Tempura ahven ning kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida

Tempura on Jaapanist pärit toiduvalmistamise viis, kus kala või juurviljad kastetakse tainasse ning küpsetatakse kuumas õlis. Tainas jääb kerkelt krõmpsuv ning moodustab õhulise kihi pehme kala või juurvilja ümber. Täiesti tahtmatult olen ma oma juttudega taas Aasia kööki jõudnud, kuigi kõnealune toit ei kujuta endast maitsete poolest midagi tüüpilist idamaist. Mäletan Jaapanis keset ürgset loodust ühes ryoakanis kogetud väga erilist õhtusööki, kus tempuratainas pakuti mitmeid värvilisi lilleõisi. 

Õhtusöök Iya ryokanis (Jaapan 2008. aasta mai)

Tempura tundmatud taimed (Jaapan 2008. aasta mai)

Tempura ahvenaga seevastu olen mitmed korrad kokku puutunud Eestimaal – Vihula mõisa restoranis ning Kalamajas Diip’is. Tõsi, kokk, kes seda valmistab on ju sama – Toomas Lääts. Selline restoranitoit on tegelikult kodukokale täiesti jõukohase valmistusastmega. Vaja läheb vaid õiget tempuratainast – mina kasutasin riisijahust koosnevat Japanese choice tempura jahu (müügil Selveris ja tõenäoliselt ka teistes suurtes poodides). Ahvenafileed saab Nõmme turult (müüakse mitmes kalapoes, kuid kõige sagedamini leiab seda Saaremaa kalakaubast).

Ahvenafileed ostan alati, kui sellele värskes olekus turul peale satun. Mu lapsed lausa jumaldavad ahvenat. Praen seda kergelt võis ning juurde serveerin suvikõrvitsat, paprikat või mõnda muud aedvilja. Retsept on olemas ka minu raamatus “Eesti laste lemmiktoidud”. Ahvenat hakkasin mõlemale lapsele pakkuma esimese kalana juba titeeas (Anee sai küll allergiate tõttu kala alles teisel eluaastal süüa) ehk just seetõttu on sellest kujuned nende lemmikkala. Kuigi nad söövad väga hea meelega ka igasuguseid teisi valgeid kalu - olgu selleks siis haug, koha, räim või mõni tervelt grillitud meie jaoks tundmatu kala kusagil reisil. Tempura ahven võeti samuti vastu vaimustusega.

Tean, et see tundub paljude jaoks ebatavaline või lausa uskumatu, et mõned lapsed söövad toite, mis ei tundu nö tüüpilised lastetoidud ning mille enamik lapsi tõenäoliselt välja praagiksid. Kuulasin eelmisel nädalal Kuku raadiost järjejuttu, kus loeti katkendeid raamatust “Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida”. Raamatu tutvustuses on kirjas: “Prantsuse lapsed söövad korralikult ja rõõmsal meelel kõike – peetidest spargelkapsani, salatist spinatini ja rannakarpidest müslini”. Milline äratundmine! Sattusime ühte lõiku kuulama koos Aneega ning tema suutis kuuldu põhjal järeldada, et ta sööb nagu Prantsuse laps väga erinevaid toite ning julgeb proovida alati midagi uut. Väga huvitav teema minu jaoks, tellisin juba raamatu ära. 

Ilmselgelt pole see nii, et osad lapsed on juba geneetiliselt loodud toiduga pirtsutama. Selleks, et laps hästi ja tervislikult sööks, on vaja teha järjepidevat tööd. Raamatus soovitatakse uut toitu pakkuda lausa 7-15 korda! Äratundmine tekkis mul selles raamatus kirjeldatud Prantsuse laste söömisharjumuste kujundamise strateegiast. Ehk on isegi strateegia liiga jäik sõna, mina olen selle sama mõtte oma raamatus pannud sõna “väärtushinnangud“ alla. Vanemad harivad ja kasvatavad last, andes edasi sellega koos ka oma väärtushinnangud. Toit ja toitumine on minu arvates üks osa väärtushinnangutest ning sellega olen ma prantslastega ühel nõul. Ma polnud varem mõelnud sellele, et on olemas mõni rahvus või ühiskond, kelle lapsed pole toidu suhtes valivad (lääne mõistes ekstreemsetes tingimustes elavad rahvad jätame siin kõrvale). Aga kui loogiliselt võtta, siis just prantslased ja itaallased, kelle jaoks toidukultuur on niivõrd tähtis, annavad seda kultuuri lastele edasi maast ja madalast. Sellest tekibki juba lapsest peale arusaam, et toit ja söömine võib olla elamus, üks osake maistest naudingutest. Minu kui foodie (miks küll eesti keeles pole sellel terminil head vastet) jaoks on iseenesestmõistetav või isegi instinktiivne, et ma pühendan toidu varumisele (sh kasvatamisele), toidu valmistamisele ning toidu üle arutamisele keskmisest rohkem aega, kaasates sellesse ka lapsed. Iga tooraine kohta või toidu valmistamisega seoses on mul lastele rääkida lugu; ma ei pane kunagi lauale anonüümset toitu, lapsed tunnevad seetõttu väga varajasest east alates enamikke tooraineid ja neil pole kartusi uute toitude suhtes. Toitu tuleb kiita, rääkida, kui väga see sulle endale maitseb ning loomulikult seda ka näidata – nt tempura ahvenast rääkisin ma lastele, et sain täna turult värsket ahvenafileed ning teen seda täna veidi teistmoodi kui tavaliselt – krõbe tainas ümber; sellist sõime ka Vihula mõisa restoranis (restoranitoidu mainimine on muide Anee jaoks väga veenev argument).

Kõige tervisliku ja põneva kõrval armastavad mu lapsed loomulikult ka magusat. Aga magusa söömiseks on meil omad reeglid – see ei saa olla laste jaoks pidevalt nähtaval ja kättesaadav. Olen veendunud, et liigne ning valel ajal söödud magus on üks suurimaid laste isu rikkujaid. Ka toidu kõrvale või sageli isegi alustuseks joodud klaas mahla rikub laste isu – kiired süsivesikud, mis tekitavad täiskõhutunde. Mina ei paku lastele kunagi mahla toidu ajal, kui vahel harva mahla joovad, siis kas pärast toitu või kahe söögikorra vahepeal. Kommid on meil pandud eraldi karpi ning neid hoian kodurahu huvides garaažis. Mõnel päeval nädalas toon karbi välja. Varem oli kommikarp sahtlis, kus asuvad ka igasugused kuivatatud puuviljad, pähklid, marjakrõpsud, näkileivad ehk selline tervislik magus, mida lapsed ise pärast sööki valida võivad, aga kui kõige selle kõrval seisab ka kommikarp, on ahvatlus ju sealt midagi eriti magusat saada. Targem tundus probleem likvideerida – nüüd ei tule kommid nii sageli meelde. Ega mul hea meel pole, et kaheaastane juba komme sööb (küll vaid ökokomme), aga teise lapse eest ei õnnestu paraku selliseid asju enam varjata (Anee sai kommidest ja šokolaadist teadlikuks alles 4-aastatselt). Vahel saavad nad ka šokolaadi (mõrušokolaad sobib ka väga hästi), isetehtud jäätist või kooki. Küpsetan siiski väga harva, heal juhul vaid paar korda kuus.

