Key Lime Pie

Kutsusin täna meile külla hea majanaabri Monika, kes oli äsja edukalt kaitsnud magistritöö ning lubasin talle selle puhul ühe koogi küpsetada. Mõtlesin ja mõtlesin, mida küpsetada, kui äkki meenus mulle Key Lime Pie, mida kunagi nägin Juci blogis - tundus nii hea, et võiks ise järgi proovida. Tegelikult ma alles seda blogi lugedes saingi teada sellest kuulsast Key Westis pakutavast koogist - oleks ma paar kuud varem teadnud, oleks ma seda ilmtingimata Key Westis sööma läinud. Vaatasin nüüd tagantjärgi Lonely Planeti üle ning nägin seal tõesti lausa tumedas kastis vihjet selle kuulsa koogi kohta, siis ma aga seda millegipärast tähele ei pannud ning Ameerika kõige lõunapoolsemas tipus käisime me söömas hoopis Kuuba restoranis.
Kuna kook on nii tuntud, siis uurisin, mis googeldades veel selle kohta välja tuleb - leidsin erinevaid retsepte ning isegi ühe video, kus üks Key Westi kokk seda kooki valmistab. Vaadates erinevaid retsepte, otsustasin lõpuks pidama jääda järgmise juurde.

Vaja läheb:
200 g Digestive küpsiseid
100 g võid
120 ml laimimahla (6 Key Lime)
2 tl laimikoort (vaid rohelist osa)
1 purk (400 g) kondenspiima
4 munakollast

Nagu näete, on koogil vaid 5 koostisosa; ok, kui Digestive küpsis osadeks harutada, siis tekib koostisosi juurde. Key Lime Pie on nime saanud laimide järgi, mis algselt kasvasid Florida Key'del - need on tavalisest (Pärsia) laimist tunduvalt väiksemad. Tänapäeval tuleb aga enamus Key laime Mehhikost; sellised sildid leidsin ka Selverist ostetud laimidelt. Kõigepealt võtsin või külmkapist tuppa soojenema; pehmenenud võiga segasin käte vahel purustatud Digestive-küpsised ning segasin ühtlaseks massiks - seejärel kallasin segu lahtikäiva koogivormi (24 cm läbimõõt) põhja ja ajasin laiali. Küpsetasin põhja ahjus 180 kraadiga ca 10 minutit. Samal ajal asusin kiiresti laimidest mahla välja pigistama, kasutasin selleks sidrunipressi - minul kulus 120 ml mahla saamiseks 6 väikest laimi. Riivisin ka veidi laimikoort ning panin pressitud mahla hulka. Seejärel vahustasin ca 5 minutit munakollaseid ning lisain vahustatud munakollastele ka kondenspiima ning mikserdasin aeglasematel pööretel edasi - kui kõik segunenud oli, lisasin viimasena laimimahla ja -koore ning mikserdasin kuni massi ühtlustumiseni. Võtsin koogipõhja ahjust ning valasin katte peale. Edasi küpsetasin 15 minutit 180 kraadiga ning kook oligi valmis - küll mitte kohe söömiseks - see tuli maha jahutada ning vähemalt kolmeks tunniks külmikusse panna. Lugesin, et sobib väga hästi ka sügavkülmas hoidmiseks, siis peab vaid 20 minutit enne söömist sulama võtma. Kuna kooki oli kärmesti tarvis, siis pistsingi jahtunud koogi sügavkülma. Oi, oi, kui maitsev kook tuli, laimi oli väga parajalt koogis tunda, samas kondenspiim andis mõnusat magusust. Monika igatahes ära ei arvanud, mis koogi sees on, siiski reetsin talle selle saladuse. Key Lime Pie klassifitseerub nüüd küll mu lemmikute hulka. Soovitan soojalt - õigemini küll külmalt - kui kook toasoojaks muutub, pole enam nii hea.

Jaapani salat

Käisin täna taas kesklinna toiduringil (Keskturg ja Stockmann), ikka lootuses saada turult spargleid; ei õnnestunud see ka täna, kasvab neid nii kehvasti, et ei korjata iga päev. Ostsin siis Uus-Kongo letist ühe hiidsuure poti rukolat. Täna oli palju parem turul liigelda, kui ühe käega vihmavarju kandma ei pidanud; Anee istus küll rõngaslinas, kuid turult välja minnes kappas ta ise Stockmannini. Kuna mul oli ostetud rukola salat, siis alati meenuvad mul sellega esimesena Jaapanis söödud fantastilised salatid, mida ma iial kodus järgi ei oska teha, sest mul pole aimugi, mis oli selle kastme koostisosades. Ostsime küll Jaapanist kaasa katseeksitus meetodil selle lemmik-salatikastme, aga aru ei saanud, mis seal sees on, kuna ühtegi ladina tähte pudelil ei leidunud. Käisin ka kunagi Stockist uurimas, et äkki neil on midagi sarnast; siis ei olnud. Täna igaks juhuks kiikasin taas sinna letti ja nägin mingit valget idamaist kastet, mis oma välimuselt meenutas tõesti seda Jaapanis lemmikuks saanud kastet; lugesin pealt, et koosneb enamasti seesamiseemnetest ja sidrunimahlast. Ostsin ära - äkki ongi see õige. Mul oli kodus sahtlipõhja jäänud ka Jaapanist toodud peeneid nori-liistakaid ning kuivatatud kalalaaste, mis mõlemad selles salatis figureerisid. Ülejäänud komponendid on edukalt Eestist kättesaadavad.

