teisipäev, 22. august 2017

Suvikõrvitsakotletid

Kuigi suvearmastajatele on see suvi praktiliselt olematu olnud, siis aiasaaduste kasvatamiseks on selline jahe ja vihmane suvi sobinud hästi. Praegu, augusti lõpus, lokkab kõik aias ning praktiliselt iga toidukorra eel käin ringi aias ja korjan saadusi. Hommikul päikesesoojad tomatid leival või värskeltkorjatud marjad jogurti peal, lõunaks saab tomateid, kurke, porgandeid, peete, ube, herneid, kale, maitserohelist, aga loomulikult ka suvikõrvitsat, mida toodavad enneolematul kiirusel kolm taime, mis mul peenras kasvavad. Lihtsalt müstiline, kui kiiresti võib suvikõrvits ühe ööpäevaga kasvada! Ma proovin ikka neid suuruse mõttes mitte käest ära lasta, näiteks grillimiseks korjan hunniku selliseid väikeseid, umbes avamaakurgi mõõtu vilju, salatiks ja suvikõrvitsanuudliteks samuti peenikesi ja sihvakaid. Igal juhul on suvikõrvitsatoidud meil praegu väga sageli menüüs.

Viimased paar nädalat olen taga ajanud häid suvikõrvitsakotlette. Minu puhul tähendab see pidevat katsetamist erinevate maitsekooslustega ja tehnikatega.
Lõpuks olen ma rahul ja jagan hea meelega ka retsepti, mille tunnistasin parimaks.

Eesmärgiks oli saada võimalikult vähe töödeldud suvikõrvitsakotletid, kus sees on suvikõrvitsa maitse ja tekstuur veel tuntav. Proovisin nii munaga (ei hoia tainast rohkem koos, aga tekitab vormiroa maitse) kui munata versiooni, proovisin lisada erinevaid maitseid (nt tüümian – liiga tugev ja häiriv), aga minu jaoks osutus parimaks versiooniks ilma munata ja ilma lisamaitseteta versioon. Kuna suvikõrvits on ise hästi vesine, siis panin sellele toeks veidi kartulit ning lisasin ka parmesani juustu. Need sobisid hästi.

Suvikõrvitsakotletid (15 tk):
1 mõõdukas suuruses suvikõrvits (ca 300 g)
1 keskmine kartul (ca 150 g)
ca 90 g parmesani juustu
1/4 tl meresoola
3 sl õli + õli praadimiseks
3 sl nisujahu ja/või kinoahelbeid (müüakse lahtisena Biomarketis ja pakendatult Rimis)

Serveerimiseks värsket rohelist vabal valikul otse peenrast ja kiire Jaapani majonees:
1 sl majoneesi
½ tl teravat tšillikastet
1 tl sojakastet

Riivi suvikõrvits, kartul ja parmesani juust võimalikult jämeda riiviga. Pane kõik riivitud toiduained ühte kaussi, lisa õli ja sool ning sega läbi. Tegutse edasi kiiresti, kuna nii suvikõrvits kui ka kartul hakkavad seistes vedelikku eraldama.

Puista taldrikule jahu ja/või kinoahlebeid ning tõsta peoga kausist kotletisegu jahusse. Koos see tainas ei seisa, seega proovi kuidagi sõrmede vahel keerata pätsikese üks ja teine külg, et see saaks kergelt jahuseks.

Tõsta jahu sisse kaetud pätsikesed õliga kaetud kuumale pannile ning prae suvikõrvitsakotlette mõlemalt poolt umbes 3 minutit.

Mina serveerisin suvikõrvitsakotletid roheliseseguga otse peenrast (till, rukola, kress-salat, spinat) ning juurde tegin veidi kiirkorras valmivat Jaapani majoneesi. Jaapani majoneesi tarvis võta 1 sl majoneesi ja sega selle sisse ½ tl teravat tšillikastet ning 1 tl sojakastet.

kolmapäev, 2. august 2017

Safranikollane lillkapsa püreesupp kukeseente ja röstitud lillkapsaga

Praegu on kohaliku tooraine kättesaadavuse tippaeg ning kõike seda kohalikku ja värsket lausa kutsub tarbima, kui turul või koduaias ringi jalutada. Kodumaised lillkapsad on praegu värskuse tipul ning neid leiab turult erinevas suuruses ja ka mitmes värvitoonis.

Hea viis süüa korraga erinevaid köögivilju on püreesupid. Lillkapsas on selle püreesupi peategelane. See annab põhimassi supile ning on röstitud kujul ühes kukeseentega ka supi peal.

Mulle meeldivad püreesupid alati koos tahkema lisandiga; ilma selleta tunduvad püreesupid liiga beebitoidud. Lisanditega annab aga alati vastavalt maitsele mängida. Kel kukeseened lemmikute hulka ei kuulu, siis vana hea traditsiooniline peekon sobib samuti selle supi peale.

Lillkapsasupp (4-le):
1 lillkapsas (ca 500 g)
2 porgandit
4 kartulit
4 küüslauguküünt
1 sl võid või õli
2 x näpuotsaga safranit
ca 500-700 ml kanapuljongit
ca 70 g parmesani juustu
soola
pipart
tšillihelbeid

Peale:
röstitud vürtsikat lillkapsast
võis praetud kukeseeni
kale ja/või murulauku
musta pipart


Tükelda lillkapsas. Kiireim viis selleks on terve lillkapsas lihtsalt suure noaga õhukeselt viilutada. Lillkapsa keskmisest osast saab siis ka efektseid lillkapsalaaste, mis lähevad ahju röstimisse ja hiljem supi peale. Vali supi peale minevad lillkapsalaastud (ca 100 g) ning pane need ahjuplaadile. Piserda laastud pealt oliiviõliga ning puista ka veidi soola, tšillihelbeid ja musta pipart. Küpseata lillkapsalaaste 200-kraadises ahjus umbes 10-15 minutit, kuni lillkapsas hakkab kergelt pruunistuma.

Seejärel puhasta ja tükelda porgand, kartul ja küüslauk; tükeldusaste ei mängi rolli, kuna hiljem läheb kogu mass püreestamisele. Kuumuta pott, pane sinna või sulama (aga ära pruunista) ning lisa tükeldatud porgand, kartul, küüslauk ja ülejäänud lillkapsas. Rösti köögivilju potis umbes 3-5 minutit ning sega pidevalt. Seejärel kalla köögiviljadele peale kuumutatud puljong, et see kataks kergelt köögivilju. Sobib hästi kana- või köögiviljapuljong ning kes ise puljongit keeta ei viitsi, siis kodumaine Food Studio kotti pakendatud pikalt keedetud sügava maitsega puljongid on kiire ja maitsev lahendus. Asja ajab ära ka ökoloogiline (ilma naatriumglutamaadita) puljongikuubik. Lisa nüüd potti ka paar näpuotsatäit safranit – see annab supile kollase värvuse ning annab mõnusa kergelt safranise maitsenüansi.

Keeda suppi umbes veerand tundi, kuni köögiviljad on pehmenenud. Püreesta supp sau- või kannmikseriga ja sega supi sisse riivitud parmesani juust.

Supi keemise ajal prae kukeseened kergelt võis (ca 4-5 min) ja lisa veidi soola.

Valmis supp jaga kaussidesse ning pane iga supi peale röstitud lillkapsalaastud ning praetud kukeseened ja jahvata veskist musta pipart. Haki supi peale ka murulauku või veidi kuumuses närtsitatud kale lehti (lisa viimasel minutil pannile kukeseente juurde).