Tempura ahven:

ahvenafileed

meresoola

valget pipart

tempura jahu

toiduõli frittimiseks

Salat:

rukolalehti

redist

avokaadot

kirsstomateid

oliiviõli

sidrunimahla

roosuhkru siirupit

meresoola

värskelt jahvatatud musta pipart

Laota ahvenafileed taldrikule, puista peale meresoola ning valget pipart (must pipar jääb õrna valge kalaga liiga tugev). Valmista tempuratainas – selleks tuleb spetsiaalne tempurajahu (valmistatud peamiselt riisijahust) segada veega, vajadusel võib maitse järgi lisada ka veidi soola. Tempurataina tekstuurist sõltub, kui paks või õhuke jääb kala peal tempurakiht. Soovitan suhteliselt vedelat tainast – sellist, et kala sisse kastes valgub enamus tainast kaussi tagasi. Sel juhul jääb kalale kerge ja õhuke tempurakiht, mis ei varjuta ahvena hõrku maitset. 

Kuumuta potis vähemalt 2-3 cm paksune õlikiht ning pane tempuratainasse kastetud kalafileed potti. Jälgi, et need üksteisega küpsedes kokku ei kleepuks, seetõttu pane potti vaid 1-2 fileed korraga. Küpseta kala olenevalt selle suurusest 1-2 minutit (keera vahepeal ka külge). Küpsenud kala pane köögipaberiga kaetud taldrikule nõrguma. Serveeri tempura ahven toorsalatiga.

Salatiks pane taldrikule rukolalehed, viiluta redised ja avokaado ning poolita kirsstomatid. Viimasel ajal olen ostnud Intsu talu kollaseid ja musta-punase triibulisi kirsstomateid, mis on hea valik nende sordivalikus. Kasvatatud ilma taimekaitsevahenditeta, kuid see ei tee neist loomulikult veel mahetomateid. Tomatitaimed vajavad toiduks ju väetist ikka. Minul endal on sel aastal eesmärgiks kasvatada 100% mahetomateid; olen sinnapoole püüelnud ka eelnevatel aastatel, kuid olen nii mulla kui tomatitaimede toitmisega mööda pannud. 

Salati juurde tagasi – salatikastmeks sega kokku 3 osa oliiviõli, 1 osa sidrunimahla, maitse järgi roosuhkru siirupit, soola ja pipart. Kalla kaste salatile ning tõsta salati peale ka kuumad tempura ahvenad. 

Kinoasalat kanaliha ja karulauguga. Kas kinoad on ikka eetiline süüa?

Vahel võib häid ideid saada täiesti ootamatutest kohtadest - see salat on inspireeritud ühest Starbucks'i salatist, mida Floridas olles hommikusöögiks sõin. Salatipõhi on omalooming, lisandiks kanaliha, kinoa ja tšillikaste – väga mõnus kooslus.

Kasutan kinoad juba aastaid toitudes üsna sageli, kuid mulle tundub, et olen kinoast oma blogis teenimatult vähe kirjutanud. Mitmeid kinoa retsepte on ilmunud mu mõlemas kokaraamatus, ka viimases lastetoitude raamatus on kinoa retsepte nii allergikute kui väikelaste peatükis. Kinoa on olnud allergiaperioodil tänuväärne vili, mida gluteenisisaldavate teraviljade asemel toitudes kasutada. Kinoad keedan lastele ka lihtsalt hommikupudruks, mida nad võiga söövad.

Kinoast kirjutades meenub mulle aga üks artikkel The Guardian’is, kus tuuakse välja liigse kinoa tarbimise ohud (siin on ka eestikeelne edasiarendus samast teemast). Ei, mitte kinoa ei mõju tervisele halvasti – vastupidi - see, et kinoa on nii tervislik, on tekitanud liigsuure nõudluse. Algselt oli kinoa Lõuna-Ameerika Andides elavate rahvaste põhiline toiduaine – nii, nagu Aasias riis. Sel sajandil on aga kinoa populaarsus tänu erinevate dieetide levikule ja kindlasti ka toidumeedia (sh toidublogid) mõjule kordades kasvanud ning kinoa on leidnud tee maailmaturule. Loomulikult on suurenenud nõudluse tõttu kasvanud ka kinoa hind ning väidetavalt on see nüüd nii kõrge, et kohalikud vaesemad boliivlased ja peruulased ei saa seda endale enam lubada, olles sunnitud sööma imporditud rämpstoitu. See arvamuslugu tahab taotluslikult tekitada süümepiinu neis, kes kinoad söövad – nagu võtaksid nad kausi kinoad vaese lõunaameeriklase eest ning sööksid seda ise. Siiski pole selline lähenemine minu arvates objektiivne. Kinoa “üleilmastumisest” on võitnud ka kohalikud lõunaameeriklased. Suured rahad liiguvad sealses väga kontrastses varanduslikus kihistumises siiski väheste käes, kuid ilmselgelt on suurenenud kinoa nõudlusega kõvasti suurenenud ka kinoa kasvatus sealsetes piirkondades ning andnud tööd ja “leiba” väga paljudele sealsetele inimestele ehk teisisõnu päästnud nad vaesusriskist. Üks aspekt on veel võimalikud keskkonnamõjud, aga keskkonnaohte tekitab igasugune inimeste vajadus toidu järele (kinoa pole siin erand), olles sellega üks suurimaid ohte meie planeedile (huvi korral loe sel teemal maikuu National Geographic’ut).

Sellistes küsimustes polegi ühtset tõde – igaüks saab oma arvamuse ja suhtumise ise kujundada. Kinoa teema võib laiemalt üle kanda ka mahetoidu teemale. Kõik, kes mu blogi loevad, teavad, et eelistan võimaluse korral alati mahetoitu. Kui poes on valida sama toorainet mittemahedana või mahedana, valin ma alati maheda. Mahetooraine (või mahetoode) on sageli isegi mitu korda kallim kui samalaadne tavatoode, kuid mahetootjad on need, kelle toodangut ma põhimõtteliselt ostan ning seeläbi nende tööd tunnustan. See, et juba kolmandat aastat kasvatan enda pere tarbeks ka ise maheköögivilju ja näen, kui keeruline see olla võib, lisab aina enam mahetootjate vastu austust ja tunnustust. Kuigi üksikisiku tervise tasandil on mahe parim valik, on laiemas plaanis mahekasvatus oluliselt suurema küsimärgi all. Jah, see on kitsas plaanis ka keskkonnasõbralik, aga kindlasti pole mahekasvatus globaalses perspektiivis parim valik – sel juhul sureks lihtsalt suur osa maailma rahvastikust välja (kallis hind, madal tootlikkus). Neid tahke kokku pannes olen aru saanud, et olen enese(pere)keskne öko. Kõlagu see kui halvasti, aga suurt pilti vaadates on see objektiivne definitsioon.

Lõpetuseks üks patune salat mahetoorainest ja kinoast. Kinoad ostan alati ökopoodidest, kus see on loomulikult mahesertifitseeritud.


Vaja läheb (1-2-le):
0,5 dl kinoad (kuivainena)
100 g kana rinnaliha (fileed)
peotäis karulauku või muud salatirohelist
4-5 redist
8-10 kirsstomatit
1 avokaado
oliiviõli
tšillikastet
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Keeda kinoad madalal kuumusel umbes 10-12 minutit (lisa keeduvette ka soola), et see ei keeks pehmeks, vaid jääks hamba all tekstuurilt selgelt tuntav. Kollase kinoa asemel võid kasutada ka punast kinoad, see on tekstuurilt veidi tugevam ja vajab veidi pikemat keemisaega. Lõika kanaliha viiludeks ning prae see pannil küpseks; maitsesta soola ja pipraga.

Salatiks pane kaussi karulauku või mõnda muud salatirohelist, lõika mõned redised, avokaado ja kirsstomatid. Laota salatile ka küpsetatud ja mahajahtunud kanatükid, puista keedetud ning samuti jahtunud kinoa (kiirkorras jahutamiseks võib vastkeedetud kinoa ka külma vee all sõelal loputada). Maitsesta salat soola ja pipraga ning nirista peale oliiviõli ja veidi tšillikastet.