Vaja läheb:
suur peotäis rukola salatit
1 lühike kurk
pool paprikat
idamaist Tahini kastet
Goji marju
kuivatatud kalalaaste
nori-liistakaid

Lõikasin rukola lühemaks, Jaapani salatites kasutatakse suuremalt jaolt just rukola alumisi osi (neid valkjaid varsi), ülemisi lehekesi on salatites vähem, Eestis aga süüakse pigem neid ülemisi osi (müüakse ju ka karbis lõigutud rukolalehekesi), kusjuures mulle maitsevad need varred isegi rohkem, sest need on palju mahlasemad. Lõikasin salatile peale kurgist seibid ning paprikast õhukesed viilud, kallasin peale veidi Tahini kastet. Tegelikult keerasin kohe koju jõudse kastmelt korgi maha, et proovida, kas tõesti on see õige - päris see ikka polnud, kuigi mingi maitsenüanns oli sama, tõenäoliselt seesam, aga see siin müüdav oli hapukam. Kummaline, et ma ei suuda seda maitset kirjeldada, mis sellel Jaapani salatil oli (ma ei tea isegi selle nime, kuna peale hieroglüüfide ei näinud me menüüdes midagi), see maitse on nii tundmatu, et ei oska millegagi võrrelda. Pärast salatikastme lisamist panin salatile peale kalalaastud; tundub hirmus, aga pole seda. Me Jaapanis kaua nuputasime, mis "saepuru" see on salatite peal, no ei saa maitse järgi aru, natuke soolane oli, aga need laastud olid tõesti udusule kergused, et peale hingates lausa lendasid taldrikult minema ja mingit tugevat maitset ei andnud. Et need kalast tehtud on, saime aru päev enne kojusõitu ühes supermarketis, kus leidsime need lettide vahel üles ning õnneks oli paki peal peale hieroglüüfide ka kala pilt. Kusjuures need laastud salati peal ei olnud küll kala haisu/lõhnaga, kuid suurt pakki avades saime kohe aru, et on kalahais küljes. Aga sobivad need selle salati peale ideaalselt. Tippu läks veel kaunistuseks nori-liistakad ning puistaisn peale ka Goji marju (samuti toodud Jaapanist). Maitselt oli salat veidi hapukam kui Jaapanis söödud originaalsalat, kuid mingi maitsenüanss tuletas siiski meelde seda ehtsat salatit sealt kaugelt maalt...

Rabarberi-maasikakook väikese martsipaniga

Mul tuli mõte küpsetada stuudel rabarberi-maasika-martsipanitäidisega (sellist kooslust nägin Anni Arro kokaraamatus), plaan aga muutus jonnaka taina tõttu, mida kummalisel kombel rullida ei andnud, seetõttu tuli kavva teha muudatused ning olemasolevat tainast kasutada vormi sees koogipõhjana, täidisest polnud ma nõus loobuma. Enne mul struudlitainaga probleeme pole olnud, ei tea, mis sel korral juhtus...

Koogipõhja jaoks läheb vaja:
3 dl nisujahu
1 dl sooja vett
25 g võid
tilk äädikat

Täidis ja kate:
ca 400 g hakitud rabarbereid
1 spl maisitärklist
ca 150 g maasikaid
30 g martsipani
1,25 dl rafineerimata roosuhkrut
0,5 dl sojahelbeid
1 dl kaerahelbeid
ca 40 g purustatud mandleid
40 g võid

Alustasin taina valmistamisega, struudlitaina retsepti võtsin nami-namist. Tegin valmis nii, nagu kästud, panin taina ka pooleks tunniks külmkappi; taina "puhkamise" ajal koorisin ja tükeldasin rabarberid ning hüpitasin neid veidi maisitärklise sses, et mahl küpsedes välja ei voolaks; ka maasikad lõikasin väiksemateks tükkideks. Lisaks sellele suutsin pliidil üles sulatada oma külmkapisahtli - olgu see õpetuseks, et korraga ei saa juttu rääkida ja teha mitut erinevat sööki; vot siis hajubki tähelepanu ja keerad pliidil vale augu sisse... Oh seda ehmatust ja vänget plastmassihaisu, mis levima hakkas; mis siis ikka, kui korjasin mahakukkunud redised kokku ning proovisin pliidilt eemaldada võimalikult palju sulanud plastmassi. Aga uut sahtlit tahaks ikka kusagilt saada. Nii, tagasi teema juurde: tainast külmkapist välja võttes sain kohe aru, et see on päris jäik, katsetasin rullimist; oma kümme minutit nühkisin, kuid laiali läks see minimaalselt. Tainas läks rullides nii suureks, õigemini küll jäi nii väikeseks, et mahutasin selle täpselt ühte ristkülikukujulisse vormi. Küpsetasin tainast ahjus 180 kraadiga ca 7 minutit, võtsin välja ning lisasin hakitud rabarberid ja maasikad, nende vahele peitsin martsipanilaastud (peale neid jätta ei saa, kõrbevad ära) ning puistasin peale poole kattekogusesse minevast suhkrust, seejärel pistsin vormi tagasi ahju. Valmistasin ruttu katte - panin ühte kaussi või, suhkru, soja-ja kaerahelbed ning purustatud mandlid (jätsin erineva suurusega tükid), hakkisin kõik ühtlaseks massiks ning laotasin koogile katteks. Küpsetasin kooki umbes 40 minutit 180 kraadiga. Koogi põhi jäigi veidi jäik, et söömiseks tuli nuga appi võtta; maitse aga oli koos mahlase magushapu sisuga päris hea - eriti hästi aga sobisid koogi peale veel värsked maasikad. Teinekord teeksin sama täidise ja kattega koogi muretainapõhjal.

