Vahvlituutus jogurti-iirisejäätis

Aneel on ühes poemängus riiulis müügil erineva kujuga jäätised - eriti tegi talle nalja sõna "tuutujäätis", mida ta ise kunagi söönud polnud. Ühel päeval hakkas ta mulle rääkima, et tahab ka saada tuutujäätist; kuna ma poejäätist talle E-ainete sisalduse tõttu ei anna, siis tuli tuutujäätised ise puhtast ja tervislikust toorainest valmis meisterdada.


Vahvlid:
50 g võid
50 g rafineerimata roosuhkrut
1 muna
3 dl piima
100 g speltajahu
100 g nisujahu
1 tl vaniljesuhkrut

Jogurtijäätis:
150 ml maitsestamata jogurtit
150 ml vahukoort
200 ml piima
2 spl peeneteralist roosuhkrut
veidi vaniljeekstarakti

Iiris:
0,5 dl suhkrut
0,5 dl vahukoort
1 tl võid

Vahvlite retsepti võtsin nami-namist, asendasin küll osa nisujahust speltajahuga ning lisasin veidi rohkem piima, kuna tainas jäi liiga paks. Sulatasin või, segasin sisse suhkru, lasin veidi jahtuda ning segasin hulka ka muna. Lisasin vaheldumisi spaltajahu ja osa piima, segasin läbi, lisasin ka nisujahu ning teise osa piimast, samuti vaniljesuhkru - segasin kokku ühtlase taina ning panin pooleks tunniks külmkappi. Küpsetasin vahvlimasinaga ümmargused vahvlid, mille keerasin masinaga kaasasolnud jublaka ümber tuutuks, vajutades tuutu peenema otsa veel kuumana kinni, et jäätis sellest välja ei tilguks. Lasin vahvlitel jahtuda.
Valmistasin jogurtijäätise - panin jäätisemasina nõusse maitsestamata jogurti, vahukoore, piima, suhkru ning vaniljeekstrakti (seekord läbi ei kuumutanud) ning lasin masinal teha oma töö, kuni jäätis oli valmis. Samal ajal valmistasin iirise - valasin potti 0,5 dl suhkrut ning lasin sulada; kui vedel suhkur hakkas oranžikaks muutuma, valasin sisse vahukoore (ettevaatust, meeletu kuumus!) ning keerasin pliidilt tule alt ära, kuid lasin iirisel veel potis podiseda, ise seda pidevalt segades; viimasena lisasin veel veidi võid ning segasin läbi ja panin rõdule jahtuma. Valmis jäätise panin vahvlituutusse, vahele niristasin mitmesse kihti jahtunud iirist, igale tuutule jätsin ka peale veidi iirist. Jäätist jagus kuude tuutusse, vahvleid tuli muidu kõvasti rohkem. Kohe siiski jäätist süüa ei saanud, kuna isevalmistatud jäätis kipub väga kiiresti sulama. Panime tuutud paariks tunniks sügavkülma ning läksime ise rattaga sõitma. Eriti põnevil oli muidugi Anee, kes ootas oma esimest tuutujäätist; tuppa tulles tahtis ta sellega kohe maiustama hakata ning sõigi terve tuutu ise ära. Jogurtijäätis polnud minu arust parimate killast, iiris jäätise vahel oli aga päris hea idee, mulle muidu väga maitsevad iirisetäidisega jäätised. Vahvlid olid krõbedad ja vähemagusad, tunda oli ka veidi speltajahu maitset.