Teisipäev, 28. juuli 2009

Crème brûlée (brüleekreem)

Crème brûlée (brüleekreem) on üks imeline Prantsuse magustoit, mida ma aeg-ajalt väljas süües ikka proovin. Olen seda varem ühe korra ka kodus teinud, kuid tulemus ei rahuldanud mind - kuna mul gaasipõletit polnud, proovisin glasuuri teha esmalt ülikuumas ahjus grillifunktsiooniga, kuid nii ajasin ma brüleekreemi enda ka keema. Proovisin siis suhkru potis sulatada ja siis brüleekreemile peale valada - nii aga muutus pealmine kiht liiga kõvaks ning liiga kukekommiks. Ei tea kust see crème brûlée mulle jälle mõtetesse tuli, aga seekord võtsin asja tõsiselt ette - tõin poest gaasipõleti ning väiksemad vormid, seejärel vaatasin youtube'st ühe koolitatud koka video crème brûlée valmistamisest ning asusin ise asja juurde.
Väike vaheseik ka gaasipõletiga. Renee oli korraks linna läinud, meie Aneega olime kahekesi kodus. Mul oli huvi gaasipõleti töölehakkamise suhtes nii suur, et üritasin väikest gaasiballooni selle külge ise ühendada - järgnes esimene ehmatus ning tuba oli gaasihaisu täis, balloon jäi ka sisisema. Anee karjus, et ma haisu minema ajaks, mina üritasin telefonitsi Reneed kätte saada, ise hirmunud, et lasen kodu ka nüüd õhku. Viisin gaasiballooni (see on umbes 12 cm pikkune) igaks juhuks rõdule, ei mina seda gaasi usalda. Kurtsin Reneele, et gaas läks mu käte peale ja terve tuba on haisu täis, Renee soovitas mul rõdule minna ja tugevamini ballooni vastu gaasipõletit suruda - sellele järgnes jällegi ilge hais ning ka pool ballooni oli järsku gaasist tühi. Kirusin, et oleme vist vale ballooni ostnud ning nende otsad ei ühildu, nüüd raiskasin veel pool gaasi ka ära, millega ma pärast suhkrut põletan... Kui Renee koju jõudis, vaatas ta ise asja üle - tema sai kohe sellele pihta - gaasipõleti allpool, balloon ülevalpool tuligi gaas gaasipõleti käepideme sisse lasta, mina aga mõtlesin, et see balloon peab selle põleti külge kuidagi kinni jääma... Ja see enne arvatavalt haihtunud gaas - see läks ikka gaasipõleti sisse :)


Vaja läheb (2 väikest ja 6 suurt vormi):
4 munakollast
480 ml vahukoort
60 g rafineerimata roosuhkrut
pool vaniljekauna
peale: 7-8 tl rafineerimata roosuhkrut

Tegin brüleekreemi õpetuse järgi. Kloppisin munakollased suhkruga kergelt vahule. Valasin vahukoore potti, samuti panin vahukoore sisse poolitatud vaniljekauna, mille seest kaapisin välja seemned (need läksid samuti potti), kuumutasin, kuid ei lasknud keema. Soovitan kasutada ehtsat vaniljekauna mitte vanillisuhkrut ega vanilliessentsi, maitsevahe on tuntav. Lisasin vahustatud munakollastele läbi peene sõela algul veidi kuumutatud vahukoort ning kloppisin vispliga edasi; nii soojendasin munakollased koorega, et need tükki ei läheks. Lõpuks valasin läbi sõela sisse ka ülejäänud vahukoore ning segasin vedeliku ühtlaseks. Valasin saadud segu crème brûlée vormidesse, kasutasin kahte eri liiki vorme - ühed olid umbes 1 cm kõrgused, teised mitu cm kõrgemad. Madalamad vormid panin peaaegu ääreni täis, kõrgematesse vormidesse panin umbes 2,5 cm vedelikku. Crème brûlée vormid tõstsin klaasist ahjuvormi; kuna vormid olid eri kõrgused, siis panin need ka eraldi ahjuvormidesse ning täitsin ahjuvormid kuuma veega nii, et crème brûlée vormid oli poolenisti sees. Pealt katsin mõlemad vormid fooliumiga, et sisu ei pruunistuks. Vormid tuli ahju panna 160 kraadiga ning küpsetada seni, kuni vedel mass muutub võdisevaks, kuid enam mitte vedelalt loksuvaks massiks. Madalate vormidega võttis selle seisundi saavutamine aega 25 minutit, kõrgematega 45 minutit. Lasin vormidel toasoojuses jahtuda ning tõstsin siis külmkappi, kuhu need võiks jääda vähemalt 4 tunniks aga sobib ka üleöö säilitamine.
Kuna läksime juba teist õhtut naabrite juurde terrassile õhtust sööma, siis võtsin crème brûléed täna magustoiduks kaasa. Viimase lihvi andsime neile õues - puistasin igale brüleekreemile peale suhkrut ning Renee andis gaasipõletiga tuld, kuni suhkur muutus veidi mullitavaks ning seejärel tahenes krõmpsuvaks karamellikihiks. Serveerisin crème brûlée murakate, vaarikate ja mustikatega. Mmm, milline maitse, mulle tundub, et ma suutsin ise valmistada parima brüleekreemi, mida ma kunagi söönud olen. Ka sooja ja külma tasakaal oli õigesti paigas, pealmine kiht soe, brüleekreem ise külm (olen saanud nii liiga soojasid kui täiesti jääkülmasid variante) ning marjad sobisid selle hõrgu maiusega kokku ideaalselt. Uskumatu, mida head saab nii vähestest komponentidest teha! Läheb kindlasti peagi kordamisele.