Goma kaste – täielik umami

Kes mu blogi järjepidevalt loeb, on tõenäoliselt märganud, et mind on juba oma poolteist aastat haaranud täielik Aasia toitude vaimustus. See on osa uute maitsete otsingust, vaimustusest toidumaailma vastu, mis mind ikka ja jälle innustab. Eelnevalt olen elanud pikalt nii Eesti- kui Itaalia-perioodis, katsudes nende maade kööke detailsusteni tundma õppida. Tõsi, Itaalia köök on niivõrd ulatuslik ja piirkonniti erinev, et avastusi jätkub kindlasti ka edaspidiseks.

Aasia köök on väga lai mõiste ning hõlmab eurooplase vaatevinklist mitme suure rahva kööke, mis on tegelikult väga erinevad. Kindlasti on ka nende köökide tõlgendus Euroopas ja Ameerikas hoopis teistsugune kui kohapeal. Ise olen reisidel saanud kogeda nii Jaapani kui Tai köögi võlusid ning need mu kaks suuremat lemmikut on. Hiina köök on minu jaoks samuti äärmiselt huvitav ning maitsemööda, kuid kokkupuuted Hiina köögiga on mul praegu veel igal pool mujal väljaspool Hiinat.

Aasia kööki on minu jaoks alati ümbritsenud mingi salapära, mis tuleneb meie jaoks tundmatute toorainete ja maitseainete rohkusest. Olen lugematuil kordadel Aasia toitu süües tabanud end imestamast, kui eriliselt hästi see toit maitseb, kuid mul pole aimugi, mis maitseained siin mängus on. Pidevalt uurides ja katsetades on loomulikult ka arenguid ning mitmeid huvi pakkuvaid maitseaineid, maitseainesegusid ja kastmeid olen tuvastanud. Osa neist pooljuhuslikult – nagu kunagi wakame maitse ja nimetuse omavahel kokku viisin.

Hiljutiselt avastusretkelt Jaapani poodi MoMo leidsin kastme, mille välimus on kõike muud kui isuäratav (Anee ütles tabavalt, et meenutab leivajuuretist), kuid seda nähes tundsin kohe ära ühe Jaapani kastme, mis oli mul sealsetes salatites absoluutne lemmik. Selle maitse on kirjeldamatu ja mittevõrreldav millegi tuttavaga (ühe komponendina on äratuntav röstitud seesam), minu jaoks on see täielik umami maitse. Ongi ju umami maitset kui viiendat maitset (või siis midagi väga maitsvat) esmalt kirjeldatud just Jaapanis. Ma ei teadnud seni selle salatikastme nime, kuid nüüd sain pudelilt lugeda, et tegu on Goma kastmega. Googeldamistulemused lisasid selgust ja andsid ideid. Goma tähendab jaapani keeles seesamit. Leidsin Youtubest ühe taanikeelse video Goma kastme valmistamisest (saab aru ka ilma taani keele oskuseta, vähemalt rootsi keele baasil). Asusin kohe järgi proovima; eraldi poeskäiku tooraine varumiseks pole vaja ette võtta. Kuna mul on Aasia-vaimustus juba pikalt peal, on mul üks külmkapp täis igasuguseid Aasia kastmete-vedelikega pudeleid, mida erinevate toitude katsetamisel on tekkinud.

Goma kaste:

0,5 dl röstitud seesamiseemneid

1 tl suhkrut

0,5 sl kalakastet

1 sl sojakastet

1 sl röstitud seesami õli

1 sl Jaapani Mirin äädikat

Mõõda 0,5 dl seesamiseemneid. Rösti seesamiseemneid 180-kraadises ahjus mõni minut. Jahuta seemned, tõsta 1 tl seesamiseemneid kaussi ning ülejäänud purusta kohviveskis (või uhmris). Lisa purustatud seesamiseemned tervetele, samuti lisa kaussi suhkur. Nüüd nirista kaussi järgemööda kõik vedelikud – kalakaste, sojakaste, röstitud seesami õli ja Mirin äädikas (videoretseptis küll äädikat polnud, kuid Goma kastme sees on äädikas tuntav, seega lisasin Jaapani äädikat).

Minu valmistatud Goma kaste

Tõsi, tulemus ei jää päris sama, mis poes müüdaval kastmel, kuid midagi selles suunas küll. Kes tõelist umami maitset tahab tunda, tasub ikka see valmis kaste osta. Goma kastmel on lisaks veel hulk aineid sees, mille söömise üle ma uhke pole, kuid minu jaoks saavutas umami maitse võidu glutamaadi ees. Glutamaat on paraku Aasia toitudes väga sage kaasnähtus. Vahel õnnestub siiski erinevate tootjate vahel valides leida ka ilma glutamaadita tooteid.

Goma kaste sobib kõige paremini just salatitega. Võib teha erinevatest komponentidest salati – lisada nt salatilehti, kurki, redist, paprikat, idusid jt krõmpsuvaid aedvilju (tomati välistaks). Samas on goma kaste ideaalne ka lihtsalt mõne tugevakoelisema salatiga – nt little gem või Rooma salat.  Üks suur lemmik on aga goma kaste värske kapsaga (vahel lõikan veidi karulauku ka lisaks). Piltide peal on salatil veel tuunikalahelbeid, ka neid võib lisada. Salati kõrvale tavaliselt midagi muud ei söögi – see on nii täiuslik. Ideaalne toit neile, kes tahavad kaalust alla võtta.

Kuidas pastat valida? Spagetid sinimerekarpidega

Pastaga on mul väga emotsionaalne suhe. Arvan, et paljudel teistelgi. Pasta annab meeletul hulgal tõlgendamisvõimalusi, sellega saab kombineerida lugematul arvul lisandeid ja kastmeid. Kuna mänguruumi ja erinevaid maitseid on nii palju, on pasta toit, mis pisut ehk liiga sageli menüüsse kipub (vt blogist pasta alajaotust). Ilmselgeks probleemiks on rafineeritud nisujahu, mida väga paljud inimesed kas osaliselt või täielikult vältida püüavad. Olen püüdnud minagi asendada nisujahust pasta rukkijahust, riisijahust, tatrajahust või siis nisu täisterajahust pasta vastu, kuid need ei ole siiski võrdväärsed vastased heale durumnisujahust pastale. Durumnisujahust pasta sisaldab rohkem valku kui tavalisest nisujahust pasta, mistõttu ei kleepu keetes kokku ning jääb al dente keedetuna ka pringim.

Pasta kujusid on kümneid ja kümneid (Itaalias isegi sadu) ning vastavalt pasta kujule valitakse juurde ka kaste. Olen proovinud mitmeid eri kujuga pastasid, kuid jäänud on siiski vaid mõned püsivad sordid, mida enamasti toitudes kasutan. Minu absoluutne lemmik pastasortidest on spagetid – sobivad hästi nii tomatikastmetega, lihakastmetega (nt Bolognese) kui ka koore- ja juustukastmetega. Teine lemmikpasta, mida aeg-ajalt toitudes kasutan, on fusilli (spiraalid). Ideaalne kastmetega, mis spiraali keerdude vahele poevad – nt pestoga.

Räägime täna vaid klassikalisest Itaalia pastast. Aasia toitude nuudlid, mis on ju tegelikult ka koostise poolest sarnased (neis on sageli ka muna), jätan selles kontekstis võrdlusest välja.

