"Lemmiksalat"

Täna käisime uut Nõmme turgu uudistamas - õigemini küll oli plaan osta värsket Eestimaist kaupa, mis praegusel hooajal juba saadaval on. Kui ma eelnevatest aastatest ei mäleta Nõmme turu parklas ka kõige kõrgemal maasikahooajal nädalapäeva sees sellist autode tunglemist, siis täna, mai keskel, kui turul müüakse Eesti kaubast praktiliselt vaid redist ja rabarberit, võttis uues laienenud parklas autole koha leidmine aega oma 10 minutit, sest kusagilt pidi keegi eest ära sõitma, kusjuures kell oli 1 päeval ehk inimesed peaksid tööl olema. Loodan, et see on uue turu algusevaimustus ning edaspidi ei pea ma turulepääsemiseks autoga järjekorras seisma. Lõpuks turule sisenedes hajus rahvas sealses "minilinnakus" ära, erilist trügimist enam polnud. Turg meenutas justkui muinasjutulinna, kus on kitsad tänavad ning palju ühesuguseid majakesi, tänavatel on traditsioonilised väikesed ärid nagu pagariäri, lihamüük, kalapood, värkse piima putka, käsitöökauplus; isegi tänavanimed olid nagu muinasjutust - Marmelaadi, Piima... Linnaku keskel ilutses purskkaev, kus lapsed vaatamata veel jahedale ilmale tegutsesid - kes pildus vett laiali, kes harjutas osavustrikke mööda purskkaevuäärt kõndides. Tõeliselt lahe koht tehti valmis vähem kui poole aastaga! Mind rõõmustas, et turul oli ikka müümas mu lemmiktädi, kelle käest saab osta mahedalt kasvatatud aiasaadusi, samuti oli seal eraldi ökopood ning müüdi ka pastöriseerimata piima.
Eellugu sai pikk, kuid just Nõmme turult sain ma salatikraami mitmeks päevaks ja mitmeks erinevaks salatiks. Täna tegin oma traditsioonilise lemmiksalati, mis on mul kujunenud just selliseks ajas ning mida ma ikka ja jälle armastan süüa.

Vaja läheb (ühele):
peotäis mizuuna salatit
pool paprikat
3 redist
3 spl mungoa idandeid
1 väike küps ja kreemjas avokaado
ca 10 kirsstomatit
1 spl röstitud päevalilleseemneid
1 spl röstitud kõrvitsaseemneid
röstitud saiakuubikuid (2 viilu kuubikuteks lõikuda)
parmesani maitse järgi

Salatikaste:
seesamiõli
ploomiäädikat
idamaist kalakastet
suhkrut
purustatud musta pipart
oreganot

Seda salatit ei tohiks hiljem läbi segada, seega oleks hea salat teha kõikidele sööjatele kohe eraldi kaussidesse. Kõige põhja läheb mizuuna salat. Mizuuna (või äkki eestipäraselt misuuna) on hiljuti Eestis müügile jõudnud salatiline, teise nimega ka Jaapani lehtnaeris, mis oma välimuselt meenutab kõige rohkem rukkolat, kuid on palju mahedam, hapram ja mahlasem. Kindlasti ei tohi mizuuna jääda salatikastme sisse ligunema, see on mõeldud söömiseks koheselt, kui potist murtud sai. Mina ei paneks mizuunat ka kusagile kuumadesse roogadesse, kord proovisin lisada lõpus wokile, kuid närtsis kohe ära, kaotas maitse ning nägi kole välja. Lisasin pildi ka oma kodusest mizuunakasvatusest, need on alles noored taimed ning vajavad veel nädalakese sirgumiseks aega. Mizuuna peale panin õhukesteks viiludeks lõigatud paprika ning redise. Puhastasin ja tükeldasin ka avokaado (peab olema lilla, kuid mitte kivikõva), puistasin mungoad ning poolitasin kirsstomatid. Selle salati jaoks ei sega ma salatikastet eraldi anumas valmis, vaid lisan kõik komponendid järgemööda otse taldrikusse - tunde järgi seesamiõli, veidi ploomiäädikat (aga võib ka sidrunimahla), mõned tilgad idamaist kalakastet (see on hästi soolane), hapususe tasakaalustamiseks suhkrut, purustan peale pipart ning puistan veidi kuivatatud oreganot. Alles pärast kastme lisamist valasin peale veel röstitud päevalille- ja kõrvitsaseemneid, et need liiga märjaks ei saaks. Röstida tasub igasuguseid seemneid, kuna siis tuleb nende maitse paremini esile. Koos seemnetega röstisin ahjus ka saiakuubikud (mõlemalt poolt kuldseks), neid ei maitsesta, sest salatil on juba piisavalt maitset, saiakuubikud jäävad vaid mõnusaks krõmpsuks hamba alla. Ja viimasena muidugi õhukeselt riivitud parmesan - kui poleks seda juustu, ei maitseks salat pooltki nii hästi. Väärib järgitegemist...