Moosimusid

Moosimusid avastasin enda jaoks "Jõulud kodus" raamatust (autorid Pille Petersoo ja Irina Tammis). Retsept jäi silma ja ajendas järgi proovima taas seetõttu, kuna ei sisaldanud ei muna ega piima. Moosimusid (syltkyssar) on Rootsi päritolu küpsised, kuid meil said need hoopis nime Poola küpsised. Nimelt uusaastapeol arvas mu sõbranna, et olen lauale panekuks toonud Maximast või Säästumarketist neid odavaid (Poola päritolu?) kastidesse pakendatud moosiküpsiseid, mida vanamemmed tavatsevad osta :) Aga näed, hoopis ise tegin. Ju siis tulid liiga korrapärased, et meenutasid poeküpsiseid. Ka ükskord külla minnes ja neid samu küpsiseid kaasa võttes tuli seletada, et ikka ise tehtud kraam on.

Küpsised sisaldavad kartulitärklist (mida ma varem kunagi küpsistesse pannud pole) ning seetõttu jäävad küpsised ühteaegu suussulavad ja rabedad. Minule maitsevad need küpsised kõige rohkem vaarika- ja viigimarjamoosiga. Moos peab olema paksem, et see küpsedes küpsistest välja ei voolaks. Kaneeli ja/või kardemoni võib lisada, aga mulle meeldib ilma lisamaitseteta kõige rohkem.

Vaja läheb:
200 g toasooja pehmet võid
1 dl tuhksuhkrut
240 g nisujahu (4 dl) (või 2 dl nisujahu + 2 dl tatrajahu)
50 g kartulitärklist (1 dl)
noaotsatäis soola
soovi korral kaneeli või kardemoni

Peale:
paksemat vaarika- või viigimarjamoosi


Hõõru toasoe või tuhksuhkruga kohevaks. NB! Mida pehmem on või, seda korrektsema kujuga tulevad küpsised ning seda vähem need pragunevad sõrmejälge tehes (mina olen võtnud võipaki ööseks kapi peale pehmenema ning hommikul küpsetanud). Sega nisujahu ja kartulitärklis, lisa võikreemile. Sega ühtlaseks. Seda kõike võib teha ka köögikombaini abiga - on lihtsam ja kiirem.
Vormi käte vahel küpsisemassist väiksemad pallikesed ja aseta need ahjuplaadile. Suurust saab ise valida, aga mina olen teinud üsna väikesed küpsised ning sellest kogusest tainast tuleb 40 küpsist. Suru pöidlaga iga küpsise keskele süvend. Aseta süvendisse ca pool teelusikatäit moosi.
Küpseta 180-kraadise ahju keskosas umbes 15 minutit, kuni küpsised on helekollased ja tahenenud. Küpsised ei pea pruunistuma; ideaalne värv ongi just helekollane.

Soovitan proovida küpsiseid ka osaliselt tatrajahuga valmistada - mulle maitsevad isegi rohkem ja on tervislikumad ka. Tatrajahu annab kergelt pähklise nüansi. Eesti Mahe tatrajahu on minu arvates parim.

Rebitav kaneelisai elik kaneelilõõts

Olen "haigestunud" kahtlasesse küpsetuspalavikku - eelmisel nädalal läks ahju vist lausa iga päev mingi küpsetis - alates erinevatest küpsistest kuni võirooside ja kaneelisaiadeni välja. Ja uskuge või mitte, aga ma teen seda kõike ilma muna ja piimata! Ma varem arvasin ekslikult, et muna ja piim on pea iga küpsetise alus…

Rebitav kaneelisai elik kaneelilõõts oli eelmisel aastal Eesti toidublogides väga populaarne küpsetis. Tavatingimustes ma pärmitainast küpsetisi ei valmista - pärmitainas pole lihtsalt kuidagi minu teema. Aga nüüd tegin selle kaneelilõõtsa valmis - valmistusviisi lähemalt süüvides tundus, et see on niivõrd uudne ja tekkis suur huvi järgi proovida. Minu puhul mängib asja juurde asumiseks päris suurt rolli ka valmistusprotsessi põnevus (et mitte öelda keerukus) ning vahel jäävad maitseootused päris tahaplaanile (nii olen kunagi ette võtnud nt makroonid, mis mind üldse tegelikult ei istuta). Etteruttavalt olgu öeldud, et kaneelilõõtsa maitse ei jää kindlasti mitte tahaplaanile. Aga võiga ei tasu koonerdada ning suhkrut ja kaneeli olgu ikka korralikult vahel!

