Kookosküpsised

Kui siin blogis ringi vaadata, on näha, et kunagi tegelesin ma küpsetamisega oluliselt rohkem. Praegu aga küpsetan midagi magusat väga harva ning kui, siis peab see olema tõesti tervislik. Uskuge, see mõjub kehakaalule (ja laiemalt tervisele) ainult positiivselt.

Magusa söömine on minu jaoks väga südamelähedane teema. Õigemini küll see, kuidas saaks magusat, eelkõige just suhkrut, vähem süüa. Ma jälgin ja valin väga, millist magusat ma ise söön ja suunan ka oma lapsi. Õnneks ei isuta mind koogid ega tordid absoluutselt ning ma ei pea neist tahtejõuga eemale hoidma. Küll aga maitsevad mulle šokolaad ja vahel ka küpsised.

Ise küpsiseid tehes saab tooraine kujundada võimalikult tervislikuks – alates sellest, et kogu tooraine on mahe kuni erinevate rasvade ja suhkrute valikuni välja. Neis kookosküpsistes pole näiteks ühtegi jahu kasutatud. Magusainena lisasin kookosküpsistesse kookossuhkrut, aga kui seda parajasti kodus pole, võib selle asendada ka roosuhkruga. Kaalusin ka kookosrasva kasutamist, kuid mulle meeldib küpsistes just või maitse.

Küpsised on pea alati palju lihtsamini ja kiiremini valmivad kui igasugused koogid. Need kookosküpsised on kohe eriti lihtsad, kuna toorained tuleb vaid kokku segada, ahjuplaadile tõsta ja 10ks minutiks ahju pista.

Vaja läheb (25 tk):
1 muna
30 g (kookose)suhkrut
120 g kookoshelbeid
40 g võid

Klopi muna koos suhkruga lahti (päris vahule ajada pole vaja). Lisa kookoshelbed ning sega läbi. Viimasena sega massi sisse toasoe või ning sega tainas ühtlaseks. Tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed pätsikesed ning küpseta küpsiseid 180-kraadises ahjus 10 minutit.

Fotodel oleva Iittala Kastehelmi sarja sain kingituseks Iittalalt. See armas vaakumkaanega purk on eriti hea just küpsiste lühiajalisel hoiustamisel, kuna küpsised kipuvad muidu laual seistes endasse õhuniiskust imama ja pehmeks minema.

Kaks lihtsat pirukat - parmesani-suvikõrvitsapirukas ning ahjutomati ja Västerbotteni juustuga pirukas

Need kaks pirukaretsepti on sarjast “mida pakkuda ootamatule külalisele” – valmivad umbes poole tunniga, on lihtsad, aga ahvatlevad.

Parmesani-suvikõrvitsapiruka retsept on Nami-Namist; peaks seal olema lausa legendaarsete retseptide seas, aga see polnud mind millegipärast varem kõnetanud. Kuni sain seda maitsta ühel sünnipäeval ja see kooslus võlus mind (mitte, et ma varem poleks teadnud, et parmesan ja suvikõrvits on ideaalsed kaaslased). Ja veel lehttainapõhjal! Mulle tegelikult väga maitsevad lehttainaküpsetised, aga mõistetavatel põhjustel hoian ma neist eemale ning luban neid endale haruharva. Kui lehttainast ostan (jah, võib ka ise valmistada, kuid see on pikk ja tüütu protsess), siis valin ilma transrasvadeta variandi (pakendil märgitus suurelt, et see on võiga).

Teine pirukas, ahjutomati ja Västerbotteni juustuga, valmib kiiresti vaid juhul, kui ahjutomatid on juba eelnevalt valmis tehtud. Need ahjutomatid on meil nii lemmikud, et olenemata tehtud kogusest, on neid ikka vähe. Neid sobib panna risoto peale, samuti süüa koos kinoga, aga ka lihtsalt niisama purgist nokkida. Pirukaidee sündis üsna juhuslikult, kui olin valmistamas parmesani-suvikõrvitsapirukat ning tomatite purk seisis mul seal samas kapi peal. Intensiivse maitsega ahjutomatile lisasin tugevamaitselise Rootsi päritolu Västerbotteni juustu (Västerbottensost), mida müüakse pea iga suuremas kaupluses ka Eestis. Västerbotteni juust on pärit Põhja-Rootsist samanimelisest maakonnast ning see juust on Rootsis väga levinud ja armastatud. Västerbotteni juust on laagerdunud umbes aasta ning selle maitse on veidi parmesani meenutav, kuid mõrkjama alatooniga. Västerbotteni juustu tekstuur on aga pehmem ja teralisem kui parmesanil. Seda kasutatakse pirukate küpsetamisel, aga ka näkileivaga (knäckebröd) söömiseks. Minul on see juust pea alati (nagu ka parmesan) külmkapis olemas. Tehniliselt ei tohiks ma küll Fortet nimetada parmesani juustuks, kuid võtan õiguse kalduda korrektsusest kõrvale ja räägin Fortest (mis on minu arvates sama hea kui päris parmesani juust) kui parmesanist.

Parmesani-suvikõrvitsapirukas:
400 g (võiga) pärmi lehttainast
150 g toorjuustu (nt Tere)
100 g parmesani juustu
ca 350 g suvikõrvitsat (1 peenike suvikõrvits)
2 küüslauguküünt
meresoola
musta pipart
oliiviõli

Võiga pärmi-lehttainas on sügavkülmutatuna pakis nelja väikese lehena. Lehti ei soovita rullida, sest vigastamata lehttaina kihid kerkivad paremini. Tõsta lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile umbes veerand tunniks sulama. Samal ajal riivi juust ning lõika terava noaga suvikõrvitsast (soovitavalt noor ja peenike) õhukesed laastud. Pane viilutatud suvikõrvist kaussi, lisa maitseks veidi oliiviõli, soola ja pipart ning hakitud küüslauguküüned.

Lõika lehttainaplaatidele kerge sisselõige ja tekita n-ö äär, kuhu täidist ei pane. Lõikepinnast seespool kata tainas toorjuustuga (nt puust võinoaga on hea määrida, kui tainas veel täiesti sulanud pole). Raputa toorjuustu peale umbes 2/3 riivitud parmesanist ning lao juustukihi peale maitsestatud suvikõrvitsaviilud. Küpseta pirukat 200-kraadises pöördõhuga ahjus olenevalt piruka kogusest ja ahju eripärast ca 22-25 minutit. Jälgi, et ääred ei kõrbeks. Umbes 10 minutit enne valmimist lisa peale ülejäänud parmesanikogus. Pirukas on parimas olekus, kui see on kergelt maha jahtunud, aga selle maitse ja tekstuur kannatavad kvaliteedis juba mõne tunni möödudes.

Alternatiivina võib küpsetamiseks kasutada ka pikka ja kitsast lahtikäivat pirukavormi, kuhu tainaplaadid samuti ideaalselt mahutuvad.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Järgmise piruka kiire valmistamise eelduseks on ahjutomatite olemasolu. Soovitav on neid valmistada korraga kohe suurem kogus, et jätkuks ka teiste toitude tarvis. Antud kogus on sobilik sellele pirukale.

Ahjutomatid oliiviõlis:
400 g kirsstomateid
külmpressitud oliiviõli
2 küüslauguküünt
kuivatatud basiilikut
kuivatatud pune
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
½ tl rafineerimata roosuhkrut

Poolita kirsstomatid. Lao tomatid lõikepind ülespidi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta madalal kuumusel (110 kraadi) 2 h. Maitsesta tomatid hakitud küüslauguküünte, kuivatatud basiiliku, pune ning soola, suhkru ja pipraga. Kalla tomatite peale külmpressitud oliiviõli ning vajadusel säilita purgis.

