Nõgesetee

Hommikusel jooksuringil jäid metsa all silma väikesed nõgesehakatised, mille kinda sisse pistes kaasa napsasin, et neist kodus üks maitsev tee teha. Nõgeseteed on ema mulle väiksest peale joogiks pakkunud, kui "väga kasulikku" jooki. Üldiselt otsin ma nüüd kõikidele "kasulikele asjadele" täpsed seletused - mida täpselt sisaldab ning milleks hea on. Googeldades sain teada, et on olemas nii raudnõgesed kui kõrvenõgesed ning need "kasulikud" on just viimased. Sellest, et ka minu korjatud nõgesed olid kõrvenõgesed, sain kodus neid kinda sest välja urgitsedes kohe aru - mu pöial valutas tugevast kõrvetusest terve päeva.


Milleks siis nõgesetee hea on. Sain teada, et nõgesetee puhastab verd mürkainetest, korrastab ainevahetust ja on üldtugevdava toimega. Makroelementidest annab nõges rauda, mis aitab omakorda vere hemoglobiinitaset tõsta. Nõgeseteed juuakse ka erinevate sisemiste verejooksude puhul. Nõgesetee toob tagasi kadunud söögiisu (selle all küll kurta ei saa :)). Nõgese tarvitamisel tasub teada, et üle paari nädala ei tasu seda järjest juua, kuna vere normaalne hüübivus võib saada häiritud.

Keeda vesi, vala nõgestele, lase 10-15 minutit tõmmata ning nirista soovi korral tee sisse mett.

Pisikesed Pavlovad pasha kohupiimakreemiga

Eile päeval helistas sõbranna, et tuleb mulle õhtul oma lapsega külla. Läksin külmkapisisu revideerima, et mõelda välja, mida õhtul külalistele pakkuda. Leib oli just ahjus küpsemas, veisehakklihast sai üks imemaitsev Bolognese kaste (mille ma peaks ka blogisse üles panema) ning oma saatust ootasid neli munavalget, mis olid kreembrüleest üle jäänud. No ja kui vaatad munavalgetele otsa, siis mõtled ikka ju esimesena Pavlova peale - sel korral proovisin suure tordi asemel teha pisikesed, ühele inimesele magustoiduks paraja suurusega, Pavlovad.


Täidise osas olin algul nõutu, kuni silma jäi mu uus totaalne lemmik - pasha kohupiimakreem - valmistatud Tere poolt ja üllatus-üllatus, ilma säilitusaineteta, mistõttu mu käsi üldse tõuseb sellist asja ostma. Olen muidu juba üle kahe aasta söönud praktiliselt vaid ökotootjate kohupiimasid, millest minu vaieldamatu lemmik on olnud Pajumäe rosinakohupiimakreem. Olen vahel huvi pärast käinud poes ka suurtootjate erinevaid jogurteid ja kohupiimakreeme uurimas, kuid alati, kui on sees säilitusaine, jätan ma selle ostmata - tegelikult polegi minu silma midagi puhast seni jäänud. Toilas aga pakkus mu emme, kes on samasugune E-ainete lugeja nagu minagi, seda sama pasha kohupiimakreemi, mis mind juba esimese ampsuga võlus. Pasha kohupiimakreemile annavad maitset apelsini- ja virsikutükid ning apelsinikoor, kohupiim on segatud rõõsa koorega ning rasvasust on 5% - no on maitsev.

Pavlova (7 väikest):
4 munavalget
1,5 dl suhkrut
2 tl maisitärklist
3 tl valget veiniäädikat

Täidis:
Pasha kohupiimakreemi (Tere)
meelepäraseid marju ja puuvilju

Mikserda munavalged kolmes jaos suhkrut lisades tugevaks läikivaks vahuks. Sega käsitsi ja ettevaatlikult (et munavalgetest õhk välja ei läheks) vahustatud munavalgete hulka maistärklis ja veiniäädikas. Kuumuta ahi 160 kraadini. Tee munavalgetest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi peale väikesed "korvikesed" - keskelt veidi nõgusamad, et sisse mahuks hiljem ka täidis. Tõsta Pavlovad ahju ning keera kohe kuumus 110 kraadi peale (kasutasin ka pöördõhku) ning küpseta umbes 1 h 15 min. Lase Pavlovatel lahtise ahjusuuga ahjus jahtuda. Jahtunud Pavlovate peale tõsta pasha kohupiimakreemi ning kaunista meelepäraste marjade ja puuviljadega.

Väga hõrk magustoit - minu jaoks seni tehtud Pavlovatest täiesti uus lemmikkooslus - väga erilise maitsega pasha kohupiimakreem ning marjad-puuviljad selle kõige peal. Ja eriliselt lihtne valmistada ka. Kui ma õhtul oma õele sellest põnevast kooslusest rääkisin, palus ta endale ka seda head magustoitu tuua. Täna koputasingi Kaisa ukse taga kahe Pavlovaga, ühtlasi jätsime ka Anee tema juurde mängima, kuni me Reneega kinos käisime :)

Krõbedad karulaugusaiad

Panen karulauku praegu kõikvõimalikesse toitudesse. Märkimisväärne kogus C-vitamiini säilib karulaugus lehekesi just toorelt süües, küüslauguse maitsenüansi andmiseks olen aga karulauku lisanud vahel ka kuumadesse toitudesse. Eile tegin salati kõrvale ahjusaiu ning sel korral proovisin maitsevõid teha karulauguga. Samuti proovisin osa hakitud karulaugust juustuga segada ning koos saiadega ahju panna. Ahjusaiade tegemiseks on minu üks lemmikutest Vändra Leiva Nukitsamees, millele on lisaks nisujahule ka kaera, rukist ja otra ning seesami- ja päevalilleseemneid lisatud. Erinevalt enamikest teistest Vändra Leiva toodetest, mis juba teisel päeval murenevad käes, on suudetud see sepik teha täiesti korraliku konsistentsiga ja seda ilma lisaaineteta.