Pärmitainast soovitan teha kogenenud pärmitaina küpsetajatel ikka oma kindla retsepti järgi; see siin on minu allergiaversioon (aga kindlasti mitte halb). Kaneelilõõtsa puhul on põhiline siiski valmistuskäik ja uudne kuju. Keeruline see kindlasti pole - tasub proovida.

Munata ja piimata pärmitainas:
25 g presspärmi
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2 dl leiget vett
50 g võid
noaotsaga soola
5,5 dl nisujahu

Vahele:
2 sl kaneeli
ca 70 g võid
2 dl rafineerimata roosuhkrut

Taina jaoks lahusta leiges vees pärm, lisa suhkur, sool ja sulatatud või. Viimasena sega sisse nisujahu ning sõtku korralik pärmitainas (käsitsi tehes vähemalt 10 min). Jäta tainas sooja kohta ja kaetult 1-1,5 tunniks kerkima (Tupperware kaanega tainapott on pärmitaina tegemiseks ideaalne).

Sõtku kerkinud tainast õhk välja ning rulli tainas võimalikult ristkülikukujuliseks. Määri lahtirullitud tainas pintsliga sulavõiga kokku ning puista peale suhkrut ja kaneeli (võid kuivained enne omavahel segada).

Lõika tainast viis ühesuurust riba. Lao ribad üksteise peale.

Lõika ribadest ca 7x7 cm suurused ruudud ning lao need püstipidi (nagu raamatud riiulis) keeksivormi. Kaneelilõõtsa on kergem vormist kätte saada, kui vooderdad vormi küpsetuspaberiga.

Sellest kogusest tainast piisab täpselt ühe keeksivormi jaoks. Jäta tainas veel 30-45 minutiks rätikuga kaetud keeksivormi kerkima.

Küpseta kaneelisaia 200 kraadises ahjus 30-35 minutit. Lase enne vormist väljavõtmist veidi jahtuda. Serveeri soojalt. Nagu pärmitainast küpsetised ikka, on ka kaneelilõõts parim valmistamise päeval. Soojast kaneelilõõtsalt saab rebida õhukesi viilukesi ning noaga seda lõikama ei peagi.

P.S Proovisin ükskord kaneeli asemel panna küpsetisse hoopis mooniseemneid ning sain fantastilise moonilõõtsa. Proovi sinagi!

Alternatiiv juustuleibadele - rohelise salatimütsi ja peekoniga röstleivad

Juustuleivad on olnud minu jaoks kiiretel hetkedel üks toit, millest ma vist kunagi ei tüdine. Lihtsalt röstin leiva, panen sellele paar viilu juustu ja sageli ka tomatit peale ning see maitseb ütlemata hästi. Võiks öelda, et see on kujunenud lõunal õuest või linnast tulles, kui kõht on juba korisevalt tühi, täiesti mugavustoiduks, millele ma pole vaevunud mingit alternatiivi välja mõtlema.

Aga elu teeb korrektiive ning hetkel räägin ma oma juustuleibadest minevikuvormis. Mul tuli mõneks ajaks loobuda kõigist lehmapiimatoodetest ning lisaks juustule olen ma ilma ka oma igahommikusest must be hommikusöögist ehk Pajumäe rosinatega kohupiimakreemist. Juustust ja kohupiimakreemist loobudes mõistsin ühtlasi, et olin neist täielikus sõltuvuses, kuna sõltuvustest loobumine on alati emotsionaalselt keeruline.