Ahjutomati ja Västerbotteni juustuga pirukas:
400 g (võiga) pärmi lehttainast
1 plaaditäis ürtidega ahjutomateid oliiviõlis (kaal toorelt ca 400 g)
ca 150 g Västerbotteni juustu

Tõsta lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile umbes veerand tunniks sulama. Samal ajal riivi Västerbotteni juust. Lõika lehttainaplaatidele kerge sisselõige ja tekita n-ö äär, kuhu täidist ei pane. Lõikepinnast sissepoole puista riivitud Västerbotteni juustu ning lao juustu peale ahjutomatid. Küpseta pirukat 200-kraadises pöördõhuga ahjus olenevalt piruka kogusest ja ahju eripärast ca 22-25 minutit. Jälgi, et ääred ei kõrbeks.

Neerupirukad

Kui ma Liivimaa Lihaveiselt paki sain, olid seal lisaks esiselja ja bavette' tükile ka maheveise neerud. Ma ei ole kunagi neerudest toitu valmistanud! Ausalt öeldes ei tuleks ma ise selle peale, et kõigi teiste ahvatlevate lihaveise tükkide kõrval osta sügavkülmutatud maheveise neer. Neerudest millegi maitsva valmistamine oli minu jaoks paras väljakutse, aga mulle meeldib, kui vahel peab mõne toidu õnnestumiseks põhjalikku eeltööd tegema ja palju lugema.

Sukeldusin umbes 40-50 aasta tagustesse kokaraamatustesse ja uurisin, mida sel ajal neerudest tehti. Praegusaja kokaraamatutest ju naljalt subproduktide retsepte ei leia, aga vanasti kasutati loom ninast sabani ära ja iga perenaine pidi oskama midagi ette võtta ka looma siseelunditega. Neeruretsepte on vanades kokaraamatutes arvestatav kogus, aga tuleb tunnistada, et üksi neist polnud minu jaoks isuäratav.

Kuna meil oli ees sünnipäevale minek, kuhu igaüks pidi söögipoolist kaasa võtma, mõtlesin, et küpsetaks neerupirukaid.

Neerupirukad on toit, mis praegusajal pole väga tuntud, küll aga mäletavad sellist toitu vanemad inimesed. Koos neerudega on nende pirukate sees ka hautatud köögivilju ning koheva pärmitaina sees moodustavad need tervikliku maitsekombinatsiooni.

Neerude maitse on kõige lähemal maksa maitsele. Kellele maks meeldib, see hindab tõenäoliselt ka neerupirukaid.

Täidis:
500 g maheveise neeru
õli praadimiseks
1 punane paprika
1 suurem mugulsibul
2 küüslauguküünt
ca 20 cm jupp porrulauku
tšillit (taluvuse järgi)
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart


Pärmitainas (pärmitaina retsept Angeelika Kangi raamatust "Ahjusoe"; suhkrukogust vähendatud):
250 ml piima
90 g võid
25 g pärmi
35 g suhkrut
500 g nisujahu

1 muna (pirukate määrimiseks)

Esmalt pane neerud külma vette likku ning leota neid umbes 1-2 tundi.

Järgmisena valmista pärmitainas. Kuumuta piim käesoojaks (ca 37 kraadi) ning lisa piima sisse ka või ja lase sellel sulada. Pane suurde anumasse pärm, sool ja suhkur ning hõõru, kuni pärm muutub suhkruga koos vedelaks. Kalla käesoe piim sulanud pärmi hulka ja sega läbi. Sega vähehaaval juurde jahu. Sõtku tainast, kuni see on ühtlane ja tuleb kausi küljest lahti. Lihtsam ja kiirem viis on tainas valmistada KitchenAidi mikseriga – sel juhul teeb kogu sõtkumistöö ära masin. Raputa sõtkutud tainapalli peale veidi jahu ning kata anum rätikuga. Lase tainal kerkida olenevalt toatemperatuurist umbes 1 tund. Tainas peab olema saavutanud kerkides 2-3-kordse koguse.

Nüüd valmista pirukatäidis – see koosneb neerudest ja köögiviljadest. Neerud on kurrulised ning nende sees on peenikesed kanalid. Neerude seest kanaleid ja kelmeid ei sööda. Eralda neerude kurrud ükshaaval ning lõika väikesteks, ca 1x1 cm, tükkideks. Tükelda ka paprika, sibul, küüslauk, porrulauk ja tšilli väikesteks tükkideks.

Nirista haudepotti veidi õli, lisa hakitud köögiviljad ning hauta madalal kuumusel ca 5-7 minutit. Tõsta hautatud köögiviljad kõrvale. Kalla kuuma haudepotti veidi rohkem õli ning pane tükeldatud neerud hauduma. Hauta neere aeg-ajalt segades ning soola ja pipraga maitsestades umbes 45 minutit. Ca 5 minutit enne valmimist lisa ka hautatud köögiviljad neerude juurde potti ja hauta kõike koos. Jahuta valminud segu.

Kerkinud pärmitainas rulli laiali. Vajuta rullitud tainasse ümmarguse (piruka)vormi või klaasiga ringid. Tõsta iga ringi keskele täidist ning pigista ääred kinni. Kui on kodus pirukavorm, siis saab piruka ääred kinnitada selle abiga.

Tõsta täidisega pirukad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes nende vahele kerkimisruumi. Määri pirukad pealt munaga ning lase enne ahju panemist ca 10-15 minutit kerkida. Küpseta pirukaid 200-kraadises ahjus ca 15 minutit.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

Lihaveise bavette

“Liha ei pea sööma palju, aga kui süüa, siis juba kvaliteetset,” on Liivimaa Lihaveise moto. See ühtib täielikult minu põhimõtetega tervislikust toitumisest ja kattub ka reaalsete isudega. Ma ei vaja liha iga päev, aga ma tahan vahel head liha. Kui ma mõtlen heast lihast, siis ma mõtlen kindlasti just veiselihast. Täpsustusena olgu öeldud, et veiseliha all mõtlen ma lihaveist (jätame kõik muu “veiseliha” silti kandva odava liha mängust välja).

Minu lihaelamused erinevatest restoranidest või ka kodugrillilt on seotud praktiliselt eranditult just veiselihaga. Äsja möödunud suvest meenub Milano Expol Uruguai restoranis söödud antrekoodi lõik – see rasvasilmadega pikitud liha tekitas suus nii vägevaid maitsepahvakaid, et see meenub eredalt veel kolm kuud hiljem. Justkui suudaks ma sellele tagasi mõeldes sama maitse kusagilt mälust üles leida ja seda uuesti kogeda. Oh! ja ah!, see veiserasv! Nagu sisaldaks veiserasv õnnehormoone. Või siis Helsingis Gaijin'is söödud Anguse veis, mida me valisime ühe väga erilise õhtusöögi lõpetuseks kahepeale magustoiduks (pigem siis magustoidu asemel). Milleks kook!? Me pole kumbki erilised magusainimesed ja eelistame iga kell süüa pigem ühe käigu rohkem soolast kui võtta söögikorra lõpetuseks magustoit.

Kodus grillides on meie lemmiktükk lihaveise tri-tip. Mida paksema rasvakihiga, seda parem, aga üldiselt on rohumaa lihaveise liha väherasvane. Reeglina kannab Liivimaa Lihaveise liha ökomärgistust, aga vahel on neil mõni partii maisisilo peal kasvanud veiseid, kelle rasvakiht on oluliselt paksem kui rohusööjatel (sel juhul pole lihal ökomärgistust). Tri-tip’i grillimisest  olen kirjutanud ka ühes varasemas blogipostituses.

Sel suvel avastasin tri-tip’i kõrval ühe teise eriliselt hea lihaveise lõike, mida kutsutakse bavette. Seda tegelikult tänu Liivimaa Lihaveisele, kes mulle selle tüki maitsmiseks ja katsetamiseks saatis. Bavette on nähtava kiuga õhuke ja taine lõige, mis saadakse veise kõhu keskosast. Kui vaadata erinevaid veiseliha lõikusskeeme, siis neid liigitusi on väga erinevaid ning alati seda lõikusskeemilt ei leiagi. Ja ega seda alati ka eraldata, sest selline lõige on üsna uus avastus.

