Lehttainaruudud toorjuustu ja päikesekuivatatud tomatitega

Vahel harva kasutan küpsetamiseks lehttainast, ma lihtsalt ei oska seda ise teha (pole tegelikult katsetanud ka, ma ei kujuta ette, kuidas tainast sellised peened üksteise peal asetsevad lehekesed tekkima peaksid). Olen poest leidnud paari firma sügavkülmutamata lehttainad, mis on suudetud teha ilma kahjulike E-aineteta. Täna oli kavas teha lehttainapõhjal soolased suupisted toorjuustu ja päiksekuivatatud tomatitega. Olen kunagi sarnast retsepti ka nami-namis näinud.

Vaja läheb (12 tk):
350 g lehttainast
150 g mascarpone juustu
ca 10 päikesekuivatatud tomatit
1 tl oliiviõli
oreganot
soola
musta pipart
mõned kirsstomatid


Rullisin veidi lehttainast ning lõikasin umbes 7x7 cm suurused ruudukesed. Segasin kausis mascarpone, lõikusin sisse päikesekuivatatud tomateid, niristasin veidi oliiviõli, maitseks veel oreganot, soola ja musta pipart - segasin kõik läbi. Asetasin lehttainaruudukesed küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning tõstsin igaühele neist täidise peale; mütsiks läks ruudukestele pool kirsstomatit. Küpsetasin 200 kraadiga umbes 15 minutit. Väga mõnusad suupisted.

Kukeseente ja hakklihaga täidetud suvikõrvitsad

Kui suvikõrvitsad on muidu suhteliselt maitsetud ning paljude jaoks täiesti söödamatud viljad, siis ka neid saab tegelikult väga maitsvaks teha. Loomulikult on suvikõrvitsad parimad ikka suvel, mil neid ka Eestis kasvab. Suvikõrvitsaid on mitmeid erinevaid liike - on tumerohelistest helerohelisteni, on kollaseid, on kirjuid; ka suurus on neil erinev. Minu lemmikuteks on saanud õrnalt helerohelised ca 15-20 cm pikkused suvikõrvitsad, just neid on praegu igal pool turgudel ka müügil.

Käisin koos sõbranna Mari-Liisiga Nõmme turul ning tulime hiljem minu juurde sööma. Ka Mari-Liis oli algul väga skeptiline suvikõrvitsate suhtes... Minul oli plaan täita suvikõrvitsad hakkliha ja kukeseentega, samuti lisada erinevaid köögivilju.

Vaja läheb (neljale):
4 väiksemat suvikõrvitsat
200 g kukeseeni
200 g (sea)hakkliha
1 punane paprika
1 sibul
3 küüslauguküünt
suur peotäis hakitud spinatit
1 suur lihatomat
oliiviõli
meresoola
musta pipart
juustu
rukolat

Suvikõrvitsad lõikasin pikuti pooleks, seest urgitsesin pehmema osa välja, et oleks ruumi täidet panna. Pistsin suvikõrvitsalaevukesed 200 kraadiga ahju eelküpsema ning asusin täidist valmistama. Praadisin pannil kergelt oliiviõlis läbi hakkliha, hakitud sibula ja küüslaugu, peenekstükeldatud paprika ja tomati, samuti lisasin spinati, maitsestasin soola ja pipraga. Eraldi praadisin kukeseened, lisasin ka veidi soola. Võtsin suvikõrvitsad ahjust välja ning panin igaühte neist nii hakklihasegu kui kukeseeni - küpsetasin veel ahjus umbes 30 minutit, veidi enne valmimist panin suvikõrvitsatele peale ka juustu ning lasin sellel sulada. Maitsesid õige hästi, kõrvale näksisime veel rukolat. Mari-Liis oli üllatunud, et suvikõrvitsaid saab nii maitsvaks teha; plaanib edaspidi ka oma lapsed suvikõrvitsat sööma saada.

Wok suvistest aedviljadest sea sisefileega

Suvel on aedviljad eriti maitseküllased ning just siis on õige aeg neid süüa palju ja sageli. Vitamiinid, vitamiinid, vitamiinid...ei väsi ma kordamast. Tegin ühe värvilise ja maitsva woktoidu.