Pastat valin üldiselt selle järgi, et see oleks durumnisujahust ja Itaalia päritolu. See ei anna muidugi alati 100%-list garantiid, et tegu on kvaliteetse pastaga. Tuleb ise katsetada, ja välja selgitada. Reeglina on ka kallim pasta kvaliteetsem. Pastavalik on Eesti suurtes ketipoodides üsna suur – leiab igas hinnaklassis pastat erinevatelt tootjatelt. Kunagi müüdi Prismas Monsurro pastat, mis oli üks parimaid pastasid, mida siin Eestis leidnud olen, aga tõenäoliselt ei ostetud seda selle kalli hinna tõttu eriti ning nii see müügilt kadus. Odavamatest pastadest on head Reggia spagetid (teisi sama firma pastasorte pole testinud). Sageli valin aga mahetoorainest pasta ning erinevate tootjate testimisel on parimaks osutunud Rimi kaubamärgi all müüdav ökopasta (sortidest on olemas spagetid, fusilli, penne ja äkki midagi veel). Kusjuures mahepasta hind ei erine eriti teistest pastadest, kuigi muidu on alati mahetoode samalaadsest tavatootest (kordades) kallim.

Lisaks kuivpastale on müügil ka värske pasta, kuid nende valik on Eestis nigel. Muidugi võib pastat ka ise teha, kel selle jaoks vastav masin olemas. Minul on KitchenAid’i mikseri külge kinnituv pastamasin, mis ei tee õhukesi lehekesi nagu enamus pastamasinad, vaid mitme erineva kujuga pastasid. Töötab hakklihamasinaga sarnasel põhimõttel ning igale pastaliigile on eraldi “sõel”, mille abil pasta kuju vormub. Ei kasuta küll pastamasinat sageli, kuid kõikvõimalikud köögividinad mulle meeldivad.

Pasta keetmine võib tunduda lihtsaimast lihtsaim, aga nõuab siiski veidi teadmisi ja harjutamist. Pasta peab jääma keemise lõpuks al dente ehk hamba all veidi kõva. Pooltoorel ja al dentel on omakorda vahe. Pasta pakile on vastavalt sordile märgitud alati ka keeduaeg (või ajavahemik). Soovitav on keeta alati pigem vähem kui rohkem. Kui pasta serveerida vedelapoolse kuuma kastmega, haudub see kastmes edasi ning sel juhul peaks pastat keetma isegi vähem kui pakil ette nähtud miinimumaeg. Pasta keeduvette tuleb lisada vaid soola; õli pasta keeduvette ei lisata (see komme pärineb tõenäoliselt kleepuva pasta keetmisest). Pastat keedetakse kõrgel kuumusel ning pahatihti kipub pott üle ajama. Selle vastu aitab, kui panna kaane vahele puulusikas. Pastat valmista alati vahetult enne sööma hakkamist (ajasta täpselt kastme valmimise ajaks), et seda ei peaks maha jahutama. Maha jahutatud ja uuesti kuumutatud pasta ei maitse kunagi sama hästi kui värskelt keedetud. Pastat ei tasu sõelal liiga kuivaks nõrutada – vaid hetkeks sõelale ning sõelalt juba kaussi või kastme sisse.

Pastateemaliste mõtete koondamise ajendiks on aga uued Veski Mati pastad, millele on asutud tegema jõulist turunduskampaaniat. Saadeti mullegi kui toidublogijale proovimiseks kuut erinevat sorti Veski Mati pastasid. Tunnistan, et ei ostaks ise poest kunagi Eesti pastat, kuna Itaalia pasta lihtsalt on kindla peale minek. Pealegi on kusagil mälusopis 90-tel levinud (äkki praegugi?) kodumaised rõvepastad, mis keesid pehmeks ja kleepusid kokku. Veski Mati pastad on kirjade järgi 100% durumnisujahust, kuid pimetesti tehes seda ei uskuks. Spagetid imavad kastme sees liigselt vedelikku ning pehmenevad üle, seda ei juhtu aga teiste spagettidega mida ma sageli kasutan. Kui keeta fusillit 9-10 minutit, nagu pakendil kirjas, ei jää see mitte al dente, vaid tugevalt ülekeedetud pasta. Ka 8 minutit oli selle fusilli jaoks ilmselgelt palju. Fusilli laguneb koost ja jääb lödi. Penne ja Chifferini (klassikaline makaronisarveke) olid tugevamad. Makaronikuju ei istu mulle aga pastaroogades üldse. Veski Mati pastad on millegipärast väiksemad, kui nende sortide kuju klassikaline vorm – spagetid on lühemad, penned ja fusillid peenemad ja lühemad – ei kujuta ette, miks sellist teed mindud on. Kuigi pastat süüakse kastmega ning kaste annab pastale maitse, on Veski Mati pastad maitsetumad kui teised pastad, mida ma sööma olen harjunud.

Ilmselgelt ei osta mind keegi mõne pastapakiga ära ega saa vastutasuks tellitud positiivset postitust. Olin nõus testima, aga alati avaldan oma tegeliku arvamuse. Jään ausaks nii enda kui oma lugejate ees, blogimine on minu jaoks hobi mitte rahateenimise viis ega kellegi ärihuvide esindamine.

Hilisem täiendus: juhtusin taas poes pastaleti ette ning silma jäi teise Eesti tootja - Tartu Mill fusilli pasta, mis nägi kahtlaselt hea välja (mida kokkusurutumad on fusilli keerud, seda vähem need ka keetes välja venivad). Hind kummaliselt odav - 69 senti (pakk ikka 500 g). Lihtsalt sama teema valguses ostsin ja proovisin neidki (taas karulaugupestoga, et võrdlus oleks samadel alustel). Minu imestus oli suur ning pean tõdema, et see fusilli on täiesti arvestatav pasta - säilitas kuju ja keerud olid tihedalt koos. Kusjuures al dente keetmisaeg on märgitud 6 minutit ja see on väga täpne. Kui Veski Mati inimestega suhtlesin ning mainisin, et fusilli keetmisaeg pakendil on ikka totaalselt vale, tunnistasid nad, et jah, tõesti, et see märgitud 9-10 minutit ongi vale, nad on ise pastat testinud (ohoo!) ja tegelik keetmisaeg on 7 minutit. Ma ei suuda mõista sellist tagantjärgi tarkust. Kuidas saab lasta müügile valede andmetega toodet! Aga ega paraku ka vähem keetmine seda pastat kvaliteesemaks muuda.

Lõpetuseks üks pastaretsept, mida mul seni blogis pole – spagetid sinimerekarpidega. See on imeline toit - kes proovinud, see teab. Sama kastmega võib pasta asemel süüa ka krõbedat Prantsuse saia.

Vaja läheb (3-4-le):

1 kg sinimerekarpe

oliiviõli

4 küüslauguküünt

1 tšillikaun

paras punt peterselli

tüümianit 

1,5-2 dl valget veini

3 dl 35%-list rõõska koort

meresoola

300 g spagette

Kalaletis müüdavad sinimerekarbid on elusad – või vähemalt peaksid nad seda olema. Neid hoitakse võrgu sisse pakituna jää peal külmas. Et need koju tulles jätkuvalt elus püsiksid, kasuta kilekotti võimalikult lühikest aega ning vabasta karbid kodus nt külma vette. Elusad sinimerekarbid tunneb ära selle järgi, et nende kaks karbipoolt on tugevalt kinni. Lahtiseid karpe toksi vastu lauda või muud kõvemat pinda – elusad karbid tõmbavad endale kesta tagasi ümber, surnud jäävad lahti. Surnud karpe ära toiduks tarvita.

Meil müüdavad kasvatuste sinimerekarbid on üldiselt puhtad – neid vees leotades ei pudene sealt reeglina liiva (vees karbid avanevad ning nii peaks mustus välja tulema). Kui karpidel on küljes “habemed” – väikesed karvakesed ühel pool karpi, eemalda need ettevaatlikult.