Peab tõdema, et bavette kättesaadavus on suhteliselt nigel, nagu ka üldse lihaveise kättesaadavus. Lihaveise müügikohti on vähe ning kõik lõiked pole igal pool saadaval. Mina ostan lihaveist Nõmme turu müügikohast. Kui on tahtmine mingi kindel tükk saada, siis tasub see kolmapäeviti ette tellida ning reedel saabub kaup. Kontaktid on Liivimaa Lihaveise kodulehel.

Bavette tüki suurus varieerub suuresti – olen näinud ca 600-grammiseid tükke, aga ka 1,4-kg-st bavette lõiget, kuid bavette on alati õhuke. Kui tükk on liiga suur, olen selle poolitanud ja kahes osas küpsetanud. Grillile mahub suur tükk ka tervelt, poolitamisvajadus tekib just pannil küpsetades.

Bavette tükki võib grillida või pannil küpsetada. Olen proovinud mõlemat ning mulle meeldib rohkem malmpannil küpsetamine. Arvan, et olulist osa mängib just malmpann, kuna see läheb väga kuumaks. Ma ei saa garanteerida, et teistel õhukesepõhjalistel pannidel sama tulemus välja tuleb – seega, kui on kodus malmpann, siis proovi liha küpsetada kindlasti sellega.

Rohumaa lihaveise puhul on oluline, et ei tapaks ära liha algupärast maitset. Põhiliseks maitsestajaks olgu sool ja pipar ning kergelt võib mõnda maitsenüanssi juurde anda. Tri-tip’i tüki olen ma alati paar tundi enne grillimist soola ja pipraga maitsestanud, aga bavette on nii õhuke lihas, et seda ei pea oluliselt enne küpsetamist maitsestuma panema. See maitsestamise nüanss on öeldud pigem selleks, et kui on kiire ja ei jõua varem maitsestada, pole hullu – bavette saab ka alles pannil maitsestada ja see töötab. Kui on aega rohkem võib lihale soola panna juba siis, kui see paar tundi enne küpsetamist toatemperatuurile soojenema võtta.

Kuigi bavette paistab toorest peast välisel vaatlusel üsna õrn liha, on see tegelikult tugevakoelisem, aga kindlasti mitte kummine. On oluline teada, et veiseliha kvaliteeti ei hinnata kindlasti mitte vaid selle pehmuse ja suussulavuse järgi. Aga on ka oht, et bavette muutub kummiks, kui see seest täisküpseks küpsetada. Või kui lõigata liha lahti valest otsast. Liha tuleb kindlasti lahti lõigata ristikiudu.

Nagu alljärgnevast valmistamisõpetusest selgub, valmib lihaveise bavette vähem kui viie minutiga. On imestamisväärne, kui lühikese ajaga saab kodus valmistada midagi nii maitsvat. Kuigi küüslauk ja tüümian käivad pannil vaid hetke, pole need väheolulised ja annavad mõlemad lihale äratuntava maitsenüansi.

Liha kõrvale pakuks ma midagi minimaalselt - nt vokitud brokoli või lillkapsas. Aina enam olen hakanud hindama puhast lihaveise maitset ning mulle meeldib, et kui ma söön veiseliha, siis ma keskendungi sellele. Kindlasti ei pakuks veiseliha kõrvale süsivesikut kartuli või riisi näol. Ja salat jälle tundub sellise veiseliha kõrvale kuidagi liiga toores. Inimese maitsemeeled arenevad pidevalt, kui on tahtmine neid treenida. Neid saab ära lollitada rämpsu ja magusaga, aga neid saab ka õpetada hindama midagi eriti head.

Vaja läheb:
ca 500 g lihaveise bavette tükk
maitse järgi meresoolahelbeid
värskelt jahvatatud musta pipart
õli praadimiseks
1 küüslauguküüs
ca 10 väikest oksa värsket tüümiani
ca ¼ sidruni koor
ca 10 g võid

Puhasta veiseliha kelmetest, aga jäta kindlasti alles rasv, mis annab lihale maitset. Puista lihale veidi meresoolahelbeid ja jäta tükk ca paariks tunniks toatemperatuurile, et liha soojeneks. Kuna bavette lõige on õhuke ja küpseb vaid mõned minutid, siis on oluline, et enne kuumale pannile panemist poleks liha liiga külm (muidu ei jõua lühikese ajaga kuumus liha keskele).

Soovitav on liha küpsetada malmpanniga, kuna malmpann läheb kuumemaks kui tavaline kerge ja õhukese põhjaga pann. Pann tuleb ajada hästi kuumaks, nii, et juba tossu hakkab tulema, siis hakkab liha kohe korralikult praadima ega jää pannil hauduma.

Kalla kuumale pannile õli nii palju, et kogu panni põhi oleks kaetud. Lisa lihale vajadusel veel meresoolahelbeid ning jahvata peale musta pipart. Soola lisa pigem rohkem ja pipart pigem vähem, et tuua esile liha naturaalne maitse. Prae (umbes poolekilost) lihatükki ca 2 minutit ühelt poolt ning keera ümber. Viska pannile rasva sisse tüümianioksad, pane kahvli otsa poolik küüslauguküüs ning hõõru liha küpsenud poolt küüslauguga, samal ajal nirista lusikaga liha kõrvalt rasva liha pealmisele kihile. Viimasena lisa pannile tükk võid ja riivi veidi sidrunikoort ning nirista lusikaga veel rasva liha peale. Teist poolt küpseta kokku sama kaua kui esimest, seega liha maitsestamine küüslaugu, tüümiani ja sidruniga peab käima väga kiiresti. Liha peab jääma seest kindlasti roosa, küpsusaste medium või veidi alla selle.

Tõsta liha alusele, lase ca 3-5 minutit rahuneda, et liha mahlad jääks kinni ega voolaks lõigates maha. Bavette (nagu ka mitme teise veidi tugevama kiuga tüki puhul) lahtilõikamisel on äärmiselt oluline nüanss – liha tuleb alati lahti lõigata ristikiudu. Liha kiud tuleb purustada, et liha poleks nätske nagu kumm. Samuti ei tohi liha üle küpsetada, kuna ka siis muutub liha liiga nätskeks. Lõika lihast õhukesed (max 1 cm) viilud ning soovi korral nirista pannilt lahtilõigatud lihale veel rasva. Bavette lõikeid sobib nautida nii kuumalt kui külmalt.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

Soe suvikõrvitsasalat vürtsikate krevettidega

Tõenäoliselt kõik, kellel on kodus mõni suvikõrvitsataim, “võitlevad” praegu suvikõrvitsauputusega, kuna isegi üksainus taim suudab vilju produtseerida sellisel kiirusel, et raske on nende tarbimisega sammu pidada. Eriti, kui meespere suvikõrvitsaid toiduks ei tunnista. Ma ei tea, mis teema meestel nende suvikõrvitsatega on või vastupidu vaadates – ehk ei mõista mehed, mis teema naistel nende suvikõrvitsatega on, et nad neid neid terve suvelõpu söövad.

Nii need suvikõrvitsad sirguvad; iga paari päeva tagant uus.

Suvikõrvitsa vilju tasub korjata siis, kui need on veel peenikesed ning ca 20 cm pikkused, siis on nende maitseomadused ka kõige paremad ning seemned pole sees veel jõudnud suureks kasvada. Olen märganud, et ka pelgalt ühe ööga võib suvikõrvits kasvada nii palju, et alamõõdulisest suvikõrvitsast võib järgmiseks päevaks sirguda juba veidi liiga jäme isend. Üldiselt olen aga sel aastal suutnud oma suvikõrvitsakasvatust pidevalt seirata ja nende kasvu pidurdada puhtalt sellega, et korjan nad väiksena ära, aga jätan viljad terrassile varjulisse kohta õuetemperatuurile. Säilivad ilusti ja ei närtsi.

Sellised õhukesed laastud saab suvikõrvitsast juurviljakoorijaga.