Vaja läheb:
Vändra Leiva Nukitsamehe saia/sepikut
karulauku
võid
juustu
meresoola

Haki karulauk peeneks, sega see kas võiga või juustuga, lisa soovi korral veidi soola. Määri maitsevõi (või puista karulauguga segatud riivjuust) saiaviiludele ning küpseta 180-kraadises ahjus krõbedaks. Krõbedad, kergelt küüslaugumekised ahjusaiad sobivad hästi salatite ja suppide kõrvale.

Karulaugust kirjutasin sel nädalal ka Bioneer.ee-s.

Lõhelasanje

Ma elan praegu kala-lainel. Sööme kordi rohkem kala kui tavaliselt - nii valget kui punast. Ja ma olen esimest korda hakanud aru saama, et nii sarnastena tunduvatel forellil ja lõhel on tegelikult maitsevahe ka sees - just viimane on kujunenud minu uueks lemmikuks - nii pastas, supis, salatis kui saial.

Eile tõin turult taas ühe lõhetüki koju, teadmata, mida ma sellega peale hakkan. Ja siis jäid kapis silma lasanjeplaadid ning mu mõte sel hetkel sündiski - lõhelasjane. Uurisin külmkapist järgi, mida veel lasnaje sisse sobitada. Purustatud tomateid, mida muidu kasutan hakklihaga lasanje sees, et tahtnud lõhega kokku panna, kuna mulle tundub tomati ja lõhe omavaheline kooslus mitte kõige meeldivam. Leidsin emme tehtud letšo, milles on peale tomatite sees kõike muud aias kasvavat - see tundus olevat leebem kui lihtsalt purustatud tomatid. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli nii vähe tomatine, et julgesin toidule siiski lisada veel veidi tomatipastat.



Vaja läheb:
4 täisterajahust lasanjeplaati
350 g lõhefileed
oliiviõli
1 porgand
jupp porrut
värsket tilli
värsket basiilikut
ca 2 cm jupp tšillipipart
2 sl kontsentreeritud tomatipastat
ca 2 dl tomati-sibula-porgandiletšot
meresoola

Bešamellaste:
1 tl võid
1 sl nisujahu
ca 2 dl piima
parmesani (nii kastmesse kui kihtide vahele)
meresoola
purustatud musta pipart

Pane lasanjeplaadid täidise ettevalmistamise ajaks vette ligunema. Tükelda lõhefilee kuubikuteks, haki porru, riivi porgand, lõika till, basiilik ja tšillipipar peenikeseks. Prae kergelt väheses oliiviõlis lõhetükid, lisa porgand, porru, sool, till, basiilik ja tšillipipar. Kalla peale letšo (mina kasutasin oma emme valmistatut) ja tomatipasta (kasutasin ökoloogilist päritolu ICA tuubis tomatipastat; ICA sarja müüb Rimi) ning lase umbes 5 minutit haududa. Valmista bešamellkaste - sulata potis või, lisa segades nisujahu ning nirista ettevaatlikult hulka piim (sega pidevalt, et kaste ei läheks tükki), lase keema tõusta, lisa parmesan, sool ja purustatud must pipar, sega, kuni kaste pakseneb.

Mina küpsetan lasanjet piklikus kõrges keeksivormis - mulle meeldib paks lasanje. Vormi põhja nirista bešamellkastet, seejärel lasanjeplaat, lõhe-aedviljasegu, riivitud parmesan, veidi bešamellkastet ning jätkuvalt samas järjekorras, kuni ettevalmistatud komponendid otsa saavad. Pealmiseks kihiks jääb lõhe-aedviljasegu ning vorm tasub katta pealt fooliumiga, et lasanje ahjus liialt ei kuivaks. Küpseta lasanjet 200-kraadises ahjus umbes 40 minutit (enne valmimist lisa soovi korral peale veel parmesani. Võta ahjust välja ja lase ca 10 min "rahuneda", siis püsivad kihid paremini koos. Serveeri koos toorsalatiga.

Karulauku, sinililli ja jänesekapsaid korjamas

Karulauguhooaeg on alanud - käisime eile Toilas olles sel aastal esimest korda karulauke korjamas. Ega metsa minnes ei teadnudki, kas karulaugud juba maa alt ninad välja pistnud on, kuna selle aasta kevad on selgelt hilisem. Esimesed leitud karulaugud olidki vaid sõrmepikkused maa seest välja ajanud helerohelised "osjakesed", kuid metsas edasi uidates leidsime päiksepaistelisematest kohtadest juba karulauke, millel olid esimesed lehed moodustunud. Iga karulaugulehe noppimisega haistis nina aina tugevamat küüslaugulõhna, mis andis vihjeid sellest, et need noored ja väikesed karulaugulehed on eriti tugevamaitselised. Ega palju neid esimesel korral korjanudki - las kasvavad veel. Suutsin veel enne metsast välja saamist ühe oksa peale astuda nii, nagu oleks astunud tagurpidi jäetud rehale - sain paraja laksu ning poripritsmetega kaetud valge jope ja näo.



Metsast tagasi, suundusime parki sinililli korjama. Ei, sinililli ma siiski toiduks ei tarvita, neid korjasime vaasi. Küll aga jäid pargis silma jänesekapsad, mida lapsest peale kevadeti näksinud olen. Mu emme ütles ikka, et kevadeti koolist tulles tuleb lillede korjamise vahepeal ka mõned jänkukapsad ja nurmenukulehed suhu pista. Kui juba jänesekapsad teele jäid, siis nosisin neid hapukaid lehekesi pargis ja korjasin kaasagi, mõttega teha salat karulaugust ja jänkukapsastest.




Värskelt korjatud karulauku hakkisin eile heeringa peale ja sõin koos kartuliga, Aneele tegin pasta peale karulaugust maitsevõid ning just hetk tagasi lõpetasin lõuna karulaugu-jänesekapsasalatiga.