Vaja läheb (kolmele):
ca 200 g sea sisefileed
1 suur punane paprika
pool porrut
ca 10 kollast aeduba
1 väike lillkapsas
1 väike suvikõrvits
3 noort sõrmejämedust porgandit
200 g bambusevõrseid

Kaste:
4 spl oliiviõli
1 spl Worcesteri kastet
1 spl sojakastet
1 spl vahtrasiirupit
ürdisegu
soola
musta pipart

Sea sisefilee tükeldasin peenikesteks viiludeks, aedviljad lõikasin meelepärasteks tükkideks. Lillkapsa, porgandi ning aedoad pistsin viieks minutis aurupotti eelküpsema, kuna need jäävad muidu wokkides liiga kõvad. Segasin klaasis kokku kastme - panin poole kogusest (2 spl) oliiviõli, Worcesteri kastet, sojakastet, vahtrasiirupit, soola, pipart ning ühte lemmikut vahemeremaadehõngulist ürdisegu. Esmalt wokkisin oliiviõlis (teine 2 spl) kergelt sealihaviilud; sea sisefilee on pehme ja kvaliteetne liha ning küpseb läbi väga kiiresti; hakkasin järjest lisama aedvilju, järjekord pole oluline, põhiline, et panni maha ei jahutaks ning korraga liiga suurt portsu ei paneks. Viimasena lisasin peale kastme ning segasin kõik aedviljad sellega kokku. Ruttu sööma!

Spinati-kukeseenerisoto

Käisin täna Keskturult head ja paremat värsket kraami toomas. Ostsin selle aasta esimesed kukeseened, nunnud ja väikesed kui sõrmeküüned - neid plaanisin risoto hulka lisada. Juba turult lahkudes märkasin müügil ka spinatit; kohe tärkas mõte see kukeseenerisoto hulka segada.

Mõtteis koorus järgmine retsept (2,5-le):
200 g risotoriisi
200 g kukeseeni
1 sibul
2 küüslauguküünt
oliiviõli
2 dl valget veini
ca 400 ml köögiviljapuljongit (kasutasin 2/3 puljongikuubikust)
suur punt spinatit
100 ml vett
peotäis värsket peterselli
soola
musta pipart
ca 70 g parmesani
vinnutatud kirsstomateid
rukolat

Umbes tund enne toidu valmimist panin kirsstomatid ahju vinduma, lõigates need enne pooleks (120 kraadiga ca 1 h). Mõne aja pärast kööki naastes tükeldasin sibula, küüslaugu, peterselli ja spinati. Spinatist tahtsin saada püreed, seega panin potti 100 ml vett ning tükeldatud spinati ja keetsin seda umbes 5 minutit; hiljem purustasin saumikseriga ühtlaseks massiks. Paksupõhjalises potis praadisin oliiviõli sees sibula ja küüslaugu klaasjaks, lisasin ka risotoriisi ning kuumutasin veidi veel. Seejärel kallasin peale veini ning lasin alkoholil aurustuda; kui riis jälle kuiv, valasin peale poole puljongist ning jätsin kaane alla podisema. Samal ajal praadisin kergelt läbi kukeseened; need olid nii väikesed, et ei olnud tarvis isegi neid lõikuda, lihtsalt pesin kraani all puhtaks. Kui riis jälle kuivaks hakkas jääma, kallasin peale püreestatud spinati (vedelalt ca 150 ml); jällegi lasin vedelikul kaduda, nüüd lisasin teise osa puljongist, praetud kukeseened ja peenekshakitud peterselli. Kulus ca 20 minutit ning riis tundus olevat al dente, viimasena läks sisse parmesan, veidi soola ning musta pipart. Risotole panin peale vinnutatud kirsstomateid ning rukolat - tõsiselt hea toit!

Vahvlituutus jogurti-iirisejäätis

Aneel on ühes poemängus riiulis müügil erineva kujuga jäätised - eriti tegi talle nalja sõna "tuutujäätis", mida ta ise kunagi söönud polnud. Ühel päeval hakkas ta mulle rääkima, et tahab ka saada tuutujäätist; kuna ma poejäätist talle E-ainete sisalduse tõttu ei anna, siis tuli tuutujäätised ise puhtast ja tervislikust toorainest valmis meisterdada.


Vahvlid:
50 g võid
50 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
3 dl piima
100 g speltajahu
100 g nisujahu
1 tl vaniljesuhkrut

Jogurtijäätis:
150 ml maitsestamata jogurtit
150 ml vahukoort
200 ml piima
2 spl peeneteralist roosuhkrut
veidi vaniljeekstarakti