Meie pere suvetoidu klassika on hakkliha-juustukattega suvikõrvitsad (neid püüan ka teha ikka pigem väikeste suvikõrvitsatega) ning neid söövad osaliselt isegi meie pere mehed. Vahel aga tahaks midagi uut, midagi kerget ja kiiret, kui jooksen päeval aia ja toa vahet. Küüslauk-tšilli-petersell on kindel ja toimiv maitsekombinatsioon krevettidele, aga proovin seda ka suvikõrvitsaga ning liidan sinna juurde need samad vürtsikad krevetid. Ei mingit saia krevettide juurde, lihtsalt suvikõrvits. Kes toidugruppide järgi dieeti peab, siis puhtalt paleo. Nimetagem seda siis soojaks salatiks või vokiroaks, aga roa olemus jääb ikka samaks – kiirelt kuumust näinud vürtsikad krevetid ja suvikõrvits.

Vaja läheb (2-le):
1 väike suvikõrvits (ca 20 cm pikkune)
ca 20 tiigerkrevetti
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun (sõltuvalt tšilli tugevusest võid kogust vähendada)
punt peterselli
võid ja/või oliiviõli praadimiseks
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Viiluta suvikõrvits juurviljakoorijaga õhukesteks laastudeks. Haki tšilli, küüslauk ja petersell peenikeseks. Puhasta krevetid või kui kasutad sügavkülmutatud puhastatud krevette, siis sulata need.

Kuumuta pann, lisa pannile kas vaid oliiviõli või oliiviõli ja killuke võid, lisa 2/3 küüslaugu ja tšilli kogusest ning kohe ka krevetid. Prae paar minutit, sega, puista peale meresoola ja jahvata värsket pipart ning viimasena lisa 2/3 peterselli kogusest. Tõsta krevetid kaussi. Samale pannile nirista veel veidi oliiviõli (kui pann on liiga kuivaks jäänud), lisa ülejäänud tšilli ja küüslauk ning tõsta pannile suvikõrvitsalaastud. Sega suvikõrvitsalaaste kuumal pannil mitte kauem kui 1 minut, maitsesta soola, pipra ja peteselliga ning tõsta serveerimisnõudesse. Suvikõrvits ei tohi jääda liiga löts, vaid peab säilitama kergelt pringi oleku. Kuna kuumana suvikõrvits nö küpseb edasi, eemalda see pannilt pigem varem kui hiljem. Suvikõrvitsa peale tõsta vürtsikad krevetid. Naudi soojalt.

Sealiha marinaad sojakastme ja sinepiga

Vahel on tarvis grillõhtuks valmistada mõnda sellist liha, mida söövad ka konservatiivsema maitsega inimesed. Sea kaelakarbonaad sobib sellistel puhkudel ideaalselt tooraineks ning lihale tuleb teha vaid marinaad.

Proovisin sel korral sealihale sojakastme ja sinepiga marinaadi, jätsin liha pea terveks ööpäevaks külmkappi marineerima ning järgmisel õhtul läks grillimiseks. Sööjad kiitsid.

Vaja läheb:
1,5 kg sea kaelakarbonaadi
ca 2,5 dl õli
0,75 dl sojakastet
0,75 dl valge veini äädikat
1 sl Dansukkeri Demerara suhkrut
värskelt jahvatatud musta pipart
soola
4 tl Põltsamaa sinepit
3 mugulsibulat
soovi korral maitserohelist (nt tilli ja/või peterselli)

Lõika kaelakarbonaad ca 3x3 cm suurusteks tükkideks. Alternatiivina šašlõkitükkidele võib lõigata ka õhukesed viilud ristikiudu, mida saab grillida grillresti vahel. Pane klaas- või metallnõusse lõigutud lihatükid. Marinaadi tegemisel ei ole soovitav kasutada plastmassnõud, kuna happeline äädikas reageerib plastmassiga. Kalla lihatükkidele õli, veiniäädikas, sojakaste ja mudi lihatükid ühtlaselt läbi. Puista marinaadile ka demerara suhkrut, musta pipart ja veidi soola (arvesta, et sojakaste on ise soolane). Mõõda välja sinepi kogus ning kanna see ühtlaselt lihatükkidele ja mulju liha veelkord läbi. Viimasena lisa marinaadile lõigutud mugulsibulad ja soovi korral ka värsked ürdid.

Jäta marinaad seisma vähemalt paariks tunniks kuni üle öö. Kui soovid kiiremat tulemust, suurenda veiniäädika kogust, mis pehmendab ja annab lihale kergelt hapukat maitset.

Kreeka salat

Olen praegu täielikult Kreeka salati lainel, kuna põhiline tooraine tuleb enda aiast ja kasvuhoonest – kõik see on nii värske ja maitsev! Just hea tooraine teebki Kreeka salati imeliseks. Ma ei väsi kiitmast enda kasvatatud kasvuhoonetomatite maitset. See pikk ettevalmistusaeg, mis algas juba märtsi lõpus, on lõpuks ära tasunud (kindlasti mitte rahaliselt, ikka emotsionaalselt) ja kasvuhoonest saab noppida eri värvuse, suuruse ja mahlasusega tomateid. Kui meenutan varasemaid aastaid, siis juuli lõpus olen teinud juba korralikku kogust tomateid talveks sisse; sel külmal suvel aga hakkasid juuli lõpus tulema esimesed tomatid võileiva peale ja sel nädalal jagub neid juba ka salatiks. Kurgid on ka pärast pikka kiratsemist hoo sisse saanud ja tundub, et ühe ööga kasvab sõrmejämedusest kurgist täisküps kurk. Paprikataimed on sel aastal aga hiigelmõõtudes.

Lisaks olen vaimustuses sellest, et õppisin hiljuti sööma toorest (kuumtöötlemata) sibulat. Ja mulle kohe tõeliselt maitseb sibul Kreeka salatis koos krõmpsuva kurgi ja paprika ning mahlase tomatiga.

Minu lemmik salatikaste praegusel ajal on külmpressitud oliiviõli, valge veini äädika (või sidrunimahla) ja täisterasinepi kooslus. Lisaks veidi suhkruroosiirupit, et tasakaalustada hapusust. Kasutan seda kastet erinevate salatite juures ja väga hea on see ka Kreeka salatiga.

Vaja läheb (2-le):
1-2 keskmist lihatomatit
peotäis (erinevat värvi) kirsstomateid
3 lühikest kurki
1 punane sibul
½ paprikat
näpuotsaga meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
150-200 g Feta juustu
(lisa soovi korral ka häid oliive)

Täisterasinepiga salatikaste:
3 sl külmpressitud oliiviõli
1 sl valge veini äädikat või sidrunimahla
½ tl täisterasinepit (sinepiseemned pole purustatud)
1 tl Dansukkeri suhkruroo siirupit

Viiluta tomat, kurk ja paprika ning pane need laiapõhjalisse kaussi. Punane sibul viiluta kas õhukesteks viiludeks või tõmba sellest juurviljakoorijaga õhukesed laastud (sibul hoia kahvli otsas, nii ei vigasta sõrmi), lisa ka see salatile. Tükelda Feta juust ja lisa see salati peale. Jahvata salatile värskelt musta pipart ning puista vaid õige veidi soola (Feta juust on soolane).

Sega kokku salatikaste – kalla väikesesse purki vajalik kogus külmpressitud oliiviõli, valge veini äädikat (või sidrunimahla), täisterasinepit ja suhkruroo siirupit. Sulge purk kaanega ning loksuta salatikaste ühtlaselt kreemjaks. Nirista salatikaste salatile.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

Maitsestamata jogurt chia seemnete ja suvemarjadega

Minu jaoks on maitsestamata jogurt chia seemnetega ja erinevate marjadega olnud umbes pool aastat üks lemmikumaid ja sagedasemaid hommikusööke (idee ühest Mari-Liisi blogipostitusest). Ma olen nimelt see inimene, kel hommikuti pole üldse isu ja süüa suunan vaid väga väikese koguse ja väga väheseid toite. Millegipärast on need toidud just piimatooted, mida ma hommikuti süüa tahan.  Olin aastaid sõltuvuses Pajumäe rosinatega kohupiimakreemist, samuti meeldib mulle väga Farmi koorene jogurt murakatega. Aga need mõlemad sisaldavad liiga palju suhkrut.

