Kukeseenel ja metsvaarikal

Olen ammu tahtnud ise kukeseeni korjama minna, kuid niisama suvalisse metsa uitama minna, lootuses, et äkki komistab mõne seene otsa, pole ma päris tahtnud. Pealegi kardan ma karusid. Paar nädalat tagasi sain juba piisava ehmatuse osaliseks, kui Perakülas metsatee äärest mestmaasikaid korjama läksin ning põõsas karu sammu kuulsin, lendasin nagu tuul autosse tagasi. Jahimeeste andmetel on selles metsas karusid küll. Renee ema sai tuttava käest vihje, et ühes Noarootsi metsas, kus karusid ei tohiks elada, on üks kukeseenekoht. Võtsime Anee kaasa, et ka talle kukeseente kasvamist näidata ning asusime teele. Hoiatasin Aneed, et ta metsas ei püherdaks, kuna eelmisel korral sattus ta just püherdades puugipessa (nüüd on täpselt kuu aega sellest möödas ning haiguseoht möödas).


Metsas leidsime esmalt metsvaarikaid, mis on tunduvalt magusamad ja maitsvamad kui aedvaarikad, küll aga on metsvaarikad hästi pisikesed ning nende korjamine võtab kõvasti aega; ka ussid on pea igast marjast oma osa juba võtnud. Ma polnud aastaid metsvaarikaid saanud, nende maitse on mul meeles lapsepõlvest, mil ma neid suvel Täriveres olles metsas söömas käisin. Sellest ajast on mul meeles ka kukeseenekorjamised koos vanaemaga Ida-Viru põlismetsades, just sellistes, mida Hendrik Relve oma raamatus "Eesti looduse vägi" kirjeldab. Tagantjärgi on neile metsalugudele päris hirmus mõelda - sattusime päris tihti loomadele peale, suurtele metsseakarjadele, ka karu luusis maja ümber; lapsena ei osanud ma aga metsloomi karta. Praegu on mul täielik metsloomafoobia, ma iga kord jooksmas käies mõtlen, et äkki tuleb mõni metsloom ja sööb mu ära.


Kõmpides ilusast päikesepaistelisest mustika- ja vaarikametsast veidi edasi, sattusime madalasse porimülkasse, mis tuli siiski läbida, et kukeseenteni jõuda, kuid õnneks olid meil kummikud jalas. Tõstsin Anee kukile ja marssisin pori pritsides läbi suure porimülka, lootuses ikka kukeseenteni jõuda. Ma küll polnud päris kindel, kas me kukeseeni ikka leiame; märkasin nina maas kõndides mõnda tundmatut seent, mida korjata ei julenud. Mõned metsmaasikad olid isegi veel vähempäikselistes kohtades alles. Teadsin, et kukeseeni on tänu maas leiduvatele kollastele lehtedele ja risule väga keeruline leida, kuid leides kukeseene tuleb hoolikalt lähiümbrust uurida, kuna kukeseened kasvavad perekonniti. Uurides pidevalt jalgeesist, leidsimegi peagi esimese kukeseeneperekonna. Siis veel ja veel ja veel, kuigi tõsi, seened olid ikka väga kollaste lehtede moodi ning nende leidmiseks tuli nina maadligi hoida.


Olime metsas ca 1,5 tundi, saime mõlemale perele paraja koguse kukeseeni, Anee sai kõhu metsvaarikatest täis ning veidi korjasime marju veel õhtuks kaasa ka. Minu poolt polnud eriti tark tegu ronida metsa lühikese seelikuga ja paljasääri - just seetõttu tulin metsast kriibitud säärtega, poriste jalgade ning kolme puugiga, üks neist oli jõudnud juba end ka sisse imeda. Järgmine kuu aega valvelolekut läks käima…