Pühapäevaõhtune grill-chill

Kaisa jõudis New Yorgist tagasi; kutsusime ta külla ning panime sel aastal oma kodus esimest korda grillile hääled sisse. Enne õhtusööki käisime kõik koos Nõmme turul midagi varda otsa ajamiseks otsimas. Kuna liha oli mul marinaadis juba öö otsa olnud, siis tuli leida mingit grillitavat aedvilja - saime paprikaid, suvikõrvitsat ja kirsstomateid.


Liha marinaad:
700 g kana kintsuliha
3 spl tomatipastat
1 spl mett
soola
pipart
3 küüslauguküünt
julguse järgi tšillikastet
tilk sojakastet

Marinaad paprikale ja suvikõrvitsatele:
oliiviõli
soola
pipart
värsket tilli
küüslauku

Liha tegin juba päev varem valmis, siis imenduvad maitsed paremini ning marinaadis liha veidi "küpseb" ka juba. Kasutasin kana kintsuliha, filee on minu arust grillimiseks liiga kuiv liha - lisasin kintsulihadele järjest tomatipasta, mee, soola, pipra, küüslaugu, tšillikastme ja sojakastme. Segasin kõik hoolikalt läbi ning panin kinnisesse anumasse külmkappi järgmist õhtut ootama (marinaad imendub kindlasti ka kiiremini). Enne grillimist valmistasin marinaadi suvikõrvitsatele ja paprikale - selleks lõikasin viljadest suuremad tükid, mida kerge pulga otsa ajada, keerutasin neid suures kausis oliivõlis, hakkisin peale tilli ja purustasin küüslauku, lisasin ka soola ja pipart, lasin ca pool tundi imenduda, seejärel ajasin vardasse. Kirsstomatid torkasin ka lihtsalt vardasse. Grillijaks oli Renee, sellise tööga mina ei tegele. Jaheduse tõttu pidime kahjuks toas sööma. Välja tuli suurepärane toit, liha oli suussulavalt mahlane ja mitte liiga tšilline (Anee keefirit ei küsinud, see on indikaator), ainult väheseks jäi seda :) Aga õnneks oli kohe ahjust tulemas kook.

Greibisalat röstitud india pähklitega

Tänaõhtune salat põhiroa kõrvale meie peres oli lollorosso greibi ja röstitud india pähklitega.

Vaja läheb:
tubli peotäis lollorosso salatit
1 keskmine greip
peotäis idandeid (minul lambaläätse-Daikoni rediseseemnete segu)
ca 15 kirsstomatit
röstitud india pähkleid

Kaste:
greibimahla
kreekapähkli õli
purustatud musta pipart
granaatõunakontsentraati


Rebisin lollorosso salati tükkideks, koorisin greibi ning lõikasin ratasteks, keskmised rattad panin salatilehtedele, otsatükid jätsin kastmesse mahla lisamise jaoks. Puistasin peale idandeid, milleks mul sel korral olid Herne tänava ökopoest ostetud lambaläätse ja Daikoni redise seemnete segu (neid on tarvis ise idandada) - need idandid on veidi mõrkjamad kui mungoad, samuti ei säili need üle paari päeva, muutuvad täiesti mõruks. Lõikasin ka kirsstomatid pooleks ja panin salatisse. Kastme jaoks pigistasin greibiotstest mahla, segasin kreekapähkli õli ja granaatõunakontsentraadiga (mis on magus) ning veidi pipart, kallasin salatile peale. Lõpus lisasin ahjus vähese soolaga röstitud india pähklid. Kui salatit süüa põhiroana, eeldab see mõne juustu või nt küüslaugusaiade lisamist sellele.