Kui ma talvel oma toidus suhkru kogust hakkasin vähendama, otsisin ka hommiksöögiks alternatiive. Lihtne oleks ju asendada magusad piimatooted maitsestamata jogurti ja marjadega või hoopis keefiriga tehtud kamaga, aga mul on lapseeast saati totaalne tõrge hapude piimatoodete vastu. See on midagi analoogset, nagu osadel inimestel on blokk seest punase veiseliha või sinimerekarpide vms vastu.

Maitsestamata jogurti saab ka suhkrule alternatiivsete magusainete nagu mee või agaavisiirupiga magusaks muuta, kuid enamasti ei rahulda mind Eesti jogurtite tekstuur. Olen saanud väga häid maitsestamata jogurteid Rootsis ja Hispaanias, mis ei ole nii hapud nagu Eesti maitsestamata jogurtid ning ka nende tekstuur on ideaalne – siidine ja täpselt õige paksusega. Eesti jogurtid on enamasti kas liiga vedelad või siis tärklise või želatiiniga paksendatud. Need abiained aga ei anna minu arust ideaalset tulemust. Olen läbi proovinud tõenäoliselt enamik Eestis müüdavaid maitsestamata jogurteid ning mu lemmikuteks on kujunenud:

• Farmi koorene maitsestamata jogurt (1 l tetrapak), rasvasus 5% (see võib tunduda veidi rasvane, eriti, kui lisada jogurtile ka müslit)
• Valio Gefilus maitsestamata jogurt (380 g tops), rasvasus 2,5 %
• Tere Natural maitsestamata jogurt (380 g tops)

Chia seemnetega saab jogurtit paksemaks muuta, kuna chia seemned eraldavad želeetaolist massi, mis jogurtit paksendab. Chia seemned ise aga maitset ei anna. Chia seemned on üks nn supertoitudest, sisaldades märkimisväärse koguse oomega-3 rasvhappeid, kiudaineid ja antioksüdante. Neid soovitatakse süüa just paisutatuna. Chia seemneid müüakse enamikes ökopoodides, aga olen neid näinud ka suurtes poodides kuivatatud puuviljade letis.

Chia seemnete kogusega ja samuti ajaga saab jogurti paksust reguleerida. 1 tl chia seemneid 1 dl jogurti kohta öö otsa hoides + 2 tl agaavisiirupit on minu välja timmitud kogus, mis mulle kõige rohkem maitseb. Kui on jogurtit tarvis kiiremini, siis lisa chia seemneid veidi rohkem.

Olen oodanud selle postitusega just vaarikaajani, kuna minu lemmik on chia seemnetega jogurt koos vaarikatega. Vaarikate all mõtlen metsvaarikaid või tavalisi aedvaarikaid, kuid mitte neid turul müüdavaid tumepunaseid tugeva tekstuuriga marju, mida ka vaarikateks nimetatakse. Teine lemmik on sama jogurt vähemagusa kirsi- või ploomimoosiga. Talvel sobivad jogurtile peale panemiseks ka sügavkülmast võetud kergelt sulanud vaarikad, mis pole veel kuju kaotanud.

Vaja läheb:
1 dl maitsestamata jogurtit
1 tl chia seemneid
1-2 tl agaavisiirupit (või vedelat mett)
vaarikaid või teisi meelepäraseid marju

Sega maitsestamata jogurti hulka chia seemned ja agaavisiirup (või vedel mesi). Lase seista vähemalt paar tundi kuni üleöö. Serveerimisel pane peale meelepäraseid värskeid marju. Proovi kindlasti ka vaarikatega!

Risotto alla Milanese / Safranirisoto

Risotto Milanese ehk safranirisoto on üks väga erilise maitsega risoto, mis on pärit, nagu nimigi viitab, Milanost. Põhimaitse annab risotole safran, samuti tuleb safranist imeilus kuldkollane värvus.

Viibisime suve algul Itaalias Lombardia maakonnas ning Risotto (alla) Milanese oli restoranide menüüdes üsna sageli. Sõin ja olin vaimustuses. Kuigi olin sellest kuldkollasest risotost varem teadlik, polnud seda millegipärast varem kusagil söönud ega ka ise teinud. Nüüd, kui Itaalias sain maitse suhu, tegin risotot ka kodus.

Safran on kalleim vürts maailmas, aga seda kulub vaid õige vähe. Safranile iseloomulik maitse on terav ja veidi mõrkjas. Kindlasti ei tasu safraniga üle pingutada, muidu rikub see toidu maitse. Kui risotole jao kaupa puljongit lisada, tundub, et see ei muutu algul nii kuldkollaseks nagu tahaks (ära lisa safranit juurde!), aga värvi avanemine toimub järk-järgult ning lõpuks on risoto sama kuldkollane nagu juuresoleval pildil.

Vaja läheb (3-4-le):
2 mugulsibulat
25g võid praadideks + 10 g võid maitsete viimistlemiseks
1,5 dl valget veini
3 dl (Arborio) risotoriisi
0,5 tl safranit
ca 1-1,2 l kana- või veisepuljongit (võib teha ka puljongifondist)
ca 70 g parmesani juustu
soovi korral veidi värsket peterselli ja murulauku

Esmalt valmista puljong. Risotto Milanese (safranirisoto) tegemiseks sobivad nii kana- kui veisepuljong. Olen proovinud mõlemaga, väga olulist maitsevahet ei jää, kuna safran ise on nii tugevamaitseline. Spetsiaalselt risoto jaoks puljongi keetmine on piisavalt tülikas ja aeganõudev, seega valmista supipuljongit veidi rohkem (ja hoia tarvitamiseni sügavkülmas) või valmista puljong puljongifondist. Risoto tegemiseks kuumuta puljong üles ning lisa kuumale puljongile safraniniidid, et need annaks puljongile värvi.

Tükelda mugulsibulad ning hauta neid madalal kuumusel võis ca 3-4 minutit. Tõsta kuumust ning lisa ristotoriis, sega pidevalt umbes minut. Lisa valge vein, sega riisi ning lase sellel aurustuda. Lisa risotole umbes 1/5 puljongikogusest. Valmistamise käigus lisa puljongit pidevalt osade kaupa ja lisa uus kogus, kui eelmine on riisi sisse keenud. Risoto tegemise juures on oluline selle valmistamise protsess – et saada kreemjas risoto, tuleb seda valmistamise käigus pidevalt segada ning puljongit lisada osade kaupa. Keeda risotot pakil näidatud aja, kuid jälgi, et riis jääks ikka al dente ehk ei keeks liiga pehmeks. Kui riis on peaaegu valmis, lisa parmesan ja väike tükk võid, soovi korral ka hakitud petersell; sega ja lase kaane all umbes minut tõmmata. Risoto peab jääma kreemjas ja veidi vedel, kindlasti aga mitte liiga kuiv. Risoto valmistatakse üheks toidukorraks; risotot üles soojendades ei saavuta kunagi samasugust tekstuuri nagu esmasel valmistamisel. Serveerimisel jahvata risotole peale musta pipart ning soovi korral ka maitserohelist (nt murulauku).

Maasika-tšillimoos

Mulle tundub, et enamik väikeste laste emasid teevad moose ja muid hoidiseid öösel või hilistel õhtutundidel, kui lapsed on magama pandud. Mäletan enda lapsepõlvest, kui hommikul ärgates oli laua peal kümneid ja kümneid hoidistega purke, mis olid sinna öösel “tekkinud”. Keedan nüüd minagi moose oma uneaja arvelt, kuid selliseid koguseid, nagu mu ema kunagi valmistas, mina teha ei suuda. Ja ega pole vajadustki nii paljuks, kuna minu lapsepõlve ajal oli hoidistamine oluliselt suurema osatähtsusega talvisel toidulaual kui praegu. Ja pealegi, mu ema jaoks tundub hoidistamine ikka veel nii loogilise osana toiduainete säilitamisest, et osaliselt varustab ta oma õuna- ja kirsikompottidega ka meie pere.

