel on oma nägu ja oma maitsega. Peres oli sel aastal jõulukinkide teema "enda tehtud", nii meist igaüks selle trühvlivalmistamise tegemise ette võttiski.
Aga oma blogis lähemalt enda ja Anee valmistatud trühvlitest, sest tegelikult Anee selle peale tuligi, et üldse trühvleid tegema hakata; ka retsept on temalt. Nimelt valmistasid nad lasteaias isadepäeval koos isadega trühvleid ja samasuguseid tahtis ka kodus valmistada. Õpetus käis nii - sisse pähkel, martsipan ümber rullida, kasta tumeda šokolaadi sisse ja kaunistada valge šokolaadiga.


Meie kasutasime järgmiseid tooraineid, iga trühvel on siiski oma nägu ja täidis-kate varieeruvad:
parapähklid
metsapähklid
pekaanipähklid
mandlid
kuivatatud ploomid
vaniljega valge šokolaad
85%-ne tume šokolaad
Odense ökomartsipan
Odense metsapähklimass
Odense kookosmass
Taarapõllu mustikajahu
mandlilaaste
kookoshelbeid
Taarapõllu kuivatatud vaarikaid


Röstisin pähklid ja mandlid 180-kraadises ahjus (ca 10 min). Sulatasin vesivannil šokolaadid, iga trühvli tuumaks läks pähkel, ümber kas martsipan, metsapähkli- või kookosmass (Odense kaupa müüakse Nõmme turul, Selveris ja Stockmannis), ümber kas valge või tume šokolaad, mõnel šokolaadikihi peale veel mustikajahu, mõnele kaunistuseks purustatud mandlilaastud või kookoshelbed. Trühvlitegu on loov käsitöö ning reegleid seal pole.

Häid jõule kõigile selle blogi lugejatele!
Aet

teisipäev, 22. detsember 2009

Hõrk ahvenapala

Käisime Noarootsis lumise talveilmaga jalutamas ja kelgutamas, kui mööda sõitis auto kirjaga "Värske kala". Oleks tahtnud sealt oma osa… Jõudsime koju tagasi, kui Renee ema, kes oli küla peal verivorsti tegemas, helistas ja kutsus mind kala valima, kuna see sama kalaauto oli peatunud ja pakkus just püütud kala. Jooksin kohale ning tõin sealt kaasa neli prisket ahvenat, hinnanguliselt ca 2 kg. Mõtlesime Reneega ahvenast teha ühe lihtsa, kiiresti valmiva ja ääretult maitsva kalaroa, mida õpetas Reneele kunagi tema kalamehest vend (oleme samasuguseid kalapalasid varem teinud ka haugist).
Samal õhtul juba Tallinna kodus kallas Renee kalad kotis, et neid puhastama hakata ning sel hetkel, kui ta neile kraanist vett peale lasi, hakkasid kalad elama! Mina, nõrganärviline, ehmatasin ikka mõnusalt. Kusjuures, kui ma neid kalu seal auto juures valisin, uurisin ma neid enne umbes 5 minutit, samal ajal, kui kalamees telefoniga juttu rääkis ja mitte ükski neist ei liigutanud. Kui elusat looma või kala tapma peab, on mul nii kahju teda ära süüa, ma tõesti ei taha seda ise näha. Vaatasin, et ega just Reneegi erilise kalamehe või jahimehe hingega pole, ka temale polnud elusa kala tapmine meeldiv tegevus, kusjuures üks kala ajas oma seljauime tigedalt turri ja näitas vastumeelsust tapmise vastu… Igal juhul võttis nelja ahvena tapmine, puhastamine ja fileerimine aega ca 1 h, et kerge see pole, kusjuures Renee vend nimetas sellist rooga laisa kalamehe toiduks. Laisk kalamees puistaks kinnipüütud kala soolaga üle, paneks ahju ja läheks ise diivanile õlu jooma! Fileerimist peab Renee veel kõvasti harjutama, sest kala selgroo külge jäi päris palju liha alles, ka on ahven üks eriliselt luine kala, polegi sealt rohkem nagu midagi rookida. Neid nelja selgroogu koos külgejäänud lihaga ma minema ei raatsinud visata (ikkagi nii emotsionaalselt meie koju sattunud kala) sellest keetsin järgmisel päeval väga maitsva ahvenasupi, aga sellest äkki kunagi teinekord…
Kes eelnevaid toimingud tegemata tahab jätta, siis poes müüakse ka ahvenafileed, mis ei tule väga palju kallim, kuna ahvenaid puhastades läheb ikka väga palju minemaviskamiseks.


Vaja läheb:
400 g ahvenafileed
meresoola
musta pipart
2 spl nisujahu
oliivõli
võid
värsket tilli

Fileeri ahvenad; kui kasutad juba puhastatud fileed, lõika need ca 1,5-cm suurusteks kuubikuteks. Pane kalakuubikud suurde, soovitavalt kaanega suletavasse potti (mina kasutasin Tupperware taignapotti) ning puista kalakuubikutele meresoola ja musta pipart ja loksuta kuubikud kausis maitseainetega ühtlaselt kokku. Rohkem maitseaineid ei soovita kasutada, parim on, kui säilib puhas ahvena maitse. Viimasena lisa nisujahu ning hüpita kalakuubikuid veel, kuni kõik on jahuga kaetud. Kuumuta wokpann (sellel ei lähe kalad kõrbema), pane pannile oliivõli ja või ning prae kalakuubikuid pidevalt hüpitades ca 7 minutit. Võta pannilt, pista peale värsket tilli ning serveeri toorsalatiga.

reede, 18. detsember 2009

Vanaema piparkoogid

Minu lemmikuid piparkooke, selliseid õhukesi, krõbedaid ning paraja vürtsisusega, teeb mu vanaema. Vanaema on selle retsepti järgi teinud piparkooke üle kolmekümne aasta, seega olen mina saanud kogu oma eluaja igal jõuluajal neid samu piparkooke, tõenõoliselt on just selle najal kujunenud välja ka minu arusaam ideaalsest piparkoogist. Tõsi olen ka mujal piparkooke maitsta saanud, aga võrdlen neid alati vanaema piparkookidega, mis jäävad parimateks. Retsepti kogus oli tal hiiglaslik, võtsin kasutusse kolmandiku (seepärast ka kogused mitte "ümmargused"), vähendatud kogusest saab 2 kg tainast. Vürtside kogused ütles vanaema mulle tunnetuslikult, kuna ta oskab neid aastatega juba käe järgi panna.


Mulle maitsevad piparkoogid tohutult - mäletan, kuidas me õega käisime salaja laagerdama pandud piparkoogitainast seest õõnestamas ning mätsisime sisseuuristatud "koopa" hiljem ilusti kinni (ma muidu ei suuda ühegi küpsetise tainast keeleotsagagi maitsta, piparkoogitainast millegipärast sõin)… Ja voolinud-küpsetanud-glasuuritanud olen ma neid piparkooke ka pea igal aastal. Viimastel aastatel olen saanud vanaema valmistatud tainast ühe tüki ka oma koju - nii pole näinud erilist põhjust tainast ise valmistada. Küll aga valmistasin kolm aastat tagasi, kui ma Anee allergiate pärast nisujahu süüa ei tohtinud, seda sama retsepti kasutades "allergiku piparkooke" - need koosnesid enamasti riisijahust, vist lisasin veidi tatra- või maisijahu ka, enam hästi ei mäleta - ja süüa kõlbas siis iga vähemgi magus asi…


Olen mitmel aastal ka poest piparkoogitainast ostnud, leidnud isegi mõne E-ainetest vaba ja vanaema piparkookidele sarnase taina, kuid neis vabrikutainastes kasutatakse margariini, mis on ju transrasv… Et saada võimalikult puhas tainas, tuleb see ikka ise valmistada - kasutasin tainas rafineerimata roosuhkrut ja võid, kuid nende kogused on hiiglaslikud (ma pole kunagi ühegi toidu sisse nii palju suhkrut pannud!) ning ega need piparkoogid ühed tervislikud küpsetised pole. Aga piparkoogid on nii tore ja maitsev jõulutraditsioon ning tegemata ma neid ikka ei jäta.


Ma ei saa julgustada inimesi ise piparkoogitainast valmistama, öeldes, et see on lihtne - tegelikult on päris õige tumeduse ja maitsega tainast ise valmistada päris keeruline - aga õnnestumise korral on emotsioon seda suurem. Kes vähegi puhtast toidust lugu peab ja lastele transrasvavabu piparkooke maitsta tahab anda, proovige järgi. Panin õpetuse võimalikult detailselt kirja - taina juures on olulisim suhkru sulatamine/kõrvetamine. Kuna mu selle aasta esimene piparkoogitainas tuli vähese suhkru kõrvetamise tõttu siiski liiga hele ja vürtse oli samuti liiga vähe tunda, tegin veel ühe uue taina. Teisel korral proovisin pool tainast teha täisterajahuga (kasutasin Vändra nisu täisterajahu). Täisterajahust piparkooke julgustas mind tegema turul üks sümpaatne vanaproua, kes minuga samast letist mahejahusid ostis ning ütles, et on aastaid juba täisterajahuga piparkooke küpsetanud - tulevad väga maitsvad. Ahvatles järgi proovima, kuigi olin veidi skeptiline - samas piparkook on ju oma olemuselt küpsis ning täisterajahud sobivad neisse ideaalselt. Nüüd siis retsept - vürtside kogus on õigeks timmitud - proovi just nii!

Vaja läheb (2 kg piparkoogitainast):
500 g rafineerimata roosuhkrut
0,4 liitrit keeva vett
266 g võid
1 kg nisujahu
1,5 tl söögisoodat
1/4 muskaatpähklit
0,5 tl nelki
0,5 tl vürtsi
0,5 tl jahvatatud pipart
4 tl kaneeli
1/3 tl kardemoni
1 (öko)apelsini riivitud koor
veidi soola

Kui armastad vürtsikamaid piparkooke, võib vürtse lisada topeltkoguse. Olen ka ise hakanud piparkoogitainale rohkem vürtse lisama kui algses retseptis. Topeltkoguse vürtsidega ei pea tainast ka pikalt imendumas hoidma - küpsetada võib juba samal päeval.

Glasuur:
1/2 munavalget
1,5 dl tuhksuhkrut
1 tl sidrunimahla

1/3 suhkrukogusest (166 g) tuleb pruunistada paksupõhjalises potis - sellest protsessist sõltub, kui tumedad tulevad piparkoogid. Vanaema ütles, et päris kärsatada ei tohi, aga ka liiga heledaks ei tasu jätta, siis pole õiged piparkoogid. Esimesel korral lasin suhkrul siiski liiga vähe sulada ning piparkoogid tulid veidi liiga heledad (nagu näha ka pildil võrdlusena - hele siis esimesest tainast piparkook, tume juba õigest tainast).