Salatiks läheb tarvis:
karulaugulehti
salatilehti
jänesekapsaid
pool apelsini
4 redist
mõned maasikad
fetajuustu
extra virgin oliiviõli
purustatud musta pipart
rafineerimata roosuhkrut
sidrunimahla



Hakkisin karulaugu- ja salatilehed (salatilehed lisasin, kuna puhtalt karulaugust tuleks salat liiga küüslaugune ja vänge; noori karulaukusid võib käsitleda kui tugevaid ürte). Laotasin hakitud karulaugu, salati ja jänesekapsad kaussi, tükeldasin ka redise ja lisasin salatile. Koorisin apelsini, lõikasin sellest rattad ja need omakorda sektoriteks, lisasin salatile. Salatisse läksid ka mõned maasikad (mul olid külmutatud ja kergelt üles sulanud). Salatit täiendasin fetajuustuga, piserdasin peale oliiviõli, sidrunimahla, veidi suhkrut ja purustatud musta pipart. Sai väga vinge kevadine toit!

Kana-krevetisupp kookospiima ja krõmpsuvate suhkruhernestega

Kuigi toidust ja toitumisest kirjutamine on mu igapäevane põhitegevus, tunnen, et olen oma toidublogi veidi unarusse jätnud. Lihtsalt on hetkel mitu erinevat projekti, mis vajavad esmajoones tähelepanu ja pühendumist (varsti kirjutan ka ühe pikema töö tulemusest siin). Aga hea toit maitseb mulle endiselt ning süüa teen ma ikka. Tahtsin just eile blogis kiita märtsikuus Gruusia köögi koolitusel saadud retsepti järgi valmistatud šampinjone, mida olen kodus juba kordi ka ise teinud ja üles pildistanud, kuid Pille jõudis must ette. Ma siis neid samu seeni hetkel kordama ei hakka ning pakun täna hoopis suppi.


Kookospiima leemega supi isu tekitas mulle esmalt aprillikuu Oma Maitse; see supp mõlkus mul mitu päeva peas, kuid polnud aega kõiki koostisaineid kokku otsida (ehk käia kesklinnas Stockas ja Piprapoes). Nädalavahetusel Saaremaal hotelli restorani menüüs GOspa sugemetega Tom Kha suppi silmates, ei olnud minus kookospiima supi isu ikka raugenud ning selle ma kosutavaks lõunasöögiks võtsingi. GOspa sugemetest sain mina suppi süües aru, et omavahel oli miksitud Tom Kha Gai ja Tom Yum Goong (leemes nii vahukoor kui kookospiim, sees nii kana kui krevetid, aedviljadest suhkruherned, porgand); ei ma ei kurda, supp maitses hästi ning innustas mind koduski veel midagi samalaadset tegema. Kes mõlemast supist täpsemalt lugeda tahab, siis Juc kirjutas neist suppidest väga autentsed lood otse Taist. Lõunasöögiks söödud supi maitse tundus veidi tuttav - tundsin ära oma teravalt koorese kanasupi värviküllaste aedviljadega (selle supi tekkelugu on eelnevas lingis). Ühtlasi sain tagantjärgi teada, et see Renee kirjeldatud supp oli ka kumbki või mingi variatsioon neist kahest Tai kuulsast supist (seni polnud meist kumbki nende suppidega tutvust teinud).

Aga minu tänasest supist - mõjutused sai siis see nii kogetud maitseelamustest kui Oma Maitse kookosese krevetisupi retseptist.

Vaja läheb (3-4-le):
450 g koorimata krevette
1 broilerifilee
ca 15 cm jupp porrut
2 porgandit
värskeid suhkruherneid
pool sidrunit
1 tl tšillikastet
kookosrasva
paprikapulbrit
koriandrilehti
ingveripulbrit
800 ml krevetipuljongit (valmib krevetikestadest, mis koorides järgi jäävad)
200 ml kookospiima
tšillit
kalakastet

Koori krevetid, pane puhastatud krevetid kaussi, kalla peale tšillikaste ja riivi sidrunikoor. Pese kreveti kestad, pane külma vette, lisa soola ning keeda neist puljong (ca 30 min). Puljongi keemise ajal haki või tee köögikombaini abiga porgandist peened ribad (mul teeb köögikombaini üks nuga pikki laaste, mis ei jää nagu päris riivitud porgand). Lõika porrust pikad peened ribad. Lõika ka kanafilee ribadeks ning prae väheses kookosrasvas, lisades maitse järgi soola ja paprikapulbrit. Kui puljong keenud, kurna see läbi peene sõela. Pane potti kookosrasva, kuumuta selles peenelt hakitud porgandit ja porrut, lisa eelnevalt praetud kanafilee, puista sisse veidi ingveripulbrit ja hakitud koriandrit ning kalla peale puljong ja kookospiim. Lase supil keema tõusta, lisa suhkruherned, krevetid ja parajalt tšillit (et oleks supi sees ikka teravust tunda). Vajadusel lisa soolastust kalakastmega. Keeda vaid paar minutit, et säiliks juurviljade krõmpsuvus. Sain poest täna suuremat sorti punased tšillid, mida pidin mitu korda supile juurde lisama ning hiljem veel hakitud tšilliga supi üle puistama, et teravust tunda oleks. Heas mõttes põnev ja teistsugune supp oli. Minu imestuseks maitses supp isegi Aneele, kes kuuldes, et tegu on kookosPIIMAsupiga, keeldus algul seda isegi maitsmast, kuna ta piima ei joo ega piimasuppi ei söö. Selgituse peale, et kookospiim on nagu kookose mahl, sai esimene amps suhu ning uus maitse sobis isegi meie väiksele konservatiivile.

Eestimaine kevadesalat

Täna salatit tegema asudes avastasin, et juba aprilli algul on võimalik valmistada Eestis kasvatatud toorainest värskeid salateid. Rukolavõrsed kasvavad mul aknalaual potis (mullas), mungoad ja lutsernid idandan ka ise, värskeid rediseid ja kurke pakub turutädi. Selline kausitäis kevadist värskust annab rohkelt vitamiine ning teeb tuju rõõmsaks. Rukolavõrsed on pehmekoelisemad kui "täiskasvanud" rukola, maitselt aga ikka nagu üks hea rukola olema peab.