Maasikahooaja lõpul jagan ühe uue avastuse – maasika ja tšilli koosluse – see on ühteaegu magus ja terav. Maasika-tšillimoos pole tüüpiline pannkoogimoos, vaid pigem sobib juustumoosiks. Veel jõuab väikese koguse viimastest magusatest maasikatest moosiks keeta!

Tavalise suhkruga keetes kipub maasikamoos tulema liiga vedel, kuna maasikas sisaldab vähe pektiini. Pektiin on looduslik tarretav aine, mida tööstuslikult toodetakse tsitruseliste- ja õunakoortest ning lisatakse moosisuhkrule. Maasika-tšillimoosi keetmisel kasutasingi moosisuhkrut. Moosisuhkrus sisalduv pektiin toimib paksendajana ning ühtlasi kulub moosisuhkrut tavalisest suhkrust vähem, kuna see tarretab moosi juba ka oluliselt väiksema kogusega kui nö moosi põhiretsepti (2 kg marju, 1 kg suhkrut) järgi suhkrut lisades. Ma ise pole küll kunagi seda “põhiretsepti” kasutanud, kuna selline moos on minu arvates liiga magus.

Tšilli kogus moosi sees sõltub nii tšilli teravusest kui ka inimese enda tšillitaluvusest. Seega peaks igaüks moosi sisse mineva tšilli koguse ise paika timmima moosi enne valmimist maitstes.

Vaja läheb:
500 g maasikaid
100 g Dansukkeri moosisuhkrut
20 g seemnetest puhastatud tšillipipart (kaal ilma seemnete ja sabata)

Puhasta maasikad ja tšilli ning pane need potti (lõikuda pole tarvis). Keeda maasikaid ja tšillit madala kuumusel (vajadusel lisa tilk vett) kokku 15 minutit. Umbes poole keetmise ajal lisa juurde moosisuhkur. Valmis moos püreesta saumikseriga ning pane puhastesse ja kuumutatud (soovitavalt väikestesse) purkidesse.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga.

Aasiapärane salat veiselihaga

Lihaveise esiselja tükk on lõigatud kaela ja antrekoodi vahelt (vaata lõikusskeemi). See on suhteliselt pehme koega liha ja ei vaja pikalt küpsetamist. Liivimaa Lihaveis pakendab esiselja tükid umbes 1 kg suurustena ning tükkide struktuur võib olla erinev. Kui ma esiselja tüki pakendist välja võtsin ja sellele peale vaatasin, tundus mulle, et selles tükis on kahte erinevat tüüpi liha – üks osa on hästi taine ja ilma kelmeta, teine veidi rasvasem. Kohe tundus, et sellest saab kaks erinevat toitu.

Õrnema ja taisema poole lõikasin õhukesteks viiludeks ning plaanisin sellest teha kiire küpsetamisega lisandi salatile. Rasvasemalt poolelt lõikasin välja kelmed (need peaks alati enne söömist lihalt eemaldama) ning lõikasin liha väikesteks tükkideks, hautasin madala kuumusel ca veerand tundi ja kasutasin liha plovis. Plovi valmistan ma sealiha asemel ikka aeg-ajalt veiselihast; varem olen kasutanud plovi valmistamiseks lihaveise potiprae tükki, mis vajab aga veidi kauem hautamist. Plovi retsepti leiab varasemast blogipostitusest, nüüd aga jagan ühe uue salati retsepti. Seekord olen salatile lähenenud pisut teistmoodi – tegu pole traditsioonilise toorsalatiga, vaid enamik komponente on kergelt kuumtöödeldud ja seejärel maha jahutatud. Aasiapärase hõngu annab salatile tšilli-ingveri-laimimahla kombinatsioon.

Vokitud veiseliha salati juurde (3-4-le):
ca 300-400 g tükk lihaveise esiseljast
praadimiseks oliiviõli
värskelt jahvatatud musta pipart
tšillit (maitse järgi)
ca 1 cm jupp ingverit

Lõika veiselihast imeõhukesed viilud. Tükelda tšilli ja ingver peenikeseks (ingveri võib ka riivida).  Kuumuta (vokk)pann, nirista pannile õli ning prae lihatükke pidevalt segades max 5 minutit. Vahepeal maitsesta liha musta pipra, tšilli ja ingveriga ning niisuta sojakastmega (arvesta, et sojakaste on soolane ning eraldi soola pole lihale seetõttu vaja). Jahuta liha.

Salat:
1 väiksem brokoli
1 punane paprika
1 kollane paprika
oliiviõli
2 küüslauguküünt
meresoola
kaks peotäit rukola salatit
1 punane sibul

Alusta salati valmistamist brokoli ja paprika kuumtöötlemisega. Kuumtöötlemise eesmärgiks on tuua neis viljades esile rohkem maitset. Aga vilju ehmatan kuumusega vaid korraks, et need säilitaks oma krõmpsu tekstuuri ega kaotaks vitamiine. Eralda brokoli õisikuteks ja viiluta nii punane kui kollane paprika. Tükelda küüslauk väikesteks tükkideks. Kuumuta pann, nirista pannile oliiviõli, lisa küüslauk ning kohe ka paprika. Sega pidevalt; ja kui paprika juba säriseb, lisa ka brokoli, maitsesta vähese soolaga. Piisab kõigest 1-minutilisest kuumutamisest; seejärel jahuta viljad maha.

Samal ajal valmista salatikaste – selleks pane kõik salatikastme komponendid kaanega suletavasse purki (tšilli ja ingver haki peenikeseks) ja loksuta segamini.

Salatikaste:
1 laimi mahl
külmpressitud oliiviõli (2x rohkem kui laimimahla)
ca 2 tl (vedelat) mett
1 sl sojakastet
tšillit
ingverit

Nüüd on salati jaoks kõik eeltööd tehtud ja saab asuda salatit kokku segama. Pane kaussi rukolalehed, õhukeselt viilutatud punane sibul (sibulat saab hästi õhukeselt viilutada juurviljakoorijaga, kui panna sibul kahvli otsa ja selle küljest tükke kaapida), jahutatud paprikaviilud ja brokoliõisikud ning kalla peale salatikaste. Sega salat läbi ja viimasena lisa liha. Tõsta salat serveerimiseks taldrikule või kaussi.

Postitus valmis koostöös Liivimaa Lihaveisega.

Rukkiküpsised

Rukkiküpsiste idee sain Haapsalus jalutades, kui astusin sisse Müüriääre pagariärisse ja sain seal maitsta rukkiküpsiseid. Maitse järgi ei ütleks absoluutselt, et tegu on rukkiküpsisega, pigem meenutas see nisujahust võiküpsist. Küpsised nägid ka välja heledad, kuid müüja kinnitas, et tõesti on 100% rukkijahu kasutatud. Ostsime karbi kaasa ja juurdlesime veel, kuid mulle tundus, et rukkiküpsiste sees peab olema ikka nisujahu ka, kuna isegi väikestki rukkile iseloomulikku maitsenüanssi ei kuma. Välimuse järgi sain aru, et küpsistes on kasutatud püülijahu.

Mind hakkas kohe tõesti huvitama, kas rukkijahust saab teha nisujahumaitsega küpsiseid. Proovisin kodus järgi – võtsin toimiva võiküpsiste retsepti (vähendasin veidi jahukogust, kuna küpsiste sees olid ka kuivatatud puuviljad) ja proovisin teha selliseid küpsiseid, mida Haapsalus maitsta sain. Etteruttavalt olgu öeldud, et kasutades küpsistes rukki püülijahu, ei ole tõesti maitses tunda ühtegi rukkile iseäralikku maitsenüanssi. Aga küpsised on ausad ja head ning kuna ma nisujahu püüan võimalikult palju vältida, siis on see taas hea alternatiiv.