Iiris:
0,5 dl suhkrut
0,5 dl vahukoort
1 tl võid

Vahvlite retsepti võtsin nami-namist, asendasin küll osa nisujahust speltajahuga ning lisasin veidi rohkem piima, kuna tainas jäi liiga paks. Sulatasin või, segasin sisse suhkru, lasin veidi jahtuda ning segasin hulka ka muna. Lisasin vaheldumisi spaltajahu ja osa piima, segasin läbi, lisasin ka nisujahu ning teise osa piimast, samuti vaniljesuhkru - segasin kokku ühtlase taina ning panin pooleks tunniks külmkappi. Küpsetasin vahvlimasinaga ümmargused vahvlid, mille keerasin masinaga kaasasolnud jublaka ümber tuutuks, vajutades tuutu peenema otsa veel kuumana kinni, et jäätis sellest välja ei tilguks. Lasin vahvlitel jahtuda.
Valmistasin jogurtijäätise - panin jäätisemasina nõusse maitsestamata jogurti, vahukoore, piima, suhkru ning vaniljeekstrakti (seekord läbi ei kuumutanud) ning lasin masinal teha oma töö, kuni jäätis oli valmis. Samal ajal valmistasin iirise - valasin potti 0,5 dl suhkrut ning lasin sulada; kui vedel suhkur hakkas oranžikaks muutuma, valasin sisse vahukoore (ettevaatust, meeletu kuumus!) ning keerasin pliidilt tule alt ära, kuid lasin iirisel veel potis podiseda, ise seda pidevalt segades; viimasena lisasin veel veidi võid ning segasin läbi ja panin rõdule jahtuma. Valmis jäätise panin vahvlituutusse, vahele niristasin mitmesse kihti jahtunud iirist, igale tuutule jätsin ka peale veidi iirist. Jäätist jagus kuude tuutusse, vahvleid tuli muidu kõvasti rohkem. Kohe siiski jäätist süüa ei saanud, kuna isevalmistatud jäätis kipub väga kiiresti sulama. Panime tuutud paariks tunniks sügavkülma ning läksime ise rattaga sõitma. Eriti põnevil oli muidugi Anee, kes ootas oma esimest tuutujäätist; tuppa tulles tahtis ta sellega kohe maiustama hakata ning sõigi terve tuutu ise ära. Jogurtijäätis polnud minu arust parimate killast, iiris jäätise vahel oli aga päris hea idee, mulle muidu väga maitsevad iirisetäidisega jäätised. Vahvlid olid krõbedad ja vähemagusad, tunda oli ka veidi speltajahu maitset.

Pelmeenitegu

Täna on terve päeva vihma kallanud ning tubased tegevused on igati asjakohased. Otsustasime Toilas ette võtta laupäevase pelmeeniteo, ametis pea terve pere. Mina võtsin ette hakkliha maitsestamise, mis läks pelmeenide täidiseks, emme segas kokku taina ning hakkas seda sõtkuma, Kaisa ütles, et tema "musta tööd" ei tee ning klõpsutas pika seeria pilte pelmeenivalmistamisest, issi liitus, kui oli vaja tainast õhukeseks rullida ja vormist välja toksida, Renee ilmus välja praadimise ajaks, kuna tema tahtis kindlasti praetud pelmeene, Anee magas aga kogu valmistusprotsessi aja lõunaund ning liitus alles söömise ajaks.

Et saada väikseid ja identseid pelmeene, läheb valmistamiseks vaja spetsiaalset pelmeenivormi. See konkreetne vorm on toodud Narvast, kuid Tallinnas võib äkki neid leiduda ka Balti jaama- või Keskturul.

Pelmeenide valmistusviise on mitmeid, neid võib keeta, praadida, küpsetada ahjus või fritüüris. Viimase valmistusviisi välistasime, kuna see on äärmiselt ebatervislik, küll aga tulid käiku kolm ülejäänud valmistusviisi - meie Kaisaga tahtsime süüa ahjus krõbedaksküpsenud pelmeene, Renee tahtis süüa neid praetult, issi ja minu otsusel ka Anee sõid neid keedetult kerges puljongileemes, emmele jäi aga vaid valmistusrõõm, kuna liha ta ei söö.