Õiget sulamisastet ära tunda on päris keeruline - aga püüan seda kirjeldada. Kui suhkur on sulanud ühtlaselt vedelaks ning on värvilt tumeoranž-helepruun, siis tuleb oodata hetke, kui suhkur hakkab mullidega keema - just sel hetkel tuleb suhkru hulka kallata 1/2 vee kogusest (ohtlik - hoia nägu kaugemal!). Teise poole kuuma vett ning 2/3 suhkrukogusest (344 g) lahustasin suhkrusiirupiks. Segasin nüüd kaks siirupit omavahel kokku. Peenestasin uhmris nuia abil kõik vürtsid ning kallasin käesooja suhkrusiirupisse. Riivisin siirupisse ka apelsinkoore; kui kusagil küpsetistes on tarvis sidruni- või apelsinikoort, soovitan alati kasutada ökot, tavapoe omad on keemiaga pritsitud-töödeldud. Lõikasin või väiksemateks tükkideks ning hakkasin seda lisama suhkrusiirupile, samal ajal pidevalt segades. Kuna osa piparkooke tahtsin teha täisterajahust, siis jagasin suhkrusiirupi algul kaheks. Lasin siirupil jahtuda leigeks ning hakkasin lisama jahu (mille sisse olin seganud ka sooda). Algul tundus uskumatu, et selline kogus jahu mahub tainasse ja jääb õige konsistents - vanaema ütles, et algne tainas on väga kleepuv, see taheneb alles seistes. Väga põneva konsistentsiga tainas on see igal juhul - voolav, ja nätske; iga uue portsu jahu lisamisega tundub, nagu ei sulanduks see enam taina sisse, kuid müstilisel kombel neelab tainas endasse jahu ikka ja jälle. Teisse portsu segasin täisterajahu - vist seetõttu, et täisterajahus puudub peenestatud nisu kleepvalk (ma tahaks väga tunda toitude keemilisi reaktsioone, aga mul puuduvad vastavad teadmised), käitus see tainas hoopis teisiti - kui peenest nisujahust tainas kleepus puulusika külge ning oli kui üks tervik (mille sees lusikat liigutasin), siis täisterajahust tainas oli mure ning ei hoidnud kokku. Tõstsin mõlemad tainad toidukilesse ning mätsisin kokku ja panin külmkappi laagerduma. Pildil ka võrdluses nii täisterajahust kui peenest jahust piparkoogitainad ja piparkoogid (täisterajahust siis mõistetavalt see krobelisem).


Tainas peaks seisma umbes nädal aega, et maitsed imenduks. 4 päeva pidasime vastu, siis hakkasime terve perega piparkooke valmistama. Minu lemmikud on võimalikult õhukesed piparkoogid, seega rullisin taina hästi lamedaks. Määrisin piparkoogid pealt munaga ja küpsetasin 200-kraadises ahjus 7-10 minutit, küpsetusaeg oleneb kookide suurusest. Ja maitseelamused - peenest jahust piparkoogid olid täiesti ideaalsed - olin ülimalt rahul, et sain vürtside kogused oma käe järgi paika timmitud ning maitse oli nii õige kui olla sai. Proovides täisterajahust piparkooke, siis üllatusin - kuigi tainas tundus olevat "metsa läinud", olid piparkoogid väga maitsvad - veidi krobelisemad need on, samuti on seda suus tunda, kuid piparkook on ikkagi küpsis ja küpsisele sobib selline konsistents. Tervislikkuse nimel julgen vabalt soovitada ka täisterajahust piparkooke, tehke samuti kasvõi pool kogusest! Äärmiselt rahul olen, et hakkama sain, piparkoogid on minu jaoks üks aasta olulisemaid küpsetisi.

Glasuuri valmistasin ka - seda pole ma küll kunagi varem teinud. Kui küsisin vanaema käest, palju tuhksuhkrut läheb ühe munavalge kohta, ehmatasin ära - 1 klaas. Oh õudust! Aga vanaema hoiatas, et kui vähem panen, ei tahene glasuur ära. Vahustasin siis ühe munavalge, tõstsin pool vahustatud munavalgest eraldi kaussi ning lisasin aeglaselt segades sisse 1,5 dl tuhksuhkrut ja 1 tl sidrunimahla, ei hakanud suuremat kogust tegema - polnud vaja ka. Panin glasuuri tühja hapukoore pakki (just nii, nagu vanaema õpetas :)), tegin pakile imetillukese augu ning niristasin glasuuri jahtunud piparkookidele. Glasuur tahenes ilusti.

P. S olen proovinud valmistada piparkooke ka rukkipüülist, tatrajahust või nisu- ja tatrajahu segust - retseptid töötavad ja ka teistest jahudest piparkoogid maitsevad hästi.

neljapäev, 17. detsember 2009

Kogu tõde sinkidest

Pean tunnistama, et ma olen mitmepäevase detektiivitöö tagajärjel saanud teada, et ilma E-aineteta sinke pole Eesti turul siiski olemas. Erandiks on vaid see, kui keegi oma kodus suitsusinki teeb. Aga suures jaekaubanduses kindlasti mitte. Olen korduvalt ka varem tegelenud sinkide koostise väljanuhkimisega - just nii tuleb seda nimetada, kuna pakendamata sinkide koostist varjatakse kas tahtlikult või teadmatusest. Olen saanud petta ja see on teinud mind ettevaatlikuks. Kirjutasin ühest seigast väidetavate ökosinkide kohta ka siin.

Mind pani edasi tegutsema üks eelmise nädala juhtum Nõmme turul - nimelt müüsid turuväravas ühed uued müüjad suures valikus sinke ja vorste, kõik pakendamata ja väljanägemiselt väga ehtsad (loe: naturaalsed), maalähedust kruviti juurde ka nimedega nagu Talusink või Maasink… Läksin uurima, mis sinki müüakse, küsisin koostist. Müüja tõi kohe lahkelt paberid välja ning singid kubisesid E-dest - ikka traditsioonilised nitritid (säilitusained), fosfaadid ja naatriumglutamaat (E 621). Küsisin, kas ilma nendeta ei saaks - sain vastuseks, et ei saa, Veterinaar- ja toiduamet (mille taga omakorda on Euroopa Liidu määrused) nõuab nende lisaainete sinkides kasutamist. Tundsin, et olin jälle petta saanud, kuna turul on kaks müügikohta, kes väidetavalt toodavad puhast sinki-vorsti. Läksin asja edasi uurima lambaliha müüvasse putkasse, kust ma alati Reneele "naturaalset" lihaga vorsti ostan - pabereid ette näidata polnud, kuid mõne telefonikõne tagajärjel selgus, et tõesti, ka see vorst sisaldab maitseainesegus naatriumglutamaati. Aga naatriumglutamaat pole maitseaine! Ma olen lootnud ja arvanud, et turg on koht, kust ma saan puhast kaupa, olen selle väljaotsimiseks rääkinud mitmete inimestega, kuulanud maad, aga ikka saan petta - ma küll usun, et see tuleneb müüjate teadmatusest mitte pole tahtlik petmine.

Asi ei andnud mulle rahu - miks peaks riik või EL nõudma sellise kahjuliku saasta lisamist lihatoodetesse. Pealegi mäletasin, et mingil uuel Rakvere Lasteviineril oli reklaam, kus väideti, et see ei sisalda naatriumglutamaati (küll aga sisaldas säilitusaineid, mis jäeti mainimata). Küsisin ise Veterinaar- ja toiduametist järgi, kas tõesti kehtib selline nõue - sain vastuse, et keegi ei kohusta tootjaid neid aineid kasutama. Jälle mulle valetati turul!

Teine koht, kust ma väidetavalt puhast sinki saan on Jaani Siga Nõmme turuhoones - kaks agarat müüjat kuulutavad alati suure suuga, kuidas nende tooteid ei sisalda E-aineid, vaid suits on ainuke sinkide säilitaja, sinkide tootjaks OÜ Palmeos. Uskusin, kuigi olin skeptiline, kuna singid näevad välja samasugused nagu suvalised suurtööstuste E-ainetega singid. Kuna olin esimese psühholoogilise glutamaadilaksu juba kätte saanud, küsisin ka Jaani Sea putkast sinkide pabereid näha. Müüja ütles, et tal on vaid saatelehed, koostist seal kirjas pole ja kinnitas jätkuvalt, et singid säilivad vaid suitsu abil. Ma ei uskunud enam.

Täna hommikul otsisin netist Palmeos OÜ kontakti ja helistasin. Ei uskunud, et keegi mulle väga adekvaatset infot jagab, kõik keerutavad alati, pealegi on seni kõigi inimeste E-ainete teadlikkus olnud puudulik (kõik E-ained pole säilitusained, naatriumglutamaat pole säilitusaine jne) ja seega ei saa keegi mulle asjast täpselt rääkida. Tänane telefonikõne Palmeos OÜ-sse oli minu jaoks aga täielik jackpot - ma sain rääkida inimesega, kes teadis ja kes jagas mulle lahkelt väga asjakohast infot kogu sinkide tootmisprotsessi kohta. Lõpuks sain ma rääkida kui võrdne võrdsega erinevatest E-ainete gruppidest, nende mõjudest inimesele (eriti väikelapsele). Sain teada, et nende toodetavad singid on praktiliselt samasugused nagu iga teine poesmüüdav sink, sisaldavad fosfaate, nitritsoolasid ja glutamaate. Mul ei olnud seda informatsiooni emotsionaalselt rakse taluda, kuna ma rääkisin tõeliselt meeldiva inimesega, kes seletas mulle väga detailselt miks, mida ja kuidas sinkidesse lisatakse. Sain teada, et see va naatriumgluatamaat, mille vastu mul on lausa foobia (loe naatriumglutamaadi kohta täpsemalt Urmas Kokassaare kirjutisest), on iga valmismaitseainesegu sees juba automaatselt - keegi Eestis ei sega ise sinkide-vorstide maitseaineid, neid tellitakse Saksamaalt ja Soomest ning naatriumglutamaat on alati sees. See proua, Ellen on ta nimi, on väga teadlik E-ainete kõrvalmõjudest ning ta ise ostab kogu toorainet oma firmasse sisse, ta ütles, et on otsinud ilma naatriumglutamaadita maitseainesegusid, kuid neid lihtsalt pole. Sain veel teada, et naatriumglutamaati võib panna 200 g 100 liitri vee kohta, seevastu nitritsoolasid võib lisada vaid 10 mg 100 kg kohta. Naatriumglutamaati lisatakse toodetesse, kuna see keemiline aine toimib maitseretseptorite avajana, see intensiivistab maitsed ning toimib keelel korraga nii mõru kui ka soolase maitse retseptoritele, millest nähtavasti moodustuvadki uued maitse- ja lõhnanüansid. Nitritsool annab lihale roosaka värvuse (vastasel korral oleks see hall), samuti pidurdab bakterite leviku tootes, nitritsoola abil on võimalik sink immutada läbi 5-6 tunniga, tavalise soolaga võtaks see aega 2 päeva (jällegi - tootja huvid). Uus info oli minu jaoks, et naatriumnitrit laguneb ajaga - nad ise on teinud proove, kus paar päeva vana sink sisaldab 7 ühikut nitritsoola, nädala vanuses singis aga seda enam praktiliselt pole (nii et kui, siis ostke vana sinki :) . Palmeos OÜ singid peale naatriumnitriti teisi säilitusaineid ei sisalda, mistõttu nende säilivusaeg ongi veidi üle nädala. Ja fosfaadid (E 450) - need avavad lihavalke ja lasevad võimalikult suurel hulgal veel lihasse imbuda (mis annab omakorda massi ja on tootjale odavam), samuti pehmendavad fosfaadid liha kiudusid, et sinki saaks kergemini lõigata (võrdle ahjulihaga - selle kiudusid on raske noaga läbi lõigata).

