Ürdine peedisalat parmesaniga

Peet ei kuulu üldiselt mu lemmikute hulka, kuid on üks salat peedist, mis mulle tõeliselt maitseb. Nägin seda retsepti sõbranna juures Anni Arro kokaraamatus, kuna aga üles ei kirjutanud, siis pole see mul kindlasti täielikult meeles ning olen teinud retsepti väikesed muudatused.

Vaja läheb:
põldsalatit
keedetud peeti
pressitud küüslauku või küüslaugusoola
tüümiani
rosmariini
oreganot
seesamiõli
palsamiäädikat
paremsani

Asetan kaussi salatilehed. Keedetud, kuid külma, peedi lõikan ratasteks ja tõstan salatilehtedele; selles salatis peavad kindlasti suured lõigud olema, riivitud peet ei sobi, kuna muudab täielikult salati maitset ja olemust. Peale puistan kas pressitud küüslauku (täna tegin küüslaugusoolaga, kuna ei tahtnud värsket küüslauku süüa), tüümiani, rosmariini, oreganot. Seejärel tilgutan peale palsamiäädikat ning niristan veel seesamiõli, mütsiks panen suure kuhja jämedalt riivitud parmesani. Valmib kiiresti (muidugi, kui on olemas keedetud peet) ning maitseb hästi - peedi ja parmesani kooslus on fantastiline.

Lotte jäätis ehk jäätis ehtsate maasikatükkidega

Käin vahel supermarketite küpsise- või jäätiselettide taga seiramas, mida huvitavat müüakse. Ei, mitte üldse ei taha sealt midagi osta, kuigi mõned asjad isutaksid - kuna aga just neilt lettidelt leiab hulganisti E-aineid, siis parem teen midagi meeldima hakanut ise kodus ja juba puhtalt järgi. Sel nädalal lapsega poes käies jäi silma Lotte jäätis, pakend oli väga silmatorkav - Lotte isa ehitab jäätisemasinat ning hiljem kogu pere sööb jäätist, Lottel hiidsuur jäätisepallitorn ees, mille tipus troonib punane maasikas... Loen lapsele Lotte raamatut pidevalt, see talle meeldib, kuid Lotte kui reaalne tegelane ehk pehme Lotte pole tal millegipärast lemmikute kirjas. Poest muid Lotte-tooteid ka ei küsi ostmiseks, kuigi märkab neid. Võtsin jäätisepaki kätte, et vaadata, mis selle sees on - peal oli kirjas "Koorejäätis ehtsate maasikatükkidega", imestasin, et tõesti olid sees ehtsad maasikatükid, palju koort, ei mingit taimerasva ning vaid 4 E-ainet, mis on jäätise kohta hea tulemus. Osta ma seda ikka ei saanud, sest olin poes jalgrattaga ja seljakotis oleks jäätis ära sulanud, pealegi saab ju kodus kõike ise järgi proovida teha...Päris autentne see retsept nüüd pole, kuna teha täna jäätist oli ekspromtmõte, seega kasutasin kodus leiduvaid tooraineid.

Vaja läheb:
1/3 purki kondenspiima
200 ml piima
100 ml vedelat jogurtit
2 tl vanillisuhkrut
1,5 dl toormoosi maasikatest (sobib hästi ka sügavkülmast võetud, aga ülessulatatud variant)

Ajasin kondenspiima keema, võtsin tulelt ning lisain piima, jogurti ja vanillisuhkru - segasin kõik läbi. Kasutasin Nopri astelpajujogurtit, mis on hästi vedel, tuntavat maitset ei andnud, kuna maasika kogus ja maitse lööb üle. Jahutasin saadud segu maha ning ca tunni aja pärast panin jäätisemasinasse. Kui jäätis peaaegu valmis, lisasin maasikamoosi ning lasin uuesti masinal ringi keerutata kuni õige konsistentsini. Üldiselt marjajäätised ei jää nii kreemjad-kooresed, kuna marjad sisaladavd vett ning ei lase ka tükilisuse tõttu kreemjusel (on selline sõna olemas?) moodustuda. Olen proovinud erinevaid varjante marjadega jäätistest - olen lisanud värskeid marju, siis läheb jäätis täiesti marjade värvi, kuna marjad purunevad ning on pigem selline sorbeti-laadne magustoit. Kui kasutada jääs aga terveid marju, nt mustikaid, siis jäävadki need jäässe ning jäätist ei värvi eriti, samas on sellist jäätist ebamugav süüa, kui pidevalt mingid kõvad tükid hamba all on. Terveid ja jääs maasikaid aga ei tohi üldse jäätisemasinasse panna, see teeks kohe propelleri seal sees katki. Oluline vahe on ka, kas lisada marjad kohe vedelasse piima-kooresegusse või panna vahetult enne valmimist. Kui kohe lisada, hakkab marjade ümber moodustuma rasvakiht ning siis on ka jäätise konsistents rikutud. Aga nt marjajahudega pole veel proovinud jäätist teha, seda võiks tõenäoliselt kohe lisada, annaks värvi, kuid oma kuivuse tõttu äkki ei rikuks konsistentsi...
Tänane jäätis maitses kõige rohkem Aneele, ka Lotte lugu selle juurde sobis väga hästi. Kui kellelgi huvitavaid marjajäätise retsepte jagada, ootan põnevusega, seni pole nendest mu lemmikut kujunenud.