Väike tagasivaade ka minu ja pelmeenide suhtesse. Olen pelmeene oma elus päris palju söönud, on need olnud ühtedeks mu lemmikuteks erinevatel perioodidel. Minu kaugemad mälestused ulatuvad lapsepõlve, mil mu lemmikuks olid ahjupelmeenid ning silme ees on pilt, kuidas need olid mul suure kaanega suletava savipotiga korrusmaja õuetrepil kaasas (miks küll emme nii lubas???). Järgmised seigad on Tallinna-aegade algusest, kui me Reneega väljas söömas käisime põhiliselt pubides ning mina kindluse mõttes ja kartusest iga uue toidu vastu tellisin alati friteeritud peleene ning pidin iga kord ütlema, et paluks ilma hapukooreta :) Oh neid aegu... Kodus oleme pelmeene tegelikult suhteliselt harva teinud (ma mõtlen siin poepelmeenide praadimist). Viimane väljassöödud pelmeenikogemus on mul hotelli Telegraaf prantsuse-venesugemetaga restoranist Tchaikovsky, kus ma sõin vist esimest korda elus keedetud pelmeene (need on mulle alati jälgina tundunud). Sealne peenutsev õhkkond vist mõjus ning kuna menüüs polnud praetud pelmeene, vaid kadakamarjaleemes keedetud ehtsad vene pelmeenid, siis võtsin julguse kokku ning maitsesin neid - ei pidanud kahetsema. Viimati pistsin poepelmeeni suhu paar kuud tagasi ning sülitasin selle koheselt ka välja - see, mis sinna pelmeeni sisse on pandud, on lihtsalt nii jälgiks muutunud või on minu maitsemeeled nii puhastunud, aga naatriumglutamaadiga poepelmeene ma küll enam süüa ei suuda. Nii tulebki tõelisel pelmeenisõbral pelmeenitegu ise ette võtta; see võtab ka suure meeskonnaga tehes päris mitu tundi aega...

Tainas:
ca 300 ml vett
2 tl soola
1 spl õli
8 dl nisujahu

Täidis:
700 g segahakkliha
peotäis värskeid koriandrilehti
peotäis värsket peterselli
1 sibul
3 küüslauguküünt
pool paprikat
2 tl ürdisoola
0,5 tl meresoola
2 tl paprikapulbrit
3 spl vett
1 tl purustatud musta pipart
1 tl sojakastet
0,5 tl suhkrut


Taina jaoks tuli panna kaussi vesi, sool ja õli ning kallata vaikselt sisse nisujahu, seejärel tainas korralikult läbi sõtkuda. Täidise mõtlesin ise välja, traditsioonilised pelmeenid sisaldavad vähem koostisosi. Hakklihale hakkasin järgemööda lisama maitseaineid - ürdisoola, meresoola, musta pipart, paprikapulbrit, suhkrut, hakitud peterselli ja koriandrit. Hakkisin ka paprika, sibula ja küüslaugu ülipeeneks ning panin hakklihale hulka, niisutasin vähese veega ning panin ka veidi sojakastet. Segasin täidise korralikult läbi. Nüüd tuli tainas rullida ülipeeneks ning asetada õhuke tainaleht jahuga kokkutehtud pelmeenivormi peale, seejärel tuli tainast korraks pelmeenivormi peal rullida, et välja hakkasid paistma piirjooned, kuhu sisse tuleb täidis asetada. Panime igasse kuusnurka hakklihapalli, seejärel tuli rullida teine pool tainast õhukeseks ning katta sellega vormi peal olevad hakklihapallid. Nüüd tuli rullida väga ettevaatlikult "kaas" kinni, ning eemaldada servadesse jäänud tainas. Välja saab pelmeene vormist kas tugevasti vastu lauda kopsides või kergelt noaga lükates. Ja nii tegime veel mitu ringi neid pelmeene, kulus ka päris mitu tundi. Valmis pelmeene saab nii praadida, keeta kui ahjus küpsetada - kõik variandid proovisime ära. Minule maitsesid igal juhul ahjupelmeenid kõige rohkem, ka olid ahjupelmeenid kõige vürtsikamad ja maitseküllasemad, nii keetes kui praadides kadus osa teravust kusagile ära. Kui kõik söövad pelmeene ikka hapukoorega, siis mina hapukoort jätkuvalt suu sisse ei pane, mulle meeldib pelmeene süüa riivitud porgandiga. Pelmeenide tegemiseks kulus mitu tundi, kuid otsa said need umbes veerand tunniga; protsess oli igal juhul põnev ning maitseelamus on garanteeritud.

Misuuna salat feta juustu ja seedermänniseemnetega

Kuna mul Jaanipidustustelt koju jõudes polnud kodus peale omakasvatatud misuuna salati ühtegi teist salatilist, siis lõpuks pidin ma tõesti enda potist lehekesi näpistama. Kasvatasin selle küll söögiks, kuid salat kasvas nii ilus, et mul oli kahju seda ära süüa. Nii oligi minu misuuna ehk jaapani lehtnaeris, mis muidu on väga mahlane salat, aja jooksul veidi kuivaks muutunud, kuigi ma hoolitsesin selle eest väga hästi; nüüd pikemalt kodust eemal olles oli see mul potiga isegi kaasas, kuna kasta tuli seda iga päev. Ma ei tea, kui ma kunagi peaks porgandeid, lillkapsaid, rääkimata loomadest, ise kasvatama, ei lubaks mu süda küll neid ära süüa, nii armsaks saavad need mulle:) Lapsepõlvest on piisavalt karm mälestust enda kanast tehtud supist; igatahes omakasvatatud looma/lindu ei hakkama ma iial sööma.