Sain Ellenilt piisavad selgitused ja tänasin teda. Paari minuti pärast helistas ta aga mulle tagasi. Küsis veel üle minu nime ja miks ma seda asja nii täpselt uurin. Seletasin siis oma vaateid ning austust puhta toidu vastu, mida eriti just pean silmas lapsele sööki valides. Selgus, et Ellen on väga sarnaste vaadetega, ning ta asus väga avameelselt ka enda perekonnast ja toiduvalikutest rääkima (Ellen räägib kerge vene aktsendiga ning temast kiirgas slaavilikku heasüdamlikkust ja siirust). Nüüd juba siseinfona jagas ta mulle teavet, et katsetab just enda tarbeks (seal samas väiketööstuses) võimalikult puhta singi valmistamist, ta on teadlik ka nõukogudeaja lihatööstuse toimimisest ning ütles, et see sink valmib vaid sidrunhappe, soola ja suhkru baasil. Lubas kindlasti mulle seda sinki saata, et ma maitsta saaks, samuti kutsus nende tootmist vaatama. Ta mainis, et kui see sink tõesti söödav välja kukub, annaksid nad seda ka müüki - teine asi, kas ostjaid leiduks - selle singi kilohind tuleks kallim, kuna ainuüksi fosfaadid hoiavad singi 30% raskemana kui see ilma nendeta tuleks… Mina oleks küll sellisele singile pidev ostja, kindlasti leiduks nt metsapoole foorumis ja ka teisi puhtast toidust lugu pidavaid inimesi, kes samuti seda oleks nõus ostma - puudub ju hetkel Eesti turul selline toode nagu ilma E-aineteta sink.
Rääksime veel pool tundi puhtast toidust, et miks üldse peaks sinke sööma - ei pea ju (mina söön seda ise ja annan Aneele vaid 1-2 korda kuus, Reneele teen lihtsalt igal hommikul võileibasid) - saab ka ise liha küpsetada ja leivale lõigata. Siis läks aga jutt loomade kasvatamisele, nende kasvu forsseerimisele hormoonide abil, sissesöödetavatele antibiootikumidele… Tee kui puhas ahjuliha tahes, ikka pole see looduslik ja naturaalne (kui just ise mahedalt sigu ei kasvata). Suurema tootlikkuse (loe: tootja kasumi) nimel kiirendatakse loomade ja lindude kasvu - broiler kasvab tibust 1,5-2 kuuga valmis kanaks, kes kotti pakitakse ja poodi müüki tuuakse. Ellenilt sain teada, et kõige rohkem hormoone koguneb looma või linnu liikuvatesse kehaosadesse - ehk broilerite puhul siis koibadesse - neid ei tasuks süüa. Samuti sea kintsud - ma küll ise ei tarbi selliseid vähekvaliteetseid loomade kehaosasid, mida saab vaid pika küpsetamisega pehmeks, aga väärt info oli see ikka.

Saanud lõpuks sinkide kohta kätte tõese info, jäin rahule - ei, mitte sellega, et mulle on seni valetatud, vaid et lõpuks leidus inimene, kes mulle selle lahti seletas ja ausalt ära rääkis. Tõde on minu jaoks lihtsalt põhimõte. Nüüd on see käes.

teisipäev, 15. detsember 2009

Maailma parim porgandikeeks

Ma pidin selle keeksi nimetama maailma parimaks porgandikeeksiks, et sellega tähelepanu äratada ja meelitada inimesi, kes on porgandi koogi sisse panemisel pelglikud, selle keeksi peale siiski mõtlema. Kusjuures selle keeksi sees käib päris suur kogus porgandit - 350 g riivitud porgandit on ühe suurema kausi täis! Aga peljata ei tasu - porgandipirukat see keeks ei meenuta, maitse järgi ei saa isegi aru, et keeksi sees võiks porgand olla. See keeks on mõnusalt mahlane, kaneelist ja kardemonist jõuluhõnguline ning koos toorjuustust kattega moodustab see imemaitsva terviku - soovitan proovida - ja pealegi on see väga tervislik küpsetis ka.
Seda keeksi õpetas mind tegema mu vanaema, kui me tal Soome iseseisvuspäeval Soomes külas käisime - tema meid selle keeksiga ootas ning kõiki see keeks ära võlus. Sõime seda keeksi vanaema juures, tegin seda ka kodus, samuti on mu õde seda keeksi juba kolm korda teha jõudnud ning kõik kes seda maitsevad, jagavad vaid kiidusõnu. Hakkavad neelud käima?


Keeks:
350 g porgandit (3 suurt porgandit)
3 muna
2 dl rafineerimata roosuhkrut
1,5 dl (päevalille)õli
3,5 dl nisujahu
2 tl kaneeli
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl kardemoni

Kate:
50 g võid
200 g toorjuustu
1 dl tuhksuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
ca 40 g purustatud ja röstitud metsapähkleid


Koori ja riivi porgand peene riiviga; kalla õli riivitud porgandile ja sega läbi. Sega omavahel kuivained. Vahusta munad suhkruga kohevaks vahuks. Mikserda madalate pööretega vahustatud munade hulka esmalt õliga segatud porgand, seejärel sega juba lusikaga kuivained. Sega tainas ühtlaseks ning vala lahtikäivasse koogivormi - küpseta 175 kraadiga 1 tund. 
Katte jaoks sulata või ja lase sellel jahtuda. Lase toorjuust toasoojaks ning sega hulka leige sulatatud või, tuhksuhkur ja vaniljesuhkur. Määri kate keeksile, kui keeks on jahtunud. Puista kattele peale purustatud ja röstitud metsapähkleid.

laupäev, 12. detsember 2009

E-ained toidus

Autor: Aet Trisberg

Üha rohkem eestlasi on hakanud hoolima oma tervisest, hinnates sealjuures kvaliteetset ja puhast toitu. Tehes valiku mahekauba kasuks, saab kindel olla, et vilju on kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta ning valmistoodetesse pole lisatud kunstlikke E-aineid. Tihti tuleb aga valik teha suurpoodides müüdavate toodete seast, milles paratamatult leidub E-aineid. Alljärgnevalt leiad vastused küsimustele - millised on toidu lisaained, miks neid toitudesse lisatakse ning milliseid lisaaineid tervislik toituja kindlasti vältima peaks.

Kui valmistoitude pakenditel peenes kirjas koostist lugeda, siis selgub, et lisaks tavapärastele toiduainetele sisaldub enamuses neist ka mingi võõrapärase nimega ühend või E-täht koos numbrikoodiga. E ja numbrikoodiga tähistatakse Euroopa Liidus toidu lisaaineid, kuid toidu lisaaine võib pakendil olla välja kirjutatud ka täispika nimetusega (nt E 621 või naatriumglutamaat). Toidu lisaaineid saadakse kolmel erineval viisil: kõige süütumad on ained, mis on eraldatud mõnest toiduainest või muust looduslikust ainest (nt sojaletsitiin E 322), teise rühma moodustavad ained, mis on saadud toidust sünteesi teel (nt sidrunhape E 300), kolmandasse rühma kuuluvad tervisele kõige kahjulikumad ning enim kõrvalmõjusid tekitavad sünteetilised (tehis) lisaained, millel looduses analoogi ei leidu (nt suhkruasendaja aspartaam E 951).

Toidu lisaainete põhilised grupid on järgmised:
  • toiduvärvid (E 100 – E 199)
  • säilitusained (E 200 – E 299)
  • antioksüdandid (E 300 – E 399)
  • emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E 400 – E 499)
  • mitmesugused muud lisaained (E 500 – E 1500) - happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad.

Toidu lisaaineid kasutab tööstus eesmärgiga pidurdada toote riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust. Toidu lisaainetele on küll seatud riiklikud piirnormid - mis kogustes neid tohib toodetes leiduda, kuid paraku on see riigiti erinev - mis ühes kohas lubatud, see teises riigis keelatud - see omakorda näitab ohumärki, kui mingit lisaainet kusagil inimtoiduks sobilikuks ei peeta. Pealegi on lisaainete koguste taluvus arvestatud nö keskmise inimese järgi. Võite vaid mõelda, kui ca 70 kg kaaluv inimene tohiks ohutult süüa päevas mõned viinerid, siis pakkudes sellist toitu 15 kg kaaluvale lapsele, on tagajärjed teistsugused. Alati ei pruugi kõik koheselt silmaga nähtav või käegakatsutav olla, terviserisk on igal juhul kujundatud ning raskemad haigused võivad jääda tulevikku. On tehtud sadu uuringuid ning ära tõestatud, et mitmed haigused inimestel on tingitud valest toitumisest ja vähesest liikumisest. Southamptoni ülikooli teadurid uurisid eelnevalt mitte hüperaktiivselt käitunud lapsi, kellele uuringute käigus segati kokku erinevaid värv- ja säilitusainetega toite ja jooke - uuringute käigus selgus, et lastes kasvas oluliselt hüperaktiivsuse tase. Siinkohal tuleks mainida, et tegu polnud ebaeetiliste "katsetega" ning uuringutes ei kasutatud ei rohkem ega vähem keemiat kui esineb tavalistes poesmüüdavates igapäevasöökides.

Kui hakata täpsemalt uurima, millistes toitudes E-aineid leidub, siis esmalt võib ära ehmuda küll - raske on poes leida toodet, millesse poleks lisatud E-aineid. Kas ilma E-aineteta ei saaks? Kui aga vorst poelettidel ei näeks enam välja nii ilus ja roosa, vaid oleks kergelt hallikas või jäätis oleks nii kõva, et selle küljest tuleks sügavkülmast võttes kirvega tükki raiuda või kas pruunikskuivanud aprikoosid näeksid välja isuäratavad… Suur hulk lisaaineid lisatakse toidu välimuse "müügikõlblikumaks" muutmise pärast, inimene sööb ju ka silmadega. Eelkõige just säilitusaineid aga kasutatakse tootja huvides, et toodet võimalikult kaua müüa saaks - nii ongi lisatud säilitusaineid pea kõikidesse meie igapäevastesse toodetesse - sinkidesse, saiadesse, juustudesse, jogurtitesse, mahladesse jne. Poest leiab küll mitmeid tooteid, mille pakendi peale on tootja suurelt kirjutanud "ei sisalda säilitusaineid" - see aga ei välista, et selles tootes ei leidu teisi toidu lisaaineid nagu nt värvained või kunstlikud magusained, ka nende seas on tervisele kahjulikke aineid (säilitusainete grupp on vaid tähistatuna E 200 - E 299). Ka ei saa toidukaubast rääkides juba ammu tõmmata võrdusmärki sõnade "eestimaine" ning "lisaainetevaba" vahele, mitte üksnes väljamaised tootjad, vaid ka Eesti tootjad võivad (Eestis kasvatatud toorainest) toodetesse lisada kahjulikke toidu lisaaineid.