Ahjust tulnud forellifilee wokitud aedviljadega

Forell, mis täna õhtul kodus taldrikule jõudis, väärib rääkimist väikest eellugu. Minuni ulatus eelmisel nädalal info, et Eestis on täiesti võimalik osta mahedalt kasvatatud forelli - nimelt müüb Haaberstis asuv ökopood Tervitus Saaremaal allikavees kasvatatud forelli, mis püütakse kolmapäeval ning mis jõuab Tallinnasse juba järgmisel päeval. Tegin esmaspäeval veebis tellimuse ning kuna see oli esmakordne sellest poest, siis oli kohaletoomine tasuta. Täna hommikul olin lapsega lauluringis, kui selle lõppedes avastasin kolm vastamata kõnet oma telefonis; aimasin kohe, et see oli kalaonu. Oligi - ja jättis kala mulle ukse taha. Kiirustasin koju, kuna kartsin, et õuetemperatuur on juba liialt soe; koju jõudes polnud aga ukse taga midagi - ehmatasin juba ära, et kassid on mu kala minema tassinud ja nahka pistnud. Kuna Renee jäi veel koju magama, kui me Aneega hommikul ära läksime, siis mõtlesin, et äkki oli ta veel ka siis kodus, kui kala toodi ja viis selle külmkappi - õnneks sealt ma selle kala ka leidsin.
Kuna tellisin terve, kuid õnneks roogitud forelli, siis õhtusöögi valmistamine algas tõelise katsumusega - kalapead on minu hirm ja ma värisen, kui pean neid küljest ära lõikama (kala puhastada ei suuda ma üldse). Kui ma näeks, kuidas loomi toiduks tapetakse ja tükeldatakse, oleks ma kindlasti taimetoitlane, aga ma lihtsalt ei mõtle selle peale, kui ilusat lihatükki poes näen. Viimane Jamie Oliveri Jahisaagi nime kandev osa oli ka nii julm; kahju oli jänkudest... Aga kuidagi sain selle kalaga ühele poole ning alustasin filee maitsestamist. Sööjaks 2,5 inimest.

Vaja läheb:
ca 400-500 gr forellifileed
peterselli
sidrunimahla
sidrunikoort
musta pipart
soola
sinepit
oliiviõli

Wok:
1 kollane paprika
1 punane paprika
15 kirsstomatit
peotäis päikesekuivatatud tomateid
ca 100 gr rohelisi aedube
ca 75 gr noori hernekaunu
2 porgandit
1 väike suvikõrvits
mungube
rohelist sibulat
värsket peterselli
värsket tüümiani
2 küüslauguküünt
oliiviõli
soola
purustatud musta pipart

Forellifilee määrisin soolaga kokku, seejärel pigistasin peale sidrunimahla ning riivisin veidi sidrunikoort (riivin alati vaid ökosidruni koort, ma ei taha mõelda, mis kemikaalid tavapoe sidrunikoore peal on). Puistasin peale tunde järgi peterselli ja musta pipart ning määrisin mõnest kohast veidi sinepiga. Enne ahjuminekut piserdasin üle oliiviõliga. Alustasin woki jaoks köögiviljade tükeldamist. Paprikad lõikasin laiadeks ribadeks, suvikõrvista õhukesteks ratasteks, päikesekuivatatud tomatid tükeldasin ka. Kirsstomatid jätsin terveks, kuna wok-toitudesse ei tohi sattuda liigset niiskust, mis toidu hauduma ajab, samuti säilib tervetes kirsstomatites nende maitse paremini (pannil lõin neile siiski noaga täkke sisse, et rõhk välja lasta, vastasel juhul võib sööja kahvlit tomatisse pistes pluusile tomatiplekkide saamisega riskida). Kuna praegusel aastaajal on värskete herneste ja ubade kättesaadavus raskendatud, siis kasutasin külmutatud varianti. Porgandid tõmbasin kurgikoorijaga õhukesteks viiludeks. Woki maitsestamiseks segasin klaasis kokku veidi päikesekuivatatud tomatite ümber olevat õli (oliiviõli), pool peotäit värsket peterselli, umbes sama palju värkset tüümiani (ikka vaid lehekesi, varred pole jäikuse tõttu söödavad), pigistasin läbi küüslaugupressi kaks küüslauguküünt ning lisasin tunde järgi soola ja pipart. Wokpann tuleb välja võtta veidi enne kala valmimist (kala oli ahjus 200 kraadiga ca 30-40 minutit, panni peal foolium, et kala ära ei kuivaks). Wokpannile ei pannud kõiki komponente koos, kuna siis ei toimu kiire küpsemine, vaid algab haudumine. Wokkimine peab toimuma võimalikult kiiresti, piisab, kui aedviljad saavad korraks kõrgest kuumusest läbi, kuid jäävad samas ikka krõmpsud. Alustasin paprikast ja tomatitest, kui kuumus taas üleval, lisasin külmutuatud oad ja herned, seejärel läks suvikõrvits ja päikesekuivatatud tomat ning lõpus porgandilaastud. Vahetult enne valmimist lisasin klaasis valmissegatud kastme. Arvan, et sain woki valmis ca 4-5 minutiga. Alles taldrikul puistasin peale mungube ning rohelist sibulat ning tõstsin juurde ahjust tulnud forellifilee. Wok oli täna väga mõnus, kõikide aedviljade maitsed olid hästi tunda, samas andis lisatud kaste mõnusa kõrvalmeki. Forellifilee oleks võinud olla veidi vähem sidrunine, sellega läksin veidi liiale.