8 kommentaari:

  1. Väga ilus brüleekreem, Aet! See on ka üks minu lemmik-magustoite, vägaväga kohe maitseb. Aga jah, sisu ja krõbe kate peavad need "õiged" olema. Olen saanud ka munaputru kukekommiga:)
    Naised ja gaasipõleti :D:D

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Mari-Liis. Tõesti hea magustoit see; tundub, et "õige" sisu ja kattega brüleekreem maitseb päris paljudele. Ma suutsin isegi naabrimehe seda sööma meelitada, kes lihtsalt mitte kunagi ei söö ÜHTEGI magustoitu.

    VastaKustuta
  3. Brüleekreem on meilgi kõrges hinnas, aga mind nende tegemise juurde ei lasta, selleks on Kristjan (ta on ka nt Nami-Nami foorumis sel teemal pikemalt kirjutanud). Kusjuures mina tellin ka väljas meelega brüleekreemi, et saaks hinnata koha üldist taset (sama siin - põhi peab olema jahe, brüleekiht kuum ja mitte liiga paks jne jne).

    VastaKustuta
  4. Aitäh, Pille, foorumivihje eest, lugesin nüüd tagantjärgi selle läbi, tundub, et olen õigel teel. Ühtlasi leidsin Sinu püstitatud Pavlova-teemalise foorumipostituse, mille ma ka kindlasti hoolikalt läbi loen - Pavlova on mul järgmiste munavagetega kindlasti plaanis ära teha; tänuväärt nippe on seal kirja pandud omajagu.

    P.S. Mõned nädalad tagasi rääkis minu vanaema, et käis oma klassiõel Tallinnas külas, ning tema pakkus oma minia valmistaud suurepärast kooki, kes ühtlasi pidavat ka toidublogi. Infokillukestest (mees-Kristjan, 5-kuune tütar ja nami-nami ) panin kokku, et see oli Sinu valmistatud kook :)

    VastaKustuta
  5. Värsked kogemused Riiast hotellist Albert - tuli õhtul magusaisu, menüü juures mõtlesin kaua ja siis otsustasime just Crème brûlée kasuks. Kuigi asi oli tehtud korralikult ehtsa vaniljekaunaga, siis pealmine suhkrukiht oli nii kukekomm, et tuli tahtmine küsida, kas meisel ja haamer ka kuskil pakkuda on. Minust jäigi see pealmine kilp söömata, sest seda ei saanud katki. Kreem ise oli sips liiga soe, kuid maitse päris mõnus. Siiski kahetsesime mõlemad, et hoopis vaniljejäätisega kaneeli-õuna-struudlit ei võtnud.
    Latte sai aga see-eest maksimumpunktid :)

    VastaKustuta
  6. Liisu, tee ise brüleekreemi :) Tõsi gaasipõletit on tarvis ja selleks, et seda soetada tasuks, peaks ikka tõeline brüleekreemi fänn olema. Mina olen igatahes. Ma iga kord väljas süües mõtlen, kas tasub brüleekreemi tellida… Kuna ma suudan kodus juba nii kindla peale head brüleekreemi valmistada, siis ei taha mujal pettuda. Vahel ikka, kui magustoidu alt muud valida pole (ma šokolaadikooke eriti ei armasta), võtan oma lemmikmagustoidu. Eelmisel nädalal Dominici restoranis Tallinnas sain ülimalt head brüleekreemi, sel nädalavahetusel sõin Toila Spa Mio Mare restoranis samuti oma lemmikmaiust aga see kreemi osa oli ikka väga vale ja munane. Kui ise ei tee, siis ongi alati loterii, millist brüleekreemi saad :)

    VastaKustuta
  7. Kõigepealt head uut aastat Teie perele ! Soovin palju uusi ideid ja katsetusi, mida oleks aega ka teistele blogi fännidele jagada.
    Loen praegu mulle jõuludeks kingitud kokaraamatut "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat" (Kokaraamatute lugemine on üks minu hobidest) ja kuna jõuludeks kinkis jõuluvana ka ilusad väikesed küpsetusvormid, siis tahaks proovida brüleekreemi teha. Tekkis aga küsimus -kui mul leeklampi ei ole ja üldse ma kardan vett ja tuld nagu tuld, siis kuidas võiks seda suhkrukatet ilma leeklambita teha? Kas võiks kergelt pannil suhkur pruunistada ja siis kreemile peale panna?
    Tänan ette vastuse eest.
    Teie glogi fänn vanaema Mari

    VastaKustuta
  8. Tere Mari!
    Tänud ilusate soovide eest ja head uut aastat ka Sulle.
    Mul ka algul leeklampi polnud ning proovisin kahte võimalikku varianti brüleekihi tegemiseks.
    1. Sulatasin potis suhkru ja kallasin brüleekreemidele. Sel juhul jääb suhkrukiht liiga paks ning seda on väga raske et mitte öelda võimatu lusikaga katki toksida. Õigel brüleekreemil aga murdub brüleekiht lusikaga toksates nagu habras jää.
    2. Puistasin valmis ja jahutatud brüleekreemidele suhkrut ning tõstisn vormid kuuma ahju grillelemendi alla. Sel juhul hakkas aga koos suhkruga üles kuumenema ja sulama ka brüleekreem - ka see ei olnud hea variant.
    Seega tuligi osta ikka leeklamp. Seda müüakse ka nt Novaluxis, kus on see suhteliselt mõistliku hinnaga. Seda ostu ei kahetse ma küll, leeklamp on kasutuses pidevalt.

    VastaKustuta