Kõiki E-aineid koos kõrvalmõjudega pähe õppida on liialt keeruline, kuid valikute lihtsustamiseks olgu välja toodud, mida tuleks tervislikul toitujal vältida:

  • Värvained (E 100 - E 199) - ohtu tuleks märgata erinevates värvilistes toodetes nagu kommid, jäätised, limonaadid, närimiskummid, jogurtid, kompotid aga ka vorstid ja saiatooted. Värvained on enim allergiat tekitavad toidu lisaained. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks ning riigiti on samuti erinev, mida lubatakse kasutada. On olemas ka ohutuid looduslikke värvaineid, millel puuduvad tervisele kahjulikud kõrvalmõjud.
  • Säilitusained (E 200- E 299) - see grupp on kõige laiem - kusjuures ka suhteliselt lühikest aega säilivad tooted võivad sisaldada säilitusaineid - nt kui leib või sai säilib tavapäraselt värskena umbes 3 päeva, siis säilitusainetega on aega pikendatud kuni nädalani. Säilitusaineid leidub ka kõikides vorsti- ja singitoodetes, paljudes juustudes, jogurtites, kohupiimades, küpsistes, kuivatatud puuviljades ja mahlades. Säilitusained põhjustavad allergilisust, astmat ja ärrituvust. Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis kujutab ohtu inimesele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel juhul võib toiduaine säilitamisel kaotada iseloomuliku maitse, halveneb välimus.
  • Maitsetugevdajad (E 620 - E 623) - enimkasutatav neist on naatrium(vesinik)glutamaat (E621), mis annab töödeldud toitudele soolase meki - seda leidub praktiliselt eranditult kõikides vorstides, sinkides, frikadellides, pelmeenides ja grill-lihades, samuti puljongikuubikutes, maitseainete segudes, kartulikrõpsudes jt ülisoolastes toodetes. Maitsetugevdajad põhjustavad närvilisust ja kergesti ärrituvust, neid sisaldavaid toite ei tohiks (väike) lapsed süüa. Naatriumglutamaati on aastatuhandeid kasutatud hiina köögis. Osadel inimestel võib rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi - näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes. Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid roogades.
  • Sünteetilised suhkruasendajad (E 950 - E 954) - neid leidub karastusjookides, mahlades, moosides, vähesel määral ka jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid nagu seda teeb suhkur - nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta kehakaalu vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav tarbida rasedatel ega lastel.
  • Light-tooted - light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid - näib tore, aga kui süüvida põhjalikumalt, tulevad välja karmid tõed. Nagu eelpool mainitud, on paljudes karastusjookides, mahlades, moosides ja piimatoodetes suhkur asendatud suhkruasendajatega - sellest nende toodete light-märgistus tulebki - tervisliku toitumise seisukohast on on aga suhkruasendajad kahjulikumad kui suhkur ise ning selliste toodete "tervislikkus" seisneb vaid vähemas hulgas kalorites. Teine ohugrupp on vähendatud rasvasisaldusega tooted, milles samuti kasutatakse light-märgistust - kehakaalu vähendamiseks või normishoidmiseks tundub eriti loogiline osta sellise märgistusega tooteid, kuid tervislikkuse seisukohast on see väär. Kui lehmapiimas on rasvaprotsent 4-5 ligi, siis poelettidel märkame müügil ka 0,1%-lise rasvasisaldusega piimatooteid - neist toodetest ei suuda organism kaltsiumi omastada, seetõttu tuleks eelkõige lastele, kelle luud alles kasvavad, anda kaltsiumi imendumiseks just rasvademaid piimatooteid.
  • Hüdrogeenitud rasvad (trans-rasvad) - ei kuulu samuti otseselt E-ainete kategooriasse, kuid nende kestev tarbimine on oluline südame- ja veresoonkonna haiguste põhjustaja. Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv tahkestatud taimeõli; tervisele ohtlik on aga see meetod, kuidas seda valmistatakse. Hüdrogeenitud rasvu leidub toodetes, kus kasutatakse margariini (mitte segi ajada võiga) - erinevad küpsetised ja kondiitritooted, maiustused aga ka paljud kohukesed ja loomulikult ka margariin ise, mida kasutatakse leivamäärdena. Tervise seisukohast on parem kasutada leivamäärdena ning küpsetistes ehtsat võid mitte margariine, mis põhjustavad veresoonte lupjumist ning sisaldavad lisaks trans-rasvadele säilitusaineid ning sünteetilisi antioksüdante. On ära tõestatud, et hüdrogeenitud rasvad põhjustavad südame- ja veresoonkonna haigusi. Hüdrogeenitud rasvade peamine kasutamispõhjus valmistoodetes on odavus. Hüdrogeenitud taimseid rasvu ei tohiks segi ajada kvaliteetsete külmpressitud (rafineerimata) taimsete õlidega - viimased on tervise seisukohast lausa vajalikud täisväärtuslikuks toitumiseks.

Lapsed ja E-ained
Pahatihti on just lapsed need, kes leiavad poes üles need kõige kirevamad ning enim toidu lisaaineid sisaldavad tooted. Tihti on need tooted oma kuju, värvuse ja pakendi poolest just lapse pilku köitvad ning tootja poolt selgelt ka lastele suunatud, kuigi nende koostis on reeglina ebatervislik. Kestva E-aineid sisaldava toidu tarbimise tagajärjel võivad varem mitteallergilisel lapsel välja lüüa allergiad, samuti võib laste sagedaste haiguste põhjusena näha ebatervislikku toitumist, mis nõrgestab organismi ning teeb selle eriti vastuvõtlikuks erinevatele bakteritele ja viirustele. Mitmed E-ained põhjustavad lastele ka tähelepanuhäireid ning hüperaktiivset käitumist.

Mitte üksnes maiustuste seast ei leia kahjulikke tooteid, ka "lasteviinerid" ja "lastevorstid" sisaldavad säilitus- ja värvaineid ning lastele rangelt mittesoovituslikku maitsetugevdajat naatriumglutamaati (E621). Lapsevanemal on raske keelata ostmast kahjulikke maiustusi, kuid omalt poolt võib lapsele pakkuda tervislikke alternatiive mahetoodete näol. Kummi- ja pulgakomme ning küpsiseid on võimalik teha ka ilma kahjulike E-aineteta; lisaks neile leiab ökopoodidest tervislikke müsli- ja puuviljabatoone, mida lapsed meelsasti söövad, kui seda neile vaid pakkuda (müslibatoonid on müügil ka tavapoodides, kuid ka neisse on lisatud värv- ning säilitusaineid). Lapsele on aga vajalik eelkõige eeskuju ning lapsevanema sõnad ja teod peaksid olema kooskõlas - ehk ka ise tuleks toituda tervislikult.

Peale laste on veel üks grupp inimesi, kes peaksid toitudes sisalduvaid lisaaineid eriti jälgima - need on rasedad - loode on emaüsas eriti vastuvõtlik ning tema immuunsüsteem ei jõua võidelda saadud mürgikogusega. Arvatakse, et ka laste allergiad võivad olla seotud ema rasedusaegse toitumisega.

Sama artikkel on leidnud kajastamist:
07.10.09 Delfi.ee
09.10.09 Delfi.ee

neljapäev, 10. detsember 2009

Jõulumandlid

Kõik teavad neid kuulsaid kaneelilõhnalisi magusaid mandleid, mida Tallinna vanalinnas tänaval müüakse (nüüd ka juba kaubanduskeskustes). Oma maitselt meenutavad need magusad mandleid jõule, kuna on kaetud piparkoogis kasutatavate vürtside ja suhkruga. Mina olen neid mandleid ise kodus järgi teinud juba päris mitu aastat. Retsepti, õigemini koostisained sain ühe paki pealt, mille poest ostsin. Kogused timmisin ise paika ning jagan rõõmuga ka lugejatele - nende imelist maitset ei pea vist eraldi reklaamima, seda teavad kõik…


Vaja läheb:
100 g mandleid
2 spl fariinsuhkrut
2 tl kaneeli
0,5 tl vaniljesuhkrut
teelusikaotsaga ingverit
teelusikaotsaga jahvatatud musta pipart
5 nelgi õiepunga

Rösti 180-kraadises ahjus mandleid umbes 10 minutit. Pane paksupõhjalisse potti fariinsuhkur, purusta uhmris nelgi õiepungad, lisa vaniljesuhkur, kaneel, ingver, must pipar ja kalla maitseainesegu fariinsuhkru hulka. Suhkrut ei tohi kuumutada täieliku sulamiseni; esimeste sulamismärkide ilmnemisel tuleb suhkru hulka kallata mandlid, segada seni, kuni suhkur kuhjub mandlite ümber ning kallata küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi peale jahtuma… ja kodu saab imelist jõululõhna täis. Krõbista mandleid koos õhtuse teega.

esmaspäev, 7. detsember 2009

Advendikeeks

Kuivatatud puuviljadest pungil keeksid on ehtsad advendiaja küpsetised. Kardemonist veidi jõulumaitselised; küpsetades, hinges jõuluootus...



Vaja läheb:
100 g kuivatatud ploome
100 g kuivatatud maasikaid
100 g kuivatatud ananasse
85 g rosinaid
50 g röstitud ja purustatud mandleid
1 dl Amarettot
4 muna
100 g võid
2 väikest banaani (150 g)
1 dl piima
3 dl nisujahu
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
1 dl muscovado suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl kardemoni

Päev enne keeksi küpsetamist lõikasin kuivatatud puuviljad kääridega tükkideks ning panin ööseks Amaretto sisse likku. Järgmisel hommikul alustasin keeksi valmistamist - jah, küpsetan nüüd hommikuti, sest päevavalgust on (heal juhul) vaid loetud tunnid ning tehtu tuleb kuidagi ka pildile püüda. Sulatasin potis või ja lasin sellel veidi jahtuda. Vahustasin munasid ca 5 min (valge ja kollane koos) rafineerimata suhkruga, lõpuks lisasin ka muscovado suhkru ning segasin sisse sulatatud või. Hakkasin vähehaaval lisama tainasse nisujahu (millesse segatud omakorda sisse küpsetuspulber); segasin kogu aeg, et tükke sisse ei jääks. Seejärel valasin tainasse järgemööda (jätkuvalt segades) piima, Amarettoga immutatud puuviljad, röstitud ja purustatud mandlid, püreestatud banaanid ja kardemoni. Kallasin taina võiga määritud keeksivormi ja küpsetasin 175 kraadiga 70 minutit. Keeks on parim jahtunult.

reede, 4. detsember 2009

Eriline sibulasupp

Võtsin juba postkastist detsembrikuu Oma Maitse, kuid mul ei ole veel oktoobri- ja novembrikuu ajakirjadestki kõik huvipakkunud retseptid läbi proovitud. Oktoobrikuu Oma Maitses jäi silma kuum sibulasupp krõbedate saiadega - selle maitse tundus ette kujutades nii ettearvamatu ja põnev, pilt nii ahvatlev - nii, et tuli see ise järgi teha, kogemaks selle maitset ka reaalsuses.
Hoiatan ette, et sibulasupi valmistamise käigus saab ikka ohtralt pisaraid valatud - nii, et eemalda silmavärv, vastasel korral ei tee pisaraid mitte ainult sibulad vaid ka silmaläinud ripsmetušš. Kuuldavasti läätsekandjad sibulaid lõigates ei vesista…


Vaja läheb:
1 kg mugulsibulaid
oliivõli
soola
suhkrut
0,5 tl õunaäädikat
30 g võid
3 küüslauguküünt
1,5 tl kuivatatud tüümiani
2 spl sinepiseemnetega mahedat sinepit
1 dl valget veini
1 l lihapuljongit (kasutasin kanalihapuljongit)
1 dl riivitud parmesani
musta pipart