Tarte Tatin rabarberitega

Üks mu kindlatest lemmikkookidest on Tarte Tatin ehk pahupidi õunakook. Olles saanud Noarootsist kaasa esimesed värsked rabarberid, otsustasin proovida sel korral teha Tatre Tatiní õunte asemel rabarberitega. Veidi ka koogi ajaloost. Tatre Tatin mõeldi välja või õigemini kukkus välja eelmisel sajandivahetusel Prantsusmaal, kus Tatin'i-nimelises restoranis läks kokal õunakoogitegu veidi nihu; püüdes olukorda parandada ning või-suhkrusegusse liiga kauaks jäänud õunu päästa, pani kokk koogile taina hoopis peale - ehk õunad jäid koogipanni põhja ning koogipõhi läks peale. Valmides tuleb aga kook keerata taas teistpidi - nii, et õunad jääksid peale. Tarte Tatin'ist kujunes välja kultuskook ning seda Prantsusmaalt pärit kooki tuntakse ja valmistatakse tänasel päeval väga paljudes maades.

Taina jaoks läheb vaja:
200 g nisujahu
100 g võid
100 g rafineerimata roosuhkrut
0,5 tl soola
ca 0,5 dl piima

Panni põhja läheb:
ca 500 gr rabarbereid
100 gr suhkrut
70 gr võid

Olen teinud Tatre Tatin'e korduvalt (seni küll vaid õuntega) ning katsetanud erinevaid variatsioone taina valmistamiseks - retsepte leiab seinast seina ning oma lemmiku leiab vaid katsetades. Minule ei meeldi magusates küpsetistest eriti muna maitset tunda, seega ei kasuta ma tainas üldse muna (olen näinud ka retsepte, kus on sees kuni 3 muna), selle asemel niisutan tainast piimaga (piim pehmendab, veega jääks tainas liiga laugunev ja mure). Suhkru kogus sõltub õunte (siinkohal rabarberite) hapususest, tavaliselt kasutataksegi sellel koogil hapumaid õunu. Või ja jahu koguseid olen ka erinevaid näinud, küll jahusemaid, küll rasvasemaid. Esmalt tulebki teha valmis tainas, kuna valmis tainas peab seisma külmkapis vähemalt pool tundi. Vahustasin või suhkruga, lisasin soola ja tasapisi nisujahu, lõpus lisasin piima, samal ajal mikserdamist peatamata. Valmis tainast tegin palli ja panin toidukilesse (ilma selleta hakkab kuivama) ning panin pooleks tunniks külmkappi.
Tatre Tatin'i valmistamiseks tuleks kasutada spetsiaalset panni, mida võib nii pliidil kuumutada kui ahju pista. Nimelt tuleb võist ja suhkrust saada iirisetaoline mass, mida saab tekitada vaid eelnevalt pliidil kuumutades. Olen näinud ka erinevaid seletusi, kuidas seda teha. Mina olen oma jaoks leidnud parima variandi nii, et kõigepealt panen pannile suhkru ning lasen täielikult sulada, kuni hakkab muutuma pruuniks (mitte kõrbema lasta!), seejärel pistan kohe sisse või, mis vedeldab saadud massi ning annab eriliselt hea lõhna (ilma võita tuleks kukekomm:)). Puistan sinna samale pannile saadud "iirise" sisse tükeldatud rabarberid. Olen näinud ja katsetanud ka varianti, kus või ja suhkur lähevad koos potti, siis ei tule sellest absoluutselt sellist karamelli välja, samuti pean ebavajalikuks rabarbereid karamelli sees podiseda lasta (kuna ahjus olles toimub see protsess niikuinii). Tatre Tatin'ile käivad õunad jäetakse päris suured (õun neljaks) ning nende eelküpsetamine on siiski vajalik. Kõige peale panin külmkapist võetud taina - seda võib kas rullida ümmarguseks või lausa kile vahel kätega vajutada - mina tegin just nii kile vahel muljudes ning sain väga ilusa ringi (peab jääma veidi suurem pannist, et servad saaks sissepoole pista.

Küpsetasin ca 1 h 185 kraadiga ahju keskosas. Valmis kook tuleb kohe pannist välja kummutada. Jällegi on erinevaid koolkondi, kas kook on nüüd valmis või tuleb veel lisada I-le täpp. Minule meeldib kook veel vähese suhkruga üle puistata ning pista korraks väga kuuma (või grillifunktsiooniga) ahju, et lasta suhkrul karamellistuda. Sel juhul peab koogi alustaldrik loomulikult kuuma kannatama. Seda kooki süüakse kindlasti soojalt; kui järgi jääb, võib soojendada ka teisel päeval, maitse ei kannata. Oli tõeliselt mõnus magushapu Tarte Tatin, mille pealispind ja küljed olid suussulavalt karamellised, ka suhkru ja rabarberi kogused olid täiesti paigas.

Täidetud broilerifilee ahjus

Tahtsin teha täna pere täiskasvanutele fetasalatit, Aneele aga oli mul planeeritud broilerifilee aedviljadega, kuna tema kasvavale organismile on vaja tihemini liha kui me ise seda sööme. Kui üles kööki läksin, mul mõtteid veel peas polnud - külmkappi vaadates tuli aga sel samal hetkel kiire improvisatsioon.