Muskaatpähklimekiga risoto vinnutatud kirsstomatitega

Laupäevaõhutusest kogupere õhtusöögist ei tulnud meil sel korral midagi välja - nimelt ei suutnud me Reneega kokkuleppele saada, milline on üks hea söök ning mille isu meil mõlemal oleks. Kui tööpäevaõhtutel meil sel teemal eriti vaidlusi pole, sest söögi teen mina ja enamasti ei küsi ka, kas sobiks :), siis laupäeval on Renee mõtted valla ning küll sealt tuleb siis nostalgitsevaid sealihakäntsaka-, praetud makaroni(!) riivjuustuga-, mannapudru-kisselli- või vahukooretordisoove... Ma tõstan siinkohal käed üles ning ütlen, et igaüks teeb kompromisside puudumise tõttu omale meelepärase toidu ise, no ei suuda mina valmistada toitu, mida pärast süüa ei taha. Renee valis poest paar tükki kaelakarbonaadi, mina otsustasin täna endale ja Aneele risoto valmistada - nii, et õhtul tegutsesid köögis koos kaks kokka.

Risotto jaoks läheb vaja (1,5 sööjat):
130 g risotoriisi
1 šalottsibul
1 küüs küüslauku
oliiviõli
1 dl valget veini
ca 300 ml köögiviljapuljongit (tehtud poolest ökopuljongikuubikust)
1/4 muskaatpähklit
värsket peterselli
peotäis paremsani

Peale:
vinnutatud kirsstomateid
murulauku
paremesani

Alustasin kirsstomatite vinnutamisega; mõtte neid risotole lisada leidsin Liina blogist. Lõikasin kirsstomatid pooleks, mul olid need sel korral üliväikesed, ning panin tunniks ajaks 120 kraadiga ahju vinduma (Liina tegi 1,5 h 75 kraadiga, aga mul oli neid kiiremini vaja, seega tõstsin temperatuuri ja vähendasin aega). Seejärel hakkisin sibula ja küüslaugu ning keetsin vee puljongikuubiku lahustamiseks. Praadisin paksupõhjalises potis oliiviõlis sibula ja küüslaugu klaasjaks ning lisasin riisi; segasin veel natuke ning lasin riisil kuumeneda. Seejärel valasin peale 1 dl veini, mis aurustus potist päris kiiresti; kui vein aurustunud, valasin peale 1/3 puljongist ning keetsin, kuni puljong oli imendunud riisi sisse; siis lisasin järgmise kolmandiku puljongit. Kui lisasin viimase osa puljongist, panin hulka ka hakitud peterselli ja muskaatpähkli. Vahetult enne valmimist (kees ca 20 minutit) lisasin parmesani ning lasin paar minutit kaane all maitsetel ühilduda. Risotole puistasin peale hakitud murulauku, veidi paremsani ning tõstsin lisaks vinnutatud tomatid, mis olid ahjus veel väiksemaks kuivanud ning nägid välja nagu nööbid. Tegin tomateid terve ahjuplaaditäie, Anee nii fännab küpsetatud tomateid, et sõi kindlasti üle poole plaaditäie tomateid ise ära. Vinnutatud kirsstomatid sobisid risoto peale fantastiliselt. Ainuke viga oli, et ma suutsin pildistamise ajaga toidu natuke maha jahutada ning pidin sööma sooja riisi, muidu mulle ikka maitsevad sellised toidud kuumana kõige paremini. Andsin Reneele ka ampsu maitsta, siis arvas küll, et võiks ise ka sellist toitu süüa...

Klassikaline Caesari salat

Läksin lausvihmas Keskturule, lootuses saada Uus-Kongo letist värskeid spargleid. Sidusin Anee rõngaslinaga puusale, võtsin kätte vihmavarju ning teise kätte käe- ja turukoti, jalga panin ilmale vastavalt kummikud. Vähese otsimise peale leidsin Uus-Kongo talu müügikoha turult üles (Keskturul käin ma selle kauguse tõttu oma kodust üliharva), kuid spargleid ma sealt siiski ei saanud, olid jäänud korjamata vihmase ilma tõttu. Küll aga oli müügil suur hulk salateid ja maitserohelist; nähes müügil värskusest pakatavaid Rooma salateid, ei mõelnud ma kaua, mis neist valmistada - võtan taas ette Caesari salati. Pean tõdema, et ma pole kodus suutnud enda jaoks teha veel ideaalset Caesari salatit. Mõõdupuuks on minu puhul Carnivali kruiisilaeval söödud Caesari salat, mis oli nii maitsev, et ma sõin seda seal pea iga õhtusöögi eelroaks. Olen kordi püüdnud seda järgi teha, kuid ei ole tulnud päris autentne maitse. Ühel korral ostsin Stockmannist ka Vertigo valmis Caesari salati kastme, kuid ka see polnud täpselt see, mis mul meeles mõlkus, liiga palju majoneesi ja liiga vähe anšoovise maitset. Pärast Jamie Oliveri salatisaadet sarjast Jamie at Home, tegin ma ka tema retsepti järgi Caesari salati, lootuses, et äkki see on see "õige" - no ei olnud, see oli liiga koorene ning klassikalise Caesari salati retseptis tegelikult koor ei figureeri. Olen näinud ka retsepte, kus majonees salati koostisesse valmistatakse ise, ehk salatisse läheb sisse ka toores munakollane, varem olin siinkohal ikka põdema löönud, ma tohutult kardan igasuguseid (pool)tooreid muna-, liha- ja kalatoite. Aga kuna ma polnud ikka saanud sellist Caesari salatit, mis mul kruiisilaeva restoranist meeles oli, siis jätkates selle otsinguid, mõtlesin täna riskida, pannes salati sisse toore munakollase. Otsisin veel netist mitmeid selle sama salati kastme retsepte, erinesid nii anšoovise kogused, majoneesi/koore olemasolu kui ka lisandid. Oma otsingutel leidsin lõpuks youtube'st ühe päris hea klipi Caesari salati valmistamisest ning see tundus olevat väga tõepärane - just seda retsepti otsustasingi katsetada.