Krõbedad saiad:
baquette'i saia
võid
küüslauku
peterselli
soola

Hakkisin sibulad - neid oli päris palju ja pisaraid aina voolas (varu puhas rätik silmade kuivatamiseks). Paar väiksemat sibulat lõikasin ratasteks ning segasin need oliivõli, soola, suhkru ja õunaäädikaga. Panin sibularõngad ahjuplaadile ning küpsetasin need 220-kraadises ahjus krõbedaks (sibularõngad lähevad valmis supi peale). Sulatasin potis või ning lisasin sibulakuubikud, natuke soola ja kuivatatud tüümiani, segasin hoolega läbi ning kuumutasin aeg-ajalt segades mõni minut. Lisasin ka hakitud küüslaugu. Vähendasin kuumust ning hautasin sibulaid umbes pool tundi, vahepeal segasin ja vaatasin, et põhja ei kõrbeks - sibul muutub hautades klaasjaks ja magusaks. Kui sibul oli pehme ja värvus veidi kollakas, segasin hulka sinepi ja tõstsin pliidikuumuse maksimumini. Valasin juurde veini ning lasin alkoholil aurustuda. Lisasin ka puljongi, mina jätaks selle supi võimalikult paksuks, keetsin veel mõned minutid ning lisasin musta pipart.
Küpsetasin supi juurde krõbedad saiad, nende retsept oma fantaasia järgi - lasin võil toasoojuses pehmeneda, purustasin küüslaugu ja hakkasin peterselli ning segasin need või hulka, lisasin ka veidi soola. Määrisin küüslaugu-petersellivõi saiadele ning küpsetasin ahjus 180-kraadiga, kuni need muutusid kuldseks.
Tõstsin supi kaussi, puistasin peale parmesani ning laotasin röstitud sibularõngad, kõrvale krõbedad saiad. Väga eriliselt maitsev supp - see on selline mõnus oode, kõhtu täis ei suudaks sellisest supist süüa, vaid väike kausitäis ja igat ampsu tuleb nautida...

teisipäev, 1. detsember 2009

"Lumised" mandlid

Kui Anee lasteaias on või magab, töötab kodus päkapiku küpsetustöökoda täies hoos - selleks, et teda iga päev üllatada, ei piisa poesmüüdavatest tervislikest maiustustest, tuleb ka ise midagi valmistada. Kuigi ma talle šokolaadi veel siiani süüa ei anna, mõtlesin teha ühed maitsvad maiustused, sest leidsin müügilt Rapunzli ehtsa vanilje ja roosuhkruga valge šokolaadi, pealegi panen seda maiustustesse õige natuke. Maiustustes kasutasin ka mandleid ja kookoshelbeid.

Lisaks mandlitele tegelesin täna varahommikul advendikalendri laialilammutamisega - eemaldasin sealt šokolaadid ning panin 24 lahtrisse sisse erinevaid tervislikke pisikesi maiustusi. Nimelt märkas Anee neid kalendreid poes müügil (need on hetkel väga hästi eksponeeritud ja lastele märgatavad), uuris kohe, mis see on, ma siis seletasin ja sealsamas mõtlesin juba, kuidas ma sisu ümber vahetan… Ostsin teine päev kalendri salaja ära tegin sellest tervisliku versiooni - rõõmu kui palju!

"Lumised" mandlid:
ca 25 mandlit
20 g vaniljega valget šokolaadi
kookoshelbeid

Röstisin 180-kraadises ahjus mandlid ja kookoshelbed, viimased on ahjus oluliselt vähem, ei tohi pruunistuda (röstimine toob maitse paremini välja). Sulatasin vesivannil valge šokolaadi ning keerutasin seal sees röstitud ja jahtunud mandleid. Tavalisse valgesse šokolaadi võib lisada vaniljesuhkrut ise juurde. Tõstsin mandlid ükshaaval kookoshelvestesse ning veeretasin need "lumiseks". Lasin jahtuda ja pakkisin kingikotti.

reede, 27. november 2009

Singipizza

See on nüüd väga operatiivne postitus, mul pole pizza veel isegi jahtuda jõudnud. Aga tulin selle pizzaga tervitama oma õde, kes istub näljasena loengus ja ootab, millal ma talle juba süüa toon (sõidame õhtul koos maale). See pizza sündis tegelikult juhuslikult; hakkasin valmistama kukeseene-suvikõrvitsapizzat, kuid teades, et Renee kukeseentest eriti lugu ei pea, mõtlesin pool pizzat veidi meestele sobilikumaks muuta ning teha see hoopis singiga. Lisaks singile veidi suvikõrvitsat, paprikat ja sinihallitusjuustu. Maitsesin seda isegi ning tundus üllatavalt hea. Nii et Kaisa - paari tunni pärast pakin kaasa nii kukeseene- kui singipizza.


Tainas:
10 g pärmi
1 dl käesooja vett
0,5 tl meresoola
0,5 tl tüümiani
2 spl oliivõli
200 g nisujahu

Kate:
ca 300 g sinki (soovitavalt ilma lisaaineteta)
2 väikest suvikõrvitsat
1 punane paprika
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
ca 70 g sinihallitusjuustu
ca 70 g Saaremaa juustu
meresoola

Esmalt valmistasin pizzataina - lahustasin pärm käesoojas vees, segasin sellele hulka oliivõli ja soola ning viimasena nisujahu. Sõtkusin taina ja lasin 1,5 h kerkida. Praadisin singitükid (sink pärit Nõmme turult, sealt saab ilma lisaaineteta) ja tükeldatud sibula, viilutasin õhukeselt paprika ning koorisin suvikõrvitsast juurviljakoorijaga õhukesi laaste (seemnetega südamiku jätsin järgi). Kerkinud taina sõtkusin uuesti läbi ning rullisin laiaks. Määrisin rullitud taina pealt oliivõliga, puistasin peale purustatud küüslauku, praetud singi ja sibula ning laotasin laiali suvikõrvitsa- ja paprikalaastud. Puistasin peale veidi soola ja laotasin sinihallitusjuustu (tuleb arvestada, et see on juba soolane). Küpsetasin 200-kraadises ahjus ca 25 minutit ning viimaks laotasin peale ka riivitud Saaremaa juustu ja lasin sellel ahjus sulada.

kolmapäev, 25. november 2009

Õuna-kaneeli plaadikook

Mulle meenus üks õunakook, mida tegi mu vanaema viimati, kui me tal Soomes külas käisime. Vahetult enne teeleasumist sõime sooja, just ahjust tulnud plaadikooki, mis maitses imeliselt. Helistasin ja küsisin, kuidas ta selle tegi. Minu imestuseks oli põhjaks pärmitainas - seda seal küll ei tundnud ega aimanud - pärmitainas mulle üldiselt ei maitse. Aga mäletades seda kooki siiski väga maitsvana, püüdsin olla eelarvamustest vaba ning saadud retsepti järgi selle koogi ka ise küpsetada.

Põhi:
3 dl piima
2 dl vett
1 pakk (12g) kuivpärmi
ca 6-7 dl nisujahu
100 g võid
0,75 dl rafineerimata roosuhkrut

Kate:
7-8 talveõuna
muscovado suhkrut
kaneeli

Esmalt sulatasin või. Panin segamisnõusse piima ja vee ning hakkasin tasapisi lisama nisujahu (mille sisse segasin ka kuivpärmi) ja suhkrut; segasin, kuni tainas muutus ühtlaseks, jäädes veidi paksemaks kui on pannkoogitainas. Viimasena segasin tainasse sulatatud või ning kallasin taina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, siludes selle lusikaga ühtlaseks. Lasin tainal veidi kerkida ja tükeldasin õunad. Ladusin õunaviilud üksteise kõrvale, kuni põhi sai kaetud. Puistasin õuntele peale kaneeli ja muscovado suhkrut ning küpsetasin kooki 200 kraadiga ca pool tundi. Vanaema kook maitses siiski tunduvalt rohkem (tõsi, maitsesin kooki pärast õhtusööki, vanaema juures sõin tühja kõhuga), enda koogis tundsin veidi pärmi maitset, mis häiris. Jätkuvalt sain kinnitust, et ei ole mina õige pärmitainast küpsetaja.

laupäev, 21. november 2009

Omlett tomati, juustu ja basiilikuga

Pärast paari Jamie retsepti katsetust mõtlesin pakkuda ka midagi enda tehtut. Tegin eile lõunal ühe maitsva omleti, sain selle isegi päevavalguses pildile (toidupildistajad mõistavad kindlasti, et praegune pime periood ei soosi häid pilte; pealegi, isu ja inspiratsioon ei ole ajavahemikus 9.30-14.30 just parimas olekus).
Täna hommikul mõtlesin, et sirvin läbi kaks peatükki Jamie raamatust, mida ma veel uurida polnud jõudnud - ja mis ma avastasin, ka tema raamatus on omlett tomati, juustu ja basiilikuga. Mitte, et ma oleks arvanud, et ma selle omletiga nüüd jalgratast leiutasin, ma lihtsalt tahtsin meelde tuletada, et vahel omletti teha on päris hea, aga ma just tahtsin hetkeks eemalduda Jamiest, kuid imekombel oleme me ikka ühel lainel.

Ma olen lapsest peale muidu munapõlgur olnud, ma õppisin omletti ja üldse muna sööma alles 6 aastat tagasi, kui ma Egiptuses esimest korda sarnast omletti sain - traditsiooniline Eesti omlett, kus munad on segatud piimaga, pole kunagi isuäratav tundunud. Aga juust ja tomat omleti sees muudavad muna päris maitsvaks. Mina saan neist kahest munast üldiselt munaisu vähemalt kolmeks nädalaks täis.


Vaja läheb (ühele):
2 muna
1 tomat
ca 6-8 basiilikulehte
ca 25 g meelepärast juustu
meresoola
purustatud musta pipart
oliivõli

Klopi munad lahti, lõika juustust ja tomatist kuubikud, haki basiilik ning sega kõik ained ühes kausis läbi, maitsesta soola ja värskelt purustatud musta pipraga. Kuumuta pann, panen pannile veidi oliivõli ning prae omletti mõlemalt poolt paar minutit. Sobib nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks.

kolmapäev, 18. november 2009

Koorene peekoni-šampinjoni kaste

Olles vaimustuses oma uuest Jamie Kokakooli raamatust, tahan ma teile sellest raamatust tutvustada koorest peekoni-šampinjonikastme retsepti, mis viib lausa keele alla. See on parim koorene kaste, mida ma kunagi saanud olen. Ainult Jamie raamatu kogused ei pidanud paika (kui just pole mõeldud igale sööjale supilusikatäis kastet) - neid suurendasin, omalt poolt lisasin küüslaugu.


Vaja läheb (kolmele):
ca 200 g peekonit
5 šampinjoni
2 küüslauguküünt
ca 3-4 cm punast tšillit
punt värsket tüümiani
oliivõli
meresoola
purustatud musta pipart
3 dl crème fraîche'i

Kuna retsept eeldas crème fraîche'i kasutamist ja Eestis sellist kraami ei müüda, siis tuli see ise valmis teha - valmistamisõepetus nami-namist. Crème fraîche'i valmistamises midagi keerulist pole, vaid aega nõuab see - segasin omavahel 1 dl hapukoort ja 2 dl vahukoort ning kuumutasin 45 kraadini. Panin saadud segu purki ning jätsin 8-ks tunniks toasoojusesse (nami-nami väidab, et segu säilib külmkapis kuni kolm nädalat).
Kastet asusin tegema järgmisel päeval. Hakkisin peekoni väikesteks kuubikuteks, seened laastudeks ning tšilli, küüslaugu ja tüümiani peeneks. Panin pannile oliivõli ning praadisin selles peekonikuubikuid, kuni need muutusid krõbedaks. Lisasin pannile seened, tšilli, küüslaugu ja tüümiani ning maitsestasin soola ja pipraga; praadisin veel mõned minutid. Viimasena lisasin crème fraîche'i ja hautasin kastet umbes minuti. Serveerisin kastme koos ahjus küpsetatud sea sisefileega (maitseks tüümian pipar ja sool), mille lõikasin viiludeks ning toorsalatiga. Nurrusime terve perega seda süües.

pühapäev, 15. november 2009

Kuidas kujundada lapsel tervislikud toitumisharjumused

Autor: Aet Trisberg

Inimeste toitumisharjumused on pärit nende lapsepõlvest, just sellepärast on varajane lapseiga kõige õigem aeg kujundada lapsest tervislik toituja. Kuna väga paljud inimeste tervisehädad saavad alguse valest toitumisest, siis mõeldes lapse tulevikule, peaks lapsevanem panustama täisväärtusliku ja tervisliku toidulaua loomisesse.

