Pelmeenitegu

Täna on terve päeva vihma kallanud ning tubased tegevused on igati asjakohased. Otsustasime Toilas ette võtta laupäevase pelmeeniteo, ametis pea terve pere. Mina võtsin ette hakkliha maitsestamise, mis läks pelmeenide täidiseks, emme segas kokku taina ning hakkas seda sõtkuma, Kaisa ütles, et tema "musta tööd" ei tee ning klõpsutas pika seeria pilte pelmeenivalmistamisest, issi liitus, kui oli vaja tainast õhukeseks rullida ja vormist välja toksida, Renee ilmus välja praadimise ajaks, kuna tema tahtis kindlasti praetud pelmeene, Anee magas aga kogu valmistusprotsessi aja lõunaund ning liitus alles söömise ajaks.

Et saada väikseid ja identseid pelmeene, läheb valmistamiseks vaja spetsiaalset pelmeenivormi. See konkreetne vorm on toodud Narvast, kuid Tallinnas võib äkki neid leiduda ka Balti jaama- või Keskturul.

Pelmeenide valmistusviise on mitmeid, neid võib keeta, praadida, küpsetada ahjus või fritüüris. Viimase valmistusviisi välistasime, kuna see on äärmiselt ebatervislik, küll aga tulid käiku kolm ülejäänud valmistusviisi - meie Kaisaga tahtsime süüa ahjus krõbedaksküpsenud pelmeene, Renee tahtis süüa neid praetult, issi ja minu otsusel ka Anee sõid neid keedetult kerges puljongileemes, emmele jäi aga vaid valmistusrõõm, kuna liha ta ei söö.

Väike tagasivaade ka minu ja pelmeenide suhtesse. Olen pelmeene oma elus päris palju söönud, on need olnud ühtedeks mu lemmikuteks erinevatel perioodidel. Minu kaugemad mälestused ulatuvad lapsepõlve, mil mu lemmikuks olid ahjupelmeenid ning silme ees on pilt, kuidas need olid mul suure kaanega suletava savipotiga korrusmaja õuetrepil kaasas (miks küll emme nii lubas???). Järgmised seigad on Tallinna-aegade algusest, kui me Reneega väljas söömas käisime põhiliselt pubides ning mina kindluse mõttes ja kartusest iga uue toidu vastu tellisin alati friteeritud peleene ning pidin iga kord ütlema, et paluks ilma hapukooreta :) Oh neid aegu... Kodus oleme pelmeene tegelikult suhteliselt harva teinud (ma mõtlen siin poepelmeenide praadimist). Viimane väljassöödud pelmeenikogemus on mul hotelli Telegraaf prantsuse-venesugemetaga restoranist Tchaikovsky, kus ma sõin vist esimest korda elus keedetud pelmeene (need on mulle alati jälgina tundunud). Sealne peenutsev õhkkond vist mõjus ning kuna menüüs polnud praetud pelmeene, vaid kadakamarjaleemes keedetud ehtsad vene pelmeenid, siis võtsin julguse kokku ning maitsesin neid - ei pidanud kahetsema. Viimati pistsin poepelmeeni suhu paar kuud tagasi ning sülitasin selle koheselt ka välja - see, mis sinna pelmeeni sisse on pandud, on lihtsalt nii jälgiks muutunud või on minu maitsemeeled nii puhastunud, aga naatriumglutamaadiga poepelmeene ma küll enam süüa ei suuda. Nii tulebki tõelisel pelmeenisõbral pelmeenitegu ise ette võtta; see võtab ka suure meeskonnaga tehes päris mitu tundi aega...

Tainas:
ca 300 ml vett
2 tl soola
1 spl õli
8 dl nisujahu

Täidis:
700 g segahakkliha
peotäis värskeid koriandrilehti
peotäis värsket peterselli
1 sibul
3 küüslauguküünt
pool paprikat
2 tl ürdisoola
0,5 tl meresoola
2 tl paprikapulbrit
3 spl vett
1 tl purustatud musta pipart
1 tl sojakastet
0,5 tl suhkrut


Taina jaoks tuli panna kaussi vesi, sool ja õli ning kallata vaikselt sisse nisujahu, seejärel tainas korralikult läbi sõtkuda. Täidise mõtlesin ise välja, traditsioonilised pelmeenid sisaldavad vähem koostisosi. Hakklihale hakkasin järgemööda lisama maitseaineid - ürdisoola, meresoola, musta pipart, paprikapulbrit, suhkrut, hakitud peterselli ja koriandrit. Hakkisin ka paprika, sibula ja küüslaugu ülipeeneks ning panin hakklihale hulka, niisutasin vähese veega ning panin ka veidi sojakastet. Segasin täidise korralikult läbi. Nüüd tuli tainas rullida ülipeeneks ning asetada õhuke tainaleht jahuga kokkutehtud pelmeenivormi peale, seejärel tuli tainast korraks pelmeenivormi peal rullida, et välja hakkasid paistma piirjooned, kuhu sisse tuleb täidis asetada. Panime igasse kuusnurka hakklihapalli, seejärel tuli rullida teine pool tainast õhukeseks ning katta sellega vormi peal olevad hakklihapallid. Nüüd tuli rullida väga ettevaatlikult "kaas" kinni, ning eemaldada servadesse jäänud tainas. Välja saab pelmeene vormist kas tugevasti vastu lauda kopsides või kergelt noaga lükates. Ja nii tegime veel mitu ringi neid pelmeene, kulus ka päris mitu tundi. Valmis pelmeene saab nii praadida, keeta kui ahjus küpsetada - kõik variandid proovisime ära. Minule maitsesid igal juhul ahjupelmeenid kõige rohkem, ka olid ahjupelmeenid kõige vürtsikamad ja maitseküllasemad, nii keetes kui praadides kadus osa teravust kusagile ära. Kui kõik söövad pelmeene ikka hapukoorega, siis mina hapukoort jätkuvalt suu sisse ei pane, mulle meeldib pelmeene süüa riivitud porgandiga. Pelmeenide tegemiseks kulus mitu tundi, kuid otsa said need umbes veerand tunniga; protsess oli igal juhul põnev ning maitseelamus on garanteeritud.