Ma tegin ühe "põrsas kotis" ostu - tellisin Nigella Ekspressi eestikeelse raamatu (tegelikult juba paar kuud tagasi). Lootsin parimat, kuid olen veidi pettunud - ei ole need retseptid nagu päris minu maitsele. Seetõttu katsetan esimest retsepti alles nüüd, kui see raamat juba mõnda aega minu kodus on olnud. Võtsin alustuseks granaatõunajäätise, mida saab käsitsi valmistada (pean tunnistama, et teen jäätist käsitsi olude sunnil, kuna mu armas jäätisemasin on omadega õhtal). Mind on alati imestama pannud, kuidas saab vahukoort mingi mahlaga koos vahustades ja seda ära külmutades valmistada jäätise. Minu senised õnnestunud jäätiseretseptid on eeldanud lehmapiimatoote kuumutamist ja külmumisfaasis pidevat segamist. Aga proovisin järgi.Vaja läheb:
400 ml 35%-st rõõska koort
2 dl 100%-ist granaatõunamahla
130 g peeneteralist rafineerimata suhkrut
0,5 laimi mahl
Kaunistuseks:
granaatõunaseemneid
Lahustasin peeneteralise suhkru (kasutasin Billington's peenetrealist rafineerimata suhkrut) laimi- ja granaatõunamahlas. Algses retseptis oli märgitud küll tuhksuhkur, kuid kasutasin siiski rafineerimata suhkrut. Granaatõunamahla ei pressinud ise - ostsin 100%-se mahla, kuhu pole lisatud suhkrut. Kuna algses retseptis oli 2 granaatõuna mahl, siis oletasin, et sealt võib tulla ligikaudu 2 dl mahla, mul oli ka vahukoore kogus veidi väiksem. Vahustasin suhkruga segatud mahla ja vahukoore, kuni kreemile moodustusid peale pehmed tipud. Külmutasin jäätist ühe öö, õpetuse järgi pole sügavkülmas külmumise ajal jäätist segada vaja.
Enne söömist võtsin jäätise ca 10 minutiks toasoojusesse sulama. Jäätis polnud sugugi nii heleroosa kui Nigella raamatu pildil, pigem selline värvitu-kahvatuvõitu. Vormisin kuulikesed ja puistasin peale granaatõunaseemneid. Jäätis oli esiteks liiga magus, teiseks polnud selles absoluutselt granaatõunamaitset - seda andsid vaid seemned, millega koos ma jäätist sõin ning ebameeldiva üllatusena kleepus jäätises sisalduv rasv nii suulakke kui lusikale. Nüüd ma olen ikka täiesti veendunud, et parima jäätise saab siiski lehmapiimatooted eelnevalt läbi kuumutades - olen ju ise ka teinud pigem rasvaseid jäätiseid (sest need lihtsalt on paremad), aga kuumutatud jäätisesegu baasil ei teki sellist vastikut rasvatunnet suhu.
Lõpetuseks hoiatus - efektne pilt on pöördvõrdelises seoses jäätise maitsega :) Kahjuks on teistpidi seos erinevate kastmete või hautistega, mille pilt on märgatavalt näotum ja ei anna toidu maitsest tegelikku aimu.
No küll on need maitsed ikka erinevad! Tegin seda Nigella granaatõunajäätist juba ammu ja maitses väga-väga! Mingit suulakke kleepuvat rasva ma ei mäleta.. (Tegin tuhksuhkruga).
VastaKustutaKusjuures mina olen päris kindel, et värv oleneb sellest, kas kasutad värskeltpressitud mahla (mina kasutasin, vt väikest fotot siit: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=8004 ) või siis poemahla. Minu jäätis oli imekenat šerbetiroosat karva!!! Maitsevahe on ka üsna tuntav. Muidu joon granaatõunamahla meelasti, aga seda jäätist teen kindlasti värskest mahlast. Praegu on väga ilusaid punaseid vilju müügil, tasub küll ise pressida!
Nõustun Pillega. Samuti retsepti läbi proovinud ja paremat asja annab otsida - värske külluslik maitse ja fantastiliselt ilus roosa värv.
VastaKustutaPeakski uuesti tegema....
Ma nüüd mõtisklesin natuke. Kindlasti võis rolli mängida ka see, et ma kaks komponenti vahetasin välja oma arust samalaadsete vastu. Kuidas üldse granaatõunast mahla pressitakse - köögikombaini mahlapressimismasinaga peaks vist saama…?