Looduse poolt on nii seatud, et lapse ainuke toit esimesed kuus kuud on rinnapiim; Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab jätkata imetamist ka lapse teisel eluaastal, kuid lisaks rinnapiimale vajab laps pooleaastaselt lisatoitu. Kuna me juba esimeste söökidega hakkame kujundama lapse maitsemeeli, siis tasuks tervislikkuse seisukohalt lähtudes pakkuda lapsele esimesena maitsta aedvilju nagu lillkapsas, brokoli, porgand või suvikõrvits. Esimesel eluaastal beebid toidus soola ei vaja, sool koormaks liialt lapse neere. Aedviljade valikul tuleks tähelepanu pöörata nende päritolule - tavakaubanduses müüdavad suurtootjate poolt turustatavad aedviljad on kasvatatud kunstlikke taimekaitsevahendeid ning väetisi kasutades, mille ohutud piirnormid on seatud täiskasvanu kehakaalu arvestades; andes kemikaalidega kasvatatud vilju aga alla 10 kg kaaluvale imikule, võivad tagajärjed olla hoopis teised. Ka lapse allergiad võivad olla tingitud hoopis kemikaalide jääkidest aed- ja puuviljades mitte aga konkreetselt mingist viljast.

Lapse toit esimesel eluaastal
Väikelapse toiduvalikul tuleb lähtuda eelkõige eakohastest soovitustest, laps võib küll suuta süüa ära nt jäätise või lutsutada grill-lihatükki, kuid kindlasti pole see lapse tervise huvides. Lapse toit vähemalt esimesel eluaastal võiks olla veel pere tavapärasest toidulauast lahus. Esiteks ei suuda beebi süüa tükilist toitu, samas pole täiskasvanute jaoks vastuvõetav süüa ilma soolata toitu. Lapse menüüsse esimesel eluaastal peaksid kuuluma lisaks aedviljadele ka marjad ja puuviljad, gluteenivabad teraviljatooted, liha ja kala. Beebi organism omastab toidust kergemini vitamiine ja mineraale, kui need on eelnevalt kuumtöödeldud. Samas tuleks arvestada, et toiduvalmistusviis oleks tervislik - kõige rohkem vitamiine ja mineraale säilib aed- ja puuviljades aurutades (praadimine peaks olema esimesel eluaastal lapse toidu valmistamises välistatud). Lapse toitmisel tasuks meeles pidada ka reeglit, et menüüsse lisatakse üks toiduaine korraga ning jälgitakse lapse organismi käitumist - kas ei esine allergiaid, kõhukinnisust või -lahtisust. Liha tuleks pakkuda lapsele algselt püreestatult, kuna lihatükikesi laps veel närida ei suuda; liha pakkumine on oluline, kuna väikelapsi kimbutab väga sageli rauavaegusaneemia, punane liha aga suurendab punaste vereliblede hulka veres ning hoiab rauahulga normis. Raua omastamiseks on oluline, et rauarikkaid toite ei tarbitaks koos piimatoodetega (lehmapiim ei peaks kuuluma esimese eluaasta menüüsse), samuti peab raua omastamiseks organism saama piisavalt C-vitamiini. Esimesel eluaastal laps maiustama ei peaks - piisava süsivesikutehulga saab lapse organism ka puuviljadest ja marjadest. Janu kustutamiseks sobivad vaid vesi või rinnapiim, mahlajooke nii väike laps ei vaja. Poes müüdavate purgitoitudega tuleks piiri pidada ning kasutada neid vaid olukordades, kus endal söögivalmistusvõimalus puudub - lapse tervise seisukohalt on oluline, et ta saaks vahetult valmistatud ja üleküpsetamata toitu, milles on säilinud enim vitamiine ja mineraale. Ka toidu teistkordne soojendamine vähendab selles sisalduvate vitamiinide hulka.

Lapse toit teisel eluaastal
Teise eluaasta alguses suudab lapse organism juba hakkama saada lehmapiimatoodetega - lapse jaoks on parimad loomuliku rasvasisaldusega lehmapiimatooted; poes müüdavast 2,5-%-lisest piimast ei suuda lapse organism omastada kaltsiumi; laps peaks jooma koorimata rasvast lehmapiima. Last võib nüüd tutvustada ka teiste lehmapiimatoodetega nagu juust, või, kohupiim ja jogurt, kuid neid valides tuleks lugeda poes peenes kirjas pakendiinfot ning veenduda, et neisse poleks lisatud säilitus- ega värvaineid. Hoiatada tuleks kohukeste, kohupiimakreemide ja jogurtite eest, kuhu sisse on pandud liialt palju (valget)suhkrut, samuti on need reeglina väherasvased ning eesmärk sealt lapsele kaltsiumi ammutada on seetõttu olematu. Otsimise peale leiab poest ka mahemärgistusega kohupiimasid ja jogurteid, mille rasvaprotsent ulatub 10 ligi - just need sobivad väga hästi kasvavale organismile. Lapsele toitu valides tuleks seada harjumuseks lugeda pakendi pealt alati läbi toote täielik koostis, kunstlike E-ainete ohutud normid on paika pandud täiskasvanu kehamassi arvestades, lapse organism ei saa nendega hakkama. Ohtlikemad on säilitusainete grupp tähistatuna E 200-E 299, samuti värvained (E 100- E 199), aga ka suhkruasendajad, maitsetugevdajad jne. Lapse organism vajab lisaks süsivesikutele ja valkudele ka rasvu - tervise seisukohast on parimad rasvad piimarasv (või), külmpressitud õlid ning osaliselt ka loomne rasv; samas on hüdrogeenitud taimerasvad, mida leidub erinevates pagaritoodetes, kohukestes ja küpsetistes, kantserogeense toimega ning neid peaks vältima nii iga täiskasvanu kui laps.
Nii kala kui liha peaks samuti lapse menüüs olema, taimetoitlast väikesest lapsest kasvatada on vastutustundetu. Lapsele võiks pakkuda erinevaid kalu ning lihasid. Kalade valikul on parimad väikesed, valge lihaga puhta veekogu kalad, kahjulikemad aga lõhe ja forell, millesse on kogunenud nende elukeskkonna saastatuse tõttu kahjulikke raskmetalle. Erandiks on siin mahesöödaga toidetud kasvanduseforellid. Liha valikul tuleks eelistada kvaliteetseid lihatükke, samuti pakkuda lapsele raua omastamise tõstmiseks pigem punast liha (lehm, siga, lammas). Olgu ka mainitud, et vorsti- ja singitooted ei asenda lihatooteid, need sisaldavad eranditult kõik säilitusaineid ja maitsetugevdajaid, mis on ühed kahjulikemad E-ained. Suurtööstuste poolt on vastutustundetu nimetada ebakvaliteetsest toorainest tehtud vorsti, millesse lisatakse selle söögikõlblikumaks muutmiseks värvaineid, Lastevorstiks, kuna lapsed on viimased, kes seda süüa tohiksid. Ka puhtana näivatesse sinkidesse on lisatud samu säilitusaineid ning liialt palju soola. Valmismarinaadis grill-lihad on tehtud samuti kauasäilivaks ning lisatud neisse maitsetugevdajaid; laste jaoks tasuks vajadusel grill-marinaad ise valmistada.
Teisel eluaastal lisanduvad lapse menüüsse veel muna, samuti gluteeni sisaldavad teraviljatooted (kaer, rukis, oder, nisu). Teraviljatoodete puhul on oluline, et laps ei saaks neist tühje süsivesikuid, vaid ka mineraal- ja kiudaineid - seetõttu tuleks eelistada täisteratooteid. Enamus laste lemmikud on makaronid - et see toit kasulikuks muuta, tulekski pakkuda lapsele just täisterapastat ning soovitavalt erinevate viljade oma mitte vaid nisust valmistatud pastat. Lai valik täistera- ning alternatiivjahude pastatooteid on saadaval ökopoodides. Putrude valikul on samuti parimaks variandiks täisterapudrud; kooritud viljateradest tehtud nisumannas midagi kasulikku säilinud pole.

Ikka kipub probleemiks olema, mida pakkuda lapsele suuremate toidukordade vahel vahepalaks või maiustuseks. Kui lapsel juba hambaid piisavalt, võib neile nosida anda kõikvõimalikke kuivatatud puuvilju, samuti seemneid ja pähkleid. Mõned ohud siiski nendega on - pähklid võivad olla allergeensed ning neid peaks menüüsse lisama vähe korraga ning vaatama, kas reaktsiooni ei järgne. Teine oht on tavapoes müügilolevad säilitus- ja värvainetega töödeldud kuivatatud puuviljad; osad neist on lausa suhkrustatud. Kuivatatud aprikooside autentne värvus pole mitte oranžikas-kollane, mis on saadud värvaineid kasutades vaid pruun; kuivatatud ananassid ja viigimarjad on aga kaetud tugeva suhkruvaabaga. Lapse tervise huvides tuleks enne ostmist pakendeid uurida ning valida puhtamaid alternatiive. Mahekauba eeliseks jääb alati see, et neis ei sisaldu kunstlikke E-aineid, samuti on mahekaupluste kuivatatud puuviljade lett mitmekesisem.

Vahepalaks sobib lapsele pakkuda ka erinevaid näkileibu - valikukriteeriumiks võiks olla jälle märksõna "täistera", ka teraviljad võiksid olla erinevad. Piisava süsivesikutehulga saab laps jätkuvalt ka marjadest ja puuviljadest, mis sobivad tervise seisukohalt ideaalselt maiustamiseks. Vältida tuleks igasuguseid poesmüüdavaid kooke-küpsiseid-torte, kuna need sisaldavad liiga palju suhkrut/soola, samuti E-aineid. Lapsele võib ise küpsetada täisterajahudest, võist, rafineerimata roosuhkrust ja kollastest maamunadest kooke-küpsiseid, samuti lisada küpsetistesse erinevaid marju või puuvilju - tuleb igati maitsev ja tervislik maiustus. Ka šokolaad pole teisel eluaastal soovitatav - šokolaadi peamine komponent kakao omab kofeiini sisalduse tõttu ergastavat toimet nagu ka kohv, kuid lapse organismile pole seda nii varases eas tarvis tekitada. Vältida tuleks ka igasuguseid komme ja nätsusid (eriti kahjulikud on igasugused värvilised lutsu- ja kummikommid).

Joogiks on sobilik pakkuda vett, piima või keefiri, samuti ka rinnapiima. Magusad joogid nagu mahlajoogid, limonaadid või siirupivesi on täis kahjulikke E-aineid ning sisaldavad väga suure koguse suhkrut - seetõttu ei sobi need kindlasti väikelapsele pakkumiseks. Kui siiski on soov pakkuda midagi magusamat juua, siis võiks need olla kvaliteetsed täismahlad, kuhu pole lisatud värv- ega säilitusaineid. Kakaojook nagu šokolaadki ei kuulu veel teise eluaasta menüüsse. Samuti ei tasuks anda väikelapsele eriti taimeteesid; kui, siis korralikult uurida, mis täpselt sobib, ka süütuna tunduvatel taimedel on oma kõrvalmõjud, mis kõik pole väikelapsele sobilikud.