Misuuna salat (ühele):
punt misuuna salatit
peotäis mungube
4 päikesekuivatatud tomatit
tükike feta juustu
röstitud seedermänniseemneid
oliiviõli
suhkrut
musta pipart
laimimahla
röstitud saiakuubikuid

Lõikasin misuunavarrekesed potist ning panin taldrikule, puistasin peale peotäie mungube, tükeldasin päikeskuivatatud tomatid ning asetasin peale feta juustu kuubikud. Pigistasin peale laimimahla ning niristasin oliiviõli; mulle meeldib koos hapu mahlaga salatitesse panna ka veidi suhkrut, samuti purustasin peale musta pipart. Viimasena puistasin salati üle seedermänniseemnetega ning peale veel veidi röstitud saiakuubikuid. Väga maitsev!

Läätsesalat fetajuustuga

Suve alguse puhul valmistasin lõunaks ühe suvise salati, mis sobis väga hästi õues söömiseks palava ilmaga.

Vaja läheb (kuuele):
paar kimpu jääsalatit
150 g keedetud punaseid läätsi (antud kuivaine mass)
3 lühikest kurki
2 pihutäit mungube
ca 30 kirsstomatit
lutserni idandeid
400 g fetajuustu

Kaste:
1 laimi mahl
ohtralt kreekapähkliõli
5 tl suhkrut
musta pipart



Esmalt panin keema punased läätsed (eelnevalt tuleb pesta), keetsin neid ca 5-7 minutit ning pesin siis külma veega üle. Rebisin suurde kaussi jääsalatitükid, kallasin peale keedetud, kuid külmad, läätsed, tükeldasin kurgi ning puistasin mungube. Kirsstomatid poolitasin ning asetasin salatile peale. Valmistasin kastme - pigistasin laimist 1 osa mahla, 3 osa panin kreekapähkliõli, segasin sisse suhkrut ning tunde järgi musta pipart; kallasin kastme salatile peale. Lõpuks panin peale kuubikuteks tükeldatud fetajuustu, mina kasutan 40% rasvasisaldusega juustu, see maitseb mulle salatites rohkem kui lahjad fetajuustud; kuna fetajuust on soolane, siis salatile lisasoola ei pane. Lõpuks panin kaunistuseks veel veidi lutserni idandeid ning purustasin veel fetajuustule musta pipart. Kõrvale sobib süüa ka röstitud ciabattat.

Tervislikud kaerahelbeküpsised

Neid kaerahelbeküpsiseid mäletan ma juba oma lapsepõlvest, tõenäoliselt mõtles need mu emme välja, kuna ma kaerahelbeputru kohe üldse süüa ei tahtnud. Siis tuligi kavalus käiku lasta ning kaer muul viisil söödavaks teha. Siin väljatoodud retsept on lihtsalt üks tuletis neist küpsistest, sinna sisse võib lisandiks panna erinevaid kuivatatud puuvilju, samuti sobib või asemel kasutada õli.

Vaja läheb (30 küpsist):
4 dl kaerahelbeid
1 dl sojahelbeid
1 dl rosinaid
1 dl purustatud metspähkleid või mandleid
1 dl kookoshelbeid
1 dl rafineerimata roosuhkrut
0,5 dl päevalilleseemneid
0,5 dl tükeldatud kuivatatud ploome
100 g võid või 1 dl õli
2-3 munavalget


Segasin omavahel kõik kuivained, seejärel sulatasin või ning lisasin kuivainetele, viimasena lisasin vahustatud munavalged ning segasin kokku ühtlase massi. Asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile supilusikasuurused pätsikesed ning küpsetasin ahjus 175 kraadiga (või 170 kraadi+ pöördõhk) ca 15-20 minutit kuni küpsised muutusid kuldseks. Tõeliselt kiiresti valmivad väga maitsvad ning tervislikke komponente sisaldavad küpsised. Kusjuures mu emme imestab, kuidas ma neid küpsiseid nii maitsvaid teen, temal tulevad need hoopis teistsugused. Minu arust on see nagu pannkookidega, et igal perenaisel on pannkoogid ise maitsega ning kellegi teise pannkooke täpselt järgi teha on pea võimatu, igal kokal on ikka oma käekiri...

