Meetort

Oli see vist eelmisel talvel, kui mu ema tegi nami-nami retsepti järgi meetorti… mul on sellega vastakad tunded, see nagu maitses mulle, aga samas - selle tordi vahel oli toores hapukoor. Ja hapukoort ma teadagi kardan, ei pigem jälestan (vabandust, hapukooresõbrad) ja ma ei saanud psühholoogilise tõrke tõttu seda kooki üle paari ampsu süüa. Paar päeva tagasi mõlgutasin mõtteid teemal mida küpsetada - tahtsin midagi uut ja põnevat, midagi sellist, mida ma veel kunagi teinud pole. Ja siis mulle see meetort meenuski - ei tea, kas see oli alateadlikult sellest, et meil oli külmkapis jälle hapukooretops mille ma paari päeva pärast taas lahtitegemata ära oleks pidanud viskama (meie peres ei söö hapukoort viimasel ajal enam keegi) ning proovides sellele kasutust leida ma meetordi mõttele jõudsingi.


Vaja läheb:
3 spl mett
1,6 dl rafineerimata roosuhkrut
2 muna
5 dl nisujahu+ jahu rullimiseks
1,3 tl soodat

Täidis:
560 g hapukoort
0,75 dl rafineerimata roosuhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
2 spl mett

Vahustasin munad (kollane ja valge koos) tugevaks vahuks. Sulatasin potis suhkru ja mee ühtlaseks massiks ja lasin korraks keema. Segasin kuuma mee-suhkrusegu sisse järgemööda vahustatud munad, sooda ja nisujahu. Vähendasin küll nami-namis oleva retsepti koguseid ning valmistasin 2/3 suuruse koguse, kuid nisujahu läks ikka 1 dl rohkem, kui algses retseptis. Nimelt tainas oli vaja muuta rullitavaks, vähema koguse jahuga poleks see võimalik olnud. Jahutasin taina maha ning jagasin selle viieks osaks. Rullisin küpsetuspaberi peal taina õhukeseks, pidin kasutama veel jahu, et tainas taignarulli külge ei kleepuks ning tegin potikaant kasutades ühesuurused ringid (diameeter ca 20 cm). Küpsetasin iga ringi 225-kraadises ahjus 4 minutit - tõesti nii vähe, need pruunistuvad ülikiiresti. Väga kummaline tainas on see igal juhul - grammigi pole rasva, munavalged lähevad kuuma suhkru-meesegu sisse ja paras ports soodat on ka sees - ise ei julgeks küll midagi sinnakanti loogikaga kokku panna, aga kui järgiproovitud retsept on ees, siis katsetan isegi. Lasin kõikidel kihtidel jahtuda ning tegin valmis hapukoorekreemi. Mul on lapsest peale täielik hapukoorefoobia, ma ei suuda hapukoorest kaussigi pesta, rääkimata selle söömisest või nuusutamisest. Aga ma katsun sellest tasapisi jagu saada. Koogi vahele panin retseptis olevast kogusest 100 g vähem hapukoort, lisasin hapukoorele ka vaniljesuhkru, et veidi selle maitset peita. Määrisin hapukoore lusikaga koogipõhjale ning asetasin peale järgmise ratta, järgnes taas hapukoorekiht, hapukoore maitse peitmiseks niristasin kahe kihi vahele veel veidi mett. Pealmisele kihile läks hapukoor ning viimase järgijäänud ratta pudistasin käte vahel väikesteks tükkideks, puistates selle koogi peale ja külgedele. Kook peab üleöö seisma ja imenduma.

Maitseelamused järgmisest päevast… Katsudes mitte endale teadvustada, et tordi vahel on hapukoor, maitsesin seda ja tort tundus päris hea. Pole mitte aimatavatki hapukoore maitset, hapukoor pole ka välimuselt äratuntav, pigem on see muutunud nagu mingiks kreemiks. Kui hapukoort vahele määrides tundus mulle, et seda on üle mõistuse palju, siis teisel päeval torti lahti lõigates oli koor üllatavalt palju tordi sisse imendunud. Meetort väärib oma nime - maitse oli tõesti meene ning hapukoorekreem tordi vahel lausa päris maitsev. Pean tunnistama, et hapukoort oleks tõesti võinud isegi veidi rohkem olla, siis oleks tort veel mahlasem. Kuna suurendasin tainas jahu kogust, siis tainas muutus jäigemaks ning raskestirullitavaks - rullisin küll jõuga ca 2-3 mm paksused kettad, kuid ahjus kerkisid need ca 1 paksuseks - seega tundusid ka valmis koogipõhjad veidi liiga paksud (tõsi, maitset need ei rikkunud).