Kuidas edasi?
Lapse toidulauda tuleks hoida tervislikuna mitte ainult kaks esimest eluaastat, vaid kujundadagi temas välja normaalne tervislik toituja edaspidiseks eluks. Siinkohal on tähtsad eeskujud - kui vanemad õed/vennad või ema ja isa söövad kartulikrõpse, komme ja hamburgeri, siis on lapsele keeruline selgeks teha, et see tegelikult söögiks ei kõlba. Laps võib osutuda motivaatoriks, muutmaks ka enda toitumist. Kui varajasest lapsepõlvest on kujundatud lapsele harjumus süüa juur- ja puuvilju, siis reeglina võtab laps need maitsed omaks ning tema jaoks kujunebki harjumuspäraseks süüa neid regulaarselt. Maiustuste osas ei tohiks rakendada täielikku magusakeeldu, kuna see võib tekitada trotsi, vaid pakkuda kahjulikele maiustustele alternatiivi kas ise küpsetades või ökopoodide lettidel leiduvast.

Allergiline laps
Mida teha siis, kui perre sünnib allergiline laps? Esimesed kuus kuud peaks laps sööma vaid rinnapiima, kuid läbi rinnapiima kanduvad ema söödud toidust allergeenid lapse organismi, mis omakorda tekitavad lapsel vaevusi. Kõige lihtsam tundub olevat asendada rinnapiim pakis rinnapiimaasendajatega, neist enamus aga on tehtud lehmapiima baasil ning nende pakkumine allergilisele lapsele teeb olukorra veel hullemaks. Müügil on ka spetsiaalsed rinnapiimaasendajad allergilistele lastele, kuid neis ei leidu vajalikke antikehasid, mida laps saab vaid emapiimast. Allergilise lapse tervise seisukohast oleks parim, kui ta saaks rinnapiima võimalikult kaua, kuna rinnapiim on ainuke allergiate "ravim", samas peab ema suutma hoida piima allergiavaba ning vältima tooteid, mis lapsele vaevusi põhjustavad.

Allergiatega kaasas käib ka müüt, et kui allergeenset ainet rohkem söögiks pakkuda, siis lõpuks allergiad kaovad, kuna organism harjub nendega ära. Selline väide on väär - allergiatest on võimalik välja kasvada vaid allergeenseid toite teatud aja vältides, mõne aja pärast võib organism juba nendega hakkama saada. Pidev allergeeniga "harjutamine" aga võib tingida laiaulatuslikumad allergiad ning kaob taluvus ka seni mitteallergeensete toitude vastu.

Kuidas aga allergilist last toita? Selge on see, et allergialapse toidusedel kannatab, kuid lähtuda tuleks põhimõttest, et toit peab olema lapse organismi jaoks mitteallergeenne; toidu mitmekesisust võivad laiaulatuslikud allergiad küll pärssida, kuid lootus parema tuleviku poole liikuda on ikka vaid ühte teed pidi - vältides allergeene. Paljud allergiliste laste vanemad on jõudnud kriisis, mil lapsele pole midagi söögiks pakkuda just ökopoodidesse, kus on tunduvalt suurem sortiment väheallergeenseid tooteid. Samuti ei sisalda mahedalt kasvatatud aed- ja puuviljad taimekaitsevahendite jääke ning võivad juba seetõttu sobida söögiks allergilisele lapsele. On juhuseid, kus allergiat põhjustavadki konkreetsed taimekaitsevahendid või kunstlikud E-ained toidus, mitte aga toiduaine ise.

Sama artikkel on ilmunud veel:
ajakiri Meie Pere, november 2009
perekool.ee
beebiweb.ee
tervitus.ee

reede, 13. november 2009

Toit + internet = toidublogi - artikkel toidublogidest ajakirjas Marie Claire

Mul tegelikult puudus plaan seda postitust siin teha, kuna mulle tundus, et ma peaks sel juhul avama eraldi alateema "Edevuse laat", aga ma vaatan, et toidublogides on enda saavutuste eksponeerimine muutunud üleüldiseks normiks ja nii lähen minagi sellega kaasa - äkki pakub see tõesti ka toidublogi lugejatele huvi. Ajakirja Marie Claire novembrinumbris (eestikeelne variant), ilmus ajakirjanik Kristel Kossari sulest artikkel toidublogindusest (lk 54-56). Asjaosalistena sai intervjueeritud kolme erineva nišiga blogipidajat - Pillet, Sillet ja mind. Tõsi - ma ei pea saavutuseks, et mind intervjueeriti (mina end pakkuma ei läinud, ajakirjanik tundis ise huvi), kuna üldiselt tutvustan ma teile siin blogis enda publikatsioone mitte publikatsioone endast ja neil on ikka olemuslik vahe :) Artikli juures jäi minu jaoks õhku küsimus, mille järgi reastab ajakiri Marie Claire populaarsed toidublogid, kust tuleb see statistika…


Kui ma eelinfo põhjal selle ajakirja ostsin ja seda artiklit sealt otsisin, siis seda leides pahvatasin ma naerma - see artikkel on illustreeritud filmi "Julie & Julia" kaadritega ning mina olin seda filmi just paar päeva tagasi vaatamas käinud. Aga naerma ei ajanud mind mitte need fotod, vaid äratundmisrõõm, et selle filmi, toidublogi ja minu elu praeguse faasi ühisosa on hämmastavalt suur. See oli järjekordne märk! Jään siiski veel salapäraseks; kes filmi näinud, oskab ehk aimata :)

neljapäev, 12. november 2009

Peekonisse mässitud tursafilee aasiapärase aedviljawokiga

Sattusin nädalavahetusel juhuslikult raamatupoodi, tegime kümmet minutit parajaks, kuni Renee "juhtmepoes" surfas. Kui ma koos Aneega raamatupoes käin, veedame me selle aja alati laste- ja nuputamisraamatute osakonnas; kuni Anee raamatuid ja töövihikuid uurib, võtan mina mõne minu jaoks huvipakkuva raamatu sirvimiseks - sel korral jäi letil silma "Jamie Kokakool", mille mõtlemata kaasa haarasin. Jamie Oliver on ju mu iidol! Tema toidud on oma lihtsuses nii võluvad ning tema saateid on nii nauditav vaadata - istusin terve eelmise hooaja teleka ees konspekteerimisvihik käes, kusjuures keegi ei tohtinud mind segada, kui see saade käis. Jamie on õige asja eest väljas - tema võitlus rämpstoiduga on muljetavaldav.

Aga tagasi selle raamatu juurde. Mul polnud plaanis seda osta, aga mida enam ma seda sirvisin, seda rohkem see võlus mind ja kui ma olin leidnud kastmete peatüki, siis teadsin juba, et mul on seda raamatut oma koju vaja. Ma ei osta kokaraamatuid kergekäeliselt, mul on kodus suhteliselt vähe retseptiraamatuid, aga ostan neid tõesti vaid siis, kui need mulle väga meeldivad. Jamie maitset ma usaldan ning selle raamatu saatus oli otsustatud - tuleb minuga kaasa.

Sõitsime Noarootsi ja mina asusin oma uut raamatut lugema. Jah, kohe päriselt lugema - kokaraamatut lugema, sest ma tahtsin kõigest teada, mida Jamie kirjutab. Olles läbi lugenud sissejuhatuse, milles Jamie motiveerib, ei, lausa ootab, et igaüks, kes selle raamatu on ostnud, annaks tõotuse, et tema annab igast peatükist ühe retsepti edasi vähemalt kahele inimesele - et täituks Jamie pöörane unistus õpetada võimalikult palju inimesi valmistama ise tervislikku, kvaliteetset, lihtsat ja maitsvat toitu. Kuna ma olin selle raamatu ostnud ja mul on austus Jamie vastu, siis tunnen, et pean minagi oma tõotuse andma - pealegi on mul oma toidublogi näol võimalus jagada neid retsepte ikka rohkemale kui kahele inimesele :) Ja teie, armsad lugejad, levitage neid retsepte omakorda edasi!


Kuigi see raamat on suunatud algajatele, on see sellele vaatamata hea raamat ka minu jaoks, vahel lihtsalt ei tule mõne geniaalselt lihtsa toidu peale. Mind ei ole selle raamatu abiga kindlasti vaja motiveerida tervislikule toidule ning seletada, kui kasulikud on aedviljad, see tee on mul läbi käidud, kuid sellest raamatust leiab ka suuremaid väljakutseid lihatoitude ja kastmete peatükis. Magustoitude osa on aga üsna hõre, aga sellest olen juba varem aru saanud, et magus pole Jamie trump. Ja veel - seda raamatut oleks tegelikult parem lugeda originaalkeeles, tõlge häiris kohutavalt (enne ostmist mõtlesin, et kui tore, et see on eestikeelne).
Nüüd aga kaks retsepti Jamie Kokakoolist - ühendasin need retseptid üheks toidukorraks, veidi panin ka omalt poolt juurde.


Peekonisse mässitud tursafilee (kahele):
1 tursafilee (ca 200 g)
4 viilu kuumsuitsupeekonit
4 oksa värsket tüümiani (või rosmariini)
oliivõli
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Aasia kaste wokitud aedviljadele (kahele):
ca 1 cm jupp ingverit
0,5 küüslauguküünt
ca 1 cm punast tšillit
1 spl seesamiõli
1 spl oliivõli
1 tl sojakastet
0,5 laimi mahl
0,5 tl palsamiäädikat

Wok:
brokoli
lillkapsas
paprika
suvikõrvits
kirsstomatid

Mulle jäi Jamie raamatust silma üks lihtne tursafilee retsept. Meie pere sööb kala tegelikult liiga harva (aga see on ju minu viga, kuna mina kujundan pere toidulauda!), vaatamata sellele, et ma käin iganädalaselt turul läbi paarist kalapoest. Tihti kalapoes käik vaid uudistamisega piirdub, kuna lõhe ja forell on igavad, külmutatud ja suitsutatud kala ei taha ning head kalad nagu lest ja ahven on terves tükis, aga mina neid puhastada ei suuda. Jamie tursafilee retsept meeles mõlkumas, käisin turul kalapoodides seda otsimas - ei leidnud - küll aga leidsin lõpuks värske tursafilee Selveri kalaletist.

Mõtlesin, millega seda tursafileed süüa - midagi süsivesikurikast reelina tugeva valgu kõrvale ei soovi ja külma ilmaga külma salatit ei tahtnud, seega mõtlesin teha ühe kiire woki - kastme selle peale leidsin taas Jamie raamatust - tema pakub sellist kastet aurutatud brokoli peale. Ja nagu Jamie oma raamatus väidab, on paljude inimeste tõrge erinevate köögiviljade vastu tingitud valest valmistusviisist - tema väidab, et iga inimese saab panna oskusliku valmistamisega köögivilju sööma. Seda usun ka mina - olen minagi oma praktikas näinud, kuidas mu tuttavad hakkavad esmakordselt hea meelega kõrvitsat, suvikõrvitsat või baklažaani sööma...