Grillitud mozzarellatomatid

Jagan killukese meie suguvõsa grillõhtult Noarootsist - mina peakokana köögitoimkonnas; menüüs erinevad grill-lihad, -kala, -tomatid ja toorsalatid. Tänane retsept tuleb tomatitest ja mozzarellast.

Vaja läheb:
8 lihatomatit
100 g mozzarella juustu
punt basiilikut
punase veini äädikat
musta pipart
soola


Lõikasin tomatid pooleks, lamedale poolele puistasin peale soola ja musta pipart. Hakkisin basiiliku peeneks ning laotasin seda igale tomatipoolikule. Lõpuks panin tomatitele peale umbes 0,5 cm paksuse mozzarellaviilu ning veel veidi soola, musta pipart ja punase veini äädikat. Grillmeister Renee toimetas nendega umbes 10 minutit, kuni juust oli tomatite peal parajalt sulanud, kuid maha veel ei voolanud. Mozzarellatomatid sobivad hästi grill-liha kõrvale.

Veiselihakotletid suvise toorsalatiga

Paar aastat tagasi sain sõbranna Kadri kaudu teada Levini lahussöömise dieedi kohta, tundus kuidagi sümpaatne ja usutav. Kaalusin nii enda kui Anee pärast isegi selle testi tegemist. Kuna aga olime koos Aneega tema allergiate pärast väga piiratud menüül, tundsin, et ma ei suudaks aktsepteerida, et mulle mingil muul põhjusel veel mingi neist 12 toiduainest, mida ma süüa võisin, ei sobi. Personaalne test jäi tegemata, aga lahustoitumise põhimõtteid olen osaliselt jälginud tänaseni. Ma ei ole kindlasti neis põhimõtetes radikaalne - kooki söön ikka marjadega, kohupiima sees on ikka rosinad, aga koos ei söö ma tavaliselt liha ja kartulit/pastat/riisi (lasanje on küll minu jaoks erand, sellega ei teki tõrget). Need korrad, kui ma liha söön, siis teengi kõrvale vaid toorsalatit või wokitud/grillitud aedvilju - nii lihtsalt maitseb kõige paremini. Salatisõbrad on meie peres õnneks kõik, tavaliselt küll mehed ja väikelapsed kirtsutavad nina salatite peale, aga oma koduse teavitustööga salatite kasulikkusest ning pidevalt muutuvate retseptidega suudan ma nad sööma panna.


Kotlettide koostis:
500 gr (mahe)veisehakkliha
1 suur sibul
1 väike paprika
2 küüslauguküünt
1 porgand
ca 50 g juustu
soola
musta pipart
1 muna
nisujahu
päevalilleõli

Toorsalat:
punt rukolat
peotäis lutserni idusid
1 punane paprika
1 porgand
ca 15 kirsstomatit
murulauku
sidrunimahla
kreekapähkliõli
pipart
suhkrut
tilk kalakastet

Kotlettide jaoks tükeldasin paprika ja sibula väikesteks tükkideks, küüslaugu surusin läbi küüslaugupressi, porgandi riivisin peenelt, juustust lõikasin kuubikud - lisasin kõik hakklihale hulka ning segasin läbi. Purustasin veskist meresoola ja musta pipart ning lõin kotletitainasse ka ühe muna. Muljusin käte vahel väikesed pallikesed ning veeretasin jahus, praadisin päevlilleõlis pannil kaane all keskmisel kuumusel mõlemalt poolt pruuniks. Sellest kogusest sai kaks väga tihedalt täis pannitäit kotlette, jätkub päris mitmele inimesele.
Toorsalati jaoks lõikasin rukola lühemaks ning asetasin madalasse kaussi, tõstsin peale peotäie lutserini idusid, lõikusin paprika peenteks viiludeks ning porgandist tõmbasin kurgikoorijaga õhukesi laaste. Lisaks läksid salatisse veel poolitatud kirsstomatid ning punt murulauku. Kastmeks segasin kokku sidrunimahla, kreekapähkliõli, kalakastme, suhkru ja pipra.

Kaerahelbepõhjaga mustikakook

Mul on sügavkülmikusse jäänud veel mõned karbid mustikaid, millele tuleks enne tänavuste marjade tulekut kasutust leida. Tuli mõte teha üks tervislik mustikakook, improviseerisin kodusolevast kraamist alljärgneva retsepti.