Püüdsin leida neile kahele aseainet - kohupiimakreemi proovisin asendada sojajogurtiga, aga mul tuli juba esimesest ampsust vastikustunne ja nostalgiahetk 4-aasta tagusest ajast - rohkem ei tahtnud. Parmesani annab minu meelest edukalt asendada lambapiimast Pecorinoga ning lisaks saan ma süüa ka kitsejuustu. Kitsejuust pole mul olnud küll lemmikute hulgast, kuid uurisin siiski uue pilguga meil müüdavad kitsejuustud üle ning leidsin viilutatud kitsejuustu "Kitseke", mida saab ka edukalt röstleivale panna. (Juustu)näljaga kõlbab küll, kuid muidugi päris "see" pole.

Mu menüü kaldub olude sunnil praeguse seisuga iga päev aina piiratumaks. Ma ei tea praegu, milleks see hea on, aga ehk selgub see kunagi tagantjärgi.
Ekstreemtingimused võivad olla küll rasked taluda, kuid teevad mõtte ärksaks ning panevad rohkem katsetama.

Vaja läheb:
koorikleiba (nt Rukkipala)
õrna tekstuuriga salatit (minul misuuna ja rukola segu)
1 küps avokaado
lutserni idusid
meresoola (vajadusel)
lusikaotsaga sinepit
oliiviõli
Pecorino juustu
peekonit

Rösti leivad. Ideaalne on koorikleib, aga sobivad ka teised leivad vastavalt maitsele või soovi korral sai/ciabatta. Tükelda avokaado väikesteks tükikesteks (juhiseid avokaado valimiseks ja tükeldamiseks võid lugeda siit). Haki salatiline ja sega avokaadoga. Maitsesta pipra, sinepi ja törtsu oliiviõliga. Sega rohelisse massi Pecorino juustu (arvesta, et Pecorino on soolane ning lisasoola ei pruugi vaja minnagi). Viimasena sega õrnakoelised lutserni idud (vaata siit, kuidas neid ise idandada). Prae peekoniribad ja kuivata need köögipaberil liigsest rasvast. Tõsta kate röstleivale ning puista peale praetud peekonit.

Meenutusi jõuludest: viilupiparkoogid

Sain vanaemalt sünnipäevaks "Jõulud kodus" raamatu (autorid Pille Petersoo ja Irina Tammis), millesse on koondatud nii jõuluteemalist käsitööd kui toiduretsepte. Kink oli vanaema poolt teadlikult valitud - nimelt on minu vanaema ja Pille ämm kunagised klassiõed, kes suhtlevad tänaseni ning eks need "noored" ole alati üks jututeema.

Olen raamatust juba päris mitu retsepti järgi proovinud. Viilupiparkoogid valisin küpsetamiseks just seetõttu, kuna tainas ei sisalda muna ja munata küpsetised on minu jaoks praegu aktuaalne teema, kuna Hugo-poisi allergiate tõttu ei saa ka mina muna süüa.

Viilupiparkookide tainas tuleb vormida "vorstikeseks" ning küpsetamiseks tuleb vaid "vorstike" viilutada - ei mingit rullimist. Kel jõulumaitsetest juba isu täis, siis vürtsid võib ju lisamata jätta - saab lihtsalt mõnusaed mandliküpsised. Vähendasin raamatus toodud koguseid poole võrra - nii tuleb ca 30 küpsist.

Vaja läheb:
125 g võid

100 g suhkrut
70 g heledat suhkrusiirupit

200 g nisujahu

0,5 sl jahvatatud kaneeli

0,25 sl jahvatatud nelki

0,25 sl söögisoodat

50 g mandlilaaste


Sulata või potis. Sega juurde suhkur ja siirup, sega ühtlaseks. Lase leigeks jahtuda. Sega jahu, kaneel, nelk, sooda ja mandlid omavahel, siis lisa või-suhkru-siirupisegule. Sega ühtlaseks tainaks. Jaota tainas kaheks ning vormi tainaosad umbes 4 cm läbimõõduga “vorstideks”. Keera toidukilesse ja pane järgmise päevani külmkappi maitsestuma ja tahenema. Lõika tainas umbes 3-4 mm viiludeks, laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile; jäta küpsiste vahele piisavalt suured vahed, kuna need valguvad laiali umbes kahekordseks. Küpseta 200-kraadise ahju keskosas umbes 6-8 minutit, kuni need on helepruunid. Võta küpsetusplaat ahjust välja, lase mõned minutid taheneda ja siis tõsta restile jahtuma. Säilita piparkooke kinnises õhukindlas karbis.