Kiisuga kauss reedab, et salat sai valmistatud Aneele. Endale plaanisin tomati-mozzarella salatit, kuid Anee salatit maitstes muutsin meelt ning tegin endalegi ühe portsu samasugust salatit. Salat maitseb hästi mõne tugevama toidu kõrvale, parmesani või krutoonidega täiendades aga sobib suurepäraselt ka iseseisvaks roaks.

Vaja läheb:
rukolavõrseid
värsket kurki
rediseid
mungoa idandeid
lutserni idandeid
seesamiõli
extra virgin oliiviõli
mõned tilgad ploomiäädikat
rafineerimata roosuhkrut



Lõika potist rukolavõrsed, pane kaussi. Tükelda kurk ja redis ja lisa salatisse. Lisa nii lutserni- kui mungoa idandid. Sega valmis salatikaste - seesamiõli, oliiviõli, ploomiäädikas ja rafineerimata roosuhkur. Kalla kaste salatile, sega läbi ning serveeri kohe, kuna rukolavõrsed närtsivad kiiresti. Soovi korral lisa salatile meelepärast juustu.

Pühademunad ja kohupiimavorm

Kuigi ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kõige olulisemad pühad aastas, pole meie peres seda püha kunagi rangelt traditsioone järgides peetud. Tõsi - mune oleme värvinud alati ning ka kohupiimatoidud on sel ajal au sees, kuid need on pigem ülestõusmispühade helgem ja mängulisem pool kui usulistel kaalutlustel toimingud. Rahvasuus kutsutakse ülestõusmispühi ka kevadpühadeks ning just kevade kui looduse ülestõusmisega ka mina neid pühi seostanud olen. Kevadpühadel oleme alati tuppa toonud pajuurvad ning korjanud tärkavast loodusest munade värvimiseks põnevaid leide. Väga ilusaid mune saab sinililleõitega värvides - munadele jääb nii sinakas värv kui lille kuju. Sel aastal on aga lillede õidepuhkemine karmi talve tõttu raskendatud, mistõttu kevadlillede imetlemise asemel tulid selle aasta lihavõtted pidevast vihmasajust halli, märja ja sombuse ilmaga. Munade värvimiseks ei leidnud õuest muud, kui igihaljaid kadakaoksi (mõistagi Noarootsist), mida varem veel selleks otstarbeks katsetanud polnud.


Sel aastal värvisime pruune kanamune, vahenditeks looduslikud materjalid nagu sibulakoored, tangud, riisiterad, kadakaoksad, pajuurvad ja kurgikoored. Vägesid juhatas Anee, kes oli sel nädalal lasteaias juba ühe munade värvimise läbi teinud ning pidas end õigustatult selle ala spetsialistiks.

Minu plaan oli valmistada midagi maitsvat kohupiimast ja siis meenus mulle üks kohupiimavorm, mida Renee mõned kuud tagasi omaalgatuslikult küpsetas ning sellega ka meie külalisi kostitas. Uurisin retsepti päritolu - pidi googeldades kohe esilehe algul tulema - lähemalt uurides selgus, et retsept on Toidutarest. Ma ise pole nõukogudeaja (magus)toitude suur austaja, ega kipu neid seetõttu ka valmistama, kuid kohupiimavormist on mul vaid head mälestused. Samuti oli meeles, et Renee tehtud kohupiimavorm oli päris maitsev. Seega võtsingi ette selle sama Toidutare (algselt Targu Talita) retsepti ning asusin kohupiimavormi valmistama.

Kohupiimavorm:
4 sl (80 g) võid
2 sl nisujahu
3 dl piima

400 g kohupiima (ricotta)
3 muna
1 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 dl rosinaid

Sulata potis või, lisa pidevalt vispeldades nisujahu, kalla hulka piim, sega ühtlaseks ning lase nõrgal kuumusel paar minutit segul pakseneda. Jahuta segu veidi maha. Vahusta munakollased suhkruga, lisa vaniljesuhkur, kohupiim, rosinad ja soe piimakaste. Vahusta munavalged ning vala need ettevaatlikult segades tainasse. Kuumuta ahi 185-kraadini, määri koogivorm võiga, puista üle mannaga ning kalla tainas vormi. Küpseta kohupiimavormi 30-35 minutit.

Ma poleks arvanud, et kohupiimavormi tegemine nii ajamahukas on - kolm erinevat nõud, kus taina koostisosi vahustada-segada ning lõpuks kogu segaduse likvideerimine. Kohupiimavorm jäi mõnusalt kohev ning maitses enim just leigena; mina vähendaksin retseptis veidi suhkru kogust.

Sefiiritort

Sefiiritort - see ei saa jätta kedagi neutraalseks - seda kas armastatakse või vihatakse. Mina kuulun nende viimaste hulka… Renee kuulub aga sefiiritordi austajate hulka. Umbes kuu aega tagasi koos poes käies jäi Reneele silma üks sefiiritort, mida ta ka osta tahtis. Mina loomulikult lasin kuuldavale oma väga hukkamõistva "EI", arvestades, et ta sööb sealt ühe tüki ja hiljem lendab kogu tort prügikasti (toidu äraviskamine mulle kohe üldse ei meeldi), teine külg on aga selles peituv E-ainete jada. Just sellest viimasest argumendist lähtuvalt olemegi me (või siis mina) kõik poetordid-koogid välistanud ning kui kellelgi millegi isu tekib, luban ma alati seda ise kodus puhtast toorainest järgi teha. Kui aga juttu oli sefiiritordist, siis ei saanud ma ju öelda, et ma selle ise järgi teen, see tundus ilmvõimatu kokakunsti šedööver, millega ma hakkama ei saa ning teisest küljest on raske teha asja, mida ise pärast süüa ei taha. Mäletan aga, et tegelikult tuli mulle just sel hetkel pähe mõte, et kui ikkagi prooviks - kohe ma aga seda välja ei öelnud, mõtlesin Reneed tema sünnipäeval enda tehtud sefiiritordiga üllatada.