Vaja läheb (ühele, suur ports):
rooma salatit
1 munakollane
0,5 tl sinepit
3 spl oliiviõli
1 spl sidrunimahla
1 anšoovisefilee
0,5 tl Worcesteri kastet
veidi soola
1 küüs küüslauku
ca 60 g parmesani

Krutoonid:
kuubikuteks lõigatud ciabattat, bocattat või mõnda muud Itaalia leiba
oliiviõli
soola
küüslauku

Youtube'st leitud Caesari salatikastme valmistamise videos olid lisaks eelpoolmainitule komponentidena sees veel tilk tšillikastet ning praetud peekon - need jätsin ma välja, kuna katsetan teha klassikalist Caesari salatit ning need seal sees ei käi; lisandiks ei kasuta ka kanaliha, minu arust on krutoonid selle salati juurde täiesti piisavad. Samast videost sain teada, et oluline on komponente salatikastmesse lisada õiges järjekorras - selles järjekorras need mul ka retseptis kirjas on. Esmalt panin suurde (!) kaussi munakollase ning kloppisin seda veidi vispliga, seejärel lisasin 0,5 tl sinepit, segasin läbi, seejärel hakkasin tilkhaaval juurde lisama oliiviõli, jätkates samal ajal pidevalt vispeldamist. Pärast õli läks sisse 1 spl sidrunimahla - taas pidevalt vispeldades. Nii, nüüd sain valmis majoneesi - kes toorest muna pelgab, siis selle osa võib siin asendada majoneesiga ning siit edasi minna. Peenestasin uhmris nuia abil 1 anšoovisefilee, selle kogus on ka salatites väga erinev, mina julgesin panna 1 anšoovisefilee 1 sööja kohta; lisasin purustatud anšoovise isetehtud majoneesi hulka ning vispeldasin edasi, lisain ka 0,5 tl Worcesteri kastet, mille üheks koostisosaks on ju ka anšoovis. Selles faasis võib lisada ka veidi soola, kui tundub mage olevat, mina panin natuke. Pressisin 1 küüslauguküüne läbi küüslaugupressi ning lisain ka salatikastmesse, loomulikult pidevalt segades. Viimasena panin sisse umbes peotäie parmesani ning segasin kastme ühtlaseks massiks. Jätsin kastme natukeseks seisma, samal ajal valmistasin krutoonid - lõikasin Itaalia leiva kuubikuteks, panin suurde kaussi oliiviõli, veidi soola ning paar purustatud küüslauguküünt ning loksutasin ja mudisin kergelt kõik kuubikud õliseks. Küpsetasin ahjus 180 kraadiga ca 10 minutit. Rooma salati rebisin suurte tükkidena ning lisasin kaussi, kus oli juba valmis salatikaste, selleks siis läkski suurt kaussi vaja, et lõpus tuleb selle sees kaste salatilehtedele peale saada. Segasin kergelt läbi ning tõstsin taldrikusse söömiseks, peale panin veel mõned parmesanilaastud ning peotäie krutoone. Ütleks, et tuli välja parim Caesari salat, mille ma olen suutnud teha, aga päris täpselt see Carnivali salat ikka polnud, anšoovist või Worcesteri oleks võinud isegi veidi rohkem olla. Aga Uus-Kongo Rooma salat on fantastiline - krõmps ja mahlane - ikka pika puuga teeb ära selle Soome mahedalt kasvatatud Rooma salatile, mis Prismades müügil on.
PS - järgmisel hommikul ärgates ei saanud ma aru, miks mu käelihased veidi haiged on, kuigi ma jõutrenni teinud polnud (mul tavaliselt ei jää lihased trenniväliselt haigeks), mõeldes järgi aga oma eelmise päeva tegevustele, sain aru, et olin siiski pingutanud turul käies, kandes rõngaslinas 14-kilost Aneed, hoides samal ajal pea kohal vihmavarju ning tassides rasket turukotti... Aga see salat oli väärt sellist pingutust.

Küüslaugusaiad

Kui toorsalatit süüa põhiroana, on selle juurde vaja mingit proteiini- või süsivesikurikast lisandit, et salat liiga jänkutoit ei tunduks. Alati on võimalus lisada erinevaid juustusid, aga väga head on ka traditsioonilised krutoonid või röstitud küüslaugusaiad. Küüslaugusaiad valmivad väga kiiresti, seda juhul, kui sai juba olemas.