Vaja läheb:
1 broilerifilee
kild (kollast) paprikat
1 päikesekuivatatud tomat
värsket peterselli
tüümiani
oliiviõli
küüslaugusoola
pipart
parmesani
1 munavalge
nisujahu

Tegin broilerifileele keskele lõike nii, et tagumine ots hoiaks liha ülemist ja alumist poolt kinni, kuid et lõige oleks võimalikult suur, kuna siis mahub rohkem täidist sisse. Tükeldasin paprika ja päikesekuivatatud tomati väikesteks kuubikuteks, hakkisin peeneks julge portsu peterselli ning tirisin tüümianiokstelt lehekesi. Segasin saadaud kraami veidi oliiviõliga. Puistasin broilerifilee vahele küüslaugusoola, pealmistesse külgedesse panin meresoola ja purustatud musta pipart. Panin lusikaga täidise filee vahele ning kastsin mõlema poolega kergelt klopitud munavalge sisse, seejärel puistasin mõlemale poole peale õhukeselt riivitud parmesani, niisutasin veel munavalges ning lõpuks veeretasin nisujahust läbi. Neid protseduure tuleb teha väga ettevaatlikult. et broilerifilee vahelt täidis välja ei voolaks. Olin kuumutanud juba pannil oliiviõli ning tõstsin täidetud ja muna-jahu-parmesanirüüse mässitud filee pannile, praadides mõlemalt poolt ca 1 minuti, et "rüü" kinnituks. Seejärel tõstsin ahjuvormi, tilgutasin peale veel oliiviõli ning küpsetasin 200 kraadiga ahju keskosas ca pool tundi, kuni filee oli mõnusalt kuldne ja särisev. Veidi enne valmimist lisasin lapse jaoks tükeldatud paprika ja suvikõrvitsa samale pannile lihast eritunud mahlade sisse küpsema. Valmis toit tundus nii isuäratavana, et sõin ka ise seda, kuigi ma tavaliselt spetsiaalselt lapsele tehtud toitu ei söö. Liha oli pealt mõnusalt krõbeda koorikuga ning seest mahlane ja maitseküllane. Kõht sai täis ning mõte salatist lükkus teise päeva, täis kõhuga ma ei suuda järgmist soolast toitu valmistada, tühja kõhuga on emotsioonid ikka hoopis teised.

Mungubade idandamine

Perioodil, kui Eesti kliimas midagi ei kasva, tuleb kodustes tingimustes midagi värsket välja nuputada. Juba mitu talve olen idandanud ise mungube. Maitselt on need veidi herneste, veidi pähkli sarnased - igatahes on idandid väga mõnus, värske ja tervislik amps keset talvist vitamiinivaegust. Idudest saab E- ja D-vitamiiini, mineraalidest kaaliumi ja magneesiumi; idud on kiudainerikkad ning puhastavad organismi. Mungubasid kasutan peamiselt toorsalatites, olen ka lisanud woki'desse vahetult enne valmimist (neid ei tasu kuumutada, kuna vitamiinid kaovad). Laps nokib neid ka paljalt, meelitan teda sööma, nimetades mungubasid hellitavalt talvehernesteks.


Idandamiseks läheb vaja:
1 dl mungube
vett
pimedat ruumi/kappi
klaaspurki
jupp marlit ja kummi

Mina panen tavaliselt korraga idanema 1 dl kuivi mungube, mille kogus idanedes kasvab umbes 4-5 kordseks. Õhtul panen pooleliitrisesse purki mungoad ning valan peale vähemalt poole rohkem vett ning jätan ööseks seisma. Hommikul kallan vee ära, panen purgile kummiga marli peale ning pesen oad veelkord kraani all läbi (juba purgi sees, nii saab loksutada ja läbi marli vee ära kallata). Seejärel keeran purgi alaspidi ja asetan taldrikule. Mungoad peavad jääma märjad, kuid mitte ujuma veeloigus. Pistan tagumisse kapinurka ning pesen 2-3 korda päevas läbi (nii iga päev), kuna muidu kuivavad liigselt ja lähevad haisema või hallitama. Oad on valmis kolmanda päeva lõunal-õhtul, olenevalt toatemperatuurist, idu pikkus võiks olla ca 0,5-1 cm. Mungubasid ei tasu idanema panna liiga külma ruumi (nt sahvrisse), temperatuur võiks ikka olla üle 20 kraadi.
Mungubasid müüakse kõikides Tallinna ökopoodides, lisaks olen neid ka Prismas märganud.

Hiidsuur penne peekoni, porru ja röstitud metsapähklitega

Täna tuli mul millegipärast meelde üks pasta, mida sõin eelmisel suvel Haapsalu kuursaalis. Tegin mõtte teoks.

Vaja läheb:
250 g pennet (kasutasin hiidsuuri)
100 g suitsupeekonit
1 pikk porru
2 küünt küüslauku
suur peotäis värsket peterselli
pool peotäit värsket tüümiani
soola
oliiviõli
röstitud purustatud metsapähkleid
murulauku

Kaste:
2 munakollast
2 dl vahukoort
suur peotäis riivitud parmesani

Kuna tegu on koorese pastaga, siis jälle on eesmärk saada pasta valmis samaaegselt komponentidega, mis pannile särisema lähevad. Alustuseks tükeldasin peekoni, porru, peterselli ja küüslaugu. Panin keema ka vee pasta jaoks. Kuumutasin panni ja panin veidi oliiviõli, lisasin peekoni ning lasin rasval välja sulada, sinna sisse läks porru, küüslauk ja petersell, näppisin ka tüümianiokstelt värskeid lehekesi, lisasin maitse järgi soola - kõik see toimub umbes 3 minuti jooksul, liiga pehmeks porrut lasta ei ole hea. Valmis pasta (täna kasutusel efekti mõttes kolmevärvilised hiidsuured penned) kallasin pannile ning keerutasin maitsed segamini, lisasin veidi ka pasta keeduvett, et kuivama ei hakkaks. Samal ajal segasin munakollase, vahukoore ja paremsani ning kummutasin selle pastale peale, keerasin pliidilt tule alt ära ning segasin kõik läbi, viimasena läksid sisse röstitud ja purustatud metsapähklid (purustada nii, et jääksid ikka tükid mitte pulber). Nagu eelnevalt kirjutanud olen, koorene pasta on söömiseks kohe ning kuumale pannile see jääda ei tohi - kooresus ja valge värv kaob ning pasta jääb rasvast nõretav ja läikiv. Kausis puistasin pastale peale veel veidi röstitud metsapähkleid ning murulauku. Kõrvale sõime salatit, mille retsept on siin.