Pasta ja sinimerekarbid peavad valmima ühel ajal – kui hakkad kastet valmistama, aja samaks ajaks vesi keema ning pane pasta keeduvette.
Lõika küüslauk ja tšilli peenikeselt. Kuumuta pann, lisa pannile õli ning prae selles küüslauku ja tšillit umbes pool minutit (ära küüslauku pruunista, muidu muutub see kibedaks). Lisa pannile sinimerekarbid ning sega pidevalt – karbid hakkavad kuumuses avanema. Paari minuti pärast lisa pannile vein ning lase alkoholil kõrges kuumuses aurustuda (kuna alkohol aurustub, võivad seda toitu süüa ka lapsed). Küpseta karpe kokku umbes 4-5 minutit, seejärel lisa pannile rõõsk koor, puista sisse hakitud petersell ja tüümianilehed (varsi ära kasuta, need on jäigad). Maitsesta kaste vähese meresoolaga. Lase koorel korraks keema tõusta ning serveeri kaste vastvalminud pastaga.

Karulaugusalat wakame ja lõhega

Karulauk on igakevadine õnnistus, mis vahetab salatites välja puise Itaalia päritolu rukola. Värskus, terav maitse, vitamiinid – seda olen oodanud. Mulle tundub, et karulaugu küüslaugune maitse on sel aastal eriti tugev.

Kindlasti ei saa ükski kevad mööduda ilma karulaugupestota. Põhiliselt sööme karulauku siiski salatite koostises. Sel aastal avastasin enda jaoks karulaugu ja wakame koosluse. Wakame vetikat kasutatakse Jaapani ning mitme teise Aasia maa köögis. Wakame sisaldab magneesiumi, kaltsiumi, joodi, rauda, vitamiine (A,B, C, D, K). See wakame, mida salatis kasutan, on maitsestatud seesamiga ning on mu maitsemällu sööbinud ühe Jaapani maitsena (müüakse Eestis sügavkülmutatult; nt Jaapani pood MoMo ja Stockmann). See, milliseid koledaid lisaaineid see maitsestatud wakame sisaldab, jätan kirjutamata ja pigistan ka ise silma kinni. Kogused, mida korraga tarbin pole märkimisväärselt suured, et selle pärast muretsema peaks. Wakamed kasutan vahel ka sushi koostises.

Vaja läheb:

karulauku

rediseid

kurki

avokaadot

wakame vetikat

oliiviõli

sidrunimahla

küpsetatud lõhe

Esmalt küpseta lõhe kas ahjus või grillil ning lase sellel jahtuda. Mina küpsetan lõhe teadlikult alati rohkem, kui ühel päeval ära jõuame süüa, kuna ma lausa jumaldan külma lõhet ning söön seda järgmisel päeval salati koostises. Isegi kui salatit pole aega alati teha, maitseb külm lõhe imeliselt hästi ka lihtsalt koos kurgiviiludega. Lõhe mitte üle küpsetada, muutub kuivaks!

Lõika sügavkülmutatud wakame’st paras kogus ning lase sellel toasoojuses sulada. 

Haki salati jaoks karulauk, redised ja kurk. Puhasta ja viiluta avokaado, lisa ka see salatile. Puista salatile wakame. Sega salatikomponendid omavahel läbi. Wakame annab salatile põhilise maitse, mistõttu salatikastet tuleb lisada minimaalselt – vaid veidi soola, oliiviõli ja sidrunimahla. Viimasena lisa salatile küpsetatud ja jahtunud lõhe. 

Raamatu “Eesti laste lemmiktoidud” esitlus

Head sõbrad ja ka kõik blogilugejad, keda ma isiklikult ei tunne! Olete oodatud raamatu “Eesti laste lemmiktoidud” esitlusele 22. aprillil kell 17.00

Viru keskuse Rahva Raamatus.

Maitsta saab parimaid palu värskest kokaraamatust. Teemakohane on kaasa võtta ka lapsed.

Soovijad saavad raamatusse autogrammi.

Esitluse ajal on raamat soodushinnaga.

NOA

Mõne päeva eest tähistasime Reneega suurt ja ümmargust tähtpäeva - 15 aastat meie ühiselt käidud teed. See koosoldud aeg on ligi pool minu elust, kogu minu täiskasvanuiga (ja veidi enne sedagi)! See aeg on täis armastust, mis aastatega muutub üha sügavamaks.

Broneerisin meile selleks päevaks õhtusöögi hiljuti avatud ja kohe uudistajate poolt vaimustusega vastu võetud restoranis NOA, mis asub Viimsi-Tallinna piiril, täiesti mere ääres. See on Eestis üsna haruldane asukoht restorani (ja uusehitise) jaoks, kuna Eestis peaks kehtima mereäärses vööndis ehituskeeld, kuid mis iganes viisil see maja otse mererannale ehitada lubati, on see äge. Küll on istutud mujal maades mereäärsetes restoranides, kus laine laksub väliterrassi kõrval. Nüüd saab restoranis merevaadet (ja suvel terrassil ka merekohinat) nautida siin samas Tallinnas.

Saime kahese laua kohe akna alla, vaatega Tallinna lahele ja linna siluetile. Restorani interjöör on Põhjamaiselt karge, minimalistlik ja hele. Sisekujunduses on kasutatud palju rustikaalset tahutud valget ja tumedat puitu. Enamik restorani külastajatest meie ümber olid suurte seltskondadega ning tähistasid sünnipäevi. Kui ma algul kahtlesin, kas siia lastega tulla sobib, siis siin kohtas mitut viisakat titte, kes toolis istusid ning kuidagi kõrvalsööjaid ei häirinud. Aga sellegipoolest oli hea vahelduseks kusagil kahekesi käia.

Tellisime esmalt mõlemad kaks käiku, jättes veel kolmanda käigu lahtiseks. Mulle tundus menüü nii põnev, et oleks magustoidust loobunud ning söönud lõpetuseks pigem mõne eelroa. Esmalt valisin aga eelroaks põrsasalati kalamarja ja kurgiga (menüüs nimetus Surf & Turf). Olin täiesti lummatud neist maitsetest – see oli midagi nii erilist ja kirjeldamatut head, et mul tekkis seda süües mõte tellida see sama salat ka kolmandaks käiguks. Salatit süües aga ei suutnud välja mõelda, KUIDAS selline tulemus saavutatud on. Aimasin, et põrsaliha on pikalt ja madalal temperatuuril küpsetatud, kuid mis tükk ja kuidas täpsemalt, see küsimus jäi õhku rippuma. Ka salatikaste oli mõistatus – õrnroheline, kreemjas, lausa siidine. Oletasin, et ilmselt olid mängus munakollased ja või. Kui teenindajalt uurisin, et kuidas see salat tehtud on, siis luges ta mulle soravalt ette, et salati sees on põrsaliha, rukola, kurk ja kalamari ning “ega siin muud kunsti olegi”. Ma püüdsin sõbralikult vastu vaielda, et just kunstiga siin tegu ongi ja saatsin ta kööki asja lähemalt uurima. Nooruke kirju miniseelikuga teenindaja tuli tagasi infoga, et sea sisefileed (üllatus!) on küpsetatud 6 h 60 kraadiga, kastmeks on salatil Béarnaise. Seda “luureinfot” kavatsen ma kodus kasutada ja midagi ligilähedastki ise proovida valmistada.

Põrsasalat

Renee sõi eelroaks veise tartar’i. Serveeritud põletatud puuhalul, juures efektne leivast valmistatud tuhk. Mina käin alati Renee juurest oma kahvliga kõiki toite proovimas – maitses värskelt ja suviselt. NOA leib ja sai - oletan, et see on nende looming - väga suurt üllatust ei pakkunud. Leib oli veidi kuivavõitu, võimalik, et mitte samal päeval küpsetatud. Leib saab pakkuda mulle elamust ainult ja ainult selle küpsetamise päeval.

Veise tartar

NOA menüüs on hinnad vaid kolmes ühikus 6, 12 ja 18 € - lihtne ja mõistlik süsteem. Pärast hiljutist USA reisi ja sealset väljassöömist tundub hinnatase sellise autoriloominguga menüü puhul isegi üllatavalt odav. NOA peakokaks on end mujalgi restoranides (Bordoo, OKO) tõestanud Tõnis Siigur.