Vaja läheb:
pikka Prantsuse või Itaalia leiba
küüslauku
võid
soola

Kas nüüd nimetada neid küüslaugusaiadeks või küüslauguleibadeks; inglise keeles on nende kohta termin bread, aga meil peetakse ikka heledaid pagaritooteid saiadeks. Pealegi, küüslauguleivad tuletavad meelde neid rõvedaid rohkes õlis praetud pubi suupisteid... Mina kasutasin pikka Itaalia nisujahuleiba (meie jaoks siis sai), mille lõikasin keskelt laiupidi pooleks. Lasin võil toasoojuses pehmeneda ning lisasin purustatud küüslauguküüne ja veidi soola; segasin läbi. Maitsestatud või määrisin saiadele peale ning küpsetasin ahjus 180 kraadiga ca 10 minutit. Vabalt võib võisegusse lisada ka peenelt hakitud peterselli, tulevad ka väga maitsvad. Saia ja või koguseid on raske öelda, aga silma järgi tuleks vaadata, et sai peaks olema kaetud korraliku kihi võiga. Hoiatus ka - küüslauku ei tohi ahjus mingil juhul kõrvetada, siis muutub see mõrkjaks. Igatahes tõeliselt mõnus amps salati kõrvale!

Speltajahust jänkuküpsised

Ma avastasin ühe megalaheda toidublogi, olen seda kamminud risti ja põiki - no küll on häid ideid ja küll on palju huvitavaid toite minu maitsele! Märksõnadeks on tervislik ja ökoloogiline toit, mis on ka minu toiduvalmistamise põhialused - ja kui palju salateid seal on, ma pole enne veel nii suurt salatitegijat leidnud... Aga täna teen ma hoopis ühed küpsised, mille retsepti leidsin selle sama Heidi blogist. Mõte neid küpsiseid teha tuli, kui leidsin Stockmannist ühe toreda jänkuvormi, siis kohe meenusid Heidi tehtud loomakujulised küpsised ning just Anee rõõmuks me need küpsised täna ette võtsime.

Vaja läheb:
240 ml speltanisujahu
100 ml mandlijahu
120 ml kookoshelbeid
60 ml mandliõli (originaalretseptis kookosõli)
80 ml suhkrut
1 muna
1/4 tl soola
veidi suureteralist rafineerimata demerara roosuhkrut

Teisendasin USA mõõtühikud milliliitriteks ning tainavalmistamine võis alata. Mina kasutasin tavalise nisujahu asemel speltanisujahu, mis on iidne, kuid tänaseks unustustehõlma vajunud nisusort. Speltanisu toiteväärtus on suurem kui tavalisel nisul; speltanisus on aga vähem kleepvalku kui tavalises nisus - seetõttu ei kerki speltajahust küpsetised nii hästi kui tavanisust. Minu eesmärk polnud täna aga küpisiseid kergitada, seetõttu sobib speltanisu sellisteks küpsetisteks suurepäraselt. Küpisised "taluvad" hästi ka täisterajahusid, milles on säilinud võimalikult palju toitaineid. Mõõtsin ühte suuremasse kaussi nisujahu, lisasin samasse ka kookoshelbed. Mandlijahu valmistasin ise - purustasin terved mandlid veskis nii peeneks, et nägid jahu moodi välja, lisasin ka saadud mandlijahu kuivainete sekka ning segasin kõik läbi. Teise kaussi panin 80 ml suhkrut ning selle peale 60 ml mandliõli, segasin korralikult ja lasin veidi imenduda, seejärel kloppisin hoolikalt õli-suhkrusegu hulka ühe muna ning lisasin vedela segu kuivainete hulka - segasin kergelt läbi, kuni tainas muutus ühtlaseks. Tegin tainast palli ja panin üheks tunniks külmkappi. Anee oli mul terve aja abiline, küll aitas segada, küll toppis näppe erinevatesse ainetesse nii, et midagi ikka maha pudenes - aga nii ta ju õpibki... Kui taina tunni pärast külmkapist välja võtsin, oli Anee eriti põnevil, kuna nüüd saab ju lõpuks jänkusid valmistada. Rullisime jällegi koos Aneega taina ca 3 mm paksuseks ning kokaabi Anee vajutas tainasse vormiga jänkusid, kellele ei jäänud pähe tegemata ka silmad, nina ja suu... Tõstsin koos abikätega jänkud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning raputasin igaühele peale suureteralist rafineerimata demerara roosuhkrut. Jänkud küpsesid ahjus 180 kraadiga ca 15 minutit, kuni muutusid pealt kuldseks. Lõbusad ja kasulikud maiustused lastele on need igal juhul!

Lihtne toorsalat

Üks lihtne ja kiire salat endale meelepärase rasvasema toidu kõrvale.

Vaja läheb:
mõned lehed käharat krõmpsu lehtsalatit
pool paprikat
1 lühike kurk
mõned viinamarjad
10 redist
veidi ananassikompotti ja selle vedelikku
oliiviõli
tilk sojakastet
suhkurt
pipart
röstitud päevalilleseemneid


Ega's muud kui tükelda komponendid, vala ja puista peale kastmeosad ning sega salatikomponendid omavahel läbi. Peale võib maitseks panna päevalilleseemneid. Sobib söömiseks vaid koheselt, salatid imbuvad väga kiiresti kastmest läbi ning muutuvad liiga vettinuks.