Kakao-kohupiimakook ja kokasaade Lusikas

Nii, armsad sõbrad, nüüd telerite ette! Homme hommikul kell 10.00 Kanal 2-s kokasaates Lusikas kokkan koos Tuuliga minu kodus Murastes (saade kordusena pühapäeval kell 11.50 Kanal 11-s). Toimetasime köögis viis tundi, kuid kokku tuleb sellest umbes pooletunnine saade. Endal ka põnev, milline see saade siis välja kukub :)

Külla saabub Tuuli

Valmistasime minu talviseid lemmikuid - röstitud aedviljasuppi punaste läätsedega ja õlikastmega kartulisalatit. Ahju läksid tatraküpsised (proovige neid kindlasti röstimata tatra jahust - nt Zerna talu tatrajahu) ning kakao-kohupiimakook, mille retsept pärit Nami-namist (seal turbakoogi nime all), kuid veidi koguseid muudetud.

Nii see saate tegemine käis...

Veidi ka kaadritagusest elust. Saate tegemise ajal otsustas ahi keelduda minuga koostööst - oh seda õudust - leidis ka aja! Olin just enne oma ahju kohta paar paha sõna öelnud, kuna ahi küpsetas ühest nurgast rohkem ja tegi kõva mürinat. Aga seda, et see otsad annab just saate tegemise ajal, tundus kui paha unenägu. Valmistasime juba ette plaan B-d - röstime supi jaoks aedviljad toagrilli vahel ning samas sai küpsetatud ka broilerifilee (ja mis hiljem selgus, oli veel parem kui ahjus tehtud) ning kooki ja küpsiseid küpsetama plaanisime suunduda juba kokasaate Lusikas stuudiokööki. Aga oh seda imet - järsku käis ahjul õrn piiks ning ahi otsustas minuga taas suhelda! Poole saate ajal õnneks kusagile ümber kolima ei pidanud ning edaspidi ma ainult kiidan oma ahju. Pealegi on viga nüüd tuvastatud - Renee ja mu isa urgitsesid ahju oma pesast välja ning selgus, et üks pöördõhu ventilaatori laager oli läbi ja sellest see mürin ning kõrvetamine ka tingitud oli.

Kakao-kohupiimakoogi retsept jäi mul kunagi silma, kuna mulle selle valmistamise viis tundus mulle väga põnev - koogi põhja ja katteks käib külm ja jämeda riiviga riivitud tainas, mille tekstuur säilib hästi ka küpsedes ning eriti mõnus on just koogi küpsisene kate. Täidises meeldib mulle kasutada Pajumäe kohupiimakreemi.


Põhi ja kate: 

200 g nisujahu 

3 sl kakaopulbrit 

100 g rafineerimata roosuhkrut

125 g võid

1 muna


Täidis: 

2 vabaltpeetava kana muna

465 g Pajumäe vanilje kohupiimakreemi (1 suur karp)

75 g rafineerimata roosuhkrut 

2 sl nisujahu
peotäis rosinaid (soovi korral)

Valmistame kakao-kohupiimakooki


Sega sulavõi ja suhkur, lisa kakaopulber, jahu ja muna. Sõtku sõrmedega tihe mass, jaota kaheks ja vormi kaks ümmargust tainapätsi. Pane kile sisse mähituna külma tahenema vähemalt üheks tunniks (see on oluline, kuna muidu on tainast keeruline riivida). Täidise jaoks vahusta munakollased ja suhkur tihedaks vahuks, mikserda juurde kohupiim ja jahu (soovi korral sega sisse ka rosinad). Viimasena lisa ettevaatlikult eelnevalt vahustatud munavalged. 
Võta külmkapis tahenenud-kõvenenud tainapätsid. Riivi üks tainapäts küpsetuspaberiga kaetud 26 cm läbimõõduga koogivormi aluspõhjaks. Kata kohupiimaseguga ning riivi peale teine tainapäts - jälgi, et koogi pind oleks ühtlaselt riivitud seguga kaetud. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 30 minutit. Serveeri oma maitse järgi kas leigelt või külmalt. Mõnele maitsevad leiged kohupiimakoogid (mulle), mõnele aga kindlasti külmad.