Renee sünnipäeva hommikul polnud ma sefiiri osas palju targem, aga plaan oli mul jätkuvalt õhtuks sefiiritort välja võluda. Olin küll varem nami-namist ja Toidutarest sefiiri kohta uurinud ja selle koostisest aimu saanud, kuid ühtegi konkreetset tordi retsepti ma ei leidnud. Ausalt öeldes ma ei teadnudki, mis sefiiritordi sees peitub. Helistasin emale ja rääkisin oma plaanist sefiiritort küpsetada. Ta pidas mind hulluks ja arvas, et ma peaksin tordi ikka Selverist tooma. Korraks jäin isegi mõttesse, aga poest ostetud tordil pole ju hinge ja ma ei saa sellist kingitust teha. Jäin ikka endale kindlaks ja uurisin edasi. Sain ema käest siiski teada, et sees on biskviit ja vahel hapu moos.

Järgmisena tuli kõne Renee emalt, kes uuris meie sünnipäevaplaane. Rääkisin tallegi sefiiritordist ja oma nõutuolekust selle valmistamise osas. Temal aga oli kohe käepärast üks väljaprinditud sefiiritordi retsept (nii igaks juhuks), mille pealt ta hakkas ette lugema, mis ja kuidas. Viitsimata pikka juttu käsitsi kirjutada, küsisin, kust see pärit on. Renee ema külastab põhiliselt Toidutare, seega arvasime selle sealt pärit olevat. Ei suutnud me kumbki leida. Siis aga tuli tal meelde, et retsept on hoopis Perenaine.ee lehelt ning sealt see kohe otsinguga välja tuligi. Tort nägi uhke välja ning selle ma endale ühtlasi aluseks võtsin.

Vaja läheb:
Biskviit:
6 muna
6 sl rafineerimata roosuhkrut
6 sl nisujahu
1 tl küpsetsupulbrit

Tordi vahele:
2 dl haput pohlamoosi
pohlasiirupit (immutamiseks)

2 dl vahukoort
ca 200 g Pajumäe kohupiimakreemi
1 sl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
ca 3 sl rummi

Sefiir:
1/4 klaasi pohlasiirupit (hapu)
300 g rafineerimata roosuhkrut
3 munavalget
2 lehte želatiini

Kaunistuseks:
roosinuppe

Biskviittaina valmistasin järgiproovitud töötava retsepti järgi, mille sain vanaemalt. Võtsin munad varem toatemperatuurile, seejärel vahustasin munavalge ja -kollase koos. Lisasin vahustamise ajal kolmes järgus suhkru. Õnneks ei pidanud enam 20 minutit järjest käsimiksrit hoidma, vahepeal on mu koju tekkinud üks väärt masin :) Kuumutasin ahju 175- kraadini. Kui munad said korralikult vahule, segasin käsitsi tainasse küpsetuspulbriga segatud nisujahu (väga ettevaatlikult, tainast ei tohi koppida, muid vajub muna alla). Kallasin taina lahtikäivasse koogivormi (alla panin küpsetuspaberi) ning küpsetasin biskviiti umbes pool tundi. Lasin biskviidil jahtuda.

Jahtunud biskviidi lõikasin kolmeks rattaks. Ühtegi moosi ega mahla ma varem ei muretsenud - tort kujunes ja sai oma maitsed töö käigus. Külmkapi tagumisest nurgast leidsin moosipurgi, mis näilisel vaatlusel tundus olevat pohlamoos. Maitsesin, oligi väga vähese suhkruga pohlamoos - just sellist mul vaja oligi (tõenäoliselt vanaemalt saadud). Samast leidsin ka väikese pudelikese punast mahla, mille ma arvasin olevat punase sõstra mahl (jällegi pärineb vist vanaemalt - mina neid teinud pole). Maitsesin - ka see oli tehtud hoopis pohladest, samuti hapu - no täiesti vajalik komplekt koos (mahla läheb tarvis sefiiri tegemiseks). Kallasin taldriku peale veidi seda sama pohlasiirupit ning immutasin selles kahte biskviidipõhja, mille vahele läheb pohlamoos (mõlemat biskviiti siis vaid ühelt poolelt). Määrisin ühele kihile paksult moosi ning panin järgmise kihi biskviiti peale (nii, et moos jäi kahe immutatud kihi vahele).

Järgmiseks kihiks tuli vahukoore-kohupiima segu. Vahustasin vahukoore vähese suhkruga ning segasin selle Pajumäe kohupiimakreemiga, lisasin ka vaniljesuhkrut ning Renee rõõmuks veidi rummi. Määrisin kreemi järgmiseks kihiks ning tõstsin viimase biskviidi peale. Kõige peale ning külgedele tuleb peagi sefiir.