Kuum lavaširull idamaiste sugemetega

Täna on terve päev vihma kallanud, väljas on + 8 kraadi ja on juunikuu... Sellise ilmaga tahaks midagi toekamat kohe süüa. Revideerides külmkapisisu, tuli mõte teha ahjus kuumi täidetud lavaširulle.

Vaja läheb (2,5 inimesele):
1 pakk lavašši
250 g sea(delikatess)hakkliha
pool oranži paprikat
140 g bambusevõrseid
ca 80 g ananassikompotti
15 kirsstomatit
2 küünt küüslauku
2 tl magushaput Tai tšillikastet
oliiviõli
soola
tilk sojakastet
1 tl fariinisuhkrut
juustu

Praadisin oliiviõlis kergelt hakkliha. Olen ka enne maininud, et kasutan vaid Rakvere delikatesshakklihasid, kuna nendes sisalduv rasvakogus on minimaalne, tavaline 25-30% rasvasisaldusega hakkliha hakkaks liigset rasva välja ajama ja rikuks sellise toidu ära. Lisasin hakklihale järgemööda (et pann kuumust ei kaotaks) poolekslõigatud kirsstomatid, tükeldatud paprika, hakitud küüslaugu, bambusevõrsed ja ananassitükid. Kuumutasin veidi ning lisasin ka soola, fariinisuhkru, Tai tšillikastme ja sojakastme. Laotasin lavaši küpsetuspaberile laiali ning kallasin hakklihasegu selle peale, panin ka mõned viilud juustu vahele ning keerasin rulli. Küpsetasin ahjus 200 kraadiga ca 15 minutit. Tai tšillikaste ja bambusevõrsed andsid idamaise maitsenüansi. Maitses hästi koos toorsalatiga.

Peedisupp

Supid on ühed toidud, mis mind üldse ei isuta, ei tekita mingit emotsiooni, et neid teha võiks; samas sööma hakates neist päris mitmed mulle täitsa maitsevad. Suppe teen eelkõige Anee ja Renee pärast, kellele need väga maitsevad ja nagu ma juba mainisin, maitsevad mulle ka, lihtsalt supi valmistamine ei paku sellist pinget nagu salatid või kooresed pastad. Kuna mu lemmik turutädi oli esimesed omakasvatatud peedid juba müügile toonud, tuli kohe mõte teha peedisupp värskest kraamist - turult sain ka kartulit ja porgandit.

Vaja läheb:
1 tükk seakooti
2 loorberilehte
soola
2 väikest peeti
2 väikest porgandit
2 väikest kartulit
1 sibul
värsket peterselli

Pesin seakoodi ja panin potti, kuhu kallasin ka külma vett. Lasin keema ning korjasin mustuse pealt ära, lisasin soola ja loorberilehed. Keerasin minimaalsele kuumusele ning lasin tasakesi keeda 1,5 h (valvama ei pea, kuna madalal kuumusel pott üle ei aja). Ma olen küll nii suppi keetnud, et ise olen üldse õues; talvel panin pidevalt liha keema ning läksin ise paariks tunniks vankriga jalutama, tagasitulles saab kiiresti supi valmis teha, kui liha juba pehme. Kui liha juba kondi küljest lahti tulema hakkas, koorisin sibula, peedid, porgandid ja kartulid. Võtsin potist koodi välja ning nokkisin välja puhta tailiha. Kartulikuubikud ja liha panin tagasi potti. Peedi ja porgandi riivisin ning praadisin kergelt koos sibulaga pannil, seejärel panin kõik potti keema. Keetsin ca 10 minutit. Lõpus lisasin hakitud peterselli. Praktiliselt kohustuslik on peedisupile sööma hakates ka hapukoort lisada, aga mina ei söö hapukoort...Värsketest juurviljadest peedisupp maitses hoopis teisiti kui talvine peedisupp. Head isu!

Soovitan tavalisele peedipupile vahelduseks proovida ka borši, millele on lisatud hapukapsas ning puljong on keedetud lambakoodist. Minu lemmiksupp. Retsepti piilu siit.

Marjadega kohupiimamuffinid

Täna on ilm nii külm ja vihmane, sellest hoolimata käisin Aneega hommikul rannametsas vankrijooksu tegemas ja mänguväljakul turnimas. Aeg läks õues kiiresti ning kui kahe tunni pärast tagasi koju tulime, oli kõht tühi mis tühi. Külmkappi oli liiga palju kohupiima tekkinud, sellega tuli midagi ilmtingimata ette võtta. Kolasin mööda nami-namit ringi, no ei leidnud midagi, mis väga istutaks. Jõudsin juba muffinide juurde, kuid ikka ei tundunud ükski retsept täiuslik olevat, või kui meeldis, siis ei olnud seal kohupiima sees, aga mina pidin kindlasti oma kohupiima ära kasutama. Lõpuks mõtlesin ikka oma peas välja, millised kohupiimamuffinid täna tulevad.