VastaKustutaPille, Sinu granaatõunajäätis näeb küll imeline välja ja kui juba mitu inimest kordavad, et see on tegelikult väga maitsev jäätis, siis pean veenduma, et viga on siiski minu komponentide valikul. Samas olen ka ju varem teinud jäätisemasina abiga kuumutamata koorest jäätiseid ning nendel on see sama rasva-viga küljes. Kuumutatud koorest tehtud jäätistel ei jää kunagi seda tunnet suhu, nagu keegi oleks suulage hülgerasvaga määrinud :)
Olen tähele pannud, et toidu valmistamisel ja selle õnnestumisel mängib väga suurt rolli ka emotsioon, millega toitu valmistatakse. Rõõmuga tehtud toit maitseb alati paremini. Ja mingil kummalisel kombel võib mõni toit vahel õnnestuda, vahel mitte - kasvõi nt see minu pohladega tosca kook, mis mul esimest korda tehes kerkis nii mis hirmus ja marjad püsisid sees ühtlaselt (nagu ka pildil näha), aga teistel kordadel on marjad põhja vajunud - ja seda on kinnitanud ka mitmed teised üritajad. Vahel lihtsalt ei oska kõike lahti seletada.
Ei tea, kas peaks seda jäätist siis täpselt komponente järgides kordama. Jäätiseisu ju tuleb ikka peale ning poejäätised mulle enam ei maitse...
Ma kasutasin tavalist sidrunipressi. Lõikasin granaatõuna pooleks ja siis muudkui keerutasin seal peal ja pressisin mahla välja. Soovitav on põll ette panna ja pestava seina lähedal seda teha ;)
VastaKustutaMul on õnneks punane põll :) Granaatõunaplekke ei saa teadaga kuidagi riietelt maha. Kunagi määrisin sellega ühe oma armsa roosa riideeseme jäädavalt ära.
VastaKustutaminagi olen seda jäätist teinud: esimest korda 100% -lise pakigranaatõunamahlaga ja siis pettumuse osaliseks saanuna granaatõunast pressitud mahlaga. Esimene oli nagu sulgi selline ebamäärase värvusega ollus, kusjuures mul oli ainuke maitse, mida ma seal tundsin, tuhksuhkru maitse:(
VastaKustutaPressitud mahlast õnnestus suurepärane jäätis saada.
Huvitav, kuidas saavad kaks nagu samaväärset mahla nii erineda. Kuumutamine siis tõenäoliselt teeb selle granaatõunamahlaga midagi - värv ju ometi sellel tume-tume punane ja lisaaineid vähemalt pakile pole märgitud. Aga proovin selle jäätise kunagi ka naturaalse kuumutamata granaatõunamahlaga järgi.
VastaKustutaMina olen ka seda jäätist teinud ise pressitud mahlast. Värv oli väga ilus ja maitse ka hea, ainut et ka minul jäi pärast suu rasvaseks ja see rikkus kahjuks muu hea ära.
VastaKustutaLiis
No näed, Liis, minul jäi ka suu rasvaseks :) Miks mõnel jääb aga teistel mitte???
VastaKustutaka mina proovisin poemahlaga ja viskasin kogu kupatuse minema, vastik oli, kahtlustasin kohe, et Nigella ilmselt teeb ainult värskest mahlast, ja nuputasin samuti, et kuidas ma granaatõunast mahla kätte saan, tänud kommenteerijatele, tervitades Katrin
VastaKustutaMu mees proovis kord masinaga granaatõunamahla teha, ei saanud hea, kuigi marjad olid suurepärased. Masin vigastab seemneid ja mahl tuleb kibe. Ju ikka käsitsi tuleb teha.
VastaKustutaMulle ka väga see jäätis maitseb! Teen selle retsepti järgi ka muid hapude mahlade/marjade jäätiseid, näiteks vaarikajäätist, püreestatud ilma suhkruta vaarikatest. Meie peres kõigile maitseb. Äkki see rasvamaitse asi sõltub kasutatavast vahukoorest?
VastaKustutaAnonüümne - tore, et mainisid oma kogemust masinaga granaatõunamahla valmistamisel - tean teinekord targem olla.
VastaKustutaKirsike - mina kasutan alati Valio Alma vahukoort.
Ma ei teinud küll granaatõunaga jäätist, vaid muu täidisega sama vahukoorejäätist. Ja rasva maitse on ikka tunda küll. Aga imestada pole ju midagi, siiski 35% rasva seal sees. Palju korraga ei suutnud süüa, aga muidu see rasv suulaes mind niivõrd ei häirinudki :D
VastaKustutaAet - ma teen jäätist alati Nopri vahukoorest, aga täna seda soovitada ei julge, tegin sellest päeval Pavlovale katteks vahukoore ja kuidagi teisiti ja veidralt maitses.
VastaKustutaMinulgi ebaõnnestus totaalselt see jäätis. Pressisin mahla värsketest granaatõuntest kuid samuti jäi suulakke rasvakiht. Kohutavalt jõle oli ja kogu kupatus läks prügikasti.
VastaKustutaMa ka imestan, et kuidas sama retsepti ja meetodeid kasutades ühel õnnestub kreemine jäätis saada ja minul selline rasvane mahla-käkk.