Saadet saab järelvaadata Kanal 2 lehelt.

Kuidas valida ja puhastada avokaadot ning avokaadosalat röstitud musta leiva ja Pecorino juustuga

Südatalvel ei väsi ma ülistamast avokaadot - just praegu on avokaadod oma parimas küpsusastmes. Tundub, et avokaado ei jäta kedagi külmaks - osa inimesi lausa jumaldavad avokaadot, teine osa ei pane seda vilja suu sissegi ja väidavad, et avokaado on üks imelik seep. Omast kogemusest olen õppinud heal ja halval avokaadol vahet tegema. Meie kaubanduses müüakse enamasti kahte sorti avokaadosid - rohelised (Fuerte) ja mustjaslillad (Hass). Kiika pilte siit. Avokaado on oma parimas küpsusastmes, kui see kergelt vetrub sõrmega vajutades, aga tasub ettevaatlik olla, et avokaado hoopis mäda poleks (siis on avokaadol sageli üks ots tössim). Mina suudan hea avokaado pimesi juba ära tunda :) Olen maitsnud mõlema sordi avokaadosid oma parimas küpsusastmes ning minu eelistus kuulub selgelt just Hass sordile - need on maitseküllasemad ja ka parema tekstuuriga (ja kui avokaadot seebina kirjeldada, siis Fuerte viljaliha on tõesti pisut seebim). Mitte kunagi ei tasu süüa toorest avokaadot, kuna avokaado võlu on selle pehmes viljalihas; samuti on toores avokaado täiesti teise maitsega, veidi mõrkjas. Kui on tarvis toore avokaado küpsemist kiirendada, pane see banaani kõrvale või koos banaaniga paberkotti - väga tõhus (ja vastupidi - ära hoia küpset avokaadot banaanide lähedal või koos banaanidega samas külmkapisahtlis ega puuviljavaagnal). Küps avokaado on seest alati ühtlaselt õrnroheline; pruunid laigud või triibud vihjavad juba üleküpsenud või mädanenud viljale.
Kuidas avokaadot puhastada, avastasin kunagi ammu ühest Youtube videost. Seda nippi olen jaganud väga paljudele sõpradele ning kõik on väga üllatunud. Nimelt tuleb küpsele avokaadole noaga teha ring peale (nagu lõikaks pooleks, aga seeme on keskel). Seejärel keerata üht avokaadopoolt paremale, teist vasakule. Küps avokaado avaneb kergelt ning ühele poolele jääb seeme. Seemnele löö sisse noa lõikeosa ning keera nuga; seeme jääb noa külge ja tuleb kergesti välja. Edasi oleneb, kui suuri tükke on vaja. Näiteks salatisse panekuks lõikan koorega avokaadopooliku sees noaga paar korda risti-rästi ning tõstan teelusikaga viljaliha välja.

Avokaadosalat:
küps avokaado
kollaseid ja punaseid kirsstomateid
midagi salatilist - nt lehtsalatit või rukolat
paprikat
pomelo viljaliha ja pomelomahla
Kreeka pähkli õli
veidi suhkrut või mett
meresoola
purustatud musta pipart

Kõrvale ja peale:
röstitud musta leiba
Pecorino juustu (valmistatud lambapiimast)

Salati komponentide kogus sõltub sööjate arvust ning tooraine vahekorda saab igaüks enda maitse järgi reguleerida. Avokaadot võiks avokaadosalatis olla ikka pea igas ampsus. Salatikastme jaoks sega Kreeka pähkli õli, pomelomahl (pigista pomelost), suhkur (või mesi) ja sool. Kalla kaste salatile. Purusta salatile peale musta pipart. Mina söön hetkel Parmesani alternatiivina Pecorino juustu, kuna pisipoja lehmapiimaallergia ei lase mul tarbida lehmapiimatooteid. Salati kõrvale röstisin ahjus musta leiba. Mina söön salatit sageli lõunal põhiroana, aga salat sobib loomulikult ka mõne lihatoidu kõrvaliseks.