"Teisejärguline" salat

"Teisejärguliseks" nimetan seda salatit sellepärast, et seda süüakse mingi muu toidu kõrvale värskeks ampsuks; põhiroana söömiseks on see liiga lahja just oma komponentide vähesuse tõttu (ja ka kaloraaži poolest). Täna oli salat koorese pasta kõrvale, sööjaks kaks ja pool inimest.

Vaja läheb:
kaks peotäit karulaugulehti (sobivad ka muud salatilehed)
1 paprika (nt oranž)
pool kurki
ca 15 kirsstomatit
röstitud seesamiseemneid

Kaste:
sidrunimahla (ca 1 cm klaasi põhjas)
seesamiõli (ca 1 cm klaasi põhjas)
Idamaist kalakastet (kümmekond tilka)
pipart
2 tl suhkurt

Kausi põhja panin karulaugulehed, lõikasin paprika ja kurgi peenteks viiludeks ning asetasin karulaugu peale. Kõige peale läksid poolitatud kirsstomatid. Kastme jaoks segasin kokku sidrunimahla, seesmiõli, Idamaise kalakastme (väga soolane, seega soola eraldi pole vaja lisada), pipra ja suhkru ning kallasin salatile peale. Puistasin salati üle röstitud seesamiseemnetega. Igasuguseid seemneid-pähkleid tasub salatile panemiseks röstida, kuna siis tuleb nende maitse paremini esile. Kes kalakastme peale ära ehmatasid, siis see haiseb hullemini kui maitseb - see on selline tumepruun õrnalt läbipaistev, vähese kalamekiga tulisoolane vedelik, mis sobib hästi ka salatitesse, aga liialdada kindasti ei tasu.

Viljalihaga astelpajumahl - maitsev nii kuumalt kui külmalt

Astelpajumari on üks suuremaid C-vitamiini allikaid. C-vitamiin on teadagi vesilahustuv vitamiin, millest organismi varud ei kogune ning mida tuleb seetõttu tarbida igapäevaselt. Astelpajumarju pidevalt süües saab ennetada haigusi; samas, kui gripp või mõni muu külmetushaigus kallal, on väga oluline anda organismile suur kogus C-vitamiini - selleks sobivadki astelpajumarjad suurepäraselt. Mina teen talv läbi astelpajumarjadest viljaliha sisaldavat mahlakontsentraati. Valmistan korraga ca 0,5-0,75 l kontsentraati, mida jooma hakates lahjendan. Astelpajumari on ju paljalt süües väga hapu ja vänge mari, see tuleb lihtsalt kuidagi meeldivamaks muuta. Vanasti puistasin neid lihtsalt tee sisse ning surusin lusikaga katki; häirisid aga nahad ja seemned, mis pidevalt suhu lipsasid.

Vaja läheb:
ca 7 dl astelpajumarju
1 dl vett
0,5 dl suhkrut

Panen jääs astelpajumarjad ja vee potti, lisan sulanud marjadele suhkru ning lasen vaid korraks keema. Võtan tulelt ning lasen kogu massi saumikseriga võimalikult peeneks (et nahad oleks katki ning järgi jääksid vaid seemned - neid viimased saumikser ei purusta). Võtan väga väikeste aukudega sõela ning valan saadud vedeliku läbi sõela teise nõusse, sõelale jääva viljaliha pressin lusikaga läbi sõela mahla sisse nii, et sõelale jäävad järgi vaid seemned. Saadud segu on VÄGA hapu, seega ei seisa see ka eriti kaua - külmkapis olles kuni kaks nädalat. Seepärast on ka kogused, mida korraga teen suhteliselt väikesed. Astelpajumahla saab ka kauem seisvaks teha, kui lisada palju rohkem suhkrut, mis toimib säilitajana. Mina kasutan enda tehtud astelpajukontsentraati peamiselt hommikuse "tee" valmistamiseks - ma ei vala seda kusagile tee hulka maitsestamiseks, vaid teengi astelpajumahlast sellise kuuma joogi. See on nii vänge, et panen kruusi põhja 1 osa kontsentraati ja u 6-7 osa keevat vett. Lasen veidi jahtuda - kuni kuumuseni, millesse tohib ka mett panna - panen suure kuhjaga teelusikatäie. Mulle meeldib õrn mee maitse selles joogis, sellepärast teengi selle vähese suhkruga ning lisan hiljem magustamiseks mett. Tuleb välja magushapu ülimalt maitsev kuum jook, mis on väga mõnus vitamiiniannus igasse hommikusse. Tundub, et mulle ei saa sellest kunagi küllalt, ma joon seda umbes septembrist kuni maikuuni IGA hommik, mil ma kodus olen. Teine toit, millest ma ei tüdine, on Pajumäe rosinatega kohupiimakreem - koos astelpajuteega moodustavad need mu igahommikuse maitsva hommikusöögi. Panen ka lapse seda mahla endaga üsna tihti jooma, vahel viskab tal küll üle ning tuleb teha väike paus, vahel joob ta seda aga külmalt. Aga suvel mu organism seda mahla üldiselt ei nõua - eks siis ole väga palju muid C-vitamiini allikaid.
Mõtte selle mahla valmistamiseks sain Taarapõllu talu astelpajumahlast (on samuti kontsentraat), lihtsalt tuletasin oma peas, kuidas seda teha võiks. Koduse mahla puudumisel ostan vahel ökopoest ikka seda Taarapõllu talu astelpajumahla.