Sefiiri retsepti vaadates kohkusin ma muidugi selles sisalduvat suhkru kogust nähes - 300 g suhkrut kolme munavalge kohta - kohutav! Aga ei julgenud ka omaloomingut kasutama hakata ja panin siis raske südamega potti mulisema hiiglasliku koguse suhkrut ja pohlasiirupi. Lasin madalal kuumusel podiseda ühtlaseks siirupiks (ca 20 min). Kuna siirup oli pohladest tulipunane, siis hakkasin mõtlema, et munavalgete hulka segades peaks sellest moodustuma beebiroosa pilvetaoline pehme mass - no kas selline on siis 30-aastasele mehele sobilik sünnipäevatort :) Siirupi valmimise lõpus vahustasin munavalged tugevaks vahuks. Kuigi Perenaine.ee lehel oleval sefiiritordil poldud kasutatud želatiini, olin ma seda siiski mõnes sefiiri retseptis näinud. Olin ka lugenud kommenetaare, et sefiir võib tordi peal laiali valguda - seega otsustasin panna sefiiri sisse ka väikese koguse želatiini. Niisutasin želatiinilehti mõned minutid vees ning kallasin kuuma suhkrusiirupi hulka, kus need lahustusid. Kui munad vahul, hakkasin nende hulka niristama kuuma suhkrusiirupit, samal ajal töötas mikser edasi madalatel pööretel. Täiesti uskumatu, aga tugevalt punane siirup ei muutnudki munavalgeid roosaks! Kui ühtlane mass saavutatud, lasin sellel ca 5 minutit jahtuda ning hakkasin tordipritsi abiga tordile niristama. Sefiir oli üsna vedel, kuid õnneks päris maha ei tilkunud tordi külgedelt, kuid kindlaid kujusid oli raske vormida. Tort oli asetatud jalaga torialusele, muidu oleks külgi päris keeruline kaunistada. Kuna tordi kaunistamisel tahtis ka Anee abiks olla, siis ühise töö tulemusena olid meie mõlema käed ja juuksed parajalt sefiiriga kleepuvad. Mõtlesin, mida tordile kaunistuseks panna - värskeid marju märtsi lõpus pole (tõsi, poest saab aastaringselt ka värskeid maasikaid, aga need pole praegu söödavad), külmutatud marju ei julgenud panna, kuna sulades tekitavad need enda ümber vedelikku. Kapi sisu uurides leidsin mingid šokolaadijubinad, kuid need polnud nagu ka päris õiged. Lõpuks jäid tee riiulilt silma roosinupud - need tundusid mulle selle koogiga harmoneeruvat. Torkasin roosinuppe tordi peale suvalise kogus, lugemata, mitu neid on. Jätsin tordi ööseks (tegelikult isegi terveks ööpäevaks) külmkappi imenduma ja sefiiri tahenema.

Sünnipäevale saabus enneolematult suur hulk inimesi - kokku oli meid 17. Pole mina varem oma kodus pidanud võõrustama nii palju inimesi ja valmistama nii palju süüa. Kartused sööklakokaks muutuda (mäletad Mari-Liis, ma Sinu blogi kommentarides kirjutasin kartusest suurt hulka inimesi toita) olid asjatud - sain ikka toitu loominguliselt suhtuda, aga välja sain köögist sellegipoolest alles kell 3.30 öösel :) Peole tulnud külalised tundsid kohe huvi tordikaunistuste arvu vastu - lugesime siis mitu korda kokku ja ikka saime 29 nuppu. Aga Renee sai ju 30! See oli juhus, ma üldse ei mõelnud, et kaunistused peaksid kuidagi tähenduslikud olema (korraks käis isegi peast läbi mingi 30-motiiv sinna vormida, aga järele mõeldes tundus see nõme; rääkimata Anee plaanist teha issile iPhone kujutisega tort :))Tõe huvides panin enne tordi lahtilõikamist ühe roosinupu siiski juurde. Kuigi ma pole sefiiritordi sõber, maitsesin loomulikult ise ka seda kaua ja armastusega valmistatud torti. Minule valmistas tort üllatuse, vähemalt ühte ampsu võttes ei hakanud see mulle vastu, oli isegi päris hea. Samas - tervet tükki ära süüa ei suudaks. Külalised jagunesid siis kas sefiiri- või toorjuustutordi sõpradeks (olin turvalisuse mõttes valmistanud ka toorjuustutordi, et mitte kõiki inimesi ära ehmatada). 4-aastased tüdrukud pidasid seda torti aga ülimalt uhkeks ning keerlesid kannatamatult tordi ümber, ise juba näpuga sefiiri maitstes. Renee oli tordist kõige rohkem vaimustuses - see oligi minu jaoks oluline.

Kui ma enne arvasin, et mul puuduvad igasugused kondiitri ambitsioonid, siis nägin seda torti tehes, et suure tahtmise korral võin hakkama saada ja ka protsess võib nauditav olla. Ja veel - mul pole enam kartust suurte inimhulkade toitlustamisel. Juba järgmisel päeval võõrustasime sugulasi ning 11-le inimesele (võrreldes eelmise päevaga tundus seda vähe) pühapäevane brunch korraldada polnud mingi probleem.

Gruusia pommuhautis Adžapsandali

Eelmisel nädalal sai käidud Pille korraldatud Gruusia köögi koolitusel, mis on väga hea võimalus erinevate maailma köökidega tutvumiseks. Üheskoos valmistatud toitude seast valisin ka sel korral välja oma lemmikud - väga maitseküllane ja põnev oli aedviljaroog Adžapsandali ning kustumatu jälje jättis ka tavapäratute maitseainetega maitsestatud seenekaste. Eilsel sombusel õhtul mõtlesin ka oma perele tutvustada Gruusia köögi värvikaid maitseid - kuum pommuhautis pimedal õhtupoolikul tundus igati asjakohane. Kahjuks on pommuhautis selle kategooria toit, mille maitseelamusi pildi abiga on väga raske edasi anda - seega tuleb ikka ise järgi proovida :)

Vaja läheb (2-3-le):
1,5 väikest baklažaani ehk pommut
2 väikest kartulit
1 sl oliiviõli
1 sibul
1 roheline paprika
3 küüslaguküünt
250 g tomatipüreed
0,5 tl meresoola
0,5 tl rafineerimata roosuhkrut
2 sl värsket tilli
2 sl värsket koriandrit
2 sl värsket peterselli
2 sl värsket basiilikut
0,5 tl paprikapulbrit
lusikaotsaga Cayenne'i pipart
purustatud musta pipart

Tee pommule kahvliga mõned augud sisse ning küpseta 200-kraadises ahjus 45 minutit. Lase jahtuda, koori ning lõika pommu suurteks kuubikuteks.
Koori kartulid ning keeda soolaga maitsestatud vees pehmeks. Lase jahtuda ja lõika suurteks kuubikuteks.
Kuumuta potis õli, lisa hakitud sibul ja jämedalt tükeldatud paprika ning hauta umbes 7-8 minutit, kuni sibul hakkab pehmenema. Lisa küüslauk ning kuumuta veel paar minutit. Lisa potti ka tomatipüree, sool ja suhkur ning kuumuta umbes 10 minutit, kuni tomatikaste pakseneb.
Viimasena lisa roale pommu- ja kartulikuubikud, seejärel hakitud maitseroheline, paprikapulber, Cayenne- ja must pipar. Sega läbi ning lase veel 5 minutit haududa.
Õpetuses on kirjas, et roog serveeritakse toatemperatuuril, meie sõime aga kuumalt. Mulle lihtsalt tunduvad sellised hautised kuumana maitsvamad.