Aga lõpuks siis valmistusviisi juurde - tegu on kiire toiduga, kulub vaid ca 15 minutit valmistamisaega. Esmalt kuumutasin ahju maksimumtemperatuurini (250 kraadi), lõikasin tursafilee neljaks ning hakkisin lõikelaual värske tüümiani lehekesed (Jamie kasutas oma retseptis tegelikult rosmariini, aga ma ei leidnud seda kusagilt müügilt - asendasin tüümianiga, tundus sobiv). Piserdasin tüümianile oliivõli (kasutasin oliivõli, mida tohib kuumutada, kuna temperatuurid olid nii kõrged ning extra virgin variant muutuks sellise töötlusviisiga kantserogeenseks), lisasin ka soola ja värskelt jahvatatud pipart. Sealsamas lõikelaual veeretasin tursafileesid maitseainesegus ning mässisin igaühele ümber ühe peekoniviilu. Panin mundris fileed panniga ahju - sinna võisid nad Jamie õpetuse järgi jääda vaid max 12 minutiks. Tükeldasin kiiresti lillkapsa ja brokoli ning aurutasin neid vaid paar minutit aurupotis. Lõikasin tükkideks ka paprika ja suvikõrvitsa, kirsstomatit jätsin terveks. Valmistasin kastme woki jaoks - riivisin ingveri ja küüslaugu hästi peenelt ja panin segamisnõusse, lisasin hakitud punase tšilli, seesami- ja oliivõli, sojakastme, laimi mahla ja palsamiäädika ning segasin korralikult läbi. Vahetult enne kala valmimist (lasin tegelikult siiski ajast üle - umbes 15 min, kuna peekon tundus liiga toores) panin wokpannile aedviljad ning kallasin peale kastme. Wok tundus maitselt tõesti veidi idamaine, tursk peekonis oli ka maitsev - ja see on ju tõeliselt täisväärtuslik toit.

P.S. Pean vabandama paari viimase pildi pärast (ka. selle postituse oma) - nimelt oli mu oma fotoaparaat välja laenatud ning vastu saadud asendusfotoaparaat tegi lihtsalt nii hirmsate värvidega ja ülevalgustatud pilte, et neid ei saanud ka iPhoto fototöötlusega normaalseks kruttida ja paraku toidupildi puhul ei anna pilti päästa ka seda mustvalgeks tehes.

teisipäev, 10. november 2009

Talvine kukeseenepasta

See on tõeline kiirtoit selle kõige parimas tähenduses - valmib vähem kui veerand tunniga ning on tõeliselt maitsev ja soojendav kõhutäis. Erinevalt traditsioonilisest kiirtoidust pole see pastaroog aga ebatervislik; kaalujälgijatele pole küll soovituslik, kuid kõigile, kes muidu tervislikust toitumisest lugu peavad ning häid rasvu ei karda - soovitan soojalt.


Vaja läheb (ühele):
ca 100 g (värsket) linguine pastat
ca 50 g külmutatud ja eelnevalt praetud kukeseeni
veidi oliivõli
väike tükk võid
punt peterselli
2 tomatit
ca 10 cm jupp zuccinit
1 suur küüslauguküüs
soola
musta pipart
parmesani
ca 70 ml 35%-st rõõska koort

Kasutasin sel korral värsket (või öeldakse eesti keeles toorest?) pastat, millel on kuivast pastast veidi rohkem maitset. Panin pasta joaks vee keema ning tükeldasin tomatid, küüslaugu, peterselli ja zuccini, riivisin ka parmesani. Võtsin sügavkülmast kukeseened - need võib ka seda toitu planeerides sulada lasta, kuid mul oli see kiire improvisatsioon lõunasöögist, mida varakult ei planeerinud. Minu värske pasta vajas keetmiseks vaid 4 minutit - kohe, kui pasta potti läks, panin kuumale pannile tüki võid ja oliivõli ning sulatasin selles kukeseened; lisasin ka hakitud tomatid, suvikõrvitsad ja küüslauguküüne, maitsestasin soola ja pipraga. Kallasin keenud pasta samuti pannile ning lisasin veidi ka pastakeeduvett. Alandasin kuumust ning kallasin pannile ka vahukoore ja riivitud parmesani - segasin hoolikalt läbi. Sõin koos toorsalatiga - tõeliselt maitsev lõuna.

esmaspäev, 9. november 2009

Ahjuõunad pohlade ja martsipaniga

Isadepäeval joonistas ja kirjutas Anee issile kaardi ning tegi koos emmega ahjuõunu pohlade ja martsipaniga.


Vaja läheb (3-4 le):
ca 6-8 talveõuna
0,5 dl pohli
ca 50-70 g martsipani
ca 30 g võid
2 spl muscovado suhkrut
1 dl kaerahelbeid

Tükeldasin õunad neljaks; ei koorinud, siis säilib vitamiine rohkem ning õunad ei lagune ahjus moosiks. Ladusime õunad vormi ning kallasime peale pohli. Anee tükeldas martsipani ning ladus õuntele. Mina hakkisin või, muscovado suhkru ja kaerahelbed ning puistasin need katteks. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes pool tundi. Väga maitsev ja tervislik magustoit, mida saab vajadusel ka koogiks teha, tehes alumiseks kihiks nt liivataigna.

laupäev, 7. november 2009

Artiklitesari tervislikust toitumisest. 3. Miks eelistada mahekaupu?

Autor: Aet Trisberg

Mahetoodete tarbimine on nii Eestis kui kogu maailmas üha enam populaarsust koguv trend. Miks aga aina kasvav hulk inimesi on teinud valiku eelistada mahedalt kasvatatud toitu?

Alustuseks tuleks teha väike terminoloogiline täpsustus - sõnaliited "mahe", "öko" ja "ökoloogiline" on samatähenduslikud ning tähitavad kõik ilma sünteetiliste taimekaitsevahendite, hormoonide ja väetisteta põllumajandusest pärinevaid tooteid. Tee puhta toiduni on inimestel erinev, kel on olnud ajendiks mõni haigus, terviserisk või allergiad, kuid selge on see, et mahetoidu tervislikkusest võidavad kõik.

Mahetoidu eelised:
Mahetoit ei sisalda keemilisi jääkaineid - see on ka mahetoidu suurim pluss ning inimeste jaoks esmane argument, miks neid tooteid eelistada. Kui tavapõllumajandus kasutab suurema saagikuse saavutamiseks keemilisi taimekaitsevahendeid ning -väetisi, siis mahepõllumajanduses on need keelatud. Mahedalt kasvatatud loomi ei vaktsineerita ega söödeta hormoone sisaldava söödaga, maheloomade- ja lindude heaolule pööratakse rõhku ning neid hoitakse vabapidamisel, toiduks pakutakse neile vaid mahesööta.

Mahetoit ei sisalda kunstlikke E-aineid - kui tavapoodidest on raske leida toodet, millesse poleks lisatud mõnda säilitusainet, jahuparendajat, värvainet või maitsetugevdajat, nimetatuna kõiki lühidalt kui E-aineid, siis ökotoodetes on need lisaained keelatud. Inimene on harjunud aastatuhandeid sööma puhast toitu, viimastel aastakümnetel aga on toidu esialgset koostist ja välimust õpitud täiendama erinevate kunstlike ainetega - see aga pole kindlasti inimese tervise huvides. Eriti valvas tuleks olla lastele E-aineid sisaldavate toitude andmisel, kuna inimese tervisele ohutud normid on seatud täiskasvanud inimese kehakaalu arvestades ning lapse organism ei saa nende lisaainetega hakkama. Kui olla valvas ning jälgida pakendil peenes kirjas tooteinfot ning tõdeda, et meie igapäevastes toiduainetes on pea kõigis E-aineid, võib lihtsa liitmistehte tulemusena nentida, et ka täiskasvanule ohutud E-ainete normid võivad kergesti üle piiri minna, kui me E-aineid ammutame läbi päeva erinevatest toitudest.

Mahetoit on allergiavabam - kuna mahetoidul pole ei taimekaitsevahendite ega sünteetiliste väetiste jääke, samuti pole neisse lisatud kunstlike E-aineid, siis toiduained oma esialgsel puhtal kujul on palju vähem allergiat tekitavad. Isegi väga allergeenne mari nagu maasikas võib mitte allergiat tekitada, kui see on pärit mahepõllumajandusest.

Mahetoit on GMO-vaba - Ameerika Ühendriikides, Argentiinas ja Brasiilias laialt levinud geneetiliselt muundatud organismide (GMO) kasutamine põhiliselt taimekasvatuses on veel väheuuritud valdkond, siiski on avastatud võimalikud sellest tulenevad haigused ning keskkonnariskid. GM taim saadakse selle pärilikkusinfot muutes, mis toimub geenitehnoloogilisi võtteid kasutades. Kui sordiaretus on tegelenud liigile omase pärilikkuse materjaliga, siis GMO puhul on ristamine liikidevaheline - nii nt võime me GM maisi süües saada ka maapähkligeene, kartulit süües saada kalageene jne. GMO-de kasutamisel on ka ebaeetilisi tahke, kuna nende kasutamine on vastuolus säästva maailmavaate põhimõtetega.

Mahetoitu tarbides säästad keskkonda - kuna mahetoidu tootmiseks pole kasutatud sünteetilisi taimekaitsevahendeid ega -väetisi, mis muidu imenduvad ka pinnasesse ning rikuvad põhjavett, siis võib südamerahuga nentida, et eelistades mahetoitu, annad panuse puhtama maakera heaks. Kasutades koduhoolduses ökomärgistusega pesupulbreid ning muid puhastusvahendeid, võite samuti kindel olla, et neist ei eraldu keskkonda kahjulikke kemikaale, samuti on ökomärgistusega tooted nahasõbralikud.

Mahetooteid tarbides toetad kohalikku põllumajandust - 2009. aasta alguse seisuga on Eestis 1245 mahetootjat, kes enamasti on väiketootjad ning suhtuvad täie tõsiduse ning südamega puhta toidu tootmisesse. Mida rohkem mahepõllumajandusega Eestis tegeletakse, seda puhtam säilib ka Eesti loodus.

Mahetoit sisaldab rohkem vitamiine ning mineraale, samuti on mahetoit maitseküllasem - sageli on maheviljas väiksem veesisaldus ning sellevõrra suurem toitainete sisaldus. Ka on oluline maitsevahe, kui proovida nt tavapoes müüdavat kaugelt Hispaaniast imporditud tomatit või süüa Eestis mahedalt kasvatatud loomulikku päikest näinud tomateid.

Mahemärk on garantiimärk kvaliteetsele tootele - mahepõllumajanduse nõuete täitmine on riikliku järelvalve all; Eestis kontrollib põllumajandustootjaid Taimetoodangu Inspektsioon, mahetoidu ja -sööda töötlejaid, turustajaid ja toitlustajaid Veterinaar- ja Toiduamet ning jaekaubandusel hoiab silma peal Tarbijakaitseamet. Nii Eestis kui Euroopa Liidus on mahepõllumajanduslikud tooted märgistatud vastavate märgistega. Seega on mahemärk tootel kui garantiimärk.

Mahetoitu tarbides on parem tervis - see võtab kõik eelpooltoodu kokku - vältides toidu lisaaineid ning keemilisi taimekaitsevahendeid, teete teene oma organismile ning püsite terve.

Allikad:
http://www.eko.org.ee/gmo/images/stories/raamatud/raamat.pdf
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13151590
http://www.agri.ee/index.php?id=11861&highlight=mahemärk

Sama artikkel on üleval ka Tervitus.ee toitumisrubriigis.