Maasika-martsipanikook

Minu vanaemal täitus 1. augustil 50 aastat töölkäimist – ta on kõik need 50 aastat töötanud ÜHES apteegis proviisorina; kuigi penisoniaeg juba ammu käes, siis koju jääma ta ei kipu - imetlusväärne püsivus… Mõtlesin talle täna selle tähtsa päeva puhul ühe koogi küpsetada. Olin juba ammu Ragne toidublogis pilgu peale pannud ühele maasika-martsipanikoogile, mis kirjelduste järgi on üks imeline kook ning tasub järgitegemist. Täna otsustasin selle ära proovida, küll väikeste endapoolsete mugandustega. Kuigi maasikahooaeg nüüdseks läbi, siis Tervitus.ee-st saab Raja talu maasikaid soodsate ilmastikuolude korral kuni augusti lõpuni. Värsketest maasikatest ei ütle ma kunagi ära…

Põhi:
4 dl täistera nisujahu

50 g suhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

175 g võid

1 muna



Täidis:

350 g maasikaid

150 g martsipani

3 dl hapukoort

3 munakollast

1 dl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

Esmalt valmistasin koogipõhja – lasin võil toasoojuses pehmeneda ning segasin sinna hulka suhkru, jahu, küpsetuspulbri ja ühe muna; mätsisin ühtlaseks ning muljusin taina lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtesse. Panin taina ahju eelküpsema (viidatud retseptis pandi koogipõhi hoopis külmkappi), samal ajal valmistasin täidise. Esialgsest retseptist jätsin kõrvale täidise sees olevad munavalged, mulle ei tundu koogi täidistes kasutatav terve muna just kõige parem, seega proovisin seda kooki teha vaid munakollastega. Martsipanikoguse kahekordistasin ning suhkrut panin sellevõrra vähem. Kasutasin martsipanina Rootsis laialtlevinud mandelmassa´t. Segasin suhkru ja munakollased, lisasin hapukoore ja vaniljesuhkru. Võtsin koogipõhja ahjust ning laotasin sellele lõigutud maasikad ja martsipani, valasin üle vedela massiga. Küpsetasin 175 kraadiga umbes 45 minutit.
Võtsime koogi veel soojana kaasa, kui vanaema juurde teele asusime. Sõime ja arutlesime, mis siis välja tuli – vanaemale meeldis õnneks väga, meie õega jäime veidi kõhklevaks maitse osas, üle 3 punkti 5-punkti skaalal ei annaks. Minu jaoks oli selle koogi sees suurim kahtlus just hapukoor, kuna ma muidu külmalt/toorelt hapukoort ega seda sisaldavaid sööke ei suuda suu sissegi võtta. Tean, et kuumutades ja suhkru lisades hapukoore minu jaoks söödamatu maitse kaob, kuid üldiselt ma hapukoorekooke ei küpseta ega naljalt ka söö. Põhja tundus natuke liiga palju olevat ning nagu arvata võis, siis sisu oli munavalgete puudumise tõttu veidi vedel. Kook üllatas mind aga teisel päeval, kui see oli juba külmkapis olnud ning tahenenud – sisu seisis väga hästi koos ning maitses ka paremini, ainult põhi jäi veidi paksuks ikka, aga hindeks sai kook järgmisel päeval juba 4.