Pearoaks, kui nii saab kategoriseerida, võtsin Vietnami Pho supi. Võrreldes põrsasaltiga jäi selle teostus nõrgemaks. Aga alati oleneb, millega võrrelda. Samal ajal saabus lauda ka Renee tellitud veiseribi, mida ma algul pulkadega maitsmas-nokkimas käisin, hiljem aga kahvli ja noaga Renee kõrvalt sööma asusin. Veise juurde tellis Renee veel aedvilju, kuna veis ise oli serveeritud vaid paari porrukangiga. Kont veiseribi küljes oli jäme ja vähemalt 30 sentimeetrine ning üllatuslikult oli ka lihakogus selline, et kui me selle kahepeale lõpuks ära olime suutnud süüa, olid kõhud ilmselgelt liiga täis. Arvasin, et selliseid mehiseid ribisid saab vaid Mack Bar-B-Que-stiilis kohtades, aga üllatuslikult pakub neid ka Tõnis Siigur.

Pho supp

Veiseribi

Lisandid liha juurde

Aga see veiseribi väärib vaatamata hiiglaslikule kogusele siiski vaid tunnustavaid kiidusõnu – see oli ideaalselt küpsetatud, pealt krõbeda koorikuga, mõnusalt rasvane, mis teeb selle maitsvaks isegi ilma kastmeta süües. Liha juures oli kirjade järgi tegelikult ka piprakaste, kuid me mõlemad tundsime kastmes pigem mee, karamelli ja pähkli maitset ning kahtlustasime, kas see kaste (magustoidukaste?) ekslikult liha juurde ei sattunud. Samas koos lihaga maitses see ütlemata hästi. Lasime isegi köögist järgi uurida ja maitsta, kas tõesti on tegu piprakastmega. Oli. Kui eksitavad võivad maitsemeeled vahel olla.

Algne mõte kolmandast käigust sai ilmselgelt maha maetud, kuna isegi hea tahtmise korral ei suutnud meist kumbki enam ühtegi ampsu süüa. Imekombel olime me oma õhtusöögiga ühele poole saanud vaid pooleteist tunniga.

Kui me kaks tundi pärast laste äraandmist neile minu õe juurde järgi jõudsime, imestas õde, kuidas ja miks me nii kiiresti tagasi jõudsime. Mis sellest järeldada, kui me pooleteist tunniga söönuks saame ning teepeal Olümpiast külla kooki kaasa ostmas käime... Kas on koht kuhu tasub minna? Nipiga küsimus. Kes eelnevat luges, teab, et tasub minna. Meie läheme igal juhul tagasi, nii palju jäi ju proovimata. Meie Viimsi tuttavad, nüüd teame, kus kohtumist ja õhtusööki  kokku leppida. Käiks vaid Harku vallast Viimisse praam...

Uus raamat “Eesti laste lemmiktoidud”

Eelmisel suvel sain Pegasuse kirjastuselt ettepaneku kirjutada lastetoitudest kokaraamat. Võtsin pakkumise rõõmuga vastu, kuna tundsin, et see teema on minu jaoks väga südamelähedane ning tegelen sellega meeleldi ka süsteemsemalt. Ehk siis valmistan toidud, pildistan, testin laste peal ja panen tulemused kirja. Blogisse olen lastetoitude retsepte lisanud vaid näpuotsaga, aga raamat on just õige koht, kuhu laste lemmikretseptid koondada.

Raamat jõudis poodidesse müügile eelmisel nädalal, mina nägin oma raamatut paberkandjal aga alles mõne tunni eest. Tundub ilus, olen trükikvaliteediga rahul.

"Eesti laste lemmiktoidud"

Kuna olen praeguses eluetapis kodune ja laste päralt, sobivad mulle tööd, kus ma saan oma töötempot ise valida. Selle raamatu valmimiseks oli mul aega ligi pool aastat. See aeg tundus olevat piisav, et mahutada raamatuga seonduvad tegevused igapäevatoimetuste vahele. Algselt mõtlesin, et koostan raamatu ühtlase tempoga – umbes paar retsepti nädalas - aga reaalsuses tegin enamus raamatust valmis viimase kuuga. Üllataval kombel polnud intensiivne lõpp stressirohke, vaid ma nautisin seda protsessi. Igapäevaselt olid kodus kolmekäigulised lõuna- või õhtusöögid ning kõik olid rahul. Mõtlesin viimastel nädalatel enne käsikirja äraandmist, et kui ma peaksin oma töö kõrvalt suutma lastele 4-5 korda päevas süüa teha, siis seda ma enam ei suudaks. Aga kuna mu töö oligi lastele toidu valmistamine, siis kõik sujus suurepäraselt.

Sageli tundub raamatule sisu loomine oluliselt lihtsam kui raamatule sisu iseloomustava (ja ka müüva) pealkirja väljamõtlemine. Just pealkiri on see, mis raamatule alles kõige viimases etapis erinevate osapoolte vahel läbi rääkides paika pannakse. “Laste lemmiktoidud” tuli mulle pähe aga üsna varajases faasis ning tundus olevat kohe see õige. Kirjastuse poolt soovitati vaid lisada sõna “Eesti” - viitamaks, et tegu on pole tõlkekirjandusega, vaid kohaliku autori loominguga.

Toidufotograafia

Eriline väljakutse oli minu jaoks toitude pildistamine. Olen küll ka kahele eelmisele raamatule ja loomulikult ka blogile pildid ise teinud, kuid enda (ja tõenäoliselt ka lugejate-vaatajate) nõudmised on ajaga oluliselt kasvanud. Toidupildistamine on aastatega Eestis professionaliseerunud ning iga kodukoka pildid pole enam need, mida oleks esteetiliselt ilus vaadata. Õppisin oma fotoaparaati, objektiive ja fototöötlusprogrammi paremini tundma (mind aitas Marju). Objektiiv (Canon EF 50mm f/1.4 USM), millega ma enne pildistada ei osanud ning mis tundus mulle lausa ebameeldiv, sai mu lemmikobjektiiviks, millega ma pildistan nüüd pea kõike – toitu, lapsi, loodust.

Suur osa pildistamisest jäi aasta kõige pimedamasse aega – detsembrisse ja jaanuarisse, mil valget pildistamiskõlbulikku ega oli päevas vaid maksimaalselt kolm tundi (kella 11-14-ni). Ja seda mitte iga päev – oli ka päevi, mil ei läinudki valgeks. Võtsin eesmärgiks siiski pildistada toidud päevavalguses, vaid üksikuid pilte on aidatud välguga.

Esikaanefoto osas otsustasime aga mitte minna kokaraamatule tavapärase toidupildi teed, vaid esikaanele pidi saama emotsioon. Emotsiooni kutsusin kinni püüdma fotograafi, kes seda eriti hästi oskab - Krista Kõivu.

Foto: Krista Kõiv

Foto: Krista Kõiv

Foto: Krista Kõiv

Raamatu peatükid

Raamatusse “Eesti laste lemmiktoidud” on koondatud toidud, mis on Eesti laste maitsemeeltele omased ning juba on või loodetavasti saavad nende lemmikuteks. Oma lemmikretseptid lastele ja perele toidu valmistamiseks leiavad siit kindlasti ka vanemad, kuna enamus retseptidest on lihtsa ja kiire valmistuskäiguga, mis sobivad argipäeva.