Karulaugu-apelsinisalat ürdise kanafileega

Eile sain Toilast saadetise - värskelt korjatud karulaugulehed. Karulauk meenutab oma lõhnalt ja maitselt küüslauku, kuid ei ole nii vänge, samuti on karulaugu toimeainete sisaldus ja mõju organismile sama, mis küüslaugul. Karulaugulehti korjatakse enne taime õitsema asumist, tavaliselt aprilli algusest mai alguseni.


Salat ühele inimesele:
peotäis karulauku
peotäis salatilehti
pool peotäit lutserni idandeid
1 avokaado
pool apelsini
ca 15 cm kurki
murulauku
Goji marju

Salatikaste:
1 osa sidurunimahla
2 osa kreekapähkliõli
soola
pipart
1 tl suhkrut

Kanafilee ahjus:
1 kanafilee
Rapunzli ürdisoola
küüslaugusoola
pipart

Tegin nii - esmalt oli tarvis valmis saada kanafilee, kuna salati söömise ajaks pidi see olema juba maha jahtunud. Kanafileele puistasin mõlemale poole peale ürdisoola (sisaldab lisaks meresoolale porgandit, sellerit, peterselli, porrut, basiilikut, tüümiani ja tilli), veidi õli ja panin ahju 200 kraadiga ahju keskossa küpsema. Umbes poole tunni pärast oli kanafilee valmis, ei olnud pealt eriti pruunistunud ning seest oli veel parajalt mahlane. Viisin rõdule jahtuma.
Kuna ma veidi kartsin, et salat jääb liiga "küüslaugune", lisasin salatipõhjale koos karulaukudega ka veidi lehtsalatit. Karulauku ei tükeldanud, lehtsalati lõikasin mõned korrad pooleks. Ma üldiselt salateid teen mitmekihilistena, ma ei sega neid läbi, valan hiljem kastmega üle, nii imenduvad mahlad väga hästi. Samuti on vahe, kas teha salat mingi roa kõrvale või on salat põhitoit - viimasel juhul just jätangi kihid segamata, kuna segipööratud salat ei näe enam nii ilus välja. Salatikihile läksid peale lutserni idandid, seejärel tükeldasin avokaado, apelsini ja kurgi. Salatikastmeks segasin kokku sidrunimahla (ca 1 cm klaasi põhjas), sellest poole rohkem panin kreekapähkliõli ning maitse järgi soola, pipart ja suhkrut. Sidrunimahlaga salatitele armastan mina alati suhkrut lisada, muidu jääb liiga hapu. Valasin salati kastmega üle ning asetasin peale külma viiludeks lõigatud kanafilee. Lõpuks purustasin peale veel musta pipart, lõikusin murulauku ning puistasin peale kuivatatud Goji marju. Ma ei tea, kas neil marjadel mingi eestikeelne nimi ka on, ma tõin need Jaapanist ning selle paki peal on kõik vaid hieroglüüfides kirjas, nende rahvusvahelise (?) nime leidsin juhuslikult ühel müslifirma leheküljel kolades, kust ma need pildi pealt ära tundsin. Kasutusel on need marjad üldiselt Idamaade köögis, maitselt magushapud.
Salat maitses tervele perele ülimalt hästi ning on lisaks ka mõnus kevadine vitamiinipomm.

Pühapäevaõhtused sõrnikud

Olime pühapäeva õhtul just maalt tulnud ning poest läbi ei käinud. Mulle vahel meeldib seista silmitsi praktiliselt tühja külmikuga ja mõelda, mida olemasolevast kraamist teha saaks. Täna vaatas näkku Nopri uus suureteraline talukohupiim (koostises kirjas vaid kodujuust ja rõõsk koor), mis kellelegi paljalt ei maitsenud. Tuli mõte teha see söödavaks sõrnikute näol.

Vaja läheb:
300 g suureteralist kohupiima
1 muna
1dl nisujahu
1 dl rosinaid
0,5 dl suhkrut
päevalilleõli

Sõrnikutainast on nii lihtne teha, et selle tegi algusest lõpuni valmis meie 3-aastane Anee. Andsin talle kätte topsi kohupiimaga, mille ta lusikaga toimetas suurde kaussi. Seejärel lõin ise muna katki, Anee segas, mina mõõtsin õiged kogused jahu, suhkrut ja rosinaid, Anee segas. Meie kasutatav kohupiim oli täiesti ilma suhkruta, seetõttu läks ka ca 0,5 dl suhkrut sisse; magusast kohupiimast küpsetades pole suhkrut tarvis nii palju lisada, eriti, kui süüakse neid moosi või meega. Arvan, et komponentide lisamisel pole järjekord oluline. Tegin valmis tainast pätsikesed ja veeretasin jahus, panin pannile õli ja praadisin kaane all mõlemalt poolelt pruuniks.
Minule maitsevad sõrnikud kuumana ning meega. Neid süüakse ka moosi või hapukoorega.

Valmistume järgmiseks talveks - nurmenukuõied tee tarvis

Alles see talv läbi sai, kui tuleb hakata valmistuma juba järgmiseks talveks - nimelt on nurmenukud täies õides ning ootavad korjajaid. Meie korjame nurmenukuõisi, kuivatame need ning valmistame talvel kuivanud õitest teed. Nurmenukk on tuntud kui köhavastane ja röga lahtistav vahend, selle maapealsetel osadel on tugev higistama ajav ja rahustav toime, kasutatakse ka peapöörituse ja reumavalude vastu. Alati ei peagi näidustus olema, et nurmenukuteed juua, joome seda talviti ka niisama sooja saamiseks või rüüpame mõne koogi kõrvale.
Leidsime Noarootsis Silma looduskaitsealal ökoloogiliselt puhta asukoha, kust neid talveks varuda. Väga põnev ja jõukohane töö ka meie 3- aastasele lapsele.