Vaja läheb:
100 g kaerahelbeid
1 dl täisteranisujahu
50 g võid
50 g suhkrut
2 munavalget

Täidis:
2 munakollast
70 g kondenspiima
100 g Nopri koorekaramelli
4 dl mustikaid



Mudisin omavahel läbi toasooja või, suhkru ning jämedad kaerahelbed, lisasin ka täistera nisujahu ning munavalged ning segasin taina ühtlaseks massiks. Proovin oma küpsetistes eelistada võimalusel ikka täisterajahu sõredale jahule, kuna täisteratooted on palju tervislikumad. Nagu nimigi ütleb, on jahvatatud terve tera ilma seda koorimata (säilinud on nii kest, idu kui aleuroonkiht) - sellisel meetodil valmistatud jahu on pruunikas ning raskekoelisem kui valge mitmeid kordi sõelutud nisujahu, kuid selles on säilinud kõik kasulikud vitamiinid ning mineraalid. Koogipõhjad, mida pole tarvis kergitada, on ideaalne koht, kus kasutada täisterajahusid. Muljusin taina, kui seda nii võib nimetada, lahtikäivasse koogivormi ning küpsetasin 180 kraadiga ahjus 10 minutit. Samal ajal vahustasin munakollased, veidi aja pärast lisasin ka kondenspiima ning vahustasin veel veidi - sinna hulkas segasin külmutatud mustikad ning valasin koorekaramelli, segasin kõik läbi ning kallasin eelküpsenud koogipõhjale. Küpsetasin mustikakooki 180-kraadises ahjus pool tundi. Päris maitsev kook tuli välja - eriti hea oli see koos külmutatud mustikatega.

Lihtne lillkapsaroog

Kui ma muidu talvisel ajal eriline lillkapsafänn pole, siis suve algul, kui Eesti lillkapsad valmima hakkavad, maitsevad need mulle väga. Juba olidki turul müügil esimesed väikesed armsad lillkapsaõisikud. Täna valmis neist väga lihtne ja maitsev panniroog.

Vaja läheb (2,5-le):
3 väikest lillkapsast
ca 250 g sea(delikatess)hakkliha
1 sibul
päevalilleõli
tilli
soola
pipart


Lõikasin lillkapsa õisikuteks ning aurutasin selle oma suurepärases Tefali aurupotis poolpehmeks. Ma ei väsi kiitmast aurutamist ühe toiduvalmistusmeetodina - kui aedvilju potis keeta, kaotavad need hulga vitamiine keeduvette, aurutades aga säilivad kõik vitamiinid, lisaks on aurutatud aedviljad keedetutest palju maitseküllasemad. Soetasime aurupoti eelkõige Anee pärast, sest lapse toitumise juures on ju eriti oluline, et ta sealt vajalikke vitamiine ja mineraale omastaks, kuid õnneks leiab aurupott meie peres päris sagedast kasutust. Aurupotil on ka aegrelee, mille abil saab toitu veel pärast valmimist soojas hoida - eriti tänuväärne oli see perioodil, kui Anee veel õues magas ning ärgates ülinäljane oli; muidu oli tema ärkamisaega raske ennustada ning vahel seisis mul lillkapsas potis keeduvees soojas isegi tund aega, aurupoti soetades kadus aga see probleem ära.
Edasi võtsin välja wokpanni, kuna sellel praadides ei hakka ained nii kiiresti pruunistuma ega kõrbema. Praadisin päevalilleõliga kergelt hakkliha ja sibula, lisasin soola ja pipart ning veidi aja pärast kallasin peale juba aurutatud lillkapsad - lisasin veel veidi soola ja pipart, kuna lillkapsas oli maitsestamata (aurupotti ei tohi panna ühtegi maitseainet). Muide, ökopoodides saadaolev päevalilleõli ei oma vastikut poslamala maitset, see on täiesti neutraalne praadimisõli. Lõpuks puistasin peale värsket tilli ning kiire ja maitsev toit oligi valmis. Kes tugevamat sööki armastab, võib seda ka lisandina muule toidule süüa, mulle maitseb see aga just nii nagu ta on.

Lasanje

Minu hea sõber ja kooliaegne pinginaaber Mari-Liis tuli mulle teisest Eesti otsast külla - üllatasin teda õhtul lasanjega. Ma ei tee lasanjet alati samadest komponentidest, küll aga maitsevad mulle hakklihaga lasanjed kõige rohkem. Kindlasti on aga lasanjed ühed mu lemmiktoitudest.

