Mul on poesaiadega kana kitkuda - ma ei saa aru, miks lisatakse enamus saiadesse säilitus- ja värvaineid, veidi süütumatest E-ainetest lisaks jahuparandajaid ja askorbiinhapet ning loomulikult leidub ühes ehtsas Eesti saias ka kurikuulsat transrasva. Võigas mõelda, et selline elementaarne ja enamus peredes igapäevaselt ostukorvi minev esmatarbekaup nagu sai koosneb tegelikkuses palju enamast kui lihtsalt nisujahust. Mina olen lapse lasteaia keelatud toitude nimekirja liigitanud ka saia, kuna see sama süütuna näiv teraviljatoode pole lähemal uurimisel sugugi nii puhas kui arvata võiks. Endale omaselt olen puhta saia otsingutes läbi käinud suurpoodide saialetid, lootes sealt leida ilma E-ainete ja transrasvadeta saia - senised tulemused on andnud vaid ühe ainsa kvalifitseeritud tulemuse - Vändra leiva Mahe Haldja sai. Olen suur Vändra leiva toodete austaja, kuna nad teevad tänuväärset mahetoodete sarja - enamasti küll leibu. Kuna Vändra Leib on oma toodete valmistamisel võtnud eesmärgiks teha need E-ainete vabalt, siis minu hinnangul on need maitsvad vaid esimesel päeval pärast küpsetamist. Aga see leibade värskuse taga ajamine on kindlasti ka veidi minu kiiks - ka kahte oma teist lemmikut - Musta leiba ja Rukkipala armastan ma süüa vaid esimesel päeval; sama ka enda küpsetatud leivaga (see on ka üks põhjus, miks ma leiba kodus ise harva küpsetan - mulle maitseb see vaid esimesel päeval ja enda küpsetaud leiba on pärast kole kahju ära visata). Vändra leib kasutab ka väga palju täisterajahusid, mistõttu need leivad muutuvad teisel-kolmandal päeval muredaks ja puiseks (Renee tõi ükskord oma hommikusöögiks kaasa pandud leivad tagasi kahtlustades, et ma olin teda sel päeval saepurust leibadega üllatanud). Kujutan ette, et inimesed, kes juhtuvad esimest korda ostma sildi järgi veel täiesti kehtivat Vändra leiva toodet, saavad tõelise pettumise osaliseks, sest tegu on mingi saepurulaadse tootega ja tõenäoliselt konservatiivse ostjana ei julge edaspidi enam ühtegi sama firma toodet osta. Aga esimesel päeval on Vändra leiva tooted tõesti maitsvad. Sel korral tahtsingi ma rääkida ühest minu kauaigatsetust tootest, millega Vändra Leib mõni aeg tagasi hakkama sai. Kuna mulle maitsevad kuumad juustuga ahjusaiad, mis on tehtud just röstsaial, aga mida ma siiani endale eriti lubada ei saanud, siis nüüd lõpuks on olemas ilma ühegi E-aineta mahedast täisterajahust röstsai. Ja mina saan nüüd nädalavahetusel nautida mõnusaid kuumasid ahjusaiu. Kuna tegu on täisterajahust saiaga, siis on sellel küljes see sama viga mis kõikidel teistel täisteratoodetel - laguneb juba teisel päeval koost ning sellele on keeruline võid määrida. Vaatamata sellele olen ma tänulik, et selline toode on turule toodud ning minust on saanud selle sage tarbija. Aga nüüd siis minu lemmikud nädalavahetuse ahjusaiad - või, juustu, tomati, küüslaugu ja basiilikuga. Sarnaseid saiu tegi eelmisel suvel mu õde ning see tomati ja juustu kooslus saia peal hakkas mulle väga maitsema.