Nurmenukuõied tuleb tee jaoks korjata ilma varteta. Kuivatamiseks asetada küpsetuspaberile mitte otsese päikesevalguse kätte ning käia neid aeg-ajalt segamas, kuni on täiesti kuivad. Säilitada vaid paberkottides.

Klassikaline Bruschetta

Soojade kevadilmadega kipub isu vahel kaduma. Siiski, kui terve esimene pool päevast on õues veedetud, läheb kõht ikka tühjaks ning vaja oleks midagi lihtsat, kerget ja maitsvat. Bruschetta vastab väga hästi sellisele kirjeldusele. 

Vaja läheb:
4 jämedat viilu ciabattat
2 lihatomatit
1 küüs küüslauku
pool peotäit värsket basiilikut
tumedat palsamiäädikat
külmpressitud oliiviõli
musta värskelt purustatud pipart
oreganot

Mina tegin nii: lõikasin ciabattast neli ca 1-1,5 cm paksust viilu ja pistsin rösterisse. Hakkisin tomati (jätsin suhteliselt suured tükid) ja basiiliku, panin kaussi, lisasin tilk palsamiäädikat ja purustasin veskist ohtralt pipart. Küüslauguküüne lõikasin pooleks ning hõõrusin sellega rösterist tulnud ciabattaviile, röstituna on leib kare ning küüslaugumahl imendub hästi selle sisse. Ciabattale niristasin peale külmpressitud oliiviõli ning sellele omakorda tõstsin kausis valmissegatud tomati-basiilikusegu. Kõige peale puistasin veidi oreganot ning veelkord pipart ja mõned tilgad oliiviõli. Nii lihtne see ongi - ja sobib suurepäraselt kokku sooja ilmaga. Ciabattast soovitan valida tumedama variandi, kus on lisaks nisujahule ka odrajahu sees, nisuciabatta on minu arust liiga tavalise saia maitsega.

Koogikesed Prantsusmaalt - Cannelé

Prantsuse köögist tuntud cannelé koogikesed on mind kummitanud päris pikka aega. Avastasin enda jaoks sellised koogikesed millalgi eelmise aasta lõpus. Kohe tundusid need hästi põnevad. Siis aga lugesin välja, et nende vorme üldse Eestis ei müüdagi... Kuni leidsin Juci toidublogist vihje, et need on lõpuks Eestis müügile saabunud Kiika Kööki poodi vanalinnas. Lugesin Nami-Nami foorumist detailset kirjeldust mitme inimese poolt, mis kogemused neil canneléde küpsetamisega on - see on nagu omaette teadus, canneléd on päris pirtsakad koogid ning nii taina, vormi kui ahjutemperatuuriga tuleb teha kindlad protseduurid. Arvan, et ma mõlgutasin veel canneléde asjus mõtteid ligi kuu aega, põrkasin nendega ikka ja jälle kellegi toidublogi lugedes kokku ning lõpuks otsustasin selle vormi endale ikka endale koju osta ja nende tegemine ise järgi proovida. Nende kuju on ka nii eriline!

Vaja läheb:
5 dl piima
25 g võid
125 g nisujahu
225 g suhkrut
2 muna
2 munakollast
2 tl vaniljesuhkrut või pool vaniljekauna
2 sl Amarettot või rummi

1. päev:
Retsept on väga lihtsate koostisainetega, tundub uskumatu, et sellest võiks midagi väga head välja tulla. Ajasin piima keema ning lisasin või. Kloppisin kokku munad, suhkru ja jahu. Seejärel lisasin piima peene joana muna-suhkru-jahusegu hulka ning segasin pidevalt vispliga. Viimasena lisasin Amaretto ja vaniljesuhkru. Originaalretseptis käib küll sees vaniljekaun, mida tuleb piimas leotada, aga kuna mul seda kodus polnud, panin vaniljesuhkrut. Samuti käib canneléde sees tegelikult rumm, aga ma lihtsalt kogemata panin sinna sisse Amarettot... Välja tuli väga vedel tainas, aina uskumatuna tundus, kuidas sellest midagi nii erilist küpsetada saab. Sellega oli põnevus haripunkti kruvitud ning jätkulood canneléde küpsetamisest tulevad alles järgmisest päevast, kuna tainas peab külmakapis seisma vähemalt 24 h.