Vaja läheb:
6 lasanjeplaati
275 g (sega)hakkliha
oliiviõli
1 sibul
1 porgand
4 küünt küüslauku
punt peterselli
oreganot
soola
pipart
1,5 dl valget veini
1 purk (400 g) purustatud tomateid

Bechamel-kaste:
10 g võid
2 spl nisujahu
2,5 dl piima
100 g cheddari juustu
veidi parmesani
soola
1/4 muskaatpähklit


Praadisin pannil oliiviõlis hakkliha, tükeldatud sibula, küüslaugu ja porgandi, lisasin ka soola ja pipart. Kallasin peale 1,5 dl veini ning lasin veinil peaaegu aurustuda. Lisasin oregano, peterselli ning purustatud tomatid, segasin läbi ning jätsin pliidile madala kuumusega kolmveerand tunniks kaane alla hauduma. Vahetult enne hakkliha-tomatisegu valmimist leotasin lasanjeplaate veidi soojas vees, minu arust jäävad leotamata plaadid liiga jäigaks. Keetsin ka beshamel-kastme - sulatasin potis või, lisasin jahu ning piima, liigutades segu pidevalt vispliga, lõpuks lisasin pool riivitud juustu kogusest ning purustatud muskaatpähkli. Mina küpsetan lasanjet kitsas silikoonist keeksivormis, sinna sisse sobituvad lasanjeplaadid täpselt oma suuruses ning välja võttes saab ilusa kujuga pakse tükke. Vormi põhja panin kihi beshamel-kastet, seejärel lasnajeplaadi, hakkliha-tomatisegu, riivitud juustu (see osa, mis kastmest järgi jäi) ning jätkasin ladumist taas samas järjekorras, kuni vorm sai ääreni täis. Viimaseks kihiks jääb hakkliha-tomatisegu, siis pistan lasanje ca 30 minutiks ahju küpsema; võtan välja ning panen hakklihasegule peale riivitud paremsani ning poolikud kirsstomatid, küpsetan veel kümme minutit. Lasanjet kohe ahjust välja võttes lõigata ning pannilt välja võtta ei tasu, siis voolab sisu laiali; piisab, kui seisab ahjust väljas ca 10 minutit, siis saab juba kätte ilusaid koosseisvaid tükke. Sõime lasanjet koos toorsalatiga rukolast, redisest, läätseidanditest ja kurgist. Mmm, kui maitsev, paluks veel üks tükk...

Kreeka Moussaka

Nägin, et turul müüdi baklažaane ning ostsin ühe ka endale - tahtsin sellest teha Kreeka Moussakat, mis mul kunagi allergiadieedi pärast Kreekas proovimata jäi. Retsepti leidsin Selverist ning olen selle järgi Moussakat ka varem kodus teinud.

Vaja läheb (2,5 sööjat):
1 suurem baklažaan
pool väikese sidruni mahlast
soola
pipart
oliiviõli
200 g veisehakkliha
1 suur sibul
1 suur tomat
4 spl tomatipüreed
näpuotsaga kaneeli
ca 15 kirsstomatit

Bechamel-kaste:
ca 20 g võid
2 spl nisujahu
2,5 dl piima
1/4 purustatud muskaatpähklit
ca 75 g riivitud juustu

Pesin ja lõikasin baklažaani umbes 1 cm paksusteks viiludeks; praadisin baklažaaniviile oliiviõlis mõlemalt poolelt vaid mõne hetke. Tõstsin baklažaaniviilud lamedasse ahjuvormi ning puistasin peale veidi soola ja pipart ning niristasin sidrunimahla. Hakkisin ühe suure tomati kuubikuteks; praegu on poes täiesti saadaval Intsu talu ilma taimekaitsevahenditeta kasvatatud tomatid, ma küll ei saa aru, kuidas nad nii suureks kasvavad, aga ju siis on mingi selline hea sort. Tükeldasin ka sibula ning praadisin sibulat oliiviõlis kuni klaasjaks muutumiseni, seejärel lisasin veisehakkliha ning segasin läbi, kuni punasus kadus - lõpuks panin pannile hakitud tomatid ja tomatipüree, lisasin ka tunde järgi soola ja pipart ning lasin ca 15 minutit madalal kuumusel haududa. Keetsin samal ajal valmis bechamel-kastme - selleks sulatasin potis või ning lisasin vaikselt nisujahu, ise samal ajal vispliga segades, kohe valasin peale ka piima ning segasin ikka vispliga, et kastmesse tükke ei jääks. Lasin korraks kuumeneda, seejärel lisain kastmesse juustu ning purustatud muskaatpähkli. Kallasin hakkliha baklažaanidele peale ning panin veel hakklihale poolitatud kirsstomateid, viimasena kallasin üle bechamel-kastmega ning panin pooleks tunniks 200 kraadiga ahju. Väga maitsev roog; sobib hästi söömiseks koos rukola salatiga.