Vaja läheb:
täisterasaia
võid
juustu
tomatit
küüslauku
värsket basiilikut
Rabedamale saiale on lihtsam võid peale saada, kui see sulatada ning kasta sai korraks või sisse; sulavõi sisse lisa ka purustatud küüslauk. Kastsin iga saia hetkeks sulavõi sisse. Tükeldasin ka tomati ja basiiliku peenikeseks ning puistasin igale saiale. Sulatamiseks on parem kasutada alati kõrgema rasvaprotsendiga juustu, light-juustud (mis erinevalt light-jogurtitest pole kahjulikud) jäävad sulatades nagu kummitükid. Riivisin juustu ning puistasin igale saiale. Küpsetasin saiad ahjus 200 kraadiga alt krõbedaks ja pealt mullitavaks. Naudin selliseid ahjusaiu südamerahuga…
P.S. Kuna ma eelinfona teadsin, et täna ilmub Õhtulehes artikkel toidublogidest, kus on mainitud ka minu blogi, siis tahtsin täna selle lehe, mida ma muidu kunagi vabatahtlikult ei osta ega loe, siiski endale muretseda. Kuna viibin täna Toilas, läksin lehte otsima Jõhvi kaubandusest - Selverist olid lehed otsas, järgi vaid suur hulk venekeelset ajakirjandust, sama lugu kõrvalasuvas R-kioskis. Mõtlesin, et ei saagi ma seda ajalehte siit Ida-Virust kusagilt. Leidsin lõpuks siiski tänase Õhtulehe Maximast ja üllatusin, et see leht maksab vaid 7 krooni (mäletan, et suvel ostsin ka ühe endaga seotud artikli pärast esmaspäevase Eesti Päevalehe ja see maksis 18 krooni - olin hämmingus, milline hind!). Äkki mõistan nüüd rohkem, miks seda ajalehte nii palju ostetakse, hind räägib enda eest. Artikkel ise ka ajalehe veebiversioonis olemas.
Minul oligi täpselt eelpool kirjeldatud kogemus, peale mida ma enam Vändra tooteid ei olegi ostnud. Ostsin kaks leiba, ei mäletagi täpselt enam, mis nimelised, aga need olid täpselt nagu saepurupätsid, mis kätte võttes lagunesid täiesti pudiks. Maitselt olid täiesti maitsetud:)
VastaKustutaAnonüümne - lisaks mainitud röstsaiale on Vändra Leiva toodetest minu arust veel maitsvad Baieri leib (üks lemmikuid), Nukitsamehe sepik/seemneleib, Mahe kukkel ja Mahe teraleib. Must leib jääb küll Fazeri samanimelisele tootele alla, kuid on ka päris ok. Erinevad põrandaleivad, eriti just täisterajahust, on söödavad vaid esimesel päeval.
VastaKustutaNeed leivad ja saiad lähevad tähtaja möödudes hallitama nagu peakski üks õige säilitusaineteta leib minema. Fazeri Must leib, milles pole samuti ühtegi E-ainet, on mul seisnud ka nädal pärast tähtaja ületamist kodus nii, et hallitust ei teki - vot see on veidi kummaline.
Soovitan leiburi tooteid ,kust enam paljudel pole e-ained .Hea valiku saab Leiburi poest kadaka teel.Soovitan seemneterikast seemnerösti ning Trimmi.Trimmi(vähendatud süsivesikute sisaldus) kohta ütlen kohe ,et odavalt saab Leiburi poest ning ahjust tulnud krõbe juustune trimm on suurepärane
VastaKustutaTänud soovitamast. Antud postitusest on möödas juba 3 aastat ning selle ajaga on olukord kõvasti paremuse poole muutund - turule on tulnud mitmeid E-vabu röstsaiu. Trimm maitseb mulle ka. Leiburi pood jääb aga minu kodukohast liiga kaugele, kuid õnneks saab neid tooteid igast poest.
KustutaSoovitan leiva pärast ostmist viiludeks lõigata ja sügavkülma panna. Ma ise pole suur leivasööja, aga kui söön, siis ainult MUHU leiba, seda ostan enamasti laatadelt, suure pätsi. Esimesel päeval söön värskelt, siis õhtul viilutan ära ja sügavkülma. Kui leivaisu peale tuleb, viskan korraks ahju ja ongi värske leib taas olemas, ja nii väga pikalt. Muidugi võib igal õhtul ka viilu-kaks õhtul sulama võtta, nii on hommikul värske leiv kohe käepärast!:)
VastaKustutaSee postitus on aastast 2010. Sel ajal Muhu leiba veel Tallinnas ei müüdud, nüüd saab seda aga üsna mitmest kohast. Muhu leib on ka minu vaieldamatu lemmikleib. Kõik, kes maitsnud, hakkavad seda leiba kohe lemmikuks pidama. Sügavkülmas saab küll leiva säilimist pikendada, kuid päris sama see enam pole, aga nt röstimiseks sobib siis küll.
Kustuta