Selles postituses jagan lausa kaks rukkijahuküpsiste retsepti. Nimelt oli mul jäätisetegemisest taas järgi kolm munavalget ning minu jaoks on lihtsaim (ja kõiki rõõmustav) viis realiseerida neid munavalgeid “Valeri” küpsistena. Olen neid teinud puhtalt nisujahust, nisu- ja tatrajahu segust ning ka ainult tatrajahust, kuid rukkijahu pole neist küpsistes veel kasutanud. Saades innustust rukkijahust võiküpsistest, proovisin ka munavalgetel baseeruvaid “Valeri küpsiseid” valmistada 100% rukkijahust. Õnnestusid suurepäraselt ning taas ei ütle maitse järgi keegi, et need on tehtud rukkijahust.

Kui neid kahte erinevat küpsist võrrelda, siis “Valeri” küpsiste õrn ja murenev tekstuur peaks vist kõigile teada olema, kuivatatud puuviljadega rukkiküpsised on aga tugevama tekstuuriga, kuid üldse mitte halvemad. Mõlemad küpsised on parimad küpsetamise päeval kohe pärast mahajahtumist. Kui küpsiseid jääb ka teiseks päevaks, säilita neid õhukindlas karbis, muidu imavad nad õhust niiskust ja muutvaud pehmeks või nätskeks.

Rukkiküpsised kuivatatud ploomide ja – aprikoosidega
125 g võid
125 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
225 g rukkijahu (püülijahu)
1 tl küpsetuspulbrit
ca 100 g kuivatatud ploome ja aprikoose (5 ploomi + 5 aprikoosi)

Mikserda omavahel segamini veidi külmem kui toasoe või ja suhkur, lisa muna ning seejärel rukkijahu (mille sisse sega ka küpsetuspulber). Mina kasutasin peene jahvatusega rukkist tehtud püülijahu, mis on heleda värvusega. Mikserda tainas ühtlaseks. Haki kuivatatud ploomid ja aprikoosid väga väikesteks tükkideks ning kalla ka need küpsisetainasse. Mikserda kuivatatud puuviljad samuti taina sisse. Vormi tainast peenike “vorst” ja paki see köögikilesse. Hoia tainast vähemalt paar tundi külmkapis, kuni see jõuab täielikult taheneda. Enne küpsetamist viiluta tainas noaga õhukesteks ühepaksusteks (ca 0,3-0,5 cm) viiludeks, lao need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (küpsedes ei valgu tainas laiali, võib jätta väikesed vahed). Küpseta rukkiküpsiseid 200-kraadises (pöördõhuga) ahjus 10 minutit.


Rukkijahust “Valeri” küpsised
3 munavalget
100 g rafineerimata roosuhkrut
125 g võid
125 g rukkijahu
0,5 dl rosinaid
0,5 dl metspähkleid

Pane ühte nõusse munavalged ja silma järgi pool suhkrukogusest, teise nõusse või ja teine pool suhkrukogustest. Mikserda munavalged koos suhkruga kohevaks vahuks. Teises nõus mikserda või suhkruga ühtlaseks massiks. Sellise mitmes nõus taina tegemise juures tuleb Kitchen Aid’i miksri headus ja vajalikkus eriti esile. Esiteks on käed vabad ja saab ette valmistada järgmist sammu. Kuna mul on mikserile juurde ostetud teine nõu, saab tainast teha ilma, et midagi vahepeal pesema või teise nõusse ümber tõstma peaks. Munavalged vahustuvad vispliga, või aga tainasegajaga – lihtsalt vaheta anum ja segaja ning tainas on valmis loetud minutitega.

Pähklid ja rosinad purustan mina saumikseriga kaasas olevas väikeses lõikenoaga nõus, aga kui seda pole, võib need ka noaga peenikeseks hakkida. Köögikombainiga saab muidugi ka, aga see kogus on nii väike ja pärast on tüütu kõik köögikombaini vidinad puhtaks pesta.

Mikserdatud või-suhkrusegusse kalla ka rukkijahu ja purustatud rosinad-pähklid ning mikserda mass ühtlaseks. Viimasena sega aeglastel pöörete taina hulka vahustatud munavalged.

Pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile teelusikaga väikesed kuhjakesed ning jäta iga küpsise vahele piisavalt ruumi, kuna need valguvad küpsedes laiali. Küpsised valguvad ise lamedaks, neile kuidagi kuju anda pole mõtet; lihtsalt tasub vaadata, et kuhjakesed oleksid võimalikult ühesuurused, siis saab kogu plaaditäis samaaegselt valmis. Küpseta küpsiseid 185-kraadises (pöördõhuga) ahjus olenevalt nende suurusest 10-12 minutit.

Grillitud broilerifilee sinepikastmes

Sinepikastet olen püüdnud teha päris mitmel korral, kuid pole tulemusega täielikult rahule jäänud. Sinepikastmes kana retsept jäi mulle silma raamatust “Jamie 30 minuti road” ja hakkas isutama, kuid retsepti proovides selgus, et kaste polnud minu jaoks see õige. Mulle tuli appi Renee, kes kuulas ära, mida ma teha tahan, ei vaadanud ühtegi retsepti ja katsetas kastme külmalt kokkusegamise tehnikat ning aitas ka maitsed paika timmida. Sinepikaste sai oma parima tekstuuri ja tasakaalus maitsed.

Kana küpsetasin toagrillil – see on grill, mida saab kasutada aastaringselt (isegi sellisel suvel, kui on külm ja vihma kallab ning õuegrilli ei taha üles kütta). Toagrill on üks mu lemmik köögimasinatest, see annab liha ja kala puhul hoopis teise tulemuse – liha/kala jääb pealt krõbe ja seest mahlane. Ja toit valmib väga kiiresti. Grilli puhastamine on küll paras tüütus, kuid pärast esialgse mustuse eemaldamist võib selle plaate ka nõudepesumasinas pesta.

Grillitud broilerifilee sinepikastmes sobib hästi Jasmiini või Basmati riisiga ning ahjus röstitud lillkapsaga.

Vaja läheb:
3-4 broilerifileed
meresoola
musta pipart
õli

Sinepikaste (4-le):
2 tl sinepiseemneid (kuivaine)
1 tl teralist/seemnetega sinepit (Wholegrain Mustard)
1 tl Dijon sinepit
1/3 tl Eesti (Põltsamaa) sinepit
ca 1/3 tl meresoola
musta pipart
1 tl suhkrut
Cayenne pipart
500 ml 35% rõõska koort
ca 1 sl värsket tüümiani
4 küüslauguküünt
1 tl võid

Serveerimiseks:
Jasmiini või Basmati riisi

Esmalt valmista sinepikaste. Pane kaussi sinepiseemned, seemnetega/teraline sinep, Dijon sinep ja Eesti sinep, lisa maitse järgi soola, pipart, suhkrut ja Cayenne pipart. Nirista maitseainete hulka veidi rõõska koort ning vispelda maitseained segamini, lisa järgemööda ülejäänud koor ning vispelda sinepikaste ühtlaseks.

Kana ja sinepikaste sobib ideaalselt riisiga. Enne kana grillile panekut on õige aeg panna ka riis keema. Piltidelt paistab ka tšilline ahjus röstitud lillakapsas, mis haakus hästi kana ja sinepise kastmega (lõika lillkapsast õhuksed viilud, lisa sool, pipar, tšillihelbed, Cayenne pipar ja veidi õli, küpseta ahjus ca 15 min).

Maitsesta kanafilee soola ja pipraga, nirista peale õli ning küpseta broilerifileed (toa)grillil umbes 7-10 minutit (olenevalt filee suurusest). Filee peab seest jääma kindlasti mahlane, seega väldi üleküpsetamist ja liha kuivatamist.

Mina kasutan toagrilli üsna sageli liha ja kala küpsetamiseks. See on kahepoolne metallplaatidega elektriline grill ning see annab hoopis teise tulemuse, kui pannil küpsetamine – liha ja kala saavad peale krõbeda triibulise kooriku, aga seest jäävad mahlased.