Raamatus on neli peatükki. Esimene peatükk keskendub 1-3-aastaste laste toidule. Väikelaste toidu valmistamisel on põhilisteks märksõnadeks tooraine kvaliteet ja tervislikud toiduvalmistamise viisid. Võimalusel eelista laste toitudes mahetoorainet, kuna see on kasvanud ilma kemikaalideta ja seega ka tervisele parem. Väikelaps on kui puhas leht - tema maitsemeeled on veel rikkumata. Ja mitte üksnes maitsemeeled, vaid ka tema teadvusesse pole veel jõudnud, et teatud toite peaks ära pelgama. Seetõttu on just esimesed eluaastad õige periood lapse maitsemeeli kujundada soovitud suunas. Pane supile peale maitserohelist ja kinnita lapsele, et nii suppi süüaksegi - väikelapse usk lapsevanema eksimatusse on veel absoluutne ning ta võtab su sõnu puhta kullana. Samuti tutvusta lapsele võimalikult palju erinevaid tooraineid ja neist valmistatud toite, et need saaks tema jaoks tuttavaks ja seega ka aktsepteeritavaks. Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et see meetod on toiminud – olen oma lastele varajasest lapseeast alates tutvustanud kõiki toite, mida me ka ise sööme – seetõttu ei karda lapsed proovida ka midagi uut  - olgu see või krokodilliliha J. 2- aastane sööb sushit pulkadega ning küsib turul käies, kas kalamari on värske. Lisaks tunneb ta erinevaid toiduaineid detailsuseni. 8-aastase tšillitaluvus on samal tasemel nagu meil endil (tšillitaluvus on “treenitav”). Restoranis käies väldime lastemenüüsid ning leiame lastele toidud põhimenüüst – ikka selleks, et lasta ka lastel avastada uusi ja põnevaid maitseid. Raamat keskendub siiski põhiliselt kodumaistele toitudele.

Lillkapsa-porgandipüree kinoa ja veiselihaga

Enamikes peredes on aga tõeline väljakutse lasteaia- ja koolilastele meelepärase ning samas tervisliku toidu valmistamine. Teises peatükis on koha leidnud retseptid, mis on lasteaia- ja koolilaste tõelised lemmiktoidud. Ja mitte ainult laste - need on toidud, mida hindab kogu pere. Selles eas lastel on välja kujunenud juba teatavad maitse-eelistused. Siinkohal mängivad olulist rolli varasemad kokkupuuted erinevate toitudega ning ka vanemate ja eakaaslaste eeskujud. Paljud lapsed ütlevad, et ei söö teatud toite, sest need ei maitse. Tihti on mittemaitsemise taga hoopis põhjus, et nad pole seda kunagi maitsta saanud ja ei tea ega tahagi teada mõne uue toidu maitset. Seega tuleb katsetada nutikaid viise, kuidas aedvilju kõige paremini toidu sisse ära peita ning pidada ka läbirääkimisi ja teha selgitustööd uute toitude osas.

Isetehtud müsli

Haugipalad

Kolmandast peatükist leiab retsepte allergikutele ning erinevate toidutalumatuste käes kannatavatele lastele ja ka täiskasvanutele. Kui ema soovib allergiku imetamist jätkata, tuleb tal paratamatult ka enda menüüs piiranguid seada. Olen selle tee kaks korda läbi käinud ning tean, milleks ema lapse tervise ja heaolu nimel võimeline on. Kõikidele allergikutele üheselt sobivaid retsepte pole võimalik koostada, kuna allergiad on individuaalselt väga erinevad ning nüansirohked. Küll aga olen püüdnud selle raamatu retseptides vältida põhiallergeene nagu muna, piim (ja piimatooted), nisujahu, pähklid, kala, tsitruselised, šokolaad (kakao).

Moonikuklid allergikutele (munata ja piimata)

Datli-kookosekommid

Neljas peatükk keskendub pidupäevatoitudele - olgu need sünnipäevad, jõulud või muud tähtpäevad, ei tahaks keegi köögis istuda ja päev otsa vaaritada. Et pidupäeva nautida saaks, on mõistlik päev varem võimalikult palju pidupäevatoite kas osaliselt või täielikult valmis teha. Siia peatükki on koondatud retseptid, mille maitseomadused ja tekstuur seistes ei halvene. Palju retsepte on jõukohased ka lastele endile - koos vanema juhendamisega saavad lapsed oma sünnipäevatoitude valmistamisel abiks olla.

Lepatriinuvõileivad

Kohupiimapontšikud

Kirju koer

Loodan, et leiate sellest raamatust häid ideid ning toite, mida lapsed hindavad ja teinekordki küsivad. Veidi pilte on siin "nuusutamiseks". 

Blogi tagasisidest tean, et lugejate seas on palju tervisliku toidu austajaid ja väikeste laste emasid. Loosin kõigi sellele postitusele kommentaari jätnud inimeste vahel välja ühe autogrammiga raamatu “Eesti laste lemmiktoidud”. Loosimises osalemiseks kirjuta, mida põnevat enda jaoks siit blogist oled leidnud. Jäta palun ka meiliaadress, kui see sinu profiili alt pole leitav.

Raamatu loosin välja pärast lihavõttepühi – 21. aprillil. 

Ülistades brokolit

Brokoli ehk spargelkapsas on aedvili, mis minu arvates oma tervislikkuse juures saab teenimatult vähe tähelepanu. Kui brokolit mainitakse, siis pigem negatiivsete emotsioonidega. Sageli võivad brokoli mittemaitsemise taga olla selle valed valmistusviisid - st brokolit aurutatakse või mis veel hullem, keedetakse, liiga kaua, kuni see muutub pehmeks ja kaotab värvi, värskuse ja hea maitse. Sama on juhtunud ka brokoliga, mis on külmutatud aedviljasegude sees. Kui tahad brokolit nautida, vali poest ühtlaselt roheline (mitte kollakaks kuivanud), tugev (mitte närtsinud) brokoli. Brokoli säilib külmkapis värskena vaid heal juhul paar päeva, seega kasuta brokoli ära võimalikult kiiresti. Kes brokolist vaimustusse satub, siis varasemast ajast on blogis veel paar minu lemmikut brokoliretsepti siin ja siin.

Brokoli Aasia kastmes

See äärmiselt erilise kastme retsept pärineb "Jamie Kokakooli" raamatust. Kunagi, kui selle raamatu sain, andsin oma toidublogis ühe lubaduse ja olen seda lubadust - jagada selle raamatu retsepte ja innustada inimesi tervislikult toituma - aastate jooksul järk-järgult täitunud. Olen brokolit Aasia kastmes valmistanud korduvalt, vahel koostisosi veidi muutes (nt ingveri jätan välja). See brokolitoit on parim kuumalt ja sobib hästi mõne lihatoidu kõrvale. Pildil paistavad taamal 4 h (135 kraadiga) ahjus haudunud pardikoivad - ideaalne kooslus, mille juurde ühtegi süsivesikut lisaks polegi tarvis.

Brokoli Aasia kastmes: (4-6-le)

600 g brokolit

1 küüslauguküüs

0,5-1 punane tšillikaun (olenevalt tšilli teravusest ja enda taluvusest)

1 sl röstitud seesamiõli (Nt Lee Kum Kee seesamiõli, mida müüakse Piprapoes. Mitte segi ajada külmpressitud mahedamaitselise seesamiõliga.)

3 sl külmpressitud oliiviõli

1 sl sojakastet

1 laimi mahl

1 tl palsamiäädikat

soovi korral pöidlasuurune jupp ingverit (riivituna)

Esmalt valmista kaste, kuna kaste läheb peale kuumadele aurutatud brokolitele. Pressi küüslauk läbi küüslaugupressi ja haki tšillikaun peeneks - pane väikesesse kaussi. Kalla peale seesamiõli, oliiviõli, sojakaste, laimist pressitud mahl ja palsamiäädikas. Soovi korral lisa ka riivitud ingver. Sega kaste ühtlaseks. Eralda brokoli õisikuteks. Auruta brokolit olenevalt õisikute suurusest 4-6 minuti. Aurutamiseks võib kasutada spetsiaalselt aurutuspotti, kuid selle puudumisel saab aurutada ka tavalises potis sõela peal (keev vesi ei tohi sõelani ulatuda ja kaas peab potil peal olema). Kalla kaste kuumadele brokoliõisikutele vahetult enne serveerimist ning sega brokolid korralikult kastmega kokku.