Meie Reneega nautisime toitu väga, kuid Anee jaoks oli toit taas liiga "vänge" nagu ta ütleb - vajas ikka mitu klaasi keefiri vänguse neutraliseerimiseks. Ma ikka mõtlen vahel tagasi sellele Gruusia õhtule Toiduakadeemias ja imestan, kuidas Pille aastane tütar nokkis taldrikult silmagi pilgutamata erinevaid tugevamaitselisi palakesi :)

Brüleekreemitort

Hästi tehtud Crème brûlée on üks imelisemaid magustoite. Juhtusin väljas süües saama taas ühte ebaõnnestunud brüleekreemi, mis omakorda ärgitas mind kodus oma järgiproovitud retsepti järgi valmistama seda õiget. Proovisin sel korral brüleekreemile alla teha mandlitest põhja, muutes sellega magustoidu tordiks, mida saab lõigata ja viiludena serveerida. Et torti hõlpsasti kätte saada, valmistasin selle lahtikäivas koogivormis.

Põhi:
100 g purustatud mandleid
0,5 dl nisujahu
30 g rafineerimata roosuhkrut
1 munavalge

Täidis:
480 ml 35%-st rõõska koort
pool vaniljekauna
60 g rafineerimata roosuhkrut
4 munakollast

Peale:
metsmaasikaid
rafineerimata roosuhkrut

Esmalt valmista tordi täidis - kuumuta rõõsk koor peaaegu keemiseni, leota selles poolekslõigatud vaniljekauna ning kaabi noaga seemned vahukoore sisse. Sega munakollased suhkruga ning hakka läbi sõela munakollaste sisse niristama kuuma koort (algul väike kogus, et munakollased ei tõmbuks kuumast tükki). Valmista tordipõhi - purusta mandlid (jäta erineva suurusega tükid), sega need nisujahu ja suhkruga ning kalla hulka kergelt lahtiklopitud munavalge. Sega saadud mass läbi ning laota 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Küpseta tordipõhja 200-kraadises ahjus ca 8 minutit. Kalla eelküpsenud tordipõhjale munakollase-kooresegu ning küpseta 160-kraadises ahjus umbes 40 minutit. Ca 10 min enne valmimist puista tordile peale metsmaasikad - siis on kreem juba nii tugev, et maasikad ei lange põhja. Mina vooderdasin lahtikäiva koogivormi küpsetuspaberiga, et tort oleks kergemini vormist eemaldatav.
Jahuta tort maha. Lõika tort tükkideks, puista iga torditüki pealmisele kihile suhkrut ning karamellista leeklambiga suhkur krõmpsuvaks brüleekihiks.

Saage tuttavaks - minu head sõbrad brokoli ja parmesan

Ma päris seda ei julgeks väita, et parmesan teeb kõik toidud heaks, aga mulle tundub, et ikka väga palju toite saab palju maitsvamaks, kui neile parmesani lisada. Jah, pean tunnistama, et ma olen täielik paremsani-sõltlane, ma sööks seda juustu vist iga päev ja puistaks enamus toitude peale. Ma saan elada ilma šokolaadita aga ei saa elada ilma parmesanita. Mulle tundub, et mu laps käib ka juba samadel radadel (hiljuti mainis, et lasteaias polnudki peedi peal parmesani …). Minu uus lemmiktoit pärineb ka tegelikult Anee menüüst ning me oleme seda viimase kuu aja jooksul ei-tea-mitu korda juba söönud.

Kuigi ei mina ega Anee pole seni olnud eriti suured brokoli fännid, siis järsku muutus kõik - ma ei tea, kas see on tingitud eriti maitsvatest mahebrokolitest või ikka sellest va parmesanist, millega kõik toidud maitsvaks saab muuta, aga just need kaks koos hakkasid meile maitsema eriti hästi, tibake soola ka lisaks. Tegin ühel päeval Aneele aurutatud brokolit (vaid ca 4-5 min aurupotis, et jääks krõmpsuv) ning puistasin peale veidi paremeani, et ta paremini sööks. Kui muidu näksib ta brokolit pikkade hammastega ning enamus jääb siiski järgi, siis sel päeval kadus taldrikult kogu brokoli ning palus veel juurdegi. Tegin siis juurde ja maitsesin ise ka, mis ime söök see täna välja tuli. Krõmpsuv brokoli ning soolane parmesan üheskoos maitsesid vapustavalt hästi. Nii ma neid brokoleid nüüd iga nädal koju toon.

Vürtsikad lambaliha-kõrvitsapätsikesed

Vürtsikad lambaliha-kõrvitsapätsikesed valmisid juhuse tahtel - retsept sündis töö käigus kodus leiduvatest komponentidest. Päris kotlette teha ei tahtnud; liha hulka segasin mahlasust ja värskust andma paraja portsu riivitud kõrvitsat, lambaliha maitsestasin tugevate vürtsidega. Pannil praadimise asemel küpsetasin neid ahjus.