Vaja läheb (12 muffinit):
400 g kohupiima
100 g võid
2 muna
70 g fariinisuhkrut
2 dl nisujahu
40 g purustatud mandleid
1 tl soodat
6 maasikat
6 tl vaarikaid

Glasuur:
0.75 dl rafineerimata roosuhkrut
1 spl võid
1 tl kaneeli

Kloppisin kaks muna kergelt vispliga, segasin kohupiimaga kokku (kasutasin mahedaid Pajumäe ja Saida kohupiimakreeme). Teises kausis segasin omavahel 2 dl nisujahu, 1 tl soodat, 70 g fariinisuhkrut ning 40 g purustatud mandleid. Ühendasin kahe anuma sisu ning viimasena lisasin sulatatud või; segasin saadud massi tasakesi läbi. Panin muffinivormi paberid ning neisse põhja 1 tl tainast, kuuele muffinile asetasin sisse lõigutud maasikad, kuuele külmutatud vaarikad (värskeid ju pole veel, aga loomulikult sobivad need ka väga hästi). Katsin marjad pealt uuesti sama tainaga, mahtus täpselt ära ühte muffinipanni ehk sellest kogusest saab 12 muffinit. Glasuuriks sulatasin potis suhkru, kuni hakkas pruunistuma; lisasin juba tulelt võttes või ja kaneeli. Niristasin igale muffinile peale veidi glasuuri ning pistsin ahju. Küpsetasin pool tundi pöördõhu funktsiooniga 175 kraadi juures. Väga maitsvad!

Rabarberi-kondenspiimajäätis

Mõtlesin ja mõtlesin, mida saaks rabarberist veel peale erinevate kookide ja kisselli valmistada ning välja mõtlesin - tahtsin katsetada rabarberijäätist. Kuna rabarber on hästi hapu, siis proovisin sellele magusust anda kondenspiimaga.

Vaja läheb:
125 ml rabarberipüreed
200 g kondenspiima (pool purki)
200 ml vahukoort
1 tl vanillisuhkrut

Esmalt koorisin ja tükeldasin kolm rabarberivart ning panin need potti keema. Lasin podiseda nii kaua, kuni rabarberid olid püreestunud (ca 7 min), suhkrut ei lisanud üldse, kuna kondenspiim on nii magus. Jahutasin rabarberipüree maha (see pole küll tõenäoliselt vajalik), kuna tegelesin teise toiduga. Hiljem lasin keema pool purki kondenspiima ning kallasin selle sisse rabarberipüree; segasin hoolikalt läbi ning juba pliidilt võttes lisasin veel 200 ml vahukoort ning 1 tl vanillisuhkrut. Jahutasin saadud massi täielikult maha ning alles siis panin jäätisemasinasse, mis tegi juba oma töö. Valmis jäätise panin sel korral cannelé vormidesse ja pistsin paariks tunniks sügavkülma - välja tulles olidki väga toreda kujuga jäätised. Maitse poolest ootasin ma küll vist midagi põnevamat, minu arust oli jäätis nagu veidi hapukoore maitsega :) Sõime jäätist koos värskete maasikatega, nii oli päris hea.

Kerge suvesalat maasikate ja meloniga

Küll on suvi ikka hea aastaaeg - lisaks mõnusale soojale ilmale kasvab lõpuks nii palju söödavat ka Eestis, mida oma aia puudumisel saab õnneks turult osta. Ma olen uuest Nõmme turust ikka väga vaimustuses, täna käisin jälle seal kolamas, ostsin suure kotitäie värkset kraami, erinevaid sinke ning rõdule lilled. Ja muidugi maasikad...need lõhnavad ja maitsevad juba päris hästi; mul õnnestus saada Leedu maasikaid, äkki on veidi vähem mürgitatud kui Hispaania ja Poola omad. Tahtsin kohe kodus ühe maasikasalati valmistada, mitte magustoidu, vaid soolase salati juustuga.

Vaja läheb:
lehtsalatit
melonit
maasikaid
1 lühike kurk
röstitud kõrvitsaseemneid
seedermänniseemneid
soola
suhkrut
külmpressitud mandliõli
sidrunimahla
parmesani

Ma koguseid ei oska pakkuda, tuleb lihtsalt oma silmaga vaadata, palju keegi süüa jaksab. Salat on nagu alati, koheselt söömiseks ning läbisegamist ei kannata, seega igale sööjale võiks portsud olla oma kausis. Rebisin näppude vahel lehtsalati, lõikusin kurgi pikkadeks seibideks, lõikasin meloni küljest rattad, eelmaldasin neilt kooriku ning tükeldasin väiksemaks. Maasikad lõikasin neljaks ning asetasin salatile. Peale puistasin röstitud kõrvitsaseemneid ja seedermänniseemneid. Lõpuks valasin üle mandliõliga ning pigistasin peale sidrunimahla, puistasin ka veidi soola ja suhkrut. Sõin salatit jämedalt riivitud parmesaniga, kõrvale sobib ka nt röstitud Baieri leib. Kui maasikas, kurk, melon ja lehtsalat on kõik sellised mahedamaitselised, siis seedermänniseemned ja parmesan on hästi spetsiifilise maitsega ning sobivad sellise kooslusega päris hästi kokku. Oi, kui mõnus toit palava ilmaga...