Vürtsikas-magus spargli-brokoli-tomatisalat 

Vürtsikas-magus spargli-brokoli-tomatisalat on äärmiselt ootamatu ja huvitav kooslus, mida kohtasin suvisel Rootsi reisil Sillegårdenis koka tervitusampsuna. Kuna tegu oli Amuse-bouche'ga, siis kogus oli väike ja tükeldusaste oli peenike nagu salsal. Serveerida võib seda salatit/salsat kas mõne krõbeda saiaga või ka liha kõrvale. Praegu pole küll sparglihooaeg, kuid poest leiab peenikesi välismaiseid sparglihakatisi. Sellesse toitu sobivadki just peenemad sparglid.

Spargli-brokoli-tomatisalat (3-le)

5 peenikest sparglivart

5 brokoliõisikut

5 kirsstomatit

1 tl sojakastet

1 sl tšillikastet (nt magusapoolne tšilli-mangokaste vms)

vajadusel veidi suhkrut, agaavisiirupit või (roo)suhkrusiirupit (olenevalt tšillikastme magususest)

Jaota brokoli õisikuteks ning auruta brokolit ja spargleid umbes 3-4 minutit. Piisab, kui brokoli muudab värvi erkroheliseks, õisikud pehmenema hakata ei tohi. Jahuta brokolid ja sparglid. Lõika kirsstomatid väikesteks tükkideks (ühest poolikust kirsstomatist vähemalt 6 tk). Tükelda ka jahtunud sparglid ja brokolid. Pane aedviljad kassi, lisa aedviljade peale tšilli- ja sojakaste. Maitse peaks jääma vürtsikas-magus, seega kui tšillikastmes pole magusust piisavalt, lisa veidi suhkrut, agaavisiirupit või (roo)suhkrusiirupit.

Praetud riis krabilihaga

Praetud riis krabilihaga on üks toit, mis hakkas mulle tohutult maitsema kolm aastat tagasi Tais käies. Sõin seda sageli isegi hommikusöögiks. Olen tahtnud midagi sarnast kodus ka teha, kuid pole seni Eesti kaubandusest krabiliha leidnud (siinkohal ei räägi ma "krabipulkadest"). Mulle meenusid taas krabiliha otsingud, kui viimasel toidublogijate kohtumisel Horisondi restorani eeloras krabiliha figureeris. Ja kuna toidublogijate seltskonnas on inimesed, kes sageli mõnda spetsiifilist toorainet taga ajavad ning sellest vaimustuvad, siis Kätrin teadis rääkida, et krabiliha leiab Marks&Spencerist konservina. Värsket krabiliha Eestis ilmselt ei kohta, aga asja ajab ära ka konserv, milles sees korralikud krabiliha tükid. Retsept pärineb väikeste mugandustega ühest Taist kaasatoodud kokaraamatust.

Vaja läheb (4-le):

3 dl jasmiiniriisi

meresoola

3 küüslauguküünt

tšillipipart (maitse järgi)

õli praadimiseks

2 muna

170 g krabiliha (1 konserv)

ca 15 vart rohelist sibulat

1 sl kalakastet

1 sl sojakastet

valget pipart

värskeid koriandrilehti

laimimahla

Keeda riis al dente ja kurna. Kuumuta (vokk)pann, lisa pannile õli ning peenelt hakitud küüslauk ja tšilli. Prae pidevalt segades umbes 1 minut. Lisa keedetud riis, löö lahti munad ning sega munad kuumal pannil riisi hulka. Kalla pannile konservi seest kurnatud krabiliha ning hakitud roheline sibul. Kuumuta vaid korraks. Maitsesta riis kalakastme (lisasoola pole vaja kuna nii kala- kui sojakaste on soolased), sojakastme, valge pipra ja laimimahlaga. Serveerimisel puista peale värskeid koriandrilehti.

Praetud riis krabilihaga. Tai. Märts 2011

Pähklikook "Nostalgia"

President Toomas Hendrik Ilves annab tänavu Eesti Vabariigi 96. aastapäeva eel Eestile osutatud teenete tunnustamiseks 99 inimesele riiklikud autasud. Selgus, et ühena IT-valdkonna edendajatest saab Valgetähe teenetemärgi ka minu kallis abikaasa. Oleme siiralt liigutatud sellise auväärse tunnustuse üle. 

Selle toreda uudise puhul otsustasin Reneed üllatada. Renee väga suur magusasõber pole, kuid mõned küpsetised talle siiski maitsevad. Nt cannelé'd, kuid nende ettevalmistamiseks on tarvis vähemalt ööpäev aega. Tuli mõelda midagi, mis valmiks kiiremini. Meenus võikreemiga pähklikook, mida müüakse Selveris "Pähklikook Nostalgia" nime all. Reneele maitseb see väga. Ta on varem mitu korda maininud ka, et ma seda ise teha prooviksin, kuid ma pole vedu võtnud. Nüüd tundus, et põhjus on olemas ja tahtsin teha midagi, mis talle väga meeldiks. Improviseerisin ja katsetasin, kas saan samalaadse koogi valmis. Tarvis on vaid biskviiti, võikreemi ja maapähkleid. Etteruttavalt olgu öeldud, et kook tuli välja just selline nagu lootsin.

Biskviit:

5 muna

5 sl suhkrut

5 kuhjaga sl nisujahu

1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit

Võikreem:

250 g võid

100 g kondenspiima

120 g tuhksuhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

Kate:

200 g maapähkleid

Esmalt valmista biskviit. Vahusta munad (kollane ja valge koos) suhkruga tugevaks vahuks. Sega vahustatud munadele võimalikult õrnalt sisse nisujahu (mille sisse on segatud küpsetuspulber). Kalla pool tainakogusest 26 või 28 cm läbimõõduga lahtikäivasse küpsetusvormi. Et biskviiti hiljem kergemini kätte saada, kasuta küpsetusvormi põhjas küpsetuspaberit. Küpseta biskviiti 180-kraadises pöördõhuga ahjus umbes 20 minuti. Jälgi, et liialt ei pruunistuks. Aita biskviit vormist välja ning küpseta ka teine pool tainakogusest. Jäta biskviitpõhjad jahtuma. Rösti 180-kraadises ahjus maapähkleid umbes 7 minutit. Haki noaga või tee purustajaga pähklid väikesteks tükkideks. 

Valmista võikreem. Lõika toasoe või väiksemateks tükkideks ja vahusta mikseriga, kuni mass on ühtlane. Lisa võile tuhksuhkur ja vaniljesuhkur ning vahusta veel. Viimasena lisa kondenspiim ning vahusta, kuni ained ühilduvad. Kondenspiim ja või peaksid olema samal temperatuuril, siis ühilduvad need lihtsamalt. 

Kui biskviitpõhjad jahtunud, lõika need keskelt laiupidi pooleks. Selleks on hea kasutada nt kala fileerimise nuga, mis on õhukese teraga ja libiseb biskviidist hõlpsalt läbi. Määri ühele biskviitkihile kiht võikreemi, lisa peale teine biskviit, määri ka sellele võikreemi jne. Kata ka koogi pealine kiht ja küljed võikreemiga. Puista koogi peale ja vajuta külgedele röstitud ja hakitud maapähklid.

Lase koogil mõned tunnid külmkapis imbuda ja taheneda. Sobib säilitamiseks ka üleöö.