Vaja läheb:
400 g lambahakkliha
175 g kõrvitsat
1 sibul
2 küüslauguküünt
meresoola
purustatud musta pipart
1/3 muskaatpähklit
1/2 tl roseepipra terasid
1/2 tl tšillihelbeid
värsket tüümiani
värsket münti
1 muna
riivsaia
oliiviõli

Riivi kõrvits jämeda riiviga, haki sibul ja küüslauk. Näpi tüümiani- ja mündiokstelt lehekesi ning puista need lambahakkliha hulka. Sega lambahakkliha hulka ka kõrvits, sibul, küüslauk, meresool ning purustatud must pipar. Purusta uhmris ka muskaatpähkel ja roseepipra terad ning kalla hakklihasegu hulka, samuti lisa julguse järgi tšillihelbeid (või värsket tšillit). Sega tainasse 1 muna ning töötle tainast segades veel mõni minut. Tee hakklihasegust pätsikesed, veereta neid riivsaia sees, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning piserda igaühele peale veidi oliiviõli. Küpseta pätsikesi 200-kraadises ahjus kuni need muutuvad parajalt pruuniks (ca 20 min). Maitsevad hästi koos toorsalatiga.

Astelpajujahu ja -marjadega tartaletid

Kevadine päike mõjub ikka kõvasti - ei ole ma enam erilisel küpsetamislainel. Kui varem oli rida kooke ja torte, mis ootasid mu mõtteis küpsetamisjärjekorda, siis nüüd on pea tühi. Ei tea enam midagi, mis isutaks. Kuigi ma olen pärast pikka pausi taasavastanud šokolaadi (lemmikud on võimalikult suure kakaosisaldusega mõrušokolaadid, millel veidi apelsiniõli, piparmünti vms sees on; Eestis on kahjuks väga nigel valik selle kategooria häid šokolaade), siis šokolaadikooke veel ikka küpsetama ei kipu.


Komistasin sahtlis tartaletivormide otsa ning mõtlesin need kasutusse võtta. Mõtteis koorus tartalettide sisse mingi magushapu täidis. Tartalettide tainas kasutasin speltanisu jahu ning Taarapõllu talu astelpajujahu.
Speltanisu on kiudainerikas veidi pähklimaitseline teravili, mida organism omastab kergemini kui tavalist nisujahu. Märkimist väärib ka fakt, et speltanisu teras jaotuvad toitained ühtlasemalt, seetõttu sisaldab ka speltanisust lihtjahu piisaval hulgal vitamiine ja mineraale. Spaltanisu kleepvalgu omadused on kehvemad kui nisujahul, mistõttu sobib see eelkõige kerkimist mittenõudvatesse küpsetistesse - tartaletitainasse sobib spelta seega suurepäraselt.

Kui juba astelpajujahu tainasse läks, mõtlesin sama joont ka täidises jätkata - tartalettide sisse läksid hapud astelpajumarjad, millele andis magusust valge šokolaad. Osad tartaletid tegin metsmaasikatäidisega - neid korjas suvel Renee ema Aneele talvel nosimiseks.

Tainas (20 tk):
2,5 dl speltanisu jahu
1 dl Taarapõllu talu astelpajujahu
100 g võid
1 muna
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut

Täidis:
2 munakollast
7 sl hapukoort
2 sl rafineerimata roosuhkrut
2 tl vaniljesuhkrut
ca 0,5 dl 10% rõõska koort
valget šokolaadi
astelpajumarju või metsmaasikaid



Esmalt valmista tainas - haki külm või ja suhkur peenikeseks, lisa spelta- ja astelpajujahu ning sega viimasena tainasse muna. Mulju tainas käte vahel ühtlaseks ning aseta pooleks tunniks külmkappi. Võta külmas seisnud tainast tükikesed ning mulju iga tartaletivormi põhja ja äärtesse õhuke kiht tainast; vormid määri seest võiga, et hiljem tatraletti lihtsam kätte saada oleks. Eelküpseta tartaletipõhju 200-kraadises ahjus umbes 8 minutit. Sega munakollane suhkruga, lisa hulka hapukoor, vaniljesuhkur ning rõõsk koor. Pane iga tartaleti sisse marju (mina panin osadesse vormidesse metsmaasikad, osadesse astelpajud), vala peale koore-munasegu ning aseta igasse vormi 1 ruuduke valget šokolaadi. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 15 minutit.
Mõlemad tartaletid olid väga maitsvad - astelpaju nii põhjas kui täidises harmoneerus hästi, samuti üllatasid metsmaasikad, mille maitse tartalettide sees oli nii selgelt äratuntav.

Mozzarella, tomat ja basiilik… oodates kevadet

Vaatamata sellele, et maad katab igilumi ning isegi meie rõdul olev jõulukuusk ei tõota veel lähimate nädalate jooksul lumehangest välja sulada, on märtsikuised tuppatungivad päikesekiired juba nii soojad, et panevad mind kapist välja ostima õhukese suvekleidi, muudava isusid ning ajavad jooma kannude viisi vett. Kuigi tegelikku kevade algust tuleb veel mõnda aega oodata, elan mina psühholoogiliselt juba kevades. Kevadeti toituks ma vaid salatitest - küll on need värskusest pakatavad ja maitsvad.


Kevadesalat:
punt rukolat
punt basiilikut
lutserni idandeid
2-3 tomatit
100 g mozzarellat
teralist või helbelist soola
purustatud musta pipart
sidrunimahla
extra virgin oliiviõli

Laota kaussi rukolavarred, lõika tomatid sektoriteks ning lao salatile. Rebi salatisse ka basiilikulehti, puista lutserni idandeid ning tükelda mozzarella. Nirista salatile veidi (tõesti vaid õige natuke) oliivõli ning sidrunimahla, purusta peale musta pipart ning puista peale kvaliteetset teralist soola või soolahelbeid (mina kasutasin Machu Picchu soola). Jämedateraline sool ei imendu koheselt salatikomponentidesse, selline sool ei muuda salatit ühtlaselt soolaseks vaid sulab põnevat maitsenüanssi andes suus (sarnane tunne nagu soolaga mõrusokolaadi süües).