Kui toagrilli pole, võib alternatiivina proovida kana küpsetada ka õuegrillil, grillpannil või siis tavalisel praepannil.

Samal ajal, kui asetad kana grillile, sulata pannil või ning hauta selles madalal kuumusel hakitud küüslauguküüsi mõni minut. Lisa pannile eelnevalt kokkusegatud sinepikaste ning hauta madalal kuumusel, kuni kaste on veidi kokku keenud (ca 7-10 min). Maitsesta kaste värske tüümianiga.

Lõika grillitud kana paksudeks viiludeks, tõsta serveerimisnõule ning kalla peale sinepikaste. Serveeri koos riisiga.

Krõbe kaerahelbekook

Krõbe kaerahelbekook on midagi müslibatooni ja koogi vahepealset ning sobib seega söömiseks kasvõi hommikusöögiks jogurti kõrvale. Samas sobib see ka näiteks piknikule kaasavõtmiseks, kuna kooki saab edukalt süüa näpu vahelt.

Vaja läheb:
2 munavalget
1 sl ekstrapeent valget suhkrut
75 g võid
100 g kaerhelbeid
50 g nisujahu
50 g tatrajahu
25 g tumedat muscovado suhkrut
100 g rosinaid

Vahusta munavalged koos väikese koguse ekstrapeene valge suhkruga kohevaks vahuks. Retseptis on kasutatud kahte erinevat suhkrut. Tume muscovado suhkur annab küpsetisele karamellise maitsenüansi, kuid on liiga niiske ja raske, et see lisada munavalgetele vahustamise ajal. Koos suhkruga vahustuvad munavalged aga paremini, seetõttu kasutan munavalgete ühtlasemaks vahustamiseks ekstrapeent valget suhkrut.

Seejärel sulata või. Mõõda ühte suuremasse kaussi vajalik kogus kaerahelbeid, nisu- ja tatrajahu (võib kasutada ka vaid ühte jahu), tume muscovado suhkur ja rosinad. Kalla kuivainete hulka sulatatud või ning sega mass ühtlaselt võiga kokku. Viimasena lisa tainale vahustatud munavalged ning sega, kuni tainas on ühtlane. Tõsta tainas küpsetusvormi ning vormi tainas lusikaga ühtlaseks õhukeseks kihiks. Selle koguse jaoks sobib ümmargune 24 või ka 26 cm läbimõõduga küpsetusvorm, aga ka kitsas ja piklik (11x35 cm) lahtikäiv vorm. Kuna tainas ei ole vedel ja ei valgu laiali, saab seda kooki küpsetada ka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadi peal. Küpseta kaerahelbekooki 180-kraadises ahjus 20 minutit.

Retsept valmis koostöös Dansukkeriga. Vaata retsepte ka D-kokaraamatust.

Rabarbrijäätis ja rabarbrisorbett

Tundub, et rabarbrijäätis on sel aastal tõeline moejäätis. La Muu rabab rabarbrijäätisega jalust ning ka mitmest blogist on rabarbrijäätise retsept läbi jooksnud. Minu katsetused rabarbrijäätisega õnnestusid hästi ning seetõttu jagan ka enda retsepti. Lisaks rabarbrijäätisele proovisin teha ka rabarbrisorbetti ehk rabarbri mahlajäätist, milles rabarbri maitse veel intensiivsem.

Mulle ei istu kuidagi kirjapilt “sorbett”, kuigi õigekeelsussõnaraamat annab ainsa keeleliselt õige variandina just sellise kirjapildi. Samas hääldatakse seda sõna ju enamasti prantsusepäraselt “sorbee”, mistõttu võiks eesti keeles ka hääldus ja kirjapilt ühtida. Aga eks ma siis jätkan keelelise korrektsuse huvides ka edaspidi selle koledakõlalise kirjapildiga ja kasutan suusõnaliselt mugavamat hääldust.

Rabarbrisorbett on tehtud vaid rabarbritest, suhkrust, sidrunimahlast ja veest, mistõttu on täiesti vegan maiustus ning sobib ka neile, kes mingil põhjusel piima ja/või muna ei tarbi. Rabarbrisorbetti jäätisemasinast võttes hakkasin ma korraks isegi kahtlema, kas ma panin masinasse ikka ilma kooreta segu (valmistasin jäätist ja sorbetti paralleelselt), kuna valmis mass oli nii kreemja tekstuuri ja õrnroosa värvusega ning ka maitstes ei ütleks ilmeksimatult, et tegu pole jäätisega. Arvan, et keedetud rabarbri saumikseriga püreestamine andis kreemjale tekstuurile oma osa. Mulle meeldis rabarbrisorbett väga, samuti lastele, kes tunnistasid selle isegi rabarbrijäätisest paremaks.

Rabarbrijäätis on vähem intensiivne kui sorbett, aga samuti äratuntavalt rabarbrimaitseline. Soovitus – keeda veidi rohkem rabarbrimoosi, kui retseptis ette nähtud ning pane iga jäätiseportsu peale serveerides ka rabarbrimoosi.

Rabarbrijäätis:
200 ml 35%-list rõõska koort
200 ml 10%-list rõõska koort
50 g suhkrut
3 munakollast
pool vaniljekauna

150 g rabarbrit (soovitavalt noori ja koorimata)
30 g suhkrut
0,5 dl sidrunimahla


Rabarbrisorbett:
300 g rabarbrit
100 g suhkrut
1 dl vett
0,5 dl sidrunimahla

Rabarbrijäätis
Esmalt keeda rabarbrimoos. Kui sul on noored ja väetamata rabarbrid, ära koori neid, kuna punast värvi koor annab nii moosile kui jäätisele rohkem värvi. Pane potti hakitud rabarbrid, sidrunimahl ja suhkur. Aja keema ning hauta madalal temperatuuril umbes 5-7 minutit, kuni rabarbrid muutuvad pehmeks. Jahuta moos. Sega moos lusikaga läbi nii, et rabarbritükid lagunevad, kuid kiud jäävad nähtavaks-tuntavaks, siis on ka jäätises rabarbri tekstuuri tunda.

Teise potti pane mõlemad rõõsad koored koos vaniljekaunaga ning kuumuta koort veidi vähem kui keemiseni (ca 80 kraadi). Klopi munakollased suhkruga ühtlaseks massiks (vahustada pole vaja) ning nirista pidevalt vispliga segades munakollaste hulka kuumutatud koor. Pane jäätisemass tagasi pliidile ning kuumuta jäätisesegu madalal kuumusel max 10 minutit, aeg-ajalt vispliga segades ning kontrollides, ega muna kuumas tükki ei tõmba. Kuumutades muutub jäätisemass veidi paksemaks. Jahuta jäätisemass ning valmista jäätisemasinaga ühtlane kreemjas jäätis. Rabarbrimoos lisa alles lõppjärgus, kui jäätis juba kuju võtnud (jäta mõni lusikatäis moosi alles, mida panna serveerides jäätise peale või keeda kohe rohkem moosi). Jäätist saab valmistada ka käsitsi, pannes jahtunud jäätisesegu sügavkülma ning aeg-ajalt seda segada. Moos lisada samuti lõppjärgus.

Rabarbrisorbett ehk rabarbri mahlajäätis (vegan)
Pane potti hakitud (samuti koorimata) rabarbrid, vesi, suhkur ja sidrunimahl ning keeda rabarbrit, kuni tükid hakkavad lusikaga katsudes lagunema (ca 5-7 min). Püreesta rabarbrimass ning lase jahtuda. Jahtunud mass pane jäätisemasinasse ning valmista rabarbrisorbett. Käsitsi pole proovinud kunagi sorbetti teha ning ei tea, kas see õnnestub, kuna jääkristallide tekke oht on suurem kui koorega vedelikel. Kindlasti peaks palju segama, kui mass on juba sügavkülmas. Ootan kommentaarides vastukaja, kui keegi katsetab.