2. päev:
Ööpäev möödas, võtan külmikust cannelé taina ja vormi (lugesin, et mõni peab oluliseks panna külm tainas külma vormi). Vormid tuleb täita 3/4 ulatuses, kuna küpsedes tainas kerkib; täis vomidest voolaks tainast lihtsalt välja. Küpsetamistemperatuure on pakutud ka palju erinevaid. Proovisin esiteks sellist varianti, et esimesed 15 minutit küpsetasin 220 kraadi juures ning siis alandasin temperatuuri 185 kraadi peale, kasutasin ahjul pöördõhu funktsiooni. Koogikesed kerkisid ja olid pealt ümmargused, mõtlesin, kas need ka tagasi vajuvad, sest nad peaksid ju seisma nö ülemise poole peal... 5 minutit enne 1 tunni täitumist võtsin välja, kuna tundusid juba liiga pruunid olevat, soovitav on muidu 1 h küpsetada. Uurisin, kas saab neid kohe koogivormist kätte; sai väga hästi sellest silikoonvormist. Natke liiga kumerad jäid siiski pealt ning keeruline oli neid seisma panna, külgedelt ning teisest otsast nägid aga väga ilusad välja. See, kas neid süüakse soojalt või külmalt on samuti vaieldav. Proovisin kohe soojalt ühe ampsu - esimene maitse meenutas natuke vahvlit, seda tekitas see pealmine karamelline koorik, seest oli nätske, nagu peab, sisemine pool meenutas veidi pannkooki või kohupiimamuffinit. Mingit märki seesolevast vanillist ega alkoholist nagu ei tundnud. Tundub, et cannelédega mässamine oli minu jaoks suurem põnevus kui lõpuks maitseelamus, mis ma nendest sain; ootasin midagi enamat, aga äkki siiski oli viga kahe komponendi väheses muutmises. Järgmisel korral kasutan kindlasti päris vaniljekauna ning rummi. Maitsesin hiljem neid ka külmalt; vist ikka maitsesid soojad paremini. Tainast jäi veel järgi suur ports. Tänaseks aga panin küpsetustöökoja kinni. Olin lugenud, et tainas kõlbab kasutamiseks kuni 72 h pärast valmistamist ja läheb seistes aina paremaks. Otsustasin järgmisel päeval teha uue katse. Lisasin allesolevale tainale veel 2 spl Amarettot, et alkoholi maitse paremini esile tuleks ja tõstsin tagasi külmkappi.

3.päev:
45 tundi taina tegemisest hiljem... Täna läks tainas toasooja vormi ning proovisin küpsetada 200 kraadi juures tund aega nagu enamikes seletustes kirjas. Siiski võtsin canneléd ahjust välja 50 minuti pärast - olid juba parajalt pruunid. Neid muide süüakse erineva küpsetusastmega, heledatest väga tumedateni välja, ma eeldan, et siis peab koogikese sisemise poole struktuur ka erinev olema. Kummutasin ahjust tulles kohe vormi teistpidi ning kõik canneléd lupsasid ilma probleemideta välja. Täna enam vormi ei määrinud võiga, eile aga küll, kuna kasutusel oli see esimest korda. Veel oli veidi tainast järel - sellest tuli välja 6 canneléd - kokku siis retseptis olevast kogusest 22 koogikest. Nüüd panin taina otse ahjust tulnud kuuma vormi ning küpsetasin 185 kraadi juures, kuna kõrgematel temperatuuridel kippusid need liiga tumedaks minema. Vaid viimasel korral ei kerkinud peale ümarat mütsikest ning koogikesed seisid ahjust välja tulles ideaalselt püsti. Maitse osas aga muudatusi ei täheldanud, kuigi tainas oli kauem seisnud ning saanud lisakoguse alkoholi. Sai selgeks, et minu ahjuga on neid parim küpsetada 185 kraadi juures 1 h. Aga põnev ettevõtmine oli, ei kahetse :)

Pasta Bolognese

Ma olen pastasõltlane; nojah, tegelikult ega mulle see paljas pasta maitse kohe sugugi - pasta teevad eriliseks ikka kastmed, millega seda süüakse. Niisiis - täna valmib järgmine pastaroog. Mul kasvab hetkel kodus pott basiilikut, mis ilutseb kööginurgas, täna võiks sealt küljest veidi lehti näpistada :) Kuna mul on ka tomateid ja hakkliha, siis tuleb sellest välja just üks mõnus Bolognese.

Vaja läheb:
250 g täisterapennet
250 grammi väherasvast hakkliha
3 suurt lihatomatit
3 spl tomatipastat
2 spl oliiviõli
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
ca 200 ml vett
suur peotäis värsket basiilikut
soola
musta pipart
1/3 muskaatpähklit
parmesani
rukolat

Pasta Bolognese valmib suhteliselt kiiresti. Oluline on jälle Bolognese kaste ning penne samaaegselt valmis saada. Võibki alustada pastale vee keema panemise ning sibulate hakkimisega üheaegselt. Kuumale pannile läheb oliiviõli ning hakkliha. Mina kasutan enamus hakklihatoitudes Rakvere delikatess-seahakkliha, kus on sees kõigest 5-7% rasva. Paki peal on ka kirjas, et tehtud vaid Eesti sigadest - see võib küll olla vaid üks turunduslik nipp toodet ostma meelitada, kuna Eesti siga ei tähenda ju automaatselt "puhast siga", kes oleks kasvatatud ilma igasuguste hormoonideta. Aga kuna Eesti kaubandusvõrgus puudub mahe-sealiha, siis tuleb sellega leppida. Ega mulle see gassikeskkonda pakendamine ka hirmsasti meeldi, kuid lahtist hakkliha müüakse liiga rasvast, halvimal juhul on sisse segatud sojajahu ning säilitus-, lõhna- ja maitseaineid.

Nii, tagasi tänase toidu juurde - pruunistan pannil kergelt hakkliha, sibula ja küüslaugu, maitsestan soola ja pipraga, lisan hakitud tomati ja tomatipasta. Lasen veidi haududa; kuna aga haududes aurustub vedelik, siis lisan vett juurde. Mõne minuti pärast lisan uhmris purustatud muskaatpählki ja hakitud basiiliku; lasen veel veidi haududa, kuni pasta on keenud al dente. Nõrutan pasta, panen kaussi ning tõstan pannilt peale Bolognese kastme. Puistan peale parmesani ning mütsiks tõstan metsikut ruccolat. Minule maitseb see toit rohke kastmega, panen vist pennet ja kastet sama koguse ning paremsani lisan ka süües veel mitu korda juurde :)